Miiu blogi

Archives for May 2018

H nipinurk: Kuidas osta kasutatud (pere)autot?

May 30, 2018~ H nipinurk, kogumispäevik

Meie pere autod on kõik majja tulnud kasutatud peast, sest oleme mõlemad veendumusel, et uue või peaaegu uue auto ost ei õigusta ennast. Esimeseks ja peamiseks argumendiks hind – uus auto on väga-väga kallis ning kasvamise asemel kukub masina väärtus juba salongist välja sõites kolinal. Juba uue auto liisingu sissemakse eest saab osta samaväärse kasutatud auto, mis viib omaniku sama edukalt punktist A punkti B, kuid igakuised liisingumaksed ning kallis kaskokindlustus jäävad ära. Kui autot tulebki vahepeal remontida, ei ületa remondikulud igaljuhul uue auto liisingu- ja kindlustusmakseid ning jooksvaid remondikulusid. Ka uue auto kuluosad kuluvad samamoodi nagu vanal – veermikudetaile ja pidureid peab hooldama ning vahetama ka tuttuue auto puhul. Kusjuures garantiiaja lõpuni peab autot hooldama esinduses, kus hoolduste hinnad on üüratud. Seega on vana kasutatud auto remondikulude argument uue auto soetamise puhul üsna alusetu. Ka ei võta vanad autod rohkem kütust – ka kümme aastat tagasi (mis tegelikult ei ole auto kohta sugugi “vana”) valmistati kütusesäästlikke autosid.

Kuidas siis valida kõigi kasutatud masinate seast just see üks ja õige sinu vajadustele vastav auto? Sellest täna minu kogemuste põhjal (#Kogumispäeviku transpordikuu raames) pikemalt juttu teemegi:

Meie esimene pereauto (BMW 325i Touring 2002) tuli majja siis kui 2012. aastal sündis väike Kroonprintsess ning oli vaja suuremat asendust meie eelmisele, mitte kuigi peresõbralikule BMW 330i kupeele (esimesel pildil). Kuna mulle just selle kerega 3-seeria BMW väga meeldis, otsustasime osta samasuguse, aga nelja ukse ja universaalkerega (teisel pildil). Kui huvi on, võime teha kõigist meie kasutatuna ostetud pereautodest kokkuvõtva postituse, siia lisades läheks postitus ilgelt pikaks!

Kui teil pole õrna aimugi, millist autot osta soovite, kuid on teada, et vajate näiteks kolme istmereaga pereautot, siis soovitan kõige esimese asjana enda jaoks kirja panna minimaalsed nõudmised, st omadused, mille puudumisel te autot ostma nõus ei ole. See teeb sobiliku masina otsimise oluliselt lihtsamaks. Näiteks panime meie viimati pereautot soetades paika ainult kaks kriteeriumit: vähemalt seitse täismõõdus ja kolme punkti turvavöödega istekohta ning bensiinimootor. Aga sellesse nimekirja võib panna ka kogu endale hädavajaliku lisavarustuse nimekirja, käigukasti tüübi ning auto vanuse.

Seejärel mine Auto24 lehele, vali otsingumenüü alt “täpsem otsing” , pane need minimaalsed nõudmised sisse ning vajuta “otsi”. Hinnapiiri ma esialgu ei soovita panna, sest alati võib juhtuda, et just täpselt valitud hinnapiirist 50€ kallimalt on see õige müügis ja jääb nii nägemata. Välja tuleb tõenäoliselt ka hunnik masinaid, mida sa eelnevalt kaalunud pole. Näiteks meie puhul tuli lisaks masinatele, mille olemasolust ja sobivusest olin teadlik (Volkswagen Sharan ja selle teisikud ning Grand Voyager), ka selliseid autosid, mille peale ma kunagi mõelnud ei olnud, näiteks Mazda MPV, Toyota Previa ja Renault Espace.

Siis tuleks valida nende seast välja kõik need mudelid, mis natukenegi sümpatiseerivad ning teha nendest nimekiri, mille alusel seejärel Googeldama asuda. Esimese asjana võiks vaadata Saksa TÜVi poolt igal aastal koostatavat autode usaldusväärsusreitingute (reliability ratings) nimekirja SIIN. See on nimekiri, kuhu pannakse igal aastal mudeli- ja vanusepõhiselt ritta autode vigade esinemise sagedus. Ehk siis saab selle järgi näha kui suur protsent konkreetsetest sõidukitest tehnoülevaatusel põrus. Eesti tehnoülevaatuste põhist statistikat ei ole (kui see info ka avalik on?) mõtet vaadata, sest meil saab ülevaatuselt läbi põhimõtteliselt iga auto, mis omal jõul kohale sõita suudab. Halvemal juhul tehakse kerge noomitus stiilis “ole hea ja vaheta need amordid ikka ära, mida me sul juba kahel järjestikusel aastal teha oleme soovitanud”. Saksamaal on testid ja nõudmised tunduvalt karmimad.

Edasi uuri ja Googelda igasugu tüüpvigu ja tehnilisi probleeme. Väga palju sellist infot on saadaval margipõhistes autofoorumites, nii eesti kui inglise keeles. Väga tihti on foorumites ka “kuidas osta”, “mida vältida” ja muud kasulikud teemad eraldi olemas. Kui sobivat informatsiooni olemasoleva seast leida ei õnnestu, saab alati ise autofoorumis kasutaja registreerida ning küsimusi esitada. Näiteks võid foorumisse teha oma teema ning uurida, kuidas osta 2001-2010 Ford Galaxyt, millised on selle auto tüüpvead ja murekohad ning millist mootorit selle mudeli puhul eelistada. Autofoorumitesse kogunevad konkreetsete markide asjatundjad ja -armastajad, kellel on kõik seesugune info teada ning küsija suu pihta teadupärast ei lööda.

Veel ühe olulise argumendina soovitan mõnest internetipoest uurida välja valitud masinate varuosade hindasid ja kättesaadavust, sest just need mõjutavad enim jooksvate kulude suurust. Jooksvad kulud on iga auto (nii uue kui vana) puhul paratamatus – küsimus on lihtsalt selles, mida ja kui sageli (tüüpvead) vahetama-remontima peab ning millised on detailide hinnad uuena või järelturul. Sagedamini vahetatavate kulumaterjalide alla loeksin piduriklotsid ja –kettad ning erinevad veermikudetailid, mille üldist hinnataset konkreetse mudeli puhul saad vaadata näiteks SIIT ja SIIT. Võrdluseks kaks Eestis väga levinud suuremat sõiduautot:  2010. aasta Ford Mondeo 2.0 diisel (2010 edasi) ja BMW 530d (E60/E61), mõlemat autot saab järelturult osta umbes 5000€ eest. Fordi esimene piduriketas maksab  32€, BMW oma 94€. Mondeo õõtshoob koos puksidega 74€, BMW oma aga 130€. Mina tavaliselt vaatangi neid kahte varuosa – neid kulub kõige rohkem ja need annavad hea ülevaate üldisest hinnatasemest. Lisaks hinnale tasub tähelepanu pöörata ka sellele, et vähemlevinud (näiteks Ameerika turule mõeldud) autodel võib varuosade saadavus meie poodides olla nigel ning neid tuleb kaugemalt tellida, mis lisab remondikuludele lisaks ka pika ooteaja, mis raskemate probleemide korral võib tähendada ka pikka aega autota läbi ajamist.

Nüüd, kus eeltöö on tehtud ning on teada, et näiteks teie algselt välja valitud pereautol Renault Espace esineb meeletult elektrisüsteemi vigu ja üldse on ta üks õnnetu masin, aga varasemalt igava välimuse tõttu välistatud Volkswagen Sharan on tehniliselt võttes üks parimaid valikuid, tuleb jälle Auto24.ee lahti võtta. Seekord tasuks otsinguväljadesse sisestada ainult konkreetne automark ja -mudel, kütuse/mootori tüüp ja soovi korral ka käigukasti tüüp. Sellest veelgi täpsemaid kriteeriume (nagu näiteks ISOFIX, ksenoontuled jm) ma otsingulahtritesse sisestada ei soovita. Seda seetõttu, et sageli ei ole pereautode müüjad kuigi suured autohuvilised ning need asjad võivad olla kuulutuses märkimata, sest omanik kas a) ei tea nende olemasolust või b) ei ole pidanud vajalikuks seda infot kuulutusse lisada. Pealegi on enamuse lisavarustuse puhul võimalik järelpaigaldamine ning seda tihti ka küllaltki taskukohase hinnaga.

Kui nüüd otsingutulemuste põhjal on silma jäänud kaks-kolm või koguni viis erinevat masinat, siis võtke kindlasti kohe ühendust kõigi omanikega ning käige kõiki autosid vaatamas. Nii tüütu kui see ka ei tunduks: mida rohkemaid erinevaid autosid te vaatamas käite, seda tõenäolisem on, et leiate õiglase hinna ja seisukorra suhtega auto. Olles ostnud nii mõnedki kasutatud autod ning sellest veelgi rohkemaid vaatamas käinud, olen aru saanud, et sama hinnaga autode seisukord võib olla täiesti seinast-seina ning omanikud ei saa ise tihti arugi kui halvas korras on nende sõiduvahend. Või siis teavad, aga üritavad seda heauskse ostja eest varjata. Seetõttu on alati hea, kui on olemas korralik võrdlusmoment.

Kui sobilik auto on leitud, siis soovitan leida aeg, et auto ostueelsesse kontrolli viia. Niisama pelgalt peale vaadates või paarikilomeetrisel proovisõidul käies on isegi autosid hästi tundval mehaanikul võimatu kindlaks teha, mis olukorras auto tegelikult on. Valige meelepärane koht välja ning leppige aeg kokku. Ostueelset kontrolli teostavad nii margiesindused kui ka peaaegu kõik muud autoremonditöökojad. Enamasti maksab see ca 30-100€ ja see hind on igat senti väärt. Kui omanik pole ostueelsesse kontrolli minekuga nõus, siis on tal tõenäoliselt midagi varjata ning sellisel juhul soovitan pikemalt kõhklemata järgmise auto valida. Mina näiteks avastasin umbes seitse aastat tagasi ühte (tol ajal küllaltki uut) BMW’d ostma asudes tänu ostueelsele kontrollile, et auto esimene ja tagumine ots ei tulnud tehasest välja üheaegselt. Ehk siis antud auto oli avariiline ja tagant kõva löögi saanud, mistõttu oli pool kerest teisega asendatud. Töö oli tehtud nii ebakvaliteetselt, et tagasillal oli ühel pool suur sportautole kohane ketaspidur ja teisel pool trummelpidur. Ka veovõllid olid vasakul ja paremal erinevad ning nii mõnigi detail oli üleüldse puudu. Omanik, kusjuures, oli kõigist räigetest puudustest teadlik, kuid üritas neid varjata.

Enamasti saate ostueelse kontrolli tulemusel teada, et autol on nii mõnigi viga, näiteks väsinud šarniirid, lõtkuga roolilatt ja mõni leke. See on täiesti normaalne ning sellest ei tasu ehmuda, vaid hoopis kasutada võimalust lasta samal töökojal koostada hinnapakkumine auto remondiks. Selle hinnapakkumise abil saate tõenäoselt auto hinda alla tingida ning oskate ka oma tulevikus tehtavaid kulutusi paremini ette planeerida.

Viimase asjana enne ostmist soovitan portaali iizi.net läbi teha kiire päringu, et vältida ebameeldivaid üllatusi konkreetse auto kindlustamisel. Kuna pereautodega tehakse statistiliselt palju avariisid, on ka liikluskindlustuse hinnad paljude populaarsemate pereautomudelite puhul jahmatavalt kõrged.

Millised on teie kogemused kasutatud autodega? Kas teie peres on kasutatud masinad või olete veendunud, et uus auto on igaljuhul etem? 

17 Comments

Me avame 16. juunil kodukohviku!

May 24, 2018~ kodukohvik raju hunt

Nagu praegu projekte vähe käsil oleks – võtame ühe veel! Sest mis elu see on, kui kõigele ei saa kohe-kohe-kohe ise kätt külge panna, eks? Niisiis avame koos maaaailma parimate peaaegu-naabrite Rajudega Laagri kohvikutepäeva raames päris esimest korda oma kodukohviku! Nimeks sai talle…

Päris feisty nimi ühele tagasihoidlikule koduaiapuhvetile, aga me olemegi suht atsakas punt. Igatahes ei plaani me mingisugust keeksi- ja beseekohvikut, vaid pigem niisugust, kus kõhu mõnusalt, värskelt ja maitseküllaselt täis saab. Plaanime valmistada kõiksugust erinevat tänavatoitu. Miskiseid salateid, wrape, mõnusaid mahlaseid burgereid – rebitud sealihast, grillitud veiselihapihvidega, aga ka täistaimseid vegeburkse. Meil on nüüd Rajudega range burgeridieet – kõik retseptid tuleb läbi katsetada, kogused kaaluda, timmida, parim võimalik tooraine valida jne. Eile testisime minu rebitud sealiha ja coleslaw salatiga burgereid ja kui veel õõõõõige pisut timmida, on see asi suisa täiuslik! Kuus tundi hautatud magus-vürtsikas liha, kapsast-porgandist-sibulast krõmpsuvmahlane salat, väike marineeritud kurk ja grillitud kukkel. Mmmm! Järgmise katsetusena võtame ette vegeburksid. Mida teie vegeburgeri vahele paneks? Ma mõtlen, et teeks oa-kikerherne-porgandipihvi, natuke vürtsika koduse ketšupi, röstitud paprikat, marineeritud sibulat ja taimset majoneesi?  Hm?

4€ eest on burksi rohkem kui küll, ma ütleks. Mis teie arvate – õiglane hind?

Lisaks burgeritele on meil plaanis valmistada valik erinevaid siirupeid, et kohvikutepäeval mõnusat karastavat kodulimpsi müüa. Eile jõime koduaiapiparmündist, värskest sidrunimahlast ja rafineerimata roosuhkrust limonaadi ja pildistasime üles ka. Maruhea kraam! Mõtlen, et menüüs võiks olla näiteks sidruni ja melissi, rabarberi, laimi ja piparmündi ning maasika ja basiilikuga limonaadid. Mis te arvate? Eks lõplik valik selgub ilmselt niikuinii 16. juuni hommikul… 😀

Nokitsesin eile meie puhvetile valmis Facebooki lehe, eventi ja Instagrami konto, et meid hõlpsamini leida ja õigel päeval burksipiltidel ära tägida saaks. Kõigi vahel, kes Facebookis ja Instagramis meie jälgijateks hakkavad ning selle postituse alla kommentaari jätavad (näiteks: kas tulete meie puhvetit külastama? Kas olete ise puhvetit pidanud ja oskate meile top tip‘e jagada? Tahate soovitada, mida me veel serveerida võiksime?), loosime välja burksid ja limonaadid kogu (kuni neljaliikmelisele) perele!

Loosi võitjad teen Raju Hundi Facebooki lehel teatavaks 1. juunil.

55 Comments

H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?

May 21, 2018~ DIY

Ühes Kogumispäeviku autovaba maikuuga jõudsid õnneks kätte ka soojad ja suvised jalgrattailmad, mis teevad auto koju jätmise eriti lihtsaks ja nauditavaks. Jalgratast kevadel talvekorterist välja ajades tuleks teda aga kindlasti esmalt uueks hooajaks ette valmistada ja teostada kevadine hooldus. Esiteks sellepärast, et korralikult hooldades kestab jalgratas – nagu iga teinegi asi – lihtsalt kauem. Kui ratast korrapäraselt hooldada, ei satu rattaomaink olukorda, kus olulised jupid on purunenud ja vajavad kõik ühekorraga remontimist-väljavahetamist. Kõige olulisem kõigist jalgrattahoolduse kasuks rääkivatest argumentidest on aga sõidumugavus – oma kaherattalist sõpra korralikult hooldades tagad endale märkimisväärselt meeldivama sõiduelamuse. Pidurid ei vilise, kett ei kõrise, käigud lülituvad kergelt ja viperusteta. Jalgratta hoolduseks on võimalik pöörduda remonditöökotta, kus ratas põhjalikult üle vaadatakse ja uueks hooajaks ette valmistatakse. See töö on aga jõukohane igale jalgrattaomanikule ning poole tunni kuni tunniga saab ratta hooldatud ka kodustes tingimustes. Nii ei säästa sa mitte üksnes hooldusele kuluvat raha, vaid ka aega – kevadised ootejärjekorrad on remonditöökodades pikad ja hoolduse teostamist ei tehta reeglina ootetööna. Ja autovabal kuul juba mitu päeva rattata läbi ei aja…

Kuidas siis ise jalgratast hooldada?

Vaja läheb: rattapumpa, puhastustarvikuid (ämber, pehme hari, puhastusvahend), kuuskantvõtmete komplekti, lehtvõtmete komplekti, jalgrattaketi õli


Puhastamine

Alusta jalgratta hooldamist selle puhastamisest. Ratta puhastamiseks võta ämber vett ning pehme hari (mulle meeldib kasutada auto valuvelgede pesemiseks mõeldud sabaga harja pilt). Puhastusvahendina võib kasutada rattapoes müüdavat spetsiaalset jalgratta puhatusvahendit, aga selle puudumisel võib kasutada ka näiteks autošampooni või väikest kogust nõudepesuvahendit pesuvees. Põhiline on see, et et kogu pesuvahend saaks pärast maha loputatud – eriti tähtis on loputada pidurid ja velgede pidurduspinnad (ketaspidurite puhul pidurikettad).

Alusta kõige mustematest osadest nagu kett, hammasrattad, veljed. Kanna pesuvahendi lahus harja abil peale, lase hetk mõjuda, hõõru harjaga mustus lahti ning ning loputa. Veevooliku puudumisel saab loputamiseks kasutada kastekannu. Seejärel puhasta kogu ülejäänud ratas – raami alumine külg, porilauad, pakiraam.

Kui ratas on kuivanud, alusta visuaalse seisukorra hindamisega.

Vaata hoolikalt üle rehvid, et need ei oleks mõranenud. Mõranenud rehv võib sõidu ajal ootamatult puruneda ning on seega mõistlik välja vahetada. Kontrolli rehvirõhku, vajadusel pumpa. Õige rõhu leiad rehvi külgseinalt. Rusikareeglina käib laiemas maastikuratta rehvis 2,5-3,5 bar ning kitsamas ja kiiremas hübriid- või manateeratta rehvis 4-8 bar.

Seejärel vaata üle kõik trossid – eriti kohtades, kus need on kinnitatud piduri või käiguvahetaja külge.


Kui tross on katki (mõned kiud on lahti), siis tuleks see välja vahetada. Ka selle tööga saab soovi korral omal käel hakkama. Õpetuse, kuidas seda teha, leiab Youtube’ist.

Kui rattal on elektrilisi lisasid (tuled, spidomeeter), siis vaata üle ka nende olukord ja veendu, et need töötavad.

Võta ühe käega kinni rehvist ning teise käega raamist/sadulast ning loksuta kergelt ratast küljelt-küljele, samal ajal jälgides, et ratta ja raami vahel ei oleks tuntavat loksu. Kui rattal on külgsuunas loks, siis tuleks laagreid reguleerida. Kuna laagrite reguleerimine vajab spetsiaaltööriistu, siis soovitan selle tegemiseks pöörduda rattatöökotta.

Seejärel vaata üle trossi abil töötavad mehhanismid: pidurid ja käiguvahetus.

Pidurid

Käsilinkidega pidurid peaksid liikuma kergelt ja sujuvalt. Kui pidurilinki on raske tõmmata või pidurid jäävad peale, on tõenäoliselt tross roostes või pori täis. Roostes trossi on võimalik uuesti kergelt liikuma saada kui lasta trossi kõri otsast sisse natuke aerosoolpudelis õli. Kui sellest pole kasu, siis tuleks tross vahetada.

Seejärel vaata üle piduriklotsid. Veljepiduri klotsidel on alati peale märgitud kulumispiir, mis on märgitud joonena, mille kõrval sageli kirjas “wear line“.  Kui see on kätte jõudnud, tuleks klotsid vahetada.

Kui kulumispiir ei ole veel käes, aga pidurid on kehvad või pidurilink tuleb pidurit tõmmates lenksule liiga lähedale, siis tuleb trossi pingutada. Selle jaoks keera lingi juures asuvat reguleerkruvi välja ning fikseeri see stopperrõnga abil.

Käigud

Käigutrossidele rakendub sama põhimõte mis piduritele: käikude lülitamine peaks käima kergelt ja mugavalt. Kui käiguheeblite kasutamine vajab jõudu, siis oleks aeg trossivahetuseks.

Kontrolli ühtlasel kiirusel sõites (samal ajal kogu aeg rahulikult vändates), et kõik käigud lülituvad vabalt ning käiguvahetaja ei tee sõidu ajal kõrisevat või ragisevat häält. Kui käigud ei taha sisse minna (tavaliselt ei taha minna hästi väiksemalt hammasrattalt suuremale), siis tuleks (nagu piduritegi puhul) trossi natuke pingutada. Selle jaoks kasuta reguleerkruvi trossi emmas-kummas otsas, keerates seda poole ringi haaval välja poole ning iga kord tulemust katsetades, kuni käigud lülituvad hästi. Kui käigud ei taha minna suuremalt hammasrattalt väiksemale, siis on protseduur täpselt sama, lihtsalt reguleerkruvi tuleb keerata sisse-, mitte väljapoole.


Keti pingutamine ja määrimine

Käiguvahetajaga rattal hoolitseb keti pingutamise eest käiguvahetaja. Kui ratas on ilma käikudeta (või rummusisese käiguvahetusega), tuleb kontrollida keti pinget – kui kett on venimise tõttu lõdvaks jäänud, tuleb ketti pingutada. Keti pinge on õige siis, kui sõrmedega saab ketti üles-alla liigutada 1-2cm. Kett ei tohi seejuures puutuda mitte ühegi jalgratta detaili vastu (välja arvatud – kui see on olemas – ketikaitse).

Kui kett on liiga lõtv, tuleb seda pingutada. Kõige mugavam on ketti pingutada selliselt, et ratas on keeratud maha tagurpidi – lenksu ja sadula peale. Enne ratta tagurpidi keeramist pane sadula alla mingi rätik vm pehmendus, et vältida sadula kriipimist.

Keera lahti tagaratta võlli otsas olevad mutrid, kasutades selleks 15mm (vahel 17 või 19) lehtvõtit.
Suru tagaratast tahapoole samal ajal jälgides, et ratas on raami vahel sirgelt, mitte emmale-kummale poole viltu:

Hakka vaikselt tagaratta mutreid kinni keerama. Keera kordamööda üht ja teist poolt nii, et mõlema poole mutrid oleksid igal hetkel enam-vähem võrdselt pingutatud. Kui ühte poolt pingutada rohkem kui teist, läheb ratas raami vahele viltu ning hakkab vastu raami või pidurit käima.

Kui mutrid on uuesti kinni keeratud, kontrolli, kas kett sai piisavalt pingule.

Kui oled tulemusega rahul, veendu proovisõidu käigus, et ratas ei teeks võõraid hääli. Kui teeb, on tagaratas tõenäoliselt viltu jäänud ning seda tuleks korrigeerida.

Keti õlitamine

Alusta keti õlitamist selle puhastamisest. Kergelt määrdunud keti puhastamiseks piisab selle pühkimisest majapidamispaberiga. Raskelt määrdunud ja liivast ketti tuleks enne leotada õli lahustava puhastusvahendiga ning seejärel paberiga pühkida ja kuivatada.

Õlita ketti alati siseküljelt, sest just sisekülg on see, mis puutub kokku hammasratastega. Välisküljelt õlitamine tõmbab ketile mustust ligi, kuid ei vii õli sinna, kuhu vaja – keti ja hammasrataste vahele. Õli ei ole vaja panna palju – piisab sellest kui kogu kett on kergelt õlist niiske.

2 Comments

#Kogumispäevik: Autovaba kuu – on see üleüldse võimalik?!

May 18, 2018~ kogumispäevik



Suvi 2017, kusagil Leedu tanklas. Siin pildil on Virsik just meie punase pereraketi poole tormates ja komistades oma suu ukseääre vastu veriseks kukkunud ja vajab enne sõidu jätkamist veidi turgutust. Virsik… :’)

 

#Kogumispäeviku maikuu teemaks on transport ja väljakutsena võtsime vastu otsuse end autovabalt proovile panna. Äärepealt oleks juhtunud, et pealkirjas püstitatud küsimuse “on see üleüldse võimalik” vastuseks oleks kurva kokkusattumuse tõttu saanud “mis meil üle jääb”. Nimelt otsustas meie auto ühel aprillikuu laupäeval Rimi parklasse sõites sinna jäädagi. H oli lastega pärast laulutundi poest läbi hüppamas kui autosse naastes selgus, et auto lihtsalt enam ei käi-vi-tu-gi. Sinna ta tookord nukralt mõneks ajaks treilerit ootama jäigi ning vahepeal jõudis selguda täbar ja lootusetuna näiv tõsiasi: tõenäoliselt on katki mootor.

Üsna ruttu pärast kurjakuulutava “diagnoosi” teada saamist selgus ka tekkinud probleemi lahendamise hind, mis omakorda tõstatas “kuidas?” kõrvale ka küsimuse “kas üldse?” – on meil mõtet seda autot üldse korda teha, kui pakutud remondihind sisuliselt auto enda väärtuse välja teeb? Valikuvariantide Forss ja Kuusakoski vahel hakkas viimane juba mõistlikumana näima… arvake siis, kas ajas nutuga pooleks itsitama, et just maikuu autovabaks kuuks planeeritud oli? 😀

Aga etteruttavalt võin öelda, et lõpp hea, kõik hea. H leidis interneti vahendusel mehe, kes just meie auto mootori laadseid (VR6) remondib ja tunneb ja teab ning nendega ringi käia oskab. Nippe, mida ta kasutas ja kanaleid, mispidi remondi soodsamalt kätte sai, jagab ta selle kuu jooksul blogi külalispostituses pikemalt ise, sest ta on mul suur autopede ja neis asjus osav sebija. Hoidsime selle auto remondilt kokku poolteist tuhat eurot ja lisaks katkisele mootorile sai veel üht-teist vahetatud ja korda. Samuti on ta lubanud kirjutada asjust, mida kasutatud autot ostes silmas pidama peab ja et ta on juhtumisi ka suur jalgrattaentusiast, palusin ma tal kirja panna viisid, kuidas oma jalgratta eest ise hoolt kanda ilma, et teda hooldusesse või – hoidku selle eest – lõpuks hooldamata ja katkisena remonti viima peaks. Nii et transpordikuu teemakuu on niisugune natukene – vabandage mu sootrollimist – isasem ja ma annan ses osas sõnajärje vahepeal talle üle! Kui teil on mingeid küsimusi või asju, siis võite julgelt küsida ka.

Aga ma tegelikult tahtsin hoopiski kirjutada, mismoodi meie perel autovaba kuu väljakutsega läheb!

Päris autovabalt pole me juba praegu hakkama saanud, sellest võib vist alustada. Kui mul hiljuti EMOs käia vaja oli, ei tekkinud küsimustki, kas ma peaksin rongiga kohale sõitma või viib pere mind sinna autoga  ära. Loogiline ka, eks. Ka eile sõitis H lastega koos õhtusesse laulutundi (kuhu nad muidu ikka tublisti rongiga läinud on) autoga, sest hiljem oli vaja Pirital H emme kassi jootmas käia ja nad polekski vist kell seitse lõppevast laulutunnist kunagi koju jõudnud kui nad selle retke ühistranspordiga ette võtnud oleks. Ühesõnaga ei ole see väljakutse teps mitte lihtsate killast!

Küll aga on valdav enamus sõite tehtud rongiga ja ma olen selle üle täiesti pööraselt rõõmus! H sõidab igal hommikul Stigo ja Elroniga tööle ja ka mina käin kõik oma käigud samamoodi. Kui on vaja panka koosolekule, sõbrannaga kontserdile, kontorisse tööle või sõidutundi sõita (no see viimane nüüd ei ole kõige autovabam aktiviteet, aga jõle täbar oleks see katki jätta), ei lähe ma enam kordagi taksoga nagu varem, vaid valin alati ühistranspordi.

Mida see elustiilimuutus minu jaoks tähendab?

Ma kirjutasin majapidamiskuu raames pika postituse oma pillavatest harjumustest kodumajapidamises, kuid oma kõige pillavamat harjumust – taksosõitu – ei ole ma blogis kordagi puudutanud. Tõele au andes ei ole ma isegi julgenud neile summadele päriselt otsa vaadata, sest ma aimasin, mis tulemuseks on. Tulemus on nukker. Ainuüksi aprillikuu jooksul kulus mul taksosõitudele 125,2€. Sada kakskümmend viis eurot ja kakskümmend senti! Õuuuuuudne. Ja mitte üks kord ma ei kavatse enam taksoga sõita, sest mul on nüüd minu rong ja minu Stigo. Ja mõelge, mida tähendab igakuine sadakakskümmend viis lisa-eurot säästukontol… vinge, ma ütleks!

Stigo on mul nüüd ju muidugi sellepärast, et härra H on osa kodumaise Stigo (väga lahedast, muide) tiimist, aga niiviisi võttes – kui ma iga kuu sedasi taksoga sõidaksin, oleks mul aastaga isegi Stigo tasa teenitud! Üks kurioosum veel: tänu Stigole ja rongiga sõitmisele ei jää ma enam kusagile hiljaks, mis minuga varem koooguaeg juhtus. Ma ei sõltu taksojuhtidest, nende imelikest ümberpõikamistest, sõitude tühistamistest, ummikutest või teenuse kättesaadavusest. Ma jõuan igalepoole täpselt siis kui plaanitud! Oh, ma olen oma uue mõnusa ja keskkonnasõbraliku liikumisvabadusega nii-nii rahul. Kuna Instagramis on minult palju selle kohta uuritud, kirjutan Stigost kindlasti selles kuus ka eraldi postituse. Seda ma H’l teha ei lase, sest oma kogemust tahan ikka ise jagada. Faktid kordan ainult temaga üle. 😀

(Vahe)kokkuvõtteks võib niisiis öelda, et autoVABA elu on kohati päris keeruline, aga tegelikult teostatav. Laupäeva hommikul rongiga laulu- ja tantsutundidesse sõitmine, koos rahulikult läbi päikesepaistelise vanalinna Musamarisse jalutamine ja hiljem bussiga tagasi sõitmine oli tegelikult mõnus kvaliteetaeg perega. Virsik kukkus küll tagasiteel ringi kepseldes vahepeal purskkaevu, aga siis läksime ostsime Lastemaailmast uued sukad, Babuljast paar pirukat ja asusime bussi ootama. Oligi seda lõbusam. Rääkisime juttu, vaatasime bussiaknast välja ja nimetasime sealt paistvaid kollaseid asju… alati ei peagi nii pagana kiire olema, ma mõtlen. Me küll oleme sedasorti perekond, kellel koguaeg kuus rauda korraga tules ja koguaeg vaja kangesti midagi ruttu ära teha, aga meile mõjuvad sellised aja maha võtmised pigem isegi vabastavalt. Ja et auto igaveseks maha müümine polegi ju kunagi olnud eesmärk, on need uued kogemused vägagi rikastavad. Rahasääst ju pealegi ka! Pool kuud on veel ees, nii et jätkame ikka vapralt.

Kas keegi teist ka transpordikuud kaasa teeb ja autot võimalikult tihti koju jätab? Kuidas läheb? Tuletan meelde, et #Kogumispäevikus on käimas ka sammulugemisvõistlus, mille võitja ka endale Swedbankilt kingiks päris oma Stigo saab. Ma ei pea teile nüüd sajandat korda ütlema, kui väga ma sellisest võistlusest osa võtta soovitan, onju? 10,000 sammu päevas on tegelikult täielik köki-möki ka, enamusel tuleb see täiesti niisamagi kokku. Väljakutsega liituda saab SIIN.

9 Comments

Me avame kaupluse, aga… see neetud põrand?!

May 17, 2018~ me avame poe



Meie kaupluse avamise teekond
on nüüd lõpuks alanud. Eelmise üürniku saast on viimaks (läbi häda ja viletsuse) nii saalist kui laoruumist läinud ja suur remontimine võib alata. Tagatuba on absoluutselt kirjeldamatult kohutavalt rõve, aga saal on üllatavalt viisakas. Seinad on päris sirged ja kenad, lagi ilus ja laevalgustid mitte väljaulatuvad, vaid süvistatud. Aga nagu ülemiselt pildilt näha, tuli lisaks külmikutagusele salauksele (see selgitab ka varuväljapääsu tähistava plafooni esmapilgul marukummalisena näinud asukohta) nüüd üleni välja ka plaaditud põrand. Iseenesest on ta tegelikult päris äge ja kui kõik meie tooted oleksid retro/boho stiilis, olekski see põrand hästi dekoratiivne ja ausalt öeldes enam-vähem ideaalne. Aga mul on vaja midagi neutraalsemat, sest roosad ja kullad ja roosad kullad ja muu selline ei hakka sellega mingi nipiga harmoneeruma. Mul on pealegi juba seinavärvide gamma ka silme ees ja see pruun-kollane saviplaat ei lähe kohe üldse. Lisaks (nagu te alumistelt piltidelt näha võite) on ta laiguti päris räämas, katki ja ebaühtlane, mistõttu on värske ja viisaka tulemuse saavutamiseks ikkagi vaja temaga midagi ette võtta.

Aga mida?

Erinevad inimesed, kellega ma seda mõtet põrgatanud olen, on andnud erinevat nõu ja ma olen tänaseks ausalt öeldes täiesti hädas. Minu esimene spontaanne mõte oli põranda värvimine. Kivipõrandaid ometi ju värvitakse…. no vähemalt betooni, eks. Ja betoon, erinevalt glasuuritud plaatidega põrandast, on küll poorne ja hõlpsamini töödeldav, aga kui halb see tulemus ikka olla saab? Ehk saaks vanu plaate pisut lihvida, nakkedispersiooniga töödelda ja seejärel põrandavärviga üle värvida? Epovärviga? Sisetunne ütleb, et see kulub sealt kiiremast kiiremini maha, aga äkki nii kiiresti ikkagi ei kulu? Mu spontaanne mõte on, et põrand võiks seljuhul tulla valge. Määrdub liialt? Olgu, hall. Mis te arvate?

Veel on pakutud põranda parketiga katmist, ent minu eelarve juures tundub see natukene lootusetu variant. Kõige odavam laminaat sureb pärast esimest talvehooaega traagilisse niiskussurma ja kõik, mis vähegi vastupidavam olla võiks, ületab selgelt igasugused mõistlikud üüripinda investeerimise piirid.

Veel on pakutud mikrotsementi, mis oleks käi-pekki-kui-äge, aga jälle – euroz, dollaz, yeniz.

PVC või linoleum või midagi? Mõte? Kuidas seda nii suurele pinnale paigaldatakse? Neid on ju igasuguseid, paigaldatakse käidavatesse avalikesse kohtadesse…. äkki see ei olekski nii kohutav nagu see sedasi kõva häälega välja hõigates esimese hooga kõlab?


Totaalselt ebaglamuurne on see värk seal praegu. Me pole üldse püüdnud teda küürida ka veel, sest saime alles äsja toa tühjaks ja võtmed kätte, aga selgemast selgem on, et ainuüksi puhastamisest seal päris kindlasti ei piisa.

Mida teie minu olukorras teeks? Milline on esimene spontaanne lahendus, mis teile pähe kargab? Kommenteerige kindlasti – iga mõttepojakene, mis meid õiges suunas liikuda aitab, on praegu kuldaväärt. See töömaht, mis meile praegu üheksas to-do-listis ja umbes mustmiljonis tabelis silmnäkku vahib, tundub praegu täiesti ületamatu. Täpselt kaks kuud on aega – 19. juulist on pood avatud. Selle aja sisse ei pea mahtuma mitte üksnes selle õnnetu põranda üles vuntsimine, seinte värvimine, räämas prusside asendamine päris-põrandaliistudega, möbleerimine, leti ehitamine ja tagatoa remont, vaid ka kassa- ja triipkoodisüsteemi üles ehitamine, uute toodete välja valimine ja tellimine, et nad õigeks ajaks jõuaksid…

Puhhhhhhhhhh. Mu peas on niisugune kaos praegu, et kui ma pikemalt mõtlema jään, tuleb suur hirm ja segadus ja paanika. Nii vähe aega on! Aga põnev ka, onju? Alustame täna siiski põrandast. Põrand. Mida sellega pihta hakata?

69 Comments

Nüüd on valge paber ees ja ise tean

May 17, 2018~ minu väike ettevõte

Kui ma möödunud nädalavahetusel Liisi Koiksoni ja Mari Jürjensi kontserdil “Emade päev” käisin ja Liisi oma esimese isekirjutatud laulu loo rääkis ning seda siis esitas, puudutas see mind niivõrd, et praegugi seda laulu kuulates tabab mind täiesti seest tuikama panev äratundmine. Tahan sellest natuke kirjutada, sest see on mulle oluline.

Ma olen oma ärevusest ja sellest, kui raske mul iseendaga elada olnud (ja tänagi veel) on, tegelikult siin hästi palju kirjutanud. Et ma kardan ja muretsen, kahtlen endas, oma tegemistesse ei usu js saavutusi (raske ja isegi vastik seda sõna “saavutus” praegu siia kirja panna – milline, huvitav?!) millekski ei pea. Aga ega te mind vist lõpuni usu ega mõista. Kõlama jäävad ikka loosungid nagu “vau, supernaine, küll sina ikka jõuad” ja ega need mulle õiged ei tundu. Need ei kõla minuga kokku. Ei resoneeri minu hooti kahtleva, enesekriitilise, taevas-kukub-alla-loomusega.

Ma nii väga tahaks, et kui minu loo, selle suure, pika, vahel vaevalise teekonna siin lahti kirjutamisest midagi üldse kõlama jääb, siis see, kui vabastav on eneseareng. Et me ei ole kunagi lõpuni kinni betoneeritud oma juurte külge, oma käitumismustrite, hirmude külge. See on minu jaoks hooti lausa poeetiline kogemus – et elu kasvatab, õpetab ja hoiab mind. Et ma ei pea igavesti olema nii katki ja äbarik nagu ma seni olen olnud ja praegu tegelikult ka veel olen. Et ma paranen. Et ma õpin julgema. Pead püsti hoidma. “Mis nüüd mina” mõtlemata minema ja võtma. Et kui minu sees on tahe, õhin ja põlemine, siis see kõik muu, mis minu sisse väljastpoolt juurutatud on… see ei defineeri mitte muhvigi!

Liisi Koikson rääkis, kuidas ta kartis oma esimest laulu teistele muusikutele proovis ette kanda ja muidugi mõtlesin mina (ja ilmselt kõik teised publikus): sina ka või, Liisi? Miks? Sa oled ju nii üliinimlikult andekas…

Mina ei ole üliinimlikult andekas, aga see on ka okei. See, et ma ei ole kõige parem, ei tähenda, et mul ei ole õigust proovida. Minna oma teed just niisuguses suunas nagu ma minna tahan, kannatamata mingisuguste pole-piisavalt-haritud-ilus-kogenud-valmistunud-komplekside käes, mis mulle nii loomuomased on.

So what kui just täna ei joppa? So what kui keegi teine on parem? So what kui ebaõnnestub?

“Kirjutan mõne rea –
ükski neist ei pruugi olla hea.
Ma kirjutan, et mõneks hetkeks
tühi oleks pea.”

Ma olen oma elus praegu ülepeakaela selles “pea tühjaks kirjutamise faasis”. Ma lihtsalt teen. Lihtsalt proovin. Elan. Ma ei ole seda kunagi varem sedasi teha osanud, aga see on NII hea! Ma ei tea, kui kaua see nüüd kestab – tõenäoliselt esimese suurema ebaõnnestumiseni – aga kui see sein peaks ka juba selle aastanumbri sees ette tulema, oleks mul ikka mälestus sellest eufoorilisest tundest, mille annab teadmine, et kui ma tahan, siis ma võin ja saan.

Enim saab see tunne kinnitust siis, kui ma Kukupesas suuri tegusid tegevat Andrat turgutama pean. Harva tegelikult, palju harvem kui tema mind. Andrat, kes on nii tubli ja hakkaja. Ka niisugune õhinapõhine, kes tunneb ja tegutseb selle oma sisetunde pealt. Aga tema sisemonoloog kisub ka vahel kiiva ning mina pean talle kinnitama, et see, mida ta teeb – seda ei tee mitte keegi teine paremini. Ja ometi on see just seesama jutt, mida tema räägib mulle sestsaati kui ta esimest korda minu kontorisse omavoliliselt sisse astus ja tööd tegema asus. Et mind minu enda käest päästa. Tegelikult päästab ta mind iga päev natukene ja ilmselt mina teda ka. Ja nii võiksime ja saaksime me kõik teineteist natukene päästa. Olla oma hingevalude ja ebakindlustega avatud ja ausad, esiteks. Mul oli kunagi üks tuttav, kes kohutavalt valulikult reageeris mõttele, et ta võiks katki olla. Minu meelest on elementaarne, et me kõik, igaüks omal moel, pisut katki oleme, seda teadmist aktsepteerime ja iga päevaga vähehaaval paraneme. Oma kogukonna toel, iseenda sees, läbi enesearengu ja hirmude seljatamise. Aga ka tunnustades, toetades ja hoides teineteist. Mitte iialgi vajutades avalikult-anonüümselt teiste inimeste valupunktidele, sest nii hakkab enesel parem. Mitte kellegi õhinat krõksti pooleks murda, sest mida ta endast õige arvab, kelleks ennast peab? Sest teise inimese sütitamine ja edasi aitamine on nii ilus ja rikastav kogemus.

Niisugune on minu mõttelend ja hägune udujutt ja tänu kõigile teile, kes te mind sütitate ja edasi aitate. Nii hea on teiega koos kasvada.

12 Comments

Staatuseuuendus: EMOdepäev, kultuurielamused, pood, beebijuttu?

May 13, 2018~ chit-chat

Tšau!

Ma tunnen nii suurt igatsust kirjutamise ja blogimise järele, aga olen kuidagi järje käest lasknud ja ei oska ka. Natuke tundub, et siin ei ole kedagi käimas, aga samas on kirjutamine mu lemmik eneseväljendusviis ja üldse. Teeme jälle kuidagi niiviisi puusalt ja vaatame, kuhu see postitus välja jõuab. Kui on hüplik ja vigadega, annate andeks, sest parem ju kui mitte midagi!

Alustuseks head äsja lõppenud emadepäeva kõigile! Minu jaoks, nagu te võib-olla Instast nägite, oli tegemist EMO-päevaga. Mul on lapsepõlvest saati kevadine õietolmuallergia olnud, millega nooremas eas ka korralikud astmahood kaasnesid. Astmast kasvasin ma justkui välja, st. allergiahoogudega käivad alati kaasas teatavad kahinad ja hingamisraskused, kuid konkreetset väljakannatamatut ja surmahirmu tekitavat astmahoogu pole ma tükk-tükk aega kogenud. Nüüd aga, mil kõik suure kuumalaine saabudes ühekorraga õitsema hakata otsustas, hakkas ka minu kere üles ütlema ning eile õhtul sai alguse astmahoog, mis ei suvatsenudki taanduda. Eurovisiooni ajaks oli kops juba täiesti koos, antihistamiinid enam ei aidanud ja juba päris ärev oli olla. Otsustasin siiski magada püüda. Hommikul (pannkoogilõhna peale, muide) ärgates oli enesetunne jätkuvalt kohutavalt halb ja magada polnud ma praktiliselt üldse saanud, mistõttu perearsti infotelefonile helistasin ja nõu küsisin. Nad kinnitasid, et pean sirgjoones EMOsse minema. Ma ise olin seda mõtet juba kaalunud, sest väga paha oli olla, aga tundus siiski, et võib-olla ikkagi mitte ERAKORRALISELT? Kohale jõudes sain aru, et tegelikult oli mul üsna pagana erakorraliselt halb olla küll. Vaatasin epikriisist, et sain suisa üheksa minutiga arsti jutule ja hästi kiiresti kanüüli veeni ning kaks süstlatäit ravumeid kohe verre. Alguses hakkas neist hästi halb – kui ravim verre jõudis, hakkasin üle kere valusalt kipitama ja pidin pikali heitma. Veider. Siis saadeti mind palatisse puhkama ja, mask ees, auru nautima. Esimesed ravid ei aidanudki nii hästi kui see aur ja mõni tund pärast saabumist olin juba peaaegu täitsa korras. Terve aja ikka mõtlesin, kuidas meil on siin vedanud, et niisugusel tasemel arstiabi meile nii hästi kättesaadav on. Mindblowing, kui nüüd pikalt ja korralikult järgi mõelda. Ja neiu registratuuris oli minuga NII armas ja osavõtlik – ütles, et on ka astmaatik ja teab hästi, mida ma tunnen. Ja arst oli nii kena ja õed ja üldse. Aitäh kõigile, kes arstiks õppimise raske tee ette võtavad ja seda kõige kiuste elu lõpuni käia viitsivad!

Aaa… ja kui sina, nagu minagi, Googeldad keset ööd, mida kuradit sa peale pead hakkama kui sa parasjagu hingata ei saa ja ravimeid ka pole: mine EMOsse. Hingamine on ellujäämise juures üsna oluline konstruktsioonielement ja keegi ei pane pahaks, kui sa selle murega erakorralise meditsiini osakonda lähed. Mina sain epikriisi näol ka saatekirja kopsuarstile ning lisaks kirjutati mulle hormoontablette, mida nüüd viis päeva järjest neljakaupa manustama pean. Lisaks veel allergiaravimi ja Ventolini piibu. Ja jah, võin edasi imetada küll, arst ütles, et see on täiesti okei. Nii et hurraa, lõpp hea, kõik hea! Veidi rongi alla jäänud tunne ja meeletu uni on päev otsa olnud, aga olen pere poolt hoitud ja hoolitsetud ja tunnen end päris hästi.

***

Keegi kommenteeris ükspäev küsides, miks ma pojakesest nii vähe blogin. Ma ausalt öeldes ei oskagi sellele küsimusele head vastust anda, aga ilmselt on asi selles, et ta on koguaeg puugina mu küljes, teen tihti asju samal ajal, kui ta mul puusa peal kaasa ripub, ta on mõnus, tšill, rõõmsameelne… niisugune hästi loomulik argielu osa. Iseenesestmõistetav, kuigi see nii koledasti kõlab. Tegelikult ju ei ole, tegelikult on ta suisa märkimisväärselt kihvt inimene. Ma mõtlen siin, et kuna ma alati pigem kehvavõitu beebiblogija olen… äkki te tahate küsida tema kohta asju? Noh, neid harilikke beebiasju, mida ikka teada tahetakse ja küsitakse, aga millest mina hästi kirjutada ei oska. Kaaluiibed ja imetamised ja lisatoidud ja uned ja areng ja…  ka meie elust kolme lapsega pole ma ülearu palju kirjutada osanud. Nii et kui teil on asju, mida teada tahate – ma vastan meelsasti eraldi postituses põhjalikumalt kui selle postituse kommentaariumisse küsimused jätate.


***

Mul on hästi-hästi kahju, et ma regulaarselt blogimise hea harjumuse minetanud olen, sest sedasi jäävad üles tähendamata ka kõik ägedad kogemused, mida muidu võib-olla blogis jagada tahaks. Jazzkaare raames väisatud kontserdid, näiteks. Käisime Eeva ja Villu Talsi perekontserdil, kuhu Jazzkaarelt kutse saime. Nii soe ja armas oli, tüdrukud said lava ees minuga koos tantsu vihtuda, H istus Väikevennaga pisut tagapool ja rääkis hiljem, kuidas Väikevend oli andunult kontserti jälginud ja ainult lugude vahel, muusika vaikides rahutult sahmerdama hakanud. Ta on tegelikult päris pisiksest peast suur muusikasõber olnud. Ta, sarnaselt mulle, armastab väga Bossa Novat ja ma olen ikka päris mitu korda tema beebiaja jooksul saanud rahulkult terve maja ära koristada, vali Bossa taustaks mängimas. Mida valjem, seda rahulikum laps. Igatahes oli kontsert väga atsakas ja lõbus. Mulle väga Talsid ja nende looming meeldivad, meeldivad Krussis Trussikud ka. Pidevalt käime siin Kroonprintsessiga ja laulame “mul on hea, nii hea, et lausa piinlik” – see on nagu elu soundtrackiks kujunenud. Nii hea, et lausa piinlik. Hästi mõnus loosung!

Estonian Voicesil käisin ka. Ma olen väga kirglik fänn ja pooled nende lugude vaatamised Youtube’is on suure tõenäosusega minu. 😀 Nad on täiesti maavälised olendid – Mikk Dede ingellik hääl, Maria väli helisev sopran, mis mingist kõrgusest alates nii joovastavalt mõjub, et mõistuse peast võtta tahab, Voorandi… noh, kogu Voorand… ma kohe tõesti nii väga nautisin kogu seda kontserti. Nats nagu teemaväline, aga N’anga Nala, muide, on väga hea sünnitamise soundtrack! Proovitud. Anyhow oli kontsert võrratu ja meelelahutuslik ja nauditav jaaa MUIDUGI nutsin ma nagu beebi kui Voorand “Kättemaksu” laulis. Võimatu oleks millelegi nii hingestatule MITTE niiviisi reageerida. H võtsin ka kaasa, talle ka väga-väga meeldis. Mis oli lahe.

Ja siis kui me nüüd juba sellel kontsertide lühikokkuvõtete soonel oleme, peatun põgusalt ka Trondheim Voicesi kontserdil, kuhu tirisin kaasa hoidjapreili. Need voicesid pole erinevalt kodu-Eesti voicesitest niisugused kaunid klassikalised lauluhääled, mis kaunid viisistatud sõnad kõige helisevamal võimalikul moel ettekandele toovad. Mkm. Nemad teevad häält… häälitsedes. Kasutavad looperit, salvestavad ja taasesitavad, põrisevad, kurisevad, uluvad ja kudrutavad. Vabal Laval tegid nad seda saali keskel pimedas nõnda, et publiku toolid ringikujuliselt nende ümber asetatud olid. Saal oli kottpime ja elamus väga… ainulaadne, kohati isegi suisa hirmutav, siis aga jälle kosutav ja hingetoitev. Väga mitmed inimesed publiku hulgas magasid. Kohe päris sügavalt magasid. Sest kontserti ülesehitus oli niivõrd geniaalselt kaasahaarav, et raske oli selle sisse mitte natukene ära kaduda. Väga lahe kogemus oli igatahes. Midagi hoopis muud kui kõiksugu harjumuspärased ilusad laulukontserdid.

Aga ka ilusat laulukontserti sai hiljuti veel – eile nimelt viisin Ruth Maria endaga kaasa Liisi Koiksoni ja Mari Jürjensi kontserdile “Emade Päev”. Ma olen juba terve aastakümne ja mõned aastad peale olnud Mari väga-väga suur austaja, igasuguse valehäbita suisa tulihingeline fänn ja see kõik, mis ta teeb, on mulle juba selle esimese salvestise kuulmisest kolmteist aastat tagasi (need esimesed salvestised tulid kalli sõbra sülearvutist ja olid “Loll” ja “No näed!” – u-nus-ta-ma-tu kogemus) mind hinge kõige sügavamate soppideni liigutanud, raputanud, puudutanud ja soojusega täitnud. Ja nagu ikka tema laule kuulates, juba sellest esimesest teismeea hetkest saati, olin ka eile kontserdisaalis istudes silmist rinnuni läbimärg. Sõbratar oli ka – meid mõlemaid liigutas kontsert väga, mulle tundus. Emadus ja selle vägi ja üleüldse. Liisi Koikson on ju Eesti konkurentsitult kõige kihvtim naislaulja, nii soe ja armas ja tehniliselt korrektne, aga ka nii hingestatult laulev ja võimas ürgnaiselik naine. Ma ei tea ega vinni praegu Googeldada, kas nad “Emade päeva” kuskil veel teevad, aga te võiks seda kuulama minna küll. Nii kena oli.



Üks elamus väärib veel lahti kirjutamist. Ma olen täiega olnud siin sellel ostan-spontaanselt piletid-küll-kuidagi-mindud-saab-lainel ja nii jõudis minuni ka Bea Johsoni ja Peeter Piheli Zero Waste Dinner F-Hoones. Mind ja Merlinit kutsuti La Muu uue kohviku avamisele (appi, ma ei või, kui armas ja tore koht, kui palju erilisi jäätiseid, minge kiiiiindlasti suvel HÄSTI palju kordi sinna jäätisele ja proovige kõik järgi!) ja seal puhus Rasmus Rask Peeter Piheliga toidutrendide teemal juttu, kusjuures Pihel ka peagi toimuva ürituse ära mainis. Ma läksin otsisin kohe üles ja ostsin viivitamatult (loe: olles H emaga lapsehoiuteenuse kokku leppinud) piletid. Toidu raiskamise probleem ja kõiksugu nose to tail jms on mulle väga põnevad ja südamelähedased teemad ja kui keegi mulle külmkapi tagareast viimased suvalised toiduriismed annab ja ütleb: tee süüa, ütlen mina: challenge accepted. Ja kui keegi (and by keegi ma mõtlen üks Eesti kõige vingemaid kokkasid) ütleb: tule, ma teen sulle potentsiaalsest prügist hoopis vinge kuuekäigulise õhtusöögi, ütlen mina: take my money! Muidugi oli toit võrratu ja Bea Johnson sarmikas ja sütitav nagu alati. Ja tema see neetult tilluke klaaspurk kogu aasta prügiga… nii pagana kadedaks teeb, et inimene OSKAB nõndamoodi elada. Tahaks ka. Aga beebisammudega ükshaaval parema mina suunas – ma üldse ei higista ega muretse, vaid rühin vaikselt edasi ja imetlen niisuguseid vingeid inimesi südamest edasi.



Tegelt tahaks ju hullult näidata pilte ja kirjutada kõik lahti ja muudkui jutustada ja jutustada ja jutustada, aga ma praegu rohkem ei jõua ja parem, kui ma olen põgusaltki juttu teinud – saate siis teid huvitava kohta rohkem küsida. 🙂

***

Me avame poe!

Seda te juba teate, eks? Teate muidugi, ma ju just kirjutasin ja tegin Youtube’i uue video ka, kus kogu loo ära räägin ja selle poe praegusi telgitaguseid näitan:

Staatus on niisugune, et edasiminekuid hetkel märgata pole. Avamiskuupäeva panime paika, aga kuna kinnisvara haldav isik ei ole suutnud maja prügist (mille me talle isegi omaenda väikeste valgete kätega saali valmis sorteerisime) tühjendada, seisab kogu töö ja üleüldse. Aga meil on tüdrukutega homme hommikul koosolek, mille käigus loodame paika panna konkreetse plaani ja tegevuskava. Minu mõtted tiirlevad momendil kahe asja ümber. Esimene on lett – missugust ma tahan, kas lasta kellelgi ehitada või pusida ise, kui palju see maksab, kas see peaks olema ka korraliku pika seljataguse tööpinnaga, mismoodi ja kuhu paigutada kaup ja pakkematerjalid… hästi keeruline ja võõras teema mu jaoks! Teine, mis minu mõtteprotsessidest enamuse enda alla võtab, on kaup. Mul on üks plaanipoeg, mis on väga-väga lahe ja tähendab suurt sammu edasi meie poe ja selle jaoks, mis sorti kauplus me oma klientidele olla saame (hinnatase ja pakutava kauba ihaldusväärsus, kaasaegsus, ilu, vajalikkus), aga see kõik on väga minust mitteolenev ja jällegi – pisut võõras, mistõttu ma rohkem lahti kirjutada ei julge. Saab, mis saab. Midagi ikka saab!

***

Vaatasime eile kõik koos – hoidjapreili ja tema peika liitusid ka – meie pool Eurovisiooni. Kohe korralikult vaatasime. Tõstsime diivani ümber nii, et saaks projektoriga HÄSTI suurelt seina pealt vaadata, katsime korraliku snäkilaua koos terve assortii erinevate alkoholivabade jookidega, sõbrad printisid meile tabelid, et saaksime märkmeid teha ja oma punktid anda… nii kihvt oli! Minu lemmik oli Tšehhi – pole sestsaati ühest Euroviisu esitusest nii elevil olnud kui Läti poisid “The war is not over” laulsid ja me koos teismeea bestikaga ninad teleri vastas istusime ja hääletusnäppudele valu andsime. Nad olid niii nummid ja ega noor tšehh ka just tülgastav ei olnud. 😀 Pingereas teiseks seadsin Taani, sest see legend laulu taga koos ägeda lavašõu ja kenade viikingitega oli ka väga-väga-väga päris ja väga lahe. Hääl oleks võinud võimsam ja… temaatilisem (?) olla, aga selline ilus klassikaline meeshääl on kena ja mis siin ikka kobiseda. Väike Benji tantsis ägedalt ja mis siis, et Bieber fever kangesti peale tulla tahtis – hea etteaste oli ikka. Küpros oli minu meelest Beyoncé hale vari (kui sedagi) – agressiivne ja kohmakas pealegi – aga Iisrael mulle täitsa meeldis. Ei meeldinud sõnum (kui tal mingi sõnum oli?) ja pseudofeminismi pakendis agressioon esituse taga, aga väga meeldis laulja hääl ja see, mida ta sellega tegi. Sõnad olid ka täitsa hästi ritta pandud, meloodia kaasahaarav ja üleüldse. Võis võita küll. Elina oli imeilus ja tõeline au ja uhkus niiviisi visiitkaardina Lissaboni saata. Hääletussüsteem oli ka täiesti mega – ikka hästi lahe on sedasi lõpuni jälgida, kui veel täitsa-täitsa viimaste hetkedeni püsib lootus, et Elina panebki Eurovisiooni kotti ja toob meile koju. Ja oh, kuidas ma armastan Salvador Sobrali ja portugali keelt ja muusikat üleüldse… ja oma maailma parimat euroviisunohikutest seltskonda. 🙂


***

Mul polnud üldse lahtisi jalanõusid kui kuumalaine tuli ja eile raatsisin endale korralikud plätud osta. Olen nii rahul ja uhke! Weekendi poest Järve keskuse kõrval, mustad Birkenstockid. Alla kuuekümne euro. Nii uhke enda üle ja nii rahul! Täiega märkimisväärne, mistap märgin ära. Juhuuu!


***

Kogumispäevikus on autovaba kuu ja ma olen olnud täiesti-täiesti taksovaba ja seda NII VÄGA armastanud! Ma olen varem vist maininud ka, et ma olen suur taksosõltlane, aga nüüd olen sellest harjumusest pea täiesti prii. See muutus tuli tegelikult väga õigel ajal, sest ma olen viimasel ajal Taxify peale hästi pahane olnud ja mul oli sellest teenusest tegelikult õudne s*tamaitse suus. Esiteks on taksojuhid hästi pahased, sest nad ei teeni piisavalt. Ma küll teen alati pikke sõite ja minu jaoks on selle teenuse tarbimine nii või naa kulukas, aga ma mõistan, et taksojuhid sellest tegelikult liiga väikese osa taskusse pista saavad. Aga kurat, kuidas ma ei või ettevõtte, teiste klientide, aga ka minu aadressil siunamist välja kannatada. Lisaks on teenuse kvaliteet ja kättesaadavus kehv, juhid tühistavad enneolematult tihti sõite ja ükspäev vist hangus äpp või midagi, aga ma maksin kümne minuti autosõidu eest, mida ma enam juhiga kaasa ei teinud – sõit jäi käima ja mult kasseeriti rohkem ja ma saatsin küll päringu, aga ühendust ei võetud ja… ühesõnaga midaiganes. Mul on hea meel, et ma taksovaba elu elada saan.

Eile enne kontserti sõbrannaga F-hoone ees kohtudes imestas ta, et Stigo ongi päriselt mu päris-igapäevaelu pärisosa. Mõtles, et mu pidev Stigo-jaur Instagramis on lihtsalt väike toetav turundus ettevõtte rõõmuks ja kasuks. Ja ehkki maailma muuta üritava Eesti väikeettevõtte suhtes, milles juhtumisi töötab ka sinu isiklike laste isa, ei saa olla lõpuni objektiivne, olen ma mulle kasutada antud Stigo üle NII RÕÕMUS, et see on suisa hull. Ma enne mõtlesin koguaeg, et selle kokku-lahti klappimine käib mul üle jõu ja kuidagi pelgasin teda natukene, aga tegelikult on ta nii lihtne, kerge ja hea, et ma tõesti iga kord sõitu lõpetades naeratan laialt ja mõtlen: pagan küll, milline vinge asi. Esiteks on see muidugi suur õlalepatsutus iseendale autost loobumise ja elektrirolleri + rongiga sõitmise eest, sest keskkonna- ja rahasääst on tohutu. Kuigi ta on ju pigem mõeldud suurlinnas liiklejale (kes autot omada lihtsalt ei saa ja kelle 12 m2 stuudiokorterisse jalgratas mingi nipiga ei mahu), on ta mulle kui äärelinna elanikule ideaalne just sellepärast, et kõigist transpordivahenditest kõige efektiivsem on kodust liiga kaugel. Rongi + Stigoga olen ma 20 minutiga linnas ja saan oma kokkuklapitava rolluga sõita, kuhuiganes. Parkida ta restoranis oma laua kõrvale või tõsta kontserdisaali kaasa. Mega! Nii et ka #Kogumispäevik on täies hoos, pean lihtsalt sellest rohkem kirjutama hakkama – kogu aur läheb elustiilile endale ja blogimiseks mahti ei leia. 😀


PSSSSSSSSSSSSSSSSSSSST! Täna (14.05) hommikul algab Kogumispäeviku autovaba kuu väljakutse raames sammulugemisvõistlus, millel auhinnaks seesama Stigo. Ma tegelt tahan järgmises postituses Stigost põhjalikumalt kirjutada, sest üks blogilugeja tundis Insta Directis huvi ja esitas küsimusi, nii et juttu tuleb temast veel, aga ma väga soovitan teha kõik selle endale soetamise nimel, sest…. ma olen #1 fänngööl! 😀 Võistluse leiad SIIT.

Olgu – need olid minu esimesed spontaansed mõtted, mida teiega täna jagada tahan ja jõuan. Ma olen nagu katkine grammofon, aga teie kommentaarid ja tagasiside tõesti aitavad mul blogiga sidet hoida. Ja veel: ma TEAN, et ma olen teile koorepumati retsepti võlgu, aga ma ei taha teile laest vigast retsepti üles tähendada, aga tookord kui ma sellest (niivisi ettevaatamatult) postitasin, ma valmis visatud koguseid ei mõõtnud. Pean ta uuesti läbi katsetama ja kõik kirja panema, et te saaksite ka end suhkrust ja vahukoorest jämedaks süüa, nagu minagi. Joor velkamm. 🙂

Kuidas teil läheb? Kas te olete õnnelikud? Teete asju, mis teid sütitavad? Lämbute, nagu minagi, õietolmu kätte? 

34 Comments

Mina olen Mirjam (30), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, Kukupesa nime kandva sisustuskaupluse omanik ja suur kokandusentusiast. Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi! Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis

JUTUSTAVAD KAASA

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Ise tegid selle saia või?
    Ise tegid selle saia või?
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
    Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist
    Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist
  • BBQ side dish: Grilled mushrooms filled with ham and blue cheese
    BBQ side dish: Grilled mushrooms filled with ham and blue cheese
  • Võitlus võililledega (1:0)
    Võitlus võililledega (1:0)
  • Kroonprintsessi JUUBEL
    Kroonprintsessi JUUBEL
  • H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
    H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?

Recent Posts

  • Kroonprintsessi JUUBEL
  • Mõttesõel, mu vana sõber
  • Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Ise tegid selle saia või?
  • Remont: Ülemise korruse vannituba

Recent Comments

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Janika on Kroonprintsessi JUUBEL

Archives

  • February 2022
  • October 2021
  • April 2021
  • March 2021
  • February 2021
  • January 2021
  • December 2020
  • November 2020
  • October 2020
  • September 2020
  • May 2020
  • November 2019
  • August 2019
  • July 2019
  • May 2019
  • April 2019
  • March 2019
  • February 2019
  • January 2019
  • December 2018
  • November 2018
  • October 2018
  • September 2018
  • August 2018
  • July 2018
  • June 2018
  • May 2018
  • April 2018
  • March 2018
  • February 2018
  • January 2018
  • December 2017
  • November 2017
  • October 2017
  • September 2017
  • August 2017
  • July 2017
  • June 2017
  • May 2017
  • April 2017
  • March 2017
  • February 2017
  • January 2017
  • December 2016
  • November 2016
  • October 2016
  • September 2016
  • August 2016
  • July 2016
  • June 2016
  • May 2016
  • April 2016
  • March 2016
  • February 2016
  • January 2016
  • December 2015
  • November 2015
  • October 2015
  • September 2015
  • August 2015
  • July 2015
  • June 2015
  • May 2015
  • April 2015
  • March 2015
  • February 2015
  • January 2015
  • December 2014
  • November 2014
  • October 2014
  • September 2014
  • August 2014
  • July 2014
  • June 2014
  • May 2014
  • April 2014
  • March 2014
  • February 2014
  • January 2014
  • December 2013
  • November 2013
  • October 2013
  • September 2013
  • August 2013
  • July 2013
  • June 2013
  • May 2013
  • April 2013
  • March 2013
  • February 2013
  • January 2013
  • December 2012
  • November 2012
  • October 2012
  • September 2012
  • August 2012
  • July 2012
  • June 2012
  • May 2012
  • April 2012
  • March 2012

Categories

  • adventures
  • aiapidamine
  • art
  • arvan
  • arvustus
  • baby food
  • blog sale
  • bump
  • chit-chat
  • christmas
  • daddy's little girl
  • DIY
  • edevus
  • emadus
  • extreme home makeover
  • family
  • friends of ours
  • giveaway
  • green thumbs
  • H nipinurk
  • il faut cultiver…
  • ilusad asjad
  • issi väike kullake
  • jõulud
  • jutupostitus
  • juuksed
  • kodu
  • kodukohvik raju hunt
  • koerapreili loore
  • kogumispäevik
  • kõhuke
  • kokkuvõte: 2012
  • kokkuvõte: 30
  • kolmas rasedus
  • kreeka 2019
  • kroonprintsess
  • kroonprintsess: areng
  • kroonprintsess: kasvamine
  • kroonprintsess: pildid
  • kroonprintsess: sünd
  • kroonprintsess: tsitaadid
  • kroonprintsessi fotokast
  • küpros 2018
  • küsimused & vastused
  • küüned
  • legokool
  • literature
  • love story
  • me avame poe
  • meik & nahahooldus
  • meisterdused väikelapsele
  • minu väike ettevõte
  • mis mu taldrikul on?
  • mis seal grillil küpseb?
  • mis täna hommikusöögiks on?
  • mis täna lõunaks on?
  • mis täna magustoiduks on?
  • mis täna õhtusöögiks on?
  • mis täna…?
  • mobile blog
  • mood
  • motherhood
  • mõtisklused & arutelu
  • music
  • nädalamenüü
  • new year's eve
  • õdedevaheline armastus
  • oravdamine
  • ostlemine
  • our kitchens rule
  • outfit of the day
  • outfit of the day: baby
  • outfit of the day: toddler
  • outfit of the day: väikelaps
  • paradiisisaar
  • parfüümid
  • pere
  • pesapunumine
  • photography
  • poor man's instagram
  • printsess virsik
  • printsess virsik: areng
  • printsess virsik: kasvamine
  • printsess virsik: pildid
  • printsess virsik: sünd
  • projektid
  • raha & majandamine
  • raju hunt
  • reklaam
  • remont
  • restoraniarvustus
  • retseptid
  • rotike
  • seiklused
  • sildita
  • snapshots (pildipostitus)
  • sõbrad-seltsimehed
  • spaakülastus
  • sponsoreeritud
  • sünnipäev
  • teater
  • the cuckoo shop
  • tips & tricks
  • toddler crafts
  • toidujutte
  • toitumine
  • tunnen
  • väikevend
  • väikevend: areng
  • väikevend: kasvamine
  • väikevend: pildid
  • väikevend: sünd
  • video
  • videoblogi
  • vlog
  • vlogmas

Meta

  • Log in
  • Entries feed
  • Comments feed
  • WordPress.org
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
 

Loading Comments...