Iseendalegi ootamatult sattusin vaid kaks aastat pärast oma täiusliku kodu soetamist taas majaostu virr-varri keskele – ilma, et ma seda mõtet isegi varem mõelnud oleksin. Elupõlise pessimisti realistina olen püüdnud selle teemaga kaasa minnes säilitada kaine mõistuse ja täieliku neutraalsuse – mitte võtta vastu otsuseid, mitte minna elevile, olla kriitiline ja mitte lasta emotsioonidel ennast juhtida.
Et ma aga koduasjus justnimelt suur (kõhu)tundeinimene olen, tähendas olukorra niiviisi emotsionaalselt distantsilt hindamine väga suurt segadust. Et pilvisus saaks vahepeal selgineda, pidasingi kas pere ja sõpradega või siin teiega aru ning koostasin tabeleid. Kui enne Viimsi maja esimest korda vaatama minemist olin ma täiesti veendunud, et ma sinna ei koli, hakkas see mulle kohapeal käies pigem meeldima – tundsin, et see võiks minu kodu olla küll. Pärast seda, kui teist korda laste ja MPÄ seltsis maja üle vaatasime, ma seda see-on-minu-kodu-tunnet enam ei tundnud, kuid reaalseid praktilisi eeliseid paistis tal nüüd siiski rohkem olevat kui esimesel majal, mida vaatamas käisime. See kõik tekitas väga suure segaduse minu sees – ühel päeval tundsin, et okei, see on tõepoolest suurepärane mõte, ja teisel jällegi otsustasin, et ütlen kolimisele kindla ei.
Selle segaduse klaarimiseks oma südames ja peas panin kõik poolt- ja vastuargumendid Exceli tabelisse ritta. Etteruttavalt võin öelda, et arvuliselt on Viimsi majal eeliseid rohkem – tervenisti 32 imeilusa, aga põllupealse maja 23 vastu. Miinuseid, seevastu, on minu tänasest argielust 25 km kaugusel asuval Viimsi tarel kokku 14 ja ilusal valgusküllasel põllumajal 11. Sisuliselt ei muuda tabel eriti midagi, sest kaalukamad miinused ja plussid on needsamad, mida niigi oma peas ja südames kaalun, milles kahtlen või millest unistan. Kui nad aga tabelis reas on, on lihtsam otsuseni jõuda, arvasin ma. Ja oli tegelikult küll.
Kõige kaalukam miinus, mis Viimsi kahjuks kõneleb, on lisaks mulle võõrale asukohale ülalpidamiskulud. Ülalpidamiskulud ei ole seal küll arutult kõrged – maja on hästi soojustatud, küttelahendused maja vanust arvestades pigem kaasaegsed ja nutikad ning arved üllatavalt madalad – aga võrreldes meie kodukandile lähedal asuva “unistuste majaga” (see on, nagu paljud teist kommenteerisid, tõesti ülimalt meielik kodu), millel on kõrge energiaklass ja mitmeid jätkusuutlikke ja säästlikke lahendusi, on kulud ikkagi suured. Et laenumakse on sama, tähendab see ikkagi suuremaid igakuiseid püsikulusid ja suuremad püsikulud on just see, mis mind enim hirmutab. Mitte, et me tänase seisuga end lõhki laenaks ja sente lugema peaks hakkama, aga you never know, mis tulevikus saab. Onju?
Samas: meil on suur pere. See oli valik, mille me ise teadlikult tegime. Meie püsikulud ei saagi olla samad, mis nad olid kuus või kolm aastat tagasi ja üha parema elujärje tagamine oma perele on miski, mille nimel me mõlemad H’ga töötame nii täna kui ka edaspidi. Me saame igaljuhul hakkama. Ma loodan…
Enne kui ma teile oma plusside ja miinuste tabelit näitan, tahan võtta hetke ja tänada teid, et te minuga kaasa mõelnud olete. Ja mitte ainult innustanud ja tunnustanud meie valikuid ühe või teise maja puhul, vaid ka meid erinevate nüansside peale oma kogemuste põhjal sügavamalt järgi mõtlema pannud ja seda ausalt, aga lugupidavalt. Mitmetuhandepealine nõukogu on ikkagi luksus, mida igaühel elus ei ole, ja ma tahan teid selle eest tänada! Iga pere vajadused ja harjumused on erinevad, aga see ei tähenda, et kõikvõimalike stsenaariumite oma peas läbi mängimine end ära ei tasuks.
Ma ei plaaninud tabelit originaalkujul siia üles laadida, aga mis siin ikka salata. Kõik punktid ei ole võrdselt kaalukad, ka ei kirjutanud ma iga punkti puhul lahti täpselt mida ma silmas pean ja miks see mu jaoks oluline on, nii et teile võib üldsegi tunduda, et mõni miinus kuulub plusspoolele või vastupidi. Aga siin on igatahes minu poolt- ja vastuargumendid emma-kumma kodu soetamisele:
Kodu nr 1 jääks sisuliselt ikkagi meie tänasesse kodukanti ja meie igapäevases logistikas ei muutuks mitte midagi. Lasteaed jääks samaks, kodutee jääks samaks, kaugus meile olulistest punktidest elus jääks sisuliselt samaks. Kolida oleks lühike maa ja minu igapäevane tööelu ja selle korraldamine ei muutuks keerulisemaks – vastupidi, mul oleks mugavam tööd teha, sest saaksin oma kontori. Kontori saaksin ka majas #2- seal lihtsalt suurema ja uhkema.
Kui me varem oleme alati rääkinud, et suuremale pinnale kolides peab maja kindlasti ühekorruseline, valgusküllane ja kõrgete lagedega oleme, siis Põllupealse Maja puhul ei olnud kaks korrust probleemiks. Lastetoad ja elutuba olid kõik esimesel korrusel – kogu elu toimuks seal. Ülemisele korrusele kuulusid vaid minu ja H magamistuba, kontor ja vannituba – sinna poleks lastel põhimõtteliselt üldse asja ja nii ei oleks ei trepist üles-alla jooksmine vajalik ega mänguasjad mööda elutuba laiali. Naiivitar…
Siseviimistluseks valitud materjalid ja detailid olid kõik kvaliteetsed ja imeilusad – täpselt niisugused, nagu mina oma koju valiksin. Puitparketid ja puitaknad, ilusad plaadid, võrratult ilus saun…
Mis mulle ei meeldinud, olid ülemise korruse tubade aknad – katuseviilu all asuvad toad olid küll üsna ruumikad, kuid aknaid otsaseinas vaid üks – valgusküllasusest oli asi kaugel. Tegelikult saab sinna paigaldada katuseaknad, mis on hiigelsuur pluss, aga põhimõtteliselt ei olnud selle ülemise korruse planeering mu lemmik. Samuti selgus, et pööninguosale, millele olime asjade hoiustamise osas lootnud, pääseb ligi ainult tillukesest luugist maja välisküljel ja ruum on oluliselt tillem, kui arvasime.
Need on muidugi kõik pigem väikesed miinused – maja ise oli tõesti avar ja mõnus ja “meie masti ilus”. Aed tõsiselt avar – nii avar, et mahutaks lisaks olemasolevale suurele maja ümbritsevale terrassile ka suure kasvuhoone, aiamaa, mängumaja… kõik jutud! Miinus, millest mul on raske mööda vaadata, on selle kodu asukoht.
praegune kodu igatahes alles jätta. 😀 Kohapeal olles ja hiiglaslikus aias ringi joostes oli jutt juba teine – seal võiks elada küll. Koju tagasi jõudes vaimustus rauges – nii väga ikkagi kolida ei soovitud.
Kodu #2 juures on nii plusse kui miinuseid rohkem, kuid (mulle endalegi üllatuseks) domineerivad plussid. Ja kui ma neid plusse seal loetlen, siis elukvaliteediplusse on tõesti rohkem. Asju, mis meile südames korda lähevad, on rohkem. Leivaahi, milles perele küpsetada – see on minu jaoks hiigelsuur väärtus, mis ei pruugi igaühe jaoks relatable olla, aga on minu jaoks ikkagi pigem täituv unistus ja ühtlasi ka hea praktiline lahendus igapäevaseks söögitegemiseks. Igatsen juba ammu võimalust haudepott ahju visata ja järgmisel päeval valminu, sooja ja võrratuna välja võtta. Kandvad viljapuud ja marjapõõsad – põhimõtteliselt on ju ploomid ja murelid ja sõstrad ja tikrid ja õunad igast puukoolist ja aianduskeskusest vabalt kättesaadavad, aga niisugused, mis juba esimesel suvel meid viljadega kostitavad? Absoluutne boonus ja kodusoojuse tekitaja minu jaoks. Aken köögi töötasapinna kohal, mis on minu jaoks alati olnud väike salaunistus. Puuküttega saun…
Need kõik on pisidetailid ja neid pisidetaile on veel – asju, mis teevad majast hea kodu. Aga peamised pooltargumendid selle maja puhul on praktilised. Garaaž, sahver ja garderoobid – tänasel päeval kulub meil igas kuus 50€ ainuüksi garaaži rendile (millest saaksime siis loobuda), sest hoiustame seal kõike, mis meie koju ei mahu – isegi batuudi, aiamööbli ja grilli viime talveks minema, lumelauavarustusest, raamatukastidest ja talveriietest rääkimata. Osa asju hoiustame H ema juures. Uues kodus ei oleks seda probleemi enam kunagi – lisaks (kütmata, aga soojapidavale) garaažile oleks meil pööning, sahver ja suured garderoobid iga magamistoa juures. See on meie jaoks NII. SUUR. BOONUS! Sest meid on palju. Ja ehkki me ei pea end mingisugusteks hoarderiteks, vastupidi, on meil üleriided ja kelgud ja jalgrattad (palju jalgrattaid…) ja Stigod ja lumelauad ja muud hobidega seonduvad asjad ja… ja palju nõusid. Siin olen valmis hoarderlust tunnistama – mul on progresseeruv lauanõufetiš.
Ja muidugi logistika. Miinusena küll Pirita tee ummikud (kui lapsi linna kooli ei paneks, vaid Viimsisse, poleks need üldse küsimus), kuid samas plussidena bussiliiklus, koolibuss kesklinna, balletistuudio Viimsi filiaal (praegu käib E kesklinnas ja I ilmselt tahab ka balletti minna), kino-restoran-veepark kodu lähedal… Meri… ehkki see ei ole täna minu kodukant, on see siiski hea kodukant.
Rääkida on veel palju – kummagi maja juurde kuuluvaid nüansse ja pilte, mis mulle nende ja meie tulevikuga seoses silme ette kerkivad, on lõputult. Ja muidugi rahaline pool. Kas naine, kes – ehkki ettevõtja – on põhimõtteliselt paberi peal oma palgatöötajast mehe ülalpeetav, saab nii suure laenu kaastaotleja olla? Kas pank üldse annab meile laenu ja kui, siis mis tingimustel?
Räägin teile kõigest jõudumööda. Sellest, mismoodi üks ülalpeetav üldse laenu taotleb ja missugune see protsess välja näeb, kui oled ettevõtja, aga töötasu endale vaid vajaduspõhiselt välja maksad. Aga seni ma kuulaks teie mõtteid: kumb maja teile minu plusside ja miinuste põhjal rohkem meeldib?
