Ma näitan teile kindlasti ka “enne ja pärast”-pilte minu väikese tagasihoidliku tööpesa sünnist – kohe kui kõik on omal kohal, eile tellitud kapp valmis (läheb veel aega, nagu selliste asjadega ikka) ja seinas ja kõik juhtmed veetud sinna, kus nende koht on. Täna seal viibides võtsin aga hübriidikese välja ja lihtsalt klõpsisin, sest ma tahtsin teiega jagada veel üht osakest sellest kõigest, mida see töökoht (töö koht?) mulle andnud on.
Käisime H’ga täna kahekesi poodides, et ekraanijuhtmete sülearvutidokkidega ühendamiseks vajalikke pikemaid kaableid ja karbikuid osta ja need Kukupessa paika panna. Õhtul, kui H lapsed vanaema juuest ära tõi, teatas Kroonprintsess, et tahab emme töö juures printida (Väga Tähtis) ja nii me siis veetsimegi seal ühiselt natukene aega. Lapsed joonistasid, ajasid teineteist kilgates mööda tube taga, sõid küpsiseid ja jõid mullivett, H testis vigast kaablit, mina valmistasin tellimusi postitamiseks ette, Virsik rühkis pingiga ühest toast teise, et vaadata, mille kõigeni ta selle abil ulatuda võib ja Kroonprintsess valis Google pildiotsingust seda kõige-kõigemat pilti, mida printida. Tavaliselt võtab see umbes tund aega – leida see üks ja ainuõige pilt, kus on peal piisav hulk piisavalt ilusate kleitidega printsesse, ponisid, haldjaid või issand-ise-teab-mis-Väga-Tähtsaid-pudulojuseid. 🙂
Ja see kõik kokku moodustab ühe eriti kummalise tunde. Mäletan, kui võtmed kätte sain ja lapsed esimest korda tühjas haiglaroheliste seintega toas ringiratast joostes teineteist taga ajasid. See oli tõenäoliselt minu senise elu kõige sürrim kogemus ja üks kõige suuremaid reality check‘e. Mina – kellegi ema, ettevõtja, täiskasvanud inimene kontori rendilepinguga. Esimest korda lapsevanemaks ja seejärel kahe lapse emaks saamine ja kasvamine on toimunud kuidagi orgaaniliselt ja tundunud nagu normaalse elu kõige normaalsem osa. Köki-möki. Ma ei ole kuigi tihti peatunud ja kogu selle adultimise üle põhjalikumalt pead vaevanud. Ja ma ei tea, kas asi on selles, et sellised “emme töö juures printimised” on üks umbes kolmest toredast lapsepõlvemälestusest, mis mul on, aga see on kuidagi hirmus suur asi mu jaoks. Näha, kuidas kõik on nende jaoks uus ja põnev ja Hästi Tähtis ja tunda, et nii neil kui mul on seal hea ja turvaline olla. Et see elu, mille me endale kamba peale (kuidagi vist natuke poolkogemata) kujundanud oleme, on üsna pagana hästi välja kukkunud. Ja ehkki sedasi isegi mitte väga natukene rikka(ma)ks ei saa, on see sisemine rahulolu ja ise tehtud kindlustunne täiesti hindamatu väärtusega.
Elu-eluke.
