Meie Käopesa

Remontika

January 22, 2021~ sildita

Täitsa imekspandav, kui ilusti ja põhjalikult olen siin remondiprotsessi lahti kirjutanud viimati, kui veel blogima sattusin, s.o. umbes eelmises elus. Nii kauge tundub see aasta lõpp ja kõik, aga selle üle on muidugi ainult hea meel, sest ega ta kergete killast olnud.

Kõige raskem osa remondi juures oli jõulupuhkuse aeg. Ooooooootamine. Nuriseda pole muidugi midagi, sest ega see ka rõõmu ei teeks, kui inimesed oma pere ja lähedastega olemise asemel ööpäevaringselt remonti teha vihuks, nagu meeletus tempos valmivate uusarenduste puhul olema kipub. Aeg venis sel perioodil nagu tatt, aga praegu tagasi vaadates ja samas tulevikku vaadates, kui remonti on ajaliselt kokku jäänud veel sellesama kahenädalase jõulupuhkuse jagu… olen nüüd veel kärsitum! Nad töötavad nii kiirelt ja korralikult, et igaljuhul olid nad oma pika jõulupuhkuse auga välja teeninud.

Kui kõik oli alles lammutatud ja põrandate faasis, olin isegi pisut flegma – tundus, et tööd on veel nii röögatult ja et aega läheb nii või naa kaua, mingu siis juba nii kaua kui vaja. Aga kuna nüüd on juba lõpp lähedal – siin-seal seinad lõpuni värvitud, seinad plaaditud, põrandadki maas… tahaks NII VÄGA juba mööblit paika panna, et näha, kuidas kõik lõpuks on!

On üsna mitu materjalilahendust, mille pärast olen siin pead murdnud ja vaevanud, ja nii suur rõõm on näha neid asju omal kohal kõigega ideaalselt sobimas. Niisugused pisiasjad nagu ägeda romantilise olemisega elutoaakna seina kohtumine tumeda parketiga – valge ja tumepruuni kontrast, see, kuidas valgus langeb… ilus on!

Ma olen ikka rääkinud, et mul püksid veidi püüli sõeluvad kõige selle sisustamise ja Valikute Langetamisega seoses, sest äkki juhtub, et miski püsiv saab paika ja vaatame, et päriselt ei ole ikkagi asi õige. Näiteks oli suur mure, mismoodi kombineerida tuulekoja-, köögi- ja kaminaesised plaadid nõnda, et need valitud Rustic Bourbon tammepõrandaga kokku sobiks. Halli ei tahtnud, sest köögi tööpind tuleb must ja ma ei tahtnud kööki üldse halli sisse tuua. Mustriga põrandat mõtlesime ja peaaegu juba valisimegi sama plaadi, mida vannitubades kasutasime, kuid kui parketilipid kaenlas Deposse marssisime ja puitparketiga enam vähem 1:1 ühte värvi plaadi leidsime, mõtlesime ümber ja läksime puitimitatsiooni teed. Tundus küll hirmus, sest 100% identsed nad ju siiski ei olnud, kuid nüüd, neid kõrvuti nähes, on ikka väga raske vahet teha. Ja ma olen nii õnnelik!

Depo puitimitatsiooniga keraamiline põrandaplaat, 6€/m2

Uuel nädalal läheb vuukimiseks ja see tähendab, et siis võib hakata köögikappe kokku panema, mis omakorda tähendab, et kui jumal lubab (ja mingeid ootamatusi meie üsna kitsaks jääma hakanud eelarves ei ilmne), saab tulla Kivimees tööpinda üle mõõtma. Aga see, ma pean ütlema, tundub juba täiesti sürr, sest mina ei tea, kes selles majas elama ja niisuguses köögis kokkama hakkab. Võiks sama hästi olla Puškin kui mina, üks väga tõenäoline stsenaarium kõik. 😀

Alguses ma olin väga kohkunud sellest tundest, et ma ei suuda enam seda maja enda koduna näha. Kartsin väga, et see on selle kõige pärast, mis majaostu eel ja järgselt toimus ning muretsesin, et ma ei saagi ennast seal enam hästi tunda. Aga ma olen nüüd aru saanud, et asi on hoopis selles, et mõte sellest, kuidas niisuguses armsas ilusas värske remondiga vägeva aiaga ilusas piirkonnas asuvas majas hakkan elama MINA ongi lihtsalt väga-väga-väga-väga-väga-väga hoomamatu ja sürr ja elumuutev ja humbling ja vau.

Tahaks kangesti näidata juba pilte kõigest, aga praegu väga midagi veel pildistada justkui ei ole. Ma Instagrami kodukontole olen pannud neid pooliku remondi pilte, aga ma olen nii kärsitu ja lõpptulemuse nägemise ootusest nii ekstaasis, et ei viitsi lihtsalt enam protsessi (mis tegelikult nii kiirelt edeneb) pildistada. Tundub, et ma olen kõik juba nii ära leierdanud, et teil on igav vaadata. Väga ootan, et saaks valamukapid paika panna (millegipärast ma ootan just seda kõige rohkem, et põrandaplaadid tuleks kattepaberi alt välja ja et saaks näha, kuidas põranda must muster ja segistid sobivad ja millised valamukapid selle kõigega koos välja näevad…) ja seebidosaatorid kapiservale ja suuri rohelisi taimi siia-sinna… oh, see on ju juba nii lähedal, aga ma ei jõõõõua lihtsalt enam oodata!

Mul on kolme päeva pärast sünnipäev, muide. Kolmekümnes. Veits olen kurb, et ei saa röögatut ülepingutatud juubelipidu teha (ma ootan seda juubelit vääää-gaaaa), aga savi – vaatamata viimase aja proovilepanekutele on ikkagi tunne *klišeehoiatus*, et terve elu ongi üks suur sünnipäevakingitus.

Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud

December 5, 2020~ kodu

Oh jumal, kui palju on juhtunud sellest ajast, kui ma viimati kirjutasin. Kui suur mure ja kimbatus oli minu sees tehingu hetkel ja selle järgselt – kuidas me edasi läheme? Mis saab? Kas meid ootab ees kemplemine ja kohtuvaidlus või saab kõik enam-vähem rahumeelselt kulgeda? Mängisime tehingujärgselt lihtsalt ootamismängu ja saime ainult loota, et kõik kulgeb parimal ja sujuvaimal võimalikul moel. Paaril korral tuli siiski lootustandvaid raporteid väljakolimise progressi kohta, mis andsid indu ja lootust juurde.

Kui oled niisuguse intensiivse protsessi sees, kus olukord ja teise asjaosalise käitumine muutub iga päevaga käsitletamatumaks, tekib üsna ruttu tunne, et NÜÜD enam hullemaks minna ei saa. NÜÜD on põhi saavutatud. Muudkui laiutad iga uue vahejuhtumi peale käsi, endal silmad suured nagu tõllarattad, ahmid õhku, sõnad jäävad kurku kinni ja hakkad lõpuks tõsimeeli uskuma, et oledki lihtsalt halb inimene, kellele Universum on nüüd otsustanud koha kätte näidata. Ja kui siis järgneb veel üks sahmakas jääkülma vett kaela, niisugust jääkülma, mis paneb vere tarretuma ka kõigi nende soontes, kes asjaga seotud ei ole, kuid seda meie lähedalt jälginud on… siis ei jäägi midagi alles. Tekib tühjuse, ükskõiksuse ja võib-olla-ma-ei-saagi-kunagi-enam-õnnelik-olla-tunne.

Aga see tunne läheb, nagu ma nüüd omast kogemusest tean, üsna ruttu üle. Üsna ruttu saad aru, et see, et oled täiesti juhuslikult sattunud kõrvaltegelaseks kellegi teise loos, ei tähenda, et võõra inimese lugu peab seepärast saama osaks sinu loost. Sest see, mille nimel me võitlesime – ja me oleme väga palju pidanud inimestele, kes lugu kuulevad, aru andma, MIKS me ometi käega ei löönud – on meie Kodu. Ma tunnen nii tugevat tõmmet tema poole ja tema, mulle tundub, ootab ka, et temasse toodaks jälle nii palju elu ja armastust, kui selle kahesaja ruutmeetri peale mahub. Ja tühjus on asendunud ootusega – ma olen jälle nii elevil!

Ma nii õudselt igatsesin seda tunnet tagasi. 🙂

Kui krüptiline ma-ei-saa-teile-üksikasju-avada-jutt nüüd kõrvale jätta, siis progress on tegelikult olnud üle ootuste kiire. Me kartsime ikkagi palju hullemat ning teadmine, et meie remont saab otsast alata juba ÜLEHOMME, teeb mind nii hullupööra rõõmsaks! Et teha on ikkagi palju, võtab remont kuus nädalat aega, mis tähendab, et jõuluks koju saamise unistusest on saanud sünnipäevadeks koju saamise lootus, seegi natuke optimistlik.

Küsite mult pidevalt, kust me endale usaldusväärse ehitaja leidsime – niisugust, nagu me kõik hästi teame, ei ole teps mitte lihtne leida. Nagu väga paljud teised head asjad mu elus, tulid perekond Kesslerid ja nende pereisa Mulgi Ehitus minuni tänu sotsiaalmeediale. Kertu kirjutas mulle Instagrami postitatud üleskutse peale, et tema mees ehitab ja võiks meie hoolt ja armastust vajava maja üles kõpitseda. Tegelikult saime me mitmeid häid vihjeid, aga Rein oli esimene, kes tuli ja maja üle vaatas ning kellega kohe hästi jutule saime. Et nad ise endale just maja ehitasid, kutsusid nad meid endile külla vaatama, mismoodi üks nende ehitatud maja välja näeb, mispeale meie pakkisime oma laps-inimesed autosse ja sõitsime Viljandimaale. Nii juhtus, et saime endale lisaks usaldusväärsele ehitajale ka toredad sõbrad. 🙂

Möödunud neljapäeval käisid ehitajad maja viimast korda enne ehitustööde algust üle vaatamas, et saaksime kokku leppida, mida ja kuidas – kust võtta maha sein ja kuhu uus juurde ehitada, mismoodi lahendada segistite või trepivalgustite paigutus jne. Ja esmaspäeval hakkab, nagu ma aru sain, asi juba pihta! Homme tehakse maja lõplikult tühjaks ja lammutustööd võivad alata. Tegemistvajavad tööd on muuhulgas:

Alumise korruse vannitoa ja pesuköögi plaadid tuleb eemaldada ja uued asemele panna. Lisaks tulevad ripplagede asemele tavalised värvitud laed. Saunaesise duširuumi segisti asemele tuleb kaks uut, mille liigutame teise seina. Praegu on pesuköögis (millele on ligipääs otse garaažist) vann, mis on a) hea pesuköögi raiskamine (ma ei unista millestki rohkem kui tööpinna, valamu ja mahukate kappidega pesuköögist, kuhu saavad elama kolida kõik puhastusvahendid, tolmuimejad, triikrauad, voodipesud ja rätikud) ja b) väga kummaline koht vanni jaoks.
Alumise korruse parkett (elutoas, söögitoas ja alumise korruse trepihallis) vahetatakse tammepuidust kalasabaparketi vastu. See on TÄIESTI risti vastupidi kõigile algsetele plaanidele. Mina tegin kalasabaparketi ettepaneku (naljaga pooleks, sest see on ilgelt kallis ja meie eelarve piiratud) juba alguses, kuid H pani sellele kohe veto ning sõelale jäi mõte vana põrand lihvida-vahatada. Viimast ehitaja ei soovitanud, ütles, et see on töömahukam ja kulukam, kui uue põranda panek. Mina jällegi, tiim ei-viska-ära-kui-saab-kasutada, tahtsin taastamist. Aga siis juhtus enam-vähem parim, mis juhtuda sai – uue laminaatpõranda hinnaga saime kellelgi remondist üle jäänud kalasabaparketi, mida on (väikese varuga) täpselt nii palju, nagu meie alumisele korrusele kulub. Hind? 24€/ruutmeeter. Kui vahepeal hakkas tunduma, et maailm vihkab meid, andis see leid lootust, et Jumal on ikkagi olemas. Põrand ise meenutab toonilt meie esimese ühise kodu põrandaid – seal oli tammepuidust lipp-parkett, mis pärast taastamist sai mõnusa sooja tumepruunika varjundi. Meie tulevane kalasabapõrand on samades toonides. Selline sossu.
Köögis ei juhtu peale põrandavahetuse eriti midagi – uued plaadid maha, seintele uus värv selga ja siis lõpuks uus köögimööbel ja tehnika paika. No ja siis see graniidist tööpind, eks… <3 Tehnika valimine kööki, muide, ei ole üldse lihtne töö. Eelmine kord tegime me need valikud üsna huupi, seekord aga tean, et tahan kindlasti samasugust ahju (teiste juures kokates ei tule asjad kuidagi üldse nii kuldsed ja krõbedad nagu meie ahjus?) ja kuna samal tootjal on ka teie poolt taevani kiidetud pliidid koos süsteemiga, mille abil pliit ja kubu omavahel asjad aetud saavad (ma unustan koguaeg kubu tööle panna ja H pragab), tulebki pea kogu tehnika (peale külmkapi) Electroluxi oma.
Alumise korruse WC saab uue poti, valamu ja plaadid.
Kroonprintsess saab viimase plaani kohaselt toa alumisel korrusel ning tema toas on vaja eemaldada tapeet, vahetada põrand, hankida uus aknalaud (keegi on vanast tüki hammustanud) ja paigaldada, sest lubatud sai, üks seinatäis ilusat tapeeti. E saab endale praegusest jupi võrra suurema toa, mis tähendab, et tal on lahedalt ruumi riidekapile, kirjutuslauale, voodile ja ka klaverile. Tore!
Trepp jääb nii, nagu on – see on väga heas korras. Ainult trepipiirded on minu meelest tsiiiiiiiiiipa koledad, aga H arvab väga kirglikult teisiti, nii et las nad siis olla. Praegu on trepihall aga kangesti pime, mis ei sobi üldse ei meie suure valguse ja avaruse armastuse ega ka minu plaaniga trepihalli seintele suur meie pere ühiseid hetki kujutav galeriisein luua. Niisiis kavatseme sinna lisada neli seinavalgustit. Kui te teate, kust ilusaid, tagasihoidlikke, aga valgustavaid seinalampe saab, siis ma olen üks suur kõrv.
Et see maja väidab end olevat kahe magamistoaga maja, on seal palju kabinette ja panipaiku, millest toad meisterdama peame. Nii on ülemisel korrusel vaja nihutada uksi (et üks magamistubadest ei oleks läbikäidav), võtta maha seinu (et panipaigast ja kabinetist saaks lapsevanematele suur magamistuba) ja ehitada seinu ka asemele, et asi õige saaks. Meie magamistuppa peaks idee poolest mahtuma ka töölaud ja garderoob, aga täiesti võimatu on ette kujutada, täpselt kuidas ja mismoodi (nt katuseviilude suhtes), enne kui seinad ei ole maha võetud ja kohapeal reaalselt näha ei ole, mis lõpuks alles jääb.
Väikevenna tuba saab olema meie oma kõrval ja selleks, et tema tuba ei oleks läbikäidav, nihutame tema toa ust veidi ning ehitame väikese jupi seina tema ja meie toa vahele. U tuba ei ole väga suur, aga usutavasti mahub ta sinna siiski kenasti ära koos voodi, kirjutuslaua, riidekapi ja kõigi oma “mot miilsidega”. Kui see mingil põhjusel peaks siiski väikseks jääma, saab tulevikus tema toast aeda avaneva rõdu kinni ehitada ja tuba seeläbi veidi suurendada.
Väikevennast üle koridori saab olema Virsiku (pole neist nii ammu blogi-pseudonüümidega kirjutanud, naljakas :D) tuba. Armas ja valgusküllane tuba, milles katuseviilu alla on tehtud sisseehitatud mahukas liugustega kapike. See on tumepruun ja tuleb üle värvida või teipida või ma ei teagi, kuidas mööbliplaadiga õigem käituda on? Lisaks vajab ka tema põrand uut katet.
Ülemise korruse vannitoa põrand võetakse betoonini üles, sest ehitaja terav silm märkas köögilaes veekahjustust. Mida meie elusees näinudki poleks, sest ühtegi selget jälge (à la kollakat laiku vms) näha ei ole – kahjustusele vihjasid üksnes laes veidikene nähtavale ilmunud (natukene pundunud) kruvipead. Annab ikka näha sellist asja! Igatahes võetakse põrand üles ja vaadatakse üle, milles asi võib olla. Ülemise korruse vannituppa tulevad uus WC-pott, kahe valamuga kapp ning vann. Tahan kindlasti täiesti tavalist, mitte mullivanni. Plaadid, muide, tulevad kõigis WC’des-vannitubades hästi lihtsad – põrandal mustade rombikestega ja seina üleni valged. Tegelikult tahaks ma mustriga plaate ja värve ja värki, aga kardan väga astuda samasse ämbrisse, mida kolistasid 2000ndatel kodusid kujundanud inimesed. Ei julge mooduvärki teha, et seda 5-10 aasta pärast kibedalt kahetseda. Möllan siis pigem detailidega!

Rohkem vist nagu väga midagi ei olegi? Sisustuse osas on mul ka juba plaane üksjagu, aga selle silla ületame siis, kui selleni jõuame. Ette unistada tundub veidi ohtlik. Vaevu suutsin end köögi ära tellimiseni viia – lihtsalt hirmus, et muidu jääb köök IKEA tarneraskuste tõttu saamata. Uksi ongi tegelikult üksjagu puudu, pean neid hakkama nüüd ükshaaval juurde tellima. Aga sellega on, nagu öeldud, jaanuari lõpuni lahedalt aega.

Ma ei jõua ärrrrra oodata, et näha, missuguseks imeliseks võrratuks soojaks koduseks majaks see tare meie käe all saab. Arvasin vahepeal, et ei suuda end kunagi enam kujutleda seal elamas, aga näeh: kõik on võimalik. Ja ma ausalt öeldes ei tea, mispärast ma üldse muretsesin – ilmselgelt juhtis miski meid juba algusest peale sirgjoones selle kodu suunas, kõigile ületamatutena näivatele takistustele vaatamata. What’s meant to be will be.

Sõitsid lasteaiast koduteel uuest majast mööda ja Väikevennale (!) tuli meelde, et kui nad esimest korda maja nägid, sai aiast õunu. Läksid poisu nõudmise peale vaatama ja selgus, et õuna sai praegugi, detsembrikuus! Päris oma viljaaed… mõelge kui uhke ja äge meie jaoks!

Väärt ilunodi

November 23, 2020~ edevus, meik & nahahooldus

Vahel ikka juhtub, et kui oled sellesse influentserdamisemaailma sattunud, pudeneb pakiautomaati erinevaid pakke. Kuna niisuguse nodi saatmine toimub üldiselt eelneva kokkuleppeta, tähendab see, et mul ei ole kohustust sellest üllatuskingitusest teile teada anda. Vahel juhtub, et pakid on huvitavad ja ägedad, vahel jällegi, et paki sisu on minu jaoks üsna kasutu. Kuna ma aga nüüd Loverte käest järjepanu teise karbi sain, mis põhjalikumal vaatlusel jumala ägedaid asju täis oli, ja mis siis pikemal kasutamisel omakorda soovitamist väärt toodeteks osutusid, teen neile nüüd pikemalt vana head tasuta reklaami. Lisaks pean, jumal paraku, ühe ära kasutatud minitoote endale suuremal kujul soetama, sest otsa sai, aga hea oli.

See nimetatud toode pildi tegemise hetkel mulle vist muljet ei avaldanud, sestap ta toodetest tehtud pildile hästi ei saanud: BABE õliseep. Selgus aga, et seep on üüülimõnusa konsistentsiga, vahutab toredasti, jätab naha pehmeks ja lõhnab nagu killuke taevast. Kusjuures on tegu allergiavaba tootega ja tootekirjelduses seisab “spetsiifiline seebivaba pesuvahend kuivale/väga kuivale/atoopilisele nahale”, mis ühel meie lastest, kes just atoopiadiagnoosi sai, justnimelt on. Väga hea asi, seda tõesti soovitan, viis kägu viiest!

Teine toode, mis mulle meeldis ja nagu rusikas silmaauku (wait for it) sobis, on Purederm silmaalused geelipadjad. Ma olin paki saamise hetkeks just vist nädal aega järjest nutnud, nii et ma ei tea kedagi, kellele see potsik paremini sobinud oleks. Hoian seda külmkapis ka ja teeb tõesti silmaalused värskeks, võtab selle paistes Muumitrolli tunde ära ja kohe on elu inimese näos, kui ta on õhtul silmaalustele maski teinud. Vaatan, et seda toodet vist enam alles polegi – võib-olla sain oma pakki hoopis miskise laojäägi – aga sama tootja sips teistsuguse leidsin ja linkisin ülal. Edit: pidi hoopis olema tuttuus toode ja laost juba otsas, varsti tulevat tagasi. 🙂

Täitsa naljakas, ma olen tavaliselt hullult skeptiline igasugu üllatuspakkide suhtes, aga vähe ei ole ju kaks nädalat iga päev seda Invisibobble’i skrantšit kandnud? Esiteks näeb võrratult retro välja, aga hoiab ülihästi patsi paigal seal, kuhu ma ta panen ja ei kisu juukseid. Nüüd ma kas kõlan nagu maailma kõige suurem kivialune ja te KÕIK teadsite seda, aga kui ei teadnud, siis let me rock your world ühe ägeda nipiga, mille Jana mulle õpetas: väljaveninud Invisibobble’id tõmbuvad tagasi endiseks kokku kui neid natuke aega keevas vees hoida! Ma ei uskunud, aga proovisin ise järele, ja täitsa lummav, ma ütleks!

Kuna ma tellisin endale (Sally manitsustele vaatamata, et need ei kõlba kuhugi) Lumene ripsmetuši ja see, tõsi küll, ei kõlba kuhugi, oli mul väga hea meel pakis olnud uue ripsmetuši üle, mis eraldab ripsmed kenasti teineteisest, ei lähe tükki, kuivab normaalselt ja ei pudise päeva jooksul mu näole. Seda ka Loverte kodulehelt ei leidnud, aga kui kuskil mujal Gosh Catchy Eyes Drama ripsmetušši kohtate, siis võib osta küll.

Luuv’i tooniv huulepalsam on väga armsas pakendis ja tõesti niisutab huuli suurepäraselt, lisaks on tootekirjelduses kirjas, et seda on toonitud à la peediga, nii et see on söödav. Paraku tulebki seda vahel natukene süüa, sest see on jube vedel ja toodet on seetõttu veidi raske doseerida, lurtsatab lisaks huultele ka otse suhu. Sellega muidugi harjub ja muus osas annaks talle 10/10: Eesti toode, taimne, loodussõbralik ja puhta koostisega. Vinge!

Ma tellisin endale mõni aeg tagasi Tati Beauty (Tati võiks maa alt välja tulla, muide, tunnen temast jubedalt puudust…) Blendifuli nime kandva meigilapikese ja see ei ole halb, tegelikult on väga äge ja mugav, aga kui ma nüüd oma üllatuspakist uue Beautyblenderi sain ja seda üle pika aja kasutasin, siis olgem ausad, see on ikka sada korda oma kuulsust, hinda ja haipi väärt. Ei ole mitte üks teine sarnase tegumoega käsn (kopeerige seda originaali palju jaksate) sellele võrdne – see on lihtsalt ulme, kui kiiresti, ühtlaselt ja sametiselt saab Beautyblenderiga meigipõhja näole. Miski ei ole sellest ikkagi parem, pean südamest kiitma.

Ühed hullupööra ilusad EYLURE kunstripsmed sain ka. Ma just viimati end hammasteni üles lüües nukrutsesin, et polnud ripsmeid võtta – ma ei armasta absoluuuutselt neid püsivaid ripsmepikendusi, aga mulle täiega meeldib mõnikord, kui ma viitsin meigiga jännata, endale ka mõned tutikud või uhke rida kunstripsmeid külge liimida. On kohe hoopis teine tera! Ja ma niikuinii korduvkasutan kunstripsmeid alati, aga lahe, et need eriti luksuslikud ja pehmed ripsmeid suisa 15x kandmiseks mõeldud on.

Eelmises karbis, mille sain, oli üks asi veel. Legendaarne ilutoode tegelikult, vaevalt see kellelegi teist üllatusena tuleb. Ma mäletan, et enne veel, kui highlighterist sai kõigi totside lemmiktoode iluarsenalis ja neid hakkas igal brändil ilmuma nagu seeni pärast vihma, oli üks ja ainus The Balmi Mary Lou Manizer särapuuder. Ja mul endal polegi seda vist kunagi olnud, aga kui on keegi, kes head särapuudrit hinnata ja armastada oskab, olen see mina. Ja mul on nii hea meel, et ta minu juurde tuli, sest a) mul endal ei olnudki parajasti särapuudrit, otsa sai b) see tõesti on siidine ja nahal hästi loomulik, aga efektne.

Kuna oleme juba ilulainel, siiski killuke häbitut reklaami ka: Kukupessa jõudis möödunud nädalal muuhulgas viit erinevat sorti maailmaägedaid magusmandliõli ja kakaovõiga jõulu-vannipalle. Näevad niii nunnud välja ja lõhnavad taevalikult! Sädelus neil pidusematel vannipallidel, muide, on valmistatud tselluloosist ja seega biolagunev. 🙂

Ei mäletagi, millal viimati oma kanaleis ilujuttu tegin, aga endalgi päris põnev vahel uusi asju proovida. Seda enam, et ma harva endale ise midagi ostan, mis ei ole Lumene Nordic-C sarja näohooldustooted, mis sobivad mulle niii hästi ja on juba mitmendat ringi otsas. Aga natuke nüüd vahelduseks ei raatsi uusi osta ka, sest noh… vaja ju parketti ja köögitehnikat ja muid palju vajalikumaid asju. 😀

Kui sageli teie endale ilutooteid soetate? Milline on teie viimane äge uus lemmiktoote-avastus?

“Misasi see taskuraha on?”

November 22, 2020~ emadus, raha & majandamine

Nagu te pealkirjast lugeda võite, avastas E enda jaoks täna hommikul uhiuue ja põneva kontseptsiooni. 😀 Küllap on ta natukene veel väike ka – nagu ma aru olen saanud, ei saagi väga paljud temavanused lapsed taskuraha?

Kuna ma kõigile kolmele lapsele kolmanda samba avasin, on neil kõigil nüüd LHV’s oma pangakontod, millest jutt täna hommikul algaski. Esimesed kaks veel oma rahaga ei majanda, aga kaheksa-aastasel on seni olnud kolme purgi süsteem, mille raamatust “Tom õpib rahamängu” omaks võtsime: “säästan”, “kulutan” ja “annetan” purgid. “Säästan” purki tuleb panna pool kõigist sissetulekutest ning ülejäänu kahe teise purgi vahel omal vabal valikul ära jagada. Näiteks: kui laps saab sünnipäevaks 20 eurot, tuleb 10 eurot pista säästupurki ning ise valida, kas kulutamiseks jääb kasvõi 9 eurot ja annetamiseks 1. E jagab enamasti umbes nii, et 60% võtab endale ja 40% paneb annetamispurki, mis minu meelest on väga mõistlik ja armas jaotus. Nüüd, jõuluajal, peakski üle vaatama, palju sinna kogunenud on, ja laskma E’l valida, mida ta selle rahaga teha tahab.

Kõigi kulutuste jaoks on E’l koolipäeviku tagaosas üks lehekülg, kuhu ta saab koolipuhvetis tehtud ostud koos summadega kirja panna, et oleks parem tagasi vaadata, mida ja kui palju kulunud on. Mina tema oste ei kontrolli (püüan vaid hellalt suunata, et ostetud maiused oleksid enam-vähemgi mõistliku koostisega ja et ta ostaks maiustusi vaid neil päevil, kui ta on pikemalt jalutanud ja hüppenooriga hüpanud või kehalise tunnis käinud, st et tal ei oleks üleliigset kulutamata suhkruenergiat keres), rahapäeviku pidamise nõudel on rohkem selline kasvatuslik, tulevikus majandamiseks ette valmistav eesmärk.

Regulaarseid sissetulekuid ehk taskuraha E’l siiani olnud ei ole (peamised sissetulekud on olnud sünnipäevad ja korrad, kui ma ei ole ise viitsinud Väikevenda magama panna ning olen teenust sisse ostnud) ja jutuks tuligi see täna, kui E isalt mingit laenuks antud raha tagasi nõudis ja H ettepaneku tegi, et me võiks lapsele pangakonto teha, kuhu saaks kohe laenu võttes (endal ju kunagi sularaha ei ole, kui vaja on) ülekande teha. See viis omakorda mõtteni, et E võikski arveldada omaenda pangakaardiga – see muudaks väljaminekute kontrollimise tema jaoks rahapäevikust sootuks lihtsamaks. Tellisin talle LHV noortekaardi ja leppisime kokku, et ta võiks taskurahaks saada 8€ kuus.

Kuidas teile see summa tundub? E ise ütles, endal silmade asemel dollarimärgid, et tema jaoks on 8€ kuus nagu kaheksa miljonit. 😀 😀 😀 Ja kui vanalt teie lapsed taskuraha saama hakkasid? Kas olete ka rahatarkuse arendamisega juba kuskilt otsast algust teinud? Ma ise mõtlen, et minu elluastumine, ehkki muudeski küsimustes väga raske ja turbulentne, oli täis väga halbu finantsotsuseid (sh paar SMS-laenu jooksvate kulude katteks), ja ehkki ma muidugi plaanin (kui jumal lubab) juures olla ja lapsi nende iseseisva elu hakul toetada, võiks tunnetus, mismoodi rahaga ümber käia, neil juba algusest peale kuidagi luuüdi sees olla, et nad saaksid võimalikult varakult oma parimat elu elama hakata.

Taamal kogumispurk, paremal säästupurk ja esiplaanil, muidugi, kulutamise purk. 😀

Halva stsenaariumiga õudusfilm ja uue sõbra igatsus

November 21, 2020~ kodu

Vara võib-olla veel postitusi jõulupiltidega sisse juhatada, aga meil kulusid terve eilne ja tänane päev suure Kukupesa jõulurüüsse seadmiseks ja ma olen sellest väljakannatamatult elevil. Ma olen ikka parandamatu jõulufanatt.

Ma TÕOTASIN endale, et lähen kell kaks magama, aga see oli kolmteist minutit tagasi ja…. siin ma ikka veel olen. Kustusin pärast tööpäeva diivanile ära ja magasin vist, mulle tundub, oma ööune tunnikesega täis. Eile saabus kolm alusetäit ilusat jõulukraami, mis oli kõik vaja üle vaadata, ära sorteerida, neile laos kohad leida ja siis ilusasti saali välja panna ka, mis on ka mitmekesi askeldades palju suurem töö, kui tegutsedes tundub, ja õhtuks on toss normaalselt väljas. Aga nüüd on meil seal hullult ilus ja armas ja ma loodan, et… keegi ikka tuleb ka. 🙂 Ikka see vana hea mure, et äkki keegi ükspäev üldse enam ei tule, mida koroonahirm on viimasel ajal täiega süvendanud.

Mis seda jõledat viirust puudutab – ma polegi vist teise laine ajal väga sõna võtnud ses osas – on mul kaks võrdselt (väga) suurt muret:

1. Et viiruse levik väljub kontrolli alt ja meie meditsiinisüsteem kukub kokku
2. Et viirusega seotud piirangud väljuvad kontrolli alt ja meie majandus ning ühiskond (sellistena nagu me neid teame) kukuvad kokku.

Ehk siis selles väga kehvas olukorras, milles on väga raske orienteeruda ja seisukohti võtta, olen mina võtnud kindla hoiaku: ma teen kõik endast oleneva, et ma saaksin elada oma täiesti tavalist elu, sealjuures endale aru andes, et “tavaline elu” ei ole praegu võimalik, kui ma selle nimel ei pinguta ja vastutust ei võta. Niisiis kannan ma maski, kus vaja ning väldin rahvarohkeid kohti ja pidusid, sh ka meie iga-aastast jõulupidu ja laste mängutoasünnipäevi. Ma vägagi tunnen praegu, et laste sünnipäevad võiksid toimuda õues. Mina sain just möödunud nädalal tagasi maailma kõige õnnelikumad punapõsksed lapsed nende kalli sõbranna õuesünnipäevalt, kust ei puudunud kakao, vahukommid ja grillil tehtud burksid, muidugi ägedate dekoratsioonide ja tulukestega… magic!

Ja siin on täpselt see koht, kus ma tunnen, et tuleb ühendada hea kasulikuga: me ei tohi hakata laste sünnipäevi tähistamata jätma, sest kui me elame selle sita stsenaariumiga õudusfilmi sees veel pool aastat, aasta, kaks, jäävad meist parimal juhul alles vaid õnnetud niisked nartsud, aga mitte elujõulised õnnelikud inimesed, kui me kõik rõõmsad sündmused lihtsalt tühistame. Aga täpselt nagu teatriskäimine saab jätkuda maski kandes (do not EVEN selle süsihappegaasi-ajukahjustuse jutuga, ma saan hoo), saab ju ka pidusid pidada nii, et need ei kujutaks pidulistele ja, laiemalt, ühiskonnale mingisugust ohtu – õues või vabaõhu-meelelahutust nautides (ma ei tea, näiteks loomaaia ekskursioonil käies või midagi), väiksema seltskonnaga, kasvõi virtuaalselt. Ma arvan, et kui me niisama jonni pärast puiklemise (mis on kõrvalt vaadates ausalt ka täiesti naeruväärne ja loll) ja vandenõuteooriad kõrvale jätame ja lihtsalt proovime teha nii, et kõik saaks olla nagu enne – kandes maski, puhastades käsi, jäädes iga kraapiva tunde peale kurgus eneseisolatsiooni – siis ma arvan, et kõik läheb veel päris hästi. Ma olen selles üsna kindel.

Ma ei tulnud siia tegelikult koroonast rääkima… aga see ei oleks aasta 2020 kui kõik teemad lõpuks ikkagi selleni ei jõuaks. 😀

Ma tahtsin tegelikult koduteemat ka puudutada. Mitte, et mul oleks midagi väga rääkida, sest uusi arenguid ei ole ja me ootame ikka veel, et eelmised omanikud välja koliksid. Aga ma NII ootan! Ma ei oska isegi sissekolimist või seal elamist ette kujutada, aga ma lihtsalt ootan mingeidki ilminguid progressist. Ma peaksin aktiivselt tegelema kodutehnika välja valimise ja hindade võrdlemisega, et saaksime asjad ära tellida. Ma peaksin tegelikult ära tellima IKEA köögi (sest suured tarneprobleemid), aga vähe sellest, et ma kööki täpselt üle mõõta ei saa (ja ma võiksin tegelikult mingi osa mööblist selletagi ette ära tellida), on mul kuidagi raske ennast viia mingite kindlate otsuste langetamiseni. Kangesti oleks vaja sellest tundest ja edasilükkamisest üle saada, sest ei ole ju tegelikult kuigi reaalset ohtu, et me üldse mitte kunagi sinna sisse kolima ei hakka. Aga rääkige seda minu imelikule ajule…

Ühesõnaga on mul vaja, kui ma ennast ükskord kokku võtan ja tegutsema veenan, pliiti, õhupuhastit, ahju, mikrolaineahju, kahe uksega külmikut ja nõudepesumasinat. Nad võiksid kõik olla pigem musta värvi. Kui teil on ja olete rahul, palun soovitage. Äkki ma saan kuidagi otsa lahti. Külmikutest ma tahaks seda varianti, mis on “poolikute” ustega (french door oli selle nimi?), et all oleks sügavkülmik ja üleval tavakülmik. Pliit võiks olla induktsioon ja mitte niisugune nagu meil praegu, et iga veepiisa peale lülitub välja, pistab kõrvulukustavalt kisama ja solvub, keeldudes uuesti sisse lülitumast. Ahi on mul praegu ja võiks olla ka edaspidi Electrolux, nõudepesumasinale mul muid nõudmisi peale pärast pesutsüklit avaneva ukse ei ole. Kuigi praegu meenub, et ma olen kuulnud nõudepesumasinatest, mis on tavalisest laiemad. Kas kellelgi teist on niisugune? Ja veel kargas nüüd pähe kellegi jutt, et võiks hoopiski olla kaks nõudepesumasinat, mis kõlab suuremate kokkamiste puhul nagu unistus, aga natukene ka nagu olukord, kus nõud ei jõuakski eales kappi, vaid liiguksid kahe pesumasina vahet. 😀 Kas keegi teab kedagi, kellel on kaks nõudepesumasinat?

Räägime lastega kolimisest palju. Väike I tunneb siit ära kolimise pärast vist kõige suuremat kurbust või vähemalt väljendab ta seda kõige sagedamini. Rääkisime temaga täna just sellest, kuidas väga suur kurbus ja suur rõõm saavad ka koos eksisteerida. Et need ei ole vastandtunded, millest ühe peab teise tunde tundmiseks ära blokeerima, vaid mõlemad tunded võib rahumeeli lõpuni tunda. Rääkisin talle, et mina kavatsen nõnda teha ja leppisime kokku, et kurvastame ja rõõmustame koos, kasvõi läbisegi. Täitsa uskumatu, kui arukad on lapsed ja kui lihtne on nendega maailma asjust rääkida. Noh, välja arvatud siis, kui selektiivne kuulmine sisse lülitub. 😀

Mõtlen uue maja peale koguaeg. Kujutlen, kuidas seal lumi söögitoa akna taga langeb. Mismoodi maja tundub, kui ta vaikne on. Mismoodi me õuest lume seest tuppa tulles kaminasse tule teeme. Kuidas sellel tõmme on? Kus me kaminapuid hoidma hakkame? Missugused nupud ma puhvetkapile valin, millest õhtul lauamängu otsime, et seda söögitoa laua taga mängida? Kas lapsed julgevad kohe alguses oma tubades uinuda või tahavad mõnda aega öösiti meie juurde tulla? Ja huvitav, mismoodi aias kevad tärkab? Millised püsikud peenrakastidest ninad välja pistavad? Ja kas suur maasikapeenar kannab magusaid maasikaid?

Nii palju on, ma loodan, ilusat ja põnevat ees. Nii väga tahaks, et kõik läheks hästi. Ja ma ei taha kõike niiviisi prauhti, kohe ja praegu – ma olen täiesti valmis selle protsessi sees olema ja sellega kaasa kulgema. Ma lihtsalt NII VÄGA OOTAN, et see juba otsast pihta hakkaks. Et saaks teha esimese tiiru tühjas majas ja mõelda: see ongi nüüd meie kodu. Ma vist lihtsalt igatsen tema juurde… mis on iseenesest lahe tunne, sest ma mõtlen praegusest kodust ka nagu vanast sõbrast, kellest on raske lahkuda. Nüüd mul on lihtsalt uus sõber, kellega kohtumist ma ära ei jõua oodata. 🙂

OKR – “Tundmatu sodi voor”

November 19, 2020~ our kitchens rule, sildita

Meie viimane #ourkitchensrule voor oli väljakutse, mille raames tuli osalejatel kokata toorainest (või toite, see vist jäi igaühele vabalt tõlgendada), mida kunagi varem söönud ei ole. Mis on, noh, pehmelt öeldes keeruline ülesanne, kui elad selleks, et süüa, mitte vastupidi. 😀

Meie voor langes imeilusale vananaistesuvele ning seetõttu saime 26. septembri õhtusöögipeo maha pidada meie uuel terrassil. Õues oli lihtsalt nii mõnusalt soe! Kokkamine sujus lihtsalt ja libedalt, toit maitses suurepäraselt ja inimesed, nagu ikka, maailma parimad. Maailma parim ei olnud võib-olla ainult see, kui järgmisel päeval Marisega varahommikuni veinitamise-lobisemise-laulda jauramise eest enesetunde arvelt korralikku lõivu maksta tuli, aga… äge oli!

Kõige suurem osa ettevalmistustest oli muidugi menüü planeerimine ja kõigi koostisosade kokku kraapimine. Eelroa põhielemendiks, mida mina isiklikult kunagi söönud ei olnud, said kastanid ja kastanijahu. Kui esimene oli Vitamiinikulleris kenasti olemas, oli jahu tagaotsimine grammi võrra keerukam. Linna viimase paki kastanijahu saime õhtusöögieelsel päeval Piprapoest ja see oli tohutu kergendus, sest vastasel korral poleks meie salveivõikastmes kastanijahupastast suurt midagi välja tulnud.

Pearoastaari, veisesüdant, oli aga hoopiski lihtsam hankida kui ma arvanud olin. Selle sai H koos kõigi teiste vajalike komponentidega Prismast, kusjuures südamed olid kelmetest, rasvast ja muust juurdekuuluvast kenasti puhastatud ja mulle jäi vaid lõppviimistluse vaev.

Kas tundub natukene yuckie, mõte veisesüdame puhastamisest ja söömisest? Mjaa, mulle tundus ka. Alguses oligi üsna võigas neid väheseid järelejäänud suuri veresooni liha küljest lahti lõigata. Aga kui ma südame steikideks lõiganud olin, tundus kõik juba marukena, ja sööminegi paistis seda ahvatlevam. Ma ütlen ausalt, ma ei ole suurem asi rupskitüdruk – pean ennast selliseid kummalisemaid toite sööma ja valmistama ikkagi sundima. Aga kuna ma põhimõtteliselt üle kõige usun, et kui liha süüa, tuleks süüa koonust sabaotsani (et miski raisku ei läheks), võiks nii mõnigi meist südamele (mis on ju ka harilik lihas, lihtsalt väga töökas ja seda keerukam küpsetada) jt lihatootmise “jääkidele” mõnikord võimaluse anda.

Südame kohta liigub internetis igasugust juttu. Väga paljud retseptid kutsuvad üles südant hautama (mis oli ka minu algne plaan tema jaoks), teised aga ütlevad, et üleküpsetatud südamele tekib juurde rupskimaitse, et see võib pikalt hautades lootusetult saapatallaks muutuda ja et vaid steigi kujul küpsetamine ja pooltooreks jätmine on see ainuõige tee. Sellelsamal teelahkmel seisingi veel peoeelsel õhtul, kaalusin ja vaagisin ja närveerisin. Ma olin arvestanud, et südamed on palju suuremad, aga tegelikult jagus mul kahest südamest kaheksale enam-vähem täpselt ja eksperimenteerimise ruumi oli vähe.

Muretsesin küll, et nii sitke lihas nagu süda võib steigi kujul vastikult nätske jääda, aga sisetunne takistas mind liha haudepotti viskamast. Et see kiuline lihas ikkagi natukenegi pehmeneda saaks, tegin steikidele punase veini äädika baasil marinaadi. Lisasin õli, nimetatud äädikat, natukene suhkrut, tšillit, küüslauku, sibulapulbrit, punet, suitsupaprikat, jahvatatud koriandrit ja musta pipart. Jätsin liha üleöö marinaadi ja asusin pastat valmistama.

Kuna kastanijahu gluteeni ei sisalda, ei saa temast üksi täiuslikku pastat. Mina vist tegin nii, et panin 2:1 nisujahu ja kastanijahu. Umbes kuskil siin selgus, et ma olen kastanite vastu tõsiselt allergiline – pastataina sõtkumisest olid nukid tumepunased, paistes ja valulikud. Väga lamp asi, mida pärast 29 aastat maamunal avastada, aga nii ta oli. 😀 Laenasin naabritelt pastamasina, rullisin, lõikasin ja jätsin tagliatelled restile kuivama ning järgmist päeva ootama. Kastanijahupasta, muide, on traditsiooniline Itaalia talupojaroog ajast, mil nisujahu oli vaesemate perede jaoks kättesaamatu luksuskaup – sellepärast kasutati “pikendusena” odavat kastanijahu. Can’t relate – mulle maksis see öko-kastanijahu 25€/kg. 😀 😀 😀

Kuna ma olin oma sügisesest veisesüdame-hautiseroast viimasel hetkel Cajuni stiilis grillsteigid leiutanud, oli vaja ka lisandid puusalt uueks tulistada. Õnneks oli see suvine wannabe-sügis helde olnud ka mu ürdiaia vastu, nii et tõin mõnusa särtsaka rohelise salsa jaoks aiast uhke vitsa murulauku, basiilikut, koriandrit, münti, peterselli ja punet. Viskasin need koos koduaiatomatite, värske tšilli, küüslaugu, oliiviõli, sortsu äädika, soola ja kindlasti veel mõne asjaga, mille lisamist ma enam meenutada ei suuda, köögikombaini, ja suristasin mõnusaks vürtsikaks roheliseks kastmeks.

See on lihtsalt random pilt kurkumijuurtest. Kui te olete endale kunagi valgete riiete peale kollaseid karriplekke lödistanud, siis need poisid siin on selle kurja juur *juurikapun intended*. Ja oh sa POISS, kui pigmenteeritud on värske kurkum! Te võite ainult ette KUJUTADA lapipoisi frustratsiooni (päris kindel, et nägin veresooni ta laubal lõhkemas), kui ma kurkumit riivisin, see mööda kööki paratamatult laiali pritsis ja ma oma kurkumiste kinnastega (ma ausalt proovisin mitte määrida!!!) KÕIK kapiuksed ära pläkerdasin ja ta mul nii lapi kui valge imešvammiga sabas jooksis. Hüsteeriliselt naljakas. Minu jaoks…

Aga miks see kurkum üldse majja sai oli muidugi see, et mulle tundus, et ma pean KOHE saama kokata kõigi asjadega, mida Vitamiinikuller müüb ja mida minu majas kunagi varem olnud ei ole. Leiutasin kurkumist haigelt hea kokteili – riivisin hunniku värsket kurkumit (jube tervislik muide, räägivad), pressisin posu apelsine ja paar sidrunit, lisasin suhkrut ja tegin sellise tugevamaitselise kurkumitõmmise, millega täitsin pool pokaali, lisasin sortsu džinni ja pikendasin mulliveega. Sellest sai meie “tundmatu sodi vooru” tervitusjook!

Sa tead, et kokkamine sujub, kui sul on aega enne külaliste tulekut pesus käia, meikida, jahused riided puhaste vastu vahetada JA kokteilidega eksperimenteerida. Joppas kuidagi niimoodi seekord. 😀

Lauakate oli meil lihtne ja suvine. Kuldkollased krüsanteemid, sinepikollased puuvillased servjetid Kukupesast (4tk 7.90€, hallid ja valged on ka! #reklaam) ja kollastes toonides menüüd. Lihtne ja armas sai mu meelest.

Hängisime Loorega aias ja ooootasime külalisi. Kahtlaselt palju aega oli üle. 😀

Eel-eelroaks pakkusime okrat. Okra ehk söödav muskushibisk kasvatab niisuguseid kihvte rohelisi kaunu, mida väidetavalt kas armastatakse või vihatakse palavalt. Olen ammu tahtnud okrat proovida ja kuna ma teda ühegi roa sisse põimida ei osanud ega julgenud (ka okra puhul ähvardatakse, et kui üle küpsetad, muutub ta vastikult tatiseks ja limaseks), sai temast meie eel-eelroog. Sulatasin nad aeglaselt üles, patsutasin nii kuivaks kui sain (et nad ei hakkaks pannil hauduma ja selle tagajärjel seda kurikuulsat limast läga tootma) ja viskasin siis tulikuumale grillpannile, et nad ilusaks ja triibuliseks saaksid. Pärast puistasin üle meresoolahelvestega.

APPI kui head need olid! Maitsesid natukene nagu krõmpsud rohelised oad, aga olid veidi… pähklisemad? Grilltriibud andsid neile ka mõnusa suitsuse meki ja okrakaunad kadusid vaagnatelt kiiremini kui ma oodata oleksin osanud. Ma kinnnndlasti valmistan okrat sellisel kujul veel, see tõesti oli oi-va-li-ne algus meie õhtusöögile.

Eelroaks oli kastanipasta valge veini-võikastme, röstitud seedermänniseemnete, parmesani ja praetud kastanitega. Kastanid maitsevad pähkliselt ja metsaselt ning on hästi kreemja ja rammusa tekstuuriga. Niisugused võised ja toitvad. Hästi hea pasta oli, mida kannataks niisamagi vahel valmistada, tõesti niisugune esmakordne ja üllatav maitseelamus, mille üle olen rõõmus, et seda valmistada otsustasin.

Et eelroog sai üsna tummine ja rammus, oli mul hea meel, et see kerge värske rohelise kastmega steigivariant lauale jäi. Küpsetasime hommikupoole steigist ühe proovitüki, mis oli HÄSTI mahlane, pehme ja maitseküllane. Tegime väikese õnnetantsu ja asusime lisandeid leiutama. Meie tubli suvikõrvitsataim oli veel hooaja viimaseid suvikõrvitsabeebisid kasvatamas ja leidsime sealt täpselt parasjagu väikesi mahlaseid vilju, et igaüks võis taldrikule pool grillitud tsukiinititte saada. Mõned olid väga väikesed, need jätsime päeva jooksul suuremaks kasvama ja korjasime viimasel minutil ära – natuke nagu naljaga ka, aga tegelikult on see päris uskumatu, KUI kiiresti suvikõrvitsad kasvu viskavad.

Lisaks võiga pintseldatud suvikõrvitsale viskasime grillile ka paprikapoolikud ning kirsstomatid ja viimasel hetkel panin leekides grillile steigid, et nad hästi korraks kummaltki poolt pruuniks küpsetada. Ja nii sündiski ülemisel pildil olev roog! Mulle väga maitses kõik – see kombo oli täiesti pööraselt hästi tasakaalus ja maitseküllane! Ei oleks eladeski arvanud, et see süda võiks olla, kui ise valmistanud poleks.

Magustoiduks valmistasime tapiokipudingit, mida, selgus hiljem, olime vist siiski kunagi Barbara juures söönud? Väga piinlik. Aga noh, valmistanud ei olnud! Eks ta üks tavaline vanillikreemi-puding ole, mis koos värske granadilliga eriti mõnus sai. Natukene oleks tahtnud vedelam-mahlasem olla (ma küll lisasin retseptis antust kaks-kolm korda rohkem koort, aga ikkagi paisusid tapiokipärlid rohkem kui ma oleks tahtnud), aga kokkuvõtteks oli mõnus lõpp ilusale õhtule.

Järgmises #ourkitchensrule voorus valmistame kaunitest kunstidest tuntuks saanud toite – õhtusöök võib põhineda mõnest raamatust, laulust, filmist või kuulsalt maalilt pärit söökidel. Olen väga põnevil ja väga uhke ning tänulik, et meil KÜMME vooru OKR’i ümber on. Milline pühendumus, milline sõit!

Kuidas me sünnipäeva pidasime

November 18, 2020~ minu väike ettevõte

Mõtlesime igasugu sünnipäevavigureid klientidele välja – näiteks olid saali peidetud niisugused üllatuspakid, mille seest võis leidjale kätte sattuda hea soodukas, mõni tasuta toode vms.

Ma ei tea täpselt, kuidas see juhtus, aga minu pisikesest arglikust ettevõttebeebist on viie aastaga kasvanud päris tubli 300 000€ aastakäibega tots. Mitte piisavalt tubli, et ma võiksin kaaslaenutaotlejakski sobida *jah, see okas on mul jätkuvalt hinges, jaurame sel teemal veel mõnda aega :D*, aga… tubli. 😀 Esimest korda üle viie aasta võin päriselt öelda, et ma olen tema üle siiralt uhke!

Ma olen igal aastal püüdnud leida toreda viisi sünnipäeva tähistamiseks ja tänavuse esimese juubeli puhul oleksime tõenäoliselt sõitnud toredale weekend-reisile mõnda ägedasse Euroopa linna, aga noh… 2020, eks.

Niisiis võtsin kavva hoopis staycationi Tallinnas.

Kogunesime hommikul kell 8 sisustuskaubamajas (kui väike pood juurde tuli, otsustasime, et suur pood on oma kahe kaubast lookas poesaaliga kaubamaja tiitlit vabalt väärt), et süüa ühine hommikusöök alkoholivabade mimosadega ja istuda siis riburadabidi jumestajatooli – kutsusin meile meikari, et võiksime päeva esimeseks osaks – fotosessioonideks Evelin Virnasega – valmis olla. Kuna meil oli varem tüdrukutega jutuks tulnud, et kodulehele oleks pilte tarvis, mõtlesingi hea kasulikuga ühendada ja selle asja ära teha. Kõigepealt lasime end üles pildistada tööhoos, kaupluse miljöös…

… ja siis läksime Tulbi fotostuudiosse ja tegime veidi rohkem “klanitud” portree- ja grupipilte:

Minu töökas tiim vasakult paremale: Henrika (meie Telliskivi Loomelinnaku poepreili), Jana (e-poe perenaine), mina, Anni (sisustuskaubamaja perenaine) ja Karmen (käib meil kooli kõrvalt vahel abiks, vaatab ise, millal tulla saab, ja on taastanud minu usu noorte inimese võimesse kogeda vastutust ja teha päriselt tööd, täielik kullatükk)

Võtsin meile toad Tallink Conference & Spa hotellis, et võiksime pärast pikka pidupäeva õhtul pidžaamad selga tõmmata, vahuveini juua, mänge mängida, lobiseda ja naerda. Superior toad, millesse meid väikese broneeringueksituse tõttu upgrade‘iti (au, tänu ja kiitus hotellile imelise klienditeeninduse eest), olid selleks ideaalsed, sest mahtusime lahedalt õhtul ühte tuppa ühiselt aega veetma. Kusjuures hind ei olnud ka peadpööritav, vaid pigem hästi soodne (ilmselt “tänu” koroonale hinnad all), nii et ma väga soovitan kasvõi sõbrannadega võtta see üks öö koos aega veeta, spaatada ja sekut juua.

Olin planeerinud täpselt parasjagu aega, et saime korraks jalgu sirutada, end tubades sisse seada, natukene hommikul ette valmistatud näksivaagnatega kõhtu kinnitada ja Anni poolt ette valmistatud Kukupesa teemalist Kahooti mängida. Seejärel olin ma, aga nemad seda üldsegi veel ei teadnud, broneerinud aja põgenemistoas. Meil olid kõik pidustused ja bakhanaalid plaanitud Rotermanni kanti, nii et väga mugav oli liikuda ja tüdrukud olid maksimaalselt segaduses, kui ma nad läbi parklate kuhugi jumal-teab-kuhu juhatasin. Aga oi nad olid elevil kui teada said, mis järgmine aktiviteet oli!

Mul ei olnud meile superkõrged ootused, aga holy shit, mis tiimitöö seal pihta hakkas. Üks tots nutikam kui teine, mõistatused leidsid lahendused nagu iseenesest ja oi pagan, kui napilt meil aeg otsa sai. See oli kohe vastik lausa. Aga ma olen hullult uhke meie soorituse üle, sest me ei küsinud üldse palju vihjeid ja jõudsime napilt-napilt lõppu välja. Millised naised mu ümber on! Väga äge elamus ja nii hea teambuilding-tegevus mu meelest. Käisime Da Vinci saladuse toas, kui tahate ka järgi proovida.

Nii ilus välguga tehtud pilt 😛 Tahaks uuesti minna!

Üks minu lemmmik-lemmik restorane Tallinnas on juba aastaid olnud Kaks Kokka. Mulle meeldib selle lihtne miljöö ja vaba õhkkond, superprofessionalne teenindus ja laitmatu kvaliteediga toit. Täpselt niisugune koht, kus tähistada põhimõtteliselt midaiganes. Kuna meie sünnipäev langes esmaspäevasele päevale (ja Kukupesa maailmas on esmaspäev vaba päev, sest suur pood on suletud), olime restoranis tol hetkel ainsad ja mu kallis maailma parim raamatupidaja Marilis vist arvaski saabudes, et olin terve restorani meile broneerinud. 😀 Jõime nende väga häid kokteile, sõime maailmamõnusa õhtusöögi ja suundusime siis hotelli tagasi, et enne sulgemist veel ka spaasse jõuaksime.

Mul tegelikult oli raudne plaan oma lemmikutest Juustukuningatest juustuvaagnad tellida, aga ma koguaeg unustasin ära ja lõpuks oligi liiga hilja. Käisime siis Anniga sünnahommikul poes ja panime endale kontoriköögis proviandi valmis. Kuni teised totsid end spaaskäiguks valmis panid, seadsime pidulaua üles, et oleks hea sulistamast tulles kohe tähistama kukkuda. 😀

Spaa oli meie õnneks samuti peaaegu täiesti tühi. Ma ütlen “meie õnneks”, aga mõtlen “teiste õnneks”, sest ausalt öeldes võis see tore lõõgastus kolleegidega rohkem põhikooli klassiekskursiooni meenutada. Jumal, kus me hullasime ja lollitasime ja mõtlesime mänge välja. Niiiii naljakas oli, et mai või. 😀 Me oleme perega Tallinki spaas paar korda varem käinud, aga ma iga kord unustan, kui tore seal tegelikult on. Eriti, kui rahvast on vähe!

Õhtul mängisime veel kõiksugu naljakaid mänge – mul oli samuti Kukupesa kohta viktoriin ette valmistatud, siis tegime seda sildi otsa ette kleepimise mängu (kes oli teibirull, kes mõni meie tarnija, kes mingi kindel klient või toode :D) ja lõpuks tegime Peokäivitajat kuni mina isiklikult suurest naermisest nõrkesin ja mõttega järgnevast tööpäevast voodisse kasisin. Tüdrukud hommikul imestasid, kuidas ma nende suure naeru peale kordagi üles ei ärganud. Nii tore oli meil ühesõnaga.

Tänu oma Superior toale saime hommikul eriti mõnusa hommikusöögiüllatuse osalisteks – meile oli määratud eraldi sektsioon, kus lauda toodi värskelt pressitud mahla, pakuti mimosasid, saime valida, mismoodi küpsetatud mune soovime ja tundsime end üleüldse nagu kuninga kassid. Mind üllatas eriti hommikusöögipuhveti valik – võib-olla rumal, aga ma millegipärast eeldasin, et koroonapäevil tõmmatakse niisugused asjad koomale, aga seal olid lauad lõhest ja puuviljadest ja kõiksugu muust hääst kraamist lookas.

Aga ega me seal kaua mõnuleda saanud – eesootav tööpäev ei hellitanud, sest tegime palju ägedaid sünnipäevakampaaniaid (aitäh kõigile, kes tellisid, eriti neile, kes Sünnipäeva Üllatuskastid söandasid tellida, ma ise jäin nende sisudega huuullult rahule) ja pakkida oli palju.

Kukupesa on hiljuti mikroettevõttest väikeettevõtteks saanud ning just viimase aastaga enneolematu kasvu ning arengu paremuse poole teinud. Ja ega seda ilma nii töökate ja lõbusate inimesteta teha saanud ei oleks. Aitäh kooskasvamise, naerude, silmapilgul mööduvate tööpäevade ja hea koostöö eest. Teie ja järgmise viie aasta terviseks!

Väikesed head uudised kodurindel

November 17, 2020~ kodu

Igaüks, kes nii pikalt järjest nii suure ärevuse sees elanud on, oskab hästi hinnata pisikeste võitude ja rõõmude väge. Kuna meil on veel pisut alla kuu jäänud võtmete kättesaamiseni, tundus väga olulise verstapostina eile Tartu Maakohtu kinnistusosakonnalt saadud e-mail, milles seisis, et meid on kinnistu omanikena registrisse kantud. Juhhuuuu, me oleme ametlikult majaomanikud!

Ja see ei ole minu jaoks teps mitte väike asi.

Mina ei kasvanud täisväärtuslikus perekonnas, kus mõlemad vanemad osalesid lapse elus, kus laud oli alati heast ja paremast lookas ja kodus alati hea ning turvaline. Rääkimata siis uhke aiaga eramajast. Ja ma olen enda ja H üle hästi uhke, et meie saame seda oma lastele võimaldada. See kõlab nagu kiitlemine, eneseupitus ja õlalepatsutus (mis ei oleks ka siin üleni kohatu, näiteks H’le tahaks küll kõvasti õlale patsutada, kui vinge tee ta on karjääririndel viimase kümne aastaga maha käinud, olles samal mulle ettevõtjana igati toeks ja lastele maailma parim isa), aga kõigest kõige enam on see ikkagi lihtsalt reality check, kui pikk tee on elu jooksul tuldud ja kuidas see on elu suurim õnnistus, et niisugune asi minu jaoks lõpuks üldse võimalik olla sai. See on väga suur tunne ja seda tänu on korraga raske pähe ja südamesse võtta (ei mahu), nii et ma vaikselt jupphaaval seedin. Sellepärast on veel natukene sürr mõelda, et me majaomanikud oleme, aga kui juba Tartu Maakohus ütleb, onju…

No ja headest uudistest rääkides kirjutas mulle eile üks müüjatest ja teatas, et esimene (see murettekitavam) pool kolib juba järgmisel nädalal välja ning seejärel tema, mis tähendab, et *nagu I väga kavalalt ja dramaatiliselt sõnu venitades mulle Väga Põnevale Uudisele sissejuhatuseks ütleb: “emme, kui seda kuuled, hakkad sa KINDLASTI kiljuma!* me saame teise korruse remondiga võib-olla juba kahe nädala pärast pihta hakata! Mida pekki!!!

Tore väike samm edasi on ka see, et eile toodi meile kivist tööpindade näidised, et saaksime materjale näppida ja päriselus üle vaadata. Mind väga üllatas, et graniit, mida mina tahan, on tehiskivist (kvartsist) odavam, ja teie siinsete õpetussõnade peale olen pigem kaldumas mitte päris-täitsa-musta, vaid väikese sädeleva säbruga kivi poole. H’le (tuntud ka kui lapipoiss, teate küll) meeldib jällegi täitsa-must, ja tema on veendunud, et selle läikivana hoidmine pole mingi probleem. Nagu ma kivimehelegi eile selgitasin, näen ma enamasti hommikul ärgates esimese asjana peremeest, lapp käes, nii et ma ei kahtle tema võimes läikivmusta pinda puhtana hoida üldse. Ma pigem kahtlen oma vaimses heaolus, kui ta mul lapiga järel käib ja “VEEPLEKID!!!” pahandab iga kord kui ma köögis askeldan. 😀

Kui me kivimehe näidiseid vaadates-katsudes arutlesime, kas neerud müüvad paremini pigem okidokis või Soov.ee’s, siis tänane hinnapakkumine üllatas positiivselt. Noh, nii positiivselt nagu päriskivi hind üllatada saab, aga mulle tundub, et mõlema neeru müümise asemel saan ühe ikkagi alles jätta. Ja see on vahva! Ma olen kümme aastat endale niiiii väga kivist tööpinda igatsenud ja ma ei kavatse sellest unistusest seekord loobuda. Kui ma neeru maha müüa ei saa, müün kõik muu mulle kuuluva!

Ma ei tea, kuidas sellest närivast “äkki see kõik ikkagi pole päris” tundest lahti saada, ebakindlusest, et äkki ei peaks kõva häälega rääkima, muidu kõik võetakse mult ära. Aga ma raiun sellest igaljuhul mööda, sest a) kirjutamine on teraapiline b) tore pärast tagasi vaadata, kui kõik juba *ptui-ptui-ptui* valmis on. 🙂

Köök peaks tulema pigem umbes kui täpselt selline. Paremale tuleb suur külmik, tööpinna tagasein on sellestsamast kivist (ja ulatub ka sinna paremale seina, kuhu peaks tulema pliit, sestap seal ka kubu on). Tahtsime ka selle “letiosa” kivist teha, aga mitmest kohast kuulsin (vist teiegi siin kommentaariumis soovitasite?), et võiks olla nii puitu kui kivi, nii et see tuleb siis puidust ja jalg muidugi ei jää selline kole post, vaid tuleb ilmselt must ja kandiline nagu me Kukupessa ühe lett-laua ehitasime. Me pole saanud kööki üle mõõta (no ei julge helistada, kohale minemisest rääkimata :D), nii et täpseid jooniseid ei ole veel saanud teha. Suvalt, plaani järgi, et saaks mingi pildi silme ette. Andke teada, kuidas tundub!

Tööpind tööpindu täis – naabrid (leppisime kokku, et ehkki varsti teineteisele NII lähedal ei ela (1,5km jääb meid lahutama), oleme igavesti naabrid!) tahavad marmori moodi kvartsi ja meie valisime graniidi.

Neli, mille vahel meie valime. H välistas ülemised kaks, kõige alumine on täiesti must (oli enne meile tulekut autos külmas olnud ja “higistas” toas), sellest ülemisel on sees väike sädelev säbru. Pildilt ei saa ikka mitte midagi aru, kui ma nii vaatama hakkan. 😀 Ma üritan nüüd otsustada, et kas see väike sädelev säbru seal sees ehk liiga “pidulikku” üldmuljet ei jäta.

Me ostsime maja!

November 15, 2020~ kodu

Tegelikult tahaks pealkirja ümber kirjutada, sest ikka veel tundub vara sedasi hõisata. Mis siis, et raha on üle kantud, pole kinnistusraamatus ju vastavat märgetki veel – vaid menetlusavaldus eesti.ee’s annab aimu sellest, et midagi on juhtunud. Või noh… juhtumas.

Võib-olla on asi selles, et me ise notaris kohapeal ei käinud – kuna majaostuprotsess muutus päev-päevalt jaburamaks ja ühe osapoole suhtumine meie suhtes üha agressiivsemaks (loe: telefoni otsas räuskamine päeval ja ööl), otsustasime, et parem on, kui tehingusse läheb meie asemel advokaat. Käisime teda päev enne ostutehingu sõlmimist notari juures end esindama volitamas ja kui Suur Päev käes oli, istusime värisevate käte ja iiveldusega, üks kontoris, teine köögis saiatainast sõtkumas, ja lootsime parimat.

Õnneks läks kõik edukalt ja meie palutud tingimused (ehkki täiesti standardsed, pidime nende nimel siiski absurdselt palju võitlema) said lõpuks ikkagi enam-vähem lepingusse kirja. Me küll oleksime tahtnud osa tehingusummast notari deposiiti jätta (sest mure, et maja meile kokkulepitud ajal üle ei anta, hakkas üha õigustatum näima), aga selle peale saime end vaid suuremate väljapressijate ja kriminaalidena tunda.

Oi, kuidas ma olen siin fantaseerinud, et kui midagi tehingus pekki peaks minema, mismoodi ma seda kõike detailselt ja kodanikunimesid postituse metadatasse toppides internetti välja oksendan, et kätte maksta. Nii kõrini on mul sellest kõigest olnud. Fakt on, et ma midagi niisugust lihtsalt põhimõtteliselt ei teeks, aga raev-pettumus-kurbus minu sees on nii prominentne olnud, et muutusin hooti päris verejanuliseks. 😀 Igatahes ei saa ega taha ma kõigest detailsemalt rääkida, vähemalt mitte enne, kui see maja meil päriselt ka käes on, ja selgi juhul mitte kedagi (ükskõik kui… pentsikut) kuidagi kompromiteerides. 🙂

Mis nüüd edasi? 12. detsembril möödub tehingu hetkest üks kuu ning siis peaks toimuma kinnistu üleandmine koos võtmetega ning üleandmis-vastuvõtmisakti allkirjastamine. Seni võiksite ikkagi kõvasti pöidlaid hoida, et kõik laabuks. Tõenäoliselt oleme lihtsalt traumeeritud ja seetõttu natukene pingutame nende hirmudega üle, aga mind ei üllataks enam eriti miski. Edasi peaks algama kuus nädalat kestev remont, aga siin nüüd on see va jõuluaeg vahel ja ei tea, kas ehitajal on meile kedagi enne uut aastat üldse remontima anda. Siin ka jälle pöidlahoidmiskoht. 😀 Majas on vaja värvida ära kõik seinad, vahetada välja põrandad (mina tahaks alumise korruse põrandat uueks vuntsida, aga ehitaja ütleb, et seda lakikihti maha võtta on suurem ja kulukam töö, kui uus põrand panna), plaatida alumise korruse WC ja duširuum, ülemise korruse vannituba, majapidamisruum, köögipõrand ning saunapõrand.

Välja vahetamist tahavad siseuksed, vann, valamud ja segistid ning köök. Viimase võtame jälle IKEA’st, kusjuures tõenäoliselt nendesamade EKESTAD esipaneelidega, sest ma olen oma tänase köögiga lihtsalt. nii. rahul. Tööpinda tahan seekord kivist. Musta!

Enamus mööblist tuleb meiega siit kaasa – vaid kõik, mis seina küljes kinni on, jääb. Diivan tahaks pärast nelja aastat kolme mini-räpakotiga uusi katteid, aga muus osas oleme temaga väga rahul. Pesumasin ja kuivati, meie parimad sõbrad, reisivad meiega kaasa ja saavad endale uue ja uhke toa – päris oma pesuköögi. <3 Vähe ei ole pesuköögist (kinnisvarakuulutustest tuntud ka kui: perenaise tuba) elevil ju! Ka olen elevil eraldi söögitoast, kuhu tahaks tegelikult praeguse asemel veidi “õhulisemat” söögilauda. Aga kuna raha on vähe, siis “tahan” on “juba olemas” kõrval täiesti teisejärguline. Ainus, mis söögituppa osta tuleb, on suur puhvetkapp – meie praegune lauamängu-veiniklaasi-raamatukapp jääb siia, sest on, alas, seina küljes kinni. Olen praegu vaadanud seda IKEA HAVSTA kappi (ainult nupud vahetaks ise ilusamate vastu välja), aga kui te oskate mõnd a) vähemalt 2m laia b) valget c) täispuidust puhvetkappi soovitada (eriti äge, kui on taastatud vana), olen soovitustele igati avatud!

Mul on tunded selle majaostuga suhtes täiesti all over the place – valdav emotsioon on WTF, mis asendub hooti suure mure ja paranoiaga ning läheb siis üle väljakannatamatuks igatsuseks iga päev vaatamas käia, kuidas remont edeneb, ja seejärel unistuseks esimesest ööst uues kodus.

Kuna uue maja ostuga seoses on emotsioone nii jõhkralt (literally, ebainimlikult intensiivselt) palju olnud, ei ole ma palju jõudnud tunda kurbust ja leina praegusest kodust välja kolimise pärast. Küllap see siis tuleb, kui maja tühjaks jääma ja kolimistähtaeg lähemale jõudma hakkab. Praegu on aga peamiselt tunne, et mul on hea meel, et meie VÄGA hea kodu saab kellelegi olla nii suureks sammuks edasi (selles mõttes, et äsja kaksikud saanud pere elab praegu kahetoalises ja nad saavad niiii palju nii head ruumi ning avarust juurde), nagu ta meiegi jaoks neli aastat tagasi oli.

Praegu hea kõvatada, aga olgem ausad, ilmselt nutan 15. detsembril ikkagi maa märjaks.

Kas keegi teist on ka praegu kinnisvara ostu-müügi protsessis? Kuidas läheb?

Kuidas me oma kodu maha müü(si)me

November 3, 2020~ sildita

Lill ja jalaga lillepott Kukupesast. 🙂 #reklaam

Otsus kodu müüki panna ei tulnud kergelt ja veel keerulisem oli mõte eesootavast protsessist. Olgem ausad – kolme väikese lapsega majapidamine ei ole niisugune koht, millest saaks suvalisel hetkel (kui mõte pähe tuleb) müügipilte klõpsida. Igalpool vedeleb natuke midagi, lastetoa uksel on “koopamaalingud”, mille mahapühkimiseni keegi jõudnud ei ole, toanurkades on vaatamata sagedasele tolmuvõtmisele koerakarvad ja seinale kinnitatud pildiraamidel rohkem tolmu kui viisakas inimene tunnistada julgeks. Ja asjad! Asjad igalpool! Ma olen näinud kõiksugu erinevaid kinnisvarakuulutusi ja ise ka soetamas maja, mille müükipanekul neile asjule väga rõhku ei pandud, kuid mina isiklikult ei ole valmis müüma maja, mis on natukene liiga kodune. Ausalt öeldes on laokil asjadega maja müümine mu meelest suisa lugupidamatu.

Asi ei ole selles, et meil oleks palju asju. Asi on peamiselt selles, et meie majas elab palju inimesi, kellest igal on oma asju. Näiteks hobitarbed õmblusmasinast ja klaverist minu küünlameisterdamise tarvikute ja laste arvukate LEGOkastideni. Ja terve parv jalgrattaid väikeses katlaruumis… ja nii edasi…

Kuna müügikuulutuse piltide tegemise hetkeks oli kolimise mõte juba settida jõudnud ja suure mure ja kurbuse ~~asemele~~ kõrvale ka elevus ja ootusärevus tulnud, otsustasin, et hakkan juba kolimisega pihta ja loopisin suure hurraaga pool oma garderoobi sisust suurde prügikotti. 😀 Kuna ma kannan oma riidekapi sisust niikuinii peamiselt paari musti teksapükse ja kahte paari musti retuuse, sekka veel paar t-särki ja kaks pikemat kampsikut, võiks mul need ülejäänud riided anyway olemata olla.

Sama tegi ka H, kes asus seejärel meid juba osaliselt välja kolima. Selle üle on väga palju nalja saanud, kui mina küsin näiteks, kus mu kirjasulg ja tušipotsik on, ja H vastab, et kirjutuslaua sahtlis…. mis on haagise peal. 😀 Oleme juba osa asju H ema garaaži kolinud ja loodan, et ülejäänu saame ilma vahepeatuseta otse uue maja garaaži viia. Natukene uljas võib-olla niimoodi kolida, kui pole tegelikult üldse kuhugi kolida, aga nii me igatahes otsustasime, et protsessi kiirendada ja kõigi osapoolte jaoks sujuvamaks muuta.

Esimene samm oli niisiis muuta kodu veidi vähem “koduseks” ja eemaldada liigsed asjad. ✔️

Mangopuidust lõikelauad ja puidust kast Kukupesast

Edasi oli tarvis teha pildid. Kui kodu kauniks sättimine ja pildistamine ei ole sinu igapäevatöö, soovitan kindlasti kutsuda kinnisvarafotograafi. Nii suure tehingu juures (nagu kodu müük seda on) on tasu fotograafi eest tilk merre, sest tõenäosus ostjani jõuda on ilusate piltide korral palju suurem. Mida rohkem on sul potentsiaalseid huvilisi, seda rohkem on sul müügitehingusse minnes eeliseid. Vähemalt mulle tundub küll nii, et kui meil ei oleks mitu huvilist, kes on valmis kohe ostma, oleks ärevust ja ebakindlustunnet palju rohkem.

Mina tegin pildid ise. Ma ju tegelikult pildistan sisustust iga päev ja ehkki mitte hästi (loe: professionaaliga võrreldavalt), siis piisavalt, et pildid võiksid ostjaid kohale kutsuda. Pealegi said needsamad potentsiaalsed ostjad kohale tulles hästi positiivse üllatuse osaliseks – kui fotograafi tehtud piltidel venitab kalasilm toad suureks ja avaraks, jättis minu objektiiv pildile paratamatult vaid osa toast. Kohapeale tulles üllatusid kõik, kui palju suurem ja avaram kõik tegelikkuses on. Ja positiivne esmamulje on suur asi! Kui otsustad pildid ise teha, on need ise tehtud pildid kindlasti oluline ära töödelda, et nad hästi teravad ja kirkad saaksid. Tuhmid ja töötlemata pildid paistavad nukrad ja hämarad, mis on omadused, mida oma kodule võib-olla kuulutusega külge pookida ei tahaks.

Teine (ja minu jaoks kõige töömahukama ja ületamatuna tundunud) samm, teha ja töödelda pildid, sai niisiis samuti tehtud. ✔️ Suur aitäh siinkohal kallile naabrinnale, kes meil abiks käis, et lihtsam oleks asju ühest nurgast teise (pildilt ära) tõsta. 😀

Postrid, tammepuidust raamid ja pildiriiul Kukupesast

Järgmisena kirjutasin kuulutuse. Hakkasin seda esiti harilikus maakleri-kirjastiilis kirja panema, aga taipasin peagi, et pole mitte kedagi, kes minust paremini seda maja müüa võiks. Ma ju armastan seda kodu kogu südamest! Nii et ma lihtsalt kirjutasin oma kodust ja sellest kõigest, mida ma tema kohta tean ja tema juures hindan. Väga paljud inimesed, k.a. meie kodu tõenäolised tulevased omanikud, on ekstra esile toonud, kui hea neil oli lugeda omaniku kirjutatud kuulutust, mis erineb kõigist tavalistest maaklerikuulutustest. Ja muidugi ei tule niisugune loovkirjutamine igaühel mängleva kergusega, aga ma soovitaks küll vähemalt proovida kinnisvarakuulutust kirjutades julgeda kirjutada oma kodust omaenda vaatevinklist ja võib-olla tavalisest veidi vabamalt. Suva, kui grammatika pole täiuslik või tekst laitmatult ladus (selle saab pealegi lasta mõnel kirjaoskajamal sõbral üle vaadata) – peamine on sisu ja see, et tekst on kirjutatud hingega, kellegi poolt, kes kodu läbi ja lõhki tunneb!

Kuulutus sai niisiis üles ja kolmas samm kodu müügi suunas oli tehtud. ✔️

Edasi oli siis vaja tegelikkus ka piltidel nähtuga vastavusse viia – kõik üleliigsed asjad eemaldada, toad ära koristada, kõik laenurgad ja liistupealsed läikima lüüa ja tegemata tööd ära teha, et meie maja end parimast küljest näidata saaks. Õnneks ei võtnud see meil üldse kaua, sest ettevalmistused olid tehtud.

Kuulutus sai üles ja juba järgmiseks päevaks oli meil kokku lepitud kuus komplekti vaatajaid. Tõeline kliendipäev! Koer ja lapsed läksid vanaema juurde (aitäh kallile ämmale, kes niimoodi eksprompt meile jälle appi tõttas), sest nii intensiivset päeva ei oleks me siin kõik koos üle elanud.

Diivanipadjad, kollane pleed, vaas ja kõrrelised Kukupesast.

Kirjutan seda postitust paar päeva hiljem edasi ja trotsin suurt muret müüja meie jaoks vastuvõetamatute nõudmiste ja selle pärast, et meil ei pruugi temaga üldse tehinguks minna, aga kirjutan siiski edasi, sest müügist me enam hästi taganeda ei saa…

Muretsesin kliendipäeva pärast väga, et keegi tuleb ja ütleb, et meil on kole ja mõttetu ja liiga kallis maja ja üleüldse. Aga kõik olid väga kenad ja majast rääkimine palju lihtsam kui ma arvasin. Hea on müüa kodu, mida läbi ja lõhki tunned ja armastad – ei pea luuletama ja keerutama, sest kõik ongi päriselt mõnus. Kolmas komplekt inimesi, kes kodu vaatama tuli, kujuneski lõpuks meie potentsiaalseteks ostjateks.

Kahjuks ei saanud me nendega olulistest asjadest piisavalt põhjalikult rääkida, sest uued ostjad olid juba tulemas… Ja ehkki kindlasti on see maaklerite nipp vaatajad väikeste vahedega kutsuda müügi efektiivsuse seisukohalt põhjendatud, siis minu jaoks isiklikult oli see ebamugav. Me küll ei plaaninud selle aegade lähestikku pikkimisega “nipitada”, vaid lihtsalt oligi palju huvilisi ja päevas loetud arv tunde, kuid teist korda ma neid nii tihedalt kokku ei pakiks. Ebamugav on tõsiseid huvilisi “ära ajada”, sest uued on peal. Hindan inimlikku kontakti misiganes psühholoogilistest mängudest olulisemaks ja oleksin tahtnud inimestega rahulikult lõpuni rääkida. Seda tasub niisiis kodu müües arvesse võtta, arvan ma.

Iga uue vaataja vahel (mis siis, et aega vähe oli) jõudsin ma muidugi peatäie nutta löristada, sest mõte oma kodust loobumisest tundus hirmutav ja ebaõiglaselt raske.

Ja ega seal rohkem ei olnudki. Kokku kujunes pärishuvilisteks toopäev vaatamas käinutest kolm peret. Huvilisi oli hiljem veel ja helistab igapäevaselt siiani, aga vaatama me neid enam ei kutsunud, sest suusõnaline kokkulepe oli juba tehtud. H võttis kõned vastu ja salvestas igaks juhuks huviliste numbrid, et kui kõik peaks ikkagi viltu vedama, oleksid tagavaravariandid varnast võtta. Nii on tal telefoni kontaktide seas “Huviline 1”, “Huviline 2”, “Huviline 3” ja nii umbes kaheteistkümneni välja.

Ausalt öeldes on nüüd, kui see kõik tehtud on, kodu müügi mõttega lihtsam rahu teha. Kogu tõde on, et müüjaga seotud ebakindluste tõttu oleme kaalunud müügi edasilükkamist ja ärajätmist, kuid oleme siiski enam-vähem kindlad, et kui kõik see raske töö nüüd tehtud on, peab ka meie õige kodu meid kuskil silmapiiril ootamas olema ning kui see ka aega võtab, me müügist praegusel hetkel taganeda ei kavatse.

Raske on lihtsalt see, et oleme juba kodusse, mis meid oma kodu müüma üleüldse ajendas, kiindunud, ja kinnisvaraportaalides pole ühtegi sellele võrdset. Kusjuures ei saa jätta mainimata, et kinnisvara väärtuse seisukohalt on kindlasti “võrdsemaid” – odavamaid, parema asukohaga, uuemaid, mitte-remontivajavaid… aga see miski on selles kõpitsemist vajavas majas meie jaoks olemas. Sinna vist polegi midagi parata, kui üks kodu on juba hinge pugenud… aga müüja nõudmised on meie jaoks vastuvõetamatud, kolm kuud pärast tehingut veel majas sees elada, justkui oleks see täiesti tavapärane praktika ja meie ebamõistlikud, et sellega kaasa ei lähe. Tahaks, et kõik sujuks, aga meie ostjatel on juba kodu müüdud ja kuupäev sissekolimiseks kokku lepitud. Kuidas meie siis kolm kuud ripakil oleme? 🙁

Kui ma alguses olin kolimise suhtes VÄGA skeptiline ja ei suutnud seda endale ette kujutada, siis nüüd mõjuks majast ilmajäämine raske hoobina. Loodame siis, et nii ei lähe.

Kui kõik sujub, müüme reedel ja ostame neljapäeval. Hoidke pöialt, et me ometigi mingisuguse lahenduseni jõuaksime!