Raske on praegu.
Nagu mitte olen-nii-õnnetu või langen-masenduse-musta-mülkasse kind of raske, aga lihtsalt hästi pagana raske. Ma vist peaks nüüd ära rääkima, mis siin toimub, jah?
Vaadake, see remont, eks. Me ei teinud seda. Me kõigepealt ei saanud, nagu te teate, selleks sobilikke mehi ja kui mehed lõpuks lahinguvalmis olid, ei saanud me alguses laenu ja kui me siis lõpuks saime, selgus, et me oleme hakanud oma remondiotsuses sügavalt kahtlema. Ja siis sündis Plaan. Sellest hetkest kui nimetatud Plaan sündis, on kõik olnud inimvõimete piirini pingeline ja ärev ja tüütu. Ja põnev ja elevusttekitav ja äge. Ja tüütu. Ja raske.
Ja äge.
Ühesõnaga: me ostame. Me avastasime, et ka juhul kui siin paarkümmend tuhat eurot maksva remondi teeme, saab Kroonprintsess vähem kui kahe aasta pärast seitse ja läheb kooli. Koolilaps aga vajab oma ruumi, oma privaatset tsooni, oma kirjutuslauda ja kohta, kus omaette oma üht kuni mitut koolilapseks olemisega kaasnevat kohustust kanda. Me ei mahu siia kolmetoalisse lihtsalt varsti enam piisavalt mugavalt ära. Sestpeale on kõik käinud peadpööritavalt kiiresti – päev pärast Plaani sündi olid meil meile sobilikud pinnad juba välja vaadatud, st. kõik kinnisvaraportaalid läbi töötatud ja otsus langetatud. Kaks päeva hiljem läksime kortereid vaatama ja leidsime seeläbi juhuslikult veel ühe tüki kinnisvara, mille soetamise võimalikkusest me kumbki seni isegi unistada polnud julgenud. Virsik jooksis kohapeal mööda tube ringi ja kilkas “ägeeee!” ja mina olin kohe müüdud. Sellest, et mina müüdud olin, oli muidugi vähe tolku – raha meil ju ei ole. Siis läks muidugi jälle suuremaks pankade uste kraapimiseks – otsustasime, et proovime esialgu kõrgemalt lennata ja kui hoogu väheks jääb, prantsatame oma esialgselt välja valitud korterisse ja oleme seal ka rohkem rahul kui praegu. Aga kes meile nii palju laenu annab, kui alguses isegi remondiraha hästi anda ei tahetud? Üsna pea saabusid vastused meie laenutaotlustele.
Positiivsed.
Üllataval kombel ei kahanenud ärevus selle arengu võrra karvavõrdki, sest kuni omafinantseeringu realiseerumiseni ei ole ju niikuinii võimalik lepingule alla kirjutada. Samuti ei ole mingisugust garantiid, et keegi meie potentsiaalset kodu hommepäev ära ei osta. Ja te ei tea, kuidas ma kardan pettuda. Ma olen kooohutavalt halb pettuja ja ka väiksema pettumuse korral variseb mul kõik kokku. Ja me ei räägi siin ju mingisugustest pettumusebeebidest, vaid hardcore Gabriel-mis-meist-saab-jamast kui kõik ei lähe nii nagu loodetud.
Ühesõnaga hakkasime me siis asju pakkima ja neid osta.ee’sse müüki lükkama, et võimalikult ruttu võimalikult hästi valmistunud olla. Kraamisime ja tühjendasime toad üleliigsest, kutsusime külla maakleri ja nüüd on pildid tehtud ja müügikuulutus loodetavasti lähipäevil avalikustamiseks valmis. Ja ma pole veel jõudnud mõtlemagi hakata, mis meiega praegu toimub. Kõik on hirmus, emotsionaalne, ärevusttekitav, kõhe ja nii idülliline ühteaegu. Ühe korra jõudis mulle kohale, et kolimegi vist päriselt ära ja nutt tikkus vägisi silma. Siin on ju nii hea – kuidas ma siit kolin? Kuidas ma ei pane Virsikut igal pärastlõunal akna alla magama, kus tore naabritädi teda igaks juhuks kullipilgul jälgib? Kuidas me ei käi iga päev maja kõrval Kreegi metsas oravaid otsimas? Suviti sealtsamast algavas võlumetsas ja sealsetel rabaradadel seiklemas? Kuidas maailma parima puu- ja köögiviljavalikuga Maxima ei ole varsti enam mu suurepärane kodupood? Kuidas me jätame oma lemmiknaabrid niiviisi maha ja kolime minema? Kuidas ma jätan maha oma ilusa täispuidust tammeparketi (mis siis, et see on umbes ainus ideaalne asi meie remontivajavas kodus :D) ja kolin laminaatparketiga koju? Aaaahhhh…
Aga see, mis meid ees oodata võib kui meie kõrge lend soovitud sihtkohas lõppeb… see on ka päris pagana tore. Ja uskumatu.
P.S. See kõik + sünnipäevakuu hullus on süüdi selles, et loosimise tulemuste välja kuulutamisega lootusetult hiljaks jäin. Lubage mul edastada alandlikud vabandused koos Kukupesa e-poe sooduskoodiga KÄOPESA, mis tagab teile veebruarikuu esimesel nädalal kõik ostud postikuluvabalt. Sest teie kõigi kommentaarid olid nii kohutavalt armsad ja neid oli nii palju ja kordki elus ma saan teha nii, et kõik võidavad natuke midagi. Kohe-kohe on oodata ka Kukupesa selleaastast sõbrapäeva-tootevalikut.
Loosimise võitis aga Maarja-Liisa kommentaar. Palju õnne Sulle! Kirjuta mulle, et saaksime kokku leppida, kuidas auhinna kätte saad. 🙂
*”Oh sa juss” on minu pisiõe (not so pisi anymore, olgem ausad) uus väljend, mis mulle täiesti pööraselt meeldima on hakanud. Võtsin kohe üle!