Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

  • KES ME OLEME?
  • KONTAKT
  • KÜSIMUSED & VASTUSED

KES ME OLEME?

KES ME OLEME?

VIDEOBLOGID

VIDEOBLOGID

RETSEPTIVIHIK

RETSEPTIVIHIK

VIDEO: Minu 100 eluunistust

April 2, 2018~ mõtisklused & arutelu, video

Mul oli plaanis teiega hakata aiajutte arutama – kasvuhoone ehitust, ajakujundust ja muud säärast – aga mida sa seal aias kujundad, kui see on kaetud meetripaksuse lumevaibaga? Pealegi on Väikevend haigeks jäänud ja on selline nutune ja kaisune ja arvutit kuidagi põlvedel balansseerida kuni ta mul rinnal magab ei ole praegu optimaalne, nii et praegu pikemalt ei kirjuta.

Näitan teile siis hoopis videot minu elu suurimatest unistustest. Ma olen alati natuke kehvapoolne unistaja olnud ja igasugusele eneseabitemaatika peale stiilis “küsi ja Universum annab” sarkastiliselt mühatanud, aga tegelikult, avastasin hiljuti, on unistamine päris lõbus. Sellest tänases video kõnelengi. Ja video lõpus saate, kui soovite, võimaluse osaleda toredas loosimises. Head vaatamist!

34 Comments

Täpselt neli aastat tagasi: Üks äge (blogimata) seiklus

March 27, 2018~ adventures, snapshots (pildipostitus)

Andestage, ma olen nüüd mõnda aega mälestuste lainel, sest trükki on saadetud fotod aastast 2013., viie aasta jagu pilte on veel jäänud ja see vähenegi on mul mitu päeva aega võtnud. Küll mina olen alles agar pildistaja olnud! Olen nüüd otsapidi aasta 2014. märtsis ja avastasin, et ma polegi neid pilte (erinevalt teistest sellel reisil tehtud fotodest ja kogemustest) blogis jaganud. See mootorsaanisafari ja põhjapõdrafarmi külastus (koos muidugi paljude uute põhjapõdra- ja lapitarkuste ning kuuma joogi ja saiakesega kohapeal) oli üks ägedamaid kogemusi mu elus ja ehkki Kroonprintsess seda enam ei mäleta, oli see ka tema jaoks väga-väga eriline seiklus – sai ta ju saaniga sõita ja põhjapõtradele oma väikeste valgete käekeste vahelt sammalt sööta. See kõik oli väga eksootiline ja ilus ja päris… õudne igatsus tekkis praegu kogetu järele. Ikka ja jälle taban end mõttelt, et kui neid pilte ja videosid ei oleks, oleksid vähemalt pooled kõigist ilusatest mälestustest ammu unustuste hõlma vajunud… aitäh, blogi. 🙂

3 Comments

Minu beebid: 2012, 2015 & 2017

March 26, 2018~ kroonprintsess: pildid, printsess virsik: pildid, väikevend: pildid

Plaanin meile esikusse suure-suure fotoseina teha ja ostsin selle tarbeks eile terve posu erinevaid raame. Kuldseid ja kettidega, köögikappide ja muu mööbliga kokku sobivaid tammepuidust… mõte on, et lõpptulemus võiks olla mitte-liiga-viimistletud, aga siiski enam-vähem korrapärane. Igatahes püüan nüüd teha valiku piltidest, mis sellele seinale tulevad ja selle käigus sündis mõte teile oma beebidest pilte näidata. Oleme kõigi nende esimesed elukuud Krista ja Evelini abil purki saanud ja mul on selle üle ülihea meel, aga enamust neist piltidest ma kusagil jaganud pole. Puhas raiskamine, onju?

Kõige esimesed (ja kõige väärtuslikumad) beebipildid tegi meile 2012. aastal Krista Kõiv – toona polnud meil ei kaamerat ega korralikke pilte tegevat telefoni, mistõttu on need (mis siis, et poseeritud stuudiopildid, mida ma tean, et Krista juba toona väga teha ei armastanud :D) mulle nii-nii armsad ja erilised. Olin neist vaimustuses toona ja olen ka täna. Enne stuudiost lahkumist ütles Krista meile “hästi tehtud, tehke veel!”. Havi käsul… 😀

Paarikuune Kroonprintsessi-beebi 2012. aasta kevadel:

Järgneb vastsündinud Virsik 2015. aasta jaanuaris, meie vanas kodus. Pildid jälle Krista tehtud. See oli nii armas ja lõbus ja spontaanne ja tore sessioon. Veidi väsinud tulpidest vaasis sai terve portsu kroonlehti, mida laiali pilduda; keset elutuba laiutavast klaaslauast sai ideaalne alus beebi pildistamiseks, lisaks titele tõsteti sinna juurde veel ka Kroonprintsess. Ja koer. Krista on äge. Ja minu meelest on nendes piltides nii palju elu ilu. Jälle tunduvad pildid tagantjärgi nii palju ilusamad ja väärtuslikumad kui hetkes. Te ikka käite ka pildistamas, onju? Käige pildistamas.

Kui kolmanda ja viimase vastsündinusessiooni eel oli Kristaga juba pikemalt ette räägitud, et nüüd läheb jälle meie pere beebi pildistamiseks, otsustas elu, et Krista peab haigeks jääma. Täiega kahju oli, sest ma olen väga sentimentaalne inimene ja seesugused traditsioonid on mulle nii tähtsad, et igasugused ärajäämised ja kõrvalekalded mõjuvad mulle üsna laastavalt. Oleksid mõjunud laastavalt, see tähendab, sest õnneks meil on üks päris oma Evelin. Evelin ei ole meile küll vastsündinupilte pildistanud, kuid on meid üsna mitmel muul korral jäädvustanud ja tema kaamera ees seismine on meile kõigile hästi loomulik. Muidugi pidi see olema just Evelin, kes meie vastsündinud Väikevenna siis üles pildistas. Ja jälle imearmsad ja erilised pildid, mille teeb veel erilisemaks see, et need on tehtud meie uues kodus.

Väikevenna vastsündinupildid, 2017. aasta september:

8 Comments

Minu enesearengu tee e. raharumalast rahatargaks?

March 25, 2018~ kogumispäevik

Kui ma viimati kirjutasin, et mul imetamisest kopp ees on, siis tegelikult oli asi peamiselt selles, et mul oli kõigest natuke kopp ees. Peamiselt iseendast. Ma ei oska selgitada, mis täpselt minu madalseisu põhjustas või miks ma mitu nädalat veekalkvel silmadega ringi käisin, kuid ma olen nüüd tagantjärele (olles end sellest seisundist pisut distantseerida suutnud) mõelnud, et ilmselt oli asi lihtsalt selles väga intensiivses jaanuaris, mille käigus nii mitmel korral mugavustsoonist välja astusin (näiteks SIIN), ennast ületasin ja kõikvõimalikke tundeid inimemotsioonide skaalal kogesin. Hirmu ja väge, eneseusku ja identiteedikriisi… ja kuigi ma end lõpuks tühjaks pigistatud sidrunina tundsin ja korraks kusagil sügaval ära käisin, olen selle kõige käigus nii palju kasvanud, et see on minu jaoks täiesti eufooriline kogemus. Sellest, mis pidi algselt olema üks harilik aastane koostööleping pangaga, on saanud üks minu elu suurimaid enesearengu teekondi.

Jaanuaris sain lisaks korralikule ellujäämiskursusele (loe: meedias ärevusse suremata esinemisele) põhjalikult analüüsida meie tarbimisharjumusi, korraldasin köögikapid ümber ja õppisin tühja külmkappi kõrgelt hindama.

Veebruaris tegime endale Google sheet’i, kuhu kanname kõik oma tulud ja kulud. Kummalgi meist on tabel telefonis hõlpsasti kättesaadav ja nii saab seda jooksvalt pärast ostude sooritamist täita. Oleme seda varemgi teha proovinud ja siiani on tabeli järjepidev täitmine meile ülejõukäiv, aga nagu kõigi muude #Kogumispäevikuga seotud asjadega – ma ei saa ju pooleli jätta, sest aasta lõpuni on vaja rahatargalt toimetada ja väljakutseid kaasa teha. Grupi küünarnukitunne ja see, et ma ju justkui katsejänese ja eeskujuna (vaadake, kuidas see, kes üldse rahaasjade korraldamisest midagi ei taipa, oma rahaasju korraldab!) puldis olen, sunnib mind järjepidevalt täitma ka neid eesmärke, mille ma muidu pärast suure õhina möödumist nurka visanud oleksin.

Märtsikuu on ülemaailmne rahatarkuse kuu ja nii võtsime ka meie Kogumispäevikus just selle käesoleva kuu teemaks. Kui me oleme kõige suuremalt kulugrupilt (toidukulud) nii palju säästnud, majapidamiskulud üle vaadanud ja eelarvet kaardistama hakanud, on tagumine aeg rahatarkust omandada, onju? Minu jaoks tundus see hirmutav, sest igasugune finantskirjaoskus ja selle omandamine investeerimisteemaliste raamatute kaudu tundus minu  (nagu loodetavasti paljude teistegi) jaoks OH kui kauge. No ja tegelikult on siiani üsna kauge, aga seoses selle kuu väljakutsega on mul miski, mida mul varem kindlasti polnud: veendumus, et kui teised saavad ja suudavad, siis saan ja suudan mina ka.

Ja see “saan ja suudan” tunne, mille ma olen nüüd jaanuarikuu kogemuste ja märtsikuu väljakutsete foonil saavutanud, on päris pagana võimas, sest ma pole seda vist kunagi varem sedasi kogenud. Et mina niisuguseid asju saan ja suudan.

Rahatarkuse kuu sissejuhatuseks võtsin kätte ja asusin lugema Finantsaabitsa nimelist e-raamatut, mida grupis lingiti ja milles on palju elementaarset, aga ka palju teemasid, mille kohta ma tegelikult piisavalt ei tea ja mida ilma sellise lihtsa ja loogilise aabitsata puudutada julgenud poleks. Siis ostsin ühelt grupiliikmelt Roosaare “Rikkaks saamise õpiku” ja asusin seda lugema. Avastasin, et kogu see maailm, millest ma olin ennast ise distantseerinud, sest mida minusugune “väike naine” ikka sellistest asjadest teab (no mitte päris nii, aga eks sootrollidel on kahtlemata siin oma osa), ei ole mulle teps mitte kättesaamatu. Raamatut lugedes käivitusid minu sees mingisugused mõtteprotsessid, mis hästi mitmel moel mu silmad avasid. Säästmise ja kogumise teemal, aga ka ettevõtluse tasandil. Uued teadmised ja hoiakud tekitasid veel suurema teadmistejanu ja nii tekkis näiteks väga tervitatav vastumeelsus sotsiaalmeedia tuima kalanäoga rullimise vastu. Ma vist ei ole sellest varem rääkinud, aga mul on vist teatud sorti tähelepanuhäire – kui mul mingisugune tööprotsess käsil on ja tempo viivuks raugeb (näiteks ootan, et mõni suuremahuline fail avaneks või alla laetud saaks), on ootamine minu jaoks väljakannatamatu (isegi kui jutt käib minutist) ja ma pean vahepeal liikuma millegi muu juurde. Nüüd olen õppinud ootama ja fookuse hajudes internetti eksimise asemel hoopis raamatut lugema, sest mul on tunne, et ma tahan igast hetkest maksimumi võtta. See enesearengu tee on nii põnev!

Rikkaks saamise õpik osutus ilgelt kaasahaaravaks lugemiseks ja andis kinnitust ka paljudele mõtetele, mis mul ettevõtjana koguaeg kuklas olnud on, aga mille nimel töötamiseks ma ühtki sammu seni astunud polnud. Ega ma täna ka täpselt ei oska ega tea, mida ma teen, aga seegi tõdemus osutus väga kasulikuks, sest tänu sellele otsisin välja portsu erinevaid koolitusi, mida oma eesmärkide saavutamiseks läbi teha kavatsen. Kui see mõte sündis, oli esimene enam-vähem teemakohane koolitus juba nädala pärast toimumas ja nii võtsin kohe Andra ühes ja käisimegi Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni korraldatud inspiratsioonikoolitusel “Kõik on võimalik!“. Ja seda see tõepoolest oli – inspireeriv. Ma ei oodanud koolituselt mingeid tohutuid praktilisi teadmisi, mille abil oma ettevõtet kasvatada ja arendada, aga väga paljud ideealged, mille ma kusagile ajukurdude sügavikku peitu pannud olin, said sealt uuesti esile kerkida, sest tekkis tunne, et tõepoolest – miks mitte mina? Nii et igasugune selline omasugustega networkimine ja inspireerivate lugude kuulmine ei jookse kellelgi mööda külgi alla. Neid alustavale ettevõtjale (või sellest unistajatele) mõeldud koolitusi tuleb veel, nii et minge ka, tore on. Meil on aprilliks juba järgmine koolitus plaanis, kirjutan sellest siis, kui meenutada suudan, milline see täpselt oli. 😀 #brainfart

Lisaks inspiratsioonikoolitusele käisin märtsis ka kahel Kogumispäeviku seminaril, mis tegelikult grupist ka järelvaadatavad on. Esimeseks neist oli “Kuidas õpetada lapsele rahatarkust?”, tänu millele sain hästi mitu väga head ideed, mida oma laste peal ära proovida. Mu lemmikmõte kõlanutest oli see, kuidas lastega perre “märkamise päeva” tava tekitada. See tähendab seda, et iga teatud aja tagant on märkamise päev, mille käigus on lastel võimalik mingitelt kindlatelt neile jõukohastelt kodutöödelt (mitte elementaarsetelt, mis niigi nende igapäevaste ülesannete hulka kuuluvad) raha teenida. Näiteks muru niitmine, küttepuude toomine, sokisahtli korrastamine vm. Laps peab ise märkama, mis tegemist vajab, töö ära tegema ning saab sel viisil võimaluse tasu teenida. Samuti kõlas idee tasu eest perele hommikusöögi serveerimisest – nagu kohvikumäng, aga praktiline! Hakkan kohe Kroonprintsessile hommikusöökide valmistamist õpetama, teeme kohe varakult algust, saab laupäeviti kauem magada. 😀

Ka soetasin ma kuu alguses Riin Tuttelbergi (kellelt seminaril need head ideed sain) “Tom õpib rahamängu”, millest kindlasti lähemalt kirjutan kui selle läbi töötanud oleme. Ma lähtun oma lapsi kasvatades väga palju sellest, milliseid assotsiatsioone ja harjumusi me neile tulevikuks loome ja ma väga soovin, et ma oskaksin neile rahatarkust edasi anda nii, et raha tulevikus neid ei kontrolliks, vaid vastupidi.

Teine Kogumispäeviku seminar oli “Investeerimise ABC”, mis oli inspireeriv, lõbus ja mille ülekande heli kahjuks totaalselt pekki läks, aga mille kirjalikku kokkuvõtet SIIT lugeda saad.

Teadmistes tõepoolest peitub kogu maailma potentsiaal. Kui ma aasta alguses selle kõigega algust tegin, oli kogu see rahamaailm minu jaoks nii hirmus ja võõras – ma ei teadnud sedagi, palju meil millelegi raha kulub, investeerimisele mõtlemisest rääkimata. Kui rahablogidesse või investeerimisteemalistesse portaalidesse sattusin, tulin otsejoones sama teed tulema, sest see oli lihtsalt nii võõras, kauge ja hirmutav. Hirmutavad ja segadusttekitavad on need muidugi siiani, aga mida rohkem ma loen, seda julgemaks ja enesekindlamaks ma muutun. Julgesin isegi investeerimisega algust teha ja ühisrahastust varbaotsaga puutuda ning oma esimese sendi intressitulu teenida! Woop! Aga sellest räägin – kui julgen – kuu kokkuvõttes. 🙂

Muidugi oli väga oluliseks sütitajaks ka Kuldmunal konkureerimine ja ägedate ja inspireerivate inimestega koos suure auhinna võitmine. Kui mulle oleks eelmise aasta lõpus öeldud, et tule, meil on siin sulle üks lahe projekt, mis muudab su elu ja kingib sulle veel tagatipuks once in a lifetime Kuldmuna võitmise kogemuse, aga me ei maksa sulle selle eest sentigi raha – ma oleksin silmagi pilgutamata nõus olnud. Õnneks nii ei läinud, nii et midagi ikkagi jääb investeerimiseks ka. 😀

Auhind ei kuulu muidugi ainult grupi eestvedajatele, vaid kõigile liikmetele, sest kogukonnatunne ja toetav õhkkond ongi põhjus, miks see algatus on nii populaarne ja väärtuslik. Nii et aitäh ja palju õnne meile!

Minu Youtube’i kanalil on sellest õhtust videoblogi ka. Samuti on üleval vlog ülemöödunud nädalavahetuse seiklusest Tartus ja video meie mängutoast ja sellest, mismoodi me oma LEGO kollektsiooni hoiustame ja sorteerime. KOLM uut videot! Nii et kes veel pole – hopp-hopp kanalit tellima ja vaatamata jäänud videoid üle kaema!

 

20 Comments

#Kogumispäevik: Kas ja kui palju õnnestus säästa kodukuludelt?

March 9, 2018~ kogumispäevik

Söögi alla ja söögi peale olen teile aasta algusest saati kirjutanud rahaasjadest ja midagi pole teha – lisaks sellele, et see on (koostöös Swedbanki Rahaasjade Teabekeskusega) minu töö, on see ka minu jaoks väga oluline elumuutev protsess. Tegelikult mitte ainult minu, vaid kogu meie pere jaoks. Enne selle aasta algust haigutas meie säästukontol suur tühjus, mille asemele oleme kahe kuuga tekitanud kahe kuu toimetulekupuhvri. See on tohutu ja natukene uskumatu saavutus! Et aasta ja ka minu eneseareng on alles alguses, on järeldusi vara teha, kuid juba täna olen hoopis teine inimene kui veel möödunud aasta lõpus. Kontroll rahaasjade üle, teadmised ja julgus ning ind neid käsnana juurde ammutada (sest ehkki ma olen nendesamade mõtetega ettevaatlikult mänginud ja püüdnud H’d aastaid endaga sama ree peale meelitada, on see kõik ikkagi tundunud kauge ja keeruline), tarbimisharjumused ja mõttemustrid, mis praeguseks muutunud on… on ühest küljest andnud aimu sellest, kui kaugel ma oma eesmärkidest tegelikult olen, ent siiski ka piisavalt julgust nende nimel töötamisega algust teha. Eesmärkidest ja rahatarkuse omandamisest räägin pikemalt märtsikuu postituses, aga võtaksin esmalt kokku veebruari.

Üks põhilisi teemasid Kogumispäeviku kodukuu aruteludes oli puhastusvahendid, millest ka blogis pikemalt juttu tegin. Tänu ostitusele reageerinud kommentaatoritele taipasin – pärast 27 aastat siin maamunal – et vetsuseep on enam-vähem kõige mõttetum kulu ever. WC-poti sisemust puhastan harja ja vahendiga niigi igapäevaselt, kord nädalas teen põhjaliku suurpuhastuse. Milleks see sorts erksinist keemiat loputusvees – puhtamaks see midagi ju ei tee? Niisiis otsustasime Duck Fresh Discs geelilärakatest (kui praegused otsa saavad) potis edaspidi loobuda. Rahaline sääst on küll vaid ca 1,30€ kuus, kuid ühes sellega jääb meist poodi ka üks värvitud keemiat täis plastmasstuub kuus.

Kloorile ma väärilist asendajat leidnud pole – võib-olla tulevikus, aga äädikas ning sooda minuga WC-poti kanti kaasa ei tule. Küll aga sain nentida, et sapiseep on suurepärane alternatiiv Vanishile ning valgetelt köögirätikutelt plekkide eemaldamiseks sobib suurepäraselt äädikas ja soodas leotamine. Isegi H nägi ja kiitis, et rätikud on märkimisväärselt valgemad! Ja see on juba midagi… Seda nippi kavatsen kindlasti edaspidi aeg-ajalt rakendada – panin rätikud kuuma vette, millesse valasin pisut äädikat ning saputasin sekka soodat. Lasin sedasi mõned tunnid seista ja pesin siis pesumasinas. Tõesti said palju valgemad! Mis köögirätikutesse puutub, on need juba aastaid mitmetel kuivatus- ja puhastustöödel abiks olnud ja majapidamispaberi kulu minimeerinud. Küll aga kulus meil varemalt köögi käsn-lappe, mida H kangesti armastab ja mida kolm korda kuus uue vastu välja vahetas, sest midagi lägasest haisvast köögilapist rõvedamat ei ole maamunal olemas. Kodukuu jooksul veensin teda mikrokiudlappidele ümber harjuma ja nüüd ongi kraanikausiäärel hoopis mikrokiudlapp, mis jäljetult puhastab ja ka ise kergesti puhastatav on. Niisiis säästame kuus ka 0,72€/tk maksvatelt käsnlappidelt kokku üle kahe euro!

Mingid extra very special mikrokiudlapid, ostsin prooviks lihtsalt sellepärast, et olid allahinnatud. Ei midagi liiga erilist – kuivavad lihtsalt kiiremini kui tavalised mikrokiudlapid.

Kui grupis oli palju juttu teenusepakkujatest ja erinevate pakettide hinnavõrdlustest, siis meie kui äsja kolinud ja enne uue kodu jaoks vajalike lepingute sõlmimist põhjalikult hindu võrrelnud pere jaoks jäid teenustelt säästmise tulemused kesiseks. Küll aga pöörasime varasemast enam tähelepanu säästlikule elektritarbimisele, mis meil ka üllatavalt kenasti õnnestus. Kustutasime tulesid, mina sulgesin külmkapiukse ega paotanud kärsitult ahjuust, fassaadi ääristavad jõulutuled panime lühemaks ajaks põlema, käivitasime kodumasinad võimalusel ööseks ning piirasime saunaskäike. Kuu lõpus, kui suured külmad meie maaküttesüsteemi elektriküttele üle minema sundisid, lasime ka toatemperatuuri 1,5C madalamaks. Peamiselt muidugi sellepärast, et päikeselised ilmad kütsid meie suurte akendega kasvuhoone maja kohutavalt palavaks – suurepärane säästutare meil! Ka lapsi treenisime hoolikamalt tulesid kustutama. Kõigi meie ühiste pingutuste tulemusena oli elektriarve veebruaris paarkümmend eurot soodsam kui jaanuaris, mis on möödunud kuu välistemperatuure arvesse võttes (käib meil ju küte ikkagi elektri toel) väga muljetavaldav tulemus. Ka oli elektri börsihind suurte külmade tõttu üle pika aja kalleim, kuid et meie paketil on fikseeritud (ja väga soodne) hind, ei mõjutanud see meid karvavõrdki. Olin kindel, et veebruari elektriarve tuleb röögatu, kuid sain hoopis meeldiva üllatuse osaliseks.

Ka ei tellinud ma kordagi telefoni internetimahtu juurde, vaid hoidsin mobiilse neti kodus olles väljas – oli see ju üks minu pillavatest harjumustest. Euro siit, euro sealt – kokku tuleb arvestatav sääst! Ja ehkki summa pole elumuutvalt suur, siis vahet tegelikult ei ole, sest kõige olulisem on uute ja targemate harjumuste kujundamine, mis pikas perspektiivis elumuutvateks osutuvad.

Harjumuste ja mõttemallide muutmisest veel – mõtlesin, et näitan teile meie külmkapi sisu toidunädala lõpus, enne uue nädala toidukulleri saabumist:


TÜHI! Mitte ühtegi asja, mis järgmisesse nädalasse “seisma” jäädes pahaks minna ja prügikasti rännata võiks. Toidu ära viskamist ja kaost külmkapis olen juba aastaid vihanud, kuid 100% ära hoida osanud? Mitte alati! Jaanuarikuu 50€ toidueksperimendi käigus – põhimõttelises kitsikuses – sai selgeks , mismoodi osta täpselt (tõesõna suisa sendipealt) nii vähe kui vaja, et nädala jagu toidukordi kaetud oleks. Nädala lõpus oli külmkapp täiesti tühi. Ja ma õppisin seda vaatepilti KIRGLIKULT armastama. Viimased toiduained lähevad viimase toidu sisse, kapi saab korralikult puhtaks küürida ja kulleri saabudes uued toiduained kappi laduda. Niisiis, tõesõna: pole midagi paremat kui tühi külmkapp!

Kuidas teil läheb? Kas olete jätkuvalt kambas, teete väljakutseid kaasa? Märts e. rahatarkuse kuu on minu jaoks eriti elevusttekitav. Ostsin endale terve posu uusi raamatuid, milles ette antud ülesandeid tubli õpilasena täidan ja… ma ei hakka liiga palju ette ära rääkima, tahan kõigest blogis põhjalikumalt pajatada.

Ja lisaks rahatarkuse teemalistele lugemissoovitustele ja muule teemaga haakuvale on meil selles kuus ka esimesed üritused toimumas! Olen küll tiimis, aga pidin ikka mitu korda üle küsima, kas mulle ikka on koht kõigile märtsis toimuvatele tasuta rahateemalistele seminaridele garanteeritud. Õnneks on. Aga kohti on veel ja kõnelejad on NII VINGED, et ma tõesti loodan teiega Kogumispäeviku rahatarkuse kuu seminaridel kohtuda. Esimene neist e. “Kuidas õpetada lapsele rahatarkust?” toimub juba 13. märtsil. Seminari ja sel kõnelejate kohta saad lähemalt lugeda SIIT. Osalemine on tasuta, kuid kohtade arv on piiratud. Broneeri endale koht SIIN. 🙂

5 Comments

Imetamisest kopp ees?

March 6, 2018~ motherhood, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid


“Emps, ära pulli, kus piim on?!”

Ma ei vahetaks oma kolme imetamiskogemust mitte millegi vastu siin maailmas. Mõte Väikevenna rinnast võõrutamisest on nii võõras ja vale, et kui keegi käsiks mul seda täna teha, satuksin paanikasse, laseksin oma ürgse emalõvi valla ja möirgaksin kurjalt. Ma olen nii tänulik Eesti ämmaemandate ja arstide, sünnitoetajate ja imetamisnõustajate eest, tänu kelle väsimatule teavitustööle ja vankumatule toele on pikaajaline imetamine meie ühiskonnas nii normaalne ja elementaarne algus ühe tillukese inimese elule. Päriselt ka, ma olen selle üle nii uhke. Ma olen nii õnnelik oma imetamiskogemuste üle, sest need hetked on täpselt sellised… maailma serval jalgade kõlgutamise ja täieliku hingerahu tundmise hetked. Mõistate? Elu ise kogu oma hingematvas ilus. Ma soovin kõigile inimestele maailmas selliseid imetamiskogemusi nagu mul. Ja mõtlen hirmuga sellest, et peaksin öösiti või kodust väljas käies rinnapiimaasendajat segama ja soojendama.

Aga need kuradi imetamise dogmad – ma ei või.

Mulle ei sobi ja ma ei aktsepteeri, et vähimgi nurin imetamise teemal vallandab a-la-ti internetis täiesti ebaproportsionaalse pahameelelaviini. Ära ütle nii, ära tee naa, ära soovita lutti, ära iitsatagi rinnapiimaasendajast – muidu hakkavad kõik naised käega lööma ja kergema vastupanu teed minema. Kui sa korragi ütled, et imetamine on vahel põrgulikult valus, raske ja kurnav (või väidad lihtsalt, et imetamine üksi ei tee ühestki lapsest raudse tervisega geeniust), siis hakkavad kõik emad sinu süül kergekäeliselt rinnapiimaasendajat soojendama ja loobuvad imetamisest sootuks!

A võib-olla oleks kõigil naistel lihtsam kui me saaksime vahel imetamisega seotud tundeid ventileerida ja siis rõõmsalt edasi imetada? Mitte kõike seda õudset süüd ja häbi ja ängi (sest mis ema ma olen kui ma iga hetke oma võrratu beebiga ei naudi?) enda sisse koguda kuni kusagil enne aastat on närvid nii pingul, et lõpetamine tundub ainsa võimaliku lahendusena? See ei peaks nii olema!

Miks ma seda postitust kirjutan? Sest esiteks olen ma olnud Emmede Klubi ridades ja näinud, milliseid reaktsioone vallandavad artiklid, mis imetamisega seotud valetõdesid puudutavad. Öelda imetamise kohta mõni sõna, mis ei ole ülistav – seda Eesti internetimaastikul ei eksisteeri. Ma kirjutan seda postitust, sest pärast minu kahe aasta tagust imetamispostitust on kümned ja kümned naised mulle tänukirju kirjutanud, sest nad ei julge iseendalegi tunnistada, et nad iga hetke imetamisest täiel rinnal nautinud pole – let alone seda kusagil avalikult arutada – ja neile on abi olnud teadmisest, et kellelgi kusagil on veel natuke kopp ees olnud.

Niisiis: mul on kopp ees. Mitte tahan-imetamisest-loobuda-ees, aga kui-see-minu-sisse-koguneb-siis-ma-plahvatan-ees. Ma arvan, et see on vist sellepärast, et mehemürakas just viimasel ajal nii meeletult kasvanud ja arenenud on ja minult ilmselt tavalisest veelgi enam energiat nõuab. Võib-olla sellepärast, et ta magab mujal kui minu rinna vastas/otsas mitte kauem kui üheksa minutit korraga. Vahel harva ka pool tundi, aga karta on, et see muutub lõpuks pisut kurnavaks. Ka selles võib asi olla, et ma pool aastat järjest sisuliselt ainult imetanud olen. Kõik muu – töö, kodu, hobid – käib imetamise järgi. Meil on Britiga selline vahva nali, et iga kord kui me chatima satume, saadan talle hetkeolukorrast pildi, ja kõik pildid meie Messengeri vestluse parempoolses pildivoos peale ühe uskumatu üheksa-minuti-uinaku-erandi on viimseni imetamispildid. Ja mulle on see siiani väga hästi sobinud – samamoodi (mitte aega võttes ja vahede üle arvestust pidades, vaid beebi järgi) olen toiminud ka kahe esimese lapsega ja just beebiaeg on see, mille ajal ma end emarollis kõige kindlama, rahuliku ja tasakaalukamana tunnen.

Aga ma ka väsin. Ja see, et tekib tunne, et jaks on otsas – see tulebki, ma arvan, sellest, et mul lihtsalt on toss väljas. Unekvaliteet on kehv – magan küll öö läbi, aga ikkagi katkendlikult, ebamugavas asendis. Imetamisele kulub palju energiat – Väikevend on väga pikk mürakas ja füüsiliselt aktiivne – ta sööb palju ja minu kere ei jõua sammu pidada, ilmselt ei joo ega söö ma ka piisavalt. Ja üheksaminutiste uinakute tõttu jääb väga palju asju tegemata – ka see on stressirohke. Ja seda kõike tunnistada – see on okei. Mulle tundub, et kui ma julgen ja te julgete endale ja teistele tunnistada, et see maailma kõige lemmikum tegevus on vahel väsitav või näiteks piinavalt valus (sest mõnel on nüüd suus kaks peenikest žiletti, mida kogu oma ebamaise beebijõuga ema nibude ümber kokku surutakse), siis just nii ongi võimalik iseend oma olukorras aidata. Leida lahendusi, süüa tihedamini, võtta vitamiine, juua rohkem vett, püüda võimalusel puhata ja muid kohustusi vähendada või paremini planeerida. Sest imetamine on enam-vähem maailma kõige toredam asi ja see peab jätkuma võimalikult kaua – aga mitte ema heaolu hinnaga.

Mis teie arvate? Kas on okei kui vahel on lihtsalt natuke kopp ees?

Alustasime lisatoiduga, sest Virsikuga oli see lisatoiduteekond (võite lugeda sellest postitusest, mida alguses linkisin) keerulisevõitu ja nüüd mõtlesin, et väike head start kuluks ära. Väikevend on seni söönud kõrvitsat ja porgandit ja iga ampsu väga nautinud ning isukalt söönud. Ma usun, et regulaarsest lisatoitumisest saab ka meie edasisel imetamisteekonnal suur abimees. 🙂

42 Comments

Laupäevane VLOG: Jääkarud, hülged ja lemmikjäätis

March 5, 2018~ video, videoblogi, vlog

Kui detsembrikuus oli vlogimine elu kõige loomulikum osa, siis edaspidi on igasugune filmimine ja monteerimine täielikult unarusse jäänud. Et laste laupäevased huviringid koolivaheaja tõttu ära jäid, võtsimegi hommikul plaani loomaaia külastuse ja mõtlesime, et miks mitte vahelduseks videokaamerat kaasa tarida. Ootasin polaariumi valmimist nii-nii väga, ent kui see lõpuks tehtud sai, jäi külastus ikkagi pikaks ajaks venima. Nüüd käisime jääkarudel uues kodus külas ja PÜHA TAEVAS kui ilus neil seal on. Milline erinevus varasemaga… nüüd ei jää muud üle kui Tiigriorgu ootama ja toetama jääda.


2 Comments

Tohutud etlejad, kunstnikud ja vigurroomajad

March 1, 2018~ chit-chat, kroonprintsess: areng, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: pildid, pere, printsess virsik: areng, printsess virsik: pildid, väikevend, väikevend: areng, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid

Mul oli täna hommikust saati eriti nüri ma-ei-suuda-jaksa-ega-taha-midagi-teha-päev. Ma arvan, et see on nii natuke sellepärast, et ma ei oska oma aega väga hästi planeerida ja nii on mul ka need mitte-tööpäevad sellised, kui ma tunnen, et peaks igasuguseid asju tegema, aga mom guilt ikkagi laste kõrvalt hästi ei lase. Õudne jant on selle emaduse kaasneva süütundega, aga kui kogu see tülpimus ja süütunne enda kasuks tööle panna, saab nendest kummalistest päevadest asja. Sest kui ma ta lihtsalt pooleks päevaks multika ette pargiks, oleksin ma lõpuks niikuinii endast väljas (sest mis ema ma selline olen?), laps igavusest mööda seinu üles ronimas ja üldse… Niisiis olen avastanud, et sellisel päeval ei aita muu kui a) playdate (ja neid tuleb kahetsusväärselt harva ette) või b) kõigi nende eelpool kirjeldatud tunnete sihikindel ignoreerimine ja kasvõi mingisugustegi saavutuste poole hambad ristis rühkimine. No umbes kuidagi nii, et kui lapsega mängida üldse ei viitsi ja pesupesemine tundub ülejõukäiv ja juukseid kammida ei jaksa ja tahaks liikumatult lebada, siis tuleb justnimelt võimalikult palju asju ja rohkemgi ära teha, sest see iseenesest annabki energiat juurde, et kõik vajalik tehtud saaks ja meeleolu paraneks. Minu puhul vähemalt töötab move, bitch metoodika kõige paremini. 😀

Lapsinimese aktiveerimiseks võtsin kohe välja guašid ja ühe tallele pandud papitüki (kardinate, voodipesude jm pakenditest tulevad mõnikord sellised vahelehed, ma jätan need alati meisterdamiseks alles ja kuluvad igati marjaks ära), paar käsnajuppi, pintslid ja panin ta tööle. Nii asjalikult toimetas, et kaameragi võtsin kätte ja jäädvustasin ta toimetused neile piltidele. Just pilte sorteerides vaatasin, et ma olen Kroonprintsessiga igatsugu hulle trikka teinud ja kõik ta taiesed üles pildistanud, aga Virsiku – vaese keskmisega – on lood suti teised. Tuleb seda asja nüüd aktiivselt parandada!

Virsik värvis-tupsutas terve suure “lõuendi” üleni siniseks (mu meelest see papi tekstuur on nii efektne) ja siis asetasime selle kuivama, et hiljem valge värviga jätkata. Vahepeal vaatas Virsik kaks episoodi Õnneseen Fredi (lastenurga konkurentsitult kõige imelikum multikas, aga ma alati ei raatsi keelata ka, pole meil siin mingi Põhja-Korea) ja mina panin kana ahju. Sõime seda hiljem värske salati, riisi ja karrikastmega. Ma ei tea, mis värk mu lastega on, aga misiganes toidu kõrvale seda va karrist koorekastet panna – nad söövad end lihtsalt punni.

Mul oli mingi idee, et sinisele taustale võiks joonistada puid või päikese või mõne lumememme või midagi, aga Virsikul oli oma visioon. Tema pildil tuli talv ja tulid tuisud. 🙂

Lund sai üksjagu tupsutatud ka. Küll karvaste polüesterpallikeste, küll sõrmedega.

Sädelevaid guašše ka.

Ta-daa! Töö käik ja autori kirjeldus mu Insta story’s ka veel praegu üleval. 🙂

Üks teine väga andekas inimene vigurvänderdas end mängukaare alt… mujale. Ma ei tea, mismoodi, sest ärra tegelikult üldse ei rooma veel. Tõstab end küll kätele ja põlvedele ja nõksutab, aga roomamise etapp nagu jääks vahele. Ei teagi täpselt, mismoodi tal see õnnestus (me Virsikuga mängisime kõrval Legodega ega pööranud talle kuigivõrd tähelepanu, aga meie kaitseks: ta ei küsinud ka…), aga päris vahva avastus. 🙂


Üks kolmas tubli ootas mind õhtul kodus (sest ma käisin pangas Katiga #Kogumispäevik laivi tegemas)  uhke diplomi ja võidetud raamatuga. Valisime talle siin mõni nädal tagasi ühe lõbusa luuletuse, aga harjutada nagu eriti ei saanud, sest talle jääb kõik pärast kahte lugemist pähe ja et tegu oli Ilmar Trulli naljalullaga ja Kroonprintsess oskab suurepäraselt ironiseerida, ei olnud mingit erilist drillimist vaja. Ja tublike oli üks kahest oma lasteaia lapsest, kes järgmisesse vooru edasi sai! Nii et hoidke talle siis nüüd pöidlaid, et tal edaspidi ka võistlusel hästi läheks. Möödunud aastal esines ta vanas lasteaias ka, aga siis vist järgmisesse vooru edasi saada ei õnnestunud. Ma küsin talt, äkki ta on nõus teile ka ette lugema. Mind ajab hullult itsitama. 🙂

Nii tüüpilised meie. 😀

Mina mingite eriliste saavutustega täna lapsinimeste omade kõrval hiilata ei saa, aga mõtlesin näidata meie tänaõhtust magustoitu (mida päeval küpsetatud kana ja bataadifriikate – ma arvasin, et maguskartul ei maitse mulle, aga tegelikult on see krõbedaks küpsetatuna ikka päris imeline – kõrvale sõime). Mõtlesin banaani külmutada ja maapähklivõiga jäätiseks blenderdada. Viilutatud banaani viskasin õue külmuma, aga see võttis veidi liiga kaua, nii et lisasin püreestamise käigus ka külmutatud mustikaid ja sekka veel veidi kakaopulbrit ja pisut tumeda šokolaadi tükke. Väga maitsev oli. 🙂

16 Comments

Pidulaud, seenelasanje ja kingitused e. õhtusöök kõige tähtsamale

February 28, 2018~ family, mis täna õhtusöögiks on?

Nagu ka kõik teised pereliikmed (peale Loore ja Väikevenna), tähistas ka H mõni aeg tagasi oma sünnipäeva, seekord kahekümne kaheksandat. Et minu meelest on kõige mõnusam ja pidulikum aeg sünnipäeva tähistamiseks ikkagi õigel päeval, paningi ette kolmapäeva õhtul toimuva sünnaõhtusöögi.

Kutsusime oma söögilaua äärde oma kõige lähedasemad ja kui H töölt tuli, oli laud pikaks tõmmatud, lina laual ja õhusöök ahjus. Lauale sai kaks erinevat lasanjet lihtsa palsamiäädikavinegretiga rukolasalatiga, enne mida kostitasime end juustude ja vorsti-singiga. Kui mina olen suur à la carte‘i ja valgete linade fänn, siis H’le meeldib just selline kodusem ja õdusam stiil. Havi käsul! Paningi taustaks mõnusa Itaalia restorani-taustamuusika ja õdus meil kahtlemata oli.

Joogivalikute hulgas punane ja valge vein, alkoholivaba vahuvein (Henkell on kõigist raseduse ja imetamise ajal joodud mullijookidest mu lemmik, sest kui ta on korralikult jahutatud, meenutab ta maitselt kõige rohkem “pärisasja” – on sellise korraliku terava mulliga ja alkovabadele veinidele omast “peedimaitset” pole peaaegu üldse tunda). Samuti panime lauale mu lemmikut külmutatud maasikatega maitsevett. 

Brie kõrval on kandikul mango ja ingveriga Stilton. See on nii hea, kindlasti-kindlasti proovige!

Hoidjapreililt ja tema peikalt sai H sünnipäevaks kauaigatsetud pitsakivi. Panime järgmisel päeval kohe käiku ka. Äge asi! Veel sai härra kingituseks Biothermi tooteid, kontserdipileti ja vaba õhtu, et kalli sõbraga meelisansambli kontserdil käia (mis tegi ta super-superõnnelikuks, olen selle kingitusega nii rahul) ja mudelauto (kirjutasin alguses NII valesti) suure maastikul sõita oskava puldiauto ostmise raha. Not even kidding. Auto oli isegi välja valitud, aga lõpuks sattus meie majja hoopiski droonike. Nii et nüüd vist hakkab päris pulle vloge saama. 😀 

Meie iga-päev-on-tegelt-pidu-aga-tore-et-tulla-saite pojake. 🙂


Üks kahest e. portobellode, baklažaani jt. köögiviljadega veganlasanje. Maitses kõigile ja pani suisa kaks seenepõlgurit – minu ja Miki – seeni sööma. 🙂

Me viimasel ajal muud (kogu-pere-piduõhtusöökidel) magustoiduks ei söögi kui erinevates variatsioondies chiapudingut. Pidulikkust lisan maitsestades, tavaliselt ohtra vanilliekstraktiga, seekord kakaopulbri ja mõrumandliessentsiga. Seekord juhtus, et kookospiima polnud, tegin lasanje jaoks ostetud sojapiimaga. Peale valmistan karamellised röstitud mandlid. Mittevähemaitsev!

Kõige ilusamad tüdrukud!

Oleme nüüdseks nii palju kordi õhtusöögilaua ääres ÄSKitanud, et teemad on enam-vähem peas ja nüüd oleks küll hädasti juba 2.0’i vaja. Hästi huvitav on, need kaardid juhivad vestluse kohtadesse, kuhu niisama jutulõnga harutades eluski jõudnud poleks.  


Oli väga armas ja südantsoojendav õhtu. Aitäh kõigile! <3

7 Comments

Ilus mälestus: Üks noor pere aastal 2012

February 27, 2018~ kroonprintsess: pildid

Olen viimase aja sündmuste valguses väga palju mälestustes ja pildikaustades tuhninud, et olulisi hetki välja trükkida. Kui elu ring ja surelikkus end meelde tuletavad, kasvab piltide ja videotena tallele pandud mälestuste väärtus hüppeliselt ja kohe tekib tunne, et kõik need hetked peaksid igapäevaselt silma all olema.

Ma olen pikalt tundnud, et meie lagedate seintega kodu ei ole päris nii kodune nagu võiks. Minimalism ja asjade vähesus ja valgus ja õhk ja lihtne koristada – see kõik on super, just nii ma tahangi elada. Aga ma tahan ka, et mu kodu oleks meie nägu, mistõttu ma juba pikemat aega nuputan, mis, kus ja kuidas meie seinu kaunistada võiks. Otsustasin nüüd (ja sain H nõusse, imede ime), et esikusse tuleb suur fotosein. Mitte liiga korrapärane, mitte liiga värvi järgi koordineeritud piltidega – lihtsalt hästi palju (loe: kolme meetri kõrguse lae jagu) meid, hästi palju neid ilusaid hetki, mis kõvakettal kaustades unustuste hõlma vajuvad. Meil on rohkem kui kuue aasta jagu imeilusaid pilte – suures osas muidugi tänu blogile, sest suure blogi-entusiasmita poleks 2012 jõuludel siia majja peegelkaamerat tulnud ja mina poleks seda käes hoidma õppinud ja üleüldse oleks kõik hukas.

Nii ma siis sorteeringi siin sadu ja sadu pilte, mis kõik on muidugi kaustades pealkirjaga “kaarditühjendus”, sest MILLEKS pildid kohe kategoriseerida kui saab neid ctrl + x abil desktopile lajatada ja siis aastaid hiljem mustast materjalist tuugalt täis kaustu mööda kettaid ja arvuteid kokku kraapida, sorteerida, ümber tõsta…. puhhhhhhhhhhhhhhhh! Aga motiveeriv on see, et sedasi tuleb praegu välja nii palju armsaid hetki ja pildiseeriaid, mida ma hiiglama kaua näinud ei ole, osasid isegi ei mäletanud enam! Vaatan videosid vastsündinud Kroonprintsessist ja mõtlen: kas tõesti selline äbarik väike tulnukas võis minu 2,5 kg tütar olla? Pooleaastast Kroonprintsessi nähes läheb meil kõigil sassi, kas tegemist on tema või Väikevennaga – vahel ei reeda isegi riided, sest needki on ju kolmandal ringil. Virsikut vaadates mõtled, MISMOODI on võimalik, et praegu nii hele ja sinisilmne väike inimene võis sündides NII TÕMMU olla?! Sürr. No ja ma mõtlesin, et miks mitte neid seni avaldamata pilte (ehkki selle postituse seeriast mõned pildid kuskil postituses vist on ka) vahel ka siia üles laadida? Need 2012. aasta suve pildid on tehtud Haapsalus Laterna baaris ja Müüriääre kohvikus – olime teel Hiiumaale (nagu ikka) ja peatusime viivuks Haapsalus, et Madikeniga kohtuda. Tema need minu meelest nii kohutavalt armsad ja rõõmsad pildid tegi ja ma olen talle nende eest maailma lõpuni tänulik.

Tagantjärgi postitamisel, muide, on üks suurepärane eelis veel – värsketel piltidel tundub alati kõik nässus olevat. Nurk kole, kompositsioon halb, hambad kollased. Täna vaatan: armas jumal, kui ilusad ja rõõmsad inimesed!

9 Comments

  • 1
  • 2
  • 3
  • …
  • 139
  • Next Page »

TERE TULEMAST MEIE KÄOPESSA!

Mina olen Mirjam (26), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, väikeettevõtja ja suur kokandusentusiast.

Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi!

Kontakt: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis

JÄLGI KÄOPESA BLOGLOVINIS!

Follow

JUTUSTAVAD KAASA

  • miiu on Minu enesearengu tee e. raharumalast rahatargaks?
  • K on Minu enesearengu tee e. raharumalast rahatargaks?
  • K on Minu enesearengu tee e. raharumalast rahatargaks?
  • Karmen on Autorist. Ausalt. // About the author. Truthfully.

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Telli värsked postitused e-mailile

Sisesta meiliaadress, et saada teavitus kõigist uutest Käopesa-blogi postitusest!

POPULAARSEMAD

  • VIDEO: Minu 100 eluunistust
    VIDEO: Minu 100 eluunistust
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Hinnavõrdlus: Soome vs. Leedu IKEA
    Hinnavõrdlus: Soome vs. Leedu IKEA
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Kogumispäevik: Säästunädala ostukorv ja menüü
    Kogumispäevik: Säästunädala ostukorv ja menüü
  • Koduteest, kodutundest ja köögi kujundamisest
    Koduteest, kodutundest ja köögi kujundamisest
  • Minu beebid: 2012, 2015 & 2017
    Minu beebid: 2012, 2015 & 2017
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis