Miiu blogi

Kroonprintsessi JUUBEL

February 3, 2022~ kroonprintsess, kroonprintsess: areng, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: pildid, kroonprintsess: sünd

Kes meist üldse midagi teab on kindlasti kursis, et jaanuar on meie jaoks väga kõrge sünnipäevakontsentratsiooniga kuu. Kohe kui jõul läbi saab, hakkab üks ööpäevaringne lakkamatu mismasünnakssaadatahan ja kedamaomasünnalekutsun. Mullu oli peopidamisega nagu oli, nii et sel aastal olid sünnipäevakogunemised kohe eriti palavalt oodatud. Noor juubilar otsustas esmakordselt, et soovib kodust teemavaba pidu, mis tema peokorraldajast emale igatahes sobis, sest korraldamise ja orgunnimise toss oli veel jõuluperioodist värskelt väljas. Mulle endale meeldisid sõbrannadega kodus mängimise sünnipäevapeod lapsena VÄGA ja ehkki kodusünna on ehk pisut valjem (või vähemalt ei haju kilked ja sammumüdin sama hästi ära) ja intensiivsem kui mängutoas peetud peod, on sellel ikkagi omamoodi sarm, arvan ma. Hullult hakatakse mänge, etteasteid ja tegevusi ise välja mõtlema, mida mängutoas möllates nii naljalt ei juhtu. Ja eks ole vanus ka juba sealmaal, et sõbrantsidega omapead askeldamine rohkem huvi pakub… khmm…. kas keegi selgitaks mulle korra veel ja seekord hääästi aeglaselt, kuidas see juhtus, et mul KÜMNEAASTANE tütar on?!

Igatahes. Peost siis:

Iga kord kui ma üritan olla osavõtlik lapsi otsustesse kaasav lapsevanem ja uurin neilt, mida nad õhtusöögiks süüa tahaksid (oodates vastust stiilis “suppi”, “lasanjet”, “hakklihakastet” vms), karjatavad nad särasilmil ootusrikkalt: SUSHIT! Nii et võite kuus korda arvata, mida rahvas ka tänavusele sünnipäeva-peolauale kõigest kõige enam ihkas. Ja eks ole sedasi muidugi mõnus ka – võtad aga ilusatelt värvilistelt vaagnatelt kaaned maha ja laud kaetud, kusjuures toiduga, mis sünnib külmalt (ja jooksupealt näpu vahele haarates) süüa, on päris toit ning pakub ühtviisi palju rõõmu nii lastele kui täiskasvanutele. Meie laste TOP3 lemmikud on Philadelphia lõhe uramakid, krõbeda kanaga tempurad (samuti ühe teatud ema lemmikud…) ja lõhenigirid.

Ainus koht, kus lastest peo ajal enam-vähem-teravaid pilte teha saab – söögilaua ääres. Nad püsisid seal ikka üllatavalt pikka aega ja nii lahe oli näha, kuidas lapsed oma taldrikutele sushiassortiist hoolikalt paremaid palu valivad ja süvenenult arutlevad, millised nende lemmiksushid on, kas ja kuidas keegi pulkadega süüa oskab või ei ja nii edasi. Mu lapse sõbrad on ka kihvtid lapsed, nii et ülipull on nende väikeste suurte inimeste vestlusi pealt kuulata. Asjalikud nii et vähe pole!

*Pidulaua (sushivaagnad, snäkivaagnad ja isegi puuviljavaagna!) kattis Mysushi koostöö raames*

Meie lemmikud go-to sushikohad on aastate jooksul palju kordi vahetunud, kuid viimastel aastatel on MySushi püsima jäänud – minu meelest teistest sushikohtadest peajagu üle nii rullide priskuse, tooraine, kui ka hinna ja kvaliteedi suhte poolest. Nagu öeldud, on meie lapsed sushi järele justkui arust ära, nii et tellimusi läheb meie majast MySushi poole teele sagedamini kui ma tegelikult Woltile raha anda tahaks. Kui sushisööming pikemalt ette teada on (nt kui meile sõbrad külla tulemas on, valmistun alati sedasi varakult), siis on hea nipp tellida otse nende kodulehelt ja ise järele minna – seal on pidevalt megapalju ulmeheade hindadega sooduspakkumisi (vaadake ise järele, kui ei usu) ja minu meelest on neid puhveteid üle linna juba nii palju, et kodu lähedalt mõne ikka leiab! Suurema seltskonnaga saab sedasi mõnusa sushielamuse pealt korrraliku säästu!

*Väiksemad ja suuremad imearmsad tüdrukud. Kellele emps, kellele tädi Piiu.*

*Nägudemeister mitte eriti tagasihoidlikult kokkuahnitsetud kuhja oma lemmiku Philadelphiasushiga. 😀*

Kui tavaliselt on meil ikka mängud ja tegevused plaanitud olnud, siis seekord jäi Laisk Ema pigem lootma sellele, et inimesed on piisavalt suured, et eneste meeli ise edukalt lahutada. Siiski panin kokku ühe väikese sünnipäevalapseteemalise Kahooti. Kes veel ei tea (ja täiesti üllatavalt paljud mu ümber ei teadnud, mis on äge, et on veel ÜKS “pidu”, kuhu ma viimasena ei jõua :D), siis on niisugune brauseripõhine viktoriinirakendus, kus saab tasuta luua omaenda viktoriini (kõige tavalisem on vist valikvastustega variant), milles osalemiseks saavad mängijad omaenda nutitelefonidest hõlpsasti sisse logida ja aja peale küsimustele vastuseid anda. Hästi lihtne kasutada nii koostajale kui osalejatele, tekitab ülivahvalt hasarti (sest edetabeli kujunemisel loeb õigsusele lisaks ka kiirus) ja on niisugune mäng, millest saavad rõõmu tunda ka arglikumad ja rambivalgust mittearmastavad peokülalised. Nii peoprintsess ise kui ta külalised jäid mänguga rahule ja see ~~andis neile võimaluse korraks tuurid maha võtta~~ okei, valetan täiega, nad läksid käima ja kisendasid nagu hullumeelsed. 😀 Aga niii äge oli!

*Helenil ja vanaemal läks tihedaks rebimiseks. 😀*

*Minimeltsi jäätisegraanulikesed tulid majja koostöö raames*

Kui korra on jäätisegraanulikesed majas olnud, on tort eilne päev! Küsimuse peale, mis sünnipäevapidudel magustoiduks olema peaks, kõlas tütarde suust ühehäälne MINIMEEEEEEEEEELTS! Ma olin korraks juba unustanud, et need geniaalsed pallikesed üldse olemas on, aga laps-inimesed ei unusta midagi. Ealeski. Ma mäletan oma esimest skepsist nende osas, aga fakt on, et tegu on ime-ime-imehea maitsega (koore)jäätistega, millel on lihtsalt lõbuskummaline tekstuur ja mis tekitavad väikestes peokülalistes garanteeritult palju elevust. Minu laste lemmikmaitse on alati olnud sidruni-laimi sorbett, aga nüüd oli valikus ka piparmündišokolaad, mis on nende teine kõige lemmikum jäätisemaitse maailmas üleüldse! No ja minu ju ka…

*Kuivjää, milles jäätis saabub, ei ole elamuse kujunemisel väheoluline konstruktsioonielement…*

Ülejäänud õhtu möödus neil omaette askeldades (kusjuures kaasati ka väikesed õed-vennad, mistõttu oli lapsevanematel erakordselt lebo õhtu), möllates ja kingitusi avades. Hästi kihvtide väikeste inimeste seltskond ja hästi hea pidu, ma ütleks. Mõned peokülalised jäid ka ööseks (ja mõne peokülalise lapsevanemad pärast uneaega hommikuni lobisema…), nii et peojärgsel hommikul ärkasin kuue lapse emana. 😀

Ja see minu tütar…

Ma tean, ma tean – seda räägime me, lapsevanemad, ju kõik. Et aeg läheb nõnda ruttu ja kuhu need kümme aastat küll kadusid ja nii edasi… aga TEGELT ka! Kui ma mõtlen, kui palju olen mina (peaasjalikult tänu talle) kasvanud, kellekski hoopiks teiseks (loodetavasti ka paremaks) kujunenud, kui palju me oleme koos kogenud, läbi teinud, naernud-nutnud-ragistanud… kuidas mahub nii kiirelt mööduva kümne aasta sisse NII palju?

Kutsun teda viimasel ajal Mõistuse Hääleks, sest kuidagi on kujunenud nii. Sellest lapsest on kasvanud aus, otsekohene, terava keele, suure sisemise tarkuse ja säravate silmadega väike inimene. MINU inimene! Ei pane keegi mulle puid alla nõnda tabavalt nagu tema oskab. Ei üllata keegi mind oma sõnaosavuse ja vaimuvirkusega nii nagu tema seda teeb. Ta paneb mind laginal naerma ja totrustele vandeseltslaslikult kaasa kihistama. Küsib minult suure inimese küsimusi ja arutleb minuga suure maailma teemadel. Ma olen endale kasvatanud tõeliselt imetlusväärse sõbra, kellega on iga päev eelmisest natuke parem. Ma olen nii uhke, et mitte ükski maailma angaar (kummatigi siis üks inimkeha) nii suurt uhkust enda sisse mahutada ei saaks. Mul on temaga vedanud. Maailmal on temaga vedanud!

Mõttesõel, mu vana sõber

October 18, 2021~ sildita

Istun ja vahin jälle blogiaknakest nagu poleks elus sadu (tuhandeid?) postitusi kirjutanud. Nagu poleks eales ühtegi mõtet teise järele ritta seadnud. Ei oska, aga tahaks. See pakitsev igatsus kirjutamise järele tuleb mu juurde tavaliselt siis, kui mul mõtteid või tundeid ülearu on – kui olen iseendast ülekoormatud, lühises, ummikus ega saa oma hanesid enam muudmoodi ritta kui kirjutama tulles. Olen blogi varemgi mõttesõelaga võrrelnud ja võrdlen tänagi. Nii hea on lihtsalt kirjutada. Enamasti muidugi on need mõtted ja tunded piisavalt isiklikud, et postitused kukuvad välja krüptilised ja ebaselged, ent seda ei ole te mulle kunagi (vähemalt otsesõnu) ette heitnud, nii et ma püüan mitte kirjutamast heituda.

Oh, kuidas ma armastan kirjutamist.

Ilmselt ei ole ma oma 15-aastase blogistaažiga (kas blogistaaži hulka võib lugeda ka need aastad, kui oled teinud sisuliselt ühe postituse aastas? Savi, ma loen ikka…) kõige erapooletum sotsiaalmeediatarbija, aga ma ei saa soigumata jätta, kui väga ma armastan ja igatsen blogide lugemist (no kirjutamist ka, ehkki pole end pärast üht mõne aasta tagust kammajjaad enam siia südant puistama tulema sundida suutnud) ja kui väga ma eelistan webloge üha kiiremaks ja tempokamaks muutuvale kolme-sekundi-sisule, mis on küll meelelahutuslik, äge ja loominguline, ent siiski võrreldamatu aja maha võtmisega, et lugeda kellegi hoolikalt sõnadesse talletatud mõtteid ja tundeid.

Ma ei tea nüüd ainult, kust enda omadega pihta hakata? No küllap olulisest:

Ma olen õnnelik.

Kui ma kaevun küünarnukkideni eneseanalüüsi (kus ma pean neil päevil umbes ööpäevaringselt – ka öösel neli korda kummaliste ja vähemkummaliste unenägude peale ärgates – olema) ja tõesti järele mõtlen, siis vundament on paigas. Ma olen õnnistatud ja õnnelik. Ma tunnen, et ma seisan oma kahel jalal oma tänaste väärtuste ja tõekspidamiste najal iseendana ja olen väga lähedalt toe(s)tatud mulle kõige olulisemate inimeste poolt. Oma väikese pere poolt, oma sõprade poolt, oma tiimi poolt. Ma ei pea ennast selles veenma, et kõik on õigesti – ma tunnen seda vankumatult. Naeru on minu sees ja minu ümber ka rasketel aegadel ALATI mõõtmatult palju rohkem kui nuttu.

Aga see ei tähenda, et ma natukene eksinud ei oleks. Et ma ei peaks meelde tuletama, mis tunne on olla mina, sest ma päriselt ka ei mäleta enam, kuidas olla ise. Mitte nagu oi-küll-ma-olen-ennast-kõigile-ohverdanud (enesehaletsuses püherdamise hetkedel laulan muidugi seda luigelaulu ka), vaid ma ei ole õieti pidanud möödunud kümnendi jooksul sekunditki üksi olema, et iseenda, oma luukerede-tontidega ja mõtetega päriselt tegeleda. Et päriselt ka tunda valusat kraapivat üksildust, mis on olnud minu suur maailmavalu ja sügavaim hirm juba sestsaati, kui ma päris väikene olin. Mõte üksindusest hirmutab mind rohkem kui miski muu, ent samas tunnen ka, et pean sellega aktiivselt tegelema – sõltuvussuhte najal surmani ei ole perspektiiv, millega ma suudan leppida. Tahaks alati osata täita omaenda hinge ja südant tundmata end üksiku ja hüljatuna…

Sest ma ju ei ole, onju. Ma olen nii hoitud, kantud, kaitstud ja selle eest hästi tänulik. Ma võin kogemata tööl kõva häälega nutma puhkeda ja selsamal hetkel tunda sooje käsi tugevas kallistuses enda ümber ilma, et peaksin küsima. Mul on kolm paari maailma kõige lahedamate soojemate ilusamate väikeste inimeste käsi mu kaelas ja musisid mu põskedel i-ga päev. See elust endast suurem tunne, et just niisugused on MINU lapsed, et just nemad mind oma emaks valisid ja mind armastada ja kanda on võtnud. Mul on mu laste maailma parim isa ja kaasteeline. Mul on hingesugulasi lähedal ja kaugel, vestlusi maast ja ilmast, remmelgaid sisekurvis. Ilusaid tundeid, mis on suuremad, kui minu sisse mahub. Mul on tutikaid ilmakodanikke, keda minu sülle nohisedes uinuma usaldatakse. Mul on sõbrad, kellega saan oma kõige jaburamaid mõtteid ja tundeid luftitada ilma, et nad mind hukka mõistaks. Aga ma olen ikkagi natukene eksinud ka… ja see vist on praegu okei.

Osa minust, mis on alati mulle tuttav ja turvaline, see ainus, milles ma eksinud ei ole, on minu ettevõtjaroll. Minu töö. Minu turvatsoon, kus tean, et oskan, saan ja tahan. Kus mul ei lasu ootusi (ja kui ka lasub, siis vähemalt ei lase ma ise nendel ootustel enda peale tulla) ja kus ma saan lihtsalt õppida, areneda, paremaks minuks kasvada.

Teha raskeid otsuseid, mida ma teha ei taha, aga pean, et hiljem tunda, et jah – olen küll vapram, kui ma uskusin.
Jõuda eesmärkideni, mis tundusid hoomamatult kauged, et tunnistada: jah, ma olen südikam, kui ma teadsin.
Olla üle sellest lakkamatust hingematvast ebakindlusest, enesepiitsutamisest, minusse sügavale juurdunud “petja sündroomist” ja seda kõike võimendavast verejanuliste troll-kaarnate kraaksumisest, et nentida: minus ikkagi on väge, mida keegi ei näinud minus olevat. Ja nii edasi. Ei ole prestiiži, ei ole Tohutut Ambitsiooni – olen vaid mina minu teel.

Kohutav sõnavalik, muidugi, sest no ei ole tegelikult ju kuskilt otsast vaid mina – on ju see maailma kõige parem tiim. Ja ma tunnen, et ma pean nüüd korraks aja maha võtma, juhtme seinast tõmbama, paigale jääma ja lihtsalt andma endale aru, kui pika tee ma koos nendega tulnud olen. Ma mäletan kristallselgelt seda hetke kuus aastat tagasi, kui ma voodis lamades Otsuse vastu võtsin. Otsuse julgeda. Ma ei teadnud, mida ma teen, aga ju see seesama enesearengu-igatsus oli, mis mind seda OÜ’d registreerima sundis. Homme saab sellest hetkest kuus aastat ja kui iga aastaga kasvab uhkuse- ja tänutunne saavutatu üle, kasvab teisalt ka väike hirm: kui kauaks seda sõitu veel on? Oh, annaks Issand, et see sõit veel kestaks ja kestaks ja kestaks…

Homne sõna-otseses-mõttes-sõit saab kestma kaks ja pool tundi, et saaksime tiimiga tähtsat päeva ja möödunudaastaseid tähtsaid saavutusi (uued poed, uus e-pood, mille kõige taga on olnud röögatul määral tööd) vääriliselt tähistada. Sõidame koos teise Maarjamaa otsa spaasse aega maha võtma. Kõigile meile on ette nähtud poolteist tundi massaaži ja näohoolitsus ja printsesside vääriline lossispaa-miljöö koos võrratu õhtusöögiga. No ja muidugi temaatiline Kuldvillak, põgenemistoamängud, Anni tehtud Kahoot ja üks kuni mitu sekut. Et lihtsalt olla koos, peatuda, nautida ja seejärel puhanutena uute eesmärkide suunas edasi kihutada.

Tõmban juhtme se’ks ajaks ka Instagrami-seinast täitsa välja.

Anni lubas tulla ja postitada, kui Kukupesa asjus midagi olulist teada vaja anda on. Meile ju õudselt meeldib sünnipäevi suurelt tähistada, mistõttu oleme nii kaupluses kui e-poes palju toredaid üllatusi ja sooduspakkumisi ette valmistanud. Pood jääb meie äraoleku ajal muidugi avatuks, sest meil on sellisteks puhkudeks üks imehea ja armas poehaldjas. Ja jälgige Kukupesa Instagramis ka – teie toetus tähendab mulle hästi palju. Muah!

Meie igavesti-kodu: Söögituba

April 4, 2021~ kodu

Kui minult aasta lõpus ostetud maja kapitaalremondi käigus küsiti, millise osa valmimist ma kõige rohkem ootan, tuli mulle iga kord silme ette just söögituba. Täpsemini söögitoa puhvetkapp, kuhu kõik oma lemmiknõud ritta laduda, ja sõpradega laua ääres lauamänguõhtute pidamine. Ja kõik need värvid, mida ülejäänud majas niisuguses kontsentratsioonis olema ei saa, vaid mis koonduvad kõik sellesse lõbusasse, eklektilisse, sooja ja säravasse nurka meie kodus. Ja tõsi ta on – see on mu lemmikkoht, kus olla! Noh, üks neist…

Söögitoa visioon oli mul kindlalt silme ees juba enne kui me maja ostutehinguni jõudnud olime ja isegi natuke naljakas on praegu vaadata, kui sarnane mu esimene kuidagi-enam-vähem-kokku-visatud Floorplanneri visand lõpptulemusele on. Mulle meeldib, kuidas valitud tapeet kogu üleni valgele alumisele korrusele soojust lisab ja mismoodi tumeda kalasabapõrandaga harmoneerub. Tänu tapeedimustri värvipaletile sobib ka kõik, mis vitriinkapist paistab, kõige ümbritsevaga kokku ja moodustab mõnusa segasummase terviku. Samas tasakaalustavad seda kõike valged seinad, laevalgusti ja mööbel ning üldmulje ei ole liiga pöörane ega kirju. Aga kõigest valitust (koos ostukohtade jm infoga) järjepanu:

Ma tegelikult olin plaaninud osta teiselt ringilt erinevad toolid ja need kõik ühtemoodi valgeks värvida (tegin sellega juba algustki), kuid peremehel on kinnisidee, et erinevad toolid on “liiga F-hoone” ja kuna see põhimõte oli vankumatu, soetasin IKEAst ühesugused uued NORRARYD puidust ja puiduspoonist söögitoolid à 59,99€/tk.

Lauake tuli meile ilmselt Universumilt kingituseks, sest ma olin täpselt niisugusest lauast unistanud, aga niisuguseid laudu naljalt ei liigu. Tingimusteks olid, et laud oleks ümmargune (kuid suurema diameetriga kui 110 cm), valge, ja maailmapikaks pikendatav – see tegi temast korraliku ükssarviku, sest uuena niisugust osta ei saa ja teisel ringilgi on nad haruldased – Homeartis oli üks sarnane taastatud variant maha müüdud (ja nende meistri sõnul leidvat ta meile vajadusel ka oma) kuid maksis ligemale 700€, mis oli meie (siiani remondist ja kolimisest taastuvast) eelarvest pisut enam kui pisut väljas. Siis aga saatis üks minu maailma kõige lahedamast tugirühmast (mu jälgijatest!) mulle Pärnu Sõbralt Sõbrale Facebooki lehest pildi, millel oli kujutatud üks valge laud, millel täpselt õiged mõõdud ja hinnaks vaid 155€. Haakisime Volvo-ratsule haagise sappa ja panime kohe suvepealinna poole leekima, teadmata tegelikult, mis lauaga tegu on või missuguses korras ta on. Korralik risk ju tegelikult! Kuid kuna olime äsja saanud pakkumise viis korda kallimale lauale, mõtlesime, et nii palju on meil motti vajadusel lihvida, pahteldada ja värvida küll. Kohale jõudes tervitas meid fantastiliselt heas korras imeloom – kuuekümne kolmandal aastal Bodaforsi poolt valmistatud ja Carl Malmsteni disainitud Herrgården. Peremees puhastas ja poleeris ta garaažis ära ning kuna värv on ikkagi imeheas korras, otsustasime, et üle teda ei värvigi. Siin-seal on küll täkkeid ja kulumist, kuid need teevadki ta just ägedamaks ja armsamaks. Küll ma olen õnnelik, et ma just Selle Õige sain! Ja veel niisuguse vedamise läbi!

Loo moraal: jälgi Sõbralt Sõbrale Facebooki lehti (igal poel on oma) ja hangi endale maailma kõige lahedamad jälgijad.

Boråstapeter tapeedid on mulle juba ammuilma kangesti meeldinud – H emagi juures on meil magamistoas üks nende ägedatest sõgedatest värvilistest tapeetidest seinas. Meie majja sai erinevaid tapeete kokku kolm ja kõik neilt (nendestki jõuan loodetavasti tulevikus siia blogima), sealhulgas söögitoa seinas olev Stig Lindbergi disainitud Herbarium. Skandimast skandim, natukene rootsi maakodulik, aga võrratult lapsik ka. Ma armastan seda! Ja ehkki see tundub väikesel tootepildil võib-olla kirju, mõjub see seinas silmale üllatavalt rahulikult.

Keraamilised kapinupud, mille valge vitriinkapi lükandustele külge pookisin, on – nagu tapeetki – pärit Võõp stuudiost. Nemad aitasid mul Facebooki vahendusel ka tapeedikulu välja arvutada, sest ma sellist asja iseseisvalt teha ei julge. Mina ostsin nodi ise, ilma soodustuseta, aga teile küsisin koodi MIIU, et saaksite mineraal- ja kriidivärve, kapinuppe ja tapeete 10% soodsamalt soetada. Abiks ikka!

Tapeedisäästunipp: kui plaanid tapeedi panna seina, kus on suur mööblitükk, ei ole mõtet terve seina jaoks tapeeti osta. Pane ainult kapi ümber. Niikuinii pleegib tapeet kapi ümbert ära ja kappi eemaldades tuleb see välja vahetada – mis siis head kraami (ja raha) ülearu raisata…

Ülemisel pildil kapi otsas paistavad kandikud – parempoolne on ilus potisinine puidust kandik, mille ca 7-8 aastat tagasi Rootsis olles Erikshjälpeni kaltsukast kaasa vedasin (ilmselgeltnägijana, nagu paistab, sest vaadake, kuidas see tapeediga mätšib!) ja parempoolne bambuskomposiidist kandik, mille põhjal värviline abstraktne line art stiilis disain. Mõlemad lõbusad ja ägedad ja praktilised.

Kartsin, et läheb koos *kapinuppudega* liiga hipiks ära, aga need on suure kapi _taustalpiisavalt pisikesed, et anda väike läbimõeldud detailide efekt, aga mitte ülearu kitšiks ära minna.

Söögitoa aken on mõnusalt suur, laseb sisse palju loomulikku valgust ning pakub imeilusat vaatepilti meie suurest ägedast aiast. Ei, sinna ei tule kardinaid. Sealt ei näe keegi meile tuppa ja me ei tunne, et hubasusest oleks vajaka, vaid vastupidi – aknast tulev päevavalgus annab meile nii palju endorfiine, et jagub õhtuks ka.

Meil on lõpuks ometi üle aastate aknalauad! Söögitoa aknalaual sulgvõhk imeilusas beežis Iittala Nappula lillepotis. Vastasseinas on valge 50×70 cm puidust Leila pildiraam koos Moomin.com e-poest ostetud muumipostriga. Viimane on pildistatud üles ühest aastatel 1955-1957 Tove Janssoni poolt Helsinki Aurora lastehaigla seintele maalitud seinamaalingutest. Ime-imearmas pilt ja sobib – nagu Muumid isegi oma loomuselt ja elustiililt – imehästi meie pere ja koduga.

Söögituppa laelambi leidmine oli omaette kunsttükk (elutoa-oma üle murran siiani pead), aga ära ma ta igatahes ostsin ja valgustit üles riputades selgus, et tegin ka ainuõige otsuse! Jäigi täpselt niisugune nagu lootsin – lihtne ja stiilipuhas, aga ikkagi ilus, parasjagu suur ja efektne. Kuna see on ainus valgusti söögitoa-osas, oli väga oluline, et ta lisaks nummile väljanägemisele ka päriselt valgustaks, mistõttu valisingi just selle üles JA alla valgustava IKEA NYMÅNE laelambi. Hind ei olnud ka just rahakotivaenulik – 39,99€ eest on lampi rohkem kui küll.

Tulbihooajal peab ikka tulpi laual olema, arvan mina. Kolm mõnusalt krõbedat krudisevat kimpu on selle Iittala Aalto vaasi jaoks täpselt paras. Sain selle ämmalt kingituseks oma 21. sünnipäevaks ja võib-olla natukene push presentiks ka. Olin ma ju parasjagu meie perre esmasündinu ilmale toonud. 🙂 See vaas on ilus ja oluline mälestus väga erilisest ajast mu elus ja kingitus kelleltki, kes tähendab hästi palju. Loodan, et sellel vaasil on oidu mitte kunagi katki minna…

Vitriinkapigi ostsin valmis ammu enne seda kui remont valmis saama hakkas. Teadsin lihtsalt, et ma endale sinna ühe õige vitriinkapi hankima pean. Millal inimesel on elus olnud SÖÖGITUBA, eksole?! See on ikka vinge värk. Eriti kellelegi, kellele kostitamine, toitmine ja ilusad nõud nii kangesti meeltmööda on. Otsisin siit ja sealt, maa alt ja maa pealt, aga ühtegi päris õiget silma ei jäänudki. Peale sellesinase IKEA HAVSTA, muidugi, mis ühe kapi kohta üpriski prisket hinnasilti (956€) kannab. Teise ringi kapid olid kõik liiga kitsad, teiste poodide omad kas oma tillukese suuruse kohta HAVSTAst VEEL kallimad või saepurust ja tatist valmistatud. Jäi siis HAVSTA, mis on valmistatud täispuidust ja tõesti võrratult ilus. Vaheriiulid, nagu piltidelt näete, on klaasist, et valgustus (mis tuleb meilgi veel eraldi lisada, kui nõnda otsustame) ilusti läbi paistaks. Mina valisin lükandustega versiooni ja olen otsusega rahul – nii ei pea kapiustega kellegi seljas kolistama, kui sööming parasjagu käib, aga kapist midagi tarvis haarata on. Vitriinkapp on mu lemmik mööblitükk meie majas ja olen väga õnnelik, et kõigel ilusal (ja hädatarvilikul, ärge H’d kuulake kui ta sel teemal lõõpima ja norima hakkab :P) nüüd oma õige koht on.

Liisu Arrodel on nüüd vääriline kodu. Järgmiseks unistan salatikausist. <3

Vasakult Iittala Kastehelmi vaas, mu lemmik-lemmik-lemmik Byredo toaparfüüm (mida difuuserisse sussutan, et kauem kestaks ja lõhn koguaeg natuke õhus oleks), Iittala Nappula küünlajalad.

Lisaks nõudele on vitriinkapp koduks ka küünaldele, salvrättidele, kodukujundusvidinatele (nt riputamist ootavad pildiraamid, servjetirõngad jms) ja muidugi kõigile meie lauamängudele. Vasaku ukse taga on suurte inimeste lauamängud, millest väiksemamõõduliste jaoks on kõige peale asetatud suur läbipaistev hoiukast. Kaardimängud kipuvad muidu teiste asjade vahele ära kaduma ja suurte karpide virnastamise võimatuks muutma. Paremal pool üleval on kõik laste pusled (siingi läbipaistvas hoiukastis, kus on lahtised pusled või üksikud jooksupannud pusletükid, et oleks üks kindel koht, kuhu need poetada ja kust neid vajadusel otsida) ja all laste lauamängud (sama lugu hoiukasti, väikseformaadiliste lauamängude ja ula peale läinud mängujuppide-nuppudega). Kõik mahub kenasti ära ja vasakule poole on veel laienemisvõimalus ka. Kui ainult saaks kuidagi nii, et lauamängutegijad lepiksid kokku mingi enam-vähem ühtse formaadi, et lauamängude kappipanek selline ekspertleveli Tetris ei oleks. 😀

NB! Lauamänge soetades kasuta koodi MIIU10, et head asja veidi soodsamalt osta. Mina ei teeni sellest jällegi midagi ja keegi pole mulle ka selle reklaami eest maksnud, aga teile ehk abiks ikka. 🙂

Saigi nüüd vist kogu söögitoa-jutt räägitud! Kui mul midagi vahele jäi, küsige julgelt. Söögitoa poolt avaneb vaade (ülal) elutoale, millest postitamiseni jõuan ehk siis, kui telekas seinale saab ja… ega seal muud peale diivani ja teleka väga olegi. Selline lihtne ja ruumiküllane. Paljud kirjutavad ja tunnevad muret, et on ehk kõle ilma kardinate ja vaipadeta, aga meile kohe tõesti hästi meeldib. Põrandad on koguaeg puhtad ja tolmuvabad, hõlpsasti koristatavad ja aknast tulevat valgust tuba täis. Täpselt nii nagu meile meeldib. 🙂

Ise tegid selle saia või?

March 23, 2021~ retseptid

Ma olen vist ainus, kes möödunud koroonakevadel ühtegi potisaia ahju ei pannud ega hapusaiajuuretisele õhtuti muinasjutte lugenud? Ma olen üsna laisk kokk ja miski, mis nõuab planeerimist ja ettevalmistust, ei ole enamasti minu mõõtu projekt. Minu kättevõtmise latt on kuskil seal kapist suvalisel hetkel kuivpärmipaki haaramise kandis ning kuna mul juhtumisi ON maailma parima laisa looma saia retsept, kavatsen ma sellele truuks jääda. See saiaretsept on mind saatnud mitmetel õhtusöögipidudel ja OKR’idel. Seda saia on kastetud krevetileemekesse, sellega on tehtud bruschettasid, ta on kandnud kõiksugu erinevaid määrdeid ja pannud lugematul arvul inimesi küsima, kas ma SELLE SAIA tegin KA ise või? Ma ei ole kunagi tahtnud tunnistada, et see on ilgelt lihtne ja lollikindel. Muidu nad äkki ei imetleks mind enam sedasi. Olen tahtnud retsepti kiivalt endale hoida nagu Gollum sõrmust, et keegi teine ei oskaks nii head saia teha, nagu mina…

Aga nüüd on küll aeg saiafassaadil langeda lasta, sest ükski oma ligimestest lugu pidav inimene ei hoia nii head retsepti kiivalt enda teada. Niisiis:

Vaja läheb:

5 dl sooja vett

3 sl suhkrut

1 pk kuivpärmi

1/2 sl soola

3 sl oliiviõli

ca 12-14 dl nisujahu (lõplik kogus selgub protsessi käigus, vt kirjeldust allpool)

Soovi korral:

jahvatatud kardemoni

45 min vees leotatud ja nõrutatud rosinaid

või

päikesekuivatatud tomateid, oliive ja maitseürte

ja

seemneid saiale puistamiseks

Tee nii:

1. Sega suures kausis kokku vesi, õli ja suhkur.

2. Lisa 6 dl jahu, millele on lisatud pakk kuivpärmi, ning sega tainas ühtlaseks. Lisa vähehaaval juurde veel 6 dl jahu, mille sisse on segatud sool. Sool tuleb veidi hiljem mängu nimelt seetõttu, et pärm ja sool ei ole kuigi head sõbrad ja viimane võib hakata esimesele kaikaid kodaratesse loopima.

NB! Ära alahinda jahvatatud kardemoni mõju värskele kodusaiale. Eriti, kui teed magusat saia. Proovi kindlasti poole kuni teelusikatäie kardemoniga ka.

3. Sõtku nüüd, nagu sõltuks sellest sinu isamaa tulevik* – mida rohkem sa nisujahutainast väntsutad, seda rohkem areneb selles gluteeniniidistikku, mis su saiadel kerkida aitab. Siin on jube hea, kui on lauamikser, aga ei kuku sul ka käed otsast, kui kahe saia jagu tainast käsitsi sõtkuma pead – see käib päris ruttu ja maandab terve hulga koroonaisolatsioonis kogunenud pingeid *nätaki*. Tainas peaks kausi külgedelt lahti tulema ja pehme palli moodustama, mis su sõrmede külge ei kleepu – lisa vähehaaval jahu ja sõtku, kuni jõuad siidise tulemuseni. Parim konsistents on selline, mis on JUST kausi külgedelt lahti hüpanud ja on ehk piiiisut kleepuv, kuid tuleb siiski käte küljest enam-vähem viisakalt lahti ja on töödeldav. Siis ei jää sai kuiv.

* Aga ei sõltu. Su isamaa tulevik sõltub su koduspüsimisest. Aitäh, et kannad hädavajalikel poeskäikudel maski, jätad ära kogunemised ja hoiad distantsi!

4. Puista taina pinnale jahu, kata kauss puhta rätikuga ja aseta ca 35-40C elektriahju soojenema. Nii kerkib tainas kiiremini kui toatemperatuuril. Aga ära teda sinna päris ära unusta – päris kindlasti ronib ta kausist välja, kui talle vahepeal pilku ei heida. Umbes poolest kuni kolmveerand tunnist peaks enam kui küll olema. NB! Ahjud on erinevad ning pöördõhk üldiselt ahju kontrollpaneelil määratust veidi kuumem. Ole ettevaatlik, et sa oma pärmseeni kergitusfaasis surnuks ei kuumuta!

5. Kummuta tainas kausist jahuga puistatud tööpinnale ning jaga kaheks. Rulli kumbki osa ca A4 suuruseks ristkülikuks. Kui otsustasid teha rosinasaia (ja ausalt ka, ära tule mulle rääkima, et sa ei armasta rosinaid, kui sa ei ole proovinud SEDA rosinasaiaretsepti), on nüüd õige hetk need lahke käega lahtirullitud taignale puistada. Sama käib hakitud päikesetomatite ja oliivide ning maitseürtide ja milleiganes kohta, mida tahad saiale lisada. Improviseeri! Siis rulli tainas pikemast servast kokku, voldi rulli otsad kenasti pätsi alla ümaraks, ja aseta siis rullid, „liitekoht“ allpool, küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Võta oma kõige teravam nuga ja tee kergelt, ilma survet avaldamata, saiapätsi pinnale diagonaalis läbilõiked.

Kui tahad näha, mismoodi see täpsemalt käib, näitasime noorperenaisega koos saiategu SELLE vlogi alguses.

6. Kata saiad puhta köögirätiga ning jäta 10-15 minutiks toatemperatuurile kerkima. Mida kauem sa neil siin kerkida lased, seda lollikindlam on nende õnnestumine – kerkmine (nii taigna- kui pätsifaasis) on õhulise saia võti. Samas olgu öeldud, et mina neid valmiskujul kuigi kaua kergitada ei viitsi ja õnnestuvad nad enamasti niikuinii. Saiapätside kerkimise ajal kuumuta ahi 190 kraadini pöördõhurežiimil – tänu pöördõhule saad mõlemad saiad korraga küpsema panna ja nad küpsevad ühtlaselt. Kui saiad on kerkinud ja valmis ahju minema, määri nad esmalt kokku munaga, et nad eriti ilusad ja kuldsed saaksid, ning puista peale vabalt valitud seemneid.

7. Aseta ahjuplaat saiadega ahju keskmisele kõrgusele, samal hetkel viska ahju põhja peotäis jääkuubikuid ning sulge uks kibekiirelt. Kui jääkuubikuid ei ole, aiast lund. Kui ei ole talv, võid ahju põhja lihtsalt vormi veega asetada. Veeaur on see, mis saial krõbeda ja kuldse kooriku aitab saavutada.

8. Küpseta 25-30 minutit või kuni saiad on kuldsed ja läbiküpsenud. Tõsta välja, viiluta hea terava leivanoaga, määri viilule lahke käega võid ja mõmise mõnust. Üle jäänud saiu (hea nali…) säilita õhukindlalt kilekotis – nii püsivad nad pehmed ja värsked.

Kui saia teete, pidage mind siis ikka meeles, andke teada, kuidas õnnestus ja märkige mind ära, kui kuskil saiapilte jagate. Mulle kangesti sai meeldib…

Remont: Ülemise korruse vannituba

February 11, 2021~ remont

Kui tavaliselt on 2000ndate majade kõige suuremaks probleemiks inetud seina- ja põrandaplaadid, siis Valges Majas olid need üllatavalt neutraalsed ja selle ajastu kohta isegi maitsekad. Mitte minu maitse jaoks piisavalt basic ja tagasihoidlikud või viimase moe järgi ilusad, aga täiesti tavalised ja üsna kenad. Küll aga oli maja pehmelt öeldes pisut unarusse jäänud ja nägi seetõttu küllalt õnnetu ja räämas välja. Igatahes võtsime me vastu otsuse, et kui me selle maja üldse ära ostame, teeme ta ka üleni “enda omaks”. Niisiis oli üks kindlaid otsuseid kõigi pesuruumide üle plaatimine.

Ülemise korruse vannituppa oli projekti järgi planeeritud vann, kuid millegipärast oldi otsustatud vanni asemele panna suur jurakas dušikabiin ning selle kõrvale pesumasin. Eriti kurioosseks teeb niisuguse elukorralduse see, et sellesama projekti järgi oli esimesel korrusel garaaži ja esiku vahele jääv märgruum mõeldud pesuköögiks, kuhu ette nähtud koht pesumasinale ja kuivatile, kuid just sinna oli hoopiski asetatud vann. Noh, et kümbled ja oled mõnusalt, kuni keegi garaaži sõidab ja sealtkaudu tuppa trambib. Ühesõnaga oli kõik (meie jaoks ebaloogiliselt) tagurpidi ja etteruttavalt olgu öeldud, et taastasime projektijärgse, meile palju loogilisemana tunduva olukorra.

“Üle plaatimise” otsusest loobusime üsna ruttu, vist isegi enne seda, kui ehitaja köögilaes kruvipeade kohal pisut pundunud pahtlit nägi. Minu lihtsureliku silm ei näeks niisugust asja, aga tema pani kohe paika, et tegemist on veekahjustusega, mis tähendas, et ülemise korruse vannitoas ei olnud päris kindlasti kõik päris nii nagu peaks. Tegelikult ongi igasugune üleplaatimine väga riskantne otsus, sest kunagi ei tea, missugused olid eelmise ehitaja nõudmised oma tööle ja mis kõik seal kakskümmend aastat “marineerinud” olla võib.

Mis sealt plaatide alt siis välja tuli?

*_{Vasakus nurgas on harilik auk, kust vesi köögilae alla pääses}*

Ühes dušinurgaaluses põrandanurgas oli seina ja põranda vahel auk, milleni polnud hüdroisolatsiooni üleüldse jagunud. Et aga pesumasina äravool oli lahendatud vana hea voolikuga dušinurgas, võib eeldada, et kellelgi oli pesu pestes ununenud voolik õigesse kohta tõsta ja vesi jooksis põranda vahele. Ikka juhtub! Küll aga on puhas juhus, et pesupesijaga koledat õnnetust ei juhtunud – vannituba tühjendades sai selgeks ka, mismoodi moodne massaažidušš vooluvõrku ühendatud oli. Eks ikka tavalise valge lahtise pikendusjuhtme abil, mida veel lisaks kuidagi kummaliselt põlve otsas jätkatud oli… normaalsed õudusjudinad käisid üle selja seda nähes!

Ei olnud seal palju niisugust, mida päästa või säästa (ka WC-poti kaant soovitati meil üldse mitte avada ja see pigem kohe minema visata), nii et kõik, mis minna sai, läks.

Ripplae ning varem plaaditud laeosa otsustasime H soovil lasta kipsida ja värvida – mul oli suhteliselt ükskõik, sest minu jaoks on peamine, et kõik oleks võimalikult valge ja avar (ja seda võimaldavad suured valged plaadid niikuinii), aga H tundis, et tema meelest on plaaditud kaldlagi kummaline. Mõeldud-tehtud. Ja ega seal rohkem ei olnud – umbes viie minutiga (ma mäletan, et see lammutamine käis minu jaoks ikka peadpööritava tempoga, päevagi ei läinud vahel enne kui eelmisel korral nähtu oli lahti lõhutud JA viimseni minema viidud) sai ruum olnust täiesti tühjaks ja uue loomine võis alata.

Kõik nii ilusasti ära silutud enne hüdroisolatsiooni

Kenakene smurfisinine hüdro ja plaatimise algus. Hüdro, muide, lõhnab minu meelest imeliselt. 😀

Plaatide (ja tegelikult natuke ka kogu ülejäänud maja sisustuse) puhul on mulle millegipärast eluliselt oluline, et kõik omavahel sobiks. H on küll rohkem selline kõrvuti-neid-ju-kunagi-ei-näe-tüüp, aga minu jaoks on teadmine, et mu vannitoad ja duširuumid ka eri korrustel mätšivad, kuidagi eriti-eriti tähtis. Niisiis said ühed ja needsamad plaadid igalepoole: ülemisse vannituppa, alumise korruse WC’sse, pesuköök-majapidamisruumi ja saunaesisesse duširuumi. Et oleks nö punane niit läbi maja igalpool, mis kõik üheks läbimõeldud tervikuks seob? Ma ei tea, kas see on mingi asi, mida keegi kuskil veel vajalikuks peab, aga minu peas on see Hästi Tähtis. Nagu… OCD-tähtis. 😀

Plaadid on paigaldatud sedasi, et vuugid jooksevad kõigis nurkades kokku ja vastasseintes on plaadid ühesuurusteks lõigatud. Ka väga OCD-sõbralik värk.

Põrandaplaatideks sai Patchwork Clover Black , mis on väga hea hinnaga ja selle hea hinna kohta väga hea kvaliteediga põrandaplaat. Seda on halli ka, kusjuures kaalusime seda halli viivuks ka kööki panna – seda seni, kuni ülilaheda parketiga kokku sobiva puitimitatsioonplaadi leidsime, aga sellest köögipostituses lähemalt. Seinas on suured valged matid seinaplaadid, samuti Ehituse ABC’st, mis kandsid nime “30×60 Plain Matt White” (ma neidsamu e-poest praegu ei leidnud) ja olid varasemalt 13.50€’lt alla hinnatud 8,99€ peale ruutmeetrilt. Mul oli algusest peale mõte, et ma tahaksin midagi HÄSTI klassikalist, ja musta-valge kirju vannitoapõrand tundus mulle nagu tõesti läbi aegade kõige klassikalisem lahendus. Varemaltki kirju vannitoapõrandaga elanuna tean, et see on ka superhea pudivarjaja… 😀

WC-poti valimise komitees oli härra üksi, sest ma võin ju olla muidu ilgelt pretsensioonikas preili, aga on NII ootamatult palju asju, mille disain on mulle põhimõtteliselt ülisuva, kuni nad on minu jaoks õiget värvi. Nende asjade seas, kohe ukselinkide ja lülitite kõrval, on ka tualetipotid. Ainsa mõttena hõikasin välja, et see võiks olla niisugune, millel ei ole ülearu ääri, õnarusi ja nikerdusi, sest ehkki mind otsustajate laua taga ei olnud, olen mina jällegi enamasti ainus WC-poti küürimise komitees. Minu meelest leidis H väga hea ~~kõigile minu kriteeriumitele~~ minu kahele kriteeriumile (valge, lihtne puhastada) vastava isendi: Duravit Durastyle Vario Rimless. Ostsime dahl.ee’st ja maksime selle eest koos loputuskasti ja prill-lauaga 234€.

Vannivalikukomitee laua ääres hõikasin vaid välja, et vann võiks olla võimalikult suur, aga mis edasi sai, ma täpselt ei tea – mulle näidati pilti, ma vaatasin seda, paistis, et tegemist on valget värvi vanniga, ja olin nõus. Nüüd on sellega mingi esipaneelikala (tuli vale paneel ja me ei taha seda hästi ootama jääda), nii et me vist hoopiski plaadime ta esikülje kinni, aga muidu on jumala aus vann ja käib küll. Kuna meie ehitajal on juhtumisi ka ettevõte nimega www.pumbajaam.ee ja nad lisaks muule ka segistite ja vannidega tegelevad, käis valimine sedakaudu (asjad toodi kohale ja me osutasime, milliseid tahame) ja ma täpsemini viidata (veel) ei oska. Kui oskan ja olen lõpuks ka sooduskoodi välja kaubelnud, annan teada!

Valamukapi rolli täitis meil ka eelmises kodus Hemnes ja et see ka mu uue visiooniga stiili poolest ülikenasti sobis, toimus valimine natukene plirts-plärts-see-on-hea-küll-stiilis (ma isegi ei vaadanud, kas keegi veel kuskil mõnda valamukappi müüb) ja mul on hea meel, et nii sai, sest tõesti on väga ilus! Segistiteks said sinna IKEA mustad soodsad segistid ja vannisegisti ning dušilift samuti Pumbajaamast.

Võiks arvata, et kui remont valmiski pole, on vara KÕIK detailid ära planeerida, aga ei – mul on kõik peeglitest hambaharjatopside ja hommikumantliteni paigas. 😛 Kuna ülemise korruse vannitoavalamu kohal ei ole peegliruumi (aga on päris tore katuseaken, nii et ma ei kurda), aga peeglita vannituba oleks pentsik, paneme seinale suure peegli. Pole paremat motivaatorit oma kaupluse tootevaliku laiendamiseks kui isiklik vajadus – tellisime sisse terve hunniku peeglinäidiseid ja valisime ilusamad välja, mille ma oma koju riputan ja mille ka püsivalt müüki võtame. Kõiki Kukupesa e-poes veel ei ole, aga valituks osutunud “Elly” (ilus nimi ka) panin üles, et te ka näeks. Ma ei jõua ÄRA OODATA, et see peegel seina saaks!

Dušikorvi hügieenitarvete jaoks ostsin Snugist – see hind on ikka, olgem ausad, röögatu, aga kuna ma mitte midagi muud leida ei suutnud, läks see kõrval pealt vaatava H valuoiete saatel ostukorvi ja jõudis meieni. Siis ma muidugi ei teadnud ka, et Decoras niisugune Classic sari on, mis sõna otseses mõttes rohkem kui poole soodsam on. Aga ega siin kahetseda pole ka midagi, jagan lihtsalt, et teil on siis vähemalt alternatiiv, kui sama teed minna igatsete. 🙂

Nüüd on ühesõnaga seis niisugune:

Ma luban, et ilusate piltidega postitused lõpptulemusest tulevad ka, aga tahtsin protsessi kirja saada enne kui unustan, ja remonditeemad kaugete ja igavatena näima hakkavad. 🙂 Ja kui kellelegi vaatamata mu pidevale kiremisele ja rõõmutamisele on kahe silma vahele jäänud, siis ehitajad on meil pärit Mulgi Ehitusest ja me oleme nendega igati rahul ja nii rõõmsad, et me nad leidsime!

Piletikontrolörid ja peeglid

February 3, 2021~ kodu, remont

Kas ma olen ainus, kes satub piletikontrolöri nähes igaljuhul paanikasse, mis siis, et mul alati bussipilet olemas on?

Väga raske on sellise ärevusega elada, kui oled täiskasvanu ja vahel tuleb ikka elus keerulisemaid olukordi ette, kus tead, et oled kõike teinud võimete ja vahendite piires õigesti ja by the book, aga ikkagi tekib arusaamatusi ja mingit jura. Ole siis selline, eks, kellel iga asja peale süda kurgumulku hüppab ja süda pahaks läheb… adultimine on vahel niiiiiii raske! Ehk siis… end oma eraasju puudutavate detailidega liigselt haavatavaks tegemata väike umbsõnaline taust sellele, mis emotsiooniga ma seda postitust kirjutan. Naljakas, kuidas eile just olin üle pika aja nii õnnelik ja tänulik ja elevil, esimest päeva üle kuu aja tervenemise teel ja reibas, ja nüüd jälle meel kurb ja murelik. Aga selline see natukene labiilse üliemotsionaalse inimese argipäev on! Tegelikult on ju kõik hästi, pean endale pidevalt mantrana korrutama, et kergem hakkaks, ja küllap lõpuks hakkab ka. Kui väikeste asjade pärast võib inimene endal meele täitsa mustaks mõelda…

Aga mõtleme siis vahepeal natukene helgemaks: meie remont teeb viimast pooleteisenädalast lõpuspurti! Arutasime eile H’ga, et kuidagi nagu kaua on kogu protsess kestnud, aga nüüd, siin “teises otsas” olles on jälle imelik, et see nüüd läbi saama hakkab. Oleme nii harjunud oma standby-režiimi ja pideva ootamisega, et… mida me edaspidi Ootama hakkame? 😀 Aga jah, nagu paljud selle peale vastanud on, hakkame ilmselt ootama kevadist külviaega ja tärkavat aiaelu ning kõiki suve ning suure tarbe- ja iluaiaga kaasnevaid töid.

Eile öösel käisime remondprogressi vaatamas ja nüüd on tõesti ka treenimata silmale näha, et palju enam pole jäänud. Ehkki kell näitas juba pea keskööd, põles maja ette jõudes akendes tuli, mis tähendas, et vilgas töö veel käis. Mul on alati natuke paha tunne, kui nad tööaegadest kauem ehitavad, sest niigi on nad üle mõistuse tublid… aga ennast teades teen ju ka poole ööni tööd, et valmis saaks ja järgmisel päeval kauem lebotada võiks, nii et mis siin imestada.

Ja kuna nüüd algas magamistubadesse parketi panek, tähendab see, et saan öelda: KÕIK alumise korruse põrandad on paigas! Muidugi vajavad kõik põrandad peale köögipõranda veel vuukimist, kuid sellegagi vist saadakse sel nädalal joonele. Nüüd peame meie oma järelturult soetatud (kuskil laonurgas seisnud ja äärepealt küttepuiduks läinud) töötlemata tammepuidust liistud õhtul ära osmoma – H on just parasjagu parketijupiga tooni välja valimas, et alumise korruse tammeparkett saaks endale õiget värvi liistud. Ka põrand ise tuleb üle õlivahatada, nii et Osmoga plätserdamist nüüd mõneks ajaks jagub.

_{Eilne üllataja: E toa põrand! No täitsa toa moodi juba. Ainult tapeet on ukseseinast puudu!}

Tänasega pidid kõigi (ka ülakorruse) tubade põrandad maha saama ja ma ausalt öeldes ei jõua ära oodata, et vaatama minna, missugune meie kahest konkust toaks ehitatud ruum põrandaga välja näeb. Praegu on ta nagu suvaline pommiga valgeks värvitud pööning, aga mul on väga kõrged ootused lõpptulemusele, nii et elevus on suur! Plaan on, et magamistuba peaks koosnema kontorinurgakesest, meigilauast, öökappidega (MUL EI OLE KUNAGI OLNUD MAGAMISTUBA, KUHU ÖÖKAPID MAHUKS!!!) voodist ja sisseehitatud garderoobkapist. Kui ma väike olin, ütles ema alati, et mul on suurem tuba, sest magamiseks pole lapsevanematel ruumi vaja, aga lapsel mängimiseks on. Olen sellest seni ka ise lähtunud. Aga ei saa salata, et konkude kujunemine meie magamistoaks on tõeline hingeõnnistus, sest meie magamistuba on alati koosnenud pesuhunnikutest ja kõigist “üleliigsetest” asjadest, millele mujal kohta ei ole. Lõpuks ometi hakkab meil toas olema “õhku” ja põrandaruumi ja korralik töönurk. See teeb mind nii õnnelikuks! Ja lastetubades on ka mängudeks ja hobide harrastamiseks (mõnel preilil klaver, mõnel varbsein…) ruumi küll ja küll. 🙂

Köögipõranda peal võib juba kõndida! Niii tahaks lõpptulemust näha – erinevalt kõigist teistest ruumidest majas on seda väga raske ette kujutada

Selle nädala õhtutesse ja nädalavahetusse on plaanitud köögimööbli kokkupanek, millest suurema töömahu moodustab ilmselt saja miljoni jupi ja plaadi kokku kraapimine teiste garaaži kuhjatud asjade alt, pealt ja vahelt. Osa, jumal paraku, on veel ka Kukupesas. Peamine on, et alumiste kappide karkassid kokku ja paika saaks – siis saab Kivimees tulla tööpinda üle mõõtma ja seda valmistama hakata.

Eile kokku pandud valamukappidega tekkis kuidagi tunne, et pekki-pekki-pekki, see ONGI ju päriselt meie kodu! Suuremad ja väiksemad (nt peeglid, tänu millele sai lõpuks ometi Kukupesa peeglite valikut laiendatud, sest mul endal oli Väga Vaja suuri ilusaid metallraamiga peegleid) asjad on kõik välja valitud ja ma tahaks kõik juba üles riputada ja käia ringi ja ahhetada ja istuda heldinud näoga näiteks… oma imeilusal vetsupõrandal, sest miks mitte istuda omaenda valmis vetsupõrandal ja… vuuke imetleda või midagi. Oleme kõigi nende vaheetappide valmimist pikisilmi oodanud ja kõik see saab lihtsalt NII ilus!

_{Väga ebaglamuursed pildid otse minu ja Anni omavahelisest messengeri vestlusest. Asi käib tavaliselt nii, et mina tellin asjad tootepildi järgi (treenitud silm juba suht hästi aimab ka kehva pildi järgi asja kvaliteeti ja ilu), Anni pakib nad saabudes lahti ja vaatab üle ja saadab mulle suvalise telefoniklõpsu ja annab oma hinnangu, kas kõlbab. Tänased peeglid said kõrged skoorid ja lähevad meie majas ka käiku. Vasak on kõrge peegel meie ülemise korruse vannituppa, keskmine läheb E tuppa ja parempoolne metallraamiga 1100 mm diameetriga peegel läheb tõenäoliselt elutuppa kamina kohale. Ja need (mitmed teised neile lisaks veel) kõik võtame tootevalikusse ka. 🙂}

Kolmkümmend retrospektiivis

January 25, 2021~ kokkuvõte: 30

Sünnipäevad on minu jaoks väga olulised päevad. Mitte ainult mu enda omad, vaid teiste omad (ehkki ma kuupäevade meelespidamises lootusetult halb olen) ka – olen veendunud, et inimese sünnipäev on maailma kõige olulisem päev ja selpuhul pole ükski pidulikkus liigne. Eriti niisugune sünnipäev, nagu kolmekümnes – mul ei ole mingisugust vanaksjäämise muretunnet, vaid tunnen pigem, et pikemat teed, kui tänaseks käidud on, poleks küll jaksanud ette võtta. Kõike on täpselt parasjagu, kõik on täpselt nii, nagu olema peab. Tunnen, et minu kolmkümmend eluaastat on olnud täis kõiksugu väga häid kogemusi, õppetunde, unustamatuid hetki ja suurel hulgal mu suurt nõrkust – ligimesearmastust. Võtan kolmekümnenda aasta juubeli vastu suure elevuse ja tänutundega… kahju lihtsalt, et see niisugune koroonane tähtpäev olema peab. Tahaksin väga, et saaksin oma kallitega pidutseda, neid kostitada ja nendega koos tantsida. Otsustasime, et teeme hariliku sünnipäevapeo asemel augustis kahepäevase sünnipäeva-suvefestivali – nii minu kui H 30. eest ühekorraga. Loodan väga, et see meil ka õnnestub!

Ma ei ole vist kunagi blogis ühtegi niisugust tagasivaadet või kokkuvõtet teinud, sest omaenda pasuna tuututamine tekitab minus ebamugavustunnet ja kokkuvõtete tegemine tundub keeruline. Mis selles aastas siis õigupoolest oli nii märkimisväärset? Aga kuna 30 paistab olevat üks oluline verstapost inimese elus, niisugune tõeline täiskasvanukssaamise teetulp, mõtlesin, et vaataks siis vahelduseks tagasi. Minu kolmekümnes eluaasta oli (vaatamata enneolematult võikale aastanumbrile) üsna värvikirev ja elumuutev, mistõttu mõtlesin, et toon mõned koloriitsemad punktid esile:

30. eluaasta alguses pidasin mõnusalt jabura 90ndate stiilis sünnipäevapeo oma kõige kallimatega. Tunnen peopidamisvõimalusest ja oma inimestest täna, oma 30. sünnipäeval, kibedalt puudust. 🙁

Käisin hetked enne koroona tulekut perega möödunud eluaasta ainsal väljamaaseiklusel, maailma kõige armsamal suusa- ja lumelauareisil Tahkos. See oli tõeline idüll – päevad mäel, õhtud ühise söögilaua taga, saunaskäigud ja lumesrullimised, kaminaesised puslepanekud, sekuõhtud… ja niiii tore oli, et Anni ja Anne ka meiega olid. Kogu see reis andis mulle ka võimaluse üht vastikut ja keerulist situatsiooni distantsilt näha, jalg maha panna ja joon alla tõmmata millelegi, mis oleks pidanud kuid varem lõppema. Õppisin sellel perioodil ja võtsin endaga edasisse ellu kaasa väga palju – näiteks väga vajaliku oskuse teha märtrimängu peale süda külmaks ja mitte lasta endast üle sõita. Praalida pole siin muidugi midagi – ise poleks hakkama saanud, kui tugirühmad tööl ja eraelus poleks mind sellest läbi kandnud ja veennud. Mis kehtib muidugi ka kogu ülejäänud aasta kohta…

Tänavu sain oma Anetelt maailma kõige armsama kingituse – “sünnadvendikalendri”. Kastitäie karbikestega, millest igas oli väike maius ja kirjake põhjusega, miks nende võrratu pere mind hindab ja armastab. Ma ei ole kunagi kellegagi niimoodi tundnud, et teine mind nõnda näeb ja mõistab, nagu Anetega. Ja iga karp selles kalendris oli… oeh. Kõik asjad, mida ma teistes hindan, neid näeb Anete minus. Ja see on nii-nii-nii-nii suur asi mu jaoks. Nii armas. Nutsin palju…

Eelmise lause jätkuks: kolmekümnendal eluaastal ei jätnud ma oma elus ja südames ruumi ühelegi inimesele, kes ei ole päriselt minu inimene. See tähendas täiesti klatši-, draama- , sotsiaalse ärevuse ja konfliktivaba aastat, ainult südamest südamesse hetki ja kvaliteetaega suhetes, millesse investeerimine on päriselt midagi väärt. Olen (nagu te hästi teate) ärev inimene, kelle jaoks pealiskaudsed inimsuhted tähendavad rohkem ebakindlust ja ängi kui rõõmu ja lusti. Pealegi ei ole ma ise ka mingi imeline kompvek, et ma kõigile universaalselt sobida võiks. Nõudlik idealist, kärsitu, emotsionaalne, ülemõtlev ja -muretsev… õnneks on siiski paar peotäit neid, kellele ma päriselt sobin. Olen selle üle hästi õnnelik.

Armusin veel kõvemini oma sõprade väikestesse imeinimestesse ja tundsin kõigi neilt saadud naeratuste ja usaldusavalduste üle liblikaidtekitavat elevust ja rõõmu. Imelik punkt, mõtlete võib-olla, aga kuna ma olen alati tundnud, et ma teiste inimeste lapsi päriselt hinnata ja (veel vähem) armastada ei oska, olen sellest väga lummatud. Mul ka – nagu nüüd vanas eas selgub – süda sees! Samas koosneb see pooleteiseaastaste kuldne trio ägedate vanemate eriti ägedatest põnnidest ka, nii et mis siin siis ikka nii väga imestada.

Vana pilt, aga väga-väga-väga suuri tundeid täis pilt. Suuri tundeid, mis muudkui kasvavad. Sama kiiresti, nagu need väiksed mutukad!

Tähistasin viit aastat ettevõtjana. Siiani veidi ebaselge, kuidas see kõik minuga juhtus ja mismoodi on niimoodi võimalik sedasi eimillestki midagi teha (kui oled selline keskharidusega saavutusvajaduseta ärevuskott-jänespüks, ma mõtlen), aga ma muidugi ei kurda, vaid panen samas vaimus edasi!
Palkasin töötajaid ja tõstsin mitu korda palku. Luua töökohti oli üks mu suuri (kauge ja kättesaamatuna näinud) unistusi viis aastat tagasi OÜ Kukupesa asutades ja võimaldada neile konkurentsivõimelist palka on üks eesmärke mu saja suure elueesmärgi nimekirjas. Tunnen, et olen sellele eesmärgile lähedal ja olen enda üle uhke.
Täitsin oma pikaaegse unistuse ja läksin Anu Purre stuudiosse kalligraafiat õppima. Leidsin midagi oma hingele, sain töö kõrvale teistmoodi (käelise) loomingulise väljundi ja koha, kus saan kõik oma mõtted ja argieluärevuse nädalas korra pooleteiseks tunniks täielikult välja lülitada. Pealegi väga toreda pundiga (ja oma Anniga!) koos. Sellega läks ikka kohe väga hästi.

Järgisin oma südametunnistust ja sulgesin koroona saabudes poe. Võtsin seejuures vastu ka riskantse otsuse üürileping ca sajalt ruutmeetrilt neljasajale laiendada ja pood suuremaks ehitada. Betoneerisin treppi, värvisin fassaadi, ehitasin (valetan, H ehitas, mina värvisin) varajaste hommikutundideni riiuleid ja defineerisin esinduskaupluse ümber sisustuskaubamajaks. Sest on see ju ometigi maja, milles tuhandeid üliägedaid sisustuskaupu! Olin ja olen selle uue poe üle (esimest korda aastate jooksul) väga-väga uhke.
Avasin teise poe Telliskivi Loomelinnakus. Ja siis avasin paar kuud hiljem vana asemele uue, kaks korda suurema poe Telliskivi Loomelinnakus. See projekt, tunnistan, sai ette võetud veidi rohmakalt ja kiirustades, ilma piisavat eeltööd tegemata, ja tegelikult ei täitnud ta algselt kavatsetud eesmärki. Samas ei saa ka öelda, et see oleks läbikukkumine – suur vend ja väikevend (nagu me poode hellitavalt kutsume) täiendavad teineteist kenasti ja niisugune kahe poe pidamine õpetab meile kindlasti palju ajaks, kui ehk ühel päeval kolmandagi poe avada plaanime.
Harjutasin oma noorima lapse lasteaiaga ja viisin vanima esimest korda elus nädalaks suvelaagrisse. See kõik oli väga emotsionaalne, aga väga märgiline ka. Olen nüüdseks üheksa aastat ema olnud ja et mul on kolmekümnendaks eluaastaks kolm nii vahvat, arukat, südamlikku ja juba päris iseseisvat last, on ilmselgelt mu elu suurim saavutus. Püüan iga päev jõuda lähemale oma elu eesmärgile olla nende vääriline.
Käisin esimest korda elus taskuhäälingus külas. Oli tore võimalus sisekaemuseks ja hästi armas oli sellele järgnenud ülevoolav positiivne tagasiside, mille soojus mulle, mu enesehinnangule ja minapildile marjaks ära kulus. Aitäh, Evelin, selle võimaluse eest!
Panin säästudena kõrvale kokku peaaegu viiekohalise summa ja teenisin oma investeeringutelt 200€ tootlust.
Müüsin maha oma imearmsa kodu ja kolisin sealt välja. See oleks olnud väljakannatamatult raske, kui ei oleks olnud Helenit, Steni ja Annit meie kõrval. Üleüldse on suur õnn, kui otsustad kolida, ja naabrid otsustavad ka. Et kui üldse, siis koos. See oleks võinud mõnes mõttes olla hüvastijätt, aga kujunes hoopis ühiseks seikluseks, mis jääb igaveseks meelde. Vägev.
Ostsin maja. Seda lugu te juba teate ja see lugu veel jätkub ka.
Kasvatasin OÜ Kukupesa käibe mulluselt 143 492,76 eurolt 353 652,59 euroni. Kõik võetud riskid tasusid end ära ja tänu neile ning mõistagi maailma kõige vägevamale tiimile saime ettevõtet ja tootevalikut tublisti kasvatada. Muutsime oma töökeskkonna kordades paremaks, avasime teisegi kaupluse, kasvatasime tööperet, laiendasime tohutult tootevalikut ja oleme täna hoopis teine, hoopis toredam pood (poed!) kui täna aasta tagasi. Ma olen ikka öelnud, et ootan väga päeva, kui Kukupesast saab niisugune pood, kus ma ise käia tahaks. Ja täna, oma 30. sünnipäeval, sattusin lambist mõtlema, et kui Kukupesa poleks minu oma, oleksin väga rahul, kui saaksin sünnipäevaks just sellise poe kinkekaardi. Ja nii rangele enesekriitikule nagu mina on see väga-väga-väga suur eneseületus ja unistuse täitumine!

Ei oleks mind ja seda kõike, kui ei oleks minu tugivõrgustikku. Tiimi tööl ja tiimi kodus. Sõpru. Aitäh kõige eest, elu, ja tere tulemast, kolmekümnendad!

Hull sürr jabur meeletu

January 24, 2021~ kodu

Kui inimesel on blogiarhiiv, on tal harukordne võimalus rännata ajas tagasi kõigi sündmuste ja emotsioonide juurde, mis ühes või teises eluetapis aset leidnud on. Et ma olen siin kolme kodu kujunemist kajastanud, on hea tagantjärele näha, mida olen teinud ja tundnud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et olen alati tundnud täpselt sama. Eelmisest kodust välja kolimise südamevalust kõva häälega nutnud, uut kööki planeerides hädaldanud, et väga tavalist ja “ära tehtud” kööki ei taha, aga samas ka kõvasti pabistanud, kas see ikka on õige valik… üllatavalt äratuntavad on kõik need tolleaegsed emotsioonid ka täna. Iga kord on jälle nagu päris esimene. Isegi kord, kui me Viimsis maja ostma hakkasime, on blogiarhiivis detailselt tallel – olin juba unustanud, kui väga ma seda toona tahtsin ja kui kõvasti pettusin, kui meist vaatamatult põhjalikele ettevalmistustele ja positiivsetele laenuotsustelegi (kusjuures mina ka siis laenu kaastaotlejaks kõlbasin) majast ilma jäeti…

Praegust eristab eelnevatest kogemustest muidugi see, et remonti pole me muidugi praegusel määral kunagi teinud ja ausalt öeldes tundub mulle täiesti hull sürr jabur MEELETU, et me selle ette võtsime. Päriselt ka – kõndida sisse ilmselgelt remonti vajavasse majja ja mõelda, et ei ole hullu, teeme kõik ümber – see ei ole meie moodi! Kust võeti see enesekindlus sellist maja üldse vaatama minna, kui ise ilmselgelt maja kapitaalremondiks võimelised ei olda, ja kust tuli pime usk, et me endale üldse ehitaja leiame? Ma tean, et ma olen niisuguseid kapitaalselt ümberehitajaid (nt sotsiaalmeedia vahendusel) alati kadedusega vaadanud ja mõelnud, et mina küll niisugust asja ei jaksaks ega oskaks ega julgeks. Et nagu… kust üldse pihta hakata ja kui palju selline asi üldse maksma minna võib? Raudselt on see ainult kuldsete kätega või pururikaste inimeste maailmas võimalik…

Paradoksaalsel kombel ei ole mul protsessi käigus ühtegi neist küsimustest ega muredest tekkinud – kui olime maja vaatamas käinud ja omavahel kokku leppinud, et me sellest majast päriselt huvitatud oleme, tegin oma jälgijatele Instagramis üleskutse ehitajaid soovitada, siis käidi juba maja üle vaatamas, anti hinnang, et maja on täitsa heas korras, ja kui olime remondile enam-vähem hinnapakkumise saanud, sai selgeks, et meie sissemaksest ja laenusummast saab vajaliku raha nii majaostuks kui remondiks kokku küll. Viimase peal ilusat ja värske remondiga maja selles piirkonnas meie ülemise hinnapiiri (s.o. kolmesaja tuhande) klassis niikuinii ei pakuta, nii et ise majja mõnikümmend tuhat juurde investeerides saame maja tõenäoliselt märkimisväärselt kallimalt müüdud ka, olen kindel. Mitte, et me plaaniks, aga hea ikka teada, et see teoorias võimalik oleks.

Eks see piirkonnavärk saigi majaostul määravaks – ei oleks me ju teda leidnudki, kui ma ühel täiesti suvalisel esmaspäevahommikul voodis aeledes ja tühja pilguga sotsiaalmeediat rullides lambist vaatama poleks hakanud, missugust ja mis hinnaga kinnisvara meie kodukandis pakutakse. Ja ega väga peale selle maja pakutudki. Oli sarnaseid, kuid palju kallimaid, aga remonti ja “meie järgi” ümber tegemist oleksid needki vajanud. Mulle meeldis ja meeldib eriti, et tegu on nö “sisse elatud” linnaosaga, kus on ilus haljastus, ilusad suurte hoovidega eramajad, kõrghaljastus (määännniiid!) ja metsatukad siin-seal tänavate ääres. Selline idülliline ja hubane suburbiavärk.

Pragmaatik minus on selle otsuse ja ostuga väga-väga rahul. Ainult et… mul kui emotsionaalsel olendil on seda kuidagi raske seedida? Tõe pähe võtta? Minu maja what? Ah?

Ma ei tea, kas keegi teist on kinnisvara ostnud ja tundnud, et ei kujuta end ette seal elamas, aga mina tunnen täiega nii. Mul on tasemel kujutlusvõime ja oskan endale kõiki võimalikke ja võimatuid stsenaariume väga värvikalt ette kujutada, kuid sellesse majja kolimine ja uus argipäev seal tundub kuidagi… hoomamatu. Sürrealistlik. Kuitahes väga ma öösiti enne uinumist ei ürita sellest fantaseerida, ei tule mul mitte mingisugust pilti silme ette ega tunnet südamesse. Ja seda on nii imelik tunda (veel imelikum välja öelda), sest normaalne inimene tunneb ju maja ostes ja uueks remontides kindlasti suurt elevust ja ootusärevust? Aga ma nagu olen… tühi ja äraootav. Justkui mu ratsionaalne aju teaks täpselt, mis ja miks hakkab uues kodus olema parem-mugavam-praktilisem-ägedam, aga süda ja hing ei jõua järele ja kuidagi tühi tunne on. Sealjuures on veel märkimisväärsem, et mul ei ole mitte mingisugust igatsust vana kodu järele. Nägin juba unes, et läksime päev pärast võtmete üleandmist mingeid viimaseid asju ära tooma ja neil olid selleks ajaks kõik põrandad, siseuksed ja köögimööbelgi täielikult välja vahetatud. Sellest unenäost saati ei suuda ma end ka seal elamas ette kujutada. Igas mõttes kodutu!

Aga rõõmu on ju muidugi ka palju. Tunnen iga päevaga suuremat tänu ja uhkust, et me selle kõik ette võtsime ning sellega hakkama saime ja olen nüüd 100% valmis käised üles käärima, trelli haarama ja mööblit kokku panema hakkama. Küllap siis, kui enam tühja passima ja ootama ei pea, tuleb see Tunne ka. 🙂

Rääkige nüüd: kas ma olen ainus hull või olete teie ka koduvahetuse perioodil selliseid imelikke vastakaid tundeid tundnud?

Üks pool meie köögist, mida tahaks kangesti algaval nädalal kokku panema hakata :’)

Remontika

January 22, 2021~ sildita

Täitsa imekspandav, kui ilusti ja põhjalikult olen siin remondiprotsessi lahti kirjutanud viimati, kui veel blogima sattusin, s.o. umbes eelmises elus. Nii kauge tundub see aasta lõpp ja kõik, aga selle üle on muidugi ainult hea meel, sest ega ta kergete killast olnud.

Kõige raskem osa remondi juures oli jõulupuhkuse aeg. Ooooooootamine. Nuriseda pole muidugi midagi, sest ega see ka rõõmu ei teeks, kui inimesed oma pere ja lähedastega olemise asemel ööpäevaringselt remonti teha vihuks, nagu meeletus tempos valmivate uusarenduste puhul olema kipub. Aeg venis sel perioodil nagu tatt, aga praegu tagasi vaadates ja samas tulevikku vaadates, kui remonti on ajaliselt kokku jäänud veel sellesama kahenädalase jõulupuhkuse jagu… olen nüüd veel kärsitum! Nad töötavad nii kiirelt ja korralikult, et igaljuhul olid nad oma pika jõulupuhkuse auga välja teeninud.

Kui kõik oli alles lammutatud ja põrandate faasis, olin isegi pisut flegma – tundus, et tööd on veel nii röögatult ja et aega läheb nii või naa kaua, mingu siis juba nii kaua kui vaja. Aga kuna nüüd on juba lõpp lähedal – siin-seal seinad lõpuni värvitud, seinad plaaditud, põrandadki maas… tahaks NII VÄGA juba mööblit paika panna, et näha, kuidas kõik lõpuks on!

On üsna mitu materjalilahendust, mille pärast olen siin pead murdnud ja vaevanud, ja nii suur rõõm on näha neid asju omal kohal kõigega ideaalselt sobimas. Niisugused pisiasjad nagu ägeda romantilise olemisega elutoaakna seina kohtumine tumeda parketiga – valge ja tumepruuni kontrast, see, kuidas valgus langeb… ilus on!

Ma olen ikka rääkinud, et mul püksid veidi püüli sõeluvad kõige selle sisustamise ja Valikute Langetamisega seoses, sest äkki juhtub, et miski püsiv saab paika ja vaatame, et päriselt ei ole ikkagi asi õige. Näiteks oli suur mure, mismoodi kombineerida tuulekoja-, köögi- ja kaminaesised plaadid nõnda, et need valitud Rustic Bourbon tammepõrandaga kokku sobiks. Halli ei tahtnud, sest köögi tööpind tuleb must ja ma ei tahtnud kööki üldse halli sisse tuua. Mustriga põrandat mõtlesime ja peaaegu juba valisimegi sama plaadi, mida vannitubades kasutasime, kuid kui parketilipid kaenlas Deposse marssisime ja puitparketiga enam vähem 1:1 ühte värvi plaadi leidsime, mõtlesime ümber ja läksime puitimitatsiooni teed. Tundus küll hirmus, sest 100% identsed nad ju siiski ei olnud, kuid nüüd, neid kõrvuti nähes, on ikka väga raske vahet teha. Ja ma olen nii õnnelik!

Depo puitimitatsiooniga keraamiline põrandaplaat, 6€/m2

Uuel nädalal läheb vuukimiseks ja see tähendab, et siis võib hakata köögikappe kokku panema, mis omakorda tähendab, et kui jumal lubab (ja mingeid ootamatusi meie üsna kitsaks jääma hakanud eelarves ei ilmne), saab tulla Kivimees tööpinda üle mõõtma. Aga see, ma pean ütlema, tundub juba täiesti sürr, sest mina ei tea, kes selles majas elama ja niisuguses köögis kokkama hakkab. Võiks sama hästi olla Puškin kui mina, üks väga tõenäoline stsenaarium kõik. 😀

Alguses ma olin väga kohkunud sellest tundest, et ma ei suuda enam seda maja enda koduna näha. Kartsin väga, et see on selle kõige pärast, mis majaostu eel ja järgselt toimus ning muretsesin, et ma ei saagi ennast seal enam hästi tunda. Aga ma olen nüüd aru saanud, et asi on hoopis selles, et mõte sellest, kuidas niisuguses armsas ilusas värske remondiga vägeva aiaga ilusas piirkonnas asuvas majas hakkan elama MINA ongi lihtsalt väga-väga-väga-väga-väga-väga hoomamatu ja sürr ja elumuutev ja humbling ja vau.

Tahaks kangesti näidata juba pilte kõigest, aga praegu väga midagi veel pildistada justkui ei ole. Ma Instagrami kodukontole olen pannud neid pooliku remondi pilte, aga ma olen nii kärsitu ja lõpptulemuse nägemise ootusest nii ekstaasis, et ei viitsi lihtsalt enam protsessi (mis tegelikult nii kiirelt edeneb) pildistada. Tundub, et ma olen kõik juba nii ära leierdanud, et teil on igav vaadata. Väga ootan, et saaks valamukapid paika panna (millegipärast ma ootan just seda kõige rohkem, et põrandaplaadid tuleks kattepaberi alt välja ja et saaks näha, kuidas põranda must muster ja segistid sobivad ja millised valamukapid selle kõigega koos välja näevad…) ja seebidosaatorid kapiservale ja suuri rohelisi taimi siia-sinna… oh, see on ju juba nii lähedal, aga ma ei jõõõõua lihtsalt enam oodata!

Mul on kolme päeva pärast sünnipäev, muide. Kolmekümnes. Veits olen kurb, et ei saa röögatut ülepingutatud juubelipidu teha (ma ootan seda juubelit vääää-gaaaa), aga savi – vaatamata viimase aja proovilepanekutele on ikkagi tunne *klišeehoiatus*, et terve elu ongi üks suur sünnipäevakingitus.

Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud

December 5, 2020~ kodu

Oh jumal, kui palju on juhtunud sellest ajast, kui ma viimati kirjutasin. Kui suur mure ja kimbatus oli minu sees tehingu hetkel ja selle järgselt – kuidas me edasi läheme? Mis saab? Kas meid ootab ees kemplemine ja kohtuvaidlus või saab kõik enam-vähem rahumeelselt kulgeda? Mängisime tehingujärgselt lihtsalt ootamismängu ja saime ainult loota, et kõik kulgeb parimal ja sujuvaimal võimalikul moel. Paaril korral tuli siiski lootustandvaid raporteid väljakolimise progressi kohta, mis andsid indu ja lootust juurde.

Kui oled niisuguse intensiivse protsessi sees, kus olukord ja teise asjaosalise käitumine muutub iga päevaga käsitletamatumaks, tekib üsna ruttu tunne, et NÜÜD enam hullemaks minna ei saa. NÜÜD on põhi saavutatud. Muudkui laiutad iga uue vahejuhtumi peale käsi, endal silmad suured nagu tõllarattad, ahmid õhku, sõnad jäävad kurku kinni ja hakkad lõpuks tõsimeeli uskuma, et oledki lihtsalt halb inimene, kellele Universum on nüüd otsustanud koha kätte näidata. Ja kui siis järgneb veel üks sahmakas jääkülma vett kaela, niisugust jääkülma, mis paneb vere tarretuma ka kõigi nende soontes, kes asjaga seotud ei ole, kuid seda meie lähedalt jälginud on… siis ei jäägi midagi alles. Tekib tühjuse, ükskõiksuse ja võib-olla-ma-ei-saagi-kunagi-enam-õnnelik-olla-tunne.

Aga see tunne läheb, nagu ma nüüd omast kogemusest tean, üsna ruttu üle. Üsna ruttu saad aru, et see, et oled täiesti juhuslikult sattunud kõrvaltegelaseks kellegi teise loos, ei tähenda, et võõra inimese lugu peab seepärast saama osaks sinu loost. Sest see, mille nimel me võitlesime – ja me oleme väga palju pidanud inimestele, kes lugu kuulevad, aru andma, MIKS me ometi käega ei löönud – on meie Kodu. Ma tunnen nii tugevat tõmmet tema poole ja tema, mulle tundub, ootab ka, et temasse toodaks jälle nii palju elu ja armastust, kui selle kahesaja ruutmeetri peale mahub. Ja tühjus on asendunud ootusega – ma olen jälle nii elevil!

Ma nii õudselt igatsesin seda tunnet tagasi. 🙂

Kui krüptiline ma-ei-saa-teile-üksikasju-avada-jutt nüüd kõrvale jätta, siis progress on tegelikult olnud üle ootuste kiire. Me kartsime ikkagi palju hullemat ning teadmine, et meie remont saab otsast alata juba ÜLEHOMME, teeb mind nii hullupööra rõõmsaks! Et teha on ikkagi palju, võtab remont kuus nädalat aega, mis tähendab, et jõuluks koju saamise unistusest on saanud sünnipäevadeks koju saamise lootus, seegi natuke optimistlik.

Küsite mult pidevalt, kust me endale usaldusväärse ehitaja leidsime – niisugust, nagu me kõik hästi teame, ei ole teps mitte lihtne leida. Nagu väga paljud teised head asjad mu elus, tulid perekond Kesslerid ja nende pereisa Mulgi Ehitus minuni tänu sotsiaalmeediale. Kertu kirjutas mulle Instagrami postitatud üleskutse peale, et tema mees ehitab ja võiks meie hoolt ja armastust vajava maja üles kõpitseda. Tegelikult saime me mitmeid häid vihjeid, aga Rein oli esimene, kes tuli ja maja üle vaatas ning kellega kohe hästi jutule saime. Et nad ise endale just maja ehitasid, kutsusid nad meid endile külla vaatama, mismoodi üks nende ehitatud maja välja näeb, mispeale meie pakkisime oma laps-inimesed autosse ja sõitsime Viljandimaale. Nii juhtus, et saime endale lisaks usaldusväärsele ehitajale ka toredad sõbrad. 🙂

Möödunud neljapäeval käisid ehitajad maja viimast korda enne ehitustööde algust üle vaatamas, et saaksime kokku leppida, mida ja kuidas – kust võtta maha sein ja kuhu uus juurde ehitada, mismoodi lahendada segistite või trepivalgustite paigutus jne. Ja esmaspäeval hakkab, nagu ma aru sain, asi juba pihta! Homme tehakse maja lõplikult tühjaks ja lammutustööd võivad alata. Tegemistvajavad tööd on muuhulgas:

Alumise korruse vannitoa ja pesuköögi plaadid tuleb eemaldada ja uued asemele panna. Lisaks tulevad ripplagede asemele tavalised värvitud laed. Saunaesise duširuumi segisti asemele tuleb kaks uut, mille liigutame teise seina. Praegu on pesuköögis (millele on ligipääs otse garaažist) vann, mis on a) hea pesuköögi raiskamine (ma ei unista millestki rohkem kui tööpinna, valamu ja mahukate kappidega pesuköögist, kuhu saavad elama kolida kõik puhastusvahendid, tolmuimejad, triikrauad, voodipesud ja rätikud) ja b) väga kummaline koht vanni jaoks.
Alumise korruse parkett (elutoas, söögitoas ja alumise korruse trepihallis) vahetatakse tammepuidust kalasabaparketi vastu. See on TÄIESTI risti vastupidi kõigile algsetele plaanidele. Mina tegin kalasabaparketi ettepaneku (naljaga pooleks, sest see on ilgelt kallis ja meie eelarve piiratud) juba alguses, kuid H pani sellele kohe veto ning sõelale jäi mõte vana põrand lihvida-vahatada. Viimast ehitaja ei soovitanud, ütles, et see on töömahukam ja kulukam, kui uue põranda panek. Mina jällegi, tiim ei-viska-ära-kui-saab-kasutada, tahtsin taastamist. Aga siis juhtus enam-vähem parim, mis juhtuda sai – uue laminaatpõranda hinnaga saime kellelgi remondist üle jäänud kalasabaparketi, mida on (väikese varuga) täpselt nii palju, nagu meie alumisele korrusele kulub. Hind? 24€/ruutmeeter. Kui vahepeal hakkas tunduma, et maailm vihkab meid, andis see leid lootust, et Jumal on ikkagi olemas. Põrand ise meenutab toonilt meie esimese ühise kodu põrandaid – seal oli tammepuidust lipp-parkett, mis pärast taastamist sai mõnusa sooja tumepruunika varjundi. Meie tulevane kalasabapõrand on samades toonides. Selline sossu.
Köögis ei juhtu peale põrandavahetuse eriti midagi – uued plaadid maha, seintele uus värv selga ja siis lõpuks uus köögimööbel ja tehnika paika. No ja siis see graniidist tööpind, eks… <3 Tehnika valimine kööki, muide, ei ole üldse lihtne töö. Eelmine kord tegime me need valikud üsna huupi, seekord aga tean, et tahan kindlasti samasugust ahju (teiste juures kokates ei tule asjad kuidagi üldse nii kuldsed ja krõbedad nagu meie ahjus?) ja kuna samal tootjal on ka teie poolt taevani kiidetud pliidid koos süsteemiga, mille abil pliit ja kubu omavahel asjad aetud saavad (ma unustan koguaeg kubu tööle panna ja H pragab), tulebki pea kogu tehnika (peale külmkapi) Electroluxi oma.
Alumise korruse WC saab uue poti, valamu ja plaadid.
Kroonprintsess saab viimase plaani kohaselt toa alumisel korrusel ning tema toas on vaja eemaldada tapeet, vahetada põrand, hankida uus aknalaud (keegi on vanast tüki hammustanud) ja paigaldada, sest lubatud sai, üks seinatäis ilusat tapeeti. E saab endale praegusest jupi võrra suurema toa, mis tähendab, et tal on lahedalt ruumi riidekapile, kirjutuslauale, voodile ja ka klaverile. Tore!
Trepp jääb nii, nagu on – see on väga heas korras. Ainult trepipiirded on minu meelest tsiiiiiiiiiipa koledad, aga H arvab väga kirglikult teisiti, nii et las nad siis olla. Praegu on trepihall aga kangesti pime, mis ei sobi üldse ei meie suure valguse ja avaruse armastuse ega ka minu plaaniga trepihalli seintele suur meie pere ühiseid hetki kujutav galeriisein luua. Niisiis kavatseme sinna lisada neli seinavalgustit. Kui te teate, kust ilusaid, tagasihoidlikke, aga valgustavaid seinalampe saab, siis ma olen üks suur kõrv.
Et see maja väidab end olevat kahe magamistoaga maja, on seal palju kabinette ja panipaiku, millest toad meisterdama peame. Nii on ülemisel korrusel vaja nihutada uksi (et üks magamistubadest ei oleks läbikäidav), võtta maha seinu (et panipaigast ja kabinetist saaks lapsevanematele suur magamistuba) ja ehitada seinu ka asemele, et asi õige saaks. Meie magamistuppa peaks idee poolest mahtuma ka töölaud ja garderoob, aga täiesti võimatu on ette kujutada, täpselt kuidas ja mismoodi (nt katuseviilude suhtes), enne kui seinad ei ole maha võetud ja kohapeal reaalselt näha ei ole, mis lõpuks alles jääb.
Väikevenna tuba saab olema meie oma kõrval ja selleks, et tema tuba ei oleks läbikäidav, nihutame tema toa ust veidi ning ehitame väikese jupi seina tema ja meie toa vahele. U tuba ei ole väga suur, aga usutavasti mahub ta sinna siiski kenasti ära koos voodi, kirjutuslaua, riidekapi ja kõigi oma “mot miilsidega”. Kui see mingil põhjusel peaks siiski väikseks jääma, saab tulevikus tema toast aeda avaneva rõdu kinni ehitada ja tuba seeläbi veidi suurendada.
Väikevennast üle koridori saab olema Virsiku (pole neist nii ammu blogi-pseudonüümidega kirjutanud, naljakas :D) tuba. Armas ja valgusküllane tuba, milles katuseviilu alla on tehtud sisseehitatud mahukas liugustega kapike. See on tumepruun ja tuleb üle värvida või teipida või ma ei teagi, kuidas mööbliplaadiga õigem käituda on? Lisaks vajab ka tema põrand uut katet.
Ülemise korruse vannitoa põrand võetakse betoonini üles, sest ehitaja terav silm märkas köögilaes veekahjustust. Mida meie elusees näinudki poleks, sest ühtegi selget jälge (à la kollakat laiku vms) näha ei ole – kahjustusele vihjasid üksnes laes veidikene nähtavale ilmunud (natukene pundunud) kruvipead. Annab ikka näha sellist asja! Igatahes võetakse põrand üles ja vaadatakse üle, milles asi võib olla. Ülemise korruse vannituppa tulevad uus WC-pott, kahe valamuga kapp ning vann. Tahan kindlasti täiesti tavalist, mitte mullivanni. Plaadid, muide, tulevad kõigis WC’des-vannitubades hästi lihtsad – põrandal mustade rombikestega ja seina üleni valged. Tegelikult tahaks ma mustriga plaate ja värve ja värki, aga kardan väga astuda samasse ämbrisse, mida kolistasid 2000ndatel kodusid kujundanud inimesed. Ei julge mooduvärki teha, et seda 5-10 aasta pärast kibedalt kahetseda. Möllan siis pigem detailidega!

Rohkem vist nagu väga midagi ei olegi? Sisustuse osas on mul ka juba plaane üksjagu, aga selle silla ületame siis, kui selleni jõuame. Ette unistada tundub veidi ohtlik. Vaevu suutsin end köögi ära tellimiseni viia – lihtsalt hirmus, et muidu jääb köök IKEA tarneraskuste tõttu saamata. Uksi ongi tegelikult üksjagu puudu, pean neid hakkama nüüd ükshaaval juurde tellima. Aga sellega on, nagu öeldud, jaanuari lõpuni lahedalt aega.

Ma ei jõua ärrrrra oodata, et näha, missuguseks imeliseks võrratuks soojaks koduseks majaks see tare meie käe all saab. Arvasin vahepeal, et ei suuda end kunagi enam kujutleda seal elamas, aga näeh: kõik on võimalik. Ja ma ausalt öeldes ei tea, mispärast ma üldse muretsesin – ilmselgelt juhtis miski meid juba algusest peale sirgjoones selle kodu suunas, kõigile ületamatutena näivatele takistustele vaatamata. What’s meant to be will be.