2015. aasta jaanuaris pakitud haiglakott
Mul on nüüd kolmanda haiglakoti pakkimise aeg käes (võiks öelda, et tagumine aeg – täna on 36 + 4, Virsiku sünnini oleks jäänud vaid kolm päeva…) ja eelmise haiglakoti pakkimise postitust lugedes taipan, et mul on alles nüüd, viimaks, kolmandaks ringiks kujunenud mingisugune kindel arusaam sellest, mis minu meelest on vajalik ja mis mitte.
Hügieenitarbed ja nahahooldustooted
Hakkasin selle peale mõtlema eile kui kurnatud kere ja halva tuju sauna lõõgastuma viisin ja sealt puhta, hästi lõhnava ja 100% rahulolevana väljusin. Ma polnud selleks ammu aega võtnud ja nii-nii hea oli end pärast eukalüptileili korralikult mee ja soolaga koorida, endale lemmik-juuksemaski pähe ja looduslikku Maroko savi näkku määrida ja kere oliivõlist, eukalüpti eeterlikust õlist ning soolast koosneva musta seebiga puhtaks pesta. Nagu päris oma Türgi saun – korralik aroomiteraapia ja sellele järgnev miljoni dollari enesetunne. 🙂
Allurebeauty.ee’lt blogikingituseks saadud KAÉ must seep ja Maroko savipulber – minu kui värske saunasõbra (sest mul enne polnud ja võõras saunas ei saa ju niiviisi mugavalt koorida-pesta-mäkerdada nagu oma kodus oma kõige mõnusamate nahahooldustoodetega) lemmikud!
Sauna, savi ja musta seepi ma ilmselgelt sünnitusmajja kaasa ei võta, aga oma väikese pesurituaali plaanin perepalatis maha pidada küll. Kui ma esimese sünnituse ajal selle peale üldse mõelnud polnud, olin Virsikut sünnitama minnes kaasa pakkinud oma lemmikšampooni ja -palsami (minisuuruses), näohooldusvahendid, minisuuruses kreemikesed, huulepalsami (seda läheb kindlasti vaja, sest see suur uhhuutamine ja lõõtsutamine teeb huuled hirmus kuivaks) jm. See oli parim otsus! Virsik sündis hommikul kell üheksa ja kui me veidi aega sünnitustoas kosunud, tukkunud ja imetamisega algust teinud olime, suundusime perepalatisse, kus pisike Virsik praktiliselt kohe sügavasse ma-just-sündisin-laske-mul-sellest-raskest-kogemusest-paar-tundi-puhata-unne vajus. Mida tegin mina? Läksin duši alla, pesin endalt vere ja muu kleepuva, šampoonitasin ja panin palsamit, koorisin näo ja küürisin hambad, kreemitasin ja panin selga riidekapist (sest pakkisime kodususe huvides kõik meie asjad lahti ja panime kotid jalust ära) võetud puhtad ja imemugavad riided ja viskasin puhta ja värskena oma võrratult nohiseva ja hästilõhnava vastsündinu kõrvale pikali. Ma tundsin ennast nende protseduuride järel nii hästi, värske ja õnnelikuna ja ka seekord ei kavatse ma oma lemmikuid hügieenitarbeid koju jätta, et end haigla seebiga pesta. No sir! See kogemus oli selleks liiga mõnus ja nauditav. 🙂
Mugav aluspesu ja head riided
Haiglakitlid on minu meelest küll armsad ja praktilised (st. minu suust te mingit iroonilist vingumist haiglakitli “seksikuse” kohta ei kuule), aga mulle pigem üldse ei meeldi ka kodus lohvakates riietes ringi hõljuda – ma ei tunne end sedasi mugavalt. Mulle meeldivad kõige rohkem ilusad pehmest materjalist pidžaamapüksid, hästi (ümber) istuvad puuvillased retuusid ja pluusid jms. Kui tavaliselt ostetakse lastele spetsiaalne kojutoomiskomplekt riideid, soovitaks mina ka värskel emal end premeerida (või kellelgi talle enne sünnitust kinkida) ilusa ja mugava haiglas viibimise komplektiga – imepehme pidžaama vm. Mina näiteks mõtlen küll, et käin uuel nädalal Women’Secretis (seal hea mugava pesu ja pidžaamade valik) ja soetan endale midagi täiesti tutikat ja ilusat, mida kohe pärast sünnitust mõnus selga tõmmata on. Kui ei näe vajadust osta, tasub lihtsalt võtta kaasa oma kõige lemmikumad ja mugavamad koduriided, mida pärast pesus käimist selga tõmmata. Ja kui ma esimese lapse sünniks imetamisrinnahoidjaid soetanud polnud ja võimalikult pikalt ilma läbi ajada püüdsin, olen seekord targem ja panen need esimese asjana kotti. Noh, okei – mul ei ole neid veel, aga ausõna lähen ja ostan. 🙂 Loll on see, kes oma piimast tilkuvad rinnad tugikaartega tavarinnahoidjasse pressib ja siis neid sealt iga viie minuti tagant kuidagi kätte saada üritab. Elu vastsündinuga on niigi varasemast pisut keerulisem ja väsitavam – kergesti avatava ja hästi istuva rinnahoidja olulisust ei tasu alahinnata ja sedasi oma elu mõttetult keeruliseks elada. Püksikuid asendavad esimesel kahel päeval muidugi võrkpüksid ja hiigelside – minu meelest on see selle tohutu verejooksu puhul ülimugav, hügieeniline ja hea lahendus. Aga kui ma peaksin seekord jälle neli päeva sünnitusmajas veetma, võtan igatahes kaasa ka oma kõige mugavamad õmblusteta aluspüksid.
Bluetooth-kõlar
Vaatasin, et eelmise haiglakotipostituse kommentaarides oli lugeja soovitanud mul väike juhtmevaba kõlar soetada ja see on mul nüüd olemas. Ma ei ole kindel, kas ma tahan sealt midagi kuulata (ma ei mäleta, kas ma Virsikut sünnitades kuulasin muusikat või ei, aga mingi mälestus mingitest Youtube’i lõõgastus-playlistidest nagu oleks), aga igaks juhuks panen laadima ja viskan kotti!
Fotokraam
Pagan, ma olin nii kindel, et lasen kolmandat sünnitust pildistada, aga nüüd on see tunne haihtunud nagu tina tuhka. Raudselt pärast kahetsen, aga mis teha. Hilja ka juba! Võtan siis kaasa fotoaparaadi (võib-olla ka Legriakese) ja loodan, et H’l mahti on mulle ka mõni mälestus sellest erakordsest sündmusest fotodele jäädvustada…
Midagi söödavat tugiisikule
Minu puhul algab sünnitus enamasti sellega (vabandan viisakalt kui too much information, aga te tulite siia sünnituse, mitte vikerkaarte ja ükssarvikute kohta lugema), et kere tühjendab kogu soolestiku tilgatumaks ja mina ausalt öeldes pärast seda eriti süüa ei taha ega julge. Ma ei mäleta, et ma oleksin oma esimese kahe sünnituse jooksul kordagi midagigi söönud. Küll aga meenub mulle Andra sünnituse kõrval piltniku ja lisa-tugiisikuna viibimisest (ja tal ei olnud pikk sünnitus!), et mingisugune väike snäkk oleks kaasas võinud olla küll. Ma ei osanud selle peale oma esimese kahe sünnituse eel mõelda, sest toit oli viimane asi mu mõtteis, aga juhuks kui H’l või mul peaks nälg peale tulema, oleks ikka marukena küll kui midagi kohemaid põske pista oleks. Mulle näiteks hirmsasti maitsevad Eat Naturali Darker Chocolate batoonid, nii et ilmselt ma kahman neid kotti. Hea endalgi pärast sünnitust perepalatis krõbistada. Ja veel võiks olla mõnus käepärane veepudel, mida koridoris asuvas veeautomaadis täita!
Toidust veel: mina pole kahe esimese sünnituse järel ampsugi haiglatoitu söönud ega plaani seda ka sel korral teha. Kui varemalt olen ikkagi pisut piinlikkust tundnud (mitte pere, aga haigla personali ja… elu ees üleüldiselt), et seesugune vingunina ja pirtsp*rse olen, siis sel korral ei kavatse ma kehvast toidust keeldudes isegi teist nägu teha. Ma ei söö liimi tekstuuri, värvi ja toitainesisaldusega eineid ka muul ajal ja kohe päris kindlasti ei plaani ma sellega algust teha, kui mu keha on just teinud ära suure elutöö ja väärib värsket ning kvaliteetset kütust. Nii esimest kui teist last sünnitates tõid ämm ja H mulle näiteks Olümpia hotelli Boulevard kohvikust erinevaid salateid – mu lemmiktoitu. Palju köögivilju, krõmpsuva tekstuuriga salatit, mahlast kana ja head juustu. Ma arvan, et kui on üks kord kui naisel on õigus nõuda endale kasvõi teisest linna otsast tema kõige lemmikumat einet, on selleks sünnitusjärgne periood. Ja no tänapäeval on selleks ka kullerteenus leiutatud, eksole. Wolti, Mychefi vm taolise teenusepakkuja kinkekaart/krediit on minu meelest hästi armas ja tore katsikukingiidee sõpradele ja lähedastele – meil pole sellest eriti kasu, sest meie kodukanti ei too ükski kuller söödavat toitu, aga teie võite hüva nõu kõrva taha panna ikka. 🙂
Üks perepalatiõhtusöök aastast 2015
Beebile
Et ma ei tea, millal see beebi sünnib, ei ole mul ka õrna aimugi, mida talle kaasa pakkida. Kui ta sünnib 2,5 kg kaaluvana, on harilikud vastsündinumähkmed talle liiga suured, nii et ilmselt kasutame esialgu ikkagi haigla omi. Mõned tibatillukesed riided on talle olemas, ilmselt ostan Lindexist (sest neil päris kindlasti on s. 44 riideid) komplektikese juurde. Mul pole varem ühtegi niisugust olnud – kas augustibeebi tuuakse koju toariietes (toakombes) või peaks tal veel midagi seljas olema? Ei pea ju? Mulle tundub, et beebile nagu ei peagi üldse midagi peale turvahälli (mis on meil Virsiku ajast alles ja läheb uuesti käiku) ja ühe satsi riiete sünnitusmajja kaasa pakkima… Veidi on ikka naljakas, kuidas inimene saab oma kolmanda lapse, aga tunne on selline, nagu poleks ühtainsamatki beebit kunagi ilmale toonud, süles hoidnud ega üles kasvatanud. 😀
Kokkuvõtteks tahangi öelda, et minu meelest on oluline haiglasse minekuks valmistudes mõelda sellele, kuidas ka iseenda olemine võimalikult meeldivaks ja mugavaks teha. Minu jaoks on küll sünnitusjärgne taastumine pigem kiire ja kerge olnud, aga hall, väsinud ja hõre on ju olla ikka. Minu puhul aitab ka näiteks haiguste ajal üks korralik pesu, mõnusad riided ja hea söök enesetunnet märkimisväärselt parandada ning sünnitus ei ole erand. Lapsukesele on olulised võimalikult rahuliku ja puhanud emme lähedus, rind ja kuiv mähe – need on tal sünnitusmajas igaljuhul olemas. Igasugune küünekääride, kojutoomiskomplektide, beebitekkide ja muu säärase kaasa pakkimine on küll armas viis pisikodanikku siia ilma tervitada, aga minu jaoks on kõige olulisem nende võrratute esimeste elupäevade juures ikkagi see teineteisega tutvumine ja perepalatis valitsev… tunne. Mis võiks olla võimalikult kodune ja mugav. 🙂
Meil oli täna üks hästi-hästi laupäevane laupäev kodus. Alustasime päeva hiigellaari keefiripannkookidega, mille juurde tegime (Virsik ja H tegid, tegelikult) kohupiimast ja vahukoorest kreemi, millele omakorda kuhjasime maasika toormoosi. No mis nädalavahetus see muidu on, eksju? Ehkki Virsik teatas muidugi, et tema lemmikhommikusöök on päris kindlasti omlett, nii et homme on ilmselgelt hommikusöögitoimkonnas hoopis omletiboss H…
Igatahes oli meil 
Minu tänase päeva suurim saavutus oli seega kogu bande ära toitmine (tegin kookospiimaga kanakarrit jasmiiniriisiga – köögiviljad püreerisin igaks juhuks kastme sisse, sest laua taga oli köögiviljaskeptikuid) – elus hoidsid nad end ise. Kuna köögilaua tagant avaneb vaade pea kogu aiale, saime meie Agnesega enamuse ajast lihtsalt köögilaua taga pläkutada ja värsket piparmündi-melissiteed juua. Muffineid tegin ka – 
Harv hetk kui nad kõik korraga ühes kohas paigal olid ja umbes veerand tundi multikaid vaatasid. “Hirmsat Henrit” ja “Heidit” Telia lastenurgast. Viimane on Kroonprintsessi isiklik seebikas (mägedest pärit, orvuks jäänud vaeslaps rikkas peres – vana hea), mida ta igal võimalusel jälle edasi vaatab. See on nii armas. 😀 Igatahes oli selline väga elav ja intensiivne päev, mis oli ühtviisi hea hingeakutoide ja teisalt jällegi parasjagu kurnav. Kui õhtul korraks diivanile vajusin, et uue nädala eCoop ära teha, ei tahtnud tagumik sealt hetked hiljem enam hästi tõusta. Aga tõesti oli nii-nii-nii mõnus ja tore. Aitäh kõigile asjaosalistele!
Mul oli stressitase veel paar tundi tagasi umbes viis tuhat, sest ma üritasin Bugabood ära osta ja maksmine osutuks täielikuks peavaluks. Lõpuks sain vist välismakse ilusti tehtud ja kõik joonde, aga korraks oli arvuti vastu seina viskamise tunne küll. Ma tean, et kui ma seda toredat ja praktilist asja kasutama saan hakata, olen selle üle õnnelik ja tänulik (juba täna olen muidugi tänulik 350€ allahindluse eest), aga praegu valmistas see suur ostmine hoopis tuska, stressi ja peavalu. Aga kõik see oli mul äärepealt meelest läinud, sest olen nüüdseks täielik zenmaster – käisin üle pika aja saunas, viskasin eukalüptileili, koorisin, õlitasin ja joon nüüd jääkülma naturaalset mulliga pirnimahla. Tubane robotike lõpetas oma täna viienda ringi (nii ta läheb kui maja lapsi täis on) mööda põrandaid, kõik on korras, puhas ja vaikne. Need, kes ülemisel pildil (mis on eile õhtul samal ajal või hiljemgi tehtud) rongimängu mängivad, magavad juba teist tundi õndsate und – lõunauni jäi neil täna külalisi võõrustades vahele. Rongikomplekt ja võimalused raudteede ehitamiseks on meil nüüd, muide, muljetavaldavad. Esimese kotitäie juppe saime peresõpradelt, kelle tütreke neist juba välja kasvanud on, aga igaks juhuks ikkagi rõhutas, et neid meile vaid laenab. 😀 Siis tõi minu emme meile veel kaks karbikest IKEAst juurde (sest ma lugesin, et nende tootmine lõpetatakse) ja eile märkasin Nõmmekate Facebooki grupis kuulutust, et ära on anda veel hulk sama komplekti rööpaid ja muud. Kohe saatsin Virsiku ja H kahe karbi Lamuu jäätisega kõrvalkülla noosile järgi ja kui nad tagasi olid, panime uhked infrastruktuurid kohe elutoapõrandale püsti kah. See, muide, on põhjus, miks meil ei ole elutoas ei rohkem mööblit ega vaipu – tühi põrandaruum on lihtsalt liiga väärtuslik!
Värvib vanaema süles keskendunult
Miks Evelin mu lemmik on – ta oskab mu ilusaks pildistada – õigemini kõik inimesed, keda ta minu nähes pildistanud on (ja me oleme päris mitu korda tööalaselt koostööd teinud). Minu meelest on see kõige olulisem oskus, mida pole teps mitte kõigil headel fotograafidel. Evelini ja ta pildid leiab soovija 
Issand, kus nüüd kukkus jahvatama! Mul sai nüüd igatahes jutt otsa ja asemele tekkis kange isu tassikese Rooibose järele, nii et ma vaatan nüüd, millist mind absoluutselt mittehuvitavat sisu Youtuber 
Peaks ka endale väikese tubli flipscreeniga hübriidikese soetama. Laenasime Andralt sellist puhkuse ajaks (lubadusega kohe uus osta kui sellega vähimgi õnnetus juhtuma peaks) ja vähe sellest, et sellega maksimaaaalselt mugav 
Lihtne ja kiire argiõhtueine! Grillilt tulid toorvorstid, suvikõrvits-tomatid-paprika (nagu ikka, eelnevalt soola ja sulavõiga segatud, grillitud, siis juustu ja värskete ürtidega kokku viidud – vahel mozzarellaga, seekord laabijuustuga) ja salatikausis kohtusid feta, värske münt ja arbuus. Kuna arbuus, mille tellisin, oli juhtumisi umbes sajakilone ja pärast mõnepäevast ootamist kapiserval juba pisut magusam ja valminum kui mulle meeldib (sest ma ei kannata suhkrustunud puuvilju), püreerisin pool arbuusi ära, ajasin läbi sõela ja serveerisin mahla sügavkülmast võetud maasikate ja õuest nopitud värske mündiga. Väga mõnus karastav suvejook, soovitan proovida kuni küpsed arbuusid veel ülihea hinnaga saadaval on. 🙂
Täisterapennedega pastasalat. Pastasalati baasretsept pärineb mul keskkooliajast, kui koolisöökla salativalikute hulgas (Rootsis teadupärast on koolitoiduga seis veidi parem ja valik igal lõunavahetunnil võrreldes Eesti koolides pakutavaga küllaltki lai) alati üks seesugune esindatud oli. Lisaks pastale käivad selles salatipõhjas õhukeseks viilutatud punane sibul, mais ja mustad oliivid, kastmeks õli, sool, natuke suhkrut/mett ja palsamiäädikat. See on üli-ülihea maitsete kombinatsioon, millele võib siis vastavalt oma eelistustele toiteväärtuse tõstmiseks muud head-paremat lisada. Meie salatisse läksid sel õhtul melon, paprika, tomat, kurk, feta ja praetud kanafileest lõigatud kuubikud. Värsket salatit ma sinna sisse lägaseks muutuma ei sega, selle tõstame eraldi taldrikule ja pastasalati lehtede peale. On väga-väga toitev, kerge ja maitsev söök. Kõrvale sai kreeka jogurtist, küüslaugust, soolast ja meest kastmeke. Sest where’s the sauce jne. 😀
Ahjukana, mille all küpsesid lisandiks ka porgandid-kartulid-küüslaugud. Kõrvale sõime riivitud ohtra riivitud kurgi ja redisega jogurtikastet. 🙂
Veel näib, et oleme söönud ka meie pere lemmikut – lihata borši. Teeme seda alati hästi suure pajatäie ja sööme mitu päeva. Olen sellest oma “laisa looma supist” vist juba sada korda kirjutanud ka, aga igatahes käivad seal sees värske kapsas, riivitud porgand, sibul, kartul (sest mul on ükskõik, mida keegi ütleb kartuli sobivuse kohta borši, aga supikartul on mu lemmik) ja Kadarbiku aurutatud peet, pisut loorberit, mõned pipraterad, Foodstudio puljongit või veisefondi, suhkrut-soola ja sips äädikat. Ja peedi ostan juba aurutatuna (riivin ise, sest mu meelest see konkreetne aurupeet on lihtsalt parim), sest ehkki peedi ahjupotis pehmeks hautamine ei ole mingi kunst, võtab see siiski jupikese aega ja nii ei saa supp valmida spontaanselt. Aga sellelt supilt me spontaansust justnimelt ootamegi. 😀
Täisterapennededega bolognese – pruunistatud veisehakkliha, sibul, küüslauk, riivitud porgand, suvikõrvits ja sahmakas punast veini, ohtralt ürte, purustatud tomateid ja pisut puljongit. Paar tundi haudub, kuni liha on pehme ja kaste maitsetest tulvil. Serveerida riivitud parmesani, peotäie lopsaka rohelise salati ja natukese balsamicosiirupiga. Nii hea. 🙂
Suured veiselihast lihapallid, mille keskel võrratu sulajuust e. esmaspäevaõhtuselt terrassipeolt üle jäänud brie- ja camembertikuubikud. Tegelikult olin ma need plaaninud mozzarellakirssidega täita, aga viimased olid vaatamata veel kehtivale säilivuskuupäevale hapuks läinud… Pallidesse sai igatahes pisut piimas paisutatud riivsaia, 600g veiseliha, 2-3 küünt küüslauku, kuivatatud ja värsked ürdid (pune, basiilik, tüümian), üks muna, pipart, soola ja tšillihelbeid. Praadisin pallid pannil pealt pruuniks ja viskasin siis haudepotti, kuhu valmistasin pannil peale ühest suurest sibulast, 2-3 küüslauguküünest, kolmest porgandist, kahest vaarikatomatist ja kahest purgist tükeldatud tomatitest, värskest basiilikust, sortsust Worcestershire’ist, paarist supilusikatäiest veisefondist, supilusikatäie mee ja soola-pipraga maitsestatud kastme. Hautasin ahjus kaks-kolm tundi kuni plikadega õues aiatöid tegime ja batuudil hüppasime. Serveerisime täisteratagliatelledega, sõime kõhu täis ja läksime loomaaeda.
Eile käis meie esimene toidukuller ja kui reisi jooksul tühjana seisnud kapid toitu täis laotud olid, sõime õhtusöögiks Kiievi kotlette. Enne merre ujuma suundumist sai veel viimases hädas lõunasöögiks sügavkülmast pakk Härmavilja brokolit-lillkapsast-porgandit ja külmutatud herneid kanapuljongi, koore ja võiga supiks keedetud. Selline piima-juurviljasupp on mu lemmik! Aga tagasi kotlettide juurde – ma polnud neid kuus aastat valmistanud ja tundus, et nüüd on õige aeg. Kõigepealt segasin toasooja või (terve paki, sest kui juba maitsevõid teha, jäägu seda hääd kraami ka leivale määrimiseks!) pressitud küüslauguküüne, näpuotsatäie tšillihelveste, hakitud tilli ja soolaga. Keerasin toidukile sisse rulli ja panin külmkappi ootama kuni kotlettide kallale asusin. Kuna meile neljale piisab kahest suurest broilerifileest hästi, lõikasin need pooleks ja “haamerdasin” kahe küpsetuspaberilehe vahel õhemaks. Poolikutest fileedest Kiievi kotlettide rullimine on küll pisut tülikam, aga hambatikkude abil saab hakkama küll. Igatahes täitsin iga fileepooliku maitsevõiga, rullisin ja kinnitasin tikkudega, kastsin esmalt jahu, siis muna ja viimasena riivsaia (panko) sisse. Praadisin pannil iga külje pealt kuldseks ja panin siis 10 minutiks ahju valmis küpsema. Olid ikka head küll! Kõrvale valmistasid H ja Virsik kartulisektoreid (kartul neljaks, õli, sool, paprikapulber, 200C juures 20-30 min) ja lisaks jälle vana head jogurti ja köögiviljadega salat-kastet, milles esinesid redis, kurk, kirsstomat, roheline sibul ja värske till. 🙂
Täna on täpselt selline päev, et püha jumal, mida ma neile lastele ometi lõunaks süüa teen? On neil üldse nii väga vaja süüa? No kohe üldse polnud ideid ega indu kokkama asuda. Sellistel päevadel aitab vana hea omlett hästi hädast välja. Segasin kausis viie munaga kokku ca 1,5 dl vahukoort, hakitud basiiliku, riivjuustu, tükeldatud kirsstomatid ja feta ning sulatasin samal ajal pannil sügavkülmast võetud purustatud spinatit. Segasin kokku ja lasin kaane all omletiks küpseda. Niiii hea sai! Lapsedki küsisid kumbki portsu juurde. 🙂
Jūrmala restoran “Laivas” (“Paadid”), mille H googeldades leidis. Praegu tagantjärgi vaatan, et neil on vist teisel korrusel ka vinge mängutuba, mis meil märkamata jäi, sest lapsed olid veekeskusest tulles täiesti surmani väsinud ja söök oli veel napilt-napilt viimane asi, mille jaoks neil energiat jagus. Restoran on viisakas ja peen, aga lastega, mulle tundus, sobib sinna minna küll. 🙂
Hinnatase on seal kõrge, aga maitsed ka lisaks asukohale suurepärased. Laste böfstrooganovid maksid 8€, minu taimne pearoog (grillitud lillkapsas kapparite ja… muuga, ma ei mäleta ega saa järgi kontrollida, sest tegu oli roaga nende suvemenüüst – aga see oli võrratu!) 9€ ja H catch of the day nime kandnud roog e. jõeforell spargli ja Hollandi kastmega 17€. Saime kõhud ilusti head-paremat täis süüa ja rahulolevatena pikale autosõidule suunduda. 🙂
Meie parim nipp edukaks autoreisiks lastega: lapsed tuleb enne sõitu teadlikult viimseni ära kurnata. Lätist Leetu sõites (Jūrmalast Palangale viivad külavaheteed, mistõttu vahemaa läbimine võtab maanteega võrreldes märkimisväärselt kauem aega) magasid nad kaks ja pool tundi ning ärkasid alles siis kui sõita oli jäänud vaid tunnike. See oli absoluutselt üle ootuste sujuv asjade käik!
Kui uni täis magatud oli, tegime pissi-, jalasirutus- ja jäätisepeatuse esimeses ettejuhtuvas tanklas in the middle of nowhere. Täiesti ootamatul kombel oli sealne teenindaja (hotelli teenindajad muidugi välja arvatud) üks kolmest kogu Leedus veedetud aja jooksul, kes inglise keelt kõneleda märkas. Muidu poleks sellest keeleoskamatusest midagi – oskame me ju kahepeale üksjagu vene keelt (mina vähem, aga siiski piisavalt, et end mõistetavaks teha) ja halvimal juhul saab kehakeeles ka väga edukalt hakkama. Probleem on selles, et kui leedukalt küsida, kas ta inglise keelt räägib, muutub ta kivikujuks ja väldib edaspidi igasugust kontakti sinuga. Ilmselt meil lihtsalt ei vedanud ja tegelikult pole seis nii halb (mu oma Leedu kolleegidegi näitel), aga see tendents oli lihtsalt… ma ei teagi, kas kurb või naljakas. 😀
Hotelli lapsesõbralikkus ei seisnenud mitte ainult soojas vastuvõtus juba hotelli receptionis (kus administraator lastega imearmsasti suhtles), sealses mängutoas ja lapsehoiuteenuses ega sisehoovis asuvas mänguväljakus – tuba oli neile mõeldes ette valmistatud nii kenasti, et see oli suisa uskumatu. Virsik sai endale päris oma võrevoodi (millest ta veel tänagi suure igatsusega räägib – laps, kes pole oma elus kunagi võrevoodis maganud, annaks nüüd kõik, et sellise lambavoodipesu ja pulkadega voodi endale koju tuua saanud oleks), Kroonprintsessil oli suisa oma tuba ja kummalegi olid ette nähtud tillukesed hommikumantlid koos lastele mõeldud dušigeelidega. See kõik oli täiesti ootamatu ja absoluutselt imearmas.
Kui end tuppa sisse seadnud olime, istusime autosse ja sõitsime Palanga keskuse ja peatänava poole, et õhtust süüa ja kuurordielust osa saada. Alguses olin hästi pettunud, et hotell keskusest paar kilomeetrit eemal asub, aga lõppude lõpuks oli see puhas õnnistus. Hirmsa melu keskel magama jääda püüdmine oleks meie oaasi meenutava hotellikompleksiga – vaiksel päikeselisel terrassil hommikusöögi nautimise ja sisehoovis välibasseini ääres pikutamisega – võrreldes ikka oluliselt kehvem olnud. Nii mõnus oli sõita pisut pöörasesse ja kärarikkasse keskusesse ja sealt soovi korral “koju” vaikuse, rahu ja privaatsuse sisse tagasi. 
Leidsime endale peatänavalt toreda restoranikese, kus lapsed said süüa koduseid pelmeene, mina pastat ja H kanasašlõkki. Lisaks toodi põnnidele värvimiseks (nende lemmiktegevus maailmas) pliiatsid ja värskelt pressitud mahla pakuti ka. Ja mina sain alkoholivaba vahuveini juua! Hinnatase oli umbes sama nagu meil Eestiski keskmisel pubieinel. Ei olnud üliodav, aga ka mitte kontimurdvalt kallis. 🙂
Pärast õhtusööki võtsime ette jalutuskäigu peatänavat mööda võrratult kaunile muulile ja tagasi. Lapsed olid pikast päevast väsinud ja (võre)voodid paistsid ahvatlevamana kui kunagi varem.
No ja otseloomulikult veetsime tundide viisi aega ka hotelli lasteklubis. Meie omadest palju suurematel lastel ei oleks seal väga midagi teha, aga Kroonprintsessile ja Virsikule jätkus seal lõbu laialt. Virsik tahtis peamiselt turnida ja palli mängida, Kroonprintsess sai aga erinevaid lahedaid “projektorimänge” mängida. Seda, mis need on, ma paremini selgitada ei oska – võite vlogist vaadata, kuidas me seal mööda põrandat ringi kepsutasime, et mulle purustada. 😀 Ja tublid omaette nokitsejad võivad mängutuppa vanemateta jääda kui tahavad, sest kohapeal on pidevalt olemas hoidja, kes lastega tegeleb ja neil silma peal hoiab.
Ainus täiesti inimtühi majake oli akvaarium. Meie võit, sest akvaarium ongi üks meie kõige lemmikumaid kohti loomaaias! Okei, et Virsik on suur-suur kalafänn, aga me teised ikka ka. Kalad on imeilusad ja teevad muudkui igasugu põnevaid asju, mitte ei maga kuskil puurinurgas, sest… nad on parasjagu kassid ja on päev ja palav ja üleüldse. 😀
Riia loomaaia troopikamaja on sissepääsust väljapääsuni üliäge ja mul on nii kahju, et me ei käinud seal näiteks kolmapäeva hommikul. Hakkan praegu mõtlema, et võib-olla peaks tagasiteel uuesti käima… Igatahes on seal meeletult igasuguseid konni, mõned VÄGA prisked maod ja siis terve eraldi toatäis putukaid ja mutukaid. Meie lastel on suur putukavaimustus, aga seda ainult turvaliselt kauguselt, st. nad hirmsasti kardavad kõiksugu “tundmatuid lendavaid objekte” (võin nende emana kinnitada, et see on äärmiselt tüütu), aga kui nad on turvaliselt klaasi taga, on see kõige huvitavam asi nende jaoks üleüldse. Näiteks on seal suur terraarium, kus saab jälgida tuhandete sipelgate teekonda “metsast koju” – saab vaadata, mismoodi nad toovad kaugelt-kaugelt mööda puuoksi lehetükikesi oma pessa. Pesast on tehtud läbilõige, nii et kogu nende töökas tegutsemine on ülihästi näha. Samuti on troopikamajas eraldi tuba, kus valgustuseks on (ilmselt ööloomade silmi mittehäiriv) sinakas valgus ja nii saab seal ööpimeduses tegutseda armastavate loomakeste elu põnevusega jälgida. No ühesõnaga saaks jälgida kui rahvamass ei oleks nii tohutu, et kaadri voolavuse huvides on targem ise ka kärmelt eest liikuda. Sellepärast ma tahakski sinna mõnel vähempopulaarsel päeval tagasi minna. Teine nukker moment Riia loomaaia juures on ingliskeelsete siltide puudumine paljude loomade puuride juures. St. et kui meie loomaaias saab looma kohta loo ära lugeda kõigis keeltes, Riias seda võimalust ei pakuta. Nii pidime me mitmes kohas Google lahti lööma ja ise järgi uurima, mis värk nende loomadega on. Ja liiginimesid tõlkima, muidugi, sest vähe nad ei küsinud iga looma juures, mis ta nimi on. Ei hakka ju Virsiku kombel “Maria” ka vastama. 🙂
Konnaterraariumi konnamäng “mitu konna leiad?” on äärmiselt meelelahutuslik. Et emake loodus on teadupärast täiesti hämmastavalt geniaalne, on konnakestel (ja putukatel nagu raagritsikad – KUIDAS SEE VÕIMALIK ON?) täiesti uskumatu võime ka tibatillukesel alal suurepäraselt kamofleeruda. Ja see hetk kui silm lõpuks esialgu tühjana näinud terraariumis kümmekond suurt ja prisket konna avastab – hindamatu. 😀
Ma ei arvanud, et ma kaelkirjakutest nii vaimustuses olen, aga püha issand kui armsad loomad nad on. Ja niiiiii suured!
Ja neil on sebrad!
Kroonprintsessi suurim soov oli näha öökulle ja viimase peatusena käisimegi kakkudel ja kullidel külas. Öökullivaimustus on küll päris uus, aga sellegipoolest on pisut kummaline, et ehkki sel suvel kordi umbes kümme Tallinna loomaaias käinud oleme, ei ole me lindude juurde kordagi jõudnud. Miks küll? Meil on seal ju suur hulk nii toredaid linde. Järgmine kord kindlasti alustame sealt. 🙂
Nüüd on unekotid ärkvel ja üks neist (väiksem, alati see väiksem) üllatavalt hangry, nii et tõttame alla hommikusöögile. Päike paistab, ilm on jälle kuum (latt on meil muidugi madalal ka, aga 25 soojakraadi ja lõõskav päike tundub igatahes maru luksuslik). Riiaga on nüüd postituste osas ühelpool, sest järgmiseks sihtkohaks saigi kohe pärast loomaaia külastust Jūrmala. Järgmise korrani!