Archives for November 2014
First ever visit from Santa’s little helpers
Kiddo has brand new Christmas slippers with reindeers bought from Tesco.
// Printsessil on Tescost pärit uhiuued põhjapõtradega jõulusussid.
Happy first Sunday of Advent, everyone! I’m not sure where this tradition of ours comes from, but starting with the first Sunday of Advent and until Christmas Eve, all Estonian children place their slippers and Christmas socks on their windowsills before they go to bed at night. By the time they wake up, Santa’s little helpers will have brought them a little gift – either a little toy, Kinder egg, fruit or something of the sort. The trick is having to be a good boy or girl – Santa’s little helpers have eyes and ears everywhere so, much like Santa himself, they’ll know if children don’t behave. 🙂
I remember the excitement of hurrying out of bed and to my windowsill to see what the elves had put in my slipper while I was sleeping – Christmas time truly was the most magical and miraculous time of the year. Now that it’s time for the elves to visit my little girl, it’s almost even better. Not ruining the illusion is a pretty big responsibility and I plan on being super-devoted to making the experience as fantastic as I possibly can for my kid.
The first surprise the elves had up their sleeves was a pair of super-cute My Little Pony (they’re her favorite) socks and a box of raisins and apricots – as you know, kiddo’s not having sweets yet. She does get a Kinder egg every now and then, though – we just trick her like the awful pair of parents we are and peel off the chocolate shell like it’s part of the wrapper. 🙂
// Kaunist esimest adventi, sõbrad! Ma mäletan oma lapsepõlvest nii hästi päkapikuaja elevust ja seda, kuidas ma igal hommikul ülehelikiirusel voodist aknalauani sibasin, et näha, mis sussi sisse peidetud oli. Jõuluaeg oli tõepoolest aasta kõige maagilisem aeg. Vahet ei olnud, mis seal sussi sees oli – kas mänguasi, vana hea üllatusmuna või mandariin elutoalaual olevast mandariinikausist (teinekord vist läks meelest, eh, emps?) – rõõm oli alati ühtemoodi suur. Seega ei usu ma juttu, et päkapikutamine lapse materiaalsete rõõmudega ära hellitamine on – asja võlu on ikkagi selles, et need lahked imeolendid iga jumala päev lapsele rõõmu valmistamas käivad. Kusjuures väga osavalt ja salaja! Mina võtan seda püha ülesannet igatahes surmtõsiselt ja kavatsen anda endast parima, et illusioon säiliks võimalikult kaua.
Esimese üllatusena jätsid päkapikud jõulusussi sisse imearmsad My Little Pony (need on printsessi uued suured lemmikud) sokid ja karbi rosinaid ja aprikoose. Nagu te teate, ei söö meie tütreke veel komme. Üllatusmune ostame me talle mõnikord küll, aga siis veame oma last alatult ninapidi ja koorime lihtsalt muna ära nagu šokolaad oleks osa pakendist. 🙂
Mis oli esimene üllatus, mille päkapikud teie lastele sel aastal sussi sisse pistsid?
DIY: Advent calendar for your beloved boyfriend/husband
All you need is a 24-slot plastic beer crate, cardboard (to cover the sides and top of the crate), a glue stick and wrapping paper (to cover the crate – or you can design and print the sides like I did), a glue gun and/or tape to attach the cardboard to the crate, an assortment of 24 beers (a crate of 24 only fits 0,33cl beers and smaller, bear that in mind) and time to secretly put it together without him suspecting anything. Having the world’s best mother in law to help you with transportation will be a huge help, but I realize there can only be one and that’s mine. 🙂
The reason I gave it to H two days early (apart from the fact that I couldn’t stand the excitement and anticipation any longer) was so that I could share it with you in case you want to make one for your beloved. You have two whole days to finish it so I strongly suggest you give it a try – his joy will SO be worth it! I made a beer calendar for H two years ago and seeing his childish excitement and curiosity every single day was an absolute thrill. This year’s calendar was completely unexpected and his reaction (“HOW? WHEN? WOW!”) was priceless – he said it’s the prettiest thing he’s ever gotten. 🙂
P.S. One of the most common reactions to me telling someone about this calendar is “oh my god, my husband would never drink a beer a day, he doesn’t drink that much”. H barely ever drinks at all, but the idea of this calendar is most certainly not getting wasted (on a tiny beer a day with dinner) – it’s the excitement and the thrill of trying all kinds of new, cool and weird beers. 🙂
CLICK “CONTINUE READING” TO SEE HOW THE CALENDAR WAS MADE! H has been instructed to leave “continue reading” the hell alone because there’s a photo of the beers. 🙂
// Kõik, mida sa selle valmistamiseks vajad on 24-kohaline plastikust taarakast, pappi või kartongi (et kasti küljed ja pealmine osa katta), liimipulka ja pakkepaberit (et kast üle katta – võid ka arvutis küljed valmis disainida ja trükkida lasta, nagu mina tegin), liimipüstolit ja/või teipi, et küljed taarakastile kinnitada (minu teip on punane ja ilusa mustriga), 24st pudelist koosnevat õlleassortiid (Stockmanni alkoholipoes on väga lahe õllevalik – pea meeles, et 24sesse õllekasti mahuvad vaid 0,33cl ja väiksemad õlled) ja aega, et see kokku panna nii, et ta midagi ei kahtlusta. Kui käepärast on üks maailma parim ämm, kes asjade transportimisega abiks olla saab, on sellest väga palju abi, aga teil ju ei ole, sest maailma parim ämm kuulub mulle. 🙂
Põhjus, miks ma selle H’le kaks päeva varem üle andsin (lisaks sellele, et ma enam ootusärevusele vastu panna ei suutnud) oli see, et ka teie saaksite soovi korral oma armsamatele kalendrid valmistada. Teil on kaks päeva aega, et see valmis meisterdada, nii et ma soovitan soojalt proovi teha – ta rõõm saab KINDLASTI selle vaeva vääriline olema! Ma tegin H’le kaks aastat tagasi samasuguse jõulukalendri ja iga päev tema erutust ja uudishimu näha oli täiesti võrratu. Ka selle aasta kalender tuli tema jaoks täieliku üllatusena ja reaktsioon (“KUIDAS? MILLAL? VAU!”) oli hindamatu – ta ütles, et see on kõige ilusam asi, mille ta kunagi saanud on. 🙂
P.S. Üks tavalisemaid reaktsioone sellele ettevõtmisele on “issand jumal, minu mees küll nii palju õlut juua ei suudaks ega tahaks”. Ka H ei joo peaaegu kunagi alkoholi, kuid selle kalendri idee ei ole kindlasti ennast täis juua (ühest tillukesest õllest päevas õhtusöögi kõrvale), vaid uute, huvitavate ja imelike õllesortide proovimise põnevus ja rõõm. 🙂
KLIKI “CONTINUE READING”, ET NÄHA, MISMOODI KALENDER VALMIS! H teab, et tema ei tohi, sest seal on õlledest pilt. 🙂
OOTD: Comfy and casual Saturday
We took a quick trip to the art supply store and hardware store to get more cellophane bags and some fishing line, cotton twine and a curtain rod for the kitchen. I’m not sure how today flew by so fast – I got pretty much nothing done. Sis’ came over to play with the Ladybug so while she’s keeping her busy, I’m going to put on a stew for dinner, then get to this cleaning I keep mentioning and finally put up some decorations if I’ve got time. H’s friend had his poetry published (congratulations, Kristjan!) so he’s at the launch party tonight. While he’s gone I’m going to finish a special surprise I have in store for him and when I hand it over, I’ll share it with you, too!
// Me käisime kiirelt Vunderis ja ehituspoes, sest mul oli tarvis veel tsellofaankotikesi ja ehituspoest tamiili, takunööri ja kööki kardinapuud. Ma ei saa aru, kuhu tänane päev kadus – ma ei teinud praktiliselt mitte midagi kasulikku. Õeraas tuli külla tütrekesega mängima ja kuni ta teda tegevuses hoiab, panen mina õhtusöögiks ühe mõnusa hautise hakkama ja siis võtan ette selle suurpuhastuse, millest ma siin vahetpidamata jauran. Võib-olla jõuan kaunistusteni ka – keldrist üles toodud jõulutekstiilid haisesid vastikult, vähemalt need jõudsin ära pesta. H läks sõbra äsjailmunud luulekogu esitlusele (palju õnne, Kristjan!) ja kuni ta ära on, teen valmis ühe erilise üllatuse, mis mul talle kapipõhja peidetud on. Kui üle annan, näitan teile ka, mis ma meisterdasin!
ZARA tartan shirt & quilted leather jacket
GINA TRICOT top
H&M MAMA waxed jeans
NIKE HYPERFUSE sneakers
J. LINDEBERG glasses
Holly jolly
It’s time! Michael Bublé is finally allowed to sing his magical carols, the blog is looking a little more Christmasy than usual (how do you like it?) and I’m going to start thoroughly cleaning the apartment before I crack out the decorations. And it’s snowing, too! I’m such a child at heart but BOY do I love this time of the year! Have a WONDERFUL day!
// On aeg! Michael Bublél on viimaks lubatud häälepaelad valla lasta ja imelisi jõululaule laulda, blogi näeb nüüd pisut jõulusem välja kui tavaliselt (kuidas meeldib?) ja mina hakkan suurpuhastust tegema enne, kui kaunistused keldrist üles toon. Ja lund sajab! Ma olen ikka südames täielik titt, aga PÜHA TAEVAS, kuidas ma jõuluaega armastan! IMELIST päeva teile!
A visit to the vet
Ever since her sister died I’ve been worried sick about little miss Siiri – the poor thing has to wake up from her naps every now and then because I’m rattling her cage trying to get her attention and make sure she’s still alive. She has had a little bald spot on her neck ever since she arrived. The vet I took her to then told me it was probably just stress but that I should keep an eye on it in case it gets worse – then it would probably be parasites. When we got back from Sweden, Siiri’s hairless little spot had turned into something much-much worse while we were gone (the stress of being away from home and in a home with cats probably made things a lot worse) so we took her to a veterinarian today to get her medicine against parasites.
Here comes the saddest and most humiliating part of all – Siiri’s not breathing well and we couldn’t tell because neither of us really know anything (more than we’ve learned on the internet) about rats. We thought that squeaky sound she made was just a rat thing, but apparently, there’s something wrong with her lungs and our poor little darling has difficulty breathing. So we came home with three different kinds of meds for our tiny friend. I’m relieved we got help and the veterinarian was an absolute angel – a friend recommended her because she loves rats and she was great with Siiri, too. On the other hand I’m even more concerned than I was before – the doctor said Siiri would either get better after she has her antibiotics or have to continuously be medicated for the rest of her life to maintain a decent quality of life.
Siiri had to be kept busy while her medicine was absorbing so she got to snack on a slice of cheese and cuddle. Now she’s napping on the couch and I’m going to go clean her cage as thoroughly as I possibly can. I’m sure we’ll be fine eventually. 🙂
// Sellest ajast peale, kui ta õeke ära suri, olen neiu Siiri pärast kohutavalt mures olnud – vaeseke peab mitu korda päevas oma uinakust ärkama, sest ma kolistan puuri ääres ja püüan ta tähelepanu äratada, et veenduda, et ta mul ikka elus on. Siiril on meile saabumisest peale olnud kaelal karvadest lage laik. Loomaarst, kelle juurde ma ta tookord viisin, ütles, et see on tõenäoliselt lihtsalt stressist, aga et ma hoiaks sellel silma peal ja vaataks, et see suuremaks ei lähe – seljuhul võivat tegemist olla parasiitidega. Kui me Rootsist tagasi jõudsime, oli Siiri kiilast laigukesest saanud midagi hoopis hirmsamat (kodust eemaloleku ja mitme kassiga hoidja juures peatumise stress tegi asja ilmselt hullemaks), nii et me viisime ta loomaarsti juurde, et talle parasiidiravi saada.
Siit tuleb kõige kurvem ja piinlikum osa – Siiri ei hinga korralikult ja me ei saanud sellest ise aru, sest kumbki meist ei tea rottidest suurt midagi (rohkemat, kui see, mida internetist õppinud oleme). Meie arvasime, et see piiksuv/krudisev hääl on mingi rottidele iseloomulik värk, aga tegelikult on ta kopsudega mingi jama ja selgub, meie väikesel kullakesel on hingamisraskused. Niisiis tulime koju kolme erineva ravimiga oma tillukesele sõbrale. Ma tunnen suurt kergendust, et me abi saime ja loomaarst oli täielik kullatükk – üks tuttav soovitas teda, sest ta armastavat rotte ja ka Siiriga oli ta suurepärane. Teisalt olen ma nüüd veel murelikum kui enne – arst ütles, et Siiril läheb kas nädala jooksul AB abil paremaks või peab ta elu lõpuni ravimeid sööma, et enam-vähem normaalset elukvaliteeti säilitada.
Siirit tuli ravimi imendumise ajal tegevuses hoida, nii et ta sai maiustamiseks viilu juustu ja kaisutas seni minuga. Nüüd magab diivanil ja mina lähen desinfitseerin ta puuri ära. Küllap saab meiega kõik lõpuks korda. 🙂
New in: Living room & gift wrapping
Since I haven’t got anything better to write about anyway (today is proving to be a really sh*tty day), I’ll show you some more of the stuff we got from Sweden. Nothing special, really – most of it is from IKEA. The above is stuff for gift wrapping: beautiful white and golden bows, wrapping paper, three rolls of golden ribbon, paper gift bags and six rolls of Christmas themed tape for decorating presents and cards. 🙂
// Kuna mul millestki targemast niikuinii kirjutada pole (tänane on kujunemas erakordselt s*taks päevaks), näitan teile veel pisut nänni, mille Rootsist koju tõime. Ei midagi erilist – enamus sellest on IKEAst. Ülemisel pildil on kingipakkide jaoks vajaminev kraam: imeilusad kuldsed ja valged lipsud, pakkepaber, kolm rulli kuldset pakkepaela, paberist kinkekotid ja kuus rulli jõuluteemalist teipi kingipakkide ja jõulukaartide kaunistamiseks. 🙂
Candles, candles, candles and then some more candles. We had the same advent candles last year and I thought heck, why not get another set this year, too. The bowl was meant to be our tangerine bowl but keeping it filled isn’t the easiest – it fits around 4-5 kg of tangerines and when we do fill the bowl, we empty it in a matter of hours anyway. The Christmas tree ornaments I really wanted from IKEA were sold out (super-bummed) so I got these icicle shaped ones instead. The knitted basket (that barely made the photo) is from Rusta (15€ if I’m not mistaken – we left the store without buying it at first but I felt we HAD to go back for it) and I got it for storing all our cozy living room felts and blankies. Speaking of which, mom gave us two new grey ones from Klippan. They’re super warm and cozy, obviously, because they’re 100% woolen (of which 60% is merino wool).
Can’t wait to finally start decorating our home – two more days to go!
// Küünlad, küünlad, küünlad ja siis veel mõned küünlad. Meil olid eelmisel aastal täpselt samad advendiküünlad ja ma otsustasin seekord ka nende kasuks. Kauss on mõeldud teenima mandariinikausina, aga selle täitmine pole kergemate killast – sellesse mahub ca 4-5 kilo mandariine ja kui me selle kausi ka täis paneme, tühjendame selle sama kiiresti ka ära. Kuuseehted, mida ma IKEAst niiiii hirmsasti ihaldasin, olid välja müüdud (ma olin nii pettunud), nii et ostsin hoopiski need jääpurikaid meenutavad ornamendid. Kootud korv (mis vaevu pildile jõudis) on pärit Rustast (maksis 15€ kui ma ei eksi – esimesel korral lahkusime poest selleta, aga see jäi mu hinge närima ja pidin tagasi minema ja ta koju tooma) ja selle ostsin elutuppa kõigi meie mõnusate pleedide jaoks. Emme kinkis meile kaks uut halli Klippani pleedi. Need on mõnusalt sossud ja pehmed, ilmselgelt, sest on tehtud 100% villast (millest 60% on meriinovill). 🙂
Ma ei jõua ülehomset ära oodata, et kodu juba ehtima saaks hakata!
Bumpdate: Cravings
One of the hottest and most discussed topics on pregnancy is cravings. I have nothing interesting to tell you – I’ve never had any fun cravings. Not when I was expecting my princess and not during this pregnancy, either. The only thing I crave now that I also wanted when I was expecting Ladybug is Red Bull – something you’re obviously not allowed to drink during your pregnancy ever, but for some reason it just tastes extraordinarily delicious when I’m growing a human life inside me. I could pour it down my throat by the gallon if it wasn’t what it is – I give in every now and then and have half a can, all the while imagining my low blood pressure is a good enough excuse.
If you hand me a “fizzy bottle“, I definitely won’t say no. I don’t binge eat candy, though – I’m not usually a candy kind of person and two or three pieces is more than enough now, too.
During my first months of pregnancy, I was not excited about eating any food at all. It came to a point where I couldn’t imagine enjoying any meal on the entire planet – even guilty pleasures like my favorite junk food. Imagine how bad one must feel when they’re not even excited about a McDonalds cheeseburger? I regained my appetite at around four-five months in, but I still don’t get excited about eating food. Except…
… chicken soup. I could (and do) eat chicken soup with dumplings until I burst and then some more. It’s heavenly!
Oh and I sometimes crave soft boiled eggs with salted butter at around 2 a.m. so I treat myself to some. Why not, right?
P.S. I’m sorry I don’t post much on this pregnancy of mine – posting updates and statistics every week is really not my thing (doesn’t seem important or interesting to read about…) and I even keep forgetting to take belly pictures. If there’s anything you’d like to know, just ask and I’ll tell you!
// Üks raseduse juurde kuuluvatest kuumadest ja enim arutatud teemadest on vanad head isud. Mul pole mitte millegagi üllatada ega lüüa. Jumala igav olen – mingeid põnevaid isusid pole mul kunagi olnud. Ei printsessi oodates ega ka nüüd. Ainus asi, mille järgi mul seekord isutab ja isutas ka eelmine kord, on Red Bull – miski, mida raseduse ajal üldse kunagi juua ei tohiks, aga mis mingil kummalisel põhjusel just nüüd erakordselt isuäratav on. Ma võiks seda gallonite viisi endal kurgust alla kallata, kui see puhas mürk ei oleks – ma mõnikord annan isule järele ja joon pool purki sisendades endale samal ajal, et mu madal vererõhk on piisavalt hea vabandus.
Kui keegi mulle “fizzy bottle’i” kummikommi ulatab, ei ütle ma kohe kindlasti ei. Samas ei õgi ma kommi meeletutes kogustes – ma ei ole muidu ka üldse mingi magusasõber ja praegugi piisab ühest-kahest kommist enam kui küll.
Esimese paari raseduskuu ajal ei olnud mul üldse mingisuguse söögi isu ja ma praktiliselt ei söönudki. Asi läks nii kaugele, et ühel hetkel ei suutnud ma ette kujutada mitte ühtegi asja maamuna peal, mille söömist ma natukenegi nautida võiksin – isegi muidu keelatud rõõmud nagu lemmikud rämpstoidud tundusid jäledad. Kujutage ette, kui halvasti peab inimene ennast tundma, et isegi McDonaldsi juustuburger ei isutaks? Viiendaks raseduskuuks sain oma söögiisu tagasi, aga ma ei tunne söömisest ikka veel rõõmu. Välja arvatud…
… kanasupist. Ma võiksin ennast kana-klimbisupist lõhkemiseni täis süüa ja siis veel natuke (ja seda ma tegelikult ka harrastan). See on lihtsalt TAEVALIK!
Ah jaa – mõnikord öösiti, kusagil kella kahe paiku, tekib mul kahtlane soov süüa keedumuna soolase võiga ja seda ma ka teen. Miks mitte, eks?
P.S. Ma vabandan, et ma oma raseduse kohta rohkem ja tihedamini postitada ei oska – iganädalased uuendused raseduse ja selle juurde kuuluva statistika kohta ei tule mul kuidagi loomulikult (ei tundu tähtis või põnev) ja ma unustan isegi kõhupilte teha. Kui te midagi teada tahate, küsige ja ma vastan!
Come to mama! // Tule emme juurde!
My Academy of Arts
That’s what H called our home when he came home to me doing Marilin’s make-up for her underwater photo session – when I’m not doing clay crafts, painting stuff, making soap or bath truffles, I now apparently also do make-up. 😀 All joking aside, I think it turned out pretty great considering all I’m really capable of is doing my own make-up. What do you think?
// H tuli lõuna ajal koju ja naeris, et meie kodu on viimasel ajal korralik kunstiakadeemia – kui ma parajasti savi või Cernitiga ei mässa, midagi ei värvi või seepe ja vannitrühvleid ei meisterda, teen ma nüüd meiki kah. 😀 Nali naljaks – minu meelest kukkus täitsa kenasti välja arvestades, et ma väga muud ju tegelikult ei oskagi, kui iseennast mukkida. Mis teie arvate?
Life lessons: the importance of fatherhood
I first wrote this two months ago, but hesitated to post it. Bear in mind that it truly is just a thank you letter to life rather than a criticism of anyone else’s parenting.
// Ma kirjutasin selle juba kaks kuud tagasi, kuid kõhklesin seda postitades. Pidage siis meeles, et see tõepoolest on ainult tänukiri elule, mitte kriitikanool kellegi teise pereelu suunas.
Me and Ladybug took a looong well-earned nap (both being pregnant and being a toddler are exhausting jobs) and woke up to the sound of our apartment door closing – H had come home from work. My still sleepy little baby got up fast as lightning, looking a little heartbroken, asking: “where did my daddy go?” You should’ve seen her face light up when I told her he didn’t go anywhere – that he just came home from work. H came to bed and Ladybug got to wrap her loving little arms around his neck and push her cheek against her daddy’s, looking so blissful it was almost a little funny. “I love you, daddy” kiddo told her father and he told her she loved her too. They had been apart, what… two and a half hours since lunch?
I couldn’t help but think about all the dads who don’t get, and what’s worse, want to be near their kids. If you would’ve asked me what I thought about the importance of a father figure in a kid’s life when I was pregnant or when kiddo was a little baby, I would’ve said it was minuscule. I may even have ridiculed it a little, implying that a mother is a kid’s primary caretaker and mothers know best anyway. How could I have known better? I’ve never had my dad hold me, prioritize spending time with me or tell me he loves me. I know now because H has taught me by being the dad he is.
A mom isn’t enough. I’m not enough. Knowing how many fathers have to or choose to be away from their families for whatever reasons and how many kids there are who’ll never bond with their dads the way my kid has… I know now how sad that makes me. The relationship between a child and her father can never be close if there isn’t time – one on one quality time, equally divided between both parents. Play time, bedtime stories, observing cars driving by on the street, teaching each other values none of us knew existed, fighting over existential matters like which dress kiddo gets to wear at home (dad always gives in and I wake up to Ladybug running around the house in a ballgown), standing up for each other when Bad Cop (also known as mama bear) strikes… it’s all very necessary.
This is in no way a judgement of any family’s chosen lifestyle or a provocation that should lead to a discussion about whether or not people need to be away from their families for the sake of a better quality of life. I kind of just wish all kids had what my kid has. It gives me a certain sense of comfort and security, knowing that my kid has someone who adores her just as much as I do, maybe even more.
// Tegime koos printsessiga piiiiika auga välja teenitud lõunauinaku (üsas loote küpsetamine ja väikelapseks olemine on mõlemad väga rasked ja väsitavad ülesanded) ja ärkasime selle peale, et korteriuks sulgus – H tuli töölt koju. Veel unine väike printsess kargas ülehelikiirusel püsti ja tema väikesed silmad täitusid sõnuseletamatu kurbusega: “kuhu minu issi läks?” Te oleksite pidanud nägema, mismoodi tema väike nägu särama lõi, kui ma teatasin, et issi ei läinudki kuskile vaid hoopis tuli koju. H istus voodile ja tütreke sai oma armastavad väikesed käed issi kaela ümber panna, oma põse issi oma vastu suruda ja nägi sealjuures nii õnnis välja, et see oli isegi natukene naljakas. “Ma almastan sind, issi” teatas printsess oma isale ja viimane vastas samaga. Nad polnud teineteist lõunast saati näinud… kaks ja pool tundi?
See pani mind mõtlema isadele, kes ei saa ja, mis veel hullem, ei taha oma laste lähedal olla. Kui te oleksite minult eelmise raseduse või printsessi beebiajal küsinud, mida ma isarolli olulisusest lapse elus arvan, oleksin väitnud, et see on minimaalne. Ma oleksin seda võib-olla isegi pisut naeruvääristanud väites, et ema on lapse peamine hooldaja ja et emmed teavad ja oskavad niikuinii paremini. Kuidas ma oleksingi saanud midagi muud arvata? Mul pole kunagi olnud isa, kes hoiaks mind kaisus, peaks minuga aja veetmist prioriteediks või ütleks mulle, et ta armastab mind. Ma tean nüüd, kuidas asjad päriselt käivad, sest H õpetas mulle seda olles selline isa nagu ta parajasti on.
Emast ei piisa. Minust ei piisa. Teadmine, kui paljud isad peavad või otsustavad oma perede juurest ükskõik, millistel põhjustel eemal olla ja kui palju on lapsi, kes oma isadega kunagi nii lähedaseks ei saa, nagu minu oma enda issiga… ma tean täna, kui kurvaks see mind teeb. Isa ja lapse vaheline suhe ei saa iialgi olla lähedane, kui ei ole aega– omavahel veedetud kvaliteetaega, mis on vanemate vahel võrdselt jaotatud. Mänguaeg, unejutud, aknast mööduvate autode jälgimine, teineteisele väärtuste õpetamine (millest pooled saame selgeks teineteisega koos kasvades), eksistentsiaalsete argiste dilemmade lahendamine – milline kleit on koduseks kandmiseks kõige paslikum? Viimases küsimuses jääb issi tahe alati printsessi omale alla ja mina ärkan hommikul tütrekese ballikleidi sahina peale. Aga selle jaoks nad teineteisel ongi – hoiavad kokku, kui Paha Politseinik (tuntud ka kui kuri emahunt) hambaid näitab ja lõbusat keelab. See kõik on hädavajalik.
See ei ole ühegi perekonna jaoks sobiva elustiili hukkamõist ega provokatsioon, mis peaks viima diskussioonini selle kohta, kas inimesed peavad parema elukvaliteedi nimel oma peredest eemal olema või mitte. Ma lihtsalt natukene soovin, et kõigil lastel oleks see, mis minu omal on. See annab mulle tohutu hingerahu ja kindlustunde – teadmine, et mu lapsel on veel keegi, kes teda sama palju jumaldab nagu mina. Võib-olla rohkemgi.
- 1
- 2
- 3
- 4
- Next Page »