(Postitus valmis koostöös Swedbank P&C Insurance AS’iga)
Aeg on Küprose poole teele asuda!
Nii imelik tunne on. Ärevus, sest nii palju on ette valmistada ja planeerida, aga aru hästi ei saa, milleks ometi. Nii sürr tundub see, et me lõpuks ometi nii kihvtile puhkusele sõita saame! Kõigil on nüüd dokumendid olemas (ehkki ma reede pärastlõunal taipasin, et ma Virsiku dokumendile järgiminemise TÄIELIKULT unustanud olin, õnneks H oli kirkam), enamus asju on koos, kindlustusdokumendid igaks juhuks välja prinditud, koerahoidja meie juures kohal ja lapsed hoiavad juba kohvritest kinni, sest ei saa aru, miks me juba lennujaama ei sõida. 😀
Ma tegelikult olin viimase hetkeni mentaalselt valmistunud reisi ärajäämise pettumuseks. Kõik meie ümber olid möödunud nädalatel haiged – paljudes peredes möllasid rõvedad kõhuviirused ja ma olin end juba vaimselt valmis pannud selleks, et me raudselt päev enne reisi juba siruli oleme, ohjeldamatult oksendame ja reisi lõpuks ära jätma peame. Nägin isegi vastavasisulisi õudusunenägusid. Õnneks paistab, et midagi niisugust ikkagi ei juhtunud, Virsik küll köhib pisut, aga loodetavasti jõuame ikkagi nö “ühes tükis” kohale. Reisi ärajäämisest oleks niii-hii-hiii kahju, sest me oleme seda pikki kuid oodanud ja sellest korralikust D-vitamiinidoosist lakkamatult unistanud. Ja muidugi raha kogunud ja kulutanud, ehkki sellest midagi poleks, sest meie reisikindlustuse sekka kuulub ka reisitõrkekindlustus, mis reisi ärajäämise valu vähemalt majanduslikuski mõttes leevendaks. Köhijale on Kristiina soovitatud Citrosepti sisse joodetud, inhalaator kaasas ja igaks juhuks adrenaliiniampullid ka – tal on ju öiseid larüngiidihoogusid esinenud, nii et ma pigem tassin veidi liiga suure apteegi kaasa kui ise mure ja ärevuse sisse ära suren.
Lastega reisile minnes saab eriti hästi selgeks, kui lihtne on elu kodumaal – arstiabi on käe-jala juures, tasuta ja ööpäevaringselt kättesaadav. Digiloos on kirjas kõik vajalik info ja hoolivate ning professionaalsete arstidega saab suhelda omaenda emakeeles. Praegu on küll väike värin sees, et kui jääbki keegi haigeks või juhtub midagi, kas me siis leiame vajaliku abi? Emasüda, noh. Tegelikkuses ei pruugi ju üldse midagi juhtuda ja ilmselt on arstiabi seal kohapeal samuti tasemel, aga ma kohe olen niisugune inimene, et pean end vaimselt alati halvimaks valmis panema. Ja muidugi on elementaarne, et perel on korralik reisikindlustus, mis ravikulud katab. Meie puhul 500 000€ per pereliige. Kohutavad on need lood reisidel juhtunud mopeedi- ja ma-ei-tea-mis-õnnetustest-veel, kus kindlustus on jäänud tegemata ja ravikulud küündivad inimestel kõrge kaarega üle pea. Mõeldamatu…
Reisikindlustust pakub Swedbank P&C Insurance AS. Tutvu tingimustega aadressil www.swedbank.ee, vajaduse korral konsulteeri kindlustusspetsialistiga.
Lastel on kõigil uued Samsonite Sammies kohvrid. Kroonprintsessil hall kassike, Virsikul roosa jänku ja Väikevennal pruun karu. Et poisuka piletihinnas on käru ja turvahäll, aga mitte pagas, ei võta ta vist enda kohvrit, vaid mahutab oma tillukesed rõivad meie käsipagasisse. Reisimegi ainult käsipagasi-kohvritega, sest… no mida meil ikka nii väga vaja on, onju? Mõned kleidid, bikiinid, üks paar plätusid ja asi tahe!
Tüdrukutele said ka kaasa peamiselt suvekleidid, sandaalid, kumbki paar kampsunit, kübarad, unejuturaamatud (tulevad neli “LasseMaia detektiivibüroo” sarja lugu), UNO kaardid, täringumäng ja joonistusvihikud. No ja triksid, muidugi. Et saaks koduhoovi basseinis hullata! Pidasime just köögilaua taga maha ühe väga tõsise basseinijutu – leppisime kokku, et kui kasvõi varbaots vanemate äraolekul vette kastetakse, möödub ülejäänud reis kuival maal. Küsisin neilt alustuseks, mis on kõige toredam asi meie Küprose-kodu juures ja nagu ühest suust karjatasid nad: “bassein!” Kui ma siis aga kõige ohtlikuma asja kohta pärisin, jäid nad mõtlikuks ja pakkusid erinevaid asju pliidist LEGOdeni (nad teavad, et Väikevenna jaoks on väikesed klotsid ohtlikud :P). Vestlesime uppumise teemal ja arutlesime, mismoodi isegi täiskasvanud ka kõige väiksematesse veekogudesse uppunud on. Lapsed jäid väga mõtlikuks ja paistsid olukorra tõsidust hoomama küll. Nad üldiselt ei katseta piire, mida on palutud mitte ületada (me keelame ainult päriselt keelatud asju, millele on põhjendus), aga ilmselgelt tuleb neid ka sellele vaatamata väga valvsalt jälgida.
Minu asjad on, nagu ikka, viimasena pakkimata. Läätsed, väiksesse taarasse ümber villitud lemmikšampoon ja -palsam, magusmandliõli (mu näonaha holy grail) ja maailma parim Macadamia NoTangle juuksehari. No ja enamuse mu pagasist moodustavad ilmselgelt arvuti ja kaamerad – tahan kindlasti reisil olles pildistada ja filmida. Küllap seda materjali ka teiega jagan. Ma pikemalt praegu ei plära, sest tükk tegu on veel, et see rahvas siin uksest välja ja lennukile saada. Wish us luck!
Noored Stigoomanikud brändisin Stigo nokatsitega ära ka. Niii äge pere! Minu nädala üks kõrghetki, kahtlemata. 🙂
Piiiuuuuuuuuuuuuu!
Üks vend käputas muljetavaldaval kiirusel vannituppa kui veesolinat kuulis ja ei lasknud mähkmel ega t-särgil EGA kaussi juba tematagi täitnud suurel õel end vette ronimast takistada. Veits sürr, et nad enam-vähem ühesuurused on, ehkki neil kolm aastat vanusevahet on?! See on meie perepiltide kullavaramu kindel TOP10 kandidaat – juba näen vaimusilmas, kuidas tulevase väimehe ja/või minia nina ees sellega esmakohtumisel lehvitan.
Rattasõit on meil nüüd uus kuum teema – pidev harjutamine käib! Sekka ka mõned kraavi kukkumised (quite literally, muide), millest ka porised retuusid, aga muidu läheb ikka väga uhkelt! Suur inimene kahel rattal. 🙂
“Näksimine ja alternatiivid” on legendaarne inside joke jaanuarikuust, kui blogi kommentaariumis keegi mõista andis, et meie 50€ eelarve on raudselt feik, sest sealhulgas ei ole ei näksimist mehele ega alternatiivseid jooke e. alkoholi. 😀 Toidukuludelt kokku hoidmisega tegin algust alles poole kuu pealt, aga tulemus on siiski hea – 302€ minu kontolt, millele lisandub veel algava nädala 50€ ja 36€ H kontolt, mille hulka kuulub ka suur pakk mähkmeid.
Roosas potis sukulent on muidugi ka 
Ükskord VÄGA ammu kui me Kroonprintsessiga sügise puhul midagi meisterdasime
Ei no täitsa ise tegi! Jajah! Ma lihtsalt ei andnud rohkem värve kätte kui minu visioon ette nägi. 😎
Täitsa ise tegi! Okei-okei, noh, künka joonistasin mina…
Möödunud nädala menüüd domineerisid kahtlemata paja- ja vormiroad. Näiteks chili con carne taipasin valmis visata nädala alguses, kui olin õhtul tööle sõitmas ja ootasin taksot, et teele asuda. Mõtlesin juba, et vist ei jõuagi perele õhtusööki valmis teha ja helistasin H’legi, et teatada, et ta koju jõudes perele toidu lauale panema peab. 13 minutit oli mul ainult taksoni jäänud. Siis otsustasin: mis tähendab, et ei jõua? Jõuab ikka küll! Pole elu sees nii kiiresti hakkinud-koorinud, aga sain kõik ette valmistatud ja enne juhi saabumist õue taksotki ootama mindud. Lasteaiast-töölt tulijail jäi üle ainult pada mõneks ajaks tulele panna ja tatart juurde keeta. Riis oli ju otsas ja eelarvesse ei mahtunud… 😛
Alles hiljuti kellegagi sel teema arutledes imestas vestluspartner kui kana-klimbisupi esimesena oma lemmiksöökidest nimetasin. Niiii hea! Ostsin kana poolkoivad ja küpsetasin restiga ahjuvormil läbi, et liigsest rasvast lahti saada. Puhastasin ära, viskasin potitäie vee sisse podisema, koorisin vähese tekkinud vahu ära ning lisasin loorberi, pipraterad ja tükeldatud porgandi, veidi hiljem kartuli ning kõige lõpus külmutatud herned (et need kaua keeda ei saaks – kõik hea värskus ja magusus läheb kaotsi!), tilli-peterselli ja klimbid. Klimbitainasse panen ca 50g võid (sulatatud), kulbitäie puljongit, kaks muna ja nii palju jahu ning mannat (kaks osa esimest, üks teist), et saaks parasjagu hästi lusikate vahel vormitava konsistentsi. Lemmmik! Tol päeval olin just haigeks jäänud ka ja kanasupp on mega enesetundeparandaja.
Et meil valitses suvikõrvitsauputus, lõikasin suurest kabatšokist juustunoaga viilud, grillisin grillpannil ära ja tegin nende sisse ricottatäidise. Lisasin ricotta sisse veidi muna, värskeid ürte, tšillit, küüslauku ja sidrunikoort ning keerasin grillitud suvikõrvitsaviiludesse rulli. Siis keetsin potitäie tomatikastet (sibul, küüslauk, tšilli, värske basiilik, purustatud tomatid, sool-pipar-suhkur) ja valasin vormi ning asetasin selle peale rullid. Mozzarellat ja riivjuustu peale ja ahju! Hiljem puistasin peale seedermänniseemneid ja kõvale keetsin täisteraspagette. On asju, mida järgmine kord teisiti teeks – esiteks oli ühe suvikõrvitsa koor jubedalt paks ja oleks tulnud maha koorida, sest see ei tahtnud sugugi pehmeks haududa. Ilmselt oleksin ka suvikõrvitsast pigem noaga laiemad ribad lõiganud, selmet rulle kahe ribaga keerata. Aga muidu oli täitsa vunts roog!
Külmutatud maasikad jää asemel ja värsked ürdid lisaks – super! Mu lemmik on külmutatud maasikad ja piparmünt, aga kui peenrast saab toidu sisse liiga palju basiilikut nopitud (MILLAL VEEL on elus kellelgi kunagi mure, et värskeid ürte on LIIGA palju? Suvi, ära mine ära…), sobib see ka väga hästi. 🙂
Veel üks vormiroog! Mul oli nädala lõpuks paras ikaldus kapis, ühtegi ideed polnud. Oli koort, oli peekonit, oli spinatit ja herneid – oleme ju niisugust pastat teiega kooski siin valmistanud, aga kuna mulle tundus, et pastat pole (eile vaatasin kappi – tegelt on hästi palju…), olin täitsa hädas. Mul oli karp cannellonisid, nii et keetsin pastakastme valmis (sibul, küüslauk, peekon, spinat, tšilli, vahukoor, külmutatud herned), hautasin pisut, kurnasin läbi sõela suurde kaussi. Sõelale jäänud täidise toppisin cannellonitorude sisse, ladusin torud vormi ja kastme kallasin peale. Tavaliselt tehakse ju pisut teisiti – valmistatakse cannellonide peale bèchameli kaste – aga ma ei viitsinud vaeva näha. 😀 Puistasin riivjuustu ja rebisin mozzarellat peale ja viskasin ahju. Ausalt öeldes mõtlesin, et see on liiga palju vaeva nii mõttetu toidu peale kulutada, aga tulemus oli VÄGA hea. Pasta tekstuur jäi nii mõnus ja see roog tuli IMELINE! Kindlasti teen teinekord veel. 🙂
Kõrvale peenrakastist rukolat ja värsket tomatit
Terve meie tänavune suvi keerles enamjaolt selle ümber, kuidas väga palju asju 19. juuliks valmis saada. Tagantjärgi tarkadena oleme nentinud, et oma graafikut ja asju paremini korraldades oleks kogu tööprotsess ehk vähem kaootiline ja stressirohke olnud, kuid samas kujunes räämas peldikust kaupluse välja võlumine töö käigus ikkagi oluliselt töömahukamaks kui me arvanud olime. Meie kõik kolmekesi kogesime seda protsessi ilmselt väga erinevalt, aga emotsioon, mis meid kõiki praegu tagasi mõeldes ja videoid nähes tabab, on sama: KUIDAS keegi meist kordagi ei tundnud, et see liiga hullumeelne projekt on?
Ostsime segisti, sest meil on ju nüüd oma väike kööginurgake. Esimene kord kui meil oma kontoris oma vesi on! Väga Suur Areng! Köögi, muide, päästis Kätlin kusagilt kontoritühjenduselt ja see oli enne tema kätte sattumist ülirõvedat värvi ja väsinud. Postituse lõpus olevast videost näete, milliseks see lõpuks sai! Me Andraga olime megaskeptilised ja täna seda kööki vaadates on skepsise pärast korralikult piinlik kah…
OI kui palju aega me veetsime sel perioodil kõiksugu nimekirju kirjutades ja ehituspoes sisseoste tehes. Suurema osa remondiasju saime Tondi K-Rautast, sest see on meie naaber ja sinna oli hea ning mugav lipata kui midagi parasjagu otsa sai. Aga oh sa POISS kui palju aega me sel perioodil erinevates ehituspoodides veetsime ja neisse raha jätsime! Tänane vlog (postituse lõpus) ongi suuremat sorti šopinguvideo, sest nüüdseks olid rõvedamad tööd tehtud ja aeg oli hakata viimistlema ja sisustama.
Taimi täna muidugi enam ehituspoest ei ostaks – me ju müüme ise ka toataimi-lillepotte ja ma ütleks, et isegi paremate hindadega (väike häbitu reklaam meile endile, vabandan siiralt), aga sulgvõhk ja tõlvlehik, mille endale kontorisse ostsime, on ikkagi suurepärased taimed, nii et 
Mina ja mu kallis esiknunnupirukas ehituspoes. Temaga on hästi lõbus ja tal on väga tähelepanelik silm! Näiteks leidis ta, praegu videost vaatan, ÜLIilusa valgusti, mida ma ise tähelegi ei pannud. Ja muidugi väga palju sädelevaid asju ka, mille vaatamiseks korduvalt peatuma pidime… 🙂