Miiu blogi

Archives for February 2018

Pidulaud, seenelasanje ja kingitused e. õhtusöök kõige tähtsamale

~ family, mis täna õhtusöögiks on?

Nagu ka kõik teised pereliikmed (peale Loore ja Väikevenna), tähistas ka H mõni aeg tagasi oma sünnipäeva, seekord kahekümne kaheksandat. Et minu meelest on kõige mõnusam ja pidulikum aeg sünnipäeva tähistamiseks ikkagi õigel päeval, paningi ette kolmapäeva õhtul toimuva sünnaõhtusöögi.

Kutsusime oma söögilaua äärde oma kõige lähedasemad ja kui H töölt tuli, oli laud pikaks tõmmatud, lina laual ja õhusöök ahjus. Lauale sai kaks erinevat lasanjet lihtsa palsamiäädikavinegretiga rukolasalatiga, enne mida kostitasime end juustude ja vorsti-singiga. Kui mina olen suur à la carte‘i ja valgete linade fänn, siis H’le meeldib just selline kodusem ja õdusam stiil. Havi käsul! Paningi taustaks mõnusa Itaalia restorani-taustamuusika ja õdus meil kahtlemata oli.

Joogivalikute hulgas punane ja valge vein, alkoholivaba vahuvein (Henkell on kõigist raseduse ja imetamise ajal joodud mullijookidest mu lemmik, sest kui ta on korralikult jahutatud, meenutab ta maitselt kõige rohkem “pärisasja” – on sellise korraliku terava mulliga ja alkovabadele veinidele omast “peedimaitset” pole peaaegu üldse tunda). Samuti panime lauale mu lemmikut külmutatud maasikatega maitsevett. 

Brie kõrval on kandikul mango ja ingveriga Stilton. See on nii hea, kindlasti-kindlasti proovige!

Hoidjapreililt ja tema peikalt sai H sünnipäevaks kauaigatsetud pitsakivi. Panime järgmisel päeval kohe käiku ka. Äge asi! Veel sai härra kingituseks Biothermi tooteid, kontserdipileti ja vaba õhtu, et kalli sõbraga meelisansambli kontserdil käia (mis tegi ta super-superõnnelikuks, olen selle kingitusega nii rahul) ja mudelauto (kirjutasin alguses NII valesti) suure maastikul sõita oskava puldiauto ostmise raha. Not even kidding. Auto oli isegi välja valitud, aga lõpuks sattus meie majja hoopiski droonike. Nii et nüüd vist hakkab päris pulle vloge saama. 😀 

Meie iga-päev-on-tegelt-pidu-aga-tore-et-tulla-saite pojake. 🙂


Üks kahest e. portobellode, baklažaani jt. köögiviljadega veganlasanje. Maitses kõigile ja pani suisa kaks seenepõlgurit – minu ja Miki – seeni sööma. 🙂

Me viimasel ajal muud (kogu-pere-piduõhtusöökidel) magustoiduks ei söögi kui erinevates variatsioondies chiapudingut. Pidulikkust lisan maitsestades, tavaliselt ohtra vanilliekstraktiga, seekord kakaopulbri ja mõrumandliessentsiga. Seekord juhtus, et kookospiima polnud, tegin lasanje jaoks ostetud sojapiimaga. Peale valmistan karamellised röstitud mandlid. Mittevähemaitsev!

Kõige ilusamad tüdrukud!

Oleme nüüdseks nii palju kordi õhtusöögilaua ääres ÄSKitanud, et teemad on enam-vähem peas ja nüüd oleks küll hädasti juba 2.0’i vaja. Hästi huvitav on, need kaardid juhivad vestluse kohtadesse, kuhu niisama jutulõnga harutades eluski jõudnud poleks.  


Oli väga armas ja südantsoojendav õhtu. Aitäh kõigile! <3

Ilus mälestus: Üks noor pere aastal 2012

~ kroonprintsess: pildid

Olen viimase aja sündmuste valguses väga palju mälestustes ja pildikaustades tuhninud, et olulisi hetki välja trükkida. Kui elu ring ja surelikkus end meelde tuletavad, kasvab piltide ja videotena tallele pandud mälestuste väärtus hüppeliselt ja kohe tekib tunne, et kõik need hetked peaksid igapäevaselt silma all olema.

Ma olen pikalt tundnud, et meie lagedate seintega kodu ei ole päris nii kodune nagu võiks. Minimalism ja asjade vähesus ja valgus ja õhk ja lihtne koristada – see kõik on super, just nii ma tahangi elada. Aga ma tahan ka, et mu kodu oleks meie nägu, mistõttu ma juba pikemat aega nuputan, mis, kus ja kuidas meie seinu kaunistada võiks. Otsustasin nüüd (ja sain H nõusse, imede ime), et esikusse tuleb suur fotosein. Mitte liiga korrapärane, mitte liiga värvi järgi koordineeritud piltidega – lihtsalt hästi palju (loe: kolme meetri kõrguse lae jagu) meid, hästi palju neid ilusaid hetki, mis kõvakettal kaustades unustuste hõlma vajuvad. Meil on rohkem kui kuue aasta jagu imeilusaid pilte – suures osas muidugi tänu blogile, sest suure blogi-entusiasmita poleks 2012 jõuludel siia majja peegelkaamerat tulnud ja mina poleks seda käes hoidma õppinud ja üleüldse oleks kõik hukas.

Nii ma siis sorteeringi siin sadu ja sadu pilte, mis kõik on muidugi kaustades pealkirjaga “kaarditühjendus”, sest MILLEKS pildid kohe kategoriseerida kui saab neid ctrl + x abil desktopile lajatada ja siis aastaid hiljem mustast materjalist tuugalt täis kaustu mööda kettaid ja arvuteid kokku kraapida, sorteerida, ümber tõsta…. puhhhhhhhhhhhhhhhh! Aga motiveeriv on see, et sedasi tuleb praegu välja nii palju armsaid hetki ja pildiseeriaid, mida ma hiiglama kaua näinud ei ole, osasid isegi ei mäletanud enam! Vaatan videosid vastsündinud Kroonprintsessist ja mõtlen: kas tõesti selline äbarik väike tulnukas võis minu 2,5 kg tütar olla? Pooleaastast Kroonprintsessi nähes läheb meil kõigil sassi, kas tegemist on tema või Väikevennaga – vahel ei reeda isegi riided, sest needki on ju kolmandal ringil. Virsikut vaadates mõtled, MISMOODI on võimalik, et praegu nii hele ja sinisilmne väike inimene võis sündides NII TÕMMU olla?! Sürr. No ja ma mõtlesin, et miks mitte neid seni avaldamata pilte (ehkki selle postituse seeriast mõned pildid kuskil postituses vist on ka) vahel ka siia üles laadida? Need 2012. aasta suve pildid on tehtud Haapsalus Laterna baaris ja Müüriääre kohvikus – olime teel Hiiumaale (nagu ikka) ja peatusime viivuks Haapsalus, et Madikeniga kohtuda. Tema need minu meelest nii kohutavalt armsad ja rõõmsad pildid tegi ja ma olen talle nende eest maailma lõpuni tänulik.

Tagantjärgi postitamisel, muide, on üks suurepärane eelis veel – värsketel piltidel tundub alati kõik nässus olevat. Nurk kole, kompositsioon halb, hambad kollased. Täna vaatan: armas jumal, kui ilusad ja rõõmsad inimesed!

Kas ja kuidas võiks lemmikloomakuludelt säästa?

~ koerapreili loore, kogumispäevik

“Sa vastutad selle eest, mille sa taltsutanud oled.”

Oma lemmiku tervise pealt kokku hoida ei või – kui oled looma võtnud, on elementaarne ka tema eest parimat võimalikku hoolt kanda, mitte talle supermarketist odavaimat rämpstoitu osta või allapanu kvaliteedile järeleandmisi teha, mis sest, et odav kraam tolmab ja pisilooma hingamisteid kahjustab. Kuid n agu kõiki teisigi kulutusi, tasuks loomapidamisega seotud väljaminekuid planeerida. Mitte ainult kokkuhoiu eesmärgil, vaid pigem ka selleks, et kulutatud vahenditest maksimum võtta ja oma lemmikule kvaliteetset elu võimaldada.

Kui ma Kogumispäeviku kodukuu raames Loorele kuluvatele summadele mõtlema hakkasin, katkestasin selle mõttelõnga kärmelt. Ma ju ei tea, sest ma ei planeeri! Toitu ostame Loorele siis kui see otsa saab – H käib tööpäeva lõpus mõnest teele ette jäävast lemmikloomapoest läbi ja võtab kotitäie misiganes brändi kvaliteettoitu. Kui toit on otsakorral ja mina parajasti Coopist tellimust teen, viskan ostukorvi kilo Lily’s Kitcheni toitu. See on väga kvaliteetse koostisega ja maitseb talle meeletult, kuid kättesaadavuse ja mugavuse eest maksan pea kolm korda kallimat kilohinda kui sarnase koostisega toit mujal maksta võib! No kas ei oleks siis mõistlik seda väljaminekut pisutki planeerida ja kulusid optimeerida?

Muus osas on meie väike Loore-Lorku-Porku (passi järgi Lorelai) tubli säästuloom. Loore on prügikastisurmast päästetud koeralapsproua (kuidas see aeg alles lendab…), kelle mina sain hoiukodust ja kelle eest maksin sümboolse summa* ussikuuri jm väljaminekute katteks. Siis käisime temaga loomakliinikus ja kiipisime-vaktsineerisime – issand ise teab kui palju see kõik maksis, sest mina olin siis 19 ja ajad ning valuuta olid teised. Arstiabi on Lorku vajanud ühe korra kui ta oma põse katki kraapis, sest hammas valutas. Esimesel visiidil see ei selgunud – põsehaav küll paranes arsti poolt välja kirjutatud salvi abil, kuid mitte kauaks. Teise kliinikusse minnes selgus, et koerakesel on hambas põletik ning haige hammas tuleb narkoosi all välja tõmmata. Tookordne visiit läks maksma (kui ma õigesti mäletan) 160€ ja on seni *ptui-ptui-ptui* jäänud ainsaks suuremaks väljaminekuks.

Et kõik mu lemmikloomapidamisega seotud kogemused ja teadmised piirduvad väikese terve ja tugeva krants-tüüpi Loore omanikuks olemisega, arutlesin sel teemal oma loomasõbrast (ja hoiukodupidajast) hoidjapreiliga, kes oli lahkesti nõus kaasa mõtlema ja selle postituse valmimisele kaasa aitama. Nii panime üheskoos kirja mõned ideed, kuidas lemmikloomapidamisega seotud kulutusi planeerida ja oma raha looma heaolu silmas pidades kõige mõistlikumalt paigutada:

* Hoidjapreili palus lisada, et tema annab oma hoiukodused uude koju ilma igasuguse tasuta. Vat, säästunipp! <3 

Üks väga ilus ja armas lumekoer täna oma tagahoovis ninani lumes sumbates. Pole kedagi, kes lund nii väga armastaks nagu meite Loore!

Looma võtmine

Kõige soodsam ja vastutustundlikum on loom võtta varjupaigast või hoiukodust. Neile loomadele on juba tehtud parasiiditõrje, vaktsiinid, kiipimine, vahel isegi muu ravi ja oppimine. Võtja maksab sõbra eest vaid väikese loovutustasu, mis katab loomale tehtud kulutused vaid osaliselt. Varjupaigas on sadu erinevaid kasse-koeri ja teisigi koduloomi – tuleb ainult minna ja valida, kellele oma süda kinkida. 🙂

Tõutunnistuseta tõulooma pole olemas. Kui keegi müüb odavalt ehk mõnesaja euroga mingi tõu välimikuga looma, aga pabereid pole mingil põhjusel teinud, siis on tegu nn milleri ehk loomapaljundajaga. Neil loomadel pole tehtud terviseuuringuid, kuid neil lastakse maksimaalse sagedusega järglasi saada. Need loomad elavad tihti kohutavates tingimustes, nad ei saa kvaliteetset toitu, neile ei tehta parasiiditõrjet ega vaktsiine. Kõik seepärast, et looma pealt maksimaalselt teenida. Nii saab loomavõtja endale sageli väga haige koera, kes vaatamata suurele hoolele peagi hinge heidab ja omanikule jäävad murtud süda ja tohutud raviarved. Õudseid näiteid loomavabrikutest saad lugeda näiteks SIIT, SIIT ja SIIT.

Tarvikud

Nagu kõige muugagi, tasub ka loomale tarvikuid valides esmalt mõelda taaskasutusele ja isetegemisele. Kassidele ja pisinärilistele saab pesi ja mööblit väga edukalt ise ehitada – internetis on palju seesuguseid õpetusi, kuidas vanast kampsunist ja padjast kassile imearmas magamisase teha, rottidele kiikesid-tunneleid meisterdada jne. Kindlasti tasub lemmikule kodu rajades internetis maad uurida ja hinnavõrdlusi teha – kasutatud lemmikloomatarvikuid liigub internetis palju ning erinevaid e-poode, kust puure-kausse-pesi soetada, on kümneid ja kümneid.

Kui koer peaks millegipärast elama õues, on talle kindlasti vaja korralikku tõstetud ja soojustatud kuuti. Poes saadaval olevad kuudid maksavad sadu eurosid ning ehkki see on ühekordne väljaminek, tasub kindlasti ka ise ehitamist kaaluda. Internetis on palju õpetusi, mille abil koerale soodsamalt ilusa ja praktilise kuudi ehitada saab! Samuti on internetis palju kuulutusi, kus inimesed seisma jäänud kuute müüvad või suisa tasuta ära annavad.

Toit ja maiused

Tugeva tervise aluseks on loomulikult kvaliteetne igapäevane toit. Nagu endalegi toitu valides, tasuks ka loomale süüa ostes jälgida toidu koostist, mitte hinda ja nime. Näiteks nimeka ja populaarse Royal Caniniga sarnase koostise, ent märkimisväärselt odavama kilohinnaga toite on väga mitmeid. Nii võib soodsamalt saada isegi parema koostisega kraami ja ülejäänud igakuiselt üle jäänud raha panna looma ravifondi kõrvale. Kui endale toitu valides välistad glükoosi-fruktoosisiirupi ja naatriumglutamaadi, on ka loomale toitu valides oluline teada, millised ained vältida tuleks. Näiteks neere kahjustavad värvained, tapajäätmejahu ja loomsete kõrvalsaaduste jahu ning igasugune toit, mille koostiset suure osa moodustab teravili. Esmapilgul kallima kilohinnaga toit võib olla Darlingu, Chappy, KiteKati jms “marketitoitudega” võrreldes ka toitvam – näiteks tuleb seda anda kaks korda vähem, mis tähendab, et looma toitmiseks kulub lõppkokkuvõttes ikkagi sama summa. Väga paljud loomaomanikud tellivad toitu soodsalt saksa Zooplus’i nimelisest veebipoest. Postikulu Eestisse on (misiganes koguse ja kaalu puhul) 9,99€ ning sääst on märkimisväärne – meie kliinikus müügilolevat eritoitu saavat sealt suisa poole soodsamalt! Kui Saksamaalt tellimisega jändamine tundub tüütu, on ka kodumaistes internetipoodides kaup tihti palju odavam kui lemmikloomapoodides. Hea valik soodsaid (ja hea koostisega) loomatoite on saadaval ka näiteks Tallinna külje all asuvas aianduskeskuses Hortes. Kui ostad ühte kindlat toitu ühest kindlast poest, on kindlasti mõistlik teha püsikliendisoodustust võimaldav kliendikaart.

Racineli kuivtoidud on Coopis praegu väga hea soodushinnaga. Ostsin kohe kuus kilo varuks. Ja Lily’s Kitcheni puhtad ja ökokoostisosadest valmistatud konservid on ka allahinnatud!

 

Lemmikule toortoitu pakkuvad loomaomanikud saavad soodsat ning värsket liha ja kala soetada turult. Kusjuures argumendiga, et ostad koerale-kassile toortoitu, saab turult oma taarasse lihakraami osta. Muidu turumüüjad seda hästi lubada ei taha, topivad ikka oma plastkoti või -karbi sulle kaasa.

Kui leiad hea toidu korraliku soodushinnaga, tasub seda tagavaraks varuda. Kulub ju loomatoitu igapäevaselt ning kuivtoit säilib kaua – pole mingisugust põhjust, miks peaksid seda täishinnaga soetama!

Dentastixide jm teraviljapõhiste maiuste asemel võiks koerale pakkuda naturaalseid puhtast lihast valmistatud maiuseid, mida saab poest osta, aga ka väga edukalt ka ise valmistada – näiteks kuivatatud kanafileed jms. Samuti soovitatakse koertele anda porgandit – vajab ju loomgi vitamiine ja kiudaineid. Meie Loore igatahes krõbistab porgandit suuure isuga!

Kassiliiva asemel puidugraanulid

Ka kassiliiva saab odavalt veebipoest Zooplus (et postikulu kaalu tõttu ei muutu, võib seda kümnete kilode kaupa varuks tellida), kuid kes liiva aseme kassidele allapanuks mõeldud puidugraanuleid kasutab, saab ehituspoest soetada identseid, kuid oluliselt soodsamaid saepurupelleteid.

Kakakotid

Biolagunevad või mitte – koera kakakottidele kuluvaid ressursse (nii rahalisi kui looduslikke) saaks kokku hoida, kui kasutaksime kakakottidena juba olemasolevaid ja niigi kuluvaid kotte. Saia- ja leivakotid, ühekordsed puuviljakotid vm kaka üles korjamiseks sobivad pakendid oleks mõistlik säilitada ja lemmiku kakat kokku korjates taaskasutada. Nullkulu.ee kirjutab:

“Ainus mõistlik variant seda protsessi sammuke rohelisemaks muuta, on taaskasutada majapidamises tekkinud plastkotte. Sul on koer ja sööd igapäevaselt leiba? Korja kokku oma leivakile ning kasuta see uuesti. Kui sul jääb saia-leivakottidest puudu, siis miks mitte paluda oma tuttavatel sulle neid kõrvale panna?”

Loe Nullkulu täispikka postitust “Mida teha koerakakaga?” SIIN.

Tervis

Loomade ravi on väga kallis – neil ju pole haigekassat. Küll aga pakutakse lemmikloomakindlustust (nii tõuloomadele kui ka segaverelistele). Samas tasub silmas pidada, et kindlustada saab vaid kuni 7-aastast looma ning sageli ületavad arved maksimaalse hüvitatava summa – kindlasti tuleks (nagu iga) kindlustust sõlmides lepingu tingimused üle vaadata ning kaaluda, kas väljaminek end ära tasub. Nende tõuloomade puhul, kellel tervisehädad juba noores eas ja sagedamini esinevad, võivad ravikulud kindlustuseta pika peale ülejõukäivaks ostutuda. Igaljuhul võiks loomaomanik kaaluda ise iga kuu kindlustusmakse summa kõrvale panemist, et siis aja jooksul kogunenud raha pärast looma 8-aastaseks saamist tagavaraks jääks – seda enam, et just siis hakkavad tervisemured enamasti ilmnema.

Kliinikud teevad aeg-ajalt koos loomakaitseorganisatsioonidega kampaaniaid, mille raames on soodsamad näiteks kiipimine või steriliseerimine/kastreerimine. See ühekordne kulutus aitab vältida sagedasi, kuid väga kulukaid terviseprobleeme (emastel koertel mädaemakas a piimanäärmekasvajad, isastel eesnäärmeprobleemid).

Kindlasti tuleks loomale valida usaldusväärne kliinik/arst, kus arst saab kiiresti panna täpse diagnoosi. Kindlasti mitte usaldada röntgensilma või ultrahelikõrvaga ja telefoni teel diagnoosivaid arste. Mida kiiremini tervisehädade põhjused välja selgitatakse, seda vähem kulub looma ravile visiiditasusid ning seda tõhusam on looma ravi. Raskemat sorti diagooside puhul küsida alati teise (konkreetsele liigile või tõule spetsialiseerunud) arsti arvamust.

Millised koduloomad teil kodus on? Kas planeerite nendega seotud kulusid? Olete loomad kindlustanud või kogute nende raviks nö. “sukasäärde”? Milliseid nippe loetelule lisada oskaksite? Jagage kogemusi ja tarkusi, teie kommentaaridele tänu on blogi vähemalt poole väärtuslikum!

Palju õnne sünnipäevaks!

~ chit-chat

Virsiku panus joonistusvõistlusele “Minu kingitus Eestile” – hästi mitu Pesakonna siili säravat talvepäikest!


Maailmas pole mitte ühtegi kohta, kus ma parema meelega oleksin, hingaksin, elaksin, lapsi kasvataksin… ma olen nii lõpmata tänulik, et olen eestlane. Ma olen tänulik…

… värske õhu, puhta vee, krudiseva lume ja niidetud muru lõhna eest
… mulle osutatud sünnitusabi ja mulle jagatud kasvatusalaste teadmiste eest
… seenemetsade, kasvuhoonetomatite ja salajaste metsmaasikakohtade eest
… e-äriregistri jt. eneseteostust hõlbustavate võimaluste eest meie riigis
… lasteaia trepikoja seintel rippuvate taieste eest
… selle eest, et eestlased käivad teatris viisakais rõivais ja pakuvad vanematele inimestele bussis istet
… eestlaste kaine talupojamõistuse eest
… Lotte eest
… perearsti ja pereõe, bussijuhi, ämmaemanda, maksuameti töötajate ja Taxify juhi eest
… kogukondliku ühtehoidvuse ja heategevuse eest
… tublide maksumaksjate eest, kes võimaldavad meile kõigile siin hea elu ja, mis peamine, Eesti beebidele turvalised esimesed eluaastad ema-isaga nahk-naha kontaktis
… suurepärase kodumaise toidukultuuri ja kümnete võrratute restoranide eest
… hea Eesti muusika ja laulupidude eest
… märkajate ja tunnustajate eest – inimese eest, kes tõttab sulle kaotatud kindaga järele või jätab sulle siiralt sooja netikommentaari
… pühendujate eest, kes veavad projekte ja algatavad kampaaniaid, et kõige nõrgem ei jääks märkamata, kaitsetu kaitseta ja kõige tublim toetuseta

Aitäh. Aitäh, kodumaa, aitäh, kaasmaalased… ja palju õnne meile sünnipäevaks! Et iga kopsutäis värsket kodumaa õhku tuletaks meile ka järgmisel sajal aastal meelde kui väga meil koduga vedanud on.


Kohv, kooreiiris ja “Litsid”

~ chit-chat

Väikevend ja Virsik magavad ning Kroonprintsess teeb meil täna “trikki”, mis tähendab seda, et ta ronib küll Virsikuga ühel ajal magamistuppa, aga ronib sealt viimase uinudes salaja välja ja saab veel pisut kauem üleval olla, et meiega aega veeta või segamatult “suure tüdruku asju” teha. Täna vaatab ta kordusest natukene Eesti Laulu, sest ta pidi küll laupäeval meiega koos vaatama, aga oli päevast nii väsinud, et jäi magama ega ärganud äratamise peale sugugi…

Igatahes on see õhtune rahu, vaikus ja hämarus ülimõnus. Teeme endale H’ga kumbki tassi (või paar) kohvi – und see ei sega. Kui on, millega, siis võib-olla maiustame natuke. Ja vaatame kas Youtube’i videosid (kindlasti oma lemmikkanali Lifeisaview omi kui neilt parasjagu midagi uut on) või oma uut lemmiksarja. Aga kõigest järjepanu:

Kogumispäevikus soovitas keegi viiekiloses kotis keskmise rösti 100% Araabika kohviube ja kuna pakkumine oli nii soodne ja soovitaja seda kiita julges, mõtlesin asja ära proovida. Mul see säästutuhin nii suur, et olen valmis kõik uute ja paremate harjumuste nimel ära proovima. 😀

Hea aromaatse oa saladus peakski ju seisnema värskelt röstimises ja et seal oli kirjas “Eesti kohvimeistri poolt röstitud”, tundus see mulle piisavalt põnev, et pakk koju klikkida. Soodushind ja tasuta kulleritransport tegid kilohinnaks kokku 7,78€, mis on näiteks Pauligi keskmise rösti Araabika tavahinnast 5€ ja soodushinnast pisut enam kui 2€ soodsam. Kõrgeid ootusi ma oa maitseomadustele ei seadnud, aga et mulle Pauligi Classic ka pigem meeldib (on selline hea ja pehme, mitte kibe ega hapu), lootsin, et sellest palju halvem ikka olla ei saa. Pealegi ahvatles mind suur pakendikokkuhoid. Muretsesin vaid, kuidas seda hoiustan, sest uba võiks ju pigem olla õhukindlas anumas (võimalusel ka külmas), kuid õnneks mul on nende jaoks ideaalne kaanega tünn. Osa võtsin välja ja panin pildilolevasse plekkpurki, ülejäänud läks sellesama (kilega vooderdatud) paberkotiga tünni sisse peitu. Maitselt ongi uba enam-vähem sama nagu Pauligi Classic, kuid tõepoolest värskem, täidlasem ja aromaatsem. Olen ostuga rahul ja kui otsa saavad ja pakkumine kehtima jääb, tellin veel!

 Maiustamise, snäkkimise ja pagaritoodetega on meil nüüd lõpuks kujunenud nii, et neid saab süüa ainul juhul kui ise teha viitsin. Kui mul on tohutu magusaisu (imetav ema, noh, mõnipäev on täitsa hull craving), ei osta ma poest midagi varuks ega palu H’l poest tuua, vaid teen ise. Kui teha ei viitsi, ei ole järelikult isu nii suur. Koorepumati tegemine ei ole mingisugune eriline kunst, on lihtsalt vaja suhkrut, vahukoort, piima ja soolahelbeid ning väike sips kannatust. Karamelline ja mure koorepumat soola- ja kookoshelvestega ei ole ilmselgelt mingisugune gojimari ega datlibatoon, eksju, aga vähemalt tean ma, mida sinna sisse panin ja hoian kokku suuure hunniku iirisekommide ümber olevaid pabereid. Ja nauding on tohutu!

Lõpetuseks paar sõna minu ja H uuest lemmikseriaalist. Kui ma esimesi kordi Mart Sanderi “Litsidest” kuulsin, arvasin, et see on tõenäoliselt midagi taotluslikult provokatiivset ja seksi ning labasuste müümisele orienteeritut. No ma ei tea, miks, sest ehkki pisut iiveldamaajavalt edev, on Mart Sander ju tohutult andekas. Igatahes nägin ma siis mõned kuud tagasi Youtube’is sarja trailerit ja olin tõsiselt positiivselt üllatunud ning suisa põnevil. Enne Eestist lahkumist ostis mu emme Rootsi kaasa ka raamatud, mille põhjal sari valminud on, luges need umbes viie minutiga läbi ja kiitis tegelaskujusid taevani. Kui esimene episood siis lõpuks TV3’s nähtaval oli, vaatasime selle H’ga viivitamatult ära ja see, mida nägime, oli meie mõlema jaoks muljetavaldav. Nii muljetavaldav, et läksime kohe Elioni filmilaenutusse ja ostsime ühe episoodi lisaks. Oleme seda nüüd nädal aega pea igal õhtul vaadanud ja eile vaatasime suisa kaks osa, sest tõsiselt – Eesti seriaali kohta on see väga-väga hästi tehtud. Nii põnev on ka!

Asju, mis selle juures hästi on, on tohutult. Esiteks on näitlejatöö hea. Meil on minu meelest terve rodu andekaid teatrinäitlejaid, kes tele-ekraanil täiesti kohatult teatraalselt ja absoluutselt ebaloomulikult mõjuvad, kuid “Litside” peaosatäitjad mõjuvad oma rollides usutavalt ja ladusalt ning võimaldavad vaatajal sarja kangelastele siiralt kaasa elada. Ma ei ole seda ühegi teise Eesti seriaaliga kogenud – kui, siis võib-olla “Tuulepealse maa” puhul. Muidugi on tegelaskujusid, mis ajavad suisa naerma, sest on nii kehvakesed – esimeste seas tulevad pähe Saksa mõisaproua ja üks konkureeriva härrasteklubi proua, kes oma ülemängitud hüsteerias lihtsalt kohutavalt naeruväärsena mõjus. Ka ei ole Mart Sanderi enda saksakeelne roll just loomulike killast (peatumata sellel kui naljakas on, et ise kirjutan sarja, ise kirjutan muusika, ise natukene laulan taustaks ja mängin Saksa mõisahärrat ka), aga kõigile neile pisiasjadele vaatamata on näitlejatöö ülilahe. Ma võiks oma lemmiktegelaskujude teemal pikalt jahvatada, aga ma ju ei taha spoilida! Merle Palmiste, muide, on alati mulle meeletult sümpaatne olnud ja mulle tundub, et oma rollis proua Kukena on ta sada protsenti kodus. Mmmilline naine!

Veel: kostüümid, ajastutruud võttekohad, kaameratöö – SUPER! Mart Sanderi enda loodud (?) muusika – vau! Ja süžee… no päriselt ka, jumala põnev ja tihtipeale üldsegi-mitte-etteaimatav on! Terve sarja ajal saadab mind kui vaatajat oo-ei-mis-nüüd-küll-juhtub-ärevus ja tegelaskujudele on väga lihtne kaasa elada, itsitada, kurvastada, nende käekäigu pärast muret tunda… Tõesti, ma ei oleks uskunud, et see mulle nõnda väga meeldima hakkab, aga me mõlemad H’ga oleme sarjast täiesti hooked. Kõik väiksemad kohmakused annan ma sarjale andeks, sest ma aiman, et produktsiooni budget ilmselt Hollywoodi tasemele ei küündi ja teiste Eesti seriaalidega võrreldes on asi ikka väga äge. Saadangi nüüd Kroonprintsessi magama, et saaksime järgmist episoodi vaatama hakata! Head ööd!

Seriaali kuvatõmmis, pildi laenasin SIIT.

Kogumispäevik: Kodukeemia minu (loe: kloorisõltlase) majapidamises

~ kogumispäevik, pesapunumine

Et Kogumispäevikus on kodukulude kuu ja väljakutseks on kaardistada kõik koduga seotud kulud (tegelen sellesse süvenemisega ja raporteerin ükspäev, kui sotid päris selged, põhjalikumalt), mõtlesin täna puhastusvahenditest (mis ju ka kahtlemata kodukulude alla käib) juttu teha. Kui pesupesemine on sada protsenti minu rida, siis ülejäänud puhastusvahendite osas on meil H’ga mõningasi lahkarvamusi esinenud küll. Kuna H meelest pädeb printsiip “mida paremini vahutab, seda paremini puhastab” (ehkki ta mõistusega aru saab, et see nii ei ole – tunne loeb!), on meil ses osas konsensus saavutamata. Aga eks me oleme pika tee puhtama ja (keskkonna)säästlikuma koduni juba käinud ka, nipet-näpet veel ja küll meistki asja saab!

Kodukeemia on sedasorti kraam, mille osas mul on üsna kindlad lemmikud kujunenud ja mida soetan alati soodushinnaga varuks, sest allahindlused on korralikud. Soodusmüügilt soetades olen ka uusi lemmikuid leidnud – nii sattus meie majja näiteks bränd nimega Seal Eco, mille toodetega väga rahul olnud olen. Mõtlesingi, et vaatan üle oma kodukeemia kasutamise harjumused ja kirjutan nad blogis lahti ka:

Pesupesemine

Suurem osa kodukeemiat meie majas peitub vannitoa valamukapi sahtlis ning sinna hulka kuulub peamiselt pesupesemiseks vajalik. Kogu pesumajandus on meil seoses uude koju kolimisega tegelikult täielikult muutunud. Kui varem asus meie pesumasin meie tillukese panelkaköögi kapis ning pesukorvid magamistoas, siis kolides otsustasime pesukorvidest üleüldse loobuda ja nüüd loobime pesu otse vannituppa paigutatud masinasse või (kui masin parajasti juba töötab) selle ette virna. Seda lihtsalt selleks, et pesuhunnikud ei kasvaks üle pea, sest on kusagil korvis silma alt ära, vaid läheks koheselt pessu ja saaks jooksvalt likvideeritud. Et pesupesemine on meil kõigist majapidamistöödest kõige regulaarsem, ajamahukam ja ressursikulukam, oli selle paremini ära korraldamine hullult tähtis. Nii lõpetasin pärast kolimist ka (voodipesude ja rätikute) triikimise ja musta pesu värvide järgi sorteerimise. Pessu läheb kõik, mis jooksvalt pesemist vajab. Voodipesud on meil enamjaolt heledad ja lähevad pessu kõrgemal temperatuuril, mistõttu vahetame ja peseme need alati korraga.

Kui varem sorteerisin pesu selle järgi, kas tegu on mustade, värviliste, heledate või lasteriietega ning pesin eraldi vahenditega, siis nüüd olen sellele ülipüüdlikkusele käega rehmanud ja pesen kõike ühiselt. Vähe sellest, et nii on pesumajanduse haldamine kergem, on see parem ka meie, täiskasvanute, tervisele. Varem pesin laste pesu nahasõbralike ja lõhnaainevabade pesuvahenditega ning meie pesu jätkuvalt Arieli kapslitega. Vanast harjumusest oli sisse jäänud veendumus, et need värvilised ja haisvad räigused pesevad tõhusamalt kui lõhnatu pesugeel. Et see lõhn ka toona mulle liiga vänge oli, topeltloputasin kõik meie masinatäied, ning kulutasin lisaks loodust ning nahka räämavale keemiale ka oluliselt rohkem vett. Nüüd on nina selle tugeva lebra suhtes nii tundlik, et raske on mõista, kuidas ma selle sees varem elada suutsin ja kuidas teised jätkuvalt suudavad – inimene jääb ju Arieliga pestud riideid kandes ise selle järgi haisema!

Nüüd pesen kõik masinatäied enamasti Neutrali värvilisele pesule mõeldud pesugeeliga ning olen sellega vist kõigist pesuvahenditest enim rahul. See on naha- ja loodusesõbralik ning sealjuures ka väga-väga tõhus. Ilmselt kõige paremini puhastav pesugeel, mida kasutanud olen. Teine lemmik, mille kunagi Coopi soodukalt avastasin, on Seal Eco. Samuti lõhnaainevaba (ja, nagu Neutralgi, minu jaoks täiesti vastuvõetava “lõhnatu toote lõhnaga”), peseb väga tõhusalt ja tavahind on Neutralist pea euro võrra soodsam. Vahel haaran soodushinnaga ka Froschi, mis on samuti öko, kuid sisaldab lõhna- ning värvaineid, mis vaatamata looduslikule päritolule ikkagi (eriti laste tundlikule) nahale parimad valikud pole. Olen nende kasutamisel pigem ettevaatlik, kuid vahel tekib neid tooteid allahindlusel nähes igatsus hästi lõhnava pesu järele ja ostan siiski. Näiteks allpool oleval pildil ilutsev kollane valge pesu Frosch maksis Magazinis nii vähe, et lihtsalt ei suutnud vastu panna. Ja peseb väga kenasti tegelikult värvilist pesu ka, mingit vahet ei ole. Tegelikult olen meie voodipesu ja rätikute pesemiseks isegi Froschi pesuloputusvahendit soetanud – justnimelt selle lõhna-igatsuse pärast. See lõhnab magusalt ja teeb pesu hästi pehmeks. Täiesti mõttetu emotsionaalne rahakulu, muidugi, mistõttu seda ka tagasihoidlikult doseerin ja tõesti haruharva ostan. Lisaks on mul veel pudel Neutrali õrnale pesule mõeldud geeli, millega pesen villasest või siidkangast riideid.

Plekkide eemaldamiseks on mul sahtlis suur pudel Vanishi geeli. Alles praegu seda kõike lahti kirjutades saan aru, kui mõttetu see on. Ostan seda üsna kallist vahendit küll korraliku soodukaga suure pudeli ja kasutan tegelikult üsna harva, aga muidugi on sellel ka põhjus. See on nii vänge ja haisev, et paljakäsi seda eriti katsuda ei taha, masinasse valamine tundub natuke mõttetu (niiviisi ei ole sellest intensiivsetele plekkidele absoluutselt tolku) ja selliseid plekke, mida kohe likku pannes üldse välja ei saa, tekib ikkagi suhteliselt harva. Palju säästlikum ja igatahes tõhusam on väga pigmenteeritud toite (tomat, kurkumiga road, porgandipüree, peedisupp jms) serveerides lastel lihtsalt torsod paljaks võtta. 😀 Niisiis kasutan ma Vanishit üha vähem ja vähem ja taipan nüüd, et olen ju ammuilma veendunud, et selle asemel tuleks sapiseepi kasutada. Miks ma seda siis iialgi ostnud pole, ma ei tea, aga nii paljud inimesed on seda suisa ülistanud ja väitnud, et paremat plekieemaldajat pole maamuna peal olemas. Proovingi selle asja nüüd viivitamatult järgi ja hoian pöialt, et see tõesti nii hästi töötab nagu kõik teadjanaised räägivad! Pesupähkleid ma proovida ei söanda. Olen nende kohta kuulnud nii palju vastakaid arvamusi – enamus negatiivseid – et lihtsalt ei julge neid endale suure karbitäiega koju osta. Kui keegi minu kodukandist tahab mulle mõne proovimiseks anda, eksperimenteerin meeleldi ja annan blogis teada, kuidas läks. 🙂

Exsqueeze mu veeplekiline segisti – mul jäi terve väärtuslik koristus-nädalavahetus vahele! Vaadake parem kui kummaline ja misplaced see punane kiiskav Ajax kõige (suht) neutraalse ja (suht) loodussõbraliku kõrval välja näeb…

Vannituba

WC-poti värskendamiseks kasutame Duck Fresh Discs dosaatoriga geeli, mis WC-poti seinale kinnitub. Ühes täitetuutus on kuus doosi geeli ja lisada tuleb seda umbes kord nädalas. Korduvkasutava hoidja sisse seebi udjamine tundub mulle veidi rõve, iga natukese aja tagant uue plastikjubina minema viskamine vastik liigtarbimine. Samas hakkasin praegu mõtlema, et… on see WC-seep üldse nii vajalik kui potti niikuinii regulaarselt puhastada? Kuidas teiega on, millist WC-seepi kasutatate või kas keegi teist on selle kasutamisest suisa loobunud?

Kui ma muidu olen üritanud kogu keemia enam-vähemgi loodussõbralike alternatiividega asendada, siis oma puhastuspahe on mulgi. Tere, minu nimi on Mirjam ja ma olen kloorisõltlane. Ma olen üsna bakteripelglik ja teadmine, et ma olen WC-poti, WC-põranda, kraanikausi ja dušinurga kloori sisaldava vahendiga puhtaks küürinud, annab mulle mõnusa hingerahu tunde. Lisaks on kloorilõhn mu jaoks seotud hästi positiivsete emotsioonidega lapsepõlvest – ujulad on mu lemmikkohad maailmas ja kui mu kodutualett lõhnab nagu avalik ujula, ma olen väga rahul. Aga otseloomulikult ei lähe mu Ajaxisõltuvus kokku mu ideega säästlikust tarbimisest. Kas teie hulgas on ka minusuguseid? Mida teie WC ja vannitoa desinfitseerimiseks kasutate?

Köök ja nõudepesu

Köögis kasutame Froschi pritspudelis apelsiniõliga pinnapuhastusvahendit. Selle koostisosade nimekiri on lühike, mulle arusaadav, lõhn meeldiv ja puhastusomadused head. Pudelitäis maksab 1,99€ ja seda kulub meil mõistlikul tarbimisel vast üks kuus. Mõistliku tarbimise kontseptsioon on meil veel läbirääkimisel, sest üks meist kipub seda pisut liiga lahke käega doseerima…

Põhjakõrbenud pottide, ahjuresti jm kondiauru nõudvate, raskemate küürimistööde jaoks on meil Rootsi päritolu Svinto. Svinto on kohaliku looduskaitseseltsi poolt loodussõbralikuks märgitud seebiga terasvill, mis puhastab absoluutselt kõike kõrbenud pudrupotist määrdunud tennisteni (isegi kääre saab sellega teritada, räägivad) ja seda ääärmiselt tõhusalt. Armastame teda palavalt. Googeldades leidsin, et mingisugune koristusettevõte pakub seda ka Eestis müügiks? Ei tea, peate lähemalt uurima kui huvi on või kellelgi tuua paluma. Imeline asi! Kui ma väga lohakaks läinud ja midagi põhjalikult ära kõrvetanud olen, kasutame selle lahti keetmiseks pisut soodat.

Nõudepesuvahendi koha pealt on meil jällegi see vahutab-siis-puhastab-lahkarvamus ja viimati kui meil Froschi nõudepesuvahend (vaarika oma on kohutava tehisliku vaarikahaisuga, mina eelistan Sensitiv’i või sidruni oma) otsa sai, naases H poest pudelitäie Fairyga väites, et Froschi polnud. Jajah. Fairy eelis on muidugi see, et seda tõesti kulub imevähe. Teisalt ei ole seda füüsiliselt võimalik nii vähe doseerida, et seda ikkagi liiga palju poleks…

Näete seda õnnetut Seal Eco nõudepesuvahendipudelit, mille ma just sahtlipõhja peidetuna leidsin ja mille asemele ükskord Fairy poest koju nihverdati? Jep. Elu Lapipoisiga… väga palju kobiseda ka ei saa, sest köögi koristamine on härra ampluaa. 😀 

Nõudepesutablettidest kasutasime pikalt-pikalt neid kõige mürgisemaid Finisheid, aga minu meelest ei jää praegu kasutuses olevad Froschi tabletid neile kuidagimoodi alla. Ükskord ostsin allahindluselt mingisuguseid (ma ei anna pead, missuguseid, aga vist Tri-Bio) muid tablette ja need muutsid plastikud koledaks ja jätsid masina sisu kuidagi mingisuguse imeliku kihi alla. Milliseid nõudepesutablette teie kasutate? Kas olete proovinud ise nõudepesutablette teha?

Lapid-käsnad-rätikud

Igasuguseks pühkimiseks ja kuivatamiseks on meil köögisahtlis umbes 20-30 (puuvillast või linast) köögirätikut. Kui on vaja kerkiva taigna peale, pärast seda käte- või nõudepesu puhtaid käsi-taldrikuid kuivatada, hiljem sama rätikuga näiteks pärast sööki laste suid pühkida, põrandale kukkunud joogivett kuivata vms teha, saab seejärel räti otse pesumasinasse viia. Nii teeb iga rätik tihti mitu tööülesannet (puhtamast mustemani) ära enne kui pesumasinasse läheb. Päevas kulub 2-3 rätti ja nii ei kulu meil majapidamispaberit (mida meil igaks juhuks rull siiski on) sisuliselt üldse.

Nõude pesemiseks on meil karukeelega käsn, keraamilise pliidi jaoks sileda tagapoolega Vileda nuustik, seintelt ja laudadelt (vildika)plekkide eemaldamiseks valge… ee… plekieemaldusnuustik ja pindade jaoks Wettexi majapidamislapid. Mulle võib-olla meeldiks kui ka pinnapuhastuslapid oleksid kordvukasutatavad ja pestavad (näiteks mikrokiudlapid), aga ses osas läbirääkimised alles käivad, sest Lapipoiss (legit hüüdnimi, pidevalt kutsun teda nii) ei ole eriti koostööaldis. 😀

Rätikusahtel. Kõige paremad rätid on kahtlemata nõukaaegsed linased rätikud, teised suured lemmikud on IKEA kõige odavamad sini-valged rätikud, mis imavad hästi ja peavad hästi vastu kõrgetel temperatuuridel pesemisele ja kõiksugu plekieemaldustele.

Põrandad

Põrandaid puhastab igapäevaselt (vahel mitu korda päevas) meie armas tolmurobot Neato Botvac D85 ja pesemiseks kasutame Vileda lapiga põrandamoppi, millel spetsiaalne kuivaks väänamise agregaat küljes. Põrandapesuvette lisame Tri-Bio põrandapesuvahendit, mina panen mõned tilgad eeterlikku õli ka. Näiteks sidrunit. Sest nii hea on kui toad hästi lõhnavad! Vahel kuumutame pliidil vett mõne tilga eeterliku õliga – suurepärane õhuvärskendi.

Kodumasinate hooldus

Katlakivi eemaldamises oleme üsna laisad, aga õnneks on meil ka piisavalt hea vesi, et probleem akuutseks muutunud ei ole. Veekeetjat meil pole ja kohvimasina puhastamiseks on meil DeLonghi nimelise firma Eco Decalk nime kandev katlakivieemaldusvahend. Nõudepesumasina puhastamiseks kasutan parasjagu esimest korda Dr. Beckmanni nõudepesumasina puhastamise pulbrit, varem oleme jällegi vana head värvilist ja mürgist ühekordses plastpakendis Finishit kasutanud. Tolmurobotil on aeg-ajalt vaja filtreid vahetada ning neid soetasin ma talle eBayst. Ma muidu olen odavrämpsukaubamajade suhtes ju hirmus kriitiline ja nii, aga kuna filtril ja filtril ilmselt erilist vahet peale hinnavahe ei ole, mõtlesin järgi proovida. Läks mõni nädal aega ja filtrid saabusid – täiesti identsed algselt masinas olnud filtritega. Hinnavahe? Ei rohkem ega vähem kui kümnekordne…

Missuguseid masinaid teie regulaarselt hooldate-puhastate ja mismoodi?

Peeglid ja aknad

Aknaid on meie majas palju ja neid me tänaseni kordagi pesnud pole. There, I said it. 😀 Küll aga on meil klaasipuhastusvahend seni koguaeg au sees olnud, sest puhastame sellega peegleid, saunaust, ahjuklaasi jms. Viimasel ajal seisab see Mayeri pritspudel aga nukralt sahtlis ja keegi tema järele eriti ei haara. On ju klaasipuhastusvahend tegelikult täiesti asendatav lihtsalt vee ja korraliku kummikaabitsaga, nii et kui sellise kuskilt kätte saame, me klaasipuhastusvahendit enam majja ei too.

Taaskord: kõike kriitilise pilguga üle vaadates ja üles tähendades saab selgeks, et tegelikult ikkagi on kitsaskohti ja harjumusi, millest oleks võimalik ja isegi äärmiselt mõistlik vabaneda. Nüüd analüüsides saan hästi aru, et näiteks Vanishist millegi loodus- ja nahasõbralikuma nimel loobumine oleks mulle ja meie pere rahakotile (on ju sapiseep märkimisväärselt odavam) ülihea lahendus. See saast ja tema vänge hais ju isegi ei meeldi mulle, mis siis, et hästi plekke eemaldab! Kloorisõltuvusest ma tegelikult vabaneda ei tahaks, sest see lõhn ja desinfitseerivad omadused on mulle armsad, kuid parema valiku tegemisest saadud nauding oleks ka, mistõttu kuulan suure huviga teie WC desinfitseerimise nippe. Ostate ehk mõnd universaalset vahendit, mida mullegi soovitada saate? WC-seebi vajalikkuse teemal arutleksin meeleldi ka, sest ma pole elus kunagi mõelnud, kas sellest päriselt ka tolku on või võiks selle ehk ikkagi regulaarse puhastamisega asendada. Niikuinii puhastan terve poti jumala sageli WC-s käies ära, sellest ju põhimõtteliselt piisaks? Vist? Lisaks meenus mulle nüüd veel, et hiljuti oli Kogumispäevikus juttu kätepesuseebi vahtdosaatoritest. On teil sellistega kogemusi? Räägivad, et seepi kulub oluliselt vähem!

Igatahes kavatsen järgmise nädala jooksul ära proovida kõiksugu vahendite ise valmistamise. Kati kogus ühte artiklisse (LINK) kokku mõned Kogumispäeviku grupist (LINK) läbi käinud poekeemia asendamise nipid, mille esmajärjekorras ette võtan. Tahaks ise nõudepesumasina pulbrit teha proovida, eeterlike õlidega lõhnastatud pinnapuhastusvahendi valmistada ja äädika ning sidruniga vannituba küürida proovida. Milliseid puhastusvahendeid ja nippe teie oma majapidamise korrashoiuks kasutate? Oskate mulle midagi soovitada? Kas teil on ka mõni selline vahend või harjumus (nagu mul see kloorivärk), millest teate, et peaksite loobuma, aga ei oska?

Palju vanu kalu

~ chit-chat

Tundsin sel nädalavahetusel absoluutselt kõiki tundeid inimemotsioonide skaalal – raskest, sügavast, meeli halvavast kurbusest täieliku õnnejoovastuseni. Üksildust ja kuuluvust, ebakindlust ja turvatunnet, lootusetust ja lootust, tänu ja ülekohut, rõhuvust ja kergendust… Ma ei tea kui paljud teist on endale täiskasvanueas veel ühe pere saanud, niisuguse päris-pere, kus on ühtehoidvust ja armastust ja kuhu teil ka lubatakse kuuluda, aga let me tell you… isegi (eriti) kui on hästi raske, on hoolimist ja hellust nii palju, et mõnelpool (teab siinkirjutaja ka omast kogemusest) ei ole niisugust ka kõige helgematel aegadel. Imetlen.

Ööbisime Tartus olles teist korda City Inn külaliskorteris (meil on nii suur ja kohati üsna… mm… intensiivne bande, et me ei mahuks parimagi tahtmise juures hästi külla ööbima) päris-päris kesklinnas Aleksandri tänaval ja meile väga meeldis. Ruumi palju ja kodune ja värske ja mõnus. Kuni H tüdrukuid magama pani, lippasin mina kõrvalasuvast Kvartali keskuse Maksimarketist läbi ja ladusin korvi pähkleid, köögivilju, pomeli, popkorni ja muud säärast. Eesti Laul ja pingelangus ja… mõnus õhtu oli. Ja see tore korter, muide, oli üsna soodne ka. Soovitan.

“Kas me õhtul ka midagi põnevat teeme,” küsis Kroonprintsess koduteele asudes nõudlikult vihjates ja nii sai talle lubatud, et läheme pärast õhtusööki kodu lähedal asuvasse ujulasse lõbutsema. Virsik oli muidugi se’ks ajaks kohutavalt pahas tujus ja ajas närvi Kroonprintsessi, kes plärtsus oma isaga, kes omakorda mind ärritas. Olime nagu suur kollektiivne tiksuv pomm. Aga autosse me igatahes jõudsime ja ujula juurde jõudes pinged hajusid ja asendusid hoopis mõnusa harmoonilise kvaliteetajaga. Alati on tegelikult nii – kodus on tunne, et parem oleks üldse minemata jätta, aga tegelikkuses on minek just see, mida kõigile hädasti vaja on. Me oleme selles mõttes võib-olla veidi kummalised, et kui meil on plaan minna, siis me ei lase ennast heidutada sellest, et kell juba pool üheksa on – käime ujumas ära, peseme-riietume ja sõidame viis minutit koju tagasi. Tavalisest küll veidi hiljem ollakse voodis, aga uinumine toimub momentaalselt.

Pojakese jaoks oli tegu basseinidebüüdiga. Kuna ujutamistundide ja seekordse käigu vahele jäi mitu kuud, kartsin, et väike ‘ärra tunneb end vees kuidagi ebakindlalt, aga tegelikult oli temaga hullult tšill. Tšill on põhimõtteliselt ta keskmine nimi. Hõljusime, selitasime, sukeldusime, pritsisime ja kõigele krooniks selgus, et ta on täiesti suuteline iseseisvalt basseinis edasi ujuma. Ta viimase aja põhivärk on täiest jõust jalgadega sõtkumine – süles, põrandal ja nähtavasti ka vees. Treenib roomamiseks, noh. Oma beebidele mõeldud ujumisrõnga sees kõhutades ja kogu hingest jalgadega siputades nägi poisimürakas välja nagu vana kala – literally! Hullult kaua pidas vastu ka – ma mõtlesin, et see tunnike aktiivset rahmeldamist on talle (eriti pärast üsna vägivaldset äratust turvahällist otse ereda valgustusega riietusruumi mähkimislauale) liig, aga eip, härra käis veel saunas ja pesuski, riietus, sõi kõhu täis ja uinus siis turvahällis, kust ta just voodisse ümber, ööunne tõstsin. Magab nagu nott.

Need on esimesed pildid, mille ma (jaanuari lõpus) Väikevennast kaameraga tegin. Kolmanda lapse mure – oled juba nii iseenesestmõistetav elu osa, et isegi sind pildistada pole neil mahti…

Kroonprintsess käib oma lasteaiarühmaga kolmapäeviti ujumas ja on seal hästi palju arenenud. Sukeldumise ja vee all ujumise sai ta juba suvel selgeks, aga nüüd on ta vees hoopis enesekindlam, oskab igasugu kunsttükke teha ja suundub suurde basseini edasi-tagasi ujuma nagu – ma kordan ennast – vana kala! Ja tal tuli enne magamaminekut hammas ära! Või noh, tuli ta jee – ma tõmbasin. Ma olin seda tükk aega nillinud, aga lubanud, et ainult loksutan, aga ei tõmba. Püüdsin, mis ma püüdsin, seda hääästi kaugele edasi-tagasi loksutada, et ta irduks, aga mitu-mitu päeva püsis ta seal ühte nurka pidi kinni. Aga lõpuks ikkagi õnnestus see sealt salakavalalt lahti naksata! Nüüd on see hammas punase sametkotikese sees padja all ja hambahaldjas peab oma pere-eelarvesse vastava lahtri tegema ja hinge kinni hoidma, et kõik need praegusel hetkel logisevad hambad korraga välja ei pudeneks, sest tal on kombeks iga hamba eest viiekas tuua… 😀

Sihuke väike lobapostitus. Ma loodan, et teiega on kõik hästi. Ilusat uut nädalat!

Siil udus

~ chit-chat

Väikevend ja Virsik magavad (taevas avaneb ja inglikoorid laulavad, kuulete?) ja kuigi ma võiks pesu kuivama riputada (pole see kuu veel ühtki masinatäit kaks korda läbi pesnud, thankyouverymuch) või tööd teha või meie lõunasööginõusid laualt kokku korjata, tunnen, et tahan lihtsalt istuda ja kirjutada. Natuke sellepärast ka, et ma tundsin ennist, kuidas jaks otsa saab, ja tegin endale suuure tassitäie kohvi vahukoore ja suhkruga. Vist ei pea kaks korda ütlema, et süda nüüd korralikult läigib, nii et põhjuseid diivanil lösutada küll ja veel. 😀

Täiesti õudselt pikk nädal on olnud. Tõsimeeli vist mu elu pikim, sest kui ma sellele tagasi vaatan ja meenutada üritan, millal üks või teine sündmus aset leidis ja mis meid veel ees ootab, tundub, justkui oleks see nädal seitsme päeva asemel aastaid kestnud. Kõik ei ole halvad sündmused, palju-palju toredat on ka olnud. Kohe sellist ülevoolavalt toredat nagu väike teisipäevane filmimine Kuldmuna case study jaoks hästi toredate inimestega ja H kolmapäevane sünnipäevaõhtusöök lemmikutega (teen H sünnast ka postituse, siis on aus :D) ja…

Haha, nali on minu kulul! Nagu ükski postitus, mis algab sõnadega “mõlemad lapsed magavad” oleks KUNAGI saanud kirjutatud ajal kui lapsed magavad? Kõigepealt ärkas Virsik, kellega tegime seebimulli- ja vannipardimängu, siis Väikevend, kes polnud nõus sekunditki sülest eemal olema, siis tuli Kroonprintsess koju ja H läks nädalavahetuseks suurt autot rentima ja ma jõudsin vahepeal hommikul sügavkülmast võetud hakklihast pikkpoisi teha ja ahju panna ja kõik ära koristada ja homseks kartulisalatiks kartulid keema panna… põnnid vaatavad multikat ja Väikevend  eip, jälle läks mitu tundi mööda, meil on õhtusöök ja magustoit söödud ja sukkpüksid-peas-tantsud tantsitud ja kell on juba öö ja mul on ammu meelest läinud, miks ma kirjutama hakkasin. Ahjaa!

Ühesõnaga: pikk nädal. Esmaspäeval juhtus üks ehmatav tööalane asi – lühidalt ja umbkaudselt kokku võttes olin umbes aasta tagasi kogemata teinud ühe minu jaoks (puhtpõhimõtteliselt) hästi suure vea, millega kaasnenud arusaamatuse lahenemine venis hilisõhtust järgmise päeva pärastlõunasse. Ja kuna mul on ärevusega probleeme, läks see olukord täiega kontrolli alt välja. Ma ei luba endale vigu ja lähen endaga hästi kergelt tülli, aga kuna mul päriselt suuri (esialgu suisa lahendamatuna näivaid) prohmakaid ette ei tule, saan ma enamasti lahenduse otsimisele keskenduda ja ärevus püsib enam-vähem kontrolli all. Et ma nüüd aga vastuseid oodates tunde ja tunde praadima pidin ja öösel suisa magamatagi olin, tegin läbi üle väga mitme aasta jubedaima ärevushoo. Hingamine ununes ära, terve kere surises üleni ja nahast välja pugemise soov muutus ärevushoo eskaleerudes täiesti väljakannatamatuks. Muretunne ja iiveldus tipnesid lõpuks surmahirmuga ja igasugu kummaliste mõtetega. Samas teadsin, et pean juba tunni pärast asjalik ja inimese nägu inimene olema. Ma ei mäleta, millal ma viimati niiviisi rivist väljas olin. Mu kallis hoidjapreili (kes ilmselgelt on ühtlasi mu spirit animal) oli siin ja teadis täpselt, mida teha, st. mulle hingamist meelde tuletada, palderjani võtta käskida (ma ise mõtlen sellisel hetkel enesepiitsutamise mõtteid à la ei võta sa midagi, kannata nüüd, ise oled süüdi, ise oled selline inimene, kes selliseid asju teeb…) ja lakkamatult korrutada, et see on tühine asi, mis laheneb täielikult. Ehkki seda sel hetkel võimatu uskuda on, on sellest ikkagi abi. Ja otseloomulikult oli kõik ärevus asjata, otseloomulikult oli kõik korras, muidugi paisutasin ma selle asja mõttetult suureks ja tegelikkuses olin mina ise ainus, kelle jaoks see tohutu probleem üldse mingi probleem oli… inimene, kelle suhtes ma enda meelest rängalt eksinud olin, tänas mind muretsemast ja kinnitas, et mul ei ole selleks vähimatki põhjust. Ja mina mõtlesin…


Järgisin ekspertmuretsejaks saamiseks vaid neid imelihtsaid samme! :’D

Ma olen terve oma elu ärevusega elanud – taipasin seda alles millalgi mõned aastad tagasi. Mul lihtsalt ei ole viimastel aastatel ärevuseks palju põhjuseid ja kui tekibki, siis põhjuseid õnnelik olla on nii palju, et need justkui summutavad selle. Kuna aga see nädal on emotsionaalselt raske, mul on paralleelselt tuhat ja üks asja meeles pidada ja siis tuli see ehmatav nätakas… siis mu vaene väike damage case‘i aju ütles põhimõtteliselt üles. Olen terve nädala olnud justkui mingisuguses limbos… õnnetunde, stressi ja suure sügava kurbuse vahel… ja selle tulemusena tunnen end nagu kuidagi kaaluta olekus, niiviisi tuima ja udusena? Hästi kummaline selgitada. Sest tegelikult on ju kõik hullult hästi. Päriselt on. Ja paratamatustega on raske leppida, hüvasti jätta on raske, laste küsimustele on raske vastata, raske on kuulda mõtlikku Virsikut pakkumas, et äkki me võiksime minna ja selle meile nii kalli inimese, keda enam ei ole, üles otsida… aga seda kõike saadab selline suur ja sügav tänu elule kõige ja kõigi eest, mida ta on mulle viimastel aastatel andnud. Siil udus, noh…

Aga see ärevushoog oli küll nii hirmutav, et ma pean seda lapsepõlvest peale messed up puntras iseennast ikkagi kuskilt otsast lahti harutama hakkama. Kui kellelgi on kogemusi või soovitusi, kelle juures seda teha võiks, olen üks suur kõrv. Ma lähen nüüd singirulle rulllima. Tänks, et ära kuulasite. 🙂

<3

Sinised silmad ja ära külmunud põsed – hõissa, vastlad!

~ family, snapshots (pildipostitus)

Leidsin mälukaardilt palju toredaid talve- ja vastlapilte ja mõtlesin neid siin teiega ka jagada. Ülemisel pildil on kuu aja tagune lumemees, kes vahepeal sulailmaga traagiliselt hukkus. Kõigepealt pudenes porgandist nina, siis käbisilmad, siis sulas ülejäänu – pea ees ja torso järel. Aga õnneks jõudsid ikkagi päris talv, lumi ja krõbedad ilmad ka lõpuks kohale!

“Isssiii, lähme Stigo-kelgutama!” hüüavad nad kui ühest suust, et issi kelgud Stigo taha rakendiks seoks ja nad lumistele külavaheteedele sõitma viiks. Isegi LEDidega vilkuvad punase ja sinise randmepaela ostis isa neile, et nad kelgutades kaugelt tuvastatavad oleksid.

Väike ärra rõivastumas, et õdedele kelgumäe jalamile kaasa elama minna. Aasta ema muidugi unustas lapse põski külma kaitseks kreemitada, mistõttu need tal suisa ära külmusid. No kohe päris hullusti erkpunaseks ja kõvaks ja uhhh… Õnneks on need nüüdseks paranenud, aga ikka kole nadi tunne oli. Ta ise ei kurtnud, nägi lihtsalt natuke naljakas välja. Õnneks pidev niisutamine aitas, saime üsna kiirelt jagu.

Minul uus pükstükk. Parim asi maailmas! Poisul kuus aastat vana Thinsulate’iga papagoikombe Mini Rodinilt. Ka parim asi maailmas! Kelgupilte kahjuks pole pakkuda, sest kui käime kogu perega kelgumäel, siis pimedas ja kui käin mina üksi, siis vankrit lükates, kelgunöör õlal ja lapsed järel lohisemas. Ei ole optimaalsed tingimused pildistamiseks. 😀

Kuklipäev oli meil juba reedel, sest siis tulid meile külalised ja oli kohe selline kuklitegemise tuju (mida, võin etteruttavalt öelda, vastlapäeval kohe sugugi ei olnud). Küpsetasin laari taimseid kukleid. Esiti mõtlesin, et kasutan Sandra Vungi kaneelirullide retsepti, aga millegipärast ei tihanud. Kartsin, et kui neid külg-külje kõrval ei küpseta, äkki pole nii head. Eksisin – keegi teine tegi nii ja kirjutas Instas, et õnnestumine oli täielik. Vot mulle. Ma hoopis võtsin tavalise kukliretsepti ja panin piima asemel kookospiima, või asemel õli ja muna asemel… rehmasin käega. Sõtkusin hoolikalt, kardemoni uhasin ohtralt ja lasin soojas ahjus kerkida, et nad ikka ilusad ja kohevad saaksid. Said!

H’le tegin töö juurde kaasa portsu hariliku vahukoorega isendeid. Ma tean, et kõik ilusad ja korrektsed pritsitud vahukoorega kuklid suruvad minu lohakad ja ebastandardsed pontsud võib-olla piltlikult öeldes peadpidi vetsupotti, aga mulle meeldib a) vähe aega kulutada b) palju vahukoort saiale mätsida. YOLO. 😀

Koju söömiseks ja külalistele pakkumiseks said aga taimse vahukoorega isendid. Isetehud maasikamoosi uhasin ka vahele. Vahukooreks said pooleks kaeratõmmis ja kookoskoor. Oli rammusamgi kui “pärisvahukoor”, aga mul on täiesti suva, sest mul on ju kohe pärast imetamist jälle kõht tühi ja uuele kuklile ruumi! Elagu imetamine!

Meie reedesed väikesed külalised. Sõime lõunasöögiks ahjujuurikaid ja magustoiduks kukleid, tõmbasime vammused selga ja suundusime meie kodus kiviviske kaugusel asuvale mängukale ja kelgumäele. Väga tore päev oli. Ainult uinutada suutsime päeva jooksul viiest lapsest ainult ühe – Väikevenna. 😀

Pildile nüüd ei jäänud, aga fräulein Virsikul on siin näiteks silm täiesti siniseks kelgutatud. See laps ja tema kehavigastused…

Kuna päris-vastlapäevale eelnes kõigest viimase kümne aasta kõige kurvem päev ja kolmapäeval e. eile oli H sünnipäev, puudus mul teisipäeval igasugune huvi kuklite küpsetamise vastu. Naabrinaine õnneks küsis mult hommikul kardemoni ja värskelt jahvatatud kardemoni ta mult saigi, mille peale ilma igasugu häbitundeta keres ütlesin, et tahan ka temalt vastlakuklit. Ja ta tõi kohe kogu perele! Mulle hirmsasti meeldib see meie siinne üle-tänava-naturaalmajandus. Ja kuiiiiiiiiiii head ja õhulised need veel olid! Mõnus. Mõnus-mõnus-mõnus. Talv ja lumi ja vahukoor ja tuhksuhkur ja sõbrad ja…  nii läheb vahepeal isegi kurvastamine meelest ära.

Minu 27. sünnipäev

~ sõbrad-seltsimehed, sünnipäev


Sünnipäevad-sünnipäevad-sünnipäevad… ei saa neist jaanuaris ja veebruaris üle ega ümber. Mina sain 25. jaanuaril kakskümmend ja seitse aastat vanaks ning ehkki see oli laias laastus üks üsna harilik neljapäev, siis natukene nagu ikkagi ei olnud ka. Hommikusöögiks tegi H pannkooke, kõik lapsed olid kodus, minu emme oli meil külas (!), Andra astus päeval piimapaki (funny story – helistasin talle hetk enne seda kui ta saabus, et paluda tal piima tuua, tema vastu, et ta on juba peaaegu kohal, aga ostis, teades, et meil on säästukuu, paki piima niikuinii kaasa) ja kingitusega läbi ning õhtul viisid mu armsad mu sünna puhul restorani. Mida muud võiks üks inimene oma elult tahta kui head toitu, oma “küla” pidulaua ümber ja siis veel seesuguseid sõnavõtte-tooste, mis kõigil silma tänutundest märjaks ajavad? Nii hea on sedasi.

Lisaks restoranikülastusele kingiti mulle muidugi igasuguseid uhkeid asju ka, mida ma oodatagi poleks osanud. Et emake mulle sünnipäeva puhul Kitchen Aidile hakklihamasinast, viilutajast ja püreepressist koosneva lisade komplekti toob, teadsin ma juba varem. Ta ei ole eriti osav Väga Ägedate Üllatuste vardja ja lobiseb kõik kohe välja. Nii armas ja nii temalik. Aga seda, et ta mulle lisaks niigi natuke-liiga-lahkele kingitusele veel mu lemmiku Ole Henrikseni näohoolduskomplekti ja mu MAAILMA KÕIGE LEMMIKUMA küünla (Byredo “Bibliothèque” – mu armas jumal kui hea, päris raatsingi kunagi põletama hakata seda) toob… seda ma poleks osanud aimata. Mitte, et ta nende üleandmisega sünnipäevani oleks suutnud oodata… 😀

H käest lootsin kingituseks saada panni. Meil oli hädasti uut panni vaja ja ehkki ta mind sel teemal sadu kordi usutles, sest ei suutnud uskuda, et üks naisterahvast päriselt sünnipäevakingiks panniga lepib (kas on midagi paremat kui päriselt vajalik ja praktiline asi, mida ise endale väga osta ei raatsi? I think not…), jäi ta lõpuks uskuma, et ma tõepoolest seda tahan. Või siis ei jäänud, sest panni ma sünnipäevahommikul ei saanud. Ja kuigi mulle üllatuskingitused eriti ei meeldi, läks tal sel korral päris hästi täppi. Sain prillipoe kinkekaardi (sest mu prillid on sisuliselt kaks monoklit, st käivad keskelt pooleks ja istuvad kummaliselt ja panevad mul seega pea valutama – kõrvaltvaatajale tundub see olukord vist veidi keerulisem kui kandjale endale 😀) ja ülihea Sofakilleri nime kandva pükstüki. Olen superammu pükstükist jahunud ja sellega mega-mega-megarahul, sest mul on voodrita suusakombe, mis küll sooja pesuga lumelauasõiduks ideaalne on, aga niisama õues lume sees vedelemiseks ja kelgutamiseks ikkagi tsipa jahedaks jääb. Selle alla on uus jumpar ideaalne. Tõele au andes suutsin siiski pisut pirtsutada ja pükstükk tuli välja vahetada – H pool välja valitud isendil olid beežid tepitud detailid, aga mina, kes ma olen nii üdini konservatiivne ja hall, tahtsin täiesti ühevärvilist dress-pükstükki. Õnneks H on mu kapriisidega harjunud ja soostus ilma igasuguste kõvade tunneteta mu pükstüki tagasi saatma ja uue asemele tellima. Nüüd on see mu uus lemmikriideese (värisege, pidžaamapüksid), mida näitan teile järgmises postituses. 🙂

Panni sain ämmalt. Ülihea Fiskarsi (varem Hackman) pann on. Kogumispäevikus räägitakse, et Fiskarsi pannid on saast, aga pakendi peal oli igatahes kirjas, et see on super mega giga heavy duty ja kõik jutud, nii et ma loodan ikkagi parimat. Käin ma ju oma pannidega hellalt ümber, ei pese neid masinas, temperatuurikõikumistega neid ei ehmata ja metallist köögiriistadega ei kraabi. Ehk ikka peab ilusti vastu? Ma usun küll.

Andra küsimise peale mainisin, et ta võib mulle sheet maske kinkida. Ma ju aja kokkuhoiu ettekäändel ühtki iluteenust ei tarbi, aga vahel tahan ikka tunda, et olen oma väljanägemise nimel midagi teinud. Siis saunatan, koorin, õlitan ja maskitan. See on totaalne guilty pleasure, muidugi, sest… noh… ühekordne kasutus ja pakend ja kuidas siis nii, onju? Aga ma väga-väga naudin oma koduseid spaasessioone ja need sheet maskid (eesti keelne vaste?) on õudselt-õudselt mõnusad. Andra muidugi ostis neid mulle mitte-väga-tagasihoidliku-koguse ka, nii et katsetamist ja proovimist nüüd jagub. Mu siiani lemmik oli see kuldne. HÄSTI nauditav oli ja tegi naha väga mõnusaks.

Restoraniks valisin Kaks Kokka, sest olime seal ükskord varem käinud ja mulle meeldis sealne lapsesõbralik teenindus ja piisavalt vaba õhkkond, et seal end lastega vabalt tunda saaksime. Samuti isutas mul kangesti sealne toit. Olin juba eelmisel korral aurukuklit süüa tahtnud ja see mekk kummitas mind kuni seekordse külastuseni. Etteruttavalt: võrratult hea oli!

Küll aga tundsin ma oma sünnipäeval esimest korda tunnet, millesarnast ma viimased kuus aastat kogenud polnud. Väikevend muutus teel restorani hästi rahutuks ja nuttis autos nii, et pidime tema rahustamiseks peatuse tegema. Tükk aega istusime temaga tankla parklas ja mul tekkis kange tahtmine koju tagasi pöörduda – ta lihtsalt oli õnnetu ega rahunenud. Minu õhtusöögikaaslased olid juba restorani jõudnud, meie olime ikka veel poolel teel, kõrvetavad pisarad tungisid silma ja nii lootusetu tunne oli. Süütunne lapse ees, metsik mom guilt, samas kurvastus omaenda ära jääva sünnipäevaõhtu pärast – on ju sünnipäevad tegelikult minu jaoks olulised ja umbes 20h ööpäevas kodus imetava emana vajan ka mina vahepeal väikest tuulutust. Tuhat ja üks mõtet olid mul peas, aga kuna olime restoranile lähemal kui kodule, püüdsin usaldada oma sisetunnet, mis ütles, et mingit vahet pole, kas oleme kodus või restoranis – kohale jõudes jõuab niikuinii rahu maa peale ja ta naudib rahulikult minu kaisus olemist… nagu ta alati teeb. Ja nii oligi. Pool õhtusöögiaega härra magas, ülejäänud aja sõi ja uudistas ringi. Oli minu lähedal ja ei tundnud end grammigi ebamugavalt. Ma olen kuidagi alati osanud sellistes keerulistes olukordades sisemise rahu ja lahenduse leida, aga sel korral oli sisetunde järgimine kuidagi keeruline ja selle asemel tekkis hoopis ärevus ja kurbus. Mul on hea meel, et ma neid tundeid ignoreerisin ja endale kindlaks jäin, sest tegelikult oli meil kõigil väga-väga tore ja südantsoojendav õhtu. Huhhh.

Võrratult piparmündine ja kergendustundemaitseline virgin mojito. Suurepärane sünnipäevamärjuke.


Oma lemmiksõbratariga restoranitamas. Väike ärra, nagu näete, magab õndsate und. 

Kogu mu ülejäänud laudkond, olgu öeldud, oli vähemalt sama särav, särtsakas ja kaunis, aga kuna ma üle küsima ja nägusid blurrima hakata ei viitsi, vaadake veel natuke Virsikut. Ta on nunnu ja nii.

Eelroaks sõin i-me-ta-bast pikantset Kolotsi juustuvahtu täiesti hullutavalt heade röstitud ja marineeritud juurikatega. Miks pilti ei teinud, ei tea tean küll – nii hirmus hea nägi välja ja lipsas kõhtu kiiremini kui ma “tšiiiiiis!” hüüda jõudnuks. Pearoaks sain kätte oma kauaigatsetud Caesari bao, mis oli hõrk ja maitseküllane ja küll mitte midagi väga peent, aga tõõõeliselt maitsev. 

Minu magustoit ehk üks lahtiharutatud kadakane brüleekreem, gin & tonic’u geel ja purjakil marjad. Hästi maitsev ja ilus, aga – nagu deconstructed klassikutega alati – tavalisest kehvem. Kreemi tekstuur oli teraline ja kui brüleekreemi juures miski üldse midagi loeb, siis on see tekstuur. Oleks võinud magustoiduks juustuvahu võtta. Better luck next time.