Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

KES ME OLEME?

KES ME OLEME?

VIDEOBLOGID

VIDEOBLOGID

RETSEPTIVIHIK

RETSEPTIVIHIK

#10yearchallenge: Kolm postitust

~ chit-chat


Viimasel ajal on Instagramis käimas kümne aasta taguste piltide jagamise väljakutse ja kui mul endast tollest ajast pilte üldse pole, on mul terve posu kümne (ja enama) aasta jooksul kirjutatud blogipostitusi. Ammu juba mõtlen, et peaks paremaid palu sellest blogist jagama ja kui Madli just niisuguse postituse tegi, mõtlesin ka, et paremat aega vanade postituste siia normaalse täisväärtusliku täiskasvanuelu vahele suskamiseks igatahes ei tule. 😀

Käisime Andraga hiljuti Viimsi spaas ja enne uinumist lugesin talle oma vanast blogist jupikesi ette. Ehkki rõlgemad postitused olid parooli all, olen ikkagi üsna üllatunud, missugust materjali inimene avalikkuse ette paiskama võimeline oli. Mõned mahlakamad neist niisugused, et mu huuled neid valju häälega välja ütlema ei väändunud – pidin nende jagamiseks lihtsalt telefoni Andra kätte andma. Ta tundis ka, et peaks peale niisuguste asjade nägemist silmi pesema minema…

Ja ehkki see blogi oli võib-olla piiiiiisut liiga avameelne (ma neid kõige hullemaid siia siiski panna ei saa, trust me on this one), olen ma siiski rahul, et ma ennast tol ajal vähemalt inimese moodi väljendasin. Postituste sisu pole võib-olla kiita, aga mis siin ikka tehtud kahetseda. Vähemalt ei kirjutanud nagu pooletoobine. 🙂

Mina ja üks imelisemaid inimesi, keda ma kunagi kohanud olen, 2009. aasta kevadel teel Prantsusmaale praktikale.

“And he’s quick with a joke or to light up your smoke, but there’s someplace that he’d rather be.”  (diibid laulusõnapealkirjad olid tol ajal the shit – toim.)

8. jaanuar 2009

Möödunud aastast kokkuvõtet põhimõtteliselt ei tee, sest kõigest märkimisväärsest olen teile juba rääkinud. Niisiis jääksid alles kurvemad mälestused, mille üles tähendamine ilmselgelt liiga palju energiat nõuaks. Aasta jook oli alkohol, aasta patt ahelsuitsetamine ja aasta lemmiktegevus… rumalused.

Selle kurikuulsa Aasta viimane nädal möödus nii, nagu ta tavaliselt ikka mööda saadetakse. Jõulud veetsin vanaema juures lookas söögilaua taga väga värvika peredraama saatel, et hiljem võtta kaenla alla “vanema õe” jõulukink (viinapudel, “ikra”, LD slims ja peotäis kondoome) ja talle külla sõita.  Kahjuks möödus sealveedetud aeg nii väiksemat kui ka suuremat sorti arusaamatuste ja konfliktide tähe all ja tagantjärele meenutades oleks ilmselgelt olnud targem see käik ära jätta. Muidugi oli südantsoojendav hirmunult vaadata tänaval vastu jooksvat M, kelle ilmselge plaan oli mind asfaldile pikali joosta ning hiljem näha nii mitut nii mõnusat tegelast ta elutoas viina võtmas. Otseloomulikult ei puudunud ka jõulukink stiilis viinapudeli külge seotud suitsupakk ja L joonistatud jõulukaart…

Päev hiljem sõitsin Otepääle. E helistas päeva jooksul korduvalt, et kas ikka tulen ja kuidas ma ikka selle bussi peale saan ja nii edasi ja nii tagasi. Piduliku saabumise krooniks oli muidugi see, et noormees ise oli läinud oma crew‘ga Tartusse tina panema. Niisiis tuleks siinkohal avalikult tänada M, kes võttis heast peast vaevaks mulle vastu tulla. Vastasel korral istuks ilmselgelt siiamaani seal ja nutaks verd. Ma ei olnud E peale sugugi vihane, pigem üdini kurb ja hingepõhjani nördinud. Samas oleme temaga ammu tuttavad ja kui ta reaalselt ise ka aru ei saa, miks ma ei mõista, kuidas Otepääle tagasi jõudmine polnud üleüldse tema teha, pole mul mitte mingisugust põhjust ennast selle peale üles kruttida. Nutsin oma pettumusepisarad ära ja järgmisel hommikul ärgates oligi juba kurikuulus 31. detsember. Neile, kes blogi kaua lugenud ja kes mind tunnevad, teavad, et aastavahetus on minu ja E hästi tähtis traditsioon. Traditsioon, mille käigus on tulnud ette nii mõnigi värvikirev intsident, sealhulgas lõbus lugu sellest, kuidas sõbrake mulle kannaga molli andis. Jah, kogemata.
Hommikul ärgates avastasin, et eelmise päeva hirmus külmetus oli öösel digimuutunud väga raskeks haiguseks. Tänu E ema väga intensiivsele poputamisele ja minu aukartusele alkoholi ees (kaine meel ei ole naljaasi), olin juba kella viieks pestud, mukitud ja igati ära sätitud. Käisime poes käraka järel ja lahkusime sealt *trummipõrin* suure hulga alkoholiga. Sõime veel enne A juurde minekut E vanemlike jõududega õhtust ja kui sõnad peale loetud (kui millegi kohta saab üldse öelda “nagu hane selga vesi”, siis ilmselgelt Eema manitsuste), jõudis kätte pidulik hetk ennast K Passatisse pakkida ja teele asuda.
Maja valgus õhtu jooksul ikka korralikult rahvast täis (siinkohal muidugi tervitaksin V, keda sinna sugugi oodata osanud ei oleks, aga hirmus tore oli näha küll) ja kuigi alkohol alguses ikka üldse ei mekkinud, siis pärast saunaskäiku oleks nagu hirmsas koguses tequilat joonud.
Sellest lõbusast lugulaulust ei saa muidugi välja jätta pajatust sellest, kuidas E mind oma heale sõbrale R juba nädalaid varem maha oli kupeldanud (kah mul kosjasobitaja). R kohtusin esimest korda saunast tulles, meik mööda külgi alla voolamas… hiljem sai muidugi piinlikkust kompenseeritud nii uue krohvikihi, kui lähemate tutvustega. Aga sellest seekord pikemalt ei hakka jutustama.

Mis puutub aastavahetusse kui sellisesse, tuleb nentida, et ega väga pole veel hoomanudki, et oleks aastanumber vahetunud. Viivuks kuuse all O kallistades lõi küll eelnevate aastate nostalgia kaikana pähe, aga tegelikult oli lihtsalt erakordselt vahva pidu ja… kõik.

Muidu ikka special thanks kõigile, kes selle meeldiva koosviibimise nii… kuramuse ägedaks tegid!

***

“Don’t wake me up, I plan on oversleeping.”
11. jaanuar 2009

Veetsin terve oma õhtupooliku küünlavalgel suure teetassi ja oma uue lemmiku chickflick‘i saatel. Kui selle näol pole tegu maaaaailma kõige geniaalsema spin-off’iga, siis ma ei tea, mis sellest veel parem võiks olla. Olen praeguseks ära vaadanud peaaegu terve esimese hooaja ja mulle tundub juba praegu (tegelikult tundus juba pärast esimesi vaadatud osi), et omaenda isiklikku elu ma veel nii pea elama ei saa hakata. Kuramuse seriaalisõltuvus, ma ütlen.

Nüüd on kell igatahes viis hommikul ja susi mind söögu, kui ma praegu 90210 viimaseid kahte osa kusagilt kohe välja ei võlu… coming up next: võlun endale elu.

Ajaleht kukkus just läbi postiluugi esikupõrandale, mis tähendab seda, et kui postiljonid juba tegudel on, peab see olema märk sellest, et on tagumine aeg (05:28) parrele suunduda. Homse… vabandust, selle hetkeni, kui ma endale kunagi täna pärastlõunal kargu alla olen ajanud.
Ilusat… päikesetõusu või midagi!

***

“Külmkapimehest”
19. jaanuar 2009

Hommikul ärkasin 50 minutit varem tänu köögist kostuvale valjule basshäälele, mis kuulus tundmatule ungari härrasmehele (edaspidi Külmkapimees), kes tuli ebareaalselt varajasel kellaajal parandama meie uhiuut külmkappi, mis ilmselgelt otsustas juba varajases eas pensionile minna. Ajasin vihahoos selga riided, pesin hambad ja suutsin selle lühikese aja jooksul genereerida lugematu arvu piinarikkaid viise, kuidas Külmkapimees mõrvata.
Minu kurvastuseks selgus, et Külmkapimees oli igati meeldiv ja erudeeritud inimene ja nii sai hommikukohvi kõrvale sirgeks räägitud nii mõnigi maailma asi.

Elu mul ilmselgelt ei ole, aga enne, kui ma teile sellest vähesestki pikemalt kirjutan, pean hästi oluliseks teiega jagada mu piiritu viha tegelikku põhjustajat. Ilmselgelt pean teile ära rääkima ka margise backgroud story. Kunagi vanadel headel rate.ee aegadel (kui rohi oli tuntavalt rohelisem, kui praegu, I must say) kirjutasin ma enda kohta oma lisainfo-lahtrisse pika (ja karmisõnalise) iseloomustuse. Mis ma siis olla võisin, neliteist? Jah, neliteist.

Eile selgus, et see kirjanduslik üllitis on leidnud endale suure austaja. See neiu siin on võtnud vaevaks see tekst enda “blogisse” kopeerida ja minu nime enda omaga asendada. Kui originaalversioonis algas tekst sõnadega “Nimi on Mirjam ja mul on kõrini igasugustest selleteemalistest lamedatest naljadest”, siis mugandatud versioonis on Kätlinil lihtsalt igasugustest lamedatest naljadest kõrini. Oh neid eluraskusi.

T*ra ma olen meganärvis praegu.

(Rightfully so – neiu kirjutas minu pealt maha terve oma isikliku veebipäeviku – sõnastuse võttis kõik minu pealt, mõned üksikud faktid pani enda kohta asemele. Maha võtmast neiu “oma” kirjatükke muidugi keeldus ja nii riputasin ma andmed koos moluga enda blogisse üles. Kuni ta mu selle eest aastaid hiljem menti andis. Good times. 😀 – toim.)


Olgu-olgu – võib-olla õõõige pisut ikkagi oli piinlik ka. Aga samas pigem lõbus meenutada. Kas teil on oma teismeeast niisugust kullavaramut? Kas tahate, ma jagan neid lugusid teiega teinekordki?

Väikevenna rinnast võõrutamine

~ emadus, väikevend

Mind on niisugune hirmus külmetus maha murdnud, et pidin kõik oma eilsed ja tänased kohustused-kokkulepped tühistama ja pole sestsaati voodist kordagi tõusnud. Üritan ainult magada ja teed juua – new year, new me! Püüan kuidagi jätkusuutlikumalt elada ja oma keha kuulata, mitte tõbisena ringi tõmmelda ja siis nädalaid vinduda nagu tavaliselt. Kui ma hommikul kell pool kuus (uinusin diivanil õhtul kella kaheksa ajal või varemgi) ärkasin, sest pea nii hirmsasti lõhkus ja nina ja neel olid täiesti umbes ja pakitsesin, tundsin eriti suurt rõõmu täieliku vabaduse üle – ma saan võtta mistahes ravimeid, sest ma ei imeta enam!

Mõtlesin siis, et pajatan sel teemal pisut.

Väikevend on tänaseks veidi vähem kui nädala täielikult rinnavaba olnud, mis tähendab, et ma imetasin teda oma lastest kõige kauem – pisut enam kui aasta ja neli kuud. Ma olen imetamist lapse sünnihetkedest saati (ka nendest rõvedalt valusatest) alati väga armastanud ja endale oluliseks pidanud, aga mitte kunagi seda iseenda heaolust kõrgemale seadnud. Mitte kunagi millekski niisuguseks pidanud, mida ma nui neljaks pean tegema. Ka olen ma praeguse imetamiskogemuse vältel tundnud, et kaua imetamine ei tee kellestki ilmtingimata paremat ema või suuremat kangelast – õigel hetkel võõrutamine võib raskemgi olla kui jätkamine, et ebamugavat üleminekuprotsessi edasi lükata. Niisiis ei ole ma ka lapse aastaseks saamise kandis lõpetamismõtteid mõlgutades end kuidagi süüdi tundnud, vaid pigem alati lapse sündides teadnud, et aasta aega imetan, aga kauem mitte. Aastake on minu jaoks täpselt paras. Seekord – ilmselt tänu sellele, et mul on terve Väikevenna emaks ja imetajaks olemise jooksul olnud tervendav vaheldus tööpäevade näol – jätkasin pisut kauem, sest Väikevend oli jube suur rinnasõltlane ja minu jaoks ei olnud võõrutamine sama pakiline küsimus nagu Virsiku ajal. Mul ei olnud vaja seda temalt veel ära võtta. Teadsin, et varsti on aeg ümber, aga ei kiirustanud võõrutama. Küll see aeg tuleb siis kui ta tuleb, mõtlesin. Erinevalt Virsikust oli Väikevend ka rinnalapsena tubli sööja, kasvas kenasti ja ei keeldunud tavalistest söögikordadest rinnapiima kasuks.

Esimesel korral kui imetamisest loobuda otsustasin (umbes kuu tagasi) muutus poisu päris õnnetuks. Ja mitte õnnetuks neil hetkedel, kui ma talle rinda keelasin ja ta tähelepanu mujale juhtida üritasin, vaid pidevalt õnnetuks. No kohe täitsa depressioonis oli see meie poisuke – ei tulnud enam minu juurde lohutust otsima, vaid läks üksi teise toa otsa nutma, viskas end maha pikali ja nuttis seal jõuetult. Viskas end ahastusest selili selles sobivat kohta valimata ja lõi muudkui kolks ja kolks pead igalepoole ära. Iga ema saab aru, kas laps jonnib, et oma tahtmist saada, või on lihtsalt kurb – minu pojake oli südamepõhjani kurb. Ma ei olnud selleks hetkeks imetamist päris ära jätnud, aga imetasin harvem ja minu, mitte tema poolt valitud hetkedel. Ka seda oli poisule liiga palju – ta ei olnud võõrutamiseks valmis.

Ma olen juba emaduse esimestest päevadest peale tundnud, et intuitiivne vanemdamine on kõige õigem minu jaoks. Et oma sisetundest lähtuvate otsuste tegemine on kõige lihtsam ja valutum kõigile osapooltele – ei pea lohutamatut nuttu taluma, oma närve kulutama või last kuidagi treenima, sest elu loksub ise mugavalt paika. Ma nägin ja tundsin, et mu muidu alati leplik ja naerusuine poeg on murtud ja ehkki inimesed mu ümber ütlesid asju stiilis “kui sa oleksid jätkanud, oleks see paari päevaga üle läinud”, teadsin ma, et see ei ole tema suhtes õige ega õiglane. Ma summutasin kõik väljastpoolt tuleva müra, sest mina teadsin kõige paremini. Ja ma ütlen ausalt – pole paremat tunnet kui teadmine, et sinu sisetunne sind alt ei vea.

Muhe kamapalliürask oma loomulikus elukeskkonnas – emme kaisus!

Jätkasin poisu imetamissoovidele vastu tulemist ja tema meeleolu paranes märgatavalt – kõkutas jälle naerda, toimetas omaette ja tegi #tantsutantsu, mitte ei aelenud ööpäevaringselt kurblikult kaeveldes põrandal. Ma sain aru, et minu otsus oli olnud ainuõige.

Umbes nädala möödudes läksin uuele katsele – võtsin taas appi vanad head kamapallid. Diivaninurgas, kus varem alati imetanud olin, sõime nüüd hoopis koos kaisus kamapalle. See oli meie uus kahekesi-asi – ta uuristas end mulle kaissu, toppis mulle kamapalle suhu ja mina talle, lobises minuga juttu puhuda ja hõõrus end vahepeal kassipoja kombel minu vastu. Ja nii iga kord kui ma taipasin, et ta rinda küsib – kauss kamapalle ruttu täis ja diivani peale nosima. See oli täiesti uskumatu, kui kiiresti poisu taipas, et ma talle rinda anda ei kavatse, aga olen tema jaoks siiski lähedal ja olemas, kui tema seda vajab – juba umbes neljanda kamapalliaktsiooni järel märkasin, et poisu tuleb minu kaissu. Ise. Ilma mu pluusikaelust venitamata (oh my GOD, kuidas ta enne mind paljaks rebida võis ja kui tüütu see minu jaoks oli!), ilma mind raevukalt rinnale patsutamata, ilma vihaselt “aitäh, aitäh, aitäh!” skandeerimata. Selles mõttes oli suurema ja taiplikuma, juba jutust aru saava ja pisut rääkida oskava lapse võõrutamine lihtsam – ta sai aru, kui ma ütlesin: “ei, ma ei anna sulle piima” ja selgitasin, miks. Ja sai alguses ikkagi pahaseks ka, aga vähemalt mõistis, miks ma tema tähelepanu eemale juhin. Mitte sellepärast, et ma tema soovist aru ei saa, vaid seetõttu, et ma soovin talle pakkuda midagi muud.

Kui nii pikalt ja nii sageli (iga lapse palve peale, mitte kindlatel aegadel) imetada nagu mina seda oma lastega teinud olen, tähendab rinnast võõrutamine seda, et laps tuleb pärast võõrutamist sõna otseses mõttes esimesi kordi ise sinu kaissu sinu lähedust otsima. Hõõrub end sinu vastu, mõnnab silmad poolvidukil ja silitab su põske. See on lihtsalt MAAILMA parim tunne ja ma olen nii õnnelik, et imetamine läbi on ja ma tema lähedust niiviisi nautida saan. See on lihtsalt kirjeldamatu!

Ka öised imetamised lõpetasime me samaaegselt. Mulle tundus, et sellel teisel loobumiskatsel olime me sajaprotsendiliselt sünkroniseeritud – poisu sai aru, et mina ei soovi enam imetada ja mina sain aru, et poisu on valmis. Ma olen tema üle nii uhke ja kiidan teda lakkamatult, sest ta tõesti oli äärmiselt tubli poiss ja selmet rinda kraapida, taipas üsna ruttu, et minu läheduse leidmiseks piisab lihtsalt mulle kaissu pugemisest. Ka öösiti magab ta jätkuvalt meie kõrval ning nüüdsest ka peaaegu terve öö jutti.

Sest ta teab, et ma olen alati lähedal.

Minu taas rahulolev ja särasilmne poisu – rinnavaba, aga õnnelik. 🙂

Osta kodu? Minu plussid ja miinused

~ nesting

Iseendalegi ootamatult sattusin vaid kaks aastat pärast oma täiusliku kodu soetamist taas majaostu virr-varri keskele – ilma, et ma seda mõtet isegi varem mõelnud oleksin. Elupõlise pessimisti realistina olen püüdnud selle teemaga kaasa minnes säilitada kaine mõistuse ja täieliku neutraalsuse – mitte võtta vastu otsuseid, mitte minna elevile, olla kriitiline ja mitte lasta emotsioonidel ennast juhtida.

Et ma aga koduasjus justnimelt suur (kõhu)tundeinimene olen, tähendas olukorra niiviisi emotsionaalselt distantsilt hindamine väga suurt segadust. Et pilvisus saaks vahepeal selgineda, pidasingi kas pere ja sõpradega või siin teiega aru ning koostasin tabeleid. Kui enne Viimsi maja esimest korda vaatama minemist olin ma täiesti veendunud, et ma sinna ei koli, hakkas see mulle kohapeal käies pigem meeldima – tundsin, et see võiks minu kodu olla küll. Pärast seda, kui teist korda laste ja MPÄ seltsis maja üle vaatasime, ma seda see-on-minu-kodu-tunnet enam ei tundnud, kuid reaalseid praktilisi eeliseid paistis tal nüüd siiski rohkem olevat kui esimesel majal, mida vaatamas käisime. See kõik tekitas väga suure segaduse minu sees – ühel päeval tundsin, et okei, see on tõepoolest suurepärane mõte, ja teisel jällegi otsustasin, et ütlen kolimisele kindla ei.

Selle segaduse klaarimiseks oma südames ja peas panin kõik poolt- ja vastuargumendid Exceli tabelisse ritta. Etteruttavalt võin öelda, et arvuliselt on Viimsi majal eeliseid rohkem – tervenisti 32 imeilusa, aga põllupealse maja 23 vastu. Miinuseid, seevastu, on minu tänasest argielust 25 km kaugusel asuval Viimsi tarel kokku 14 ja ilusal valgusküllasel põllumajal 11. Sisuliselt ei muuda tabel eriti midagi, sest kaalukamad miinused ja plussid on needsamad, mida niigi oma peas ja südames kaalun, milles kahtlen või millest unistan. Kui nad aga tabelis reas on, on lihtsam otsuseni jõuda, arvasin ma. Ja oli tegelikult küll.

Kõige kaalukam miinus, mis Viimsi kahjuks kõneleb, on lisaks mulle võõrale asukohale ülalpidamiskulud. Ülalpidamiskulud ei ole seal küll arutult kõrged – maja on hästi soojustatud, küttelahendused maja vanust arvestades pigem kaasaegsed ja nutikad ning arved üllatavalt madalad – aga võrreldes meie kodukandile lähedal asuva “unistuste majaga” (see on, nagu paljud teist kommenteerisid, tõesti ülimalt meielik kodu), millel on kõrge energiaklass ja mitmeid jätkusuutlikke ja säästlikke lahendusi, on kulud ikkagi suured. Et laenumakse on sama, tähendab see ikkagi suuremaid igakuiseid püsikulusid ja suuremad püsikulud on just see, mis mind enim hirmutab. Mitte, et me tänase seisuga end lõhki laenaks ja sente lugema peaks hakkama, aga you never know, mis tulevikus saab. Onju?

Samas: meil on suur pere. See oli valik, mille me ise teadlikult tegime. Meie püsikulud ei saagi olla samad, mis nad olid kuus või kolm aastat tagasi ja üha parema elujärje tagamine oma perele on miski, mille nimel me mõlemad H’ga töötame nii täna kui ka edaspidi. Me saame igaljuhul hakkama. Ma loodan…

Enne kui ma teile oma plusside ja miinuste tabelit näitan, tahan võtta hetke ja tänada teid, et te minuga kaasa mõelnud olete. Ja mitte ainult innustanud ja tunnustanud meie valikuid ühe või teise maja puhul, vaid ka meid erinevate nüansside peale oma kogemuste põhjal sügavamalt järgi mõtlema pannud ja seda ausalt, aga lugupidavalt. Mitmetuhandepealine nõukogu on ikkagi luksus, mida igaühel elus ei ole, ja ma tahan teid selle eest tänada! Iga pere vajadused ja harjumused on erinevad, aga see ei tähenda, et kõikvõimalike stsenaariumite oma peas läbi mängimine end ära ei tasuks.

Ma ei plaaninud tabelit originaalkujul siia üles laadida, aga mis siin ikka salata. Kõik punktid ei ole võrdselt kaalukad, ka ei kirjutanud ma iga punkti puhul lahti täpselt mida ma silmas pean ja miks see mu jaoks oluline on, nii et teile võib üldsegi tunduda, et mõni miinus kuulub plusspoolele või vastupidi. Aga siin on igatahes minu poolt- ja vastuargumendid emma-kumma kodu soetamisele:

Praeguse kodukandi lähedal asuv uus, kaasaegne ja säästlikke lahendusi täis maja, millel on mitmeid puudusi – neist kõige kaalukam ja murettekitavam on äralõigatus ühistranspordist. Ka ei ole sellel kodul ikkagi piisavalt storage‘it. Samas saab seda lihtsasti juurde ehitada – ruumi selleks on krundil piisavalt.

Kodu nr 1 jääks sisuliselt ikkagi meie tänasesse kodukanti ja meie igapäevases logistikas ei muutuks mitte midagi. Lasteaed jääks samaks, kodutee jääks samaks, kaugus meile olulistest punktidest elus jääks sisuliselt samaks. Kolida oleks lühike maa ja minu igapäevane tööelu ja selle korraldamine ei muutuks keerulisemaks – vastupidi, mul oleks mugavam tööd teha, sest saaksin oma kontori. Kontori saaksin ka majas #2- seal lihtsalt suurema ja uhkema.

Kui me varem oleme alati rääkinud, et suuremale pinnale kolides peab maja kindlasti ühekorruseline, valgusküllane ja kõrgete lagedega oleme, siis Põllupealse Maja puhul ei olnud kaks korrust probleemiks. Lastetoad ja elutuba olid kõik esimesel korrusel – kogu elu toimuks seal. Ülemisele korrusele kuulusid vaid minu ja H magamistuba, kontor ja vannituba – sinna poleks lastel põhimõtteliselt üldse asja ja nii ei oleks ei trepist üles-alla jooksmine vajalik ega mänguasjad mööda elutuba laiali. Naiivitar…

Siseviimistluseks valitud materjalid ja detailid olid kõik kvaliteetsed ja imeilusad – täpselt niisugused, nagu mina oma koju valiksin. Puitparketid ja puitaknad, ilusad plaadid, võrratult ilus saun…

Mis mulle ei meeldinud, olid ülemise korruse tubade aknad – katuseviilu all asuvad toad olid küll üsna ruumikad, kuid aknaid otsaseinas vaid üks – valgusküllasusest oli asi kaugel. Tegelikult saab sinna paigaldada katuseaknad, mis on hiigelsuur pluss, aga põhimõtteliselt ei olnud selle ülemise korruse planeering mu lemmik. Samuti selgus, et pööninguosale, millele olime asjade hoiustamise osas lootnud, pääseb ligi ainult tillukesest luugist maja välisküljel ja ruum on oluliselt tillem, kui arvasime.

Need on muidugi kõik pigem väikesed miinused – maja ise oli tõesti avar ja mõnus ja “meie masti ilus”. Aed tõsiselt avar – nii avar, et mahutaks lisaks olemasolevale suurele maja ümbritsevale terrassile ka suure kasvuhoone, aiamaa, mängumaja… kõik jutud! Miinus, millest mul on raske mööda vaadata, on selle kodu asukoht.

Lastele see maja meeldis, ehkki enne sinnasõitu pandi kolimisele kindel veto. Kroonprintsessi suurim mure on meie imeilusast majatagusest metsast loobumine, mis on muidugi arusaadav – mitte keegi meist ei taha sellest maagilisest vaatest ja vaikusest ja privaatsusest loobuda… Virsik muretseb, et meie praegune kodu jääb kurvaks, sest see on hästi hea ja armas kodu – tema arvates tuleks juhul, kui me oma hullu kolimise plaaniga edasi läheme,
praegune kodu igatahes alles jätta. 😀 Kohapeal olles ja hiiglaslikus aias ringi joostes oli jutt juba teine – seal võiks elada küll. Koju tagasi jõudes vaimustus rauges – nii väga ikkagi kolida ei soovitud.
Viimsis asuv kodu, mis on suur ja kodune kodu, kuid asub mulle võõras kandis ja tähendab suuremaid igakuiseid väljaminekuid.

Kodu #2 juures on nii plusse kui miinuseid rohkem, kuid (mulle endalegi üllatuseks) domineerivad plussid. Ja kui ma neid plusse seal loetlen, siis elukvaliteediplusse on tõesti rohkem. Asju, mis meile südames korda lähevad, on rohkem. Leivaahi, milles perele küpsetada – see on minu jaoks hiigelsuur väärtus, mis ei pruugi igaühe jaoks relatable olla, aga on minu jaoks ikkagi pigem täituv unistus ja ühtlasi ka hea praktiline lahendus igapäevaseks söögitegemiseks. Igatsen juba ammu võimalust haudepott ahju visata ja järgmisel päeval valminu, sooja ja võrratuna välja võtta. Kandvad viljapuud ja marjapõõsad – põhimõtteliselt on ju ploomid ja murelid ja sõstrad ja tikrid ja õunad igast puukoolist ja aianduskeskusest vabalt kättesaadavad, aga niisugused, mis juba esimesel suvel meid viljadega kostitavad? Absoluutne boonus ja kodusoojuse tekitaja minu jaoks. Aken köögi töötasapinna kohal, mis on minu jaoks alati olnud väike salaunistus. Puuküttega saun…

Need kõik on pisidetailid ja neid pisidetaile on veel – asju, mis teevad majast hea kodu. Aga peamised pooltargumendid selle maja puhul on praktilised. Garaaž, sahver ja garderoobid – tänasel päeval kulub meil igas kuus 50€ ainuüksi garaaži rendile (millest saaksime siis loobuda), sest hoiustame seal kõike, mis meie koju ei mahu – isegi batuudi, aiamööbli ja grilli viime talveks minema, lumelauavarustusest, raamatukastidest ja talveriietest rääkimata. Osa asju hoiustame H ema juures. Uues kodus ei oleks seda probleemi enam kunagi – lisaks (kütmata, aga soojapidavale) garaažile oleks meil pööning, sahver ja suured garderoobid iga magamistoa juures. See on meie jaoks NII. SUUR. BOONUS! Sest meid on palju. Ja ehkki me ei pea end mingisugusteks hoarderiteks, vastupidi, on meil üleriided ja kelgud ja jalgrattad (palju jalgrattaid…) ja Stigod ja lumelauad ja muud hobidega seonduvad asjad ja… ja palju nõusid. Siin olen valmis hoarderlust tunnistama – mul on progresseeruv lauanõufetiš.

Ja muidugi logistika. Miinusena küll Pirita tee ummikud (kui lapsi linna kooli ei paneks, vaid Viimsisse, poleks need üldse küsimus), kuid samas plussidena bussiliiklus, koolibuss kesklinna, balletistuudio Viimsi filiaal (praegu käib E kesklinnas ja I ilmselt tahab ka balletti minna), kino-restoran-veepark kodu lähedal… Meri… ehkki see ei ole täna minu kodukant, on see siiski hea kodukant.

Viimsi maja perenaise juures imemaitsvat kooki söömas. Kaminas praksus tuli ja tore oli.

Rääkida on veel palju – kummagi maja juurde kuuluvaid nüansse ja pilte, mis mulle nende ja meie tulevikuga seoses silme ette kerkivad, on lõputult. Ja muidugi rahaline pool. Kas naine, kes – ehkki ettevõtja – on põhimõtteliselt paberi peal oma palgatöötajast mehe ülalpeetav, saab nii suure laenu kaastaotleja olla? Kas pank üldse annab meile laenu ja kui, siis mis tingimustel?

Räägin teile kõigest jõudumööda. Sellest, mismoodi üks ülalpeetav üldse laenu taotleb ja missugune see protsess välja näeb, kui oled ettevõtja, aga töötasu endale vaid vajaduspõhiselt välja maksad. Aga seni ma kuulaks teie mõtteid: kumb maja teile minu plusside ja miinuste põhjal rohkem meeldib?

Oluline pluss: Kodu #2 meeldib lastele rohkem. Täna hommikul tuli Virsik H juurde ja küsis: “issi, millal me Viimsisse kolime?” See maja läks neile niivõrd hinge, et nad sealt lahkudagi ei tahtnud ja nüüd räägivad sellest soojuse ja soosinguga. See on nende puhul harukordne ja kuigi ma ei ole võib-olla suurem asi spiritualist, usun ma siiski, et nemad  on võimelised tunnetama, kas kodu on hea kodu või mitte.

Värvisin hennaga juukseid…

~ arvustus, edevus, juuksed

Kuna ma juuksuris juba kaks aastat käinud ei ole (sest ma… noh… olgem ausad: ei raatsi), olen vahepeal mõelnud kodus juuste värvimisele. Pärast suviseid pleekimisi ja meresoola ja nädalaid (ehitus)tolmu sees, lohakas krunnis juustega poodi ehitades olid juuksed juba tükk aega päris nilbed, mistõttu ostsin poest kaks pakki mingusugust harilikku poejuuksevärvi ja värvisin laigulised ja pleekinud juuksed ühtlaselt tumepruuniks. Värv oli lõpuks ilus ja ühtlane, aga protsess ikka üsna ebameeldiv – natukene haisev värv, erinevate tuubide kokku mökerdamine, nahale sattudes ülikergelt määriv värv (mis tegelikult päris kohe ikkagi päris maha ei tule) ja loputades rõvedalt kuivad, krudisevad ja rikutud juuksed. Pärast kaasasoleva palsami kasutamist on juuksed muidugi imelised, aga miks nad ei peakski imelised olema, kui nad mõnusa libeda silikoonikihi all on… 🙂

Et tavalistes poejuuksevärvides ning nendega kaasasolevates palsamites sisalduvad koostisosad on täpselt niisugused asjad, mida ma oma igapäevaelus vannitoariiulile mitte mingi nipiga ei luba, olen ma juuste värvimisest pikalt hoidunud. Kuni leidsin enda jaoks väga huvitava alternatiivi!

Kuna ma olen täpselt nii glamuurne ja käin täpselt mitte kunagi poes, ostsin juuksevärvid eCoopi allahindluselt. Tegemist on Tints of Nature Henna Cream kodukasutuseks mõeldud (salongisari on ka olemas ja Eestis kättesaadav, vaatasin) poolpüsivärviga (toonis Chocolate Brown, tavahind Coopis 11,49€), mis koosneb väidetavalt looduslikest ja sertifitseeritud koostisosadest. Tootja lubab tulemuseks sügavat šokolaadipruuni juuksevärvi ning terveid ja läikivaid juukseid.

Mul ei olnud selle värvi suhtes üldse kõrged ootused, sest ma ei tea tootjast midagi ja hennaga värvimine, mida ma kunagi varem teinud ei olnud, kõlas nagu jube mökerdamine, mis soovitud tulemust niikuinii ei anna. Eelarvamused, noh. Aga kuna asi oli soodushinnaga ja ma püüan ju tegelikult hakata normaalseks inimeseks (loe: viia end kurssi kõikvõimalike alternatiivtoodetega, et kõigist mulle ja loodusele kahjulikest asjadest ükskord loobuda osata), otsustasin kaks karpi värvi (nii palju kulub mul tavaliselt ka tavavärvi) endale ostukorvi klikkida.

Enne: kammimata ja pesemata hommikukahused juuksed, mida pildil näete, olid ebaühtlast värvi – otstest pleekinud ja juurte juurest tumedamad ja minu enda loomulikku, pisut külmemat tooni – mis oli ka põhjus, miks ma üleüldse värvimist kaalusin. Tegelikult olen ma pikkadest juustest üldse täiesti tüdinenud ja tahaks need õlgadeni lõigata, aga inimesed mu ümber ei ela mu plaanile eriti palavalt kaasa. 😀

Ehkki karbis on pakike šampooniga ning pudel värviga, millele lisaks ka kindad ning kilemüts, on pakendikogus siiski poevärvikarbi omast tagasihoidlikum. Et pakendivabalt läbi ajada, tuleks päris hennavärv ilmselt ise kokku segada ja vajaminevaid koostisosi suuremas taaras tagavaraks osta. Kes õige hennaga värvivad või seda teinud on, võiksid kommenteerida, kas hennavärvi kokkusegamine endale meelepäraseks tooniks on niisugune asi, mida üks peaks mingil põhjusel (pakendisodi kokkuhoid, rahaline sääst, puhtamad koostisosad) harrastama peaks?

Kui tavaliselt tasub värvida pigem pesemata juukseid, siis selle juuksevärvi puhul kästakse pea kaasasoleva sügavpuhastava šampooniga esmalt rasust ja muude toodete jääkidest korralikult puhtaks pesta ning alles seejärel värv peale kanda. Šampoon tegi juuksed vastikult puhtaks, krudisevaks ja… heinaseks – täpselt niisuguseks, nagu poevärv juuksed pärast värvimist kuivatab ja mille tagajärjel sa kõiki maailma silikoone sisaldava palsamiga möksima pead, et oma vaeste juuste algne seisukord vähemalt näiliselt taastada. 😀

Seejärel tuli karbist välja võtta värv ning see puhastesse juustesse kanda. Mökerdamist oli PALJU vähem kui ma kartsin. Kusjuures vähemgi kui tavalistel poejuuksevärvidel – värv oli pudelisse juba valmis segatud. Hindan seda selle toote juures VÄGA kõrgelt ja valiksin juba ainuüksi sellepärast kõigi värvide seast niisuguse Tints of Nature’i looduslikuma variandi.

Juuksevärvi kogus pudelis oli väga lahke – mul on küll praegu väga pikad ja paksud juuksed, aga poolpikkadesse juustesse jaguks ühest pudelist vabalt, mulle tundub. Värvi lõhn on äärmiselt (!!!) meeldiv ja selle pealekandmine lihtne.

Pärast värvi kõigepealt hoolikalt juurtele ja kuklasse kandmist, plökerdasin ülejäänud pudelite sisu šampooni kombel juustesse nii, et kõik ühtlaselt märg oleks, mudisin mõned minutid, keerasin pealaele krunniks ja tõmbasin pakendiga kaasas olnud kilekoti mütsiks pähe. Üsna ebaoluline lisa sellele pakendi sisule – sama töö teeks kuus korda paremini ära selleks otstarbeks varutud korduvkasutatav müts või harilik poekilekott, mida ma niigi korduvkasutan ja alles hoian.

Värv kästi pähe jätta 30-40 minutiks, seejärel välja pesta kuni loputusvesi on värvitu ning siis omaenda hariliku palsamit juustesse kanda. Loputades olid juuksed nagu intensiivse ravikuuri läbinud – kui harilikult on poevärviga värvitud juuksed pärast värvimist tuntavalt kuivad ja vastikud, siis selle Henna Cream värvi peashoidmise järel olid nad pehmed, terved ja siidised. Ma olin niiii positiivselt üllatunud! Väga positiivne oli ka see, kui kergelt nahale läinud värv maha tuli. Ei olnud vaja mingit suuremat nühkimist ja kraapimist ning mu kõrvad ei näinud veel kaks päeva pärast värvimist välja, nagu mul oleks mingisugune kole nahahaigus. Boonus!

Müügiargumendid karbil ja lisatud ning lisamata jäänud koostisosade nimekiri.
Pärast!

Minu meelest on seda nii hästi tunda, kas juuksed on päriselt terved või lihtsalt “silikooniga plaasterdatud”. Selle värviga värvimise tagajärjel on mu juuksed nii siidised ja läikivad ja niisutatud ning värv ühtlane ja imeilus. Ma läksin õhtul pärast värvimist niiskete juustega magama, ei näinud lõpptulemust, ärkasin hommikul üles ja ehmusin unise peaga peegli ette kakerdades täiega ära – mu padjakuivad juuksed olid lisaks käega katsumisele ka peeglist vaadates NII siidised ja ilusad ja head!

Kas teie käite regulaarselt juuksuris nagu tõelised naised või olete ka koonrid nagu mina? Millega teie ise juukseid värvite?

Olen oma leiuga väga-väga rahul ja värvin selle värviga kindlasti teinekordki. See ei ole keskkonnasäästu seisukohalt täiuslik lahendus, aga edasiminek igatahes – eriti, et see ju nahale (hingamisteedele, silmadele…) nii palju leebem ja tervislikum variant on. Ja tulemus on tõesti KORDADES parem kui ma oleksin võinud arvata. Soovitan kahe käe ja jalaga!

Veits rahul. 😀

Viimsisse ikka ei koli ju… või?

~ sildita

Ma isegi ei tea enam, kust alustada.

Nagu ma SIIN kirjutasin, sattusime me täiest lambist kaaluma uue kodu ostu. Siiralt ja ausalt: me oleme siin koguaeg nii õnnelikud ja rahul olnud (see on tõesõna täiuslik kodu), et edasi kolimise mõte, millest näiteks naabrinaine enda pere kontekstis sageli rääkinud on, on tundunud nii mõttetu ja vale ja kauge ja… mitte meie jaoks. Üldse mitte meie jaoks.

Siis sattus H selle ideaalse kodu kuulutuse peale, mis meile nii täiuslik on. “Teie kodu, aga steroididel,” kirjeldas seda meie sõbranna B. No on tõesti – sinna astudes oli täpselt sama tunne, nagu siis, kui kunagi oma tänasesse koju tulime. Aga aed on veel suurem, tube rohkem, planeering täiuslik – kõik selle juures on lihtsalt nii ilus ja hea ja keskkonnasõbralik ja mõnus ja meile õige – välja arvatud asukoht, mis on küll praeguse kodu lähedal, ent siiski ühistranspordi peatustest piisavalt kaugel, et igapäevalogistika mõttes suureks peavaluks olla. Aga maja on laitmatu.

Kui ma selle postituse tookord kirjutasin, saime blogipostituse peale infot ühe maja kohta, mis peagi müüki minema peaks, aga veel ei ole. Lapsed on suured, vanemad lahutatud ja kunagi spetsiaalselt oma perele ehitatud maja seisab põhimõtteliselt tühjana, st. on üksi elamiseks liiga suur ja otsib endale uut peret.

See maja asub Viimsis.

Teen korraks kõrvalepõike ja räägin teile taustaks ühe loo. Kui mina H’ga käima hakkasin ja temaga tulevikust rääkisin, oli tema alati sealkandis elanud ja tundis Pirita ja Viimsiga suurt sidet. Tema suur unistus ja elueesmärk oli, rääkis ta alati, et enne 30. eluaastat peab tal olema maja Viimsis (ja Jaguar, aga see ei puutu teemasse :D). See ei olnud miski, mida ta mainis vaid korra suusoojaks – unistus majast Viimsis oli suur ja tähtis asi, mis pidevalt uuesti jutuks tuli ja igapäevaselt vähemalt korra mõnest vestlusest läbi käis. Aga siis juhtus elu ja sündisid lapsed ja me kolisime Nõmmele. Meie elu jäi siiakanti ja Viimsisse kolimise unistus jäi tahaplaanile. Mitte ainult sellepärast, et elu teisiti läks – ka sellepärast, et see tegelikult oli algusest peale pisut rohkem kui pisut lennukas unistus.

Mina ei ole kunagi tahtnud Viimsisse kolida ja ei tahtnud ka nüüd. Otsisin selle maja pildid Google’ist üles ja avastasin (enda suureks kergenduseks), et maja on müügis olnud esiteks 60 000€ üle meie budgeti absoluutse ülempiiri ning lisaks sellele ka nagu miski, mille 2000’ndad on alla neelanud ja välja oksendanud. Köök väike, elutuba “vagunikujuline” e. pikk ja kitsas, kahekorruseline, toad valedel korrustel, vannitoas koledad kollased plaadid ja üleülde – kusagil Viimsi pärape*ses, kus ma mitte mingil juhul elada ei taha!

Ai, ma olin nördinud, et H midagi muud peale meie unistuste maja (põllul :P) kaalub, mind minu enda elukeskkonnast minema viia tahab ja sellest veel nii vaimustuses on. Aga kaine mõistus sai aru, et kui meid on meie ühises elus kaks, siis see, et MINA midagi ei taha, ei tähenda, et ma ei peaks teise inimese eluunistusele võimalust andma. Muidugi annan ma H eluunistusele võimaluse!

Lihtsalt hästi… pika… hambaga…

Sõitsime Viimsi poole ja jonn minu sees üha kasvas. Ma ei tea, miks, aga mul on alati niisugune tunne, et Viimsi ei oota mind enda juurde. Et see ei ole minu koht, kus olla. Et ma pole teretulnud. Igatahes tundsin ma end selle maja poole sõites hästi ebamugavalt ja silmad tahtsid märjaks minna – siia pean ma elama tulema, oma päriskodust ära? Aga H kinnitas mulle ka, et tema ka ei oota sellelt majalt eriti midagi – et me võiksime lihtsalt minna ja selle välistada. Nii paljuga võisin ma nõus olla küll.

Läksime sinna ja soe perenaine (koos tütrega) võttis meid uksel vastu. Ja juba välisuksest paremat kätt asuvat sisseehitatud, nutikate lahendustega garderoobi sisse piiludes hakkas minu selle maja suhtes igijääs olnud süda sulama. Kõik nägi välja hoopis teistsugune kui kehvavõitu piltidel ja iga nurga tagant kargas välja järjekordne eelis, pluss, positiivne üllatus, nutikas lahendus, mille peale ise poleks tulnud…

Iga sammuga sain nentida, et ükskõik kui ärritav see ka poleks – tõepoolest on tegemist väärt koduga. Kui Niff-Niff, Naff-Naff ja Nuff-Nuff oleksid Harjumaale maju ehitanud, kuuluks see konkreetne tare just kolmandale põrsakesele. Maja on ehitatud kivist, katus on kivist, põrandad on kvaliteetsest puidust ja kusagil pole miski tehtud üle jala – see maja on ehitatud päris oma koduks.

Ruutmeetreid on kaks ja pool korda rohkem kui meil praegu. Seal on suur garaaž, kolm erinevat küttelahendust (kui sõda tuleb, saab ahju kütta – kas ma olen ainus, kes selliste asjade peale mõtleb?), sahver, sahver, sahver (can you tell, et ma olen sahvrist elevil?), suured walk-in garderoobid magamistubade juures, pööning (STORAGE, STORAGE EVERYWHERE!), puuküttega saun, õhtupäikesega terrass õhtusöögipidudeks ja üleüldse igasuguseid eeliseid.

See, mida mina põlgusega kaardile vaadates pidasin “Viimsi karutagumikuks”, ei ole mitte Viimsi karutagumik, vaid pigem ikkagi Viimsi keskusest lühikese jalutuskäigu kaugusel asuv vaikne kõrvaltänavake.

No ja siis see hind, eks, mis meie eelarvest kuuskümment tuhat eurot väljas on… võib-olla ei ole üldsegi niiviisi kivisse raiutud. Sest kui me ütlesime, mis on meie piir, ütlesid nemad, et see on okei…

Veel niisuguseid kohti kust on vihjatud, et see on okei: pank, teine pank, kolmas pank.

H saab järgmisel aastal kolmkümmend.

Nüüd on mul igasuguseid erinevaid küsimusi.

Esiteks: mida pekki?
Teiseks: mis ma NÜÜD teen?
Kolmandaks: kas Viimsis kannatab elada?
Neljandaks: kas Viimsi koolis kannatab käia?
Viiendaks: kas Viimsisse lasteaiakoha saamine on mingisugune asi, mis võib inimesega juhtuda?
Kuuendaks: M i d a p e k k i ?

Esimene pilk hea auraga heale kodule. Isegi esikuseinad on õiget värvi…

Kasvatuslik küsimus: kuidas saada laps uusi asju sööma?

~ sildita

Disclaimer: Ma ei ole toitumisnõustaja ega pediaater ega toitumiskavasid koostav dime-a-dozen fitnessguru. Ma jagan oma blogis oma mõtteid ja kogemusi ning kui minu mõtted ja kogemused sinu reaalsusega ei kattu – ära tunne ennast solvatu või ebapiisavana. Kui selles postituses on mõni mõte, mille sa tahad järele proovida – lahe! Kui ei ole ja sa tunned, et sa teed ise palju õigemini – veel lahedam! Siis jaga minuga ka oma häid nippe. Aga ära tunne, et see Mirjam seal Meie Käopesas õpetab kõiki elama nii nagu tema teab, et õige on. Sest see ei ole tõsi. Üksnes sina ise võid teada, mis sulle ja sinu perele kõige parem on. 🙂

Essi küsib:

“Kasvatuslik küsimus – kuidas saada laps uusi asju sööma? Või on see kahene lihtsalt selline vanus, kus kõik on “mkmm!”? Esmaema (nagu arvata võid) ja varem kõike isukalt söönud laps on täielik pirtsutaja. Mul on nii kopp ees kodusest menüüst, sest kaua sa ikka makaroni ja kanasuppi jaksad süüa (vähemalt sedagi), aga tundub karm ka kahene nälga jätta.. Mul ootab kapis suur lillkapsapea ja unistan püreesupist juba nädala, aga siiani edasi lükanud, sest kardan, et laps ei söö ja siis teen jälle mitu toitu, sest süda ei luba tühja kõhuga magama saata… või peaks lihtsalt südame kõvaks tegema?”

Alustuseks lohutan ma sind teadmisega, et lõpuks hakkab enamus normaalsete toitumisharjumustega peredes kasvavaid lapsi (kelle vanemad söövad mitmekülgset ja toitainerikast ja maitseküllast toitu) lõpuks siiski inimese kombel sööma. Üks minu tuttav tüdruk, imearmas inimene ja imearmsate inimeste laps, sõi väga pikalt enam-vähem ainult haljaid makarone, tomatit ja saia.

Mitte üks kaste, mitte üks juust, mitte üks mitte miski talle ei sobinud.

Aga nüüd, kui ta on juba suur ja asjalik koolitüdruk, 
proovib ta julgelt asju, mida ta kunagi varem ei olnud valmis suu sissegi võtma ja on üleüldse empaatiline ja tark ja andekas ja tore ja… see, mida ja kui palju sa lapsena sööd, ei defineeri tõenäoliselt sind inimesena.

Really takes the edge off, doesn’t it?

Mis minu meelest on oluline, on see, et söömine oleks võimalikult stressivaba tegevus.

Ampsude lugemine, kokkulepitud arvu suutäite võtmise eest premeerimine ja kõik muud niisugused kõigi osapoolte jaoks närvesöövad praktikad võivad teoorias hästi kõlada, aga ei teeni tegelikult mitte ühtegi eesmärki ning mõjuvad lõppkokkuvõttes lapse söömisharjumustele pigem halvasti. Ma ei ole ise sellest süüst sugugi puhas – Virsiku (kes teadupärast on alati olnud tibatilluke, isegi sedavõrd, et arstid sellepärast muret tundnud on) emana olen ma tema söömise pärast rohkem mures, kui oma teiste laste toitumise pärast iial põdenud olen. Ikka on juhtunud, et ma seda isepäist tulekera ampse võtma luninud olen. Sa saad lõpuks aru, et see on täiesti vale, kui laps ise ütleb, et ta võib nüüd veel kolm ampsu võtta – kas ta siis saab mängima minna või magustoitu või midaiganes muud, millega sa teda varemalt ära ostnud oled. Siis taipad ka, et ta ei söö enda, vaid sinu pärast. Ja iga inimene peaks ikkagi sööma iseenda pärast. Selleks, et ellu jääda, aga ka selleks, et oma enesetunnet parandada ning – hea õnne korral, võib-olla ühel ilusal päeval – sellest ka nauding saada.

Et ma kõigest kõige enam usun, et inimene peab ise tundma, et tal on vaja süüa, et end hästi tunda, ei arva ma, et on karm toidust keelduvat last “nälga jätta”. Veel enam – ma ei usu, et elusolendi päriselt “nälga jätmine” talle mitte-kõige-lemmikumaid-toite pakkudes üleüldse võimalik (kõik on võimalik) kuigi sagedane nähtus on. Pigem usun ma, et viga on vanemate stressis ja paljudes majapidamistes vabalt kättesaadavates alternatiivides.

Minu lemmiku toitumisteemalise filosoofia kohaselt on nii vanemal kui lapsel kaks valikut. Vanem otsustab, mida laps sööb ja millal ta seda sööb. Laps otsustab, kas ta seda sööb ja kui palju. Rohkem valikuid (söögi)laual ei ole. Laps teab, et kehtib printsiip “võta või jäta” ning teab ka seda, et vastutus täiskõhutunde eest lasub temal. Mitte keegi ei hakka talle makaronikausiga järele jooksma – söögiaeg on nüüd ja siin. Kui toit tõesti tundub nii ebameeldiv või kõht tõesti pole nii tühi, on lapsel võimalik see valik iseseisvalt langetada. Kui ta langetab valeotsuse, on tal ilmselt järgmise söögikorra eel üsna nigel olla, kuid samas teab ta ka, et see oli tema isiklik valik ja tema enda vastutus, ning sellele kogemusele tuginedes saab ta järgmisel korral parema valiku teha. Vanem teab, et lapsele on antud valik ja vastutus, ning ei kauple, ähvarda, luni ega sunni last taldrikut tühjaks sööma. Söök on laual söögiajal – vanem on andnud endast kõik. Ma usun, et selles teadmises ja kindlas ning rutiinses reeglis peitub lapse jaoks ka turvatunne – mitte mingisugust ärevusttekitavat kauplemist ja tingimist, vaid kindel teadmine, et temal ja emmel on asjast iga kord ühine arusaam.

Kui mõni minu lastest keeldub söögist või lahkub söögilauast ega naase enne, kui taldrikud on lõpuks laualt korjatud, ei ole talle söögipoolist enne järgmist söögikorda ette nähtud. Ei ole vahepalasid, magustoitu ega mingisugust niisama spontaanset näksimist. Virsikul on kombeks mõnikord toidust keelduda ja siis vinguda, manguda, haliseda ja nõrkenud ussikest etendades mööda maad roomata, et ma talle ometigi pähkleid või rosinaid või juustu või muud säärast serveeriks, sest “millllaaaal söööööök valmiiiis onnnnn” ja “mul on kõhtttt niiiiiii tühiiiii, emmmeeee, annnnaaaa porgandiiiit” (loe veel nasaalsemal toonil kui Koit Toome “Kaugele siit”).

Seda ei juhtu.

Ma rõhutan talle, et see oli tema isiklik valik ning sellesama valiku tõttu ongi tal nüüd kehv olla. Ta saab sellest aru.

Veel pisema lapse puhul on asi minu kogemusel lihtsam – nad on siirad ja intuitiivsed ning ei manipuleeri, vaid toimivad lihtsalt oma emotsioonide ajel. Minu teooria on, et isukad kõigesööjad beebid lõpetavad teise eluaasta kandis söömise, sest söömine on igav ja tüütu ja ebaproduktiivne ning ei paku pooltki nii mõnusaid elamusi nagu kraanikaussi ronimine või õdede mänguasjade laiali pildumine või koera joogikausi parketile kallamine.

Otsin postituse juurde pilte ja vähe sellest, et söömise ajal tehtud pildid on eranditult ainult Virsikust, on enamus neist ka sellised, kus ta sööb sushit. Ebaselge.

Tema puhul on minu meelest eriti oluline, et tühjakõhutunne saaks päriselt tekkida – et me ei pakuks sellele intuitiivsele väikelapsele kohukesi, viinamarju, krõbuskeid, (rinna)piima ja mahla (mõlemad on väikese lapse jaoks tegelikult ikkagi toit, mitte jook) või misiganes muud niksi-näksi, sest fakt on, et see tilluke olend võib sellesama mahla peal mängleva kergusega päeva lõpuni funktsioneerida ilma, et ta peaks tegema üheainsamagi tülika mälumisliigutuse. Ja siis tal tekibki idée, et kui selle kummalise, mulle seni tundmatu tekstuuriga suvikõrvitsa või kreveti asemele, mille söömisega ma pean alles harjuma ja vaeva nägema, pakutakse mulle mõnusaid haljaid makarone, mida ma saan keele ja suulae vahel pehmeks litsuda, alla neelata ja minekut teha… MIKS me üleüldse siin mu aega millegi muuga raiskame?! Kui ma ei pea isegi hetkeks selle surmigava laua ääres paigal istuma, vaid saan lõpuks jooksupealt kõrsiku, et mu ema saaks minu nälgajäämise hirmu leevendada… miks MITTE end ka järgmisel korral söögitoolis pulka visata?

Need kogused, mida laps TEGELIKULT peab sööma, et ellu jääda ja terve olla, ei ole ÜLDSE suured. Vastupidi – need on täiesti üllatavalt mikroskoopilised. Kui ta hommikul sõi ja lõunal mitte, ei sure ta kindlasti enne õhtusööki nälga. Kui sina ei stressa ampsude lugemise ja alternatiivide pakkumise pärast ja leiad endas kindluse ja rahu, et söögiks on see, mis söögiks on, siis loksub kõik lõpuks paika. Usalda oma last ja iseennast ning anna talle võimalus see valik teha. Muidugi võid sa neil perioodidel, kui söömine ekstra ebahuvitav on, seda tema jaoks lihtsamaks muuta – valmistada iga toidukorra juurde midagi, mis talle kindlasti väga maitseb, kuid kombineerida seda millegagi, mis ei ole võib-olla tuttav, ent mida ta siiski proovida saab. Siis sööb ta (loodetavasti lisaks muule taldrikule olevale) seda tuttavat ja lemmikut asja isuga, kuid ikkagi ülejäänud perega koos, selleks ette nähtud söögiajal. Ka võid purustada keerulisema tekstuuriga asju kahvliga suupärasemaks või valida niisugused, mis tal suus ringi ei käi ja sealt välja ei pudene, aga ära välista terveid toidugruppe üksnes seetõttu, et laps eile samast asjast mõneks ajaks keeldus. Proovi uuesti ja ära tee sellest numbrit, et ta viimati ei söönud. Mis sinusse puutub, on sul diagnoositud väga raskekujuline söögikorraamneesia – sul pole õrna aimugi, et ta sellesama porgandi peale varem nina kirtsutanud on! Muudkui pakud uuesti ja uuesti ja teed näo, et kõik on seda porgandit alati palavalt armastanud ja paistad seejuures nii veenev, et hakka või uskuma! Ja nad enamasti hakkavad…

Selline stressivaba toidukultuur on minu meelest edasiviiv jõud. Ja nagu ma alguses ütlesin: ma siiralt usun, et kui laps kasvab peres, kus hea ja täisväärtuslik toit on au sees, ei saa temast lõppkokkuvõttes toitainedefitsiidis kuhtuvat makaronisööjat. Võtke vabalt ja jagage lastega oma armastust hea toidu vastu ning jagage nendega kõike, mis teile endile hirmsasti maitseb*. Ja jagage seda üha uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti – lõpuks saab sellest nende elu iseenesestmõistetav osa ja elustiil, mille eest nad teile ise kunagi lapsevanemaks saades ja oma lapsepõlvele tagasi mõeldes südamest tänulikud on. 🙂

* Minu puhul paljude-paljude teiste asjade seas ka – can’t help it -. mäkiburger. Seda ei ole ma lastega kunagi jaganud ega jaga ka tulevikus. 😀

Lihavaba toidunädal – kas mees ikka sööb?

~ sildita

Tegin eile Saaremaalt koju jõudes uue nädala toidutellimust, rullisin totaalses inspiratsioonipuuduses soodustoodete kategooriat (kust ma tavaliselt alati ideepuuduses alustan – soodushinnad dikteerivad uue nädala menüü, olen sellest pikemalt kirjutanud SIIN), aga et sealt üldse mitte midagi isuäratavat ega huvitekitavat ei paistnud, olin nädala toidukorvi koostamise osas totaalses kimbatuses. Porisesin, rullisin, mõtlesin valjult ning eneselegi märkamatult torisesin: “mul on lihast kopp nii ees!”

Ja minu suureks üllatuseks lausus H, kes minu porisemist pealt kuulas: “aga teeme siis lihavaba nädala!”

Väga vabastav ja inspireeriv idee – mul hakkas kohe mõte jooksma. Nagu ma möödunud aasta jooksul õppisin, mõjuvad igasugused ajutised piirangud loomingulisusele ja harjumuste kujunemisele väga hästi. Mu lemmiktoidud on justnimelt köögiviljatoidud ja ma väga hea meelega murraksin vahepeal rutiinsete argitoitude oravarattast välja ja toimetaksin mingi kindla väljakutse piires. Tegelikult moodustavad köögiviljad niikuinii lõviosa meie toidulauast – me lihtsalt armastame neid kirglikult. Nüüd saangi terve toidunädala neile pühendada ja võib-olla ka mõnd uut retsepti katsetada või suisa leiutada. Olen elevil! Millised on teie lemmikud köögiviljaroad?

Praegu on mul igatahes ahjus röstimas lillkapsas, porru ja suvikõrvits tüümianiga – mõtlen, et keevitan neist kokku ühe mõnusa püreesupi. Ma ei mäletagi täpselt, mis mul kõik sinna ostukorvi sai, aga nädala planeerimise hetkel olin ikka elevil küll. Et ma Coopi tänaseks ei saanud, pidi H täna poes käima, sest kapis on küll seda, teist ja kolmandat (peaasjalikult juustu), kuid koostisosadega, millest täisväärtuslikku einet valmistada, on kööga. Muide – olen kuulnud, et Coopi teenus on viimasel ajal alla käinud. Et tarneaegadega on pidev jama, kauba kvaliteet on kehv ja, mis peamine, kõik on koguaeg otsas? Mina pole seda kogenud, aga võiksite kommenteerida, kuidas teie suhe eCoopiga täna sujub. Ja toidu tellimisest veel: naabrimees rääkis eile öö hakul, et nad olid just magama sättimas, kui naabrinaine nägi mu #Kogumispäeviku videot ja läks sellest inspireerituna tagasi alla korrusele järgmise päeva sööki ette valmistama. Nii äge mu meelest! Ja et mina olin parasjagu sellenädalast eCoopi tellimust koostamas, mis mul juba 98€ peal oli, võtsin naabrinna usinusest kannustatuna ette, eemaldasin korvist asju ja sain arve 18€ võrra vähemaks. Sest kui ma olen täpselt aasta tagasi 50€ eest nädalas hakkama saanud, ei ole mingit põhjust, miks ma ei peaks püüdma ka praegu veidi soodsamalt läbi ajada. Hullult hästi töötab säästmise kontekstis see küünarnukitunne – kui tema teeb, tahan mina ka tublim olla. Tänks, Helku!

Mis veel H initsiatiivi puutub, pean tunnistama, et olen selle osas pisut üllatunud. Mitte sellepärast, et ta taimetoite ei sööks ja naudiks – naudib küll ja vägagi. Ma tean ka, et tema jaoks on auasi mitte olla tüüpiline #etmeeskasööks tüüpi mees (ma vahel jauran sel teemal Instagramis, kuidas retseptilehekülgedel ja nende kommentaariumites on sageli märked, mismoodi tuleks retsepte modifitseerida, et “mees ka sööks” – see ajab mind lihtsalt marru) . Olla mees, kes sööb rõõmuga seda, mis talle valmistatakse, kes saab aru, mis on täisväärtuslik toit ning teab, et ühtlaselt hall ja liimjas soust ja kartul ei ole ainus söödav söök maailmas. Kes ei ole pähe võtnud, et salatid ning köögiviljaroad on väikeste naisukeste linnu- või jänesetoit ja et mehed vitamiine ja kiudaineid ei vaja, sest vitamiinid ja kiudained ja värvilised köögiviljad ei ole õige mehe õige toit. Aga ega ta neist stampidest ja suguvendade selleteemalisest jauramisest täiesti puutumata ka pole, nii et mina igatahes rõõmustan seesuguse initsiatiivi üle väga.

Mis #etmeeskasööks temaatikat puudutab, on need väljaütlemised sageli nii naeruväärsed, et tekib vastupandamatu tunne nende üle avalikult irvitada, aga sisimas teeb see mind tegelikult ikkagi siiralt kurvaks ja murelikuks. Ma olen siin oma toidunädalaid postitades saanud nii palju kommentaare murelikelt ja kurnatud naistelt, kes kirjutavad, et nende mees ei söö, pirtsutab, keeldub ja annab sellega eeskuju ka lastele, kes niisamuti käituvad. Ja et nad peavadki tegema iga päev mitu toidukorda, kui ise halli toitainevaest ollust süüa ei taha. Ja ma nii väga usun, et igal inimesel on õigus heale täisväärtuslikule toidule. Võimalusele kõike proovida ilma, et keegi tema elus (tema elukaaslane või lapsevanem) dikteeriks, mida ta saab või ei saa süüa, sest dikteerijal endal on kompleksid või tobedad kinnisideed.

Sellepärast ma sel teemal vahel irisengi, ehkki ma irisemisese asemel pigem retsepte, nippe ja ideid jagada püüan, et innustada teid uusi asju proovima ja julgustada neid ka perele pakkuma ning endale kindlaks jääma, et kodu on kodu, mitte à la carte restoran ja et kes süüa ei taha, võib minna ka nälgimise teed. Samamoodi hindan kõrgelt seda, kui teie jagate minuga enda parimaid trikke ja retsepte ja kiidate mulle oma pere igapäevatoite. See on selline kahesuunaline tänav – teie annate mulle erinevatel teemadel vahel enamgi kui mina teile kunagi pakkuda saan. 🙂

Et siis… mida teie sel nädalal sööte?

Mu lillkapsas-porru-suvikõrvits tuli vahepeal ahjust! Hoidjapreili maitses ja küsis: “mis tegid nendega?!” Otsustas, et nüüd ei ole muud valikut, kui koduteel poest läbi käia ja lillkapsast osta. Kui sa oled oma elus kunagi keedetud/aurutatud lillkapsast söönud ja otsustanud, et sulle ei maitse, anna sellele imelisele viljale uus võimalus. Lõika ta õisikuteks, pese hästi hoolikalt sooja veega ja aseta õisikud koos tükkideks lõigatud porru ja suvikõrvitsaga ahjuplaadile, vala peale sulle meeldivat taimeõli, puista lahkelt soola ja tüümiani ning sega kõik omavahel kokku. Lase veidi vähem kui 200C juures röstuda nii kaua kui kõik on ühtlaselt… selline nagu pildil. Kui nad jumet võtma hakkavad, võid ühe korra segada ka ning teist sama kaua veel küpseda lasta. Vist ei raatsigi supiks suristada – liiga hea on sedasi!

Rusika ja pliidi vahel lahedalt ruumi!

~ sildita

Meenutusi sellest ilusast 2017. aasta märtsikuu päevast, kui H oma väikese naisukese koduostu tehingule lahkesti kaasa võttis. :’)

Omaenda tuttavate ja sõprade seas ringi vaadates paistab mulle, et mehed ja naised on majapidamises enamjaolt võrdsed. Isa ei ole dekoratsioon, vaid lapsevanem – punub patse, vahetab mähkmeid ja jääb vajadusel ise haige lapsega koju. Ja ei oota selle eest ordenit vastu. Naisterahvas teeb tööd nii isikliku arengu kui ka pere rahakoti heaks ning mõlemad panustavad ühisesse ellu ühel või teisel moel võrdselt. Üks on lapsega kodus, üks teenib rohkem, üks võtab enda peale söögitegemise, teine peldikuküürimise. Neidsamu tuttavaid oma peas läbi käies on rollid jaotatud seinast seina – ei ole olemas stereotüüpilisi naiste- ja meestetöid, ja kui ongi, siis mitte selliselt, et neisse teist osapoolt põhimõtteliselt ei pühendata.

Muude tegurite seas on soolise võrdõiguslikkuse kontekstis kindlasti oma roll ka pere sotsioökonoomsel staatusel, kuid seda enam paneb mind hämmastama, kui ma mõne suurema ja kallima ostu sooritamise eel kõige pesuehtsama sootrollimisega kokku puutun.

Näiteks käisime mõni aeg tagasi esindusest autot ostmas. Kasutatud autot, muidugi – põhimõtteline ja ka rahakotisõbralikum valik – kuid siiski autot. Suur ost. H käis enne mind korra masinale pilku peale heitmas, kuid teatas müügimehele, et autot kindlasti enne ostma ei asu, kui minuga koos masina üle vaadanud on – ühine pere, ühised sõidud, ühine otsus. Normaalne ju?

Leppisime aja kokku ning läksime autot üheskoos vaatama. Masina poole kõndides ja autoust avama asudes konkreetselt trügis müügimees minust mööda ning pressis end minu asemel kõrvalistuja uksest sisse. “Ma istuksin proovisõidu ajaks ise meelsasti ees,” vihjasin müügimehele, et potentsiaalse ostjana oleks kuidagi loogilisem, et mina ees istun ja sõidumugavust kõrvalistuja positsioonilt hindan. “Ei, mina istun ees,” nähvas alfaisasest müügimees mulle tõsiselt ebameeldival ja üleoleval toonil. H püüdis küll rõhutada, et tema võiks taga istuda, kuid isane jäi oma mehesõnale liigsete seletusteta kindlaks – tema istuvat igaljuhul ees. Olime mõlemad suhteliselt kohkunud ja mina proovisõidu lõpuks end tagaistmel istudes vihast siniseks kruttinud. Kui selle auto hinna, seisukorra ja meile sobivuse suhe poleks nii pagana hästi paigas olnud, oleksin ainuüksi selle käitumise tõttu ostust loobunud. Tema hoiak ja toon meenutasid mulle kangesti seda mõne aasta tagust seika, kui mingisugune Usbekist (wild guess) taksojuht mul näo täis sõimas, et ma tööl käin, mitte kodus oma vaeste laste ja mehe eest hoolitsemas ei ole. Mõnitas mind ja teisi minu rahvuskaaslastest seltsimehi naisi öeldes, et eesti naised on lollid (erinevalt tarkadest vene naistest, kes mehi ära kasutada oskavad), et mu kehvavõitu mees ei suuda piisavalt teenida, et mind ülal pidada ja kõigele krooniks teatas, et kui ta mu issi oleks, annaks ta mulle vitsa.

Jätkan kohe, esmalt ropsin endale pisut suhu…

Ja ma ütlen ausalt, sellised alfaisased ei pane mind pooltki nii suures hämmingus pead kratsima, nagu teevad seda minu oma suguõed, kes neidsamu debiilseid soorolle kinnistavad. Nagu te teate, olen ma praegu peadpidi kinnisvaraportaalides ja H saadab mulle aeg-ajalt potentsiaalsete majade linke. Leidis täna ühe hästi toreda tare, mis meie kriteeriumitele vastab, ja millegi muu üle polekski kuulutuse juures nagu eriti nuriseda, aga…

“Olemas on majapidamisruum perenaisele ning garderoob.”

Hea, et ei kirjutanud, et stiilses ja avaras köögis on naisel rusika ja pliidi vahel toimetades lahedalt ruumi! Ma saan aru, et tegelikkuses on tõenäoliselt palju mehi, kes kodu detailidest naistega võrdsel määral ei hooli, pesevad pesu kusiganes ja et niisugune organiseeritus ja huvi kodukujunduse vastu on naistele võib-olla loomuomasem (just sitting here and guessing, ma arvan, et majapidamisruumiston H, kes minuga pesupesemise taaka võrdselt jagab, ka võrdselt vaimustunud), aga niisugune müügiargument tundub mulle 2019. aasta hakul sellele vaatamata õudselt loll ja iganenud ja… kohmakas?

Võimalik, et ma eksin, ja enamus selle (üsna kalli hinnaga) kinnisvara potentsiaalsetest ostjatest on justnimelt traditsioonilistele soorollidele tuginevate müügiargumentide sihtgrupp. Perenaised kukuvad paremale ja vasakule, mehega küll panka kaasa ei lähe – pole asja – aga sikutavad püksisäärest ja ütlevad, et kallis – neidsamu sinu pükse oleks mul seal majapidamisruumis nii hea triikida! Võib-olla, eks. Aga ma mõtlen, et misiganes ameti esindajana on ju pigem väärikas aja ning ühiskondlike muudatustega kaasas käia. Ja et 2019. aastal kinnisvaras karjääri tegeva naisena oleks arukas mitte niisuguseid ämbreid kolistada.

Kas teie olete seesuguse sootrollimisega kokku puutunud? Kuidas sellistele asjadele tavaliselt reageerite? Või teen mina sääsest elevandi?

Meie jõulukuu piltides

~ jõulud, snapshots (pildipostitus)

Küllap te juba teate, et ma terve jõulukuu ajal iga päev meie elust ühe video postitasin? Kokku uhked 31 videot, mis andsid meie harilikku, aga samas jõulupidulikku ja tegusat elu siiralt ja vahetult edasi, said imetoredat tagasisidet ja mida meil endil megalõbus teha oli. Sellised mälestused! Vlogmasiga seoses ei ole meil muidugi jõulukuust ja jõulupidustustest kuigi palju pilte. Siiski olen klippide filmimise vahele suvalistel ja vähemsuvalistel hetkel pilte klõpsinud ning mõtlesin, et kogungi need toredad mälestused nüüd siia postituse alla kokku ning lisan lisaks kirjeldustele juurde ka lingid, millelt nende hetkede kohta videoblogisid vaadata saab. 🙂

Käisin #Kogumispäeviku Rahakooli lõpuaktusel, mille maailma parim Kati meile korraldas. Ma tahaks öelda, et tegin Rahakooli järel oma esimesed väärtpaberiinvesteeringud, aga vähemalt on mul investeerimiskonto kahe tuhande euroga, mis ootavad arukat paigutamist. Ja see on võrreldes möödunud aasta jaanuariga juba MIDAGI! Kui Anete aastavahetuse-viktoriini küsimuste hulgas oli küsimus “mille eest oled mööduvale aastale tänulik?” vastasin “Kogumispäeviku”. Nii on – see oli minu jaoks väga suur ja elumuutev asi. Olen oma säästukontode ja uue mindseti üle megaõnnelik!
Tegime poisuga ohtralt “tantsu-tantsu” ja kuulasime klappidest Nublut.
Kraamisime välja kõik oma kuuseehted ja hankisime mõned uuedki. Selleaastane kuusk sai jälle nii armas ja ilus. Tänavu õnnestus meil teda nii kaua elus hoida – näeb siiamaani hiilgav välja ega näita mingisuguseid okastest tühjaks pudenemise märke. Selleaastast kuusevlogi näete SIIT. 🙂
Nagu igal jõuluajal (juba vist viiendat järjestikust aastat), korraldasime ka seekord sõpradele jõuluõhtusöögi. Katsin ilusa laua, küpsetasin ahjus kuus tundi lammast ja valmistasin ette mõned mängud, et sõpradega koos toredasti aega veeta. Tegin jõulupeo ettevalmistustest (toiduvalmistamisest lauakatteni) eraldi videoblogi, mida näeb SIIT.
Kallad ja kuldseks värvitud kõrrelised moodustasid megalihtsad, aga ÜLIägedad lilleseaded. Olin nendega nii rahul!
Kauaküpsenud lammas, vürtsiporgandid, parmesani ja mündiga herned, apelsinikartulid ning punaveinikaste. Tõeliselt maitsev oli! Aga toite oli muidugi kordades rohkem kui sellel pildil siin…
Ka onu Igori jutupliiats oli tänavu taas täies hoos.! Pidu ennast, toidulauda, mänge ja kõike muud (peale selle, et viimased külalised kell pool kuus ära läksid, seda õnneks ei näe :P) saate vaadata eraldi jõulupeovideost SIIN.
Arvavad tahvlile joonistatavaid jõuluteemalisi fraase ja sõnu. Ilgelt lõbus mäng!
Kui me parajasti ei pidutsenud, veetsime kogu vaba aja pidžaamades-öösärkides, mängisime mänge, sõime või…
… tegime süüa. Vlogmasis on hästi palju igapäevaelu ja seega ka hästi palju kokkamist. Nii tore on olnud teilt tagasisidet saada, et proovite minu (külmkapijääkidest improviseeritud) roogasid ja olete rahul, et hästi välja kukkus ja perele maitses. See on mulle ülim rõõm!
Pidude seast ei puudunud ka lasteaia jõulupidu, kus minu tibukesed jõulunäidendis kaasa lõid – Virsik linnukese ja Kroonprintsess (kes ju soravalt lugeda oskab) jutustaja rollis. Laulsid nii ilusasti ja üleüldse. Videot sellest näeb SIIT. Ma olin NII uhke! Ja veel uhkem olin selle üle, et nad mõlemad Estonia laval Musamari jõulukontserdil esinesid. Vähe ei olnud silmad märjad…
Kuna Kroonprintsess oli pisut tõre, et täiskasvanutele uhke jõulupidu korraldati ja lapsed vanaema juurde kupatati, otsustasin ka talle ja tema väikestele sõpradele väikese jõulu-pärastlõuna korraldada. Ega me midagi erilist ei teinudki – panime lauale nipet-näpet näksimist, korraldasime ühe väikese meisterdamissessiooni ja lasime neil neli tundi koos mängida. Minu meelest oli päris tore ja mulle tundus, et lastele meeldis ka. Video on SIIN.:)
Väga suure osa meie jõulukuust moodustas küünalde valmistamine Kukupesa heategevusprojekti jaoks. Kogusime jõulukuus 948€ eest annetusi MTÜ’le Paita Mind ja jätkame sellega ka edaspidi. Küünaldest saad lähemalt lugeda SIIT.
Jõululaupäeval liitusid meiega H ema ja vanaisa. Valmistasin eelroaks tatrajahupliine kalamarja ja muuga, pearoaks küpsetasin taas lamba ja magustoiduks jõulusaia, mida mu vanaema alati jõuluajal valmistas. Ostsin jõulude puhul uue Hemtexi akrülaatkattega laudlina. Parimad. Asjad. Maailmas!
Ja jõuluvana käis! Meie jõuluvana on nii tore, aga läheb vist tuleval aastal pensionile… Seda ka Mila oma kirjades mainis. Huvitav, kas Jõuluvana ka uuel aastal meie juurde jõuab? Ehkki ei tea, kas keegi tema kingi kunagi täita suudab… Videot meie jõululauast, vingest jõuluvanast, sellest, mismoodi pakke lunastasime ja mis pakkides oli, näeb SIIT.
Esimesel jõulupühal tegime seda, mida iga endast lugupidav inimene ikka esimesel jõulupühal teeb – mängisime kingiks saadud mänguasjadega (loe: õppisime Kroonprintsessiga tema uut õmblusmasinat kasutama) ja sõime jäänuseid. Video SIIN. 🙂
Jõulupidustustega detsembrikuu pidulikkus ei piirdunud – nimelt kutsus mu armas RMRO mind oma sünna puhul Estoniasse “Toscat” vaatama. Käskis kõigil sõbrannadel õhtukleitidesse mähkuda ja puha. Udupeen ja imetore oli, soovitan šnitti võtta – best birthday party ever!
Sageli sa ikka õhtukleiti kanda saad, onju? Nii äge oli end sedasi üles lüüa! Videot sellest pidulikust õhtust saab vaadata SIIN.
Otseloomulikult käisime me ka tänavu Lottemaa jõulumaal – iga võimalus Lottemaale sõitmiseks tuleb ära kasutada, see on selge. Rahvast oli muidugi tohutult, aga kuna Leiutajateküla elanikud on lihtsalt IIIIMEEELIIISEEEED (võite videost ise vaadata, mismoodi dr Ave ja teised tegelased meie päeva tegid)
Et me H’ga läksime aasta lõpus tülli ja et see mulle pärast üsna intensiivset jõulukuud kuidagi raskelt mõjus, otsustasin aastavahetuse plaanid tühistada ja rahulikult kodus olla. See otsus õigustas end täielikult – mõnus oli. Päeval tuli hoidjapreili koos peigmehega meile lõunale – valmistasin õlisaia, Ratatouille’i, värsket salatit ja magustoiduks kaneelirulle.
Sandra Vungi retsepti järgi, lisasin rosinaid (“kaneelirullid… kaneelirullid ROSINATEGA!”), mandlilaaste ja lisaks kaneelile ka lahke peotäie kardemoni.
Ka piparkoogitegu sai aasta viimasel päeval tehtud. Ja siis uus aasta õues laste ja naabritega koos ilutulestikku vaadates vastu võetud. Imetore oli! Aastavahetuse video (mis oli ühtlasi ka viimane VLOGMAS) leiad SIIT. 🙂

Mitte minna elevile…

~ sildita

Ma läksin selles postituses mainitud maja vaatama ÜLIMA skepsisega. Veel eelmisel õhtul olin oma südames vastu võtnud otsuse, et see ei ole ikkagi meie jaoks õige. Siis hommikul ärgates jällegi tundnud, et see võiks siiski olla loogiline järgmine samm.

H leppis kohtumise maakleriga kokku kella poole kümneks hommikul. Otsustasime lapsed kaasa võtta, sest nende arvamus ja sisetunne on vähemalt sama olulised kui meie hinnang potentsiaalsele uuele kodule. Nad olid vaevu nõus tulema, sest mõte vana kodu hülgamisest oli nende jaoks vastuvõetamatu. “Aga meie kodu hakkab meid igatsema kui me ära kolime,” nuuksus Virsik ja Kroonprintsess keeldus kategooriliselt seda mõtet pikemalt kaasa mõtlemast. Läbi häda saime nad siiski nõusse ning läksime kinnisvara üle vaatama.

Kaardilt vaadates tundus kant kõige pesuehtsam Karuaanuse puiestee olevat, aga tegelikkuses jõudsime kohale oodatust rutem ja koht oli pigem tuttav ja oma, kui mitte. Ühistranspordini, samas, on minu meelest ikkagi hirmutavalt pikk maa – niisama igapäevaselt pool tunnikest bussile kõmpida ilmselt ei kannataks. Me, suuremad, sõidame ju Stigodega, nii et meil on suva, ja häda pärast saaks ka väiksematel Stigoga bussikas järel käia, aga jah… asukoht teeb pigem ikkagi muret. Teisalt jällegi ei kujuta ma ette, kus see koht on, kuhu see tulevane eramaja muidu rajada tuleks – linnale lähemal on kõik põhimõtteliselt tuugalt täis ehitatud ja ma ei näe meid lähiajal nii rikkaks saamas, et kuskile Nõmmele vms sips tsiviliseeritumasse kohta niisugust maja osta kannataks.

Missugust maja? No täiuslikku, noh. Sisse astudes valdas mind täiesti hull déjà-vu – tunne oli 1:1 sama nagu tookord esimest korda meie praegusesse koju sisse astudes. Ilm lumine ja päikesepaisteline, seinatäis aknaid, avarus ja helgus, kodutunne… Minu sisetunne, et tegemist on meie kodu suure vennaga, pidas täielikult paika. Lapsed, kes eile kolimise pärast nutsid, pakkusid täna, et võivad kogu oma rahakassade sisu meile anda, kui me neil ainult sinna kolida lubame. Toad on suured, vannitoad ka, mina saaksin eraldi töötoa ja… äge, noh. Täpselt minu masti kodu – kõik selle juures on lihtsalt nii õige!

Ilmselt see meie omaks ei saa (huvilisi on palju), aga lahe oli seda mõtet mõtiskleda. Sellepärast sellest siin ka kirjutan – misiganes ka ei saaks, on igatahes hea kunagi praegusele tagasi vaadata. Loodetavasti saame laenutaotlusega edasi minna, et vähemalt teada, kas see meie jaoks üldse optsioon on – kas selle kodu või mõne teise puhul. Elevile minna ja liiga suurelt unistada ma endal igatahes ei lase. 🙂