Meie kodukese kõige suurem (võib-olla isegi ainus) miinus maja soetamise hetkel oli panipaikade puudumine. Oli küll piisavalt ruumi esikus, et sinna garderoobkapp ehitada, kuid rohkem asjade hoiustamiseks mõeldud kohti polnud. Välja arvatud muidugi katlaruumike, kuhu H esimese asjana maast laeni riiulid ehitas, et oleks koht (aia)tööriistadele, survepesurile, külmkapile (köögis olevasse integreeritavasse külmkappi, mis küll pigem rohkem tikutoosi kui külmikut meenutab, ei mahu mitte miski ära…), jalgrattale, Stigole ja muule sellisele. Ruum on küll väike, aga et laed on meil hästi kõrged, mahub riiulitele kõvasti kõiksugu asju, mida pidevalt vaja ei lähe – lastele väikeseks jäänud riideid jms.
Esiti tundus meile, et esiku garderoobkapp saabki olla ainus viis asjade hoiustamiseks ja see tegi mulle ikka üksjagu muret. Mingi hetk avastasime aga, et tegelikult on ka meie magamistoas kapile voodi kõrval koht olemas, sest ehkki siin eelmise koduga võrreldes ruutmeetreid vähem on, on praeguse magamistoa lahendus oluliselt parem (eelmine oli selline kitsas ja piklik) ja tänu suurele aknale/uksele voodi jalutsis paistab ka mööblit tuugalt täis tuba avar ja valgusküllane.
Enne:
Pärast:
Et magamistoamööbel (st. voodi ja kummut) oli meil juba olemas, oli see ainus tuba, kuhu meil uut mööblit üldse vaja ei olnud. Elutoamööbli ju müüsime maha, sest arvasime, et hakkame vana kodu ümber ehitama ja teadsime niisiis, et diivanile ja tugitoolidele meil seal kohta pole. Little did we know! Küll aga oli magamistoa mööblikomplekt ca. 20 aastat vana ja me tundsime, et hädasti oleks vaja täispuidust voodi ja kummut korralikult ära lihvida ja uuesti üle värvida, et ajahambast pisut puretud mööbel värskes ja uhiuues kodus kohatu välja ei näeks. Kõigi teiste projektide kõrval jäi voodijuppide värvimine aga venima ning nii elasimegi esimesed kolm-neli kuud uues kodus põrandal lebavatel madratsitel magades. Alles viimasel raseduskuul taipasin, miks mul nii kohutavalt ebamugav ja halb on põrandalt öö jooksul viis korda tõusta, et duši alla närvivalusid leevendama või WC-sse pissile minna. Siis panime (poolikult värvitud) voodiraami kokku, et ma lõpurasedana normaalselt magada saaks – ei tea, millal me selle värvimiseni lõpuks jõuame, aga loota ju võib. Kummutiga läks paremini – tema saime me kenasti värvitud-lakitud ja sahtlitele panime väikeste hõbedaste sahtlinupukeste asemele uued (IKEAst ostetud) kausskäepidemed, et talle veidi kihvtim välimus anda ja minu meelest see meil ka õnnestus.
Väikevenna võrevoodi mahtus akna kõrvale nurka üllatavalt hästi ära ega tekita seal tunnet, et toas vabalt liikumiseks enam üldse ruumi pole. Nii oluline on see, missugune on toa planeering – ruutmeetrid ei mängi absoluutselt mingit rolli! Voodi ise ja selle sees olev voodipesu said kuus aastat tagasi Kroonprintsessile ostetud. Nii naljakas on sellele ajale tagasi mõelda. Kuidas see võimalik on, et meie esimene beebi nii ammu sündis?
Enne:
Pärast:
Nagu eelmisel korral last oodates, jonnisin nüüdki, et enne sünnitama ei lähe kui magamistoakapp valmis on. Ja valmis ta sai! Pildid “valmis” toast ongi, muuseas, tehtud sõna otseses mõttes sünnitamise ajal. Mõtlesin, et pärast beebi sündi niikuinii mahti pole tube üles pildistada ja ega mul tuhude vahel väga muud teha olnudki – kasutasin viimast võimalust ja klõpsisin pildikesi. Päris valmis see tuba muidugi ei ole – garderoobil ei ole uksi ees (sest, nagu ikka, euroz dollarz yeniz) ja mulle tundub, et seintele kuluks ära mõned ilusad pildid. Et ma aga päris kindel ei ole, mida ma täpselt seinale riputada soovin, ei hakka ma sellega ülearu kiirustama ka. Kõige tähtsam on ikkagi, et asjadel oma koht oleks!
Eelmisesse magamistuppa ehitasime kapi algusest lõpuni ise. H saagis valgest mööbliplaadist sobivad tükid, ostis valget servakanti ja kantis lõikeservad siis kui kapp juba paigas oli. Seekord läksime kergema vastupanu teed – meie uus tore naabrimees õpetas, et Espakist saab hästi mõistliku hinnaga valmis tükke tellida ja nii käis kapi ehitus H’l kuidagi eriti ludinal. Tegi arvutis joonise, läks sellega Espakisse, tõi sealt nädalake hiljem valmis jupid ära ja pani kohapeal paari tunniga kokku. Kumbki meist ei mäleta täpselt kui palju me kapi materjali eest kokku välja käisime, aga suurusjärk võis olla midagi 160-170€ kanti. Korvtornid on IKEAst, kannavad nime ANTONIUS ja maksavad vaid 17€ nelja korviga mooduli eest. Ma küll ei ole maailma suurim korvtornifänn, aga hakkan juba vaikselt harjuma. Näiteks voodipesu hoiustamine tundus mulle korvisüsteemiga tüütu ebapraktiline, sest olin harjunud tekikotid, linad, padjapüürid eraldi virnadesse sorteerima ja korvist ei saa ju vajalikku teiste asjade alt kätte. Kui taipasin, et komplekti kuuluvaid asju koos ühes korvis hoides on süsteem hoopis loogilisem, muutusin ka korvtornide suhtes märksa sõbralikumaks. 😀
Enne, masendav kaos:
Pärast, igal asjal oma koht ja ruumi ülegi:
Kummaltki poolt korvtornide kohalt on puudu veel riiuliplaadid ning põrandal, riidest kastide all (ei paista pildilt), on koht kahe ratastel kasti jaoks, mida me veel valmis ei ole jõudnud teha. Ülemisel riiulil on Väikevennale veel pisut suured riided, ujumisasjad, laudlinad, jõulutekstiilid jms plastikust kastidesse (samuti IKEA) sorteeritud. Vasakus korvtornis elavad peaasjalikult H riided, minu omad on kummutis. Paremal pool on voodipesu, käterätid ja Väikevenna asjad. Stange all, ristkülikukujulistes riidest kastides elavad vannilinad, tekid-padjad, vannitoa põrandamatid, Väikevenna mänguasjad (mida ilmselgelt veel tarvis ei lähe, aga kaugel seegi aeg enam on) ja mähkmevaru. Hästi mõnus on, et igal asjal on päris oma kodu ja nii on ka korda oluliselt lihtsam hoida. Iga korvi juurde kleepisin ka sildikese, et ka kõigil peale minu oleks hõlpsam asju võtta või õigesse kohta tagasi panna. 🙂
Pildil on küll vaade ülevalgustatud, aga pisut on näha ka, kui ilus ja roheline (praegu kollase-punasekirju) vaatepilt meile hommikul ärgates voodi jalutsist vastu vaatab. See on vist mu lemmikosa selles kodus elamise juures. 🙂
Selline ta nüüd on, meie magamistuba. Detailide kallal annaks veel kõpitseda, aga põhiline on paigas, kord majas ja minul süda rahul. Kuidas meeldib?
Väikevend on vahepeal juba terve kuu elada jõudnud ja mina olen blogiree pealt täiesti maas. Elu vastsündinuga on võrratu puhkus – et 
Ma küll tookord ei jõudnud sellest blogimiseni, kuid Loote Ultraheliskriiningu Keskuses 3D/4D ultraheliuuringul käies teatas dr. Šois, et meie pojakesel on neeruvaagna 
Käisin kiirelt pesus, pakkisime asjad kokku, panime (no okei, kuulge, selle au ma võtan küll endale – MINA panin!) tital kõhu täis ja tegime viimased pildid, et seda erakordset sünnitusmajast lahkumise tunnet piltidelegi jäädvustada. Kõik ununeb ju nii ruttu! Armas on see hoone mulle, midagi pole teha. Lahkun sealt alati suure kurbusega, sest midagi jääks sinna justkui maha…
Beebi ja kõik ilusad kimbud saab õnneks koju kaasa pakkida. 😛 Tädi M katsikukimbud on legendaarsed – Virsikuga saime sarnased “nabanöörikimbud”, aga roosad. Kimpude küljes on alati paar papusid ja seekord oli beebi kimbu keskel näiteks väike sümboolne käbi. Oh, see on mu lemmikosa, kui esimesed külalised oma ootusärevad, aga pisut arglikud ninad perepalati ukse vahelt sisse pistavad. Nii väga ootavad nad oma uue väikese sõbraga kohtumist, niii väga ihkavad nad teda näha… aga natuke nagu ei taha segada ka. Ja siis nad tulevad kikivarvul, ei oska endaga midagi peale hakata, otsivad kohta, kuhu asetada lilled ja üleriided ja kus pesta käsi. Vabandavad natuke. Sabistavad. Ja siis see esmakohtumise hetk… ja kui keegi jagab sinu õnne nõnda, et poetab õnnepisaraid – see on üks seesugune armastus, millesarnast teist on raske ette kujutada. It takes a village ja nii… 🙂 Meie lastel on oma “külaga” täiega vedanud!
Katsikukink hoidjapreililt <3 Minu kolm hatifnatti!
Panime oma pehme ja nohiseva väikese siilikese tema roosasse turvahälli (vana hea handmedown), istusime autosse ja tegime enne koju sõitmist mänguasjapoepeatuse. Viisakas noormees ei tule esimest korda koju tühjade kätega, eksole! Nii viis väikevend oma õdedele toreda Legokomplekti, paar poni, kaks puslekomplekti ja üllatusmunad. Seda kõike hiiiiiiiiiiigelsuures kinkekotis, kuhu Kroonprintsesski sisse ronima mahtus. Õdede elevus Väikevenna kojutuleku üle oli muidugi tohutu ja nii hea oli tulla, lilled kapiservale laduda, H emme ostetud pirukaid ja salatit nosida ja nautida. Ma ei ole ju tegelikult jõudnud veel sellegi mõttega harjuda, et meil nii hea ja ilus kodu on. Kummatigi siis veel sellega, et seesugune võrratu väike beebipoiss majja sai! Istusin ja püüdsin kõiki neid uus-beebi-uues-kodus-tundeid hoomata ja olin lihtsalt nii ebareaalselt õnnelik ja rahulolev. Kaugel sellest, mida tundsin pärast Virsiku sündi, kui olin segaduses, mures ja pisut õnnetugi. Kummaline oli olla ainult õnnelik. Kummaline… ja nii-nii hea.