Enamus meie tüdrukutest alles jäänud beebiriideid saavad varsti väikevennale edasi pärandatud. Nimelt on need täiesti unisex ühel väga lihtsal põhjusel – enamus riietest on Polarn o. Pyret. Osadele vanematele, olen aru saanud, just see sooneutraalsus ja “liigne” mängulisus nende juures ei meeldigi (et pole sitsi-satsi ja printsessivärki), aga minu meelest on need kõige-kõige ilusamate ja geniaalsemate kangaste, mustrite ja lõigetega lasteriided (eriti just kleidid istuvad laste seljas taevalikult ilusti), mis maailmas olemas on.
Me ei valmistunud esmakordselt lapsevanemateks saades kuigi põhjalikult ja nii oli meil Kroonprintsessile ette varutud vaid üsna kitsas valik riideid – kõik täiesti juhuslikult Polarn o. Pyretilt. Ega meil ju kogemust polnud ja need said vist allahindlustelt ostetud ka. Valge tuuletõkkekombe, paar body (triibulist, rohelist, punast jänkudega jne), tudukott-öösärk, mütsikesi, erinevates värvides puuvillaseid pükse jne. Sealt edasi oli üsna raske ette kujutada, miks keegi üleüldse mõne muu (kiirmoe)brändi rõivaid kasutama peaks. Juba esimestest päevadest ja kuudest peale oli selge, et Polarn o. Pyreti puhul saab kvantiteedi unustada ja rahulikult kvaliteeti investeerida – tänu nutikatele lõigetele ja ülikvaliteetsele (öko)puuvillale saab beebi samu riideid kanda kuid ja kuid ja kuid järjest, kusjuures kannatavad rõivad lõpmatuseni pesemist isegi pesumasina kõige kõrgematel temperatuuridel, kasvõi mitu korda päevas. Kroonprintsessi beebiriided lähevad kohe kirgaste ja pealtnäha uutena kolmandale ringile ja ma kohe huviga kuulan alati inimesi rääkimas, kuidas Polarn o. Pyret igaühele taskukohane pole – eriti kui lapsi sünnib perre mitu. Mulle sobib hästi – ostadki reaalselt korra elus (näiteks allahindluste ajal) beebiriideid ja asi tahe!
Päris vastsündinuriideid, samas, meil sobivaid ei ole – meie pere põnnidel on kombeks sündida tähtajast kolm nädalat varem, 47 cm “pikkade” ja 2,5 kg “rasketena”. Virsiku ajal saime suure osa esimesi riideid Pilleriinu käest (kõik eranditult roosad) ja et ma Kroonprintsessi oodates absoluutselt uneski näha ei osanud, et mul seesugune tikutoosisuurune tita sünnib, kandis tema oma esimestel elunädalatel talle väga suuri (s. 50 ja 56) riideid. 😀
No ja siis tuli meile eile külla minu emme, kes “käis lastele sukkpükse ostmas” e. astus meie lemmikusse triibulisse lasteriietepoodi sisse, kus tal läks nagu alati – lappama. See on temast nii armas! Väikevend sai endale talle (eeldatavasti) sobivas suuruses e. suurus 44 bodysid, pükse ja ühe mõnusa kerge ja õhukese kombe. Ma ei ole siiani päriselt suutnud oma peas rasedust ja peagi saabuvat ilmakodanikku veel kuidagi seostada, aga seesuguseid tuttuusi ja võrratult armsaid vastsündinuriideid nähes ja kappi ootele pannes võib juba uskumagi hakata, et meil varsti beeeeebi sünnib!
Sukkpüksidki ei jäänud õnneks koju toomata (:D), aga lisaks neile said plikad endale veel kumbki kaks suvekleiti. Eriti äge on see, et selline roosa valgete lilledega kleit on Kroonprintsessil juba olemas ja nüüd on Virsikul samasugune! Kahju ainult, et need kolmandale ringile minna ei saa…
Milline on teie kogemus Polarn o. Pyretiga? Olete fännid nagu mina või leiate pigem, et minu pime armastus triibupoe vastu on veidi ülepingutatud?
Ma küsimust ei oskakski kokku panna, aga teemana laste söök ja söömine. Meil seisab ees 1-aastase üle toomine meie söögile ja see tundub nii ületamatult raske ettevõtmisena. Suuresti ilmselt ka seetõttu, et poolfabrikaadid satuvad me endi lauale tihti ja ka McDonaldsi patust ei ole me priid 🙁
Sa ei ole üksi – söögitegemine tundub väga paljudele inimestele ületamatu, aeganõudev, raske ja kallis. Minu jaoks üllatavalt paljudele, pean blogis nähtu põhjal ausalt tunnistama. Imestan aga ainult sellepärast, et ma tõesti nii siiralt usun, et söögitegemine on tegelikult lihtne kui teada mõnda basic nippi, mitte ülearu üle mõelda ega retseptis näpuga järge ajada, valmistatut töö käigus pidevalt maitsta ja julgeda uskuda, et see tegelikult ka võib lihtne ja nauditav tegevus olla. Minu H, keda lähedased varem kirjeldasid sõnadega “võiks külmkapi kõrvale nälga surra”, sest ta lihtsalt ei olnud suuteline ennast toitma ja sõi suure näljaga topsist kodujuustu, valmistab nüüd lastele suppe, hautisi ja muid roogasid nagu miška. Muidugi on ta seda minu pealt õppinud ja igaühel ei ole sellist entusiasti kodus, kes söögitegemist nii vahvaks ajaviiteks peab ja seda teistele pähe määrib (nagu ma teile siin), aga see on puhas tõestus sellest, et asi on lihtsalt teadmiste ja katsetamise taga. Ja neid teadmisi omandada ja oskusi katsetada saab igaüks, ka kõige suurem köögikäpard!
Kui sa poolfabrikaatidest loobuda ei suuda, hakka jälgima koostisosi. Igale asjale on olemas puhtam alternatiiv! On kalapulki, mis tõesti on valmistatud puhtast kalafileest, on maitsetugevdajateta ökokastmeid. Kui söötegi kulinaarialeti valmiskotlette, tehke juurde tavalise asemel täisterapastat või – riisi ja sööge juurde palju värvilisi ja krõmpsuvaid köögivilju kas niisama ritta laotuna või salatina. Ärge ostke juurde purgis kastet, vaid tehke kasvõi kodujuustu-kurgikastet või kodust koorekastet (vahukoor, pisut veisefondi, kotlettide kõrvale tehes näiteks purustatud roheline pipar ja kana kõrvale pisut karrit ja sipa mett, keeda madalal tulel paksuks).
Kui sa tunned, et ei oska süüa teha, hakka vaikselt otsast katsetama. Proovi mõnd minu retsepti ja küsi kommentaarides nõu kui kõik imelik tundub. Kui söögivalmistamine pole iseenesest probleem, aga tunned, et ei viitsi ega suuda seda oma argiellu integreerida, valmista portsjoneid lihtsamatel päevadel (näiteks nädalavahetusel kui laps saab olla isa või vanaemaga) ette ja külmuta. Külmutamiseks sobivad supipõhjad – näiteks praed boršile sibula, riivitud porgandi ja riivitud kapsa valmis ja viskad karbiga kappi, valmistamisel saad selle keeduvette visata, keedetud riivitud peedi juurde panna ja maitsestada. Viie minuti vaev! Külmutamiseks sobivad ka hautised, tomatipõhjal kastmed, lihapallid ja kotletid (võib enne külmutamist läbi keeta ja üles sulatades enne söömist pealt pruuniks praadida). Aastase lapse toidu puhul on oluline ka see, et toit ei oleks liiga soolane, sest nt. poest ostetud grill-liha marinaadis sisalduvad soolakogused on tema väikestele (soolaga mitte harjunud) neerudele ikka selge liig ja kodutoidu puhulgi võib alguses ikka veidi soolakogust piirata ja kasvõi enda taldrikusse pisut juurde lisada. Mina soovitan kiirtoidust lapse puhul loobuda just selle ülalpool nimetatud mugavuse pärast – meie lapsed ei söö rämpsu ainult sellepärast, et me pole neid põrguväravaid neile kunagi avanud. Kui oleksime, ei pääseks me sellest nii puhtalt ja oleksime ka tõenäoliselt sunnitud neid sinna vahel ikka viima, neile loenguid pidama, selgitama, ohkama, alla andma.
Tean retseptipostitustest küll, et tarbite liha, aga just selle hoolimise/eeskujuks olemise koha pealt: kuidas sina isiklikult enda jaoks liha söömise (häda)vajalikkuse ära oled põhjendanud? Kas oled kunagi mõelnud loobuda? Aitäh vastuse eest juba ette! 🙂
Mõtlen sellel teemal iga päev ja usun tõesti, et see on üks neist asjust, mis peaks igal inimesel natukene hingel olema. Kui mitte sellepärast, et lihatööstus on meie planeedile laastav või sellepärast, et liha- ja piimaloomad kasvavad tihti kohutavates tingimustes, siis kasvõi seetõttu, et väga paljud meie inimesed peaksid oma “kartult, liha ja sousti” toitumiselt ubade, porgandite ja teraviljade peale üle minema. Kui ma pean pooli valima, olen selles debatis iga kell pigem vegani kui silmaklappidega lihasööja poolt, sest kuigi ma pigem usun, et inimene on omnivoor, peaks suurema osa iga inimese toidulauast ikkagi moodustama mitmekülgne taimetoit.
Lihasöömise hädavajalikkusest – vaata, maailmas, mis kannatab raske info ülekülluse all, peab igaüks endale usaldusväärsed allikad ise valima ja see on raske töö. Koguaeg on tunne, et peaks veel rohkem analüüsima, veel rohkem lugema, veel enam süvenema. Et kuskilt on mõni infokild ikkagi puudu, et mul ei ole täit tõde. Lapsevanemana tunnen, et minu jaoks kõige usaldusväärsem ja õigem allikas on Lääne meditsiin ja teaduspõhised faktid. Kuigi ma suhtun teatava skepsisega meie lastearstide piimapropagandasse ja veganlusevastasesse nõiajahti, nõjatun ja loodan ma oma elus siiski tõenduspõhisele meditsiinile ja seda praktiseerivatele arstidele. Minu noorem tütar on üheaastase mõõtu kahepoolene – oma eakaaslastest peajagu lühem ja pisem. Me oleme käinud pediaatrite juures ja kõikvõimalikel uuringutel – EKG kinnitas, et tema südamega on kõik hästi; veeniveri välistas tsöliaakia ja muud vaegused – peale rauapuuduse. Tema hemoglobiinitase on alati olnud väga-väga madal. Kuigi ta areneb nagu peab ja on igati võrratu ja terve väike inimene – ma ju muretsen ikka iga päev. Ja kuigi, tõesti, minu isiklike lemmiksöökide hulka kuuluvad peaasjalikult taimetoidud (valin neid endale enamasti ka restoranis süües menüüst – liha ei eruta mind absoluutselt), ei leia ma, et mul oleks õigust ja alust 100% mitmekülgne (st. nii taimne kui loomne) toitumine meie pere menüüst välistada. Rääkimata sellest, et meie pere rauapuudulik on ühtlasi ka meie pere suurim karnivoor, kes haarab alati taldrikult esimese asjana instinktiivselt liha, sööb selle ära ja küsib juurde.
Mis on teil need “must have” tooted, mis alati kapis/külmkapis olemas peavad olema?
Igas meie nädalatellimuses on kindlasti esindatud hapukoor (hommikupudrule, supile, kui toit on laste jaoks pisut liiga terav ja nad tahavad natuke mahedamat jne) ja või (leivale, praadimiseks-küpsetamiseks), porgandid, paprika ja kilo kirsstomateid. Kindlasti on alati veel mitut-mitut sorti köögi- ja puuvilju – need varieeruvad, aga moodustavad põhiosa meie toidukorvi sisust. Raske on niiviisi loetleda, sest kuigi meil on küll oma kindlad asjad, mida me tihti sööme, on see valik ikkagi üsna lai ja imelik oleks sellist pikka rodu ette lugeda. Kuivainekapis on kindlasti seemneleib, täistera-kiirkaerahelbed, kamapallid, täisterapasta (Nutri Bio mahepastad on mu lemmikud, palju sorte ja ei maitse nagu saepuru)… ausalt öeldes on meil kuivainekapis väga palju erinevaid asju, sest mulle väga meeldib teadmine, et saan soovi korral ükskõik mida poodi minemata valmistada või küpsetada. Konservidena on alati mitu purki tükeldatud tomateid, aurutatud ube ja kikerherneid (kuivatatud ube ja herneid on ka, aga mul peab neid olema kohe võtta kui pole aega 24h leotada). Ma peaks vist oma köögikappide tuuri üles filmima või midagi?
Kas oma neljajalgsele sõbrale valmistad vahest ka ise süüa või sööb ta ainult kuivtoitu, konserve, mis ongi koertele mõeldud?
Lorku sööb peamiselt kuivtoitu, aga tihti ka meie toitu. See sõltub muidugi koerast, sest õrnema seedimisega (tõu)koer vist ei peaks päris sama toitu sööma, mida inimesed. On ka asju, mida me Loorele ei anna, sest teame, et need löövad tal põhja alt või valmistavad ebamugavust. Aga me oleme temaga juba ammu tuttavad ka! Näiteks toores liha, tavalised koertele mittesobivad asjad nagu kanakondid (või üleüldse kondid) ja kindlasti liialt soolased toidud. Aga igast einest ikka saab Loore ka endale mõne parema pala – seda muidugi mitte laua äärest ja alles siis kui pere on lõpetanud. 🙂
Ma hea meelega loeks pikemalt lastest ja magusa, krõpsude, coca jne jama söömisest. Ma olen su postitustes aru saanud, et kontrollimatut magusasöömist teie peres lastel ei ole. Samuti muu jama. Et te ka ise laste ees neid asju ei söö. Ja see on midagi, mis minu arusaamadega ka ühtib. Nõnda ma kavatsen ka oma lapsi kasvatada 🙂
Aga kuidas olete selle kõik lahendanud ja toimima saanud? Esiteks olukorrad kus lapsed nt poes käies midagi saada sooviksid, siis et kui tihti üldse midagi magusat vms saavad? Kuidas näiteks teiste laste sünnipäevadel käies olukord on, kus on palju nänni, krõpsu, limpse? Ühesõnaga kuidas te suudate seda mõistlikult kontrolli all hoida? 🙂
Ratsionaalne täiskasvanu ei tohiks käia poes emotsiooniga “tahaks midagi osta” ja kuigi me ei ole alati ratsionaalsed täiskasvanud, meeldib meile siiski lastele head eeskuju anda. Lapsed ei oska niimoodi poes “midagi tahta” lihtsalt sellepärast, et midagi osta, ja ma pole iialgi pidanud nendega sel teemal vaidlema ka. Kroonprintsess võib näiteks küsida: mida me täna magustoiduks sööme? Ja mina siis küsin temalt, mis see olla võiks, mida ta soovib. Arutleme. Maiustusi nagu nt. komme või šokolaaditahvleid me pole kunagi poest ostnud, nii et jällegi – ta ei loo oma peas seda assotsiatsiooni ja tal ei teki soovi magusaletti uudistama minna. Poes või enne koju jõudmist niikuinii maiustust ära süüa ei saa – meil kehtib lastele väga lihtsasti arusaadav reegel, et maiustamine toimub hammaste heaolu nimel alles pärast soolase söömist ja lögaseid asju autos ei sööda niikuinii. Teised kaks asja, mida Kroonprintsess poest tahab, on lasteajakirjad ja üllatusmunad. Ajakirju vaatab ta iga kord, aga valib ainult siis, kui seal on mõni tema lemmik – näiteks poniajakiri. Poniajakirjast lähme me temaga koos võrdselt elevile ja see on üldse kogu pere suur rõõm kui mõni uus lemmik on ilmunud ja saab uudistada, mis mänguasi sellega kaasa tuleb või milliseid mõistatusi koju jõudes lahendada saab. Mõtestatud ost, kogu pere rõõmustab temaga koos. Üllatusmuna tahab ta samuti peamiselt mänguasja pärast, sest tema esimesed kolm eluaastat koorisime me šokolaadi koos paberiga mänguasja ümbert ära ja viskasime minema. Kui ta taipas, et see söödav on, andsime selle muidugi talle kätte ja nentisime, et need päevad on nüüd möödas. 😀 Ta ei söönud esimesed kolm aastat kommi ja maiustusi, sest me ei pakkunud ja ta ei osanud küsida. Täna on ta kõige lemmikum maiustus šokolaad – kuna me sööme ise alati tumedat šokolaadi, on ta selle maitsega harjunud ja sööb suurima rõõmuga ka 70%-80% šoksi. Kuna ta on laps, sobivad talle muidugi kõik maiustused ja et ta on suur ja saab maailma asjust hästi aru, ei pane me talle enam kätt ette ka kui keegi kuskil talle midagi pakub. Me tõesti ei ole lapsepiinajad, ausõna… Limonaadi pole ta tänaseni joonud – ainult mõnikord looduslikke, aga ta ei ole neist tänaseni kuigi sillas. Kohvikus tellime mahla kui on värskelt pressitud varianti (ja ma südamest soovin, et kõigis restoranides ja kohvikus oleks – kuulake mu palvet, palun!), muidu lepime veega. Vesi on ju inimese kõige õigem jook, sellest saab iga laps mõistusega aru – kui ta juba suhkrujoogi meeldivaid omadusi avastanud pole, sest vanemad talle toidu kõrvale magustoitu (mida limonaad oma suhkrusisaldusega kahtlemata on) pakuvad. Coca-Cola, muide, pole üldse laste jook – selles on ju kofeiin, mis kohvile sarnaselt on ju täiskasvanutele mõeldud. Ka sellest on iga laps võimeline aru saama. Muidugi ainult siis kui täiskasvanu oma seisukohale alati kindlaks jääb. “Vahel võib, vahel ei või” ei tööta lastega vähimalgi määral ja on nende suhtes ka ausalt öeldes kohutavalt ebaõiglane ning inetu.
Miks ma selgitan, et me ei ole lapsepiinajad – ma tean, et minu jutt on hästi provokatiivne ja kõlab lapsevanematele nagu ma arvaks, et kommide söötmine lastele on mingisugune kole patt (ei ole!), aga te ei kujuta ette kui palju rohkem kriitikat ja hukkamõistu olen mina saanud normile vastupidise käitumise eest. Põhjendusest “ta ei küsi, ma ei anna” ei piisa absoluutselt, sest süüdistused lapselt rõõmu röövimise eest jäävad kõlama ikka. Peamine argument, mida te internetis selleteemalistes aruteludes näha võite, on see, et minu laste sugused põnnid on alati need, kes laste sünnipäevadel krõpsu- või kommikauss süles istuvad ja klaasistunud pilgul ebatervislikku endale sisse vohmivad. Kasutavad võimalust nagu veeta jäänud matkaja kõrbes! See ei pea paika. Muidugi lähevad Kroonprintsessil (Virsikul mitte, tal on jumala suva – jätab kõik oma jäätised, koogid ja limonaadid pärast kolme ampsu järgi ja küsib vett ja lihapalle juurde – ta on väga imelik laps) maiustuste peale silmad särama, aga kui me temaga näiteks lasteaiaga väljasõidule lähme, laual krõpsukausid on ja tal nälg – ta sööb ikka pärissööki ja ma ei pea iialgi tema kallal vinguma, et lõpeta ära, söö nüüd muud ka kui krõpsu. Ta on sedasi harjunud. Ja kui ta ahmiks kord paari kuu tagant sünnipäeval ainsana natuke rämpsu, oleks seda koguseliselt ikka märkimisväärselt vähem kui üle päeva maiustades!
Mis õli sa enamasti kotlettide praadimiseks kasutad? Ja kas puhastad praadimise ajal panni rasvast iga n-ö laari ära võttes (kuna selline mustaks kärssanud rasv on vähkitekitavate omadustega ja lisaks pritsib kööki laiali)? Mulle tundub, et eelkõige kärssab rasv ja see tekib lihadega, ise kasutan veise- ja sealiha hakkliha (70%veis-30%siga stockist), nt kanaga v ainult köögiviljadega kotlettide puhul ei teki sellist rasva, mis kärssaks.