Kui te möödunudaastast või tänavust VLOGMASi (loe: jõuluajal iga päev uus video) näinud olete, teate, et meie lastel käib iga päev külas päkapikk Mila. Et ma olen sotsiaalmeedias nähtud päkapikuaruteludes viimasel ajal palju issand-miks-peab-laps-iga-päev-midagi-saama-hoiakut kohanud, mõtlesin, et kirjutan täna meie päkapikutraditsioonist. Meie päkapikk on võrratu!
Kui ma ei eksi, tuli päkapikk Mila esimest korda juba siis kui Kroonprintsess kolmene oli. Meie Mila ei ole niisugune päkapikk, kes vaikselt mandariini sussi sisse poetaks ja salapäraselt vehkat teeks – ta on uudishimulik (peaaegu-kooliealine, nagu hiljuti selgus) päkapikutüdruk, kes armastab kirjutada. Nii jätab ta ühes üllatusega alati ka väikese (spetsiaalsele vanutatud kirjapaberile) kirja, kus kirjeldab oma igapäevasündmusi või küsib meie laste omade kohta.
Lisaks sellele, et Mila armastab kirjutada, on tal suur huvi ka mõistatuste vastu. Möödunud aastal vahetasidki Kroonprintsess ja Mila vastastikku mõistatusi. Näiteks võis Kroonprintsess Milale kirjutada:
“Taevas päikesed, paistavad meile väikesed”
ja Mila omakorda:
“Lilleõied juustes tal,
tiivad nagu liblikal.
Imesid teeb üks-kaks-kolm,
tema võlujõuga tolm.”
Nii tuleb teisel oma järgmises kirjas ära arvata, mis mõistatuse vastus on ja vahel võib elevil Mila sõbrale mõistatuse ära arvamise eest tavalisest edevama kingituse tuua. Ka tublide tegude eest premeerib tähelepanelik Mila lapsi tunnustuse ja kiidusõnadega. Karistaja Mila ei ole – ta teab, et tema tulematajätmine oleks suur pettumus ja kurbus laste jaoks. Kui lapsed aga halvasti käituvad, on Milal kombeks kirja teel aru pärida ja lapsi järele mõtlema panna, mis niisuguse olukorra tingis. Kõiksugu probleeme on Milal võime lahendada – näiteks on meid igal aastal külastanud Jõuluvana järgmisel aastal pensionile minemas. Teame seda tänu Mila kirjale, milles ta teatas, et ta kuulis niisugust kõlakat, aga detaile ei tea – ainult seda, et tema vanemad (ja kogu ülejäänud Korvatunturi) on sellest õudselt elevil. Vanemad on vahel õudselt imelikud, leidis Mila….
Nänni toob Mila harva – peaasjalikult leidub sussi seest niisugust kraami, mis ideaalselt hommikusööki täiendab, kiudainerikast ja toitvat. Pähklite ja seemnetega Kalevi batoone, Maiasmoka toorbatoone, Loodusväe toorbatoone ning kõrremahlajooke ja sekka kuu jooksul paar üllatusmuna. Viimased on iga korraga suurem nördimus, sest ehkki ma ostan neid peamiselt lapsepõlvenostalgiast, ei ole neist minu laste ajal kordagi leidunud nii toredaid tegelasi, nagu need, mida meie omal ajal kogusime. Mäletate? Nii kurb – ma ei saa aru, miks nad neid enam ei tooda….
Muidugi on Mila näinud videot, mille Maiasmokaga koostöös tegime ja teab, kui väga lapsed armastavad nende marju tumedas šokolaadis! Hehe, lapsed… mitte, et ema ei sööks vahel öösiti salaja varusid vähemaks…. Aga nali naljaks – kuigi need suhkrusisalduse poolest tavalistest kommidest kuigi palju ei erine (loe: maitsevad ilgelt hästi), sisaldavad need siiski pärismarju ja et ma olen suur harjumuste kujundamisse uskuja, tundub mulle, et pärismarjade eelistamine tervet Mendelejevi tabelit sisaldavatele želatiinikommidele on just see, mille ma lastele kodust kaasa tahan anda.
Et teie lapsed (mitte te ise laste eest salaja, onju, mkm) saaksid ka Maiasmoka marjamaiustusi nautida, loosin kõigi selle postituse kommenteerijate vahel välja KASTITÄIE neidsamu marju ja puuvilju šokolaadis.
Selleks kirjutage mulle, millised on teie kogemused/traditsioonid seoses päkapikkudega ning lisage ka, milline maius SIINSEST valikust teile kõige ahvatlevam näib. 🙂
Võitja loosin välja 15. detsembril!
Kuusealune kingikuhi aastal 2016
Minu pikaaegne unistus ja maailma kõige toredam jõulukink. Eriti rõõmus olen ma selle üle KUI palju me teda aasta jooksul kasutanud oleme. Igapäevaselt! Ta on täiesti asendamatuks saanud ja ma olen tema eest nii-nii tänulik. Pärast selle unistuse täitumist ei olegi mul vist ühtegi niisugust materiaalset asja, mida ma tõesti ihkaks ja kingiks saada sooviks. Mul tuli selle peale nüüd kohe kange tahtmine teha nimekiri asjadest, mida mulle päriselt võib jõuludeks kinkida ja mida ma tunnen, et saada tahan. Kas see oleks teile huvitav?
Kuusealune kingikuhi 2017
Nädal aega haigetena kodus vedelenud lapsed, kes igavusest juba mööda seinu üles ronimas olid, said täiesti uue hingamise (ja nende täieliku meeleheite pervel kõikuv ema samuti) ja terve päev oli juhendi järgi nokitsemise ja peenmotoorika arendamisega sisustatud.
Veits rahul.
Kuna meie pere koosneb totaalsetest jõulufanaatikutest, on esimese detsembri ootus juba pikemat aega päevakorras. Mitu päeva nüüd veel on? Kas Mila (meie ihupäkapikk) hakkab käima 1. detsembril või 1. advendil? Millal see juba on? Kas ikka päkapikud juba ei võiks tulla? Lund sajab, kas nüüd on jõulud? Kas NÜÜD tuleb jõuluvana? Ei ole lihtne see jõuluootus, tean ju omastki käest… Ja ega ta nüüd ülearu lihtsamaks ka ei läinud kui lisandus veel üks asi, mida pikisilmi oodata. 
Möödunud aastal oli meil esimest korda šokolaadikalender ja ehkki see oli ka väga armas ja tore Lindti karukestega asi, on see igahommikune kommisöömine ikkagi veits keeruline. Lapsed on veidi segaduses, sest nad justkui teavad, et magustoit käib pärast sööki ja siis need maiused pannakse kõrvale, unustatakse kapiservale, vahel süüakse hommikul kohe… ma ei tea. Ma ei ole päris kindel, et see peab justnimelt komm olema, mis iga päev luugi tagant välja tuleb. Võib-olla üle aasta? Samas ei ole ühtegi muud niisugust kalendriakna taha mahtuvat asja, mida ma oma majja lubada tahaksin. Aga klotse – ma kordan ennast – ei saa kunagi liiga palju olla! Igatahes on meil LEGO kalender vaid ühe korra varem olnud ja tookord saime me sealt lisaks uutele klotsidele ülipalju häid vidinaid, mida muidu komplektidega kaasa ei tule, aga mis rollimängudes igati ära kulunud on. Näiteks potte-panne-taldrikuid jms toredat. Ootan suure põnevusega selleaastaseid üllatusi! Ma ise eelistaksin tegelikult City kalendrit, sest seal on need klassikalised kollased mehikesed, mis minu meelest ägedamad ja rohkem “päris” on, aga tüdrukutele ma seda ideed maha müüa ei suudaks…
Virsik võttis esimesena ette LEGO Juniors hobusetallikomplekti ja minu suureks üllatuseks suutis ta selle algusest lõpuni juhendi järgi iseseisvalt kokku panna. Sellised murrangulised hetked arengus on minu meelest emaduse parim osa. Paneb ise komplekte kokku… minu suur inimene! Juniors on muidugi märkimisväärselt lihtsamini ja loogilisemalt kokkupandav ka kui “tavalised” LEGOd. Meie kolmesele igatahes ideaalne! Võite arvata kui rahul ta ise oma saavutuse üle oli…
Samal ajal kui suured õed oma komplektide kallal pusisid, sai pesamuna enda omadesse kaevuda. Stereotüüpilise poisslapsena on tema meelismäng muidugi bbbdddrrllllll autosõidu puristamine, ehitiste laiali lammutamine (“uaaaauuuu, kui ma siit sikutan, siis see annab järele ja ühest saab kaks!”) ja natukene ka klotside loopimine. Lisaks lammutamisele käivad muidugi vilkad motoorikaharjutused LEGOde omavahel kokku panemiseks, aga üsna ruttu päädivad need püüded klotside raevuka kolkimise ja lõpuks üle toa heitmisega. Mjah, noh!
Rapib taamal keskendunult klotsikakaduud juppideks…
Komplektide kokkupanemise tuhin kestis hiliste öötundideni välja. Ma ei ole küll suurem asi rollimänguema (printsessimängud on rohkem H värk), aga LEGOsid võiksin ma lapsega juhendi järgi kokku panna kasvõi lõpmatuseni. Nii tore koostööharjutus ja mõnus võimalus koos aega veeta nii, et kummalgi pole igav ja kumbki ei sügele minema muid asju tegema. Kvaliteetaeg!
Kui uhke ja ülidetailne ehitis lõpuks valmis saab, algab parim osa – mänguaeg! Fantaasia lastakse valla ja kui eemalt kõrvu teritada, võib kuulda muljetavaldavalt põnevaid stsenaariume ja sisukaid dialooge Friends tüdrukute vahel.
Kui ma õigesti mäletan, oli mul kunagi üks LEGO politseijaoskond, millel oli samasugune garaažiuks. Udupeen, ma ütlen! Tahaks LEGO-insenerile töövarjuks minna, et näha, milline see tööprotsess välja näeb. Muljetavaldav on, kuidas vahepeal tundub, et paned täiesti suvalisi klotse täiesti suvalisse kohta ja ühtäkki oled kokku pannud elutruu grilli, porgandipeenra, hamstripuuri ja vinge garaaži. Rääkimata uhketest autodest ja villadest, mis lehekülg lehekülje haaval juhendi järgi kerkivad. Sellise komplekti ja juhendi koostamine – dream job ju?
Igatahes näitangi teile seekordses vlogis, mismoodi me oma päeva mägedes veetsime. Muidugi hakkas kõrgemale mäkke jõudes hirmsasti vihma ja rahet sadama, müristama ning välku lööma, nii et mingit erilist matka me ette võtta ei saanud (ega soovinud :D), aga juba sõit ise oli tohutu elamus – eriti äikesepilve sees ja nende vaadete keskel.
Kui me mägedes trippimise lõpetanud olime ja nälg näpistama hakkas, otsustasime tagasiteele asuda ja mõnes ettejuhtuvas kohas söögipeatuse teha. Sattusime Troodose mäe jalamil, 660 m kõrgusel asuvasse Kakopetria külla, parkisime autod ära ning üritasime tunde järgi kohalike tavernade seast parima välja valida.
Küprose mägikülakesed on väga idüllilised. Osad on segasummasuvilased ka (ja oma kaootilisuses ka hästi erilised ja ägedad – küproslaste carebox on täiesti tühi, mis hoovis lebavat träni puudutab, neid mingisugune “naabrist parem” mentaliteet juba ei kõiguta). Tilluke 1500 püsielanikuga Kakopetria oli aga tõesti imeilus ja tundus täpselt niisugune koht olevat, kust autentset ja ülimaitsvat Küprose toitu maitsta saada võiks. Päris nii aga ei läinud – toiduga ei jäänud meist keegi rahule. Peale minu!
Sest minul oli oidu oma lemmiktoitu tellida – halloumit värske tomati ja pitaga! Oi arrrrrrrrrrmas jumal kui imeline on magus tomat täiuslikult karamelliseks praetud soolase halloumiga. Saia vahel! Ma valetaksin endale ja teile kui ei tunnistaks ausalt, et Küprosele reisimine minu jaoks just halloumi tõttu ekstra eriline oli. Minu ja halloumi kirglik suhe on kestnud aastaid ja sügantliigutav oli tema juurte juures ära käia. Ja s*taks juustu süüa…
Ma ei telli oma lastele restoranis pea kunagi joogiks midagi muud kui vett. Välja arvatud juhul kui menüüs on värskelt pressitud mahl, aga Eestis seda luksust igalpool ei pakuta. Küprosel saab värskelt pressitud mahla aga igas restoranis, kohvikus, jäätiseputkas… ja see on IMELINE!
Kõiksugu imelisi tervisejooke pakutakse seal Küprosemaal. Pmst smuuti!
Kakopetria küla on ehitatud kahe jõe, Gargotise ja Garilise kallastele, mis küla keskel kokku saavad ja Klariose jõe moodustavad. Klarios ei ole just eriti… klaarios, vaid pigem supermudane, aga vaade sellele restorani rõdult oli päris äge. Virsik kinnitas, et seal elavad krokodillid.
Kui me tagasiteele asusime, oli õues juba pimedaks minemaks ja mägede taha loojuv päike suisa sundis pildistamispeatust tegema.
Sõitsime koju tagasi (suuuuuuuure) Limassoli ringiga, et saaksime selle kauni linnakese jahisadamas ühed jäätised pintslisse panna ja autosõidust kangeid koibi sirutada. Jäätisevalik gelatoputkas oli taaskord tohutu ja pirakas pallijäätis maksis umbes euro. Paradiis, ma ütlen!
No ja siis avastati sadama purskkaevud ja ülejäänu on ajalugu. Autosse tagasi jõudes polnud laste ihul kuiva ruutmillimeetritki, nii et paradoksaalsel kombel tuli autos riietest väljuda ja hoopis trikood selga tõmmata. Mis seal ikka – vähemalt oli inimestel lõbus. 😀
Kes jaanuaris #Kogumispäevikuga ei liitu ja 
Et mõte tööpäeva lõpus tähtsate teemadega kaasas käia jaksaks, kostitas Kati kõiki rahakoolijütse kohvi, tee, smuutide ja maiustustega. Ja märkmikud saime ka! Nagu päris. 😀
Kati, nagu ikka, panemas kõigile kuulajatele südamele, et eestlased ei säästa piisavalt. Working on it, Kati! 
Pinginaabrid Sally ja Kirke. Megalõbus oli!
Olin kolmapäeval poes tööl, sõitsin õhtul panka teadmisi omandama ning sealt 
Veetsime eilse õhtu piffidega koos Kukupesas tööd tehes ja teineteise lollide naljade üle naerda karjudes. Tegin meile õhtusöögiks kaasa (teadsin, et keegi pole niikuinii süüa jõudnud ja muidu läheb jälle kollektiivseks kebabiõgimiseks) suure pajatäie kanapastat ja küpsetasin šokoladikoogi, korkisime lahti ühe Ecussoni ja panime hullu. Ainuüksi eile sai välja trükitud 95 Itella pakikaarti ja lõppu ei paista. Kui te tahate näha, mida need inimesed OMETI nii väga sealt e-poest siis tellivad, vaadake Kukupesa isadepäeva tootevalikut 
Enam-vähem esimese asjana pisut kõrgemale jõudes tervitas meid keset teed niisugune vaatepilt. Kitsed! Kitsed on niisamagi ühed kõige kihvtimad loomad maailmas ja et nad sedasi suure kambaga tee ääres ja peal ringi töllerdasid… mega!
Tegime nende juures pika peatuse ja imetlesime neid. Kuidas nad puude otsast lehti sõid ja nende otsas ronisid (ee vabandust, aga ma pole oma kahe jala pealgi nii graatsiline nagu need oma nelja sõraga? Kukuks kohe kolinal alla kui puuokstel niisuguseid jõu- ja ilunumbreid harrastaks? Wat?), kuidas kõik kitsekesed ontlikult 
Kitsekesi ei paistnud meie (ega teiste mööduvate autode) kohalolek eriti häirivat – ilmselgelt on nad inimestega harjunud. Selle vastu polnud neil ka midagi, et me neid aupaklikult distantsi hoides jälgisime. Üks väärikas isaloom tuli lõpuks päris meie juurde ja andis sõraga märku, et meil on aeg lahkuda. Nagu ma Lotte filmi vaadates õppinud olen: ükski viisakas loom ei jää külla liiga kauaks…
Oi, kuidas mulle mägedes meeldib. Vaated on täiesti hingematvad, silmapiiril sulab taevas merega üheks ja reaalsustaju tahab ära kaduda. Nii ilus!
Oih, hakkasin mäest alla kukkuma!
Ah, ei midagi, kõik korras, take my picture!
Kõige naljakamad poosid ja ilmed on tal! Nii hullult armas inimene…
Ilus ja asjalik inimene, käis oma isikliku digikaga ja pildistas terve hulga ilusaid hetki üles. Ma ei taha, et ta veel nutimaailma sukelduks, nii et oma telefoni jaoks on veel minu arvates vara, aga pildistama õppida on küll tagumine aeg. Ja tal tuleb see jumala hästi välja! Teen kindlasti tema reisipiltidest ka postituse.
Lihtsalt sõitsime ja sõitsime mägede vahel ringi ja tegime peatusi seal, kusiganes midagi huvitavat silma jäi. Nii lahe oli lastele näidata, kuidas kõik need erinevad viljad, mida e-toidupood meile kilekotis ukse taha tassib, päriselt looduses kasvavad. Ma arvan, et see oli nii minu kui laste lemmikosa selle reisi juures. Viimased smuugeldasid sidruneid ja granaatõunu omaenda väikestes kohvrites koju kaasagi. Viinamarjad sel pildil olid küll kõrge piirdeaia ja okastraadiga piiratud, aga hiljem saime ühelt viinamarjapõllult (kus saagikoristus ilmselgelt juba tehtud oli ja mõned üksikud poolkäärinud kobarad veel alles) ühe väikese kobara proovimiseks ikkagi näpatud ka. Õudsed varganäod, ma tean, aga… so worth it…
Kaktuseviljad kasvasid appppsaluutselt igalpool ja nägid nii võrratult kaunid ja ahvatlevad välja. Nende korjamine ja kodus koorida üritamine? Viga. Suuuuur viga. Need väikesed tõprad on TÕSISELT okkalised ja need okkad satuvad lisaks kätele ka kõikvõimalikesse õnarustesse (H’l sattus näiteks terve hulk suhu), kust nad siis tükk aega lahkuda ei plaani. Rõve. Aga ikkagi nii tore kogemus. 😀
Ma ei tea, kas ma olen seda teile varem maininud, aga granaatõun on mu vaieldamatu lemmikpuuvili maailmas. Sattuda oktoobrikuus paradiisi, kus neid lihtsalt IGALPOOL kasvab nii, et puude oksad neist lookas on, nii, et need puu otsas plahvatavad, sest nii mahlased ja küpsed on… ma püüan siin veits superlatiividega koonerdada, tõesti püüan, aga raske on. 😀
Ja kogu see õieilu, mida kõik kohad täis on – üks puhmas ilusam ja värvilisem kui teine – mõjub oktoobrikuus väga kosutavalt. Mitte, et meil siin poleks tol ajal ka väga värviline olnud, oli küll, aga no… aeh. :’)
Sihitult ringi uidates sattusime lõpuks kõige sürrimasse kohta, kuhu ma eales sihitult uidates sattunud olen. Ühte mägikülakesse sisse sõites avastasime kaljuserval asuva kivisillutisega platsi, mille keskel asus imeilus lumivalge kabel. Seda ümbritsev valgus oli kuidagi müstiline, see asukoht nii ebamaine ja kõigele krooniks hakkas sinna jõudes kolinal rahet sadama. Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna…
Hiljem avastasime, et olime jõudnud Kathikasesse, püha 
Kabeli kõrvalaias kasvasid viigipuud ja muidugi granaatõunad. Ma loodan, et Onuphrius mulle seda pattu pahaks ei pane… Igatahes põgenesime me rahesaju (pildilt näha ka) eest autosse tagasi ja sõitsime kodupoole tagasi.
Vaade ülevalt alla rannikule. Ei saa aru kus taevas lõppeb ja meri algab…
“Tee minust ka üks pilt, muidu mind polegi ühegi pildi peal ja keegi ei usu, et ma ka reisil olin!” Kitli ostsin reisilesõitmise päeval Lindexi allahindluselt ja see oli reisi ajal ja on edaspidi mu lemmikkittel maailmas. Suurepärane riideese!
Kui keskkonsoolis pole peotäit näpatud puuvilju, pole päev korda läinud… 😀
Õhtul koju jõudes panin Bolognesepaja tulele ja lõpetasime päeva kõik koos õhtust süües. Selles mõttes on jällegi oma “kodul” hotelli ees eelis – õhtusöögiaeg on siis kui sina tahad, et õhtusöögiaeg oleks ja seiklustelt koju naastes ei pea ülearu kiirustama. Sellised ringitöllerdamise päevad olid mu lemmikud ja ma tegelikult tahaks Küprosele justnimelt selleks tagasi minna. Võib-olla ööbidagi rohkemates erinevates, veidi eksootilisemates ja… suvalisemates kohtades, jätta mõned päevad täielikult juhuse hooleks ja vaadata, mis teele ette satub.
Ehkki me kõik alguses pisut muretsesime, et ohtlik kombinatsioon lapsed + bassein ja nende villa välialal valvamine meil üle jõu käib, oli see õnneks asjata. Niikuinii viibisime ise ka enamuse ajast õues ja seda momenti, et lapsed tahaks õues olla ja meie mitte, vist ei tekkinudki. Minu jaoks oli tegelikult algusest peale hästi oluline, et villa koos oma basseiniga oleks, sest meil on laste asemel kalad. Ja see õigustas ennast ka igati, sest nad muud ei teinudki, kui elasid vees. Ei mingit kiunumist, et igav on, lähme kuskile, teeme midagi, mäu-mäu-mäu – meie saime basseini ääres/sees lösutada ja nemad oma kalaasju ajada. Ideaalne puhkus nii meie kui laste jaoks!
Villa ise oli meie peredele ideaalne. Kummalgi korrusel asus kaks magamistuba – üks suure voodiga ja teine kahe üheinimesevoodiga. Nii elasimegi me eraldi korrustel, meie all ja Rajud üleval. Iga toa juures oli ka WC ja pesemisvõimalus (meie laste toas oli maja ainus vann, mida nad küll vist kordagi sihtotstarbeliselt ei kasutanud) ning mahukad riidekapid kõigi asjade lahti pakkimiseks. Meie tuba oli ainus, millel riidekappi polnud, küll aga saime kasutada mahukat kummutit ja stanget. Lisaluksusena olid Väikevenna jaoks paigutatud reisivoodi ning söögitool, mis meie elu palju lihtsamaks tegid. Ja muidugi olid kõigis tubades ka kliimaseadmed, et öid kergem mööda saata oleks. Tekkide asemel olid voodilinad, sest tekke Küprosel ka oktoobrikuus vaja ei lähe.
Maja sisustus oli tagasihoidlik, aga armas ning puhtus rahuldav. Siin-seal oli küll ämblikuvõrke ja lähemal vaatlusel võinuks teravam silm võib-olla koristaja töökvaliteedi üle pisut nuriseda, aga üldpilt oli mõnus. Basseini käidi meie sealoldud aja jooksul mitmeid kordi puhastamas ning vahepeal saabus aednik lehepuhuriga, et hoov lilleõitest puhtaks teha. Koristajat kahe nädala jooksul kordagi ei käinud, ehkki tegelikult võib-olla oleks võinud. Majas oli küll pesumasin ning lisaks ka toake sildiga “staf room”, kust vajadusel endale rätikuid ja linu juurde hankida saime, aga kuna periood oli nii pikk ja tasu kopsakas, oleks võinud koristaja korragi käia. Sisustus oli villal tagasihoidlik, aga armas ning kõik vajalik kaks nädalat eluspüsimiseks ja söögitegemiseks oli olemas. Et Küpros Ühendkuningriigist alles 1960. aastal iseseisvus, päris saareriik brittidelt lisaks vasakpoolsele liiklusele ka nendemoodi elektripistikud. Meile olid küll adapterid jäetud, kuid vahepeal oli ikka jebimist küll, et kõigile seadmetele õiges pesas koht leiduks. Nii et võib-olla võtaksin järgmine kord ühe niisuguse adapteri kaasa ka. 🙂
Meie kodutänav oli ilus, puhas ja rahulik. Kõiki krunte piiravad kõrged ja tihedad hekid, nii et elu villades on väga privaatne ja mõnus. Meie hoovis kasvasid lisaks kaunitele sukulentidele ja lopsakatele õitsevatele põõsastele ka datlipalmid (mmm… värsked datlid…), mandariinipuud, sidrunipuu ja viigipuud. Oi kui hea oli söögitegemise jaoks ja jookide sisse aiast värskeid maitsvaid sidruneid noppida! Kirjeldamatu mõnu…
Nagu kokku lepitud sai, tegin kõik söögid mina. Üldse ei põdenud, et ei viitsi või tüdinen ära ja nii ei läinud ka. Lebo ots! Esimeseks hommikusöögiks pakkusime endale singi-juustu sepikuvõikusid, munavõid ja puuviljasalatit, mille hosti poolt kappi varutud toidust valmistasin. Jõudsime ju täitsa öösel, mistõttu end selle vähesegagi varustada palusime. Väga mõnus oli öösel saabuda ja teada, et hommikuks kõik olemas on. Veel üks Airbnb paljudest eelistest!
Esimesed päevad veetsimegi aklimatiseerudes, asju lahti pakkides, basseini ääres vedeledes ja vees sulistades. Olime juba varemalt kokku leppinud, et iga päev saartmööda ringi tuuseldama ei hakka, vaid pakume endale puhkamise võimalust ka. Mulle tundub, et leidsime lõpuks üsna hea tasakaalu turistinduse ja vedelemise vahel. Aega oleks lihtsalt võinud rohkem olla!
Leia pildilt Kroonprintsess… 😛
Basseinimadratsid ja pall olid kohapeal juba olemas, rõngad võtsime lastele ise kodust kaasa. Väikevennale ostsin teisel päeval flamingokujulise titerõnga, sest tema isikliku asukohta polnud enne reisile sõitmist võimalik tuvastada, kuid uus asi hukkus juba esimesel kasutuskorral. Saime selle poodi tagasi viia ning leidsime talle asemele tavalise kollase titerõnga. Hinnavahe kompenseerimiseks valisime juurde veel ühe flamingorõnga. See on sädelev ja kuldsete detailidega ning sai Virsikule kohe väga armsaks. Ta pani oma uuele flamingorõngale nime ka.
Esimese lõunasöögi materjali hankisime naabrimehega kohalikku supermarketisse Philipposesse jalutades. Mul oli tegelikult plaanis koduteel silma jäänud dönerkebabiurgast väisata, aga pidin enda suureks kurvastuseks avastama, et nurgapealne kebabiparadiis oli igaveseks suletud. Nuuuuux. Kõndisime siis hoopis poodi ja ostsime hunniku halloumit, pastat, Kreeka jogurtit, kana ja… veini. Sõime halloumi, kana ja tzatzikiga pastasalatit. Edaspidi tegime nii nagu koduski – käisime korra poes ning ostsime terve hunniku asju, et iga päev hullult pead vaevama ei peaks, mida süüa teha ja päevakava selle järgi planeerima, millal poes käia vaja on. Minu meelest sujus meil selle üheksasuulise suurpere toitmine väga sujuvalt ja viperusteta ning ka kulu ei olnud röögatu. Hinnad Küprosel on umbes samad, mis meil Eestis, pigem odavamadki. Esiteks on värske ja kvaliteetse tooraine valik midagi hoopis muud ning just see värske ja ülikvaliteetne tooraine on seal võrreldes Eestiga supersoodne. Ja mis kõige kummalisem ning ootamatum – alkohol on kohalikes poodides rämedalt odav. Ulmeodavate veinide proovimine kujunes natukene nagu spordialaks ja nii sai ära proovitud näiteks 0,99€ maksnud Lambrusco ja Prosecco. Ütlen ausalt, ei olnud just tipptasemel kvaliteetvahuveinid, aga ei olnud ka joodamatu peet, vaid täiesti aus keskmine viie-kuueeurone lauavein. Alla euro! Ulmevaldkond!
Mis kohaliku peatänava vahetus läheduses elamise juures eriti vinge oli, oli muidugi õhtune jalutuskäik gelatoputka juurde. Tohutu valik imemaitsvaid jäätiseid, sealhulgas minu ja Virsiku lemmik – põski krimpsutõmbavalt hapu sidrunisorbett. Ja värskelt pressitud mahlad. Võrratu!