Pikema jututa: siin teile vahelduseks üks vlog! Mõtlesin, et kahandan monteerimisjärjekorras passivate videote arvu ja panen üles klipid nädalavahetusest, millest SIIN pikemalt kirjutasin ja pilte näitasin. Toredat (ma loodan) vaatamist!
Archives for July 2017
Rõõmsate Laste Festivalist
Blogi on minu elu üks kõige suuremaid väärtusi. Ma ei ole elus täitnud ühtainsamatki rida (no olgu, võib olla kaks-kolm mingisuguses kingiks saadud raamatus seisab, aga mitte rohkem) beebiraamatut, aga mul on üle viie aasta jagu meie elu kirjasõnas ja (video)pildis üheks uhkeks arhiiviks kokku kogutud. Olulisi sündmusi ja suvalisi argiseid hetki. See on nii palju rohkem kui ükski beebiraamat, mälestuste karp või pildialbum maailmas kunagi edasi anda saaks. See on põhjus, miks ma blogin. Aga mis mind selle juures hoiab? Mis paneb mind tahtma seda sisu siia järjepidevalt luua? Teie – minu blogilugejad. Ma olen alati tundnud nii suurt hingematvat ma-ei-oska-seda-kuidagi-sõnadesse-panna-ilma-et-see-juustuselt-kõlaks-tänu justnimelt teie eest, kes te blogis kommenteerite ja end sedakaudu mulle tutvustate. Kaasa elate, tunnustate ja innustate, aga ka õpetate, nõu annate, oma aega minu aitamisse pühendate. See ühtekuuluvuse tunne, see, kui te mulle kirjutate ja nõu küsite (ja arvate, et minust võiks teile abi olla) või niisama head soovite… seda ei ole igaühel, noh. Ja vahel me kõnnime perega tänaval ja mõni teist kõnetab mind ja ütleb: hei, Miiu, ma loen su blogi, sa meeldid mulle! Ja minu esimene instinkt on teid kallistada. Hästi kõvasti, võib-olla natuke liiga pikalt. Sest ma istun iga päev oma arvutiekraani taga ja tunnen endamisi, et pagan, kus on alles inimesed – mõnusad inimesed, siirad inimesed, targad ja imetlusväärsed inimesed. Ja kui ma teiega päriselt kohtun ja te oletegi sellised, kes ei pea paljuks (justkui võõrale, aga tegelikult ju mitte) kellegi rõõmustamiseks hästi öelda – just nagu te siin blogiski teete – ma olen nii rõõmus ja tunnen tungivat soovi teid emmata. Ja festivalil leidis aset nii-nii-nii mitu sellist erilist kohtumist, mida ma endaga veel pikalt endas kannan. Ma päris tõsiselt imetlen teid ja olen nii õnnelik, et sellised inimesed minu blogi loevad, kes teevad oma päevaplaane natuke ringi, et minuga kohtuma tulla või ei pea paljuks minuga koos juttu puhuda ja nalja visata nagu vana sõbraga või tulevad, sirutavad maasikakotti hoidvad käed välja ja ütlevad: ma tean, et Väikevend tahab maasikaid. No ja Väikevennal oligi just täiega suur maasikaisu, noh! Minu inimesed, minu ring. Aitäh.
Nagu te aru võite saada, on mul möödunud nädalavahetusest ja Pärnu Rannapargis toimunud Rõõmsate Laste Festivalist ainult äärmiselt ülevad emotsioonid. Kui me Andra ja autotäie kaubaga reede õhtul kella üheksa ajal festivali toimumispaika jõudsime, oli valdav enamus kaunistustest ja muust juba platsile paika seatud ja maad võttis hästi maagiline ja eriline energia. Õhtupäikeses sillerdavad kaunistused igal pool, täiesti nakkavalt rõõmsameelsed ja õhinas korraldajad ilusates lillelistes bomberites, hiigelsilmad puude otsas… seal oli juba eelmisel õhtul nii hea. Saime endale suurepärase asukohaga valge (!) telgi ja jõudsime enne kella 23 ajal hilisele õhtusöögile ja ööbimispaika sõitmist pea kõik asjad järgmiseks hommikuks valmis panna. Kõik sujus nii ilusti ja ootusärevus oli suur – küllap sellepärast passisimegi Andraga voodis lobisedes selgelt liiga hilise kellaajani üleval, ent ärkasime siiski juba kell seitse suurepärase tuju ja energiaga. Jõudsime enne festivali algust veel hommikusöögilgi käia ja viimased hinnasildid kohalikus fotopoes printida lasta. Erinevalt meie esimesest laadakogemusest oli meil seekord kõik õigeks ajaks valmis ja jumalale tänu – juba esimese tunni jooksul teenindasime nii palju kliente, et oleks juba siis võinud kotid kokku pakkida ja tulemusega rahule jääda. Vau!
Ma ei ole mitte kunagi käinud ühelgi nii kihvtil, nii hästi korraldatud festivalil. Kõik musttuhat inimest, kes tasuta (!) üritust nautima olid tulnud, naeratasid. Kõik olid rõõmsad lapsed – ka suured inimesed. Toitlustus oli midagi enamat kui nätske friikas ja ülehinnatud šašlõkk, tervislikku ja mitmekülgset valikut oli ja sabad ei olnud pikad. Oma boksist palju kaugemale me päeva jooksul muidugi ei jõudnud – ainult nii palju, et (õnneks sisuliselt meie kõrval asuvast) LaMuu telgist LÕPUKS OMETI browniejäätist soetada sain. Ma olen seda nii kaua maitsta tahtnud ja ootaja aeg tasus end igatahes ära – see on napilt parim jäätis, mida ma oma elus söönud olen. Maapähklijäätis saab ka kindlalt kusagile TOP 5 kanti. Ja mõlemad täiesti vegan, kujutage ette!
Kes aga festivali korralikult nautida said, olid minu võrratu mees ja meie ühised tütred, kes umbes tund pärast ürituse algust ühtäkki täiesti ootamatult Kukupesa telki astusid ja mulle kaela langesid. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii üllatunud, tänulik ja nii rõõmus olin! H naljatas, et andis lastele valida, kas sõita Hiiumaale või Pärnusse ning teadaande peale, et viimases esineb Karl-Erik Taukar, oli Kroonprintsess juba autos, traksid peal. 😀 Igatahes tuiskasid nemad päev otsa mööda festivali ringi, sõid, meisterdasid, ronisid veoautodesse, käisid vahepeal Kukupesas Kukupesa käekäigu vastu huvi tundmas ja tõttasid siis järgmiste elamuste poole edasi. Päev otsa silmatäitki magamata (ja see ei ole nende puhul tavaline, sest meil on kokkulepe, et terved ja tugevad lapsed magavad lõunaund vähemalt koolini) pidasid nad õhtuni vastu ja olid veel õhtul kella kuue ajal kannatlikult ürgpikas näomaalingusabas (näidake mulle, palun, mõnd lühikest näomaalingujärjekorda, eksole) istudes nalja ja naeru täis. Mitte ühtainsamatki jonni ega pännis nägu – tegemist oli ju rõõmsate laste festivaliga ja rõõmu meile igatahes jagus.
Ma ütlesin seda päeva jooksul mitu korda, aga ma pean ikka siin ka ütlema: mina ei tea, mismoodi sellise ürituse korraldajad nii hästi nii tasuta (:D) üritust korraldada oskavad, aga mina võtan oma mütsi nende ees igatahes maha. Ma ei märganud ei disainialal osaleva väikeettevõtja ega kahe lapse emana ühtainsamatki puudujääki, mille üle ma nuriseda võiksin ka juhul, kui väga-väga tahaksin. Ma nii väga loodan, et Rõõmsate Laste Festival toimub ka järgmisel aastal ja et mina saan ka sellest uuesti osa. Ja loodetavasti Andra tuleb ka, sest temata poleks a) see pooltki nii mõnus seiklus olnud b) pidevalt kõht kõveras naerda saanud c) ma selle kõigega unes ka toime tulnud. 🙂
NB! Kuna ülev festivalimeeleolu kestab (ja ei jäta meid ilmselt nii pea) ja et paljud meid laupäeval külastanud kliendid haarasid flaieri, et hiljem teistegi tootekategooriatega tutvuda, on KÕIK KUKUPESA POSTRID e-poes kuni 1. augustini nendesamade oluliselt soodsamate festivalihindadega! Tore võimalus puhkuse ajal kodusisustust veidi värskendada (et nad ikka seina ka saaks :D) või veel enne suve lõppu suvila seintele midagi vahvat riputada. 🙂
Lisan mälestuseks lõppu ka reedel-laupäeval filmitud Instagrami story:
Kroonprintsessi fotokast: Hetki Hiiumaalt
Eelmisel suvel sai Kroonprintsess endale päris oma väikese roosa digika, mis on tilluke, talle käepärane ja lihtsasti käsitsetav. Tal on sümmeetria ja kompositsiooni peale silma ja samuti on ta juba piisavalt suur, et minu pideva saagimise peale mõista, miks kaamera randmepael alati käe ümber olema peab, nii et fotoaparaadi temale usaldamine on igati loogiline ja õige samm. Kolimise käigus läks kaamera teiste pere fototarvetega ühes kasti sisse ära ja ununes Kroonprintsessil sootuks. Oi, seda tema õnne, kui see meil enne Hiiumaale sõitu meelde tuli! Talle nii-nii meeldib pildistada ja eks see päris oma fotoka värk on ikka uhke ka. Nii minu kui tema jaoks – hästi tore on näha, kuidas ta kaadreid sätib ja fotojahti peab. Ja lahe on kuulda teda ütlemas asju nagu “aku hakkab tühjaks saama, pean vahepeal välja lülitama!” või minu selgituste peale, kuidas sinisele kolmnurganupule vajutades tehtud pilte vaadata saab: “ei, ei saa, see kulutab akut!”
Igatahes käis ta meie viimase Hiiumaa-tripi ajal pidevalt ringi, fotokas näpus, ja minu meelest on tema kaamerasilma läbi valminud fotod vahetud ja imearmsad. Duh, ma olen ju ta ema.
Mismoodi üks Virsik vaatab oma õde. 🙂
Päris üks pilt oli mälukaardil Kroonprintsessi pabernukkudest…
… ja Elsa kummikutest. :’D
No laps kohe oskab. Pane või profiilipildiks!
Alati päikselaigus, alati viimse vindini välja sirutatud – meie Loore!
Isakarule kah uus potentsiaalne profiilipilt. Lapsel on annet, ma ütlen!
Küpsise- ja maasikapiknik Kärdla sadamas. Ei tea, kas see oli Hiiumaa maasikate erilisest erilisem mekk või puhas rahamaitse, aga need marjad olid igatahes i-me-li-sed!
Kiikuv väike õde ja nutitelefoni sisse tööd tegema (Kärdlas on ju erinevalt meie kodukülast normaalne levi :D) uppunud ema.
Sellel pildil peaks olema mesilane, aga mina teda siin ei näe – küllap oli ta pildi tegemise ajaks lahkuda jõudnud. 😀
Purjekapilte oleks rohkemgi ette näidata, aga siin sai aku selleks korraks tühjaks. Järgmise korrani!
Kukupesa goes to Pärnu – näeme Rõõmsate Laste Festivalil!
Te võib-olla mäletate, et suve hakul käisime Kukupesaga väljas Vanamõisa kevadlaadal – kirjutasin sellest siin. See kahepäevane (reedeõhtuste ettevalmistustega koos suisa kolmepäevane, tegelikult) laadakogemus oli hästi intensiivne, aga maksimaalselt lõbus ja üle igasuguste ootuste edukas. Võib kindlalt öelda, et saime laada- ja festivalipisiku külge ja arutasime Andraga kohe, missugustele teistele üritustele me teinekord veel minna võiksime. Nii jäigi mulle sotsiaalmeedias silma tuleval nädalavahetusel (laupäeval, 22. juulil) Pärnus aset leidev Rõõmsate Laste Festival.
Kuna meie lastetuppa mõeldud tooted (LINK) on juhtumisi mu isiklikud lemmikud ja et me ka viimasel just selle kategooria tootevalikut päris palju täiendanud oleme, oli selge, et võtame festivali korraldajatega ühendust ja küsime, kas meid ja meie lastetoa postreid ka kampa võetakse. Rõõmustasime väga kui (vaatamata väidetavalt juba põhimõtteliselt kinnitatud nimekirjale) disainialale välja tulevate ettevõtete hulka mahtusime-sobisime ja teemegi nüüd laupäevaks vapralt ettevalmistusi. Pakime kaasa kõik oma lastetoapostrid, seinavõrgud ja muu, et soovijad saaksid kõike näppida, vaadata, kõrvutada ja nentida (nagu meiegi alati kontoriuksest sisse astudes), et päriselus on postrid ikka sootuks ilusamad ja armsamad! Rääkimata muidugi sellest, et kõik tooted festivalil ka sootuks ilusamate hindadega müügis olema saavad. 🙂
50×70 cm postrid Miramii võrratus lastetoas. Rebane (LINK), tähestik (LINK), jääkaru (LINK). Foto: Miramii.
Kaasa tulevad ka valged, kuldsed, mustad ja piparmündirohelised seinavõrgud! Üks piparmündirohelistest ootab mulgi laste mängutuppa seina minekut, et ta saaks seal ponipilte, joonistusi ja mänguasju hoiustada. 🙂
Leppisime kokku, et läheme Andraga kahekesi ja veedame mõnusad paar lastevaba päeva täiskasvanud naistena roadtripides, tööd tehes, mõnes mõnusas kohas õhtust süües ja öösel segamatult magades. Okei, viimane luksus kuulub (selle auga välja teeninud) Andrale, kes beebi kõrvalt ammu puhata pole saanud – minul on ju üks ikkagi põhimõtteliselt kaasas ja ega ta mul hästi magada lasta ei taha. 😀
Samas olen ma nüüd hakanud mõtlema, et võib-olla peaks ikkagi H ja lapsed ka Pärnusse kaasa kutsuma, sest Rõõmsate Laste Festival tundub (kogu selle ümber keerleva meediakajastuse ja vinge kodulehe järgi) täpselt nii äge, et tund aega sõitu Tallinnast Pärnusse on selle nimel köki-möki. Ja ma natuke ei suuda otsustada, kas mul on hea meel, et me jälle Andraga Kukupesa õue mängima viia saame või olen ma kurb, et lastega festivalil päeva veeta, kõigist kihvtidest tegevustest osa võtta ja piknikualal igasuguste erinevate Eesti tegijate hõrgutisi proovida ei saa. 😀
On, kuidas on – ma loodan, et me kohtume seal! Ma pean tunnistama, et Pärnu on juba päris mitmeid aastaid olnud minu kõige vähem lemmik linn Eestis… Ja tõsi küll, minu ülinegatiivsed kogemused Pärnuga seoses jäävad laste-eelsesse aega, aga millegipärast ei ole mul Pärnuga kunagi tekkinud seda mõnusat suvepealinna-sidet, mis kõigil teistel eestlastel olevat näib. Samas on just Pärnu see linn, kus ma olen ootamatult kohtunud kõige rohkemate nunnude blogilugejatega, nii et linnal tõepoolest on oma võlud. Kel Pärnuga paremad-soojemad suhted on, võiks mulle selle postituse kommentaariumis nõu anda – kus me Andraga õhtustada võiks? Kus on ilus istuda, õhtut nautida ja (alkoholivabu) kokteilikesi limpsida? Ja kirjutage mulle siia muidugi seda ka, kas kohtume-embame Rõõmsate Laste Festivalil või üldse ei kohtu!
Pange RLF Facebooki eventile “Interested” ka, siis ei unusta te ära, kus me laupäeval kohtuma pidime!
OOTD: Lendama!
Veel selle aasta alguses oli meil kindel plaan suvel lastega soojale maale reisile sõita. Samas ei teadnud me ka veel selle aasta alguses, et ma suve lõpus sünnitan või et H’le mais uus veel ägedam töökoht “sülle kukub”, mistõttu meil sel aastal jälle suvepuhkus ära jääb. Sellest on muidugi õudselt kahju, sest nii vahva oleks olnud veel viimast (ja tegelikult isegi esimest) korda neljakesi koos seiklemas käia. Tüdrukud on juba piisavalt suured, et suudaksid soojema kliimaga kiirelt harjuda ja reisi täiel rinnal nautida. Beebiga, ma kardan, see nii lihtne ja nauditav ei oleks. No igatahes peab pikema lennureisi plaan vist sel aastal ära jääma ja kaugemasse tulevikku edasi lükkuma, kui viieliikmelisusega harjunud oleme ja kui Väikevend piisavalt suur on, et lennureis edukalt üle elada. Parema puudumisel tuleb siis kodumaistest suveseiklustest viimast võtta! Kui me möödunud nädalal otsustasime, et mina nädalavahetuse pikendamiseks lastega üksi Hiiumaale lähen (kus H emme koos tädi L ja M’ga meid juba ees ootas), sai üsna ruttu selgeks, et kõige mõistlikum on seda teha lennates. Mulle kohe üldse ei tundunud, et ma jaksaksin kahe lapse, turvatooli ja pagasiga neli tundi bussis-praamis tiksuda – ma ei ole neil päevil paigal istumises eriti tugev ja ega see ka Virsiku lemmiktegevuste hulka kuulu, olgem ausad.
Mina polnud Hiiumaale varem lennanud ja tõesti üllatusin kui kiirelt ja mugavalt lennukiga paradiisisaarele reisimine käib. Et meie lapsed, eriti Virsik, on suured lennumasinafännid, oli see nende jaoks ka päris korralik elamus. 27€ (21€ laste eest) piletihind on ka veidi soodsam kui Vanamõisa laadal nende rõõmuks tehtud viieminutine helikopterisõit… Pakkisime kõik nende riided seljakottidesse ja vapralt-vapralt tassisid nad need ise check-ini pagasilindile ja hiljem kohale jõudes autosse. Virsik on nii pisike, et pidi suure seljakoti raskuse tõttu mitu korda pikali kukkuma, aga rühkis vapralt edasi ja keeldus kotti ära andmast. Igatahes olid nad super-super-supertublid väikesed lendajad ja nendega koos on igasugused säärased ettevõtmised puhas lust. Mul oli neist niii kahju kui lennukile astudes selgus, et Virsikul kaasas olnud kaisuponi oli värava juurde ununenud. Mis ei olnud ka üldsegi tema süü – meil läks lihtsalt jäätise söömisega kiireks ja et õigeks ajaks lennule jõuda, pidime ootamatult püsti hüppama ja sinna see Videvikusära jäi. Kroonprintsess, kelle oma poni päriselt on, võitles pea terve lennureisi pisaratega ja Virsikuke tundis end maksimaalselt süüdi. Lubasin lastele, et poni tuleb koju tagasi – ta harjutab lihtsalt lennujaamas toredate turistidega oma saksa ja prantsuse keele oskusi, kinnitasin. Videvik on ju tark poni! Ja õnneks saime me töötajaid poni kadumisest kohe teavitada ja sama tegi ka lennujaama helistanud H, nii et juba järgmisel päeval sain lastele näidata pilti issi autos reisivast (turvaliselt turvatooli kinnitatud) Videvikusärast. Lõpp hea, kõik hea. 🙂
PROMOD maksikleit
CONVERSE tennised
MICHAEL KORS käekott
RAY-BAN päikseprillid
Selle raseduse vist esimesed ja ainsad kõhupildid? Nädalaid siin 31+0. 🙂
POLARN O. PYRET kleidid ja sukkpüksid
SAMSONITE seljakott (lepatriinu)
TESCO seljakott (poni)
CONVERSE tennised
Pildipostitus: Juubelid, kokkutulekud, sünnipäevad
Lillepildid H memme ja taadi võrratult kaunist lille- ja viljaaiast <3
Alustasin selle postituse kirjutamist täpselt nädal aega tagasi ja kuigi ma vahepeal üritasin küll, ei ole ma siiani seda postitada jõudnud. Ja ehkki seiklused pärinevad juba üle-eelmisest nädalast (miks see suvi sedasi minema tõttab, eh?), kirjutan nüüd postituse lõpuni. Hiiumaal ei olnud mul selleks mahti – mobiilse interneti levi pole seal just kiita ja ilmad olid lihtsalt nii-nii-nii ilusad, et ega arvuti taga passimiseks eriti isu olnud ka.
Igatahes algas see pidune nädalavahetus juba reede õhtul kui panime lapsed magama ja asusime muudkui hakkima ja rullima. H vanaisal oli laupäeval 80. sünnipäev ja meie olime lubanud pidulauale soolased toidud tuua. Nii istusimegi keset ööd köögis, itsitasime (peamiselt üleväsimusest) nagu sõgedad ja tundsime ühiselt rõõmu, et keset ööd keedukartulite koorimine ja singirullide vorpimine meie ühises maailmas nii normaalne ja nauditav tegevus on. Et me mõlemad leiame, et see on elementaarne (mitte mina üksi ei vingu, et poesalat ei kõlba) ja pealekauba veel lõbus kah – mis siis, et uneajast. Olin natuke mures küll, et kuidas ma viin maailma legendaarseima salatimeistri majja omatehtud kartulisalatit, aga muretsemiseks vist polnud tegelikult põhjust – memm ja taat mõlemad kiitsid lauale pandud sööke. Nad on muidugi armsad ja viisakad inimesed ka…
Šašlõkki marineerisime ja grillisime ka!
Lapsed rüüstasid rohelise sibula ja maasikapeenraid, mina – nagu alati – tegin piparmündiga 1:0. 😀
Kolmandik maailma kõige ilusamat pilti. <3
Kui meil pallimängud mängitud ja sünnipäevatordid söödud olid, toppisime lapsed autosse ja asusime Tartust teele kauni Võrtsjärve äärde, et Vanasauna puhkemajja kokkutulekule jõuda. Liitusin 2012. aastal Perefoorumi triibuteemast alguse saanud “titegrupiga”, millest sai üks olulisemaid alustalasid minu esmakordselt emaks kasvamisel. Nii oluline, muide, et ma teise ja kolmanda raseduse ajal enam ühtegi beebigruppi kuuluda ei tahtnud. Virsikut oodates sain korra kutse küll, aga sealne lihtsalt ei olnud enam see – need naised, kellega ma ühte seltskonda kuuluma harjunud olin, olid lihtsalt nii palju ägedamad, hoopis rohkem päris, hoopis targemad, tasakaalukamad ja armsamad. Tulin tookordsest rasedate grupist pea viivitamatult tulema. Mis teha – latt on lihtsalt kord juba nii kõrgel. Õnneks on Kroonprintsessi titegrupp tänaseni püsima jäänud ja ehkki küll mitte nii aktiivne, nagu vanasti (loogiline ka), käiakse siiani suviti koos, et lapsed saaksid koos ringi joosta ja mängida ning mammad omavahel juttu puhuda. Võõrastest lastest ma blogisse pilte riputama ei hakka, aga mõned veidi anonüümsemad hetked saan üles laadida küll:
Ostsin lastele grillimiseks kolm suurt kotti vahukomme kaasa. Kui mõned vahukommiseks saanud juuksesalgud välja arvata, oli see igatahes suur hitt. 🙂
Meie (siin kaugeltki mitte täies koosseisus) punt alati lõbusaid, ilusaid ja südamlikke naisi koondnimega Titemammad. 🙂
Kellel esimene ja teinegi ring titendust juba kaugel selja taga on, saab kokkutulekul sõbranjedega veini nautida. Me ülejäänud joome alkoholivaba siidrit või… hoiame sõbra oma. 😀
Õhtu saabudes läitis puhkemaja peremees maalilise järve kaldal uhke lõkke, mille ümber kõik aega veetma (ja mõned vahukommegi grillima) koondusid. Me oleme korra varem ka Vanasaunas kokku tulnud ja mulle kohe hirmsat moodi meeldib seal. Korralik täisvarustuses köök, palju ruumi ja piisavalt ilusaid kämpasid kõigi jaoks, imeilus loodus ja võrratu Võrtsjärv, mängumajaga mänguväljak lastele jne jne jne… Meie ööbisime neljakesi viieses toas – st. peamaja hiiglaslikus viie kaheinimesevoodiga toas, kus olid lisaks magamiskohtadele ka suured diivanid, söögilaud, telekas jms. Absurdne luksus (kamba peale) pigem väga väikese raha eest. 🙂
Tiheda nädalavahetuse viimane peatus oli Andra poja kolmas sünnipäev ja selle puhul peetav pidu. Et ta algselt oli plaaninud pidu hoopis pere suvekodus mere ääres pidada, aga selles osas hiljem mind informeerida unustades ümber mõelnud, sõitsime Tallinnas toimuvale peole korraliku ringiga. 😀 Sellest polnud õnneks mitte midagi, sest eelistamegi tunne-oma-kodumaad-külateid tuttavatele maanteedele.
Näiteks olime teeäärses koplis päikesepaistet nautivatest hobuseperedest juba mööda sõitnud kui H’lt otsa ringi keeramist ja peatumist nõudsin. Sest hobusebeebid! Ja niimoodi me siis kulgesimegi kodumaad avastades pealinna poole tagasi – aeglaselt, aga põhjalikult. Võtsin Põltsamaal automaadist raha välja lootuses mõne hoovi sissesõidutee juures aiasaaduste müüki lubavat silti näha, aga ühtki sellist meie teel pärast sularahapeatust enam ette ei sattunud. Möö. Aga varsakesed olid niiiiii nunnud!
Tallinnasse jõudes haarasime (väikesele sõiduki- ja vilkurifanatile hoolikalt välja valitud) Lego komplekti, päevalilled ja lubaduse sünnipäevapeost pilte teha koos fotokaga ühes ja läksime Andra poja CJ sünnipäevapeole, kus meid kostitati võrratu suveilma, kodukootud burkside, suure kausitäie sabata (!) maasikate, maitsva tordi ja toreda seltskonnaga:
Elu esimene sai-pihv-sai 😀
Ehkki meeleolukad, lõbusad ja südantsoojendavad, on sellised nädalavahetused ka hullult kurnavad. Pühapäeva õhtul hulga mustade riiete ja lahtipakkimata asjadega koju jõudmine ei ole just meeliülendav – eriti kui kodu(aia)s oleks niiii palju vaja teha! Nii paigaldasidki lapsed õues issiga koos möödunud pühapäeval keskööni mururoboti jaoks kaablit – mis sest, et uneaeg ammu käes oli. Õnneks on nad sedasorti lapsed, kes kaua üleval olles ka hommikul korralikult välja puhkavad ja nii istusingi ma seda postitust alustades kella poole üheteistkümne paiku esmaspäeva hommikul üksinda haudvaikuses ja asusin blogima. Tahaks öelda, et ei läinud nädalatki, aga… 😀
Õhtusöögiidee: Sööme kätega
See kõik algas sellest, et ma käisin enne meie ülemöödunudnädalast OKR’i Gemossis ja leidsin sealt pankot. Lõpuks ometi! Ma ei ole üheski tavalises toidupoes seda võrratut õhkkergetest helvestest koosnevat riivsaia leidnud (ei saa välistada, et olen loll ja pime ja tegelikult tean nüüd pärast lihtlabast Googeldamist, et Umamis müüakse seda oluliselt tagasihoidlikumas taaras…) ja seal ta nüüd oli – umbes tonnises megapakis. Kõhklesin, kas mul ikka on nii suurt kogust vaja, aga hirm, et ma seda iialgi mujalt ei leia, võttis mõistuse peast.
Meile siin hullult maitsevad köögiviljad, eksju, ja teist samapalju maitsevad meile muidugi paneeritud asjad. Olgu – eriti mulle. Oleme paneeritud lillkapsast kodus mitmeid-mitmeid kordi muude toitude kõrvale teinud ja iga kord vitsutavad lapsed seda suure isuga. Mõtlesin siis nädala toidukorvi tellides, et teemegi ühe säärase lõbusa õhtu kui keegi ei pruugi söömiseks kahvleid-nuge ega taldrikuid, vaid ajab endale otse kandikult krõbedaid köögiviljakange suhu. Mõeldud-tehtud! Rebisin väikesteks õisikuteks ühe väiksema lillkapsapea (ja aurutasin õisikuid enne paneerimist kergelt) ning lõikasin kangideks ühe suvikõrvitsa, ühe paprika ja kaks suurt kanafileed. Supitaldrikus kloppisin lahti kolm muna ja maitsestasin need soola ja pipraga, suurema taignakausi sees segasin kokku portsu pankot, pool kangi peenelt riivitud parmesani, paprikapulbri, soola ja väikese näpuotsatäie cayenne‘i. Kastsin kangid kõigepealt muna ja seejärel riivsaiasegu sisse ning asetasin kergelt õliga määritud ahjupannile. Küpsetasin ahjus 175C juures ca 10-15 min ning keerasin poole küpsemise pealt pannil ringi, et kõik mu “nagitsad” (ilus värdsõna) ühtlaselt krõbedaks küpseksid.
Dipikastmeks sai Kreeka jogurt poole küüne pressitud küüslaugu, teelusikatäie mee, lusikaotsatäie soola ja kuivatatud ürtidega. Aulike preilide hinnang serveeritud õhtusöögile:
Neiud olid päris üllatunud, et meil niisugune kummaline õhtusöök kavas on, ja vitsutasid oma köögivilju ja kana seda aplamalt. Endalgi oli lapsikult lõbus vahelduseks kätega õhtust süüa. Tihti sedasi paneerimisega mässata ja… saia süüa ei viitsiks, aga ei saa ka öelda, et see vaev end ära tasunud poleks. Kuna panko on mõnusalt kerge ja õhuline, jääb paneeringu kiht viljadel tavalise riivsaiapaneeringuga võrreldes oluliselt kergem ja krõbedam ning ei ima (seda vähestki) pannilolevat õli endasse. Ja kuna tegemist on ikkagi peaasjalikult köögiviljadest koosneva õhtusöögiga, ei ole pärast vähimalgi määral raske olla ka. Mis siis, et maitse on täpselt nii hea nagu oleks endale hirmsal kombel ebatervislikku jura sisse ahminud. 🙂
Vot sellised toidujutud siis täna. Kuna nädala toidukorvi on suviseid külalisi ja kõiksugu seiklusi arvesse võttes täiesti mõttetu praegu lahti kirjutada, ei hakka ma selle nimel ka praegu ülemäära pingutama. Küllap naaseme selle kombe juurde taas sügisest kui elu ja argirutiin taas paika loksuvad nii, et terve meie elu pole üks suur mööda Eestimaad ringi tuuseldamine. Millest mul, muide, oleks ka veel miljon postitust kirjutada, aga ma lendan (jep, oleme kõik hullupööra elevil) homme lastega Hiiumaale ja hermel seda teab, millal mul ükskord jälle mahti postitada on. Suvi on äge! 🙂
DIY õuemäng: Looduslapse bingo (prinditavate failidega)
Ka kõige nigelamate ilmadega suvi on suurepärane õuesolemise ja õuemängude aeg. Koduaias ja metsas juhtub ju suvel koguaeg nii palju! Meie tüdrukud on suured kivi- ja lillekorjajad, putukakogujad ja luubiga maadeavastajad (eriti Kroonprintsess, kes on täiesti kindel, et temast saab tulevikus geoloog ja malakoloog), aga neilgi on komme vahepeal igavusest tuppa mängima või multikaid vaatama imbuda. Õues on palju nende jaoks huvitavat ja põnevat, aga suunamiseta hakkab neil seal pika peale ikkagi igav ja mängud saavad otsa. No ja siis mul tuli pähe mõte neile teha selline mäng, mis nende huvi looduse vastu toetaks, kujutlusvõimet sütitaks ja uusi küsimusi tõstataks. Nii sündis meie väike bingo, mida täna (enne kui see suur suvi *khm* lõplikult läbi saab) teiegagi jagada mõtlesin.
Mängima asumiseks pole tarvis muud kui mäng lihtsalt välja printida (.pdf failide lingi leiad postituse lõpust) ja õue minna. Erinevaid mänguvälju on kuus ja mina lasin nad korduvkasutatavuse huvides ka lamineerida. Seda saab teha, ma pakun, igas kaubanduskeskuses asuvas fotopoes ja ilmselt on lamineerimismasinad olemas enamustes kontoritestki. Lamineerides saab mänguväljale pühitava markeriga mängija nime ja juba leitud asjade peale ristikesed teha ning need sealt mängu lõpus taas maha pesta või pühkida. Nii ei lähe mänguväljad metsa all või jõe ääres ringi roomates ka mudaseks ega kortsu. Samuti kulub mängu juurde ära luup. Tegelikult on luup minu meelest üleüldse maailma kõige kihvtim mänguasi ja selle abil on igasuguseid lehti ja putukaid palju huvitavam vaadata. Meie plikadel on isiklikud luubid juba eelmisest aastast saati ja ükski teine vidin ei satu neile nii tihti pihku nagu need. Sellise saab soetada igast kontoritarvete poest.
Vihmaülikonnad seljas, kübarad peas, kummikud jalas, mänguväljad valitud ja nimed kirjas – minek!
Mingisuguseid reegleid “Looduslapse bingot” mängides üleüldse olema ei pea. Muidugi võib mängida võidu peale seni, kuni üks mängijatest neli järjestikust ruutu maha tõmmanud ja “bingo!” hüüdnud on. Selline next level variant on kindlasti sobilik näiteks kooliealistele lastele või täiskasvanutele, kelle jaoks tühipaljas käbikorjamine võistlusmomendita liiga nüri on. Minu eesmärk oli aga põnne ninapidi maadmööda roomama ja asju päriselt otsima ja lähedalt vaatama innustada, nii et nemad otsivad asju eesmärgiga võimalikult mitu ruutu mänguväljal maha kriipsutada. Kroonprintsess oskab piltide juures olevad sõnad ise kokku lugeda, aga et Virsikule siiski piltide tähendusi ette selgitama peab, on hea, kui mänguväljadega enne mängima asumist lähemalt tutvust tehakse.
Mänguväljadel on erinevate ülesannetega ruute – on neid, mis paluvad mängijal loendada kolm väikest kivi või kolm erinevat lilleõit. On selliseid, mis keskenduvad kujundite leidmisele – üles tuleb otsida Y-kujuline oks, midagi ümmargust, kolmnurkset või midagi, milles on auk. On neid, mille tarvis on vaja märgata värve – leida roosa kivi või lihtsalt midagi kollast, punast või oranži. Kõik on tõlgendamise ja fantaasia küsimus ning õiget ja valet tegelikult olla ei tohiks. Kui laps näeb, et kivi on roosa – järelikult on. Kui mänguväljal olev ruuduke küsib midagi väärtuslikku, midagi sädelevat või midagi, mis on luubiga vaadates eriti äge – kui lapse meelest on, siis on. Samuti on olemas ruuduke sõnaga “prügi” – kui laps märkab mängu käigus prügi, saab ta selle üles korjata ja lähimasse prügikasti viia. Seegi annab võimaluse diskussiooniks selle kohta, missugune prügi loodusesse ei kõlba ja miks. Mis tagajärjed mahaloobitud prügil üleüldse olla võivad kui see metsatuka alla ja seal elavatele loomadele ette jääb ja kuidas oma prügiga targem ümber käia oleks.
Kokku kogutud sambla, lehed, käbid ja muu saab pista korvi või liivaämbrisse ja kollektsioonist hiljem lähemalt juttu teha. Millised kõik need asjad luubiga vaadates on? Mis omavahel kokku sobivad ja mis mitte? Mida me täna leitud asjade juures märkasime, mida me varem näinud polnud? Kas leitud asjust saab ehk midagi meisterdada?
Mänguhoos! Prügi, mis täna maast üles korjati, oli katkine veepomm. Milline mõttetu mänguasi, kas pole? Viskad ühe korra vastu maad ja ongi kogu lõbu – kõigele krooniks jätad veel vedelema ka. Iga mõtlev inimene saab aru kui rumal see on – ka meie lapsed. Lisaks leidis Kroonprintsess veel kolmnurkse puulehe, kollase lilleõie, märja koera (:D) ja palju muud – tema mänguväli oli peaaegu täis kriipsutatud, ka ruudu “seemned” sai ta tänu koduaia mullal lebavatele muruseemnetele maha tõmmata. Virsiku “midagi oranži” oli eemal niitev murutraktor ja “midagi valget” ristikuõis, samuti leidis ta musta ja sädeleva kivi ja lilleõie.
Igatahes on see meie kahesele ja viiesele igati eakohane ja sobilik mäng, mistõttu otsustasingi seda ka teiega jagada. Kindlasti ei tasu ette ära otsustada, et lapsel sellise mängu vastu kindlasti huvi või selle jaoks piisavalt püsivust pole – huvi saab äratada ja püsivust ei ole ka raske korraldada kui lapsevanem lapsega innukalt kaasa mängib! Ema-isa entusiasm sütitab ka lapses elevuse ja huvi ümbritseva vastu. Vanemate lastega mängides ei tasu unustada ka tõsiasja, et metsas ja veekogude ääres olla haldjaid, tötskääbuseid ja trolle märgatud… võib-olla on mõni kusagile puujuurte alla pesagi teinud? Või mõne Hästi Hinnalise aarde unustanud? Kunagi ei või kindel olla, mida metsast leida võib…
Failid saate kokku pakitud kujul alla laadida SIIT. Sotsiaalmeediagruppides ja oma blogides/kodulehtedel võite mängu samuti vabalt jagada, aga sellisel juhul koos viitega sellele postitusele siin. Vahvat mängimist ja avastamist!
30+5 ja mul on iseendast siiber
Käisin just üle saja aasta ämmaemandal ja pea on igasuguseid mõtteid täis. Üle saja aasta, sest ürgpikal haiguste perioodil jäi mul kaks aega vahele ja kui ma võtsin vastu otsuse ämmaemandat vahetada, pidin pikalt ootama, et tema juurde löögile saada. Jõudsin just kauaoodatud visiidilt tagasi ja tunnen ennast kuidagi palju harmoonilisemana kui varem. Hea oli minna sama ämmaemanda juurde, kelle jälgimise all ka Virsikut oodates olin. Kuidagi kodune, turvaline ja reaalne. Andsin toredale ja lõbusale õele verd, lasin ämmaemandal emakapõhja kõrgust mõõta, kuulasin ämmaka emalikke toitumissoovitusi ja tulin hea tujuga ära. Ehkki mul ka eelmisele ämmaemandale väga midagi ette heita pole, ei tekkinud mul temaga õiget tunnet. Ja mul on hea meel, et ma vaatamata teatavale süü- ja häbitundele ikkagi ämmaemandat vahetada otsustasin.
Ma ei oska selgitada, miks, aga seekordse raseduse ajal tekkis mul vist esimest korda elus tunne, et ma ei taha sünnitada. Võib-olla oli see tingitud sellest, et ma polnud raseduse mõttega üldse harjuda suutnud või sellest, et ma olin koguaeg lihtsalt nii väsinud, et sünnitama minemine tundus nagu õudne taak – kuidas ma ometi jaksan ja suudan? Pidin ma ju Virsiku keset ööd sõba silmale saamata ilmale tooma ja olin sünnituse lõpuks surmani väsinud ja enesekontrolli kaotamas. Täna Pelgulinnas käies täitusin aga mulle hoopis tuttavama rahu ja elevustundega – see on ikka hirmus tore, et saan võib-olla juba kahe kuu pärast (kui ta sünnib samamoodi 37. või 38. rasedusnädalal nagu tema õedki) parempoolse ukse kaudu siseneda ja kõiki neid suuri ja ilusaid tundeid tunda. Ma ei mõtle suure ja ilusa all ilmtingimata emaka kokkutõmbeid, eksole (ma võin öelda, et mulle meeldib sünnitada, aga päris kindlasti ei pea ma selle all silmas, et tuhud mu jaoks nauditavad on), aga see suur haiglasse jõudmise elevus ja mööda natuke maagilisi koridore sussides sünnitustoa poole sahistamine, keskendunult eesmärgi poole rühkimine, ämmaemanda sõnad: “tita on valmis tulema!”, suure uudise jagamine lähedastega, peretoa turvalised seinad ja vanaemade elevus… No see on ikka päris edev värk küll. Õudselt hea on lõpuks seda tunnet tunda – seni olin mõtet sünnitusest lihtsalt kusagile sügavale ajukäärude vahele peitu surunud, et mitte endale tunnistada: ma kardan. Õnneks täna ikkagi üldse ei karda.
Muidugi tasub nende arengute eest tänada (…) emakest loodust, kes raseduse naise jaoks parasjagu ebameeldivaks muutnud on. Ma ei jaksa ega taha enam olla rase mina. See inimene on ebaadekvaatne, kergesti ärrituv ja ennast ümbritsevatele inimestele absoluutselt kasutu. Kui tal ei ole süda paha, käib tal pea ringi. Kui ta ei ole surmani väsinud, valutab tal kuskilt. Nüüd, raseduse lõpu poole, kui Väikevend on juba piisavalt suur ja ruumi tema jaoks piisavalt vähe (“nii ilus väike kõht, veab sul” my f*cking ass – sinna ei mahu ju midagi!), olen ma kohe kuidagi eriti hale. Kõik juhtub nii ootamatult! Vahetan asendit – kõrvulukustav pissihäda nagu välk selgest taevast. Istun liiga kaua – pilt läheb taskusse, sest mu kõhuaordi otsas laiutab: inimene. Julgen süüa rohkem kui veerand normaalse inimese portsjonit – ärkan veel ööselgi tunde peale, et magada ei saa, sest olen täielikult ülesöönud ja kurgumulguni täis. Kui põis öösel täitub, on hommikul esimese asjana piinavalt valus, sest põietäie uriini jaoks ei ole minu kehas ruumi. Ja koguaeg on mul midagi häda! Ma ei jaksa enam see tüütu inimene olla, kellel koguaeg midagi häda on. Kui mu vasak reis on külm ja surisev, sest kuskilt on vereringe parasjagu kinni surutud või mul on kolme ampsu söömisest päeva lõpuni kõht täis ja süda paha või kui ma püüan pärast päev otsa aias rohimist diivanilt tõusta, aga ei saa, sest puusad on lukus nagu reumaatikul. Ja kõige hullem selle kõige juures on seesama virin. Ma ei või kannatada seda virisemist! Eriti, et see ving ja hala on minu enda peas ja tuleb sealt mõnikord suu kaudu välja ka. Ja isegi kui ma püüan olla enam-vähem adekvaatne inimene, teevad need kõik hädad tuju ikkagi nii tihti nii pahaks ja mul on nii kahju mu armsast perest, kes mu sellisena välja kannatama peab…
Aga me saame tite ja see on hästi äge. Kõik on tema saabumisest nii-nii elevil ja erinevalt eelmisest rasedusest, mille ajal ja pärast mida (päris alguses) ma pigem kohutavalt segaduses olin, olen ma ise ka nii õnnelik ja rõõmus, et meid varsti viis on. Ettevalmistusi me küll eriti teha jõudnud pole – meil on talle küll nimi ja minu emme toodud esimesed rõivad, aga see ongi enam-vähem kõik. Olgu, suuremad kodu ja auto on ka. Nagu viimatigi kui me majja uut beebit ootasime, on meil ka seekord vaja enne tema sündi kindlasti garderoobkapp ehitada. Peale selle, mõtlesin, on meil kõik turvavarustusest vankrini olemas, aga tegelikult peame vist kahe lapse vankreid vaatama hakkama. Virsik magab veel väga edukalt iga päev vankris pikki lõunaunesid ja ma ei näe, et oleks okei ta tema enda vankrist välja peksta, sest uus titt tuleb majja. Rääkimata sellest, et kahe vankriga korraga ju niikuinii manööverdada ei saa ja…
Aga nagu te teate, ei meeldi mulle üldse beebikraami valida ja osta. Ma ei oska seda üldse ja igasugused Facebooki grupid nagu see… Kärusõltlased või-mis-ta-on, tekitavad minus rohkem hirmu kui huvi. Minus ei ole seda “see on mul juba neljas käru, aga ma pole ikka rahul, sellepärast müün sellegi maha, et uus osta” soont. Vanker on ju vanker, ei? Aga kahe lapse vankrite hulgas on valik vist kitsam ja mulle tundub, et sellisel juhul peaks valituks osutuma Bugaboo. Meile ei mahu ükski vähemkompaktne asi lihtsalt mingi nipiga autosse. Kas te võiksite, palun, mulle selles osas nõu anda kui vähegi oskate? Aa… ja nimesid võite ka veel pakkuda. Kui ma Väikevenna soo teatavaks tegin, pakkusid õige mitu teist minu nimesoovi 100% täppi, aga H sellega nõus ei ole. Niisiis oleme kokku leppinud ühe teise nime osas. Võite arvata, millise, või omalt poolt veel teile meeldivaid või meile teie meelest sobivaid nimesid pakkuda. Aega ju veel on selle kiire asjaga – sünnini on ju iga laps ikkagi loode, keda nimepidi hüüda minu meelest päris paslik ei ole. 🙂
Uut IKEAst, täitunud unistus ja väikesed aiapidajad
Kui emme end puhkusele ja ühtlasi ka meile külla sättimas oli, palusin tal endale IKEAst mõned vajalikud (ja vähemvajalikud…) asjad tuua. Näiteks komplekti OUMBÄRLIG pottide ja panniga, sest meid oli üllatuslikult tabanud suur potiikaldus. H viskas meid aastaid igal hommikul truult teeninud pudrupoti minema – vana kodu iidne pliidiplaat oli selle kõveraks muutnud ja peremees arvas, et säärane ebaühtlane pind teeb meie uuele pliidile liiga. Päris pikalt oli üsna keeruline üheainsa potiga läbi ajada, aga nüüd on mul kolm suurepärast uut paksu põhjaga kastrulit. Uskumatu on see õnn, mis peitub argielu hõlbustavates ja praktilistes asjades! Päev enne emme saabumist kurtsin H’le, et oleksin pidanud ka uue panni tellima – meie üksainus vana hakkab väsimuse märke ilmutama ja uus kuluks ära. Muidugi olin ma unustanud, et potikomplektis on pann ka. Rõõm-rõõm-rõõõõõm!
Lisaks sai meie köök endale uue mõnusa sõela (sest ka säärane puudus meil sootuks), veekannu ja kaks komplekti nuge-kahvleid. Viimaseid pidi tulema tegelikult üks karp, aga tegin nimekirja koostades kogemata ühe liigse kliki. Hullu pole sest muidugi midagi, sest jõulupidudel kipubki meil alati pisut “liiga” palju rahvast käima ja iga nuga-kahvel on alati arvel. Kas ma oma koorimisnoaneedusest olen teile juba rääkinud? Ei? No igatahes algas see kõik sellest, et meil oli täiesti *otsin pikalt sobivat ülivõrret* ebamaiselt hea Bodumi köögiviljakoorija, mille ma ühel õnnetul päeval tõenäoliselt ühes kartulikoortega välja viskasin. Haihtunud ta igatahes oli. Et me poest ühtegi samasugust leidnud pole ja ma suvalist ostmast keeldusin, ajasime me üle poole aasta läbi ilma koorimisnoata. Elu ilma koorimisnoata ei ole üldse kerge elu, muide. Kui me Leetu IKEAsse sõitsime, saime sealt kätte meie kadunud Bodumile pea identse noa ja rõõmustasime väga, et elu taas endistviisi edasi minna saab. Ainult et… koju jõudes oli nuga ainus asi, mida poekottides ei olnud. Saaga jätkus paar kuud hiljem kui ema meile esimest uude koju korda külla tuli ja ma palusin, et ta meile IKEAst paar asja – sh. selle koorimisnoa tooks. Otseloomulikult oli just nuga see üks asi, mis tal minu loetelu lugedes kahe silma vahele jäi. Ja seekord? Seda lihtsalt polnud IKEAs. Riiul oli tühi. Saime küll teistsuguse koorija, aga see pole ikka üldse see… õnneks käisin reedel Gemossis ja sain sealt lõpuks-lõpuks-lõpuks ideaalse Victorinoxi plastikust käepideme ja pöörleva sakilise teraga koorimisnoa, mis on isegi parem kui meie vana Bodum. Oleme needusest priid!
Vannituppa saime seekord veel ühe puidust trepp-pingi (sest Virsik ei ulata selleta mitte mingi nipiga käsi pesema, pluss meil on saunalava eest ka pink puudu ja see passib sinna ideaalselt), GODMORGON sarja karbikesed ja veel ühe maailma pehmeima vannitoamati. Karbikesi on vaja sellepärast, et vannituppa on vaja paigaldada uus valamu. Ma ei tea, kas te mäletate, aga majaga kaasa tulnud valamu ei olnud mu kõige lemmikum. Samas tundsin ma, et nõme oleks tutikas asi lihtsalt niisama välja vahetada. Kahjuks (või õnneks, ma nüüd ei teagi) tuli Universum mulle ses osas vastu ja kui ma kuukene tagasi valamu kohal oleva kapi ukse lahti tegin, sadas sealt alla tilluke klaaspurgike sheavõiga ning lõi kraanikausist killu välja. Perkele! Õnneks sõitis üks maailmaarmas blogilugeja Leetu ostlema ja tõi mulle IKEAst uue valamu koos kapiga (mis, muide, maksid 80€ vähem kui Rootsis), mistõttu nüüd karbikesi vajasingi – et kõik võiks ohutult valamu alla mahtuda…
Lapsed said hiljuti peretuttavate poolt edasi pärandatud raudteekomplektile täiendust – IKEA rongide tootmine lõpetatakse varsti ära ja igaks juhuks tuli võimalust kasutada. Rongimäng on suur hitt – seda enam, et juppe on nüüd piisavalt, et terve mängutuba rööpaid, sildu ja tunneleid täis ehitada. Samuti said preilid endale kaks piparmündirohelise mustriga voodipesukomplekti. Nad magavad nüüd ju täissuuruses voodis, aga sellesse sobivaid voodipesukomplekte on neil seni ainult üks olnud. Nüüd on üks veel. Ja õue skoorisime neile…
… RESÖ piknikulaua! See on nii-nii-nii armas ja ilus ja hädavajalik – varem polnud preilidel mitte kusagilt liivakooke serveerida või kohta, kus mugavalt suviseid hommikusööke nautida. Nüüd on neil päris oma lastelaud, mis sarnaselt kõigile teistele pindadele meie majapidamises kohe ka kimbukese kaunistuseks sai. See meeldib mulle lihtsalt nii-nii-nii-nii väga!
Uhke aiapidaja oma tuttuue laua taga
Läksin ükspäev lõpuks ometi ehituspoodi kindla plaaniga oma pikaaegne unistus täita ja ehkki ma tegelikult olen sada protsenti kindel otsuses aiapidamisega mitte arutult kiirustada (sest tahan rahus planeerida, mis kuhu sobib, mitte taimi ja põõsaid hiljem üles kaevata ja ümber istutada), ostsin ikkagi mõned maasikataimed selleks suveks ka. Veidi on hilja ja potis on neil ilmselt pisut kitsas ka, aga suva – suurtel oranžidel savipottidel on niikuinii koht minu unistuste aias ja proovimisest ju kahju tõusta ei saa. Oluline on, et preilid saaksid oma (vanaema ostetud uhketes aiatöökinnastes) näpud mulda pista ja proovida, mis tunne on midagi ise kasvatada. Tunne on muidugi hea – terve istutamise aja mõtiskles Kroonprintsess valjult kui suur õnn see ikka on, et me korteris ei ela. Saab igasuguseid asju istutada ja kasvatada ja… Talle see aiapidamise värk õudselt hästi sobib ja ta meeletult naudib sellist iseseisvalt nokitsemist.
Virsik muidugi ka. Need väikesed äkased küünealused mullas on vist mu maailma kõige lemmikum vaatepilt:
Mis see suur unistus on, millest ma siin muudkui vatran? Kompostikast, muidugi. Esimene asi, millest ma majaostu protsessi käigus muudkui vatrasin ja unistasin, oli võimalus biojäätmeid kompostiks muuta ja pärast pikka vaagimist käisin ja tõingi kasti ära. Kõige odavama ja harilikuma plastmasskasti. Ei ole tal vingeid kellasid ega vilesid ja ei ole ta ka uhkelt kiviks kamofleerunud – sellised on, muide, ka olemas ja maksavad pea viissada eurot. Samas ei paista ta kauges aianurgas ka vähimalgi määral silma ja teeb mulle rohkem rõõmu kui ükski harilik kast mulle elus rõõmu teinud on. Kööki kujundades tegin meile kraanikausi alla 80 cm laia prügisahtli, kus on viis erinevat ämbrit. Üks põhjast aukudega, kuhu koguda paberit ja pappi; kaks suuremat pakendite ja olmejäätmete jaoks; üks tillukene patareidele ja lambipirnidele ja üks väiksem kaanega – vana hea solgiämber. Kui me veel vanas kodus elasime, ei tegelenud me vähimalgi määral prügi sorteerimisega ja see tegelikult õudselt kurvastas mind. Tundsin end nagu ühiskonna arengule täielikult jalgu jäänud koopainimene, kes muudkui sitta toodab ja looduse hoidmisele vähimatki panust ei anna. Samas, olgem ausad, oleks prügi sorteerimine sellises köögis üks jõle prügihunnikute otsas elamine olnud – igasugused eeldused selleks lihtsalt puudusid täielikult – tikutoosidki on meie vanast köögist suuremad. Nüüd on mul ruumi, mul on päris oma kompostikast, koht, kus hoida kollast pakendikotti… ma olen kohe siiralt õnnelik, et ma saan ka normaalse inimese moodi mingisugusegi panuse anda ja, veel enam – oma bioprügi prügilasse saatmise asemel sellest hoopiski maailma parimat väetist teha. Et meil on lootus järgmisel aastal ka söödavaid vilju kasvatada, me troopiliste viljade koori pestitsiidide tõttu komposti ei pane.
Lisaks maasikataimele tõime veel Hortesest koju rohe- ja piparmünti. Aiast nopitud piparmündist tehtud värske tee lõhn on üks minu kõige armsamaid lapsepõlvelõhnu ja selle maitse on taevalik. Rääkimata sellest, et rohemündi peenrast suhu noppimine on iiimeline! Panin needki potti, sest ma polnud kindel, et ma olen valmis selleks, et need mööda aeda laiali paljunevad ja kõik muu enda alla matavad. Ses osas mõtlesin järgmisel päeval ümber ja ostsin ühe rohemündi juurde ning istutasin aia tagumisse nurka kasepuu varju – las vohab seal, kui tahab! Kogus, mille me peaksime suvel talviseks teetarbimiseks ära kuivatama, on täiesti mee-le-tu – seni pole mul igatahes õnnestunud piisavat piparmünditeevaru talveks kõrvale panna. Isegi kui lahked sõbrad ja sugulased pakuvad, et korjaku ma nende aiast, palju tahan…
Koduaiast pikemalt juttu tehes (mida ma küll ei plaaninud, aga tuli meelde, et mul on tegelikult veel postitamata pilte ja uudiseid) võib nentida, et muruke vohab kenasti ja saab just parajasti korralikult kastetud – õues sõidab metsikut (äikese)padukat. Seeme läks üle ootuste kiiresti idanema ja juba viis päeva pärast külvi olid esimesed libled ninad mullast välja pistnud. See pilt on tehtud kaheksa päeva pärast külvi:
Ehkki meie muruvaip pole veel ühtlane ja kohati on ikkagi “augukesi”, kus seeme veel idanema läinud pole, on pilt tänaseks ikkagi ühtlaselt roheline. Ootame nüüd, et libled piisavalt pikaks kasvaksid, et esimese niitmise teha saaks. Sellel on põhjus ka, miks me niitmist nii kärsitult ootame – H isa käis meil esimest korda külas ja tõi kõigile värsketele aiapidajatele kingitusi. Üheks neist oli meie pere teine (juba praegu palavalt armastatud) robotliige – Worx Landroid niidukipoiss! Hirmus lahke ja hirmus vajalik kingitus! Meil H’ga olid robotniiduki teemal üsna erinevad arvamused – ehkki me mõlemad olime nõus, et see pole üldse mingi prioriteet (sest nimekiri asjadest, millesse kodus veel investeerida vaja on, on hirmuäratavalt pikk), vaid pigem lihtsalt helesinine unistus, arvas H, et seda pole meile kindlasti vaja – tema tahab kindlasti ikkagi ise niita. Sest talle meeldib. Mina jällegi leidsin, et see esialgne aiapidamisõhin on vahva küll, aga kui muru niitmisest saab lihtsalt üks lisakohustustest, mida kolme lapse vanemad teistele maja- ja aiapidamistöödele, laste huviringidesse tassimisele ja muule lisaks pidevalt tegema peavad, ei ole see enam lõbus ja lõõgastav, vaid järjekordne tüütu kohustus. Meie aed ei ole küll teab mis Saja Aakri Mets, aga igatahes on sellest minu meelest tohutult abi kui üks väike robotpojake selle ise regulaarselt niidetuna hoiab. See on ju muruvaibale ka hea!
Väikesed aiatöölised said endale päris oma aiatööriistade komplektid – pildilt on puudu veel labidad, sest need lasti samal õhtul viivitamatult käiku:
H tõi Männiku karjäärist kärutäie liiva (millest kulus meie sügavasse kopaga kaevatud liivakasti ainult pool – ülejäänu andsime naabrilastele) ja tüdrukud kühveldasid selle ise aiakärru ja käru pealt kasti. Harva jätkub neil tööindu piisavalt kauaks, et töö lõpule viidud saaks, aga seekord mitte – iga viimne kui liivatera sai kasti tüdrukute endi käe läbi (no issi abiga, muidugi, vastasel korral oleksid nad öö otsa kühveldama pidanud…).
Vot sellised on lood siin maarajoonides! Nüüd kui me end Tallinnast välja kirjutanud oleme, meeldib meile mõelda, et elame maal. Natuke kahju on küll, et Väikevend endale õdede omadega sarnast nimetunnistust ei saa (mulle nii meeldivad need kaaned ja see luuletus nende siseküljel…) ja linna sünnitoetusest jäime kah seega ilma. Viimane ei ole muidugi mingisugune eriline kaotus, sest kohalik lasteaiakoht ja uuest aastast kehtima hakkav soodustus lasteaia kohatasule on meile ikka oluliselt väärtuslikumad. Ja muidugi oma koju kuulumine – hindamatu. 🙂