The day started off mighty fine – I had a mad headache and Ladybug’s feeling a little extra musical today so she has been beating her radiator-drum all day. She’s adorable even when she’s extttrrreemely loud so I decided to be all zen about it. Then she scattered all five thousand little balls (yes, I’m super-stoked I brought the ball pen out again, thanks for asking) all over her room. Whatever, I wasn’t going to lose my cool over some tiny little balls. She left the balls where they were and headed to our bar cabinet to pull out a couple of board games and scatter them all over the living room floor. To top things off, she decided one of the game rule sheets was garbage and tried to throw it away. Then, half an hour later, I hear the horrifying sound of her emptying her chest of teeny-tiny Legos on the floor. Now her room is not only covered in balls and other toys, there’s also a million little Lego pieces waiting to be stepped on. I had to play bad cop and violently pull the Legos out of her hands, put them all back and tell her she couldn’t take out a new toy before tidying up and gathering all the others first. THEN she threw the mother of all tantrums and, luckily, pretty much passed out while screaming because it was way past her naptime.
I was so tired by then I decided to completely ignore the fact that our home looks like it was hit by a tornado and… wait for it…
Päev algas lausa suurepäraselt – mul oli jõhker peavalu ja neiukene on meil täna eriti musikaalses tujus, mistõttu on ta terve päeva hoogsalt radiaatoritrummi tagunud. Ta on imearmas ka siis, kui ta kohutavat lärmi teeb, nii et ma otsustasin olla vana rahu ise. Siis valas ta pallimerest välja kõik viis tuhat palli (jah, pallimere välja võtmine oli üks mu parimaid ideid, tänan küsimast). Mis seal ikka, ega ma väikeste värviliste pallikeste pärast tujust ära ei kavatse minna. Preili jättis pallid kus seda ja teist ja suundus baarikapi juurde, millest tõmbas välja mõned lauamängud, laotas nad põrandale laiali ja otsustas tagatipuks, et ühe lauamängu reeglid on praht ja tuleb prügikasti viia. Siis, umbes pool tundi hiljem, kuulan maailma kõige õudsemat heli – plika tühjendas terve suure ämbritäie pisikesi Legosid oma põrandale laiali. Nüüd ei olnud ta tuba ühtlaselt kaetud pallimerepallide ja muude mänguasjadega, vaid ka tibatillukeste Legodega, mis ootasid, et keegi neile peale astuks. No siis ma pidin südame kõvaks tegema, kurjustama ja Legod tal väevõimuga käest kiskuma. Selgitasin suure hoolega, et enne paneme teised asjad kokku ja siis võtame uued välja. Selle peale sain reaktsiooniks kõigi jonnihoogude ema, mille käigus ta karjumisest ära väsides lihtsalt magama kukkus. Oli ka tagumine aeg.
Selleks hetkeks olin ma juba nii väsinud, et otsustasin eirata fakti, et meie kodu nägi välja nagu sellest oleks mõni suurem looduskatastroof üle käinud ja otsustasin koristamise asemel:
Then kiddo woke up in a much better mood and wanted to cuddle. I love cuddling with her! Then she went to play in her room and I decided to take some photos and upload them to Basaar. While I was at it I suddenly heard that suspicious silence (all moms know what I mean) and knew that something was up. Something was up, allright – kiddo was doing gardening. With her little toy shovel in hand, she was emptying my herb pots of soil. There was soil all over the window pane, the kitchen floor, herself. My seedlings and plants were all either covered with soil or lying on the floor.I had a minor breakdown and cried a little, too. My Ladybug (who had quickly escaped to her room, smart girl, that one) came running to me, said she was sorry and asked for a hug. All was forgotten, I can’t stay mad at her. Ever.
But, with that being said, I’m still going to auntie J’s to relax, eat pizza, drink soda and play video games tonight. And yes, we’re grown ups.
Siis ärkas lapsuke mõne aja pärast hoopis parema tujuga üles ja soovis kaisutada. Kaisutamine! Mu lemmik! Varsti läks ta oma tuppa mängima ja mina otsustasin teha mõned pildid, et asju Basaari müüki panna. Olin sellega parajasti hoos kui taipasin ühtäkki, et laps on kahtlaselt vaikne. Te, emad, teate küll, mida see vaikus tähendab. Mina teadsin ka ja nägin peagi, millega printsess hakkama oli saanud. Tema nimelt tegeles minu äraoleku ajal köögis aiandusega ja tühjendas oma mängukühvliga minu ürdipotte mullast. Aknalaud, köögipõrand ja ta ise olid kõik mullaga kaetud. Kõik taimed olid kas paksu, teistest pottidest pärit mullakihiga kaetud või lebasid nukralt põrandal.
Siis läks küll silme eest mustaks ja nutt tuli peale. Printsess (kes oli ruttu oma tuppa põgenenud, tark tüdruk), tuli joostes minu juurde, lausus “palun vababdust!” ja palus kallistust. Ma ei suuda ta peale iialgi kauem kui minuti vihane olla. IIALGI.
Sellele vaatamata kavatsen ma täna õhtul oma kallile Jansale külla minna et lõõgastuda, pitsat (!!!!!!!!!!!) süüa ja telekamänge mängida. Ja jah, oleme-oleme täiskasvanud.