Kuna minu vana toaga oli viimase viie aastaga juhtunud see, mis “üleliigsete” tubadega ikka juhtuma kipub (see sai koduks kõigile üleliigsetele asjadele), otsustasime koos ette võtta suurpuhastuse ja sellega seoses visata välja minu vana arvutilaua ja juurdekuuluva tooli ning Ikeast uued tuua. Et nende kokkupanek tuli ette võtta Virsiku ärkveloleku ajal, oli selge, et väike inimene kavatseb töödest aktiivselt osa võtta. Siin lähevad minu ja H kasvatuslikud põhimõtted üsna kategooriliselt lahku – et tema on suur pabistaja ja kanaisa, on uudishimulikule beebile tööriistade kätte andmine tema jaoks täiesti mõistusevastane tegu. Mina jällegi leian, et kui titt soovib sahtlisse istuda, juhendit “lugeda” ja kruvikeerajaga kruve toksida, on see kõigi jaoks hästi lõbus ja väikese inimese enda jaoks arendav ja mõnus tegevus.* Kuna mina olen ühtlasi ka meie pere kõige kangem juurikas, said minu tõekspidamised H omadest võitu ja Virsik võis toksida ja kopsida nii palju, kui süda lustis. Nii vahva on vaadata, kuidas see putukas juba maailma asjadest aru saab, käsklustele ja keeldudele reageerib (viimastele valjult ruiates), sõnu järgi korrata püüab ja meie töid ja toimetusi matkib. Allameetrine totuke issi ja emme järgi kruve kirjutuslaua sisse “keeramas” on täiesti vaimustav vaatepilt. Elu on lihtsalt NII palju lahedam, kui majas on beebi!
“Kuk-kuuu!”
* Tööõpetuse tund toimus muidugi meie range järelvalve all – mitte mingil juhul ei olnud Virsikule lubatud tööriist käes roomata, turnida või end püsti ajada – tööriista võib inimene pruukida ikkagi ainult selleks ette nähtud otstarbel. Suhutoppimine muidugi välja arvatud – katsu sa beebile selgeks teha, et suhu ei tohi panna…