Miiu blogi

Archives for April 2016

Mobiilipildid: Aprill

~ poor man's instagram, snapshots (pildipostitus)

Kuna mu telefonivabad kolm-neli kuud said ümber ja H mu nutifonile uue ekraani külge liimis, on telefoni sisse ka siginenud uusi pilte, mida ma teiega veel jaganud pole. Enamus neist näeb välja, nagu oleksid need kartuliga pildistatud, sest mu telefonikaamera ei ole ilmselgelt enam oma esimeses nooruses. Uut ka ei osta! Samuti on enamus neist tehtud minu lastest, sest, olgem ausad: mul on hirmus armsad lapsed ja enamuse oma ajast veedangi ma kas töölaua taga (pole midagi pildistada) või koos nendega. 😀 Niisiis, to whom it may concern – pildid minu telefonist!

DSC_0909
Üks meist on juba nii suur tüdruk, et saab õele lasteaeda järgi minnes suurte lastega mänguväljakul mängida. Uhke värk. 🙂

DSC_0934DSC_0810
Taustauuringud Our Kitchens Rule’i järgmiseks vooruks.

5
Outfit of the day või nii! Peplumkampsik ja roosad haarempüksid on Lindexist, sinise ja valgega hõlmikbody H&M’ist ja papud vist F&F (Tesco), kui ma õigesti mäletan. Viimased olid kingitus tädi Aigilt. Maailma kõige armsama lapse tegin ise, tänan küsimast.:)

4
Käisime Virsikuga Kukupesa asjus pangas ja Virsik kasutas võimalust, et tutvuda viisidega, kuidas oma rahaasju nutikalt korraldada. Meil läks pangas umbes poolteist tundi ja terve selle aja jooksul oli mu kannatlik väike sõber tublisti süles ja hoidis ennast tegevuses. Mama’s proud!

mumm
Hiljem oli tal muidugi hädasti (pun intended) vaja kasutada ära juhust, kui ma mähkmed koju unustasin… nagu näha, nautis ta seda seiklust täiel rinnal!

DSC_1059
Virsiku sööb hommikusöögiks ülepäeviti kaerahelbe- ja munaputru. Kaerahelbepäevil on pudru sees veel banaan ja mustikad, munaputru teen talle vahukoore ja parmesaniga. Siin on veel lisaks värske basiilik ja kirsstomatid. Virsikusugust kribalat peab ju nuumama, et ta ikka ilusti kosuks. 😀

3
Panime Virsikule hiljuti uue nime – Kaisurull. Kaisurull on keegi, kes rullib end kasvõi üle kivide ja kändude, et otse kellegi konkreetse kaisus maanduda. Viimasel ajal on selleks Kroonprintsess. Virsik võib ennast meie voodis veeretada üle minu, patjade, tekkide, oma isa ja veel kaisujänese ka ning siis sujuva liigutusega täpselt oma vanema õe kaisus maanduda. Väga naljakas. Üldsegi on hirmus armas, et ta nüüd, suuremana, on hakanud eelistama õe lähedust minu omale. Näiteks nagu parempoolsel pildil, kui ta äsja ärganuna minu asemel Kroonprintsessi süles multikaid vaadata eelistas. Kroonprintsess muidugi hoiab ja nunnutab teda ka, nagu oma last. 😀 

DSC_0991
Lemmikmuttidega dringitamas. Pilt on saast, aga Barbs sellel mu meelest liiga ilus ja meelas, et seda mitte postitada. 😀 

2
Ei saa käia lilli ostmas ilma, et üks printsess oma tuppa kimbukest lemmikvärvi lilli ei nõuaks. Mis mul selle vastu saab olla…

kukuvärk
Kukukraam – vasakul hiiiiglaslik leht väljalõikamist ootavaid kleebiseid, paremal trükisoojad flaierid. 

1“Kukkuu, emme, mis teed seaaal?” e. mitte sekunditki rahu. 😀

Veganlusest, toitumisest ja kentsakatest prioriteetidest

~ chit-chat, mis täna...?

taim
Tuuli ja Rasmuse kodurestorani Taim Sõru harus serveeritud suvedinee esimene käik – suurepärased ahjus küpsetatud kukeseenefalafelid salatipadjal imelise maapähklikastmega. Nii maitsev ja nii vegan!

(NB! Palun mitte lugeda üle rea. Postituse autor on suur taimetoidufänn ja unistab maailmast, kus kõik inimesed peavad rikkalikku ja köögi- ning teraviljarohket menüüd oma igapäevaelu lahutamatuks osaks. Veganlus on lahe. Siinkirjutaja peab oma postitusega silmas seda, et viis, kuidas veganlust tihti propageeritakse, ei ole!)

“Veganlus ei tähenda ainult jänese kombel lehtede närimist,” ütlevad veganid iga veganjutluse sissejuhatuseks. Mida rohkem ma internetti tarbin, seda rohkem jääb mulle silma loomsete (rämps)toitude meeleheitlik asendamine taimsete alternatiividega, et ülejäänud maailmale tõestada: vegan ei ole jänes, vegan saab süüa küll! Kui inimene viib oma elus läbi nii põhjaliku muutuse ja kulutab nõnda palju energiat oma toidulaua ümberkujundamisele, on minu meelest kentsakas, et eetilised kaalutlused inimese isikliku tervise ja heaolu üles kaaluvad. Üha enam jäävad mulle veganlust propageerivate inimeste sotsiaalmeedia kanalitest silma poolfabrikaadid, kaheldava väärtusega maiustused ja rämpstoit: ketšup, sügavkülmutatud sojaburgerid, vegankommid… ja seda ühiskonnas, kus nii paljud lapsed lasteaias haljaid makarone saavad, päevast päeva kodus purgisuppi söövad ja liitrite viisi limonaadi joovad? Ühiskonnas, kus inimesed kommentaariumites mitmekülgset (taime)toitu häälekalt maha teevad, sest infosõjas nimega “liha versus soja” jäävad peale hirmsad kaadrid lihatööstusest, mitte põhjalikud seletused taimse toidu hüvedest ja eelistest loomse ees? Kus on prioriteedid?

Olgu öeldud, et mind inspireerivad veganid tohutult – ma usun südamest, et mitmekesisus rikastab ja mida rohkem ma erinevate inimeste erinevatesse maailmapiltidesse süvenen, seda enam tunnen, et ka ise õpin, arenen ja normaalsemaks inimeseks kasvan. Minu sõbratar Tuuli (kes teilegi Our Kitchen Rules sarjas ilmunud postitustest tuttav on), on oma vegan-eluviisidega mulle tohutuks inspiratsiooniallikaks. Tuuli eelistab taimset toitu loomsele peamiselt sellepärast, et see talle lihtsalt ei sobi ega maitse see. Ta ei taha ega vaja seda. Kas ta surub endale oma päästame-maailma-silmaklapid tihkelt pähe ja asendab loomsed toorained rahuliku südamega GMO-sojast tehtud poolfabrikaatidega – peaasi, et oleks vegan? Ei ja veelkord ei! Inimene hindab puhast ja ausat toorainet, teab täisväärtusliku toitumise tagamaid ja suudab sealjuures panna lauale tõeliselt maitsva ja täisväärtusliku eine, mis on juhtumisi ka üdini taimne. See on sedasorti veganlus, mida mina mõistan, austan ja millest lõputult uusi teadmisi ja tarkusi ammutada saan. Aga kui ma näen internetis kulutulena levivaid valetõdesid ja rämpstoidu proklameerimist, hakkab mul lihtsalt halb. Samamoodi, nagu mul on jälk lugeda “kartult ja sousti”-inimeste ninakaid ja ignorantseid jänesetoidu-kommentaare veganteemade all, on mul vastik vaadata, kuidas meie noorte toitumisharjumused kujunevad selle järgi, kui kahju neil nunnudest tibudest on. Käsi südamel – mina arvan ka, et tibud on nunnud ning unistan maailmast, kus neid ei loobita tuhandete kaupa elusalt hakklihamasinasse, sest neid ei ole kellelegi tarvis. Tõele au andes ei tunne ma ka kuuel päeval seitsmest mingisugust isu ega vajadust lihasöömise järele. Veel enam – tihtipeale nokin ma lihatoitudest liha H taldrikusse, sest mul ei teki selle järgi vähimatki isu ja mu keha lihtsalt ei vaja seda. Ma tahan väga minimeerida oma panust armutu ja kasumiahne toiduainetööstuse (mis, muuseas, on minu meelest sadu kordi hirmsam, vastikum ja inimeste tervist laastavam, kui tohutult vihatud ravimitööstus, aga see on juba rant üheks teiseks korraks… :D) kukrusse ja püüan* meie toidulauda jõudumööda üha paremaks, tervislikumaks ja ausamaks muuta. Kas see tähendab, et ma oleksin nõus oma lastele hommikuse omleti ja koduse veiselihahautise asemel sojaviinereid ja tofuburkse sisse söötma? Enne lähen ise elusana hakklihamasinasse…

Mis ma selle kõigega öelda tahan? Ma ei teagi. Vist seda, et tehke oma valikuid selle järgi, mis teile hea on. Iga sinu toidukord ei pea sisaldama liha – ma ei usu väitesse, et inimene üldse liha sööma loodud poleks (sest kust ja milleks siis need liha seedimiseks vajalikud seedeensüümid?), kuid kindlasti ei peaks see olema asendamatu osa sinu igapäevasest toidulauast. Söö ohtralt puu- ja köögivilju ning õpi neid erinevates roogades kasutama – iga taimetoit ei ole salat ja ükski endast lugupidav salat ei ole kurk ja tomat hiina kapsal (salat on mu lemmiksöök maailmas, muuseas, ja ma ei ole kaugeltki mingi kaloreid lugev fitnessguru – pigem vastupidi…). Ära õpeta oma last sööma jahukastet, purgisuppi ja sügavkülmutatud valmistoite – tutvusta talle erinevaid maitseid, paku talle vilju ja marju, millega sina oma lapsepõlves kokku ei puutunud ning mida seetõttu võõraks ja võib-olla isegi tülgastavaks pead. See on parim, mida sa oma lapse tervise, hambumuse ja heaolu nime lteha saad! Suhtu skepsisega koolide ja lasteaedade menüüs olevatesse magustatud jookidesse ja makaronieinetesse. Kui sa ei jaksa tuuleveskitega võidelda (nagu mina), püüa kaheldava väärtusega toidukordade kompenseerimiseks kodus toitainerikkamaid eineid pakkuda. Ära luba oma lapsel toituda rämpstoorainest nimega soja, sest tal on notsudest ja jänkudest kahju, vaid õpeta talle, millistest taimsetest allikatest ta täisväärtuslikuks eluks vajaliku kätte saada võib. Kui see sul endal üle jõu käib, vii ennast tervisliku toitumise tagamaadega (usaldusväärsete allikate abil!) kurssi ja hoidu hoiakust, et kõik sulle võõras on vale või moeasi, mida kartma ja valeargumentide toel naeruvääristama peab. Ära allu propagandale ja provokatsioonidele – loe, õpi, arene ja tee oma valikud ise. Ole uue informatsiooni suhtes avatud ja ära karda olla inimlik. Mitte üksainumaski vegan-aktivist ei saa ega tohi sind süüdistada julmuses, kui sinu pere toidulaual esineb liha – igaüks saab elada vaid nii, nagu oskab ja püüda areneda ning oma vanu harjumusi muuta vaid endale jõukohases taktis. Austa teiste inimeste valikuid ja usu, et neil on nende valikute tegemiseks põhjus – olgu see siis kas vanade harjumuste ja infopuuduse sohu kinni jäämine või suutmatus loomset päritolu toitu suhu panna, sest elav kujutlusvõime ja kaastunne loomade suhtes seda ei luba.

* Justnimelt “püüan”, sest ei pretendeeri tõe monopolile ega arva, et meiegi pere toidulaud laitmatult puhas oleks. Kaugel sellest.

Millised on teie mõtted eestlaste toitumisharjumuste, lihatarbimise ja veganluse teemadel? Mida mõtlete teie, kui kuulete sõna “vegan”? Kui tihti teie peres lihavabu eineid serveeritakse ja kui, siis millised on teie lemmikud taimetoiduretseptid? Arutlegem! Ma juba tunnen, kuidas ma tänu sellele teemapüstitusele teilt palju uut ja huvitavat õppida saan. 🙂

Töömesilase staatuseuuendus

~ chit-chat, minu väike ettevõte

Ma arvan, et kellelegi ei ole märkamatuks jäänud see suur haigutav tühjus blogis. Ma ei tea, kuhu see viimane nädal kadus, aga igatahes ei ole ma siia vahepeal ainsamatki postitust jätta osanud. Viimased nädal-paar on mitmel rindel äärmiselt töised olnud ja näib, et lähiajal hoog igatahes raugeda ei saa. Kõigele krooniks oleme me siin jälle haiged ka – Kroonprintsess tõi meile mingi vahva tõve koju, põdes selle ise ülikergelt läbi ja andis selle siis edasi Virsikule, kes on märkamatult (tõesti, praktiliselt täiesti märkamatult – köhib ja on nohune, vahepeal kaebles läbi une, aga muidu poleks justkui arugi saanud) kõrvapõletikku jäänud ja ka mulle, kes ma nüüd läkastan ja tatistan. Võeh. Remondi rindel on kõik jätkuvalt muutusteta, sest pakkumisi meile saadetud ei ole ja ma ei jaksa sellest kõige muu foonil enam isegi mitte mõelda. Ainult nii palju, kui on tunne, et seinad vajuvad selga, sest igatsus remondi järele on väljakannatamatu…

Uskumatul kombel on aga kõik siiski kõige paremas korras, sest kõik, mida ma teen (v.a. nuuskamine) pakub mulle kohutavalt palju rõõmu. Kui ma siin niiviisi juba kirjutamas olen, tuleb mulle pähe kõiksugu asju, millest ma teile rääkida tahaks. Näiteks proovisin ma eile järgi, mis tunne on Paavli kaltsuka e-poest asju tellida ja saan paki täna kätte. Kas te tahate, ma näitan teile, mis ma sealt leidsin? Seda muidugi eeldusel, et mõni neist asjust mulle ka sobib. Samas – kui ei sobi, pean ma need ju kellelegi niikuinii ära andma, eksole? Veel tahaks näidata hunnikut uusi jalanõusid, mille põnnidele viimasel ajal soetanud oleme, panna kokku filmitud video meie pere külmkapi sisust (ja tägida teisi blogijaid sama tegema, sest minu meelest on see umbes 1000x huvitavam, kui käekoti sisu nägemine, mis on niigi umbes maailma kõige põnevam asi :D) ja otsustada, kas filmida uuesti küsimuste ja vastuste video, mis tuli küll hästi avameelne ja siiras, ent on 100% fookusest väljas. 😀 Kõige rohkem tunnen ma blogimise juures puudust muidugi teist, nii et palun rääkige mulle nüüd siin kommentaariumis, kuidas teil läheb ja kas teil on selle igikestva (okei, ühenädalase) blogipõua ajal tekkinud ideid või küsimusi teemade kohta, millest tahaksite, et teile kirjutan?

Juuresolevatelt piltidelt võib aimu saada, millega me siin oma õhtuid sisustame. Kukupesal on peal korralik emadepäevatuhin ja meie suureks rõõmuks saame me tohutult palju imeilusat tagasisidet. Kas teie olete Kukupesa emadepäevakaarte ja postreid-kapasid juba näinud ja neid oma emmedele-vanaemadele soetanud? Kui ei, leiate need SIIT.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

bla

Nädalavahetuse VLOG: Laulukarussell, kodukontor, prillišoping ja ujumismütsiglamuur

~ videoblogi

Hei, sõbrad! Mul on küll tööpäev, kuid põikan kiirelt siit läbi, et teile möödunud nädalavahetusest filmitud vlogi näidata. Nagu te juba teate, käisime me Kroonprintsessiga laulukarusselli eelvoorus ja seda te juuresolevast videost ka näha võite. Ma filmisin tervet Kroonprintsessi esinemist või vähemalt nii ma arvasin, sest mälukaardil sellist faili lihtsalt pole – näib, et unustasin salvestamise nuppu vajutada, mistõttu on ka vlogis ainult klipp enne esinemist tehtud mikriproovist. Pealegi ei oleks see video niikuinii kuigi hea tulnud, sest jälgisin pingsalt Kroonprintsessi ja märkasin vahepeal, et “filmisin” lapse asemel põrandat. 😀 Nojah, pole hullu – ei saa öelda, et sellest neiust vähe vahvaid videosid oleks, nii et ma eriti ei kurvasta selle väikese apsaka pärast. Ülejäänud nädalavahetus oli meil väga tihedalt sisustatud, kuid erinevate asjaolude kokkulangevuse tõttu jäid kõik plaanid ära ja nii veetsin mina terve laupäeva kodus tööd tehes (videos näitan teile vahelduseks, millega ma parasjagu toimetasin) ja pühapäevast sai 100% perepäev, mille lõpetasime ujulakülastusega. Head vaatamist ja kuuleme varsti jälle! Mul on praegu pisut pingelisemat laadi aeg käsil, aga luban, et olen varsti jälle tragim blogipidaja. Olge tublid!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Restoraniarvustus: Tai Boh

~ restoraniarvustus

taiboh

KOHT restoran Tai Boh AADRESS Mere pst 1. PEAKOKK Tai päritolu chef Khampan KÖÖK Asian fusion

Nagu juba jutuks tuli, käisime kolmapäeval Barbara, Marise ja Tuuliga koos õhtustamas, kokteile joomas ja viimaseid uudiseid vahetamas. Kuigi esialgu olime kinni pannud laua Manna la Roosas, ei tundnud keegi meist sinna jõudes ja menüüd (mille vahel olid harilikust printeripaberist lehed – andestage mu professionaalne kretinism, aga sealt on küll ainult üks samm Comic Sansini…) lugedes kuigi suurt soovi jääda. Niisiis lõin lauale idee helistada kõrvalasuvasse restorani Tai Boh ja küsida: andeks, kas teil on veel ruumi? Olin seal küll juba varemalt mitmeid kordi käinud, ent palav armastus selle koha vastu ei näidanud mingisuguseid märke raugemisest. Õnneks ei vastanud hääl telefonis ei, kõik on täis, mistõttu viisime poolelioleva (loe: džinntoonikud) lõpule ja suundusime Tai Bohi.

tbtb2
Mina olin kõnealuses restoranis juba viiendat korda ning Tuuligi oli Tai Bohi varem väisanud. Marise ja Barbara jaoks oli tegemist esmakülastusega ja ootused olid kõrged, sest eks ole kohale ka üksjagu kiidulaule lauldud. Kindlasti väärib siinkohal mainimist Barbara palav Tai-armastus – inimene käib Tais napilt tihedamini kui mina oma emal Rootsis külas. 😀 Sellest, kui väga me kõik head ja ausat toidukunsti austame, ei pea ma teile muidugi kaks korda rääkima. Muuseas: Our Kitchens Rule järgmine voor algab mai lõpus. Tuletage mulle meelde, et ma teile seekordsest challenge‘ist lähemalt räägiks! Tagasi Tai Bohi juurde…

tb5
Interjöör on Tai Bohis nii üle võlli kitš, et see on täiesti hullumeelne. Ja kõige pöörasem on sealjuures see, et seal on sellele vaatamata (tänu sellele?) nii hea, trendikas ja samas pisut luksuslik õhustik. See on üks neist asjust, mis on nii ebaloogiline, et seda tuleb ise oma nahal kogeda. Täiesti normaalne on, et retrohõngulise kõrgläikega mööbli kõrval on antiikvaasid, kullatud ja värviliste kristallidega üle külvatud vidinad ja akvaarium, mille keskel suur (otseloomulikult poolpaljas) anime action figure. Laes on Barack Obama, seinal Psy. Ja, noh… ei saa öelda, et ükski mannekeen pildiloleva lühtri valmimisel viga saanud poleks. *insert Slava käe nali here*

TB3
Tsiteerides Marist: “Ma ei joo kunagi kokteile ja isegi need on siin head!” Ühes joogikaardiga toodi lauda ka eraldi kokteilimenüü erinevate põnevate kokteilidega. Kuna mind on vanemas eas vallanud surmahirm hommikuse pohmeluse ees ja kuna ma ammu maksa treenida pole saanud, ei julgenud mina erinevate alkoholijookide tarbimisega riskida. Maris ja Barbara aga proovisid kahepeale kokku nelja erinevat kokteili (sh. klassikalist Mai Taid ja Singapore Slingi) ning kiitsid kõiki proovitud jooke taevani. Kokteilid serveeriti imekauni garneeringuga ja eriliseks lemmikuks osutus Marise tellitud kokteil Mama San, mis valmis viski baasil ning mida me kõik pisut mekkisime ja kui ühest suust kiitsime. Tai Boh on täpselt selline koht, kuhu võib sõpradega niisama reedeõhtusele dringile minna. Vibe on mõnus, muusika hea, interjöör tõsiselt õdus ja suupistete valik menüüs fantastiline. Meie seltskond muidugi head võimalust kõht täis parkida juba käest ei lase, mistõtte pakkusime endale lisaks kokteilidele veel kõiksugu head ja paremat.

tb4
Kindlasti tasub mainida, et Tai Bohis on taimetoitlastele mõeldud vegemenüü, mida teenindajalt eraldi paluda saab. Piilusin seda Tuuli kõrvalt põgusalt ja mulle paistis see igatahes tõeliselt isuäratav. Restorani jalutades pajatas Tuuli meile Tai Bohis söödud maagilisest rohelisest köögiviljakarrist, mis olevat olnud parim karri maamunal. Seekord sõi Tuuli grillitud köögivilju seentega (mis olid vist teriyaki kastmes, kui ma ei eksi – Tuuli igatahes mõmises, et hirmus hea kaste) ja pad thai rulle, millesse oli lisaks köögiviljadele ja nuudlitele lisatud ka krõbedaks wokitud tofut, mis meile kõigile esmapilgul liha meenutas, kuid õnneks ei pidanud lahke teenindaja paljuks meie kahtlusi ümber lükata. Teeninduse kvaliteedil tasub Tai Bohist kirjutades pikemalt peatuda, sest see on seal ilma liialdamata  e s m a k l a s s i l i n e. Sellist teenindust, nagu meie tüdrukutega möödunud kolmapäeval kogesime, ei ole mina kohanud mitte üheski Eesti toitlustusasutuses. Minu kui kirgliku foodie jaoks ei ole midagi sümpaatsemat teenindajast, kes oma restorani menüüd läbi ja lõhki tunneb. Ja justnimelt tunneb, mitte ei ole lihtsalt pähe õppinud – meie armas teenindaja teadis meile tõlkida kõigi roogade nimesid ja kirjeldada nende valmistusviise, soovitada kokteile, seletada lahti erinevaid maitseid ja isegi jutustada meile sellest, miks pehme krabi on pehme krabi ja kuidas ta kaljuservadel kasvades lainetest uhutuna just nii suussulavaks ja pehmeks saab (või midagi). Rääkimata siis sellest, et teenindaja oli laitmatult professionaalne, tähelepanelik, vastutulelik ja fantastiliselt sümpaatne. Minu palavad tervitused Ketlinile (?), kes on kõigist seal kohatud teenindajatest selgelt parim ja kellele restorani omanik kahtlemata viivitamatult palgakõrgendust andma peaks!

tb1
Seekord menüüd käes hoides ja valikut teha püüdes pidasid mu süljenäärmed uudisihimuga ränka lahingut. Olen oma südameasjaks võtnud oma maitsemeeli arendada ja erinevaid maitseid proovida, kuid mõte juba proovitud yakitori kanavarrastest ja teravast veisesalatist oli täiesti hullutav ja süljeeritus nii tugev, et midagi polnud teha – tuli kiusatusele järele anda, et uppumissurma vältida. Ma nautisin iga suutäit mõmisedes nagu sõltlane muiste ja lubasin endale: järgmine kord ausõna proovin midagi muud… Maris ja Barbara sõid eelroaks dim sumi, Maris valis pearoaks pomelosalati (vt. fotot kokteilipildi kõrval) pehme krabiga ja Barbara rohelise karri kanaga, mille lubas endale teha Tai-terava. Seda ta ka sai, sest karri oli vägagi tuline ja samas nii-nii ideaalselt tasakaalus maitsetega, et pälvib igatahes minu elu parima rohelise karri tiitli.

tb6
Mina ja Barbara lubasime endale õhtu endale lõpetuseks ühed siidikoogid (mis on põhimõtteliselt tumeda ja valge šokolaadi mousse pähklipõhjal – üllatavalt kerge ja oivaline magustoit!) ja tõotasime naljaga pooleks, et ei lähegi enam ealeski kusagile mujale sööma. Või kas see ikka oli nali? Minu jaoks oli see ju juba mitmes järjestikune kord…

Ma võiks Tai Bohist veel lõpmatuseni rääkida – näiteks sellest, kui hästi on maitsete tasakaalust tunda, et kokad on pärit Taist, kui huvitav on köögi lähedal istudes näha, kuidas kokad leekide lahvatades toimetavad, kui hea on vaadata, kuidas teenindajad köögi sulgemise puhul kõik parimad palad pintslisse pista saavad või kui kaunilt, ent tagasihoidlikult on kõik road serveeritud. Igatahes soovitan ma seda kohta kõigile kahe käe ja jalaga ja kuulan nüüd huviga: kas teie olete juba Tai Bohis käinud? Millised on teie kõige lemmikumad Aasia road ja restoranid?

Nädalavahetuse VLOG: Fotosessioon, ballett, lauluproov ja sünnipäevakaraoke Kairi juures

~ videoblogi

Just parasjagu uue nädalavahetuse alguse ajaks saan teie ette tuua möödunud nädalalõpust filmitud vlogi, milles käime järjekordsel fotosessioonil maailma parima Eveliniga, õhtustame vanas heas Mack BBQ’s ja veedame Kroonprintsessiga kahekesi fantastilise (ja hirmus tegusa) ema-tütre päeva. Lõpetuseks käin mina üle pika aja peol ja olen suisa kella neljani hommikul ula peal. No lihtsalt niiiii tore nädalavahetus oli!

Muuseas – selle postituse ilmumise ajal on Kroonprintsess parajasti videos harjutatud laulu publiku ees ette kandmas. Laval! Mikrofoni! Ta pole iial varem mikrofoni käes hoidnud! Hoidke meile pöialt – kuigi me lootusi hellitada julgenud pole, oleks ikkagi hirrrrmus vahva, kui tal nüüd väga hästi läheks. Ohhh… minu sees on ikkagi vist pageant mom peidus, sest ma olen niiiiiiiii elevil ja sabinas ja uhke! Näen hästi palju vaeva, et Kroonprintsessi ees olla jahe nagu kurk ja talle oma erutust mitte välja näidata, aga sisimas olen suisa hullumas. 😀 Igatahes – vaadake siis videot parima võimaliku kvaliteediga ja, nagu ikka, andke mulle kommentaariumis teada, kuidas meeldis. Vahel ütlete küll, et iga kord ei viitsi sama juttu korrata (ja see on ok), aga et te teaks – minu jaoks on iga teie kommentaar hästi armas. 🙂 Head algavat nädalavahetust, sõbrad!

koll

OOTD: Tüdrukutega õhtusöögil

~ chit-chat

ootd
Eilsel (ma tahaks öelda, et selle nädala kõige oodatumal, aga homme on meil Kroonprintsessiga midagi veel toredamat ees!) suurepäraselt päikeselisel kevadõhtul õnnestus mul korraga aega veeta kolme sssuuurepärase naisega – Our Kitchens Rule komitee esinaistel oli koosolek! Valisime kohtumispaigaks Manna la Roosa, kus meile lõpuks vaid need gin & tonicud isuäratavad tundusid, mille seal enne kõrvalasutusse putkamist pintslisse pistsime. Manna la Roosa menüü ei olnud karvavõrdki isutav ega inspireeriv, kõrvallauas räuskasid mingid ülejoonud härrasmehed (keda vaene teenindaja hellalt, kuid kindlalt lahkuma veenda püüdis) ja… kõrvaluksest saab Tai Bohi, noh. Õnneks saimegi viimasesse laua ja ühtlasi võimaluse kolimise käigus natuke outfitipilte teha. Aitäh, Maris!

Mantel, mida kannan, on seesama, millest siin nädal-paar tagasi hõiskasin. Olen temaga jätkuvalt ekstreemselt rahul ja tunnen ennast selles nagu miljon dollarit. Saapakesed on pärit Leiupoe kaltsukast ja olid kahetsusväärselt kauaks kapipõhja ununenud, kuid sobisid eilse üleni musta riietuse juurde nagu valatult. Meie õhtust ja Tai Bohis kogetust räägin teile järgmises postituses pikemalt. Ilusat päeva!

ootd2j ootd4ZARA heleroosa mantel
H&M kunstnahast püksid, kõrge kaelusega top ja käevõru
TRIWA käekell
SHEIN narmastega käekott
SECOND HAND saapad

Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist

~ motherhood, printsess virsik, printsess virsik: areng, printsess virsik: kasvamine

Nagu ma teile juba maininud olen, otsustasime Virsiku aasta ja kahe kuu vanusena rinnapiimast võõrutada. Kuigi imetamine on minu jaoks olnud tõeline hingeõnnistus ja üks ilusamaid kogemusi mu elus, tundsin viimasel kahe kuu jooksul, et hakkan sellest väsima. Minus hakkas tõstma pead vastumeelsus millegi vastu, mis mulle alati armas ja loomulik on tundunud ja nii saigi selgeks, et aeg on lõpetada.

Kui Virsik veel tilluke beebi oli, olin veendunud, et võin imetamist jätkata kasvõi tema kolmeseks saamiseni. Ühiskondlik surve ja viltused pilgud mind seganud ei oleks – usun, et imetamine on rangelt ema ja lapse vaheline asi, millesse ei puutu mitte üksainumaski sõrmeviibutaja ja kui selline on pere soov, peaks imetamine kindlasti jätkuma nii kaua, kui võimalik. Isegi WHO soovitab emadel teise eluaastani ja edasi imetada! Aga – üllatus-üllatus – mina ei suutnud. Ma arvasin, et ma olen sündinud imetamiskuninganna, kes võib oma last imetada maailma lõpuni ja tagasi… aga see ei olnud minu jaoks õige. Ma ei viitsinud. Ma ei tahtnud. Mul oli sellest kõrini.

There, I said it. 

Kuni Virsiku esimese sünnipäevani oli kõik hästi. Ta küll ei söönud kuigivõrd palju üldse lisatoitu, aga kuna ta oli beebi ja sai uhkelt rinnapiima, tundus see mulle okei. Olin küll pidevalt mures tema hemoglobiini ja kehakaalu pärast, kuid mind lohutas teadmine, et ta on veel tilluke. Saabus esimene sünnipäev ja tema isu kasvas – kahjuks mitte lisatoidu, vaid rinnapiima järele. Oli öid, kui Virsik oli rinna otsas terve öö ning ärkas hommikul, et samas taktis jätkata. Alguses see mind ei seganud – olen alati läbi une imetanud ja segamatult magada suutnud ning sellist elukorraldust justnimelt mugavaks pidanud. Aga kui ta siis ka terve päeva lakkamatult rinda kraapis, märkasin, et see on hakanud mind alateadlikult ärritama. Teadsin, et see ei saa hästi lõppeda – lisatoiduga seotud muremõtete, magamatuse ja tööst tingitud stressi otsa lisandunud imetamispinged oleksid mu plahvatusohtlikuks muutnud.

Kas ma tundsin kohutavat kurbust, kahetsust ja süümepiinu? Tundsin küll. Tunnen siiamaani, sest imetamisest lahti laskmine on minu jaoks emotsionaalselt väga raske. Kas see oli õige otsus? Oli küll ja mitte ainult – mul on hea meel, et ma oma kõhutunnet usaldada otsustasin, sest see oli maailma kõige õigem otsus.

Kuigi Virsik oli nii suur rinnapiimasõltlane, et Kroonprintsess temast juba möödaminnes selleteemalisi viisijuppe veeretas (“Virsik pea-ab mi-ne-maa, tis-sii ot-saa rippu-maaa!”), toimus rinnapiimast loobumine väga sujuvalt. Otsustasime, et võõrutame ta päevapealt ja vaatame, mis saab. Olin täiesti valmis selleks, et peame öist imetamist veel kuude viisi jätkama, kuid pärast kaht ööd magas Virsik juba hommikuni. Esimesel ööl ärkas ta vaid paar korda, kuid leidis issi lähedusest ja paarist veelonksust lohutust. Teisel magasin mina olude sunnil Kroonprintsessi kõrval (viimasel oli kõrvavalu) ning ka sel ööl sai H Virsikuga suurepäraselt hakkama. Kolmanda öö eel proovisime talle ööputru sööta (helistasin nõutuna beebitoiduriiuli ees seistes Madikenile, kes seda konkreetset putru soovitas – olevat Maiu lemmik) ning tol ööl magas ta meie suureks üllatuseks kordagi ärkamata hommikuni. Sestsaati sööbki ta enne ööund putru ja see näib olevat kõige parem lahendus öise söötmise vältimiseks. Kui ta putru ei saa, on ta hommikuks kohutavalt hangry, kuid üles ta öösel ei ärka.

raske
Imetamisest loobumise raskekahurvägi

Päevasest imetamisest loobumise strateegiaks valisin lapse tähelepanu hajutamise lakkamatu mängu läbi. Ta küll püüdis rinnale läheneda ja seda leida, kuid kui mina talle pidevalt uusi tegevusi otsisin, temaga nalja tegin ja ta mitu korda päevas õue viisin, unustas ta imetamise sootuks. Kui ta vahepeal siiski pisut nõudlikumalt “aetäh-aetäh-aetäh” tegema ja mulle pluusi alla ronima hakkas (st. kui tal kõht tühjaks läks või janu oli), surusin talle pihku tuubi puuviljapüreega või pakkusin klaasist vett. Praegugi hoiame kapis tohutut varu tuubipüreesid ja kamapalle, mida talle akuutse nälja korral sisse sööta saame. Ühe tuubitäie mangopüree tühjendamine võtab Virsikul aega ei rohkem ega vähem kui kolmkümmend sekundit ja päevas kulub meil tuube umbes kolm. See luksus on talle lubatud vaid seni, kuni rind täielikult ununeb – vastasel korral laostab tema mangosõltuvus meid täielikult. Kamapallisõltuvusega on sama – kuigi need ei ole nii kallid, on neist raskes sõltuvuses kogu pere, mistõttu me ka neid tööstusmeetodil hävitame. 😀

Kindlasti tahate teada, kuidas rinnast võõrutamine Virsiku toitumisharjumusi muutis?

Kardinaalselt. Täna on Virsik kõige suurema isuga laps, keda mina oma elus kohanud olen ja kõik portsjonid, mis me talle ette anname, sööb ta suure innu ja isuga ära. Ma ei pea enam muretsema, et minu väikene kullake toitainepuudusesse sureb (sest, ütlen ausalt, kartsin seda väga) ja tema saab perega koos söömist täiel rinnal nautida. Lisaks uinub (varem jäi ta magama vaid rinna otsas ning ärkas tihti iga kord, kui ma end tema kõrvalt liigutada püüdsin, mis venitas vahel ööunne jäämise mitmetunniseks) ning magab ta paremini ja ilmselt naudib ka elu rohkem nüüd, kui ta enam iga kord igavust tundes rinda ei otsi. Ja kui mina seda talle valedel põhjustel ei paku! Üks peamistest imetamise lõpetamise põhjustest oli tõdemus ja avastus, et kasutasin rinda samal eesmärgil, nagu teised laisad emad kasutavad nutitelefone ja tahvelarvuteid – väga mugav oli igavlevat või rahutut last lihtsalt rinnaga rahustada selmet tema tegelikele vajadustele keskenduda…

Imetamisest loobumise plussidena saan niisiis loetleda suure kannapöörde Virsiku toitumises, kvaliteetse ööune ning rahulikuma uinumise ja üheskoos veetud kvaliteetaja, mille varemalt (halvast) harjumusest imetamisega asendanud olime. Kõige rohkem hindan Virsiku lähedust – eriti nüüd, kui ta tõepoolest tahab mu kaisus ja minu lähedal olla, mitte lihtsalt mind piimaautomaadina ekspluateerida. Miinus on muidugi see järeleandmatu kurbus südames, sest minu titast on saanud laps ja sest suure tõenäosusega oli see minu viimane imetamiskogemus. Ja see, et ma tegelikult tõesti usun, et rinnapiim on ka lisatoitu söövale lapsele kasulik ja hea.

Aga, nagu iga lapsevanemaks olemisega seotud asjaga siin ilmas, on kõige olulisem see, et nii ema kui laps oleksid õnnelikud. Ja ma tõesti usun, et me oleme nüüd õnnelikumad.

Kas teie olete pidanud oma tillukesi rinnast võõrutama või tegid nad seda ise? Milliseid raskusi teil ületada tuli ja mismoodi seda tegite? Milliseid nippe kasutasite? Jagame kogemusi!

Käopesa makeover: Planeering

~ extreme home makeover

Eelmise postituse kommentaariumis avaldasite soovi meie remondisaagast palju postitusi lugeda ja lisaks ka planeeringut näha, et meie plaanist paremini sotti saada. Pakkumise, mille suhtes eile lootusrikas olin, saime juba kätte ja see osutus oodatust umbes kaks korda kallimaks. Tegelikult ei otsi me ju sugugi kõige odavamat pakkumist, aga kuna kahe saadud pakkumise vahe oli umbes 12 000€, võttis see korraks hinge kinni küll. Tähendab, ei võtnud hinge kinni… pigem tekitas umbes-täpselt sellise (LINK) tunde.

Selline “ah, p*rsse kõik” teki alla nutma pugemine on mulle väga omane reaktsioon (see, kellelt ma selle pärinud olen, tunneb ennast siinkohal ära ja võib ennast soovi korral ise kommentaariumis süüdi tunnistada :D) – nii reageerin ma absoluutselt kõigile pettumustele, ka pisematele. See ei ole muidugi kuigi adekvaatne käitumine, eriti olukorras, kus teki alla pugemine niikuinii mitte midagi ei päästa ja probleemi ära ei kaota. Seekord võtsin enesel kohe eos natist ja keelasin endale igasuguse enesehaletsuse. Väikese peatäie nutsin õhtu lõpuks küll, aga siis vaatasin ühe episoodi Once Upon a Time’i uut hooaega (ja nutsin selle süül veel peatäie…), kurtsin oma maailma kõige vuntsimatele sõbrannadele muret ja sain head nõu, innustust ja ühe telefoninumbri. Tänaseks on seis selline, et hetk tagasi käis veel üks ehitaja meie kodutaret üle vaatamas ning esmaspäeval tuleb teinegi. Kui nende pakkumised peaksid ka nõnda kallid olema, nagu eilne, mõtleme midagi välja ja kui ei… no siis on ju kõik hästi.

Otsus sellest kõigest vahetult blogida on osa minu rehabilitatsiooniplaanist normaalseks inimeseks saamise teel. Selmet langeda vanadesse mustritesse ja viriseda, et mitte midagi niikuinii ei saa ja taevas kukub alla, proovin endale tõestada, et julge hundi (c’est moi) rind on rasvane ja vankumatult eesmärgi suunas rühkida. Pealegi – kui ma siin virisen ja halisen, olete teie kohe siin mind turgutamas ja mõistusele tagasi toomas! Panin teile vaatamiseks kokku korteri algse plaani (aastast jumal-teab-millal) ja plaani, millele märgitud remondiga kaasnevad muudatused:

plaan
Nagu näha, on peamisteks muudatusteks lastetoa kolimine praegusesse elutuppa ja köögi ning elutoa kokku ehitamine üheks avaraks eluruumiks. Et köögipõranda ja elutoaparketi vahele saaks jääda sirge joon, tuleb vannitoaukse kõrvale väike nurk külmkapi jaoks ja “karp” (vaadake joonist, ma olen täiesti lootusetult halb seletaja), mille sisse peidame praegu köögis tohutult ruumi võtma boileri ja elektrikilbi. Nii saan kööki juurde vähemalt kahe meetri jagu tööpinda, mis on minu jaoks hindamatu väärtusega. Praeguse elutoa sein kolib meetrikese võrra tahapoole (magamistoaga ühele joonele, uks liigub vasakule) ja teeb esikusse ruumi juurde suurele garderoobkapile, kuid jätab siiski lastetoa piisavalt suureks, et seal nii mängimiseks kui ka magamiseks lahedalt ruumi olema saab. No võrrelge Kroonprintsessi praeguse toa pindala tulevase lastetoa omaga – on ju tohutu vahe? Sellest, mismoodi me uues köök-elutoas mööbli asetada plaanime, julgen avalikult unistada alles siis, kui me mõne meile sobiva hinnapakkumise saame.

Kuidas tundub?

Sellest, kuidas meie kodu uueks saaks, kui keegi o-me-ti-gi teeks

~ chit-chat, extreme home makeover, pesapunumine

Tänasel oli tohutult potentsiaali kujuneda erakordselt s*taks päevaks, sest ärkasin kohutava peavaluga, mida ei näinud leevendavat ei kohvijoomine ega ibuprofeen. Siiski selgus, et selle nädala neljapäev on üks hirmus mõnus päev, mis tõi vahvaid plaane, häid uudiseid ja uut lootust.

Alustan, nagu viisakas on, algusest. Ma ei tea, kas te mäletate, kuid paar kuud tagasi tegin juttu remondist ja hinnapakkumisest, mida lootusrikkalt ootama jäime. Kindlasti mainisin teile ka seda, kuidas minu armas ema tuhatnelja Eesti poole kappas, et saaksime notari juures korteri (mis seni oli olnud tema nimel) minu nimele vormistada juhuks, kui lähipäevil peaks olema põhjust panka kapitaalremondi tarvis taotlust esitama hakata. Põhjuseid, miks me oma kodus totaalset muutumist läbi viia tahtsime, oli tegelikult mitmeid – vähe sellest, et ma kogu südamest endale uut kööki ihkan (te olete praegust näinud ja mõistate kindlasti, miks), ei võimaldaks kolmetoalise korteri tänane planeering laste kolimist ühte tuppa ühelainsal lihtsalt põhjusel – Kroonprintsessi tuba on selleks liialt väike ja lastel peab mängimiseks ruumi olema. Peamiseks argumendiks, mis meid otsust remonti teha kibekähku vastu võtma motiveeris, oli äärmiselt kehvas seisus elektrisüsteem, mille nigel seisukord oli seni talutav, kuid seoses boileristepsli kärssamisega sai selgeks, et uute juhtmete vedamisega ei saa enam sekunditki viivitada. Tänaseks oleme jõudnud nii kaugele, et stepsleid ei saa kasutada: vannitoas, Kroonprintsessi toas, esikus ja köögis seal, kuhu käis varem boiler.

Tuttav ehitaja tuli objekti vaatama boileriprobleemi ilmnemisele järgneval päeval, milleks oli juhtumisi laupäev. Mõõtis, plaanis, mõtles kaasa ja pani kirja ning lubas meile ülejärgmise nädala alguses hinnapakkumise saata. See ülejärgmine nädal oli pea kolm kuud tagasi ja seda hinnapakkumist ei tulnud. Ehitajahärrat teadsime justnimelt hea töö ja kohusetundlikkuse järgi, ent hinnapakkumiste tegemisele ei näinud see laienevat. Proovisime teda küll nädalast nädalasse tabada, et aru pärida, kuid iga kord lubas härra uut tähtaega või päeva, mil ise ühendust võtab. Nojah.

Riskides postituse pikalevenimisega räägin siiski põgusalt ka sellest, mis meil siin plaanis on, sest rääkisin sedasama juttu just tunnike tagasi objekti vaatamas käinud ehitajale, kes hea õnne korral hinnapakkumise saadab ja töö ka peagi ära teeb. Kuna elutuba on meil küllaltki suur, passiks see hästi lastetoaks ja kuna meie korteris kandvaid seinu (peale välisseinte) ei ole, on minu pähe kerkinud lahenduse teostamine lihtsamast lihtsam. Tüdrukud kolivad praegusesse elutuppa ning meie (ebaproportsionaalselt suurest) esikust, Kroonprintsessi toast ning tibatillukesest köögist saab avatud planeeringuga köök-elutuba. Kogu plaani geniaalsuses on ainsa mõrana elutoa eraldamine esikust, kuid ka selleks on mul juba mõned mõtted varuks. Et elektrijuhtmestik tuleb välja vahetada kõikjal, saavad teisedki toad endale selga uue siseviimistluse. Lisaks hangime me ka uue köögi ning, kui taevased jõud lubavad, remondime ka vannitoa, sest hea oleks kõik tööd ühe soojaga ära teha. Ma südamest loodan, et seekord läheb kõik nagu peab, sest kuna kodu on minu kindlus ja minu elu alustala number üks, on minu hingeline seisund viimasel ajal kehvavõitu olnud. Ma nii igatsen koju, kus kõik ei lagune ega ole eluohtlik. Ma usun, et te kujutate hästi ette, millest ma räägin…

Niisiis – hoidke meile pöialt, et me tõepoolest saaksime esmaspäevaks hinnapakkumise, sest ehitaja enda sõnul ei ole neil praegu tööde järjekorda ja lootust on, et remondiga saab pihta hakata juba õige varsti. Lisaks tahtsin teilt küsida nõu selle osas, mida teha mööbli ja kõige muuga, millel meie “uues kodus” enam kohta ei ole. Kas tahaksite, et korraldan nö. “tühjendusmüügi”, kuhu teiegi (tulekut minuga eelnevalt kokku leppides) tulla saaksite? Minu peas näeb see välja nagu kohtumine lugejatega, mille käigus teie saate endale uusi asju soetada ja minuga näiteks klaasi veini juua ja törtsu juttu puhuda. Mina kolin siit selleks ajaks välja kõik asjad, mida meil tulevikus veel vaja läheb ja ülejäänu (diivani ja tugitoolide, elutoa klaaslaua, riiuli ja baarikapi, esikus asuva riidekapi, vaaside, kardinate jne.) külge riputan hinnasildid. Kuidas kõlab?

kodu2

Plaanis on maha müüa meie elutoa fotosein koos postrite ja raamidega…

kodu

Müüki lähevad ka Kroonprintsessi toa “säilituskastid” ja vaibad…

kodu1

Ja kogu elutoamööbel…

Huh. Tõesti sai pikavõitu. Ja mõelda, et ma tahtsin veel rääkida sellest, kuidas me Tuuli, Marise ja Barbaraga kolmapäevaks mõnusa girls’ night out’i kokku leppisime ja sellest, et me täna Eveliniga stuudiosse pildistama läheme. Nojah. Eks ma pean sellest kõigest siis vlogima. Ilusat päeva jätku, mu kallid!