Eelmisel suvel sai Kroonprintsess endale päris oma väikese roosa digika, mis on tilluke, talle käepärane ja lihtsasti käsitsetav. Tal on sümmeetria ja kompositsiooni peale silma ja samuti on ta juba piisavalt suur, et minu pideva saagimise peale mõista, miks kaamera randmepael alati käe ümber olema peab, nii et fotoaparaadi temale usaldamine on igati loogiline ja õige samm. Kolimise käigus läks kaamera teiste pere fototarvetega ühes kasti sisse ära ja ununes Kroonprintsessil sootuks. Oi, seda tema õnne, kui see meil enne Hiiumaale sõitu meelde tuli! Talle nii-nii meeldib pildistada ja eks see päris oma fotoka värk on ikka uhke ka. Nii minu kui tema jaoks – hästi tore on näha, kuidas ta kaadreid sätib ja fotojahti peab. Ja lahe on kuulda teda ütlemas asju nagu “aku hakkab tühjaks saama, pean vahepeal välja lülitama!” või minu selgituste peale, kuidas sinisele kolmnurganupule vajutades tehtud pilte vaadata saab: “ei, ei saa, see kulutab akut!”
Igatahes käis ta meie viimase Hiiumaa-tripi ajal pidevalt ringi, fotokas näpus, ja minu meelest on tema kaamerasilma läbi valminud fotod vahetud ja imearmsad. Duh, ma olen ju ta ema.
Mismoodi üks Virsik vaatab oma õde. 🙂
Päris üks pilt oli mälukaardil Kroonprintsessi pabernukkudest…
… ja Elsa kummikutest. :’D
No laps kohe oskab. Pane või profiilipildiks!
Alati päikselaigus, alati viimse vindini välja sirutatud – meie Loore!
Isakarule kah uus potentsiaalne profiilipilt. Lapsel on annet, ma ütlen!
Küpsise- ja maasikapiknik Kärdla sadamas. Ei tea, kas see oli Hiiumaa maasikate erilisest erilisem mekk või puhas rahamaitse, aga need marjad olid igatahes i-me-li-sed!
Kiikuv väike õde ja nutitelefoni sisse tööd tegema (Kärdlas on ju erinevalt meie kodukülast normaalne levi :D) uppunud ema.
Sellel pildil peaks olema mesilane, aga mina teda siin ei näe – küllap oli ta pildi tegemise ajaks lahkuda jõudnud. 😀
Purjekapilte oleks rohkemgi ette näidata, aga siin sai aku selleks korraks tühjaks. Järgmise korrani!
Kaasa tulevad ka valged, kuldsed, mustad ja piparmündirohelised 
PROMOD maksikleit
POLARN O. PYRET kleidid ja sukkpüksid
Lillepildid H memme ja taadi võrratult kaunist lille- ja viljaaiast <3
Alustasin selle postituse kirjutamist täpselt nädal aega tagasi ja kuigi ma vahepeal üritasin küll, ei ole ma siiani seda postitada jõudnud. Ja ehkki seiklused pärinevad juba üle-eelmisest nädalast (miks see suvi sedasi minema tõttab, eh?), kirjutan nüüd postituse lõpuni. Hiiumaal ei olnud mul selleks mahti – mobiilse interneti levi pole seal just kiita ja ilmad olid lihtsalt nii-nii-nii ilusad, et ega arvuti taga passimiseks eriti isu olnud ka.
Lapsed rüüstasid rohelise sibula ja maasikapeenraid, mina – nagu alati – tegin piparmündiga 1:0. 😀
Kolmandik maailma kõige ilusamat pilti. <3
Kui meil pallimängud mängitud ja sünnipäevatordid söödud olid, toppisime lapsed autosse ja asusime Tartust teele kauni Võrtsjärve äärde, et Vanasauna puhkemajja kokkutulekule jõuda. Liitusin 2012. aastal Perefoorumi triibuteemast alguse saanud “titegrupiga”, millest sai üks olulisemaid alustalasid minu esmakordselt emaks kasvamisel. Nii oluline, muide, et ma teise ja kolmanda raseduse ajal enam ühtegi beebigruppi kuuluda ei tahtnud. Virsikut oodates sain korra kutse küll, aga sealne lihtsalt ei olnud enam see – need naised, kellega ma ühte seltskonda kuuluma harjunud olin, olid lihtsalt nii palju ägedamad, hoopis rohkem päris, hoopis targemad, tasakaalukamad ja armsamad. Tulin tookordsest rasedate grupist pea viivitamatult tulema. Mis teha – latt on lihtsalt kord juba nii kõrgel. Õnneks on Kroonprintsessi titegrupp tänaseni püsima jäänud ja ehkki küll mitte nii aktiivne, nagu vanasti (loogiline ka), käiakse siiani suviti koos, et lapsed saaksid koos ringi joosta ja mängida ning mammad omavahel juttu puhuda. Võõrastest lastest ma blogisse pilte riputama ei hakka, aga mõned veidi anonüümsemad hetked saan üles laadida küll:
Ostsin lastele grillimiseks kolm suurt kotti vahukomme kaasa. Kui mõned vahukommiseks saanud juuksesalgud välja arvata, oli see igatahes suur hitt. 🙂
Meie (siin kaugeltki mitte täies koosseisus) punt alati lõbusaid, ilusaid ja südamlikke naisi koondnimega Titemammad. 🙂
Kellel esimene ja teinegi ring titendust juba kaugel selja taga on, saab kokkutulekul sõbranjedega veini nautida. Me ülejäänud joome alkoholivaba siidrit või… hoiame sõbra oma. 😀
Õhtu saabudes läitis puhkemaja peremees maalilise järve kaldal uhke lõkke, mille ümber kõik aega veetma (ja mõned vahukommegi grillima) koondusid. Me oleme korra varem ka Vanasaunas kokku tulnud ja mulle kohe hirmsat moodi meeldib seal. Korralik täisvarustuses köök, palju ruumi ja piisavalt ilusaid kämpasid kõigi jaoks, imeilus loodus ja võrratu Võrtsjärv, mängumajaga mänguväljak lastele jne jne jne… Meie ööbisime neljakesi viieses toas – st. peamaja hiiglaslikus viie kaheinimesevoodiga toas, kus olid lisaks magamiskohtadele ka suured diivanid, söögilaud, telekas jms. Absurdne luksus (kamba peale) pigem väga väikese raha eest. 🙂
Näiteks olime teeäärses koplis päikesepaistet nautivatest hobuseperedest juba mööda sõitnud kui H’lt otsa ringi keeramist ja peatumist nõudsin. Sest hobusebeebid! Ja niimoodi me siis kulgesimegi kodumaad avastades pealinna poole tagasi – aeglaselt, aga põhjalikult. Võtsin Põltsamaal automaadist raha välja lootuses mõne hoovi sissesõidutee juures aiasaaduste müüki lubavat silti näha, aga ühtki sellist meie teel pärast sularahapeatust enam ette ei sattunud. Möö. Aga varsakesed olid niiiiii nunnud!
Tallinnasse jõudes haarasime (väikesele sõiduki- ja vilkurifanatile hoolikalt välja valitud) Lego komplekti, päevalilled ja lubaduse sünnipäevapeost pilte teha koos fotokaga ühes ja läksime Andra poja CJ sünnipäevapeole, kus meid kostitati võrratu suveilma, kodukootud burkside, suure kausitäie sabata (!) maasikate, maitsva tordi ja toreda seltskonnaga:
Elu esimene sai-pihv-sai 😀
See kõik algas sellest, et ma käisin enne meie ülemöödunudnädalast OKR’i Gemossis ja leidsin sealt pankot. Lõpuks ometi! Ma ei ole üheski tavalises toidupoes seda võrratut õhkkergetest helvestest koosnevat riivsaia leidnud (ei saa välistada, et olen loll ja pime ja tegelikult tean nüüd pärast lihtlabast Googeldamist, et Umamis müüakse seda oluliselt tagasihoidlikumas taaras…) ja seal ta nüüd oli – umbes tonnises megapakis. Kõhklesin, kas mul ikka on nii suurt kogust vaja, aga hirm, et ma seda iialgi mujalt ei leia, võttis mõistuse peast.
Neiud olid päris üllatunud, et meil niisugune kummaline õhtusöök kavas on, ja vitsutasid oma köögivilju ja kana seda aplamalt. Endalgi oli lapsikult lõbus vahelduseks kätega õhtust süüa. Tihti sedasi paneerimisega mässata ja… saia süüa ei viitsiks, aga ei saa ka öelda, et see vaev end ära tasunud poleks. Kuna panko on mõnusalt kerge ja õhuline, jääb paneeringu kiht viljadel tavalise riivsaiapaneeringuga võrreldes oluliselt kergem ja krõbedam ning ei ima (seda vähestki) pannilolevat õli endasse. Ja kuna tegemist on ikkagi peaasjalikult köögiviljadest koosneva õhtusöögiga, ei ole pärast vähimalgi määral raske olla ka. Mis siis, et maitse on täpselt nii hea nagu oleks endale hirmsal kombel ebatervislikku jura sisse ahminud. 🙂
Vot sellised toidujutud siis täna. Kuna nädala toidukorvi on suviseid külalisi ja kõiksugu seiklusi arvesse võttes täiesti mõttetu praegu lahti kirjutada, ei hakka ma selle nimel ka praegu ülemäära pingutama. Küllap naaseme selle kombe juurde taas sügisest kui elu ja argirutiin taas paika loksuvad nii, et terve meie elu pole üks suur mööda Eestimaad ringi tuuseldamine. Millest mul, muide, oleks ka veel miljon postitust kirjutada, aga ma lendan (jep, oleme kõik hullupööra elevil) homme lastega Hiiumaale ja hermel seda teab, millal mul ükskord jälle mahti postitada on. Suvi on äge! 🙂
Vihmaülikonnad seljas, kübarad peas, kummikud jalas, mänguväljad valitud ja nimed kirjas – minek!
Lapsed said hiljuti peretuttavate poolt edasi pärandatud raudteekomplektile täiendust – IKEA rongide tootmine lõpetatakse varsti ära ja igaks juhuks tuli võimalust kasutada. Rongimäng on suur hitt – seda enam, et juppe on nüüd piisavalt, et terve mängutuba rööpaid, sildu ja tunneleid täis ehitada. Samuti said preilid endale kaks piparmündirohelise mustriga voodipesukomplekti. Nad magavad nüüd ju täissuuruses voodis, aga sellesse sobivaid voodipesukomplekte on neil seni ainult üks olnud. Nüüd on üks veel. Ja õue skoorisime neile…
… RESÖ piknikulaua! See on nii-nii-nii armas ja ilus ja hädavajalik – varem polnud preilidel mitte kusagilt liivakooke serveerida või kohta, kus mugavalt suviseid hommikusööke nautida. Nüüd on neil päris oma lastelaud, mis sarnaselt kõigile teistele pindadele meie majapidamises kohe ka kimbukese kaunistuseks sai. See meeldib mulle lihtsalt nii-nii-nii-nii väga!
Uhke aiapidaja oma tuttuue laua taga
Läksin ükspäev lõpuks ometi ehituspoodi kindla plaaniga oma pikaaegne unistus täita ja ehkki ma tegelikult olen sada protsenti kindel otsuses aiapidamisega mitte arutult kiirustada (sest tahan rahus planeerida, mis kuhu sobib, mitte taimi ja põõsaid hiljem üles kaevata ja ümber istutada), ostsin ikkagi mõned maasikataimed selleks suveks ka. Veidi on hilja ja potis on neil ilmselt pisut kitsas ka, aga suva – suurtel oranžidel savipottidel on niikuinii koht minu unistuste aias ja proovimisest ju kahju tõusta ei saa. Oluline on, et preilid saaksid oma (vanaema ostetud uhketes aiatöökinnastes) näpud mulda pista ja proovida, mis tunne on midagi ise kasvatada. Tunne on muidugi hea – terve istutamise aja mõtiskles Kroonprintsess valjult kui suur õnn see ikka on, et me korteris ei ela. Saab igasuguseid asju istutada ja kasvatada ja… Talle see aiapidamise värk õudselt hästi sobib ja ta meeletult naudib sellist iseseisvalt nokitsemist.
Virsik muidugi ka. Need väikesed äkased küünealused mullas on vist mu maailma kõige lemmikum vaatepilt:
Mis see suur unistus on, millest ma siin muudkui vatran? Kompostikast, muidugi. Esimene asi, millest ma majaostu protsessi käigus muudkui vatrasin ja unistasin, oli võimalus biojäätmeid kompostiks muuta ja pärast pikka vaagimist käisin ja tõingi kasti ära. Kõige odavama ja harilikuma plastmasskasti. Ei ole tal vingeid kellasid ega vilesid ja ei ole ta ka uhkelt kiviks kamofleerunud – sellised on, muide, ka olemas ja maksavad pea viissada eurot. Samas ei paista ta kauges aianurgas ka vähimalgi määral silma ja teeb mulle rohkem rõõmu kui ükski harilik kast mulle elus rõõmu teinud on. Kööki kujundades tegin meile kraanikausi alla 80 cm laia prügisahtli, kus on viis erinevat ämbrit. Üks põhjast aukudega, kuhu koguda paberit ja pappi; kaks suuremat pakendite ja olmejäätmete jaoks; üks tillukene patareidele ja lambipirnidele ja üks väiksem kaanega – vana hea solgiämber. Kui me veel vanas kodus elasime, ei tegelenud me vähimalgi määral prügi sorteerimisega ja see tegelikult õudselt kurvastas mind. Tundsin end nagu ühiskonna arengule täielikult jalgu jäänud koopainimene, kes muudkui sitta toodab ja looduse hoidmisele vähimatki panust ei anna. Samas, olgem ausad, oleks prügi sorteerimine sellises köögis üks jõle prügihunnikute otsas elamine olnud – igasugused eeldused selleks lihtsalt puudusid täielikult – tikutoosidki on meie vanast köögist suuremad. Nüüd on mul ruumi, mul on päris oma kompostikast, koht, kus hoida kollast pakendikotti… ma olen kohe siiralt õnnelik, et ma saan ka normaalse inimese moodi mingisugusegi panuse anda ja, veel enam – oma bioprügi prügilasse saatmise asemel sellest hoopiski maailma parimat väetist teha. Et meil on lootus järgmisel aastal ka söödavaid vilju kasvatada, me troopiliste viljade koori pestitsiidide tõttu komposti ei pane.
Lisaks maasikataimele tõime veel Hortesest koju rohe- ja piparmünti. Aiast nopitud piparmündist tehtud värske tee lõhn on üks minu kõige armsamaid lapsepõlvelõhnu ja selle maitse on taevalik. Rääkimata sellest, et rohemündi peenrast suhu noppimine on iiimeline! Panin needki potti, sest ma polnud kindel, et ma olen valmis selleks, et need mööda aeda laiali paljunevad ja kõik muu enda alla matavad. Ses osas mõtlesin järgmisel päeval ümber ja ostsin ühe rohemündi juurde ning istutasin aia tagumisse nurka kasepuu varju – las vohab seal, kui tahab! Kogus, mille me peaksime suvel talviseks teetarbimiseks ära kuivatama, on täiesti mee-le-tu – seni pole mul igatahes õnnestunud piisavat piparmünditeevaru talveks kõrvale panna. Isegi kui lahked sõbrad ja sugulased pakuvad, et korjaku ma nende aiast, palju tahan…
Koduaiast pikemalt juttu tehes (mida ma küll ei plaaninud, aga tuli meelde, et mul on tegelikult veel postitamata pilte ja uudiseid) võib nentida, et muruke vohab kenasti ja saab just parajasti korralikult kastetud – õues sõidab metsikut (äikese)padukat. Seeme läks üle ootuste kiiresti idanema ja juba viis päeva pärast külvi olid esimesed libled ninad mullast välja pistnud. See pilt on tehtud kaheksa päeva pärast külvi:
Ehkki meie muruvaip pole veel ühtlane ja kohati on ikkagi “augukesi”, kus seeme veel idanema läinud pole, on pilt tänaseks ikkagi ühtlaselt roheline. Ootame nüüd, et libled piisavalt pikaks kasvaksid, et esimese niitmise teha saaks. Sellel on põhjus ka, miks me niitmist nii kärsitult ootame – H isa käis meil esimest korda külas ja tõi kõigile värsketele aiapidajatele kingitusi. Üheks neist oli meie pere teine (juba praegu palavalt armastatud) robotliige – Worx Landroid niidukipoiss! Hirmus lahke ja hirmus vajalik kingitus! Meil H’ga olid robotniiduki teemal üsna erinevad arvamused – ehkki me mõlemad olime nõus, et see pole üldse mingi prioriteet (sest nimekiri asjadest, millesse kodus veel investeerida vaja on, on hirmuäratavalt pikk), vaid pigem lihtsalt helesinine unistus, arvas H, et seda pole meile kindlasti vaja – tema tahab kindlasti ikkagi ise niita. Sest talle meeldib. Mina jällegi leidsin, et see esialgne aiapidamisõhin on vahva küll, aga kui muru niitmisest saab lihtsalt üks lisakohustustest, mida kolme lapse vanemad teistele maja- ja aiapidamistöödele, laste huviringidesse tassimisele ja muule lisaks pidevalt tegema peavad, ei ole see enam lõbus ja lõõgastav, vaid järjekordne tüütu kohustus. Meie aed ei ole küll teab mis Saja Aakri Mets, aga igatahes on sellest minu meelest tohutult abi kui üks väike robotpojake selle ise regulaarselt niidetuna hoiab. See on ju muruvaibale ka hea!
Väikesed aiatöölised said endale päris oma aiatööriistade komplektid – pildilt on puudu veel labidad, sest need lasti samal õhtul viivitamatult käiku:
H tõi Männiku karjäärist kärutäie liiva (millest kulus meie sügavasse kopaga kaevatud liivakasti ainult pool – ülejäänu andsime naabrilastele) ja tüdrukud kühveldasid selle ise aiakärru ja käru pealt kasti. Harva jätkub neil tööindu piisavalt kauaks, et töö lõpule viidud saaks, aga seekord mitte – iga viimne kui liivatera sai kasti tüdrukute endi käe läbi (no issi abiga, muidugi, vastasel korral oleksid nad öö otsa kühveldama pidanud…).
Vot sellised on lood siin maarajoonides! Nüüd kui me end Tallinnast välja kirjutanud oleme, meeldib meile mõelda, et elame maal. Natuke kahju on küll, et Väikevend endale õdede omadega sarnast nimetunnistust ei saa (mulle nii meeldivad need kaaned ja see luuletus nende siseküljel…) ja linna sünnitoetusest jäime kah seega ilma. Viimane ei ole muidugi mingisugune eriline kaotus, sest kohalik lasteaiakoht ja uuest aastast kehtima hakkav soodustus lasteaia kohatasule on meile ikka oluliselt väärtuslikumad. Ja muidugi oma koju kuulumine – hindamatu. 🙂
Esimene hommikusöök – võileivad, puuviljad ja keefiriga neljaviljakrõbuskid. 
Pärast oma kohal einestamise lõpetamist on hädasti vaja isa sülle teda toitma ja kaisutama ronida. <3
Pühapäevase lõunasöögi eest vastutas Barbara, kes valmistas meile oma erilises marinaadis grillkarbonaadi ja halloumi ning grillitud köögiviljadega salatit. Mõlemat minu tellimisel, muidugi, sest näiteks minu kirglik armastus suvikõrvitsa vastu saigi alguse seda Barbara suvesalatit süües. Oma armastusest halloumi vastu ei hakka ma isegi mitte rääkima…
Mina võtsin samal ajal (kui Barbu grilli ääres orjas) endale õiguse päikese käes laiselda ja lubasin endale pärast sööki ühe smuutikesegi. Mu suurim rasedusaegne lemmik!
Kui B ja K lahkunud olid, et enne kojusõitu veel saare tuletornidele tiir peale teha, kutsusime meie Kroonprintsessi bestika koos perega veel viimast korda külla. Nende saabumiseni magas Virsik lõunaund, Kroonprintsess ja H lõid ülemise korruse akna peal tantsu ja mina ning Sirli puhusime päikese käes juttu. Panime oma sada asja kokku, jõime külalistega kohvi ja sõime arbuusi/juustu/küpsist ja asusime siis parvlaev Leigri poole teele.
Koju jõudes juhtus midagi eriti kummalist – me kõik, Kroonprintsess ja Virsik k.a., tundsime kojujõudmisest täielikku õnnejoovastust. Kuna me pole pärast kolimist kodust kauem kui päevakese-kaks eemal olnud, pole me temast veel puudust tunda saanud. Siia jõudmine oli meie kõigi jaoks uskumatu. Ahhetasime ja õhkasime kui ühest suust – kas tõesti on see meie kodu? Kui ilus siin, kui avar seal, kui ilus muru, tomat on nii suureks kasvanud, lilled peenras nii kaunid… vaata, emme, minu ilus tuba! Okei, et meie H’ga endale pähe mahutada ei suuda, et me oma perele nii ilusa kodu hankida suutsime. Aga et lapsed ka niiviisi reageerisid… oli täiesti sõnulseletamatult äge. Meie koduke. <3