Archives for May 2016

OOTD: Mummuseelikus ärilõunale

May 30, 2016~ outfit of the day

outfitta1
Veetsin tänase pärastlõuna kolleegide ja (loodetavasti) tulevaste koostööpartneritega kohvikus Sesoon lõunat süües ja ideid vahetades, mis andis mulle mõjuva põhjuse kodukleidist imelisse ja üdini naiselikku plisseeritud seelikusse ümber kolida. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mida klassikaliselt naiselikumalt ma riietun, seda mugavamalt ma ennast tunnen. Möödas (kaaaaugel möödas) on ajad, kui ma tahtsin kõik, mis mul oli, letti lüüa, kandes võimalikult sügavat dekolteed ja lühikesi seelikuid – nüüd tunnen ma ennast pisutki seksikates riietes lihtsalt… vulgaarse, ebakindla ja koledana. Plisseeritud seelikus ja pitspluusikeses, samas? Nagu miljon dollarit! Tahaks öelda, et outfit sobib nii ärilõunale kui ka hiljem lasteaia mänguväljakule minekuks, aga tõele au andes vajusid mul kontsad kiigeplatsil sügavale maasse ja kingad olid liiva täis. 😀 Kogu ülejäänud päeva tundsin ennast aga täiesti pööraselt enesekindla ja kaunina!

outfitta3
H&M pitspluus
LINDEX HOLLY & WHYTE plisseeritud mummuline šiffoonseelik (blogikingitus)
TIGER OF SWEDEN sülearvutikott
LE TANNEUR prillid
PANDA 4EVER pärlkõrvarõngad

outfitta5

Fotopostitus: “Seiklus Eikunagimaal” Nordea kontserdimajas

May 27, 2016~ kroonprintsess: areng, kroonprintsess: pildid, photography, snapshots (pildipostitus)

Nagu lubatud, jagan teiega nüüd Kroonprintsessi pühapäevaselt kontserdilt Kaie Kõrbi balletistuudioga mõningaid pilte. Tegemist oli hästi ilusa ja väga hästi korraldatud üritusega, mis andis väikestele baleriinidele suurepärase võimaluse Nordea kontserdimaja uhkel laval rahvast täis saali ees imeilusates kostüümides esineda. Tõeline unistus, kas pole? Pühapäeva hommikul toimus meie väikeste Punamütsikeste (kõigil rühmadel on erinevad muinasjutulised nimed) kostüümiproov ja nii õnnestus mul nii lava eest kui tagant kiiruga kaasa haaratud kaameraga natuke pildistada. Olen piltidega vaatamata kõigele äärmiselt-äärmiselt rahul – meie 50 mm objektiivi autofookus ei tööta ja kogu saginas, liikumises ja sekundipealt vahelduvate valgustingimuste käes käsifookusega pildistamine on paras väljakutse, mistõttu on kadreering paljudel piltidel natuke kehvavõitu. Siiski olen oma saavutustega rahul – toredaid pilte on mul tegelikult paaalju rohkem, aga ma ei söanda teiste laste nägudest tehtud lähivõtteid ja grupipilte blogis jagada. Need saadan meililistile ja loodan, et teiste laste vanematel on ka ilusate piltide üle hea meel. 🙂

Vasakul pilt Kroonprintsessist lava taga garderoobis lavalemineku-järge ootamas, paremal eesriide taga lõpukummarduseks poosi harjutamas.

Suur ja tähtis esinemine

Üks mu lemmikpilte. Arvake, kes?

Minu lemmikpilt – haldjakesed lavalt maha kõndimas, minu oma näol (mille ma fookusesse sain, jee!!!) lai ja rahulolev naeratus. Tehtud!

Primadonna esimesed kontserdijärgsed lilled. Et neid tuleks veel palju! :’)

OOTD: (Õhtu)päiksejänkud

May 26, 2016~ chit-chat, outfit of the day

janeseke2
Minu süles istuv Virsik hüüdis neid pilte nähes suure heldimusega “EJJIIII!” – õde on ainus meie majas, keda Virsik nimepidi kutsub. Oma teenindavale personalile, s.o. lapsevanematele, hõikab austet pesamuna ainult käsklusi nagu näiteks “uue!” (õue) või “uuuuuua!” (juua). 😀

Piltidel olev väike musirull tuleb kohe lasteaiast koju ja siis suundume me väikesele retkele Tallinna kaubandusvõrgustikus, et laupäevase ürituse tarvis üht-teist koju tuua. Enne, kui ennast valmis panen ja teele asun, näitan teile üht möödunud nädalal üles pildistatud outfiti. Selline on Kroonprintsessi tavaline lasteaiariietus – mugav puuvillane tuunika või kleidike (eelistatavalt tüüne pastelse tsirkusejänesega, mitte Elsa või printsess Sofiaga…), sukkpüksid ja õhuke kardiganitüüpi kampsun, mida kerge peale visata ja maha võtta on. Meie eelistaksime, et ta kannaks lasteaeda minnes lihtsaid ja mugavaid pükse-retuuse ja särke-pluuse ning tema enda arusaam ideaalsest argirõivastusest on full on ballikleit, tiaara ja võimalusel ka siidkindad ning võlukepp. Seega on sellised lihtsad ja rõõmsavärvilised tuunikad suurepärane kompromiss. Lasteaias ei kanna ta muidugi roosasid seemisnahast saapakesi, vaid Geoxi sandaale (toas) või Kavati tenniseid (õues). On ju tore ja mänguline väike outfit?

janes1 janeseke
LINDEX vimplite ja tsirkusejänesega tuunika (blogikingitus)
AYA NAYA kampsun
MINI RODINI sukkpüksid
H&M narmastega saapad
TEDDYKOMPANIET maailma pehmeim kaisujänes Jessie

VLOG: Agnesel (Sekkarileiud) külas

May 25, 2016~ chit-chat

Tegelikult alustasin ma eile filmimist mõttega meie laupäeval toimuva Our Kitchens Rule dinee ettevalmistusi käsitleva video (tahate ikka näha ettevalmistusi ka, eks?) jaoks lühike sissejuhatus teha, aga välja kukkus hoopis teisiti. Nimelt sõitsime eile armsale Agnesele ja tema perele külla, sest just tema vastas minu Facebookis tehtud ukseotsinguile teatega, et võib mulle ühte vana ust laenata küll. Haarasime poest külakosti kaasa, sisestasime nende asukoha Google Mapsi ja asusime teele. Kohale jõudes ootas meid maailma kõige soojem vastuvõtt ja – uskuge või mitte – aardejaht! Minu blogi pikemaaegne lugeja saab aru küll, et inimene, kes paari tunniga lastele ülikihvti aardejahi valmis viskab, on täpselt minu masti inimene. Ühesõnaga kujunes “uksele järele sõitmine” hoopis hästi meeleolukaks õhtuks, millest täiesti juhuslikult ka terve vlog valmis sai. Oleks ma seda teadnud, oleksin ehk grammigi meiki näkku visanud või juuksed viisaka inimese kombel korda sättinud, aga… meh! Kõige paremad asjad ongi natukene spontaansed, eksole? Panin video koju jõudes kohemaid kokku ka ja siin ta nüüd on:

Paljud teist loevad kindlasti juba Agnese vahvat kaltsuka-moeblogi (my favorite kind!) Sekkarileiud, aga kes seda veel ei tea, siis selle leiate SIIT. Lisaks on tal ka kodublogi, kus kirjutab hästi põhjalikult oma MAAILMA kõige ägedama (kuid hirmus palju tööd nõudva), Agnese talu nime kandva kodu renoveerimisest, mööbli restaureerimisest ja erinevatest DIY’dest. Kodublogi leiate SIIT. Pole tänu väärt!

Tagasivaate-teisipäev: 2,5-aastane Kroonprintsess laulab

May 24, 2016~ videoblogi

Ma ei tea, kui paljud teist seda blogi kaks aastat tagasi lugesid (käsi kommentaariumis püsti, kes seda videot juba näinud on ja mäletavad!), aga ma tunnen, et on aeg seda siin uuesti jagada. Nii naljakas on vaadata, et ta kunagi selline on olnud – kui lapsevanemaks olemise juures üldse midagi vihata, võiks see olla just see, kui kiiresti kõik imetoredad ja erilised asjad täielikult ununevad. Näiteks mäletan ma praegu, et olin selle video filmimise lõpuks pisut rahulolematu, sest tema repertuaaris oli veel üks äge laul, mida ma linti saada tahtsin. Kas ma mäletan, mis laul see oli? Absoluutselt mitte!

Seega lubage endale veel korra meelde tuletada: pange suurt rõhku koduvideote filmimisele! Veel enam – lõigake klipid mõnes algelises videotöötlusprogrammis (mina kasutan täiesti lollikindlat tasuta tarkvara nimega Windows Live movie maker) näiteks erinevate vanuste või arenguetappide kaupa videoteks kokku, et neid hiljem tore telekast vaadata oleks (kui lapsele teismeeas mõni pruut või peigmees külla tuleb, hehe…). See ei ole raske, aga on täiesti hindamatu väärtusega. Näiteks tunnen vahel, et blogisse üles laetud vlog või mõni osa sellest on võõrale vaatajale tõenäoliselt surmavalt igav, aga ignoreerin seda tunnet täielikult, sest tean: need vlogivideod koosnevad just neist pisiasjadest, mis hiljemalt poole aasta pärast igaveseks ununenud on, aga mis meile tänu sellele vlogiharjumusele igaveseks alles jäävad. Ja kui te vaatate nüüd seda videot Kroonprintsessist… kas teie lapsed teevad parasjagu midagi täiesti vaimustavalt andekat? Filmige seda jalamaid! Aasta pärast tundub see oskus juba tühine, sest laps on juba nõnda palju vanem, aga videolinti laulev või tantsiv prääksuhäälega titake… see on hin-da-ma-tu! Ma ARMASTAN seda videot kahepoolesest Kroonprintsessist, kes, muide, täna pooli neist lauludest enam ei mäletagi. 😀 Kas käite näiteks palju reisimas ja armastate seiklustel kogetut filmida, aga ei viitsi hunnikut kautas vedelevaid klippe tegelikult hiljem kunagi vaadata? Ka selpuhul on musta materjali välja lõikamine ja ülejäänu videoks kokku nokitsemine suurepärane lahendus!

Kas teie filmite koduvideosid? Olete proovinud neid videotöötlusprogrammis kärpida ja kokku monteerida? Vajate ses osas nõu või näpunäiteid?

OOTD: Suvi tuli, aeg üleni šifooni mähkuda!

May 24, 2016~ chit-chat, outfit of the day

Samal ajal, kui teie, normaalsed inimesed, soojade ilmade saabudes oma kõige lühemad kleidid ja lühkarid kapipõhjast õhinal välja otsite, asun mina pikkade šifoonkleitide ja -pükste otsinguile, et end võimalikult õhukeste ja lendlevate materjalidega üleni kinni katta. Kuigi ma tegelikult pigem kompleksivaba inimene olen, ei tunne ma siiski, et saan või tahan suve saabudes minikleidi selga tõmmata ja paljad sääred õue mängima viia. Põhjus selleks on lihtne – mu jalad on lihtsalt koledad. Mitte “ääääh, mul on kolm ülekilo ja natuke tselluliiti, mida küll inimesed rannas minust arvavad!?” kind of koledad (sest olge nüüd, naised – mitte kedagi ei huvita teie tsellukas, see on a) kõigil naistel, ka mul, vähemal või rohkemal määral olemas b) kõige suurem pseudoprobleem maailma ajaloos), vaid lihtsalt kohutavalt ebaesteetilised. See on nüüd küll pisut rohkem informatsiooni, kui avalikult sotsiaalselt aktsepteeritav jagada oleks (vist?), aga minu inetute säärte taga on kõrbekuiv nahk ja jõletud sissekasvanud karvad, mille vastu ei aita ükski ussi- või püssirohi. Kasu ei ole vahatamisest ega epileerimisest, niisutamisest ega koorimisest ja raseerimisest ammugi mitte – nad kasvavad otse naha alla ja enamasti ka jäävad sinna, mistõttu on mu sääred üleni kaetud nii tumesiniste, punetavate ja põletikuliste kui ka armiliste laikudega. Ja, kui ma ses osas kaks päeva midagi ette võtnud pole, ka karvadega. Ma ei tea, kas ma olen oma probleemiga maailmas üksi, aga enamus inimesi, kellele ma oma vaeseid väikesi sääri näitan, teevad näo, nagu nad oleksid laipa näinud ja huilgavad, kui kahju neil minust on. 😀 Et see (karvade iga kolme päeva tagant eemaldamine ja siis nende tagasikasvamisest tingitud valu käes ägisemine) on paratamatus (kui siis võib-olla laserdamine ja/või fotoepilatsioon välja arvata, mis karvad eos hävitaks, aga ma ei ole veel lotomiljonit võitnud), ei ela ma seda igapäevaselt väga raskelt üle, nutan sellepärast ainult mõnikord harva ja hangin endale palju ilusaid riideid, mis mind sellest kõigest säästavad. Võiks ju mõelda, et sellest pole midagi, aga olgem ausad – karvane naine ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav standard. Ma võin vabalt letti lüüa oma kahe lapse imetamisest välja veninud rinnad ja venitusarmivöödilise kõhunaha, aga jalad…

Imekaunile uuele retrohõngulisele, suvisele ja samas supernaiseliku lõikega kleidile pühendatud postitusest sai nüüd “appi, olen karvane”-hala. Tüüpiline mina. 😀 Ma ei ole kindel, kas need pildid poolegi selle kleidi tegelikust ilust edasi annavad, aga ma tõesti tunnen ennast selles lõikes ja mustris äärmiselt stiilse ja naiselikuna. Ja tegelikult oli kogu loo moraal hoopis see, et misiganes standardvarustus sulle tehasest kaasa pandi – see ei ole maailma lõpp. Ei ole vaja jätta elu elamata, sest kusagil on mõni arm, sentimeetri või kümne jagu polstrit või hädised väikesed lohukesed koondnimetusega tselluliit. Esiteks võite te edaspidi peegli ees mossitades mõelda: vähemalt ma ei ole karvane nagu Miiu! Hakkab parem, onju? Ja teiseks – igaühe jaoks olemas ideaalsed lõiked, materjalid ja tegumoed, mis tuleb lihtsalt üles leida ja enda kasuks tööle panna. Või siis leida motivatsioon ja jõud elustiilimuudatuseks – neid saab Aili blogist, kus ta kõigile soovijatele trennimotivatsiooni ja kasulikke teadmisi lahkelt kulbiga jagab. Kas ma võin nüüd selle lappama läinud postituse lõpetuseks öelda, et te kõik olete imeilusad täpselt sellistena, nagu te olete, või siis läheb juba natuke liiga imalaks? Las läheb. Te kõik olete vapustavad – viige oma kaunid kered sel suvel uhkusega randa!

LINDEX pikk šifoonkleit (blogikingitus)
TOMS päikeseprillid
UR & PENN kaelakee

Pildipostitus: Paremat sorti nädalavahetus

May 23, 2016~ chit-chat, snapshots (pildipostitus)

Möödunud nädalavahetus juhtus olema tulvil kõiksugu vahvaid emotsioone ja kuna ma kaamerat endaga (õnneks!) vahelduseks igalepoole kaasa tassisin, on mul nüüd triljon-miljon toredat pilti, mida teiega jagada tahan. Hakkame algusest pihta:

Laupäeva hommikul sõitsime, nagu meil ikka tavaks on, Kroonprintsessi balletitundi. Seekord sai ta tantsutrennis osaleda vaid pool tundi enne, kui ma talle ukse vahelt “psssst!” hüüdsin ja ta riietusruumi teatrirüüd (enda teatrirüüd, millest osa ülemiselt pildilt näha on, näitan varsti eraldi postituses lähemalt) selga ajama suunasin. Viimaks ometi oli käes aeg näha etendust, millest Kroonprintsess juba kuid igatsevalt räägib – Estonia laval etendus “Karlsson katuselt”! Kuna H emme oli reisil ega saanud Virsikut enda hoolde võtta, jäi kolmas teatripilet üle ja nii kutsusime me endaga kaasa oma armsa Ruth Maria. Kui üks Lindgreni ainetel lavastatud muusikali vaatama läheb, ei saa talle olla paremat kaaslast, kui üks Ruth Maria!

Ehkki virisemiseks oleks justkui õige pisut alust (laulud ei olnud absoluutselt minu tass teed ja ooperisolistid võiksid repliikide ette kandmise asemel ikkagi laulmise juurde jääda…), oli elamus laias laastus ikkagi ainult positiivne. Lavastus ja lavakujundus olid suurepärased ja Lindgreni lugu ise nii geniaalne, et seda ikka annaks ära rikkuda – tekst oli originaalile pea identne ja kui paar totramat laulu olemata oleks olnud, ei nuriseks ma sisu kallal üldse. Sai nalja, äratundmisrõõmu, ehmuda ja heldida… ja hirmus tore oli. Kroonprintsess nautis etendust igatahes väga ja mul on hea meel, et me selle loo nüüd Karlssoni-triloogia lõpetuseks ka teatris ära nägime.

Kas teie tutvusringkonnas on ka mõni selline, kes on veendunud, et on maailma kõige ebafotogeenilisem inimene, aga näeb ka iga täiesti juhusliku pildi peal imekena välja? Minu sõbratar igatahes on täpselt selline – inimene jätab meelega suutäie juustu põske, sest ega se’st pildist niikuinii midagi head ei tule… ja näeb siis ikkagi parem välja, kui 98% inimkonnast nii suvalisel pildil välja näha võiks. Müstika. 😀

Kuna mõlemad präänikud pärast teatrit autos magama jäid, sain enne lõunale minekut võimaluse Uuskasutuskeskusest, Kangadžunglist ja Õismäe Humanast läbi põigata. Võite tuhat korda arvata, mille jaoks siinkirjutaja pildiloleva kraami kokku ostis. 🙂

Pärast kaltsukatiiru käisime esimest korda elus restoranis Umami, mille kohta nii head kui halba (peamiselt virisemist hinnataseme üle) kuulnud olen, kuid omal nahal kogeda pole saanud. Teadsin umbkaudu, kus Umami asub ja ei oleks eladeski ette kujutanud vaatepilti, mis väravast sisse sõites avanes. Kuidas on võimalik, et Õismäe ja Mustamäe vahel, tiheda liiklusega ristmiku ääres selline paradiisiaed peidus olla võib? Lisaks imeilusale aiale on Umamil ka suurepärane interjöör – ma isegi ütleksin, et kõige ilusam (eklektilist laadi) sisekujundus, mida ma Eestis näinud olen.

Meid tervitanud ja teenindanud ettekandjad olid kõik väga sõbralikud ja toidudki olid imehead. Mina sõin Kalamatsi meierei paneeri maapähklikastme ja nuudlite, idude ning marineeeritud porganditest salatiga. Garneering oli imeilus ja maitsete tasakaal oivaline. Seda kastet võiks vabalt kõrrega juua nagu smuutit! H sõi Umami kasukat (mis nägi väga peen välja ja olevat hästi maitsenud) ja kalasuppi, lapsed forelli kartulipüree ja värske kurgiga. Lasteprae juurest puudus igasugune kaste, mis minu maailmas on absoluutselt kõige olulisem komponent taldrikul ja kui me siis pisut mingisugust kastet palusime, toodi meile topsitäis ketšupit, mis teeninduse seisukohalt on küll idee poolest kena ja arvestav (vähemalt nende laste suhtes, kelle maitsemeeli tugevamaitselise ja kõrge suhkrusisaldusega ketšupiga igapäevaselt rikutakse) , aga… ketšup? Ma ei tea…

Kokkuvõtteks oli kogemus siiski absoluutselt positiivne – eriti, et lõpetasime eine kohupiimapannkookide ja kohalike jäätistega. Hinnatase on küll kõrge, aga pigem õigustatult – teenindajaid on palju, mistõttu on teenindus kiire ja tähelepanelik, toidu kvaliteet on hea ja interjöör tõeliselt kaunis. Kindlasti tasub eraldi ära märkida tilluke teisel korrusel asuv mängutuba, kus väikesed inimesed ennast tegevuses hoida saavad. Mänguasjad on kihvtid ja tuba puhas ja korras. Kindlasti läheme sinna veel!

Nagu mind Instagramis jälgivad blogisõbrad juba teavad, oli Kroonprintsessil eile Kaie Kõrbi balletistuudioga suur kevadkontsert Nordea kontserdimajas. Nii suundusimegi hommikul kohe pärast ärkamist (sõna otseses mõttes – mul olid silmad veel kinni, kui ma mõni minut enne uksest väljumist neiu kostüümile nööpi külge nõelusin) kontserdimajja peaproovi tegema. Ausalt öeldes olin täielikus hämmingus (et mitte öelda ahvivaimustuses) Kroonprintsessi sooritusest. Ma teadsin küll, et tal liigutused selged on, aga nii keskendunult, täpselt ja graatsiliselt liikumas polnud minu silmad teda veel näinud. Üllataval kombel ei olnud ma seekord (erinevalt Laulukarusselli eelvoorust) karvavõrdki ärevil ega närvis – kõik lihtsalt näis nii hästi ja ladusalt välja kukkuvat. Te ei kujuta ette ka, kui armsad need väikesed haldjapreilid on! Ega te muidugi ei pea ka ülearu kaua lihtsalt ette kujutama – ma proovin vlogi võimalikult kähku valmis monteerida!

Kui proov tehtud sai, käisime vahepeal kodus, kus valmistasime endale lõunasöögiks kuldseid kanapallikesi, mille retsepti leiate SIIT. Kuna Kroonprintses oli väsinud ja näljane, hakkas ta teel poest koju tujutsema ja teenis lõpuks (tühjast tüli norides, karjudes ja minu suunas käte-jalgadega vehkides) välja valiku: kas jääda ilma võimalusest kontserdil esineda või nädalaks õigusest multikaid vaadata. Ta ise pakkus (loominguline, nagu ta meil on :P) välja, et multikakeelu asemel võiksin tal keelata nädal aega õue minna. Humorist. 😀

Kuna Kroonprintsessi rühm tantsis alles teises vaatuses, saime me võimaluse kõik koos saalist etenduse esimest poolt vaadata. Isegi väike Virsik pidas pool vaatust vastu, uudistas, plaksutas ja elas kaasa, kuni ta rahutu väike kere vanaema poolt saalist välja eskorditi. 😀

Mul on sellest suurepärasest etendusest hirmpalju toredaid pilte ja kui lubate, jagan neid teiega eraldi postituses. Need tõesti on jagamist väärt!

Mida teie nädalavahetusel tegite?

OOTD: Tsirkust ja… kulli!

May 21, 2016~ outfit of the day, outfit of the day: toddler

suns
See on täielik müstika mu jaoks, et Kroonprintsess piltidel säherdune fashionista olevat näib, kui ta tegelikkuses hoopis maailma suurim veiderdaja ja vänderdis on. Viimane teeb tema pildistamise muidugi ka väga lõbusaks ning kummalisel kombel (ja, olgem ausad, sarivõtte olemasolul) ka oluliselt lihtsamaks – vehib, mis ta vehib, aga pildid tulevad siirad ja päris. Nii me siis jätsimegi eile pärast õhtusööki Virsiku ja H tuppa omi asju ajama, panime riidesse, võtsime kaamera ühes ja läksime õue õhtupäikest püüdma, turnima ja kulli mängima. Olen nüüd viimasel ajal tavalisest veelgi rohkem (sest ma olen seda tegelikult alati esmatähtsaks pidanud, aga ealiste iseärasuste süül näis senistest pingutustest siiski väheks jäävat) tähelepanu pööranud minu ja tema vahelisele suhtlusele ning ühisele kvaliteetajale ja mulle tundub, et see on aidanud olukorda… stabiilsemaks muuta. Igatahes oli meil kahekesi pööraselt lõbus spontaanne õhtupoolik ja aina lõbusamaks läheb – sätime kohe balletitundi ja seejärel Estoniasse muusikalielamust (Karlsson Katuselt) nautima. Kui piletid ammu-ammu soetatud said, ei olnud me veel maailma parima majasokutaltsutajaga tutvust sobitanud, ent nüüdseks oleme juba kolmanda raamatu juures ja igati valmis teatrisaalis suurest äratundmisrõõmust ahhetama. Juba eileõhtuse unejutu ajal oli Kroonprintsess ootusärevusest segi minemas ning kilkas muudkui, kuidas ta kõike loetut varsti päriselt näha saab. Pühapäeval ootab meid ees teine väga eriline sündmus – Kroonprintsessi esimene esinemine koos balletistuudioga Nordea kontserdimajas. Püüan Legriakese taskusse pista ja teid nädalavahetusel endaga ühes tassida. Ilusat laupäeva jätku, sõbrad!

coolcat
suns1
sunss
LINDEX tsirkusemustriga t-särk ja retuusid (blogikingitus)
RAY-BAN wayfarer junior päikeseprillid
RIVER ISLAND saapad

suns2

VLOG: Emadepäeva nädalavahetus

May 17, 2016~ videoblogi

Ilusat teisipäeva, sõbrad!

Enne, kui ma ennast Tallinna hambapolikliiniku poole sättima hakkan, et esimene kolmest vastikust ~~väikesest~~ väärarenenud tarkusehambast välja opereeritud saaks (võõõõeh), mõtlesin teile näidata lõpuks ometi valmis saanud vlogi ülemöödunud nädalavahetusest, mil käisime oma elu esimesel emadepäevakontserdil lasteaias ja veetsime pühapäeva Tartus vana-vanavanemate juures. Head vaatamist!

Virsik otsib sõpra, mina elupäästjat

May 16, 2016~ chit-chat

Küsite minult tihti, mismoodi ma jõuan teha kõike, mida ma teen ja nüüd on käes hetk, mille saabumist ei olnud raske ennustada: ma ei jaksa enam. Ma ei jaksa teha kahe kohaga tööd ühe päevaga nädalas, ma ei jaksa enam kauem hakkama saada viietunniste ööunedega (kuigi oktoobrist maini on kahtlemata päris visa saavutus) ja ma ei suuda lakkamatult tunda, et mul ei ole ega tule puhkust – mitte ühteainsamatki sekundit, kui ma ei peaks mõtlema kõigele, mis mul tegemata on või mida ma lihtsalt korraks maha istumise asemel tegema peaksin. Mulle tundub, et see pidevalt kuklas vasardav süütunne on oluliselt väsitavam, kui magamatus ja üürike tööaeg kahepeale kokku. Varemalt oli pidevalt lootust, et ühest tööpäevast võiks saada kaks, kuid lakkamatutest läbirääkimistest pole kasu – sellel, kellel on kontor, ülemus ja täiskohaga tööleping, on ilmselgelt eelis selle ees, kes oma töötingimused endale ise looma peab ja kuu aja pärast algab aeg, kui viiest tunnist ööunest peab saama kolm või neli. Alates juunikuust ei ole mulle enam tööpäeva ette nähtud. Kujutage nüüd ette seda nutuklompi mu kurgus ja valusat torget südames, kui ma selle viimase lause sõnadesse panin. Ma olen nii väga lootnud, et läheb kergemaks, aga kergemaks ei lähe nüüd kohe kindlasti mitte.

Juba pikemat aega jälgin argipäeviti tööl käivaid inimesi suure kadedusega* ja muigan iga kord, kui inimesed esmaspäeviti sotsiaalmeedias nädala alguse kallal virisevad. There’s nothing wrong with mondays, you just hate your job. Ma küll mängin ~~mõtte~~ unistusega kontor-showroomi üürimisest ja saaksin praeguse seisuga ka aasta jagu renti ette maksta… aga seda on vähe, sest esiteks ei julge ma ilma korraliku majandusliku tagalata ühtegi suurt otsust teha ja teiseks ei piisaks sellest millegi silmipimestavalt kihvti sisutamiseks niikuinii. Peamine mure (kes ei anna tegelikult isegi mitte natukene, millimeetrigi jagu mure mõõtu välja) on aga väikene Virsik, keda ma, nui neljaks, enne kolmandat eluaastat kindlasti lasteaeda ei vii, tehke või tina ja matke mind koos majaga. Päevasel ajal väike musirull mul niikuinii eriti tööd teha ei luba ja see on temast tubli, sest esiteks ei oleks see tema suhtes aus ja teiseks jääks meil raudselt kõik õueskäigud käimata ja toredad hetked kogemata. Ilmselt tahab ta, et ma puhkaksin, sest omaette tegutsemise vastu ei ole tal midagi – minu tagumik kontoritoolil on see, millega tal kana kitkuda on. Samas tunnen ma, et ei ole talle ka temaga koos olles kõige parem versioon iseendast, sest ma ju mõtlen ikka kõigist neist asjust, mida ma tegelikult tegema peaksin ja olen lihtsalt üks suur hunnik stressi ja õnnetust. Eriti viimasel ajal. Mina tahan ka tunda, et mul on kasvõi ainumaski vaba õhtu nädalas, kui ma saan lihtsalt… olla. Mõistate, mida ma silmas pean?

Minu probleemile on (peale kõigist mulle armsaks saanud tööülesannetest loobumise) ainult üks lahendus – minul ja Virsikul on vaja sõpra. Sõpra, kes soovitavalt elab meile lähedal, saab Virsikuga ennelõunasel ajal mängida, temaga (näiteks meie kodust mõnesaja meetri kaugusel asuval rabarajal) mõnusaid lõunaune-jalutuskäike teha, mänguväljakul aega veeta ja talle lahke, lõbus ja tähelepanelik kaaslane olla. Virsiku sõbraks ei sobi teismeline neiu (v.a. erakordselt küps ja arukas isend, tuulepeadega on mul kogemus ja sellised ei mõju mulle hästi) ega keegi, kes lapsehoidjaks olemist üksnes lihtsa rahateenimisvõimalusena näeb – minu soov on, et sõber oskaks väikest inimest tähele panna ja tema eripärasid märgata. Meie pisitütar on pigem äärmiselt lihtne laps ja seda enam vajan ma temaga tegelema kedagi, kes ei kasuta tema leplikku loomust ära, vaid keda siiralt huvitab, mis tema väikeses peas ja tohutult soojas südames toimub. Tööajaks pakun 2-3 päeva nädalas, 4h päevas, vastastikuse sobivuse korral saab meie uuest sõbrast loodetavasti tore pereliige, kes meid mõnikord ka muudel aegadel (õhtuti, listasu eest) aidata saab. Vastutasuks täiesti pööraselt naljaka mini-inimese vastupandamatult tore seltskond ja orden minu elu päästmise eest. Viimase võin soovijale ka päriselt valmis teha. No ja raha antakse ikka ka. Kes huvi tunneb, võib kirjutada aadressile mirjam[ät]kukupesa.ee.

virsik Kuidas sulle meeldiks võita kõik seeee?

Annan endale aru, et ei pruugi sellist inimest leida, aga proovima ju peab, eks? Ja teie ju aitate mind ja levitate sõna kõigi oma tutvusringkonna suuurepäraste hoidjate seas? Ma loodan küll. Kniks, aitäh. 🙂

* Mis häda on inimestel iga kord kadedusest juttu tehes lisada “heas mõttes”? 😀 Minu meelest ei saa olla suuremat komplimenti sellest, kui ma midagi kellegi juures nii ihaldusväärseks pean, et seda kadedusega endalegi ihkan. Miks eestlased sellise asja pärast ette ja taha vabandavad? Nii veider…