Ma ei ole suurem asi kokkuvõtja ja imetlen südamest kõiki, kes oma möödunud aastat blogis nõnda kenasti ja põhjalikult kokku võtta oskavad. No mina lihtsalt ei oska. Mulle tundub, et see aasta läks jube kiirelt mööda, oli küllalt tavaline, argine ja midagi esile tuua tundub justkui hirmus raske. Asi on vist selles, et olen temast niiviisi päris aasta lõpuks lihtsalt tüdinenud ja tunnen, et tahaks juba 2017. aastast alates tublima ja targemana edasi minna.
Näiteks tööalaselt sidusin ma ennast möödunud aastal poolspontaanselt kes-see-selle-muidu-ikka-ära-teeb-stiilis käega rehmates ametikohaga, mis tegelikult on minu jaoks absoluutselt mittemidagiandev. Nagu ka kõige muuga, mille ette võtan, pühendasin ma 100% iseendast, oma ideedest ja motivatsioonist ka sellesse projekti, kuid tagantjärele näen, et see on olnud täiesti röögatu ressursside raiskamine. Mõtlesin sellele eile öösel voodis väherdes pikalt ja tõotasin endale, et uuel aastal endale nõnda ei tee. Kui kõik muu, millele end tööalaselt pühendanud olen, on möödunud aastal täiesti meeletuid kasvuspurte ja arengulisi hüppeid teinud, on kõnealuse tööga hoopis teisiti. “Meil tehaksegi nii”, “see ei tööta”, “usu mind, me oleme seda kõike juba sada korda teinud”, “mina teen nii juba kuus aastat” jne, aga tulemus on suur ümmargune null, sest vanad ideed ei toimi absoluutselt, ent innovatsioonile ei ole ka vähimalgi määral kohta.
Algaval aastal keeldun nulltulemustele oma aega raiskamast kui saan teha midagi, mis toidab vaimu, tekitab hasarti ja annab tulemusi. Luban, et vastumeelselt sissetallatud rada mööda käimise asemel teen teoks kõik ideed, mis mulle vähegi mõistlikena tunduvad. Olen valmis tagasilöökideks ja ebaõnnestumisteks, aga proovin kõik uued asjad järgi kindla sihiga nende läbi areneda ja kasvada.
Samuti tahan uuel aastal mõistlikum olla enda tervise seisukohalt. Ehkki ööpäevas on tunde vähe, pean õppima sellega leppima ja endale vähemalt kaheksatunnist ööund võimaldama, et olla kõige teravam, produktiivsem ja jätkusuutlikum mina. Tööd on palju, aega vähe, blaa-blaa-blaa – mul on ainult üks organism, mis veel päris mitu aastakümmet elus püsima peab! Veel soovin hakata tubliks hommikueinestajaks ja oma igapäevast supilusikatäit kalamaksaõli (või vähemalt tilgakest D-vitamiini) meeles pidada. Toitumise osas ma lubadusi andma ei pea – leian, et olen juba praegu ja iga päevaga veelgi mõistlikum toituja.
Ma ei ole nüüd 100% veendunud, aga mulle tundub, et oleme 2016. aasta teises pooles hakanud toidule märkimisväärselt vähem raha kulutama. Nimelt on toidukaupade internetist tellimise võimalus meie möödunud aasta üks suurimaid ja elumuutvamaid avastusi. Kui 2015. aastal oli meie igakuine toidupoe-eelarve ca. 450€ (ja Virsik isegi ei söönud siis veel eriti!), õnnestus meil tänavune novembrikuu mööda saata KORDAGI poes käimata ja kuigi sööjaid on nüüd neli ja ehkki me toidu pealt kokku ei hoia ning toitume enam kui täisväärtuslikult (poolfabrikaate ei tarbi üldse, kapp on köögi- ja puuviljadest ning kvaliteetsest lihast lookas), tähendas see meie jaoks 350€ kulu toidu- ja majapidamiskaupadele. See tähendab ju täiesti meeletut kokkuhoidu! Niisiis soovin, et jätkaksime uuel aastal samamoodi ja õpiksime kulusid veelgi paremini kontrolli all hoidma.
2017. aasta saabumise eel luban endale, et arendan ennast järgmisel aastal. Ütlen ausalt: olen ettevõtjaks olles ja oma iseõpitud ametit pidades omandanud täiesti meeletul hulgal teadmisi ja võin end juba peaaegu enesekindlalt ja konkurentsivõimeliselt tunda – mis sellest veel puudu on, on eneseusu ja julguse taga. Seda suuremaks on aga kasvanud teadmistejanu ja tunne, et tahaks veel kõrgemale ja veel kaugemale. Niisiis tahan algaval aastal võtta vastu kõik, mida elu mulle õpetab, aga teha ka teadliku otsuse ise oma arengule kaasa aidata ja 2017. aasta lõpus raporteerida, mida ma selleks ära tegin. 🙂
Kuigi ma ei ole kunagi olnud mingi selline, kes oskaks eesmärke hinnata ega üleüldse sõnastada, tunnen ma seekord, et pean midagi ikkagi välja mõtlema. Ükspäev kliendiga vesteldes tuli jutuks, kuidas ma veel poolteist aastat tagasi veendunud olin, et mul ettevõtlusega mingisugust pistmist olla ei saa. Kui hea oleks mul praegu lugeda tookord kirja pandud idiootsusi ja meenutada kui kaugele ma sellest halast ja ebakindlusest õigupoolest jõudnud olen. Eneseareng on õigupoolest täpselt nagu laste kasvamine – kui beebipilte ei oleks, ei mäletakski, et laps kunagi nii väike olnud on. Niisiis tundub mulle kõik praegune nii tavaline ja iseenesestmõistetav, ehkki ma selliseid mõtteid mõlgutades veel vähem kui kaks aastat tagasi suurest hirmust nutma hakata võisin. Panen mõned punktid kirja hämana, millest ainult mina aru saan. Nii on mul endal julgem. 😀
2017. aasta jooksul tahan:
– Teha ära autojuhiload – mu elu kahe lapse ema ja ettevõtjana on juhtimisõiguseta nii jaburalt keeruline. Keerulisem kui juhilubade tegemisele kulunud aeg ja vaev! Ma ei tahtnud seda tegelikult lubada, sest… no kuuldud küll neid lubadusi, onju. Aga kui ma seda endalt ei nõua, on veel piinlikum. Kaua, kurat, võib?!
– Teostada ühe ammuse Kukupesaga seotud idee, mis tähendab ühe täiesti uutsorti tootesarja kujundamist ja selle üht konkreetset tüüpi edasimüüjate juurde müüki saamist. Üle kogu Eesti. See läheb kokku selle ideede teostamise (ja võimalike ebaõnnestumiste) jutuga. Ma tunnen, et ma tahaks üle kõige lihtsalt selle kogemuse võrra rikkamaks saada!
– Maksta kinni vähemalt kahe inimese tööjõukulud (palk + maksud). Mu suurim unistus on tekitada töökohti ja maksta palka. Miks mitte siis juba algava aasta eel suurelt unistada!
– See on nüüd kentsakas, aga kargas pähe ja tuleb ära teha: keldrikoristus! Algaval aastal teen korda oma s*taladu meenutava keldri, ajan sinna püsti korralikud riiulid ja teen sellest normaalse hoiupaiga, kus hoida päriselt vajalikke asju (jalust ära) ja kuhu igaks juhuks tagavarasid varuda. Kukupesa kujundas Naiskodukaitse selleaastase jõulukaardi, kus olid muuhulgas kirjas kõik olulisemad asjad, mida igaüks endale koju varuma peaks. Võtangi uuel aastal selle nimekirja ette ja korraldan selle asja ära. Ma tean, et paljud võib-olla ei võta seda kuigi tõsiselt, aga mina pean väga tõenäoliseks, et meie eluajal juhtub midagi, milleks oleks targem valmistuda.
– Kui ma möödunud aastal blogis lubadusi andsin, lubasin kala sööma õppida ja ausõna – see on mul peaaegu õnnestunud. Õlalepatsutus mulle selle eest! Algaval aastal luban, et saan üle ka teistest oma rumalatest pirtsakustest. Õpin õpitud vastumeelsusest mööda vaatama ja proovin asju, mida seni proovinud ei ole.
– Püüda lahti saada nutisõltuvusest. Püüdke teie ka.
– Osta endale ühe uue töövahendi (soovitavalt kõige kallima, millele hammas peale hakkab) ja õppida seda koos ühe mulle seni pigem tundmatu tarkvaraga kasutama.
– Käia tööga seoses vähemalt kolmel messil. Ammutada palju teadmisi edukatelt ja inspireerivatelt inimestelt enda ümber. Olla uudishimulikum ja avatum kui kunagi varem.
– Näen jätkuvalt vaeva vigade parandusega iseendas ja näen oma lähisuhete nimel vaeva. Lähen koos H’ga veel ühele suhtekoolitusele ja vajadusel paariteraapiasse. Näen vaeva harmoonia, hinge- ja kodurahu nimel. Teen blogijana kõik, et suhteprobleemide tabule vastu seista ja näidata, et raskused on tavalised, ent ületatavad ning et omavahelist suhtlemist on võimalik õppida.
– Loobuda asjadest, mis röövisid mult möödunud aastal mõttetult aega ja võtta uuesti üles see hingele oluline, mis valede otsuste süül ajanappusest tegemata pidi jääma – kitarrimäng.
– Saada valmis meie uus ja mõnus, minimalistlik, üleliigsetest asjadest ja mööbliesemetest võimalikult tühi kodu. Mul on praegu kodus nii-nii halb ja see on minu jaoks nii kohutavalt raske, sest vajan oma kindlust. See rumal remont on igavikuni veninud ja ma soovin südamest, et uus aasta algab suuremat sorti lõhkumisega meie praeguse planeeringuga kodus.
– Õppida eesmärke seadma ja sõnastama. Mul on siin mõned elu unistused veel, millega ma algust teha tahaks (kuskilt peab ju ometigi alustama), aga ma lihtsalt ei oska. Äkki uuel aastal juba oskan?
2016. aasta oli ilus aasta. Kohtumiste aasta, elumuutuste aasta ja kahtlemata ka suurte saavutuste aasta. Kontor, e-pood, Liivimaa vingeim edasimüüja (ehkki ma ju tegelikult Kukupesa kaupa kuskile müügile anda üleüldse ei tahtnudki – see tuli minu ellu täiesti iseenesest!), maailma kõige imelisem inimene ja lapsehoidja meie laste elus (saab kindlalt auhinna Tänutunne 2016), Emmede Klubi meeletu kasv ja areng meie toimetuse käe all, tohutu hulk uusi tööalaseid teadmisi ja kogemusi… nuriseda oleks patt. Siiski tunnen, et puhas leht ja uus algus on just see, mida ma praegusel hetkel elult tahan ja vajan. 🙂
Niisiis, mu armsad sõbrad-seltsimehed-blogilugejad: head uut aastat! Ma loodan, et kohtume uuel aastal palju tihedamini (nagu näete, ei ole blogimist lubaduste hulgas – ma ei pea seda endale lubama, sest igatsen siia niigi iga päev ja annan endast alati parima, et kirjutamiseks hetk leida) ja et teie elu viib teid algaval aastal täpselt sinna, kuhu jõuda ihkate. Saluut!
Selle postituse pildid on tänasest pärastlõunast kui käisime kogu kambaga sel aastal esimest korda Raekoja platsi jõuluturul, ostsime sealt traditsioonilised piparkoogid (Kroonprintsess valis lumehelbe, Virsik roosa glasuuriga kuuseehte kujulise piparkoogi) ja käisime siis Maiasmokas lõunal. Kroonprintsess keeldus fotodele jäämast, sestap tema sel korral piltidel eriti ei figureeri. 🙂
