Kuna minu vana toaga oli viimase viie aastaga juhtunud see, mis “üleliigsete” tubadega ikka juhtuma kipub (see sai koduks kõigile üleliigsetele asjadele), otsustasime koos ette võtta suurpuhastuse ja sellega seoses visata välja minu vana arvutilaua ja juurdekuuluva tooli ning Ikeast uued tuua. Et nende kokkupanek tuli ette võtta Virsiku ärkveloleku ajal, oli selge, et väike inimene kavatseb töödest aktiivselt osa võtta. Siin lähevad minu ja H kasvatuslikud põhimõtted üsna kategooriliselt lahku – et tema on suur pabistaja ja kanaisa, on uudishimulikule beebile tööriistade kätte andmine tema jaoks täiesti mõistusevastane tegu. Mina jällegi leian, et kui titt soovib sahtlisse istuda, juhendit “lugeda” ja kruvikeerajaga kruve toksida, on see kõigi jaoks hästi lõbus ja väikese inimese enda jaoks arendav ja mõnus tegevus.* Kuna mina olen ühtlasi ka meie pere kõige kangem juurikas, said minu tõekspidamised H omadest võitu ja Virsik võis toksida ja kopsida nii palju, kui süda lustis. Nii vahva on vaadata, kuidas see putukas juba maailma asjadest aru saab, käsklustele ja keeldudele reageerib (viimastele valjult ruiates), sõnu järgi korrata püüab ja meie töid ja toimetusi matkib. Allameetrine totuke issi ja emme järgi kruve kirjutuslaua sisse “keeramas” on täiesti vaimustav vaatepilt. Elu on lihtsalt NII palju lahedam, kui majas on beebi!
“Kuk-kuuu!”
* Tööõpetuse tund toimus muidugi meie range järelvalve all – mitte mingil juhul ei olnud Virsikule lubatud tööriist käes roomata, turnida või end püsti ajada – tööriista võib inimene pruukida ikkagi ainult selleks ette nähtud otstarbel. Suhutoppimine muidugi välja arvatud – katsu sa beebile selgeks teha, et suhu ei tohi panna…
Ninni-ninni!
Kroonprintsess sööb vahepalaks tihtipeale tuubis puuviljamehusid – ikka veel! Vähe sellest, et need talle pöörasel kombel maitsevad (kellele ei maitseks?), on need ka toitvad, vitamiinirohked ja puhta koostisega. See on iga kell parem ja toitvam igasugustest šokolaadikarukestest ja pirukatest + tuube on ülihea kotti pista ja käsi määrimata lapsele sisse sööta. 🙂
Tohutud ilvesevaatlejad
Kiifumiifudel oli söögiaeg. 🙂
Virsik on tulevane ornitoloog – loomad jätsid ta pigem külmaks, aga kohe, kui linnukesi nägi, oli kael õieli, silmad pärani ja käekesed elevusest sahmimas. 😀
Vahepeal saime oma külmast pisut kangeid jäsemeid lõkketule ääres soojendada…
… ja seejärel tegime mõnusa kakaopausi.
Jänkuke urus
Kevadekuulutajad
Tuvikesed tähistavad paari nädala pärast oma kolmeteistkümnendat pulma-aastapäeva (pitspulm!) ja pooleldi selpuhul, pooleldi niisama laupäeva puhul, otsustasime piduliku õhtusöögilaua katta ja jõuluvana toodud fantastilise Châteauneuf-du-Pape’i lahti korkida. Õhtusöögiks oli lambafilee punaveinikastme, küüslaugu-kartuligratääni ja imelise rohelise salatiga. Mmmmhhh, kui hea see oli!
“Kroonprintsess, vaata siia!” ütlen ma ja tema teeb nii. Ilus. Tubli. 
Hei, sõbrad! Ei jõudnud üldse teile eile kirjutada, sest kogu päev möödus täiesti hullumeelses taktis. Vähe sellest, et Virsik päeva jooksul ainsamatki korda silma looja ei lasknud (nagu patareijänes!) ja pakkimise asju järjepanu kohvrist välja kiskudes tõeliseks väljakutseks muutis, oli meil veel triljon-miljon muud kohustust, mis üheainsa päeva jooksul joonde tuli ajada. Nii pidime enne ärasõitu tooma töökojast koju espressomasina, võtma trükikojast peale viimase hetke tellimused, need ära pakkima, posti viima, emale ja kasuisale poest soovitud asjad hankima (teadagi, mida eestimaised lihatooted väliseestlastele tähendavad…), tankima, pakkima, koristama… huh. Patt oleks salata, et vahepeal korralikult endast välja läksin ja iga asja peale häält tõstsin – nagu mingi tropp. Kui kogu pere (olgu, mitte kogu pere – Loore jäi vanaemaga koju) autosse pakitud oli ja sõit alata võis, normaliseerus ka pulss ja minust sai pärast päeva esimest kohvilonksu (issand olgu kiidetud Statoili kohvimasinate eest) taas mõistlik inimene. 🙂
Haarasin poelettide vahel silgates kaasa ka üht-teist, et saaksime korraliku kajutipikniku maha pidada. Kamapallid on ikka suurepärane snäkk – vähe sellest, et nad lastele maitsevad (ja kasulikud on), on nad ka minu meelest täiesti pööraselt head. Maasikad olid Selveris muuseas allahindlusel ja meenutasid maitselt – uskuge või mitte – maasikaid!
Laevas oli nii meeeletult lapsi, et Kroonprintsess näis mängutoas olemist pisut pelgavat* ja eelistas pärast küllalt lühikest mängutoavisiiti kajutisse tagasi pöörduda, et õhtusöögini hoopis omaenda mänguasjadega mängida. Minul juhtus esimest korda elus äärmiselt kummaline seik – olin just sirgendaja seina lükanud (teen seda laeval tihti) ja oma veel pesust pisut niiskeid juukseid lokki keerama hakanud, kui keegi kajutiuksele koputas. Ukse taga oli pisut pahura olemisega turvamees, kes meie töllakil mokki nähes võrdselt üllatunud ilmel teatas, et suitsuandur olevat tööle läinud. Ee… nojah. Juustest eralduv veeaur. “Kas ma peaksin lõpetama?”, küsisin. “Parem oleks,” muigas onu ja läks minema. Huvitav, mida ta meie kajutist leida lootis?
Parvlaev Romantika peal on alati hästi hea söök ja teenindus. Kroonprintsessi ees on lastepasta tomatikastme ja kanaga, mina sõin grillitud (ülimahlast ja krõbeda nahaga) kanarinda ja… kõike muud, mis taldrikult paistab. 🙂
Kui 
Meie kõige pisem väike modell – tubli kolmenädalane poisslaps
Kostüümilad – sitsid-satsid ja tillukesed lipsud-traksid. Äärmiselt nunnu!
Iga osaleja sai tänutäheks kaasa koti Salvesti putrude ja puuviljapüreedega ning paki mähkmeid 🙂
Meie meikariks oli vahva 
Väike tagasihoidlik snäkilaud
Statistid 😀
Äftekas…
