Miiu blogi

Archives for January 2017

Oh sa juss…*

~ chit-chat, pesapunumine

Raske on praegu.

Nagu mitte olen-nii-õnnetu või langen-masenduse-musta-mülkasse kind of raske, aga lihtsalt hästi pagana raske. Ma vist peaks nüüd ära rääkima, mis siin toimub, jah?

Vaadake, see remont, eks. Me ei teinud seda. Me kõigepealt ei saanud, nagu te teate, selleks sobilikke mehi ja kui mehed lõpuks lahinguvalmis olid, ei saanud me alguses laenu ja kui me siis lõpuks saime, selgus, et me oleme hakanud oma remondiotsuses sügavalt kahtlema. Ja siis sündis Plaan. Sellest hetkest kui nimetatud Plaan sündis, on kõik olnud inimvõimete piirini pingeline ja ärev ja tüütu. Ja põnev ja elevusttekitav ja äge. Ja tüütu. Ja raske.

Ja äge.

Ühesõnaga: me ostame. Me avastasime, et ka juhul kui siin paarkümmend tuhat eurot maksva remondi teeme, saab Kroonprintsess vähem kui kahe aasta pärast seitse ja läheb kooli. Koolilaps aga vajab oma ruumi, oma privaatset tsooni, oma kirjutuslauda ja kohta, kus omaette oma üht kuni mitut koolilapseks olemisega kaasnevat kohustust kanda. Me ei mahu siia kolmetoalisse lihtsalt varsti enam piisavalt mugavalt ära. Sestpeale on kõik käinud peadpööritavalt kiiresti – päev pärast Plaani sündi olid meil meile sobilikud pinnad juba välja vaadatud, st. kõik kinnisvaraportaalid läbi töötatud ja otsus langetatud. Kaks päeva hiljem läksime kortereid vaatama ja leidsime seeläbi juhuslikult veel ühe tüki kinnisvara, mille soetamise võimalikkusest me kumbki seni isegi unistada polnud julgenud. Virsik jooksis kohapeal mööda tube ringi ja kilkas “ägeeee!” ja mina olin kohe müüdud. Sellest, et mina müüdud olin, oli muidugi vähe tolku – raha meil ju ei ole. Siis läks muidugi jälle suuremaks pankade uste kraapimiseks – otsustasime, et proovime esialgu kõrgemalt lennata ja kui hoogu väheks jääb, prantsatame oma esialgselt välja valitud korterisse ja oleme seal ka rohkem rahul kui praegu. Aga kes meile nii palju laenu annab, kui alguses isegi remondiraha hästi anda ei tahetud? Üsna pea saabusid vastused meie laenutaotlustele.

Positiivsed.

Üllataval kombel ei kahanenud ärevus selle arengu võrra karvavõrdki, sest kuni omafinantseeringu realiseerumiseni ei ole ju niikuinii võimalik lepingule alla kirjutada. Samuti ei ole mingisugust garantiid, et keegi meie potentsiaalset kodu hommepäev ära ei osta. Ja te ei tea, kuidas ma kardan pettuda. Ma olen kooohutavalt halb pettuja ja ka väiksema pettumuse korral variseb mul kõik kokku. Ja me ei räägi siin ju mingisugustest pettumusebeebidest, vaid hardcore Gabriel-mis-meist-saab-jamast kui kõik ei lähe nii nagu loodetud.

Ühesõnaga hakkasime me siis asju pakkima ja neid osta.ee’sse müüki lükkama, et võimalikult ruttu võimalikult hästi valmistunud olla. Kraamisime ja tühjendasime toad üleliigsest, kutsusime külla maakleri ja nüüd on pildid tehtud ja müügikuulutus loodetavasti lähipäevil avalikustamiseks valmis. Ja ma pole veel jõudnud mõtlemagi hakata, mis meiega praegu toimub. Kõik on hirmus, emotsionaalne, ärevusttekitav, kõhe ja nii idülliline ühteaegu. Ühe korra jõudis mulle kohale, et kolimegi vist päriselt ära ja nutt tikkus vägisi silma. Siin on ju nii hea – kuidas ma siit kolin? Kuidas ma ei pane Virsikut igal pärastlõunal akna alla magama, kus tore naabritädi teda igaks juhuks kullipilgul jälgib? Kuidas me ei käi iga päev maja kõrval Kreegi metsas oravaid otsimas? Suviti sealtsamast algavas võlumetsas ja sealsetel rabaradadel seiklemas? Kuidas maailma parima puu- ja köögiviljavalikuga Maxima ei ole varsti enam  mu suurepärane kodupood? Kuidas me jätame oma lemmiknaabrid niiviisi maha ja kolime minema? Kuidas ma jätan maha oma ilusa täispuidust tammeparketi (mis siis, et see on umbes ainus ideaalne asi meie remontivajavas kodus :D) ja kolin laminaatparketiga koju? Aaaahhhh…

Aga see, mis meid ees oodata võib kui meie kõrge lend soovitud sihtkohas lõppeb… see on ka päris pagana tore. Ja uskumatu.

P.S. See kõik + sünnipäevakuu hullus on süüdi selles, et loosimise tulemuste välja kuulutamisega lootusetult hiljaks jäin. Lubage mul edastada alandlikud vabandused koos Kukupesa e-poe sooduskoodiga KÄOPESA, mis tagab teile veebruarikuu esimesel nädalal kõik ostud postikuluvabalt. Sest teie kõigi kommentaarid olid nii kohutavalt armsad ja neid oli nii palju ja kordki elus ma saan teha nii, et kõik võidavad natuke midagi. Kohe-kohe on oodata ka Kukupesa selleaastast sõbrapäeva-tootevalikut.

Loosimise võitis aga Maarja-Liisa kommentaar. Palju õnne Sulle! Kirjuta mulle, et saaksime kokku leppida, kuidas auhinna kätte saad. 🙂

*”Oh sa juss” on minu pisiõe (not so pisi anymore, olgem ausad) uus väljend, mis mulle täiesti pööraselt meeldima on hakanud. Võtsin kohe üle!

Pildid: Üks lumine pärastlõuna, üks Virsik ja üks kelgunõlv

~ printsess virsik: pildid, snapshots (pildipostitus)

Need pildid on tehtud mõned nädalad tagasi kui Virsikuga ühel reedesel pärastlõunal kahekesi kodus olime ja end kelgumäel lõbustamas käisime. Kuna fotodel ja eriti pildipostitustel (eriti neil, kus lapsed nõnda tillukesed on) on kombeks ajas muudkui väärtuslikumaks ja väärtuslikumaks muutuda, panen need argised, aga imearmsad pildid siia üles. Siis mineviku-mina rõõmustab ja rõõmustab Virsik ise ka kui ta neid pilte kolme aasta pärast näeb. Nagu Kroonprintsesski, kui täna vahetevahel koos blogiarhiivi ette võtame, postitused järjest läbi vaatame, toredaid hetki meenutame ja koos ta nunnuduse üle ahhetades käsi kokku lööme. 🙂



Üks muudkui naeris ja juubeldas kui ma talle mööda Kreegi metsa lumist rada joostes sõitu tegin. Püüdis keelega lumehelbeid, võttis maast lund ja maitses, kukkus mõned korrad ümber (sest suurel kelgul pole seljatuge, panime talle lõpuks rullikeeratud teki selja taha), aga oli ikka ühtviisi rõõmus. Ime kah, muidugi, kelgutamine on pariiim!





Kui me kümme korda kelguga nõlvakesest alla sõitnud ja tagasi üles jooksnud olime (tema enamuse ajast mu süles, muidugi, sest kes see ikka väga omaenda õblukesi jalgu väsitama hakkab, kui teenindav personal käepärast on), väänasin ta vankrisse pikali ja ehkki ta minu otsusest kelgutamine pooleli jätta eriti vaimustuses ei olnud (no üldse ei olnud), magas ta umbes 30 sekundit pärast vankrisse sattumist ühe õndsa väikese kelgutaja und. <3

Öötööst, külmutatud lõunasöökidest ja lemmikmuusikast

~ jutupostitus, minu väike ettevõte

Täna on tavalisest pisut hilisem tööpäev ja kuna ma tegin pausi ja söön siin parasjagu õhtust, mõtlesin, et panen siia ka paar rida kirja. Tavaliselt võtab H mu teel töölt koju peale, aga täna jäin kontorisse kauemaks . Mul on praegu nimelt hea hoog sees ja tegemist jube palju, samuti jõudsin täna kontorisse alles kell kolm, mistõttu paneb H preilid täna ise ööunne. Tänased pakid on posti viidud ja meilid vastatud, toimetasin siin natukene uue pisut teistlaadi tootevaliku kallal (otsustasime, et hädasti on vaja teha üks romantilisemat laadi shabby chic stiilis kollektsioon (LINK) neile, kellele karge minimalism ja monokroom mokkamööda pole) ja hakkan kohe paari eritellimusel kujunduse kallal nokitsema.

Röögatult kehv telefonipilt ühest röögatult ilusast vesivärvilisest jalgrattast. Samasuguse ja teisi samas stiilis postreid saab endale soetada SIIT. Olin siin ükspäev üsna-väga nutune ja Andra tuli demonstratiivselt salvrätikarbiga. Vaat, kus nüüd kulus marjaks ära!

Mul tuleb suure näljaga Selkus lõunasööki otsimas käies alati ränk ahastus peale. Seal ei ole MITTE midagi kiiret, mis oleks vähimalgi määral söödav! Tõsiselt, ma teeks enne koledat koiotti kui sööks Selveri Köögi valmistoitu, mulle tundub – ka suure näljaga hakkab mul selle mälumisest mõeldes kõhus keerama. Ja ma ausalt ei tea, mida ma teeks, kui mu lemmiksöök maailmas ei oleks salat (ehkki ma ka nagu vahepeal midagi muud süüa tahaks…) – ilmselt sööks ainult saiakesi ja muudkui paisuks ja paisuks ja paisuks… Igatahes tegin eile Kadaka Selverile viis tiiru peale enne kui lõpuks ikkagi närviliselt köögiviljaosakonda tammusin ja endale salatimaterjali kokku kahmasin. Meie koduselkus on näiteks külmaletis ühed Rootsi turule toodetud (vist Felix Italia) külmutatud pastad, mis on jumala okei koostisega ja maitselt poolfabrikaadi kohta täiesti üllatavalt head. Kontori lähedal asuvas poes aga midagi seesugust üldse ei ole. Mõne sellise võiks paar korda nädalas sügavkülmast mikrosse pista küll, aga ma ei tea, kuidas need inimesed elavad, kes Rakvere pihvidest ja Selveri grillkanast toi-tu-vad-ki. Võek. Kas keegi teist ei võiks palun välja mõelda ja turule tuua korralike külmutatud lõunasöökide (näiteks lihavabade) tootesarja? Ma oleks niiii õnnelik ja pakun vastutasuks intsiatiivi eest oma blogis surmani tasuta reklaami. 🙂

Minu lemmikabimehed nälja- või saiasurma vältimiseks! Ostan alati Selkust soodukaga (kord nädalas on paar erinevat Frooshi 1,99€) korraliku varu, sest ma olen hästi kehv sööja ja vahel tuleb mul söömine meelde alles siis kui on hilja ja pea juba tuikab ning halb on olla. See ingveri-porgandi smuuti “Caution: ginger bites back” teeb muuseas täpselt seda, mida nimi lubab. Hakkasin sügisel korra täitsa tõbiseks jääma, aga kütsin endale paar päeva järjest tööstusmeetodil ingverismuutisid sisse ja haigus tõmbas kõrvad alandlikult lonti ja tegi minekut.



Väikeettevõtja suurim rõõm – kahjum! Eile oli meil siin väike near death experience kui meie siiiipa kehvasti riiulile laotud suured pildiraamid kolinal-klirinal põrandale sadasid. Jäin sellest intsidendist hoobilt mingi kuus ja pool aastat vanemaks. Aga noh, suva – hea meel, et ise alla ei jäänud ja hing sees. 😀

Lõpetuseks minu kõige-kõige lemmikum plaat maailma ajaloos. Minu keskendumismuusika, hea tuju muusika, taustamuusika, tantsumuusika number üks – Marju Kuudi ja Uno Loopi Bossa Nova album aastast 1971. Maailma kõige mõnusamad lood meie oma emakeeles ja kõige vaimustavama duo esituses. Mmmmõnus!

Õnn on see kui…

~ jutupostitus

… sul on nii ilus uus blogi. :)))

… lund tuiskab nõnda, et aknast välja vaadates on silmadel valus, sest kõik ümbritsev on suurest tuisust lumivalge. *

… sulle tuleb öösel meelde, et sa pole lastele järgmiseks päevaks lõunasööki ja endale ning peikale lunchboxe ette valmistanud, aga otsustad vaatamata hilisele kellaajale selle suhtes ikkagi midagi ette võtta ja paned (nii kiiresti kui sa vähegi köögis liigutada suudad e. umbes kümne minutiga) hakkama suure pajatäie chili con carnet. Ja tänad lõuna ajal kontoris sooja tervislikku toitu süües õnne, et sa vahel nii nutikas ja hakkaja tüdruk oled.

… käid lastega arsti juures ja nende kõrvad ei ole enam punased ega kopsud köhased.

… su lapsed on nii kihvtid pullivennad, et ajavad oma huumoriga lisaks oma vanematele itsitama ka kõik teised enda ümber. Virsik näiteks tegi täna perearstikeskuse registratuuris oma eesnime perekonnanimega koos kuuldes suured üllatunud silmad, muigas ja manas esile oma kõige hirmsama (loe: mitte kuigi hirmsa) kollihääle ning kukkus õde hirmutama: “huuuuuuuuuuuuuunt!”

… sa jõuad mitu päeva järjest koju nii, et lõuna ajal pesema pandud pesu on juba kuivama riputatud. Sest sul on maailma parim hoidjapreili, kes on nii hooliv ja abivalmis, et aitab sind ka nende ülesannetega, mis pole ilmtingimata tema töö.

… su lastel on maailma parim hoidjapreili, kellele nad saavad alati loota ning nõjatuda ja kes omakorda laste usaldust eluliselt oluliseks peab.

… jõuluvana toob sulle ja sinu peikale kahepäevase spaapaketi ja on juhtumisi sinu Maailma Parima Ämmaga kokku leppinud, et viimane hoiab sel ajal lapsi. Ühtlasi on see ka esimene kord viie aasta jooksul kui te kaks ööpäeva segamatult kahekesi saate olla.

… sulle meenub, et Rakvere Aqva spaast sisuliselt kiviviske kaugusel on tuhamäed, kus sa kaks suve tagasi juhtumisi suusakeskust silmasid. Niisiis ei saa sa te koos mitte üksnes hotellitada-restoranitada-spaatada, vaid ka kahekesi pikaajalist lumelauaigatsust leevendada.

Ükskord ennemuistsel a’al peikaga Lapimaal (tunnustatud poetess strikes again)

… su ema tuleb sulle Rootsist sinu sünnipäevaks (ja seega ka laste omadeks) külla.

…  sa ei saanud maailma parimaid ja praktilisemaid kinke mitte ainult jõuluvanalt, vaid tead säärast sünnipäevaks oodata ka emmelt, kes täitis sinu sünnipäevasoovi kuuldes hetkekski kõhklemata ühe su pikaajalise unistuse.

… sa ei sobi esialgu panga silmis laenu kaastaotlejaks, sest ei oma püsivat igakuist sissetulekut (lähed seega arvesse kui oma elukaaslase ülalpeetav), aga saad hiljem teada, et panga meelest on sinu ettevõte küll väike, aga tubli, ja sind võetakse siiski kaastaotlejana arvesse.

… saad arstilt teada, et su kaheaastane 74/80 suurust kandev tütar on küll oma vanuse kohta selgelt liiga väike, aga kasvab jätkuvalt ühtlaselt omas tempos. Ja ehkki sa ikkagi muretsed all day every day, et tal on midagi väga viga, oled sa saanud kinnitust, et tema südamel pole midagi viga, tal ei ole tsöliaakiat ja ta pikkus on kaaluga proportsioonis. Niisiis on õnn see kui sinu ratsionaalsel ajul on piisavalt faktilist alust emasüdame paanika leevendamiseks.

…  mõtled aknast välja vaadates kõigile neile asjadele, mille pärast sa nii väga rõõmustad, heldid pisarateni ja mõistad, kuidas sul on vedanud,et sa ei näe selsamal silmeesisel tänaval mitte ühtainsamatki tanki.

* Kirjutasin selle postituse nädal-kaks tagasi (ilmselgelt ei tuiska täna enam kuskil mitte midagi muud kui võib-olla hästi halva õnne korral autorataste alt pritsivat halli soppa vms) sellisest eriti suurest ja hingematvast argielu-õnnetundest ajendatuna, aga unustasin (küllalt kummaline kord kvartalis postitava blogija kohta…) selle avaldada. Sisuliselt kohe pärast postituse kirjutamist hakkas meie elus juhtuma igasuguseid kummalisi asju – ühest negatiivsest nutan-silmad-peast-elu-on-läbi-uudisest sai silmiavav tõdemus, mis omakorda viis seni täiesti ulmelisena tundunud unistuse muutumiseni plaaniks. Ja nüüd me siin siis… peame plaani ja minu vaene niigi ärev hing väriseb sees nagu haavaleheke. Eriti rõve on kui millegi nii suure ja imelise ja uskumatu õnnestumine ei ole absoluutselt sinu kätes ja sa pead lihtsalt julgema loota, et kõik ei lähe absoluutselt pekki. Ja looomulikult on asi raha taga nagu asjad maailmas ikka olema kipuvad.

Kuna plaan korteri remondi eel tühjaks kolimise käigus vanu asju maha müüa on niigi pikalt päevakorras olnud ja et nüüd lisandus veel nüanss nimega “kraabi maailmast kokku kõikvõimalik raha”, hakkasime H’ga eile aktiivselt tegelema üleliigsete asjade üles pildistamise ja nende müüki panemisega. *pühib otsa eest higimulli* Muidugi on see täiesti ebanormaalselt aeganõudev töö, aga samas tekitab ka hasarti, sest nii põnev on näha, kas ja kui palju meil õnnestub igaks juhuks raha koguda. Lisan sinna küll jõudumööda asju juurde, kuid meie hetkel avalikke Osta.ee oksjoneid võib soovija juba praegu näha SIIT. Mõtlesin, et viin laste ja omaenda riided kuskile kirbukale, sest nende internetis müümine tundub mõttetu. Mis te arvate? Kirbukale või Osta.ee’sse?

#OKR uus hooaeg!

~ our kitchens rule

Meie mitu head aastat tagasi alguse saanud Our Kitchens Rule jätkub ka 2017. aastal ja mul selle üle südamest hea meel. Oleme sellel teekonnal nii palju kogenud, õppinud ja nii meeletult häid roogasid nautinud, et patt oleks see ettevõtmine katki jätta. Lisaks on vahva näha, et meie üritus nii paljudele silma jäänud* ja nii mitmeid teisi sõpruskondi inspireerinud on – aeg-ajalt on Instagramis näha nii meie tehtust inspireeritud lauakatteid, menüüsid ja ideid väljakutseteks. Mul on hea meel, et inimesed võtavad millestki nii vingest šnitti, näevad oma sõprade nimel vaeva ja kogevad koos midagi tõsiselt erilist.


Legend e. potentsiaalne Our Kitchens Rule joomismäng – joo ära pudel veini iga korra kohta kui keegi Barbara tehtud imekaraskit mainib.

Meie uus hooaeg jätkub koguni kolme uue osalisega – Tuuli ja Rasmuse pere asemel võtavad koha sisse üliägedad Johanna ja Vahur (koos oma kahe imearmsa põnniga) ning Henri asemel astub Barbara kõrval köögis üles tema lapsepõlvesõber Triin. Ja seda kõike väga lihtsal, sugugi-mitte-dramaatilisel põhjusel – seesugune ettevõtmine on väga õhinapõhine ja nõuab ikkagi teatud määral pühendumust, mida pärast pikka hooaega töö- ja pereelu kõrvalt raske leida olla võib ja nii tundsid üritusega praeguseks lõpparve teinud sõbrad, et astuvad kõrvale ja teevad ruumi uutele osalejatele. Oleme juba uue koosseisuga korra J & H imearmsas kodus ühel argiõhtul ühiselt aega veetmas käinud ja ma kohe tunnen, et algavast saab üks ilgelt mõnus hooaeg ilgelt mõnusate inimestega.


Throwback T & R imelisse kohvikusse Taim

Põhjus, miks ma seda kõike praegu kirjutan, on väga lihtne – uus algus leiab aset juba sel laupäeval, 14. jaanuaril ja seda (nagu uued raundid tavaliselt ikka) meie juures. Meie esimesel ringil uue koosseisuga otsustasime minna tagasi sinna, kust kõik alguse sai, ehk serveerime teineteisele kolmekäigulised õhtusöögid ilma igasuguste piirangute või väljakutseteta. Igaüks paneb lauale oma parimad palad ja teeb seda võimalusel nõnda, et köögis higistamist oleks vähem ja aega teineteist õhtusöögilaua taga veelgi paremini tundma õppida seda rohkem.


Mälestus meie suverestoranist Piazza del Terrazza – kohalik fish and chips

Menüü on meil paigas ja meie seekordse õhtusöögi teemaks saab olema asian fusion. Menüü juhatame sisse kerge taipärase einega, pearoaga liigume Indiasse ja magustoiduks mõtlen valmistada midagi, millesarnane dessert meil juba laual olnud on, aga püüan sellele lisada aasiapäraseid nüansse. Kõik road on superlihtsad ja kiiresti valmivad,  on meie pere suured-suured lemmikud ja  täpselt sellised, et mul hakkavad neile mõeldes süljenäärmed täistuuridel tööle. Natukene pelgan eelroa pärast, sest emand Barbara käib Tais umbes sama tihti nagu meie Rootsis (no ikka väga tihti) ja ma tunnen eelroa Barbarale serveerimise eel leebelt öeldes hirmu ja aukartust. 😀

Lauakatte ja muu osas pole ma veel plaane tegema hakanudki, aga küllap sinna lauale midagi ikkagi saab. Alati on saanud. 🙂


Mälestus B & H suverestoranist, kus sõin oma senise elu kõige paremat salatit ja tegin koos Marisega maailma kõige ilusamsa kohas lolli jutu saatel mõnusaid džinnikokteile

Olen uudishimulik ja tahan teada: kui teie peaksite kolmekäigulisel õhtusöögil (ei pea olema pidulik, võib olla lihtne ja kodune) serveerima oma parimad palad, millised teie menüüd välja näeksid?

* Sain mõni aeg tagasi kirja TV3 Seitsmeste Uudiste toimetajalt, kes soovis meie üritusest kaameratega osa võtta ja sellest uudistesse loo teha. Ehkki säärane tähelepanu on kahtlemata meelitav, otsustasime ühiselt, et kuna TV3 kokandusalaste saadete (esimestena kargavad pähe ekstreemselt räme “Õhtusöök viiele” ja enam kui masendav ja häbiväärne “Eesti parim pagar”) track record ei ole just hiilgav, on oht, et valmiv saatelõik ei kajasta meie ägedat ja armsat üritust selle vääriliselt. Milleks meile siis see kõik, onju?

Giveaway: Sephora, & Other Stories, Kukupesa jm.

~ giveaway

Mul on see kingiloos teile juba mõnda aega plaanis olnud, aga ma liiihtsalt ei ole seni selleni jõudnud. Nüüd võtsin vastu otsuse, et ei hakka seda enam edasi lükkama, et kaameraga korralikke pilte teha, haarasin oma nutifoni pihku ja teen selle asja nüüd heaga ära. Põhjus, miks ma need tooted ühele teist kinkida tahan, on lihtne – need on lihtsalt mu lemmikud. Pildilolevad Sephora huuli suurendava efektiga (ilma selle vastiku kipitava tundeta) klassikaline erkpunane ja nude huuleläige on põhilised huuletooted, mida kasutan – toonid on hääästi ilusad, maitse on hea (hehe) ja tundub, et täidavad lubadust ka.

Mu armastust & Other Stories toodete vastu te juba teate – lisaks imeilusatele pakenditele ja toonidele on need ka suurepäraselt pigmenteeritud. Samuti on need loosipakis olevad Sebastiani tooted alati minu pidulokkides ja kaelakee… no on ju ilus? Samuti lisasin triibulisse kotikesse ühe Kukupesa kinkekaardi. Kukupesa tootevalikuga saad tutvuda siin (LINK). Minu enda kõige suuremad lemmikud on erinevate linnade 50 x 70 cm suuruses kaardid (väiksemad muidugi ka, aga mulle nii meeldivad just need hästi suured).  Näiteks see New Yorki oma (LINK). 🙂

KINGIKOTIS ON NIISIIS:

  • & Other Stories matt huulepulk toonis “Brim Coral”
  • & Other Stories küünelakid toonides “Pointelle flesh”, “Burnet Brown” ja “Delaine Orange”
  • Sephora Volume Booster Gloss Serum huuli suurendava efektiga (ilma kipituseta!) huuleläiked  toonides #02 ja #10
  • Kaunis kivikese ja kuldsete detailidega choker-tüüpi kaelakee firmalt Glitter
  • Sebastian Microweb Fiber Elastic Texturizer ja Re-Shaper reisisuuruses juukselakk
  • Kukupesa e-poe kuldselt blingiv 20€ kinkekaart (LINK)

Mida paki võitmiseks tegema pead?

Vali Kukupesa e-poest (LINK) välja toode või paar, mille kinkekaardi võidu puhul endale soetaksid ja jäta toote link kommentaarina selle postituse alla. Lisaks palun Sul kommentaaris oma valikut põhjendada – miks just see toode, kuhu selle kodus paigutaksid või kellele kingiksid. 🙂

Võitja valin välja 20.01.2016

Head loosiõnne! 

Tapab ta jee

~ jutupostitus, snapshots (pildipostitus)

Ma ei tea, kes see vend oli, kes ütles, et rutiin tapab. Issand, kuidas ma armastan rutiini!

Nädalavahetused, puhkusepäevad, seiklused – kõik nad on hääästi toredad, aga vähemalt sama tore on pühapäevaõhtune tõdemus: jess, homme hakkab jälle nädal otsast pihta! No ja ma siis mõtlesin, et ma näitan teile, missugune on üks täiesti harilik argipäev selles va Käopesas.

Hommikud algavad mul umbes üheksa ja kümne vahel selle trollipoja kõrval (kelle napilt ninani ulatuva tuka ma nüüdseks pisut lühemaks lõikasin, vaesekese oht piiratud vaatevälja süül peaga vastu seina joosta oli juba märkimisväärne) ärgates, kes enamasti paneb mulle käed kaela ümber, nossutab oma padjanäo mulle kaela vahele ja ütleb oma kõige kaval-mesisema võimaliku häälega “emmmmeeeee…”. Et mina temast tunduvalt hiljem magama lähen ja hommikul luuke lahti kangutades oluliselt unisem olen, jõuab ta mu kallal pikalt saagida enne kui ma lõpuks kargu alla ajan, sest lapsel on suur janu või nälg või kutsub ta mind lihtsalt nii nõudlikult “tuppa!”, et mul mitte midagi muud üle ei jää kui voodist välja komberdada.

Virsik on väga suur pudrulemb ja samuti on ta hommikuti ääretult näljane. Kui (piisavalt jahtunud) pudrukauss (piisavalt kiiresti) tema nina ette ei jõua, võib tal sellest tõeline kassiahastus peale tulla. Niisiis pole ma enamasti veel silmigi lahti teinud kui mul sissekulunud pudrukeeduliigutused juba minutiga tehtud on. If I know what’s good for me…

Mina, muide, söön kaerahelbeputru ainult soolasena või ja hapukoorega. Kes on harjunud pudrusöömist marjade või moosiga harrastama, peab soolase pudru söömist kindlasti hästi kentsakaks kombeks, aga ma garanteerin, et soolaga maitsestatud puder hapukoore ning võiga on tõsiselt-tõsiselt hea ja hõrk maitsekombo. Virsik sööb ka moosiga putru hea isuga, kuid eelistab magusale pudrule kindlasti haljast ja eriti seda hapukooreversiooni. Kroonprintsessiga täpselt samuti – kui muidu läheb puder alla pigem pika hambaga, siis hapukoorega hommikueine tõmmatakse sisse nii kiiresti, et ma ei jõua märgatagi – veel vähem “söö nüüd oma putru, palun” kiunuda. 😀

Pärast hommikusööki on meil aega natuke raamatuid vaadata ja mängu teha. Virsik, muuseas, on maailma kõige positiivsem ja lahedam inimene. Tema jaoks on koguaeg kõik “lõbus”, “nallakas” või “aa! tole!”. Ta muudkui naerab, kavaldab, teeb pulli ja maskeerub salli või kleidisaba abil kummituseks ja hirmutab kõiki, ise samal ajal naerda kõkutades. No lihtsalt nii tore on temaga. Kella 11 ajal tuleb meie hoidjpreili “Aa-ete”, kes käib kõigepealt meie pere vanima ja karvaseima tütrega jalutuskäigul seni, kuni mina end kontorisse minekuks riidesse panen. Seejärel lehvitavad nad Virsikuga mulle aknast hüvastijätuks (kui mul veab, saadavad õhumusisid ka) ja minul on aeg teele asuda.

Tööle jõudmine võtab mul bussiga ca pool tundi (millest sõiduaega umbes 18 minutit) ja Uberiga umbes kümme minutit. Ehkki ma endale tõotanud olen, et normaalse inimese kombel bussiga sõidan (no et kuna mul on see roheline savideerimise kaart ja tasuta sõidu õigus ja nii), tundub 3-4€ Uberile tihti niiiiiii suur ajasääst olevat, et mul on seda piinlik isegi tunnistada. Ausalt ka, kui ma neid pagana lube varsti ära ei tee, olen sulaselge idioot.

Mõtlesin siin oma värske blogituhinaga esimest korda statiiviendlit teha proovida, et näidata, missugune ma ühel tööpäeval välja näen. Enamasti kannan oma kaamlikarva H&M’ist pärit mantlit, mis maksis oma korraliku villasisalduse kohta häbematult vähe raha ja teenib mind truult juba teist (või isegi kolmandat?) talve. Jalas on mul muidugi jõuluvana toodud Timberlandid ja üleriiete all paar tumesiniseid teksasid ja kõrge kaelusega pluus. Juukseid ei saanud pärast pesu kammida muudmoodi kui kätega, sest Kroonprintsess oli mõlemad meie pere juukseharjad lasteaeda kaasa võtnud. Taustalt paistab minu imetabane kuldne veejahutike, minu vana kirjutuslaud, millest marmormustriga kile abil täiesti uus esikulauake sai ja üks meie kahest töökohast. Mulle nii hirmsat moodi meeldib siin. Mulle meeldib, et siin on vaba ja mõnus olla, et ma saan end tunda täiesti vabalt, võtta soovi korral lapsed kaasa (või võtta vastu kedagi, kellel on lapsed kaasas) ja pakkuda neile tegevust näiteks joonistamisega, et ma ei pea kunagi siia tulles kartma, et pean arvestama kellegi paha tujuga jne jne jne.

Kuna meil alguses oli renditud espressomasin, mis a) ei olnud minu meelest ideaalne b) mille kuutasu oli testperioodi järel röögatult kallis, tegin siin tükk aega presskannuga kohvi. Mul oli plaanis uus rendivariant otsida või eventually päris omaJ masin osta, aga esimese variandini ma kuidagi ei jõudnud ja teise jaoks olin liiga koi. Ei hakka ju siin ainult enda peale laristama… aga kuna mul oli siin jõuluperioodil (ja on ilmselt edaspidigi) kaks paari ülitragisid abikäsi, mis lisaks märkimisväärsele töökusele ka kohvitassi käes hoida armastavad, tundus mulle, et masina ost on õigustatud. Nii mõnus on astuda kontorisse, kus on alati värskelt jahvatatud kohvi lõhn. Ja niisiis leidsime me Euronicist sisuliselt kõige odavama Philipsi espressomasina, mis vastas minu kriteeriumitele välimuse osas, ei olnud röögatult kallis ja teeb absoluutselt kõike, mida vaja. Olen temaga väga rahul. 🙂

Triibulised tassid on pärit Ikeast ja sobivad siia samuti nagu rusikas silmaauku. Mitte juhuslikult, muidugi. Ma olen täiega seda meelt, et kui tahta saavutada vahvat sisekujunduslikku tervikut, on oluline ka kõige pisemad ja esmapilgul vähetähtsad detailid. Näiteks kohvitassid, aga Kukupesa puhul ka märkmikud ja pastakad. 😀 Ainus asi, mis meil siin veel no ikka TÄIESTI mööda on, on Osta.ee’st 15€ eest ostetud diivan, millele on küll hästi ilus laia must-valge triibuga kangas ostetud, aga millele pole praegu mitte kuskilt sadulseppa võtta, sest meie oma mees ei tegele praegu põhitöö kõrvalt selliste projektidega. Mis on a dang shame, sest ma nii tahaks juba, et kõik oleks valmis!

Kui ma õhtul seitsme ajal koju jõuan (ja täna ei jõua, sest palju on veel teha – õnneks saavad nad ette valmis tehtud lõhesuppi süüa), teen enamasti süüa, et saaksime koos einestada, siis pisut mängida või pabernukke-nukuriideid meisterdada (viimase aja suur hitt) ja siis lapsed üheksa ajal magama suunata.

Kuna me viimasel ajal (mainisin seda vist ka aastat kokku võtvas postituses) poes ei käi, vaid tellime kogu toidukraami internetist, tuleb vaadata, et kõike vähemalt terveks nädalaks jaguks. Olin nädala lihakraami sekka ostnud muuhulgas kaks pakki hakkliha ja ehkki meile sobiva portsu lihapallide tegemiseks (et teiseks päevaks ka jätkuks) kulunuks kaks, tundus see nagu suur raiskamine – kuna ma niikuinii pean köögivilju normaalse inimese toidulaua põhiosaks, ei ole selline üksluine “liha ja kartul” tüüpi roog minu meelest üüüldse okei. Tavaliselt on kõigis meie kotlettides ja lihapallides riivitud aurutatud peet (+ sibul, küüslauk ja kapparid), aga peeti mulle toidupoest kahel viimasel korral ei saadetud, nii et riivisin (ja praadisin pannil eraldi kergelt läbi) kotletitaignasse ülejäänud liha asemele hoopis kaks porgandit, pool suvikõrvitsat, pisut jõululaualt üle jäänud Västerbotteni juustu ning hakkisin sekka paar küüslauguküünt ja ühe sibula. No püha issanda ristivägi kui head need olid! Tegelikult käib igasugune lihasöömine meie peres igal toidukorral suure koguse köögiviljadega käsikäes – mitte üheski roas, mille ma oma perele ette söödan, pole vähem kui kuus erinevat köögivilja. Sest üks tervislik roog on maitse- ja värviküllane. Võimalikult looduslikult. 🙂

Kui tited magama on surutud, algab minul ja H’l pidu. Haarame Xboxi puldid, teeme endale kannutäie (meie kodune espressomasin on jälllle haigestunud ja vajab remondimehe tähelepanu) kohvi ja asume orke tapma. Nimelt ostsin meile hiljuti Osta.ee’st uued (kasutatud) mängud ja esimesena kahest (teine on Lego Harry Potteri mäng) võtsime ette Lord of the Ringsi, mis on MEGAlahe ja kohati hüsteeriliselt naljakas mäng.

Pildil mu lemmikstseen kõigist LoTR’i filmidest. Kogu mäng ongi täpipealt filmi süžeele üles ehitatud ja tegelaste jutt ongi tegelikult filmi fono. Lõbusaks teeb mängu see, et tihti teevad Lego mehikesed eriti dramaatilistes kohtades eriti kentsakaid asju. Näiteks: kui parasjagu on käimas lahing Helm’s Deepi pärast ja Uruk-haid on kindluse müüridest läbi tunginud ja lahing on esmapilgul põhimõtteliselt kaotatud, peavad Theodeni mehed kuninga käsul kindluse ust seespoolt võimalikult kaua barrikadeerima. Nii nihutavad mehikesed mängus kohale nt Legodest tehtud klaveri (!?) ja Legonotsu (!!??). No see on lihtsalt nii lõbus ja põnev mäng, ma ütlen. Soovitame täiega. 😀

Kuidas teie argirutiini suhtute? Ja lapsevanemad: mida teie õhtuti teete, kui lapsed magama läinud on? 

Ourcockohonest lõpetab…

~ jutupostitus, sildita

Ourcukoonest, ourcockoonest, ourcookosnest, ourcukoosnest, cuckuusnest , ourcockohonest (mu kõigi aegade lemmik)…

Pärast seda kui ma inglise keeles blogimise lõpetasin (st. oli varem ka, aga nüüd eriti), on mu vaene blogi nagu väike värdnimega Chryssybel, Rögabert või muu säärane – keegi tema nime kirjutada ei oska ja alalõpmata on vaja selgitada, mis kuradi nimi see selline on ja mis imepõhjusel talle see ometi pandi. Ehkki ma inglise keeles blogimisest jätkuvalt puudust tunnen, tuleb nentida, et selle minevikku jätmine oli õige otsus – issand ise teab, et vastasel juhul ei jõuaks ma siia enam eales.

Niisiis on aeg lisaks blogi sisule eestikeelseks tõlkida ka blogi pealkiri – www.ourcuckoonest.com on nüüd edaspidi www.meiekäopesa.ee. Samuti on nüüd eesti keelde tõlgitud kõik kategooriad.

Parem, onju?

Pean nentima, et niiviisi retrospektiivis (teades, et täna peab iga ettevõtmise nimi sisaldama sõna “pesa”, originaalsus-šmoriginaalsus) ei valiks ma seda ilmtingimata enam oma bloginimeks. Aga me oleme seda teed siin nüüdseks viis aastat koos käinud, see on meie thing (ilmselt kutsume seda H’ga omavahel igavesti tšuutšuunest või kokohonest) ja susi mind söögu kui ma seda muuta tahtma peaksin! Peamiselt ajendas seda muudatust muidugi see, et ületasin blogi lubatud meediamahu juba kolm aastat tagasi ja olen sestsaati WordPressile alandlikult raha välja käinud. Nüüd võtsin pöidla ja pea tagumikust välja ja kolisin blogi meie koduserverisse, et ma oma laiskuse eest enam aastas üle saja euroraha välja käima ei peaks.

Mainin ära, sest tean, et see rõõmustab teda väga: kõik kujunduses kasutatud perepildid on teinud Evelin Virnas, kes ilmselgelt oskab meie peret ikka õudselt hästi ilusaks pildistada.

Andke kindlasti tagasisidet uue saidi kasutusmugavuse kohta ja avaldage uue domeeninime kohta arvamust. Sest, teate küll – mina ja kommentaarid.

Ja sõbrad…

… tere tulemast meie Käopessa. Ametlikult esimest korda! 

Puhka rahus, väike sukulent

~ chit-chat, minu väike ettevõte

Kui lapsed eile magama pannud olime, mängisime H’ga poole ööni oma uut Xboxi mängu (Lego Lord of the Rings – täääääiega lahe!) ja kui voodisse läksime, vaatas meile voodist vastu kummaline vaatepilt. Mähkmes ööunne viidud Virsik kõhutas sügavas unes keset voodit, paljas tagumik taeva poole upakil. Mida?! Otsisime tekkide vahelt mähet kuni avastasime selle aknalaualt. Ah?! Issand, kuidas ma naersin. Kummaline laps. Voodi oli muidugi märg, aga olgem ausad, kes see öösel kell kaks magavat last äratada viitsib, et voodipesu vahetada – panime froteerätikud alla ja tegime selle küllalt märja, aga hüsteeriliselt naljaka olukorraga rahu.

Ja nüüd: esmaspääääääev! Olen kontorist üle nädala (pigem peaaegu kaks) eemal olnud, sest pärast jõululaupäeva jäime ju haigeks ja alles täna tunnen, et hakkan enam-vähem terveks saama. Lapsed saavad antibiootikume, sest ehkki ma esialgu mõtlesin arsti (kes asendas puhkuse ajal meie oma perearsti) korraldust Kroonprintsessile antibiootikume sööta pigem eirata – ta ei kurtnud enam valu ega midagi, arst nägi punetust – hakkas ka väike Virsik päev hiljem südantlõhestavalt nuttes kõrvavalu üle kurtma ja ma otsustasin, et teeme selle kuuri mõlema peal ikkagi ära.

img_7095

Elevil. Clearly.

Niisiis olen ma nüüd üle pika aja tööl tagasi ja sellest väga-väga elevil. Enamus tööasju muidugi ei oota minu kontorisse saabumist, mistõttu ma ju tegelikult mingisugusel puhkusel või “haiguslehel” olnud ei ole, aga mõnus on ikkagi tööasjade kallal toimetada selleks ette nähtud kohas. Kus on, muide, hästi näha, et see ligi kaks nädalat hüljatud on olnud. Lubage esitleda…

img_7094
… surnud sukulent! 🙁

img_7091
… “ooo, uued piparmündirohelised seinavõrgud mu töölaua kõrval, milline üllatus!” Tegelikult olin kaks nädalat tagasi nende saabumise juures, aga kes see neid vanu asju ikka meeles pidada jõuab. 😀

img_7092
… pahaks läinud piim, mis oli nii punni paisunud, et ei tahtnud külmkapi ukse sees olevast riiulist enam välja mahtuda. Vist ei joo kohvi praegu. 😀

No ühesõnaga: head esmaspäeva kõigile! Kas te olete ka juba tagasi tööelu juures või laisklete veel aasta alguse puhul natuke?

Kuidas meil jõul oli

~ chit-chat, christmas, family, snapshots (pildipostitus)

1img_0825
Mõtlesin, et jagan aasta esimesel ja kõige laisemal päeval ühe silmaga “Helisevat muusikat” vaadates ka blogis noppeid meie pere jõuluõhtust. Nagu tavaks on saanud, veetsime jõuluõhtu oma väikese pere ringis H ema juures. Juba pärastlõunal kell üks käis meie juurest läbi jõuluvana isiklikult (arusaadav, mehel on hommikust õhtuni käed-jalad tööd täis, mõne pere juures peab käima juba enne õhtut), kes tõi meie pere headele lastele ja mitte-enam-lastele kokku kaks suurt kotitäit kingitusi.

1img_0865
Kingihunnik paistab viie inimese (kolme suure, kahe väikese) peale röögatult suur, aga täiesti üllataval kombel oli iga viimane kui üks saadud pakkidest absoluutselt vajalik, praktiline ja oodatud. Jõuluvana on tark mees ja teadis, et lastele ei ole mingit mõtet tuua rohkem kui kolm kingitust per nina – muidu ei ole neist ju kuigivõrd rõõmu. Veel olid armsad Soome päkapikud lastele pakkinud armsad matchivad riietekomplektid pastelsetes toonides retuuside ja armsate pusadega ning lisaks imearmsad kullast käeketid. Lisaks tulid Soomest ka mulle ja H’le üllatuskinkidena imeilusad ehted. Üleüldse olid kõik kingitused sel aastal täpselt nagu rusikas silmaauku – igaüks sai midagi rõõmustavat ja vajalikku. Mina näiteks sain elu parimad jõulukingid – täpselt need asjad, millest unistasin, ja tuhat korda enamgi. Püüan leida hetke neid teile eraldi postituses näidata. 🙂

1img_0870
Lõunasöögiks katsime endale pidulauakese H emme tehtud konjakilõhe, tšilli ja küüslauguga praetud hiidkrevettide, minu tehtud kanamaksapasteedi (millel kiht selitatud võid salveilehtedega), kausikese forellimarja ja vaagnatäie erinevate heade ja veel paremate juustudega. Juustuvaagen on põhimõtteliselt mu lemmmmik eel-, pea- ja magusroog. Eriti armastan ma kõvasid juuste, soovitavalt neil, mille sees on sellised krõmpsuvad kristallikesed – näiteks Västerbottenost või see Juustukuningatest pärit pildilt paistev tumekollane (Beemsteri vana juust kui ma õigesti mäletan) isend. Või siis näiteks hea kreemine sinihallitusjuust mõne mõnusa moosi või puuviljaga. Mmmm… juuuust. :’)

1img_0875
Kühveldavad võidu kalamarja

joul1
Pärast lõunasööki võis kumbki põnn avada kaks kingipakki ja siis oli käes aeg teha üks kosutav lõunauinak, et hoog enne õhtut ei raugeks. Palju salme oli veel lugeda!

joul2
Kas need kleidid, mida teile paar postitust tagasi ka näitasin, pole lihtsalt imelised? Ühesugustesse kleitidesse rõivastumine on nii jänki kui jänki olla saab, aga mulle meeldib. Ma kohe olen selline natuke juustune (haa!) jõuluentusiast. Järgmisel aastal võib-olla hüppame (arvatavasti viimaste inimestena maailmas) ugly Christmas sweateri rongile. 😀

joul3
Eestlaste jõulutraditsioone au sees pidades oli ka meie püha missiooniks õhtu jooksul võimalikult palju süüa. Õhtusöögiks oli H emme küpsetanud oivalise tallekintsu, mille juurde röstisime peeti-bataati-porgandit-kartulit, keetsime rohepipra-koorekastme, hautasime mõdus mõned hapukapsad ja valmistasime värske salati. Sel aastal olid road meie jõululaual kohe kuidagi eriti hõrgud ja imelised. Magustoiduks valmistasin eelmisel õhtul panna cottad ja tegin neile katteks kõige harilikuma vaarika toormoosi. Lihtne ja ebaoriginaalne, aga alati ühtviisi maitsev. 🙂

1img_1048
Nii sai peetud üks täiesti stressivaba, kodune, perekeskne jõul, mil hingerahule lisaks kostitati meid ka harukordselt tähelepanelike ja pillavalt lahkete kingitustega. Esimesel jõulupühal jäime muidugi kõik koos hästi haigeks, aga nagu ma samuti haiguste üle kurtvale kolleegile ütlesin, on kõik asjad jõulude ajal hoopis positiivsemad ja mõnusamad – isegi haigused. H emme küpsetas pirukaid, vaatasime telekast kolm õhtut järjest Lord of the Ringsi triloogiat, küpsetasime piparkooke, nuuskasime ja läkastasime ja olime väga-väga õnnelikud. Nii nagu jõuludel peab.

Mu lemmikpühad, noh. Kas teil olid ka stressivabad ja mõnusad jõulud? Jutustage mulle, mismoodi teie jõule tähistasite?