Ma pole ammu kaamerat käes hoidnud ega mäletagi enam hästi, mismoodi see käis, aga mõtlesin, et on tagumine aeg ennistada vanad head “snapshots” argielu-pildipostitused. Tänane laupäev möödus meil nii nagu iga teine laupäev – balleti- ja laulutunde mööda käies ja kodus olles, tööd tehes (minu puhul) ja hästi süües. Täna oli menüüs antrekoot võis praetud spargli, kartulisektorite, Béarni kastme ja värske salatikesega:
Suuuu-huuuuur on rõõm ideaalselt õnnestunud kreemjast Béarnaise’ist ja täpselt õige küpsusastmega steigist! Veel üks asi, mille üle südamest rõõmustada, on meie tubli kubu. Meil on avatud köök-elutuba, mis võinuks tähendada, et tuba on sinist liha praadimise suitsu täis, aga ei – õhupuhasti turbo-nupp teeb oma tööd lärmakalt, kuid korralikult.
Pärast õhtusööki sättis H end sõbra sünnipäevale minema ja mina kasisin titekarja puhtaks ning kupatasin magama. Pildil on nende magamistoa nurgas asuv kaisukaladu, kust kummalgi on lubatud ööseks kaissu valida kaks looma. Virsiku sooja embusesse (loe: raudsesse haardesse) sai täna lisaks ülipehmele kaisujänesele veel pildil korvis lebotav heegeldatud nukk Liisa, kelle vanaema töökaaslane kunagi ammu Kroonprintsessile heegeldas. Liisa on põhimõtteliselt legend, noh. Ja Kukupesa postrid on raamides, aga kõik puha seina panemata…
Igaõhtuse une-eelse vigurdamisrituaali juurde käib kahtlemata väike üksteise otsas aelemine ülakorrusel koos kõrvulukustava kõkutamise ja head-ööd-musidega. 🙂
Võrukaelad nüüd igatahes magavad, maja on haudvaikne ja mina hakkan nüüd koristama ja pesu kuivama panema lähen oma uhkes üksinduses sauna. Pean muide vajalikuks ette näidata meie võrratu (Saunamaailmast pärit) puitdetailidega metallkibu. Puidust kibud hakkavad pikapeale vett läbi laskma ja plastikust kibu ma lihtsalt ei tahtnud. On ju ilus asi? Tema kõrval istuvad mu männi ja eukalüpti eeterlikud õlid ja Kätult soolaleivakingiks saadud saunamesi ja -sool. Üleval nurgas piilub ka tema toodud saunamüts, mille ka endale kohe silmini pähe tõmban. 😀
Pärast sauna välis- ja seespidiseks määrimiseks – H&M Conscious kõigeõli ja külm Clausthaler Lemon lauluõl.. ee… alkoholivaba õlunaad. 🙂
Archives for April 2017
Minu unistuste töö e. me lähme laadale!
Kui ma väike olin, käisin oma maailma kõige armsama memmega koos turul kartuleid müümas. Need mälestused on hägused ja ma ei ole päris kindel kui vana ma tol ajal olin, aga ilmselt pidin ma päääris väike olema, sest ma justkui mäletan, et kartulipõld tõmmati millalgi korralikult koomale ja müümiseks neid enam ei jagunud. Oli, kuidas oli, igatahes ei unusta ma mitte kunagi seda turulkäimise tunnet. See on maailma kõige parem tunne! Inimestega vestlemine, kauba pakkimine, raha üle lugemine ja see hasart, mida iga ost tekitab… äge! See on kindla peale üks mu soojemaid ja ilusamaid lapsepõlvemälestusi. Come to think of it – enamus mu ilusaid lapsepõlvemälestusi on memmega seotud…
Nii olen ma juba pikemat aega mõelnud oma täiesti ebaglamuursele unistuste tööle – ma tahaks “suureks saades” turul müümas käia! Naljakas unistus, onju? See on mingisugune minu lapsepõlveidüll ja mulle tundub see mõnus pretensioonitu ja vahetu töö nii aus ja õige. Minu soovunelmates käin ma seal omaenda põllusaadusi müümas, onju, aga sellest olen ma täna ikka valgusaastate kaugusel. Õnneks on leiutatud kirbukad ja laadad, mis on minu jaoks vähemalt sama meeliülendavad üritused. Miks ma seda postitust üleüldse kirjutama hakkasin – me läheme laadale!
Ma täpselt ei tea, mismoodi meil see mõte pähe kerkis, aga sõitsime Andraga nädal-kaks tagasi tööasjus mööda linna, nägime kuskil ürituse välireklaami ja viskasime õhku mõtte: kas meie ei võiks Kukupesaga laadal käia, et kogemuse võrra rikkamaks saada ja ägedat laadaelu kogeda? Et ka emadepäev on Vanamõisa kevadlaadale järgneval nädalavahetusel ja et meil sel aastal veel eriti lai emadepäeva-tootevalik on, tundus see nagu hästi hea mõte. Üsna viimasel hetkel saime endale mõlemaks päevaks 5 x 5 m platsi registreeritud, asi on nüüd päris kindel ja me oleme kogu pundiga õuuudselt elevil! Ma ostsin isegi meile kõigile spetsiaalsed riided, millele logod peale trükkida. 😀
Kauplejana pole ma sedasi varem laadal käinud, aga külastajana küll ja see on minu meelest ülivinge viis perega nädalavahetust veeta. Ma natuke loodan, et mind vahepeal meie boksis üldse vaja ei ole, et saaksin laadale mitu head tiiru peale teha ja kõik kaasa võetud sularaha igasuguse hea toidu ja muu säärase peale laiaks lüüa. Sel aastal on mul ju aed (ei ole vaja hakata meenutama, et mulda veel pole…) ja laada reklaamplakat lubab istikuid ja taimi!
Anete on lubanud küll laste hoidmisega sel nädalavahetusel abiks olla, aga ilmselt võtame nemad ka ikka mõneks ajaks laadale kaasa, sest a) see üritus on lastele tasuta b) lastele on, ma saan aru, terve uhke mängujuhiga programm välja mõeldud. Räägitakse, et see on üles ehitatud murumängudele ja päev otsa muudkui korraldatakse iga tunni aja tagant uusi mänge ja võistlusi. Muidugi on seal olemas vana hea “emme anna raha tahan batuudile/autole/atraktsioonile” (võib-olla natuke annan ka), aga lahe, et mingi kõigile mõeldud lõbus ja aktiivne tasuta programm ka olemas on. Ma ei saa edasi kirjutada, ma hakkasin endale laadal müüdavaid pirukaid (!?) ette kujutama ja upun süljeeritusse…
Selleks päevaks lubab yr.no taevalikku 15 soojakraadi, nii et ma õudselt loodan, et te ka oma ilusast kevadpäevast vähemalt osa laadal veedate ja meile tere ütlema tulete! Luban, et meie juures saab blogilugeja tasuta kohvi juua, kallistada ja nalja visata kui tal selleks soov peaks olema. Kukupesa kaupa saab ka uudistada, kes meie kaubavalikut oma silmaga üle pole vaadata saanud! Ja samuti on võimalik emale oma väikese valge käega Kukupesa kaart kirjutada ja omaenda ilaga (see vist ei käi tänapäeval enam nii…) mark peale kleepida. Meie nimelt viime kõik kaardid õigel ajal posti! Mugav, eh?
Üks tänavustest emadepäeva uudistoodetest. Lisaks kõigele on meil sel aastal tulemas ka venekeelsed versioonid möödunud aasta populaarsematest kujundustest. Kõik pole veel e-poes üleval (tellida saab 12. maini, nii et aega veel on), aga laadale tuleb igaljuhul kõik kaasa!
Lisaks teeme ühe korraliku laadaloosi ja muidugi ka soodustusi erinevatele toodetele. Aaahhh, ma olen nii põnevil! Suur osa tööst on tehtud, aga üht-teist on veel jäänud ka. Näiteks ei ole me veel tegelenud sobiva telgi rentimisega. Aga küll jõuab! P.S. Teie piruka-sularaha me ära ei võta, sest meie juures saab kaardiga maksta!
Kuidas on, sõbrad – kas kohtume laadal? 🙂
VLOG: Poiss või tüdruk?!
Nonii! Käidud ja uudised käes! Tegin video tegelikult juba päeval valmis, aga sain alles nüüd mahti see siia postitada. Veetsin täna paar vahvat tundi Pardiralli loovkonkursi žürii liikmena laste ilusaid plakateid imetledes ja hinnates. Ma viimasel ajal muud ei räägigi, aga ausõna – väikesed inimesed on NII palju ägedamad kui suured. Ma tegin telefoniga mõned klõpsud, aga näitan neist ainult kaht lemmikut – ma ei hakka valitud võitjaid spoilima, need avalikustatakse niikuinii juba homme (?) Pardiralli kodulehel. Lisaks saate te ise ka aidata publiku lemmikut valida, sest kõik laste tehtud plakatid on Facebookis like’imiseks üleval ja ma ausõna soovitan sellele albumile pilk peale visata – paljud töödest on nii-hii-hii võrratult ägedad!
Aga okei. Vaadake videot. Ja ärge pange tähele, et ma kiirustades monteerides kogemata mingi ürgpika söömise klipi vahele jätsin. Nagu oleks Hästi Oluline, et te näeksite, kuidas me oma lõunapitsat mälume. See ei pidanud nii minema, aga it is what it is. 😀
Üks minu kahest lemmikust kunstnikust tänaste tööde seast. Lihtsalt see omapärane stiil (juba nii noores eas!), detailidele pööratud tähelepanu, huumor ja emotsioon – ma olin täiesti lummatud. Pildi autor käib Pärnu Ülejõe Põhikooli 5a. klassis. 🙂
Audentese erakooli 2b klassi töö. Nii lapselikult äge, aga kujunduslikult korrektne, efektne ja kihvt!
Pardiralli Facebookist: “Täna oli tihe päev, kus meie žürii selgitas välja plakatite paremiku. Blogija ja Kukupesa omanik Mirjam Hunt, disainer Marili Rooba, EVLVL esindaja Liis-Katrin Avandi, Minu Unistuste Päeva tegevjuht Kristiina Gabor-Mägi ja Pardiralli projektijuht Ave Laas vaidlesid, arutasis, imestasid ja imetlesid. Lapsed on nii andekad ja osavad. Peatselt anname ka teile teada, mis otsuses sündisid. Publiku lemmiku valik käib endiselt ja annetusi saab teha www.pardiralli.ee/annetus”
A kes seal on?
Mul on vähem kui kolme tunni pärast looteanatoomia ultraheliuuring! Woop!
Panime selle aja ämmaemanda juures paika vist pea kaks kuud tagasi ja toona tundus, et see aeg on nii kohutavalt kaugel. Nagu laste kasvamise, raseduse ja muu sellisega ikka, hakkab aeg häbitult kiirelt mööda vihisema ja täiesti uskumatul kombel ei ole ma kordagi jõudnud uuringu ootuses kärsituks muutuda. No okei, eile öösel tegelikult korraks muutusin kah, sest, tsiteerides klassikuid*: “Vanad koerad ütlevad, et elu on lühike. Mina ei saa sellest küll aru! Kuidas ta saab olla lühike kui juba öö on üle mõistuse pikk! Tuleks juba hommik kiiremini. Nii palju asju tahaks teha!”
Igatahes on see hommik nüüd käes ja ma mõtlesin, et kuni ma veel ei tea, mis sellest elust edasi saama hakkab, peaksin oma praegused mõtted siia kirja panema. Kui ma varem tundsin hästi tugevalt, et ihkan meile kolmandaks tüdrukut ja ei kedagi muud, tegin ma täna hommikul silmad lahti tundega, et päris tore oleks ikkagi see ka kui meie peres oleks üks päris oma pojake (ja mitte robottolmuimeja, keda me seni sedasi hüüdnud oleme). Kuidagi haihtus ööga õhku see suur eelistus. Ma arvan, et minu tütre-eelistus on tingitud peamiselt sellest, et ma muusuguseid kunagi kasvatama pole pidanud, aga selles olen ma küll algusest peale päris kindel olnud, et soost olenemata saab temast kohe päris kindlasti minu kolmas lemmikinimene maailmas.
Kui ma peaksin püüdma objektiivselt ennustada, kumma me saame, valiksin ma loogika järgi tüdruku. Kaks juba on, nii et tõenäosus on vist seda suurem? Mingisugust maagilist sisetunnet mul ei ole ja sisetunnetega on mul üleüldse kana kitkuda. Nagu ikka seoses sellega, et lapseootel naine ja tema rasedus rahvale kuuluvad, on kõigil muidugi kõige kohta oma arvamus või, veel hullem, sisetunne! “Tahaksin üle kõige veel ühte tütart,” õhkan ma. “Mul on sisetunne, et te saate poja!” vastavad nad Hästi Taktitundeliselt. Really though? Kui inimene unistaks ükskõik millest muust, näiteks oleks kahe üliägeda tööpakkumise vahel, ei vastaks keegi talle: “ma ei tea, mul on tunne, et sa ikka päris kindlasti ei saa seda, millest kõige rohkem unistad!” Tunne on igatahes põhimõtteliselt sama – isegi kui vahet pole ja valida ei saa, on teise unistuse külma veesahmakaga kostitamine minu meelest röögatult taktitundetu. 😀
Aga arvamismängu võime veel viimast korda mängida küll. Mida teie arvate, kas kolmas hundikutsikas tuleb poiss- või tüdruk-tüüpi?
Virsik-pall nädalake enne sündi
* kes ei pidanud selle Lotte tsitaadi tundmist ilmselgeks, hakkab nüüd kõiki Lotte lugusid üle vaatama, et suviseks Lottemaale minekuks valmis olla!
Kolm last
Pagan kui äge.
Natuke ikka tundub hirmus tibusid nii varakult loendada, aga ma saan esimest korda elus sõna “lapseootus” tähendusest päriselt aru, nii et ma ei suuda ennast vaos hoida. Ma ootan kolme lapse emaks saamist nii-nii väga.* Kui esimese raseduse ajal oli kõik nii minu kui H (peamiselt tema, minu mitte eriti) jaoks hirmutav ja võõras ja kauge, ei saa öelda, et ma siis oleks osanud kellegi sündi hirmsasti oodata või tema ilmaletulekut visualiseerida. Teise (vägagi planeeritud ja kauaoodatud) raseduse ajal mõtlesin sisuliselt lakkamatult muremõtteid, nutsin hüsteeriliselt, keerasin seeläbi nässu kogu meie kodurahu ega suutnud pea kordagi raseduse üle rõõmu tunda – välja arvatud harvad korrad, kui Virsik ennast ultraheliuuringu ajal näole ja endast kõhunaha läbi tunda andis. Ehkki ma teda instinktiivselt juba sel ajal armastasin, pööras hormoonidest ja murest sassis ajukeemia kõik ilusa negatiivseks. Muidugi sünnitasid seesugused (ilmselt hormonaalsest tasakaalutusest tingitud) emotsioonid omakorda ka suurt süü- ja häbitunnet, nii et teine rasedus oli minu jaoks kõike muud kui õnnis ootusaeg. See oli kohutav.
Ja täna? Oh, kuidas ma ooootan. Ja seda õnnejoovastust ei saa mitte ühegi sõnaga kirjeldada. Kui ma triibud sain, tabas mind esimese asjana paanika. Oh ei! See tilluke kolmetoaline – kuhu ma ta panen? Veel üks rasedus – ma ei saa sellega emotsionaalselt hakkama! Ja see kergendus, mida ma nüüd kogen seoses teadmisega, et mul pole mitte millegi pärast muretseda vaja, on minu jaoks absoluutselt esmakordne ja võrratu. Erinevalt teisest korrast ei karda ma seekord, et laste senine elukvaliteet uue pereliikme lisandumise tõttu kuidagi halveneks – vastupidi. Ma näen, et oma isiklik õde pakub ühele väikesele inimesele teist sama palju turvatunnet nagu vanemad kahepeale kokku. Minul pole suureks kasvades õdesid-vendi olnud, heck, mul pole lapseeas vanemaidki olnud! Ja minu lastel on SELLINE majatäis päris oma inimesi? Te ju mõistate, miks ma seekordse raseduse ajal pidevalt nõnda joviaalses meeleolus olen. Ja ma ütlen ausalt, ma ei visualiseeri mitte ainult elu kolme lapsega, vaid ka seda kui palju lapselapsi mul kunagi olema saab kui mul KOLM last on! Vau! Jah, ma olen 26 ja veidi peast sõge, tänan küsimast.
Rääkisime just laupäevasel OKR’il Vahuri ja Johanna juures sellest, kuidas nad oma viimasel Sitsiilia-reisil kogesid tohutut peresõbralikkust ja soojust ning avatust laste suhtes, mis siinmail on pigem ebaloomulik ja haruldane. No ei ole meil seda, et keegi restoranis lapse abivalmilt sülle võtaks ja iga teine inimene avalikus kohas toredate laste kohaloleku üle rõõmust käsi kokku lööks. Fuh, põngerjad. Ja veel nii mitu? Küllap sul ikka midagi natuke viga on kui sa Saavutamise asemel palju lapsi teha tahad. Võib-olla ikkagi raha vähe? Võib-olla peast veidi lihtsake?
Selsamal teemal kirjutas hiljuti ka Lipsuke. Ta kirjutab laste saamisest nii siiralt ja (mis peamine) nii suure tänulikkusega. Ja sõbrad – see ongi privileeg. Olla kellegi ema on suur privileeg – seda võin kinnitada mina ja kohe päris kindlasti saab seda kinnitada igaüks, kelle tee lapsesaamiseni on olnud konarlik. Kui mina väike olin, ei pidanud minu vanemad minu vanemateks olemist privileegiks. Minu elule on minu lapsed andnud mõtte. Mina ei andnud oma vanemate elule mõtet. Tänu oma lastele ei ole ma suitsetajast alkohoolik, kes ma tänu oma geneetilisele ja kasvatuslikule pärandile varajases täiskasvanueas olin ja tänagi kohe päris kindlasti oleksin. Tänu neile ei ole ma maailmas üksi nagu ma seni olin alati olnud. Tänu neile on mul kodu, mida mul elus kunagi varem polnud. Ja tänu mulle ei tunne nemad kunagi hirmu, mida mina end lapsena voodi alla peites tundsin. Nälga, mida põhjustas minu lapsepõlve külmkapis tihti haigutanud tühjus. Hinge süsimusta ahastusega täitnud üksildust, mida mina kümnesena üksi elades tundma pidin.
Võib-olla ei ole see Saavutus. Aga see on õnn. Ja õnne eest tuleb tänulik olla, sest tänamatus on üks ilgelt inetu ja eemaletõukav isikuomadus. Mõelge selle peale.
Tõsiselt.
Siis kui elu alles algas e. esimene kolmandik. 🙂
* Olen viimasel ajal siit-sealt sotsiaalmeediast palju nö. “kolmanda lapse šoki” kohta lugenud. Päris hirmus. Valmistun kõige hullemaks, aga loodan, et kodanik number kolm on sama ontlik ja ilus ja rahulik ja vinge väike inimene nagu need esimesed kaks, kes mu lasteks on soovinud tulla.
Kuid palju oli teha veel…
“… ta värvis koidu, eha veel ja pidupäevalipud ning kõik elava, mil sees on hing. Ja kuumad ääsitööd.” Mul ko-gu-aeg kummitab Suur Maalritöö, tihti lõpetan oma lauseid hoopis Ellen Niidu värsiridadega. Korras tüdruk. 😀
Ma pole ammu koduteemadel kirjutanud, ehkki kirjutada justkui oleks. Oleme nüüd ju sisse kolinud ja kõik IKEAst toodud mööbli viimaks kokku pannud, aga suur-suur osa on veel tegemata ka. Mitu suurt virna kaste elab veel garaažis ja kohta, kuhu neid üleüldse lahti pakkida, meil tegelikult pole. Samuti oleme oma koduaia haljastusega täpselt sama kaugel nagu alguses (loe: elame ikka veel mudamülkas), laste mängutuba on sisustamata ja köök tegelikult täitsa jumala pooleli. Loetleme siis otsast:
– Köögi tööpind. Ikka veel teeme süüa oma (täiesti viisaka väljanägemisega) ajutisel veekindlast vineerist tööpinnal, sest me pole suutnud õiget asja ära tellida. Või noh, tegelikult see käis kuidagi umbes nii, et mina võtsin selle hankimise enda peale ja pidasin firmaga meilivahetust, kui H seadis pooled minu tehtud otsused küsimärgi alla ja vaidles, kuidas nii üldse saab ja teatas, et temal on üldsegi vaja teha Joonis. Väga Tähtis Joonis valmis minu suure nuiamise peale: eile. 😀 Kiiret sellega ju tegelikult otseselt pole – elamist ajutine tööpind ei sega. Aga mõnus oleks kui saaks lisaks sellele paika ka ammu valmis ostetud seinaplaadid. Oleks juba nagu päris! Aga H samas jällegi ütles kuldsed sõnad: parem on, et seda kohe ei saanud, sest praegu ma olen uue köögi üle niigi rahulolev ja õnnelik ega muutu millegi üle rahutuks. 😀 Kui pind tuleb, on jälle tükk aega rahu majas, sest see saab siia ikka maru hästi sobima ja mulle paaaaaaaaaalju rõõmu valmistama.
Väga Tähtis Joonis
- Panipaigad. H ehitas küll katlaruumi uhked maast laeni riiulid, mis palju erinevat kraami enda kanda võtavad, aga garderoobi meil ei ole. Laste magamistuppa ostsime neile kummalegi oma riidekapi (sõnadega ei ole võimalik kirjeldada kui mõnus see on – varem olid Virsiku asjad meie garderoobis ja Kroonprintsessi vana riidekapp polnud pooltki nii mõnusasti jaotatud nagu uus), aga meie asjad elavad korvtornides ja õueriided ühel, riputatavad rõivad teisel stangel ning kõik jalanõud lihtsalt kastides. Väga tüütu on, ütlen ausalt. Garderoobide kuskilt tellimiseks oleme selgelt liiga vaesed ja raha peale samas vihased ka ei ole – ehitame ise nagu vanaski kodus. Mõtlesin, et lisaks esikule ehitame kapi ka magamistuppa, kuhu küll selle arvelt üsna vähe vaba põrandaruumi jääb, aga ega seda ühte magamistuppa väga palju vaja pole ka. Suur aken lisab toale niigi tohutult avarust, nii et pigem siis tekitame asjade mugavaks hoiustamiseks korraliku kapisüsteemi. Riiulite ja torude ehitamine pole mingi küsimus, aga ustega saab keeruline olema. Lagede kõrgusi uksi pole vist olemaski, nii et maast laeni kappe me ehitada ei saa. Kui, siis osa eraldi kapiustega veel lükanduste kohale, aga see lahendus tundub mulle visuaalselt inetu ja liiga… nõuka. Ma arvan, et pean lihtsalt osta.ee’s lükanduksi otsimas käima kuni meile sobivad silma hakkavad – täpselt nii nagu eelmiselgi korral tegime. 🙂
- Haljastus. Ootame siiani ehitaja poolt lubatud mullakoormat, kuid pinnas on veoautoga peale sõitmiseks veel liiga märg. Korra juba üritati ja tänavapoolsed naabrid saidki oma mullahunnikud kätte, aga nenditi, et meie krundi katmiseks on veel liiga vara. Ma pole vist elu sees nii kade olnud nagu naabrite peale, kes vabadel hetkedel rehale ja mururullile tuld annavad. Ma tahan ka! Ma tahan oma mulda, ma tahan piirdeaeda ehitada, ma tahan sõbrad murutalgutele kutsuda! Ma ei taha, et suur suvi enne kätte jõuab kui meie oma mudamülkasse muruseemne külvatud saame! Waaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!
- Laste mängutuba. Nad ei viitsi oma mängutoas praegu üldse eriti viibida, sest seal on lihtsalt igav. See on praegu lihtsalt üks tuba, kus on hulk mänguasju, aga nendesamade mänguasjadega eelistatakse pigem elutuppa ja köögilaua äärde imbuda. Arusaadav! Mängutuba on (kohe pärast meie magamistuba) kõige vähem armastust saanud tuba meie uues kodus, sest tegelikult seisab kõik ühe suure projekti – mängumaja taga. Mul on algusest peale olnud suur visioon ehitada neile tuppa sisse väike majake, mille alumisel korrusel oleks madratsi ja patjadega lebopesa raamatute lugemiseks ja ülemisel saaks mängida kodu, poodi ja misiganes muid mänge. Eile ajurünnakut tehes otsustasime, et teeme selle algselt plaanitust suurema ja lisame võib-olla ka liumäe ja pallimere. H tegi algse joonise juba valmis ja meil on lootus, et saame selle ehitamisega a) ise hakkama b) varsti algust teha. Kui töö ja laste kõrvalt ometi rohkem vaba aega oleks! Meie mängutuba on nii suur, et pole mingisugust põhjust, miks see ei võiks olla kõige vingem ja fantaasiarikkam tuba maailmas. Kõrgemale ehitatud majakesest võib ju hiljem saada näiteks korrus magamisasemete jaoks. 🙂
- Meie magamistuba. Meil on pool magamistoamööblit ikka veel üle värvimata ja magame põrandal madratsitel. Ei oska prognoosida, millal või kas üldse kunagi veel voodis magada saan. Kardinapuud pole me ka üles pannud ja seega ka mitte kardinaid ja paljalt töllerdame magamistoas ainult lootuses, et keegi jõe äärde jalutama eksinu valel hetkel aknast sisse ei vaata…
- Elutoa kardinad. Ostsin meile paar nädalat tagasi elutuppa Hemtexi -25% soodusmüügi ajal kardinad. Kaheksa Otto-nimelist helehalli kardinat (3m pikka, 30,99€ vist oli tükihind), mis on küll üleval, aga lohisevad põrandal, sest on vaja õige natuke lühemaks teha. Ma ei ole selleni jõudnud, aga peaksin. Niisiis võib öelda, et see projekt on puha pooleli ja häirib mind sügavalt. 😀
- Telekakapp. Rohkem mööblit peale telekakapi meile köök-elutuppa üldse ei tulegi – kui, siis olude sunnil minu töölaud selleks ajaks kui “lapsehoolduspuhkusele” jään e. kodust töötama hakkama pean. 😀 Igatahes tellisin mina telekakapi juba üle kuu aja tagasi Zip.Mööblist ja poemüüja teatas ettemaksuarvet väljastades, et kapp saabub pisut rohkem kui nädalaga. Hää! Järgmise reede paiku helistades teatas enam-vähem umbkeelne tädi teiselpool toru, et enne mai algust pole küll mingit kappi loota. Võite arvata kui kohkunud ma selle peale olin. Ilus kapp on (kui ma õigesti mäletan, meie viimane kohtumine jääb üsna ammusesse aega), aga teist korda ma sellest poest ostu kindlasti ei sooritaks. Klienditeenindus on lihtsalt hästi-hästi kummaline…
Ja rohkem vist nagu polegi midagi… olulisem on ju tegelikult olemas ja puuduolevat loetleda tundub kummaline, sest üle on varasemaga võrreldes juba nii palju. Appppppiiiii kui rahul me oleme teie soovitatud pesumasinaga! Aitäh! Ja kui mõnus on elu roboti ja nõudepesumasinaga, eks. Meil polnud neid asju varem ja ka koduaia puudumise üle viriseda tundub veider, sest meil pole midagi niisugust niikuinii kunagi olnud ja see tundub veel praegugi täieliku utoopiana, et meil võiks olla selline toode nagu Oma Aed. Loodame, et saame ikkagi varsti oma mulla, sest kuna suvepuhkust meil sel suvel H töökohavahetuse tõttu jälle pole, oleks ikka õudselt tore oma koduaia võlusid nautida. Ja ma püüan oma ärevust vaos hoida endale pidevalt meelde tuletades, et me kolisime sisse kuu aega tagasi ega saakski olla kõike juba valmis jõudnud. Protsess, pealegi, ongi ju pool kogu rõõmust. 🙂
Nii-nii-nii häid lambaid
Teist õhtut järjest võõrustasime kümnepealist seltskonda. Tõmbasime laua pikaks lahti, asetasime selle äärde (aiatoole appi võttes) kümme istekohta ja katsime pidulaua. Külalised tulid ülevoolavalt positiivsete emotsioonide, naeru, soojuse ja imeilusate sõnade, soovide ja soolaleivakingitustega. Ja ma olen nüüd kuidagi nii… üdini õndsas meeleolus. Hetked tagasi jutuvadinat, laste jooksmist ja lärmi ja nugade-kahvlite kõlinat täis olnud maja on nüüd täitunud harmoonilise vaikusega, mida murrab ainult taustal sumisev nõudepesumasin. Masin, mis mahutab kõigi kümne külalise nõud. Mul jääb veel ainult laud lühikeseks kokku tagasi lükata, toolid lauale tõsta ja robotlapsuke põrandale õhtust ringi suristama seada. Ma ei tea, kas on ilusamat tunnet ja suuremat rahulolu kui see…
Kõik eilsed pildid on Kätlini kaamerast. Mina tegin ainult klõpse, tema sorteeris ja töötles e. tegi suurema töö. 😀
Grillitud jogurti-apelsinimarinaadis kana-/tofuvardad köögiviljadega, kurgi-jogurti-mündikaste, arbuusi-fetasalat, coleslaw, vürtsikas porgandisalat…
Hästi Keskendunud Sööjad. Vasakul meie EK pere kõige värskem liige Anette, kelle EK blogi saab lugeda SIIT. 🙂
Mu rõõmupall <3
Vana hea ESTA2 küpsetas magustoiduks vahvleid
Eile käis siin minu Emmede Klubi perekond. Minu tüdrukud ja minu võrratud beebid. Grillisime, jõime alkoholivaba vahuveini, olime koos. No ja muidugi oli neil vaja mul sokid jalast šokeerida – vähe sellest, et nad mulle mu varalahkunud Monstera asemele uue leidsid (viimase Eestis, väidavad nad, olles taime poodidest tikutulega taga otsinud), ulatasid nad mulle mu nö “lahkumispeo” puhul ka kingikoti. “Oo! Muumitass!” rõõmustasin ma ilusa ja igati tarviliku kingituse üle. Jajah, oli seal jee ainult muumitass. Minu reaktsioon:
Ma käin siiamaani iga natukese aja tagant oma kaardikest lugemas ega suuda uskuda, et see olengi päriselt mina, kellele see tähelepanelik, soe ja südamlik žest suunatud oli… mille pagana eest ometi? Oeh. Ma olen ikka täitsa hingepõhjani liigutatud. Minu tüdrukud. Minu kallid-kallid asendamatud #tasakaalukad tüdrukud. Ma pühendaks sellele kingitusele eraldi postituse, aga ma niikuinii ei jõua lõpuks selleni, nii et ma räägin kohe ära. Nädalake tagasi kerkis mul esimest korda elus pähe idee dr. Šoisi vastuvõtule minna. Mitte sellepärast, et ma nüüd kolmandal ringil leiaks, et see ultrahelitrall ja -teater vajalik oleks, aga ma hakkasin mõtlema hoopis Kroonprintsessi peale. Ta on juba nii suur – kas tal ei oleks erakordselt äge sellist asja oma nahal kogeda? Oma väikest õde või venda sedasi videopildilt näha ja vahva arsti kommentaare sinna juurde kuulda? No ja mida siis tegid minu tüdrukud? Kinkisid mulle muidugi Loote Ultraheliskriiningu Keskuse effing 140€ kinkekaardi (mis muide spetsiaalselt mulle väljastati, muidu neil üldse polevatki seesugust), et ma saaksin käia koos Kroonprintsessiga Šoisi juures ultraheliteatris ja saada sellest veel arsti kommentaaridega DVD ka kaasa! Rääkimata siis sellest ilusast kaardist, mille nad mulle kirjutasid. No ma räägin, mul ei ole sõnu. I will cherish this forever.
Täna käisid meil aga külas H (ja minu!) tähtsad tädid ehk H emme sõbrannad, kes on meie jaoks hästi olulised pereliikmed ja kellega koos on alati hästi hea ja kodune ja lõbus ja tore ja… no nad on võrratud, eksju. Et me veel mingit ametlikku soolaleivapidu pole välja kuulutanud, sest elame veel ikkagi natuke kastide otsas, ei ole me otseselt küllakutseid väljastanud. Aga nemad teatasid, et kui ei kutsuta, teevad dessandi! Ja kuidas me siis ei kutsu sihukesi, eksju, kes on nii armsad ja niiviisi kogu hingest meile kaasa elavad ja meie rõõmu koos meiega rõõmustada tahavad. Katsime siis täna pidulaua ja võtsime oma lemmikkülalised vastu. Lemmikkülalised tulid endale omaselt toredate läbimõeldud kingituste, julgustavate sõnade ja suure hulga nalja ja naeruga. Oh, küll nad on kallid. Sõime chili con carnet ja magustoiduks kladdkakat, juustu, vorsti ja muud head ja paremat.
Klanitud piltidega blogimine – I’m over it. “Parem mobiilipiltidega kui üldse mitte” on mu uus moto. Onja?
Hulganisti soola, leiba, ägedat tšilliga käsitövõid, kihvt puust kast-korvike kevadlilledega ja taamal tüdrukute toodud Monstera. Armas tädi L tõi mulle VÕRRATU kummipuu (sest küsis, mis potitaime ma soovida võiksin ja ma ei kõhelnud hetkekski, et see üks kummi-viigipuu olema peab), mida te kindlasti siin blogis veel sada ja üks korda näha saate, sest see on napilt kõige coolim sisustuselement siin kodus ja küll see päev ka koidab, kui ma teile meie kodust pilte näitama (noh, kõigepealt tegema) hakkan. Skaudi ausõna!
See on üks hea kodu, kuhu nii palju häid inimesi mugavalt pika laua taha einestama mahub, ma ütlen teile. Mul pole küll mitte midagi muud õnneks vaja.
Kui, siis võib-olla und. Ma siin koristasin kõik ära ja kirjutasin seda postitust ja nüüd on kell ei vähem ega rohkem kui triljon-miljon. Vähe ma ei maga hommikul sisse!
Minu elu õnn
Ma siin käin mitmendat päeva sooviga midagi kirja panna ja jään iga kord mõtlema, et… kas on võimalik olla liiga õnnelik?
Neid hetki on iga päev nii-nii palju, et ma juurdlen: kas see on meile antud ainult korraks, et meid millekski hirmsaks ette valmistada? Või on võimalik, et elul ongi meile varuks ainult nii palju ilusaid kingitusi, nii suuri muudatusi elukvaliteedis, nii palju häid ja üdini õnnelikke hetki? Näiteks:
Kui meie lastega istume tagahoovis ja joonistame kiviterrassile keksukaste, küpsetame ehitaja poolt aianurka jäetud liivahunnikus liivakooke ja samal ajal immitseb köögi ventilatsiooniaugust õue oivalist lõhna. Sest H teeb meile samal ajal õhtusöögiks hommikusööki. Jep! Maailma kõige suurepärasem kontseptsioon – brinner. Munapuder, praekartulid, oad, salatike ja ahjus krõbedaks küpsetatud peekon. Ja söök saab valmis, mul on nälg ja H hõikab meid tuppa ja lapsed ei tule. Lihtsalt ei tule, sest neil on oma koduõues parasjagu tähtis mäng pooleli ja nad lihtsalt ei saa kõiki oma toimetusi sinnapaika jätta. Ja siis me istume H’ga kahekesi õhtusöögilaua ääres ja vaatame aknast oma õues askeldavaid imeinimesi ja ahhetame kui väga meil on vedanud.
Kui põrandale läheb sodi ja koerakarvu, aga mul on suva. Esimest korda elus täiesti suva, sest robotike koristab kasvõi mitu korda päevas ja terve ülejäänud pere ajab omi asju või vaatab töökat pesamuna armastava pilguga pealt. Ja ma olen hoobilt neli korda vähem närviline ja ärev inimene.
Kui Sirli sõidab meile üsna spontaanselt rattaga külla (sest elame nüüd nii lähestikku) ja toob mulle kotitäie mu lemmikuid kummikomme. Sest ta teab. Ja see on nii armas.
Kui lapsed on issiga koos õues autot pesemas, tulevad oma külmast vaat, et kangete sõrmede-varvastega ja saavad need enne voodisse minekut saunas üles sulatada. Ja leili visata.
Kui mu emme ja kasuisa sõidavad meile Rootsist nädalavahetuseks külla ja tunnevad ennast mugavalt, sest meil on neile magamiseks võrratu lahtikäiv diivan ja palju ruumi, et ka laiendatud koosseisus vabalt ära mahtuda. Oh, kui imetore ja kuratlikult lühike (ehkki päevade arvestuses ju pikk) nädalavahetus see oli…
Kui Virsik enne uinumist veel korraks voodile põlvili tõuseb, pilgu nari ülemisele korrusele suunab ja oma kõige hellitavama häälega “malmastan siiiind, E***-Pelli!” hõikab.
Kui ma teen hommikul silmad lahti selle peale, et Kroonprintsess poeb mulle kaissu ja näen esimese asjana suurest aknast kasemetsa, päikesepaistet ja kuulen pea kõrvulukustavat linnulaulu. Ma ärkan igal hommikul südamest õnnelikuna.
Kui ma pakun välja kuupäevade arutelu uueks OKR ringiks ja kokkulepe saavutatakse (vaatamata kõigi leibkondade tihedatele graafikutele) tunniga, mis omakorda tähendab, et ma saan jälle iga kuu maailma kõige paremat sööki söömas ja kõige mõnusamat seltskonda nautimas käia.
Kui peika ehitab katlaruumi ilgelt palju ilgelt häid riiuleid. Need I say more?
Kui ma käin kaltsukas ja leian sealt endale kaks suurepärast kleiti, Sirlile vinged t-särgid ja lastele mängutuppa suure sületäie kostüüme. Sest üks mängutuba peab olema HÄSTI äge ja ühes HÄSTI ägedas mängutoas peab olema kapp rollimängudeks mõeldud kostüümidega!
Kui ma teen oma uues köögis süüa ja mind tabab mõte: kurat, ebamugavalt suur, pean nii palju samme astuma! Milline Tohutu Probleem, eksole? Ma oleks endale juba ainuüksi selle mõtte peale kolm kuud tagasi näkku oksendanud! Ja kui ma pakin köögikaste lahti ja asjad mahuvad lahedalt ära ning ruumi jääb ülegi… oeh. Nõudepesumasin. Kapid. Topeltlaiad sahtlid köögiriistadele. Suur ahi. Köök. Minu köök.
Kui meie õhtused diskussioonid keerlevad selle ümber, kas H peaks võtma vastu vinge tööpakkumise ja suuure palgakõrgenduse või jääma praegusele töökohale, kus talle samuti tohutult meeldib ja kuhu ta ju tegelikult vähem kui aasta tagasi tööle asus. Kui ma saan teda toetada ja talle nõu anda ning samas olla see, kes tema arengut ja edu esireast jälgib ja talle kõige rohkem kaasa elab. Milline privileeg, eh? Ma olen nii uhke ja see teeb mind nii õnnelikuks, et minu H on nii tubli ja nende põnevate muutuste üle elevil ja nii õnnelik.
Ma võiks neid hetki ja asju ja privileege lõpmatuseni loetleda.
On ainult üks asi, mis on minu suurt õnne viimasel ajal varjutanud ja mis on ühtaegu minu suur õnn ja õnnetus: töö. Ma olen surmani tüdinud sellest, et ma pidevalt kurdan: seda on liiga palju. Mul on minu nö. palgatöö ehk toimetajatöö Emmede Klubis, tellimustööd kujundajana ja lisaks veel e-pood ning kõiki kolme ma enam omal käel hallata ei suuda. Ütlen tasuvaid töid ära, sest aega on vähe, jään kirjadele vastamisega jänni ja tunnen iga päev 24/7 südamel rasket tegematajätmise kivi ehkki iga päev siiski sisuliselt hommikust õhtuni tööd teen. See mõte küpses juba pikalt, kuid alles hiljuti hakkasin tõsisemalt mõtlema prioriteetidele ja sellele, millest ma õnnelikuma elu, normaalse rutiini ja parema teenistuse nimel loobuma peaksin. Vastus oli üsna ilmselge ja seega otsustasin ma üsna raske südamega EK tööst loobuda. Osaliselt sellepärast, et minu koormus seal oli meeletult kasvanud, sest lõunanaabritest juhtkond ja kolleegid ei paistnud mõistvat, et peatoimetaja, videotoimetaja ja kujundajana ma neile eilseks ülesandeid täita ei saa. Sealpool on lihtsalt tööstiil pisut teine kui meil, midagi pole parata. Vaatamata väga heale teenistusele hakkas see töötempo mul hiljuti pisut mõistusele ja kui videotoimetaja tööülesanded üsna ootamatult ära kadusid, otsustasin, et ongi ehk aeg omaenda ärile pühenduda, mitte muudkui endale meeldivaid töid ajanappuse tõttu ära öelda. Kurb muidugi on – meil on nii tore kollektiiv ja nii raske on mõelda, et ma edaspidi enam nii kihvti ettevõtte osa ei ole. Lohutan ennast sellega, et kohe pärast minu ümber mõtlema keelitamisest loobumist (sest ma ei võtnud ühegi pakkumise peale vedu) küsis tegevjuht lootusrikkalt, kas mul on nüüd rohkem aega neile kujundamisele pühendada. Seega jään ikkagi osaliselt EK juurde ja koolitan nüüd endale vägagi pädevat asendajat ning tunnen eesootava suhtes suurt motivatsiooni ja kergendust. Ma tegin seda enda jaoks ja olen endale selle muudatuse eest päris-päris tänulik. 🙂
Ahjaa! Ja me saame beebi! Ma olen selle üle nii õnnelik ja veel õnnelikum selle üle, et ma olen selle üle õnnelik. Loogika? No ma olin ju eelmise raseduse ajal päris-päris katki ja nii mures, et kõik läheb seoses teise lapse sünniga sassi. Et ma ei suuda teda armastada, et ma rikun Kroonprintsessi ja noh, meie kõigi senise imelise elu sellega ära, et mingisuguse võõra veel majja toon. Ratsionaalne, eks? Küllap see ikka üks kole rasedusaegne depressioon oli, et ma koguaeg nii sünge ja õnnetu ja hüsteeriline olin. Praegu vaatan neid kahte ja seda, milliseks meie elu kujunenud on, kui tublid, viisakad, vaimukad, armastavad, kokkuhoidvad lapsed meil on… ja ma saan VEEL ühe sellise? Ma olen nii rikas. Nii-nii rikas. Ja oleks ta veel tüdruk ka! Sest, noh… kolm tütart ja… mul on nii hea tüdrukunimi olemas ja… 27. aprillil saame teada, hoidke meile siis pöialt!
Aprillinaljadest
Et siis aprill, jah?
Otseloomulikult ei teinud ma teile maailma kõige nõmedamat ja taktitundetumat nalja. Pigem nalja maailma kõige nõmedamate ja taktitundetumate naljade kulul. Ja ma saan aru, et ma külvasin omajagu segadust (ja, olgem ausad, sain päris palju itsitada ka), aga ma loodan, et te annate selle lolli vembu mulle andeks. Ma nimelt ei oskagi neist asjust teisiti kui läbi nalja rääkida. 🙂
Ma tean, et on inimesi, kelle jaoks iganädalased raseduspostitused ja igahommikused peegli-kõhuselfied on hästi tavalised ja normaalsed, aga mina ei ole üks neist. Rasedus on minu jaoks emotsionaalselt hästi raske ja mõjub mu enesehinnangule ning seetõttu on mul hästi raske olla selline… nunnu ja rõõsa ja vahva rase, kes silitab oma punu ja kudrutab avalikult sellest, kuidas ta ei jõua tibu saabumist ära oodata. Ma tahaks olla küll, sest oma südames olen ma ju ikkagi täpselt sama õnnelik nagu kõik teised naised kõigis teistes peredes, millele uue liikme lisandumist kogu südamest oodatakse. Aga ma ei ole.
Ma ei ole vinniline, paks ega kole – välimus ei ole see, mida ma enesehinnangu languse all silmas pean. Viga on selles, et ma olen harjunud ööpäevas väga palju jaksama, kui selleks parajasti vajadus on. Ma olen harjunud pidama mitut töökohta, ma olen harjunud, et ma suudan palju ja olen väga produktiivne. Rasedus võtab minult esimeseks neljaks kuuks igasuguse (edit: igasugust muidugi mitte, sest kui valikut pole, tuleb nutta ja teha) töövõime (sest see igikestev räige iiveldus on täiesti halvav ja ebainimlik) ja vähe sellest – kella kaheksaks õhtul olen ma igal juhul surmani väsinud ja valmis magama minema. “Ma olen rase” on kolm sõna, mida ma ei suuda kõva häälega välja öelda, sest kogu see hädisus koos hormonaalse tasakaalutusega tekitab minus tugevat häbitunnet, sest ma tahan olla naine, ettevõtja ja hea töötaja, mitte kõndiv inkubaator. Ehkki ma saan aru, et see on jabur ja et tegelikult on hea, et keha mind puhkama sunnib – ma ei saa sinna midagi parata.
Kroonprintsess ja Virsik ükskord mitte eriti hiljuti. <3
Mis mind aga õnnelikuks teeb, on minu maailma kõige võrratumad lapsed ja teadmine, et mul on neid varsti kolm. Kui ma eelmise raseduse ajal kogu selle hormonaalsuse ja muremõtete keskel suisa sügavas depressioonis olin, on seekord kõik teisiti. Ma olen juba kahe lapse ema ja väga lähedalt näinud kui suur kingitus on ühele inimesele tema väike õde ja vastupidi. Ma juba tean, et laste kasvatamine on meie jaoks puhas rõõm, et mina ja H saame meeskonnana alati kõigega hakkama ja et elu hoiab meid. Kui elu mulle jaanuari keskel kõigepealt remondirahade saamatajäämise teate tõi ning sellele veidi hiljem otsa uudise uuest potentsiaalsest pereliikmest, olin kindel, et sellest kõigest ei saa midagi välja tulla. Ometi jõudis teadmine uue ja suurema kodu ostust sündida enne kui mina otsuseid langetada või oma uudist isegi H’ga jagada jõudnud olin. Ja edaspidist te juba teate – kuidas elu meid üheainsa kalendrikuuga ühest kodust teise, meie näpista-mind-ma-vist-näen-und-koju tõi. Ja nüüd, vähem kui kuu pärast koduostu, sai H jälle uue (fantastilise) tööpakkumise.
Ma ei tea mitte kedagi, kelle saabumiseks siia ilma Universum nii usinalt ettevalmistusi teeks. 🙂
Üllatuuuus!
