Miiu blogi

Archives for June 2017

Väikevenna esimesed rõivad

June 27, 2017~ bump, kõhuke, kolmas rasedus, väikevend

Enamus meie tüdrukutest alles jäänud beebiriideid saavad varsti väikevennale edasi pärandatud. Nimelt on need täiesti unisex ühel väga lihtsal põhjusel – enamus riietest on Polarn o. Pyret. Osadele vanematele, olen aru saanud, just see sooneutraalsus ja “liigne” mängulisus nende juures ei meeldigi (et pole sitsi-satsi ja printsessivärki), aga minu meelest on need kõige-kõige ilusamate ja geniaalsemate kangaste, mustrite ja lõigetega lasteriided (eriti just kleidid istuvad laste seljas taevalikult ilusti), mis maailmas olemas on.

Me ei valmistunud esmakordselt lapsevanemateks saades kuigi põhjalikult ja nii oli meil Kroonprintsessile ette varutud vaid üsna kitsas valik riideid – kõik täiesti juhuslikult Polarn o. Pyretilt. Ega meil ju kogemust polnud ja need said vist allahindlustelt ostetud ka. Valge tuuletõkkekombe, paar body (triibulist, rohelist, punast jänkudega jne), tudukott-öösärk, mütsikesi, erinevates värvides puuvillaseid pükse jne. Sealt edasi oli üsna raske ette kujutada, miks keegi üleüldse mõne muu (kiirmoe)brändi rõivaid kasutama peaks. Juba esimestest päevadest ja kuudest peale oli selge, et Polarn o. Pyreti puhul saab kvantiteedi unustada ja rahulikult kvaliteeti investeerida – tänu nutikatele lõigetele ja ülikvaliteetsele (öko)puuvillale saab beebi samu riideid kanda kuid ja kuid ja kuid järjest, kusjuures kannatavad rõivad lõpmatuseni pesemist isegi pesumasina kõige kõrgematel temperatuuridel, kasvõi mitu korda päevas. Kroonprintsessi beebiriided lähevad kohe kirgaste ja pealtnäha uutena kolmandale ringile ja ma kohe huviga kuulan alati inimesi rääkimas, kuidas Polarn o. Pyret igaühele taskukohane pole – eriti kui lapsi sünnib perre mitu. Mulle sobib hästi – ostadki reaalselt korra elus (näiteks allahindluste ajal) beebiriideid ja asi tahe!

Päris vastsündinuriideid, samas, meil sobivaid ei ole – meie pere põnnidel on kombeks sündida tähtajast kolm nädalat varem, 47 cm “pikkade” ja 2,5 kg “rasketena”. Virsiku ajal saime suure osa esimesi riideid Pilleriinu käest (kõik eranditult roosad) ja et ma Kroonprintsessi oodates absoluutselt uneski näha ei osanud, et mul seesugune tikutoosisuurune tita sünnib, kandis tema oma esimestel elunädalatel talle väga suuri (s. 50 ja 56) riideid. 😀

No ja siis tuli meile eile külla minu emme, kes “käis lastele sukkpükse ostmas” e. astus meie lemmikusse triibulisse lasteriietepoodi sisse, kus tal läks nagu alati – lappama. See on temast nii armas! Väikevend sai endale talle (eeldatavasti) sobivas suuruses e. suurus 44 bodysid, pükse ja ühe mõnusa kerge ja õhukese kombe. Ma ei ole siiani päriselt suutnud oma peas rasedust ja peagi saabuvat ilmakodanikku veel kuidagi seostada, aga seesuguseid tuttuusi ja võrratult armsaid vastsündinuriideid nähes ja kappi ootele pannes võib juba uskumagi hakata, et meil varsti beeeeebi sünnib!

Sukkpüksidki ei jäänud õnneks koju toomata (:D), aga lisaks neile said plikad endale veel kumbki kaks suvekleiti. Eriti äge on see, et selline roosa valgete lilledega kleit on Kroonprintsessil juba olemas ja nüüd on Virsikul samasugune! Kahju ainult, et need kolmandale ringile minna ei saa…
Milline on teie kogemus Polarn o. Pyretiga? Olete fännid nagu mina või leiate pigem, et minu pime armastus triibupoe vastu on veidi ülepingutatud?

11 Comments

Meie pere Jaanid paradiisisaarel

June 26, 2017~ adventures

Meil oli niii mõnus ja zen nädalavahetus meie maailma kõige mõnusamas Hiiumaa-paradiisis. Sõime kõike head ja paremat, magasime siis kui tahtsime, saime kahel päeval neljast päevitada, ühel isegi meres ujuda. Blogida jõudsin vaid esimese hommikusöögi järel, multikad ei tulnud kellelegi kordagi meelde ja kaameragi sai kätte oluliselt harvem kui tavaliselt. Peamiselt millegipärast toidupiltide tegemiseks – söögilauda istumise hetked on sellises puhkuserütmis ainsad, mil tekib hetk ja mõte fotokas pihku haarata. Muul ajal saab vahvaid hetki mobiiliga oluliselt rutem ja mugavamalt purki ja nii postitasin ma noppeid peamiselt Instagrami storysse. 🙂

Sõitsime saarele juba kolmapäeva õhtul, sest H sai neljapäeva ja reede vabaks ja nii õnnestus meil nädalavahetus märkimisväärselt pikemaks venitada. Lisaks meie oma perele (ja hunnikule torudele uue puurkaevu jaoks – meil on tänu sellele uuendusele nüüd piiramatult joogivett!) sõitsid meiega meie uues mahukas pereautos kaasa ka meie armas Sirli ja H emme kiisu Fredi. Reedel liitusid meiega veel meie armas tädi Barbara ja tema K, nii et maja oli mõnusaid inimesi täis ja terve minipuhkus kulges meile kõigile meeldivas söömise, magamise, naermise ja lihtsalt olemise rütmis. Dolce far niente, noh.

Esimene hommikusöök – võileivad, puuviljad ja keefiriga neljaviljakrõbuskid. 

Pärast oma kohal einestamise lõpetamist on hädasti vaja isa sülle teda toitma ja kaisutama ronida. <3


Kui B ja K reedel tulid, pakkisime nende toodud toidukotid lahti ja kui olime neile oma tagasihoidlikud valdused ette näidanud, võtsime suuna paarisaja meetri kaugusele mereranda. Ilm oli jaanilaupäeval võrratult ilus ja nii said kõik väikesed (ja suuremad) hülged end sooja (!) merevette kasta. Ka Kroonprintsessi parim sõbratar (kes teadupärast Hiiumaal elab ja kellega seetõttu kahjuks pigem harva kohtume) veetis terve reedese päeva meiega ning suurema osa ajast olidki nad rannas, korjasid merekarpe, ehitasid liivalosse ja nautisid teineteise seltskonda täiel rinnal. Ka Virsik, kes vannist suurematesse veekogudesse pigem skeptiliselt suhtub, nõudis muudkui “melisse” tagasi – isegi siis kui tal hambad juba suurest külmast plagisesid. Klassikaline laps. 😀


Koju naastes panime grillile tule alla ja asusime kokkama. Olime Barbaraga menüü varemalt paika pannud ja minu ülesandeks sai valmistada laar klassikalist äädikamarinaadis šašlõkki, sinihallitusjuustu ja singiga täidetud šampinjone (RETSEPT) ja koorest pestoga kartulisalatit (RETSEPT). Lisaks tegi Barbara jaanilauale ribisid ja mina viskasin kiiresse keefirimarinaadi paar “päästmist” vajavat kanafileed ning viskasin kokku tomatist, kurgist, värskest basiilikust ja oliiviõlist värske salati. Ma ei tea, millal meie lapsed viimati enne kella üheksat kooris norskasid, aga jaaniõhtul õnnistasid nad meid igatahes varajase magamaminekuga, nii et meie saime õues mullijooke nautida (kes Aperol Spritze, kes humalalimonaade) ja end ÄSK vestluskaartidelt loetud küsimustele vastamisega lõbustada. Hästi huvitav ja naljakas on mõtlevapanevatele küsimustele vastates avastada kui erinevalt pealtnäha justkui sarnaste mõttemaailmadega inimesed asju näevad ja analüüsivad. Hästi-hästi palju nalja ja totrat juttu sai igatahes lisaks sügavmõttelisematele teemadele ka ja kui me olime mängust ja sääselaipade lauale rivistamise võistlusest lõpuks tüdinenud, läksime lõkkeplatsile jaanituld läitma. Meie, vanainimesed, oleks ilmselt lõkketegemise äragi jätnud, aga õnneks olid meie külalised nooruslikku põlemist (pun intended) ja teotahet täis  ja nii saime me lõkke ääres veel pikalt-pikalt 90’ndate hitte kuulata, neile kaasa üürata (ma ütlen, see on märkimisväärne, kui suure osa mu ajust moodustavad A-Rühma ja Musta Q ee… värsiread) ja naerda-naerda-naerda-naerda. No ikka suisa hullult mõnus jaaniõhtu oli. 😀

Õhukesed ülepannikoogid hakitud sibulast, singist ja täidetud seentelt eemaldatud seenejalgadest täidisega, milles lisaks kõigele muule ka paar supilusikatäit sulatatud juustu ja tilgake vahukoort. 

Kui reedel ja pühapäeval sai päevitada ja ujudagi, oli laupäeval tõsiselt nõme jaanipäeva kontekstis igati ootuspärane ilm. Pakkusime endale hommikusöögiks singi-juustu-seenetäidisega kuldkollaseid (sest kohalikud talumunad) pannkooke ja keerasime siis kõik üsna pea uuesti lõunaunne, millest virgudes suundusime meie Kõppu iga-aastasele imelisele ahjuõuna-jogurtikoogile ja mänguväljakule mängima ning B ja K sugulastele külla. Õhtul pärast laste magamaminekuaega kogunesime uuesti meie köögilaua ümber, sõime küpsist ja mängisime poole ööni valetamist, potiknoid ja küüsi.

Pühapäevase lõunasöögi eest vastutas Barbara, kes valmistas meile oma erilises marinaadis grillkarbonaadi ja halloumi ning grillitud köögiviljadega salatit. Mõlemat minu tellimisel, muidugi, sest näiteks minu kirglik armastus suvikõrvitsa vastu saigi alguse seda Barbara suvesalatit süües. Oma armastusest halloumi vastu ei hakka ma isegi mitte rääkima…

Mina võtsin samal ajal (kui Barbu grilli ääres orjas) endale õiguse päikese käes laiselda ja lubasin endale pärast sööki ühe smuutikesegi. Mu suurim rasedusaegne lemmik!

Kui B ja K lahkunud olid, et enne kojusõitu veel saare tuletornidele tiir peale teha, kutsusime meie Kroonprintsessi bestika koos perega veel viimast korda külla. Nende saabumiseni magas Virsik lõunaund, Kroonprintsess ja H lõid ülemise korruse akna peal tantsu ja mina ning Sirli puhusime päikese käes juttu. Panime oma sada asja kokku, jõime külalistega kohvi ja sõime arbuusi/juustu/küpsist ja asusime siis parvlaev Leigri poole teele.

Koju jõudes juhtus midagi eriti kummalist – me kõik, Kroonprintsess ja Virsik k.a., tundsime kojujõudmisest täielikku õnnejoovastust. Kuna me pole pärast kolimist kodust kauem kui päevakese-kaks eemal olnud, pole me temast veel puudust tunda saanud. Siia jõudmine oli meie kõigi jaoks uskumatu. Ahhetasime ja õhkasime kui ühest suust – kas tõesti on see meie kodu? Kui ilus siin, kui avar seal, kui ilus muru, tomat on nii suureks kasvanud, lilled peenras nii kaunid… vaata, emme, minu ilus tuba! Okei, et meie H’ga endale pähe mahutada ei suuda, et me oma perele nii ilusa kodu hankida suutsime. Aga et lapsed ka niiviisi reageerisid… oli täiesti sõnulseletamatult äge. Meie koduke. <3

3 Comments

Hirmus tüütu, aga viljakas suvešoping

June 22, 2017~ edevus, ilusad asjad, mood, ostlemine, reklaam

Käisin eile kolmandal katsel kaubanduskeskusest endale suveks midagi selga leida. Esimesel korral ei suutnud ma missioonile pühenduda kauemaks kui kümneks minutiks – kui esimeses (võib-olla kahes) poes sobivaid asju silma ei jäänud, tagurdasin sama targalt välja ja loobusin. No ei ole mul seda šoppamise jaksu enam vanas eas. Kiirmoekaubad on nii tihti nii kohutavalt halva kvaliteediga ja maksavad summasid, mida minu käsi ühegi kiirmoekleidi eest maksma ei tõuse. Lihtsalt ei tõuse. Kui ma tean kui kallis on iga palgana välja makstud euro, ei teki mul tunnet, et tahaks röögatu juurdehindlusega osta asja, mis heal juhul kaks pesu kannatab ja siis õnnetult hukkub. Kui see leitud asi ei näe välja täpselt nii ilus nagu ma vaimusilmas kujutlenud olin, aga seda mul esimesel kahel katsel igatahes ei juhtunud.

Nüüd võtsin end vahetult enne Hiiumaale sõitu tõsiselt kokku ja lubasin endale, et ei pea suve veetma pikkades rasedateksades või ebamugavalt kitsa lõikega kleitides-seelikutes. Mulle lähevad praegu veel enam-vähem kõik riided kenasti selga (skinny jeansid muidugi v.a.), aga kuna hingata on niigi veidi raske, sest üks elab mu kopsude otsas, ei taha ma seda vähestki hapnikuvoolu mingite jäikade õmblustega veelgi koomale tõmmata. Eesmärgiks oli leida vähemalt üks ilus maksikleit, soovitavalt hele, pitsi või narmastega, lendlev ja naiselik, et ma saaksin end tunda nagu see viljakusjumalanna, kes ma olen. Hahahahahahahaha. See kõlab kirjasõnas veel nilbemalt kui mu peas. 😀

Sellist kleiti muidugi olemas ei ole. Astusin oma kleidiotsingu-Kolgatale asudes sisse Postimaja H&M’i, kus oli HÄSTI palju ilusaid sirge lõikega kleite ja pluuse, milles ma oleksin oma paisunud rindade ja rasedakõhuga välja näinud nagu kitlis Muumimamma. Siis oli veel hulgaliselt selliseid kleite, milles igaüks näeks välja nagu kitlis Muumimamma. Ja siis muidugi nabapluuse, mida kõlbaks rasedana kanda võib-olla komplektis koniga hambutus suunurgas. H&M Mama rasedakleidid on erinevalt sama sarja teksadele täiesti õudselt koledate lõigetega. Ühesõnaga võite te aimata, et mind tegi kogu see olukord üsna pahuraks. Ei ühtki lendlevat jumalannakleiti. Ühe hästi lihtsa ja mugava musta pika kleidi H&M’ist tegelikult ikkagi sain ja kuigi see maksis allahindlusel 10€ ja on hästi mõnus ja mugav, ei olnud see ikkagi see, mida ma ette kujutanud olin. Jätkasin otsinguid New Yorkeris, kus oli samuti täpselt null mulle meeldivat maksikleiti. Küll aga sain sealt VIIE euroga päevitusriided. Mul selliseid nimelt polnud – kolimise käigus on mu bikiinid lihtsalt ja labaselt kaduma läinud…

Minu missioonist leida asi, milles end suvel mugavalt ja ilusana tunda, ei näinud aga üldse midagi välja tulevat. Olin juba pea kaks tundi ringi tuulanud ja vaikselt hakkas nutt kurku tulema. Ostsin endale jääkohvi ja kõndisin porisedes Viru keskuse poole, et endale vähemalt Pupilost uus komplekt läätsesidki osta ja siis koju tagasi minna. Proovisin õnne veel Zaras, kus oli küll paar enam-vähem ilusat kleiti, aga mis kõik 60€ maksid. Kui on üks pood, mille kauba kvaliteedi eest ma 60€ maksma nõus pole, on see justnimelt Zara. River Islandis polnud midagi, Reservedis polnud midagi, Mohitos polnud midagi… Läätsed käes, oli mul juba nutuvõru ümber suu ja otsustasin käega rehmata ja lahkuda. Silmasin Mangot ja kuna Mangos on varemalt mulle meeldivaid asju pakutud küll, plaanisin sinna sisse astuda. Kogemata eksisin uksega ja sattusin hoopis mulle täiesti tundmatusse Promodi. Ja oh sa jutttttttttttttttttttttttttt, mis mina sealt leidsin!


Seinatäie võrratuid maksikleite ja pikki pükskostüüme, mille kohal ilutses silt: kuni -50%! Ma pidin päris tõsiselt lahinal nutma hakkama. Kes mu blogi kauem lugenud on teab, et pikad kleidid on mu kõige lemmikumad riideesemed, sest esiteks lahendavad need ühe hoobiga kogu outfitimure, sobivad hästi Eesti suve heitlike ilmadega ja noh… ma ei ole oma ebaesteetiliste (sissekasvanud karvade süül armiliste, tihti ka lihtsalt karvaste, sest iga päev raseerida ei ole alati füüsiliselt võimalik) säärte üle just ülearu uhke. Tunnen ennast pikas kleidis lihtsalt hästi mugavalt ja seda suurem oli minu õnn kui need seal niiviisi mind ootasid nagu hanekesed rivis. Proovitud kaheksast kleidist sobisid mulle kolm nagu valatult ja needsamad kolm ma endaga ka koju kaasa kahmasin. Tükihinnaga 19€! St. et ühe Zara kleidi hinnaga sain ma endale kolm võrratult-võrratult-võrratult mõnusat maksikleiti, milles end ka sellise… ee… pisut lopsakamana kaunina tunda saan. Seal oli üleüldse hästi palju ilusaid riideid ja ma olen väga üllatunud, et ma selles poes iial varem käinud polnud. Kui teil ka mingisugune suvegarderoobi-mure on, minge vaadake endale ruttu midagi ilusat välja, sest allahindlus algas alles eile ja valik oli väga lai. Ma ei mäleta, millal ma endale viimati poest riideid ostsin, aga selgemast selgem on see, et vaatamata edukalt lõppenud retkele ma lähema aasta jooksul seda teed uuesti jalge alla ei võta. Ma mäletan küll, et ma kunagi nooremana šoppamisest rõõmu tundsin, aga see oli vist enne seda kui ma taipasin, et mul on lisaks ostetud asjadele vaja ka reaalset otstarvet ja kohta, kuhu need panna. 😛

New Yorkerist. Ülemine ots 2,99€, alumine 1,99€. Esmapilgul olid pisut liiga… vanaemalikud, aga proovides selgus, et ülemise otsa lõige on hoopis selline sportlikumat laadi ja väga flattering. Ka mu taas toidulauaks muunduvale korvile…

H&Mist pärit plätud. Üsna selline läbikaalumata ost, st. oleks võinud pigem otsida ja süveneda, et endale kümneeuroste plähvide asemel korralikud nahksed isendid leida, aga mõte Hiiumal parema puudumisel higistamisest ajas mu paanikasse ja haarasin ruttu need. Loodan, et peavad ikka paar suve vastu. 🙂

Hirmus mõnus on pakkida kui on, mida kotti panna. Ma olen siiani sisuliselt ainult ühes kleidis (või retuusides :P) käinud, tenniseid kandnud ja suti pitsitavas trikoos päevitanud, nii et hirmus mõnus oli suveseiklusele asuda teadmisega, et saan end lõpuks mugavalt JA ilusana tunda. Minu masti (looduslikku ja “kõigevaba”) kosmeetikat müüv Allure Beauty nimeline veebipood (reklaamlink) saatis mulle hiljuti paki, kus olid lisaks koduspaa toodetele ja muule veel võrratult hästi lõhnavad šampoon ja palsam, mis on hea koostisega ja ühtlasi sama firma poolt nagu mu lemmik-lemmik-lemmik kõigevaba juukselakk. Juba aastaid üht kindlat (Macadamia) lemmikšampooni kasutades on mu huvi uute šampoonide-palsamite vastu pigem jahe, aga liitriste pumbaga pudelite kaasa tassimisel on oma miinused, nii et rõõmustan uute minisuuruses toodete üle väga.

Samuti tuli minuga saarele kaasa Allure Beautyst välja valitud argaaniaõli, milles on tillukesed sädelevad osakesed (reklaamlink) ja mis niisutab ning jätab (näo)naha imeilusasti kuldselt kumavaks. Ma olen juba mitmendat aastat näokreemid enda jaoks täielikult välistanud ja kasutan näol ainult looduslikke õlisid. Mu kõige lemmikumad näoõlid on porgandi- ja jojobaõli, aga ka mittekomedogeenne argaaniaõli sobib mu nahale suurepäraselt. Õrn kuldne kuma on puhas boonus, eriti minu hallile ja väsinud moega näonahale. Ja looduslik (sidrunheinaga) sääsetõrjevahend, mille viimati emalt sain, reisib ka meiega vapralt kaasa. Ma olen sääskede vastu üsna allergiline ja see konkreetne tõrjevahend näib ülihästi toimivat.  🙂

14 Comments

Kuidas ma turvatunnet ostsin ja tasuta jalgratta sain

June 22, 2017~ pesapunumine

Eelmisest nädalast saati on meil koduukse kohal selline ilus punaselt vilkuv plastmassist kastike. Mu lemmikasi meie uues kodus.

Ma ei tea täpselt, millest see tuleb, et ma alati pikemat aega kodust eemal olles ja väljasõidult naastes ust lukust lahti keerates hirmunult hinge kinni hoian. Ja miks mul alati enne ukse avanemist on silme ees pilt segi paisatud asjadest, teleka koha peal haigutavast tühjusest ja lõhutud mööblist. Võib-olla sellepärast, et meie eelmine kodu täitus ükskord kümme aastat tagasi politseinike ja uurijatega, sest keegi ronis (samal ajal kui meie sõpradega köögis pelmeene praadisime) õhutusaknast sisse ja jäi mu tuppa naasnud sõbrannale vahele. Sõbratar jooksis paaniliselt kööki, et meile juhtunust teada anda, aga esimesed paar-kolm minutit ei saanud keegi aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt. Kõik asjad – iPodid, rahakotid, telefonid ja digikaameragi olid laual alles. Alles pisut hiljem selgus, et varga saagiks langes minu tilluke klapiga Samsung. Kui ma sellest kogemusest midagi (lisaks hirmule, et keegi minu koju kutsumata sisse murda võib) ellu kaasa võtsin, oli see suur austus Eesti Politsei vastu. Vähe sellest, et nad vaid mõne minutiga kohale tulid, meie muret igati tõsiselt võtsid ja meie tuju tõstmiseks naljagi viskasid, said nad päti mõni kuu hiljem kätte ja tagastasid mulle mu telefoni. Telefoni ma tagasi saada ei oodanud, aga ninanips kulus vanematele ära küll – nad nimelt ei uskunud lõpuni välja, et mu hõbedane sõber korterist ära varastati ja eeldasid, et küllap ma selle lihtsalt ära kaotasin.

Teine osa minu hirmust kodu turvalisuse pärast pärineb muidugi ka minu aktiivsusest sotsiaalmeedias. Kui ma postitangi meie kodust, püüan silmas pidada, et selle asukohta võimalik tuvastada poleks. Kodu peaks olema kindlus, mitte avaliku aadressiga läbikäiguhoov, kuhu iga soovija enda poolt vabalt valitud hetkel ekskursioonile minna võib. Ma ei taha, et te vaatamata minu püüetele meie kodukohta salajas hoida siiski kommentaariumis mu kodutänava või kodurajooni nime välja kirjutate, kui selle ära tunnete – seepärast ka vastavasisulisi kommentaare pisut tsenseerin. Teine asi on muidugi see kui kirjutate mulle privaatselt – olen endale tänu blogile nii vahvad naabrid leidnud ja olen alati valmis lähedalelavate blogilugejatega kohvitama või mänguväljakul kohtuma.

Samuti pean ma meie käikudest kirjutades alati meeles pidama, et ma seda reaalajas ei teeks või postituses mainida ei unustaks, et keegi meie kodus parajasti koera hoidmas on. Samas naudin ma meie seikluste jäädvustamist blogisse väga ja ei tahaks sellest ju vaatamata pidevale muretsemisele täielikult loobuda.

Igatahes käis meil härra G4S’ist ja paigaldas meile igalepoole sada miljonit andurit, mis meie äraoleku ajal meie kodul silma peal hoiavad. Kuna mu kontoris on ka sama turvafirma valveteenus, olen nendega hästi palju kokku puutunud. Et meie hoones on automaatvalvestus, pean öötööle jäädes dispetšerile helistama ja teada andma, et jään kauemaks majja. Vähe sellest, et dispetšerid on imekenad, lõbusad ja hästi head teenindajad (keset ööd, kujutad ette, teevad tuju lihtsalt oma tööd tehes heaks) – ka turvamehed tulevad põhimõtteliselt ülehelikiirusel kohale. Meie kodu lähedal, ma tean, on koguaeg patrullauto, võib-olla kuskil kontori juures ka. Aga igatahes on paar korda juhtunud, et dispetšeril pole õnnestunud teadet minu sealviibimise kohta süsteemi ära märkida ja häire vallandumise peale on turvaonud ikkagi minutitega platsis olnud ja aru pärinud, kes ma selline olen ja mida ma seal teen. No ühesõnaga ei ole mul selle vastu midagi, et G4S minult iga kuu natuke raha ära võtab kui ma ülihea teenuse vastu saan. Ja turvatunde kah.

No ja siis oli neil veel mingisugune kampaania – sõlmi G4S’iga leping ja saa kauba peale hoverboard (meh) või Hawaii Expressilt jalgratas. Kui tihti teil juhtub seda, et vajategi parasjagu just mingit kindlat asja ja just so happens, et imeilus kolmesajaeurone ratas sellega pealekauba antakse? Mul oligi jalgratast vaja!

Oma elu põhimõtteliselt jalgratastele pühendanud (pool elu jalgrattatrialit sõitnud, teismeeas rattamehaaniku, nüüd rattafirma hooldusjuhina töötav) H, kes alati Classicu rataste kvaliteeti siunanud on, nentis, et vaatamata kehvapoolse mainega brändile on asi korralik ja mitmed jupid kallid ja korralikud. Nii et igatahes on see üks väga mõnus asi, mida päris niisama endale saada. Ja noh – eit minus on ikka mitte-vähe-sillas, et lisaks jalgratta praktilistele omadustele on sel ka valge-kuldne raam, nõnda uhke nahkne sadul, mätšivad käepidemed ja rehvid. Ja korvike! Hehe, korvike. Ilus. Äge. Tore. 🙂

13 Comments

Jumalale tänu, et on esmaspäev

June 19, 2017~ chit-chat, emadus

Kas teie peres on ka kunagi nii, et kuidagi kogu pere dünaamika on paigast ära, kõik torisevad ja turtsuvad, lähevad kergesti nääklema ja helinivoo tõuseb ka vaatamata kõigi ühistele pingutustele enam-vähem läbi saada õudselt tihti väljakannatamatult kõrgeks?

Ei ole? Palju õnne. Meil just oli terve nädalavahetus niiviisi out of sync. Ei saanud mina ja H omavahel läbi, ei saanud lapsed oma asju omavahel aetud (tõe huvides olgu öeldud, et enamasti justkui said, aga üks neist on Kohutav Kahene, nii et vahepeal ikka üldse ei saanud ka) ilma virisemata ja tõuklemata. Eilne päev lõppes sellega, et ma kaotasin enesevalitsuse ja karjusin nii, et Kroonprintsess pärast kurtis, et kartis, et tema ema on kadunud ja mingisugune kohutav koletis on asemele tulnud. Jep. Aasta Ema.

Pärast muidugi leppisime ja pugesime teineteisele kaissu ja rääkisime asjad hingelt ära, aga appi, kuidas ma ei viitsi enam rase, hormonaalne ja pidevalt-kusagilt-valutav olla. Ja püha issand, kuidas ma ei kannata kui kõik lakkamatult vinguvad, häält tõstavad ja kui kõike (tööd, ülesandeid, asju ja inimesi, mida meeles pidada) on kuidagi liiga palju ja see kõik kuidagi eriti kaua aega võtab või sootuks tegemata jääb. Nõmeeeeeeeeeeeeeeee. Ok, nüüd lõpetasin.

Ei. Korra ikka veel: nõõõ-õõ-õõ-meeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!

Vahepeal oli tegelikult tore ka, sest käisime eile toredatel inimestel külas ja sünnipäeval ja mängisime ja viskasime nalja… aga siis jõudsime pärast koju ja vingusime üksteise kallal edasi. Kohe üldse ei saanud siin teineteisega hakkama. 😀

Hommikul ärkasin jälle iiveldusega ja mõtlesin, et kurat küll, uus nädal pidi ju paremini algama. Aga siis tõusid teises toas tavalisest palju pikemast hommikuunest kaks võrratult päikeselist väikest inimest oma unesassis juustega, tõmbasid endale kumbki oma täpilise rüü selga ja muudkui olid nii vahvad, musitatavad ja mõnusad. Ja siis ma tegin H’le hommikusööki ja neile hommikusööki ja panin lõunasöögi hakkama (mulle ikka mõjub söögitegemine natukene teraapiliselt ka) ja siis tuli hoidjapreili ja nad läksid õue kuni ma pakilised tööasjad ära tegin ja tõid mulle siis lilli ja… ja eilsed suured mured ning kohustused on seljatatud. Näiteks olid eilse õhtuni meie käes veel mõned sõprade tööriistad, mida me ei saanud tagasi viia – ostsime esmaspäeval uue auto, millel polnud alguses kärukonksu, aga mille H talle lammutusest ostis ja eile lõpuks läbi suure surma paika monteeris. Ja mul hakkab nii ärev kui võõrad asjad on minu käes ja kellelgi on neid juba vaja… ja siis küsis Anette minult, kas ma saaksin tagasi tuua selle sünnitusraamatu, mille ta mulle laenas kui me laadal käies kohtusime. Ma olin selle täielikult unustanud, sest see laada-nädalavahetus oli üks suuuur ja õudne kaos. Ja siis ma nutsin eile voodis silmi peast, et mismoodi ma ütlen inimesele, kes mulle omal ülihoolival initsiatiivil raamatu tõi, et ma unustasin selle tookord lihtsalt ära ega teagi, kuhu selle panin. Rääkisin oma mure talle ikkagi ära, ostsin kohe autorilt igaks juhuks uue ja teadaande peale, et see täna juba pakiautomaati läheb, sain hoopis kergemalt hingata. Ja täna sain kaelast ära ka ämmaemanda juurde uue aja registreerimise, mis oli ka täielik stressiallikas, sest ma õudselt pelgan Pelgulinna raseduskeskusse helistamist. Eriti, et ma tahtsin aega teise ämmaemanda juurde. Niigi on helistades alati kurjategija tunne, sest üks sealne tädi on nii ebameeldiv ja tige – tänane oli hoopis hästi armas ja siiras ja kena ja oeh… Ühesõnaga mingi tuhat väikest mõttetut kohustust näris mind ja ei lasknud mul olla. Ja täna on hoopis kergem jälle olla mina. Vaadake ja imestage, kuidas muidu täiesti enam-vähem adekvaatne inimene ennast tegelikult üsna väikeste asjade peale 100% sõlme keerata oskab. 😀

Minu imeilusad väikesed hommikusöögisõbrad. Taldrikus on ilus lilla (vee ja piimaga pooleks keedetud) kaerahelbepuder, millele keetmise ajal mustikaid, mõõdukalt suhkrut ja pisut kaneeli lisan. Peal on mandlilaastud ja banaaniviilud. 🙂


Lõunasööki tuli ka H koju sööma ja kuidagi nii hea oli jälle sellest kummalisest tigedast paralleeluniversumist tagasi meie mõnusa perena ühiselt söögilaua taga olla. Lapsed (kelle korjatud kimp laual ilutseb – onju võrratu?) sõid suure isuga peediga kotlette, peedisalatit, tatart ja koorekastet ning kiitsid söödud toitu kui ühest suust. Ma olen hästi palju analüüsinud seda, mis teeb söögitegemise minu jaoks nii armastusväärseks ja teise jaoks samas nii vastumeelseks tegevuseks. Ma arvan, et suur osa on sellel, mismoodi minu pere seda hindab. Lapsed on hästi varajasest east peale osanud täislausetega kiitust avaldada, sest nad õpivad seda H pealt. H ei võta ühtki minu köögis tehtud liigutust iseenesestmõistetavalt ja tänab ning kiidab mind alati, mis omakorda on saanud elementaarseks käitumismalliks ka meie laste jaoks. Kas teie pereliikmed tänavad ja kiidavad teid toidu eest, mille lauale panete? Kui ei, võite seda ju paluda – öeldagi, et tunneksite köögis toimetamisest palju rohkem rõõmu kui nad märkaksid teie pingutusi ja tunnustaksid neid. Kindlasti on nad tänulikud, aga ei taipa võib-olla seda teile meelde tuletada, ehkki võiksid. Küsija suu pihta ju ei lööda. 🙂

6 Comments

Oumaigaaaaaaad!

June 18, 2017~ aiapidamine, mobile blog

Mul on täna jõulud, sünnipäev, loteriivõit ja laste sünd ühekorraga!!!

6 Comments

Säästunädala ostukorv ja menüü

June 17, 2017~ nädalamenüü, oravdamine, toidujutte, toitumine

Apppii-iii-ii, mis ilm ja appii-ii-ii kui magusad maasikamaitsega (!) maasikad ma eile sadama Rimi ees kaupleva tädi käest ostsin! Mul on vahele jäänud kevade tõttu ikka veel tõsiselt raske endale pähe mahutada, et suvi päriselt tuli. Et tegelikult vist võibki talveriided lõpuks jalust koristada (ma eile hakkasin, aga ikka mõistus tõrkus – kas ikka saab päriselt kindel olla, et nüüd on päriselt suvi?) ja õues hakkabki päevitades nii kuum, et peab natukeseks köögilaua taha blogima pagema?


Ma igatahes pagesin, sest nädal on kohe-kohe läbi ja ma olen meie sellenädalast toidukorvi siiani kiivalt saladuses hoidnud. Kuna ma tegin nädala tellimuse alles esmaspäeval ja et see jõudis teisipäeval, on meil kõik kuidagi veidi nihkes ja pooli asju, mida ma selleks nädalaks plaanisin, pole ma veel valmistadagi jõudnud. Esmaspäeval tegin juba selles postituses mainitud forellikotlette küüslaugu ja juustuga aedubadega (nii kala kui oad tulid sügavkülmast), mille jäägid õhtul koos pastaga ära sõime. Teisipäeval võtsin kapist  ammu-ammu ostetud frikadellid koos kahe Härmavilja pajaroaga ja keetsin need koos kahe Knorri kana bouillonette‘iga (kuubikust oluliselt etem maitse ja koostis) supiks. See konkreetne on mu lemmik külmutatud köögiviljasegu suppide (nt.- ka piima-juurviljasupi) jaoks, sest selle sees on kõik kõige paremad viljad, ka nii lillkapsas kui rooskapsad – mu lemmikud! Absoluutselt mitte midagi muud ei pidanud söögivalmistamiseks tegema kui vee potti laskma ja kaks pakendit lahti lõikama. Sest laisk. 😀

Kuna ma esitasin endale väljakutse, et selle nädala tellimus peab olema poole võrra soodsam, oli mul tükk tegu selle koostamisega nii, et eelarve lõhki ei läheks. Näiteks tahtsin H’le midagi hommikusöögiks osta, aga no ei mahtunud ükski mõistlik müsli meie eelarvesse. Meenus, et mul on kapid seemnetest ja pähklitest lookas, nii et tegin ise! Kuna Andra oli õhtul läbi astumas ja parasjagu poes, kui temaga rääkisin, palusin tal endale müsli sisse maisihelbeid juurde tuua – kanepi-, chia- ja linaseemned on sellised tihked tüübid ja kuna mu müslis oli seemnete kontsentratsioon liiga kõrge, ei olnud seda enam väga mõnus närida. Vastutasuks helveste eest andsin Andrale karbiga valmis müslit ja H, olles oma müslit juba maitsnud, vingus kõrval (naljaga, muidugi), et jajah, andku ma muidugi kõik tema hea müsli ära…

 Panin kõik koostisosad (kaerahelbed, paki leivasegu, veidi kanepiseemneid, chiaseemneid, kõrvitsaseemneid, mandlilaaste ja rosinaid) ahjupannile ja valasin juurde sulameest ja natukesest seesamiõlist segu, segasin läbi ja röstisin (vahepeal paar korda segades) ahjus kuni kõik oli mõnus, krõbe ja kuldne. Leidsin kapist kolmveerand mingisugust külakostiks saadud Kalevi (minu meelest söömiseks mitte piisavalt) tumeda kirsišokolaadi, mille ka hiljem juba jahtunud müslisse hakkisin. Mõnus maitsestamata jogurti või keefiriga süüa. 🙂

Valdav enamus asju, mille ma valisin, olid päris korralikult alla hinnatud (soodustus oli kokku 8,60€, mis on selliselt korvilt ikkagi märkimisväärne summa) ja eriti suuri järeleandmisi tegema ei pidanud. Ostmata oleksin võinud jätta arbuusi, sest ma unustasin, et meil üks juba kodus on. Muus osas tasub arvesse võtta, et tegelikult ei ole meil ju kapid kunagi toidust tühjad ja nii on mul juba kodus olemas hulk asju, mida selle nädala toidukorvi juurde kasutada saan. Teisalt jällegi rändab ka osa sel nädalal ostetust järgmisse, nii et põhimõtteliselt on ikkagi võimalik pere 50€ nädalas täiesti viisakalt ära toita. Kui minu korvis on asju, mida teiegi viimati poest ostnud olete ja teil on tšekid alles, võrrelge hindu ja andke kommentaariumis teada, kuidas teile säästu-ostukorvi hinnatase tundub. Kas sinu kodupoest saab paremini ja odavamalt?


Nagu öeldud, dikteeris selle nädala menüü sisu peamiselt soov allahindlusi ära kasutada ja proovida toidukorvilt kokku hoida. Niisiis said selle nädala menüüsse plaanitud:

– Chorizoga täisterapasta. Kastmesse ostsin lisaks allahinnatud chorizole kirsstomateid, mozzarellakirsse, paprikat, tükeldatud tomateid ja küüslauku, peale Valio Fortet. Kodus olid olemas ka sibul ja värske basiilik. Selle valmistamiseni ma pole veel jõudnud, aga ilmselt teeme selle asja ära homme. Kui retsepti järgida soovite, on mul siin üks chorizopasta retsept. 🙂

– Ühepajatoit. Porgandi, kapsa ja sibula kilohind on nii odav, et seda rooga saab suures pajas odava raha eest väga suure koguse teha. Praadisin sibulaneljandikud, liha, küüslauguküüned, porgandijupid pannil läbi ja viskasin haudepotti koos eelmisest nädalast järgi jäänud pooliku kapsa ja jupikese suvikõrvitsa ning sel nädalal juurde tellitud nuikapsaga. Viimane ei ole eriline säästuvili, aga mina selleta ühepajatoitu ei tee – see on parim osa! Valasin potti natuke vett, purustasin pipart ja puistasin sekka suitsutatud soolahelbeid, mida ma muidu eriti ei kasuta (sest ma ei ole suur suitsutatud asjade fänn), aga mis ühepajatoidusse suitsuliha asemele ideaalselt mekki andma passivad. Mitu tundi hautatud pajatäit sõime esimesel päeval tatraga ja teisel keedukartuliga. Kõrvale käib ühepajatoidule alati hapukoor – ma seda lihavärki seal sees eriti ei hinda, aga magus hautatud porgand, nuikapsas ja peakapsas leemekeses natukese külma hapukoorega… mmm…


– Lindströmi kotletid. Poolekilosed hakklihapakid olid väga odava kilohinnaga, mistõttu võtsin kaks ja plaanisin ühest teha peediga kotlette. Eelarve nimel tuli laisal loomal muidugi tavalise aurutatud peedi asemel toored peedid valida. Kui kotlettide tegemiseks läheb (ilmselt teen homme esmaspäevaks valmis), viskan nad natukese veega haudepotti ja lasen neil ahjus oma elu elada. Kui panen pool peeti ja pool hakkliha, saan ühest pakist hakklihast mitmeks päevaks kotlette. Lisaks käivad nende sisse veel muna või kaks, pisut riivsaia, hakitud kappareid, sibulat ja küüslauku, soola, veidi muskaati ja jahvatatud musta pipart. Kõrvale teen tellitud vahukoorest, veisefondist ja purustatud rohelisest piprast kastme. Ja kindlasti peedist (tellisin teadlikult varuga) peedisalatit. Ja kartuliputru. Võrratu kartulipudru saladus, muide, peitub lahke käega lisatud võis (lisaks natukesele piimale), imepeeneks hakitud hautatud/praetud sibulas ja tsipakeses jahvatatud muskaadis!

– Karri ja mangoga kanapallid. Meie pere klassika, mis sai selle nädala menüüsse jälle tänu sellele, et kanahakkliha oli allahindlusel. Retsepti leiutasin ise ja see on meil retseptivihikus olemas ka! Tean, et retseptivihik on veidi nässus, sest meie vana domeeni on keegi ära ostnud ja veel ümber muutmata lingid suunavad neile peale klikkides kuskile karutagumikku. Osad lingid jõudsin korda teha, aga tegelikult on kõik selle blogi postitused ilusti alles ja ka paremal asuvast otsingukastist otsides leitavad. 🙂

– Hakklihakaste. See ei olnud otseselt plaanis, aga kolmapäeval pärast Musamari kontserti oli midagi kiiret ja lollikindlat süüa vaja ja natuke isutas ka. Ma pean tunnistama, et olen nii pirtsakas küll, et kuskil mujal peale enda ja oma emme kodu ma hakklihakastet nõus sööma ei ole. Mulle lihtsalt kohe üldse ei lähe see klassikaline veest ja hapukoorest või jahust tehtud valge ila, mida koolisööklas vanasti anti. Minu emme teeb hakklihakastet nii, et praeb rohke sibula ja hakkliha läbi, maitsestab muskaatpähkli, soola ja pipraga ning valab peale koort. Ei mingit jahu ega hapukoort! Mina riivin peenelt ja praen koos lihaga veel ka paar porgandit, mis annavad kastmele mõnusa magusa maitse, mahlakuse ja ilusa kuldse värvi. Hästi lihtne ja hea kodutoit, täielik lapsepõlvenostalgia. 🙂
Täielik Eesti talupoja eine – hakklihakaste, keedukartul ja kurk-tomat. 😀 Meie pere täiskasvanud armastavad väga toidu kõrvale ka marineeritud jalapenosid süüa, ostame neid oma Rootsi kodupoest suuuurte purkidega kaasa. Parim lisand hakklihakastme (või kotlettide) kõrvale on, muide, marineeritud peet. Kui ma suudan leiutada koha, kus hoidiseid hoida, tahan kindlasti suvel ühe laari koduseid marineeritud peete teha. Meil praegu värskete köögiviljadegi hoiustamisega suur jama, sest integreeritud külmkapp on vanasse korterisse jäetud külmkapist – jah, me oleme täielikud idioodid, et me selle maha jätsime – väiksem ja kehvem. Katlaruum on meil hästi soe, põrandad ja seega alumised köögikapid samuti. Saame õnneks sõpradelt tasuta ühe tillukese sügavkülmikuta külmkapi, mille katlaruumi lisaks paigutada saame, et seal varusid hoida. Ja ma ikka unistan suuuurest sügavkülmikust, kuhu talveks head ja paremat varuda… 

– Ahjukana. Millegipärast vaatasin, et allahindlusel olevad kanad on suured koivad ja plaanisin nad ahjus valmis küpsetada ja köögiviljarisottoga serveerida – mul on kapis risotoriisi ja väike pudel spetsiaalselt selleks otstarbeks tellitud valget veini. Tegelikult on hoopis kintsuliha, nii et leiutan sellele kohe mingisuguse õlist ja vürtsidest marinaadi ja viskan hoopis koos köögiviljadega (paprika, kirsstomatid) lõunaks grillile ja teen kõrvale kurgi-kodujuustusalati. Edit: panin nüüd kana marinaadi, millesse valasin lahke käega oliiviõli, pressisin ja riivisin ühe sidruni, lisasin kolm küünt pressitud küüslauku, pundi hakitud karulauku (võib asendada nt. suure pundi basiilikuga), soola, mett, tšillihelbeid, kuivatatud peterselli (võiks misiganes kuivatatud või värskeid ürte, aga mul on seda ropult palju ja viimast värsket basiilikut hoian pasta jaoks) ja värskelt jahvatatud pipart. Pead ei saa anda, aga julgen arvata, et tuleb maitsev. 😀

Edit #2: Kana sai vaatamata lühikesele marineerumisele väga mõnusalt maitseküllane. Grillitud paprikal koorisin naha maha, lõikasin ribadeks ja segasin koos ubade, maisi ja grillitud tomatitega salsalaadseks tooteks. Seekord maitsestasin ainult soolaga, aga oleks veel laimimahla ja värsket koriandrit ka olnud… Igatahes tasub proovida. Järgmine kord teen samamoodi, aga lisan veel grillitud maisi (praegu olid nii mais kui oad by Bonduelle). 🙂 Kaste köögiviljasalati kõrval on jalapenokaste, mille H rõõmuks Marks & Spenceri toidupoest ostsin – terav, hapukas, suitsune ja koostisosade seas polnud midagi imelikku. Isegi suhkrut oli üsna vähe kui ma õigesti mäletan. Marks & Spencer on viimaseid päevi veel avatud, soovitan pilgu peale visata! Neil on mõnus valik tumedaid šokolaade, hästi palju maitsvaid teesorte, maitseainesegusid ja hea koostisega pastakastmeid laiskadele loomadele. Suur osa asju on praegu allahinnatud ka!

– Nädalavahetuse hommikusöök peekoni ja munaga. Tellitud Rakvere peekon oli ainus omasugune (õhuke “ameerikapärane”, mis ahjus krõbedaks küpseb) ja seda ma elu sees enam ei osta. Fuh! Ma ei mäleta, kas ma ei vaadanud koostist või jätsin selle parema puudumisel teadlikult kahe silma vahele, aga tehislikult maitsestatud ta igatahes oli ja seega üsna vastik kah. Ei soovita osta!

Salatitesse said (ja saavad) sel nädalal kurk ja tomat, paprika, möödunud nädalast allesjäänud frillis ja porru, riivitud porgand, peet ja kodujuust, mozzarellakirsid ja laabijuust. Magustoiduks tellisin harjumuspärase hunniku pulgajäätiste asemel suure paki šokolaaditükkidega vanillijäätist, milleni me veel jõudnud polegi, sest paar päeva maiustasime õunte või arbuusiga, tädilt saadud rabarberitest tegime siin ükspäev kisselli (mida pakkusime endale eelmisel nädalal pruukimata jäänud kohupiimakreemiga) ja samuti olen jõudnud sel nädalal küpsetada kaks imelihtsat šokolaadikooki – ühe Andrale (sest meil on selline tava, et tema aitab mind ja mina tasun toidus :D) ja teise eilsete külaliste tuleku puhul koju. Ja reede hommikul tegin lastele keefiripannkooke (pool täistera-, pool tavalist nisujahu), sest tundus, et see on täpselt õige viis suvepuhkust alustada. 🙂

Selline vist ongi meie kogu möödunud toidunädala kokkuvõte. Tundub, et kuigi mul algselt oli plaan mõndades toitudes kodus olemasolevaid asju kasutada, saab nädal aega 50€ eest siiski täitsa normaalselt ja mitmekülgselt söönuks. Tegelikult oleksin eriti rahul kui osa säästust tuleks selle arvelt, et lihakraam ostetakse kord kuus korraga kusagilt talust ja jagatakse sügavkülma portsjoniteks, aga kuni postituses mainitud külmikuprobleemid lahenevad, tuleb vanaviisi (ja ürgnõmeda koguse rumalate lihapakenditega) läbi ajada…

33 Comments

Lasteaia lõpp, kingitused & võluaed meie kõrvaltänavas

June 16, 2017~ chit-chat


Kroonprintsessil algas täna suvi – eile oli viimane lasteaiapäev ja tagasi Männiku lasteaeda ta uuest õppeaastast enam ei lähe. Meil väga-väga-väga vedas ja saime talle uue kodu kõrval (sõna otseses mõttes 500 m kaugusel) asuvasse (hästi toredasse ja vingesse) lasteaeda sügiseks koha, mistõttu oli aeg praegusega hüvasti jätta. Meil tegelikult ei olnud absoluutselt plaanis teda sundida ja survestada seda vahetust tegema – oleksime võinud teda ka kaks aastat vana kodu juurde lasteaeda sõidutada kui ta seda väga soovinud oleks. Et aga elu sedasi hoopis kergemaks muutub ja ta ka tänu sellele lasteaiast edaspidi oluliselt varem koju tulla saab, oli ta pika vaagimise järel nõus, et see on tegelikult päris hea mõte. Eks näis, mis sügisel saab – ka eelmise lasteaia kasvatajad soovitasid meil ikkagi sealset kohta alles hoida seni, kuni on selge, et uus lasteaed lapsele sobib ja nii me ka teeme.

Kurb oli. Hästi-hästi kurb oli kappi tühjaks teha ja mõelda, et nüüd ongi läbi see aeg selles vahvas aias, kus minagi lapsena käisin ja mida nii armsaks pidasin. Kroonprintsess ise ei põdenud sellepärast üldse, sest tal on lihtsalt hea meel, et suvi käes on ja enam aias käima ei pea, vaid kodus lösutada saab. Mina muidugi adun, et nädala pärast on ta juba maksimaalselt rahutu ja igatseb lasteaiasõpru taga, aga õnneks on meil (ka sõprade vanematega) kokkulepe, et lasteaiasõbrad saavad suvel külas käia ja suhted ei pea sellepärast katkema, et vanast kodukohast pisut kaugemale kolitud sai.

Kasvatajad olid meil ka armsad ja umbes aastake pärast aeda minekut harjus ka Kroonprintsess mõlemaga ära ning pidas neid ühtviisi armsaks. Sellepärast tundsin, et on hädavajalik neile midagi tänutäheks ja mälestuseks viia. Kruuside kinkimine ei ole nüüd võib-olla kõige originaalsem asi maailmas, aga tegin neile (enda meelest) armsad kujundused ja kirjutasin väikese personaalse sõnumi, mis neil loodetavasti südame soojaks teeb. Kruusi sisse saavad nad panna mu lemmikteed ja kõrvale süüa võiküpsiseid ja mõnusat šokolaadi. Läksin kruuse tegema Kristiine t-särgipoodi, aga sealne masin oli katki ja kuigi Photopointi ukse ees seisis roll-up kirjaga “kruusid valmivad kohapeal”, oli see vaatamata minu meelest üsna selgele alltekstile ikka kõigest geograafilise tähendusega – aega läheb nendega seal siiski viis päeva. Kas ma olen ainus, kelle meelest see on suti eksitav? Sõitsin siis Roccasse, kus asuvas t-särgipoes (seal on alati imetore teenindus, vähemalt Ülemistes oli ja Roccas ka) mu kruusid pisut enam kui poole tunniga valmis tehti ja nii jõudsin napilt-napilt veel Kroonprintsessile õigeks ajaks järgi ka, punaseruudulised kinkekotid näpus .


Teel bussipeatusesse ja koju harjutas Kroonprintsess vapralt tõukerattasõitu ja hästi tore oli temaga niimoodi kahekesi koju seigelda, juttu vesta ja bussis lolli nalja teha nii, et isegi kõrvalistujad meie üle vahepeal naerma turtsatasid. Kui parasjagu kodu poole jalutasime, möödusime ühest ilusast aiast, kus kevadel kõigi möödujate silmailuks musttuhat tulpi õitses. Nägin perenaist aias askeldamas ja palusin Kroonprintsessil korraks peatuda, et saaksin perenaisele üle aia hõigata, milline võrratult kaunis aed tal on. Selle peale tuli naeratav vanaproua kohe tõtates väravale juttu puhuma ja nagu ikka juhtuma kipub, jätkus tal juttu piiikalt-pikalt. Selgus, et 85-aastane proua elab ihuüksi oma koerakesega. Poeg olevat hooldekodus, kust teda ära ei lasta ja nii toimetab proua armsa väikese valge koerakesega kahekesi. Tädi kutsus meid aeda, et meile rabarberit kaasa anda ja näitas meile oma aiakese ette. Vabandas lakkamatult, et tal sel aastal aed nii käest ära – lisaks kõrgele vanusele olevat proual ka raske puue ja kõiksugu raskeid tervisehädasid. Mina vaatasin, ohkasin, kiitsin ja imetlesin – kuidas keegi ometi leiab endas jõu olla nii kohutavalt vapper, töökas ja tragi? Pidada nii ilusat ja lopsakat aeda? Eks mõistan ju minagi, et selline töökus on inimest terve elu saatnud ja hoiab teda ilmselt eluski, aga kui kuuled sellist inimest rääkimas, mismoodi ta ise adraga (käsitsi!) kartulivagusid tõmbas ja vaatad tema suurt ja lopsakat, ideaalsete rividega hernepeenart, kümneid ja kümneid imeilusaid maasikataimi laitmatult rohitud peenras, suuri tomatitaimi täis kasvuhoonet ja teist samasugust veel kurkide ja suvikõrvitsatega… raske on mitte sellist inimest kiita ja suu ammuli imetleda. Tema jaoks on see muidugi tühi-tähi, tahaks paremini, saaks uhkemalt, aga ei jaksa… mina mõtlen, et kõplan siin oma koduaias kruusa, endal tervis korras ja häda mitte midagi, ja ikka vingun, et sõprade abita ei jõua…

Pärast lahkumist selgitasin Kroonprintsessile, et tädi on maailmas täiesti üksi ja peab seda võrratut aeda ka täiesti omal jõul. Laps ikka pidi mitu korda üle küsima: kuidas nii, täiesti üksi? Ja siis me arutasime, kuidas on tähtis inimesed alati lõpuni kuulata ja nende jaoks olemas olla isegi siis, kui nad on täiesti võõrad. Sest võib-olla ei ole neil üldse maailmas kedagi teist, kellega sedasi maailma asjust juttu puhuda ja kellele oma muret kurta. Kroonprintsess haukas kodu poole kepsutades tädi aiast korjatud värsket tilli ja avaldas soovi talle teinekordki külla minna. Kõigele krooniks andis hinnangu: see oli nagu võluaed ja see tädi on nagu haldjas. Oli jah nagu haldjas. Vahva Saare murrakut kõnelev ja maailmatuma tugev haldjas.

Keetsime oma rabarberid kohe kisselliks ja kimbutäiest karulaugust teen ilmselt täna pestot. Tahtsin küll tädile tänutäheks pisut raha pihku pista, aga üsna ootuspäraselt tundis ta end sellest “žestist” pisut riivatuna – ta ju ei andnudki meile midagi, ütles ta. Kuna ta ka kurtis, et omal ajal tulpidega turul lausa 1000 rubla kevadega teenida võis, kuid et turulkäimine täna nii keeruliseks muutunud on (peamine probleem näis olevat, et ei tohi odavalt müüa, aga tema kallilt ei taha), kavatsen teinekordki tädi aia taha marssida ja nõuda, et ta mulle oma aiasaadusi müüks. Sest ta rääkis, et vahel on saak nii suur, et peab enamuse kirikusse viima ja mina igatahes tahaksin väga oma peaaegu-naabritädi kasvuhoonest tomateid süüa. Vot selline seiklus meil eile. 🙂

15 Comments

Küsimused ja vastused: Meie pere toitumisharjumused

June 15, 2017~ toidujutte, toitumine

Nädalamenüü postituseni pole ma nüüd ikka veel jõudnud, aga luban – see ei jää tulemata. Võtsin eelisjärjekorras ette teie toiduteemalised küsimused, et need uute kommentaaride tulles kusagile ära ei kaoks ja et mul lubadus neile vastata unarusse ei jääks. Ma loodan, et said kõik viimaste postituste all esitatud toiduküsimused vastatud – kui ei, siis andke teada. 🙂

Igaks juhuks pean ka teile südamele panema, sest ma tean, et mõte läheb kellegi teise elust lugedes kergelt uitama võrdluse, süütunde ja enesekriitika radadele. Minu pere valikud ja see, mis meile on mugav, loomuomane ja tuleb kergelt, ei ole mitte mingil juhul hinnang ühegi teise pere valikutele. Võib-olla sööte teie mõnikord rämpstoitu, aga käite perega tihedamini looduses matkamas või teete muid pere tervist edendavaid asju, milles meie nii tugevad ei ole. Siis saaksite teie meile midagi oma elustiili kohta õpetada! Ainus, mida igaüks meist teha saab, on oma valikute eest vastutada ja kui on tunne, et saaks paremini – oma elustiili ja elukvaliteeti ise teadlikult parandada. Kasvõi natukehaaval, sest päris ausalt – väikestest mõttetutena näivatest muudatustest argipäevas saavadki suured muutused meie mõttelaadis ja harjumustes, mis juba üsna ruttu nii loomulikena näivad, et ei mäletagi, et kunagi teisiti oleks olnud. 🙂 Aga võtame teie (väga head ja huvitavad) küsimused ükshaaval ette:

Kas ketšupit ei tarbita teie peres suhkru ja kõikvõimalike lisaainete pärast või on selle taga veel midagi?

Mingisuguseid ohtlikke lisaaineid (üheski mulle teadaolevas) ketšupis ei olegi – enamus on ju tomat ja suhkur, sekka veel mingisugust modifitseeritud tärklist, looduslikke happesuse regulaatoreid ja soola. Mürk ta ei ole. Üks osa minu ketšupivaenust on kindlasti selles sisalduv suhkur. Mitte, et ma arvaks, et see tegelikult üsna mõttetu kogus lapsele (või täiskasvanule) ohtlik oleks – sugugi mitte. Asi on lihtsalt mõistmises, et rafineeritud suhkru kogus, mille me endale poolfabrikaate tarbides päevas sisse sööme, on ülemäära suur ka juhul kui me mitte kunagi ühtegi ampsu magusat suhu ei pane. Kui me sööme valmistoitu, paneme selle peale natuke ketšupit, grillime valmismarinaadis liha ja joome mõne eksitavalt smuuti nime kandva jogurtijoogi, sööme me juba suhkrut nii palju sisse, et maiustamiseks ei jäägi enam midagi üle. Võin üsna julgelt väita, et sisuliselt ainus suhkur, mida meie pere tarbib, on see, mis on pärast korralikku toitu magustoiduks söödud koogis või jäätises. Väljas süües seda muidugi kontrollida ei saa ja suva ka – närviliselt juuksekarva lõhki ajamine ei ole suhkrutarbimisest kuidagimoodi tervislikum. Aga ma usun, et lihtsalt sellele mõtlemine (ja nende toodete eelistamine, kus suhkur koostisosade nimekirjas puudu või võimalikult tagapool on), on kindlasti suur samm tervislikuma eluviisi suunas.

Peamine vastuargument ketšupile on aga selle maitse, mis on äärmiselt intensiivne ning matab enda alla kõik pärismaitsed. Ma tahan, et minu söögilaua taga einestavad inimesed (eriti mu lapsed) õpiksid hindama, mis maitse on mõnusalt karamellisel ahjuporgandil, mahlasel peedikotletil või kasvõi krõbedaks küpsenud juustukattel kartulivormi peal. Ma tahan, et nad oskaksid hinnata puhta toidu maitset, kvaliteeti ja väärtust. Ma tunnen päriselt ja südamest kaasa inimestele, kes ütlevad asju nagu “ma ei söö suvikõrvitsat, mõttetu pläust” ja valavad siis igale toidule ketšupit. Oma taldrikut nii teravalt magushapu maitsega üle valades ei olegi üleüldse võimalik toidu maitseomadusi hinnata.

Mmmm…

Kas McDonaldsis käite alati H’ga kahekesi ja lasteta (need harvad korrad, kui üldse käite)?

Jah. Meie lapsed ei ole mitte kunagi McDonaldsis söönud ega oskaks seda tahtagi, veel vähem meilt seda McDonaldsist mööda sõites nuiata. Mõnikord lapsele suures hädas McDonaldsis lasteeine pihku pista võib küll olla mugav lahendus, aga elu lastega, kes mitte kunagi kiirtoitu ei vingu ja kodutoitu söövad, on paaalju lihtsam ja mugavam.

Ma tean, et lapse toiduga premeerimisest loobumine on hullult raske, sest meid kõiki on väiksena toiduga premeeritud ja enamusel meist, ma eeldan, on paha tujuga tunne: tahaks midagi head. Kui Kroonprintsess on kurb, tahaks minagi talle kohe jäätise pihku suruda või ta kooki küpsetama kutsuda. “Aga talle ju niiii maitseb” on aga mõte mida ma mitte kunagi millegi õigustuseks ei mõtle – eriti suurkorporatsioonide (nagu McDo) toodete puhul, sest see on kõik laboris suurte kasumite nimel “niiiiiiiiii maitsema” ja kõigile meeldima timmitud. Puhas keemia, mitte lapse maitse-eelistused. Ja kui mina saan sellest aru ja söön vahel ikka ning viskan nalja: mm, millised võrratud maitsetugevdajad, mm, milline imeline ammoniaagiga pestud liha… siis laps sellist asja lõpuni mõista ikkagi ei saa ja tema eest vastutava isikuna ma tema eest selliseid valikuid lihtsalt ei tee. Kui kellegi eluaegsed (NB! tähtis!) toitumisharjumused on sinu kujundada, on kena sellistele asjadele vähemalt mõelda, leian ma.

Rämpstoitudest sööb Kroonprintsess kõige tihedamini friikartuleid – need on minu ja tema lemmikud ja me mõlemad teame, et tegemist on maiuse, mitte päristoiduga. St. mitte kunagi ei saa Kroonprintsess või Virsik süüa friikartuleid söögiks, aga pärissöögi kõrvale maiuseks või korralikult toitudes snäkiks – vabalt. Meil on diil, et kui normaalset sööki ei söö, siis maiustada (ka soolaste maiustega) ei saa ja sellest diilist peetakse väga ilusti kinni. Ma ikka püüan mõelda nii, et igat jampsikäiku toetaks mõni päeva jooksul söödud väga korralik ja köögiviljane pärissöök. Nii saame mõlemad südamerahus rämpsu nautida. 🙂

Täiesti rändom, aga kas te poest ostetud pelmeene sööte? Või mis kvalifitseerub rangelt poolfabrikaatideks.

Jaa, pelmeenid ja frikadellid on tõesti ainsad poolfabrikaadid, mida me tarbime, aga harilikult need ikka seisavad pikalt kapis enne kui me nad realiseerime. On nö. näljatagavaraks. Tegelikult ka pudelis balsamicosiirup salatite jaoks – Rimi (ICA) oma Eco sarja toode on korraliku ja puhta koostisega. Rohkem poolfabrikaate meie koju ei satu. See ei tähenda, et me ise kodus pelmeene ja frikadelle ei teeks, aga need on sellised asjad, mis on nendeks eriti-eriti laiskadeks päevadeks igaks juhuks tagavaraks. Valin alati võimalikult puhta koostisega alternatiivid ja eile just vaatasin pikalt sügavkülmas kössitanud frikadellipakki supiks keetes, et selle koostis on oluliselt puhtam kui kartsin. Nendes Maahärra frikadellides olid: veiseliha 25%, sealiha 20%, kalkuniliha 10%, vesi, sibul, sojahelbed, sool, nisukiud, küüslaugugraanulid, maitsetaimed (seller), must pipar, suhkur. Täiesti okei!

Vanamõisa laadal hakkas silma, et pakkusite sealt samast ostetud maasikaid, aga nende pesemisvõimalus samas (vist) puudus. Kas puuviljade pesemise suhtes ei ole sul kiiksu?

Poest ostetud asju pesen küll hoolega ja lastel pesemata vilju suhu panna ei luba, aga sellises laadakontekstis mul maasikas ikka söömata ei jää. Korvi pakitud maasikas ei ole eeldatavasti ka selline asi, mida keegi pärast tagumiku sügamist peos veeretab ja tagasi paneb (näiteks nagu gripihooajal mandariinidega), nii et nendega olen nagu rohkem zen. Pestitsiidide maha pesemisega on niikuinii nagu on.

Miks just Selveri valmissöök on kõige jäledam maailmas?

Kasutan seda lihtsalt väljendina – ma ei usu, et Selveri oma erineb Maksiköögist ja teistest. Usun, et igasuguse valmistoidu eesmärk on teenida kasumit ja kasumit saab teenida hästi odavatelt koostisosadelt, suhkrult ja muudelt täiteainetelt. Need toidud on tihti väga soolased ja sisaldavad ohtralt maitsetugevdajaid. Loogiline ju tegelikult, eks – inimestele maitseb, odav toota. Samas ma jällegi leian, et Selveri kotlette on palju etem lapsele sööta kui McDo burksi – laps vähemalt tajub seda kodutoiduna ega saa aru, mis seal sees on. Ma täiega usun toitumisega seotud psühholoogilistesse assotsiatsioonidesse, st. et kui laps sööb kotletti ja talle maitseb, nuiab ta sult teinekord ka kotletti. Sa saad selle kotleti talle ise kodus valmistada ja see maitseb pareminigi! Versus see, et sa pakud talle samuti maitsetugevdajatest pakatavat burgerit ja ta nõuab sult teinekordki, et vaja minna kollase kajakapildiga kohvikusse just seda sööki sööma. Sellest on end oluliselt raskem välja vingerdada ja argumenteerida, mistõttu mina oma lapsi ühtegi sellisesse kohta viia ei julge. Ma ei viitsi nendega vaielda, puhas vanemlik kavalus. Kindlasti on ühe toidupoe kulinaarialetist ostetud eine ka täisväärtuslikum ja toitainerikkam rämpstoiduketi ammoniaagia pestud lihast ja igisäilivatest salatilehtedest. Jällegi – üks eine ei tapa kohe pärrrrris kindlasti kedagi, aga halvad toitumisharjumused (mille vanematena oma lastele ikkagi igaveseks kujundame) küll.

Suvine filmiõhtu eelmisel suvel Hiiumaal. Snäkkidest satuvad meie lauale nt filmiõhtutel kõige tihedamini popkorn, leivakrõpsud, köögiviljad ja dipp ja puuviljad. Kartulikrõpse pole me kunagi koju ostnud. Noh, okei, oleme küll, aga neid söövad Aasta Ema ja Isa pärast laste uneaega…

Kas ja kui tihti te väljas sööte ja millised on lemmikkohad? 

Ma tahaks öelda, et mitte väga, aga tegelikult ikkagi üsna tihti. Vahel ei käi kaks nädalat üldse, siis teinekord jälle mitu korda nädalas satume. Eile käisime näiteks pärast Šoisi juures käimist Lotte kohvikus. Seal on päris tore lastemenüü – lapsed valivad alati lihapallid köögiviljapüreega ja mina saan süüa salatit ja friikaid – oma lemmiktoitu! Kroonprintsessi lemmiksöökla on Vapiano, kuhu me teda tihti laupäeviti pärast tantsu- ja laulutundi sööma viima soostume ja kus nad Virsikuga alati täisterapastaga bologneset ja meie H’ga rukolaravioole sööme. Samuti juhtub, et ostame toidu kaasa Villa Thaist (minu ja H lemmik on paneer saag e. spinatikastmes India juust, lastele meeldib India pähklite ja seentega kana köögiviljariisiga). Kuna koduteel asub Vabaduse pst. Peetri Pizza, tulevad sealt meiega mõnikord harva reede õhtuks kaasa paar pitsat. Tahaks, et koduteel oleks mõni ägedam pitsakoht, aga see Peetri käib suure näljaga ka. Need on siis sellised argipäevakohad, sest heades restoranides käime me tähtpäevade puhul alati ja seda samuti koos lastega. Enamuse toidukohtade lastemenüüd ei kõlba niikuinii kuhugi, nii et meie lapsed söövad enamasti tavamenüüst neile meeldivaid roogasid.

Meie laste tohutu lemmik – chili con carne. Suur potitäis porgandit, paprikat, küüslauku, sibulat, kikerherneid, punaseid ube, tomateid ja puhast veisehakkliha. Korraliku köögiviljase roa kõrvale mõni maisikrõps – igati au sees. Sobib väga hästi külmutamiseks ja kiire töönädala sees üles sulatamiseks!

Ma küsimust ei oskakski kokku panna, aga teemana laste söök ja söömine. Meil seisab ees 1-aastase üle toomine meie söögile ja see tundub nii ületamatult raske ettevõtmisena. Suuresti ilmselt ka seetõttu, et poolfabrikaadid satuvad me endi lauale tihti ja ka McDonaldsi patust ei ole me priid 🙁

Sa ei ole üksi – söögitegemine tundub väga paljudele inimestele ületamatu, aeganõudev, raske ja kallis. Minu jaoks üllatavalt paljudele, pean blogis nähtu põhjal ausalt tunnistama. Imestan aga ainult sellepärast, et ma tõesti nii siiralt usun, et söögitegemine on tegelikult lihtne kui teada mõnda basic nippi, mitte ülearu üle mõelda ega retseptis näpuga järge ajada, valmistatut töö käigus pidevalt maitsta ja julgeda uskuda, et see tegelikult ka võib lihtne ja nauditav tegevus olla. Minu H, keda lähedased varem kirjeldasid sõnadega “võiks külmkapi kõrvale nälga surra”, sest ta lihtsalt ei olnud suuteline ennast toitma ja sõi suure näljaga topsist kodujuustu, valmistab nüüd lastele suppe, hautisi ja muid roogasid nagu miška. Muidugi on ta seda minu pealt õppinud ja igaühel ei ole sellist entusiasti kodus, kes söögitegemist nii vahvaks ajaviiteks peab ja seda teistele pähe määrib (nagu ma teile siin), aga see on puhas tõestus sellest, et asi on lihtsalt teadmiste ja katsetamise taga. Ja neid teadmisi omandada ja oskusi katsetada saab igaüks, ka kõige suurem köögikäpard!

Kui sa poolfabrikaatidest loobuda ei suuda, hakka jälgima koostisosi. Igale asjale on olemas puhtam alternatiiv! On kalapulki, mis tõesti on valmistatud puhtast kalafileest, on maitsetugevdajateta ökokastmeid. Kui söötegi kulinaarialeti valmiskotlette, tehke juurde tavalise asemel täisterapastat või – riisi ja sööge juurde palju värvilisi ja krõmpsuvaid köögivilju kas niisama ritta laotuna või salatina. Ärge ostke juurde purgis kastet, vaid tehke kasvõi kodujuustu-kurgikastet või kodust koorekastet (vahukoor, pisut veisefondi, kotlettide kõrvale tehes näiteks purustatud roheline pipar ja kana kõrvale pisut karrit ja sipa mett, keeda madalal tulel paksuks).

Kui sa tunned, et ei oska süüa teha, hakka vaikselt otsast katsetama. Proovi mõnd minu retsepti ja küsi kommentaarides nõu kui kõik imelik tundub. Kui söögivalmistamine pole iseenesest probleem, aga tunned, et ei viitsi ega suuda seda oma argiellu integreerida, valmista portsjoneid lihtsamatel päevadel (näiteks nädalavahetusel kui laps saab olla isa või vanaemaga) ette ja külmuta. Külmutamiseks sobivad supipõhjad – näiteks praed boršile sibula, riivitud porgandi ja riivitud kapsa valmis ja viskad karbiga kappi, valmistamisel saad selle keeduvette visata, keedetud riivitud peedi juurde panna ja maitsestada. Viie minuti vaev! Külmutamiseks sobivad ka hautised, tomatipõhjal kastmed, lihapallid ja kotletid (võib enne külmutamist läbi keeta ja üles sulatades enne söömist pealt pruuniks praadida). Aastase lapse toidu puhul on oluline ka see, et toit ei oleks liiga soolane, sest nt. poest ostetud grill-liha marinaadis sisalduvad soolakogused on tema väikestele (soolaga mitte harjunud) neerudele ikka selge liig ja kodutoidu puhulgi võib alguses ikka veidi soolakogust piirata ja kasvõi enda taldrikusse pisut juurde lisada. Mina soovitan kiirtoidust lapse puhul loobuda just selle ülalpool nimetatud mugavuse pärast – meie lapsed ei söö rämpsu ainult sellepärast, et me pole neid põrguväravaid neile kunagi avanud. Kui oleksime, ei pääseks me sellest nii puhtalt ja oleksime ka tõenäoliselt sunnitud neid sinna vahel ikka viima, neile loenguid pidama, selgitama, ohkama, alla andma.

Õhtusöök vana kodu köögis – nähtavasti ahjukana, ahjuporgandid, riis, karri-koorekaste ja värske kurk. Virsik on siin ca. aastane. 🙂

Tean retseptipostitustest küll, et tarbite liha, aga just selle hoolimise/eeskujuks olemise koha pealt: kuidas sina isiklikult enda jaoks liha söömise (häda)vajalikkuse ära oled põhjendanud? Kas oled kunagi mõelnud loobuda? Aitäh vastuse eest juba ette! 🙂

Mõtlen sellel teemal iga päev ja usun tõesti, et see on üks neist asjust, mis peaks igal inimesel natukene hingel olema. Kui mitte sellepärast, et lihatööstus on meie planeedile laastav või sellepärast, et liha- ja piimaloomad kasvavad tihti kohutavates tingimustes, siis kasvõi seetõttu, et väga paljud meie inimesed peaksid oma “kartult, liha ja sousti” toitumiselt ubade, porgandite ja teraviljade peale üle minema. Kui ma pean pooli valima, olen selles debatis iga kell pigem vegani kui silmaklappidega lihasööja poolt, sest kuigi ma pigem usun, et inimene on omnivoor, peaks suurema osa iga inimese toidulauast ikkagi moodustama mitmekülgne taimetoit.

Lihasöömise hädavajalikkusest – vaata, maailmas, mis kannatab raske info ülekülluse all, peab igaüks endale usaldusväärsed allikad ise valima ja see on raske töö. Koguaeg on tunne, et peaks veel rohkem analüüsima, veel rohkem lugema, veel enam süvenema. Et kuskilt on mõni infokild ikkagi puudu, et mul ei ole täit tõde. Lapsevanemana tunnen, et minu jaoks kõige usaldusväärsem ja õigem allikas on Lääne meditsiin ja teaduspõhised faktid. Kuigi ma suhtun teatava skepsisega meie lastearstide piimapropagandasse ja veganlusevastasesse nõiajahti, nõjatun ja loodan ma oma elus siiski tõenduspõhisele meditsiinile ja seda praktiseerivatele arstidele. Minu noorem tütar on üheaastase mõõtu kahepoolene – oma eakaaslastest peajagu lühem ja pisem. Me oleme käinud pediaatrite juures ja kõikvõimalikel uuringutel – EKG kinnitas, et tema südamega on kõik hästi; veeniveri välistas tsöliaakia ja muud vaegused – peale rauapuuduse. Tema hemoglobiinitase on alati olnud väga-väga madal. Kuigi ta areneb nagu peab ja on igati võrratu ja terve väike inimene – ma ju muretsen ikka iga päev. Ja kuigi, tõesti, minu isiklike lemmiksöökide hulka kuuluvad peaasjalikult taimetoidud (valin neid endale enamasti ka restoranis süües menüüst – liha ei eruta mind absoluutselt), ei leia ma, et mul oleks õigust ja alust 100% mitmekülgne (st. nii taimne kui loomne) toitumine meie pere menüüst välistada. Rääkimata sellest, et meie pere rauapuudulik on ühtlasi ka meie pere suurim karnivoor, kes haarab alati taldrikult esimese asjana instinktiivselt liha, sööb selle ära ja küsib juurde.

Mis on teil need “must have” tooted, mis alati kapis/külmkapis olemas peavad olema?

Igas meie nädalatellimuses on kindlasti esindatud hapukoor (hommikupudrule, supile, kui toit on laste jaoks pisut liiga terav ja nad tahavad natuke mahedamat jne) ja või (leivale, praadimiseks-küpsetamiseks), porgandid, paprika ja kilo kirsstomateid. Kindlasti on alati veel mitut-mitut sorti köögi- ja puuvilju – need varieeruvad, aga moodustavad põhiosa meie toidukorvi sisust. Raske on niiviisi loetleda, sest kuigi meil on küll oma kindlad asjad, mida me tihti sööme, on see valik ikkagi üsna lai ja imelik oleks sellist pikka rodu ette lugeda. Kuivainekapis on kindlasti seemneleib, täistera-kiirkaerahelbed, kamapallid, täisterapasta (Nutri Bio mahepastad on mu lemmikud, palju sorte ja ei maitse nagu saepuru)… ausalt öeldes on meil kuivainekapis väga palju erinevaid asju, sest mulle väga meeldib teadmine, et saan soovi korral ükskõik mida poodi minemata valmistada või küpsetada. Konservidena on alati mitu purki tükeldatud tomateid, aurutatud ube ja kikerherneid (kuivatatud ube ja herneid on ka, aga mul peab neid olema kohe võtta kui pole aega 24h leotada). Ma peaks vist oma köögikappide tuuri üles filmima või midagi?

Kas oma neljajalgsele sõbrale valmistad vahest ka ise süüa või sööb ta ainult kuivtoitu, konserve, mis ongi koertele mõeldud?

Lorku sööb peamiselt kuivtoitu, aga tihti ka meie toitu. See sõltub muidugi koerast, sest õrnema seedimisega (tõu)koer vist ei peaks päris sama toitu sööma, mida inimesed. On ka asju, mida me Loorele ei anna, sest teame, et need löövad tal põhja alt või valmistavad ebamugavust. Aga me oleme temaga juba ammu tuttavad ka! Näiteks toores liha, tavalised koertele mittesobivad asjad nagu kanakondid (või üleüldse kondid) ja kindlasti liialt soolased toidud. Aga igast einest ikka saab Loore ka endale mõne parema pala – seda muidugi mitte laua äärest ja alles siis kui pere on lõpetanud. 🙂

Ma hea meelega loeks pikemalt lastest ja magusa, krõpsude, coca jne jama söömisest. Ma olen su postitustes aru saanud, et kontrollimatut magusasöömist teie peres lastel ei ole. Samuti muu jama. Et te ka ise laste ees neid asju ei söö. Ja see on midagi, mis minu arusaamadega ka ühtib. Nõnda ma kavatsen ka oma lapsi kasvatada 🙂

Aga kuidas olete selle kõik lahendanud ja toimima saanud? Esiteks olukorrad kus lapsed nt poes käies midagi saada sooviksid, siis et kui tihti üldse midagi magusat vms saavad? Kuidas näiteks teiste laste sünnipäevadel käies olukord on, kus on palju nänni, krõpsu, limpse? Ühesõnaga kuidas te suudate seda mõistlikult kontrolli all hoida? 🙂

Ratsionaalne täiskasvanu ei tohiks käia poes emotsiooniga “tahaks midagi osta” ja kuigi me ei ole alati ratsionaalsed täiskasvanud, meeldib meile siiski lastele head eeskuju anda. Lapsed ei oska niimoodi poes “midagi tahta” lihtsalt sellepärast, et midagi osta, ja ma pole iialgi pidanud nendega sel teemal vaidlema ka. Kroonprintsess võib näiteks küsida: mida me täna magustoiduks sööme? Ja mina siis küsin temalt, mis see olla võiks, mida ta soovib. Arutleme. Maiustusi nagu nt. komme või šokolaaditahvleid me pole kunagi poest ostnud, nii et jällegi – ta ei loo oma peas seda assotsiatsiooni ja tal ei teki soovi magusaletti uudistama minna. Poes või enne koju jõudmist niikuinii maiustust ära süüa ei saa – meil kehtib lastele väga lihtsasti arusaadav reegel, et maiustamine toimub hammaste heaolu nimel alles pärast soolase söömist ja lögaseid asju autos ei sööda niikuinii. Teised kaks asja, mida Kroonprintsess poest tahab, on lasteajakirjad ja üllatusmunad. Ajakirju vaatab ta iga kord, aga valib ainult siis, kui seal on mõni tema lemmik – näiteks poniajakiri. Poniajakirjast lähme me temaga koos võrdselt elevile ja see on üldse kogu pere suur rõõm kui mõni uus lemmik on ilmunud ja saab uudistada, mis mänguasi sellega kaasa tuleb või milliseid mõistatusi koju jõudes lahendada saab. Mõtestatud ost, kogu pere rõõmustab temaga koos. Üllatusmuna tahab ta samuti peamiselt mänguasja pärast, sest tema esimesed kolm eluaastat koorisime me šokolaadi koos paberiga mänguasja ümbert ära ja viskasime minema. Kui ta taipas, et see söödav on, andsime selle muidugi talle kätte ja nentisime, et need päevad on nüüd möödas. 😀 Ta ei söönud esimesed kolm aastat kommi ja maiustusi, sest me ei pakkunud ja ta ei osanud küsida. Täna on ta kõige lemmikum maiustus šokolaad – kuna me sööme ise alati tumedat šokolaadi, on ta selle maitsega harjunud ja sööb suurima rõõmuga ka 70%-80% šoksi. Kuna ta on laps, sobivad talle muidugi kõik maiustused ja et ta on suur ja saab maailma asjust hästi aru, ei pane me talle enam kätt ette ka kui keegi kuskil talle midagi pakub. Me tõesti ei ole lapsepiinajad, ausõna… Limonaadi pole ta tänaseni joonud – ainult mõnikord looduslikke, aga ta ei ole neist tänaseni kuigi sillas. Kohvikus tellime mahla kui on värskelt pressitud varianti (ja ma südamest soovin, et kõigis restoranides ja kohvikus oleks – kuulake mu palvet, palun!), muidu lepime veega. Vesi on ju inimese kõige õigem jook, sellest saab iga laps mõistusega aru – kui ta juba suhkrujoogi meeldivaid omadusi avastanud pole, sest vanemad talle toidu kõrvale magustoitu (mida limonaad oma suhkrusisaldusega kahtlemata on) pakuvad. Coca-Cola, muide, pole üldse laste jook – selles on ju kofeiin, mis kohvile sarnaselt on ju täiskasvanutele mõeldud. Ka sellest on iga laps võimeline aru saama. Muidugi ainult siis kui täiskasvanu oma seisukohale alati kindlaks jääb. “Vahel võib, vahel ei või” ei tööta lastega vähimalgi määral ja on nende suhtes ka ausalt öeldes kohutavalt ebaõiglane ning inetu.

Miks ma selgitan, et me ei ole lapsepiinajad – ma tean, et minu jutt on hästi provokatiivne ja kõlab lapsevanematele nagu ma arvaks, et kommide söötmine lastele on mingisugune kole patt (ei ole!), aga te ei kujuta ette kui palju rohkem kriitikat ja hukkamõistu olen mina saanud normile vastupidise käitumise eest. Põhjendusest “ta ei küsi, ma ei anna” ei piisa absoluutselt, sest süüdistused lapselt rõõmu röövimise eest jäävad kõlama ikka. Peamine argument, mida te internetis selleteemalistes aruteludes näha võite, on see, et minu laste sugused põnnid on alati need, kes laste sünnipäevadel krõpsu- või kommikauss süles istuvad ja klaasistunud pilgul ebatervislikku endale sisse vohmivad. Kasutavad võimalust nagu veeta jäänud matkaja kõrbes! See ei pea paika. Muidugi lähevad Kroonprintsessil (Virsikul mitte, tal on jumala suva – jätab kõik oma jäätised, koogid ja limonaadid pärast kolme ampsu järgi ja küsib vett ja lihapalle juurde – ta on väga imelik laps) maiustuste peale silmad särama, aga kui me temaga näiteks lasteaiaga väljasõidule lähme, laual krõpsukausid on ja tal nälg – ta sööb ikka pärissööki ja ma ei pea iialgi tema kallal vinguma, et lõpeta ära, söö nüüd muud ka kui krõpsu. Ta on sedasi harjunud. Ja kui ta ahmiks kord paari kuu tagant sünnipäeval ainsana natuke rämpsu, oleks seda koguseliselt ikka märkimisväärselt vähem kui üle päeva maiustades!

Mis õli sa enamasti kotlettide praadimiseks kasutad? Ja kas puhastad praadimise ajal panni rasvast iga n-ö laari ära võttes (kuna selline mustaks kärssanud rasv on vähkitekitavate omadustega ja lisaks pritsib kööki laiali)? Mulle tundub, et eelkõige kärssab rasv ja see tekib lihadega, ise kasutan veise- ja sealiha hakkliha (70%veis-30%siga stockist), nt kanaga v ainult köögiviljadega kotlettide puhul ei teki sellist rasva, mis kärssaks.

Nendelsamadel põhjustel, mida sa nimetad, ei küpsetagi ma kotlette pannil kunagi läbi. Esiteks on see meeletult aeganõudev, teiseks õudselt haisev ja kolmandaks tõesti – viimased kotletid on juba mustjad ja ise pead pessu minema, sest nii tugev praadimise hais on küljes. Kasutan praadimisel enamasti hästi natuke päevalilleõli segatuna lusikaotsatäie võiga ja praen kotlette mõõdukal kuumusel seni kuni need on pealt krõbedad ja kuldsed. Siis tõstan esimese laari ahjuvormi ja panen pannile järgmise – väikesed pannile jäänud jupid ja puru eemaldan esmalt köögipaberiga, sest neist saabki kõrbenud haisev saast pannil. Siis vajadusel veel tilgake õli ja järgmine laar paari minutiga pruuniks ja nii edasi. Mulle tundub, et see lühendab küpsetusaega märkimisväärselt ja ahjus saavad kotletid 175-200C juures (sõltub ahjust ja režiimist, mul on 200C pöördõhk kuidagi jube intensiivne) ühtlaselt mahlaseks küpseda ka. 🙂

Paistab, et Lindströmi kotletid (hakkliha hulka on lisaks sibulale ja muudele asjadele segatud peeti ja kappareid) peedisalati, keedukartuli ja koorekastmega. Selgub, et mul on arvuti kaustades meeletult tavalisi argiõhtu-toidupilte. 🙂

Ma paluksin kas Sa võiksid pitsapõhja retsepti kirjutada? Näevad nii isuäratavad välja, ma olen loobunud ise kodus pitsa tegemisest, kuna põhi ei tule välja nii kuidas tahaks.

Ma kahjuks ei oska soovitada ega kirja panna, sest ma võtan alati netist esimese ettejuhtuva. Aga altpooltkuumus päästab iga pitsa, olen avastanud. Ja pitsakivi! Mul on nüüd üle pikkade aastate normlaiusega ahi, saan endale viimaks pitsakivi osta. 🙂

Loodan, et vastused küsimustele on adekvaatsed – kui ei, küsige julgelt lisa. See toitumise ja söögitegemise värk on minu südameteema ja ma arutlen sel teemal meelsasti edasi. Oma teadmiste piires, muidugi – ma ei ole toitumisspetsialist või kokk ega oma mingisugust vastavat haridust. Lihtsalt jagan kogemusi ja nippe oma isiklikust elust. 🙂

58 Comments

“Mina tahan ka väikest venda vaatama tulla…”

June 14, 2017~ bump

Kui tüdrukud mind üllatasid ja mulle Emmede Klubi “lahkumispeol” Loote Ultraheliskriiningu kinkekaardi üle andsid, oli see sellepärast, et ma olin mõlgutanud mõtteid Kroonprintsessi Šoisile viimisest. Sest ta on juba nii suur ja saab neist asjust väga hästi aru, mistõttu võiks see tema jaoks olla ülivinge elamus. Sestsaati kui ta lõpuks teada sai, et väikevend tulemas on ja et tal varsti-varsti teda ekraani vahendusel näha õnnestub, ei ole meie majas pea muud juttu olnudki. Ka täna hommikul, paar tundi enne minekut, pidas ta vajalikuks korra veel üle küsida, kas ikka on varsti juba minek. Ja siis selgitas ta Virsikukesele hellalt, et tema küll ei saa kaasa tulla, aga lubas, et jutustab talle detailselt kõigest, mida kuuleb ja näeb. Meil ei olnud nimelt plaanis Virsikut kaasa võtta, sest ta ei hauka veel väga hästi läbi, misasi see meiega varsti juhtumas on või kui haukabki, siis ei tunne eriti suurt huvi. Nüüd aga, kui talle teatati, et tema ei saa tulla väikest venda vaatama, hakkas ta väike alahuul kontrollimatult värisema ja hele hääleke küsis kurvalt:

“Miks mina ei tule väikest venda vaatama? Mina tahan ka väikest venda vaatama tulla…”

Te võite umbes arvata, kas mul on südant teda sellise teadaande peale hoidjaga koju mängima jätta. Niisiis lähemegi kogu pundiga kohe-kohe e. kell 11:30 dr. Šoisi ja Väikevennaga kohtuma!

 

7 Comments

  • 1
  • 2
  • Next Page »

Mina olen Mirjam (30), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, Kukupesa nime kandva sisustuskaupluse omanik ja suur kokandusentusiast. Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi! Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis

JUTUSTAVAD KAASA

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Ise tegid selle saia või?
    Ise tegid selle saia või?
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
    Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist
    Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist
  • BBQ side dish: Grilled mushrooms filled with ham and blue cheese
    BBQ side dish: Grilled mushrooms filled with ham and blue cheese
  • Võitlus võililledega (1:0)
    Võitlus võililledega (1:0)
  • Kroonprintsessi JUUBEL
    Kroonprintsessi JUUBEL
  • H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
    H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?

Recent Posts

  • Kroonprintsessi JUUBEL
  • Mõttesõel, mu vana sõber
  • Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Ise tegid selle saia või?
  • Remont: Ülemise korruse vannituba

Recent Comments

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Janika on Kroonprintsessi JUUBEL

Archives

  • February 2022
  • October 2021
  • April 2021
  • March 2021
  • February 2021
  • January 2021
  • December 2020
  • November 2020
  • October 2020
  • September 2020
  • May 2020
  • November 2019
  • August 2019
  • July 2019
  • May 2019
  • April 2019
  • March 2019
  • February 2019
  • January 2019
  • December 2018
  • November 2018
  • October 2018
  • September 2018
  • August 2018
  • July 2018
  • June 2018
  • May 2018
  • April 2018
  • March 2018
  • February 2018
  • January 2018
  • December 2017
  • November 2017
  • October 2017
  • September 2017
  • August 2017
  • July 2017
  • June 2017
  • May 2017
  • April 2017
  • March 2017
  • February 2017
  • January 2017
  • December 2016
  • November 2016
  • October 2016
  • September 2016
  • August 2016
  • July 2016
  • June 2016
  • May 2016
  • April 2016
  • March 2016
  • February 2016
  • January 2016
  • December 2015
  • November 2015
  • October 2015
  • September 2015
  • August 2015
  • July 2015
  • June 2015
  • May 2015
  • April 2015
  • March 2015
  • February 2015
  • January 2015
  • December 2014
  • November 2014
  • October 2014
  • September 2014
  • August 2014
  • July 2014
  • June 2014
  • May 2014
  • April 2014
  • March 2014
  • February 2014
  • January 2014
  • December 2013
  • November 2013
  • October 2013
  • September 2013
  • August 2013
  • July 2013
  • June 2013
  • May 2013
  • April 2013
  • March 2013
  • February 2013
  • January 2013
  • December 2012
  • November 2012
  • October 2012
  • September 2012
  • August 2012
  • July 2012
  • June 2012
  • May 2012
  • April 2012
  • March 2012

Categories

  • adventures
  • aiapidamine
  • art
  • arvan
  • arvustus
  • baby food
  • blog sale
  • bump
  • chit-chat
  • christmas
  • daddy's little girl
  • DIY
  • edevus
  • emadus
  • extreme home makeover
  • family
  • friends of ours
  • giveaway
  • green thumbs
  • H nipinurk
  • il faut cultiver…
  • ilusad asjad
  • issi väike kullake
  • jõulud
  • jutupostitus
  • juuksed
  • kodu
  • kodukohvik raju hunt
  • koerapreili loore
  • kogumispäevik
  • kõhuke
  • kokkuvõte: 2012
  • kokkuvõte: 30
  • kolmas rasedus
  • kreeka 2019
  • kroonprintsess
  • kroonprintsess: areng
  • kroonprintsess: kasvamine
  • kroonprintsess: pildid
  • kroonprintsess: sünd
  • kroonprintsess: tsitaadid
  • kroonprintsessi fotokast
  • küpros 2018
  • küsimused & vastused
  • küüned
  • legokool
  • literature
  • love story
  • me avame poe
  • meik & nahahooldus
  • meisterdused väikelapsele
  • minu väike ettevõte
  • mis mu taldrikul on?
  • mis seal grillil küpseb?
  • mis täna hommikusöögiks on?
  • mis täna lõunaks on?
  • mis täna magustoiduks on?
  • mis täna õhtusöögiks on?
  • mis täna…?
  • mobile blog
  • mood
  • motherhood
  • mõtisklused & arutelu
  • music
  • nädalamenüü
  • new year's eve
  • õdedevaheline armastus
  • oravdamine
  • ostlemine
  • our kitchens rule
  • outfit of the day
  • outfit of the day: baby
  • outfit of the day: toddler
  • outfit of the day: väikelaps
  • paradiisisaar
  • parfüümid
  • pere
  • pesapunumine
  • photography
  • poor man's instagram
  • printsess virsik
  • printsess virsik: areng
  • printsess virsik: kasvamine
  • printsess virsik: pildid
  • printsess virsik: sünd
  • projektid
  • raha & majandamine
  • raju hunt
  • reklaam
  • remont
  • restoraniarvustus
  • retseptid
  • rotike
  • seiklused
  • sildita
  • snapshots (pildipostitus)
  • sõbrad-seltsimehed
  • spaakülastus
  • sponsoreeritud
  • sünnipäev
  • teater
  • the cuckoo shop
  • tips & tricks
  • toddler crafts
  • toidujutte
  • toitumine
  • tunnen
  • väikevend
  • väikevend: areng
  • väikevend: kasvamine
  • väikevend: pildid
  • väikevend: sünd
  • video
  • videoblogi
  • vlog
  • vlogmas

Meta

  • Log in
  • Entries feed
  • Comments feed
  • WordPress.org
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
 

Loading Comments...