Archives for September 2015

1.) H and I both love hot flavors, but when it comes to extreme heat, we’re different. H can pretty much eat a whole habanero pepper without the blink of an eye, but can’t stand any more than a tiny bit of strong mustard or wasabi. I, on the other hand, can eat a heaped teaspoonful of wasabi without a care in the world, but can’t stand the burning sensation of a mouthful of jalapeno.

// Nii H kui mina armastame mõlemad teravaid maitseid, aga mis tõeliselt tuliseid maitseelamusi puudutab, oleme väga erinevad. H võib põhimõtteliselt terve habanero silmagi pilgutamata ära süüa, aga ei kannata suuremas koguses kanget sinepit ja wasabit. Mina võin seevastu kuhjaga teelusikatäie wasabit isuga ära süüa, aga ei kannata kõrvetavat suutäit jalapenot.

2.) When kiddo learned to talk, she called her snowsuit her “cocoon”. Hilarious.

// Kui kroonprintsess rääkima õppis, kutsus ta oma talvekombet “kookoniks”. Hirmnaljakas.

3.) Most of you probably know this already, but me and H have known each other since the 1st of September 1998 – we were classmates.

// Enamus teist ilmselt juba teab seda, aga mina ja H oleme teineteist tundnud juba 1998. aasta  1. septembrist – me olime nimelt klassikaaslased.

4.) H was scared to death of dogs before he met me and Lorelai. Needless to say he has conquered that fear by now… to say the least. 😛

// H’l oli enne minu ja Loorega kohtumist koerte ees surmahirm. Ilmselgelt on ta selle hirmu tänaseks seljatanud… 😛

5.) You know how couples have “their own songs”? Mine and H’s is Katy B’s “Katy on a mission” – one of the best songs in the history of ever. 😀

// Teate ju, kuidas paarikestel on “oma laulud”? Minu ja H laul on Katy B “Katy on a mission” – üks parimaid laule, mis kunagi kirjutatud on. 😀

6.) I have blogged since I was in my early teens. There are many people who don’t really understand the purpose of blogging. Well, thanks to my old blog, I just remembered I have a pair of really fierce thigh-high boots that I bought in 2009 AND read a post from August 2007 in which I describe my crazy adventures in the French Riviera. 😀

// Olen bloginud varajasest teismeeast saati. Palju on inimesi, kes blogimist ega selle tagamaid absoluutselt ei mõista. On, kuidas on – minul tuli igatahes praegu vana blogi lugedes meelde, et mul on kapipõhjas paar ilgelt vingeid, 2009. aastal ostetud ülepõlvesaapaid ja seejärel rõõmustasin lugedes 2007. aasta augustis kirjutatud postitust oma pisut pöörastest seiklustest prantsuse lõunarannikul. 😀

7.) I love having fresh flowers in a vase somewhere in our living room – I think it looks really nice and cozy. When I get the idea of buying flowers, I need to keep it to myself. Buying anything else for our living room – new curtains, a floor mop, candles, a huge ice sculpture, a pony, ANYTHING is fine, but talking about flowers is taboo in our home. H gets upset because if I tell him to get me flowers, it’s not a surprise and he wants to be the one to initate any flower purchases in our household…

// Mulle nii meeldib, kui mõnes meie elutoanurgas on vaasike värskete lõikelilledega – minu meelest tundub tuba kohe nii mõnus, kui toas on lilled. Kui mul lilleostu mõte pähe kargab, pean ma seda aga kiivalt salajas hoidma. Milleiganes muu – uute kardinate, põrandamopi, küünalde, jääskulptuuri, poni, ÜKSKÕIK MILLE ostmine on okei, aga lilleostust rääkimine on minu jaoks keelatud. H läheb iga kord siganärvi, sest kui ma seda mainin, ei ole see enam üllatus ja minu paadunud romantik soovib ise selle maja lilleostu-initsiaator olla…

8.) Ever since I was a teenager (not since I was little – when I was a preschooler, I dreamt of being a lawyer because I loved arguing – some things never change), I have dreamt of being a performer. I guess many have, right? I’ve never dreamt of being a famous pop-star or actor – I just always loved singing and acting lessons at school and dreamt I would someday be able to do it as often as I possibly could. Maybe even make a living off it. My only problem is I’ve always known I’m not even nearly talented enough. 🙂

// Sellest ajast peale, kui ma teismeline olin (mitte pisikesest peale, sest eelkooliealisena soovisin saada advokaadiks, sest armastasin vaielda – mõned asjad ei muutu kunagi), olen unistanud artistiks saamisest. Ilmselt paljud on, eks? Ma ei ole küll kunagi soovinud olla kuulus popstaar või näitleja – mulle lihtsalt niivõrd meeldisid koolis laulu- ja näitetunnid ning ma soovisin, et ma saaksin seda ühel päeval võimalikult tihti (loe: koguaeg) teha. Võib-olla sellega isegi leiba teenida. Ainus probleem selle juures on, et ma olen alati teadnud: ma ei ole piisavalt andekas. 🙂

9.) When people say I run a blog that has a fake facade of perfection, I’m always tempted to write a post about why I never bitch and whine like a little twat on my blog. About why I am the way I am. Why I think being thankful for what I have is so god damn important. I never get around to it. I never get around to writing about how much my heart hurts when I imagine my children going through the same kind of horror I experienced as a child. Abandomnent, violence, alcoholism, excruciating loneliness, fear, sometimes even hunger. Being kicked out at the age of ten. I never tell you guys about that stuff, because it’s not my story alone and I’m not looking to burn bridges or point fingers. I’ve made peace with it and all is forgiven. But I need you guys to know: if what you have is good – don’t forget to be appreciative.

// Kui inimesed ütlevad, et minu blogil on võlts fassaad, mille abil püüan kõike ideaalsena näidata, tekib mul tohutu kiusatus kirjutada postitus sellest, miks ma siin blogis ei kiunu nagu väike tänamatu kutsikas. Sellest, miks ma olen selline, nagu ma olen. Miks ma leian, et tänulikkus on nii pagana oluline. Ma ei jõua kunagi selle postituseni. Ma ei kirjuta kunagi sellest, kui valus mul on ette kujutada, et minu lapsed peaksid läbi elama samasuguseid õudusi, nagu mina lapsena kogesin. Kui tänulik ma olen, et minul õnnestus luua elu, kus seda kõike ei ole. Hüljatust, vägivalda, alkoholismi, väljakannatamatut üksildust, pidevat hirmu, mõnikord isegi nälga. Kümneaastasena kodust välja viskamist. Ma ei räägi teile kunagi neist asjust, sest see ei ole ainuüksi minu elu lugu ja ma ei soovi sildu põletada, näpuga näidata ega haiget teha. Ma olen selle kõigega rahu teinuda ja saan kõigest hästi aru. Aga ma tahan, et te teaksite: kui see, mis teil on, on hea – ärge unustage seda kõrgelt hinnata.

10.) I messed up a batch of boiled eggs yesterday. So yes – I mess up in the kitchen, too. 😀

// Ma keerasin eile potitäie keedumune pekki. Nii et jah – minul läheb ka aeg-ajalt köögis kõik nässu. 😀

My 11th fact would be that I LOVE Veronica Maggio and will never grow tired of her music. The lyrics, the melodies… love-love-LOVE her!

// Mu 11. fakt võiks olla, et ma ARMASTAN Veronica Maggiot ja ei tüdine tema muusikast iialgi. Tema lüürika, meloodiad… ma lihtsalt rmastan-armastan-ARMASTAN teda!