Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

KES ME OLEME?

KES ME OLEME?

VIDEOBLOGID

VIDEOBLOGID

RETSEPTIVIHIK

RETSEPTIVIHIK

Laupäeva hommik, peekon ja patsid

~ chit-chat

Väikevennal on viimasel ajal mingisuune ennekuulmatu komme kell viis hommikul ärgata. VIIS! No ja kui ta siis ärkab, hakkab ta minu otsa viskuma (loe: väike emme, perevägivalla ohver) ja uuesti uinumisest pole juttugi. Kemplesin temaga, mis ma kemplesin, kuni H üle võttis ja mul edasi magada lasi. Kui ma kohvilõhna ja hommikusöögitaldrikute kolina peale ärkasin, selgus, et hoopis Kroonprintsess oli olnud see, kes mul JA H’l peaaegu kaks tundi kauem edasi magada lasi. Väikevenna kisa oli ta kell pool kuus üles äratanud ja tema tuli elutuppa poisiga raamatut vaatama ja mänguasjadega mängima. Mida väikest inimest, eh? Ütlesin talle, et oleme talle väga tänulikud – seda enam, et poisi eest hoolitsemine absoluutselt tema töö ei ole.

H valmistatud peekoni-munapudru-tomati-mozzarellahommikusöök oli võrratu! Või vähemalt nii palju kui ma maitset tundsin. Mu enesetunne on eilsest palju parem ja üleeilsega pole see üleüldse võrreldavgi, aga päris terve ma veel igatahes ei ole.


Juba päris mitu aastat on meie laupäeva ennelõunad huviringidega tihedalt sisustatud, mistõttu järgneb hommikusöögile alati patsipunumine-krunnikeerutamine, trenniriiete selga tõmbamine ja kodust väljumiseks valmistumine. Ma ei tea, millest see tuleb, aga tüdrukute juuste eest hoolitsemine on viimasel ajal kuidagi lihtsamaks muutunud. Vahepeal olid nad ikka pidevalt takkus, aga nüüd püsivad juuksed ilusti kammitud ja patside punumine on täiesti valutu tegevus mõlema osapoole jaoks. Eks ma olen aastatega punumises osavamaks saanud ka. Varem ei oleks ma niisugust peadligi punutud patsi suutnud teha to save my life. 😛 Endale ei oska ma ÜLDSE patse punuda! Kas teie oskate? Ma täiega kadestan neid, kes oskavad…

H võttis huviringinduse enda peale ja poisu ka ühes, et ma saaksin kodus lebotada  pisut korda luua ja lõunasöögi ette valmistada. Käisin pesus, blogisin ja nüüd katsun end diivanilt püsti ajada, et vahelduseks midagi sellele majapidamisele kasulikku teha.

Ilusat laupäeva teile! 

Kolm on uus kaks?

~ emadus, mõtisklused & arutelu

(Postituse fotod: Birgit Varblane, www.birgitvisuals.com)

Ma olen selsamal teemal hästi palju endamisi aru pidanud ja nüüd Emmede Klubi artiklit “Sündide arv on tasapisi kasvama hakanud” lugedes jäin taas mõtisklema, millest see tulla võib, et üha rohkem inimesi me ümber rohkem lapsi saada otsustavad.

Väga palju on siin-seal sapist vihjamist, et eks neid kolmandaid lapsi ikka toetuste pärast saadakse. Ka kolmanda lapse ootel olevate blogijate suunas on ju neidsamu piike loobitud. Mõtlev inimene saab muidugi aru, et üksnes toetuste pärast lapsi saada mõtet ei ole (arvestades, kui kulukaks üks inimene oma eluaja jooksul kujuneb, ei ole see just kuigi tulus äri), kuid kui see ongi julgustav argument pereplaneerimisel – kas see tõesti on taunimisvääne? Minu meelest ei ole see sugugi mingisugune häbiasi. Ma hiljuti kirjutasin Väikevenna sünnipäevapostituses, et ehkki me juba kolmanda lapse saamisest rääkinud olime ja selles osas üksmeelel olime, olin siiski rasedustestil triipe nähes esialgu väga negatiivselt meelestatud ja minu negatiivselt meelestatud aju otsis põhjuseid, miks kolmandat last mitte saada. Kolm last kolmetoalises korteris oli minu jaoks mõeldamatu, kuid ühtviisi mõeldamatu oli ühtäkki suurema kodu ja suurema auto ostmine, mida me selle hetkeni isegi mitte kaalunud polnud. Ma ei teadnud tol hetkel, et me selleks üleüldse suutelised oleme (ja ilmselgelt olime, sest siin me nüüd ju elame), kuid kindlasti mõjus teadmine, et kolmanda lapsega (vähemalt selle valitsuse ajal…) lisatoetust pakutakse, otsustamise perioodil julgustavalt.

Niisiis usun ma, et kui see toetus üksi ka kolmele lapsele head elukvaliteeti ei taga, on see igatahes tubli argument kolmanda lapse kasuks otsustamise kaalukausil.

Kindlasti on kõrge sündimuse taga ka perede majanduslik heaolu ja võib-olla on praegune trend üleüldse ajutine – me ei tea ju, mida tulevik toob. Kuid mind ümbritsevate perede pealt paistab mulle, et üks väga oluline argument on ka see, et kolme lapse sündimine perre ei ole täna enam mingisugune haruldus. Sotsiaalmeedias märkan pidevalt väga erineva tausta ja väga erinevate elustiilidega perekondi, millele just viimasel ajal kolmas laps lisandunud või lisandumas on.

Väga vähe on minu ümber neid perekondi, kus teadlikult vaid ainult ühe lapsega piirdutakse (ja ikka piirdutakse ka, mis on alati põhjendatud ja sama palju õige otsus nagu iga teine!) ning kui neid juba kaks majas on, ei välistata enamasti ka kolmandat. Mulle tundub – ja te olete enam kui teretulnud kommentaariumis arutlema ja minu väiteid ümber lükkama – et kolm last on justkui uus norm. Kolm on uus kaks. Võib-olla on see nõnda, sest ma asja omaenda mätta otsas kükitades niiviisi kogen, kuid mulle paistab küll, et ühiskondlikus suhtumises lastesse ja nende arvukusse on toimumas mingisugune shift. Kuus aastat tagasi veel igatahes niiviisi ei olnud. Mulle tundub, et täna ei tee kolm last peres enam perekonnast paljulapselist – kolm on täpselt paras. Kuidas teile tundub?

Minu H oli enne laste saamist… no esiteks väga noor, aga teiseks ka äärmiselt lastevõõras. Tema maailmas eksisteeris üksnes ja ainult idee ühest lapsest peres. Äärmisel juhul kahest. Kolm, väitis ta alati (enam-vähem kuni Väikevenna sünnini välja), on juba mõeldamatu loomaaed. In those exact words. Nüüd ei möödu nädalatki kui ta heldinult ei nendiks, et elu kolme lapsega on nii lihtne ja normaalne. Ja on küll, tõesõna on. Ma muidugi hoian jätkuvalt, juba Kroonprintsessi sünnist saati hinge kinni, sest alati on kusagil keegi, kes hurjutab, et oota sa ainult – küll varsti alles läheb raskeks! No et kui hakkab külge keerama läheb raskeks, roomama, siis raskeks, võtab jalad alla – raskeks, läheb lasteaeda – raskeks, saab teismeliseks… Ma olen valmis selleks, et kolme koolilapsega muutub elu väljakannatamatuks (sest oh sa poiss kui paljud koolilaste vanemad seda mulle öelnud on!), aga seni naudin südamest seda kui tore on elu lastega. 🙂

Ma arvan küll, et ühiskondliku suhtumise muutumine lastesse ja paljude teiste noorte perede eeskuju on otsuse langetamisel oluliseks motivaatoriks. Kui teised saavad, saame meie ka. Kuidas teile tundub? Milliseid plusse ja miinuseid teie kolmanda lapse saamise otsuse eel kaalute või kaalunud olete?

Õdede näoilmed sellel pildil on hindamatud ja võtavad nii hästi kokku peamise põhjuse, miks kolme lapse saamine end õigustab. Õdede-vendade vaheline hool ja armastus.

Väikevenna rinnast võõrutamine

~ issi väike kullake, väikevend, väikevend: kasvamine

Kõige mugavam köögilauaäärne imetamisasend – üks käsi jääb vabaks ja teine ei väsi ära! 😀 (Postituse fotod: Birgit Varblane)

Väikevend, nagu ka väike Virsik selles vanuses, on suur rinnasõltlane. Uinub meeleldi rinna otsas, ärkab öösel, et rinda otsida, veedab seal niisama aega ja otsib sellest lohutust. Praeguseks on ta juba piisavalt suur, et ise paika ronida, ähkides visklema kukkuda ja nõudlikult “aaaaaaaaaaatehhhhh!” skandeerida. Virsik tegi samamoodi ja see ajas mu tema aasta ja kahe kuu vanuseks saamise ajaks täiesti hulluks. Kirjutasin neist tunnetest ja otsusest võõrutada pikemalt SIIN. Side note: Lugesin just sellesama vana postituse kommentaare uuesti ja te olete nii pagana kihvtid naised siin mul koos. Aitäh!

Igatahes! Väikevennaga, mulle tundub, sujub see asi kuidagi hõlpsamini. Erinevalt Virsikust on tema väga hea isuga (ega kehva isuga niisuguseks pikaks poisijurakaks ei kasva kah!) ja sõi väga ilusti nii soolaga maitsestamata beebitoitu kui nüüd ka sedasama kodutoitu, mida meiegi. Niisiis ei muretse ma ka tema pärast nõnda nagu kolm aastat taga Virsiku pärast südant valutasin. Samuti on mul Väikevennaga hoopis teistsorti vabadus lisaks emaks olemisele ka minu enda asju teha. Beebi-Virsiku (ja Kroonprintsessi) kõrvalt vedasin nii Kukupesa kui tegin tööd Emmede Klubis ja tegin seda täiesti ihuüksi – mul ei olnud niisugust tuge lapsehoidja näol nagu täna, mul ei olnud kindlaid tööaegu ja ma olin ilmselt lõplikult aru kaotamas. Ma ei saa täna sellele tagasi vaadates isegi täpselt aru, kuidas ma sellega hakkama sain, aga karta on, et minu otsuse taga ta imetamisest aasta ja kahe kuu vanuselt võõrutada oli kodust töötamise ja ööpäevaringselt piimaautoks olemise klaustrofoobia. Nüüd on mul pea algusest peale olnud võimalus tööd beebi kõrvalt jõudumööda (ja koormust tema kasvades üha enam kasvatades) edasi teha, end lahedate projektidega siduda, koosolekutel käia ja end inimesena tunda. Tänu sellele, et Väikevennal on algusest peale olnud niisugune turvaline inimene minule lisaks, on ka tema ise sellesse kõigesse väga hästi suhtunud.

Et ta – nagu meie teisedki beebid – meie kaisus magab, segab imetamine muidugi meie ööund. Nii minu kui tema oma. Seepärast on H tema magamapaneku enda peale võtnud (“pane oma tissid ära, ma panen ta ise magama!”), et tema sõltuvust imetamisest pisut vähendada. Mis minu silmis on nii tubli initsiatiiv H poolt ja nii hea nendevaheline koostöö – laps uinub issiga väga kenasti ja mina ei tunne, et kogu maailm sõltub minu rindadest. Selle kõige taga on muidugi tõsiasi, et me oleme seda mängu juba kolm korda mänginud ja oleme oma individuaalsetes rollides enesekindlamad. H isana teab, milliseid nõkse kasutada, et beebit magama kussutada (ta kasutab nüüdseks juba kolmandat ringi Anna Wahlgreni pepule põksutamise nippi – töötab!) ja et ta juba on kaks issi väikest kullakest üles kasvatanud, on ta kõvasti enesekindlam kui kuus aastat tagasi esimese lapsega. Raske on ju tegelikult isal end beebit kasvatades emaga võrdväärsena tunda ja enesekindlust leida, et beebile lohutust pakkuda. Mina aga suudan nüüd rohkem vabaks lasta ja tean südames kindlalt, et kui ma ka astun kõrvale ja luban kellelgi teisel pojakesega lähedaseks saada, ei tähenda see, et tal millestki puudu oleks – vastupidi. Ma tean, et kui ma päeval ära olen ja tööd teen, aga talle neil päevadel hommikul ja õhtul (ja tegelikult ka öösel kui ta mu kaisus on) täpselt nii palju lähedust pakun kui tal vaja on, on tal turvaline ja hea. Seda on tegelikult ka tema enda pealt näha – ta ei ole närviline või klammerduv, vaid teab, et kui ma olemas olen, siis ma olen olemas.

Seetõttu ei tundu mulle praegu, et teda oleks vaja rinnast võõrutada. Ta saab rinnapiima pigem ikkagi sageli, kuid see ei koorma ega väsita mind. Meil on mõnus toimiv vabakava ja sel korral sujub kõik täpselt nii nagu peab. 

 

Isemajandav poisu

~ väikevend: pildid

Alles ma siin vingusin, et tarkusehambast järele jäänud haav on nässus. Nagu sellest poleks piisanud (sellega on tegelikult korras ka, AB mõjuvad ja haav paraneb väga ilusti), on mul nüüd ka veel mingisugune kole viirus küljes. Kõik inimesed mu ümber, k.a. mu isiklikud lapsed, on viimase kuu-pooleteise jooksul haiged olnud. Preilid kolleegid juba päris mitu ringi. Mina, nagu ikka, olen ilgelt pika vinnaga – kui ka kogu ülejäänud pere haige on, ei hakka mulle mitte üks tõbi külge, kuid kui kõik teised on paranenud, põen mina kõik maailma sümptomid korraga läbi ja olen rivist nii väljas, et see on midagi õudset. See algas mul eile väikeste külmavärinate ja aevastamisega ning kui Kätlin mu pärastlõunal töö juures välja vahetas, ei sõitnud ma mitte lastevanemate koosolekule, vaid sirgjoones voodisse teki alla halisema ja külmast vappuma. Jumal küll, kui kahju mul endast on! Enesetunne on nii halb, et ärkasin öösel kell kolm üles ja tegin endale vabatahtlikult Theraflud, mis mind sõna otseses mõttes oksele ajab. Ei mingit “iuuuuuu kibäääää ja rõväääää!”, vaid tõsimeeli – mu keha ei talu seda saasta. Aga öösel oleks võinud kasvõi kloori juua – nii meeleheitel olin. 😀

Täna on juba veidike etem – püsti seista eriti ei taha ja ninasõõrmed on salvrättidega blokeeritud, et sealt värki ühtlase joana välja ei voolaks, aga jaksan silmi lahti hoida ja kanasuppigi suutsin keeta. Juudi penitsilliin ju! Ja siit edasi saab küll ainult paremaks minna…

Et H ka läkastab-tatistab ja vist veidi mu elu pärast kartis, jäi temagi täna koju. Vahepeal käisid nad poisuga aias askeldamas – H pesi aknaid (me polnud seda sissekolimisest saati kordagi teinud… #värske) ja poisu ajas hoovi mööda palli taga. Meie poisupoisu on eriti värvikas näide sellest kui mõnus on elu lastega kui sul on oma maja – kui terrassiuks lahti on, roomab poisukas ise õue, vaatab endale mänguasjad välja, mängib koeraga, roomab teise aia otsa liivakasti… täna võttis ta ette oma vedur Thomase palli ja sisustas sellega mängides terve pooltunni. Viskas endale, roomas järgi, viskas, roomas, viskas, roomas… ta on üks jube tubli ja isemajandav väike inimene. Noh… nii isemajandav kui üks tohutu rinnapiimasõltlane olla saab. 😀 Aga see rinnapiimandus on pikem jutt – räägin sellest peagi eraldi postituses.

Oma aias ringi rämmamise juurde käib kahtlemata ka lompidesse sattumine ja muru-liiva-mulla söömine, nagu näha. Härra istub meil, muide, peaasjalikult W-istes, mille pidev korrigeerimine on tüütu ja mille kindlasti järgmine kord arstile minnes jutuks võtame.

Korralik kaskadöör on härra muidugi ka. Kõikjale on tal vaja ronida! Aga tuleb ettevaatlikult alla ka, nii et las ronib.

H nõudis, et ma tema leitud HIIGLASLIKUST päevakoerast pilti teeks. Ma ei suuda otsustada, kas pigem rõve või nunnu…

Minu tänane päev

~ me avame poe, minu väike ettevõte


(Foto: Kätlin Tursk)

Tere hommikust, maailm! 

Kolmapäev on mul iga nädal tööpäev, kuid kui harilikult möödub see arvuti taga nokitsedes või kohtumistel-asjaajamistel, veedan tänase hoopis Kukupesa poe leti taga! Kätlin on tõbiste lastega kodus ja mina saan tema asemel poodi pidada. Mu hammas teeb mulle küll veel pisut tuska ja veidi nõrk on olla, aga a girl’s gotta do what a girl’s gotta do. Pealegi ma hullult alati ootan neid päevi kui pood avatud on ja seal kliente tervitada ja muid asjatoimetusi teha saab. Vastab 100% algsetele ootustele – poemäng on mega!

Lisaks mõningate otsakorral olevate kaartide trükki saatmisele ja erikujundustele, mis meie tiimi ühisesse Trellosse üles märgitud on (Trello on parim!) pean täna lisaks pisut enne tootearendusega tegelema, et olulisemad asjad enne reisi tehtud saaks. Ja meie uutele makrameedele etiketid pean samuti tegema, sest nad tulid meile ilma igasuguste pakenditeta (mis on suur pluss!), aga panime nad paberisse, et nad ei määrduks. Nüüd on vaja neile mingid kleepsud peale teha, et erinevad disainid omavahel sassi ei läheks. Niisuguseid hinnasildistamise, kauba välja panemise ja info kujundamise pudi-padi-tööülesandeid on kaupluses ootamatult palju ja tööpäevad poes veerevad ülehelikiirusel õhtusse nii, et kõike ei jõuagi valmis. Aga selles mõttes on äge, et iga kord poodi minnes on jälle miski täiesti uus – asi areneb!

Täpselt kuu aja pärast on Kukupesal kolmas sünnipäev – täitsa lasteaialaps mul juba! Mõtlesin tüdrukutele selpuhul mingisuguse toreda üllatuse/väljasõidu korraldada, aga pean veel plaani pidama, et kus ja millal täpsemalt. Kuhu teie tahaksite, et teie tööandja teid viiks või millise üllatusega kostitaks selle eest, et te jube tublid olnud olete? Klientidele tahaks ka sünnipäeva puhul mingi eriti toreda kampaania korraldada, aga seda veel nuputame. Ideed on igatahes teretulnud!

 

Kukupesa puuvillased käsitöömakrameed. Nüüd e-poes ka olemas (LINK) !

Kampaaniatest rääkides kehtib meil kaupluses oktoobri lõpuni kõigile (mitte üksnes värsketele!) abielupaaridele -15% soodustus pildiraamidele. Et kõik ägedad pulmapildid ikka arvutikaustadest ja sahtlipõhjadest ilusatesse kvaliteetsete puitraamidesse saaks – meil on väga hea raamivalik kõiksugu erinevate suurustega. Meie kallid Maris ja Igor inspireerisid mind seda soodustust looma, sest käisid meil just hiljuti oma pulmapiltidele raame ostmas. Ma võtsin ka nende pulma oma kaamera kaasa – kui ma kõik pildid töödeldud ja neile ette näidatud saan, lubavad nad ehk mul teilegi mõnd pilti näidata?

Igatahes: vähem loba, pikem samm! Otsin endale nüüd riidekapist üleni musta outfiti (see on meie ametlik dresscode) ja püüan mitte lõunasööki karbiga kapiservale unustada. Viskasin eile õhtul enne tööle minekut (meil oli kaupluses kogunemine – õppisime oma laoprogrammi peensusi ja planeerisime rahaasju) ülehelikiirusel chili con carne valmis ja patsutan end täna selle otsuse eest õlale. Nii hea on kui söök on ette valmistatud ja selle pärast väljas söömisele raha kulutama ja pead vaevama ei pea.

Ilusat päeva teile kõigile! Kui teil mahti on, astuge kindlasti Kukupesast (Elektri 1, Tallinn) läbi! Pood on avatud kella 19ni, aga mina lahkun pisut enne viit, et lasteaeda lastevanemate koosolekule jõuda. Täiskasvanuks olemine raske põli, ma ütlen – mu seitsmeteistaastase minapilt ei käi kõige selle adultimisega üldse kokku. 😀

Küpros, siit me tuleme!

~ adventures



Nagu ma teile hiljutistes postitustes põgusalt maininud olen, oleme peagi lõpuks ometi soojamaareisile sõitmas. Küprosele!

See kõik sai alguse sellest, kui naabrid meil millalgi õhtusöögil käisid ja kogemata kõva häälega välja ütlesid, et nad plaanivad sügiselt soojamaareisil käia ja et meie võiks nendega kampa lüüa. Et me olime reisiks raha säästmisega juba algust teinud ja et meil juba üsna pikaajaline nende inimestega kooseksisteerimise kogemus olemas on (loe: nendega võiks vabalt luurelegi minna), ei olnud erilist põhjust seda ideed mitte kaaluda. Naabrinaine teatas, et nemad olevat mõelnud Küprosele ja all inclusive‘ile. Mina omakorda aga (ehkki mõistan, millised on selle eelised kui hästi joppab) olen all inclusive‘i suhtes megaskeptiline, sest… no peamiselt, sest mis siis saab kui hotellis on megaüksluine ja halb toit? Ma ei elaks seda üle! 😀

Nii dramaatiline see asi muidugi ei ole, aga mulle pigem sümpatiseerib idee oma korterist või villast, kus on köök ja kõik teised eluks vajalikud mugavused. Et saab soovi korral kusagil täiesti juhuslikes restoranides-kohvikutes söömas käia. Et hommikusöök algab siis kui kõik on ärkvel ja et seda saab vajadusel süüa erinevatel aegadel kui mõni unekott veel magada peaks tahtma. Just see viimane osa – et saab õue päikese kätte kohvi jooma minna ka juhul kui mõni pereliige veel õndsat und magab. Või bassu ääres ärkvel passida kui väikestel makaakidel uneaeg on. Ja kuna mul ei ole absoluutselt kõige vähimatki ise kokkamise vastu (vastupidi), tundubki selline variant mulle lihtsalt kõige paindlikuma ja mõnusamana.  Naabrinaine teatas seepeale, et kui mina olen nõus puhkuse ajal süüa tegema, on see tema meelest kõige parem variant üldse ja nii saigi otsustatud, et otsime endale kõik-hinnas-hotellipuhkuse asemel Airbnb’st mõnusa villa. Et naabrimees lubas tugiteenuseid osutada (hakkida-koorida ja nõusid pesta ning poekotte tassida), tundub diil eriti aus. 😀 Mulle teeb igatahes hullult rõõmu, et me naabritega koos reisime, sest nii on lastel pidevalt mängukaaslased omast käest võtta (Kroonprintsess ja Virsik on nende tütre ja pojaga pea täpselt ühevanused, pool aastat on kummagagi vahet) ja kui vaja, saame meie naabrid linna peale romantikat tegema lasta ja vice versa.

Me lendame Tallinnast Paphosesse, saabume öösel ning võtame endale kogu perioodiks rendiautod, et saartmööda veidi vabamalt ringi liikuda. Meie puhkusekodu asub lennujaamast ca kahekümne kuue kilomeetri kaugusel ja on armas nelja magamistoaga villa Coral Bay piirkonna keskmes – kolmeminutise jalutuskäigu kaugusel on peatänav, seitsme minuti kaugusel rand ja kümne kaugusel supermarket. Nii et mulle tundub et niisuguse “kõige keskel” asuva majutuse ja rendiauto kombinatsioon võiks olla mõnusa perepuhkuse valem? Soovi korral saab totaalsest turistimelust eemalduda, aga vajadusel ikkagi kõiksugu “lõbustustele” lähedal olla. Internet arvab, et sel ajal võiks Peyia kandis olla umbes 25-28 kraadi sooja, mis tundub juba praegusesse sügisilma nina pistes ülimõnusa suvise temperatuurina. Loodame, et meil ilmadega joppab ka!

(Pildid on Airbnb listingust snipping tooliga var… eee… laenatud, ei ole kõige suurepärasemad, aga reisi jooksul vast näitan pisut ilusamaid ka. :))

Mõnus täisvarustuses köök, ideaalsed magamistoad (kaks single bed‘idega ja kaks suure voodiga – meile täpselt paras!), millest iga juures on oma dušiga WC, WiFi (sest me naabrimehega saame siis vahepeal tööd teha kui me köögitoimkonnas pole :D), katusealusega parkimiskohad, väga hea asukoht, välikamin/grill jaaaaaaaaaaaaaaaa BASSU! 🙂

Natuke peab veel kannatust varuma, aga ootusärevus on igatahes VÄGA suur. Ja mis siin minust rääkida – ikka täitsa tubli tükk aega läks enne kui Virsik lõpuks aru sai, et me tõesti ei sõida veel päris kohe reisile. Ma kirjutan teile reisi planeerimise detailidest kindlasti veel (näiteks sellest, kui nõmedalt me oma esimesest valituks osutunud, praegusest peaaegu poole odavamast majutusest ilma jäime…), nii et kui teil mingeid küsimusi on – küsige!

Aga mina tahan teilt ka küsida! Kas te olete Coral Bays ja Paphoses käinud? Kuidas teile meeldis, kas vastas teie ootustele? Kas käisite lastega? Kus ööbisite, kus sõite, kas sõitsite ka rendiautoga mööda saart ringi ja avastasite toredaid kohti? Igasugused reisisoovitused teilt on VÄGA oodatud!

Naabrimees palus ekstra ära mainida #kalaturg #freshfish #ostankraamiväikefarmerilt #pärismaitsegahoolegakasvatatudvärsketooraine #Stenpesebnõud ja #Mirjamteebsüüa – meil on temaga reisi osas suht 1:1 samad ootused, nii et kui teil on siseinfi, siis tulistage!

EI NOH!

~ chit-chat

EI NOH!

Täiskasvanud naine, sageli päris arukas, aga tuleb ikka nentida, et kõik hobused mul ikkagi tallis ei ole. Tuled põlevad, aga kedagi pole kodus. Ratas tiirleb, aga hamster on surnud…

No mul lõigati möödunud nädalal see jurakas puseriti kasvav tarkusehammas välja, onju. Sellele eelnevalt sõin kuuri antibiootikume, sest seal oli põletik. Midagi hullu nagu kaaries seal ei olnud, aga lihtsalt hammas surus igemesse ja tekitas seal paksu pahandust. Võtsin antibiootikume, põletik läks alla ja arst opereeris nädal hiljem pahalase mu põse seest välja. Hästi kena! Töö oli kiire ja korralik ja osavõtlik ja armas nagu sealsete arstidel puhul ikka olnud on.

Pärast hamba kirurgilist eemaldamist vaatab arst arvutist mu lugu, nendib, et ma just võtsin ühe kuuri põletikuvastaseid ravimeid, aga et haav on nii suur ja õmblused ja alumine hammas ja üleüldse, peaksin ma ikkagi ühe kuuri veel võtma. Ettevaatlikult küsisin, et kas ma ikka pean, arst ütles, et peaksin küll, aga minu nõutut nägu nähes siiski lisas, et ta jätab selle minu otsustada.

Väga. Suur. Viga. Väga suur tohtrihärrapoolne viga, sest päris igasuguste hoolde ei maksa OTSUSTAMIST küll jätta. Muidugi otsustasin ma ravimist loobuda.

Aga nagu Teleturus öeldakse: see ei ole veel kõik!

Lisaks sellele, kas ma ravimitest hoiduda tohin, uurisin ma kirurgilt, kas ma võiksin ravimite asemel suud hoopis loputada. Tema ütles, et tema seda ei soovita. Mida tegin mina? Loputasin suud, muidugi! Iga päev! Raevukalt! Ausõna – hea, et veel MMSiga ei loputanud – oleks sellesse sündmuste ahelasse arukuse poolest ideaalselt sobinud. Kuidas see oli, et… oleks küll ohjeldamatult oksendanud, aga see poleks kindlasti olnud mürgistus, vaid puhastumine, millele oleks järgnenud maagiline tervenemine? Eheh. 😛

No muidugi ei saanud see haav korralikult paraneda, sest üks hull otsustas, et loputades desinfitseerimine on suurepärane idee. Ei olnud. Sest muidu olekski paranemine võib-olla kiire ja peaaegu valutu olnud. Eriti kui ma oleksin võtnud neidsamu antibiootikume, mida ma nüüd oma põletikus haavaga (sest ehkki mul veel ei paisteta ega valuta, on… teisi põhjuseid, et mitte öelda eritisi, mille järgi on päääärrris hästi aru saada, et asi on nats halb) ikkagi võtma hakkan. 🙂

Iseenda seltsis mul igatahes igav ei hakka, see on selge. Joon nüüd tassikese kummeliteed, ootan H ravimikarbiga koju ja mõtlen oma tegude üle järele…

Taamal põleb Hoidjapreili valmistatud sojavaha-lõhnaküünal. Meil on plaan teha üks käsitööküünalde tootesari, millele teeme toredad loomasõpradele äratundmisrõõmu pakkuvad etiketid ja müüme Kukupesa e-poes ning kaupluses, et tulu erinevatele loomadega tegelevatele organisatsioonidele ja mittetulundusühingutele annetada. Tore mõte tal, onju? 

50€ toidukorv – tagasi säästurežiimile?

~ mis täna...?, nädalamenüü


Ehkki ma pärast jaanuarikuu möödumist 50€ toidunädalate väljakutsega nii rangelt ei jätkanud, jäid sellest eksperimendist külge nii mõnedki harjumused, tänu millele nädala toidukorvid veel tükk aega varasemast hoopis odavamad olid. Suvi tegi aga kõiksugu majandamisega seda, mida suvi rutiiniga kõige paremini teeb – ajas selle uppi. Et meil nüüd selles kuus kõiksugu suuri väljaminekuid olnud on ning järgmise kuu sisse mahub reis, mille jaoks ju samuti pisut enam raha kõrvale panna tahame, mõtlesin nüüd paariks nädalaks “rihma koomale tõmmata” (loe: targalt majandamisele rohkem tähelepanu pöörata) ning ostukorvide sisu mõnda aega taas 50€ piires hoida.

Kui ma jaanuaris tegin seda eksperimenti väga rangelt ning koostasin menüüsid nii, et need tõepoolest kogu ulatuses (kappides olemasolevat kasutamata) 50€ eest kätte saaks, siis seekord ma endale selliseid piiranguid ei sea – mul ei ole vaja kellelegi midagi tõestada, vaid raha kokku hoida. 😛 Püüan ära kasutada võimalikult palju kappidesse varutud asju ja soodukatele tavalisest veelgi rohkem tähelepanu pöörata. Et toidunädalate jagamine blogis mulle isiklikult väga meeldis ja teilegi inspireerivalt mõjus, mõtlesin ka nüüd toiduteemadel pisut pikemalt peatuda. Kas vaatame lähemalt, mis minu poekottides (paber-, muide!) sel nädalal oli?

Komplekteerija helistas ja vabandas, et kaalikat ei ole. Küsisin selle asemele hoopis nuikapsa ja sain. Jess! Nuikapsas meeldibki mulle oluliselt rohkem!

Käesoleva nädala tellimuse tegin tegelikult juba neljapäeval kui mul see idee pähe turgatas ja sooduspakkumiste hulgas palju mulle vajalikke asju saadaval oli. Kohaletoomise aja määrasin pühapäevaks ja hea oli, et mul juba poes “käidud” oli. Mitte mingi nipiga ei oleks viitsinud pärast “pisut” pikale veninud OKR’i veel toidukaupade hankimisele keskenduda. Issand olgu kiidetud e-toidupoodide eest, ma ütlen!

Kindlat plaani mul paigas ei ole (nagu ikka), aga tooraine on selline, millest mitmeid meie perele meeldivaid roogasid valmistada saab. Et mulle on toodud mitu suurt suvikõrvitsat, on nädala jooksul kindlasti vaja valmistada suvikõrvitsaroog või paar. Mõtlesin, et näiteks mingisugune involtini – lõikaks suvikõrvitsast pikad laastud, grilliks ära, täidaks, keeraks rulli ja küpsetaks ahjuvormis tomatikastmes ja väikese juustuga kõige peal. Täidiseks võiks olla näiteks midagi ricotta ja värskete ürtidega köögiukse tagant peenrakastist (kas ma oma suure blogipõua sees oma armsat peenrakasti üldse näitasin teile või?) ja ricotta oligi parasjagu soodushinnaga ja… nii ta läks. Eks ma siis nädala lõpus näitan, kas sai nii nagu plaanitud või mitte. 🙂

Veel sai tellitud terve hunnik porgandeid ja kartuleid ja nuikapsas ning väga soodsa kilohinnaga sea kaelakarbonaad, nii et ilmselt tuleb sellest valmistada üks ühepajatoit? Kapsas ja sibul ja küüslauk on juba kodus olemas. Et meil ühepajatoit sageli üldse ilma lihata käib, ei pane ma sinna kindlasti tervet karbonaadi, mistõttu seda liha veel teinegi päev süüa saame. Võib-olla marineeritult ja grillitult? Et meil eelmise nädala piim kõik järgi jäänud oli, tegin sellest eile õhtul India juustu, mille paneksin ilmselt spinatikarrisse ja serveeriksin riisiga, aga riis on otsas, ununes osta ja ei oleks ilmselt eelarvesse mahtunud. Küll aga on mul pakk mingisuguseid huvitavaid vetikatest tehtud (?) klaasnuudleid ja ma arvan, et kui ma paneerile seekord hoopis maapähklikastme teen, on see ka päris mõnus variant. Veisehakklihast tahaks teha suure pajatäie chili con carnet, sest kapis on olemas nii oad kui kikerherned, paprikat on terve hunnik, porgandit ka… riisi muidugi mitte, aga võib-olla siis tuleks selle juurde hoopis polentat teha? Või bulgurit? Kana poolkoibi ostsin ja keedan need ilmselt supiks. Või midagi. Ja kuna seda suvikõrvitsat on ikkagi meeletus koguses, tuleb seda igatahes kõigi toitude sisse panna ja ilmselt koos paprikate ning porganditega mingiks toredaks köögiviljahautiseks keeta. Ja kartulid tulid nii ilusad ja pisikesed, et need tuleks peenrakasti-rosmariiniga koos ahju visata. Ja sügavkülmas on kõvasti herneid, mida porganditega koos koores lisandiks stoovida. Eks see kõik selgub käigupealt, siis kui inspiratsioon parasjagu peale tulema juhtub. 🙂

Puuviljadest lendasid ostukorvi suur arbuus, hulk nektariine ja rohelised ning punased viinamarjad. Veel on meil kastitäis õunu ja kastitäis pirne minu vanavanemate suvekodu aiast, nii et puuviljaikaldust meil igatahes ei tule. Salatiks terve hunnik mozzarellat, tomatit, paprikat, porru, peenrakastist tulevad roheline sibul, petersell, murulauk ja värske basiilik.

Suured Valio võipakid on tavaliselt palju kallima kilohinnaga kui teiste brändide või, aga nüüd olid nad väga hea hinnaga (7,98€/kg) ja mul oligi või täiesti otsas. Košmaar! Sellist asja meil küll sageli ei juhtu, et VÕI otsa saab…


Niisugused toidujutud seekordse toidunädala eel. Allahindluste summa minu ostukorvilt oli ca -17€ ja kogumaksumus 51€, nii et väga hästi saadud igatahes. Mida teie peres sel nädalal süüakse? Kas teie olete ka harjunud toidunädalat ette planeerima ja korra-paar nädalas ostlema või valmistate söögid vastavalt sellele, mille järgi õhtuti poes käies parajasti isutab?

Blogija traagika

~ chit-chat

Ma alati naeran (armastusega, muidugi), et hiidlaste kõige suurem traagika on vahemaad. “Kuidas te hakkate sealt nüüd sõitma, see on ju nii pikk maa,” oigab hiidlane kolmkümnekilomeetrise vahemaa peale nagu oleks jutt pikast ja vaevarikkast ümbermaailmareisist. Kui mul oleks euro iga korra kohta, kui ma olen sarnases olukorras pihku itsitanud, võiks mind juba raha pärast kosida. Aga mitte erakordselt pikast ja laiast Hiiumaast ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis sellest, et meil, blogijatel on ka oma väga stereotüüpiline traagika, mille küüsis mina nimelt parasjagu vaevlen.

Ja seda tegelikult juba pikemat aega. Hullult tunnen blogimisest puudust, aga kuna pikka aega jälle kirjutanud pole, siis võtab kohe kangesti oigama. Kui blogilugejatel oleks euro iga korra kohta, kui blogijad halisevad, et ei oska enam, kes see seda loeb, keegi niikuinii ei kommenteeri, nii palju on vahepeal blogimata jäänud ja ei oskagi kuskilt alustada… poleks Kogumispäevikut vaja teha – kõik oleks pururikkad. 😀

Novot, nii on.

Kuidas teil läheb? Mul läheb… hästi. Ma pidin korraks igaks juhuks järgi mõtlema, et kas ikka läheb, aga läheb küll. Olen praegu ka oma tööde ja asjadega mäel (tegelikult paar meili on vastamata, aga ma jõuan nendeni kohe), nii et saangi korraks maha istuda ja blogis niisama ilma süümepiinadeta lobiseda. Kõik erikujundused on tehtud, pärimist vajavad päringud saadetud, kodu läigib (vahelduseks) nagu prillikivi ja poisu magab. Tüdrukud on lasteaias.

Virsik tegi ju hiljuti oma lasteaiadebüüdi ja erinevalt Kroonprintsessist, kes samuti alles kolmepooleselt lasteaeda läks, on tema juba algusest peale lasteaiast tohutus vaimustuses. Seda muidugi peamiselt sellepärast, et nad ühes rühmas käivad. Suvi läbi oli jutt, et kui nad sügisel koos lasteaias käima hakkavad, saavad nad kõrvuti kapid, kõrvuti sahtlid, kõrvuti voodid… ja nii õnneks ka läks. Ma oleksin eeldanud, et Kroonprintsessile pigem tuska teeb, et ta tüütuvõitu pisiõega nüüd põhimõtteliselt ööpäevaringselt ninapidi koos olema peab, aga tegelikkuses igatses ka vanem õde väga aega, mil pisem lasteaias käima hakkab. Nimelt on neil nii tilluke rühm, et kui paar üksikut sõbrannat haiged on või niisama lasteaiast vaba päeva võtavad, on Kroonprintsess põhimõtteliselt üksi olnud. Ta igatses (ilmselt igatseb siiani) tegelikult oma vana lasteaeda ja sealseid sõbrannasid väga, aga nüüd käib ka tema tänu Virsikule palju parema meelega lasteaias. Mulle tundub, et see on neid päris palju lähendanud ka – nad küll kraaklevad pigem sageli (nagu õed-vennad ikka, ma loodan), aga hoiavad nüüd varasemast veel rohkem kokku, teevad paremini koostööd ja mängivad-joonistavad hea meelega vahetpidamata koos. Rõõm.

Sellest aastast on Virsikul ja Kroonprintsessil mõlemal kaks korda nädalas Musamari ning lisaks on Kroonprintsessil ballett (Kaie Kõrbi balletistuudio) kaks korda nädalas. Kogu see kompott tähendab meeletut logistikat ja klapitamist ja planeerimist ja… suvi oli nii võrratult pingevaba ja rutiini sisse elamine ikka üsna valulik. Kuna enamus tunde on nädala sees õhtuti, venivad need päevad ikka marupikaks. Puhhhhh! Adulting… Aga samas ei tule kõne alla ka huviringidest (eeskätt Musamarist) loobumine – nad on tundides käinud sestsaati kui nad pooleteiseaastased olid ja see on üsna elementaarne osa meie maailmast. Hästi kurb oleks, kui neil enam seda võimalust ei oleks, sest vanemad ei viitsinud vaeva näha…

Lasteaia-aasta alguse märgiks on meie majas ära käinud nii kergemad viirushaigused kui ka *võdistab õlgu* täid! Viimaste tulek ei olnud meile eriline üllatus, sest oskasime neid oodata ja teadsime, et nad tulevad. Ma olen tohutu parasiidipelgur, aga et avastasin laste peast alles vastsed, kes suureks kasvada ega ise muneda jõudnud polnud, ei olnud lastel peas ainsamatki tingu ega täiskasvanud täid ning vaatepilt polnud üldse nii võigas kui ma kartnud olin. Määrisime end kokku kolme pudelitäie õliga sisse (gee, üledoseerimine much?), keetsime ära kõikvõimalikud tekstiilid ja mis masinasse ei mahtunud/läinud (madratsid, kattemadratsid, diivanipadjad, diivan, tekid, padjad, pehmed mänguasjad, nukud, ükshaaval kõik nukuriided, kaisukad…), töötlesime kuuma auruga. Olid vägagi tegusad paar päeva, aga nagu ootamatute külalistega ikka kipub olema, saime tänu täidele vähemalt kodu laitmatult puhtaks. 😀 Ja õnneks olid lapsed just nädal aega lasteaiast kodus olnud, mistõttu lapsed oma väikesi täitanud päid vähemalt sinna ei viinud. Lõpp hea, kõik hea – vähemalt kogemuse võrra rikkamad!

Saate edasi lugeda või ei, sest pea hullult sügeleb? Sorri, noh. Elu. 😀

Töösügis on ka toredasti alanud. Poes elu käib, minu esialgne lootus/prognoos vähemalt jõuludeni mitte pankrotti minna on igatahes realistlik ja tegelikult ei ole stsenaarium üldse nii must nagu ma alguses kartsin. No ma olen veits pessimist vist. Aga meil läheb täitsa toredasti. Oleme saanud nii palju ülisüdamlikku tagasisidet nii kauplusele kui teenindusele, tootevalik laieneb ja saab hästi positiivset vastukaja… ja kõigele krooniks on päris pagana tore ikka poodi mängida. Mul on Youtube’is üks uus video veel selle kohta, kuidas me veejahutite surnuaias Tetrist mängisime. Nägite? Mul veel mõned on sellest teekonnast ilmumas – ma loodan, et te viitsite neid vaadata, sest meil endil on küll täna väga sürr tagasi vaadata ja mõelda, et see päriselt nii kohutav oli. Praegu on juba täitsa ilus, aga neid videosid vaadates tekib täielik lootusetuse tunne. Kuidas meile ei tundunud, et see liiga suur töö on? Aga tagasi tänapäeva tulles ei ole muidugi töö otsa saanud, hästi palju on jebimist ja korraldamist, et kõik töörutiinid ja asjad paika saaksid. Tarnijatega on juba terve hulk probleeme – üllataval kombel ei ole kõige suurem takistus kauba välja ostmiseks raha teenimine, vaid hoopiski soovitud kauba kätte saamine! Millegipärast ei ole just seda kaupa, mida meil kõige rohkem vaja on, võimalik kätte saada. Ja seda mitte seetõttu, et see on tarnijate kõige minevam kaup, vaid sellepärast, et osa niisuguseid asju, mis meil kõige paremini müüvad, on tootmisest üldse maha võetud, sest keegi teine ei osta. Mida?! Aga kui mõned väiksemad komistuskivid välja arvata, siis asjad ikkagi sujuvad, ettevõte kasvab, kliendid on (nagu Kukupesal ikka) hästi ägedad inimesed ja… what a ride!

Nurgake Kukupesast. Tõsine džungel, makrameed, korvikesed….

Ja vaatamata mõne kuu tagusele halapostitusele pealkirjaga “Tahaks reisida, aga raha ei ole…” on siiski vahepeal juhtunud, et reisimine siiski toimub. Sõidame naabritega koos 11ks päevaks Küprosele. Väga raske on olnud lastele selgeks teha, et ei maksa hakata uusi kohvreid kohe ära pakkima, sest tegelikult on ikkagi päris pikalt veel oodata vaja. Ma mõtlen, et ma kirjutaks sellest teile veel eraldi, kui huvi on. Et kuidas ja kuhu ja millega me lendame, millise majutuse valisime jne. Huvitav?

Muide! Mu ilge kõverik tarkusehammas, mis mul jälle põske kasvama hakkas ja millest ka Instagrami story’s halisesin – ta on läinud! Kirurg hoiatas küll, et alumise hamba eemaldamisest taastumine on ilmselt kõvasti vaevalisem kui ülemisest. Et kuna tegemist oli jubeda pirakaga ja haav on üsna suur, siis võib juhtuda, et on päris ebamugav ja halb. Ma tegelikult täitsa kartsin, eriti sellepärast, et ta mulle veel ühed antibiootikumid (ma pidin oppi kaks nädalat ootama ja sel ajal AB krõbistama) kirjutas ja ma neid üldse võtta ei tahtnud. Ptui-ptui-ptui, möödunud on vaid kolm päeva ja pisut on ige veel ikkagi paistes ning õmblused kisuvad, kuid väga hulle piinasid ma siiski taluma ei pidanud ja esialgu tundub, et paranemine on ka antibiootikumideta üsna sujuv. Ei jõua ära oodata, et teise põse kaudu Elvasse kasvavast hambast ka lahti saaks, siis oleks nendega rahu majas. Kuidas teil tarkusehamba operatsioonist taastumine läinud on? Ülemine? Alumine? Pigem sujuvalt või piinarikkalt?

Oh, kui hea oli teiega vahelduseks lobiseda. Sotsiaalmeedia on küll otsapidi minu töö ja leib, aga kõige parem osa on ikkagi lihtsalt niisama kirjutamine. Vanakooli internetipäeviku pidamine. Youtube on lõbus ja vahetu, Instagram on hea kanal niisama-klõpsude jooksupealt üles viskamiseks, aga vana hea blogi on ikka parimatest parim. Mu enda jaoks ka täitsa teraapiline ja kodune ja hea. Ma loodan, et te ikka satute vahel siia. Ma proovin ise ka sagedamini. Muah!

Aasta jagu Väikevenda ❤

~ väikevend, väikevend: areng, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid, väikevend: sünd

See on umbes-täpselt maailma suurim klišee, aga tõesõna – aeg läheb nii ruttu. Sellest aga veel hämmastavam on see, kuidas elul on kombeks kardinaalselt muutuda, kuid tunne on ikkagi, nagu kõik oleks alati just niiviisi olnud nagu praegu. 

Kui ma nüüdseks juba pea kaks aastat tagasi esimest korda aimasin, et minu kummalise enesetunde taga võib olla kolmas rasedus, ei tekitanud see minus elevust. Kui ma oma toonase Kadaka tee kontori koridoris asuvas WC’s pulgale pissisin ja rasedustestil triipe nägin, vasardas mul peas üksainumas sõna.

“EI!”

See ei olnud valikuvõimalus, mida ma olin valmis kaaluma. Ma olin just saanud hakata rutiinselt tööl käima, oma ettevõttele elu sisse puhuma, käive kasvas otseses seoses minu poolt panustatud töötundidega ja ma nautisin seda “täiskasvanuelu” tohutult. Ma ei olnud valmis sellest loobuma. Ometi olin ma tegelikult mõttega kolmandast lapsest mänginud – tulevikule mõeldes ja sellest unistades oli kolmanda lapse saamine alati elementaarsena näinud. Me olime sellest rääkinud, me olime seda plaaninud. Kuid sarnaselt oma teisele rasedusele tundsin ka sel korral, et ei ole selleks lihtsalt valmis. Ma ei tea, kas raseduseks valmis saamine üldse on miski, milleks ma võimeline olen. Käisin Fertilitases rasedust tuvastamas ja ehkki veel oli vara ning loodet näha ei olnud, oli selge, et mu keha on lapseootel. Tore günekoloog (vanem naisterahvas, kelle kohta internetis tohutult palju negatiivseid hinnanguid oli – alatu!) oli soe ning innustas mind, kui ma nojah-keegi-peab-ju-iivet-tõstma-juttu pobisesin. Rääkisin pärast arstilkäiku ka H’le, mis seis on, ning olin üsna kindel, et temagi kahetisi tundeid tunneb. Enamat kui ebamäärast mõminat ma tema suust igatahes ei oodanud. Minu suureks üllatuseks oli ta hoopis iiveldamaajavalt positiivne ja õnnelik. Ja tema muretu rõõm ja veendumus, et see on meie jaoks hästi õige, tekitas selle tunde ka minus. Möödunud aasta aprillis, kolm kuud pärast rasedusest teada saamist, kirjutasin blogis juba nii:

“Mis mind aga õnnelikuks teeb, on minu maailma kõige võrratumad lapsed ja teadmine, et mul on neid varsti kolm. Kui ma eelmise raseduse ajal kogu selle hormonaalsuse ja muremõtete keskel suisa sügavas depressioonis olin, on seekord kõik teisiti. Ma olen juba kahe lapse ema ja väga lähedalt näinud kui suur kingitus on ühele inimesele tema väike õde ja vastupidi. Ma juba tean, et laste kasvatamine on meie jaoks puhas rõõm, et mina ja H saame meeskonnana alati kõigega hakkama ja et elu hoiab meid. Kui elu mulle jaanuari keskel kõigepealt remondirahade saamatajäämise teate tõi ning sellele veidi hiljem otsa uudise uuest potentsiaalsest pereliikmest, olin kindel, et sellest kõigest ei saa midagi välja tulla. Ometi jõudis teadmine uue ja suurema kodu ostust sündida enne kui mina otsuseid langetada või oma uudist isegi H’ga jagada jõudnud olin. Ja edaspidist te juba teate – kuidas elu meid üheainsa kalendrikuuga ühest kodust teise, meie näpista-mind-ma-vist-näen-und-koju tõi. Ja nüüd, vähem kui kuu pärast koduostu, sai H jälle uue (fantastilise) tööpakkumise. Ma ei tea mitte kedagi, kelle saabumiseks siia ilma Universum nii usinalt ettevalmistusi teeks. 🙂”

Kõik loksus justkui iseenesest paika nagu üritaks keegi kusagil sellele sündmusele teed teha. Ja Väikevenna sünd (mille kohta kirjutatud postitused ja tehtud videod leiad selle kategooria alt siit) oli mu elu kõige ilusam kogemus. See hetk, mil minu kolm last esimest korda ühes toas viibisid, täitis kõik minu hinge sisse lapsepõlvest sööbinud tühimikud täiuslikkuse tundega. Seal ja siis oli mul kõik. Ja ma ei ole kunagi julgenud loota, et see nüüd ja praegu siinsamas – nii hakkabki olema. Ma olen alati valmis, et õnn võib iga hetk pöörduda. Aga ei pöördunud. Me jõudsime beebiga sünnitusmajast koju ja see oli täiuslik ning sellest päevast peale hakkaski nii olema. Muidugi ei pea ma täiuslikkuse all silmas, et keegi pole kordagi nutnud, mähkmest mööda kakanud, mänguasja pärast kisklema minnes õele vastu pead virutanud või kurnatusest oma kaaslase peale röökinud. Mu lugejad on täiskasvanud naised, kes saavad aru, et sedasorti täiuslikkust pole olemas – ma ei pea seda vist ekstra rõhutamagi. Kuid tunne ja teadmine, et kõik siin elus on õige, et sind on õnnistatud millegi niisugusega, millest sa kunagi katkise, põhjakäinu ja üksikuna mitte iialgi unistada osanud poleks…

Täiuslik.


Kui ma looteanatoomia ultraheliuuringu käigus teada sain, et ma tütart ei oota, vaid poega, valmistas see mulle tohutu pettumuse. Ma üritasin mitte nii mõelda, üritasin mitte nutta, üritasin oma rasedusest jätkuvalt rõõmu tunda, kuid see muutus korraks nii raskeks. Ma tundsin süüd ja häbi, et ma nii mõtlen, aga ma tõesti lootsin tütart. Siiski püüdsin end veenda, et poja kasvatamine ja armastamine käib täpselt samamoodi nagu tütregagi.

Mõned kuud hiljem sündis minu poeg. Esimesest elusekundist peale minu jaoks asendamatult ideaalne. Minu kallis pojake, kes on täpselt niisama võrratu nagu tema õed. Ja iga päev selle oma esimese eluaasta jooksul on ta mulle üha uuesti ja uuesti tõestanud, kui rängalt ma kõigi oma kahtluste ja hirmudega (loetlesin rasedusaegseid hirme SIIN) eksinud olin. Nokuga ja puha, aga ikka täiuslik. Who knew?

Aeg läheb nii ruttu ja elu enne praegust tundub kujuteldamatult tühi. Elu ilma Väikevennata – kuidas see toimuda sai? Möödunud aasta on tõestanud, et kolme lapse saamine oli kõige õigem otsus, mille me teha saanud oleksime. Tema sünd on toonud kaasa muutuse meie peredünaamikas ning see muutus on olnud imeline. See on toonud kaasa hulgaliselt ümberkorraldusi – peaasjalikult seoses selle klanni transportimisega punktist A punkti B – kuid üldiselt on kõik siiski pehmelt ja iseeneslikult paika loksunud.

Sellest, milline inimene minu poeg on, võiks juba terve raamatu kirjutada. Tal on niisugune soojuse, helluse ja rõkkava rõõmu aura, mis kogu maja täidab. Nagu pehme vatt, mis põrkumisi pehmendab või suisa ära hoiab. Tasakaalustaja. Lohutaja. Naerutaja. Hellust vajav ja lähedust otsiv, aga uudishimulik, enese- ja sihikindel. Juba täna täpselt niisugune mees, kellesugust ma temast juba enne ta sündi kasvatada lootsin. Heh. Loodetavasti niiviisi jääbki.

Poeg Hiiumaal hilisõhtul merevees ja praamijärjekorras armatuurlaual turnimas. #justpoisuthings

Palju õnne sünnipäevaks, pusletükike!