Archives for January 2018

Kolmas säästunädal: 50€ viiele sööjale – appi, ma olen segaduses!

January 30, 2018~ kogumispäevik, nädalamenüü

Kolmas säästunädal läks päris mitmel viisil nässu. Ja mitte ükski neist viisidest ei tähendanud seda, et toitu oleks puudu jäänud. Vastupidi!

Nagu te teate, on jaanuarikuu meie pere jaoks üks suur pidu ja pillerkaar. Nii tuli meile ülemöödunud nädalavahetusel külla minu emme ja jäi nädalaks. Hõikasin siingi välja lubaduse ka tema selle 50€ piires ära toita ja toidetud ta sai! Aga kogu see pidutsemine ja viienda sööja lisandumine ajas mul ikka kõik puha sassi. Toimetan ja majandan ju nüüdseks puhtast harjumusest ja näib, et muudatused löövad mu planeerimise täiesti uppi. Nii valmistasin ma mitmel korral liiga palju toitu, mille lõpuks koerale söötsime või suisa ära viskasime. Nagu segadusest majandamises veel küll poleks olnud, oli mul ka suur mälukaardiikaldus, mille tõttu osad toidupildid kaardilt kadunud on. Kadunud on ka kõik pildid mu Kogumispäeviku teemadest inspireeritud kuivainekapikorrastusest, mida eraldi postituses näidata tahtsin. Ma ei tea, kas teil on kunagi mõni töö või idee sedasi ära kustunud, aga NII raske on otsast alustada, kui pool tehtud tööd kaotsi läheb. Aga vapralt edasi, eksju! Luban, et pildistan oma uue purgimajanduse teile homme uuesti üles, sest see on NII ÄGE!

Aga okei, purgifanatismi juurest tagasi teemasse: möödunud nädala ostukorvi sisu!

Möödunud nädala ostukorv tuli täies ulatuses e-Coopist, sest meil lihtsalt poleks olnud mahti poodi või turule minna. Etteruttavalt võin öelda, et käesoleva nädala toidukraam tuli ainult Maximast ja turult ning ehkki see oli üsna traumaatiline kogemus minusugusele põhimõttelisele mitte-poeskäijale, on sedasi ikka megapalju soodsam. Vähe sellest, et meil selleks toidunädalaks rikkalikult kraami sai, jääb üksjagu varuks ka. Ja on tegelikult siiani ka kogunenud. Aga selle juurde naaseme uuel nädalal, praegu võtame ette möödunud toidunädala menüü.

Plaanitud toitudest jäid valmistamata spinati-kohupiimaravioolid, kapsahautis ja maksakaste (plaanisin teha ohtra karamelliseeritud sibula, tüümiani ja vahukoorega ilusa asja, mitte mingi koolisööklalurri), sest… ma ei tea, see toidunädal lendas lihtsalt uppi. Neljapäeval oli mul sünnipäev ja sain oma armsatelt kingituseks külastuse restorani Kaks Kokka. Ideaalne kingitus minusugusele. Laupäeval viisime kõik koos (oma pere ja meie armsad emmed – saame ju nii harva kõik koos aega veeta) lapsed laulu- ja tantsutundi ning veetsime seejärel mõnusa pärastlõuna Kolmes Sibulas. Et me oleme ühed ärahellitatud jõmpsikad, tegid emmed meile selle käigu välja. Niisiis jäidki neljapäevane õhtusöök, reedene õhtusöök ja laupäevane lõunasöök tegemata. Ravioolid tulevad teinepäev, plaanitud kapsahautisega läks veidi nihu (kirjutan sellest allpool) ja maksast, mis eraldi eineks ei saanud, tegin hoopis pasteedi, mida jätkub vist igavesti. Kas pasteeti saab külmutada, olete proovinud?

Melon oli niiiii magus ja pirnid võrratud, tomatidki tomatimaitsega

Tean kindlalt, et sõime esmaspäeval kõik koos lõunasööki, aga mida – seda ei suuda meenutada. Esmaspäeva õhtul olid igatahes menüüs heeringas, muna, kodujuustu-kurgi-rohelise sibula-hapukoorekaste, porgandi-apelsinisalat ja keedukartul.

Teisipäeva lõunaks sõime minu ja emme maailma kõige lemmikumat piima-juurviljasuppi. Mu kasuisa seda ei söö (H õnneks küll), nii et emme jaoks oli see veel eriline gurmeeüritus. Seda suppi sõime muidugi peamiselt sellepärast, et uue toidunädala kuller polnud veel tulnud ja midagi oli kiirelt vaja välja mõelda ja olemasolevast kokku kraapida. Selleks tarbeks on suurepärane Härmavilja pajaroog, mida esimesel säästunädalal igaks juhuks soodukaga sügavkülma varusin. Veel lisasin supile hunniku herneid, soola ja supilusikatäie võid. Oh, küll see on hea kraam. Leiba sõime ka kõrvale. Ja magustoiduks oli puuviljasalat. Ma olen sellest nii vaimustuses, et puuviljasalat on meie toidulaual nüüd väga tihe külaline. Puuviljad on kõik eelmise nädala ostukorvi “jäägid”, granaatõuna saime aastavahetusel kingiks. Maruhästi säilib teine…

Õhtusöögiks sai koorene suitsupeekoni-spinatipasta hernestega. Praadisin sibula, peekoni ja ohtralt küüslauku, lisasin paki külmutatud spinatit ja kuubiku valget veini (ma külmutan veinijäägid kuubikuteks, nagu siin varemgi räägitud, aga veinita saab ka) ja valasin juurde vahukoore, kulbitäie pastavett ning riivjuustu. Kõige lõpus, kui täisterapasta oli ära keenud, viskasin kastmesse ka herned ning segasin kogu kupatuse pastaks kokku. Vist ei unustanud midagi? Hästi hea oli. Panime peale reedel külakostiks saadud salatilehti ka. Ja kogus muidugi tohutu – pildil on ikka hästi suur pann.

Kui meid oleks olnud neli, oleks pastast ilmselt teiseks päevaks ka jagunud. Nüüd aga valmistasime kolmapäeva lõunaks Nizza salati laadse toote. Keedukartul, jääsalat, punane sibul, mustad oliivid, keedumuna, aedoad, tomat, kurk ja tuunikala (tükid vees), mis üle valatud sinepi-majoneesikastmega. Kui tomatid oleksid olnud punased, mitte pruunid kumatod, oleks ilusam ja värvilisem, aga vahet pole – hästi maitsev oli ikka. Suur ports läks raisku, sest H unustas neljapäeval lõunaks kaasa võtta.

Kolmapäeva õhtuks valmistasin kilost hakklihast ja peetidest kotletid, kartuli-porganditambi, rohepiprakastme ja peedi-küüslaugusalati. Meie pere klassika, te olete seda päris ühe korra siit lugenud. Aga mis teha, jube maitsev on! Ainus probleem on see, et kui ma arvasin, et ma neid viiele kaheks päevaks piisavalt valmistasin…. eip. Ma valmistasin neid liiga palju. Isegi Andra käis mu sünnipäeva puhul külas ja sõi meiega koos lõunasöögiks kotlette. Ja H võttis tööle kaasa. Ja ikka jäi neid üle. Tegelikult olin plaaninud osa hakkliha kapsaga koos kapsahautiseks teha, aga kartsin, et ühe sööja lisandumise tõttu jääb niiviisi kotlettidest väheks. ÜLDSE ei jäänud! Täielik majandamise viga, olen teinekord targem ja ei mõtle üle. Magustoiduks tegin kodusest õunamahlast ja mingisugusest vanaemalt saadud ja jõuludest üle jäänud pohlamoosipõhjast mannavahu. Ülihea kraam, aga jällegi – tegin liiga palju ja osa läks raisku. Ei oska veel viiele kokata, noh!

Reede hommikul ärkasime kõik kell pool üksteist (jah, lapsed ka) ja tegin hommikusöögiks juustuga munaputru ja võis praetud suvikõrvitsaviile, mille kõrvale lõikasin värsket tomatit ja paprikat. Et hommikusöögikellaaeg rohkem brunchi moodi oli, tegin lõunasöögiks kerge eine e. suuuure portsu puuviljasalatit (kiivi, melon, pirn, apelsin ja sügavkülmast viimased vaarikad), mille kõrvale pakkusime endale kamapalle ja meega magustatud Kreeka jogurtit.

Laupäeva hommikul magasime taas kenasti sisse, pudruhelbed olid otsas, mune ainult kolm… viskasin ülehelikiirusel (et me ikka tundidesse jõuaks) valmis pannkoogid ja lõikusin kõrvale melonit, pirni ja apelsini. Kriis ära hoitud. Lõunal sõime jälle restoranis (ilus säästukuu, onju) ja õhtuks sõime kanafileest ja esimesel nädalal (?) kappi varutud Aasia segust kanawoki pruuni riisiga.

Pühapäeva hommikul sõime õhtul küpsetatud sepikut pasteediga ja samast sepikust valmistatud pannitäie ahjujuustukaid tomatiga, lisaks jälle melonit ja pirni. Lõunaks tegime Maximast ostetud (sama kuupäevaga, tuli ära teha) kana kintsuliha, millele valmistasin purustatud tomatitest, meest, soolast ja kapis leiduvatest vürtsidest (kurkum, vürtsköömen, paprikapulber) marinaadi ja küpsetasin ahjus koos porgandite ja pooliku lillkapsaga, mis ammuilma kapis seisis ja oma aega ootas. Kõrvale tegin jogurti-küüslaugukastme ja tomati-kurgi-sibula-mozzarellasalatit. Pühapäeva õhtuks valmistasin ahjus röstitud peetidest, küüslaugust, sibulast, paarist detsiliitrist puljongist, kuivatatud rosmariinist ning poolest pakist koorest imeilusat erkroosat peedi-püreesuppi kitsejuustukreemi (lõunast üle jäänud jogurtikaste + basiilikuga kitsejuust) ja ülejäänud koduse sepikuga. Pildid nädalavahetuse rooogadest on muidugi kadunud, olekski võib-olla liiga ilus toidupostitus tulnud… 🙁

Kokkuvõtteks: oli küll kaootiline ja… restoranine, aga siiski tõestab, et oleme suutelised 50€ eest nädalas hakkama saama. Kappi jäi taas hulk asju, mis uude nädalasse rändasid ja nii on piiratud eelarvele vaatamata ikkagi ka varud ülejääkide võrra täienenud. Mis on muidugi oluline osa toidult säästmise juures – et toit valmib toorainest, mille jääkidest saab uued road kombineerida. Nüüd on mul uueks nädalaks varuks terve kapsas, kaks pakki kohupiima, spinat, hunnik porgandeid ning muidugi pool kausitäit pasteeti, terve hulk külmutatud köögivilju (tegelikult isegi pakk seahakkliha) ja kuivaineid, mis kuu jooksul üle jäänud on. Nagu postituse alguses mainisin, oli eile alanud toidunädala ostukorv niivõrd edukas, et ilmselt saab järgmisel nädalal osa toidueelarvest näiteks pähklite-seemnete varumisse investeerida. Ka oliiviõli, või, täistera-kuivained, roosa soola ja ürte olen suutnud eelarve piires kappi juurde varuda, mis on minu jaoks üllatav. Mida rohkem harjutan, seda paremini välja tuleb. Mõtlesime H’ga (kes eile õhtul hoolega meie majapidamiskulusid Excelisse ladus, sest veebruaris alustame ju Kogumispäevikus kodukulude teemaga), et proovime piiratud eelarvega ka edaspidi jätkata. Sest kui H siin ettevaatlikult analüüsis, et ehkki mul võib olla keerulisem (tegelikult eriti ei ole), siis on menüü ju ikkagi pigem endine ja mitmekesine ja miks mitte proovida edaspidigi vähem osta ja targemalt tarbida. Otsustasime, et paneme oma 400€ toidueelarvest üle jäänud raha kõrvale ja ostame endale kevadel vinge kasvuhoone. Mina olen selle mõttega igati päri ja elevil kõigest, mida sel kuul kogenud ja õppinud olen. Plaanin püüda osta rohkem korraga ja lahtiselt, käia nädalas korra turult lihakraami ning kala soetamas ja sellega seoses ehk ka kõrvalasuvast Maximast kukkuva kuupäevaga kaupa “päästmas”. Üks säästu-toidunädala postitus tuleb kindlasti veel, kui huvi on, võin ka hiljem pisteliselt jätkata. Veidi aeganõudev on, aga kui see kellelegi abiks on – by all means, laseme aga edasi.

Kas teil on ka Kogumispäevikuga seoses mõni uus mõttelõng hargnema hakanud? Olete saanud inspiratsiooni säästmiseks, leidnud mõne uue retsepti või juurutanud mõne hea harjumuse, mille peale varem tulnud polnud?

Toiduvarudest ja soodushindadega ostlemisest

January 23, 2018~ kogumispäevik, oravdamine, ostlemine

Mis majandamisse puutub, on sooduspakkumiste jälgimine minu lemmikspordiala. Mulle on siit-sealt kõrvu jäänud arvamusi, et soodushinnaga toodete valimine on mõttetu pingutamine, mille asemel võiks oma ajaga midagi väärtuslikumat teha ja vahel paistab, et tuntakse isegi justkui valehäbi. Minu jaoks on soodustuste (kasvõi poole silmaga) jälgimine ainuõige viis pere toidukorvi kujundamiseks ja eriti e-poes osteldes ei nõua see mult mingisugust erilist lisavaeva ega -aega. Vastupidi – sooduspakkumiste jälgimine muudab nädala õhtusöögiideede genereerimise märkimisväärselt lihtsamaks ja toidulaua mitmekesisemaks – iga nädal on ju uued sooduspakkumised erinevatele toodetele, mis annab erinevatele võimalikele retseptidele lisaks ka soodsa võimaluse uusi (või vanu, unustatud lemmikuid) tooteid proovida.

Nagu ma selles postituses mainisin, on sooduskategooria valikust abi ka varude täiendamisel, sest – olgem ausad – kauasäilivatelt asjadelt säästmine on väga mõistlik samm. Samas leian ma, et soodusmüügilt varude soetamise saab enda kasuks pöörata vaid väga teadlikult tarbides. Ega ilmaasjata ole allahindlust tähistavad sildid poes võimalikult erksavärvilised ja pilkupüüdvad – kes meist siis ei tahaks mõelda kõigele sellele rahale, milleme kokku hoiame, eksju? Vahel tekitab korralik soodushind suisa hasarti ja lisaks sellele veel tunde, et allahinnatut on Hädasti Vaja. Ja tihti tegelikult ju kohe üldse ei ole. Mina näiteks pean end küll tagasi hoidma, et mitte suures “oravdamise” tuhinas üleliigset osta. Kas sina ka?

Allahindluselt on mõtet soetada neid ja ainult neid varusid, mis on a) pere kõige tihedamini ja suuremas koguses tarbitavad kaubad või b) tõeliselt vajalikud või lihtsalt ihaldusväärsed nö. “luksustooted”, mille jooksvalt soetamine nädala toidukulusid märkimisväärselt suurendab ja eelarve lõhki ajab. Esimesse kategooriasse arvestan mina näiteks või, mis on viimasel ajal väga kalli kilohinnaga, aga mida tarbime (eriti külalisi võõrustades) palju ja tihti. Samuti säilib või vajadusel päris kaua ning sääst on soodushinnaga soetades märkimisväärne. Teise e. nö “luksustoodete“ kategooriasse liigitan näiteks extra virgin oliiviõli, kohvi, pähklid, kallid maitseained jms., mille hind on teistest toidukorvi kuluridadest kordades-kordades kõrgem, ent mis säilivad kaua ja on tavaliselt väga mitme euro võrra alla hinnatud. Neid asju soetan varuks ka juhul kui tean, et neid nii pea vaja ei lähe. Kõige muu puhul esitan endale küsimuse: kas kasutame seda lähiajal kindlasti? Ja kui ma oma vastuses päris kindel ei ole, takistan end teadlikult allahindluse orki lendamast.

Mina mõtlen oma pere majapidamisest umbes nagu tootmisettevõttest. Mõistlik on vajaminevat materjali võimalusel sisse osta palju korraga ja soodsa hinnaga, kuid samas alati silmas pidada, et märkimisväärne osa ressurssidest mõttetu kauba all “kinni” ei oleks. Vaba raha on väärtuslik vahend – oluliselt väärtuslikum, kui soodushinnaga soetatud kott toorainet, mille ostmine ka tavahinnaga tegelikult eelarvesse märkimisväärset auku ei näri. Kunagi ei tea, mille jaoks sedasama vaba raha mõnes ootamatus olukorras vaja võib minna ja ootamatusi harilikult (mis sest, et odavalt soetatud) kuivainetes ja sügavkülmas seisvates mereandides kinni maksta ei saa.

Samas tahan ma, et mu kappides oleks alati midagi, millest midagi valmistada. Et ma ei peaks poodi jooksma kui isutab mingisugune teistmoodi maitsestatud roog või kui lapsed ütlevad, et tahaksid minuga koos midagi küpsetada. Mul on kapis alati vajalikke vahendeid, et küpsetada ootamatule külalisele kook, alati kõikvõimalikke maitseaineid, et saaksin nädala ostukorvi lisatud toorainetele loominguliselt läheneda ega peaks nädalamenüü jaoks ostukorvi koostades seda peensusteni timmima. Alati midagi, et mõne minutiga midagigi kõhtu täitvat ja toitainerikast lauale panna. Niisiis on varude soetamine soodushindadega selline tunde järgi tasakaalu hoidmine säästmise ja ressursside aruka paigutamise vahel. Ja kui jääbki midagi seisma, tuleb kriitilise pilguga üle vaadata ja ära tarbida. Nii seisidki mul tükk aega (kuni säästukuuni) kotitäis ökopolentat ja risotoriis, mille (nagu nägite) eelmisel nädalal käiku lasin ja enne juurde ei osta kui suudan iseend veenda, et neid päriselt valmistan ka.

Mõtlesin, et panen siia kirja mõned asjad, mida ma tihtipeale soodushinnaga kappi valmis varun ja mis niiviisi paugust pähe tulevad. Ja kommenteerige teie enda omi ka! Toitumisharjumused on erinevad ja väga põnev on lugeda, mis teie jaoks need must-have asjad on, mida kindlasti kappi varute.

Kakao, šokolaad ja kohvioad

Kakaopulber ja tume (küpsetus)šokolaad on täpselt sellised asjad, mida vaja tegelikult pole, aga mille olemasolu võimaldab meil tuju tulles või ootamatus olukorras mõne küpsetise lauale panna. Ja just seetõttu, et need pole päriselt vajalikud, ostan ma neid ainult siis kui nad allahinnatud on. Kohvioad on vajalikud küll, sest mina ja H oleme parajad kohvihoolikud ja võõrustame ka palju külalisi ja kuna hea kohv on üsna tihti soodushinnaga, tundub selle täishinnaga ostmine lausa… raske. Mõnikord juhtub, et ma pole soodukaga piisavalt varunud, Lavazzad maksavad kakskümmend eurot ja Paulig on ka täishinnaga. Siis on küll tunne, et krt, jääb vist joomata, sest süda tilgub verd… 😀 #koi

Pähklid ja seemned

Pähklid ja seemned on meie toidulaual hästi olulisel kohal ja neile on mul kuivainekapis eraldi kast. Misiganes seemned-pähklid poes odavamad on – neid ostan ma kindla peale tagavaraks. Esiteks niisama lastele toitvaks vahepalaks, aga ka koduse müsli sisse, pudru peale ja küpsetistele – meil kohe kulub neid. Tänu Kogumispäevikule ja seal reklaamitud hulgi tellimisele olen hakanud mõtlema, et võib-olla peakski ostma saja euro eest soodsamalt hulgi varuks (nagu meil seal mõned teevad) ja oleks pikaks ajaks rahu majas… ja vähem pakendeid! Lemmikpähkleid-seemneid välja tuua ei oska, kapis on meil alati olemas üsna lai valik chiaseemnetest parapähkliteni. Säästukuul on nende varuks soetamisega muidugi nagu on… 🙂

Pudruhelbed

Ei ole küll sellise hinnaga, mille pealt veel soodustusi jahtima peaks, aga täistera-kiirkaerahelbeid kulub meil nii suurtes kogustes (hommikupudruks ja müslisse, vahel ka küpsetistesse), et kui ma neid soodustuse korral juurde ei soetaks, oleksin ikka suisa loll. See on hea näide asjust, mis on küll odavad, aga mida kulub nii palju, et igasugune sääst on mõistlik – seisma niikuinii ei jää.

Pasta

Sööme pastat tihti ja mul on väga kindel lemmik pastabränd – Nutri Bio. Nende täisterapastadel ei ole seda kummalist saepurutekstuuri ja -maitset, mis paljudel teistel minu meelest ikkagi küljes on. Kui need soodushinnaga on, ostan kohe terve hunniku varuks. Minu erilised lemmikud on nende linguined. Kui kapis pastat on, on spontaansele appi-mis-kell-juba-on-söögivalmistamisele kuidagi eriti lihtne loominguliselt läheneda ja toit saab kiirelt valmis. Tavalisest nisujahupastast toitainerikkam ja kallim, mistõttu on igasugune soodus igati tervitatav.

Konservid

Meil on konservide jaoks terve 80 cm lai sahtel, kuhu mahub suur hulk erinevaid konservitagavarasid. Igasuguse varumisega ongi minu jaoks peamine, et varude jaoks oleks oma kindel koht. Soodukatega soetan kalli tavahinnaga kookoskoort või -piima, häid oliive, H jaoks toome Rootsist türgi päritolu jalapenopipraid liitristes purkides – meil selliseid vist ei müüda ja need tillukesed purgid on ürgkallid. Aga ostan soodukatelt varuks ka niisamagi üsna odavaid tükeldatud tomateid, mis on vahel soodushinnaga mitukümmend senti odavamad. Miks neid? Sest neid lihtsalt kulub meeletult. Hea on, kui saab näiteks kerge vaevaga kokku visata tükeldatud tomatitest ja köögiviljadest pastakastme. Ja hautistesse panen ma neid ka. Igatahes avastan pidevalt, et need on jälle otsas, ja olen neid julgelt tagavaraks soetama hakanud. Vahel võtan ka konservina tagavaraks kikerherneid ja ube, mida mul on kapis küll ka kuivatatud kujul, kuid mille ma alati õigel ajal ligunema unustan panna. Just kaunviljade osas tahaks mingi hea rütmi ja harjumuse paika saada, et saaksin konservidest 100% loobuda, aga kuni ma seda veel ei oska, viskan heameelega chili con carne sisse juba valmis ube.

Külmutatud viljad

Maasikaid ostsin möödunud suvel ligi kolmkümmend kilo ja tegin nii keediseks, toormoosiks kui tervetena sügavkülma. Mustikaid ostan küll ka suvel hulgi varuks, aga söön juba paari nädalaga ise ära… Niisiis ostan marju jooksvalt poest kappi varuks ka. Näiteks muidu hirmkalli kilohinnaga vaarikad ja mustikad on e-poes vahel VÄGA hea soodushinnaga ja sellistel puhkudel ostan ma neid kohe mitu-mitu karpi. Hea pühapäevaste pannkookidega süüa, smuuti sisse visata või pudru sisse segada. Köögiviljadest ostan kappi valmis külmutatud herneid (sest need on viimasel hetkel toidule lisades sama magusad ja värsked nagu oleks just peenralt toodud), Härmavilja pajarooga ja wokisegusid – viimased kaks on väga head laisa looma lahendused. Pajaroog käib suppides (nt. frikadellisupis) ja wokisegust ja kookospiimast saab riisi või nuudlite kõrvale ülimõnusa viie minuti karri.

Maitseained

Maitseained, mida meil kõige tihedamini kulub on kahtlemata pune, rosmariin, tüümian, ingver, roheline pipar, tšillihelbed, paprikapulber, vürtsköömen ja kollane karri. Sooladest on meil käibel üsna kopsaka tavahinnaga roosa sool. Kui mõni neist allahinnatud on, võin julgelt varuda – säilivad, võtavad kapis vähe ruumi, maksavad vähe ja kuluvad kindla peale ära. Vanilli ja safranit ma täishinnaga üleüldse ei ostagi, aga hea soodushinnaga varun igatahes.

Tegelikult olen tänu Kogumispäevikule otsustanud kogu oma maitseainemajanduse 100% ümber teha. Kuna mul on üsna kindlad lemmikud, on täiesti jabur (ausalt öeldes suisa loll) neid koguaeg tillukestes Santa Maria kilekotikestes osta. Plaanin osta iga maitseaine jaoks oma klaaspurgi (võib-olla vedeleb kellelgi teist beebitoidupurke, millele ma saaks ise sildid peale teha ja ei peaks seega purke ostma?) ja hakata neid suuremas koguses tellima ja laatadelt lahtiselt ostma. Saaks mingi normaalse süsteemi seda kotimajandust asendama, hoiaks pisut raha kokku ja ei avastaks pidevalt, et mõnd maitseainet on juhtumisi neli tagavarakotikest ja mõni on ootamatult suisa otsa saanud.

Majapidamistarvetest varun heade soodukatega alati nõudepesumasina tablette, sest kui need on alla hinnatud, on allahindlus tohutu. Samuti pakkide viisi Muumi mähkmeid. Ja pesuvahendit (enamasti Neutralit või Seal Ecot), sest viimast kulub meie viieliikmelises räpardite peres täiesti röögatul määral ning olgem ausad, maru kallis on ta ka. Lisaks asi, mida meil absurdsetes kogustes kulub: WC-paber. Ja jah, ma tean küll seda ühiskondlikku hurjutamist, kui inimesed Hulludelt Päevadelt WC-paberit kokku krahmavad ja ehkki ma tõepoolest ei läheks ühegi allahindluse nimel kuskile füüsiliselt rüselema, on WC-paberi varumine hea soodushinnaga minu meelest igati õigustatud. Katlaruumi ülemisel riiulil on tema jaoks piisavalt ruumi küll ja ega me ei plaani selle kasutamisest loobuda ka või nii…

Minu kuivainekapp. Alumisel riiulil on sõbrannalt saadud RPA-purgid, millele tahvlikleepsu ümber ja kaane peale kleepisin. Seal on kuivained, mis sellisesse purki mahuvad – sooda, tärklis, kama, kakaopulber jms. Riis, tatar, riivsai, suhkur jms on vanades IKEAst ostetud klaaspurkides. Suures korvis on poolikud pakendid. Puidust kastides maitseained, seemned-pähklid ja kõige ülemisel küpsetustarvikud. Võiksin võib-olla teile millalgi ühe videoekskursiooni oma köögikappidesse korraldada?

Kogumispäevik: Nädalamenüü #2

January 22, 2018~ kogumispäevik, nädalamenüü

Hei, sõbrad! Alustuseks: tundsin pikalt, et pean uue nädala postitust alustama mingisuguse selgitava ja õigustava proloogiga, kuid taipasin, et sellel pole mitte mingisugust mõtet. Ma ju kirjutan oma blogi ja löön selles projektis kaasa eelkõige teie pärast (ja ühtlasi muidugi ka selleks, et perele leiba teenida) ja teil, mu sõbrad, ei ole siin kunagi funktsionaalse lugemisoskusega probleeme olnud. Kuhu mu kirjutised selle koostöö käigus satuvad ja millist vastukaja tekitavad, ei ole minu teha ega ausalt öeldes ka minu asi süveneda. Nii et lähme hoopis kohe uue nädala ostukorvide ja menüü juurde!

Kuna ma möödunud nädala ostukorvist osa eksperimendi korras turult soetada mõtlesin, jätsin e-Coopist tellides eelarvest 15€ varuks. Et kaks asja tol korral saamata jäid (rukola ja kodujuust vist), jäi mul turul kulutada hoopis 17,30€. Jätsin seega poest ostmata igasuguse lihakraami ja nipet-näpet veel ning mõtlesin, et soetan ülejäänud asjad turult. Ma panen ostukorvid-tšekid postituse lõppu nagu viimatigi, et saate uurida, mida ja kuidas täpselt soetasin!

Ostukorvi mahtus puuvilju-köögivilju, otsa saanud pruuni suhkrut, vahepalaks kamapalle, täisterapastat ja kaks pakki külmutatud Argentiina merluusi e. heiki jms., mida piltidelt näete. Kirjas oli, et tegu on peata kaladega ja ehkki ma küll tegelikult kartsin, et nendega midagi pihta hakata ei oska, osutus ost siiski igati mõistlikuks. Aga sellest lähemalt pisut hiljem.

Turulkäiku lükkasin pikalt edasi, sest ma lihhhtsalt ei ole harjunud toidu ostmiseks kodust väljuma ja bussiga teise linna otsa sõitmine, et toiduvarusid täiendada, tundus täiesti ületamatu retkena. Absurdne mugavus, ma tean. Kolmapäeval siis lõpuks võtsin pea tagumikust välja ja vedasin end Mustamäe turule. Meie kodu juurest sõidab buss otse sinna ja ma polnud varem käinud ka, nii et igati tore väike ekskursioon mul ja Väikevennal kahekesi ette võtta. Panin kodus 17€ sularahas taskusse, vajaminevate asjade kilohinnad poes telefoni märkmetesse kirja ja läksin turule. Ma ei ole ju muul ajal (eksperimendiväliselt) üldse kilohindades näpuga järje ajaja ja oleksin muidu turult kõike head ostnud üleüldse kunagi teada saamata, mis kui palju maksis ja mille eest kogemata liiga palju raha välja käisin. Lühidalt ja üldistades võib öelda, et köögiviljad on turul mitu korda kallimad ja lihakraam kõvasti ilusam ja soodsam. Samuti räägib turul ostlemise kasuks võimalus kogust täpselt sööjate arvule vastavalt soetada. 50-50 seguhakkliha, mis samal ajal e-Coopis soodushinnaga 3,90€/kg maksis (mis on ikkagi poe kohta päris hea hind), oli turul 2,90€/kg. Mina ostsin kilo hakklihasegu, milles 75% veist (mis, nagu palju räägitud, on ainus liha, mis meie toidulaual kindlalt olema peab) ja maksin selle eest vaid 3,20€. Ja kõvasti ilusam oli see ka kui poes. Samuti olin üles tähendanud erinevate veisetükkide kilohinnad. Sain turult vist 7€/kg (ei kirjutanud üles…) hautamiseks VÄGA hea kvaliteediga veiseliha (kusagilt tagaosast), mis võrreldes poe odavaima 8,90€/kg abalihaga oli kordi-kordi õrnem ja parem. Nii et kui lihasöömist oluliseks peate – võiks turult osta küll. Oma karbi või kotiga minnes saaks pakendikoguseid ka märkimisväärselt vähendada.

Samuti oli mul vaja kodujuustu, mis oli täpselt sama hinnaga, mis kodujuust poes ja mille ostu ma pisut kahetsesin. Esiteks sellepärast, et oleksin selleks kaasa võinud võtta oma taara (mis oleks olnud hea põhjus lahtist kodujuustu misiganes hinnaga osta) ja teiseks sellepärast, et suundusin pärast turulkäiku kõrvalasuvasse Maximasse, kus meie pere lemmik Otto kodujuust soodushinnaga kõvasti odavam oli. Aga see selleks. Igatahes oli mul pärast turulkäiku eelarvest järgi 7€ ja kui ma järgi mõtlesin, mida mul poest veel hädasti vaja osta oli (kaerahelbeid, suvikõrvitsat, võib-olla paprikat, kindlasti juurde porgandeid ja kartuleid), hakkas hing sees pisut värisema. Et mul oli lisaks seitsmele eurole taskus veel ka pangakaart, rehmasin käega ja otsustasin: olgu. Kui läheb üle, siis läheb. Leidsin juurviljaosakonna “hea hinnaga” korvist (ise ka veel ei usu, et niimoodi joppas) kolm väikest suvikõrvitsat ja paprika. Sellest, miks see priske ponks paprika seal allahinnatud oli, ma ei saanudki lõpuni aru, aga need kahjustunud koorega suvikõrvitsad oleksid ilmselt õhtul prükki lennanud. Täielik võit! Olin oma poolmuidu-viljade üle nii õnnelik! Veel leidsin “hea hinnaga” lihatoodete letist sama kuupäevaga kanafileed, jälle ürgodavalt ja et see oleks õhtul prükki läinud, tundsin õilsa säästurüütlina, et pean selle kindlalt koju viima, mingu siis eelarve lõhki või mitte. Ja puuviljad olid alla hinnatud ja… Ühesõnaga olin valmis oma säästuree pealt kolinal alla sadama… kuni kassasse jõudes selgus, et kõik mu porgandid-kartulid-kanafileed-suvikõrvitsad-paprika-kaerahelbed-viinamarjad-apelsinid MAKSIDKI kokku täpselt 7€. Selle sisse mahtus tegelikult ka üks 50-sendine Vitamin Well, mille ostsin, sest mind tabab surmajanu täiesti ootamatult ja mul jäi veepudel koju – imetava ema rõõmud. Ühesõnaga: ebareaalne. Ma pole MITTE KUNAGI poes käies ja hindu jälgides seitsme euro eest NII palju koju viinud. Päriselt ka, minust on saamas hoopis teistsugune tarbija ja see mõistmine on VÕRRATU!

Aga ostujutud räägitud, lähme menüü juurde. Kõik toidukorrad, k.a. nende kõrvale serveeritud salatikraam ja nelja inimese lõunasöögid (Kroonprintsess oli terve nädala kodus ja H võttis tööle kaasa), on 50€ sees. Samuti hommikusöögid. Kahel päeval oli hommikumenüüs munapuder (ühel päeval koos eelmise päeva pirukaga), ühel tatrajahupannkoogid, ülejäänud päevil puder. Magustoidud-vahepalad samuti. Laupäeval oli Kroonprintsessi sünnapidu, mida me ilmselgelt ei arva 50€ nädalamenüü sisse. Esiteks sellepärast, et sünnipäevad on pikalt ette planeeritavad kulud ja teiseks sellepärast, et ilmselgelt ei ole võimalik säästueelarvesse arvestada kümneid võõraid inimesi. Niisiis jäid nädalavahetuseks planeeritud toiduained kõik järgi – nii heeringas kartuli ja kurgi-rohelise sibula-kodujuustukastmega kui ka teine ports külmutatud heiki, mille muidu pühapäevaks valmistanud oleksin – sest toitusime sünnipäevaks valmistatud toitudest ja nende jääkidest. Etteruttavalt olgu öeldud, et algaval nädalal on meil külas minu emme ja ma proovin tema ka 50€ piires ära toita. Vaatab seda asja… 😀

Esmaspäeval sõime lõunasöögiks pühapäevast chili sin carnet. Hästi hea kraam! Retseptivihikus on lihaga chili retsept – kui kedagi huvitab. Plaanisin seda tegelikult hoopis reedel teha ja pühapäeval jäägid mingi mehhikopärase pitsa peale panna, aga nagu mul “nädalamenüüd” ikka – miski pole kivisse raiutud ja lõpuks läheb kõik ikka kuidagi omasoodu. Mulle tundub, et inimesi hirmutab nädalamenüü ja kord nädalas ostlemise juures kõige rohkem see, et siis peab justkui ette otsustama, mille järgi isu on… aga meil igatahes pole üldse nii. Ostame universaalsemaid toiduaineid, mis sobivad mitmetesse toitudesse ja nii on võimalik plaane jooksvalt muuta. 🙂

Ma saan aru, et põhiline kriitika meie nädalamenüü pihta on see, et me ei söö piisavalt liha. Kes on harjunud õhtusöögiks terve kana per nina sööma jne. Meie peres igatahes on lihata toidud kõigi liikmete seas igati au sees, sest esiteks on need väga maitsvad, toitvad ja soodsad, aga teiseks teame ka, et liigne lihasöömine on kerele ja planeedile kurnav. Niisiis oli esmaspäeva õhtul laual meie menüüs väga tihe esineja – lihata borš. 🙂

Supi sisse said eelneval nädalal soetatud peedid (uskumatu kui palju saab olematu raha eest juurikaid osta!), sibul, kartul, porgand ja laupäevastest kapsarullidest üle jäänud keedetud kapsapea läks nii supi sisse kui ka muretaignapõhjal kapsapirukasse, milles lisaks veel muna, hapukoor ja riivjuust. Hapukoorepakk ei ole küll säästukuu raames soetatud, vaid pärit jõuluajast, kui see meie nõmeda külmiku tagaosas kinnise pakina vist natuke ära jäätus, ümber paigutades üles sulas ja ülirõveda konsistentsi saavutas. Maitselt oli okei, nii et ära visata teda igatahes ei saanud – eriti säästukuul. Nii saigi ta piruka sisse. 🙂

Teisipäeval sõime lõunaks suppi (mida keedetakse alati ilgelt suure laarina, sest soodne ja kõigi lemmik), magustoiduks puuviljasalatit (pildid lõpus) ja õhtusöögiks võtsin ette ürgodava hinnaga ostetud kalad. Külmutatud ookeanikala nagu nad kõik, aga sellisest polnud veel kuulnud ja hind oli nii hea, et uudishimu võttis mõistuse. Googeldasin merluusi, kes inglise keeles “hake” on, ja lähemal vaatlusel selgus, et ta ongi teise nimega heik. Ja hõbeheik on ometi võrratu kala! Proovisin järgi. 2,19€ maksis külmutatud toode nimega “peata merluus”. Neli kala, neljale sööjale enam kui küll – jätkus järgmiseks lõunaks ka.

Kartsin, et pean temaga hullult vaeva nägema – eriti, et ma olen üsna kalavõõras kokkaja ja puhastada eriti ei oska. Kalal olid tõepoolest pea ja saba eemaldatud, aga ka sisikond ja soomused. Mul jäi üle ainult selgroog eemaldada, väikesi luid üldse polnud. Nii lihtne oli! Sulatasin pannil või, viskasin selle sisse sidrunitükid, poolitatud küüslauguküüned ja tšillihelbeid, praadisin kõigepealt nahapool all ja siis teistpidi, et kala ilus imeõhuke nahk krõbedaks läheks. Läks. Erinevalt teistest odavatest ookeanikaladest ei muutunud see heigiline kuumutamisel kumjaks või vesiseks liistakaks, vaid filee jäi üllatavalt priske ja liha tihe. Maitselt oli mahe ja hea. Väga õnnelik, et see katse mul ei nurjunud! Lapsed ka sõid ja kiitsid.

Serveerisin klassikalise risoto ja sidrunimahla ning tšilliga marineeritud värske kurgiga. Kokkamiseks on mul vein sügavkülma varutud – me ise H’ga alkoholi ei pruugi (mina ajutiselt, H üldse mitte kunagi), nii et kui meie arvukatest külalistest ja õhtusöögipidudest jääb mõnikord üle poolik pudel veini, rändab see mul suure jääkuubikuvormiga otse sügavkülma. Nii ei pea ka piiratud eelarvega retseptides järeleandmisi tegema või iga kord söögitegemiseks kalli ühikuhinnaga väikesi veinipudeleid soetama. Muidugi ei pea risoto ka veinita tegemata jääma. Valmistasin selle porgandi, sibula, kanapuljongi ja riivitud Džiugasega. Risotoriis tuli kapist, ootas seal juba kuid ja kuid aega, mil ma viitsiks risotot valmistada. Nagu see oleks üleüldse keeruline või aeganõudev… 🙂

Kolmapäeval oli lõunaks, nagu meil siin tavaks on, eelmise päeva lõuna. Õhtul tulin turult odava kanafileega ja väänasin selle koos suvikõrvitsa, paprika, sibula, küüslaugu ja konservmaisi ning vahukoorega täistera-kanapastaks, mille karriga maitsestasin. Ehtne selline lihtsa mehe pubipasta, aga jube hea. Peale puistasin sedasama Leedu laabijuustu, mida risoto sissegi panin. Muide – toidupiltide tegemine on väga raske, sest söömise käigus näevad toidud hoopis isuäratavamad välja. Kogu kaste vajub põhja ja…

Paralleelselt pastaga valmistasin ette ka järgmise päeva lõuna- ja õhtusöögi. Kui ma kõigi kolme lapsega kodus olen ja samal ajal tööd tegema pean (ja teadsin, et pean, sest ehkki mul on asendaja kes suurema osa tööd hästi tublisti ise ära teeb, käib meil pulmahooaeg täistuuridel ja kujundustöödega ta mind aidata ei saa), on mu elu seda kergem, mida rohkem süsteemselt ette mõtlen ja enda elu kergemaks teen. Niisiis haudus kolmapäeva õhtul (samal ajal kui ma pojale diivanil inimlutti ja -madratsit tegin) mitu tundi maitsev veisepada. Kaks suvikõrvitsat, suur hunnik porgandeid, 600g liha, kaks paprikat, paar suurt sibulat, tüümiani, purustatud tomatid, ca. 2 dl punast veini (minu puhul sügavkülmakuubikud, võid ka ära jätta ja näiteks sortsu veiniäädika või balsamicoga asendada) ja sorts vahukoort. Kirjutasin kahe asja paralleelselt kokkamisest veidi lähemalt SIIN.

Lõunasöögiks sõime lastega hautist tatraga, õhtusöögiks tegin kõrvale polentat e. maisimannat. Maisimanna on väga odav ja väga maitsev lisand misiganes hautisele. Seda tuleb puljongis hautada ja eriti hea on ta, kui sinna sisse panna killuke võid ja mingisugust juustu. Hea nipp on juustujupid (näiteks kõva laabijuustu kuivanud “tagumikud”) sügavkülma tallele panna ja tervenisti polenta, püreesupi, béchameli vms toidu sisse visata. Mina tegin nii ülejäänud Džiugasega. Hiljem valad selle maisimannapudru ristkülikukujulisse vormi ja lased jahtuda. Siis saab ta hõlpsasti ruutudeks lõigata, sellessamas polentas kergelt paneerida (lihtsalt kastadki polentaruudu maisimannaga) ja pannil krõbedaks praadida. Kindlasti proovige järgi – see on imeline!

Reedel oli traditsioonilise Sünnipäevahommiku Pannkoogihunniku aeg. Kook-moos-kook-vahukoor ja sügavkülmast vaarikaid lisaks. 🙂

Hommikupoole panin kogu ostetud hakkliha, porgandi, paprika, suvikõrvitsa, sibula ja küüslaugu sortsu veini ja purustatud tomatitega tundideks hauduma, et saaksime täisteraspagettide kõrvale maitsvat bologneset süüa. Et meile tulid Kroonprintsessi sünna puhul külalised, saime ka neile seda poolpidust õhtusööki pakkuda. Palusime neil külakostiks pasta kõrvale värsket salatit ja peale parmesani tuua. Ikka tahetakse külakostiga tulla – parem siis juba öelda, mida vaja on, eksju. Pastat söödi veel ka laupäeva lõunaks. Mina unustasin muidugi suures sünnipäevasaginas lõunasöögi üldse ära ja näppisin siit-sealt sünnalauale valmistatud toite. Aga ma sünnipäevapostituse teen eraldi. 🙂

Magustoitudeks, nagu öeldud, said sel nädalal mitmed puuviljasalatid. Õudselt hea ja nauditav kraam – ma ei tea miks me neid muidu nii harva söönud oleme. Peale puistasime küll kookoslaaste, küll sedasama Coopist kogunenud tasuta valget šokolaadi. Need magustoidud on kindlalt selline asi, mis meiega säästukuust tulevikku kaasa tulevad. Soodne, tervislik ja imemaitsev. 🙂

Andra teatas ükspäev, et tuleb korraks tassile kohvile ja mul hakkas automaatselt imelik, et mul midagi lauale panna pole. Kui ta veerand tundi hiljem saabus, oli mul esimene vahvel raudade vahel. 🙂

E-Coopi tellimuse arve (rukola ja kodujuust pole veel maha arvestatud, need maksti tagasi) SIIN ja Maxima tšekk (kus peal veel õhupalle asendavad salvrätid ja Kroonprintsessile kingituseks auguraud – ma ei suuda uskuda, et ma õige asja MAXIMAST leidsin) SIIN.

Ma loodan, et ma nüüd midagi ei unustanud. Sellised said igatahes möödunud nädala toidujutud. Loodan, et need toidupostitused teid jätkuvalt huvitavad. Ootan teid ikka kaasa rääkima-mõtlema ja mulle ka nippe jagama! Kogumispäeviku kontekstis olen muidugi täielik säästuvõhik – sealsed perenaised on ikka maailmaklassi majandajad. Ja meid on seal juba peaaegu 11 000! Nii et kes veel liitunud pole – tulge ka! (LINK)

Kogumispäevik: Säästunädala ostukorv ja menüü

January 15, 2018~ kogumispäevik, mis täna lõunaks on?, mis täna magustoiduks on?, mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?, nädalamenüü

Et seda postitust mitte liiga pikaks ajada, ei hakka ma siin välja tooma kõiki tõdemusi-kogemusi, mis mulle 50€ nädalamenüü eksperimendiga seoses osaks on saanud. Majandan küll enam-vähem mulle harjumuspärasel viisil, kuid “kitsikus” on mulle veelkord kinnitanud tõekspidamisi, millesse usun, aidanud kujundada uusi kasulikke harjumusi edaspidiseks ja lisaks ka (etteruttavalt öeldes) tõestanud, et 50€ eest nädalas toituda tõepoolest on võimalik. Panen enne alustamist lihtsalt kirja väikese proloogi, et mõned sotid enne möödunud nädala toidusedeliga lagedale tulemist selgeks klaarida.

Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, ei ole minu eesmärk meie elustiili juures midagi muuta ja toidult ekstra kokku hoidma hakata. Ka meie tavapärane 100€/nädal on täiesti normaalne (vt ka: mõistlikult majandatud) eelarve ühele viieliikmelisele perele ning selle summa sisse mahub ka kõiksugu head-paremat ning külalisigi võõrustame päris tihti. Tahtsin lihtsalt teada saada, milline on meie eksistentsimiinimum – summa, mille piires enam-vähem endistviisi hakkama saame kui kellegagi meist midagi juhtuma ja sissetulekud ootamatult vähenema peaksid. Mulle tundub, et 50€ absoluutselt on see summa. Enne eksperimendiga alustamist kartsin hullult, et ei tule toime või juhtub kuidagi nii, et kasutan liiga palju juba kapis olemasolevaid asju ja et see viiskümmend eurot tegelikult lõpuks päriselt paika ei pea. Jätsin isegi 2€ esimese nädala eelarvest varuks ja soetasin kraami ainult 47,99€ eest. Tegelikult on praeguseks selgunud, et isegi selle 50€ juures saab jooksvalt varusid juurde soetada – nii tulid möödunud pooleteise nädala jooksul kappi juurde tatar ja riis, oliiviõli, sojakaste, tüümian, või, riivjuust ja kana bouillonette‘id, kaks pakki külmutatud köögiviljasegu, pakk seahakkliha, täisterapasta ja veel paar asja, millest praktiliselt kõik on praeguseni puutumatult kapis. Sellepärast ei higista ma enam nii väga kapis olemasolevate (sooduspakkumistega varuks soetatud) maitseainete jms kasutamise pärast eksperimendi käigus – nad mahuksid ilusti eelarvesse, kui soetaksin neid tasapisi lisaks. Aga enamus asju, mida menüüs kasutan, olen siiski juurde ostnud isegi kui nad mul tegelikult juba olemas on – et oleks aus. Panen toidupoe arved ka kusagile ekraanitõmmisega, et saaksite vaadata, täpselt mida ja kui palju ostetud sai. 🙂

Et meil on õhtusöögilaua ääres neli ja lõunalauas kaks sööjat + H, kes toidu karbiga tööle kaasa võtab, ei ole siin tegemist nädalamenüüga, millest jätkub ainult õhtusöökideks. Lisaks kuuluvad arvestusse ka hommikusöögid, milleks on enamasti kaerahelbepuder või, hapukoore või minu tehtud maasikamoosiga (ostsin suvel hirmodava hinnaga Polkasid ja keetsin moosiks, pole elus varem enesele ühegi otsuse eest nii tänulik olnud). Samuti vahepalad, milleks on enamasti lihtsalt mõni aedvili, puuvili vms. Ainsad kaks korda kui me sel nädalal toitu ära viskama pidime (sest kõik, mis kapis veel järgmisesse nädalasse alles jääb, ei plaani lähiajal rikneda) peab enda süüks võtma H. Ühel korral unustas ta lõunasöögi koju ja lillkapsa püreesupp ning kalkunipeekon, mis minu ega Virsiku kõhtu enam ei mahtunud, jäid lihtsalt üle ja rändasid prükki. Teine kord oli siis, kui ta õhtul köögikapi ääres coleslaw‘ga maiustas ja kausitäis salatit tal sõrmede vahelt põrandale pudenes. Krt, noh. See oli nii hea! Aga muus osas on raisatud toidu kogus põhimõtteliselt olematu. Ja see on absoluutselt eesmärk, mille poole ma püüdlen. Aga neist mõtetest ja järeldustest kirjutan pikemalt ja põhjalikumalt ükskord hiljem.

Meie Kogumispäeviku grupis tuleb tihti jutuks, et ühe või teise summaga juba enamaid pereliikmeid ära toidaks ja tõsi – meie lapsed söövad küll enda vanuse kohta nagu loomad, ent ei ole siiski teismelised noormehed, kellesuguste toitmisest ma pidevalt hirmu- ja naljajutte kuulen. Summa, millest iga pere jaoks täpselt piisab, on kindlasti erinev ja ma ei arva, et üks pere peaks toidueelarvet rangelt 50€ piires hoidma. On teisi, palju mõistlikumaid kohti, kust raha kokku hoida. Ent kui ollakse nuudli- ja kalapulgatoidul ning tuuakse ettekäändeks rahanappus, on see minu tagasihoidlikul hinnangul ikka ja ainult õõnes ettekääne. Siinkohal oleks paslik ära märkida, et 50€ toidueelarve ongi minu jaoks enam-vähem miinimum. See tähendab, et osta saab küll toidu, lastele puuvilju-kamapalle ja mõne küpsetisegi nädalas lauale panna, ent igasugune luksus nagu delikatessjuust ja head kohvioad (mille meie sel kuul majapidamiskuludeks defineerisime ja toidueelarvest välja jätsime – sama teeksime muidugi ka juhul, kui meil oleks valik, kas juua head kohvi või anda lastele täisväärtuslikku toitu ning puuvilju) või tervist laastav hobi nagu rämpsu söömine, alkoholi joomine ja suitsetamine, tuleb sellise eelarve juures heaga ära unustada. Ja kui ei suuda unustada, võib “me ei saa endale paremat toitu lubada” asemel olla enda ja teiste vastu aus ning eelistada väljendit “see ei ole meie jaoks prioriteet”. 🙂

Kuna esimese nädala 50€ ostukorvi sisu saabus kolmapäeval, tegin teise nädala tellimuse vaid poole nädala eelarve eest, et tänaseks seis nulli saada ja nädalat esmaspäeval alustada. Piltidel on tellimuse teine, 29€ maksnud osa. “Tavaelus” oleme viimasel ajal kanaliha vältinud ja eksperimendinädal sai minu maitsele pisut liiga… kanane. Maitselt ja olemuselt on ju road väga erinevad, aga et meil lihasöömine just ühe pereliikme rauavaeguse tõttu au sees on, eelistaksin, kui igasugune liha meie laual oleks pigem looma-. Samuti võiks menüüsse mahtuda kala ning minu igatsus värske salati vastu on väljakannatamatuks muutumas, nii et need vead püüan algaval nädalal ka parandada. Samas aga olid laual kaks minu maailma kõige lemmikumat toitu, nii et ma olen menüüga ikkagi hästi rahul. Ja end silmini täis söönud oleme me siin ka iga päev, nii et igati edukas toidunädal. Kas vaatame lähemalt?

ESMASPÄEV:

Lõunasöök: Pühapäevast järgi jäänud (esimese pooliku säästunädala kirjeldust saab lugeda minu Kogumispäeviku grupi teemast) karjase pirukas (veiseliha-köögiviljahautis kartulipüreekattega).

Õhtusöök: Ise tehtud India juust (2l täispiima, 1 sidrun) spinatikarris e. minu maailma lemmikuim Aasia toit paneer saag. Sibul, küüslauk, ingver, poolteist pakki külmutatud spinatit, paprika, tšillihelbed (sõbranna kasvatatud-kuivatatud, nii tõhus kraam on, et võtab nuusutades silma märjaks ja on enam kui noaotsaga lisades nii mõnegi roa “ära rikkunud”), vürtsid ja sorts koort. Kui seda rooga söönud pole, võib see pildilt vist veidi tülgastav paista, aga püha issssssand kui hea see on! Juustutegu on imelihtne – kuumutad täispiima keskmisel tulel keemiseni, aga ei keeda. Lisad segamise ajal 5-6 sl sidrunimahla kuni piimavalk kalgendub ja vadakust eraldub. Kui tundub, et protsess on lõppenud ja rohkem tahket kraami tulemas ei ole (vahel on vaja veidi rohkem sidrunimahla panna, ma kahjuks ei oska öelda, millal see hetk on, aga kui ikka tundub, et seda juustu tuleb sealt maruvähe, uha sidrunimahla juurde), valad kogu kupatuse marli või köögirätiga (mina kasutan viimast, lihtsam pesta) kaetud sõelale, loputad külma veega, keerad rätiku tihkelt kokku (kogud nurgad kokku ja keerutad rulli) ja pigistad juustu tilgatumaks. Siis vajutad pisut lapikumaks, paned ühes rätikuga kahe taldriku vahele, surud pisut ja paned siis külmikusse raskuse alla. Mina panin raskuseks suure lillkapsa. Poolteist tundi hiljem on sul India juust, mille eest sul poes raudselt kolm-neli euroraha võetud oleks. Lõika juust kuubikuteks, prae pannil väheses õlis kuldseks ja lisa karri sisse natukeseks küpsema. Eraldunud vadakut ära minema vala, see kogu kaussi, vala pudelisse ja säilita. Sul on säästunädal, sa ei viska toitu ära ja seega on sul väärtuslikku vadakut pühapäeval vaja. Spinatikarri retsepti leiad internetist otsingusõnade “paneer saag” järgi. Kõige lihtsam on seda valmistada maitse järgi – maitse kujundamiseks võid minna Toompuiesteel asuvasse Ginger Cafésse ja neilt seda rooga nõutada. Nad teevad kõige paremat, tegelt ka.

TEISIPÄEV:

Lõunasöök: Pidin sealiha-köögiviljapelmeene tegema lõunasöögiks ja külma tagavaraks, aga no ma lihtsalt ei viitsinud. H võttis tööle kaasa ülejäänud spinatikarri ja kodus söödi köögiviljadega juustuomletti.

Õhtusöök: Lillkapsa-püreesupp krõbeda kalkunipeekoniga. Kalkunipeekon oli hästi odav, aga koostiselt ikka täielik saast. Ahjus küpsetatuna hommikusöögi kõrvale üsna halb, krõbedana supil päris hea. Aga koostis – ärge ostke, noh, see ei kõlba. Supi kõrvale tegin kuivpärmiga kergitatud tatrajahufocaccia. Focaccia ei olnud tatrajahust päris sama hea (sest panin nisu 1/3 ja tatart 2/3 – viimane ei sisalda gluteeni ega kerki seega sama hästi kui nisujahu), aga siiski toitev ja supikõrvale megamõnus. Roheline sibul supil, muide, on üks eelmise nädala kuivanud sibul, mida ma ära visata ei raatsinud. Panin jalgupidi vette et voilà – värske garneering nigu maast leitud!

KOLMAPÄEV:

Lõunasöök: Sama, mis eelmine õhtusöök, kusjuures – nagu öeldud – üks suur ports läks raisku. Häbene, H! 🙂

Õhtusöök: Kanafilee-köögiviljawok (köögiviljad samanimelisest Härmavilja külmutatud segust, tõeline laisa looma arginipp) magushapus kastmes. Viimasesse panin ca pool pudelit sojakastet, mett, ingverit, küüslauku, tšillihelbeid, sibulat, väikese sortsu tomatipastat… igasugu asju. Kõrvale riis. Riis on ainus asi, mille kvaliteet säästukuu jooksul kannatada sai. See on mingi Tartu Milli pikateraline riis, millel korraliku kvaliteetse Basmati kõrval küll igasugune tekstuur ja maitse puudub. Aga see on tegelt pirtsutamine. Wokiroog oli väga-väga-väga maitsev ja riis selle kõrval täpselt õige lisand. Eriti, et osalesid need tšillihelbed (palavad tervitused hukatuslike helveste emale RMRO’le)… Aa ja et mismoodi? Saaremaa broilerifileed olid HÄSTI odava soodushinnaga. 😀

NELJAPÄEV:

Lõunasöök: Woki jagus ainult H’le töö juurde kaasa, mistõttu valmistasin mulle ja Virsikule mõnusa köögiviljapasta. Selles osalesid sibul, küüslauk, suvikõrvits, paprika, riivitud porgand, kuivatatud tüümian ja purustatud tomatid. Samuti peotäis riivjuustu. Lisaks valasin peale pisut dipikastet, mille Virsikule vahepala kõrvale tegin (vt. postituse viimane pilt) ja kõrvale valmistasin SUURE kausitäie porgandi-kaalikasalatit (kaalikas jäi järgi eelneva nädala ühepajatoidust, sest see oli röögatult suur ja mul oli pada sõna otseses mõttes kuhjaga täis). See oli vvväga maitsev. Väga!

Õhtusöök: Ahjukana (määrisin seekord seest ja väljast kokku kurkumi-paprikapulbri-tšilli-küüslaugu-soola-mee-pipra-muu sellise seguga) ahjuköögiviljade, külma jogurtikastme, coleslaw ja porgandi-kaalikasalatiga. Sõime kõik end täiesti silmini täis.

REEDE:

Lõunasöök: Mul oli plaanis neljapäevased pastajäägid H’le koos kanaga tööle kaasa panna, ent et neil on reedeti kontoris ühislõuna, ei läinud tal seda vaja ja meie saime selle hoopis kolmekesi (sest E on reedeti lasteaiast kodus) pintslisse pista. Mina ja E sõime kaks portsu ahjukanast jäänud kanafileed, aedvilju, kastet, salatit ja pastat…. ja ülejäänu läks koerale. Ma ei tea, kust see kõik tuli, aga kõige rohkem ikkagi pani mind imestama, kui palju isegi väga täpse eelarve juures ülejääke ja ülesöömist tekib. 😀

Õhtusöök: Minu lemmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmik! Mu suurim craving mõlema raseduse ajal! Kana-klimbisupp! Supileemeke tuli allesjäänud kanakarkassist (selle küljes oli veel paaalju lihakest ja leemeke tuli väga maitseküllane), herned ja pool pakki spinatit sügavkülmast. Klimbid tegin seekord kahest munast, kulbitäiest puljongist, killust võist ja pooleks nisu- ja tatrajahust ja IKKA oli neid liiga vähe ja järgmisel päeval käis, nagu alati, perekondlik rebimine klimpide pärast. Nii head. Lapsepõlves ma kartsin neid, aga täna armastan nii väga. Aaa.. ja tatrajahu passis neisse VÄGA hästi ja spinat tegi supi ilusaks ja ilmselt pisut toitvamaks ka. 🙂

Reedeõhtune kook sündis inspiratsioonist, mille Kogumispäeviku porganditeemast ammutasin. Kõik peale glasuuri (põhimõtteliselt ju õli, jahu, porgand) on ju porgandikoogis imeodav. Kuna mul toorjuustu ilmselgelt polnud, sulatasin koogi peale üksvahe Coopist tasuta (panid selle vabandamaks toomata jäänud toote eest) kogunenud valget šokolaadi 1 dl koores. Ja peale panin hakitud pähkleid. See pähklivärk on meil selline elustiiliküsimus. Kogumispäeviku grupis kirjutatakse palju, et õnneks maiustusi ostma ei pea – pühadest on mitu kilo. Meil, jällegi, pole pühadest ühtainsat kommi ka majas, aga pähkleid on maa ja ilm. Sest meile ei tooda komme, vaid pähkleid… ja see pole juhuslik. Igatahes kook oli võrratult hea ja kui seda šokolaadi polekski olnud, oleks ühe hariliku pumati ikka koogile teha saanud. Ega’s päris maiustamata pea elama, onju. 🙂

LAUPÄEV:

Hommikusöök: Munapuder, krõbe peekon, tomat-redis-salat. Mõnus.

Lõunasöök: Reedene kanasupp. Et laupäeva ennelõuna on tantsu- ja laulutundide päralt, on ikka ILGELT hea, kui kodus on söök ootamas. Vastasel korral läheb söögiaeg nihkesse, lõunauni venib, kõik lähevad tülli… nii hea. Nii-nii hea.

Õhtusöök: Kapsarullid (täidiseks hakkliha, porgand, sibul, küüslauk ja punased läätsed) pannil kuldseks praetud kartulite ja peedisalatiga. Rullid, muide, küpsesid ahjukanast ja köögiviljadest moodustunud puljongikallerdises. Nagu kodukootud Knorri bouillonette! Pannimahlad on puhas kuld, ei ole vaja neid ära visata ja puljongikuubikuid kasutada, vaid väärtuslik kraam kausikesse panna ja paariks päevaks oma aega ootama jätta. No ja ma ju ütlesin, et ma tegin seda porgandisalatit SUURE kausitäie…

Mul oli veel kaks pakki kuivpärmi, veidi jahu (saigi otsa, täna tuli uus) ja kange tahtmine laupäeva puhul kaneelirulle küpsetada, aga suhkur oli otsas. Kirjutasin naabrinaisele: naabrinaine, kas sul suhkrut on? Tema vastu, et on ikka, aga kas ma tahan tervet pakki või kindla koguse? Mina pakkusin, et kui tahab, võib tuua terve paki ja terve paki järgmisel päeval vastu saada (mul oli juba Coop tehtud) või 2 dl ja vastutasuks rullid. Ta valis rullid. 😀 Tegin siis Sandra Vungi IMETABASE vegan kaneelirulliretsepti (tõsiselt, kõige lihtsam-lollikindlam-odavam retsept ja NII kohevad saiad, LIIIIIINK) järgi taigna ja praadisin pannil kaneelisuhkruga karamelliseks veel mõned H memme-taadi talveõunad. Meil neid palju järel, jagub nosimiseks ja rulli vahele ka. Ja samal ajal kui mul kaneeli-õunarullid ahjust välja tulid, tulid ka ootamatud (ent äärmiselt teretulnud) külalised. Meil jäi üle ainult nuriseda, miks nad külakostiks kohvi ei toonud – siis oleks kohvioad ka “eelarvesse mahtunud”. 😀

PÜHAPÄEV:

Hommikusöök: Siin nüüd see vadak, millest varemalt juttu oli. Neljast munast ja vadakust ülepannikoogid banaani, õuna ja maasikamoosiga. Osalesid nii tatra- kui nisujahu.

Lõunasöök: Kapsarullid tatraga

Õhtusöök: Chili sin carne riisi ja hapukoorega. Valmib samamoodi nagu harilik chili (retseptivihikus on retsept), lihtsalt vahelduseks lihata. Ja jääb homseks ka. 🙂

Vahepalaks Sipstist blogikingituseks saadud bambuskandikuke (nii praktiline meisterdamiseks ka – pärlid jm pisividinad ei pane plehku ja saab anda kummalegi oma, ei lähe rüseluseks) jogurtist, kuivatatud ürtidest, meetilgast ja soolast dipikastme, kangideks lõigatud köögiviljade ja kamapallidega. Köögiviljad varieeruvad, enamasti osaleb porgand. Kui see porgand üldse kandikule jõuab, pidevalt käib mul köögikapi ääres mingi üles-alla hüplemine ja “tahan veeeeeeeel porgandiiiit!” inisemine. 😀

Kokkuvõtteks: tunnen, et nädal oli igatpidi edukas. Algava nädala toidukorvist osa (ca. 33€) tuli Coopist, ülejäänu viin turule ja vaatan, kas sealt saab täiendava kraami soodsamalt või mitte. Samuti ostsin eCoopist huvitavat külmutatud kala, mille kasutamine võib kas täielikuks nurjeks osutuda või hoopiski muudab toidulaua mitmekesisemaks ja on (loodetavasti) maitsev. Allahinnatud oli, noh, nii et proovime järgi, mis meil kaotada! Ongi ju õppimise ja arenemise kuu. Aa ja kui saaks midagi teisiti teha, siis võib-olla ei ostaks (peedisalati jaoks) Hellmannsi majoneesi, vaid teeks ise. Oleks märkimisväärselt odavam küll, naeruväärselt lihtne on ka. Eriti nüüd kui mul Kitchen Aid abiks on.

Möödunud kahe nädala toidukorvide (st. e-poe saatelehtede) ekraanitõmmiseid näed SIIN, SIIN ja SIIN.

Kuidas teil läheb? Olete ka Kogumispäevikus? Ei ole? Liiga rikkad? 😀

10 olulist põhjust, miks ostlen (e-toidupoest) vaid kord nädalas

January 8, 2018~ kogumispäevik

Minu viimaste aastate suurim ja olulisim elustiilimuutus on olnud igapäevase poeskäimise taandamine ühel korral nädalas e-poes ostlemisele. See on meie pere elu päris tõsiselt muutnud ja kõik, kes mind tunnevad (või mu blogi loevad…), on kuulnud mind elevusest pasundamas, kui suurepärane on e-pood. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata – nii palju on minu jaoks neid Hästi Suuri Eeliseid ja Väga Mõjuvaid Põhjuseid, miks oma jalga füüsilisse poodi tõsta äärmisel juhul harva ja parimal juhul üldse mitte. Just käisime millalgi mõni nädal tagasi olude sunnil poes ja see riiulite vahel jalutamine ja spontaanselt asjade korvi ladumine kujunes meie kõigi jaoks äärmiselt stressirohkeks. Kusjuures tasub arvesse võtta, et meie tüdrukutega on superlihtne poes käia – nad ei nõua midagi, ei virise, ei kao ära. Viga on lihtsalt meis, täiskasvanutes. Me ei oska enam poes käia!

Üks suvine toidukulleri toodud ostukorv. Pildilt vaatan igatsusega kiloga müügil olnud kirsstomateid (neid pole poes ammu pakutud) ja võdistan õlgu vahukommide peale. Ostsime neid “titegrupi” (veits on uskumatu, et “tited” juba kuuesed on) suvisele kokkutulekule kaasa, et lapsed saaksid neid grillida. Olid ootuspäraselt võikad ja sattusid natukene lastele juustesse ka, aga “tittedel” oli lõbus ja… suvel vist võib. 🙂

Panin täna kirja kümme kõige olulisemat nüanssi kord nädalas (e-)poodlemise juures, mida olen ammu tahtnud teiega jagada. Kindlasti on võimalik leida vastuargumente – kes tahab poes vilju valida-näppida-võrrelda, säilivusaegu valida, tooteid ise käes hoida ja oma silmaga näha jne. Kuni mu toit on värske ja tarbitav, olen ma üsna vähepretensioonikas klient. Mulle on oluline, et mu viljad oleksid küpsed, värsked ja kvaliteetsed, kuid kui pakend on lömmis või säilivusaeg lühike, olen pigem rõõmus, et kord juba toodetud (ja võib-olla muidu raisku minev) kaup minu koju jõuab ja tarbitud saab. Mul ei ole jaksu, et poes pirne või juustukerasid peos veeretada – olen liiga laisk ja teen oma ajaga pigem muud. Kui mul aga e-poe võimalust ei oleks (nagu, nõme nentida, enamusel eestlastest), kehtiks enamus kogemustest-tõdemustest siiski – kõige olulisem muudatus on siiski harvem ja kaalutletult tarbimine. Aga vähem loba, pikem samm – siin on minu kümme põhjust, miks ostelda harvem ja võimalusel e-poest:

Sooduspakkumistest õhtusöögiideed

Et e-toidupoes on eraldi soodustoodete kategooria, alustan iga “poetiiru” sealt. Kuna õhtusöögiideid genereerides alustan alati põhikomponendist, võtangi esmalt ette soodushinnaga lihad-kalad. Kui igaks toidukorraks on sooduspakkumiste seast põhikomponendid ostukorvi rivvi laotud, hakkan neile e-poe otsingulahtri kaudu täiendavaid koostisosi lisama, et igast valitud lihast-kalast terviklik roog kokku tuleks.

Sooduskategooriast on abi ka kauasäilivate varude soetamisel. Kui või, kohvioad, kvaliteetõlid, meil tihti kasutusel olevad kuivained või sügavkülmutatud tooted märkimisväärse soodusega on, võtan ka neid lisaks. Kui niikuinii tarbime, on arukas seda teha oluliselt odavamalt!

Vähem ootamatuid üllatusi

Kord nädalas osteldes on lihtsam veenduda, et söögitegemise ajal kappe avades ei selguks, et midagi ostmata on jäänud. Kui kõik koostisosad ja kogused on riburadapidi silma all, on tänu selgele ülevaatele üsna kindel, et täiendavaid ootamatuid poeskäike nädala sees teha ei tule.

Kui e-toidupoodide teenus veel sinu kodukanti laienenud ei ole, kehtib see eelis ka kord nädalas nimekirjaga ostlemise puhul. Kui kogused on ostukärus koos, on lihtne arvestada kui mitu rooga ostetust kokku tuleb ja hinnata, mitmeks päevaks sellest jaguma peab. Igapäevaselt poes käies on hoopis suurem oht üle tarbida või mõne roa jaoks vajalikke komponente ostmata unustada.

Sama raha eest rohkem?!

Paljud e-poes müügil olevad puu- ja köögiviljad on kaaluarvestuse asemel müügil tükikaupa, sest nii on loogilisem ja lihtsam. Näiteks lillkapsas, banaanid, suvikõrvitsad, mangod… Hind on paika pandud vilja umbkaudse eeldatava kaalu järgi, kuid tihti juhtub, et toodete tegelik kogukaal on teine. Kui arvestatud kaalust väiksem, kannab e-pood sulle ülemakstud summa tagasi. Tihti juhtub aga, et tellitud vilju on arvestatust rohkem ja niipidi on võit sinu kasuks – juurde maksma ei pea ning kilohind on selle võrra märkimisväärselt soodsam. Äge, kas pole?

Märkimisväärne rahaline kokkuhoid

Sestsaati kui e-poe teenusele üle läksime ja ainult ühe korra nädalas ostlema hakkasime, on meie pere igakuine toidueelarve oluliselt kahanenud. Kui praegu kohe kolmeaastaseks saav Virsik veel beebi oli ja meiega sama toitu ei söönud, seadsime endale kuu eelarveks 400€ ja loobusime sellest algatusest üsna kiirelt, sest erinevates poodides pea igapäevaselt osteldes jäi sellest seatud summast alati väheks.

Nüüd, kui toita on neli näljast suud ja lisandunud on veel viieski pereliige, tuleme 400€ eest kuus täiesti vabalt toime, kusjuures ei ole me oma harjumustes säästmise nimel ainsamatki teadlikku muudatust teinud. Peale kord nädalas ostlemise!

Ajasääst

Tihti kuulen inimesi kurtmas, et tööpäeva järel lapsi lasteaiast-trennidest koju tuues ja siis rampväsinuna koduuksest sisse astudes on võimatu suuta igal õhtul kodus süüa teha. Tihti paistab see nii olevat just sellepärast, et olles pärast tööd veel poes näljasena õhtusöögiideid genereerinud, järjekorras seisnud ja lõpuks poekottidega koju jõudnud on kell juba masendavalt palju ja igasugune soov ja jaks veel köögis askeldada on viimseni otsas.

Kui poeskäike ei planeeri, saab toidu e-poest tihti tellida juba samaks õhtuks, näiteks kodus lapse lõunaune või tööl lõunapausi ajal, selleks kodunt või kontorist sammugi kaugemale astumata. Sellest veel etem on muidugi kord nädalas ostlemine – mina soovitan ostelda e-poes, kuid ka harilikke poeskäike harvendades ja ette planeerides on ajasääst tohutu. Kiiremateks (näiteks trenni-) päevadeks saab planeerida väiksema ajakuluga õhtusöögid, kasvõi midagi juba ette koorides-hakkides-valmistades. Ükskõik, mil määral ette planeerimine on võrreldes igapäevaste poeskäikudega igatahes märkimisväärne ajasääst. Lisaks: iga kodune lapsevanem teab hästi kergendustunnet, kui teine lapsevanem pärast pikka eemaloldud tööpäeva uksest sisse astub. Mida rutem see hetk kätte jõuab, seda parem – ei ole vaja, et see väärtuslik aeg poesabas kaduma läheks.

Madalam stressitase

Meie jaoks on kaootiliste poeskäikude ühele e-poeskäigule nädalas taandamine lisaks raha ning aja säästmisele tähendanud ka oluliselt rahulikumat ja stressivabamat argielu. Kõik me ju teame kui ärritavaks võib argine “mis me täna süüa teeme?” mõnikord kujuneda. Need päevad kui keegi ei tea, mida süüa teha, ühtegi head ideed pähe ei tule, kõigi retseptide puhul tundub, et alles me ju sõime seda, miski justkui isutaks, aga ei tea, mis… Kõlab tuttavalt?

Kui õhtusöögi valmimise dikteerib kapis olemasolev toidukraam, jääb igasugune nuputamine ära. Minu jaoks tundub päevapealt ära jagatud nädalamenüü koostamine liigse pidulikkusena, mistõttu lasen sooduspakkumistel end inspireerida ja otsustan selle järgi, mis meile järgmisel nädalal maitseb. Peamine on, et ka kõige laisemal ja tüütumal õhtul pliidi äärde sammudes tean, et ei pea pead vaevama ja saan lihtsalt toidu valmis visata. Mille täpselt, sõltub sellest, mille järgi parasjagu isutab. Tänu sellele teadmisele on olemata ka suur osa meid varem vaevanud stressist.

Vähem raiskuläinud toitu

“Ebaeetiline on toidu prügikasti viskamine maal, kus 17,5% elanikkonnast elab suhtelises vaesuses ja 10%-il ei ole piisavalt sissetulekut, et osta endale igapäevast toitu.“

Tsitaat Toidupanga kodulehelt. Euroopas viskame ära pea poole kogu toodetud toidukraamist ja ehkki Eesti kodumajapidamised ei ole selle probleemi kõige suurem valukoht, ei loobi mõistlik tarbija toitu ka sellele vaatamata prügikasti. Päris 100% prii ei ole meie leibkond sellest patust ka täna, kuid fakt on see, et kord nädalas osteldes on oht üle tarbida kordades-kordades-kordades väiksem. Ostad ainult seda, mida vaja on ja sööd enne uue nädala toidutellimust/poeskäiku kapi tühjaks. Mõistlik, kas pole?

Parima toote valimine

Endale sobivaima tooteni jõudmiseks peab läbima paraja kadalipu. Kõigepealt tuleb veenduda, et toote hind on taskukohane. Siis vaadata, et selle kvaliteet oleks määratud hinnaga kooskõlas – jälgida koostisosade nimekirja, päritolu, puhtust jne. Seejärel uurida, missuguse koguse juures kilohind kõige mõistlikum on. Ja siis korrata kogu seda protsessi poes iga riiuli juures iga vajamineva toote puhul. Viitsid? Mina ei viitsi. Mul tekib ainuüksi sellest mõttest stress, et peaksin poes iga sojakastmepudeli pealt etikette edasi-tagasi lugema ja võrdlema hakkama. Sellel sojakastmel on glükoosi-fruktoosisiirup kirjas, sellel ka, oot, mitmendana ta eelmise pudeli koostisosade nimekirjas oli, ahnii, sellel pole üldse…

E-poes on see asi lihtsamast lihtsam. Toote pisipildi juures on toote hind ja kilohind. Sellele klikkides hüppab lahti väike hüpikaken, kus kogu info ilusti reas. Kui see ei sobi, klikin kinni ja võrdlen järgmisega. Kui leian parima, klikin sobiva koguse endale ostukorvi. Klikk-klikk-klikk. Jube mugav.

Kui e-toidupoe kullerid sinu kodutänavat veel ei tunnista, saad e-poe otsingumootori ja ostukorvi siiski enda kasuks tööle panna. Kaupade hinnad ja sooduspakkumised on füüsilises kaupluses ja e-poes samad, mistõttu võid tooteid valida ja nimekirja koostada e-poes, nimekirjast näiteks nutitelefoniga ekraanitõmmise teha ja sellega poodi suunduda. Lihtsam on nii kohe päris kindlasti!

Tasuta raha?!

Enne kord nädalas ostlemise režiimile üle minemist ja e-poest tellima hakkamist käisime paljudes erinevates poodides. Kui jalgsi ja kodu lähedal, siis Maximas, kui suuremaid oste tegemas, siis Selveris, vahel Rimis. Kui pärast-tööd-poesutsakaid tehes, siis seal, kuhu tähtede seis parasjagu juhatas. Oleme küll kõigi nende poekettide püsikliendid ja olime boonussüsteemide üle ka seni rõõmustanud, kuid märkimisväärset kasu me neist seni lõiganud ei olnud.

Kui e-poest tellima harjudes paratamatult kogu raha vaid ühteainsasse poodi “viisin”, ootas mind esimest korda füüsilisse poodi minnes ees suur üllatus. Mu Säästukaardile oli kogunenud peaaegu sada “tasuta” euroraha! Kuna e-poes boonuspunktidega (vist?) maksta ei saa, ei olnud ma sellest teadlik ega oleks osanud aimatagi, et vaid ühe kindla keti juures osteldes nii märkimisväärse summa boonust teenin. Jällegi – kehtib ka väljaspool e-poodide piirkondi füüsilises poes osteldes. Käi ühes kindlas poes ja planeeri nii, et ostled vaid korra nädalas.

Keskkonnasäästlik alternatiiv?

Oluline on silmas pidada, et ehkki ka see olukord jõudsasti paraneb, saad e-poest ostes kaasa üsna arutu koguse kilekotte. Kui oled keegi, kes ka ise poes käies kilekoti ostab, pole selle üle mõtet nuriseda. Õnneks on paljud pakendajad mõistlikud inimesed ja topivad viljad ühte kotti kokku. Kui aga alati oma “taaraga” poes käid, tea, et selline miinus e-poe teenusega kaasneb. Meie kasutame kilekotid prügikottideks ja kui tulevad paberkotid, lähevad nad kompostikasti. Päris ilma oleks muidugi oluliselt etem!

Paljuräägitud kilekotiteemale lisaks tasub arvesse võtta ka transpordile kuluvaid ressursse. Palju on uuritud e-poenduse mõju keskkonnale ja tihti on leitud, et e-poes ostlemisel on meie liigtarbimise all kannatavale koduplaneedile positiivne mõju. Tegelikult ei ole sellest ilmselt eriti abi, kui muidugi poodiminekule kulunud aja hoopis kinno, spordiklubisse või restorani sõites veedame. Hea, et me, inimesed, kodus diivanilt WC’sse ja kööki autoga ei sõida…

Aga tõsi ta teoorias siiski on, et kui mitmetesse majapidamistesse veab kauba üksainus auto, on see kahtlemata etem sellest, et kõik need inimesed ise autoga poodi ja tagasi sõidaksid. Seljakotiga poes käimine, mis kõigist transpordiviisidest kahtlemata kõige “rohelisem” on, ei ole minu jaoks alternatiiv – eriti kui ostlen kord nädalas väga palju korraga ja tean, et sel viisil märkimisväärselt vähem tarbin. Kõige suurem keskkonnasääst on niisiis ikkagi see, kui ostled harva ja kaalutletult. Ei sõida iga päev poodi ega kuluta oma tarbimiskäitumisega kaudselt poe lahtiolekule kuluvaid ressursse, ei soorita poes ebaolulisi emotsioonioste (mis on oluline mitte ainult koduplaneedi, vaid ka sinu isikliku heaolu seisukohalt – nii tarbid vähem rämpsu!), ostad täpselt nii palju kui nädalaks vaja ja kui puudu jääb, ei lähe poodi, vaid sööd seda, mida kodus on.

Kui tahad ka oma isiklikke tarbimisharjumusi ja häid nippe teistega jagada, veel uusi nõuandeid kõrva taha panna ja erinevatest säästmise ja majandamisega seotud väljakutsetest osa võtta, tule ja liitu Facebookis grupiga Kogumispäevik. Ma võin siin ju targutada, aga sealse grupi liikmetel on veel sada ja üks ägedat nippi-trikki-ideed, mille peale me teiega siin võib-olla ei tulekski!

Aastal 2018 õpin majandama e. Kogumispäevik

January 7, 2018~ kogumispäevik, sponsoreeritud

Postitus on sündinud koostöös Swedbanki (sõltumatu info ja praktiliste nõuannete pakkumiseks loodud) Rahaasjade Teabekeskusega.

Kui ma Swedbankilt Kogumispäeviku projektis kaasa löömise pakkumise sain, võttis see mul esialgu hinge sees värisema. Mida on minul inimestele kogumise, säästmise ja majandamise kohta õpetada?! Olgu, kaubanduskeskustes ma just aega ei veeda ja toidukraami soetan kord nädalas, toidu koha pealt võin ehk paar sõna kaasa hõigata küll…. aga eeskujulikul majandajal on ju aastaid tagasi ulatuv Exceli arhiiv kuludest ja tuludest, netodest ja brutodest… mis eeskuju mina, kellel mul säärane detailne ülevaade pere kulutuste üle puudub, mingisuguses grupis kellelegi olla saaksin?

Taipasin, et selles asja võlu minu jaoks seisnebki – ma ei peagi olema eeskuju, vaid katsejänes. Ma saan ise selle aasta käigus hoopis paremaks minuks kasvada ja areneda ja seeläbi teistele omasugustele näidata: kui mina saan, saate teie ka! Sest selles ju kogu Kogumispäeviku idee seisnebki (taipasin ma juba esimesel päeval kui arutelu seal käima tõmbasime), et ühes sealse kogukonnaga ja neilt saadud väärtuslike nippidega on märksa lihtsam oma eluviisides korrektuure teha ja paremaks majandajaks kasvada.

Mis me seal Kogumispäeviku grupis (LINK) siis sel aastal tegema hakkame? Selgitan:

Kogumispäevik on Swedbanki loodud Facebooki grupp, mille idee ongi säästmisest ja majandamisest huvitatud inimesed kokku tuua, et rahaasjade ning säästmise teemal arutleda. Alanud 2018. aastal tahetakse grupile senisest veelgi aktiivsem elu sisse puhuda, mistõttu ka mind just nüüd grupi tegemistesse kaasati. Igas kalendrikuus võtame ette ühte fookusteema – jaanuarikuus on selleks teemaks toidukulud, aga edaspidi ka näiteks transpordi- ja meelelahutuskulud, majapidamisega kaasnevad väljaminekud ning säästmisvõimalused jne. Seoses iga teemaga esitatakse grupi liikmetele ka väljakutse, millest aktiivseimalt osa võtnud kasutajaid teemakohaste auhindadega premeeritakse. Jaanuaris kutsume grupi liikmeid välja oma ühe kuu toidueelarvest 10% säästma (väljakutsega saad liituda SIIN) ning auhinnaks on kõige aktiivsemale säästjale (kaasa rääkijale ja nippide jagajale) tema poolt valitud toidupoe 100€ kinkekaart.

Juba praegu käib grupis tõsiselt hoogne arutelu ja liikmete vahel valitseb mõnus toetav, inspireeriv ja innustav vibe. Kui esitad küsimuse, mida kappi seisma jäänud kuivainetest valmistada, on kaasvõitlejad kohe heade retseptidega platsis ja osad säilitamise ja säästmise nipid on ikka suisa puhas kuld. Et minus tekitab säästmise ja vähesega toime tulemise teema suurt hasarti, olen sellest projektist hästi-hästi elevil (can you tell? :D) ja võtsin vastu ulja eesmärgi, mida tegelikult ka blogis kunagi ära proovida kaalunud olen: meie pere toidueelarvet poole võrra vähendada, st. kogu meie bande vaid 50€ eest nädalas ära toita. Enne alustamist olin küll hästi ärev, et põrun haledalt või teen valesti või jääme nälga või, või, või… aga tegelikult tundub, et pisut nuputades on päris hästi võimalik hakkama saada. Muidugi ei ole meie eesmärk toidult igavesest ajast igavesti maksimaalselt kokku hoidma hakata. Te tunnete meid küll – armastame söömist selleks selgelt liiga palavalt ja tegelikult püüan ka väljakutseväliselt võimalikult mõistlikult tarbida ja vähe kulutada. Minu eksperimendi mõte on lihtsalt ära proovida, mis saaks, kui meid peaksid tõesti tabama Väga Mustad Päevad (keegi meist ei ole ootamatuste eest lõpuni kaitstud, eksole) ja võib-olla ka tõestada, et kitsas eelarve ei pea ilmtingimata tähendama hakkliha Manni makaronidega. Eks siis näis, kas see mul ka õnnestub. 😀

Kuna möödunud toidunädal oli poolik (st. toidukuller tuli alles neljapäeval), kirjutan ma seni valminud retseptid ja säästumõtted üles gruppi, oma väljakutse teema alla. Uuel nädalal panen aga kõik päevad ja söögikorrad detailselt kirja ja pildistan üles ka, et projektist ka midagi blogisse tallele jääks. Ja eks ma raporteerin teile jooksvalt, missuguseks see asi kujuneb. Hoidke meile pöialt ja tulge lööge ka kampa! Meil tuli seal grupis juba jutuks ka jõukuse definitsioon ja pisut järgi mõeldes jõudsin ma tõdemuseni, et keegi meist ei ole laristamiseks piisavalt jõukas kuni tal ei ole tagavaraks väga korralikku rahalist puhvrit. Ja meil ei ole, mistõttu on igasugune säästmine meile kahtlemata igati hädavajalik.

Kuidas teil säästmisega lood on? Kas olete ootamatuteks elumuutusteks majanduslikult kindlustatud või tunnete samuti, et võiksite oma rahaasjade üle paremat ülevaadet omada ning 2018. aastast alates varasemast enam raha kõrvale panna?

Panen siia video ka, mille Kogumispäevikusse tutvustuseks tegin: