Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Archives for August 2017

38+0 ja kontor on kolitud!

~ minu väike ettevõte

Huuuh! Virsiku sünnist (37+0) on möödas täpselt nädal ja Kroonprintsessi sünnini (38+5) on jäänud viis päeva. Huvitav, kas peab paika, et pojakesed on laisemad üsaspesitsejad (tunnustatud keeleuuendaja Hunt siinpool, tervist!) ja saangi ühe rasedustest tähtajani kanda? Võib-olla ülegi?

Ühe asja üle on mul hea meel küll – et ma täna öösel sünnitama ei hakanud! Toimetasime uues pesas kella üheni öösel ja tegelikult poleks võib-olla pidanud riskima ja üle pingutama, sest koduteele asumise ajaks oli kogu mu alakeha üks suur valus toonus ja tõsine hirm hakkas, et rassisin ennast sünnitama. Samas ei oleks poolelijätmine ka kõne alla tulnud, sest saime absoluutselt kõik kastid lahti pakitud, korraliku süsteemi töö jätkumiseks paika pandud ja oma uue askeetliku pesakese täitsa mõnusaks ja hubaseks sätitud! Ja te ei tea kui hea tunne see on, et vaatamata üürileandjapoolsetele viivitustele ja muule saime siiski kõik kihku-kähku ära tehtud ja töö saab jätkuda. Ära peavad mahtuma veel ainult külmkapp ja mikro, mis meid veel eelmises kohas ootavad. Remondimehed veel toimetavad seal (pidin küll täna ruumid üle andma, aga üürileandja on väga mõistlik mees ja saab ilmselgelt aru, et kui see juhtub homme hommikul, aga ta saab tagasi värskelt remonditud üüripinna, ei ole protesteerimiseks põhjust) ja allesjäänud paar asja saab H täna ära tuua.

Üks kommentaator küsis ükspäev selgitust, miks meil üleüldse kontorit vaja läheb ja ma mõtlesin, et ma siis selgitan pisut pikemalt. Kuigi meie ettevõte on tilluke, on meil siiski aktiivselt toimiv e-pood http://www.kukupesa.ee, millesse laekuvate tellimuste täitmiseks on otseloomulikult vaja kaupa. Esiteks kaupa, mida me ise toodame, st. suurt hulka erinevaid õnnitluskaarte ja kutseid ning muidugi postreid, mida meil tänaseks juba rohkem kui miljon sada erinevat on. Lisaks neljas eri suuruses postritele müüme ju neile ümber ka raamid, siis on veel seinavõrgud… Ja kõige selle pakendamiseks hulgaliselt ümbrikke, kartongtorusid, kotte, kleebiseid, kaste, kontoritehnikat ja muud. Kaupa peab laos olema üksjagu, sest on nädalaid kui tellimusi laekub kümneid ja kümneid ja kümneid. Kujutlege nüüd hetkeks, et te peaksite selle kõik mahutama näiteks… oma elutuppa. :’)

Alguses toimetasimegi H’ga kahekesi meie kolmetoalisest korterist ja see kõik oli üsna fine. Esikukapist kolisid pere vajalikud asjad kusagile vasakule ära ja asemele ilmusid pakkematerjalid ja muu. Telekakapi sahtlitest haihtusid DVD’d ja telekamängupuldid ning asendusid postritega. Ja nii edasi. See oli väga vahva aeg, aga sestsaati on meie tellimuste maht ja tootevalik sedavõrd laienenud, et kodust ei peaks välja kolima üksnes jalanõud ja telekamängud, vaid ka: me ise. No olgu, ma liialdan, aga mängutoast peaksid lapsed igatahes loobuma. 😀

Kuna ma nüüdsest aga iga päev kontoris viibida ei plaani  ja vana kontor uue kodu suhtes niikuinii paha asukohaga on, kolisime kodule lähemale ja maksame nüüd mitusada eurot kuus vähem. Ja kuna iseenesest võiks ju esialgu ka vanaviisi jätkata, tundub jabur erinevate uute ideede teostamise asemel ettevõtte kontodele kogunenud vahenditel niisama kuludeks haihtuda lasta, mõtlen ma. Ja meile juba nii meeldib seal!

Lapsed tulid meiega muidugi kaasa asju tassima ja lahti pakkima ning taaskord pean eraldi lõigu kirjutama selle kohta kui ebamaiselt tublid ja armsad lapsed meil on. Vähe sellest, et neil hädasti aidata vaja on, pidasid nad ka õhtul poole kümneni vastu (kuni H üksi asju autost kolmandale tassis – meil on küll uues kohas lift, thank god, aga välisuksest selleni on ikkagi päris pikk maa ja asju oli metsikult) ega vingunud-inisenud-virisenud kordagi, et tahaksid juba koju või et igav on või üldse. Tänasin neid sada ja üks korda, et nad emmele nõnda ilusti abiks on ja Kroonprintsess teatas: mis mõttes, emme, me ei aita sind ju praegu üldse? Aga see ongi ju see kõige ilusam aitamine kui sa enam-vähem igavusse suremas oled, aga ikkagi endale tegevust otsid ja kannatlikult vastu pead, sest tead: emmel ja issil on vaja tööd teha. Panen siia eilse Insta story ka – ega nad terve aja igavlenud, tööd ja pulli sai (meile omaselt) ikka korralikult: 😀

Ma näitan siis teile natukene Kukupesa telgitaguseid ja uue pesakese pilte ka. Tegelikult on meil ühte täpselt samasugust kaubariiulit olemasoleva kõrvale veel vaja (vt. allpool olevad pildid), sest alates järgmisest kuust tahame kõik senised plastikraamid alumiiniumi vastu välja vahetada ja peame hästi palju uut kaupa ära mahutama. Ja kui ma seda räsitud kollaste papist seintega tuba lõpuks meie mööbli ja ilusate postritega täitsin, taipasin, et tahan uusi kontoripostreid luua. Ma jumaldan, kuidas nii väheste vahenditega (raami ja postriga) on võimalik rääbakast toast välja võluda meeletu potentsiaal sellesse ülearu investeerimata või, nagu meie puhul eile, aukegi seina puurimata. Ja kui ära tüdineda, saab kahe liigutusega postri raamis välja vahetada ja üüritoale hoopis uue näo anda. 🙂

Tühi tuba võtmete kättesaamise hetkel e. teisipäeva õhtul

Kontrollime hoolikalt, kas kõik elas transpordi üle ja loome uut süsteemi. Siit tuleb hästi välja toakese teatav rääbakus (mul on latt kõrgel, sest vanas kohas tegin ju ise enne sisse kolimist remondikese, aga uues lihtsalt ei jaksa ega jõua hakata seinu värvima), mis lõpuks kõik 100% mööbli varju jäi ja enam absoluutselt silma ei hakka!

Lauake võtmete, väljaminevate pakkide ja kohvimasina ning -kruuside toetamiseks. Ilmselt ei jää see päris nii, aga selline ta eile õhtul sai. Ma, muide, ei hakka salgama, et ARMASTAN neid kuldses raamis mardikaid! 🙂

Teine töölauast, ekraanist-klaviatuurist-hiirest, kontoritoolist ja muust koosnev komplekt jääb ootama meie kolimist järgmisele pinnale. Kuna mina olen endale tõotanud, et võtan beebiga võimalikult palju aega maha ja olen kodune, ei ole meil kahe jaoks otstarvet niikuinii. Aga selline meie töökohake sai. Isegi kella jaoks oli kruvi seinas juba olemas!

Asjad edukalt lahti pakitud ja töö juba käib!

Täitsa kummaline, aga millegipärast tundub selline tööelu-telgitaguste jagamine hoopis hirmsam ja intiimsem kui misiganes detail eraelust. Teen seda siiski, sest tean, et minu jaoks on teiste väikeettevõtjate tegemistest nii huvitav ja inspireeriv lugeda. Ja see on ju nii suur osa minu elust. Vahel natuke uskumatu, vahel keeruline, enamasti hullult lõbus ja päris tihti natuke hirmutav ka. Hirm eksimise, läbikukkumise või “valesti tegemise” ees on ju tegelikult jätkuvalt suur. Mäletan, kuidas nutsin ettevõtet asutades silmad peast, sest ma ju ei oska ega tea midagi ega ole üldse kellekski õppinud ja… keda see kõik üldse huvitab? Kes mu asju üldse näha, veel enam osta tahab? Oi jumal, kuidas ma kartsin ja nutsin ja paanitsesin… ja kohe-kohe on Kukupesa teine sünnipäev. 🙂 Ma olen vist iga päev nende kahe aasta jooksul neidsamu mõtteid mõelnud, aga samal ajal tööd tehes ei ole niiviisi aega neisse kaevuda. Ja pea ees tundmatus kohas vette hüpates avasin ma ukse nii paljudele lahedatele võimalustele ning kohtumistele. Ma ei tea, kas te aimate, KUI suur argpüks ja enesekriitik ma olen, aga ka ise kordagi ühtegi ust paotada julgemata on minu teele tulnud väga ägedad võimalused ja inimesed. Tulnud läbi pimeda ja lompide mu (üsna hästi peidetud asukohaga) kontorisse, näidanud näpuga kõigele, mida oma maailma ägedaimasse kauplusesse sisse osta soovivad ja kiitnud mu töid nii, et ma pärast suurest õnnest nuttes põrandal jalgade ja kätega siputasin, sest see suur õnn ja elevus lihtsalt pidi kuidagi minu seest välja pääsema. Ma nii väga loodan, et kui keegi teist istub mingisuguse eneseteostuse-unistuse otsas, et te teete selle vaatamata kõigile hirmudele ära. Sest kui minusugune jänespüks sai, saate teie ka!

 

Suurem kangelane kui sina!

~ sildita

Ma rääkisin ühe toreda internetisõbrannaga* eile maast ja ilmast ja jutt läks sünnitamisele ja sellele, missugune oli tema sünnituskogemus. Ta kirjeldas, kuidas lõpuks 41. rasedusnädala kolmandal päeval esilekutsumisele läks ja mismoodi tal lõpuks (pärast 4 cm avatusega 14 tundi tiksumist) veed avati, tilguti ja masinad külge pandi ja kuidas ta siis lõpuks 33,5 h hiljem lõpuks sünnitas tundega, et ta on läbikukkunud ema. Tal olid sünnitusele ja oma kehale ootused, mis reaalsuseks ei saanud ja ta koges kibedat ja valusat pettumust.

Sest mis ema sa oled kui sa isegi loomulikul teel sünnitada ei suuda?

Ja oh, see on minu meelest nii ebaõiglane ja kurb.

Me kõik teame lolle imetamisega seotud valetõdesid nagu “rinnapiimaasendaja on söödamatu solk” ja “rinnapiimalastest saavad intelligentsemad inimesed” (pffff) ja tunneme igaüks kedagi, kes end imetamisega kaasnenud raskuste tõttu kohutavalt halvasti tundnud või isegi raskesse sünnitusjärgsesse depressiooni langenud on. Me kõik teame emasid, kes söödavad last salaja pudelist või eelistavad lapse toitmise kohta valetada, sest lihtsalt ei ole enam jaksu igale juhuslikule möödujale oma eluraskusi põhjendada. Me kõik teame ka naisi erinevates kommentaariumites (võtame näiteks Emmede Klubigi, kus sel teemal alati tuliseks andmiseks läheb), kes endale rinnale taovad ja oma üleolekust nõretavaid lauseid sõnadega “mina küll…” alustavad. Ja kui eduka imetamiseni on lõpuks ka vaatamata suurimatele raskustele enamasti ikkagi põhimõtteliselt võimalik jõuda (EK ilmus just imetamislugude sari, kus osad on sellised, et hakka või päriselt ordeneid välja andma), siis… sünnitamine? Tõsiselt? Sa arvad, et sa oled suur kangelane, sest sul oli edukas sünnitus?

Isegi minule on ükskord antud võrdlev hinnang: tehti veed lahti, järelikult polnud ikkagi päris loomulik sünnitus. Nojah, olgu… aga see oli võrratult ilus ja positiivne kogemus. Kumb olulisem on?

Minul on selja taga kaks väga edukat sünnitus- ja imetamiskogemust, mille eest ma olen tõsimeeli südamest tänulik. Ma tean, et ma olin tubli ja saavutasin oma kehaga hea kontakti, aga ma ei saa öelda, et mul vedanud poleks. Esimesel korral sünnitasin varahommikust kella seitsmeni õhtul ämmaemanda toel, kes korjas kella seinalt, pani tuled sünnitustoas hämaraks ja suunas mind hellalt kuni Kroonprintsess oli valmis sündima. Mul puudusid sünnituse suhtes igasugused ootused ja, kui ma täiesti kristalselt aus olen, ka teadmised. Ma ei teadnud sünnitusmajja minnes, mis minuga juhtuma hakkab! Millised on sünnituse erinevad faasid, millised esineda võivad komplikatsioonid, millised võimalused valude leevendamiseks jne… ja ma siiralt usun, et see oli üks põhjustest, miks mu sünnitus nii ilus ja edukas oli. Sest ma poleks niikuinii saanud teha muud kui sellega kaasa minna. Ootuste ja eelarvamusteta.

Kui see sünnitus oleks aga olnud määratud 32 tundi kestma (nagu paljud esmasünnitused paraku on), ei oleks minu kogemus kohe päris kindlasti nii positiivseks kujunenud. Ma ei oleks sünnitanud rahuliku ja sada protsenti zen ürgnaisena. Ma tean seda, sest ma tean, missuguseks kujunes minu sünnituse lõpp Virsikut ilmale tuues. Tänu esimesele kogemusele olin ma tohutult positiivselt meelestatud ja sünnitasin samamoodi nagu esimesel korral – ootuste ja lootusteta, lihtsalt iseenda sisse kogunedes, keskendudes ja püüdes kogu oma energia karuhäält tehes sinna suunata, kus parajasti põrgulikult valus oli. See tuli mul suurepäraselt välja! Mul ei olnud vähimalgi määral raske, ma ei muutunud meeleheitlikuks ega kaotanud enesevalitsust… kuni minu viimasest uinakust oli möödunud üle 24 tunni, täisavatus polnud veel käes ja ma olin nii väsinud, et zenmaster asus minekule ja asemele tuli kibe, kontrollimatu valu ja sellega koos jonn. Ja kurbus. Ja suutmatus keskenduda. Sest väsinud inimene ei suuda keskenduda – liiatigi siis veel oma elu suurimale ja raskeimale tööle, sünnitamisele.

Minu õnneks oli sünnitus selleks hetkeks juba kohe-kohe läbi saamas ja Virsik oli tund pärast minu energiavarude lõppemist valmis ilmale tulema. Selleks hetkeks olin ma vastu võtnud kindla (ja väga targa, if I may say so myself) otsuse: kui täisavatus ei ole lähedal, on vaja epiduraali. Epiduraali vaja ei läinud, aga kui sünnitus oleks kauem kestnud, oleks mul olnud vaja puhata, magada, end koguda enne, kui ma saanuks selle väga raske tööga jätkata. Sest issand ise teab, et keegi teine (peale anestesioloogi, hehe) sul seda koormat kanda aidata ei saa. Aga kui ma oleksin sellise stsenaariumi korral sarnaselt oma eilsele vestluskaaslasele juba ette otsustanud, et see teeb minust vähem naise, vähem ema, kui ma epiduraali kasuks otsustan? Sest need natuke tõelisemad naised hooplevad internetis, kuidas “nemad küll” valuvaigisteid ei kasutanud ja üleüldse? Bitch, sit down, sul lihtsalt vedas. Sa ei ole kangelane.

Kokkuvõtteks: jah, emapiim on lapsele parim võimalik toit ja loomulik, rahulik, sekkumisteta sünnitus on võrratu kogemus emale ja imeline viis uuele ilmakodanikule maailma tulemiseks. Võin seda kinnitada, sest mind on mõlema kogemusega õnnistatud ja ma südamest soovin, et kõik saaksid neid kogeda. Pole midagi paremat, tõesõna. Ja ehkki sünnitusvalu on üsna võigas ja kuigi 37. rasedusnädalal sündinud päkapiku rinnale saamine ei ole alguses suurem asi lust ja lillepidu, ei tähenda see, et mina ise oleksin need olukorrad endale valida saanud. Ja kui juhtubki, et on hädasti vaja lisatoitu või kui selgub, et vahepeal on epiduraali abil vaja sõba silmale saada – abi tuleb vastu võtta kui abi on vaja. Tean naist, kes on sünnitanud nii üht- kui teistpidi, kord loomulikult ja kord kõikvõimalike sekkumistega (esilekutsumine, epiduraal jne), ning loeb ilusaks, õnnelikuks ja edukaks sünnituskogemuseks viimast. Minu number üks soovitus peagi sünnitavale iseendale ja kõigile teistele, kel sünnitus ees seisab: sa ei lähe sinna internetis hooplevatelt kangelasemadelt ordenit saama, vaid last ilmale tooma. Nii hästi, nii sinu ning lapse jaoks jaoks leebelt ja rahulikult, kui vähegi võimalik. Ja su keha niikuinii oskab seda kunsti, tasub teda ainult usaldada. Ennast usaldada. Ja arstiabi usaldada, kui selleks vajadus peaks tekkima. 🙂


* Sellesamaga, tänu kellele me endale Bugaboo soetada saime. Mis, muide, jõudis eile igati edukalt kohale ja on nüüd mu emme käes! Hurraaa! Täitsa põnev on kohe, ma pole kunagi ühtainsamatki  juppi beebikraami (riided jms pisividinad v.a.) uuena soetanud, kummatigi siis veel sellist peenikest ja uhket asja nagu see Donkey. Mõtlesin, et teeks selle avamise ja kokkupaneku kohta video. Kas see oleks huvitav?

Tohutud kolijad

~ sildita

Olen jälle täiesti nõmedalt hilja üleval, sest lõpetasime kell üks öösel lõpuks kontori kolimise. Päeval pakkisime koos lastega, siis käisime vahepeal Kroonprintsessi lasteaiabestika sünnipäeval hirmsat moodi lõbutsemas ja head-paremat näost sisse ajamas ning õhtul pärast pidu tuli meie hea hoidjahaldjas ja pani lapsed vanni ja tuttu ning valvas neid kuni meie toimetasime. Cuz she’s great like that. <3


Väikesed abilised värvisid uusi värviraamatuid, sõid oliive ja mängisid ponidega. Kordagi vingumata, et on igav või tahaks minema. Ma olen neile niiii tänulik! 

Nüüd saavad remondimehed hommikul meie Šveitsi juustu meenutavat tagatuba remontima hakata ja mina saan kergendatult hingata. 


Panime hulga suuri postreid hoolikalt ära ja enne kui lasin H’l kasti tassima hakata, tahtsin peale kirjutada, et sellega tuleb ettevaatlik olla. Tema manitses, et tehku ma lühidalt – mina kirjutasin nii pikalt ja jaburalt kui parajasti oskasin. Meie lollid naljad. 😀


Vahepeal jõudsid plikad vanaemaga jalanõusid šoppamas käia ja seejärel tõmmati kostüümid selga (sest teemapidu!) ning sõideti armsa sõbranna viiendale sünnale. Sõbratari vanemad olid ülivahva peo korraldanud ja kõigil (k.a. meil, suurtel) oli maksimaaalselt lõbus!




Täpselt tund tagasi said kõik asjad viiiiiimaks kokku ja rendikärule laetud. Hurraaa! Jõhker kergendus…


Päeva pidulikkust rõhutades panin koju jõudes viimaks kokku haiglako… hvri. Tillukesed rõivad, täna ostetud Molimedid ja nibukreemi (mis oli ootamatult kallis – korraks kaalusin, kas ma ikka ei või lihtsalt marraskil nibusid üle elada? :P), võrkpüksid, hügieenitarbed, läätsed, Star Warsi Tangle Teezeri… Puudu on veel mõnusad sokid, hea pidžaama ja imetamisrinnahoidjad. Need soetan homme. Aga palun ikkagi aplausi hea soorituse eest sünnituseks valmistumisel!


Mobiilipostitus: Reede õhtu

~ sildita

H tegelikult kamandas mu juba jupp aega tagasi magama, aga ta näib olevat laste kõrvale ära kustunud ega saa minuga pragada kui ma voodist ühe kärme mobiilipostituse kirjutan. Mind magama pekstes püüab ta hea seista selle eest, et ma jälle magamata peast sünnitama ei läheks (nagu Virsikuga) ja kuna tal on tuline õigus, siis ma teen kärmelt. Lihtsalt kuidagi kogunesid täna nii toredad reedeõhtused kaadrid telefoni sisse ja tahaks need kohe blogisse tallele panna. Suva, et ma juba sajandat korda blogin. 😀

Igatahes oli meil täna hullult vahva päev – Anette käis meil koos oma toredate põnnidega külas mängimas ja nii mõnus oli köögilaua taga arbuusi ja fetat ja oliive ja šokolaadimuffineid süüa ja juttu puhuda kuni lapsed end tegevuses hoidsid. Lisaks on hästi mõnus mõtteid vahetada kellegagi, kes on täpselt samas raseduse faasis ja sünnituse suhtes samamoodi meelestatud nagu mina – positiivselt ja ootusrikkalt. No tõesti oli kosutav päev. Ma arvan, et kui nad poleks tulnud, oleksin võib-olla lihtsalt enamuse päevast muretsedes ja stressates veetnud. Nii mõnus oli. Tõesti. Muah!

Millalgi pärastlõunal panin hommikul sügavkülmast sulama võetud prisked ja ilusad forellifileed õhtusöögiks marinaadi. Seesamiõli, ühe laimi mahl, ingverit, küüslauku, mett, sojakastet, tšillihelbeid ja soola. Lasin mitu tundi seista ja panin siis fooliumis ahju küpsema. Nii hea sai!


Aga kuna ma nägin ühe meie “külakeskuses” elava kohaliku koduse sushimeistri lehel teadet, et tal üks 32 tk vaagen täna üle on, ütlesin H’le, et haaraku koduteel 15€ ühes ja mingu kohale – mul vaja pakk ära tuua. Ma ise sushit ei armasta  (söön ainult kõik ingveri ja wasabi ära…), aga H on selle järgi hull, ma tahtsin kohaliku tegija teenust proovida ja tundus nagu lahe asi, millega H’d üllatada. Ja ta oli superrõõmus! Ja sushi oli ka hea ja no… 15€ eest 32 juppi on ikka bang for the buck ka, kas pole? Ahjuforell (enamus, sest palju me Kroonprintsessiga kahekesi ikka ära süüa jaksasime) jääb homseks lõunaks – ongi sellega muretu. 🙂


Rõõmus oli ka Virsik, kes on erinevalt minust ja Kroonprintsessist täiega sushiusku ja, mis peamine, sai täna LÕPUKS OMETI pulkadega söömise selgeks. Ta on seda nii kaua niiiii väga tahtnud selgeks saada ja üritanud ja noh… vaadake seda uhkust ja rahulolu:


Mina, muide, pulkadega süüa ei oska. Nagu… üldse…


Kuigi ma südames ikkagi usun, et vananaistesuvi veel TULEB (ja seda lootust ei röövi mult keegi ega miski – ka mitte järgmise paari nädala nukramast nukram ilmaprognoos…), tekitas päev otsa plekk-katusele taguv paduvihm südamesse ikkagi natukene sügistunnet. Läitsin selle hooaja esimese küünla – JOIKi “Vahuveini ja maasikad”. Päris hea ja hubane hakkas. Ega mul selle vastu ka midagi pole kui sügis peakski nüüd kõige täiega tulema. Meil on ebanormaalselt mitu naturaalsest villast pleedi, mille sisse end kerra tõmmata, meil on piparmünditeed, meil on küünlaid ja meil on seesama plekk-katus, millele trummeldav vihm vist maailma kõige ilusam heli on. Hea kodu.

Lõpetuseks tänase õhtu hitt – Kroonprintsessi taies pealkirjaga “NALJAPILT” (kas te tegite ka väiksena tagurpidi J-tähti? Ma küll tegin!). Minge pekki, noh! Ma saan aru, et ma olen ta ema ja ei saa olla erapooletu ja puha, aga ta joonistused on kuidagi nii… stiliseeritud ja ägedad ja see kartul, no kuulge, see on ju TÕSISELT äge ehmunud kartul?! Ma ei saa üle kui andekas see kartul on. Maailma kõige ägedamad tütred on meitel, see asi on kindel.

Ok ma lähen magama enne kui pahandada saan. Või sünnitama hakkan. Head ööd!

Meie suvepuhkus, osa 4: Päev Palangal

~ adventures

Mõtlesin, et võiks siin halapostituste vahepeale veel natukene mõnusates puhkusemälestustes püherdada ja näidata teile pilte ja vlogi meie Läti-Leedu reisi neljandast päevast. Palanga-päevad olid minu jaoks vaieldamatud lemmikud ja nagu ma eelmises puhkusepostituses kirjutasin, tuli mul lahkudes pisargi silma. Ma ei kujuta ette, et ma tahaksin Palangale minna mingisugust ööelu ja -melu nautima minna, aga kogu perega päeval mööda linna ringi jalutada, lakkamatult ujuda (tõesti, väga raske oli end basseinidest eemale rebida), päikese käes peesitada, mitte midagi tehes puhata ja head-paremat süüa…

Hindamatu.

Me kõik igatseme seda hotelli täiega (Kroonprintsess just nõudis videot näha ja rääkis oma kõige nostalgilisemal hääletoonil, kui kohutavalt tore oleks praegu seal olla ja sukeldumist harjutada…) ja lähme sinna kindla peale järgmisel korral tagasi – selles pole vähimatki kahtlust! Postituse lõpus on neljanda päeva videoblogi, aga ma näitan enne toredamad pildid ka ette:

Ma arvan, et hotellihommikusöök maitseb nii kohutavalt hästi peamiselt seetõttu, et sa ei ole ise pidanud selle valmistamiseks lillegi liigutama. Ja muidugi valikud-valikud-valikud. See oli vist meie reisi parim hommikusöök, sest leidus kõigile midagi. Värskelt küpsetatud croissantid on klass omaette, eksole, kohv oli võrratu ja igaüks leidis endale midagi meelepärast. Mu meelest oli megalahe, et sooja toidu valikute seas oli näiteks tüümiani ja võiga hautatud lillkapsas. See on ju umbes parim asi maailmas? Ja H õhkas vaimustunult kalavalikut nähes. Ühesõnaga täiesti võrratu oli kaks hommikut järjest ärgata ja sellele päikeselisele terrassile imelist hommikusööki nautima potsatada. Ma olen toonase enda peale väga kade. 

Ma vist kuskil juba mainisin, et ei oodanud sellelt hotellilt üldse lapsesõbralikkust, sest ma ei teadnud, kas ja mida üldse neil lastele pakkuda on. Tegelikkuses oli seal lastele olemas absoluutselt kõik ja rohkem veel. Toreda hoidjaga mängutuba (ehkki me kunagi kuskil hoidjateenust ei kasuta, on see vahva nüanss ikkagi), mänguväljak hotelli sisehoovis, tillukesed hommikumantlid, lastesõbralik teenindus, mänguasjad basseiniveerel… ja mina kartsin, et on mingisugune peen koht, kus lapsed kikivarvul käima peavad. Vot mulle!

Nende laste lemmiktegevused maailmas on joonistamine ja värvimine. Ei ole palju mängutube, kus oleks lai valik guašše, vesivärve ja muud mökerdamiseks. Mul tegi emasüda rinnus üsna mitu rõõmuhüpet – oli see ju ometigi nende reis ja on ikka äge küll kui liftisõidu kaugusel selline mõnus toake olemas on.

Pmst born ready. Basseinidesse!

Kui spaa vastuvõtutädi meid parempoolsest uksest sisse suunas ja teatas, et ainult sellel poolel lastega viibida tohib, olin kohe 100% kindel, et nõmedam osa on tittedele jäetud ja ees ootab mingi üksik lombike ja võib-olla ehk saungi. Tegelikkuses oli see hoopiski toredam osa, kus suur mereveemullikas ja -bassein, mitu sauna, lamamistoolid ja muu. Laste jaoks oli “tuppa ujuma” põhivärk, sest neile nii väga meeldis seal. 😀

No mis ma räägin!

Et ilmad olid kõigil kolmel sealveedetud päeval võrratud, tõmbas meid H’ga muidugi pigem õuebasseini. Mängis hea muusika, päike paistis, täpselt sobiva temperatuuriga vesi oli megapuhas… täielik idüll, noh. Eks videost on neid emotsioone paremini näha, aga ma ei ole vist elus ühestki kohast nii sillas olnud. Kui ma ütlen, et ma igatsen neisse hetkedesse tagasi, siis ma tõsiselt mõtlen, et iga rakuke mu kehas röögib igatsusest. Tahaaaaaaaaaaaaaan veeeeeeeeeeeeeel sinnaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!

Härra kah päris rahul oma eluga, tundub.

Lõpuks tuli ikkagi lestad kuivale maale viia, et midagi süüa hankida. H otsis meile Googlest restorani nimega A-petit, kus ooteaeg küll sarnaselt kõigile teistele Läti-Leedu söögikohtadele röööögatult pikk (ausõna, see on täielik müstika, kui palju on meie naaberriikide toitlustusasutustes personali, aga kui meeletult kaua võib inimene oma toitu oodata) oli, aga kus oli väga mõnus söök ja hästi hea lastemenüü. Pildilolev praad lastemenüüst koosnes kartulipüreest, kalkunipallidest, riivitud porgandiga koorekastmest ja värskest salatist. Täpselt selline roog, mida meie kodus ka lõunasöögiks saada võib. Üleüldse tundub mulle, et Läti ja Leedu lastel on kas paremad toitumisharjumused või söögikohtades lihtsalt mõistlikum valik. Mitu-mitu korda reisi jooksul tellisime neile lastemenüüst süüa – kodus ei tee me seda peaaegu mitte kunagi. Täna just H kirjutas mulle lõunapausil Dublineris käies kurvalt, kuidas kõrvallauas istuvad ema-isa tellisid endale supi ja kalaprae ning lapsele friikad viineritega, kust kurk ja tomat kohe ennetavalt ära korjati. Nagu H küsis: millal need lapsed õpivad seda suppi ja kala sööma? Mina ei tea, miks vanemad oma lastele sellise karuteene teevad ja neid nõnda sööma treenivad, aga igatahes oli mul rõõm näha, et meie naabrite juures on seis tihti palju parem meie kohutavatest lastemenüüdest. 🙂

Mina ja H sõime Caesari salatit (tema hiidkrevettidega, mida ma videos hiigelkrevettideks nimetan, ja mina kanaga) ja jäime mõlemad väga-väga rahule. 🙂

Soovitasite meil kommentaarides tungivalt Palangal mullivahvleid proovida ja ei saa just öelda, et me poleks seda missiooni tõsiselt võtnud! Videost näete raskeid takistusi, mis meil mullivahvliõnne kogemise nimel ületada tuli… 🙁

Õhtul loobusime juba eos katsest restoranis söönuks saada (mitu korda päevas sa ikka uljalt ooteaja kätte suremisega riskid), hüppasime läbi kolme iksiga Maximast ja ostsime endale hunniku head-paremat, millega õhtul enne magamaminekut toas maiustada. Peamiselt selleks, et saaks “kodubasseini” ääres võimalikult palju aega veeta…

“Tuppa ujuma!” muidugi sai ka. Ma ju ütlesin – see oli põhivärk. 😀

Kui koju tagasi jõudsime, oli õhtune turndown service jälle käinud, voodid valmis sopsutanud ja šokolaadikesed poetanud. “Hea haldjas” ütlesime me tema kohta. Ja laste elevus kõige selle üle oli jällegi hindamatu. 🙂

Meie võrratu õhtusöök – palju marju, kirsstomateid, porgandeid, juustukesi ja muud. Ja külma alkoholivaba vahuveini ühe eraKORDSELT mõnusa suvepäeva pidulikuks lõpetuseks. Meie lastega reisimine absoluutselt on parim puhkus, mida inimene endale tahta võib. See rõõm kõigist pisiasjadest igas hetkes, nende terane pilk, mis kõike märkab ja haarab, nende nakkav naer ja rõõm uute kogemuste üle… paremaid reisikaaslasi on raske ette kujutada. Tõsiselt, liialdamata. Nendeta oleks see reis täiesti mõttetu olnud. 🙂

Kes jaksab, võib nüüd pika jutu lõpetuseks kõige ülalmainitu kohta videot vaadata. Loodan, et meeldib!

37+1 ja kehv aeg olla mina

~ chit-chat

No ei ole mu kõige lemmikum aeg elus praegu. Nutan iga päev palju ja hooti on ikka kohe päris-päris raske. Eks see on ilmselt suures osas seotud rasedusega, sest ma olen ikka enam-vähem iga raseduse ajal korra tundnud, et nüüd enam ei suuda ega jaksa. Teisalt on kuidagi iga raseduse ajale sattunud ka raskeid perioode ja hetki, pettumusi ja kurbust. Ma ei tea.

Ma olen füüsiliselt ja emotsionaalselt väsinud, aga mul ei ole mahti väsinud olla. Ma tahaks endale lubada ootusärevust ja beebiriiete voltimist ja kõiki muid… dekreediasju, sest täpselt selles raseduse faasis sündis ju Virsik ja mine sa tea, võib-olla on ka Väikevennal tulemisega kiire… aga mina olen hoopis maksimaalses tööstressis. Sain uue kontori lepingu alles üleeile (ehkki soovi seda vaatama minna ja rentida avaldasin juba nädal enne puhkusele sõitmist – inimestel ei ole lihtsalt aega), enne mida oli kontori kokku pakkimine täiesti välistatud, sest kui pole kohta, kus neid lahti pakkida, ei saa ju tavapärane töö jätkuda. Võtmeid ega vastust küsimusele, millal ruumide üleandmine toimuda võiks, mul muidugi pole tänaseni. Ja füüsiline pakkimise ja sorteerimise töö pole ju ainus, mida kõige selle juures teha vaja on. Selle taustal on veel tellimused, inimeste kirjad (tihti pahased, sest nad on pidanud oma erikujundust või vastust kirjale juba mitu päeva ootama – ja nemad ju ei ole süüdi, et mind on üks), vanade lepingute lõpetamised, ruumide üleandmine ja nende enne seda korrastamine (mida plaanisin ise teha, aga teevad õnneks ikkagi remondimehed – see on suur kergendus)…

Eile oli ootamatult palav päev (vähemalt rasedana kastide vahel rassimiseks) ja võtsin kontoris toimetades pikkade varrukatega särgi seljast ja toimetasin spordirinnahoidja väel. Äkki leidsin kappi tühjaks pakkides enne minu tulekut uksel olnud (hariliku printeripaberile trükitud) kabinetinumbri ja otsustasin selle tagasi liimida. Haarasin liimipulga ja läksin oma… leebelt öeldes napis rõivastuses – sokkis ja palja torsoga – korraks teispoole ust, et asi kiirelt joonde ajada. Selsamal sekundil kui uksest välja astunud olin, tõmbas tuul ukse pauguga mu nina ees kinni. Sneprisse, muidugi. Olin võtmete ja telefonita, muidugi. Jooksin suures paanikas (jätkuvalt poolpaljana) alla korrusele, kus kuulsin kedagi WCs kohvitassi pesevat ja palusin (tegelikult üsna umbkeelselt) tädilt telefoni, et saaksin abiväge kutsuda. Sain H’le helistada, et ta omakorda Andralt varuvõtmeid paluks, ja jäin pooleteiseks tunniks teadmatusse… kuni abivägi saabus. Enamuse sellest ajast veetsin vetsus nuttes. Just selleks ajaks (noh, tegelikult palju varasemaks, aga otseloooomulikult tuli ta hiljem e. täpselt siis kui pakid luku taga olid) oli mul tellitud kuller, aga mida ma kullerile üle anda ei saanud, olid pool toatäit pakke. Tra.

Ja ma tean, et see on periood ja ma tean, et ma saan hakkama, aga loobumismõtted on nii kerged tekkima. Mõtted, et ma olen ise süüdi, et raske on, et olen valesti elanud. Kuigi see töö- ja elukorraldus on minu lastele nii hea – et ma olen iga kell olemas kui vaja ja kui pole, saan neile võimaldada maailma parimat hoidjat (ma ei tea lapsi, kellel oleks rohkem õnnega koos kui minu omad) ja et ma saan teha täpselt seda, mida ma tahan, pidevalt midagi uut õppida, areneda, kogeda, tutvuda inspireerivate inimestega, ise midagi oma kätega üles ehitada, seda kõike täiega nautida… aga neil hetkedel kui ma üksi justkui saja inimese tööd teen ja kurnatust tunnen, tekib küll tunne, et… kes selles süüdi on? Mida sa vingud? Mine palgatööle nagu normaalsed inimesed kui ettevõtlus sinu jaoks pole! Mida sa halad endamisi, et pole sünnituspuhkust – kelle süü see on, et sa elada ei oska?! Nagu näete, on väga raske praegusel perioodil endaga sõber olla…

Selle kõige foonil muidugi kummitab mind see, kuidas ma mõni nädal tagasi palusin ühe väga-väga-väga tähtsa ja suure projektiga ühe väga-väga-väga lähedase inimese abi ja sain nii räigelt vastu pükse ja pettusin nii kohutavalt, et kõige ihuüksi tegemine tundubki nagu ainus võimalus elus… kui ei taha end poolsurnuks kurvastada.

Ahjaa, ja veel asjust, mis halvasti minna võivad – tellisin roppkalli vankri ja lasin selle oma ema aadressile saata, eksole. Kelle nime ma ostu sooritades kuhugi ei märkinud? Tema oma, muidugi. Tema on veendunud, et kõik on p*rses ja tema seda kätte ei saa – Rootsis ei käi nii nagu meil, et mine aga käsitsi kirjutatud volitusega postkontorisse ja tädi ulatab sulle üle leti lisaküsimusi küsimata paki. Bugaboos oldi samas kindlad, et saab ikka. Ma ei tea, aga natuke selline tunne on:


Ega ma ei oskagi öelda, miks ma seda kirjutan – läbipaistvuse huvides vist. Tahaks ka ju päris olla, onju.

This too shall pass. Kui ma enne ei sünnita ja selle kõigega nüüd hakkama saan, saan jälle õnnelik edasi olla. Ja kui väga hulluks kisub, saan näiteks mõelda kõigi nende fucked up unenägude peale, mida ma täna öösel nägin ja mis, jumalale tänu, tegelikkusele ei vasta. Ühes, näiteks, olin parajasti kuskil Türgi või Egiptuse lennujaamas, koju lennata lähima mõne päeva jooksul ei saanud ja kõigele lisaks – ei tohtinudki, sest olin juba nii rase! Teises unenäos sündis pojake ja oli ilmselgelt ja silmnähtavalt mitte H, vaid ühe mu hästi ebameeldiva ja inetu (no ok, see on pigem seotud selle esimese omaduse kui tema reaalse välimusega) meestuttava oma. Kummaski neist olukordadest oleksin ma igatahes õnnetum kui praegu! 😀

Sünnituseks valmistumine: mida pakkida haiglakotti?

~ bump, väikevend

2015. aasta jaanuaris pakitud haiglakott

Mul on nüüd kolmanda haiglakoti pakkimise aeg käes (võiks öelda, et tagumine aeg – täna on 36 + 4, Virsiku sünnini oleks jäänud vaid kolm päeva…) ja eelmise haiglakoti pakkimise postitust lugedes taipan, et mul on alles nüüd, viimaks, kolmandaks ringiks kujunenud mingisugune kindel arusaam sellest, mis minu meelest on vajalik ja mis mitte.

Hügieenitarbed ja nahahooldustooted

Hakkasin selle peale mõtlema eile kui kurnatud kere ja halva tuju sauna lõõgastuma viisin ja sealt puhta, hästi lõhnava ja 100% rahulolevana väljusin. Ma polnud selleks ammu aega võtnud ja nii-nii hea oli end pärast eukalüptileili korralikult mee ja soolaga koorida, endale lemmik-juuksemaski pähe ja looduslikku Maroko savi näkku määrida ja kere oliivõlist, eukalüpti eeterlikust õlist ning soolast koosneva musta seebiga puhtaks pesta. Nagu päris oma Türgi saun – korralik aroomiteraapia ja sellele järgnev miljoni dollari enesetunne. 🙂

Allurebeauty.ee’lt blogikingituseks saadud KAÉ must seep ja Maroko savipulber – minu kui värske saunasõbra (sest mul enne polnud ja võõras saunas ei saa ju niiviisi mugavalt koorida-pesta-mäkerdada nagu oma kodus oma kõige mõnusamate nahahooldustoodetega) lemmikud!

Sauna, savi ja musta seepi ma ilmselgelt sünnitusmajja kaasa ei võta, aga oma väikese pesurituaali plaanin perepalatis maha pidada küll. Kui ma esimese sünnituse ajal selle peale üldse mõelnud polnud, olin Virsikut sünnitama minnes kaasa pakkinud oma lemmikšampooni ja -palsami (minisuuruses), näohooldusvahendid, minisuuruses kreemikesed, huulepalsami (seda läheb kindlasti vaja, sest see suur uhhuutamine ja lõõtsutamine teeb huuled hirmus kuivaks) jm. See oli parim otsus! Virsik sündis hommikul kell üheksa ja kui me veidi aega sünnitustoas kosunud, tukkunud ja imetamisega algust teinud olime, suundusime perepalatisse, kus pisike Virsik praktiliselt kohe sügavasse ma-just-sündisin-laske-mul-sellest-raskest-kogemusest-paar-tundi-puhata-unne vajus. Mida tegin mina? Läksin duši alla, pesin endalt vere ja muu kleepuva, šampoonitasin ja panin palsamit, koorisin näo ja küürisin hambad, kreemitasin ja panin selga riidekapist (sest pakkisime kodususe huvides kõik meie asjad lahti ja panime kotid jalust ära) võetud puhtad ja imemugavad riided ja viskasin puhta ja värskena oma võrratult nohiseva ja hästilõhnava vastsündinu kõrvale pikali. Ma tundsin ennast nende protseduuride järel nii hästi, värske ja õnnelikuna ja ka seekord ei kavatse ma oma lemmikuid hügieenitarbeid koju jätta, et end haigla seebiga pesta. No sir! See kogemus oli selleks liiga mõnus ja nauditav. 🙂

Mugav aluspesu ja head riided

Haiglakitlid on minu meelest küll armsad ja praktilised (st. minu suust te mingit iroonilist vingumist haiglakitli “seksikuse” kohta ei kuule), aga mulle pigem üldse ei meeldi ka kodus lohvakates riietes ringi hõljuda – ma ei tunne end sedasi mugavalt. Mulle meeldivad kõige rohkem ilusad pehmest materjalist pidžaamapüksid, hästi (ümber) istuvad puuvillased retuusid ja pluusid jms. Kui tavaliselt ostetakse lastele spetsiaalne kojutoomiskomplekt riideid, soovitaks mina ka värskel emal end premeerida (või kellelgi talle enne sünnitust kinkida) ilusa ja mugava haiglas viibimise komplektiga – imepehme pidžaama vm. Mina näiteks mõtlen küll, et käin uuel nädalal Women’Secretis (seal hea mugava pesu ja pidžaamade valik) ja soetan endale midagi täiesti tutikat ja ilusat, mida kohe pärast sünnitust mõnus selga tõmmata on. Kui ei näe vajadust osta, tasub lihtsalt võtta kaasa oma kõige lemmikumad ja mugavamad koduriided, mida pärast pesus käimist selga tõmmata. Ja kui ma esimese lapse sünniks imetamisrinnahoidjaid soetanud polnud ja võimalikult pikalt ilma läbi ajada püüdsin, olen seekord targem ja panen need esimese asjana kotti. Noh, okei – mul ei ole neid veel, aga ausõna lähen ja ostan. 🙂 Loll on see, kes oma piimast tilkuvad rinnad tugikaartega tavarinnahoidjasse pressib ja siis neid sealt iga viie minuti tagant kuidagi kätte saada üritab. Elu vastsündinuga on niigi varasemast pisut keerulisem ja väsitavam – kergesti avatava ja hästi istuva rinnahoidja olulisust ei tasu alahinnata ja sedasi oma elu mõttetult keeruliseks elada. Püksikuid asendavad esimesel kahel päeval muidugi võrkpüksid ja hiigelside – minu meelest on see selle tohutu verejooksu puhul ülimugav, hügieeniline ja hea lahendus. Aga kui ma peaksin seekord jälle neli päeva sünnitusmajas veetma, võtan igatahes kaasa ka oma kõige mugavamad õmblusteta aluspüksid.

Bluetooth-kõlar

Vaatasin, et eelmise haiglakotipostituse kommentaarides oli lugeja soovitanud mul väike juhtmevaba kõlar soetada ja see on mul nüüd olemas. Ma ei ole kindel, kas ma tahan sealt midagi kuulata (ma ei mäleta, kas ma Virsikut sünnitades kuulasin muusikat või ei, aga mingi mälestus mingitest Youtube’i lõõgastus-playlistidest nagu oleks), aga igaks juhuks panen laadima ja viskan kotti!

Fotokraam

Pagan, ma olin nii kindel, et lasen kolmandat sünnitust pildistada, aga nüüd on see tunne haihtunud nagu tina tuhka. Raudselt pärast kahetsen, aga mis teha. Hilja ka juba! Võtan siis kaasa fotoaparaadi (võib-olla ka Legriakese) ja loodan, et H’l mahti on mulle ka mõni mälestus sellest erakordsest sündmusest fotodele jäädvustada…

Midagi söödavat tugiisikule

Minu puhul algab sünnitus enamasti sellega (vabandan viisakalt kui too much information, aga te tulite siia sünnituse, mitte vikerkaarte ja ükssarvikute kohta lugema), et kere tühjendab kogu soolestiku tilgatumaks ja mina ausalt öeldes pärast seda eriti süüa ei taha ega julge. Ma ei mäleta, et ma oleksin oma esimese kahe sünnituse jooksul kordagi midagigi söönud. Küll aga meenub mulle Andra sünnituse kõrval piltniku ja lisa-tugiisikuna viibimisest (ja tal ei olnud pikk sünnitus!), et mingisugune väike snäkk oleks kaasas võinud olla küll. Ma ei osanud selle peale oma esimese kahe sünnituse eel mõelda, sest toit oli viimane asi mu mõtteis, aga juhuks kui H’l või mul peaks nälg peale tulema, oleks ikka marukena küll kui midagi kohemaid põske pista oleks. Mulle näiteks hirmsasti maitsevad Eat Naturali Darker Chocolate batoonid, nii et ilmselt ma kahman neid kotti. Hea endalgi pärast sünnitust perepalatis krõbistada. Ja veel võiks olla mõnus käepärane veepudel, mida koridoris asuvas veeautomaadis täita!

Toidust veel: mina pole kahe esimese sünnituse järel ampsugi haiglatoitu söönud ega plaani seda ka sel korral teha. Kui varemalt olen ikkagi pisut piinlikkust tundnud (mitte pere, aga haigla personali ja… elu ees üleüldiselt), et seesugune vingunina ja pirtsp*rse olen, siis sel korral ei kavatse ma kehvast toidust keeldudes isegi teist nägu teha. Ma ei söö liimi tekstuuri, värvi ja toitainesisaldusega eineid ka muul ajal ja kohe päris kindlasti ei plaani ma sellega algust teha, kui mu keha on just teinud ära suure elutöö ja väärib värsket ning kvaliteetset kütust. Nii esimest kui teist last sünnitates tõid ämm ja H mulle näiteks Olümpia hotelli Boulevard kohvikust erinevaid salateid – mu lemmiktoitu. Palju köögivilju, krõmpsuva tekstuuriga salatit, mahlast kana ja head juustu. Ma arvan, et kui on üks kord kui naisel on õigus nõuda endale kasvõi teisest linna otsast tema kõige lemmikumat einet, on selleks sünnitusjärgne periood. Ja no tänapäeval on selleks ka kullerteenus leiutatud, eksole. Wolti, Mychefi vm taolise teenusepakkuja kinkekaart/krediit on minu meelest hästi armas ja tore katsikukingiidee sõpradele ja lähedastele – meil pole sellest eriti kasu, sest meie kodukanti ei too ükski kuller söödavat toitu, aga teie võite hüva nõu kõrva taha panna ikka. 🙂

Üks perepalatiõhtusöök aastast 2015

Beebile

Et ma ei tea, millal see beebi sünnib, ei ole mul ka õrna aimugi, mida talle kaasa pakkida. Kui ta sünnib 2,5 kg kaaluvana, on harilikud vastsündinumähkmed talle liiga suured, nii et ilmselt kasutame esialgu ikkagi haigla omi. Mõned tibatillukesed riided on talle olemas, ilmselt ostan Lindexist (sest neil päris kindlasti on s. 44 riideid) komplektikese juurde. Mul pole varem ühtegi niisugust olnud – kas augustibeebi tuuakse koju toariietes (toakombes) või peaks tal veel midagi seljas olema? Ei pea ju? Mulle tundub, et beebile nagu ei peagi üldse midagi peale turvahälli (mis on meil Virsiku ajast alles ja läheb uuesti käiku) ja ühe satsi riiete sünnitusmajja kaasa pakkima… Veidi on ikka naljakas, kuidas inimene saab oma kolmanda lapse, aga tunne on selline, nagu poleks ühtainsamatki beebit kunagi ilmale toonud, süles hoidnud ega üles kasvatanud. 😀

Kokkuvõtteks tahangi öelda, et minu meelest on oluline haiglasse minekuks valmistudes mõelda sellele, kuidas ka iseenda olemine võimalikult meeldivaks ja mugavaks teha. Minu jaoks on küll sünnitusjärgne taastumine pigem kiire ja kerge olnud, aga hall, väsinud ja hõre on ju olla ikka. Minu puhul aitab ka näiteks haiguste ajal üks korralik pesu, mõnusad riided ja hea söök enesetunnet märkimisväärselt parandada ning sünnitus ei ole erand. Lapsukesele on olulised võimalikult rahuliku ja puhanud emme lähedus, rind ja kuiv mähe – need on tal sünnitusmajas igaljuhul olemas. Igasugune küünekääride, kojutoomiskomplektide, beebitekkide ja muu säärase kaasa pakkimine on küll armas viis pisikodanikku siia ilma tervitada, aga minu jaoks on kõige olulisem nende võrratute esimeste elupäevade juures ikkagi see teineteisega tutvumine ja perepalatis valitsev… tunne. Mis võiks olla võimalikult kodune ja mugav. 🙂

 

Laupäevane laupäev

~ family, friends of ours, jutupostitus

Meil oli täna üks hästi-hästi laupäevane laupäev kodus. Alustasime päeva hiigellaari keefiripannkookidega, mille juurde tegime (Virsik ja H tegid, tegelikult) kohupiimast ja vahukoorest kreemi, millele omakorda kuhjasime maasika toormoosi. No mis nädalavahetus see muidu on, eksju? Ehkki Virsik teatas muidugi, et tema lemmikhommikusöök on päris kindlasti omlett, nii et homme on ilmselgelt hommikusöögitoimkonnas hoopis omletiboss H…

Igatahes oli meil Agnesega tänaseks kokku lepitud, et ta toob oma üleliigsed suvikõrvitsad heaga mulle. 😀 #suvikõrvitsasõltlane Ja kuna meie kostüümikapp avaldas tema Metele murutalgutel tohutult muljet (ja see on ju vahepeal hullult täiendust saanud!) ja kuna laps rääkivat kodus, et tal on endale oma Virsikut väikeõeks vaja ja nii edasi, kutsusin nad meile mängima. Ja kui üks armas Viljandis elav sõbratar eile õhtul Facebookis kirjutas, et Tallinnas teatrisse minekuks hoidjat vajab (sest kokku lepitud hoidjal oli midagi ette tulnud), ei tundunud mulle loogiline, et tema maailma kõige lahedam poeg peaks sel ajal olema kuskil mujal kui meil. Niisiis oli meil maja lapsi täis, kes omavahel imetoredasti mängisid, vihmasel batuudil hüpates pidevalt natukene niiskeks said, mururoboti üle vaimustusid, kostüümides ringi lehvisid ja igasugu muud pulli tegid.  😀

Minu tänase päeva suurim saavutus oli seega kogu bande ära toitmine (tegin kookospiimaga kanakarrit jasmiiniriisiga – köögiviljad püreerisin igaks juhuks kastme sisse, sest laua taga oli köögiviljaskeptikuid) – elus hoidsid nad end ise. Kuna köögilaua tagant avaneb vaade pea kogu aiale, saime meie Agnesega enamuse ajast lihtsalt köögilaua taga pläkutada ja värsket piparmündi-melissiteed juua. Muffineid tegin ka – selle retsepti järgi. Kakaod panin rohkem ja võid selle võrra samuti, aga muidu oli retsept väga lihtne ja töökindel – muffinid kerkisid imeilusti ja olid väga maitsvad. Lotte muffinipaberid ei olnud muidugi ka väheoluline konstruktsioonielement…

Harv hetk kui nad kõik korraga ühes kohas paigal olid ja umbes veerand tundi multikaid vaatasid. “Hirmsat Henrit” ja “Heidit” Telia lastenurgast. Viimane on Kroonprintsessi isiklik seebikas (mägedest pärit, orvuks jäänud vaeslaps rikkas peres – vana hea), mida ta igal võimalusel jälle edasi vaatab. See on nii armas. 😀 Igatahes oli selline väga elav ja intensiivne päev, mis oli ühtviisi hea hingeakutoide ja teisalt jällegi parasjagu kurnav. Kui õhtul korraks diivanile vajusin, et uue nädala eCoop ära teha, ei tahtnud tagumik sealt hetked hiljem enam hästi tõusta. Aga tõesti oli nii-nii-nii mõnus ja tore. Aitäh kõigile asjaosalistele!

Mul oli stressitase veel paar tundi tagasi umbes viis tuhat, sest ma üritasin Bugabood ära osta ja maksmine osutuks täielikuks peavaluks. Lõpuks sain vist välismakse ilusti tehtud ja kõik joonde, aga korraks oli arvuti vastu seina viskamise tunne küll. Ma tean, et kui ma seda toredat ja praktilist asja kasutama saan hakata, olen selle üle õnnelik ja tänulik (juba täna olen muidugi tänulik 350€ allahindluse eest), aga praegu valmistas see suur ostmine hoopis tuska, stressi ja peavalu. Aga kõik see oli mul äärepealt meelest läinud, sest olen nüüdseks täielik zenmaster – käisin üle pika aja saunas, viskasin eukalüptileili, koorisin, õlitasin ja joon nüüd jääkülma naturaalset mulliga pirnimahla. Tubane robotike lõpetas oma täna viienda ringi (nii ta läheb kui maja lapsi täis on) mööda põrandaid, kõik on korras, puhas ja vaikne. Need, kes ülemisel pildil (mis on eile õhtul samal ajal või hiljemgi tehtud) rongimängu mängivad, magavad juba teist tundi õndsate und – lõunauni jäi neil täna külalisi võõrustades vahele. Rongikomplekt ja võimalused raudteede ehitamiseks on meil nüüd, muide, muljetavaldavad. Esimese kotitäie juppe saime peresõpradelt, kelle tütreke neist juba välja kasvanud on, aga igaks juhuks ikkagi rõhutas, et neid meile vaid laenab. 😀 Siis tõi minu emme meile veel kaks karbikest IKEAst juurde (sest ma lugesin, et nende tootmine lõpetatakse) ja eile märkasin Nõmmekate Facebooki grupis kuulutust, et ära on anda veel hulk sama komplekti rööpaid ja muud. Kohe saatsin Virsiku ja H kahe karbi Lamuu jäätisega kõrvalkülla noosile järgi ja kui nad tagasi olid, panime uhked infrastruktuurid kohe elutoapõrandale püsti kah. See, muide, on põhjus, miks meil ei ole elutoas ei rohkem mööblit ega vaipu – tühi põrandaruum on lihtsalt liiga väärtuslik!

Lastega restoranis: Kaks Kokka

~ restoraniarvustus

See kõik algas sellest kui me veebruaris H sünnipäevaks restorani valisime ja erinevate menüüdega tutvusime. Millegipärast ei kõnetanud Kahe Koka menüü meid toona üldse (valisime lõpuks Mon Repos’) ja kuigi H emme seda tõesti kiitis, itsitasime meie toonase menüü üle ja nokkisime asjade kallal nagu “söödav muld”. Mitte, et konkreetselt söödavas mullas midagi harukordset oleks, aga kui menüüs selliseid toretsevate nimedega imekomponente liiga palju on, mõjub see lihtsalt pisut… tobedalt. Igatahes teatas minu armas ämm möödunud nädalal, et peame restorani nüüd ikkagi ära proovima ja oma tobeda ilkumise söödava mulla kallal ära lõpetama. Kutsel restorani minna meie juba kaks korda kõlada ei lase ja nii leppisimegi kokku, et minek toimub selle nädala neljapäeval, st. eile.

Arutlesime, kas võtta viisakasse restorani ka lapsed kaasa või otsida neile hoidja. Olime ühel nõul, et tüdrukud tuleb kaasa võtta. Esiteks on nad kenades restoranides käimisega harjunud ja oskavad normaalsete inimeste kombel laua taga istuda ja süüa, teiseks on nende seltskond äärmiselt nauditav ja kolmandaks – kui pidevalt ei harjuta, läheb äkki meelest ära, kuidas erinevates sotsiaalsetes kontekstides käituda. Rääkisin eile lõuna ajal Kroonprintsessile ka, mismoodi me arutlesime, kas jätta nad koju või võtta kaasa ja kuidas otsustasime, et nii toredate lastega koos on hoopis meeldivam õhtust süüa. Ta oli ääääärmiselt meelitatud ja läks kohe kuus korda parema meelega lõunaunne, et õhtu kiiremini kätte jõuaks. 🙂

Kohale jõudes tervitas meid kõigepealt õige mitu siiralt rõõmsameelset teenindajat ja õhkkond restoranis oli mõnusalt vaba. Olime lastele küll pliiatsid ja värviraamatud ühes haaranud, aga minu suureks üllatuseks poleks sellest tarvidust olnudki – meie laua kõrval asus riiul, kus lai valik justnimelt värviraamatuid ja -pliiatseid. Olen alati hästi positiivselt üllatunud kui head toitu pakkuvates asutustes ka allameetriste peale mõeldud on, nii et hingasin kohe natuke vabamalt: nad on teretulnud. Tühja neist pliiatsitest – professionaalne ja särav teenindaja (noormees, keda ma nimepidi nimetada ei oska, aga tahaks veel ja veel ekstra kiita) suhtles lastega imetoredasti ja nimetas lauda toodud kodust rabarberilimonaadi (mis oli võrratult hea ja üldse-mitte-hirmus-magus) printsessijoogiks ja üleüldse… lapsed olid väga lõbustatud ja the littlest things, noh.
Värvib vanaema süles keskendunult

Menüü on Kahes Kokas pigem vaoshoitud, aga valik on siiski üsna lai. Esimest korda elus ei olnud eelroamenüü see, millest ma kõik kolm käiku tellida tahtnud oleksin – mind isutasid hoopis kaks pearooga. Kõige ahvatlevam oli karamellistatud lillkapsas laabijuustu ja karamellivõi-vadakukastmega (13€) ning teise pearoana, mis süljenäärmed tööle pani, mustad aurukuklid madalküpsetatud kana, koriandri ja Caesari kastmega (15€). Viimased tellis ämm ja olgu ma neetud, et ma kartuses end üle süüa (mida niikuinii tegin…) eelroa asemel neid ei võtnud. Sain ämma taldrikust ampsu ja NEED OLID VÕRRATUD! Kohemaid kahetsesin, et praetud krevettide, avokaadokreemi, särtsukurgi ja vürtsikate porgandite (9€) kasuks otsustasin – ükski selle võrratult ilusti serveeritud roa komponent ei andnud edasi ei särtsu ega vürtsi ja ma pole ammu nii… bleh rooga söönud. Ilusat riisikrõpsu-garneeringut oli ebamugav ja ebaloogiline süüa ka. Aga see oli tõesti ainus-ainus-ainus tibatilluke miinus kogu restoranielamuse juures!

Mis mind südamepõhjani liigutas oli vastus, mille sain küsimuse peale, kas neil ka mingisugune eraldi lastemenüü on. Ma ei küsinud seda sellepärast, et ma käiksin restoranides siiras ootuses leida päriselt äge lastemenüü – ma ei ole nii naiivne. Enamasti tellime me lastele väljas söömas käies ikkagi tavamenüüst mõne neile meeldivate komponentidega roa, sest ma lihtsalt ei näe, miks väikesed inimesed peaksid sööma toidukoores makarone kirsstomatitega või kuiva kanafileed kartulipüree ja kurgisalatiga. Ma isegi enam ei tea, miks ma küsin, sest ka Kahes Kokas sain kõigepealt vastuseks: ei, meil ei ole eraldi menüüd, aga teeme lastele juustuga makarone. Ja ma tean, miks nad seda pakuvad – sest nõudlust ju on. Igatahes järgnes miski, mille peale taevas avanes ja inglikoorid laulma hakkasid… no põhimõtteliselt. “Lapsed võivad menüü komponentide hulgast endale meeldivad valida ja meie paneme need neile taldrikule kokku,” ütles teenindaja.

Oh. My. God. 

Ma võib-olla kõlan hästi dramaatiliselt, aga kui maailmas on kaks asja, millesse ma üleüldse kirglikult suhtun, on nendeks toit ja mu lapsed. Ja ma tahan, et nemad saaksid ka toitu nautida, kogeda restoranielamusi ja saada osa sellest, mida tähendab kokakunst ja see kui keegi on sulle taldrikule kokku pannud ühe täiesti ideaalses tasakaalus eine. Ja seda muidugi lastele restoranides ei pakuta. Esiteks on enamusel kokkadest selleks lihtsalt liiga suured egod: mis komponentide vahetamine taldrikul, mis roogade poolitamine? Mitte mingil juhul! Ja nagu täiskasvanugi jaoks, on liiga suure portsjoni söömine lapse jaoks ebameeldiv ja demotiveeriv kogemus, mistõttu ei ole ka täiskasvanumõõtu roa lapsele tellimine ikkagi päris see. Igatahes tellisin ma tüdrukutele samad road, mis endalegi – lillkapsa, mille juurde grilliti neile veel pisut kana. Ja lauda tulidki miniversioonid sellestsamast menüüs olevast roast. Samad komponendid, sama tasakaal, sama garneering, samad maitsed – lihtsalt tillemad ja, nagu tore kelner nalja viskas, mitte ainult “karamellistatud”, vaid suisa “kanamellistatud”. Ja nad sõid oma taldrikud tühjaks! Olgu, et nad on mul head  ja targad sööjad, aga nad on ka ikkagi lapsed. Enamasti saadab tundmatuna näivate komponentide nägemist taldrikul ninakirtsutamine, kahvliga sonkimine ja kahtlustavad küsimused toidus sisalduva kohta. Kuni ma siis selgitan, et ei, keegi ei püüa teid mürgitada, see kõik on söödav kraam. Virsik, näiteks, ei söö ühtainsamatki lehte. Eilne roog hingati endale sõnagi lausumata sisse ja Virsikut, kes oli tegelikult juba kõhu pilgeni täis söönud, võis näha viimaseidki kastmeseid salatilehti taldrikust endale suhu ajamas. Ma tean, miks – see kõik oligi päriselt imetabane. Ma sõin ju täpselt sama rooga.

Lõpuks pandi neile kummalegi veel kahest erinevast magustoidust kokku väike assortii ja… oh, see kõik oli võrratu. Mina tellisin endale šokolaadimagustoidu – miski, mida ma neil päevil harva teen, sest nii kummaline kui see ka poleks – šokolaadimagustoidud on restoranides enamasti pigem ebameeldivad. Nagu aamen kirikus esineb täna pea kõigi restoranide menüüdes lakoonilise pealkirjaga magustoit “Šokolaad” – tume ja tummine šokolaad kolmes-neljas erinevas tekstuuris (we get it – šokolaadist saab teha kooki ja vahtu ja puru ja mulda ja krõpse ja trühvleid) hapu lisandiga. Ma, muide, jumaldan justnimelt sellist hästi tumedat ja mõru šokolaadi. Selle tumeda, tummise, koorese ja võise šokolaadi kogus taldrikul on aga enamasti üüratu. Seesuguse šokolaadikontsentratsiooni puhul piisaks vabalt sellestsamast magustoidust üheainsa trühvli kujul – pärast kolme ampsu on isu täis ja ülejäänu jääb järgi. Ja ka see eilne magustoit mängis enam-vähem samas liigas kõigi nende teistega, aga oli siiski pisut kergem ja nauditavam. Mudakook oli mõnusalt mahlane ja vaht kerge ja kohev. Eriti hea oli vaarika-tüümiani sorbett, mis tõesti oli harukordselt ja oivaliselt tüümianine.


Igaüks, kes küll ise kodus iga päev väga hästi sööb ja süüa teeb, aga head restoranitoitu üle kõige armastab teab, mis vahe on andeka koka loodud toidu-kunstiteosel ja lihtsalt taldrikutäiel heal toidul. Tõeline harmoonia, tekstuurid, maitsekooslused… see on natukene nagu võlukunst, kas pole? Ja minu jaoks on nii-nii ilus mõelda, et kuskil on koht, kus ei peeta paljuks pisut lisavaeva näha, et lastele neidsamu elamusi pakkuda.

Kahele Kokale (ja siis kõigile neile teistele, kes just meie eilse elamuse nii kenaks muutsid) kniks, aitäh, suur ja südamlik kiiduavaldus. Pidin selle siin kohe hingelt ära saama ja teiega ka jagama. 🙂

Viisakaid toidupilte pole, sest kaamerat polnud kaasas ja mul ei ole südant nii ilusaid asju närustelt telefonipiltidelt näidata. Minge vaadake ja sööge ise! Ruttu!

Igasuguseid mõtteid ja jutte rasedusest ja muust

~ chit-chat

Tuli siin igasuguseid erinevaid mõtteid pähe ja mõtlesin, mis oleks kui tuleks ja lobiseks teiega niisama. Hakkan lihtsalt otsast pihta ja vaatame, kas ja kuhu me välja jõuame. Shall we?

***

Eellugu: kuna meie tolmuroboti nimi on Neato (häälda: “niito”), tuli hüüdnimi Muruniito lastel uuele robot-pereliikmele väga loomulikult. Minu meelest sobib Muruniito pealegi väga hästi nimeks millelegi, mis niidab. Ühesõnaga: Virsik ilmselt pole ainus, kellel Despacito kummitab, ega? Täna võis kuulda teda tagahoovis laulmas “pasito pasito, muru-muruniito…”

***

Ilus hetk tänasest: tulin pärastlõunal kontorist ja uksel tervitasid mind kaks väga rõõmsat veel lõunaunesooja last, kes olid hommikupoole hoidjapreili juhendamisel jää sügavkülma valmima pannud ja asusid parasjagu selle ning vesivärvidega maalima. Istusin nendega koos köögilaua taha, tegin arvuti taga tööd ja jälgisin silmanurgast nende tegevust. Kuidas nad katsetasid soola jääle puistades, mismoodi see sulama hakkab ja värvisid jääsüdamekesi (meil on südamekujuliste aukudega silikoonvorm, sest nii on lihtsalt cool) ja jälgisid värvi imbumist sulama hakanud jäätüki õnarustesse ja… no et nende päevad on täis selliseid hetki. Et see on nende maailmas tavaline, et neil on selline oma inimene, kes nendega kannatlikult kolm korda nädalas igasuguseid erinevaid asju teeb. Asju, mida mina sel määral ei jõuaks ega jaksaks ainult neile pühendudes teha, aga mis neile ikkagi osaks saavad. Tänu sellele, et meil on kallis hoidjapreili ja tänu sellele, et mul on töökoht, mille endale ise loonud olen ja tänu millele neile seda võimaldada saan. Ma olen sellega päris rahul, noh.

***

Mul on kõigi raseduste ajal olnud üksainus ja täpselt sama rasedaisu: sidruni Locketsid. Need kurgupastillid, noh. Seekord on nendele lisandunud veel piparmündi Mentosed. Sõin eile kontoris tööpäeva jooksul kaks pakki ära ja pärast oli nii halb, et iseenda ees hakkas ka häbi. Õnneks pole ma neid eelneva seitsme-kaheksa kuu jooksul soetada märganud, aga nüüd, lõpupoole, läks küll veidi näpust ära…

***

Olen siin nüüd tunnikese bugaboo.com lehel veetnud ja tundub, et meie omaks saab alumiiniumraamiga (sest plastikdetaile on niikuinii nii palju, et must raam muudab üldmuljet minu meelest liiga vähe ja mitte ilmtingimata ilusamaks) ja Grey Melange toonis kaarvarjudega Bugaboo Donkey Duo. Sest ükskõik, kuidas ma sellele probleemile ühelt või teiseltpoolt ei lähene, jõuan ma ikka Bugaboode juurde tagasi. Mind nii õudselt tegelikult häirib see, sest (ja võib-olla tõesti on asi selles, et ma olen kogemata varemalt just nende kõige mugavamate teise ringi vankrite otsa “komistanud”) lõppkokkuvõttes leian ma ikkagi, et vanker on vanker. Et selline metsik summa kuradi lapsevankri eest välja käia on täiesti absurdne. Aga kahe lapse vankrite maailmas ei ole see valik nii lai ja röögatute tankide ning Bugaboo Donkey vahele ei jäägi nagu eriti palju variante. Ja ma ei saa Virsikult tema lõunaunesid ära võtta (ta ise teatab: “ei taha toas, tahan vankris magada!”) ja isegi kui ma oskaksin lina siduda ja Virsikut magama jalutades beebit enda küljes hoida, tähendaks see ikkagi, et ma ei saaks neid ühel ajal magama. Ja see omakorda tähendaks, et ma ei saaks enam iialgi tööd teha. Või süüa. Või päevas tunnikesekski vaikuses istuda ja naba nokkida. Midaiganes! Igatahes on Donkey Duode valik järelturul kitsas ja hinnad napilt kallimad kui uuena ostes – vähemalt tänu ühele heale Hollandis elavale ja Bugaboos töötavale haldjale. No ja ei osta siis ju sündimata pojale roosa kaarvarjukesega tuhande kahesaja eurost kasutatud vankrit kui uus ja sobivam sama palju maksab…

***

Kroonprintsess küsis täna kauakardetud küsimuse: okei, et issi paneb emme kõhtu seemne kasvama, aga… kuidas see sinna sisse saab? Ma olen alati olnud sada protsenti veendunud, et ma olen sedasorti ema, kes räägib lapsele asjast nii nagu asi on, aga tehke või tina, mina ei oska. Nii õudselt ebamugav on. Hakkasin siis sellele teemale kuidagi ettevaatlikult lähenema ja taipasin, et Youtube’is on video sellest, mismoodi viljastumine päriselt toimub ja embrüost beebi arenema hakkab. See oluliselt kliinilisem ja faktipõhisem lähenemine tõstatas väga palju uusi ja huvitavaid küsimusi ja päästis mu ebamugavast seksiteemalisest jutuajamisest viieaastasega. Kogu see vestlus oli meie mõlema jaoks väga põnev ja lõpuks vaatasime videot Kroonprintsessi palvel suisa kaks korda. Pärast seda tahtis ta veel näha, mismoodi see sündimise asi käib ja nii otsisin ma välja kaks hästi ilusat ja rahulikku videot kodusünnitustest. Vahepeal liitus meie inimeseõpetuse tunniga veel ka Virsik ja see kõik lõppes suure kõhu peale puristamisega, millele Väikevend vastas õe pläristamise vastu tagumikku uppi lükates. Igav siin ei hakka. Panin Facebooki lehele videojupi ka. 😀

***

Avastasin oma kõhult täna kaks tuttuut venitusarmi. Nad on võrratult erklillad, valulikud ning mis peamine – asetsevad enam-vähem keset kõhtu. Fakk juu, rasedus. 😀

***

Omniva teatas, et ei teosta edaspidi e-toidupoodidele kaubavedu. Tundsin korraks, kuidas osake minust suri. Ma saan aru, et asi on selles, et Selver ostis endale oma kaubikud ja tarnib kaubad edaspidi ise ning selle kliendi kaotuse tõttu ei ole ka Omnival mõtet jätkata? Aga mis saab kui Coop ise vedama ei hakka? Ma ei tea… ma olen selle teenusega nii rahul ja see on meie elu nii meeletult muutnud, et kui ma nüüd pean jälle poes käima hakkama, ausõna… 😀 Kõlab nagu täielik first world problem, aga me tarbime nüüd nii palju targemalt, hoiame metsikult aega kokku, viskame palju vähem toitu ära ja säästame toidu pealt tohutult raha – ma ei taha varasema elu juurde tagasi pöörduda!

***

Vähem tarbimisest veel: H just tuli enne tuppa ja teatas, et kui mul on kuskile mingisugust prügi varutud, oleks võimalik see nüüd konteinerisse poetada, sest viimane on pooltühi ja prügiauto tuleb homme! Põhjus, miks ta seda Väga Olulist Teavet minuga rõõmusõnumi pähe jagas, oli lihtne – kui me Ragn-Sellsiga lepingut sõlmimas ja konteinerit valimas olime, raiusin mina, et peame igaljuhul võtma kõige pisema. Minu suureks kurvastuseks ei olnud erinevates suurustes konteinerite rendi- ega tühjendamise hindade vahed absoluutselt märkimisväärsed ja väga raske oli selles vaidluses võitjaks tulla. Aga ma tulin! Teatasin, et meie hakkame nüüdsest vähe prügi tegema – saagu, mis saab. Esimestel kuudel kui meile veel pakendikotti toodud polnud ja me end siia veel normaalselt sisse elanud polnud, sai see konteiner uue nädala neljapäevaks ikka täiesti täis. Enam kui täis. Aga nüüd kui meil on nii kompostikast kui kollane pakendikotike, on tekkiva olmeprügi kogus sisuliselt olematu. Järgmine samm võiks vist olla pakendiprügi koguse minimeerimine, aga see on jällegi tugevas vastuolus meie pere otsusega e-poest süüa tellida. Me küll tarbime sedasi vähem, aga pakendita toodete valik on seal ju peaaegu olematu. Seda enam, et üritan küll kirsstomateid kiloga osta, aga need asendatakse ikkagi tihtipeale saja karbiga. Lõpetuseks olgem ausad – ma ei ole kaugeltki mingisugune ökoeeskuju ja tean neist asjust vähe, aga mulle meeldib mõtiskleda ja tunda, et ma vähemalt püüan. Et isegi kui ma ei oska hästi, oskan ma ikkagi natuke paremini kui eile. Põnev on kah, nagu selline… väljakutse või nii. Milliseid argiseid väljakutseid teie endale esitate?

***

Kuulasin täna aias riisudes ja süüa tehes klappidest kahe oma lemmiku Rootsi blogija (paarike, kes arutab erinevaid suhteteemasid – entertainment level 1000) podcaste. Ma olen ka varem arvutist töötegemise taustaks inspireerivaid (nt majandusteemalisi) pode kuulanud, aga niiviisi argiasju tehes selliseid lõbusaid ja meelelahutuslikke mitte. Appi, see on ju nii mõnus ja lõbus ja töö suisa lendab käes! Hakka või titte magama kussutades audioraamatuid kuulama. Ma olen täielikus ahvivaimustuses. Võib-olla lähen ja ostan endale kõrvaklapidki. Noh, sellised veidi etemad kui need LuxExpressist tasuta saadud käkerdised, mille ma täna sahtlist leidsin… 🙂

***

Mul on täna rasedust 35 nädalat ja 6 päeva. See tähendab, et Virsiku sünnini oleks täna jäänud veel täpselt nädal ja üks päev ning ametliku tähtajani on täpselt kuu ja päevake peale. Palun unustage kõik eelnev ära kui ma selle raseduse üle kandma peaksin. Mida ma absoluutselt ei soovi. 😀

***

H istub köögilaua taga ja projekteerib meile parasjagu esikusse garderoobi ja *trummipõrin* magamistoa oma on juba peaaegu valmis! Ainult riputustoru pole veel metallimehelt kätte saanud, ülejäänud riiulid on paigas. Uksi muidugi ees ei ole, sest vaesus – ma võisin ju arvata, et kahe tonni eest muru rajada on liig, aga siis ma polnud veel neljatonnist piirdeaiapakkumist saanud. Issand, halasta! Aga seda suurt auku meie eelarves praegu ignoreerides ja tubaste projektide juurde naastes – oleme astunud mitu head sammu mängutoa mängutoaks kujundamise suunas, mis, ma loodan, saab ka äkki lähiajal valmis. Tahaks seal võib-olla natuke isegi seinu värvida – osalt sellepärast, et üks puuviljapseudonüümi kandev neiu joonistuspaberil ja seintel vahet ei tee, aga ka sellepärast, et… mängutuba, noh. Miks peavad inimesed beežis mängutoas mängima? Ma arvan ka, et ei pea. Iseasi, kas ma jõuan enne sünnitust kodus siseviimistlusega tegeleda ja Šveitsi juustuks puuritud kontori enne selle tagastamist üürileandjale ära pahteldada-värvida. 😀

***

Kui veab ja ma enne sünnitama ei hakka, saan ma võib-olla sellest rasedusest mõne kõhupildi ka, sest kõigi eelduste kohaselt tuleb Evelin meile esmaspäeval külla. Irooniline on see, et ka viimati kui ta meist kõhupilte tegi, oli õhus küsimus, kas me ikka jõuame enne sünnitust pildistama – Virsik oli juba korra jõudnud sündima hakata ähvardada. Elu muutub laste lisandumisel perre muudkui… elulisemaks ja mulle tundub, et rasedus ja selle jäädvustamine ja igasugune muu selline edev tilu-lilu kaob nagu tahaplaanile. Kõik ümberringi küsivad, millal me pildistama läheme ja mulle tundub see lihtsalt nagu järjekordne tüütu asi, mida planeerima ja pere graafikuga siduma peab. Samas ma mäletan raseduseelsest ajast kui kindel ma olin, et ma sel korral raudselt fotograafi sünnituse juurde palun, sest see on harukordne võimalus ja erakordne sündmus… Nüüd, rasedana, ei ole mul üldse sellist tunnet ja ma teaa-aa-aaan, et ma kahetsen seda tagantjärgi jälle (nagu esimeselgi kahel korral), aga see ei tundu mulle praegu, täna, siin õige ja no mis parata. Õnneks on ikkagi olemas meie armas Evelin, tänu kellele ma ei pea mitteraseda endaga pärast sünnitust vähemalt suisa tülis olema. Sest ma tean ju kui olulised mulle fotojäädvustused tegelikult on. Saate aru, miks mulle rase olla ei meeldi, jah? Peast puha sõge. 😀

Miks Evelin mu lemmik on – ta oskab mu ilusaks pildistada – õigemini kõik inimesed, keda ta minu nähes pildistanud on (ja me oleme päris mitu korda tööalaselt koostööd teinud). Minu meelest on see kõige olulisem oskus, mida pole teps mitte kõigil headel fotograafidel. Evelini ja ta pildid leiab soovija SIIT. Reklaamin lihtsalt, sest Evelin meeldib mulle ja sest ma saan siin endale meeldivaid inimesi ja asju reklaamida kui ma tahan. 🙂

Issand, kus nüüd kukkus jahvatama! Mul sai nüüd igatahes jutt otsa ja asemele tekkis kange isu tassikese Rooibose järele, nii et ma vaatan nüüd, millist mind absoluutselt mittehuvitavat sisu Youtuber Tati täna oma kanalile nii nauditava vaatamisena üles laadinud on. See on täiesti müstiline kui hea on teda jälgida, ehkki ma maailma kõige ilutoodetekaugem inimene olen. Asi on täielikult kontrolli alt väljunud – meeldin endale neil päevil meikimata peast oluliselt rohkem kui mõte meikimisele kulunud ajast, ripsmete värvimine on mulle niikuinii kõige vastumeelsem tegevus maailmas (ei saa silmi hõõruda…) ja kulme pole ma vist juba pool aastat kitkunud. Need ei kasva niikuinii so why bother. 😀 Ilmselt on suvi ja rasedus nahale hästi mõjunud ja talvel vinniliseks muutudes tervitan teid jälle korraliku näotäie meigiga. Aga mis mõtet on minusugusel ilugurusid jälgida, onju? No vot, mõjub kuidagi rahustavalt…