Meie Käopesa

Väikevend on üks niisugune hea. Tõõõeline heakene, kes on alati rõõmsameelne ja pullialdis, hindab väga lähedust ja kallistusi, aga askeldab ka iseseisvalt ülimalt keskendunult ja on väga sihikindel, kui silmapiirile ilmub näiteks vanemate poolt hoolikalt ära peidetud koerakauss. Viivitamatult on vaja täiskäik sisse lükata ja selle suunas edasi roomata! Kui juhtubki, et tuju läheb kurvaks, sest tasakaal on ootamatult päris ära kadunud ja peakene kops! vastu põrandat käinud, on meie Väikevenda väga lihtne lohutada. Ta lihtsalt nii väga hindab oma pere lähedust, lohutavaid sõnu ja hellitavaid laulujuppe.

Ta. on. nii. mõnus!

Aga väga raske on kellegi niisuguse loomust niisama heast peast sõnadesse panna. Teda peab ju ise kogema! Või siis küsimusi esitama, et siinkirjutajal oleks lihtsam teile oma pojakese iseloomu ja kombeid edasi anda. Sestap palusingi teil küsida, et saaksin Väikevennast postituse kirjutada. Siin see nüüd on!

Kas kolmandat korda emaks saamine oli teistest kordadest emotsionaalselt kuidagi erinev?

Hästi erinev oli! Kõige ülevam kogemus mu elus. Kolmanda lapse sünd on kõige loomulikum ja iseenesestmõistetavam asi maailmas. Kui esimese lapse sünni puhul sukeldud pea ees lapsevanemaks olemise tundmatusse ja teise sündides muretsed, kas ja kuidas kahele oma südames ja elus võrdselt ruumi teed, siis kolmanda lapse sünni ajaks on kõik selge. Ainult kõige puhtam ja murevabam õnn, rõõm ja pidulikkus. Ja see, et uut ilmakodanikku tuleb tervitama kaks vanemat õde, kes mõlemad kohtumist suure elevusega ootavad ja kumbki oma individuaalsesse suure õe rolli sisse elama hakkavad… mulle tundub, et iga uue lapse lisandumisega perre läheb see kogemus ainult puhtamaks, ilusamaks ja suuremaks. Nagu peregi. 🙂

Kuidas on te pereelu seoses uue liikmega muutunud?

Kui ma teise lapse sünni järel sünnitusmajast koju tulles kõiksugu segaseid tundeid tundsin, siis seekord oli hoopis teisiti. 2015. aasta jaanuaris vastsündinuga koju jõudes võitlesid minus kõik tunded inimemotsioonide skaalal – süütundest kirjeldamatu õnneni. Minu pisike esmasündinu ei olnud enam sugugi nii pisike ja mul oli tunne, et miski oleks nagu läbi saanud. The end of an era. Samas oli alanud miski nii suur ja nii ilus, aga ma ei osanud neid tundeid korraga tunda ilma nende alla mattumata. Raske oli see algus minu jaoks.

Seekord jõudsime sünnitusmajast koju, vajusime vastsündinud Väikevennaga oma (ju üsna uue) kodu diivanile ja mitte miski polnud hingemattev… välja arvatud tänutunne. Me olime kõik nii-nii õnnelikud ja rahul. Ta sobitus meie pereellu ideaalselt. Muutunud on kindlasti üht-teist, aga selle sees olles on raske täpselt välja tuua, mis. Kõik on harjumuspärane, rutiinne ja oma. Mis siis, et tegelikult on kolme lapsega ikka jubedat moodi tegemist. Juba ainuüksi viie pereliikme pesu pesemine, kuivatamine, voltimine ja kappidesse sorteerimine on täiesti rämedalt töömahukas. Mina, kes ma muidu lastega avalikes kohtades käies alati vägagi cool as a cucumber olen olnud, tunnen kolmega üksi jäädes, kuidas natukene võtab selja märjaks küll. Hirm, et kahest käest kolme inimese kantseldamiseks ei piisa, õnneks siiani täiesti alusetu. Muutunud on meie pereauto ja igasugune logistika, sest igasse autosse neid enam ei mahuta, taksoga või kellegi teise sõiduautos kogu perega sõita ei saa jne. Aga selliseid asju igapäevaselt muutustena ei koge ega analüüsi – elu on ikka nagu ta on. Muutunud on võib-olla see, et kui ka Virsik lisaks Väikevennale end keset ööd meie voodisse pressib, peab H jalutsis magama. Kaks sissetungijat on meie 1.60m voodile sulaselge liig. 😀

Kuidas ta sarnaneb ja erineb oma õdedest?

Sarnaselt oma õdedele on ta väga rahulolev, muhe ja rõõmus beebi. Sündis ilusti ja rahulikult, hakkas peaaegu kohe rinda võtma ja kohanes meie elurütmiga, kus vaja. Magas seal, kuhu ta rinna otsas magama pandi – olgu see siis kodus või külas. Autosõitude ajal magab algusest peale kenasti ja nii kaua kui vaja. Olen teda kasvatanud täpselt niisamuti nagu tüdrukuidki ja mulle tundub, et see sobib minu lastele. Turvaline teadmine, et ema lõhn, südamerütm ja rind on lähedal kui vaja. Ja tänu sellele teadmisele enesekindlus olla omaette kui vaja. Veidi väsitav on see ööd ja päevad läbi imetamine küll, aga mu keha kohaneb sellega üsna hästi ja saab hakkama. Eriti sel korral tean, et see kestab tegelikult nii lühikest aega ja on nii mugav ja lihtne, et igasugune ajutine ebamugavustunne või piiratus on selle kõrval köki-möki.

Virsikust erinev on ta peamiselt oma suuruse poolest. Väikevend on tõeline jõmmkärakas! Väga pikk ja suur inimeselaps, raske nagu sangpomm. Kroonprintsess ei olnud küll väike, aga tema oli üks üldse-mitte-füüsiliselt-aktiivne beebi. Kui teised beebigrupi beebid juba tugede najal püsti tõusid, ei viitsinud tema veel eriti roomatagi. Selitas põrandal ja ajas teistega juttu. 😀 Väikevend on seevastu juba enne üheksakuuseks saamist tugede najal edasi kõndimas (mulle see jube kiirustamine teeb tegelikult pisut tuska, aga ei saa ju sundida inimest pikali viskama, kui ta edasi liikuda tahab) ja tuuseldab muudkui ülehelikiirusel käputada. Ta on algusest peale füüsiliselt väga aktiivne ja kiiresti arenenud. Virsik oli ka üsna kiire füüsilise arenguga, aga kuidagi teisiti. Väikevend on tugev ja jõuline, Virsik oli kiire väike vibalik.

Ma küsiks, et millised on Väikevenna lemmik mänguasjad-mängud?

Väikevend on harilik laps. Tema lemmikmänguasjad on asjad, mis ei ole mänguasjad. Eriti puldid. Kui puldiniroomamine oleks olümpiaala, oleks meil kindel olümpialegend peres sirgumas. Samuti on ta juba praegu suuuuur legoentusiast. Hästi hea meelega ja tükk aega järjest võib ta Duplo kastides tuuseldada, klotse suhu toppides, käes keerutades ja vastu maad kolkides. 🙂

Mida sööte, kui palju sööte? Mul on kodus sama vana tüdruk ja söömine tekitab alati küsimusi.

Väikevend on esimene minu lastest, kes sööb peaaegu eranditult poepüreesid. Mulle tundus, et need varakevadised importjuurikad pole päris see kõige-kõigem toit maailmas, sest mis sellest, et kodutoit – tooraine on ju kõige olulisem. Beebidele mõeldud valmistoidud on ökod ja minu meelest enamjaolt ka väga maitsvad. Alustasime puhastest köögiviljapüreedest, jätkasime köögiviljasegudega ja kusagil seitsmenda-kaheksanda elukuu kandis alustasime lihaga püreedega. Nüüd sööb ta ka juba neid toite, milles on teravilju ja mis on tükilisemad – beebidele mõeldud pastaroogasid-risotosid jm. Ma koguseid ei ole mõõtnud, sest ma ei ole seda kunagi oluliseks pidanud – usun ja usaldan, et beebid on suutelised ise oma vajadustest märku andma ja reguleerima, kui palju ja mida nad söövad. Alguses soojendasime üles pool tuubi-purki korraga, kuid nüüdseks on sellest vähe. Ühe söögikorraga sööb näljane Väikevend ära veidi vähem kui terve purgi toitu.

Rinnapiima saab Väikevend siis kui tahab. Nii on see algusest peale olnud kõigi minu lastega. Ma ei ole neid (ka tüdrukuid, kes olid kahe ja poolekilosed ja kaaluiibe tõttu kauem sünnitusmajas sees) kolmetunniste vahede hoidmise nimel vägisi äratanud ega pikemaid vahesid hoidnud, sest nii peab. Mulle on kuidagi tundunud, et ma võin usaldada nende võimet koguseid ja sagedust ise reguleerida ja see on meile ka sobinud. Muidugi on nad kõik, eriti Väikevend, õudseteks rinnasõltlasteks kujunenud, aga et nad lõpuks ikkagi võõrutatud on saanud, ei kahtle ma ka seekord, et see õudne tissikraapimine ühel päeval ikkagi ära lõppeb. 😀

Kui mina tööasjus peaaegu terve päeva ära olen (tänaseks juba seitse tundi järjest, kord-kaks nädalas), saab Väikevend hoidjapreiliga jäädes rinnapiimaasendajat. Ka on RPA abiks kui laps on paar tundi issi või vanaemaga ja mina/meie kontserdil või teatris. Kõigist kordadest kõige vähem dramaatiliselt olen ma rinnapiimaasendajasse suhtunud just kolmanda beebiga. On RPA ju beebile mõeldud kasulik ja täisväärtuslik toit ning seda, et see rinda iialgi asendada ei saa, teab ju ka laps. Niisiis ei muretsenud ma isegi mitte korraks, et ta vahetevahel pudelit saades rinnast loobuda võiks. Ma ei salli rinnapumbaga lüpsmist ja kullahinnaga rinnapiima raisku minemist kui lapsel parasjagu üles soojendatud piima järgi isu olema ei peaks. Teist korda seda ju ei soojenda ja nii on mõte raiskuläinud tööst ja vaevast minu jaoks eriti vastuvõetamatu. RPA it is!

Milline püree on Väikevenna lemmik?

Väikevend sööb kõike suure isuga. Lambaliha ja lõhe ei olnud kõige lemmikumad (mis ei tähenda, et me neid aeg-ajalt uuesti ei prooviks, beebi söögilaua niimoodi ehku peale piiramine oleks niii vale), aga veiselihaga püreed ja kõiksugu köögiviljad on ta suured-suured lemmikud. Eriti suure isuga sööb ta putru, mida ma tüdrukutele beebieas mitte kunagi ei pakkunud. Ei teagi täpselt, miks, aga kogu püreenduse keskel jäid pudrud kuni Virsikule antud ööpudruni (ca aasta vanuses) täielikult unarusse. Väikevend aga sööb juba tükk aega putru ja armastab seda väga! Olen talle andnud beebidele mõeldud putrusid – gluteenivaba hirsipudrusegu, kaerahelbeputru, neljaviljaputru… ja need maitsevad talle väga. 🙂

Kuidas suured õed väikevenda kirjeldaksid?

Kroonprintsess: “Minu väikevend on väga nunnu. Ta oskab nii hästi roomata. Ta paneb kõiki asju suhu. Sööb banaani, tal on nii palju hambaid! Tal on väga pehmed pruunid juuksed. Ta nutab natuke, aga ta ei nuta koguaeg. Kui ta kurvaks läheb, siis peab talle mänguasja näitama, niimoodi krõbistama. Või aitama teda – näiteks kui ta on kukkunud, siis uuesti püsti tõsta, sülle võtta või pai teha näiteks. Kõhu peale musi teha! Kui ta mind näeb, siis ta hakkab naerma, sest ma meeldin talle. Ta on nii naljakas, sest ta teeb nii naljakaid nägusid. Ta naerab väga-väga palju! Kui ma temaga koos ei ole, siis mul on selline tunne, et ma tahan tema lähedal olla. Näiteks kui ma lasteaias olen.”

Virsik: Minu Väikevend on orav.

(??????????? – toim.)

Kuidas magama jääb, kus tudub ja kuidas ööd välja näevad?

Väikevend on algusest peale minu kaisus uinunud ja teeb seda siiani. Nii oli ka kahe esimese lapsega ja kuigi ma kuni kolmanda beebini end teatud määral läbikukkununa tundsin, tegin ma sel korral iseendaga rahu, sest tundsin: nii on meile parim. Kui ma ta ka tema enda voodisse uinuma sain, tundsin ise tema järele karjuvat igatsust ning tõstsin ta oma naha vastu tagasi. Ei ole universaalset “õiget” – on ainult konkreetse ema ja beebi jaoks parim ja mugavaim lahendus. Enamasti uinub ta lihtsalt rinna otsas, sest nii on ta harjunud ja see on talle turvaline ja tuttav. Lutti tal ei ole. Ka vankris meeldib talle väga – kui uni on, uinub ta vankris mõne minutiga ja magab seal vahetevahel suisa tunde.

Mis teda naerma ajab?

Absoluutselt kõik. Näiteks see kui Kroonprintsess talle naljahäälega järsult “poiss!” hüüatab. Või kui ma ta magamistuppa viin ja ta taipab, et ma teda imetada plaanin. Siis hakkab ta siirast elevusest kontrollimatult kõkutama ja see on absoluutselt kõige armsam ja naljakam asi maailmas. Enamasti piisab talle ainult otsa vaadata või lolli lõusta teha, et teda naerma ajada. Umbes 89% ajast ongi Väikevend kõkutamise tujus. Teda on lihtne lõbustada ja ka ta ise on alati valmis meid lõbustama. Juba praegu on aru saada, et temast saab samasugune lõuapoolik nagu tema ülejäänud pereliikmed!

Kas Väikevend võõrastab, kui siis keda/mida?

Väikevend ei võõrasta üldse mitte kedagi. Vahel on pisut skeptiline ja näha, et igatseb tuttavasse sülle tagasi, aga enamasti on ta väga usaldav ja valmis uusi sõprussidemeid looma. Ta on niisugune uudishimulik ja heasüdamlik, kes ei ole naeratustega kitsi ka juhul, kui süli ei ole tuttav. Võõrasse sülle ma oma last muidugi tegelikult ei topi ka, sest ma usun, et ka väikese inimese integriteeti ja õigust oma keha üle otsustada tuleb austada – ka (eriti) siis kui ta oma soove ise häälekalt väljendada ei saa. St. et “lasin ta juubelilauas ringi käima, siis temast kasvab suhtleja” on minu meelest lapse kui indiviidi suhtes ebaõiglane.

Mis on tema kõige lemmikum tegevus?

H vastas sekunditki mõtlemata: “tissi otsas rippumine!” ja tõsi ta on – kõiki teisi tegevusi maailmas trumpab kindlalt minu kaisus rinna otsas nohisemine ja itsitamine. Aga esimestena tulevad pähe näiteks koduaia muru peal roomamine (kuigi ta liigub pigem edasi kuidagi niimoodi imelikult käte ja jalalabade peal, sest talle ei meeldi see tunne kui muru põlvi torgib), näo meie koerakese pehme karva sisse peitmine ja tema kasuka hell sakutamine, koerakausi kummuli kallamine ja ilmekalt “baa-baa-baa-baa” jutustamine – eriti, kui talle samamoodi ja varieeruva intonatsiooniga vastata. 🙂

Sellega peakski kõik justkui öeldud olema? Minu poeg, noh. Nii hea ja armas inimene. Kuidas ma küll ometi võisin karta, et pojad kuidagi tütardele alla jääda võiks?