Rahakooli!
Kui märtsis oli #Kogumispäeviku rahatarkuse kuu, organiseeris grupi eestvedaja ja Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse juht Kati liikmetele mitu ägedat ja õpetlikku seminari, mida ka grupis otse üle kanti. Tartus ja Tallinnas korraldatud üritustel rääkisid erinevad spetsialistid kõiksugu kasulikest teemadest laste rahatarkusest tarbimispsühholoogiani ja minule isiklikult ning minu suhtumisele rahasse mõjusid need väga positiivselt. Oli väga palju uusi praktilisi teadmisi kui ka ideid, mis oma käitumismustreid üle analüüsima panid. Viimane ongi vast alustuseks kõige olulisem – tõdemus, et minu senine käitumine on vale ning seejärel soov selle osas midagi ette võtta.
Midagi oma rahaasjade kordasaamise nimel ära taha tahame ilmselt me kõik, kes me säästmises (mitte koonerdamises kui sellises, vaid säästude kõrvale panemises) veel nii vilunud pole, et oma perele piisava puhvri või, veel enam, passiivse sissetuleku tagada suutnud oleksime. Aga selleks, et tahtmisest ka teod saaksid, on vaja ikka päris korralikult iseenda sisse minna, seal pisut ringi sobrada ja enese vastu aus olla, mitte vabandusi ja takistusi otsida. Keerulisest olukorrast ja valedest harjumustest on hästi keeruline niisama omal käel ja tahtejõu najal välja tulla ning päevapealt teadlikke muudatusi teha. Sellepärast on niisugused kogukonnad nagu #Kogumispäevik väga head – kõik inimesed on seal sama eesmärgiga ja kõigil on oma teekond ning kogemused, millest kaasvõitlejad õppida ja tuge ning inspiratsiooni leida saavad.
Sellesama eesmärgiga võttis Kati ette ja pani püsti kolmel järjestikusel novembrikuu nädalal toimuva Rahakooli, milles (tasuta, muidugi) osalevad grupiliikmed saavad algust teha oma isikliku elustiilimuutusega, alustades eelarve koostamisest ning lõpetades oma esimese investeerimisportfelli koostamisega. Erinevalt märtsikuu seminaridest ei kanta Rahakooli veebis üle – eesmärk on, et osalejad saaksid end iga nädal kohal käies mugavalt tunda, omavahel arutleda ja julgelt küsimusi esitada ilma, et keegi neile kaamera näkku lükkaks. Minu meelest hästi tore! Igatahes olen mina igal nädalal kohal ning jagan iga tunni järel õpitut ka teiega. Et minul on tänu aasta jooksul kaasa tehtud säästu-teemakuudele ja väljakutsetele kogunenud korralik puhver, on minu eesmärk Rahakooli lõpuks reaalsete investeeringuteni jõuda. Niisiis ei tee ma kooli kaasa niisama, moe pärast, vaid korjan märtsis investeerimisteemalisi raamatuid lugedes lahtiseks jäänud otsad üles ja sõlmin nad loodetavasti päris-investeeringuteks kokku. Põnev!
Et mõte tööpäeva lõpus tähtsate teemadega kaasas käia jaksaks, kostitas Kati kõiki rahakoolijütse kohvi, tee, smuutide ja maiustustega. Ja märkmikud saime ka! Nagu päris. 😀
Kati, nagu ikka, panemas kõigile kuulajatele südamele, et eestlased ei säästa piisavalt. Working on it, Kati!
ESIMENE TUND
7. november. MIKS INVESTEERIDA?
“Millised on investeerimisega alustamise peamised takistused ja kuidas neid ületada? Vähekogenud investorite peamised vead. Nõuanded rahaasjade paremaks korraldamiseks. Teoreetilisi teadmisi jagavad Tarmo Tanilas ja Mari-Liis Jääger Swedbankist, inspiratsiooni annavad Investor Toomas Äripäevast ja grupi Kogumispäevik liige Mirjam Hunt.”
Rahakooli esimene tund oli põhimõtteliselt inspiratsioonikoolitus. Mulle väga meeldib, et Rahakoolis ei tuhiseta olulistest psühholoogilistest aspektidest mööda otse investeerimistoodete juurde, vaid tehakse juttu ka näiteks peamistest takistustest, mis inimesi säästmise ja investeerimisega algust tegemast takistavad. Halvad (tarbimis)harjumused, vähesed teadmised ja hirm tundmatuse ning võimalike kaotuste ees takistavad inimesi oma finantskäitumist parandamast, ehkki tegelikult on viise, kuidas iseendaga teadlikult tööd teha ning oma harjumuspärast käitumist samm-sammult muuta.
#Kogumispäeviku Rahakooli nõuanded rahaasjade paremaks korraldamiseks:
• Koosta eelarve tegelikest kulutustest ülevaate saamiseks.
• Selgita välja kulud, mis rahakotti liigselt koormavad.
• Sea pikaajalised eesmärgid.
• Teosta oma rahaasjade üle regulaarset kontrolli.
• Vaata üle oma teadmised, oskused ja hobid ning arenda neid – ehk annab mõni
neist lisasissetuleku
• Säästa pisiasjadelt!
Veel on soovitud eesmärke oluliselt lihtsam seada, kui sul on mõttekaaslasi, kelle sihid sinu omadega ühtivad. Nagu näiteks sellessamas meie #Kogumispäevikus või Rahakoolis, kus me nüüd koos iga nädal kohtuma hakkame. Teadmisi saab ammutada erinevatest investeerimisteemalistest blogidest ja raamatutest või Rahakooli sarnastelt kursustelt-seminaridelt, mida siin-seal sageli korraldatakse. Ja kogemuste saamiseks on investeerimist enne reaalsete rahasummade paigutamist võimalik katsetada luues endale virtuaalkonto. See viimane nõuanne oli mulle väga huvitav. Proovin selle kindlasti järgi!
Mis hirmu puudutab (lugesin millalgi kommentaari, kus inimene kirjutas, et tema investeerimist ei usu, nagu oleks see mingisugune kahtlane püramiidskeem-õhuloss, mitte loogiline pärisasi), jäi mulle meelde hästi kihvt mõttekäik, mida Tarmo Tanilas meiega jagas. Isegi kui turg kukub ning sinu investeering kaotab oma väärtusest 10%, oled ikkagi 90% plussis. Kui sa üleüldse säästma hakanud ei oleks, poleks sul üldse midagi alles!
Mulle nii väga meeldis Merje postitus sellest, mida tema esimesest Rahakoolist enda jaoks õppis. See meeldis ka, et ta mulle mett moka peale määris, not gonna lie, aga kõige rohkem teeb mind õnnelikuks kui veel keegi saab sama tõdemuse osaliseks, mille mina enda jaoks Kogumispäevikust avastasin. Lugege Merje kogemust ja säästma hakkamise ning laristamisega seotud mõtteid SIIT!
Kas teie teadsite, kes on Investor Toomas? Mina olin seda nime varem kuulnud, aga et Toomas on Äripäeva projekt, mitte reaalne investor, kes kolumni kirjutab, polnud mul õrna aimugi. Kes ma olen ja kust ma tulen? Kivi alt või? Kui ma olen viimane inimene maailmas, kes Investor Toomasest ei teadnud, pole järgnevast lõigust kellelegi tolku, aga panen selguse huvides siiski Investor Toomase kirjelduse:
“Toomas on Äripäeva poolt välja mõeldud tegelane. Tema käsutuses on reaalne raha, mida hakati 2002. aasta algusest investeerima aktsiaturgudele. Investor Toomase investeerimisotsused langetab Äripäeva börsitoimetus. (…) Toomasel oli 2002. aasta alguseks koos miljon krooni ehk 64 000 eurot, mida ta otsustas aktsiaturule paigutada eesmärgiga tagada endale 30 aasta pärast muretu vanaduspõlv. Toomas on liitunud ka pensionisammastega, et kasutada ära riigi pakutavad maksusoodustused ja võrrelda enda portfelli tootlust enda pensionifondide tootlusega. Lisaks jälgib Toomas igapäevaselt oma kulutusi ning otsib erinevaid säästmisnippe.”
KUI põnev?! 16 aasta jagu investeerimislektüüri nagu maast leitud. 😀
Ja seda kõige-kõige-kõige tähtsamat põhjust, miks igaüks peaks investeerima, tõestab ka see Investor Toomast kirjeldav lõik siin. Miljoni krooni oli 2002. aastal väga-väga suur raha (Tallinnas oleks selle raha eest saanud kaks 66 m2 korterit ja sisustamiseks oleks ülegi jäänud), kuid 64 000€ piisab täna heal juhul kodu sissemakseks. Inflatsioon! Hindade pidev tõus sööb pangakontol või sukasääres seisva raha lihtsalt ära. Ka kõige väiksema riskiga pikaajaliste investeeringute tootlus suudab inflatsiooni ületada. Miks siis mitte end kurssi viia ja oma raha arukalt paigutada?
Mida täpselt tähendavad mõisted “väikse riskiga pikaajaline investeering” ja “arukalt paigutada”, seda ma teile praegu rääkida ei tea. 😀 Aga lubati, et järgmine nädal juba tean, nii et kuni järgmise Rahakoolini siis!
Kas Sinugi raha sisse närib ka inflatsioonikoi parasjagu suuri auke või oled juba investeerimisega algust teinud?
Pinginaabrid Sally ja Kirke. Megalõbus oli!
Olin kolmapäeval poes tööl, sõitsin õhtul panka teadmisi omandama ning sealt sama targalt targemalt (:D) poodi tagasi, et Kukupesa isadepäeva pakke pakkima hakata. Me müüsime SADU kruuse, sest inimestele nii meeldisid meie isadepäevakruusid. Hurraa ja hullumaja! Nüüd on Smartposti pakid enam-vähem saadetud (mõned uljamad on viimasel hetkel veel e-poest tellinud, sest teoorias peaks Smartpost veel jõudma), aga poes tööd veel jagub, sest kes kohale tulevad, saavad ju veel kruuse-kaarte-postreid soetada. Good times!
Veetsime eilse õhtu piffidega koos Kukupesas tööd tehes ja teineteise lollide naljade üle naerda karjudes. Tegin meile õhtusöögiks kaasa (teadsin, et keegi pole niikuinii süüa jõudnud ja muidu läheb jälle kollektiivseks kebabiõgimiseks) suure pajatäie kanapastat ja küpsetasin šokoladikoogi, korkisime lahti ühe Ecussoni ja panime hullu. Ainuüksi eile sai välja trükitud 95 Itella pakikaarti ja lõppu ei paista. Kui te tahate näha, mida need inimesed OMETI nii väga sealt e-poest siis tellivad, vaadake Kukupesa isadepäeva tootevalikut 
Enam-vähem esimese asjana pisut kõrgemale jõudes tervitas meid keset teed niisugune vaatepilt. Kitsed! Kitsed on niisamagi ühed kõige kihvtimad loomad maailmas ja et nad sedasi suure kambaga tee ääres ja peal ringi töllerdasid… mega!
Tegime nende juures pika peatuse ja imetlesime neid. Kuidas nad puude otsast lehti sõid ja nende otsas ronisid (ee vabandust, aga ma pole oma kahe jala pealgi nii graatsiline nagu need oma nelja sõraga? Kukuks kohe kolinal alla kui puuokstel niisuguseid jõu- ja ilunumbreid harrastaks? Wat?), kuidas kõik kitsekesed ontlikult 
Kitsekesi ei paistnud meie (ega teiste mööduvate autode) kohalolek eriti häirivat – ilmselgelt on nad inimestega harjunud. Selle vastu polnud neil ka midagi, et me neid aupaklikult distantsi hoides jälgisime. Üks väärikas isaloom tuli lõpuks päris meie juurde ja andis sõraga märku, et meil on aeg lahkuda. Nagu ma Lotte filmi vaadates õppinud olen: ükski viisakas loom ei jää külla liiga kauaks…
Oi, kuidas mulle mägedes meeldib. Vaated on täiesti hingematvad, silmapiiril sulab taevas merega üheks ja reaalsustaju tahab ära kaduda. Nii ilus!
Oih, hakkasin mäest alla kukkuma!
Ah, ei midagi, kõik korras, take my picture!
Kõige naljakamad poosid ja ilmed on tal! Nii hullult armas inimene…
Ilus ja asjalik inimene, käis oma isikliku digikaga ja pildistas terve hulga ilusaid hetki üles. Ma ei taha, et ta veel nutimaailma sukelduks, nii et oma telefoni jaoks on veel minu arvates vara, aga pildistama õppida on küll tagumine aeg. Ja tal tuleb see jumala hästi välja! Teen kindlasti tema reisipiltidest ka postituse.
Lihtsalt sõitsime ja sõitsime mägede vahel ringi ja tegime peatusi seal, kusiganes midagi huvitavat silma jäi. Nii lahe oli lastele näidata, kuidas kõik need erinevad viljad, mida e-toidupood meile kilekotis ukse taha tassib, päriselt looduses kasvavad. Ma arvan, et see oli nii minu kui laste lemmikosa selle reisi juures. Viimased smuugeldasid sidruneid ja granaatõunu omaenda väikestes kohvrites koju kaasagi. Viinamarjad sel pildil olid küll kõrge piirdeaia ja okastraadiga piiratud, aga hiljem saime ühelt viinamarjapõllult (kus saagikoristus ilmselgelt juba tehtud oli ja mõned üksikud poolkäärinud kobarad veel alles) ühe väikese kobara proovimiseks ikkagi näpatud ka. Õudsed varganäod, ma tean, aga… so worth it…
Kaktuseviljad kasvasid appppsaluutselt igalpool ja nägid nii võrratult kaunid ja ahvatlevad välja. Nende korjamine ja kodus koorida üritamine? Viga. Suuuuur viga. Need väikesed tõprad on TÕSISELT okkalised ja need okkad satuvad lisaks kätele ka kõikvõimalikesse õnarustesse (H’l sattus näiteks terve hulk suhu), kust nad siis tükk aega lahkuda ei plaani. Rõve. Aga ikkagi nii tore kogemus. 😀
Ma ei tea, kas ma olen seda teile varem maininud, aga granaatõun on mu vaieldamatu lemmikpuuvili maailmas. Sattuda oktoobrikuus paradiisi, kus neid lihtsalt IGALPOOL kasvab nii, et puude oksad neist lookas on, nii, et need puu otsas plahvatavad, sest nii mahlased ja küpsed on… ma püüan siin veits superlatiividega koonerdada, tõesti püüan, aga raske on. 😀
Ja kogu see õieilu, mida kõik kohad täis on – üks puhmas ilusam ja värvilisem kui teine – mõjub oktoobrikuus väga kosutavalt. Mitte, et meil siin poleks tol ajal ka väga värviline olnud, oli küll, aga no… aeh. :’)
Sihitult ringi uidates sattusime lõpuks kõige sürrimasse kohta, kuhu ma eales sihitult uidates sattunud olen. Ühte mägikülakesse sisse sõites avastasime kaljuserval asuva kivisillutisega platsi, mille keskel asus imeilus lumivalge kabel. Seda ümbritsev valgus oli kuidagi müstiline, see asukoht nii ebamaine ja kõigele krooniks hakkas sinna jõudes kolinal rahet sadama. Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna…
Hiljem avastasime, et olime jõudnud Kathikasesse, püha 
Kabeli kõrvalaias kasvasid viigipuud ja muidugi granaatõunad. Ma loodan, et Onuphrius mulle seda pattu pahaks ei pane… Igatahes põgenesime me rahesaju (pildilt näha ka) eest autosse tagasi ja sõitsime kodupoole tagasi.
Vaade ülevalt alla rannikule. Ei saa aru kus taevas lõppeb ja meri algab…
“Tee minust ka üks pilt, muidu mind polegi ühegi pildi peal ja keegi ei usu, et ma ka reisil olin!” Kitli ostsin reisilesõitmise päeval Lindexi allahindluselt ja see oli reisi ajal ja on edaspidi mu lemmikkittel maailmas. Suurepärane riideese!
Kui keskkonsoolis pole peotäit näpatud puuvilju, pole päev korda läinud… 😀
Õhtul koju jõudes panin Bolognesepaja tulele ja lõpetasime päeva kõik koos õhtust süües. Selles mõttes on jällegi oma “kodul” hotelli ees eelis – õhtusöögiaeg on siis kui sina tahad, et õhtusöögiaeg oleks ja seiklustelt koju naastes ei pea ülearu kiirustama. Sellised ringitöllerdamise päevad olid mu lemmikud ja ma tegelikult tahaks Küprosele justnimelt selleks tagasi minna. Võib-olla ööbidagi rohkemates erinevates, veidi eksootilisemates ja… suvalisemates kohtades, jätta mõned päevad täielikult juhuse hooleks ja vaadata, mis teele ette satub.
Ehkki me kõik alguses pisut muretsesime, et ohtlik kombinatsioon lapsed + bassein ja nende villa välialal valvamine meil üle jõu käib, oli see õnneks asjata. Niikuinii viibisime ise ka enamuse ajast õues ja seda momenti, et lapsed tahaks õues olla ja meie mitte, vist ei tekkinudki. Minu jaoks oli tegelikult algusest peale hästi oluline, et villa koos oma basseiniga oleks, sest meil on laste asemel kalad. Ja see õigustas ennast ka igati, sest nad muud ei teinudki, kui elasid vees. Ei mingit kiunumist, et igav on, lähme kuskile, teeme midagi, mäu-mäu-mäu – meie saime basseini ääres/sees lösutada ja nemad oma kalaasju ajada. Ideaalne puhkus nii meie kui laste jaoks!
Villa ise oli meie peredele ideaalne. Kummalgi korrusel asus kaks magamistuba – üks suure voodiga ja teine kahe üheinimesevoodiga. Nii elasimegi me eraldi korrustel, meie all ja Rajud üleval. Iga toa juures oli ka WC ja pesemisvõimalus (meie laste toas oli maja ainus vann, mida nad küll vist kordagi sihtotstarbeliselt ei kasutanud) ning mahukad riidekapid kõigi asjade lahti pakkimiseks. Meie tuba oli ainus, millel riidekappi polnud, küll aga saime kasutada mahukat kummutit ja stanget. Lisaluksusena olid Väikevenna jaoks paigutatud reisivoodi ning söögitool, mis meie elu palju lihtsamaks tegid. Ja muidugi olid kõigis tubades ka kliimaseadmed, et öid kergem mööda saata oleks. Tekkide asemel olid voodilinad, sest tekke Küprosel ka oktoobrikuus vaja ei lähe.
Maja sisustus oli tagasihoidlik, aga armas ning puhtus rahuldav. Siin-seal oli küll ämblikuvõrke ja lähemal vaatlusel võinuks teravam silm võib-olla koristaja töökvaliteedi üle pisut nuriseda, aga üldpilt oli mõnus. Basseini käidi meie sealoldud aja jooksul mitmeid kordi puhastamas ning vahepeal saabus aednik lehepuhuriga, et hoov lilleõitest puhtaks teha. Koristajat kahe nädala jooksul kordagi ei käinud, ehkki tegelikult võib-olla oleks võinud. Majas oli küll pesumasin ning lisaks ka toake sildiga “staf room”, kust vajadusel endale rätikuid ja linu juurde hankida saime, aga kuna periood oli nii pikk ja tasu kopsakas, oleks võinud koristaja korragi käia. Sisustus oli villal tagasihoidlik, aga armas ning kõik vajalik kaks nädalat eluspüsimiseks ja söögitegemiseks oli olemas. Et Küpros Ühendkuningriigist alles 1960. aastal iseseisvus, päris saareriik brittidelt lisaks vasakpoolsele liiklusele ka nendemoodi elektripistikud. Meile olid küll adapterid jäetud, kuid vahepeal oli ikka jebimist küll, et kõigile seadmetele õiges pesas koht leiduks. Nii et võib-olla võtaksin järgmine kord ühe niisuguse adapteri kaasa ka. 🙂
Meie kodutänav oli ilus, puhas ja rahulik. Kõiki krunte piiravad kõrged ja tihedad hekid, nii et elu villades on väga privaatne ja mõnus. Meie hoovis kasvasid lisaks kaunitele sukulentidele ja lopsakatele õitsevatele põõsastele ka datlipalmid (mmm… värsked datlid…), mandariinipuud, sidrunipuu ja viigipuud. Oi kui hea oli söögitegemise jaoks ja jookide sisse aiast värskeid maitsvaid sidruneid noppida! Kirjeldamatu mõnu…
Nagu kokku lepitud sai, tegin kõik söögid mina. Üldse ei põdenud, et ei viitsi või tüdinen ära ja nii ei läinud ka. Lebo ots! Esimeseks hommikusöögiks pakkusime endale singi-juustu sepikuvõikusid, munavõid ja puuviljasalatit, mille hosti poolt kappi varutud toidust valmistasin. Jõudsime ju täitsa öösel, mistõttu end selle vähesegagi varustada palusime. Väga mõnus oli öösel saabuda ja teada, et hommikuks kõik olemas on. Veel üks Airbnb paljudest eelistest!
Esimesed päevad veetsimegi aklimatiseerudes, asju lahti pakkides, basseini ääres vedeledes ja vees sulistades. Olime juba varemalt kokku leppinud, et iga päev saartmööda ringi tuuseldama ei hakka, vaid pakume endale puhkamise võimalust ka. Mulle tundub, et leidsime lõpuks üsna hea tasakaalu turistinduse ja vedelemise vahel. Aega oleks lihtsalt võinud rohkem olla!
Leia pildilt Kroonprintsess… 😛
Basseinimadratsid ja pall olid kohapeal juba olemas, rõngad võtsime lastele ise kodust kaasa. Väikevennale ostsin teisel päeval flamingokujulise titerõnga, sest tema isikliku asukohta polnud enne reisile sõitmist võimalik tuvastada, kuid uus asi hukkus juba esimesel kasutuskorral. Saime selle poodi tagasi viia ning leidsime talle asemele tavalise kollase titerõnga. Hinnavahe kompenseerimiseks valisime juurde veel ühe flamingorõnga. See on sädelev ja kuldsete detailidega ning sai Virsikule kohe väga armsaks. Ta pani oma uuele flamingorõngale nime ka.
Esimese lõunasöögi materjali hankisime naabrimehega kohalikku supermarketisse Philipposesse jalutades. Mul oli tegelikult plaanis koduteel silma jäänud dönerkebabiurgast väisata, aga pidin enda suureks kurvastuseks avastama, et nurgapealne kebabiparadiis oli igaveseks suletud. Nuuuuux. Kõndisime siis hoopis poodi ja ostsime hunniku halloumit, pastat, Kreeka jogurtit, kana ja… veini. Sõime halloumi, kana ja tzatzikiga pastasalatit. Edaspidi tegime nii nagu koduski – käisime korra poes ning ostsime terve hunniku asju, et iga päev hullult pead vaevama ei peaks, mida süüa teha ja päevakava selle järgi planeerima, millal poes käia vaja on. Minu meelest sujus meil selle üheksasuulise suurpere toitmine väga sujuvalt ja viperusteta ning ka kulu ei olnud röögatu. Hinnad Küprosel on umbes samad, mis meil Eestis, pigem odavamadki. Esiteks on värske ja kvaliteetse tooraine valik midagi hoopis muud ning just see värske ja ülikvaliteetne tooraine on seal võrreldes Eestiga supersoodne. Ja mis kõige kummalisem ning ootamatum – alkohol on kohalikes poodides rämedalt odav. Ulmeodavate veinide proovimine kujunes natukene nagu spordialaks ja nii sai ära proovitud näiteks 0,99€ maksnud Lambrusco ja Prosecco. Ütlen ausalt, ei olnud just tipptasemel kvaliteetvahuveinid, aga ei olnud ka joodamatu peet, vaid täiesti aus keskmine viie-kuueeurone lauavein. Alla euro! Ulmevaldkond!
Mis kohaliku peatänava vahetus läheduses elamise juures eriti vinge oli, oli muidugi õhtune jalutuskäik gelatoputka juurde. Tohutu valik imemaitsvaid jäätiseid, sealhulgas minu ja Virsiku lemmik – põski krimpsutõmbavalt hapu sidrunisorbett. Ja värskelt pressitud mahlad. Võrratu!
Nagu ma videoski mainin (allpool), oli lastega Küprosele lendamine puhas lust. Ilmselt oleks võinud selle ütlemata jätta, sest tagasilend oli – nagu paljud, kes mind Instagramis jälgivad, juba teavad – esimene kord mu elus, kui ma tundsin, et ma olen oma lastest surmani väsinud. Elu õppetund: ära hoia oma lapsi päev otsa ärkvel lootuses, et nad siis lennukis paremini magavad. Nad ei maga neljatunnise lennu ajal sekunditki, aga käituvad seda ebaadekvaatsemalt, mida üleväsinumad nad on. 😀 
Kohale jõudsime kella ühe ajal öösel ja võtsime lennujaamast juba ette broneeritud rendiautod (PARIM. OTSUS. EVER!), et Coral Bay poole leekima panna ja oma puhkusekodu üles otsida. Et oli öö, ei olnud ilm küll palav, kuid esimesed hingetõmbed niisket ja pehmet vahemerelist õhku olid võrratud. Ja palmid ning sukulendid igalpool! See kõik oli äärmiselt sürr (halloo, oktoober!), aga ka äärmiselt elevusttekitav. Kirjutan kindlasti meie esimesest täispikast päevast ja ka valituks osutunud villast järgmises postituses lähemalt, kuid seni vaadake meie esimest puhkusevlogi, milles asume lennureisile, kuivatame lennukis pesu nagu mustlaspere muiste (:D) ning näitame ka esimesi hetki meie Coral Bay rendikodus. Head vaatamist!
Reisikindlustust pakub Swedbank P&C Insurance AS. Tutvu tingimustega aadressil 
Noored Stigoomanikud brändisin Stigo nokatsitega ära ka. Niii äge pere! Minu nädala üks kõrghetki, kahtlemata. 🙂
Piiiuuuuuuuuuuuuu!
Üks vend käputas muljetavaldaval kiirusel vannituppa kui veesolinat kuulis ja ei lasknud mähkmel ega t-särgil EGA kaussi juba tematagi täitnud suurel õel end vette ronimast takistada. Veits sürr, et nad enam-vähem ühesuurused on, ehkki neil kolm aastat vanusevahet on?! See on meie perepiltide kullavaramu kindel TOP10 kandidaat – juba näen vaimusilmas, kuidas tulevase väimehe ja/või minia nina ees sellega esmakohtumisel lehvitan.
Rattasõit on meil nüüd uus kuum teema – pidev harjutamine käib! Sekka ka mõned kraavi kukkumised (quite literally, muide), millest ka porised retuusid, aga muidu läheb ikka väga uhkelt! Suur inimene kahel rattal. 🙂
“Näksimine ja alternatiivid” on legendaarne inside joke jaanuarikuust, kui blogi kommentaariumis keegi mõista andis, et meie 50€ eelarve on raudselt feik, sest sealhulgas ei ole ei näksimist mehele ega alternatiivseid jooke e. alkoholi. 😀 Toidukuludelt kokku hoidmisega tegin algust alles poole kuu pealt, aga tulemus on siiski hea – 302€ minu kontolt, millele lisandub veel algava nädala 50€ ja 36€ H kontolt, mille hulka kuulub ka suur pakk mähkmeid.