Miiu blogi

Archives for May 2017

Mobiilipildid ja -videod: märts

~ snapshots (pildipostitus)

Märts oli üks hirmus emotsionaalne ja tegus kuu – märtsikuu esimesel päeval saime notari juures kätte oma uue kodu võtmed ja sealt alates algas suur kolimine, sisustamine, lahtipakkimine, komplekteerimine… ühesõnaga üks hirmus suur õhin ja rõõm ja elevus. Natuke on isegi naljakas mõelda, et sellest on juba kolm kuud möödas. Ühest küljest tundub see nagu eile kui ma veel tõsimeeli kartsin, et me seda kodu endale ei saa – ehkki laen oli olemas ja korteri oli müüdud, tundus see enne võtmete saamist täiesti-täiesti-täiesti võimatuna. Meie ja oma 59m2 pealt omaenda metsaäärse aiakesega elamisse? See tundub siiani ebareaalne. Samas on mul tunne, justkui see uus elu oleks terve igaviku kestnud ja kõik on nii loomulik ja päris. Nagu olekski alati nii olnud!

Aga vaatame siis korra veel sellele märtsikuule tagasi, et ma saaksin varsti aprilli ja mai ka ette võtta:

Pakkimine-pakkimine-pakkimine e. viimane õhtu vanas kodus. See on tegelikult pilt veebruari lõpust, sest korteri müüsime maha juba 22. veebruaril ja uue kodu ostsime 1. märtsil.


Filmisin selle video, et mul hiljem meelest ära ei läheks, mismoodi ma end sel päeval tundsin. Ja õigesti tegin, sest läks küll. Ma polnud seda videot tänaseni vaadanud – ikka üsna kurb on vaadata väikest ennast nii õnnetuna…

Ei tea jah, kelle kleepuvad väikesed sõrmed salaja suhkrutoosis käisid. 😀

 Jõudsin naistepäeva hommikul juba H’le puid alla laduda, et mis mõttes ta viib naiskolleegidele lilli ja mulle mitte – naljaga, muidugi – kui nad Kroonprintsessiga enne lasteaeda minekut veel kodust koos soojade salaami-juustulipsude (mu lemmmmikud), mustikate ja kimbu kollaste tulpidega läbi tulid. Oli väga ootamatu ja tore algus päevale koos nendega veel hommikul juttu puhuda ja naistepäevasaiakesi süüa.

Esimesed nädalad uues kodus. Puhas sisustusglamuur. Kohe kui üks järelkärutäis pappkaste jäätmejaama sai, oli põrand kohe jälle uue kultuurikihi all. 😀

 Põhimõtteliselt mu elutöö. Rassisin keset ööd üksi (sest H oli Pirital ema juures lapsi magama panemas) seda kokku panna, vahepeal natuke nutsin ja vingusin, tegin endale pidevalt kogemata haiget, kirusin, et komplektiga sõpra kaasa ei tulnud (juhendis tegid tüübid seda tööd kahekesi) ja olin lõpuks endaga SIGArahul. Nii ilus asi ikka. 🙂

 Ehituspoe kassas müüakse neid kummikomme, nii et iga kord kui me ilma lasteta ehituspoes käisime, ajasin ma neid endale näost sisse. Millegipärast on alati ainult esimesed kolm kommi hullult maitsvad, ülejäänu võiks sama hästi olemata olla. 😀

Ehituspoest toodud sõjasaak mööbli jaoks. Meie voodi ning kummuti (mis on siiani pooleli…) üle võõpamiseks ja laste nari jaoks:

 Work in progress. Lõpptulemust võib näha näiteks sellelt pildilt. 🙂

 Esimesed soolaleivalised siis kui köögimööbel oli veel kastidena seina ääres ja köögitehnika tulemata. Sõime A ja R kaasa toodud snäkke papptaldrikutelt ja nautisime Rucola Caesari salatit. La Muu jäätis, mille nad kaasa tõid ja mille isu puudumisel lootusrikkalt õue “külma” tõstsime, sulaski lootusetult ära ja läks raisku. Aga muidu oli meie õhtu absoluutselt imetore! See oli ühtlasi ka esimene öö uues kodus, sest H jõudis Tartust komandeeringust alles superhilja ja tüdrukutel oli uneaeg. Tegime diivani lahti, A tõi meile kodust pleede ja lina ja uinusime multikate saatel, et hommikul H emme juurde pannkoogihommikule sõita. Tõsiselt mõnus nädalavahetus oli.

 Mul on esimesest neljast raseduskuust miljon sellist sõpradele saadetud “mina siin niisama täiesti lääbakil” pilti, sest mul oli koguaeg lihtsalt NII paha olla ja endal ka natuke naljakas, et ma selline haledik olen. 😀

 Märtsis avastas Virsik oma kirgliku armastuse toore sibula vastu. See ei ole päris normaalne, kui suure isuga ja mis kogustes ta on suuteline toorest (lihtinimesele ikkagi pigem ülikibedat) sibulat näost sisse ajama. 😀



 Poolik köök, mille valmimine tundus nagu igavene projekt. Siin on juba külmkapp keset tuba, nii et selleks hetkeks käis elu uues kodus juba täiega.  Siit on näha ka meie köögilauda ja -toole, millest viimases sisustuspostituses juttu tegin. 🙂

Kaks etappi Virsiku elus korraga ühel pildil: suur pean-selle-ehituspoodi-pähe-panema-muidu-suren-kiivriarmastus ja Väga Loomulik Naeratus poseerides. 😀

 Tubli inimene haamriga. Teine tubli inimene tahtis ka haamrit käsitseda, aga lõi tagumise kattepapi paarist kohast lõhki. Millest pole absoluutselt hullu, sest kummalgi oma kapp, ise teab, mis teeb. 😀

 “Võta see kaasa kui tahad, aga mina sinu panni küll poes tassima ei hakka – ise pead hoidma!” ütlesid kõik maailma lapsevanemad ja sõid seejärel suure kibeda suutäie sõnu. 😀

 Viisin lasteaiast koju puhkepäevale jäänud Kroonprintsess üllatusseiklusele Mustamäe keskuse kinno. Bussiga! Mu lapsed on hullud bussisõidufanatid. Alles vahetult enne kinno jõudmist lasin ma tal ära mõistatada, mis film mul talle üllatuseks on. “Kaunitar ja koletis” muidugi! See oli nii ilus ja tore ja Kroonprintsessile ka hullupööra meeldis. See ja popkorn ka, muidugi – ikkagi oma ema laps. 🙂

 Vähe on maailmas asju, millega ma oleks nii rahul nagu oma imeilusa kappi sisse sobitatud valge ventilatsioonitoruga!
 
Jalutasin oma uusi radu pidi bussipeatusesse, et Riiga sõita. Oli hirmus ilus hommik. Nüüdseks on see rohelusse mattunud ja veel ilusam. 🙂

Sellised nad meil on… 🙂

Esimene kord kui ma toariietes ja paljajalu oma koduterrassil sooja kevadpäikest nautida sain. Kaks päeva hiljem oli õues paks-paks valge lumi maas…

Puista headust enda ümber nagu haldjatolmu

~ minu väike ettevõte

Mõni aeg kirjutasid Kukupesale võrratud Vahvlihaldjad ja tundsid huvi, kas me ei tahaks neile kujundada kaarte, mida kliendid saaksid neilt koos küpsetistega lähedastele kingituseks kaasa osta. Kes Vahvlihaldjaid kunagi näinud ja nende lauakese juurest eralduvat vahvlilõhna tundnud on teab, et neile ei ole kuigi kerge vastu panna. Muidugi olin ma nõus! Nende vastavatud kohvikus on kõik täpselt sama võluv, roosa ja maagiline nagu neilt oodata võiks ja minu ainsaks juhtnööriks saigi, et kaardid peavad olema roosamannased ja ükssarvikused. 

 Tegin kaheksa erinevat kujundust ja kaartidele saigi nii ükssarvikuid, haldjaid, jäneseid kui vahvaid tsitaate ja südamlikke sõnumeid. Kõiki kujundusi saab soovija näha ja soetada ka Kukupesa e-poe kaartide valikust ning lisaks muidugi ka postrite kujul:Käisime trükisooje kaarte haldjatele värskelt avatud Balti Jaama Turule möödunud nädalal ära viimas ja lisaks turuplatsilt soetatud suurele karbitäiele maasikatele ja ülimagusale arbuusile saime ka Vahvlihaldjate kohvikust kaasa suure kotitäie Hästi Ilusaid ja Maitsvaid Asju. Hästi kahju, et me turul pikemat tiiru teha ei jõudnud, sest turud on mu lemmikud… aga küll ma sinna suve jooksul veel jõuan!

Minu vaieldamatud lemmikud haldjakohviku tootevalikust on otselooomulikult vahvlid. “Võtan autos ainult ühe vahvli,” luiskasin, ja sõin peaaegu kõik juba enne koju jõudmist üksi ära. No ja siis veel need ideaalsed makroonid, šokolaadikattega sefiirid ja imearmsalt pakitud glasuuriga küpsised… kas niiviisi saadaksegi gestatsioonidiabeet või? 🙁 

Kui Kroonprintsess õhtul lasteaiast tuli, näitasin oma uusi üllitisi kohe talle ka. Ta tunneb minu töö vastu siirast huvi ja küsib alati mind tööhoos nähes, kas see on mõni uus poster, mille kallal ma nokitsen või mis logo (tal on kõik terminoloogia juba selge!) see on, mida ma parajasti meisterdan. Ei saa öelda, et ta ka kuigi ükssarviku- ja haldjakauge inimene oleks, nii et uute kaartidega oli ta vähemalt sama rahul kui ma ise ja küsis kohe, kas ta võiks ka mõne endale saada, et kellelegi kinkida. Kui ma siis jänese kübarast e. Vahvlihaldjate küpsised kapist välja tõmbasin ja pakkusin, et ta ehk oma naabrilastele üllatusi viia tahaks, ei olnud enam pikka juttu. Kohe oli Kroonprintsessil selge, mida ta kellele viia ja millise sõnumi kaartideile kirjutada tahab. Pakun, et inspireerituna jänes Alberti ema Sofi soovitusest, kuidas sõpru saadakse… 🙂

Ühel kaheksast kaardist seisab igatahes “puista headust enda ümber nagu haldjatolmu” ja täpselt selline inimene on meie vanem tütar. Ta nii metsikult naudib üllatuste sepitsemist ja kingituste tegemist ning terve tee koju tagasi keksis ja kepsutas ta suurest õnnest, et oli naabrilastele rõõmu valmistada saanud. Olen talle maast madalast püüdnud selgitada, kuidas viisakus ja heateod alati tema enda peale tagasi peegelduvad ja eriti lahe on kui ta seda ka päriselu-praktikas näeb – järgmisel päeval pärast tema väikest žestikest kutsus vastasmaja naabritüdruk ta endale külla mängima (<3) ja ülejärgmisel tulid ukse taha kõrvaltänava naabrid (<3) kastitäie sõõrikutega, mille hulgast Kroonprintsess endale meelepäraseid välja valida sai. Lihtsalt nii nunnu on see meie siinne äärelinna-vaikelu!

Meie uus koduke: Elutuba

~ pesapunumine

(Sai nüüd päris lingitihe tekst, nii et ma igaks juhuks hoiatan ette: postituses esinevad lingid ei ole peidetud reklaam või spam, vaid peamiselt illustreerivad fotod meie vanast kodust või viited soetatud toodetele)

Kuigi tegelikult on meil siin justkui veel palju-palju pooleli, on siin juba nii hea ja õige, et kannatab natukene vahepeal üles pildistada ja ette näidata küll. Eriti hea ja õige tundub seesama valgusküllasus ja avarus, mis meid siia esimest korda sisse astudes võlus ja mille pärast me nii tugevalt tundsime, et süda ihkab siia ja mitte naabruses asuvasse kortermajja. Puudu on veel koht raamatute jaoks (mis võiks ideaalis olla lae all nagu meie eelmises elutoas – nii mahub meeletu kogus raamatuid ära, kõik on nähtaval ja hõlpsasti leitav), aga rohkem mööblit siia küll vaja pole. Ka vaipa ei taha ma elutuppa mingil juhul maha panna. Esiteks puhtuse pärast – meie sada ruutmeetrit kattub iga päev paksu kihi sodi ja koerakarvadega, mille robotike (kelle kohta te tihti küsite – tema on Neato Botvac D85, kes saab suurepäraselt hakkama kõigi karvadega ja on pälvinud meie kustumatu tänu ja tingimusteta armastuse) vähemalt kord-kaks päevas ära sööma peab. Teiseks sellepärast, et praegu on elutoas mõnusalt palju vaba põrandaruumi jooksmiseks, aeroobikatundideks ja tantsupidudeks, mis on meie kui tillukesest mööblit täis paneelmaja-elutoast tulnute jaoks hindamatu väärtus.

Elutoa sisustuse värvigamma pani paika meid siin juba ostu hetkel ees oodanud siseviimistlus. Tegemist on küll uusarendusega (milliste puhul ostjad tihti enne võtmete saamist veel otsuseid langetada ja siseviimistluse osas kaasa rääkida saavad), kuid meie siia jõudmise hetkeks oli kõik juba valmis ja lõpetatud. Ja vedas meil – mina oleksin tõenäoliselt seinad valgeks võõbata lasknud, kuid elan nüüd hästi mõnusat tooni seintega toas. Tubades, tegelikult, sest kõik seinad on ühte värvi. Igatahes muutub see seinavärv vastavalt valgusele – päevavalges on tegemist pigem roosa alatooniga helehalliga, õhtuses lambivalguses digimuutub aga hoopis soojemaks, peaaegu beežiks. Ülejäänu sai paika kuidagi väga orgaaniliselt – kuna ma teadsin, missugust diivanit ma tahan (sügavat ja suurt, kuhu kogu meie oma pesakond ja veel mõned külalised ka risti-rästi lebotama ja vajadusel mugavalt magama mahuvad), ei olnud värvivalikuid just laialt käes ja nii sattuski meile ORRSTA helehall VALLENTUNA diivan, millel kaks lahtikäivat voodiosa ja üks hoiukast:

Diivanitaguselt seinalt on puudu midagi suurt, värvilist ja ägedat, mille ma vist tahaksin lastega koos valmis teha, et sellel oleks lisaks sisekujunduslikule ka emotsionaale väärtus. Ma lihtsalt ei tea veel täpselt, missugune see olema peaks. 

Selle, et meie köök-elutoa (ka köögimööbli) kujundamisel peavad esinema ka puitmaterjalid, pani paika tare enda olemus ja väljanägemine. Kui ma esiti tõesti tahtsin üleni valget ja võib-olla pisut romantilisemat laadi kööki (noh, teate küll, subway tile ja nii edasi), pani meie kodu ise paika, et see ei kõlbaks siia mitte. Sellest hoonest ja tema kõrgetest lagedest ning hiiglaslikest akendest õhkab modernset rannamaja-vibe‘i ja valge lippaed ning nunnu taluromantiline köök ei oleks siia mingi nipiga passinud. Kuna mu emmel on juba kümme aastat olnud naturaalsest tammepuidust köök, mis vist mitte iialgi ühegi ajastu ega sisustustrendi taustal kohatuna mõjuma ei hakka, tundsin minagi, et tahan tammepuidust ustega proovi teha. Minul (erinevalt emast) ei ole kogu köök küll muidugi 100% täis-tammepuidust (sest euroz dollarz yeniz), kuid naturaalse puidutekstuuriga tammevineer mõjub ka väga-väga ilusti ning sobib siia ideaalselt. Et üldmulje liiga (parema sõna puudumisel) “saunalikuks” ei läheks, jätsin ülemised kapid valgeks. Näitan teile köögist pilte kui tööpind – minu pika-pika-pikaaegne unistus, mida seni võimatuks pidanud olin – ka valmis ja paigas on, aga praegu keskendume ülejäänud toale.

Kroonprintsess sai tädi L’lt balletietenduse puhul kauni metallämbrikeses roosa potiroosi, mis siia imeilusasti sobib ja loodetavasti kunagi tulevikus aeda kolida saab. 

 Meil on kuskil kastis veel kaks imelise Klippani imelist helehalli villapleedi, aga jällegi – kes see seda enam mäletab või teab, kus need kastid on… ma olen vist juba sada korda maininud, et meil on siin asjade hoiustamisega kehvad lood ja kaks garderoobkappi vajavad ehitamist. Te võite umbes aimata, mille taga nende valmimine viibib. Ikka aja ja raha…

Kui see juba teada oli, et köögimööbel tammekarva ja valge tuleb, ei olnud enam kuigi raske välja nuputada, mis ülejäänud mööbliga saama hakkab. Köögilaua ostsime kõige suurema ja ilusama lahtikäiva, mis IKEAs olemas oli – sellise BJURSTA. Kokku lükatuna passib ta köögilauale ette nähtud kohta ideaalselt ning selle taha mahume me viiekesi mugavalt argiõhtutel einestama. Kahe pikendamiseks mõeldud lisajupi abil on ta hiiglaslik ja ideaalne laud kuni kümnele – näiteks OKR’ide jaoks. Köögitoolid olid meil juba varasemast olemas ning ka need hoidsid väga ettenägelikult puit-valget joont. Kui me siis Diivaniparadiisis neid kahte armsat diivanilauakest nägime, ei olnud pikka juttu – küsisime kohe näidised poest koju kaasa, et mitte hetkegi kauem oodata. Ehkki meie eelmises elutoas oli hiigelsuur ja vapustavalt kaunis ning äge diivanilaud (mida me ka tegelikult sel põhjusel ka maha müüa ei raatsinud), olin seekord raudsel veendumusel, et niisugust suurt kolakat me oma elutuppa ei taha. Sest seesama avarus ja põrandapind, millest ma juba postituse alguses rääkisin. Seega passivad need kaks tillukest asja diivani kõrvale enam kui hästi potiroosi, telekapulti ja laualampi hoidma. Vajadusel saab nad nihutada diivani ette, et õhtuse seriaali kõrvale tassikest teed ja snäkke nautida. Lambikuppel ja -jalg, muide, on pärit Hemtexist ja diivanipatjade katted H&M Home allahindluselt vist 3€ tükihinnaga. Mul on kusagil ka paar sinepikollaseid diivanipatju, millega elutoa üldmuljesse vaheldust tuua saan kui all pink everything ära tüütab. 🙂

Kui seesama potiroosi toonud armas tädi L kuu aega tagasi küsis, missugust potilille meile soolaleivaks tuua, ei kõhelnud ma hetkekski: tahan kummipuud! Ja see silmipimestavalt ilus ja lopsakas (pildilt näeme, et pisut piinlikult tolmune) kummipuu on ise ka päris rõõmus, et ta meie juurde sai – sestsaati kui L ta tõi on ta endale juurde kasvatanud nii pildil veel värskelt koorunud ülemise kui ka sellest järgmise lehe. Mõtleme hirmuga, et varsti on vaja lakke auk ja katusele kuppel teha, et kummipuu ära mahuks. 🙂

Kardinad on, sarnaselt lambile, Hemtexi kolmemeetriste kardinate üsna ahtast, kuid kaunist valikust pärit ja kannavad nime Otto. Nad on kergest linast riiet meenutavast helehallist kangast ja ehkki ma tegelikult eelistaksin elu kardinateta (sest üldse ei tahaks millimeetritki suurtest akendest kinni katta), on need väga kaunid ja sobivad siia ideaalselt. Naabrid on ka ilmselt kohe palju rõõmsamad, et teiseltpoolt kraavi meie paljaid tagumikke vahtima ei pea. 🙂 Telekakapp on, nagu eelmises koduteemalises postituses pikalt soigusin, pärit Liivimaa kõige kummalisemast mööblipoest ZIP.mööbel, mistõttu saan tema juures kiita tõesti kõike muud peale kaupluse, millest sellist nõutada saab.

Minu kõige lemmikum osa meie köök-elutoa juures on aga muidugi sellest avanev vaade. Köögilaua taga istudes ei paista aknast tõesti mitte midagi muud kui ainult mets, mets ja veelkord mets. Kontrastiks vaatele meie varasemast köögist, mille aknast paistis sõna otseses mõttes maailma kõige koletislikuma betoonehitise akendeta otsasein. Me tõesti elame suisa täitsa metsa sees* koos ööpäevaringselt täiest hingest laulda lõõritavate lindudega. Näiteks on meil siin üks väga kihvt ja selge häälega kägu, kes igal õhtul umbes üheksa-kümne paiku laulu lahti laseb ja kelle “kukkkuuuuuu” (meie kodu kontekstis väga sümboolne, kas te ei leia?) peale ma vahel ka öösel kell neli silmad lahti teen. Üldse ei pahanda, hoopis nii armas on! Igatahes on selle kodu looduslähedus mulle nii-nii kalliks saanud ja siin tõesti on hea elada. Pole paremat kui ärgata päikesepaistelisel päeval ja näha voodis kohe oma varvaste taga kevadtuules sahisevaid kasekesi. Kas teeme traditsioonide säilimise huvides törtsu mullajuttu ka? Teeme ikka. Muld tuleb neljapäeval ja kopamees järgmisel nädalal! Keset hoovi laiutavast kivihunnikust loodan päästa vähemalt kaks hirmus ägeda väljanägemisega maakivi, ülejäänu kulub kopamehel tõenäoliselt ühe suure krundi servas haigutava kraatri täitmiseks. See on täiesti ekstreemselt suur, aga ma loodan, et suudame ta ikka kruusa vms täitematerjali juurde ostmata ära täita. Edeneb, ma ütlen!

* Sellega seoses ajab mind pisut itsitama ühe hapud-viinamarjad-tuttava kommentaar, kuidas tema küll endale sedasi “põllu peale” kodu ei ostaks. Eks ta vist pidas silmas seda, et tegemist on uusarendusega ja need ju harilikult asuvad põllul, aga kõrgemat kõrghaljastust kui reaalne mets on küll sips raske ette kujutada. 🙂

Mis toimub?!

~ chit-chat

Nagu ma juba Facebookis ja Instagramis virisesin, tabas meid möödunud nädalal kole kõhuviirus. Kõigepealt langes H, kes paranes kahe päevaga ja kui tema end juba hästi tundis, hakkas vaene Kroonprintsess öösel oksendama. Kuna tema tavaliselt ülikiirelt paraneb ja ühtki haigust kauem kui päeva ei põe, kuid seekord väga rängalt haigestus, olin ma täiesti kindel, et mina ja Virsik mingil juhul pääseda ei saa. Kroonprintsess oksendas ööpäeva järjest pea lakkamatult ja teise öö hakul oli mul juba tunne, et peame kiirabi kutsuma – laps sonis ja ükski jook ega söök tal sees ei püsinud. Otsustasin talle lusikaga kummeliteed manustama hakata ja söötsin talle iga poole tunni tagant ühe saiakuubiku – hommikuni välja. See oli tema maole vastuvõetav ja sestsaati on ta oksendanud ainult korra-kaks päevas.

Meie peres kehtib reegel: kui kõik teised terveks saanud on, haigestun mina. Ma ei tea, kas see on looduse poolt määratud tervisekindlustus lastele ja meestele, et pereema enne rivist väljas poleks kui tema teenuseid enam vajata? 😀 Või on see sellepärast, et ma tavaliselt öösiti üleval passin ja pidevas stressis keha lõpuks pingelanguse järel haigusele alla vannub? Kõik meie lähedased lohutasid mind igatahes teadmisega, et kui juba nii mitu päeva on möödas ja Virsik ka haigestunud pole, pääseme tõenäoliselt siiski. Ja no eks ma olen siin pöörasel moel pesnud, küürinud ja desinfitseerinud ka. Kõigi voodipesud käisid nädala jooksul kolm korda kuuma veega pesus (need, mis otseselt mustaks said, muidugi lisaks), ma desinfitseerisin ära iga viimase kui millimeetri vannitoas ja mujal, tegin kogu perele karmi (käte)pesupolitseid ja tuulutasin pidevalt tube ning tekke-patju. Ma tõesti-tõesti kardan kõhuviirust kogu hingest ja mõte lakkamatult oksendamisest hirmutab mind rohkem kui miski muu. Eriti rasedana. Kui Kroonprintsess  eile tervenemise märke ilmutama hakkas, julgesin juba loota, et ehk oli sellest kõigest tõepoolest kasu ja ehk pääseme mina ja Virsik tõesti seekord ülinakkava tõveta.

Oleksin pidanud vist kõrgematelt jõududelt kõhuviirusest pääsemist paludes pisut vähem täpne olema, sest natuke uskumatul kombel ei ärganud ma täna mitte soolenakkuse, vaid hoopis paksu pea ja kohutava nohuga. KUSTKOHAST SEE  NÜÜD VEEL TULI?!

Lõpuks ometi – telekakapp!

~ pesapunumine


Püha jumal, kus andis seda õnnetut kappi alles oodata!

Ma ühes varasemas postituses mainisin ka, et ostsin kapikese Ülemiste keskuse ZIP.mööblist. Tellimuse 12. märtsikuu päeval vastu võtnud tädi kinnitas, et kapp jõuab sellele järgneval reedel. Ja üksnes kaks kuud hiljem, kujutage ette, jõudis see õnnis “järgmine reede” viimaks pärale.  Kätte saime kapi nüüd, möödunud kolmapäeval. Jõudis ta tegelikult juba kaks nädalat varem, kuid meie (mitte kuigi) suureks üllatuseks ei ole ZIP.mööbli laost kauba ära toomine kliendile just liiga mugavaks tehtud. Nimelt saab soovija valida kahe suurepärase valikuvõimaluse vahel – minna oma mööblile järgi nädala sees, ei rohkem vähem kui neljatunnises ajavahemikus, kella kümne ja kahe vahel. Teine võimalus, selgitas hädavaevu eesti keelt purssiv teenindaja teisel pool toru, on maksta ZIP.mööbli kullerile kakskümmend ja viis euroraha, et too kauba sulle välisukse taha (ja ei sentimeetritki kaugemale, rõhutati – see maksab lisaks!) tooks. Seda muidugi mitte homme, ülehomme ega teisipäeval – siis kuller ei käi. Ühesõnaga raske öelda, kas oli lõpuks hästi naljakas või südantlõhestavalt kurb – vist mõlemat ühteaegu. Aga kapp maksis palju raha, mistõttu ei saanud võitlusvaimul raugeda ka lasta. Ja muide – häda sellele, kes oma mööblile neljatunnise akna sees järgi minna ei märka! Kauba hoidmise eest ZIP.mööbli laos lisandub iga päeva pealt teatud protsent tellimuse hinnast. Meilt seda õnneks ei nõutud, aga selline hoiatus kuskil igatahes kirjas oli. Mingi aja möödudes võivad nad kauba üleüldse enda omaks kuulutada ja edasi müüa. Huh! Hirmus!

Vähemalt võime me nüüd kergendatult hingata – meie kadunud pojake on viimaks kodus.

 Nagu alati kui kuskilt ilmub kast komplekteerimist vajava mööbliga, on Virsik kohe tööriistadega (lusikate ja muu käepärasega) platsis ja valmis kappi ronima, kruve peitma ja penoplastist juppidel mööda tuba ringi suusatama. Muidugi pistab ta ka väga usinasti tüübleid ja kruve auku, aitab trelliga kruve keerata ja ulatab issile vajalikke tööriistu kätte. Ja – mis peamine – teeb palju nalja.

 “Kus see kapp niiii kaua oli?”

Kappi oli kahesaja ja neljakümne (see oli nii ammu, et ma ei mäleta enam täpselt, aga tagantjärgi mõeldes on seda sellise kapisaaga eest ikka röögatult palju) euro eest muidugi küll ja veel. IKEA mööbel on küll igati kvaliteetne – mul ei ole sellele ainsamatki etteheidet – kuid telekakapi puhul oli ka H sõnul väga hästi tunda, et asi on kvaliteetne. Ja hea vähemalt seegi. Ilus on ta ka, sobib ülihästi meie köök-elutoa ülejäänud tammekarva ja valgete mööbliesemetega ja mahutab tulevikus (sest Õnnistegija üksi teab, kus see neetud kast on) kõik meie telekamängud, DVD’d ja muu säärase.

Aa… valmis kappi tahate ka näha või? No olgu. Aga ma näitan teile järgmises postituses elutoast rohkem pilte ka. Sest ma tegin nüüd (kõigest ee… kuu aega hiljem) Hemtexist ostetud ja seni pikalt põrandal lohisenud kardinad lühemaks ja tuba näeb juba natuke välja nagu siin võiks tsiviliseeritud (kääre, triikrauda ja liimiriba käsitseda oskavad) inimesed elada. 🙂

 

Nädalavahetuse pildipostitus: Aiatöödest ja kevadkontserdist

~ kroonprintsess: areng, kroonprintsess: pildid, snapshots (pildipostitus)

Ega see kuigi ebatavaline pole, et pooled nädalavahetuse pildid on toidupildid, aga ega me laupäeva ennelõunal palju muud peale söögitegemise ja söömise teinudki. Grillisime tomatimarinaadis kanakoibi ja mõned viilutatud aurutatud peedid, millele lisasime palsamiäädikaglasuuri, fetat ja värsket peterselli. Lisaks tegime Kreeka salatit ja *üllatus-üllatus* porgandisalatit. 🙂

 Kui me siin ükspäev raamatupidajapreiliga majanduaasta aruande eel viimaseid ponnistusi tegime, ostsin meile töötegemise kõrvale mõned siidrid. Ma olin selle siidri alkohoolset versiooni joonud ja üllatusin, et alkoholivaba märjuke oli täpselt sama maitsega. Eriti hea jahutatult ja jääga. Küll üsna magus, aga ikkagi kuuma ilmaga mõnusalt kihisev ja karastav. Soovitan. 🙂

 “Porgand porgandiga” nädala raames koorisime ja riivisime ära (olgu, H kooris ja riivis) umbes neli kilo porgandeid, millest kaks kolmandikku tegime Masha porgandisalatiks (selle siia ümber kirjutamine tunduks hirmsa plagieerimisena, nii et küsige Mariselt või lootke, et ta kommentaaridesse retsepti jätab, sest salat on võrratu) ja ülejäänu panime porgandikoogi sisse. Nüüd on kümnest järgi ainult pool kilo porgandeid ja vist peab hakkama juurde tellima… Muuseas – väga mõnus on kui spontaanne koogitegu ei eelda kiiret poeskäiku, vaid kõik koostisosad on kapis olemas. Näiteks on mul muudele küpsetamiseks vajalikele kuivainetele lisaks kastike seemnete ja pähklitega. Kuna viimased on, olgem ausad, pigem röögatult kallid, on mul kombeks neid erinevate soodukatega oma pähklikasti tagavaraks kokku osta. Nii on hea neid pista kookidesse ja küpsetistesse, aga ka niisama põske ja hommikupudru peale. Kotike pähkleid maksab tavahinnaga ju vähemalt neli-viis euroraha – nüüdsama pistsin eCoopi ostukorvi tavahinnast 1€ odavamalt öko-metspähkleid. Tip of the day. 🙂

Õhtupoolikul algas kogupereaktsioon “plats puhtaks” e. soovimatu võsa ja surnud puude maha võtmine. Samal ajal kui H saagis ja lapsed oksi haagise peale tassisid, kaevasin mina maa seest suuri kive, umbrohtu ja prügi üles. Prügikoristust ma olin korra varem juba teinud, nii et kogu prügisaak oli ainult mõni üksik klaasikild ja penoplastijupp. Kivid kogusin kõik kasti ja lükkasin hiljem koos kivihunnikust võetud kividega puid ümbritsevatesse kraatritesse, et sealset pinda tasandada püüda. Kuna maapinda on siin märkimisväärselt palju tõstetud, ei ole puud selle üle muidugi kuigi õnnelikud ja ilmselgelt seetõttu nad siin ära väsinud olidki. Tegelikult veel mõned puud, mis just… kõige õnnelikumad pole. Neid me siiski maha ei võtnud – loodame, et nad ikka ellu jäävad. Ja kuna meile Smartposti ükspäev maailma toredaim üllatuspakk saabus, istutasime aia serva veel hulga puid juurde ka. Meie armas sõber ja metsamees Martti saatis meile Hiiumaalt terve kastitäie istikuid! Maaküttetorude pärast ei saa me kuusekesi enda aeda istutada – need andsime tänavapoolsetele naabritele, kes need ka kohe maha panid. Jube paha tunne oli aiast vanu ja väsinud puid maha saagida, aga seda rõõmsam on meel, et me neli korda sama palju noori ja ilusaid istikuid maha panna saime. 🙂

 Õhtul tõstsid tüdrukud issiga koos oksad käru peale ja pühapäeva hommikul Pääsküla jäätmejaamas käru pealt maha. Kummalisel kombel on issiga prügimäel käimine tüdrukute täielik lemmik ja tublid abilised on nad muidugi ka. Jäätmejaama võib tasuta viia 0,6 m3 per nina ja sellised üllatavalt töökad mini-inimesed lähevad igatahes täieõiguslikult arvesse. 😀

Alustades oli plats selline…

Ja lõpetades selline. H tiris mu kesköö paiku sõna otseses mõttes väevõimuga tuppa. Olin kivide tassimise ja maapinna tasandamisega nii hoos, et isegi ööpimedus ei seganud. Riputasin töötule puu otsa ja andsin rehale hagu. Niii suurt hasarti tekitas oma koduaias askeldamine! Aga H’l oli natuke õigus ka – järgmine päev oli Hästi Tähtis ja oluline oli, et ma hommikul zombie poleks. Kroonprintsessil oli ju pühapäeva õhtul suur kevadkontsert ja nii tuli meil juba pärastlõunal Nordea Kontserdimaja lava taga krunni siluda ja kostüümi selga ajada, et enne suurt etendust lavaproovi teha.

Kaks võrratult kaunist ja kallist inimest – minu tütar ja minu ämm – Vapianos kontserdieelsel lõunal. Kellele Aperol Spritz maitseb, Vapianos on väga autentse maitsega alkoholivaba kokteil. Mulle ei maitse. 😀

Kui me Kroonprintsessi balletitundidesse panemist kaalusime, olin ma ausalt öeldes pisut-pisut murelik. Osa minust kartis, et ehk on see range balletimaailm ühele väikesele inimesele liig ja kujutasin vist endale ette, et see võib tema enesehinnangule halvasti mõjuda. Ma ausalt öeldes ei oska seda sõnadesse panna, sest mulle endalegi kõlab see nüüd retrospektiivis täiesti naeruväärselt ja jaburalt.


Nagu te teate, käib Kroonprintsess kahes huviringis – Musamaris laulmas ja Kaie Kõrbi balletistuudios tantsimas. Ka Musamari korraldab suurtel lavadel (tihti Estonia kontserdisaalis) kontserte ja kui esimesest kontserdist mäletan rõõmu ja elevust, on viimastest üritustest alles jäänud ainult nukker pettumus. Ma vist kirjutasin ka, et viimati olid lapsed orkestri ja solistina üles astunud Ivo Linna taga täiesti peidus ja esinesid justkui taustalauljatena? Ehkki see üsna mahlaste piletihindadega üritus ju justnimelt Musamari kontsert oli, olid lapsed korralduslikus mõttes absoluutselt täiesti ebaolulised ja kuigi hiljem oli võimalik (samuti muidugi väga mahlase hinnaga) DVD osta, polnud minu meelest selleltki võimalik Kroonprintsessi tabada.

Ja nüüd me jõuame tänasesse päeva, kui Kroonprintsess on osalenud oma elu teisel kevadkontserdil Kaie Kõrbi balletistuudioga. Samuti prestiižsel laval, uhkes ja ülivingelt lavastatud etenduses, mis müüdi täismajale ja millest kirjutavad suured meediaväljaanded – samuti täielik elitaarne värk, noh. Sarnaselt Estonia Kontserdisaalile ja Ivo Linnale ja muule sellisele oli see suurepärane publicity stuudiole endale. Ja teate, kes kogu selle uhke lavastuse keskmes olid? Lapsed. Ja seda päriselt, siiralt, tõeliselt. Laste tantsu- ja esinemisrõõm olid esikohal. Kõigile lastele olid korraldatud võrratud kostüümid, nad said teha proovi, tunda tantsimisest rõõmu ja olla osa millestki suurest, millestki professionaalsest ja ägedast. Ja iga rühma iga tantsija sai laval olla tõeline väike staar. Etenduse lõpus kogunesid kõik lapsed lavale, ülevalt sadas alla mustmiljon roosat õhupalli* ja lavale veeretati suured lauad igale lapsele mõeldud koogikestega. Seisin seal lava taga ja olin nende kõigi laval kilkavate laste rõõmu üle nii õnnelik… Ja ehkki ma Musamari mitte millegi vastu ei vahetaks, sest ma südamest armastan meie Musamari õpetajat, kellest on saanud nii oluline osa meie laste elus ja arengus, kes hoiab neid, arendab ja toetab neid… on kahe huviringi ürituste vahe korralduslikus mõttes nagu öö ja päev. Vot sulle “enesehinnangule halvasti mõjumist” balletikoolis, onju. 🙂

Proovis…

… ja laval. Kui te küsite, kas ajas nutma ka – mitte vähe ei ajanud. Minu beeeeeeebiiiiiiiii! :’)

* Põhjuseid oma lapse üle uhke olla vol. 10324098372: pärast kontserdi lõppu teatas Kroonprintsess, et oli laval märganud üht väikest õnnetut õhupallita jäänud konnakest (konnakostüümis tüdrukut) ja oma õhupalli talle andnud, et ta ei kurvastaks. Sest ta oli väiksem ja paistis väga nukker! Pärast leidis Kroonprintsess endale muidugi uue, aga ta oli nii rahul, et ta oli kedagi aidata saanud. Minu isetu viiene. 🙂


Kingitused lemmikbrändidelt

~ aiapidamine, pesapunumine, sponsoreeritud

Mul ei olnud reedel just kõige parem päev maailmas. Kõigile päeva jooksul teele ette tulnud viperustele krooniks selgus õhtul kontorisse raamatupidajaga kohtuma minnes (kui ma olin kõrvalasuvast toidupoest suure ja raske kotitäie head-paremat kaasa ostnud), et olin kontori võtmed koju jätnud. Sellest polnud küll otseselt hullu midagi, sest raamatupidaja on ühtlasi ka armas sõbranna, kes polnudki meil külas käinud. Samas muidugi kukkus poekotil bussist väljumise hetkel põhi alt ära, sest sellesse unustatud jää (mis pidi selle tunnise seikluse asemel tegelikult vaid paarsada meetrit reisima) oli sulama hakanud. Ma ütlen ausalt, see kõik oleks mu tuju viimseni ära rikkunud kui ma vahetult enne võtme-avastuse tegemist poleks saanud kõnet meie hoidjapreililt, kes kullerilt paki vastu võtnud oli:

Ma ei ole maailma kõige suurem üllatuskingituste fänn, sest olen üsna pirtsakas ja tahan, et kõik minu majapidamises olevad asjad (mida võiks kokku pigem vähe olla) vastaksid minu ootustele ja nõudmistele. Nii väljanägemise kui ka kvaliteedi osas. Ja olgem ausad – ma olen ka üsna suur brändipede. Mis on ka üks põhjustest, miks ma ehituspoes teatasin, et kõik meie aiatööriistad peavad saama Fiskarsi omad. Ega mul ju otsest kokkupuudet muu kui Fiskarsi nugadega varasemast polnud, aga maine on maine ja kinnisidee on kinnisidee. Ja ma olen oma valikuga juba praegu nii-nii rahul! Rühkisin ükspäv keskööni aias vaheldumisi reha ja labidaga tööd teha ja on ikka head riistad küll – sada protsenti money well spent. Käed ei väsinud mitmetunnisest riisumisest ja kaevamisest vähimalgi määral ära, sest varred on kerged ja ergonoomilised ning labidas ja reha meie (esialgu veel) kõval ja kivisel pinnal tõsiselt tugevad ja töökad abimehed. Mina ei tea, kas tegu oli kokkusattumuse või kiirreageeringuga, aga vaid mõni tund pärast minu ehituspoest ostetud asjade postituse ilmumist oli meil ukse taga kuller Fiskarsi pakiga. Ma läksin selle teadaande peale nii elevile, et isegi telefonikõnet pealt kuulnud taksojuht oli sunnitud küsima: “noh, tehti reede palju ilusamaks, jah?”

“Armas Mirjam ja perekond! Et muru kiiremini tärkaks, mühisedes kasvaks ja taimede kasvatamine kergema vaevaga sujuks. 🙂 Kevadiste tervitustega, Fiskars”

Tehti küll. Pakis oli lisaks kingitusele kaasas ka tore kirjake. Mulle nii tohutult meeldib kui kinkija tõesti mõtleb kingisaajale ning arvestab tema vajadustega. Kuidas nad muidu teadsid mulle soovida täpselt seda kõike, mida ma ise endale iga päev soovin? No mind kohe tõesti südamest liigutas see žest. Kas piilume koti sisse ka?

 Fiskars Waterwheel voolikukohver! Üks esimesi asju, mille me endale uude majapidamisse ostsime, oli 30 m voolik, aga aia teise otsa see sinder ei ulatu. Nüüd saime täpselt puuduolevad 15m voolikut juurde (mis teiste brändide voolikutega ka ühildub!) koos hulga vidinate ja ilusa-praktilise rulliga, mida on ülikerge ja käepärane katlaruumist aeda tassida. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mulle pakub väga suurt naudingut teadmine, et mu kollektsioonis on ühe kvaliteetse firma asjad (näiteks koosneb valdav enamus mu meigiasjadest ainult BareMineralsi musta kaanega mineraalkosmeetika totsikutest ja ma jumaldan seda) ja mul tõesti on nii-nii hea meel selle ülivinge ja vajaliku kingituse üle. Ei ole väga raske aimata, kust kõik meie majapidamises puuduolevad asjad – hekikäärid ja istutustarvikud – tulevad. Ja ma leidsin Fiskarsi kodulehelt veel My First Fiskars lastetoodete sarja! Mis ma oskan öelda – Fiskars created a monster… :)))

Nüüd jääb ainult üle oodata kuni me oma uue mulla kätte ja muruseemne maha saame. Otsus Tallinna Vee mullast loobuda oli, muide, ainuõige. Juba mõnda aega tuleb meil ventilatsiooni sisse lülitades tuppa mingisugune sõnulseletamatult räme roiskunud kala meenutav hais, mille tõttu oleme ventilatsioonilülitist kaaauge kaarega eemale hoidnud. Kartsime juba, et meil on miski seina sisse ära surnud või midagi! Saime aru, et asi on selles neetud mullas, mida ehitaja kõigi siinsete majade hoovidesse toonud on ja mida osad majapidamised endale juurdegi hankinud on. Kui see hais tuulevaikse ilmaga või päikesepaiste tõttu võimendub ja tuppa imbub… uhhh, see on lihtsalt midagi kohutavat. Nii et mitmesaja euro eest põllumulda it is then…

Mina polnud ainus kollektsionäär, kellele reedel lemmikbrändilt uhkeid kingitusi toodi. Lego saatis meie pisiperele (haha, hea nali, nagu lapsed oleks meie pere suurimad Legomaniakid…) kaks uut komplekti, mille ise välja valida saime. Meile nimelt ei ole enam väga lihtne klotse kinkida, sest valdav enamus Duplosid on meil lihtsalt olemas. Kroonprintsessile valisin Lego Classic kastikese, kus on palju-palju klotse, uksi, aknaid ja muud sellist, et loominguline ehitamine lihtsam ja lõbusam oleks. Virsik sai endale vinge pitsakohviku. Mmm… mul tuli nüüd pitsaisu…

Ühesõnaga – kingituste saamine tekitab mus alati mõnevõrra stressi, sest kuigi ma ei taha tänamatu olla ja end seepärast süüdi tunda, ei meeldi mulle üldse saada asju, millele mul kodus kohta ja rakendust pole. Ideaalsete kingituste saamine, samas – mu lemmik. Aitäh! 🙂

Laupäevad ja tutud ja juuksenõelad ja… juukselakk?

~ edevus, juuksed, kroonprintsess: areng, kroonprintsess: pildid

Kõik meie laupäevad kulgevad üsna ühtemoodi. Kõigepealt sätivad lapsed end hommikumultade ette samal ajal kui mina või H (täna tema) hommikusöögi ette valmistame. Täna oli menüüs riivitud porgandi (kes meie Facebooki lehte jälgib, teab, miks :D), paprika, sibula ja riivjuustuga munapuder koos ahjus krõbedaks küpsetatud peekoni, tomatikastmes ubade ja röstsepikuga. Pärast hommikusööki algab operatsioon “Balletitunniks valmistumine”, mille käigus tuleb kindlaks teha, et kõik sukad-trikood-sussid on vastavas seljakotis olemas ja siis Kroonprintsessi juba tagumikuni ulatuvad juuksed soengusse taltsutada. Balletikrunni tegemine, muide, ei ole mingi lihtne kunst, mistõttu mina seda tegelikult ei valdagi. Aga harjutama peab, sest homme on Kaie Kõrbi balletistuudiol Nordea kontserdimajas suur kevadkontsert “Kui tuul pöördub” (ma ei tea, kas pileteid on veel, aga kui on ja teil plaane pole, siis ma igaljuhul soovitan tulla vaatama – see on üliäge!) ja sinna mingisuguse niisama-krunnikäkerdisega juba minna ei sobi. Kevadetenduse kostüümiinfos seisab nii:

“Krunnisoengu vahendid on: patsikumm, juukseklambrid (nii tavalisi kui krunnisoengu tegemiseks ehk vanaemad) , soovitavalt krunnivõrk (juustega ühte tooni ja ilma kaunistusteta), võimalusel juukselakk.”


Mina proovin juuksed alati kõigepealt võimalikult peadligi pinguldatud hobusesabasse kinnitada, punun sabast patsi ja kinnitan siis selle patsi ümber. See on kuidagi kõige lihtsam ja lollikindlam viis mingisugunegi krunn-asi valmis teha. Tegelikult on meil juuste silumiseks spetsiaalne hari ka olemas, aga seda ma täna leida ei suutnud. Tegin hoopis juuksed alguses natuke märjaks, et nad paremini kammimisele alluks. Kui ma esimesel aastal seda juukselakisoovitust nägin, tekitas see mus pisut vastakaid tundeid. Kroonprintsess oli siis muidugi väiksem ka, aga mulle üldse ei meeldinud mõte sellest, et ma talle mingisugust rõvedat aerosoolpudelis keemiat näkku peaks laskma. Toddlers and tiaras või nii…

Kuna ma endale aga möödunud sünnipäevaks maailma mõnusaima uue juukselaki ostsin, mis lisaks kaunile viimistlusele ka puhta koostisega on, proovisime täna krunnile ka pisut lakki pihustada. Kroonprintsess on sellistest asjadest muidugi igatahes sillas, sest vanus on juba selline, et igasugune emme meik ja muu on ülipõnev ja Hästi Eriline. Lakil on üsna tugev ja magus lõhn (väidetavalt mitteallergeensetest lõhnaainetest), mis mulle TOHUTULT meeldib, aga mida endale juustesse pihustades ma lõhnaõli kindlasti kanda ei saa. Samuti meeldib mulle toote pakend (mis on pruun, pisut sädelev metallpudel) ning puhas ja öko koostisosade nimekiri. Sellist lakki võin ma oma väikesele baleriinile vabalt paar korda aastas juustesse lasta!  Lakk ei tee juukseid raskeks ega tükki, vaid jätab nad mõnusalt pehmeks ja vetruvaks, aga hoiab mu lokid ja lained samas alati imeilusti paigal. Samuti lasen ma seda niisama juuksejuurtele kui mul bad har day ja juuksed nukralt ludus on. Ma ei tea, kas sellel brändil Eestis teisi edasimüüjaid ka on (kui teie teate, kindlasti jätke kommentaar väärtusliku infoga!), aga mina ostsin ta Olümpia hotellis asuvast Desirée ilusalongist, kus alati juuksuri juures käin. Hind oli tal vist midagi 10€ kanti (ehk absoluutselt taskukohane) ja järgmisel korral kindlasti soetan mõne viimistlusvahendi lisaks, et proovida, kas kõik selle brändi tooted on ühtviisi head. 🙂


Ma pean lihtsalt ära märkima, kuidas a) selles kodus on VÕRRATU pildistada, sest siin on nii meeletult palju valgust b) seda inimest on VÕRRATU pildistada, sest ta on… lihtsalt… võrratu! Need pildid valmisid umbes kahe minutiga enne kui nad issiga autosse istusid ja Tallinna Balletikooli poole homse etenduse proovi suundusid. Ta on nii ilus ja fotogeeniline, et temast pole vaja lihtsalt rohkem pilte teha – kõik õnnestuvad niikuinii kohe. Ja nagu näha – ta naudib seda edvistamist täiel rinnal!

Ehituspoe šoping ja väike rohenäpp

~ pesapunumine

Meie harjumuspärane ehituspood on nüüd põhimõtteliselt meie kodupood, nii et teisipäeva õhtul pärast tööd seadsimegi sammud sinnapoole, et endale mõned puuduolevad asjad hankida. Kui ma muidu poodides käia ei tavatse ja üliharva üldse midagi muud kui Kukupesale Büroomaailmast teipi ja Pakendikeskusest pakendeid ostan, siis ehituspoes võiksin ma küll kasvõi iga päev käia. Lastele meeldib seal ka – saavad kahekesi käsikäes poodi mööda ringi keksida, lilli nuusutada, aiapäkapikke imetleda ja kasvuhoonetesse ning aiatelkidesse pugeda. Nende asjalike ja viisakate lastega on nii tore igalpool käia, noh!

Ühesõnaga, miks me üldse läksime – meil ei ole ju veel eriti aitööriistu ja muud säärast, nii et ilmtingimata oli vaja koju tuua üks reha ja labidas. Otsustasime Fiskarsi tööriistade kasuks ja soetasime endale labida ning ühe QuikFit varre koos metallreha ja umbrohukühvlikesega. Mulle õudselt meeldib see varresüsteem ja lukusti, mille külge tööriistad ülitihkelt ja sujuvalt haakuvad. H natukene virises, et igal asjal võiks ikkagi oma vars olla, aga mina mõtlen, et kui peaks tekkima olukord, kus on kangesti vaja korraga riisuda ja umbrohtu välja kaevata või veel otsikuid juurde osta, saab ju varsi lisaks soetada. Igatahes passivad nad meile esimesteks aiatööriistadeks suurepäraselt. 🙂

Ostsin kaks suurt korvi meenutavat kasti – ühe laste õuemänguasjade ja teise aiatööriistade jaoks. Esimesed vedelesid meil juba sisuliselt sisse kolimise hetkest ühtlase kultuurikihina terrassiäärsel liival ja mind kohutavalt häirib kui asjadel ei ole viisakat oma kohta. Need on küll harilikud plastmassist kastid, aga lähevad oma tumepruuni värvusega ilusti maja fassaadiga kokku ja mahutavad kõik vajaliku ilusti ära. Nendes on hea mudaseid mänguasju voolikuga puhtaks loputada ja üleüldse. Olen rahul. 🙂

 Jäin hiljuti ühest hästi lahedast üritusest ilma, sest kutse oli sattunud naabrinaise postkasti ja sain selle kätte liiga hilja. Ime kah, muidugi – meil polnudki ju postkasti! Ostsin selle Handymani (?) nimelisest poest 20 euroga (mis on tegelikult üsna odav) ja ehkki see ei ole võib-olla mingi tarbekunsti musternäidis, on ta üsna hiigelsuur ja täpselt õiget värvi. Enamus postkastid, mida ma poodides näinud olen, on helehallid, rohelised või mingite kummaliste ornamentidega kaunistatud mustad ja sellised mulle kohe üldse ei sobi. Valituks osutunud kast kaob tumepruuni puitlaudise sisse täitsa ära (loodan, et postiljon ta vaatamata laitmatule kamoflaažile sealt ikka üles leiab) ja see on suurepärane.

Kui me ostlemise lõpetanud olime, tegin altruistliku ettepaneku Väikevennale maasikaid osta. Ta nii tahtis. :)))

Lisaks ostsime me veel ühe savipoti ja kotikese mulda (sõna otseses mõttes esimese ettejuhtuva) Kroonprintsessi eduka külviprojekti jaoks. Nagu ma vist ühes varasemas postituses juba mainisin, sõi Kroonprintsess kuukene tagasi pirni ja avaldas soovi selle seest leitud seemned mulda panna. Panime. Ja mõned nädalad hiljem pistis potist meie suureks üllatuseks pea välja väike taimeke! Kuna ta absoluutselt ebasobivasse purki istutatud sai, vajas ta nüüd edasi arenemiseks veidi viisakamat kasvukeskkonda ja nii ostsime me ühe savipoti ja Kroonprintsess sai oma projekti järgmisele tasandile viia:

Ta tegi seda nii asjalikult ja tublisti, et vajas vaevu üldse juhendamist ja ausõna – lust on vaadata, kuidas (väike) inimene tööd teeb! Virsik, vana põrsas, muidugi rappis tal juba salaja natuke lehti küljest, aga loodetavasti peab ta vaatamata karmile kohtlemisele ikkagi vastu ja kasvab suureks ja tubliks. Puu, ma mõtlen. 😀

Lõpetuseks jõuame päeva parima ostu, suure tsinkvanni juurde. Kui me veel Astris elasime, oli igaõhtune vahuvann kindel osa laste magamaminekurutiinist. Või noh, mis magamaminekust me räägime – Virsik võis mõnipäev kolm-neli korda vanni nõuda. Ise õppisin ma meie mõnusalt avarat ja hõlpsasti puhastatavat dušinurka üsna varakult armastama ega tundnud vannist puudust, kuid lastele tundsin küll natuke kaasa ja mõlgutasin pidevalt mõtteid, mismoodi ma neile uuesti õhtusi vanniskäike korraldada saaksin. Küll mõtlesin ma plastikust suurte liivakast-basseinide peale (koledad), sõbranna pakkus välja ehituspoes müügil olevad seguvannid (rõvedast haisvast plastikust, mina oma lapsi sinna ei pane) ja pidevalt oli mul kusagil kuklas kujutluspilt mõnusast suurest tsinkvannist. Ma ei olnud seni ühtegi sellist leidnud (või vist isegi otsinud), aga kui ma neid nüüd ehituspoes nägin ja lapsed sinna sisse kohe istuma mahutasin, oli selge, et just see on meie vannitoast ja täielikust õnnest veel puudu. Piltidelt võite näha, et õnn tõepoolest oli hirmus suur. Ka hind oli tal üsna soodne (ca. 25-26€ kui ma õigesti mäletan) ja vähe sellest, et nad sina mõnusasti vannitama mahuvad, sobib see ka sisustuselemendina väga kenasti ning mahub ilusti saunalava alla kuivama kui vannitajad  temaga õhtuks lõpetanud on. Ma ei või sõnadesse panna kui rahul ma sellega olen!

Kolimisvlog #2: 600 km ja 4500€ e. roadtrip IKEAsse

~ video, videoblogi, vlog

Koduteemadel jäime viimati pooleli umbes seal IKEA hinnavõrdluste postituse juures ja sestsaati oleme siin lobisenud peamiselt rasedusest ja… mullast. 😀 Nüüd on aeg teile ette näidata meie IKEA-seiklusest filmitud videoblogi! Ma pean ütlema, et juba on natukene imelik mõelda, et see tühi majake video alguses on seesama, kuhu kõik toodud mööbel juba ammuilma püsti pandud on ja mis juba nii harjumuspäraseks on saanud, et ei kujuta enam ilma ettegi. Nüüdseks on juba uus IKEA ostunimekiri üsna pikaks kasvanud ja seda videot nähes hüüan ma endale mõttes nagu väga emotsionaalne kinokülastaja põneva koha peal: “OSTA ÜKS TREPP-PINK VEEL, SAUNA ON KA VAJA!”

H oli üleüldse täiesti ära unustanud, et me üldse vlogi filmisime ja nii rõõmus kui ma eile teatasin, et seda nüüd vaadata saab. Ikka jõle vinge on selliseid mälestusi niiviisi purki panna – isegi kui see kohati pisut liiga aeganõudev on. Ja aeganõudvatest asjadest rääkides läheksin ma peikaga i-ga kell uuele Leedu-seiklusele. Kasvõi kohe! Mitte kellegagi pole (ka väsinu, tõbise ja kangete kannikatega) nii lõbus ja naljakas kui temaga. 🙂