Märts oli üks hirmus emotsionaalne ja tegus kuu – märtsikuu esimesel päeval saime notari juures kätte oma uue kodu võtmed ja sealt alates algas suur kolimine, sisustamine, lahtipakkimine, komplekteerimine… ühesõnaga üks hirmus suur õhin ja rõõm ja elevus. Natuke on isegi naljakas mõelda, et sellest on juba kolm kuud möödas. Ühest küljest tundub see nagu eile kui ma veel tõsimeeli kartsin, et me seda kodu endale ei saa – ehkki laen oli olemas ja korteri oli müüdud, tundus see enne võtmete saamist täiesti-täiesti-täiesti võimatuna. Meie ja oma 59m2 pealt omaenda metsaäärse aiakesega elamisse? See tundub siiani ebareaalne. Samas on mul tunne, justkui see uus elu oleks terve igaviku kestnud ja kõik on nii loomulik ja päris. Nagu olekski alati nii olnud!
Aga vaatame siis korra veel sellele märtsikuule tagasi, et ma saaksin varsti aprilli ja mai ka ette võtta:
Pakkimine-pakkimine-pakkimine e. viimane õhtu vanas kodus. See on tegelikult pilt veebruari lõpust, sest korteri müüsime maha juba 22. veebruaril ja uue kodu ostsime 1. märtsil.
Filmisin selle video, et mul hiljem meelest ära ei läheks, mismoodi ma end sel päeval tundsin. Ja õigesti tegin, sest läks küll. Ma polnud seda videot tänaseni vaadanud – ikka üsna kurb on vaadata väikest ennast nii õnnetuna…
Ei tea jah, kelle kleepuvad väikesed sõrmed salaja suhkrutoosis käisid. 😀
Jõudsin naistepäeva hommikul juba H’le puid alla laduda, et mis mõttes ta viib naiskolleegidele lilli ja mulle mitte – naljaga, muidugi – kui nad Kroonprintsessiga enne lasteaeda minekut veel kodust koos soojade salaami-juustulipsude (mu lemmmmikud), mustikate ja kimbu kollaste tulpidega läbi tulid. Oli väga ootamatu ja tore algus päevale koos nendega veel hommikul juttu puhuda ja naistepäevasaiakesi süüa.
Esimesed nädalad uues kodus. Puhas sisustusglamuur. Kohe kui üks järelkärutäis pappkaste jäätmejaama sai, oli põrand kohe jälle uue kultuurikihi all. 😀
Põhimõtteliselt mu elutöö. Rassisin keset ööd üksi (sest H oli Pirital ema juures lapsi magama panemas) seda kokku panna, vahepeal natuke nutsin ja vingusin, tegin endale pidevalt kogemata haiget, kirusin, et komplektiga sõpra kaasa ei tulnud (juhendis tegid tüübid seda tööd kahekesi) ja olin lõpuks endaga SIGArahul. Nii ilus asi ikka. 🙂
Ehituspoe kassas müüakse neid kummikomme, nii et iga kord kui me ilma lasteta ehituspoes käisime, ajasin ma neid endale näost sisse. Millegipärast on alati ainult esimesed kolm kommi hullult maitsvad, ülejäänu võiks sama hästi olemata olla. 😀
Ehituspoest toodud sõjasaak mööbli jaoks. Meie voodi ning kummuti (mis on siiani pooleli…) üle võõpamiseks ja laste nari jaoks:
Work in progress. Lõpptulemust võib näha näiteks sellelt pildilt. 🙂
Esimesed soolaleivalised siis kui köögimööbel oli veel kastidena seina ääres ja köögitehnika tulemata. Sõime A ja R kaasa toodud snäkke papptaldrikutelt ja nautisime Rucola Caesari salatit. La Muu jäätis, mille nad kaasa tõid ja mille isu puudumisel lootusrikkalt õue “külma” tõstsime, sulaski lootusetult ära ja läks raisku. Aga muidu oli meie õhtu absoluutselt imetore! See oli ühtlasi ka esimene öö uues kodus, sest H jõudis Tartust komandeeringust alles superhilja ja tüdrukutel oli uneaeg. Tegime diivani lahti, A tõi meile kodust pleede ja lina ja uinusime multikate saatel, et hommikul H emme juurde pannkoogihommikule sõita. Tõsiselt mõnus nädalavahetus oli.
Mul on esimesest neljast raseduskuust miljon sellist sõpradele saadetud “mina siin niisama täiesti lääbakil” pilti, sest mul oli koguaeg lihtsalt NII paha olla ja endal ka natuke naljakas, et ma selline haledik olen. 😀
Märtsis avastas Virsik oma kirgliku armastuse toore sibula vastu. See ei ole päris normaalne, kui suure isuga ja mis kogustes ta on suuteline toorest (lihtinimesele ikkagi pigem ülikibedat) sibulat näost sisse ajama. 😀
Poolik köök, mille valmimine tundus nagu igavene projekt. Siin on juba külmkapp keset tuba, nii et selleks hetkeks käis elu uues kodus juba täiega. Siit on näha ka meie köögilauda ja -toole, millest viimases sisustuspostituses juttu tegin. 🙂
Kaks etappi Virsiku elus korraga ühel pildil: suur pean-selle-ehituspoodi-pähe-panema-muidu-suren-kiivriarmastus ja Väga Loomulik Naeratus poseerides. 😀
Tubli inimene haamriga. Teine tubli inimene tahtis ka haamrit käsitseda, aga lõi tagumise kattepapi paarist kohast lõhki. Millest pole absoluutselt hullu, sest kummalgi oma kapp, ise teab, mis teeb. 😀
“Võta see kaasa kui tahad, aga mina sinu panni küll poes tassima ei hakka – ise pead hoidma!” ütlesid kõik maailma lapsevanemad ja sõid seejärel suure kibeda suutäie sõnu. 😀
Viisin lasteaiast koju puhkepäevale jäänud Kroonprintsess üllatusseiklusele Mustamäe keskuse kinno. Bussiga! Mu lapsed on hullud bussisõidufanatid. Alles vahetult enne kinno jõudmist lasin ma tal ära mõistatada, mis film mul talle üllatuseks on. “Kaunitar ja koletis” muidugi! See oli nii ilus ja tore ja Kroonprintsessile ka hullupööra meeldis. See ja popkorn ka, muidugi – ikkagi oma ema laps. 🙂
Vähe on maailmas asju, millega ma oleks nii rahul nagu oma imeilusa kappi sisse sobitatud valge ventilatsioonitoruga!
Jalutasin oma uusi radu pidi bussipeatusesse, et Riiga sõita. Oli hirmus ilus hommik. Nüüdseks on see rohelusse mattunud ja veel ilusam. 🙂
Sellised nad meil on… 🙂
Esimene kord kui ma toariietes ja paljajalu oma koduterrassil sooja kevadpäikest nautida sain. Kaks päeva hiljem oli õues paks-paks valge lumi maas…
Kui Kroonprintsess õhtul lasteaiast tuli, näitasin oma uusi üllitisi kohe talle ka. Ta tunneb minu töö vastu siirast huvi ja küsib alati mind tööhoos nähes, kas see on mõni uus poster, mille kallal ma nokitsen või mis logo (tal on kõik terminoloogia juba selge!) see on, mida ma parajasti meisterdan. Ei saa öelda, et ta ka kuigi ükssarviku- ja haldjakauge inimene oleks, nii et uute kaartidega oli ta vähemalt sama rahul kui ma ise ja küsis kohe, kas ta võiks ka mõne endale saada, et kellelegi kinkida. Kui ma siis jänese kübarast e. Vahvlihaldjate küpsised kapist välja tõmbasin ja pakkusin, et ta ehk oma naabrilastele üllatusi viia tahaks, ei olnud enam pikka juttu. Kohe oli Kroonprintsessil selge, mida ta kellele viia ja millise sõnumi kaartideile kirjutada tahab. Pakun, et inspireerituna jänes Alberti ema Sofi soovitusest, kuidas sõpru saadakse… 🙂
Elutoa sisustuse värvigamma pani paika meid siin juba ostu hetkel ees oodanud siseviimistlus. Tegemist on küll uusarendusega (milliste puhul ostjad tihti enne võtmete saamist veel otsuseid langetada ja siseviimistluse osas kaasa rääkida saavad), kuid meie siia jõudmise hetkeks oli kõik juba valmis ja lõpetatud. Ja vedas meil – mina oleksin tõenäoliselt seinad valgeks võõbata lasknud, kuid elan nüüd hästi mõnusat tooni seintega toas. Tubades, tegelikult, sest kõik seinad on ühte värvi. Igatahes muutub see seinavärv vastavalt valgusele – päevavalges on tegemist pigem roosa alatooniga helehalliga, õhtuses lambivalguses digimuutub aga hoopis soojemaks, peaaegu beežiks. Ülejäänu sai paika kuidagi väga orgaaniliselt – kuna ma teadsin, missugust diivanit ma tahan (sügavat ja suurt, kuhu kogu meie oma pesakond ja veel mõned külalised ka risti-rästi lebotama ja vajadusel mugavalt magama mahuvad), ei olnud värvivalikuid just laialt käes ja nii sattuski meile ORRSTA helehall 
Diivanitaguselt seinalt on puudu midagi suurt, värvilist ja ägedat, mille ma vist tahaksin lastega koos valmis teha, et sellel oleks lisaks sisekujunduslikule ka emotsionaale väärtus. Ma lihtsalt ei tea veel täpselt, missugune see olema peaks. 
Ja lõpetades selline. H tiris mu kesköö paiku sõna otseses mõttes väevõimuga tuppa. Olin kivide tassimise ja maapinna tasandamisega nii hoos, et isegi ööpimedus ei seganud. Riputasin töötule puu otsa ja andsin rehale hagu. Niii suurt hasarti tekitas oma koduaias askeldamine! Aga H’l oli natuke õigus ka – järgmine päev oli Hästi Tähtis ja oluline oli, et ma hommikul zombie poleks. Kroonprintsessil oli ju pühapäeva õhtul suur kevadkontsert ja nii tuli meil juba pärastlõunal Nordea Kontserdimaja lava taga krunni siluda ja kostüümi selga ajada, et enne suurt etendust lavaproovi teha.
Kaks võrratult kaunist ja kallist inimest – minu tütar ja minu ämm – Vapianos kontserdieelsel lõunal. Kellele Aperol Spritz maitseb, Vapianos on väga autentse maitsega alkoholivaba kokteil. Mulle ei maitse. 😀
Kõik meie laupäevad kulgevad üsna ühtemoodi. Kõigepealt sätivad lapsed end hommikumultade ette samal ajal kui mina või H (täna tema) hommikusöögi ette valmistame. Täna oli menüüs riivitud porgandi (kes meie 
Jäin hiljuti ühest hästi lahedast üritusest ilma, sest kutse oli sattunud naabrinaise postkasti ja sain selle kätte liiga hilja. Ime kah, muidugi – meil polnudki ju postkasti! Ostsin selle Handymani (?) nimelisest poest 20 euroga (mis on tegelikult üsna odav) ja ehkki see ei ole võib-olla mingi tarbekunsti musternäidis, on ta üsna hiigelsuur ja täpselt õiget värvi. Enamus postkastid, mida ma poodides näinud olen, on helehallid, rohelised või mingite kummaliste ornamentidega kaunistatud mustad ja sellised mulle kohe üldse ei sobi. Valituks osutunud kast kaob tumepruuni puitlaudise sisse täitsa ära (loodan, et postiljon ta vaatamata laitmatule kamoflaažile sealt ikka üles leiab) ja see on suurepärane.
Kui me ostlemise lõpetanud olime, tegin altruistliku ettepaneku Väikevennale maasikaid osta. Ta nii tahtis. :)))
Lisaks ostsime me veel ühe savipoti ja kotikese mulda (sõna otseses mõttes esimese ettejuhtuva) Kroonprintsessi eduka külviprojekti jaoks. Nagu ma vist ühes varasemas postituses juba mainisin, sõi Kroonprintsess kuukene tagasi pirni ja avaldas soovi selle seest leitud seemned mulda panna. Panime. Ja mõned nädalad hiljem pistis potist meie suureks üllatuseks pea välja väike taimeke! Kuna ta absoluutselt ebasobivasse purki istutatud sai, vajas ta nüüd edasi arenemiseks veidi viisakamat kasvukeskkonda ja nii ostsime me ühe savipoti ja Kroonprintsess sai oma projekti järgmisele tasandile viia:
Ta tegi seda nii asjalikult ja tublisti, et vajas vaevu üldse juhendamist ja ausõna – lust on vaadata, kuidas (väike) inimene tööd teeb! Virsik, vana põrsas, muidugi rappis tal juba salaja natuke lehti küljest, aga loodetavasti peab ta vaatamata karmile kohtlemisele ikkagi vastu ja kasvab suureks ja tubliks. Puu, ma mõtlen. 😀
Lõpetuseks jõuame päeva parima ostu, suure tsinkvanni juurde. Kui me veel Astris elasime, oli igaõhtune vahuvann kindel osa laste magamaminekurutiinist. Või noh, mis magamaminekust me räägime – Virsik võis mõnipäev kolm-neli korda vanni nõuda. Ise õppisin ma meie mõnusalt avarat ja hõlpsasti puhastatavat dušinurka üsna varakult armastama ega tundnud vannist puudust, kuid lastele tundsin küll natuke kaasa ja mõlgutasin pidevalt mõtteid, mismoodi ma neile uuesti õhtusi vanniskäike korraldada saaksin. Küll mõtlesin ma plastikust suurte liivakast-basseinide peale (koledad), sõbranna pakkus välja ehituspoes müügil olevad seguvannid (rõvedast haisvast plastikust, mina oma lapsi sinna ei pane) ja pidevalt oli mul kusagil kuklas kujutluspilt mõnusast suurest tsinkvannist. Ma ei olnud seni ühtegi sellist leidnud (või vist isegi otsinud), aga kui ma neid nüüd ehituspoes nägin ja lapsed sinna sisse kohe istuma mahutasin, oli selge, et just see on meie vannitoast ja täielikust õnnest veel puudu. Piltidelt võite näha, et õnn tõepoolest oli hirmus suur. Ka hind oli tal üsna soodne (ca. 25-26€ kui ma õigesti mäletan) ja vähe sellest, et nad sina mõnusasti vannitama mahuvad, sobib see ka sisustuselemendina väga kenasti ning mahub ilusti saunalava alla kuivama kui vannitajad temaga õhtuks lõpetanud on. Ma ei või sõnadesse panna kui rahul ma sellega olen!
