Miiu blogi

Archives for November 2017

VLOGMAS!

November 30, 2017~ vlogmas

Ma olen peast veits sõge, eks, aga ma otsustasin sel aastal esimest korda Vlogmasi kaasa teha. Miks sõge? Sest Vlogmasi idee on oma Youtube’i kanalile iga päev üks video laadida. Ma ei ole veel kindel, kas see on hea mõte ja kas me sellega hakkama saame, aga teisalt olen jälle NII elevil! Sest jõulud on mu lemmikaeg aastas ja kui me seda iga päev vlogime, jäävad kõik ägedad jõulumälestused igaveseks tallele. Iga-aastane Lotte jõulumaal käik, kuuse toomine ja ehtimine, sõpruskonna jõulupidu, Kukupesa jõulutegemised… Ostsin jõulukuu pidulikkust rõhutades ka sips etema kaamera koos mikrofoniga (et videote heli kuulmiseks klappe pähe panema või muu müra summutamiseks kuskile riidekappi ronima ei peaks) ja võib-olla õpin paremini filmima ja monteerima ka. 😀

Nagu nimi ütleb, on eesmärk vist iga päev vlogida, aga minu plaan on vlogide vahele pikkida ka mõned teistsorti videod. Näiteks meisterdamisõpetused koostöös ägedate meistritega, et saaksite sel aastal oma väikeste valgete kätega toredaid jõulukinke-ehteid meisterdada ja masstoodangu-jama poodi jätta. Sest esiteks ei pruugi see meie argipäev ka jõulude ajal maailma kõige sisukamaks vaatamiseks kujuneda ja teiseks… kui juba, siis juba, onju!

Seetõttu ka teil eelmises postituses küsimusi esitada palusin – homseks e. 1. detsembri e. Vlogmasi esimeseks videoks saabki jõuluteemaline Q&A. Ainsad küsimused, millele ma videos ei vasta, on päkapikumaagiat puudutavad. Need võtan blogis ette, sest Kroonprintsess on meie videote vaatamisest väga huvitatud ja ma ei söanda seda teemat seal käsitleda ning meile nii olulise mulli purustamisega riskida. Niisiis: vlogmas! Milliseid videoid teie detsembri jooksul näha tahaksite? 🙂

Kõiki videoid ma ilmselt jooksvalt siia postitada ei jõua, nii et kel meie jõuluvideote vastu huvi, võib Youtube’is meie kanali tellijaks (subscriberiks) hakata. Seda saab teha SIIN. 🙂

16 Comments

Maksimaalne jõuluelevus ja jõulud blogis

November 27, 2017~ christmas

AAAAAAAAHHHH, MA ENAM EI SUUDA!

Kannatada päevagi ilma Michael Bublé jõululauludeta, noh. Mul on endaga diil, et enne esimest detsembrit jõule purgist välja ei lase, sest kõige hullem kõigist maailma õnnetustest (no ma võib-olla piiisut-pisut liialdan…) on ikkagi see kui jõulutunne enne õiget aega üle läheb, sest kõik jänesed on juba ammu kübarast välja tõmmatud. 😀 Ma olen täiesti hullus jõuluelevuses – ikkagi esimesed jõulud meie päris oma tares. Saame lume tulles esimest korda omaenda koduaia kasekeste otsa linnumajad riputada, mina saan jõulukuuse-suurushullustusele järgi anda ja kolmemeetrise kuuse osta, lapsed saavad oma jõulusussid juba REEDEL omaenda mängumajakese aknalaudadele asetada, meie iga-aastase jõulupeo kuupäev on juba tükimat aega paigas… ma arrrrmastan seda ootuse ja elevuse aega!

Ja ma tahaks seda kõike blogis ka sel aastal aktiivsemalt kajastada. Kuidas ja mida ma blogis teha planeerin, ma enne 1. detsembrit ei reeda, aga üks palve oleks mul teile küll. Tegime siin just hiljuti ühe küsimuste ja vastuste teema minu töö ja ettevõtluse kohta. Nüüd palun teid, et esitaksite mulle jõuluteemalisi küsimusi. Noh, teate küll – kingitustest, traditsioonidest, jõuluõhtu plaanidest, jõulutoitudest, mida lauale paneme, sellest, milliseks jõulud meie laste jaoks kujunevad, kuidas neile kingitusi planeerime… kas teil tuleb midagi Meie Käopesa jõuludega seoses pähe? Siis küsige. Nii aitate mul mu blogi-jõuluplaanidega otsa lahti teha ja saate võib-olla meie kohta jälle üht-teist uut teada!

Ja üks asi veel, kuulge. Mäletate, kuidas paar aastat tagasi teiega koos ühe lastekodu noortele kingitusi kogusime? See oli hirmus tore projekt. Nii hea oli teiega sedasi kohtuda, teie saadetud kirjakesi (ja kingitusi, püha taevas, mul tuleb siiani heldimusklomp kurku, kui toredaid pakikesi te meile saatsite!) ja midagi ühiselt ette võtta. Ma tahan sel aastal ka, et me saaksime koos natukene jõulurõõmu jagada ja seekord tahan, et asjal oleks selline rohkem hands-on approach ja et võiksime koos ühe toreda päeva veeta. Kakaod juua ja värskelt küpsetatud pirukaid süüa ja maailma asjadest rääkida ja oma eludega üheskoos midagi kasulikku teha. Kuidas kõlab? Ma arvan, et see võiks hirmus tore olla. Räägin teile sellest esimesel advendil lähemalt, aga teie öelge kohe ära, kui väga see plaan teile meeldib, eks. 😀

Eelmise Q&A reklaamisin välja lubadusega välja loosida Kukupesa kinkekaardid. Võitjateks on Helena Akkel (30€), Kristel Puusepp (20€) ja Laura Lepler (10€)! Aitäh teile. Seekordses jõuluteemalises Q&As küsijate hulgast valin välja kolm, kellest igaüks saab endale valida kaks komplekti Kukupesa jõulukaarte! 🙂

57 Comments

Küsimused-vastused ja VLOG: Kukupesa

November 26, 2017~ küsimused & vastused, minu väike ettevõte

Nonii! Nüüd on aeg võtta teid video vahendusel kaasa võtta ühele harilikule tööpäevale Kukupesas ja vastata teie ettevõtlusteemaga seotud küsimustele!

Video kippus hirmus pikaks venima, mistõttu vastan paljudele küsimustele siinsamas blogipostituses. Kui teil veel millegi kohta huvi tekkis või lisaküsimusi on, pange need julgelt siia kirja. Ja kui juba tegelete oma äriga või plaanite alustada, võite alati kirjutada, et küsida ja arutada. Ma pole üldse mingi asjatundja (pigem lihtsalt -armastaja), ja seda enam jagan meelsasti oma kogemusi, sest need on vaatamata minu tohutule ärevusele ja suurtele hirmudele ikkagi väga positiivsed olnud. Panen “Tööpäev minu elus” videoblogi postituse lõppu, alustuseks võite lugeda küsimusi ja vastuseid:

Kas kavatsed lapsed ka kunagi kaasata oma pisikesse ettevõtlusesse mis selleks ajaks võib olla juba üsna suur?

Kui Kroonprintsess täna juba veidi suurem oleks, käiksin temaga kindlasti kahekesi koos kontoris aega veetmas, tellimusi pakkimas ja talle Kukupesaga seonduvaid asju õpetamas. Võib-olla varsti juba käimegi. Kas sellest tulevikus mingi pereäri saab, ma ei tea, ma ei julge nii ambitsioonikaid mõtteid mõelda. Aga kui saabki, peab see ikka 100% nende oma vaba valik olema, kas ja kui palju nad tahavad panustada.

Mis on kõige ägedam poster mida loonud oled?

Mulle väga meeldivad meie köögipostrid. Nendega olen kõige rohkem rahul!

Millise omadussõna annaksid oma Kukupesale?

Võib-olla… uudishimulik? Sest see on minu lemmikasi ettevõtluse juures. Võimalus uusi asju proovida, kõikvõimalikud koostööpakkumised vastu võtta, ägedate inimeste, nende lugude ja ärimudelitega tutvuda jne jne jne.

Kui palju postreid teie kodu seinu kaunistamas on?

Laste mängutoa seinal on suur valges raamis 50 x 70 cm jääkaru (LINK), mis sobib ideaalselt nende roosa ja piparmündirohelise seinaga ja teeb tuju heaks, sest on natuke niiviisi… totralt armas.  Samuti on neil seinal piparmündiroheline seinavõrk, mis hoiustab kõiki nende joonistusi, meisterdusi jms ning on osutunud oodatust PALJU kasulikumaks. Pidevalt oli häda kõigi nende tehtud kaardikeste ja pildikestega, aga nüüd on kindel koht olemas, kuhu need kinnitada. Laste magamistoas on erinevates suurustes postrid erinevate unelaulude sõnadega, aga neid pole me veel seinale riputada ega e-poodi üles panna jõudnud. Passivad põrandal raamides. Ülejäänud kodu seintele piltide-postrite riputamisega on veel keeruline, sest mul on kinnisidee, täpselt milliseid raame ma tahan, aga neid ei ole MITTE kuskil! Kööki tahan kindlasti “Köögi mõõtühikuid” (LINK) – tegingi selle postri sellepärast, et “valedes” mõõtühikutes antud koguseid on kuratlikult tüütu teisendada kui pidevalt arvuti/telefoni järgi haarama peab. 🙂

Millised on olnud kõige kummalisemad hetked, mil järsku ootamatult inspiratsioon peale tuleb (kui neid on olnud üldse, nt mul kunagi tulid alati igasugused head mõtted just hambaid pestes. :D)

Mul ei tulegi kohe niiviisi midagi head pähe, aga seda on juhtunud küll, et ma seebisena duši alt või öösel juba poolunisena voodist välja ronin, et mõni mõte kiirelt telefoni või arvutisse kirja panna.

Milline on Kukupesa kõige populaarsem toode?

Populaarsus on periooditi erinev ja jaguneb mingite kindlate toodete vahel üsna võrdselt, aga postritest näiteks “Õnnelikud tüdrukud” (LINK) ja kaartidest Hermann Hesse tsitaadiga “Kui ma tean, mis armastus on…” (LINK)


Kas mõne toote loomisel on ka teie laste ideid rakendatud või kui suurt huvi nad üldse tunnevad Kukupesa vastu?

Lastele on alati väga meeldinud minuga tööl kaasas käia ja võimalusel käed külge panna ja mulle abiks olla. Lahe on näha, kuidas see “kontoris käimine” nende mängudesse üle kandub ja kuidas nad töötegemist minu pealt imiteerivad. Mulle hirmsasti meeldib, et ma saan mõlemast maailmast osa – saan olla neile kodune pereema ja samas näidata, et töötegemine ei ole ainult isside pärusmaa. Kui kogu perega koos laatadel/festivalidel käinud oleme, on lapsed HÄSTI suures õhinas olnud ja viimati kepsles Virsik mööda laadaplatsi “Kukkuuu-peee-saaa, Kukkkuuu-pee-saaa” skandeerides ringi. 😀 Tema ei ole minu töö olemuse vastu veel sügavamat huvi tunda osanud, aga Kroonprintsess elab mulle ikka alati kaasa kui ma arvuti taga istun, küsib küsimusi, vajadusel küsin tema arvamust (näiteks ükspäev tegime ühele ärikliendile etikette ja E sai nendel olevaid tekste kokku lugeda ja loetavust hinnata) ja õpetan talle kõike, mis talle vähegi jõukohane.

Kui Kukupesa oleks loom, siis milline ja miks?

Nii hea ja mõtlemapanev küsimus! Ma ei tea, miks, aga mulle tulevad Kukupesa olemusele mõeldes esimese asjana saarmad meelde. Nad on ilusa karvaga, väikesed, töökad ja natuke tobedad. 😀

Vooluga kaasa. 😀

Kas sa näed unes ka mõnikord plakateid?

Postreid võib-olla mitte, aga mingeid kohutavalt realistlikke hirmuunenägusid röögatult hilinenud tarnetest, pahastest klientidest, pettunud pruutidest… koguaeg!

Kas Kukupesa on omamoodi armas või armsalt omamoodi? On ta julgustav inspiratsioon või inspireeriv julgus?

Kukupesa on omamoodi armas julgustav inspiratsioon. Julgusega mina hästi hiilata ei saa, aga soov endasuguseid argpükse kogemuse põhjal julgustada on suur. 🙂

Millega mõõdad ettevõtte edu – raha, tagasiside, enesetunne, kirg vms?

Minu ettevõte on edukas, sest suudab maksta palga ja muud püsikulud ning püsida pinnal (haha, sest saarmas!). Mulle piisab sellest täiesti, sest minu ainus kindel eesmärk on jätkata sellega, mida armastan, nii kaua kui vähegi võimalik. Kuni ta vee peal püsib ja töötasude maksmiseks piisavalt kasumit teenib, olen mina tänulik ja rahulolev.

Mis on su suurim inspiratsioon erinevate kujunduste jaoks?

Ma ei oska inspiratsiooniküsimustele kunagi vastata, sest inspiratsioon tuleb iseenesest. Vahel tuleb ta isiklikust vajadusest, vahel klientide palve peale midagi konkreetset luua, vahel sellest, et olen just fonte ja illustratsioone šopanud (mõni naine ostab kingi kokku, mina kilkan lähedastele, KUI ilusaid fonte ma jälle röögatu raha eest kokku kahmasin – H pööritab ainult silmi :D) ja tahan nad kohe tööle rakendada. 

Mind huvitab hoopis Kukupesa tulevik. Oletame, et paari aasta pärast on postritrend hääbunud, mis edasi? Kas liigud peamiselt kaartide müümisele või mõtled tootevalikut suurendada muude asjadega, mis nii-öelda ajatud: kalendrid, märkmikud, ehk hoopis midagi muud?

See mõte tiksub mul endal ka kuklas, et mis siis saab kui see aeg mööda saab. Tegelikult olin juba aasta tagasi kindel, et pikka pidu pole, aga vastupidiselt minu ennustustele äri hoopis õitseb. Ja ma täna enam ei teagi, kas komme pilte seinale riputada hääbubki. St teatud stiili postrid kindlasti, aga näiteks lastetoa seinale riputatavad illustratsioonid? Ma ei tea. Aga teema juurde tagasi tulles: uued tooted tulevad kui tuleb inspiratsioon uusi asju proovida. Ma ise pole näiteks üldse märkmikuinimene (või noh, olen, mulle meeldivad väga ilusad märkmikud ja neid õhinaga esimesed nädal aega täita…), nii et ma ei oskaks märkmikuga turule tulla. Aga põhimõtteliselt ma lähen vooluga kaasa ja vaatan, mis tulevik toob. Kui Kukupesa ei peakski tulevikus jätkama poena, elataks ta minu väga ilusti ära ka kõigi ülejäänud tööde ja projektidega, nii et ma täna tema pärast väga ei karda. Aga küsimus on legit, ma olen ise väga palju just neidsamu mõtteid mõlgutanud. 🙂

Kas sul on olnud ka hetki, kus sa oled tahtnud alla anda ja kõik asjad nö nurka visata, mis sa oled siis teinud või muutnud?

Jah, on ikka olnud. Raseduse ajal, enne Väikevenna sündi, oli mul hästi palju selliseid hooge, kui ma tundsin, et nüüd tuleb putka kinni panna, sest kõik on kadunud. Ehk oli see rasedus minu peas, mis taeva näiliselt alla kukkuma pani, aga siis tundsin tõesti, et ei tule koormusega toime. Siis tuli Andra (kes seni oli meil vabatahtlikuna tööl käinud ja Kukupesa telgitagustega 100% kursis) ja ütles põhimõtteliselt, et I’ll take it from here, ja kõik läks vanaviisi edasi. 😀

Mis motiveerib sind alati nii rõõmus ja särav olema?

Ma ikka vahepeal olen skaala teises otsas, ebarõõmus ja ebasärav ka (haha, kas ma olen ainus, kellele need kõlavad nagu ülihead poninimed?!), aga et sa tahad otsest vastust oma küsimusele, siis… ma teen asju, mis mulle meeldivad ja peaaegu mitte ühtegi sellist asja, mis oleks tüütu kohustus. Välja arvatud pesumajandus, sest seda on palju ja meil on HÄDASTI kuivatit vaja. Ja kui selle kuivati saaks, oleks elu ikka suisa lill. 😀

Kui palju inimesi reaalselt Kukupesa taga on, kes sind abistavad ja kellel alati loota saad?

Alguses oli ainsaks selliseks inimeseks H, kuid tema enam Kukupesa asjadest eriti osa ei võta. Ta lihtsalt ei jõua omaenda tööasjade kõrvalt minu omadele pühenduda. Minu suurimateks abilisteks on minu armas lapsehoidja, tänu kellele Kukupesa üleüldse suureks ja tubliks lapseks kasvada on saanud ja Andra, kes end mulle eelmise aasta sügisel Kukupessa omavoliliselt tööle sokutas ja nüüd Väikevenna sünni järel mulle lapsehoolduspuhkust (st. väiksema mahuga töötegemist, päris eemal olla ma ikkagi ei saa) võimaldab ja Kukupesa omal käel ohjes hoiab. Lisaks on mul veel võrratult tubli ja armas raamatupidaja Käti, kes maksab palgad ja maksud ja vaatab, et meie rahaasjad jonksus oleks.

Mind huvitab see, et kas ja kui suur ette planeerija sa oled?  Kas koostasid enne ettevõtlusega alustamist äriplaani, kas panid paika konkreetsed eesmärgid esimeseks, teiseks jne tegevusaastaks? Kas eesmärgistad oma päeva, nädalat, kuud – olgu selleks siis rahaline eesmärk või teenindatud klientide arv vms?

Plaanipäraselt toimetamine nõuaks hästi suurt julgust, eneseusku ja -kindlust, minule see “poe mängimise” stiil sobib paremini. Teen asju, mida tahan, nii palju kui tahan. Lähenen kõigele loominguliselt, annan gaasi siis kui inspiratsioon on peal ja tõmban pidurit siis, kui eraelu nõuab suurema osa minu energiast ja ajast. Proovin uusi asju, loobun vanadest siis, kui tunnen, et need ei tööta. Palun abi neilt, kes paremini oskavad (nt. raamatupidamise osas) ja panen ise rõhku sellisele tööle, mis minu käes lendab ja rõõmu pakub. Kui tuleb aeg 9-17 tööle pühenduda, tuleb ka selle pisiorganisatsiooni rattad kuidagi käima panna nii, et ta stabiilses kasvamises olla saaks. Hetkel on ta lihtsalt rohkem mäng ja hobi. Õnneks tulus selline. 🙂

Kas pidid enne ettevõtte loomist rinda pistma ka skeptikutega, kes kogu seda ettevõtmist sugugi heaks ideeks ei pidanud ja sinussegi kahtluseussi kasvama panid?

Enne ettevõtte loomist õnneks ei pidanud, muidu oleks ilmselt loomata jäänud! Toetajaid oli lihtsalt niii palju. Nüüd, tagantjärele, on virisejaid ja vingujaid küll, aga mul ei ole aega neile mõelda, sest tööd on liiga palju ja eks see ole neile ka parim ninanips, eksole. 🙂

Kas loed ettevõtlusega seotud raamatuid/kuulad podcaste/käid koolitustel või oled rohkem käigu pealt õppija?

Podcaste kuulan (töötegemise ajal) ja internetiartikleid loen küll, raamatuid lihtsalt praegu ei jõua, sest mul on liiga palju lapsi ja tööd, et segamatult lugemisele pühenduda. Kui on vaba hetk, tuleb see kohe aktiivsele tegevusele planeerida ja downtime‘i inspiratsiooni ammutamiseks ei jää. Kunagi ettevõtluspäeva raames paaril koolitusel käisin ja tundsin, et tahan veel ja veel ja veel, mistõttu regasin end uudiskirja saajaks, et uutest koolitustest jm. teateid saada. Pole käinud, aga uudiskirjast loobunud ka. Ootan aega kui tekib aega!

No tõesti, see, kuidas 3 lapse kõrvalt toimetad on tõesti küsimus? Kas töö võtab palju aega argielu kõrvalt? Ja muidugi – kas tasub (rahaliselt) ära?

Kolme lapse kõrvalt ettevõtte majandamine on kindlasti pisut teistlaadi elustiil kui oleks selle tegemine täiskohaga, ilma pisimutukateta, kelle elu paralleelselt tööasjadega ära korraldada tuleb. See tähendab ka seda, et kulud on ka märkimisväärselt suuremad – minu tööaeg on ju tasuline, sest maksan selle eest hoidjale (kes meid kolm päeva nädalas aitab) palga ja maksud. Ja nüüd ju ka tasu Andra teenete eest Kukupesale, eksole. Kui lapsed oleksid lasteaias ja ma saaksin iga päev hommikust õhtuni tööd teha, võiksin öelda, et oma äri pidamine on väga tulus ettevõtmine. Täna saan öelda, et tuleme ilusti ots-otsaga kokku ja jääb ülegi, lastel on maailma kõige toredam hoidja ja hästi sisukad, arendavad ja lõbusad päevad. Kukupesake kasvab üha tugevamaks ja stabiilsemaks ning endale saan vastavalt vajadusele tasu maksta. 🙂

Aitäh teile toredate ja sisukate küsimuste eest! Et voilà, siin teile video:


19 Comments

Vastus lugejaküsimusele: Kuidas meie oma lapsi kasvatame?

November 14, 2017~ emadus


Hästi tähtis on seda postitust lugedes mõista: vastan sellele lugejakirjale mitte sellepärast, et oma tõekspidamisi universaalseks tõeks kuulutada, vaid viisaka inimese kombel küsimusele vastamiseks ja selleks, et te võiksite mind ja meie peredünaamikat paremini mõista. Meie elame oma elu nii nagu me harjunud oleme, sest see on meile kõige lihtsam ja loomulikum viis. Oma tõekspidamiste eest seista ja neid endale parimateks pidada – see õigus on igaühel. Võiksitegi postituse kommentaariumis kirjutada, mida teie oma lapsi kasvatades oluliseks peate ja mismoodi argimuredega toime tulla püüate. Ehk saan mina teilt midagi uut õppida. Kas olete alati harmoonilised ja vaoshoitud või olete sarnaselt mulle üliemotsionaalsed ja kaotate tihtipeale ikkagi enesevalitsuse? 🙂 

***

“Tere Mirjam!

Tundsin, et tahaksin Sulle kirjutada!
Imetlen teie pere ja sind! Olete koos nii harmoonilised ja pingevabad!
Oled vist kunagi sellel teemal ka postitanud, et kuidas on laste saamisega arenenud ja muutunud sinu suhe enda mehega, aga veelgi enam sooviksin, et teeksid loo sellest, kuidas teed oma valikuid laste kasvatmisel. Kui vaatan teie perest videosid, siis tekib endal ka meeletu lastesaamise soov, samas jälle tuttavate peresid ja lapsi vaadates kaob see kiirelt. Võiksid jagada, missuguseid metoodikaid kasutad laste kasvatamise juures. Kui palju on olnud hetki, kui kaotad enesevalitsuse (kui üldse), kas pole olnud hetki kui tunned, et lähed hulluks, ja kuidas siis käitud Olete terve perega jätnud väga intelligentse ja teadlike ning kaasavate lastevanemate mulje. Võiksid millestki sellisest oma blogis kirjutada. Sattusin kommentaare skrollides ka sinu lause peale, et oled ebakindel ja võitled sellega pidevalt – seda on raske uskuda – paistad nii enesekindel ja rahulik ja tark 🙂 (või on see kõik püüe endale pidevalt vastupidist tõestada? Sa paistad ikkagi nii loomulik).”


Hei, Elis! Aitäh sulle toetuse ja sisuka kommentaari eest!

Ma alustan lõpust. Pidev püüe ja esinemine, et pisut parema kellegi teisena paista, kõlab minu jaoks keeruliselt ja väsitavalt. Ma olen ikka mina ise – võib-olla lihtsalt vastuoluline. Näiteks naudin ma blogimist ja blogilugejatega suhtlemist väga. Ka näiteks siis, kui oleme Kukupesaga mõnel avalikul üritusel ja mitmed blogilugejad minuga juttu puhuma tulevad või kui niisama teinekord tänaval kohtume. See on hästi ilus ja vahva! Samas olen ikkagi väga suur introvert, ehkki see vist teistele hästi välja ei paista. Üks mulle armsamaid inimesi, kes pigem seltskonnas hästi vaba, pigem domineeriva ja ekstravertsena mõjub, on ka öelnud, et tegelikult on ta päris suur introvert ja naudib eelkõige omadega omaette olemist ning tunneb end samuti võõras seltskonnas pigem väga ebakindlalt. Üllatusin ja taipasin, et jah, ilmselt mõjun mina ka teistele nii.

Et minu ebakindlus välja ei paista – ma ei tea, miks see nii on. Hästi palju omistatakse mulle suhtumist, et arvan endast hästi palju, pean ennast teistest paremaks ja kujutan ette, et olen hirmus tark. Asi ei saaks tõest kaugemal olla – pidevalt vaatan inimesi enda läheduses ja mõtlen, et tahaks ka olla nii arukas, laia silmaringiga, kaalutletud, tasakaalukas ja püüan nende eeskujul iga päev natuke etem mina olla. Olen iseenda suurim kriitik ja ei usu ka seetõttu ühtegi enda ettevõtmisesse. Selle uskumiseks ja nägemiseks peab vist minuga koos elama või töötama, nii et sellele väitele võib kinnitust otsida H’lt või mind Kukupesaga abistavalt Andralt. Tihti jäävad blogipostitused kirjutamata, sest kes see seda ikka lugeda tahab ja pildid pole ka suuremad asjad… Äri alustades nutsin päevi, sest kes ma üldse selline olen, mida ma üldse oskan, kõrgharidustki mul ju pole ja üleüldse? Olen seda tegelikult hästi palju kordi blogis kirjutanud ka, aga millegipärast ei võeta neid väiteid kunagi tõsiselt. Siiamaani olen hästi tänulik, et mul üldse kliente on ja väga tihti üllatun, kui inimestele minu tehtu meeldib. jne jne jne jne jne. Ma olen HÄSTI kriitiline enda suhtes ja mind paneb alati turtsatama kui keegi kirjutab, et ma ennast teistest paremaks pean – kui saaks need inimesed korrakski enda pea sisse lasta… Ühesõnaga on minu jaoks hästi kummaline ja keeruline, mismoodi ma teistele inimestele mõjun ja kuidas end internetis presenteerima peaksin, et rohkem iseendana näida. Ma arvan, et minu siiras tänulikkus elu eest, mida elan (sest esimesed 20 aastat minu elust olid ikka HOOPIS teistlaadi aastad), ja võime tihti kehvas olukorras ainult kõige paremat näha, on see, mis mõjub sellise hipiliku positiivsusena. See omakorda põhjustab selle, et inimesed hirmsasti kohkuvad ja solvuvad, kui ma teravatele kommentaaridele teravalt vastan. On pettunud, et nüüd alles oma “tõelisel palel” paista lasen. Ma ei tea, miks minu teravus ja emotsionaalsus mujalt välja ei paista, aga there you have it. Kokkuvõtteks: ei, ma ei taha ega püüa olla keegi teine kui see, kes ma täna olen. Pole ju väga valikut ka ja eriti kummaline oleks blogis mingit rolli mängida – mismoodi ma siis oma lähedastele otsa vaadata saaksin või kuidas sellist käitumist põhjendaksin? Täielik ja terviklik mina läheb lihtsalt tihti kaduma, sest inimeste tõlgendused minust sõltuvad tihti pigem sellest, kas ma olen neile sümpaatne või mitte, nende omaenda keskkonnast või tähtede seisust või armas jumal ise teab, millest. 🙂

Vanemdamisest: raske on niiviisi oma “seisukohti” sõnadesse panna, sest need hoiakud ja meetodid on kujunenud orgaaniliselt, iseenesest, sisetunde järgi. Sedasi nagu meil on lihtsam. Ma ei arva, et nii- või naamoodi on ÕIGEM – meil on lihtsalt niimoodi kerge ja tore koos eksisteerida. Võtan sel teemal sõna hästi suure mure ja ärevusega hinges – emadus on hästi tundlik teema ja ma ei soovi anda kellegi kasvatusviisidele hinnanguid. See pole minu eesmärk ega ausalt öeldes ka minu asi arvustada, mismoodi keegi oma elu elab või oma lapsi kasvatab.

Alustuseks luba kinnitada, et ma ei ole mingisugune alati zen ja harmooniline ema. Absoluutselt mitte! Võib-olla teistel mitte, aga meie peres keevad emotsioonid vahel korraliku mulinaga üle. Mina tõstan laste peale häält sagedamini kui tahaks ja ka minu ja H vahel on tihti üsna palju pingeid.

Ei saa salata ega valehäbis tagasi lükata – lapsed on meil tõesti hästi mõnusad inimesed. Ma ei oska öelda, kas see on otseselt seotud meie kasvatusmeetodite ja ellusuhtumisega või on nende iseloomudes rohkem lihtsalt puhast vedamist, aga elu nendega on tõesti lihtne. Vaatamata oma kollektiivsele üliemotsionaalsusele saame me teineteisega päris hästi hakkama – me naerame palju, lollitame palju, analüüsime koos ja räägime kõigist asjust nõrkemiseni. Tunnetest, maailma asjadest, raskustest, suhetest – kõigest. Ja seda julgelt ja ausalt, juba maast madalast. 🙂

Meie lastel lasuvad üsna kõrged ootused ja ranged reeglid, aga mitte ühtegi asja ei nõuta neilt ega keelata neile põhjendamatult. Sellepärast esineb ka keelamist üsna vähe – nad on harjunud kõike küsima ja harva küsivad nad asjade kohta, mille kohta ma peaks ütlema, et seda või teist ei tohi võtta/teha. Kui nad tahavad multikat vaadata, lõikelaualt paprikat näpata või minu ehtekarbi sisu näha – kõige jaoks palutakse luba! Tänu sellele, et nad küsivad, on väga lihtne arusaamatusi juba eos ära hoida ja näiteks keelu korral alternatiive pakkuda. Kui ma ei oska või ei saa lapsele keeldu põhjendada, ei ole mul ka mingit õigust talle lihtsalt oma mugavusest midagi keelata. Kui keelamine muutub valdavaks ja keegi enam aru ei saa, miks laps istuda-astuda-poes asju lihtsalt katsuda ei tohi, kaotavad ka päriselt olulised reeglid igasuguse kaalu ja laps satub segadusse. Mulle vähemalt tundub nii.

Üks meie pere jaoks oluline reegel on inimestega arvestamine ja viisakus. Meie lapsed hõikavad kõigile teenindajatele alati innukalt “tere” ja “nägemist”, annavad rõõmuga kohvikus-restoranis omal initsiatiivil positiivset tagasisidet (olen isegi ükskord ühes lõunasöögikohvikus pidanud paluma kokaproua jutule saamist, et E saaks oma ülevoolavad kiidusõnad edasi anda), noorem tütar hõikab kõigile, kellega ta näiteks mänguväljakul kohtub pärast hüvastijättu “nii tore oli sinuga!” jne, jne, jne. Ja väga harvad on täna korrad kui ma pean seda neile meelde tuletama – see tuleb neil täiesti iseenesest. Me oleme tuhat ja üks korda rääkinud, et nõnda nagu käitud sina inimestega, käitub maailm sinuga ka. Kui poes on mõni hästi tigeda olemisega müüjatädi ja ta laste rõõmsameelsete tervituste peale naeratab ning oma suhtumist meisse muudab, arutame seda vahejuhtumit E’ga alati: kas nägid, mismoodi sinu rõõmsameelsus talle mõjus? Võib-olla oli tal hästi kurb päev, sest temaga juhtus midagi hirmsat, ja sinu soojus aitas tal seda päeva rõõmsamaks muuta? Lapsed saavad sellistest asjadest suurepäraselt aru, tegelikult ka. Tuleb neid hetki ainult märgata ja sõnadesse panna. Seda võiks ju täiskasvanud niisamagi tihedamini teha, iseenda jaoks, aga eriti hästi mõjub selline asi lastele. Inimestega arvestamine on meie kasvatuses HÄSTI tähtsal kohal. Me aitame koos inimesi ja räägime, miks see oli vajalik. Me ei räägi ühistranspordis valju häälega, kindlasti ei pista me keset poodi kisama ja kui ongi maimikueas juhtunud, siis juhime tähelepanu: kas see onu/tädi siin on tulnud poodi/kohvikusse selleks, et ostelda/oma einet nautida, või sinu karjumist kuulata? Kindlasti mitte karjumist kuulata, taipab ka oma jonnimulli sisse sattunud laps ja märkab ühtäkki maailma enda ümber. See töötab meie laste puhul alati. 🙂

Me oleme järjepidevad. Need eelpool nimetatud ja ülejäänud kasvatusalased tõekspidamised ei saa lastele omaks niisama, möödaminnes, sest ükskord oli vaja lapsi oma tahtele allutada. Kõik peab kehtima alati, eranditult, sest vastasel korral on see lapse suhtes lihtsalt ebaõiglane. Ma ei usu, et see on juhuslik, et meie lapsed poes käies ei jonni. Ma ei tea, mida tähendab “lastega ei ole võimalik poes käia”, sest meil ei ole nii. Me ei käi ka kunagi poes “niisama midagi ostmas”. Me ei ütle lastele “vali endale midagi“, sest usume, et ostud peavad olema vajaduspõhised, mitte emotsionaalsed. Treenida lapsi tundma rõõmu Ostmisest on minu meelest ebaõiglane – nii paljud inimesed on oma rahaasjadega kimpus ainuüksi sellepärast, et šoppamine tekitab neis hea tunde. See ei ole ju tegelikult õige! Ja lapsel ei ole igal poeskäigul vaja üllatusmuna või odavat mudelautot, ta on rõõmus ka siis kui saab aidata köögivilju kotti laduda või õhtusel magustoiduvalikul sõna sekka öelda. Seda muidugi juhul kui see on algusest peale ja alati nii olnud. Samuti ei ole me ühtegi korda käinud lastega McDonaldsis ja Hesburgeris. Ja ma tõesti tahan rõhutada: see ei tähenda, et ma arvaks, et üks burger lapsele midagi halba teeb – ma lihtsalt ei VIIIIITSI nendega seda võitlust pidada ja meil kõigil on sedasi nii palju lihtsam! Kuni nad ei ole suutelised mõistma (ma keeldun uskumast, et laps saab aru, mida kehv toit ta siseorganitele teeb, eksole), et see ei ole normaalne söök, oleks ebaõiglane neile korraks maitsetugevdajate mõnus ja sõltuvusttekitav maitse suhu anda ja siis hiljem keelduda neile seda pakkumast. Inimesed, kes on hädas oma poes jonnivate ja McDonaldsist mööda sõites virisevate lastega, on ju need põrguväravad kunagi ise avanud. Samas usun ka seda, et kui uus kord paika panna, lapsele rahulikult ja põhjalikult selgeks teha ja seda väga järjekindlalt järgida, on võimalik neid mustreid murda. Ma muidugi pole proovinud, lihtsalt teoretiseerin.

Ma olen küll ülevoolavalt armastav, oma selgitustes kannatlik ja põhjalik, valmis tunnistama oma vigu ning näitama oma haavatavust, kuid kehtestatud piirid on ranged ja paindumatud. Hoiatuste eiramisele järgnevad ranged noomitused ja kehtestatud karistused on absoluutsed. Kui ma olen päevi järjest pidevalt meelde tuletanud, et mänguasjad tuleb kokku korjata ja oma kohale panna, kuid minu palvetele ei järgne viljakad teod, vaid ohkimine ja virisemine, võib juhtuda, et hoiatan neid mänguasjadest ilma jäämise eest. Kui hoiatust eiratakse, topin valiku ilmselgelt üleliigseid (muidu ju jaksaks asju oma kohale tagasi panna…) lelusid sirge seljaga IKEA kotti ja viin katlaruumi kõige kõrgemale riiulile. Tänamatust ja asjadesse austuseta suhtumist meie majas ei tolereerita ja kui kuri ema ähvardab, siis kuri ema teeb ähvardused teoks ka. Koristamisega seoses, muide, mõtlesime hiljuti välja hästi hea lahenduse ühele hästi suurele ebaõiglusele – jagan, sest äkki on kellelgi sellest abi. Ma nimelt usun, et enda järelt koristamise ja elementaarsetel majapidamistöödel kaasa löömise eest ei peaks lapsed mingisugust tasu teenima, sest igaüks peab kodu korrashoiule võimetekohase panuse andma. Küll aga ei leia ma, et vanem õde peaks üksi koristama, sest noorem on allumatu elektron, kes kätt külge ei pane, vaid pigem vastu töötab. Nagu meil vahel olema kipub. Selle asemel, et pidevalt õiglust jalule seadmas ja nendevahelisi kaklusi lahutamas käia, mõtlesin Kroonprintsessile välja väikese boonussüsteemi. Iga kord kui tema peab üksi midagi nende mõlema eest joonde ajama, on see tema töö, mille eest ta fikseeritud töötasuna “terve euro” (hääldada tohutu õhina ja uhkusega hääles) teenib. Samal ajal püüan Virsikule mõelda välja sanktsioonid nunnu väikese õe staatuse kuritarvitamise eest. Mu jaoks on hästi oluline, et E ei peaks tulevikus oma lapsepõlvele tagasi mõeldes tundma, et ta suure õena ebaõiglaselt suurt koormat kandma pidi. Kui kellelgi (eriti neil, kellel õdede-vendade vahelise dünaamikaga pikem staaž on, ma ju alles täielik algaja) on häid ideid ning nippe, kuidas vanema õe elu kergemaks teha, siis ma olen üks suur kõrv!

Küsite vloge nähes ja postitusi lugedes tihti, kas meie lapsed siis tõesti mitte kunagi ei jonni? Absoluutselt muidugi jonnivad! Jonn on normaalse elu normaalne osa ja neil löövad ka rasked hetked vahel kaane korralikult maha nii, et vahel ei olegi täiest kõrist röökivat last võimalik maha rahustada. Need olukorrad tekivad eranditult alati kodus (või vanaema juures, ühesõnaga turvalises keskkonnas) ja tihti üleväsimusest või igavusest. Kui võimalik, püüame asjad sirgeks rääkida, kui ei, siis las inimene karjub. Vahel on karjuda ka vaja! Ja kui me ise enesevalitsuse kaotame, teineteise või laste peale karjume, nutame – see on ka okei. Me oleme ainult väikesed äbarikud inimesed, oma luukerede ja taakadega. Me vabandame oma laste ees, me põhjendame neile, miks me nii või naamoodi käitusime, mis meid endast välja viis, et me eksisime ja mismoodi oleksime võinud olukora lahendada. Kui mina enesevalituse kaotades plahvatan, karjun ja nutan, selgitan lastele, et karjusin, sest jäin olukorras hätta, ei osanud muudmoodi olla, tundsin ennast pisikesena. Et tundsin, justkui minu häält ja südamesoove ei oleks kuulda kui ma ei karju. Selgitan, et asi oli minus ja vabandan nende ees siiralt. Ja kui mina olen endast väljas, siis minu mõistuse hääl ehk E noomib mind tihti, kuidas ma ju ise olen õpetanud, et… 🙂

Küll aga ei jonni ega vingu meie lapsed kunagi reisidel-seiklustel ja väljaspool kodu. Ma usun, et see on sellepärast, et nad on esiteks harjunud kohanema – me ise oleme H’ga sellised, et ok, lähme, teeme, suva kui on natuke ebamugav või midagi läheb vastupidiselt plaanitule – küll me midagi välja mõtleme. Me jääme nõmedates olukordades positiivseks ja viskame nalja, mõtleme midagi uut välja, ja lapsed tulevad sellega kaasa. Lisaks tunneme me mõlemad tõesti siirast rõõmu lapsikutest asjadest, armastame Lottemaad rohkem kui lapsed ise ja võime nendega lõpmatuseni loomaaias akvaariumi ääres kalu passida. Lapsed on selle suhtumise üles korjanud ja tänu sellega on ka nemad pigem tõelised yolotarid. Ei vingu ega kurda ja kui väsivad, siis magavad vahepeal autosõidule ajastatud uinaku ja lustivad hiljem edasi. 🙂

Meil H’ga on paar fundamentaalset erinevust, mille pärast me mõlemad oma kooselu algusest peale hästi palju kannatanud oleme ja mille pärast ma mitu korda tundnud olen, et see siin ongi meie lõpp. Aga fakt on see, et mitte ühegi teise inimesega maailmas ei ole mul nii tore ja lõbus koos olla. Isegi kui meil on tagumikud kaubikuga Leetu sõitmisest kanged, isegi kui lapsed röögivad, isegi kui vanasti oli vahel kuu lõpus raha otsakorral – meil on alati lõbus ja naljakas. Me mõtleme alati koos midagi välja ja kui ühel hakkabki taevas alla kukkuma, tuletab teine meelde, et kuule – kõik on ju kõige paremas korras. Viimati eile öösel kell kaks, kui Virsikul oli kergest viirusest (mis mulle ka külge hakanud on) järjekordne öine larüngiidihoog, H pidi temaga õues värske õhu käes istuma, mina olin beebiga diivanil ja püüdsin ühe tööga seoses tekkinud arusaamatuse ära lahendada, mitu masinatäit pesu vedeles meie voodil voltimata kujul ja äsja masinast tulnud pesukuhilad oli vaja enne magamaminekut kuivama panna… see murede ja kohustuste hulk oleks võinud olla stressirohke ja raske, aga ei olnud. Tunnustasime teineteist, hoidsime kokku ja pesu kuivama pannes naersime koos, et lapsi meil küll liiga palju pole, aga musta pesu… 😀 Mulle täiega meeldib see elujaatav elu, mida me elame. Mulle nii meeldib, et H ka märkab pisiasju ja on nende eest tänulik, et me saame koos õppida ja paremaks kasvada. Ma täiega usun, et üks elu ei pea olema ideaalselt harmooniline, et olla siiralt ja lõputult õnnelik. Ma seisan sirge seljaga selle eest, et meie elu ei ole täiuslik ja ma ise ei sea ka elule seesuguseid absurdseid ootusi. Elu tuleb lihtsalt võtta sellisena nagu ta on ja temast rõõmu tunda. Oleme me ju siin oma metsatuka ääres viiekesi ikkagi terved, söök on laual, meil mõlemal nauditav töö ja inimesed meie ümber, kes meid tunnustavad, armastavad ja hoiavad… Päriselt ka, neid asju tuleb märgata. Tuleb arvesse võtta, et hommepäev võib ühega meist juhtuda midagi kohutavat, mis kõik senise murevabaduse igaveseks uppi lööb. Õnnetus, diagnoos… see ju juhtub igalpool meie ümber, me ei ole sellest puutumatud. Inetu on käia ja otsida oma elusid avalikult jagavate inimeste kapist mingeid luukeresid, sest äkki ikka päris nii ilus ei ole. Vabandust, aga täpselt nii ilus ongi ja ei grammigi vähem!


Postituse pilte autor on Evelin Virnas, kes meile nädal pärast Väikevenna sündi külla tuli ja meid piltidele jäädvustas. Näitan varsti ülejäänud pilte ka! <3 

47 Comments

Kuidas (ühe käega) katta kolmapäevaõhtust teelauda?

November 13, 2017~ our kitchens rule

(Postitus valmis koostöös Prisma peremarketitega, et reklaamida nende sortimenti värskelt lisandunud Tesco Finest tootesarja)


Kui Prisma peremarketite esindaja mulle kirjutas küsimusega, kas tahaksin Tesco Finest tootesarjaga tutvuda, lõi mul peakohal kohe väike pirnike põlema. Briti päritolu teed, hoidised, juustud ja snäkid? Viivitamatult on vaja katta laud ja oma lemmikud gurmeetüdrukud selle äärde rivistada, et üks korralik kellaviietee maha pidada!

Küsite minult tihti, kuidas ma jaksan ja jõuan kolme lapse kõrvalt teha neid asju, mida ma teen. Süüa teha ja lauda katta ja võõrustada ja… aus vastus sellele küsimusele on, et tänu neile asjadele justnimelt jaksangi üleüldse olla. Kui mõni ema haarab päevase vahetuse lõpus (loe: kui mees töölt koju tuleb) trennikoti ja läheb jõusaali*, et pea mõtetest tühjaks saada, ronin mina oma ülimasse mugavustsooni e. kööki ja asun toimetama. Eriti hea hakkab mul siis, kui avaneb võimalus katta korralik pidulaud, teha menüüd, hankida lauale lilled, süüdata küünlad. Niisiis polnud sellest selgi korral eriti midagi, et Väikevend terve ettevalmistustele kulunud aja vältel mind muudkui kontrollis ja iga kord, kui ma ta sülest ära panna tahtsin, seal pröökama pistis. Nii valmisid näiteks skoonid algusest lõpuni ühe käega. Üks (samasuguse tillukese beebiga kodune) sõbratar leidis, et tema jaoks oleks see olukord tüütu ja raske ning sedasi saaks saiakeste sisse palju halba energiat. Minu jaoks ei olnud see olukord muud kui pisut jabur väljakutse, mistõttu minu skoonide sisse ilmselt korralik annus eneseirooniat läks. Aga see ongi tervislik, arvas ka sõbratar. Põhimõtteliselt nagu täistera, aga veel kasulikum. 😀

Ühesõnaga tahan ma öelda, et beebi või töö või misiganes muude segavate faktorite kõrvalt võib pidulaua katmine mullegi keeruline tunduda, kuid võtan selle siiski ette teadmises, et kallite inimestega laua ääres istudes ja head-paremat nautides saan oma hingeakud taas pilgeni täis laadida. Miski ei ületa tunnet kui selline tore õhtu on möödas, külalised lahkunud ja nõudepesumasin müriseb. Küünlad veel põlevad ja vaas lilledega on laual, maja on vaikne ja hinges on ülim rahulolu. Suurepärane vaheldus argielu rutiinile ja beebindusele.

Kuidas siis korraldada kolmapäevaõhtust teepidu – ühe käega?

* Ja mina küpsetan ja söön saia. Palju õnne mulle. 😀


Kõigepealt panin ma (pärast mulle saadetud kotikest Tesco Finest toodetega, põhimõtteliselt nagu Masterchefi Mystery Box challenge) oma nappide kellaviieteealaste teadmiste najal kokku menüü. Ega seal ju tegelikult midagi väga keerulist polegi. Skoonide küpsetamine on mul käpas, sest neid teeme niigi nädalavahetuseti tihti hommikusöögiks ja vähe sellest, et need kellaviietee lahutamatuks osaks on, saadeti mulle ka Tesco Finest laimi- ja sidrunivõiet ning pomerantsimarmelaadi, mida ometigi millelegi määrida tuli. Skooniretsept, mille järgi oma skoonid valmistan, pärineb SIIT. Ma ei ole kindel, kas asi on minus või retseptis, aga seda skooniretsepti järgides soovitan ma retseptis antud vedelikukogusesse ettevaatlikult suhtuda ja seda tõesti väga vähehaaval lisada. Minul jääb ka poole piimakogusega tainas liiga märg. Olge hoiatatud! Muidu on retsept aga imelihtne ja lollikindel ning taluvõist ja -munadest valmistatud võided sobisid skoonidele kui rusikas silmaauku. Minu suur lemmik oli just see Key Lime Curd – käin siiani sellega vahel külmkapiuksel maiustamas. Võrratult magushapu ja imelise tekstuuriga kraam!

Lisaks skoonidele käivad ühe õige teepeo juurde ka tillukesed kihilised võileivad – näiteks kurgiga. Kurgivõileibade tegemiseni ma ei jõudnud ja nemad jäid ajanappuse süül laualt ära, kuid see-eest jõudsin valmistada kihilised krevetisalatiga minivõikud (keedetud hakitud krevetid, värske till, sool-pipar, peenelt hakitud punane sibul õhukese võikihiga saiade vahele – ei midagi keerulist) ja hernepesto ning toorsingiga focacciaruudukesed.


Lihtne, väljast krõbe ja seest õhuline focaccia:

Pool pakki kuivpärmi või
25g presspärmi
2,5 dl käesooja vett
7 dl nisujahu
0,5 tl soola
oliiviõli
hakitud värsket rosmariini
pool peotäit meresoolahelbeid

Tee nii: 

Sega kuivpärm jahu ning soolaga ja sega veega kokku. Kui kasutad presspärmi, siis lahusta see vees ja lisa hiljem ülejäänu. Sõtku tainas ühtlaseks ja siidiseks ning lase siis ahjus puhta köögirätiku all 50 kraadi juures 20-30 minutit kerkida. Seejärel määri ristkülikukujuline ahjuvorm kokku oliiviõliga, viska kerkinud tainas vormi ja jaota see õlise käega ühtlaselt (ca.1,5-2 cm paksuselt) vormi põhjale. Kata vorm rätikuga ja lase veel mõnda aega soojas ahjus kerkida. Siis võta vorm ahjust välja ja tõsta kuumus 225C juurde. Kuni ahi soojeneb, tee taigna sisse näpuga augud ning puista peale hakitud rosmariin. Siis piserda saiale lahkelt oliiviõli ja puista peale meresoolahelbed. Viska sai 25-30 minutiks ahju et voilà! Võrrrrratu õlisai!

Teekõrvasteks suupistevõileibadeks keetsin kiirelt läbi külmutatud herned, püreerisin need ning segasin kokku Tesco Finest basiilikupestoga. Mitte, et pestotegu mingi tohutu kunst oleks, aga ühel kolmapäeva õhtul ühe käega toimetades sobib purgikraam igatahes hästi. Eriti kui poepesto koostises ei ole ühtki asja, mida ma oma kodupesto sisse ei paneks – kõik üks värske basiilik, extra virgin oliiviõli, piiniaseemned, Parmigiano Reggiano, Pecorino… the good stuff, noh! Kusjuures – kui võrrelda minu tavapoe pestosid, millest kalleim küll pea euro jagu odavam on, Tesco omaga, on koostisosade loetelud hämmastavalt erinevad. Tesco pesto peamine koostisosa on värske basiilik ning teisena tulevad riburadapidi kvaliteetne oliiviõli, juust ja piiniaseemned. Harilikust poepestost enamuse moodustab aga päevalilleõli, seejärel järgneb basiilik ning kolmandana hämmastaval kombel glükoosisiirup! Nagu öö ja päev, tõesõna.

Ühesõnaga tegin mina siis sellise mõnusa hernepesto, asetasin lusikatäie igale tillukesele focacciaruudule ja rebisin peale prosciuttot. Väga hea oli sedasi, võin kinnitada! Raudselt hakkan igale pidulauale selliseid valmistama – nii lihtne ja kiire, aga siiski pisut pidulik ja imemaitsev. 🙂

Võrratult võised ja juustused Tesco Finest lehttainapulgad (üleval) ja makroonid (all). Tellisin viimaselt seekord mujalt kui Olgalt ja teinekord uuesti sama reha otsa ei astu. Olga makroonid on pa-ri-mad!

Minu kaunis Maris <3

Ühelt korralikult teelaualt ei saa igatahes puududa šokolaad! Kui ma teeõhtu menüüks internetist inspiratsiooni ammutada püüdsin, hakkasid mulle silma tillukesed pitsikesed-topsikesed magustoitudega ja olin täiesti kindel, et see just ongi kõige õigem hetk üle tüki aja jälle šokolaadivahtu valmistada. Olen seda retsepti aastaid kasutanud ja ei mäletagi täpselt, kust ma selle kunagi ammu välja korjasin, aga imelihtne, rammus ja võrratult maitsev on see igatahes, nii et panen ta siia kirja:

Šokolaadivaht

4 suurt munakollast
4,5 dl vahukoort
220 g tumedat šokolaadi
4 sl suhkrut

Tee nii:

Vispelda väikeses potis kokku munakollased, 1,5 dl vahukoort ning 2 tl suhkrut. Kuumuta tasasel tulel pidevalt segades kuni segu tekstuur piisavalt pakseneb, et segades lusikaseljale kiht jääks. “Coats back of spoon” on väga raske emakeeli lahti seletada, aga ometi on see suurepärane olukorrakirjeldus teadmaks, millal pott tulelt võtta tuleks. Kui see on juhtunud, sega sekka eelnevalt vesivannil sulatatud šokolaad ning jäta segu jahtuma. Kui see on täielikult jahtunud, vahusta suures kausis ülejäänud vahukoor ülejäänud suhkruga tugevaks vahuks, sega kolmandik vahukoorest šokolaadisegu hulka ning seejärel tõsta ülejäänu vähehaaval (ettevaatlikult ja liigselt segamata) spaatliga juurde. Tõsta kaussidesse ja aseta serveerimiseni külmkappi.

Kuna tegemist oli nimelt teepeoga, ei puudunud laualt ka kannuke musta teega. Tesco Finest sarja šokolaaditee pakendil (ülemisel pildil) ilutseb loosung “rich & smooth” ja just täpselt nende sõnadega kirjeldaksin seda ka mina. Võtsin just blogimise kõrvale sedasama teed ja kui ma muidu eelistan šokolaadiseid, vanilliseid ja karamelliseid teesid (mis on üldiselt mu suured lemmikud) juua mee ja piimaga, on selle tee maitse nii pehme ja aromaatne, et läksin küll H poolt diivanilauale asetatud tassida kööki piima ning mett lisama, ent tulin pärast esimese lonksu võtmist sama targalt tagasi. Valgendamine ja magustamine tundus nagu väga halb mõte, sest tee ise on niivõrd hea! Olin hästi kurb, et hiljuti suletud Marks & Spencerist enam huvitavaid teesegusid ostmas käia ei saa (seal oli üks imeline kakaoubadega Rooibos…), kuid tundub, et leian endale Tesco sarjast uued lemmikud!

Filmisin meie toredast õhtust video ka. Kõik viktoriiniküsimused ja -vastused on leitavad Youtube’i video lisainfo kastikesest, et saaksite ka iseenda ja oma lähedaste teadmised proovile panna. Head vaatamist!

 

Kokkuvõtteks üllatas testitud tootesari mind igati positiivselt. Suhtun valmistoodetesse tihti suure skepsisega, kuid proovitud toodete koostisosade nimekirju lugedes ei olnud mul millegi üle nuriseda. Ei mingeid üleliigseid emulgaatoreid, maitsetugevdajaid ega säilitusaineid – justnimelt ainult need asjad, mida isegi omaenda koduköögis omaenda toidu sisse paneks. Ja kui juhtubki olema nii, et nii sidrunivõide kui skoonide valmistamiseks on vaba ainult üks käsi, on ju hea, kui on alternatiive. Et teepeod ei jääks pidamata!

16 Comments

VLOG: Väikevenna sünd ja kohtumine õdedega

November 8, 2017~ väikevend: sünd, videoblogi, vlog

Teise sünnituse järel tundsin suurt-suurt kahetsust, et mul sellest sündmusest ainsatki mälestust ega jäädvustust pole. Sünnituse sees olles, valude ajal kogu oma tähelepanu vaagnapõhja suunates ja avanemist visualiseerides ei ole ümbritseval mingisugust tähendust. Missugused on ümbritsevad helid, missugune sünnitustuba, mida keegi ütles või kui kaua miski aega võttis – ma ei tea! Mäletan üksikuid seiku ja tundeid oma varasematest sünnitustest, kuid mingisugust mälupilti nende abil kokku panna võimalik ei ole. Enne kolmandat korda rasedaks jäämist olin raudsel veendumusel, et kolmanda lapse sünni juurde tahan kutsuda sünnifotograafi. Nii suur oli minu kurvastus nende kaotsi läinud mälestuste üle ja muidugi uudishimu – missugune minu sünnitus kõrvaltvaatajale välja näeb? Kui see aeg aga kätte jõudis, ei olnud sellest soovist enam raasugi järel ning igatsus sünnifotograafi järele oli asendunud natuke isegi nagu vastikusega, sest kellegi võõra viibimine minu lapse sünni juures tundus mulle ühtäkki täiesti vastuvõetamatu. Jäädvustamise soov ja uudishimu, samas, püsisid. Sellepärast otsustasingi sellest kõigest ise video filmida ja leppisin H’ga kokku, et kui mina parajasti võimeline ei ole sünnituse käiku dokumenteerima, teeb tema seda minu eest.

Kaks kuud olen ma nüüd istunud selle piruka otsas siin ja mõelnud, kas ma tahan selle video vlogiks monteerida ja internetti üles laadida. Ühest küljest tundub see pisut pentsik – teisalt aga… ma olen nii palju nii oma sõbrannade kui lapseootel blogilugejatega sünnituse teemadel aru pidanud. Kirjutate mulle tihti, et olete sünnitama minemas, kuid pelgate eesseisvat kohutavalt. Ja mina, teadupärast, olen selles “sünnitus on raske, aga tehtav töö” leeris ja usun, et lapse ilmale toomises ei ole midagi koledat ega hirmsat. See nõuab küll tohutult energiat ja meelekindlust, kuid karta pole absoluutselt mitte midagi – komplikatsioonideta kulgev sünnitus on sünnitaja enda kätes* ning sellele veendumusele kindlaks jäädes, keskendudes ja ämmaemanda juhiseid järgides on võimalik see muuta ilusaks ja väestavaks kogemuseks. Viimasel ajal kuulen nii palju, kuidas telekast nähtud kolekaadrite tõttu on sünnitajatel tõsine hirm naha vahel ja ma mõtlesin, et ehk saan mina oma kolmandat (kuigi valusat, siis ka pigem ikkagi päris edukat ning ilusat) sünnituskogemust jagades kellelegi tuua meelerahu: selles ei ole midagi kohutavat. Otsisin siis pea tunnipikkusest mustast materjalist välja mõned kaadrid ja panin need videoks kokku. Äge on seda kõike tagantjärgi vaadata ja meenutada. Olin ise täitsa kindel, et olin presside ajal hoopis äbarikum ja haledam kui päriselt olin, nii et kõrvaltvaataja perspektiiv kulus mulle täitsa ära. Samuti võib minu sünnitusvideost näha teise päeva ühispalatijärgseid emotsioone, mida ka ühes varasemas blogipostituses kirjeldasin. Ausalt öeldes on mul toonast ennast päris raske vaadata, sest sellele täie mõistuse juures tagasi vaadates tundub täiesti mõeldamatu, et see olukord minu pähe nii võõrad ja mustad mõtted pani. Mõtted, mis pole minu omad, aga mis tol hetkel kogu mu maailma kohale hirmsa musta pilve kergitasid. Fui. No ühesõnaga – elu ilu ja valu käsikäes. Nagu ikka. Ja kui tüdrukud tulid ja Musifest 2017 alguse sai (“emme, kas see on päris beebi?”), oli kõik jälle nagu päris – nii-nii-nii ilus ja äge. 🙂

* Sünnituse ajal esinevad komplikatsioonid, mis näiteks keisrilõikeni viia võivad, ei allu sünnitaja kontrollile. Pean siin silmas, et kui sünnitus kulgeb “normaalselt”, on selle valutumaks muutmine ja protsessi kiirendamine sünnitaja kätes. Täpsustan, et raskelt kulgenud sünnitusi läbi teinud naised ei tunneks, et ma siin neile “kõrge hobuse otsast” sõrme viibutan. Minu selleteemalisi mõtteid võib pikemalt lugeda postitusest “Suurem kangelane kui sina!” SIIN. 

32 Comments

Mina olen Mirjam (30), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, Kukupesa nime kandva sisustuskaupluse omanik ja suur kokandusentusiast. Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi! Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis

JUTUSTAVAD KAASA

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Ise tegid selle saia või?
    Ise tegid selle saia või?
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
    Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist
    Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist
  • BBQ side dish: Grilled mushrooms filled with ham and blue cheese
    BBQ side dish: Grilled mushrooms filled with ham and blue cheese
  • Võitlus võililledega (1:0)
    Võitlus võililledega (1:0)
  • Kroonprintsessi JUUBEL
    Kroonprintsessi JUUBEL
  • H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
    H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?

Recent Posts

  • Kroonprintsessi JUUBEL
  • Mõttesõel, mu vana sõber
  • Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Ise tegid selle saia või?
  • Remont: Ülemise korruse vannituba

Recent Comments

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Janika on Kroonprintsessi JUUBEL

Archives

  • February 2022
  • October 2021
  • April 2021
  • March 2021
  • February 2021
  • January 2021
  • December 2020
  • November 2020
  • October 2020
  • September 2020
  • May 2020
  • November 2019
  • August 2019
  • July 2019
  • May 2019
  • April 2019
  • March 2019
  • February 2019
  • January 2019
  • December 2018
  • November 2018
  • October 2018
  • September 2018
  • August 2018
  • July 2018
  • June 2018
  • May 2018
  • April 2018
  • March 2018
  • February 2018
  • January 2018
  • December 2017
  • November 2017
  • October 2017
  • September 2017
  • August 2017
  • July 2017
  • June 2017
  • May 2017
  • April 2017
  • March 2017
  • February 2017
  • January 2017
  • December 2016
  • November 2016
  • October 2016
  • September 2016
  • August 2016
  • July 2016
  • June 2016
  • May 2016
  • April 2016
  • March 2016
  • February 2016
  • January 2016
  • December 2015
  • November 2015
  • October 2015
  • September 2015
  • August 2015
  • July 2015
  • June 2015
  • May 2015
  • April 2015
  • March 2015
  • February 2015
  • January 2015
  • December 2014
  • November 2014
  • October 2014
  • September 2014
  • August 2014
  • July 2014
  • June 2014
  • May 2014
  • April 2014
  • March 2014
  • February 2014
  • January 2014
  • December 2013
  • November 2013
  • October 2013
  • September 2013
  • August 2013
  • July 2013
  • June 2013
  • May 2013
  • April 2013
  • March 2013
  • February 2013
  • January 2013
  • December 2012
  • November 2012
  • October 2012
  • September 2012
  • August 2012
  • July 2012
  • June 2012
  • May 2012
  • April 2012
  • March 2012

Categories

  • adventures
  • aiapidamine
  • art
  • arvan
  • arvustus
  • baby food
  • blog sale
  • bump
  • chit-chat
  • christmas
  • daddy's little girl
  • DIY
  • edevus
  • emadus
  • extreme home makeover
  • family
  • friends of ours
  • giveaway
  • green thumbs
  • H nipinurk
  • il faut cultiver…
  • ilusad asjad
  • issi väike kullake
  • jõulud
  • jutupostitus
  • juuksed
  • kodu
  • kodukohvik raju hunt
  • koerapreili loore
  • kogumispäevik
  • kõhuke
  • kokkuvõte: 2012
  • kokkuvõte: 30
  • kolmas rasedus
  • kreeka 2019
  • kroonprintsess
  • kroonprintsess: areng
  • kroonprintsess: kasvamine
  • kroonprintsess: pildid
  • kroonprintsess: sünd
  • kroonprintsess: tsitaadid
  • kroonprintsessi fotokast
  • küpros 2018
  • küsimused & vastused
  • küüned
  • legokool
  • literature
  • love story
  • me avame poe
  • meik & nahahooldus
  • meisterdused väikelapsele
  • minu väike ettevõte
  • mis mu taldrikul on?
  • mis seal grillil küpseb?
  • mis täna hommikusöögiks on?
  • mis täna lõunaks on?
  • mis täna magustoiduks on?
  • mis täna õhtusöögiks on?
  • mis täna…?
  • mobile blog
  • mood
  • motherhood
  • mõtisklused & arutelu
  • music
  • nädalamenüü
  • new year's eve
  • õdedevaheline armastus
  • oravdamine
  • ostlemine
  • our kitchens rule
  • outfit of the day
  • outfit of the day: baby
  • outfit of the day: toddler
  • outfit of the day: väikelaps
  • paradiisisaar
  • parfüümid
  • pere
  • pesapunumine
  • photography
  • poor man's instagram
  • printsess virsik
  • printsess virsik: areng
  • printsess virsik: kasvamine
  • printsess virsik: pildid
  • printsess virsik: sünd
  • projektid
  • raha & majandamine
  • raju hunt
  • reklaam
  • remont
  • restoraniarvustus
  • retseptid
  • rotike
  • seiklused
  • sildita
  • snapshots (pildipostitus)
  • sõbrad-seltsimehed
  • spaakülastus
  • sponsoreeritud
  • sünnipäev
  • teater
  • the cuckoo shop
  • tips & tricks
  • toddler crafts
  • toidujutte
  • toitumine
  • tunnen
  • väikevend
  • väikevend: areng
  • väikevend: kasvamine
  • väikevend: pildid
  • väikevend: sünd
  • video
  • videoblogi
  • vlog
  • vlogmas

Meta

  • Log in
  • Entries feed
  • Comments feed
  • WordPress.org
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
 

Loading Comments...