Archives for March 2017

Igatahes võib nüüd öelda, et oleme sisse kolinud.

See ei tähenda muidugi absoluutselt seda, et meil kõik täisväärtuslikuks eluks vajalik olemas on (näiteks mul ja H’l rohkem kui üks komplekt riideid-jalanõusid või voodi või köök…). Aga lastel on voodi ja uued madratsid olemas, köögis on külmkapp (mis on küll veel paigutatud keset kööki, aga eilsest saati siiski ühendatud), Andralt laenatud tilluke ühe rauaga induktsioonpliit ja meie espressomasin, vannitoas pesumasin, elutoas telekas ja Internet koos Telia liitumisega ning lastetoas piisavalt lelusid, et lapsi tegevuses hoida. Oleme juba kolmandat päeva järjest oma kodus ja ehkki tingimused on kohati üsna… askeetlikud, on siin ikkagi nii-nii mõnus.

Sõbrad pi-de-valt küsivad, kas meil NÜÜD on lõpuks kõik mööbel kokku pandud ja no ega ikka ei ole küll. 😀 Tegelikult ei ole asi isegi selles, et meil väga palju (peale köögi) jäänud oleks, aga aega on lihtsalt nii vähe. Enne paar päeva tagasi sisse kolimist elasime ju H emme juures, kes on soootuks teises Tallinna otsas – 22 km meie uuest kodust ja 15 km Kroonprintsessi lasteaiast. Samas töötab H Peetris ja minu kontor on Mustamäel, mis on igapäevase logistika täiesti jaburalt keeruliseks muutnud ja tähendanud seda, et tööpäeviti kodus kolimiseks valmistumine on olnud sisuliselt võimatu. See lakkamatu Korraldamine on ka see, mille üle minu vaesed sõbrad mind enim virisemas kuulnud on, aga nüüd on sellega õnneks ühel pool. Majatäie mööbli kokku panemise teema juurde naastes võib öelda, et pühapäeval panime näitkes kokku ja kinnitasime seinale laste meisterdamistarvetele mõeldud riiulid (pildil), mida on kaks ja mis peaks mahutama kõik pliiatsitest guašside ja liimide-käärideni. Kes mu Instagrami jälgivad ja sealset kodureportaaži näinud on teavad, missuguse kavaluse läbi riiulid üles pandud said. Palusime Kroonprintsessil esmalt toolile ja siis lauale ronida ja näidata, kui kõrgelt ta kõige ülemised kastikesed kätte saab. Ja tõstsime siis riiulid veel kõrgemale. #sneakymom

Hahahahahahahah! Ma lihtsalt ei või välja kannatada kui naljakas on Virsiku uus fotodele poseerimise “naeratus”. 😀 Siin poseerivad pupsud oma mängutoas, kus on praegu põrandal kunagi kaltsukast ostetud ilus ja kirkavärviline keksuvaip (mis sinna tegelikult üldse ei sobi ja mille ma pigem välja vahetada tahaks), nurgas nende hiiglaslikud legokastid, taustalt paistev mänguköök, üks mänguasjade hoiustamiseks mõeldud trepikujuline kapp ja… rohkem eriti midagi. Ma ei tea, kas ma olen seda juba näidanud, aga sättisime ühe IKEA täispuidust trepikujulise kapi neile nari redeli ette trepiks. Ma näitan teile kindlasti pilte, kui neil seal kõik valmis on, aga igatahes tahan ma sellele trepile käsipuu ehitada. Selleks on meil vaja minna Männiku puumarketisse, kust tahan osta ka portsu laudu, et saaksin neile mängutuppa poekese ehitada. Tuba on suur ja mõnus oleks, kui see oleks lõbus ja loov keskkond kõiksugu rollimängude jaoks. 🙂

Meil on siin üsna kõrged laed, eks. See peaks andma aimu röögatust kogusest pappkastidest, mis seal üsna korralikult kokku pakituna virnas laeni kõrguvad. Pidin eile s*takrambid saama kui H teatas, et ta vist ikka ei jõua päeva jooksul jäätmejaama. (Nuttis ja) jõudis. 😀

Meie magamistoamööbel on üliheas korras, ent värv oli pisut kulunud ja oksakohtadest immitsev vaik värvi kollakaks muutnud. Lihvisime mööblilt taldlihvijaga vana värvi maha ja otsustasime ta uuesti peitsida. Peits muidugi külge ei hakanud, mistõttu leiutasin katse-eksituse meetodil uue tehnika – pervimise. 😀 Pervimine on see, kui valge mööblivärvi üsna impulsiivse otsuse läbi peitsiga segad ja avastad, et nii saabki täpselt õige läbikumava tulemuse. 😀

Arvestades, et köögimööbli jupid seisid tükk aega kastidesse pakituna seina najal, võib juba praegust progressi põhimõtteliselt unistuste köögiks nimetada. Kappide L-tähe kujuliselt seadmine oli mu elu parim otsus ja tööpinda näib täpselt parasjagu olevat. Paigaldamise käigus (no selgus tegelikult ammu, aga arvasime, et saab teisiti lahendada…) selgus, et veekraanid on seinas täiesti vale koha peal (ma ei saa aru ehitaja otsusest kraanikausi asukoht külmkapi kõrvale määrata…), aga minu suureks õnneks leidis ka meile appi tõtanud töömees, et head plaani ei saa veekraanide ja äravoolu vale paigutuse tõttu kehvema vastu vahetada ja asus seina sisse (milles kraanide liigutamist köögi poolt ehitaja üldse võimatuks pidas) auku lõikama, et kraanid põlvede abil järgmise kapi taha edasi viia. Jepiiii! Nii saangi kummalegi poole kraanikaussi tööpinna. Täielik töövõit. 🙂

Tõime muidugi kallite külaliste auks välja kõige peenema serviisi, mis meil siin on. Nemad tõid singirulle ja muud säärast, sest süüa meil siin ju veel ei anta. Mis ongi üsna eksootiline!

Kogu meie kodus valitseva kaose ja tohuvabohu keskel imbus maja üsna ootamatult rahvast täis. Või noh – seda, et meie armas Norras elav Kristi pühapäeval tuleb, teadsime me juba ammu. Päev varem teatas Maris, et tuleb ka ja hommikul ütles Madiken, et kuna nemad on perega Keila-Joale sõitmas, tuleksid nad meid ka üle vaatama. No ja nii see siis läks, et maja voolas neid kõige mõnusamaid külalisi täis. Inimesi, kellele me ju ka tegelikult selle kodu ostsime ja kellele mõeldes seda sisustame. Nagu ma eile Mariselegi rääkisin, teen ma oma köögi L-osale pisut üle ääre ulatuva tööpinna, et tema seal veini juua ja minuga lobiseda või toiduvalmistamisele käed külge panna saaks, kui kokkamine käib. Maris tuleb alati kas a) varem appi või b) esimesena kohale, nii et just tema on see, keda ma oma kööki kujundades esimesena endale laua äärde visualiseerin. Kui tegime diivanilaua võtmise või jätmise plaani, kujutlesin, kui hea on Madikeni ja Lauri lastel (koos meie omadega) meie iga-aastasel jõulupeol mööda elutuba ringi joosta, kui põrandal on palju ruumi, mida ei võta enda alla suur klaaslaud. Diivanit valides teadsime, et see peab olema suur ja ilmtingimata lahtikäiv – kus Kristi (või minu emme või meie Hiiumaa-sõbrad) siis muidu meile külla tulles magaks? Rääkimata sellest, et nõudepesumasin peab mahutama võimalikult mitme inimese nõudekomplektid, sest ikkagi vähe on neid õhtuid, kui meie õhtusöögilaua taga einestame vaid meie neljakesi. Rääkimata siis OKR’idest või meie iga-aastasest jõulupeost. Õhtusöögilaud, muide, sai soetatud selline, mille äärde mahub (kui laud lahti teha) vähemalt kümme sööjat. Meie kodu on koht, kuhu kogunevad tihti maailma kõige mõnusamad inimesed ja ka neil peab siin maailma kõige mõnusam olema. Arvestades, et me ka oma kolmetoalise korteri tillukesse elutuppa 15 inimest jõulu-õhtusöögile mahutasime, saab ka meie laiendatud perekonnal nüüd uues kodus eriti luksuslik elu olema. 😀

Laiendatud perekonna selgelt kõige ilusam ja nunnum liige

Kroonprintsessi majaekskursioon viib külalised alati esmalt Nari juurde. Nari on väga tähtis ja, ütleme ausalt, ka suur elukvaliteedi parandaja meie kõigi jaoks. Kroonprintsess uinub seal korrrrrrrrdades paremini kui oma vanas toas ja meie elu lapsevanematena on neid mõlemat korraga samas toas magama lugedes-lauldes niiiii palju mugavam. Voodi oli meile tulles üleni männipuidust (täispuit <3), mina otsustasin, et tahan ta natukene lõbusamaks muuta ja tegin siit-sealt mõne lipi ja posti roosaks ning piparmündiroheliseks. Roosad on ka kastid männipuidust “treppkapis”, mis pildi paremal servas paistab. Olen selle idee ja lahendusega megarahul – lastel on sealt ülimugav üles-alla ronida ja lisaks saavad nad sinna sisse ära peita oma sokid-aluspesu-pidžaamad ja muu säärase. 🙂

Otseloomulikult tõid Kristi ja Maris meile ka soola ja leiba. Ja võid. Sest kes see minu majja ikka ilma võita tuleb…