#Kogumispäevikus on selles kuus vägagi populaarseks kujunenud riiete ja jalanõude teemakuu. On ju riided ning jalanõud kõigi (lastega) perede jaoks üks kopsakamaid kuluridasid ja seda eriti nüüd, kooli- ja lasteaiaasta alguses, nii et igasugused säästunipid on vägagi teretulnud ja neid grupis ka kamaluga jagatakse. See on lihtsalt ul-me-li-ne kui kiiresti väikesed kered ja eriti jalad kasvada võivad!
Igatahes mõtlesin ma, et kirjutan ka kõige selle Kogumispäevikus kihava arutelu juurde oma mõtteid lasteriietega seoses!
Kui me nüüdseks enam kui kuus aastat tagasi beebi sünniks valmistudes esimest korda elus beebiriideid ostsime, sattusid selleks juhtumisi Polarn o. Pyret toredate mustritega, erksavärvilised ja sooneutraalsed riided. Sooneutraalsuse eelistamine oli tol hetkel väga loogiline samm, sest olin otsustanud beebi soo sünnini üllatuseks jätta. Niisiis ei olnud mul võimalust ega ausalt öeldes ka kiusatust roosa ja satside poole vaadata ega neid lademetes koju tassida. Oli vaid tagasihoidlik hulk lihtsaid, lapselikke ja sooneutraalseid riideid, mis panidki aluse minu eelistustele-nõudmistele-põhimõtetele lasteriiete osas.
Kõige rohkem ongi meie lasteriiete hulgas Polarn o. Pyretit, Molo ja Mini Rodini riideid, sekka mõned peotäied teisi Skandinaavia lasteriietebrände ja korralik hulk Lindexit. Kodumaistest brändide hulgas mul väga palju kogemusi polegi – mul on vist üsna spetsiifiline maitse, millele suur osa neist ei vasta – kuid Dadamora ja Tjorven Kids on mulle hästi südamelähedased. Kõiki neid brände ühendavad ilusad sooneutraalsed disainid (aga ka nunnud kleidikesed!), kvaliteetsed kangad ja ilusad, hästi istuvad lõiked. Nende brändide riideid saavad lapsed kanda kolm ringi ja mulle tundub, et neljandagi. Hinnaklassilt Lindexiga ühte jalga astuvat H&M’i sellesse nimistusse minu hinnangul rivistada ei saa – ehkki ka neid on laste kappidesse sattunud ja pärle nendegi riiete hulgas leidub, ei ole H&M’i asju kolmandale ringile jõudnud. Lihtsalt ei pea sagedasele pesemisele niimoodi vastu. Tõele au andes on ka Polarn o. Pyreti asjade hulgas olnud pettumustvalmistavaid isendeid, kuid mitte piisavalt, et minu suhtumist neisse muuta.
Polarn o. Pyret body 2012. aastal Kroonprintsessi seljas. Sellel hiljutisel Instagramipildil kannab Väikevend täpselt sama body. Nii armas on sedasi võrrelda ja mul on nii hea meel, et ma nii palju Kroonprintsessi häid ja kvaliteetseid riideid alles hoidnud olen!
Minu kõige lemmikumad on just Polarn o. Pyreti “pikenevad” lõiked (tõepoolest – nende asju saab laps nii kaua kanda!), pidžaamad, sokid ja alt laienevad kleidid – viimastel on täiesti IMELINE lõige. Lindexi lasteriietest armastan enim beebidele mõeldud lukuga pidžaamasid, mida 2 = 3 pakkumisega soetada saab. Ma ei tea, miks ma alles kolmanda lapsega taipasin, et lukuga kombed on beebile kõige võrratum riideese – ei mingit üle pea sikutamist, siputavate jalgade pükstesse sihtimist, trukkidega pusimist, riiete omavahel sobitamist… lukk siuh! kinni ja valmis! Mini Rodinil on TÄPSELT 100% minu maitsele kangad (ja minu õnneks teeb Lindex neid üha enam “järgi”, hehe) ja minu kogemusel ka suurepärane vastupidavus. Meie peres on kaks Mini Rodini talvekombet – papagoidega tumesinine ja villane punaseruuduline, mis mõlemad on nüüdseks meiega juba kuuendat aastat ning kolmandal ringil. Ilmselt võis nende alghinnaks kunagi olla ligi sada eurot, kuid päris kindlasti said need ostetud allahindluselt ja veel kolmega jagades… see hind tuleb lõppkokkuvõttes hea asja eest põhimõtteliselt olematu!
Virsik aastal 2016 Mini Rodini talvekombes, 2013. aastal kandis Kroonprintsess seda NII. Varsti on Väikevenna kord – kombe ei ole veel valmis alla vanduma. 🙂
Miks ma neid riideid kuus aastat alles hoidnud olen?
Esiteks mõtlete te kindlasti, kus üks inimene sellist virna riideid hoiab, onju? Tegelikult ei ole virnad üüratud, sest igast suurusest on meil asju pigem vähem kui rohkem ja need, mis alles jäävad, kolivad H ema juurde pööningule uut aega ootama. Mõned asjad saavad vahepeal lähedaste lastele edasi pärandatud (tulevad sealt ka sageli ringiga tagasi), mõned kehvemad valikud väsivad ja lendavad prükki, kuid suurem osa siiski jääb ning rändab järgmisele lapsele edasi.
Alles hoian ma neid seal aga seetõttu, et ma ei raatsi uueväärseid, kalleid, kvaliteetseid, mulle ka teatava sentimentaalse väärtusega asju ära visata või kaltsukasse viia ja nende müümine lasteasjade järelturul ei ole minu teema. Mulle ei meeldi see fanaatiline tarbimine, millega erinevad müügigrupid silma paistavad ja mulle tundub neisse sukeldumine lihtsalt… kurnav. Ma ei taha ka ise olla see inimene, kes ostab ja ostab ja ostab ja siis odavalt maha müüb, et uuesti ostma ja ostma ja ostma hakata saaks. Olen paar korda Internetis müümist katsetanud, ent loobunud – väga tülikas on pildistada, üles laadida, mõõta ja siis veel hindade üle kemplemisega rinda pista (mitte ajada segamini kauplemisega – osad inimesed lähevad väga turri ja isiklikuks kui kallite brändide asju kolme euroga osta ei saa). Kirbukale kohale minnes saab kraamist kiiremini lahti ja inimestega näost-näkku suhelda. Hoopis toredam sedasi! Ja oma osa on kindlasti olnud ka teadmisel, et ma tahan veel lapsi ning tundel, et ma tahan just neidsamu kord välja valitud häid asju uuesti kasutada, mitte nullist alustada ja uusi osta. Ma tahan, et minu asjad oleks minuga võimalikult kaua.
Ühest küljest on see just tänu otsusele lastele võimalikult sooneutraalseid riideid soetada, et me Kroonprintsessi esimesi rõivaid täna, kuus aastat hiljem ka Väikevennale selga panna saame. Teisalt on minu definitsioon “sooneutraalsest” ka keskmise inimese omast veidi laiem – küll ja küll on olnud neid kordi, kui minu piltide alla on sotsiaalmeedias ilmunud kommentaare, et pojake tüdruku moodi välja näeb, sest kannab vahetevahel mustreid, milles esineb roosat ja punast. Kujutad sa pilti! Minu meelest sobib poisil kanda misiganes toone – kleiti ma talle võib-olla selga ei pane, aga kui tema body peal on roosad-sinised-punased lillepotid, on see minu jaoks täiesti okei. Nii on meil väga lihtne tüdrukute vanu riideid talle pärandada ja sääst on selle arvelt tohutu.
Kuigi ma võib-olla tahaksin oma lapsi stiliseerida nagu tõelised Instagrami-emad, ei ole see siiski midagi minu jaoks. Esiteks muudab selle ilmvõimatuks nende soov riideid iseseisvalt valida ja neisse iseseisvalt riietuda. Nende omal käel valitud rõivakomplektid ei pruugi alati kõige paremini sobitatud olla (to say the least) ja võivad ju minu silma riivata, aga… mis vahet seal lõppude lõpuks on? Need on ainult riided. Niisiis on igasugune lasteriiete ostmine meie peres rangelt vajaduspõhine. “Kas lastel on midagi vaja?” küsivad vanaemad reisilt naastes või külla tulles ning kui vaja ei ole… siis lihtsalt ei ole. Kui retuusid on kõik ootamatult auklikeks kulunud, ostame retuuse. Kui läheb jahedaks, aga pikkade varrukatega kleitide varrukad on lühikeseks jäänud, on vaja niisuguseid, et oleks a) kleit (Väga Tähtis tüdrukute jaoks, et oleks kleit) b) mugav lasteaias kanda c) soe. Ühesõnaga ei käi me kuigivõrd moega kaasas ega neile niisama kaubanduskeskuses uusi riideid šoppamas. See on minu meelest lihtsalt mõttetu liigtarbimine. Keskmine kasvab vanema riietesse sisse (suure elevusega, kusjuures, ja vahel isegi natukene enne seda kui vanem omaenda riietega lõpetanud on…) ja pesamuna omakorda keskmise omadesse. Mis komplektidest puudu jääb, tuleb jooksvalt juurde soetada, kuid alati meeles pidades, et ka järgmine seda võimalusel kanda saaks.
Millised on teie põhimõtted lasteriiete soetamisel? Kas teil on ka mingid oma kindlad brändid, mille kvaliteeti usaldate või ostate pigem seda, mida vaja on, sealt, kust selle leiate? Kas olete lasteriideid järgmistele alles hoidnud või pigem kohe platsi puhtaks teinud kui laps riietest välja kasvanud on?
Plaan paigas, ajasin mina küla pealt kokku suure hunniku purke ja kompanjon kõikvõimalikud köögiviljad: 32 kilo tomateid, huuunniku suvikõrvitsat, sibulaid, küüslauke, porgandeid…
Minu peenrakastid on suutnud basiilikut, peterselli ja rukolat kuhjaga täis kasvada – sain neist terve blenderikannutäie võrratut ürdipastat tomatikastme sisse:
Tšilli, paprika ja küüslauk teel säriseva oliiviõli sisse
Minu võrratult ilus ja armas, lõbus, tomateid (jpm) ja kolme last kasvatav ja vutte ja jäneseid pidav kaasteeline! Universum ikka hoiab ja saadab õigeid inimesi mu teele. 🙂
Printisin neile kõige harilikuma värviprinteriga kleepsud ka peale, et asi vähe esinduslikum oleks ja müün nad nüüd maha. Esialgu oli meil plaanis seda täna turul teha, kuid mõtlesime ringi – esiteks sellepärast, et minu koduköök ei ole veterinaarametis registreeritud ja ehkki minu teada eraisikuna ühekordselt (heategevuse eesmärgil) kaubeldes ja tarbijat teavitades seda tegelikult vaja ei ole, ei tahtnud ma ka turu suhtes kuidagi eksida (ehkki see tegelikult võib-olla takistuseks saanud polekski) ja otsustasin, et pakun hääd kraami hoopis kohaliku kogukonna FB-grupis või midagi.
Nüüd on jäänud ainult lõppskoor ära oodata – kraam maha müüa, kulud kokku lüüa ja tulud heategevuseks annetada. Millisele organisatsioonile teie meie asemel teenitud lisaraha annetaksite?
Niii palju on, mida tahaksin teiega jagada, teemasid, millel pikemalt peatuda ja pilte, mida näidata, aga praegu lihtsalt ei saa – olen jälle kuidagi töö alla mattuda suutnud ja pean nüüd prioriteetide nimekirja otsast läbi närima, et kuidagigi järjele saada. Aga teen nüüd töötegemise vahele väikese pausi ja näitan teile neid imearmsaid pilte ühest selle suve toredaimast päevast – H taadi sünnipäevapeost. See oli niisugune hästi kosutav koos olemise päev – paljajalu taadi aia murul, lastel põsed vaarikatest punnis, laud heast toidust lookas… Ilmataat õnnistas ka ilusa ilmaga ja nii sündiski üks igati kordaläinud päev, mil kogu suur pere tuli taadi rõõmuks ühe laua taha kokku. Suure töötegemise stressi ja appi-ma-ei-jõua-ju-mitte-midagi-valmis-paanika keskel on need perepäevad, kui end “pärismaailmast” (nagu miski üleüldse oleks rohkem päris kui pere…) välja lülitada ja lihtsalt olla saab, lihtsalt nii-hii-hii vajalikud.
Taat otsis majapidamise pealt kokku kõik toolid ja lauad, et catering viimased uhkeks pidulauaks katta saaks.
Minu esimene, minu ilus ja võrratult sarkastiline ja hea Kroonprintsess. <3
Kõigi minu laste suuuur lemmik tädi A. <3
(Postitus sündis koostöös kvaliteetseid sise- ja välisviimistlusteenuseid pakkuva ettevõttega 
Mees Masinaga tuli, oli muhe, pahteldas ja lihvis, parandas ära koletud augud seintes (mille täitmise pärast mina hullult muretsesin – need olid hiiglaslikud!), andis muudeski asjades hüva nõu ja… värvis siis saali seinad mängleva kerguse ja vähem kui tunniga ära! Tüdrukutel olid juuksed värvitolmused ja suud ammuli – nii kähku käibki või? Ja kuna tegemist ei ole mingisuguse hariliku poe, vaid meie Üllatusmunaga, tuli Masinaga Mehel veel hiljem mõningaid parandusi teha, sest kuigi meie oleme rendipinnal teostatud remonttööde osas rohkem niisugusel käegarehmaval seisukohal ja juba alguses ka kokku leppisime, et liiga hästi pole rendipinnal tarvis, leidsid nemad, et nii ei lähe mitte ja tegid kõik viimase peal korda. Mõned kohe on niisugused hoolikad täiuse poole püüdlejad, midagi pole öelda. 🙂
Ja pärast seda kui Mees Masinaga oli seal pisut aega veetnud…
ja tagatuba pärast:
Natukene uskumatu on neid “enne” ja “pärast” pilte vaadata – algfaas tundub tänaseks nii kauge ja sellele mõeldes tekib niisugune imelik unenäotunne. Kuidas me julgesime? Kas me tõesti tegime kõik selle juba ära? Ma ei tea. Tagasi vaadates ei tundu miski sellest, mida me teinud oleme, raske või ületamatu, kuid vaadates, kust me tulime ja kuhu jõudnud olime – uskumatu! Us-ku-ma-tu. Samuti tundub sürr mõte, et me päriselt avamegi poe. Idee ja teostuse vahel olime nagu siilid udus – lihtsalt rühkisime sihi suunas ja muudkui tegime. Nüüd aga, mil see päriselt reaalsuseks saamas on, peame tahes-tahtmata tagasi vaatama ja nentima, et veel pool aastat tagasi poleks me millegi niisuguse peale isegi mitte tulnud. Avada oma pood? See on ju hullumeelne! Ja ka hullumeelselt lõbus. 🙂
“WC-paberit sööma?! Mina?! Ei iial!”
… on pingutaja ja püüdja, mitte hättasattuv vigiseja. Kui ta plindrisse jääb, püüab ta kannatlikult ja keskendunult edasi kuni edu saavutab. Näiteks on aste köögiuksest terrassile päris kõrge ja toast õue minnes on Väikevennal tükk tegu, et näoli kukkumata õue jõuda ja seda teab ka ta ise. Pepu ees ta veel minna ei taipa, niisiis viib ta esmalt õue käed ja siis ükshaaval jalad. Aeglaselt ja ettevaatlikult, püüdlikult tasakaalu hoides, vahepeal kummalisse asendisse sattudes, aga siiski lõpuks võidukalt õue jõudes. Ta on julge ja sihikindel!
… on hull arbuusi järele ja ei malda sekunditki oodata, et arbuusi hoidev käsi juba tema suu juurde jõuaks. Üleüldse on ta suurepärase isuga noormees, mitte mingit muret pole tema (lisa)toitmisega.
… jälestab nina pühkimist, pöörab pea juba ninapaberit nähes raevukalt kõrvale ja ruigab elu eest. Aga kui silmapõletik oli, harjus ta silmade puhastamisega lõpuks ära, sest sai aru, et see leevendab tema enesetunnet ja lasi silmad rahulikult ära pühkida. Arukas inimene!
Õnnelik (tulevane) poeomanik HAIGELT elevil kõigest eesseisvast. 🙂
Unustasin hiljuti lugejaküsimusele vastates puuduta küsimust, millega me saali kütma hakkame. Tagatuba on jätkuvalt kütmata (võite erinevaid variante soovitada, kuidas on soodne ja tõhus üht väikest 12 m2 aknata toakest kütta võiks!), aga ees saalis on õhksoojuspump. 🙂
Ajutine kontor 
Vanast toidupoest alles jäänud jätsikülmiku korvid ja ajakirjahoidjad, mille tüdrukud üle lihvisid ja pulbervärvi viisid. Taaskasutus to the max. 🙂
Samal ajal kui meie eestoas tööd teha vehime – kujundame, arveid väljastame, triipkoode genereerime ja edasimüüjatele tellimusi komplekteerime – valab Andra peika Janar (tunnustatud hobikipsija, nüüd ka hobi-seguvalaja) meile tahatuppa uut põrandat. Selle peale tuleb laminaat. Ägeeee! <3
Mitte kunagi ei kavatse mitte kellegi teisega puhvetit teha – teist nii head tiimi maailmas olemas olla ei saa!
Mind siiralt huvitab, et miks selline “peldik” sulle nii väga meeldib? Kas asukoht on hea või said ruumid nn poolmuidu? Millega talvel neid ruume kütma hakkate? Kas mõistlikum ei oleks mingit normaalset pinda rentida?
Kommentaatoril on täitsa õigus – eks ta meil üks paras peldik ole. Hullemgi kui see, milleks me alguses vaimu valmis pannud olime. Aga tõepoolest – ta meeldib mulle. Mulle meeldib, et meie tulevane väike kauplus ei ole klaaskuubik kaubanduskeskuses, vaid armas
väikeviilkatusega kivimaja, millel oma sissepääs tänavalt ja hiigel-vitriinaknad kummalgipool ust. Me ei sõltu kaubanduskeskuse lahtiolekuaegadest, vaid saame minna ja tulla, avada ja sulgeda täpselt nii nagu süda lustib. Mulle meeldib, et maja ees on väga palju päris meie enda parkimiskohti ja mulle meeldib, et ümbruskond on idülliline. Et üle tee on mänguväljak. Et meie juurde saab tulla jalgratta või lapsevankriga ja selle soovi korral otse poe akna alla jätta. Et me saame iga natukese aja tagant aknast välja vaadates “rong tuli!” hõigata, sest meie poeke asub rongijaamas. Sellel kohal on hing.Muidugi on vahepeal selgunud, et sellel kohal on lisaks hingele ka kõiksugu erinevaid hädasid niiskuskahjustustest puuduliku ventilatsioonini, aga võttes arvesse seda, et maksame praegu renti põhimõtteliselt sama palju kui ma varemalt oma väikese kahetoalise kontori eest maksin, ei tundu ükski vigade paranduse nimel nähtud vaev või investeeritud töötund liigse pingutuse või lausa raiskamisena. Juba tänaseks on “peldikust” asi kaugel ja lõpptulemus saab veeeeelgi ilusam. Kes meiega sel teel algusest peale Instagrami live’ide, blogipostituste ja videoblogide vahendusel kaasas on käinud, on näinud nii algseisu, tulemusi kui ka seda kõike saatnud õhinat.
“Me oleme jaganud igat detaili – nii rôômu kui raskusi – et jagada oma kogemust. Seda, kuidas igast raskusest saab üle, kui sul on sellel teekonnal kaasas supertuus kamp inimesi,” põhjendab Andra meie räämas algseisus olnud poekese piltide-videote jagamist sotsiaalmeedias. “Isegi hallitavad ja veekahjustusega seinad on tänaseks pigem naljakas ja tore mälestus ja esmane ahastus on unustatud. Kôik sai ju imelihtsalt korda! Me oleme sellel teekonnal väga palju ôppinud ja nii paljude superlahedate inimestega kohtunud, et ma olen ônnelik iga tekkinud probleemi üle,” leiab ta.
Mina tunnen täpselt samuti, et niisama kuhugi klanitud boksi sisse kolimine oleks olnud… liiga lihtne? Igav? Iseloomutu? Ja – mis seal salata – ilmselt ka meie eelarvest kauge kaarega väljas. Oma kätega tehtud asi on ikka midagi hoopis muud. Pealegi ei pane keegi meile parenduste tegemist pahaks – vastupidi! Muudkui käivad ja kiidavad ja alandavad hinda!
“Tänu sellele, et ta oli selline “peldik”, tunnen ma selle poega suurt sidet,” jätkab Andra. “Iga viga on tuttav, iga pragu seinas lisab omapära ja väikesed kraapsukesed värskelt värvitud seinal räägivad oma loo. Meie remontimise ja isetegemise loo. See kõrvaltänavas asuv kollane majakene, mille avamise kohta kohalikud juba nii armsasti uurimas ja uudistamas käivad, meile kaasa elavad ja häid soove kaasa annavad… see on nii meie nägu, nii meie moodi!”
“Kes mind vähegi tunneb, teab, et sirge, uus ja “euro” ei ole üldse minu teema,” ütleb Kukupesa poe tulevane perenaine Kätlin. “Ma võtaks küll selle koha sisse ka juhul kui see asuks normaalsel (?) kaubanduspinnal, kuid ma olen enam kui rõõmus, et see pood tuleb hoopis ajahambast puretud ja seega palju suurema iseloomuga paika.” Ta selgitab, et ka vanu ja kulunud asju saab ilusaks teha ning juba see protsess on tema sõnul megatore, aga lisaks jääb nendele asjadele ja ruumidele Kätlini arvates juurde veel midagi erilist. “Ma tõesti naudin seda keskkonda ja usun, et sellistes sisse elatud ruumides on ka rohkem hubasust ning see sobib igati meie kontseptsiooniga luua pood, kus on kõigil tore ja mõnus olla – nagu läheks sõbrale külla,” kirjeldab ta vaibi, mida tema kui poeperenaise uksest sisse astujad tundma saada võiksid. Ka tema nendib, et kahtlemata oleks mugavam end sisse seada kohta, kus kõik on juba korras ja sissekolimiseks valmis, kuid see töö ja vaev, mille me koos sinna poodi investeerime, teeb selle ka tema arvates palju rohkem meie omaks. “Õnneks on meil ka suurepärased pere, sõbrad ja koostööpartnerid, kes ei lase meil üksi töösse uppuda,” rõhutab Kätlin lähedaste abi suurust ja olulisust. “Ma loodan, et ka paljud meie kliendid näevad seda kohta nii nagu mina.”
See projekt, mille me ette võtnud oleme, on peamiselt meie endi jaoks. Tänu madalale üürihinnale ja oma kapitalist tehtud investeeringutele on riskid minimaalsed ja kui sellest lõppude lõpuks ka muud ei tule, kui senine teekond, ei ole me seda ilmaasjata teinud või läbi kukkunud. If it doesn’t challenge you, it doesn’t change you. 🙂
Video sellest, kui “peldikust” sai minu pika eemaloleku ajal “das MEGApeldik”, aga kuidas mulle õnnetustest ja hädaorust vahepeal midagi ei räägitud, vaid tehti kõik viimase peal korda ja hüüti minu saabudes: “sürpriiiiiiiiiis!”