Möödunud sügisel puges see Stockholmist vaid 125 km kaugusel asuv loomaaed meile hinge ja nii võtsime me ka seekord pähe kindla plaani Parken Zoosse sõita. Vähe sellest, et me ise seda kohta hirmsasti armastame, polnud ju meiega seekord kaasa reisinud Sirli seal kunagi käinud. Samuti rääkis suvisesse Eskilstunasse sõidu kasuks tõsisasi, et sügishooajal oli loomaaia juurde kuuluv lõbustuspark sootuks suletud, kuid seekord avanes meil võimalus kõigil atraktsioonidel paar tiiru teha. Kõigist kogetud elamustest saad vahetult aimu postituse lõpus oleva vlogi kaudu – võtsin kaamera isegi pargi kõige kõrgema karusselli otsa kaasa, kuigi vist poleks eriti tohtinud…
Üks näeb sellel pildil väga tõsine välja, aga temagi nautis meie loomaaiakülastust täiel rinnal. 😀
Selmet loomaaia-rämpstoiduga leppida, valmistasime endale kaasa kana, mozzarella ja tzatziki kastmega pastasalati. Pargis on palju mõnusaid piknikulaudu, kus oma toidumoona rahulikult nautida. Ka ilm sattus imeilus olema, mistõttu oli karussellidel hullamise ja loomade vaatlemise vahele eriti mõnus üks aus ja hea kõhutäis selleks ette nähtud laua taga pintslisse pista. Mulle tekitab lastega väljasõitude tegemine alati sutike stressi, sest kuigi ma ei arva, et kõhutäis friikaid, vorsti ja ketšupit nad tapaks (vastupidi – maiustada peab inimene mõnikord ikka saama), tahaksin ma ikkagi, et nad elamusterohke väljasõidu ajal normaalset täisväärtuslikku toitu süüa saaks. Nii et edaspidi planeeringi meile võimaluse korral alati mingisuguse väikese eine kaasa. 🙂
Virsik on nüüd selles suurepärases vanuses, kui uued kohad ja toredad loomad teda suurest õnnest ruigama ja käsi kokku lööma panevad. Kõik loomaaia elanikud pakkusid meie pesamunale täiesti pöörasel määral rõõmu, huvi ja kõneainet. Tema käis ja vehkis kätega, meie heldisime ja kõkutasime natukene naerda, sest ta oli kogu oma elevuses lihtsalt nii väljakannatamatult armas. Ema suurim rõõm, ausõna. 🙂
Sulnis surikaadiportree. Mu lemmikloomad, tegelt ka.
Tean, et olen seekordse Rootsi reisi ajal üsna nigel blogija olnud, aga ega see arvutiekraan (vältimatud tööasjad välja arvatud) eriti ei tõmba, kui ilmad on nii ilusad, päevakava võimatult tihe ja kui õhtusse jääbki väike auk, tuleb see ilmtingimata järve äärde sõitmise ja vettehüpetega täita. Tõeline puhkus, ühesõnaga. Mul on nii hea meel, et me tulime, et Rootsi meid nii mõnusalt vastu võtab ja et ka Sirli seekord meiega on. Tõeline suurpere värk – elu on kohe tõsiselt-tõsiselt lustakas ja mõnus. Aga mis ma siin ikka seletan – küll te vlogist näete paremini! Nagu ikka – ärge unustage hammasratta alt parimat võimalikku kvaliteeti valida. 🙂