Miiu blogi

Archives for December 2016

Head teed sul minna, 2016. Tere tulemast, 2017!

December 31, 2016~ chit-chat, christmas, new year's eve

joul2

Ma ei ole suurem asi kokkuvõtja ja imetlen südamest kõiki, kes oma möödunud aastat blogis nõnda kenasti ja põhjalikult kokku võtta oskavad. No mina lihtsalt ei oska. Mulle tundub, et see aasta läks jube kiirelt mööda, oli küllalt tavaline, argine ja midagi esile tuua tundub justkui hirmus raske. Asi on vist selles, et olen temast niiviisi päris aasta lõpuks lihtsalt tüdinenud ja tunnen, et tahaks juba 2017. aastast alates tublima ja targemana edasi minna.

Näiteks tööalaselt sidusin ma ennast möödunud aastal poolspontaanselt kes-see-selle-muidu-ikka-ära-teeb-stiilis käega rehmates ametikohaga, mis tegelikult on minu jaoks absoluutselt mittemidagiandev. Nagu ka kõige muuga, mille ette võtan, pühendasin ma 100% iseendast, oma ideedest ja motivatsioonist ka sellesse projekti, kuid tagantjärele näen, et see on olnud täiesti röögatu ressursside raiskamine. Mõtlesin sellele eile öösel voodis väherdes pikalt ja tõotasin endale, et uuel aastal endale nõnda ei tee. Kui kõik muu, millele end tööalaselt pühendanud olen, on möödunud aastal täiesti meeletuid kasvuspurte ja arengulisi hüppeid teinud, on kõnealuse tööga hoopis teisiti. “Meil tehaksegi nii”, “see ei tööta”, “usu mind, me oleme seda kõike juba sada korda teinud”, “mina teen nii juba kuus aastat” jne, aga tulemus on suur ümmargune null, sest vanad ideed ei toimi absoluutselt, ent innovatsioonile ei ole ka vähimalgi määral kohta.

Algaval aastal keeldun nulltulemustele oma aega raiskamast kui saan teha midagi, mis toidab vaimu, tekitab hasarti ja annab tulemusi. Luban, et vastumeelselt sissetallatud rada mööda käimise asemel teen teoks kõik ideed, mis mulle vähegi mõistlikena tunduvad. Olen valmis tagasilöökideks ja ebaõnnestumisteks, aga proovin kõik uued asjad järgi kindla sihiga nende läbi areneda ja kasvada.

Samuti tahan uuel aastal mõistlikum olla enda tervise seisukohalt. Ehkki ööpäevas on tunde vähe, pean õppima sellega leppima ja endale vähemalt kaheksatunnist ööund võimaldama, et olla kõige teravam, produktiivsem ja jätkusuutlikum mina. Tööd on palju, aega vähe, blaa-blaa-blaa – mul on ainult üks organism, mis veel päris mitu aastakümmet elus püsima peab! Veel soovin hakata tubliks hommikueinestajaks ja oma igapäevast supilusikatäit kalamaksaõli (või vähemalt tilgakest D-vitamiini) meeles pidada. Toitumise osas ma lubadusi andma ei pea – leian, et olen juba praegu ja iga päevaga veelgi mõistlikum toituja.

Ma ei ole nüüd 100% veendunud, aga mulle tundub, et oleme 2016. aasta teises pooles hakanud toidule märkimisväärselt vähem raha kulutama. Nimelt on toidukaupade internetist tellimise võimalus meie möödunud aasta üks suurimaid ja elumuutvamaid avastusi. Kui 2015. aastal oli meie igakuine toidupoe-eelarve ca. 450€ (ja Virsik isegi ei söönud siis veel eriti!), õnnestus meil tänavune novembrikuu mööda saata KORDAGI poes käimata ja kuigi sööjaid on nüüd neli ja ehkki me toidu pealt kokku ei hoia ning toitume enam kui täisväärtuslikult (poolfabrikaate ei tarbi üldse, kapp on köögi- ja puuviljadest ning kvaliteetsest lihast lookas), tähendas see meie jaoks 350€ kulu toidu- ja majapidamiskaupadele. See tähendab ju täiesti meeletut kokkuhoidu! Niisiis soovin, et jätkaksime uuel aastal samamoodi ja õpiksime kulusid veelgi paremini kontrolli all hoidma.

2017. aasta saabumise eel luban endale, et arendan ennast järgmisel aastal. Ütlen ausalt: olen ettevõtjaks olles ja oma iseõpitud ametit pidades omandanud täiesti meeletul hulgal teadmisi ja võin end juba peaaegu enesekindlalt ja konkurentsivõimeliselt tunda – mis sellest veel puudu on, on eneseusu ja julguse taga. Seda suuremaks on aga kasvanud teadmistejanu ja tunne, et tahaks veel kõrgemale ja veel kaugemale. Niisiis tahan algaval aastal võtta vastu kõik, mida elu mulle õpetab, aga teha ka teadliku otsuse ise oma arengule kaasa aidata ja 2017. aasta lõpus raporteerida, mida ma selleks ära tegin. 🙂

Kuigi ma ei ole kunagi olnud mingi selline, kes oskaks eesmärke hinnata ega üleüldse sõnastada, tunnen ma seekord, et pean midagi ikkagi välja mõtlema. Ükspäev kliendiga vesteldes tuli jutuks, kuidas ma veel poolteist aastat tagasi veendunud olin, et mul ettevõtlusega mingisugust pistmist olla ei saa. Kui hea oleks mul praegu lugeda tookord kirja pandud idiootsusi ja meenutada kui kaugele ma sellest halast ja ebakindlusest õigupoolest jõudnud olen. Eneseareng on õigupoolest täpselt nagu laste kasvamine – kui beebipilte ei oleks, ei mäletakski, et laps kunagi nii väike olnud on. Niisiis tundub mulle kõik praegune nii tavaline ja iseenesestmõistetav, ehkki ma selliseid mõtteid mõlgutades veel vähem kui kaks aastat tagasi suurest hirmust nutma hakata võisin. Panen mõned punktid kirja hämana, millest ainult mina aru saan. Nii on mul endal julgem. 😀

2017. aasta jooksul tahan:

– Teha ära autojuhiload – mu elu kahe lapse ema ja ettevõtjana on juhtimisõiguseta nii jaburalt keeruline. Keerulisem kui juhilubade tegemisele kulunud aeg ja vaev! Ma ei tahtnud seda tegelikult lubada, sest… no kuuldud küll neid lubadusi, onju. Aga kui ma seda endalt ei nõua, on veel piinlikum. Kaua, kurat, võib?!

– Teostada ühe ammuse Kukupesaga seotud idee, mis tähendab ühe täiesti uutsorti tootesarja kujundamist ja selle üht konkreetset tüüpi edasimüüjate juurde müüki saamist. Üle kogu Eesti. See läheb kokku selle ideede teostamise (ja võimalike ebaõnnestumiste) jutuga. Ma tunnen, et ma tahaks üle kõige lihtsalt selle kogemuse võrra rikkamaks saada!

– Maksta kinni vähemalt kahe inimese tööjõukulud (palk + maksud). Mu suurim unistus on tekitada töökohti ja maksta palka. Miks mitte siis juba algava aasta eel suurelt unistada!

– See on nüüd kentsakas, aga kargas pähe ja tuleb ära teha: keldrikoristus! Algaval aastal teen korda oma s*taladu meenutava keldri, ajan sinna püsti korralikud riiulid ja teen sellest normaalse hoiupaiga, kus hoida päriselt vajalikke asju (jalust ära) ja kuhu igaks juhuks tagavarasid varuda. Kukupesa kujundas Naiskodukaitse selleaastase jõulukaardi, kus olid muuhulgas kirjas kõik olulisemad asjad, mida igaüks endale koju varuma peaks. Võtangi uuel aastal selle nimekirja ette ja korraldan selle asja ära. Ma tean, et paljud võib-olla ei võta seda kuigi tõsiselt, aga mina pean väga tõenäoliseks, et meie eluajal juhtub midagi, milleks oleks targem valmistuda.

– Kui ma möödunud aastal blogis lubadusi andsin, lubasin kala sööma õppida ja ausõna – see on mul peaaegu õnnestunud. Õlalepatsutus mulle selle eest! Algaval aastal luban, et saan üle ka teistest oma rumalatest pirtsakustest. Õpin õpitud vastumeelsusest mööda vaatama ja proovin asju, mida seni proovinud ei ole. 

– Püüda lahti saada nutisõltuvusest. Püüdke teie ka. 

– Osta endale ühe uue töövahendi (soovitavalt kõige kallima, millele hammas peale hakkab) ja õppida seda koos ühe mulle seni pigem tundmatu tarkvaraga kasutama. 

– Käia tööga seoses vähemalt kolmel messil. Ammutada palju teadmisi edukatelt ja inspireerivatelt inimestelt enda ümber. Olla uudishimulikum ja avatum kui kunagi varem.

– Näen jätkuvalt vaeva vigade parandusega iseendas ja näen oma lähisuhete nimel vaeva. Lähen koos H’ga veel ühele suhtekoolitusele ja vajadusel paariteraapiasse. Näen vaeva harmoonia, hinge- ja kodurahu nimel. Teen blogijana kõik, et suhteprobleemide tabule vastu seista ja näidata, et raskused on tavalised, ent ületatavad ning et omavahelist suhtlemist on võimalik õppida.

– Loobuda asjadest, mis röövisid mult möödunud aastal mõttetult aega ja võtta uuesti üles see hingele oluline, mis valede otsuste süül ajanappusest tegemata pidi jääma – kitarrimäng.

– Saada valmis meie uus ja mõnus, minimalistlik, üleliigsetest asjadest ja mööbliesemetest võimalikult tühi kodu. Mul on praegu kodus nii-nii halb ja see on minu jaoks nii kohutavalt raske, sest vajan oma kindlust. See rumal remont on igavikuni veninud ja ma soovin südamest, et uus aasta algab suuremat sorti lõhkumisega meie praeguse planeeringuga kodus.

– Õppida eesmärke seadma ja sõnastama. Mul on siin mõned elu unistused veel, millega ma algust teha tahaks (kuskilt peab ju ometigi alustama), aga ma lihtsalt ei oska. Äkki uuel aastal juba oskan?

2016. aasta oli ilus aasta. Kohtumiste aasta, elumuutuste aasta ja kahtlemata ka suurte saavutuste aasta. Kontor, e-pood, Liivimaa vingeim edasimüüja (ehkki ma ju tegelikult Kukupesa kaupa kuskile müügile anda üleüldse ei tahtnudki – see tuli minu ellu täiesti iseenesest!), maailma kõige imelisem inimene ja lapsehoidja meie laste elus (saab kindlalt auhinna Tänutunne 2016), Emmede Klubi meeletu kasv ja areng meie toimetuse käe all, tohutu hulk uusi tööalaseid teadmisi ja kogemusi… nuriseda oleks patt. Siiski tunnen, et puhas leht ja uus algus on just see, mida ma praegusel hetkel elult tahan ja vajan. 🙂

Niisiis, mu armsad sõbrad-seltsimehed-blogilugejad: head uut aastat! Ma loodan, et kohtume uuel aastal palju tihedamini (nagu näete, ei ole blogimist lubaduste hulgas – ma ei pea seda endale lubama, sest igatsen siia niigi iga päev ja annan endast alati parima, et kirjutamiseks hetk leida) ja et teie elu viib teid algaval aastal täpselt sinna, kuhu jõuda ihkate. Saluut!

joul

Selle postituse pildid on tänasest pärastlõunast kui käisime kogu kambaga sel aastal esimest korda Raekoja platsi jõuluturul, ostsime sealt traditsioonilised piparkoogid (Kroonprintsess valis lumehelbe, Virsik roosa glasuuriga kuuseehte kujulise piparkoogi) ja käisime siis Maiasmokas lõunal. Kroonprintsess keeldus fotodele jäämast, sestap tema sel korral piltidel eriti ei figureeri. 🙂

joul1

joul3

14 Comments

Nad tulid!

December 23, 2016~ christmas

1

Jõulud, noh. Ma tõesõna kartsin, et mulle sel aastal ei tulegi. Detsember on ülehelikiirusel mööda vihisenud ja ma ei ole jõudnud arugi saada, et mingi jõuluvärk toimub. Kuna meil on remondi eel pool kodu kokku pakitud ja diivan-tugitoolid ammu Marisele ja Igorile maha müüdud, tundub kõik siin nii vastikult poolik ja nõme ja mitte mingisugust põhjust jõulukaunistuste kuhugi riputamiseks ei ole ma näinud. Mis teeb mind muidugi hinges tegelikult väga kurvaks nagu te arvata võite – te olete ju seda blogi varasematel aastatel lugenud ja teate täpselt kui palju jõulud ja nendeks valmistumine minu jaoks tähendavad. Panin siis detsembri alguses oma suure tüdruku püksid jalga ja otsustasin, et lepin lihtsalt olukorraga ja teen rahu teadmisega, et järgmisel aastal on kõik jälle endine. Tööd ju ka palju ja…

2

Õnneks jõul siiski päris tulemata ei jäänud. Tegelikult hoidsime selgi aastal mitmeid tähtsaid traditsioone au sees – näiteks meie Astri palee jõulupidu, mida tänavu juba vähemalt viiendat aastat tähistame. Oli jälle täpselt sama mõnus ja tänuväärne nagu alati – kirjutan sellest eraldi postituse. Lisaks sellele tegime me koos Marise ja Igoriga (nagu meil tavaks on saanud) seepi ja kehakoorijaid ning oma elu esimesed seebid valas ka Kroonprintsess isiklikult:

5

4
Ta oli seebiteost juba eelmisel päeval nii elevil, et ei suutnud sellest rääkimist lõpetada ja kui ta sädelevad, roosad ja maasika-vaarikalõhnalised seebid vormist välja tulid, oli ta endaga ilmselgelt väga rahul. Olin juba aasta-kaks varem ühe mänguasja pakendist tulnud ponikujulise plastikümbrise oma nö. “seebikasti” (hiiglaslik kast, kus hoian kõiki silikoonvorme, eeterlikke õlisid, shea-, kookos- ja kakaopekki jne.) kõrvale pannud kindla teadmisega, et see sobib ideaalselt seebivormiks. Ma olen hiromant, midagi pole öelda. 🙂

6
3
Sel aastal proovisime ka üht uut tehnikat, mida kasutades tulid seebid minu meelest enneolematult ägedad. Tahan varsti jälle seepi teha lihtsalt selleks, et mul sellist imelist pastelset mango-maasikaseepi varnast võtta oleks. See on IDEAALNE! Eat your heart out, Lush. 😉

9
Selleaastase seebitöökoja kogusaak. Tegime lisaks seepidele ka tsitruse-karamellilõhnalisi suhkrukoorijaid. Sarnaselt ponipakendile olin alles hoidnud tillukesed musta kaanega plasttopsid, mis olid esialgu koduks peotäiele gurmeepähklitele ja mida mu süda lihtsalt ei lubanud ära visata. Esiteks teadsin ma kohe, et need on ideaalsed väikesed koorijapurgid ja teiseks on ikka kurb küll kui ühe plastikpurgi ainus funktsioon elus on viiele trühvlipähklile kodu pakkuda. 😀

8
16
No ja eile tõime lõpuks ometi ära kuuse. Nagu ma Instagramis hooplesin, on ta JÄLLE veel ilusam ja tihedam kui varasematel aastatel. Kui Kukupesaga kõik untsu läheb, võin jõuluajal personaalseks kuusešoppajaks hakata. Tunnen, et mul on sel alal suurt potentsiaali. 😀 Igatahes panime me kuuse sel aastal püsti H emme juurde (kus niikuinii jõululaupäeva tähistame ja kuhu jõuluvanagi tuleb) ja ehtisime seda koos. Üks mu elu selgeid uhkemaid momente oli tõdemus, et Kroonprintsessil on suurepärane sümmeetriataju ja et tal on väga hea silm nägemaks, kuhu üks või teine ehe sobib. See on äärmiselt hea ja vajalik oskus, muide! Igatahes said nad puule riputada ka oma ehted, näiteks Kroonprintsessi eelmise aasta baleriinikese:

12
10
11
Kroonprintsessi selleaastane kuuseehe on uhke sädeleva seelikuga Shishi baleriin, mille ta endale ise välja valis. Kui teil on täna veel mahti minna, siis Mustris on kõik jõuluasjad -30%, nii et röögatult kallis balerintšik sai kohe palju vähem röögatult kallis. 🙂

17
Virsik sai endale puust karukese. Samuti Mustrist. Täna tõi päkapikk Mila vend Miloš  (ma ei tea, miks meie päkapikud poolakad on – läks nii :D) kummalegi lapsele oma valge ja karvase kuusesiilikese. Need on Selkust, kus on samuti mitmed ilusad kuuseehted -30% ja Partnerkaardiga -40%. Kui on kindel kontseptsioon ja eesmärk ilusaid ehteid koguda (näiteks nagu mul, et kõik ehted on valged ja erilised), siis on tore kollektsiooni pisut soodsama hinnaga, aga kvaliteetselt täiendada. Mis siis, et jõulud kohe läbi on – nad tulevad järgmisel aastal uuesti. 🙂

14
Jõulutunde kujunemisele aitas veel täiega kaasa seekordne Lindexilt saadud pakk. Ma pole ausõna mitte iialgi ühegi blogikingituse üle nõnda rõõmu tundnud kui seekord!

13
Matchivad jõulukleidid! Minu meelest teeb need eriti toredaks see, et mulle on üks selline naiselikult elegantne, aga samas lihtne kleidike praegu nagu rusikas silmaauku, sest mitte ainult ei olnud ma tundnud suurt igatsust jõulukleidi järele – mul on kapis ainult üks mõnus argipäeva-/kontorikleit ja mulle nii meeldib tööle minnes kleiti kanda. Puna-sinine on hea jõulukombo, aga täpselt sama hästi töötab see ajatu muster ju aastaringselt kandes. Anyhow, tõmbasin mina siis saadud pakist kaks tillukest puna-sinist ruudulist asjakest välja ja kingipaki põhjas nendega identset kolmandat (minu suuruses) kleiti nähes pidin suurest õnnest selili kukkuma. Nii toreeeeeeee! Aitäh! Ma olen sellest kingitusest nii elevil, et mulle polegi jõuludeks rohkem midagi vaja. Vaatasin praegu e-poodi ja see on poole hinnaga ka, kui kellelegi see sama palju meeldima hakkas nagu mulle. 🙂

15
18
No igatahes – jõulustressi mul ei ole, aga jõulurõõmu on juba parasjagu kogunenud ja hästi hea on tegelikult olla. Kingituste pärast higistamine ei ole meie thing, jõuluvana tulek on kindel, lauale saab ka kindlasti midagi väga maitsvat ja koos on hea olla niikuinii. Soovin teile sedasama jõulurahu hinge. Rohkem nagu ei oskakski tahta. Ahjaa – välja arvatud lund, muidugi. Nii väga tahaks lund…

9 Comments

Põhjalik Käopesa status update e. selle blogi kindlalt pikim postitus

December 15, 2016~ chit-chat

Taipasin ükspäev, et olen blogimise prioriteetide hulgas viimaseks seadmisega enesele suure karuteene teinud. Et justkui oli nagu meelest läinud, miks ma seda üldse teen ja mida sellest saan. Et mul on siin nagu viie aasta jagu meie pere elu lugusid ja pilte ja tähtsaid mälestusi – näete, lapsed, siin on teie lapsepõlv! Ja siin, lapsed, on teie eluloos aastane auk. Kurat, kuidas see teadmine mind kurvastas.

Nii et ma nüüd siis kirjutan. Tegelikult on praegu no ikka TÄIESTI öö ja ma pean nelja tunni pärast ärkama, et Riiga tööle sõita, aga kuna ma lapsi magama pannes ise ka uinusin, olen ma nüüd neli tundi maganud ja ärkvel nagu öökull. Täiesti tõsiselt on tunne nagu oleks üle maganud. Andra (meie Emmede Klubi blogija ja minu suurim abiline Kukupesas) naeris mu üle, et tädi sai kolm tundi und ja seda on talle liiast. 😀 Aga ühesõnaga ma kirjutan, sest 20 aasta pärast loeb seda juttu üks inimene või paar, kes väärivad mälestusi sellest, mis nende elus parasjagu toimus.

Mis siis meie Käopesas siis praegu õigupoolest toimub?

Kroonprintsess on jätkuvalt laulu- ja tantsulaps ning esines täna koos Musamariga Estonia kontserdisaali laval. Esimest korda oli teda tabanud hirm esinemise ja üksinda (õpetaja ja teiste lastega, vanemateta) lava taha jäämise ees. Selgus, et ta kardab, et ei leia lava taga tualetti üles ja häbeneb kellegi võõraga pissile minna. Ehkki vanemaid eriti lava taha lubada ei tahetud, läksin temaga siiski kaasa, julgustasin teda üksi jääma ja lõpuks saingi loa publiku hulka tagasi minna. Seekord oli muuseas esimene kord kui ma Musamariga seoses negatiivse emotsiooni osaliseks sain. Seda on isegi vähe öeldud – tegelikult olin pisarateni pettunud, sest lapsukesed olid lava kõige tagumises osas ja meil ei õnnestunud Kroonprintsessi peanuppu isegi mitte korraks näha. Saan aru, et akustika ja kontserdi kvaliteedi mõttes on võib-olla parem kui koor on taga ja kivinägudega viiuldajad-tšellistid ja igihaljas Ivo Linna kõige ees, aga lapsevanemana tekkis mul esimest korda tõeliselt paha tunne. Kõik see ju maksab – esiteks tunnid, kallis custom made esinemiskleit, 18€ kontserdipiletid kogu perele ja lisaks veel kontserdi DVD ja plaat piltidega, sest ise pildistada ei tohi (arusaadav). Ja võib-olla olen ma nüüd lihtsalt sõge kanaema, aga ma ei taha pärast kõiki lapse ponnistusi ja proove ja kodus harjutamisi näha esireas Ivo Linnat. Ärge nüüd valesti aru saage, Ivo Linna on äge… aga mulle tundus täna, et ma olin tulnud sinna, et maksta kinni Musamari kui brändi prestiiž. Ma olin ju tulnud kuulama ja vaatama kuidas lapsed (mitte ainult minu oma, muidugi, näiteks vanemad Musamari neiud laulavad nagu INGLID!) oma imeilusad nokad püüdlikult lahti teevad, laulu juurde ideaalselt rütmis liigutusi teevad ja aasta jooksul õpitud oskused uhkusega ette kannavad. Aga sain, nagu öeldud, kivinägudega orkestrandid. Ja mulle inimesena, kes Musamari eest alati nii tänulik on olnud (ja olen edaspidigi, eriti meie fantastiliselt toetava ja sooja ja imelise lauluõpsi eest), oli see pettumus täna kuidagi eriti ränk…

Kroonprintsessi enda juurde tagasi minnes on ta ikka sama südamlik, loov ja armas nagu alati. Seoses minu Emmede Klubi tööga ja sealtkaudu leitud uute sõbrakestega on meie vanemal tütrel avanenud võimalus titasid kussutada ja ta teeb seda ülima armastusega. Ta küsib neid sülle, kussutab ja teeb instinktiivselt “šššššššš…”, laulab neile, toidab neid pudelist ja silitab neid ettevaatlikult. Kõigutab hälli ja lohutab kui vaja. Te ei kujuta ette kui uhkeks see mu emasüdame teeb…

img_4689
img_4681
Eraldi ära märkimist väärib ka tema ääretu loomingulisus. Viimase aja kõige kõvem hitt on igasugune paberist meisterdamine, kääridega lõikamine, liimimine ja pabernukumängud. Ta on õudselt täpse käega ja käsitseb kääre ning lõikab kontuurimööda nagu täiskasvanu. Tema ideedel ei ole otsa ega äärt ja tema väikeses hiirepesas (mida katab pidevalt ühtlane kultuurikiht pisikeste paberitükikeste ja erinevate paberist tehtud nukkude, losside, kroonide, käevõrude ja jumal-teab-millega) valmib koguaeg üha uusi ja uusi šedöövreid. Kuna ma igaüht päevas valmivatest tuhandest taiesest eriti alles hoida ei tahaks, aga samas jällegi valutan nende äraviskamise pärast tohutul määral südant, ostsin Kroonprintsessile lilla kausta, mille vahele saab panna hunniku kilesid ja nende vahele omakorda kõik Väga Olulised Asjad nagu mänguasjakataloogist välja lõigatud pildid, joonistused ja kirjad.

img_4409
Üks ammune vihakiri. Üks esimestest. Nii armas!

Kirjadega on nimelt nõnda, et sel aastal kirjutab Kroonprintsess päkapikk Milale täiesti ise. Kui ta jõuluvanale kirjutas, luges ta iga kirjapandud tähe kõva häälega ette (et tal endal oleks sõna kirjutamise ajal lihtsam järge pidada) ja mina ütlesin iga tähe järel harjumusest kinnitavalt “jaa”. Kroonprintsess natuke vihastas selle sekkumise peale, sest see röövis temalt vist teadmise, et ta kirjutab päris ise. Igatahes on see hullult lahe ja ehkki kaashäälikute eristamiseks on meie kirjaneitsi veel ilmselgelt liiga väike (pigem kogenematu), on ta kirjutiste õigekiri imekspandav. Neil päevil ei hakka meie üliemotsionaalne Kroonprintsess ärritudes enam karjuma või kätega vehkima, vaid suundub kindlal sammul oma tuppa ja väljub sealt vihakirjaga. See on nii armas ja naljakas ja tore, et ma panin ühe sellise vihakirja suisa külmkapile. Tema juures ongi kõige toredam ja ilusam see, kuidas ta oma tundeid analüüsida ja väljendada oskab. Ehkki ta ülevoolav emotsionaalsus on väga kurnav ja raske, on hea kõrvalt näha, et ta oma tundeid julgelt väljendab. Mis omakorda on vahel ka südantlõhestavalt kurb…

Appi, see postitus tuleb nii pikk. Kirjutan edasi, kes teab, millal jälle saab. Ärge siis pahandage. 😀

Igatahes juhtus meiega ükspäev midagi kummalist ja ootamatut. Vaadake, meie peres ei räägita inimestest kunagi välimuse põhjal halvustavalt ja nii ei tea Kroonprintsess inimeste kohta kasutada sõnu nagu “paks”, “kole” vms. Aga ükspäev tuli ta minu juurde ja teatas, et tema lasteaiasõbranna oli talle öelnud, et ta on paks. See, et nad seal üksteist sõprusest ilmajätmise ja sünnipäevale mittekutsumisega ähvardavad, on lasteaia argipäev, mille peale silm enam isegi mitte natukene ei pilgu. Aga see, kuidas Kroonprintsess mu kaissu puges ja sulaselges eesti keeles ütles, et see ütelus teda väga kurvaks tegi… ausalt, võttis jalge alt õõnsaks küll. Esiteks sellepärast, et tekkis tahtmine röökida ja märatseda, sest meie ühiskonna väärastunud body image ei peaks minu lapseni jõudma neljaselt. Teiseks: mis vanemad need on, kelle laps selliseid väljendeid kasutada oskab? Mismoodi nende kodus teistest inimestest räägitakse? See ei ole esimene kord kui ma seoses selle sõbraga kurvastan, sest vanemate otsused ja teod mind kukalt kratsima panevad. Ja ma ei oska midagi teha ka peale Kroonprintsessile kinnitamise, et mõtlev ja heasüdamlik inimene teistest nii ei räägi ja et see lihtsalt ei ole asi, mida teisele inimesele öelda ja mis üleüldse midagi tähendab. Miks vanemdamine nii raske olema peab, ah?

Virsiku kohta pole võimalik öelda muud kui et ta on lihtsalt nii üdini positivne ja naljakas äge. Ta on ALATI rõõmus (isegi siis kui ta jonnib on ta rõõmus ja lustakas!), alati hell, viskab alati nalja ja on kõige asjalikum ja abivalmim väiksemõõduline jalanõufetišist terves maailmas. Nimelt on ta igalpool, kus on jalanõud (soovitavalt kontsaga), alati valmis neid proovima ja nendes mööda tube ringi jooksma. Vanaema kingariiul, minu töö juures olevad kontsaga vahetusjalanõud, kodus vaatamata tuhandetele noomitustele siiski saabastes ringi jooksmine, Estonia kontserdisaali garderoobis kõigi jalanõude üle vaatamine ja kommenteerimine… no see on nii naljakas. Virsiku teiste lemmikute hulka võib arvata näiteks Sylvaniani majakese ja seal elava jänkupere (mille me Kroonprintsessile kinkisime ja mis tol ajal kuigivõrd populaarsust ei kogunud), koerad, söömise (täpsemalt kalamarja ja kala kalaga), kõdimängud ja basseinis ujumise. Viimast kindlasti ilma ujumisrõngata – hoidku jumal meie last ujumisrõngaste eest. 😀

img_53001
Vahel on emme töö juures lihtsalt ekstra äge, sest võttepäevast on alles jäänud mänguasjad ja vaip, joonistustarvete varu on meil muljetavaldav, Lastetoit.ee on just saatnud ohtralt head ja paremat ja emme maailma parimad klient-blogilugejad toovad lastele kleepsuraamatuid. <3

Virsiku kõne tuli justkui hiljem kui Kroonprintsessil omal ajal, mulle tundub, aga tänaseks (kui kaheseks saamiseni on jäänud poolteist kuud) on meie pesamunal selged põhimõtteliselt kõik sõnad. Kahekaupa ritta satuvad nad pigem harva, aga ükshaaval saab ta väljendatud kõik, mida tal väljendada on vaja. Nagu Kroonprintsesski (ja ilmselt kõik teised lapsed) on ta väga detailitundlik, näeb oma väikeste kotkasilmadega kaugelt ära asjad, mis talle meeldivad ja satub neid nähes suurde vaimustusse. Praeguse hetke suur lemmik on “õulu tuled”, mida on kõikjal “palju-palju” ja mis näiteks “lipuvad” katuste ääres ja tänava kohal. Üldse tundub kõik meie Virsiku maailmas nii äge ja hea, sest kurvastamiseks ta põhjuseid ei leia. Tema siiras rõõmsameelsus on nii joovastav, et mul tahab süda tihti suurest tänulikkusest ja armastusest pauguga lõhki lennata. Siis pigistan teda selle vältimiseks nii kõvasti kui saan. Meie väike inimene. Mõelda, et ma kartsin veel kaks aastat tagasi, et ei suuda teda kunagi armastada. Lollakas.

img_54371
img_4467
Mis neist kahest veel armastusväärsem on, on nende armastus teineteise vastu. Ma ei saa sellest isegi mõelda ilma, et mul pilk tänulikkusepisaratest uduseks läheks. Minu Kroonprintsess, kes on nii emalik, vastutustundlik ja pedagoogiline. Kes õpetab, hoiab, kaitseb ja valvab oma väikest õde vaatamata sellele, et viimane vahel pisut tülikas ja ärritav on. Kui oleme näiteks mängutoas, võib Kroonprintsessi näha alati oma tegemiste vahel Virsikut vahepeal kotkapilguga jälgimas, et näha, kas õde vajab tema tuge ja abi. Kodus teevad nad kõike koos ja nii võin ma hommikul rahumeeli pool tundi voodis vedeleda enne kui kellelgi meelde tuleb, et ma olemas olen. Hommikul silmi avades hüüab Virsik esimese asjana Kroonprintsessi nime, mispeale viimane kohale tormab, õe voodist välja aitab ja endaga koos elutuppa multasid vaatama talutab. Kui üks kukub, aitab teine ta püsti. Kui ühel midagi head on, jagab teisele ka. See hellus, armastus, need mängud, need tülid, see turvatunne, mida nad teineteisele pakuvad… ma päris ausalt ei usu, et sellest midagi puhtamat ja ilusamat on. Või see, kuidas E kollihäält teeb ja miniatuurne Virsik naerdes eest ära jookseb ja oma piiksuval häälel teeseldud hirmus “KOLETIIIIIIIIIIIIIIIIIIII” hüüab. I. can’t. even.

img_51751
img_61681
Meil H’ga on ka väga tore. Eriti tore näib meil olevat siis kui saame kahekesi kuskil käia ja mitte oma tuhandele ja ühele kohustusele mõelda. Sest teate, see elu kahe väikese lapsega on äri, palgatöö ja muude asjade kõrvalt ikka raske katsumus. Nad on imelised ja toredad ja armsad ja elu oleks nendeta tühi ja hall ja mõeldamatu, aga päris kindlasti ei ole see ilmaasjata, et väikelaste vanemad lahku lähevad.

insta

Näen seda enda ümber viimasel ajal nii meeletult palju – inimesi, kes armastavad teineteist nii väga, aga kellel on seda argipäevapuslet väikelaste kõrvalt kokku pannes nii raske, et iseenda ja teineteise jaoks lihtsalt ei ole aega. Mitte ainult aega selles kõige klassikalisemas võtame-aja-lähme-kohtingule-mõttes, aga üleüldse aega jaksata olla kellegi teise jaoks veel keegi, kui sa juba iga päev lakkamatult koguaeg kellegi teise jaoks elad.

Ja ega selle jaoks vist muud ravi ei olegi kui tõdeda, et see käibki nii. Et kõigil on raske ja viga ei ole teis. Et see läheb üle, et varsti on jälle teie aeg. Et teineteisega võitlemise ja kes-mida-viimati-tegi järje pidamise asemel tuleks püüda töötada meeskonnana. Suva, kes viimati sokid põrandale jättis või tolmu võttis või lapse kakast tagumikku pesi. Kes jaksab, see teeb. Sest lõppude lõpuks on su kõrval inimene, kelle õnn ja heaolu sinu isiklikku õnne ja heaolu enim mõjutavad. Ja kui selle orgaanilise tervikuna töötamise oskus on eluraskuste sees kaotsi läinud, siis tuleb leida keegi, kes annab kätte väga konkreetsed käegakatsutavad tööriistad, mille abil koos edasi minna. Ühise terminoloogia, mille abil teineteisega suhelda ilma, et negatiivsed tõlgendused (“sa niikuinii, sa alati, sa mitte kunagi”) enne mõistust peast ei võtaks kui diskussioon mingisuguse mõistliku lahenduseni jõuda võib. Ma ei tea, mis ma selle kõigega öelda tahan. Vist seda, et see on okei. Meile ei õpetata ju lapsena suhtlemist (vastupidi, antakse tihti kodust kaasa hästi palju passiivset agressiivsust ja komplekse) ja suhted ongi see kõige-kõige raskem osa elust. Et seda täiskasvanuna koos oma partneriga õppima minna – paariteraapiasse või suhtekoolitusele – on hästi hea mõte, sest lõppude lõpuks on kellegagi lõpuni välja kokku kasvamine ja koos edasi minemine ju nii ilus ja turvaline ja hea. Ja kui vahepeal on raske, ei tasu seda häbeneda või selle üle liialt kurvastada. Kõigil (okei, umbes kahel inimesel, keda ma tean, ei ole – vabandust, erandid) on ju nii. See on elu. 🙂

Nüüd on kell kolmveerand kolm ja see orav selles rattas siin peab ennast magama sundima. Minu (töö)elus toimub nii palju toredaid asju (te ju nägite, et avasime http://www.kukupesa.ee?), aga kui ma teen hommikust õhtuni tööd, on to-do list õhtuks ikkagi pikem kui alustades, sest teha on nii palju. Niisiis ei jõua ma siia neil päevil kuigi tihti, aga sellest ei tasu ülearu palju välja lugeda – ma ei kaugene ega kasva lahku ega midagi. Minu blogi on minu tähtis ja teie olete minu tähtsad. Ma võlgnen teile suure osa sellest, kelleks ma täna kasvanud olen ja ma kavatsen teiega siin jutustamas käia seni kuni teie siit midagi lugeda tahate. Ma lihtsalt alati ei jõua. Varsti tulen ja näitan teile pilte meie iga-aastasest jõulupeost, aga seniks ilusat advendiaega ja musid-kallid-paid!

Kes lõppu jõudis, on tõeline sõps! 

27 Comments

Mina olen Mirjam (30), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, Kukupesa nime kandva sisustuskaupluse omanik ja suur kokandusentusiast. Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi! Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis

JUTUSTAVAD KAASA

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Ise tegid selle saia või?
    Ise tegid selle saia või?
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
    Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist
    Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist
  • BBQ side dish: Grilled mushrooms filled with ham and blue cheese
    BBQ side dish: Grilled mushrooms filled with ham and blue cheese
  • Võitlus võililledega (1:0)
    Võitlus võililledega (1:0)
  • Kroonprintsessi JUUBEL
    Kroonprintsessi JUUBEL
  • H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
    H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?

Recent Posts

  • Kroonprintsessi JUUBEL
  • Mõttesõel, mu vana sõber
  • Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Ise tegid selle saia või?
  • Remont: Ülemise korruse vannituba

Recent Comments

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Janika on Kroonprintsessi JUUBEL

Archives

  • February 2022
  • October 2021
  • April 2021
  • March 2021
  • February 2021
  • January 2021
  • December 2020
  • November 2020
  • October 2020
  • September 2020
  • May 2020
  • November 2019
  • August 2019
  • July 2019
  • May 2019
  • April 2019
  • March 2019
  • February 2019
  • January 2019
  • December 2018
  • November 2018
  • October 2018
  • September 2018
  • August 2018
  • July 2018
  • June 2018
  • May 2018
  • April 2018
  • March 2018
  • February 2018
  • January 2018
  • December 2017
  • November 2017
  • October 2017
  • September 2017
  • August 2017
  • July 2017
  • June 2017
  • May 2017
  • April 2017
  • March 2017
  • February 2017
  • January 2017
  • December 2016
  • November 2016
  • October 2016
  • September 2016
  • August 2016
  • July 2016
  • June 2016
  • May 2016
  • April 2016
  • March 2016
  • February 2016
  • January 2016
  • December 2015
  • November 2015
  • October 2015
  • September 2015
  • August 2015
  • July 2015
  • June 2015
  • May 2015
  • April 2015
  • March 2015
  • February 2015
  • January 2015
  • December 2014
  • November 2014
  • October 2014
  • September 2014
  • August 2014
  • July 2014
  • June 2014
  • May 2014
  • April 2014
  • March 2014
  • February 2014
  • January 2014
  • December 2013
  • November 2013
  • October 2013
  • September 2013
  • August 2013
  • July 2013
  • June 2013
  • May 2013
  • April 2013
  • March 2013
  • February 2013
  • January 2013
  • December 2012
  • November 2012
  • October 2012
  • September 2012
  • August 2012
  • July 2012
  • June 2012
  • May 2012
  • April 2012
  • March 2012

Categories

  • adventures
  • aiapidamine
  • art
  • arvan
  • arvustus
  • baby food
  • blog sale
  • bump
  • chit-chat
  • christmas
  • daddy's little girl
  • DIY
  • edevus
  • emadus
  • extreme home makeover
  • family
  • friends of ours
  • giveaway
  • green thumbs
  • H nipinurk
  • il faut cultiver…
  • ilusad asjad
  • issi väike kullake
  • jõulud
  • jutupostitus
  • juuksed
  • kodu
  • kodukohvik raju hunt
  • koerapreili loore
  • kogumispäevik
  • kõhuke
  • kokkuvõte: 2012
  • kokkuvõte: 30
  • kolmas rasedus
  • kreeka 2019
  • kroonprintsess
  • kroonprintsess: areng
  • kroonprintsess: kasvamine
  • kroonprintsess: pildid
  • kroonprintsess: sünd
  • kroonprintsess: tsitaadid
  • kroonprintsessi fotokast
  • küpros 2018
  • küsimused & vastused
  • küüned
  • legokool
  • literature
  • love story
  • me avame poe
  • meik & nahahooldus
  • meisterdused väikelapsele
  • minu väike ettevõte
  • mis mu taldrikul on?
  • mis seal grillil küpseb?
  • mis täna hommikusöögiks on?
  • mis täna lõunaks on?
  • mis täna magustoiduks on?
  • mis täna õhtusöögiks on?
  • mis täna…?
  • mobile blog
  • mood
  • motherhood
  • mõtisklused & arutelu
  • music
  • nädalamenüü
  • new year's eve
  • õdedevaheline armastus
  • oravdamine
  • ostlemine
  • our kitchens rule
  • outfit of the day
  • outfit of the day: baby
  • outfit of the day: toddler
  • outfit of the day: väikelaps
  • paradiisisaar
  • parfüümid
  • pere
  • pesapunumine
  • photography
  • poor man's instagram
  • printsess virsik
  • printsess virsik: areng
  • printsess virsik: kasvamine
  • printsess virsik: pildid
  • printsess virsik: sünd
  • projektid
  • raha & majandamine
  • raju hunt
  • reklaam
  • remont
  • restoraniarvustus
  • retseptid
  • rotike
  • seiklused
  • sildita
  • snapshots (pildipostitus)
  • sõbrad-seltsimehed
  • spaakülastus
  • sponsoreeritud
  • sünnipäev
  • teater
  • the cuckoo shop
  • tips & tricks
  • toddler crafts
  • toidujutte
  • toitumine
  • tunnen
  • väikevend
  • väikevend: areng
  • väikevend: kasvamine
  • väikevend: pildid
  • väikevend: sünd
  • video
  • videoblogi
  • vlog
  • vlogmas

Meta

  • Log in
  • Entries feed
  • Comments feed
  • WordPress.org
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
 

Loading Comments...