Archives for May 2018

Tšau!

Ma tunnen nii suurt igatsust kirjutamise ja blogimise järele, aga olen kuidagi järje käest lasknud ja ei oska ka. Natuke tundub, et siin ei ole kedagi käimas, aga samas on kirjutamine mu lemmik eneseväljendusviis ja üldse. Teeme jälle kuidagi niiviisi puusalt ja vaatame, kuhu see postitus välja jõuab. Kui on hüplik ja vigadega, annate andeks, sest parem ju kui mitte midagi!

Alustuseks head äsja lõppenud emadepäeva kõigile! Minu jaoks, nagu te võib-olla Instast nägite, oli tegemist EMO-päevaga. Mul on lapsepõlvest saati kevadine õietolmuallergia olnud, millega nooremas eas ka korralikud astmahood kaasnesid. Astmast kasvasin ma justkui välja, st. allergiahoogudega käivad alati kaasas teatavad kahinad ja hingamisraskused, kuid konkreetset väljakannatamatut ja surmahirmu tekitavat astmahoogu pole ma tükk-tükk aega kogenud. Nüüd aga, mil kõik suure kuumalaine saabudes ühekorraga õitsema hakata otsustas, hakkas ka minu kere üles ütlema ning eile õhtul sai alguse astmahoog, mis ei suvatsenudki taanduda. Eurovisiooni ajaks oli kops juba täiesti koos, antihistamiinid enam ei aidanud ja juba päris ärev oli olla. Otsustasin siiski magada püüda. Hommikul (pannkoogilõhna peale, muide) ärgates oli enesetunne jätkuvalt kohutavalt halb ja magada polnud ma praktiliselt üldse saanud, mistõttu perearsti infotelefonile helistasin ja nõu küsisin. Nad kinnitasid, et pean sirgjoones EMOsse minema. Ma ise olin seda mõtet juba kaalunud, sest väga paha oli olla, aga tundus siiski, et võib-olla ikkagi mitte ERAKORRALISELT? Kohale jõudes sain aru, et tegelikult oli mul üsna pagana erakorraliselt halb olla küll. Vaatasin epikriisist, et sain suisa üheksa minutiga arsti jutule ja hästi kiiresti kanüüli veeni ning kaks süstlatäit ravumeid kohe verre. Alguses hakkas neist hästi halb – kui ravim verre jõudis, hakkasin üle kere valusalt kipitama ja pidin pikali heitma. Veider. Siis saadeti mind palatisse puhkama ja, mask ees, auru nautima. Esimesed ravid ei aidanudki nii hästi kui see aur ja mõni tund pärast saabumist olin juba peaaegu täitsa korras. Terve aja ikka mõtlesin, kuidas meil on siin vedanud, et niisugusel tasemel arstiabi meile nii hästi kättesaadav on. Mindblowing, kui nüüd pikalt ja korralikult järgi mõelda. Ja neiu registratuuris oli minuga NII armas ja osavõtlik – ütles, et on ka astmaatik ja teab hästi, mida ma tunnen. Ja arst oli nii kena ja õed ja üldse. Aitäh kõigile, kes arstiks õppimise raske tee ette võtavad ja seda kõige kiuste elu lõpuni käia viitsivad!

Aaa… ja kui sina, nagu minagi, Googeldad keset ööd, mida kuradit sa peale pead hakkama kui sa parasjagu hingata ei saa ja ravimeid ka pole: mine EMOsse. Hingamine on ellujäämise juures üsna oluline konstruktsioonielement ja keegi ei pane pahaks, kui sa selle murega erakorralise meditsiini osakonda lähed. Mina sain epikriisi näol ka saatekirja kopsuarstile ning lisaks kirjutati mulle hormoontablette, mida nüüd viis päeva järjest neljakaupa manustama pean. Lisaks veel allergiaravimi ja Ventolini piibu. Ja jah, võin edasi imetada küll, arst ütles, et see on täiesti okei. Nii et hurraa, lõpp hea, kõik hea! Veidi rongi alla jäänud tunne ja meeletu uni on päev otsa olnud, aga olen pere poolt hoitud ja hoolitsetud ja tunnen end päris hästi.

***

Keegi kommenteeris ükspäev küsides, miks ma pojakesest nii vähe blogin. Ma ausalt öeldes ei oskagi sellele küsimusele head vastust anda, aga ilmselt on asi selles, et ta on koguaeg puugina mu küljes, teen tihti asju samal ajal, kui ta mul puusa peal kaasa ripub, ta on mõnus, tšill, rõõmsameelne… niisugune hästi loomulik argielu osa. Iseenesestmõistetav, kuigi see nii koledasti kõlab. Tegelikult ju ei ole, tegelikult on ta suisa märkimisväärselt kihvt inimene. Ma mõtlen siin, et kuna ma alati pigem kehvavõitu beebiblogija olen… äkki te tahate küsida tema kohta asju? Noh, neid harilikke beebiasju, mida ikka teada tahetakse ja küsitakse, aga millest mina hästi kirjutada ei oska. Kaaluiibed ja imetamised ja lisatoidud ja uned ja areng ja…  ka meie elust kolme lapsega pole ma ülearu palju kirjutada osanud. Nii et kui teil on asju, mida teada tahate – ma vastan meelsasti eraldi postituses põhjalikumalt kui selle postituse kommentaariumisse küsimused jätate.

***

Mul on hästi-hästi kahju, et ma regulaarselt blogimise hea harjumuse minetanud olen, sest sedasi jäävad üles tähendamata ka kõik ägedad kogemused, mida muidu võib-olla blogis jagada tahaks. Jazzkaare raames väisatud kontserdid, näiteks. Käisime Eeva ja Villu Talsi perekontserdil, kuhu Jazzkaarelt kutse saime. Nii soe ja armas oli, tüdrukud said lava ees minuga koos tantsu vihtuda, H istus Väikevennaga pisut tagapool ja rääkis hiljem, kuidas Väikevend oli andunult kontserti jälginud ja ainult lugude vahel, muusika vaikides rahutult sahmerdama hakanud. Ta on tegelikult päris pisiksest peast suur muusikasõber olnud. Ta, sarnaselt mulle, armastab väga Bossa Novat ja ma olen ikka päris mitu korda tema beebiaja jooksul saanud rahulkult terve maja ära koristada, vali Bossa taustaks mängimas. Mida valjem, seda rahulikum laps. Igatahes oli kontsert väga atsakas ja lõbus. Mulle väga Talsid ja nende looming meeldivad, meeldivad Krussis Trussikud ka. Pidevalt käime siin Kroonprintsessiga ja laulame “mul on hea, nii hea, et lausa piinlik” – see on nagu elu soundtrackiks kujunenud. Nii hea, et lausa piinlik. Hästi mõnus loosung!

Estonian Voicesil käisin ka. Ma olen väga kirglik fänn ja pooled nende lugude vaatamised Youtube’is on suure tõenäosusega minu. 😀 Nad on täiesti maavälised olendid – Mikk Dede ingellik hääl, Maria väli helisev sopran, mis mingist kõrgusest alates nii joovastavalt mõjub, et mõistuse peast võtta tahab, Voorandi… noh, kogu Voorand… ma kohe tõesti nii väga nautisin kogu seda kontserti. Nats nagu teemaväline, aga N’anga Nala, muide, on väga hea sünnitamise soundtrack! Proovitud. Anyhow oli kontsert võrratu ja meelelahutuslik ja nauditav jaaa MUIDUGI nutsin ma nagu beebi kui Voorand “Kättemaksu” laulis. Võimatu oleks millelegi nii hingestatule MITTE niiviisi reageerida. H võtsin ka kaasa, talle ka väga-väga meeldis. Mis oli lahe.

Ja siis kui me nüüd juba sellel kontsertide lühikokkuvõtete soonel oleme, peatun põgusalt ka Trondheim Voicesi kontserdil, kuhu tirisin kaasa hoidjapreili. Need voicesid pole erinevalt kodu-Eesti voicesitest niisugused kaunid klassikalised lauluhääled, mis kaunid viisistatud sõnad kõige helisevamal võimalikul moel ettekandele toovad. Mkm. Nemad teevad häält… häälitsedes. Kasutavad looperit, salvestavad ja taasesitavad, põrisevad, kurisevad, uluvad ja kudrutavad. Vabal Laval tegid nad seda saali keskel pimedas nõnda, et publiku toolid ringikujuliselt nende ümber asetatud olid. Saal oli kottpime ja elamus väga… ainulaadne, kohati isegi suisa hirmutav, siis aga jälle kosutav ja hingetoitev. Väga mitmed inimesed publiku hulgas magasid. Kohe päris sügavalt magasid. Sest kontserti ülesehitus oli niivõrd geniaalselt kaasahaarav, et raske oli selle sisse mitte natukene ära kaduda. Väga lahe kogemus oli igatahes. Midagi hoopis muud kui kõiksugu harjumuspärased ilusad laulukontserdid.

Aga ka ilusat laulukontserti sai hiljuti veel – eile nimelt viisin Ruth Maria endaga kaasa Liisi Koiksoni ja Mari Jürjensi kontserdile “Emade Päev”. Ma olen juba terve aastakümne ja mõned aastad peale olnud Mari väga-väga suur austaja, igasuguse valehäbita suisa tulihingeline fänn ja see kõik, mis ta teeb, on mulle juba selle esimese salvestise kuulmisest kolmteist aastat tagasi (need esimesed salvestised tulid kalli sõbra sülearvutist ja olid “Loll” ja “No näed!” – u-nus-ta-ma-tu kogemus) mind hinge kõige sügavamate soppideni liigutanud, raputanud, puudutanud ja soojusega täitnud. Ja nagu ikka tema laule kuulates, juba sellest esimesest teismeea hetkest saati, olin ka eile kontserdisaalis istudes silmist rinnuni läbimärg. Sõbratar oli ka – meid mõlemaid liigutas kontsert väga, mulle tundus. Emadus ja selle vägi ja üleüldse. Liisi Koikson on ju Eesti konkurentsitult kõige kihvtim naislaulja, nii soe ja armas ja tehniliselt korrektne, aga ka nii hingestatult laulev ja võimas ürgnaiselik naine. Ma ei tea ega vinni praegu Googeldada, kas nad “Emade päeva” kuskil veel teevad, aga te võiks seda kuulama minna küll. Nii kena oli.

Üks elamus väärib veel lahti kirjutamist. Ma olen täiega olnud siin sellel ostan-spontaanselt piletid-küll-kuidagi-mindud-saab-lainel ja nii jõudis minuni ka Bea Johsoni ja Peeter Piheli Zero Waste Dinner F-Hoones. Mind ja Merlinit kutsuti La Muu uue kohviku avamisele (appi, ma ei või, kui armas ja tore koht, kui palju erilisi jäätiseid, minge kiiiiindlasti suvel HÄSTI palju kordi sinna jäätisele ja proovige kõik järgi!) ja seal puhus Rasmus Rask Peeter Piheliga toidutrendide teemal juttu, kusjuures Pihel ka peagi toimuva ürituse ära mainis. Ma läksin otsisin kohe üles ja ostsin viivitamatult (loe: olles H emaga lapsehoiuteenuse kokku leppinud) piletid. Toidu raiskamise probleem ja kõiksugu nose to tail jms on mulle väga põnevad ja südamelähedased teemad ja kui keegi mulle külmkapi tagareast viimased suvalised toiduriismed annab ja ütleb: tee süüa, ütlen mina: challenge accepted. Ja kui keegi (and by keegi ma mõtlen üks Eesti kõige vingemaid kokkasid) ütleb: tule, ma teen sulle potentsiaalsest prügist hoopis vinge kuuekäigulise õhtusöögi, ütlen mina: take my money! Muidugi oli toit võrratu ja Bea Johnson sarmikas ja sütitav nagu alati. Ja tema see neetult tilluke klaaspurk kogu aasta prügiga… nii pagana kadedaks teeb, et inimene OSKAB nõndamoodi elada. Tahaks ka. Aga beebisammudega ükshaaval parema mina suunas – ma üldse ei higista ega muretse, vaid rühin vaikselt edasi ja imetlen niisuguseid vingeid inimesi südamest edasi.

Tegelt tahaks ju hullult näidata pilte ja kirjutada kõik lahti ja muudkui jutustada ja jutustada ja jutustada, aga ma praegu rohkem ei jõua ja parem, kui ma olen põgusaltki juttu teinud – saate siis teid huvitava kohta rohkem küsida. 🙂

***

Me avame poe!

Seda te juba teate, eks? Teate muidugi, ma ju just kirjutasin ja tegin Youtube’i uue video ka, kus kogu loo ära räägin ja selle poe praegusi telgitaguseid näitan:

Staatus on niisugune, et edasiminekuid hetkel märgata pole. Avamiskuupäeva panime paika, aga kuna kinnisvara haldav isik ei ole suutnud maja prügist (mille me talle isegi omaenda väikeste valgete kätega saali valmis sorteerisime) tühjendada, seisab kogu töö ja üleüldse. Aga meil on tüdrukutega homme hommikul koosolek, mille käigus loodame paika panna konkreetse plaani ja tegevuskava. Minu mõtted tiirlevad momendil kahe asja ümber. Esimene on lett – missugust ma tahan, kas lasta kellelgi ehitada või pusida ise, kui palju see maksab, kas see peaks olema ka korraliku pika seljataguse tööpinnaga, mismoodi ja kuhu paigutada kaup ja pakkematerjalid… hästi keeruline ja võõras teema mu jaoks! Teine, mis minu mõtteprotsessidest enamuse enda alla võtab, on kaup. Mul on üks plaanipoeg, mis on väga-väga lahe ja tähendab suurt sammu edasi meie poe ja selle jaoks, mis sorti kauplus me oma klientidele olla saame (hinnatase ja pakutava kauba ihaldusväärsus, kaasaegsus, ilu, vajalikkus), aga see kõik on väga minust mitteolenev ja jällegi – pisut võõras, mistõttu ma rohkem lahti kirjutada ei julge. Saab, mis saab. Midagi ikka saab!

***

Vaatasime eile kõik koos – hoidjapreili ja tema peika liitusid ka – meie pool Eurovisiooni. Kohe korralikult vaatasime. Tõstsime diivani ümber nii, et saaks projektoriga HÄSTI suurelt seina pealt vaadata, katsime korraliku snäkilaua koos terve assortii erinevate alkoholivabade jookidega, sõbrad printisid meile tabelid, et saaksime märkmeid teha ja oma punktid anda… nii kihvt oli! Minu lemmik oli Tšehhi – pole sestsaati ühest Euroviisu esitusest nii elevil olnud kui Läti poisid “The war is not over” laulsid ja me koos teismeea bestikaga ninad teleri vastas istusime ja hääletusnäppudele valu andsime. Nad olid niii nummid ja ega noor tšehh ka just tülgastav ei olnud. 😀 Pingereas teiseks seadsin Taani, sest see legend laulu taga koos ägeda lavašõu ja kenade viikingitega oli ka väga-väga-väga päris ja väga lahe. Hääl oleks võinud võimsam ja… temaatilisem (?) olla, aga selline ilus klassikaline meeshääl on kena ja mis siin ikka kobiseda. Väike Benji tantsis ägedalt ja mis siis, et Bieber fever kangesti peale tulla tahtis – hea etteaste oli ikka. Küpros oli minu meelest Beyoncé hale vari (kui sedagi) – agressiivne ja kohmakas pealegi – aga Iisrael mulle täitsa meeldis. Ei meeldinud sõnum (kui tal mingi sõnum oli?) ja pseudofeminismi pakendis agressioon esituse taga, aga väga meeldis laulja hääl ja see, mida ta sellega tegi. Sõnad olid ka täitsa hästi ritta pandud, meloodia kaasahaarav ja üleüldse. Võis võita küll. Elina oli imeilus ja tõeline au ja uhkus niiviisi visiitkaardina Lissaboni saata. Hääletussüsteem oli ka täiesti mega – ikka hästi lahe on sedasi lõpuni jälgida, kui veel täitsa-täitsa viimaste hetkedeni püsib lootus, et Elina panebki Eurovisiooni kotti ja toob meile koju. Ja oh, kuidas ma armastan Salvador Sobrali ja portugali keelt ja muusikat üleüldse… ja oma maailma parimat euroviisunohikutest seltskonda. 🙂

***

Mul polnud üldse lahtisi jalanõusid kui kuumalaine tuli ja eile raatsisin endale korralikud plätud osta. Olen nii rahul ja uhke! Weekendi poest Järve keskuse kõrval, mustad Birkenstockid. Alla kuuekümne euro. Nii uhke enda üle ja nii rahul! Täiega märkimisväärne, mistap märgin ära. Juhuuu!

***

Kogumispäevikus on autovaba kuu ja ma olen olnud täiesti-täiesti taksovaba ja seda NII VÄGA armastanud! Ma olen varem vist maininud ka, et ma olen suur taksosõltlane, aga nüüd olen sellest harjumusest pea täiesti prii. See muutus tuli tegelikult väga õigel ajal, sest ma olen viimasel ajal Taxify peale hästi pahane olnud ja mul oli sellest teenusest tegelikult õudne s*tamaitse suus. Esiteks on taksojuhid hästi pahased, sest nad ei teeni piisavalt. Ma küll teen alati pikke sõite ja minu jaoks on selle teenuse tarbimine nii või naa kulukas, aga ma mõistan, et taksojuhid sellest tegelikult liiga väikese osa taskusse pista saavad. Aga kurat, kuidas ma ei või ettevõtte, teiste klientide, aga ka minu aadressil siunamist välja kannatada. Lisaks on teenuse kvaliteet ja kättesaadavus kehv, juhid tühistavad enneolematult tihti sõite ja ükspäev vist hangus äpp või midagi, aga ma maksin kümne minuti autosõidu eest, mida ma enam juhiga kaasa ei teinud – sõit jäi käima ja mult kasseeriti rohkem ja ma saatsin küll päringu, aga ühendust ei võetud ja… ühesõnaga midaiganes. Mul on hea meel, et ma taksovaba elu elada saan.

Eile enne kontserti sõbrannaga F-hoone ees kohtudes imestas ta, et Stigo ongi päriselt mu päris-igapäevaelu pärisosa. Mõtles, et mu pidev Stigo-jaur Instagramis on lihtsalt väike toetav turundus ettevõtte rõõmuks ja kasuks. Ja ehkki maailma muuta üritava Eesti väikeettevõtte suhtes, milles juhtumisi töötab ka sinu isiklike laste isa, ei saa olla lõpuni objektiivne, olen ma mulle kasutada antud Stigo üle NII RÕÕMUS, et see on suisa hull. Ma enne mõtlesin koguaeg, et selle kokku-lahti klappimine käib mul üle jõu ja kuidagi pelgasin teda natukene, aga tegelikult on ta nii lihtne, kerge ja hea, et ma tõesti iga kord sõitu lõpetades naeratan laialt ja mõtlen: pagan küll, milline vinge asi. Esiteks on see muidugi suur õlalepatsutus iseendale autost loobumise ja elektrirolleri + rongiga sõitmise eest, sest keskkonna- ja rahasääst on tohutu. Kuigi ta on ju pigem mõeldud suurlinnas liiklejale (kes autot omada lihtsalt ei saa ja kelle 12 m2 stuudiokorterisse jalgratas mingi nipiga ei mahu), on ta mulle kui äärelinna elanikule ideaalne just sellepärast, et kõigist transpordivahenditest kõige efektiivsem on kodust liiga kaugel. Rongi + Stigoga olen ma 20 minutiga linnas ja saan oma kokkuklapitava rolluga sõita, kuhuiganes. Parkida ta restoranis oma laua kõrvale või tõsta kontserdisaali kaasa. Mega! Nii et ka #Kogumispäevik on täies hoos, pean lihtsalt sellest rohkem kirjutama hakkama – kogu aur läheb elustiilile endale ja blogimiseks mahti ei leia. 😀

PSSSSSSSSSSSSSSSSSSSST! Täna (14.05) hommikul algab Kogumispäeviku autovaba kuu väljakutse raames sammulugemisvõistlus, millel auhinnaks seesama Stigo. Ma tegelt tahan järgmises postituses Stigost põhjalikumalt kirjutada, sest üks blogilugeja tundis Insta Directis huvi ja esitas küsimusi, nii et juttu tuleb temast veel, aga ma väga soovitan teha kõik selle endale soetamise nimel, sest…. ma olen #1 fänngööl! 😀 Võistluse leiad SIIT.

Olgu – need olid minu esimesed spontaansed mõtted, mida teiega täna jagada tahan ja jõuan. Ma olen nagu katkine grammofon, aga teie kommentaarid ja tagasiside tõesti aitavad mul blogiga sidet hoida. Ja veel: ma TEAN, et ma olen teile koorepumati retsepti võlgu, aga ma ei taha teile laest vigast retsepti üles tähendada, aga tookord kui ma sellest (niivisi ettevaatamatult) postitasin, ma valmis visatud koguseid ei mõõtnud. Pean ta uuesti läbi katsetama ja kõik kirja panema, et te saaksite ka end suhkrust ja vahukoorest jämedaks süüa, nagu minagi. Joor velkamm. 🙂

Kuidas teil läheb? Kas te olete õnnelikud? Teete asju, mis teid sütitavad? Lämbute, nagu minagi, õietolmu kätte?