Archives for June 2018
Laristajatest kogujateks: eesmärk täidetud?
Selle aasta alguses, 7. jaanuaril, kirjutasin blogis #Kogumispäeviku ja säästmise kohta nii:
“Meil tuli seal grupis juba jutuks ka jõukuse definitsioon ja pisut järgi mõeldes jõudsin ma tõdemuseni, et keegi meist ei ole laristamiseks piisavalt jõukas kuni tal ei ole tagavaraks korralikku rahalist puhvrit. Ja meil ei ole, mistõttu on igasugune säästmine meile kahtlemata igati hädavajalik.”
Ehkki me enne möödunud aasta märtsis uue kodu ostmist olime laenuvabad ja seeläbi ehk majanduslikult enam-vähem stabiilses olukorras, siis korralikku säästmise kommet ja puhvrikogumiseesmärki meil ei olnud. Ka need vähesedki varu-eurod, mis meil kontodel olid, panime koos kõikvõimalike asjade müügist teenitud tuluga kohe uue kodu ja selle sisustamise alla magama. Nii alustasime me uut elu uues kodus igasuguse puhvrita ja kõigele krooniks oli meile lisandunud ka pangalaen. Ilmselgelt oli uue aasta algus tagumine aeg säästmise olulisuse kohta üht-teist õppida. Nüüd on projekti algusest möödas pool aastat ja tõepoolest – ma tunnen end hoopis teise inimesena. Ma tunnen kindlus- ja turvatunnet, sest lõpuks ometi oleme suutnud raha kõrvale panna nii, et sellest ka päriselt tolku on.
Alguses kogusime kõik “üleliigse” raha oma ühisele kogumiskontole. Iga kuu alguses kindla summa ja kuu lõpus kõik, mis arvelduskontol alles oli. Mingil hetkel, kui silmapiirile tulid kulukad projektid nagu piirdeaia ehitus jm ja minu peas kumisesid Swedbanki Kati õpetussõnad kogunenud säästude laristamise kohta (et see on algajate säästjate suurim komistuskivi – suur summa “vaba raha” kulutatakse kohe millegi muu peale ära ja puhver jääbki tallele panemata), kandsin maikuuks kogunenud mõnituhat eurot puhvrit hoiusele ja jätsin vanale säästukontole vaid nii palju, et aed ehitatud saaks. Nüüdseks on meil niisiis kaks erinevat hoiust, seesama jooksev säästukonto ja minul veel lisaks investeeritud 500€, millest tänaseks juba 517€ saanud on. Mida me siis nüüd varasemaga võrreldes teisiti tegime, et varem rumalalt majandanud ja igasuguse rahalise puhvrita elanud perel nüüd piisav tagala on, et suisa mitmele hoiusele jagub?
Jaanuaris võtsime vastu väljakutse, mille raames püüdsime oma toidukorvi soetada 50€ eest nädalas. Ehkki üsna keeruline, oli menüüde koostamine siiski tehtav ja sellest kuust jäigi meie harjumuspärasest 100€ nädalaeelarvest edaspidi päris palju üle. Ma lihtsalt ei osanud enam kulutada! Hindasin ümber päris palju harjumusi, harjusin teatud asju poodi jätma ja soodsamaid alternatiive eelistama (näiteks mugavas ent kalli kilohinnaga ja keskkonnavaenulikus plastpakendis valmis-keedupeedi asemel peete ise haudepotis ahju viskama jne) ning tõdesin, et tühi külmkapp ei ole mitte ahistav ja stressitekitav, vaid hoopis hästi loogiline ja vabastav. Kirjutasin sellest pikemalt SIIN. Niisiis mängis toidueelarve kahanemine säästupuhvri kogunemisel päris olulist rolli.
Veebruaris oli majapidamiskuu. Meie majast kadusid lühiajalise kasutusega lapid ja asendusid mikrokiudlappidega. Ka ei osta me enam WC-seepi ning varasemaltki pigem harva majja sattunud majapidamispaber (mille asemel kasutame suurt virna köögirätte) on meist nüüd alati poodi maha jäänud. Me ei vaja seda! Need ja teised väikesed muutused mõttemallides ja käitumismustrites ongi need, mis inimesest pisitasa inimese teevad. Lisaks tähendavad kõik ostmata jäänud asjad ka kulutamata eurosid, mis kõik säästukontole rändavad. Pikk tee on veel minna – teeme oma halbade harjumuste kallal pidevalt tööd – aga mul on hea meel, et me vähemalt sellele teekonnale asusime!
Märtsis oli rahatarkuse kuu ja tänu investeerimis- ja säästmisteemalistele loengutele, raamatutele ja podcastidele sain inspiratsiooni, et ka ise investeerimisega algust teha. Ma väga soovitan näiteks Investeerimisraadiot kuulata ja Rahajutte sirvida, minnagi kusagile täitsa esimeste postituste ja episoodide juurde ja otsast pihta hakata. Esilehel läheb silme eest kirjuks, aga kui arhiivides algusesse minna, on kõik väga loogiline ja arusaadav ka minusugusele võhikust koduperenaisele. Mina tean investeerimisest veel liiga vähe, et seda sõna üldse avalikult suhu võtta, aga kui ma midagi siin edasi anda tahan, siis teadmise, et info on vabalt kättesaadav kõigile ja piisava süvenemise korral on see kõik omandatav igaühele. Nii need targad seal õpetavad – raha saab enda eest tööle panna kestahes ja majanduslik vabadus e. rikkus on miski, mille poole igaüks saab püüelda! Mina panin investeerimiseks kõrvale mõne kuu Youtube’i reklaamirahad ja osa sünnipäevaks saadud kingirahast ja ausalt öeldes ei tunne sellest vähimalgi määral puudust. Ootamatute sissetulekute kohe kõrvale ära panemine on väga valutu ja igatahes mõistlik tegu, tunnen ma.
Aprillis säästsime meelelahutuselt ja tõotasime, et väljas söömisele ja lõbutsemisele pennigi ei kuluta. Ja ei kulutanudki! Küll aga kogesime palju uut ja ägedat, käisime tasuta üritustel, juurutasime igareedeste raamatukoguskäikude traditsiooni (mis on meie kõigi uus lemmiktraditsioon maailmas) ja taipasime, et aktiivselt meelt lahutades ei jää puudu mitte rahast, vaid ajast! Meil polnud kõik käidud käidud ja plaanid realiseeritud, kui kuu juba läbi sai! Ühe korra tegelikult unustasin ära, et säästukuud pean, ja einestasin sõbratariga väljas. Kuid selle patu lunastasin kirbukal hilpe müües. Panin kõigi asjade hinnaks 2€/tk ja tulin koju 120€ võrra rikkamana! Asjade müümine üleüldse on meil aasta algusest saati väga aktuaalne olnud ja ka H on hästi palju oma vanu asju (autovaruosi jms) müünud, et säästukontole lisa teenida. Ka meelelahutuskuul meelelahutuskuludelt säästmine andis kahtlemata väga tubli panuse säästukontole.
Mais oli transpordikuu ja mina õppisin teadupärast rongiga sõitma. Hahaha, kus mu orden on? Või et tema õppis rongiga sõitma…
Aga nali naljaks – varasemate taksosõitude asemel ostsin endale 23€ (?) maksva kuukaardi ja säästsin seeläbi vähemalt 100€. Kirjutan “vähemalt”, sest paljudes kuudes on mu taksoarved kopsakamadki olnud kui viimaste kuude ümmargune 125€. Võib öelda, et säästetud raha reinvesteerisin iseendasse, sest läksin pärast rahatarkuse kuus 100 elueesmärgi seadmist (vt. videot allpool) ja tõdemist, et keegi teine minu eesmärke minu eest ei täida, sõidutunde võtma. 🙂
Kohe-kohe on lõppemas juuni ja sellega ühes ka #Kogumispäeviku reisikuu. Kuigi ma reisikuu väljakutsest osa ei võtnud, sest (nagu ma hiljuti ka kirjutasin) ma lihtsalt ei oska reise planeerida, tekkis minu sisse tahtmine õppida. Täpset eesmärki ma veel sõnastada suutnud ei ole, ehkki nagu me teame, on just eesmärgi sõnastamine igasuguste eesmärkide saavutamise võti. Aga et üldse kusagile jõudmiseks on olulised eeskätt rahalised vahendid, võtsin selles kuus vastu otsuse luua veel üks hoius. Lisaks säästupuhvri-hoiusele (mida kogume küll edasi, sest seda on seal esialgu vaid napilt kolme kuu jagu ja see ei ole kindlasti piisav, et end päris turvaliselt tunda) ja säästukontole on meil nüüd ka reisihoius, kuhu läheb “seemneks” 1000€. Kust niisugune kopsakas “seeme”?
Side note: kui tahate aidata ühel tubli reisiplaneerija 500€ reisikontole teenida, võtke lahti #Kogumispäeviku album (LINK) kõigi reisikuus koostatud pakettidega ja pange oma lemmikule “like”. Rahva lemmik teenib viisssada eurot puhtalt kätte ja kui see pole kihvt viis reisiks lisaraha teenida, siis mina ei tea, mis on! Lahe oleks, kui võidaks tõesti rahva lemmik, kõige nutikam pakett, nii et minge kindlasti pange õlg parimale alla. Onju. 🙂
Nagu te teate, korraldasime me naabritega koos kodukohvikut Raju Hunt. Kirjutan sellest kindlasti pikemalt ka, sest see on üks toredamaid projekte, mida ma elus ette võtnud olen. Nii pööraselt lõbus! Igatahes lugesime me kohviku lõppedes kokku päevakassa, mille sisse kuulus kogu käive – nii kulud kui tulud. Arvestades, et meie kohvikust käis päeva jooksul läbi üle viiesaja inimese (kellest ühtegi me nälga ei jätnud), olid kohvikusse tehtud investeeringud üsna suured. Et me neid aga pikema perioodi jooksul jupphaaval tegime, ei mõjutanud nad otseselt meie toimetulekut ja ehkki minu kontol lõpuks 10€ ilutses, ei olnud sellest tegelikult lugu midagi. Kulutasin lihtsalt vähem. Raha istus ju naabrite kapi otsas ja kui vaja oleks olnud, oleks selle sealt iga kell kätte saanud. Nagu hoius! Lõpuks jagasime raha vastavalt tehtud kulutustele kummalegi perele ära ning jagasime seejärel kasumi pooleks. Sellest kogusummast paningi 1000€ kõrvale, et saaksime sügisel või talvel mõnusale perereisile sõita. Ütleme ausalt: kohvikule kulunud töötunde (ja magamata unetunde) arvestades ei ole see just maast leitud raha, vastupidi, aga minu meelest on ikka väga lahe maailma kõige toredamate naabritega kohvikut mängides lisaraha teenida. Eriti, et inimestel oli meie juures hea ja hinnad nii madalad kui vähegi võimalik. Ja eriti, et me kõik tegelikult kohvikule panustades arvestasime, et kui nulligi tuleme, oleme väga rahul ja õnnelikud. Nii et kui teil on mõttes mõlkunud mõnikord kohalikul kohvikutepäeval oma puhvet püsti panna – pange kindlasti, see on nii tore viis naabritega aega veeta ja lisaraha teenida!
Etteruttavalt olgu öeldud, et järgmises kuus ongi #Kogumispäevikus lisaraha teenimise teemakuu, mille raames hakkame järgi proovima ja teineteisega jagama erinevaid lisaraha teenimise viise. Küllap ma selle käigus siis ka kohvikust pikemalt kirjutada jõuan!
Mitte kunagi ei kavatse mitte kellegi teisega puhvetit teha – teist nii head tiimi maailmas olemas olla ei saa!
Ma tean, et väga paljud teist tegid väljakutset jaanuaris väga aktiivselt kaasa ja tagasiside oli meeletult positiivne. Nii paljud teist said külge uued, palju paremad harjumused ja säästsid juba aasta esimestel kuudel meeletult raha. Kuidas teil aga edasi läinud on? Teeb keegi teist väljakutseid kaasa ja kogub just selle aasta algusest perele säästupuhvrit? Kuidas teil läheb?
Meie jaanipidustused (+ LEGO LOOS!)
(Postitus sündis koostöös LEGOga)
Meil oli suurejooneline plaan jaanipäeva-nädalavahetuseks Hiiumaale sõita. Lapsed nii ootasid, meie ootasime, Kroonprintsess oli parima sõbrannaga taaskohtumisest ülielevil… aga muidugi tabas meid hoopis tõbi ja sõit pidi üldse ära jääma. Meie kodukohvikute päeva seltskonnast jäi kolm komplekti lapsi silmapõletikku ja kui mulle esialgu tundus, et meie pääseme üksnes Kroonprintsessi vesiste silmadega, siis neljapäeva õhtul hakkasid Virsiku silmad nii jõledalt kollast läga eritama, et Hiiumaa-reisi ärajäämine oli üsna ilmselge. Sellele järgneval päeval oli nakatunud ka Väikevend. Nende suveparadiis, nende mererand, nende kiiged, nende sõbrad… laste alahuuled vajusid põrandani ja pettumus oli tohutu.
Aga! Meile oli siginenud terve hulk uusi LEGO komplekte, millega me seni tegeleda jõudnud polnud. Meil nimelt on niisugune komme, et uus komplekt võetakse lahti – nagu kord ja kohus – laua taga, õiges järjekorras, juhendi järgi kokku pannes. Väga kaua need kokkupandud komplektid siin majas kokkupanduna ei püsi (sest väike Virsik ei ole quite there yet), aga kuna see on lastele tohutult-tohutult-TOHUTULT arendav ja huvitav, siis enne me komplekte lahti ei rebi, kui koos rahulikult köögilaua taha istuda ja uued uhked komplektid ilusti lõpuni kokku panna saab. Nii me siis oma Hiiumaa-kaotusvalu leevendasimegi. Tõmbasime köögilaua pikaks ja katsime selle ühtlase LEGO-kultuurikihiga:
Uued komplektid ja sorteerimiskastid kõik laual reas. Videot meie LEGOndusest vaata SIIT.
Need väikesed härrasmehed, kellele pisikesed LEGOd veel eluohtlikud on, said ka endale päris esimese päris oma komplekti. Niisuguse, millest kõiksugu lahedaid sõidukeid ehitada saab. Teate, ma olen siin mõelnud oma poega võimalikult sooneutraalselt kasvatada, st. mitte talle mänguasju ise pihku suruda stiilis “näe, sul on noku, mängi kraanaga”, aga pagan võtaks – ta haarab ise just sõidukite järgi! Veeretab autosid põrandal edasi-tagasi ja teeb bbbdrrrllllll! Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Kas te olete ka täheldanud, et poisid ka igasuguse suunamise või mõjutamiseta just autosid ja muid masinaid eelistavad?
No talle veits meeldivad LEGOd, eks. Nagu juuresolevalt pildilt näha. Kroonprintsessist ja Virsikust on ju järgi kaks hiiiiiiiigelsuurt kastitäit Duplosid ja neid ta võib tükk aega ennastunustavalt sakutada, vastu maad kolkida, suhu toppida ja plärinal mööda maad veeretada. Beebieast täiskasvanueani välja – teate te mõnd teist mänguasja, mis inimesele sõna otseses mõttes terveks eluks nii palju rõõmu pakub?
Kroonprintsess on ehe näide sellest, et harjutamine teeb meistriks. Kuna ta on juba nii palju komplekte otsast lõpuni kokku pannud ja seda kunsti harjutada saanud, on ta nüüd suuteline neid 6-12 komplekte iseseisvalt kokku panema ja seda on nii lahe pealt vaadata! Iga veidi keerulisema leheküljega toime tulemine annab uue eduelamuse ja muidu sageli kannatamatul lapsel jagub indu raske komplekt lõpuni valmis püsida. #heldin
H võttis koos Virsikuga suure veepargikomplekti ette eeldades, et küllap on ta selle jaoks ikka selgelt liiga väike, kuid meie mõlema suureks üllatuseks oli Virsik issi abiga igati suuteline komplekti kokku panema. Ja oh sa POISS, kuidas ma ootan, et ta oleks juba nii suur, et kõik kokku pandud komplektid võiksid püsida koos, et nendega saaks mängida, mitte ei peaks neid tema eest peitma, sest muidu on Kroonprintsess kurb, et tema loodu lahti lammutatakse. 😀
Minu lemmikmäng on ei-viitsi-sorteerida-kast! Kui ma selle sorteerimiskarbimajanduse lõin, oli ju kohe selge, et lastelt sellise korra hoidmist nõuda oleks liig ja loota ausalt öeldes suisa loll. Niisiis tegin ühe niisuguse kasti, kuhu võib põrandalt peoga loopida absoluutselt kõik LEGO klotsid-mehikesed-jubinad ja mida siis jõudumööda vaikselt karpidesse tagasi sorteerida saab. Viimasest korrast oli päris tükk aega möödas ja tükk tegemist oli, et sellest kuhjast end läbi närida. Aga ausalt öeldes on minu sisemine Anthea Turner alati ilgelt õnnelik ka, sest sorteerimine on mu LEMMIKtegevus maailmas!
Laste lemmiktegevus maailmas on LEGOmehikestega rollimängude mängimine. Friendsid on nende kõige lemmikumad mänguasjad in the history of ever ja nüüd kui Virsik on (äsja, mulle tundub) kuidagi eriti asjalikuks rollimängijaks saanud, saavad nad koos kordagi kraaklemata pikki ja sisukaid mänge maha pidada. See roosade juustega piff ülemisel pildil on korralik tüliõun, muidugi – Livi on meil ainus omasugune ja tema roosad popstaarijuuksed on väga populaarsed, mistõttu tema pärast sageli rebimiseks läheb. 😀
Ilusad ja kvaliteetsed, arendavad nii beebi peenmotoorikat kui ka eelkooliealise lapse loogilist mõtlemist, pakuvad lõputult võimalusi erinevateks rollimängudeks ja annavad lapse (ja lapse ema…) loomingulisusele nii toreda väljundi. Ma tõesti südamest armastan LEGOsid ja sellepärast on mul ka ekstra hea meel, et saan ühe toreda komplekti teie kõigi vahel välja loosida! Auhinnaks on komplekt nr 10865 e. “Lustakas looming”, mille kohta Klotsipood.ee kirjutab:
“See hea väärtusega värviliste klotside komplekt laseb fantaasial lennata! Innusta piirideta loovust koos erksavärviliste LEGO® DUPLO® klotside komplektiga! Ehita erinevaid mudeleid: näiteks vaal, pingviin, väike paat või lennuk. Selle paindliku komplektiga saab palju teha ja see aitab arendada nii motoorseid kui ka ehitamisoskusi. Mängige oma lapse kokkupanduga läbi lugusid ja seiklusi: koolieelikutele meeldib mängimise ajal värvidest ja kujunditest rääkida.”
Loosis osaleda saad Facebookis (LINK). 🙂
Võitlus võililledega (1:0)
Kui me eelmisel aastal saime endale pärast murukülvi imeilusa tumerohelise ja laitmatu muru, siis meie laiskuse ja pika põua tagajärjel jäi sellest järgi täpselt mitte midagi. Esiteks jäime me kraaviääre niitmisega hiljaks ja tuul tõi terve võilillemere jagu võililleseemneid meie aeda. Ka ei viitsinud me muru aegsasti kasta ega kevadel korralikult vanast sodist lahti riisuda. Võililled ja teelehed elasid põua väga kenasti üle ja kasvasid jõudsasti, võttes aia laiguti täielikult üle nii, et maja kummalgi küljel laius uhke umbrohuväli. Kus polnud võilille, ohakat või teelehte, oli lihtsalt auk. Ja ehkki võilille- ja ristikumuru on ka omamoodi armas, siis niisugune laiguline roppus ei kõlba kohe üldse kusagile.
Ma eelmises aiapostituses kirjutasin ka, et Fiskarsi üllatuskuller tõi meile kevade hakul ootamatult terve pundi tööriistu, mille seas oli ka umbrohunapsik. See sõna on meie pere leksikonis olnud juba aastaid, sellest ajast, kui me seda esimest korda telereklaamist kuulsime ja sellest erinevaid lõbusaid keeleuuendusi tuletama hakkasime. Aga rakendust meil talle ju tollal polnud ja ka nüüd saabudes ei tekitanud ta muid emotsioone kui seesama rõõm nii toreda nimega asjast. Napsik!
Naabrionu sattus napsikust kohe vaimustusse ja viis ta endale koju, et isiklikele võililledele säru teha. Muudkui käis ja kiitis, mäherdune tore vidin. Meie rõõmustasime, et naabrimees rõõmus on, aga endal käed napsikuga vehkimise järele ülearu ei sügelenud. Kuni eilseni!
Kuna piirdeaiapaigaldajad-mehed meie mururoboti juhtme ära lõhkusid ja meil siin vahepeal üht-teist muud teha oli, oli ka meie muru heinamaa pikka aega niitmata (no ikka pea põlvini, sest jaanipäevaks kõrgeks kasvab jne) ning kui H eile sellest niidukiga üle käis, torkasid ka võililled ja ohakad eriti hästi silma. Haarasin mina siis napsiku ja… pea kolm tundi ei suutnud seda käest panna! Alles siis kui aiakärul oli võilillejuurikatest kuhi peal ja peopesad rakkus, suutsin oma suure umbrohunapsamisaktsiooni lõpetada. Juuresolev postitus sündis nii, et mina hõikasin H’le: too kaamera, kohemaid tuleb teha pildid, sest kõik peavad teadma, kui äge asi see on! #õhinas
Alguses püüdsin ma napsikut käega maasse suruda ja see oli hirmus raske. Veidi hiljem taipasin, et jalaga vajutades on see käkitegu ja töö hakkas lepase reega sujuma.
Kõigepealt surud napsiku terad maasse (sätid umbes nii, et ta satuks võilille juurika ümber), asetad jala pikema plastikdetaili peale ja sikutad/kallutad napsikut sujuvalt enda poole. Seda on päris hästi tunda, kas juurikas on käes või mitte ja kui ta esialgu hästi välja tulla ei taha (sest on hirmus pirakas), tuleb sikutada aeglaselt jõnksutades. Järsult ja jõuga tõmmates läheb juur katki ja pool jääb maasse. Enamus võililli tulevad aga maa seest välja muudkui siuh ja siuh ja siuh ja siuh – nii geniaalne on see vidin! Siis koputan ma üleliigse mulla auku tagasi ja…
… tšk-tšk, boom! Kindaid pole selleks tööks vajagi, sest käsi külge tegelikult panema ei pea.
Hullult äge asi! Võilillevabaks me oma aeda ei saa ega püüagi, aga nüüd kui ohakad ja enamus võililli on läinud, on murul ehk pisut rohkem rammu vohada ja tekkinud augud ära täita. Pisut vist peame mulda juurde tooma ja uut seemet külvama ka, et ühtlane üldmulje taastada.
Milline muru teil aias on ja kuidas teda hooldate? 🙂
Vastus lugeja küsimusele: Rinnapiimaasendajast
Minul tekkis küsimus toitmise kohta kui sa ise eemal oled. Millal sa hakkasid nö pikemalt lapsest eemal käima ja kas andsid kohe alguses RPAd lapsele või alguses RP ka? Mul sama mure, et ma ei saa selle pumpamisega absoluutselt hakkama, aga varsti vaja hakata 4-5h lapsest eemal olema. See RPA tundub natuke hirmutav, aga samas… miks ta peaks?
Kui ma õigesti mäletan, hakkasin ma Väikevennata koosolekutel ja tööl käima millalgi märtsis. Mäletan täpselt, et esimese RPA ostsime veebruari lõpus “igaks juhuks” valmis. Enne seda olin teda ikka kaasa tassinud või mineku uneajale sihtinud, maksimaalselt tunni-kaks ära olnud ja imetamise ajaks tagasi tulnud. Mingil hetkel tekkisid pikemad käigud ja soov linnas käia Stigo ja rongiga, mitte taksoga. Kuna ta enam nii sageli nii pikki unesid ei maganud, oli märksa kergem teda koju jätta, kus tal selgelt palju mugavam ja mõnusam on, kui minu puusal rippudes ja vaikselt paigal olles.
Ehkki ta juba ka lisatoiduga tutvust tegi, oli tal siiski ka piima vaja ja nii võtsimegi käiku ainsa kodus olemasoleva lutipudeli (milleks on miskine tillukene rohelise põhjaga MAM) ja poest paki Aptamili rinnapiimaasendajat. Kui ma esimese kahe lapsega olin rinnapiimaasendaja suhtes superskeptiline, siis seekord olen oma emainstinktides nii palju kindel, et RPA kasutuselevõtt sujus igasuguse süümepiina või (vale)häbitundeta. Tõsi küll – vastsündinule ei lubaks ma ka sel korral sünnitusmajas ilmaasjata RPA toppida, kuid pooleaastasele lapsele, kes seni enam-vähem ööpäevaringselt rinna otsas olnud on ja seda kirglikult armastab, ei saa lutipudel küll halvasti mõjuda. Pealegi on ju RPA spetsiaalselt inim-pisimutukatele mõeldud toit ja kuigi oma ema rinnapiim on vaieldamatult ja konkurentsitult parim toit, on RPA täisväärtuslik ja igati sobilik alternatiiv. Igasugune “RPA on solk” on meelevaldne jauramine, mis ei pea paika ja on rumal näpuga näitamine nende suunas, kes oma last imetada ei saa. See, et rinnapiim on üle mõistuse võrratu võlujook, ei tähenda ju, et asendaja oleks kahjulik. Rinnapiimaasendajas ei ole midagi hirmsat! 🙂
Igatahes otsustasin ma, et ei hakka sel korral pumpamist isegi mitte proovima. Kroonprintsessi ja Virsiku ajast mäletan, et pumpamine oli tulemuslik ja piima justkui oli, aga see säilitamine, sulatamine ja siis soojendatud piima raiskuminemine (kui laps seda parajasti ei soovi) on tüütu, keeruline ja pealegi üsna tänamatu töö. Kui jutt käib ühest-kahest söögikorrast nädalas, siis… milleks meile see kõik? Lüpsmine, sügavkülma villimine, kuupäevade märgistamine, õigele temperatuurile soojendamine…
Ma ei ütle, et need, kes piima valmis lüpsavad ja seda lapsele soojendavad, ei peaks seda tegema. Vastupidi! Koostiselt on see ju rinnapiimaasendajast valgusaastate jagu etem ja ülimalt keskkonnasõbralik veel pealekauba. Mina lihtsalt tunnen, et kuna imetamine on niikuinii nii suur ja nii oluline osa meie elust, ei muuda see üks-kaks korda rinnapiimaasendajat suures plaanis mitte midagi. Kui kord-kaks tuleb pudelist, jäävad ülejäänud sada imetamiskorda päevas (ma peaaegu isegi ei liialda :P) ikkagi alles. Piima pakkujal on sedasi lihtsam (eriti nt öösel unise peaga) ja minul jääb lüpsilehmaks olemine olemata.
Harilik Harju rinnasõltlane oma loomulikus elukeskkonnas. Käel on tal side, sest H kõrvetas ta käsivarre kogemata kuuma panniga ära (NB! õppige meie vigadest! EI TOHI last ja kuuma asja korraga kätte võtta!) ja nii sai ta korraliku põletuse, hiigelvilliga ja puha. Ta ise oli nagu ta ise alati – me ei saanud esiti arugi, et ta põletada sai, sest ta oli rahulik ja rõõmsameelne edasi. Teda ennast ei häirinud see üldse, aga emasüda teeb siiani sellele mõeldes kohutavalt valu…
Mõned pildid (ja videod) meie suvepuhkusest Stockholmis
Tühjendasin mälukaarte ja mõtlesin, et näitan teile ette mõned siin-seal klõpsatud pildid meie Rootsis veedetud ajast. Põhirõhk oli seekord filmimisel ja mõndasid pilte olete juba näinud, aga suvaklõpse on veel ja nende “sahtlipõhja” jätmise asemel mõtlesin nad siia ikka ka üles panna. 🙂
Skoonihommik vanaema juures. Kirsi- ja mustsõstramoos, vahukoore-kohupiimakreem, või, juust… suurepärane viis päeva alustada! Nii mu ema kui ämm kipuvad sageli nõudlikult vihjama, et skoone pole ammu saanud ja nii ma neid muudkui küpsetan. 😀
Viimaks ometi oleme leidnud soengu, mis sellel inimesel kauem kui tund aega peas püsib – kaks punupatsi! Veetis terve suvepuhkuse punupatsides ja nägi vahelduseks välja nagu viisakas inimene, mitte väike kasimata troll. 😀
Imeline Inka! Ma postitasin Inkast Instagrami pika jutu ja vlogis (panen postituse lõppu) näete teda ja kuulete, kes ta selline on ja miks me temaga kokku sattusime. See oli üks vääääga eriline kohtumine ja vääääga eriline lind. Tahaks ka! Kui kasvatada oskaks ja tunneks, et veel ühele elusolendile siin majas piisavalt tähelepanu jaguks… Kui jaguks, võtaks ma tegelt pikema jututa rotid!
Mõnus vahepala kõrrejoogipakendis. Ökomarjad-puuviljad-kaerahelbed. Toitev ja tervislik! Meil võiks ka selliseid olla. 🙂
Minu poisid! Väiksem tuntud ka kui kutikluti, Uks, poifu, poisupoisu, jõmmkärakas… heal lapsel (liiga) mitu (imelikku) nime. Paar tk on nii imelikud, et need, ma kardan, ei kannata hästi isegi trükimusta. 😀
Käisime Haga liblikamajas ja akvaariumis. Seda näeb ka vlogist lähemalt. 🙂
Tagasiteel veetsime terve õhtu konverentsisaali tehtud mängutoas. Suveajal on Tallinkiga reisimine täielik paradiis kui sul on lapsed! Nad näevad ikka tõsiselt vaeva, et lastel oleks laeva peal lahe. Näomaalingud, maailma kõige tuusamad õhupalliloomad, mängujuhid (ja nt “Haned-luiged, tulge koju”) ja hästi palju lelusid-atraktsioone hästi mitmel ruutmeetril. Ma olen ju aastaid Tallinkiga reisinud ja Tallink ei ole (kuulu järgi, sõprade-tuttavate kogemuste põhjal) nt suurepärase tööandjana silma paistnud ega muidu ka minu lemmikettevõtete TOP10 kuulunud, aga pean tunnistama, et viimastel aastatel on mu kokkupuuted Tallinkiga olnud 100% positiivsed. Nad oskavad valida üliarmsaid ja professionaalseid teenindajaid ja – nagu öeldud – lastega reisimine on ülim rõõm. Hästi tehtud, Tallink! 🙂
Mirjam, 10 a. 😛
Pallimere pallid ronisid (nagu pallimere pallidel kombeks on) üle saali laiali ja miski ei oleks saanud meie poisupoisule rohkem rõõmu valmistada. Tema ekstaas oli täielik, terve õhtu oli nende pallidega sisustatud!
Nõia-näomaalingud on uus kuum värk ja neid laeval lahkelt jagati ka. Tagasiteel veel vingemaid kui minnes!
Kuna me sõime vanaema juures väga hilise ja väga toeka lõunasöögi, otsustasime, et puhvetisse koduteel ei tüki, vaid ostame kodupoest piknikumaterjali kaasa, oleme nii palju kui vähegi võimalik mängutoas ja kinnitame hoopis suviste puuviljade-marjade, juustu ja muu sellisega keha. Esiteks mugav ja stressivaba, teiseks lastele eksootiline ja elevustpakkuv lahendus!
Rubriigist “leidlikke viise beebitoidu soojendamiseks” – auto kapotialusest kajuti kraanikausini. 🙂
Niisugune vahva väike seiklus oli meil! Koju jõudes läks jälle kõvaks a) poeremontimiseks b) kohviku korraldamiseks, millest kõigest teile ka jõudumööda pajatama hakkan. Rootsi reisist valmis kokku viis vlogi, millest kahte olen teile juba blogis näidanud ja ülejäänud kolm on siin:
Videoreportaaž minu KÕIGE lemmikumast kaltsukast, kust oleme soetanud iiiilgelt palju asju oma köögitoolidest Kukupesa kontorimööblini välja. Seekord tõin sealt koju korraliku garderoobiuuenduse!
Viisime lapsed Aquaria veemuuseumisse, sest nagu te ilmselt juba teate, pole maailmas midagi, mida meie pere sama kirglikult armastaks nagu kalu. Meie laste elevus akvaariumi jälgimisest on kirjeldamatu! Veetsime väga laheda päeva, millest filmisime väga toreda (if I may say so myself) vlogi!
Kolmas ja viimane blogis näitamata vlog on meie eelviimasest päevast Rootsis. Käisime Haga pargis papagoisid ja liblikaid ja haisid vaatamas ja jalutamas ja hanesid ja pardipoegi imetlemas ja pärast veel suplesime ja… no selline täiesti ideaalne suvepäev, kus kõik meie pere liikmed on “niii eleviiiiiiiil” ja Kroonprintsess proovib vlogimisel kätt ja nii. Head vaatamist!
Tahaks reisida, aga raha ei ole…
… või kas on ikka nii?
Ma olen nüüd #Kogumispäeviku reisikuu jooksul eriti palju mõelnud selle peale, kui palju reisivad paljud teised perekonnad meie ümber ja kui vähe meie. No üldse mitte. Mul (ja ma arvan, et ka H’l) on lihtsalt alati olnud selline tunne, et me ei saa seda endale lubada. Samamoodi nagu meil oli kindel veendumus, et me ei saa endale mingil juhul võimaldada enamat kui kolmetoalist korterit. Aga nüüd, värskelt Rootsi reisilt tulnuna ja kõigi tarkade vandersellide reisi-säästunippe Kogumispäevikust lugedes, on mul hoopis tunne, et me lihtsalt ei tea ega oska.
Arvestades kui palju meil kulub ühele (üsna spontaansele) kümnepäevasele reisile Rootsi, (loe: selgelt liiga palju) peaks meil vähemalt korra aastas olema võimalik planeerida pere kulutuste sekka üks pikem puhkus kusagil toredas reisisihtkohtas. Aga kust alustada, kui sa pole kunagi perega reisimas käinud? Millised lennud on oma hinda väärt ja kust leida soodsamad? Millised on ootamatud kulutused, millega arvestama peab? Milline reisi optimaalne pikkus ja millal see üleüldse ette võtta? Kas sooduspakkumiste portaalid, mis viimase hetke säästulende reklaamivad ja vahendavad, on üleüldse usaldusväärsed?
Ma olen juba praegu ainuüksi sellele kõigele mõtlemisest väsinud ja umbes sinnamaani ma oma reisimõtetega tavaliselt jõuangi. Keeruline, kallis, tundmatu… mis meil siin kodus ikka nii väga viga on, eks? Aga nagu igas teemakuus, on säästugrupis teiste mõtteid lugedes tunne, et kui kõik teised saavad, pean mina ka saama. Just see käesolev kuu on eriti saamatu hädapätaka tunde tekitanud ja suure enesearengu-innu. Mina tahan ka pere ägedale reisile viia! Kuna selle reisikuu väljakutse on koostada 500€ reisipakett näidisperekonnale (ema, isa ja kaks last), on laekunud igasugu ägedaid soodusreise ja kui üks grupiliige hiljuti megavinge Kiievi-reisi selle väljakutse raames kokku pani, mõtlesin küll, et no täiesti pekkis – tema teab ja oskab ja suudab VIIESAJA EUROGA ja mina isegi ei püüa, sest niikuinii ei oska?!
Sidenote: praegu tulevad need oskused vägagi kasuks, sest väljakutse auhinnaks on seesama 500€ reisiraha puhtalt kätte. Kes ei ole nii saamatu nagu mina, võiks võtta selle hetke, et tabel (LINK) järgmise viie päeva jooksul ära täita ja ka osa võtta! Võidab see, kelle pakett rahvahääletusel enim hääli saab!
Kasutaja Anne Välba laadis oma sissekande (LINK) üles ja kirjutas: “Õhtust! Eeldan kehtivate passide olemasolu kõigil pereliikmeil ja lennutan näidisperekonna septembri lõpus Kiievisse. Eelarve on üsna pingeline, aga reis tehtav! Kui võistlusväliselt keegi tahab sellist reisi ette võtta, siis võiks kohapeal kulutamiseks raha 100 – 150 eurot rohkem olla, et end hästi tunda. :)”
Ühesõnaga tunnen ma, et oskan igasuguseid erinevaid asju, päris üdini saamatu inimene ei ole, aga reise planeerida korraldada ikka kohe ÜLDSE ei oska. Tahaks küll, aga oskamatus on megademotivaator. Samas – mis seal nii väga osata? Igasuguse rahatarkuse põhitõde on ju planeerida, planeerida, planeerida. Piisaks ju lihtsalt teha tabel ja otsast pihta hakata?
Kuidas teil reisimisega on? Kas olete usinad rosinad reisiplaneerijad ja käite palju reisimas või pigem nagu mina – tahaks, aga ei oska?
Postituse pildid on meie möödunud aasta augusti Läti-Leedu ringreisist, millest valmis üsna mitu vlogi ja postitust. Ei olnud eriline säästureis, ilmselt oleks selle raha eest võinud märksa kaugemal ära käia…
Väike õhtune sulps: Ootused vs. tegelikkus
Pärast päevast akvaariumikülastust (Djurgårdenil asuvasse Aquariasse) koju jõudes tundsime, et ei taha niisama toas õhtut öösse veeretada ning otsustasime, et teeme oma uues lemmikus supluskohas kiired vettehüpped. Ilm oli küll pisut jahedam kui päeval, ent kuna päike oli päev otsa korralikult kütnud, eeldasime, et küllap on vesigi soe. Natukene tundus, et kisub vihmale, aga mis siis – vihmaga ongi seiklusrikkam supelda!
Randa jõudes hakkaski sadama ja puhus üsna aukartustäratav tormituul, aga meie ind ei raugenud. Kihistasime vandeseltslaslikult naerda ja sammusime reipalt paadisilla suunas. Ind rauges hoopis varbaga vett katsudes – PÜHA JUMAL kui külm! Tuul oli põhjavee pinnale peksnud ja juba ainuüksi varvast vette kastes tahtis kogu jalg otsast ära kukkuda. Proovisin küll mitu korda, sisendasin endale, et olen kõva vapper talisupleja ja saan lapselastele tulevikus rääkida, milline vinge raudnaine ma nooruses olin ja midaiganes, aga enam kui varba jagu vette minemine ei tulnud vaatamata mu ponnistustele iseloomu kasvatada kõne allagi. Kroonprintsess oli vapram – käis umbes puusani. 😀
“Rääkige mulle veel, perekond, kuidas te plaanisite selle ilmaga ujuma tulla?!”
Aga mis se’st! Tõmbasime joped-kampsunid selga, froteerätikud tekiks peale ja sõime hoopis vaarikaid-nektariine ja jõime mullijooki. Meie H’ga alkoholivaba vahuveini, lapsed metsmaasikamaitselist mullivett. Väga mõnus ja naljakas ja natukene romantiline oli. Koht on tohutult ilus ja tuule käes mäslev järv mõjus hingele kosutavalt. Lahe oli seal niisama istuda ja olla. Ja “niisama istuda ja olla” all pean silmas seda, et tuul oli isegi Dobble’i mängimiseks liiga tugev. 😛
Naljakas, kui pererafas on lollakas. 😀
Ujuda ei saanud, aga kalju otsas täiest kõrist ja kogu hingest laulda üürata ja froteerätikul keebina tuules lehvida lasta sai küll. Nii et korras päev igaljuhul!
VLOG: Rannapäev ja selle suve esimene suplus
Milline võrratu ajastus, ah? Puhkus niisugustele ilmadele planeerida?
Oleme mitu päeva rannas saanud veeta ja isegi Väikevend sai oma kollase ujumisrõngaga Mälarenis sulistada ja päikeselisel järvekaldal paljalt ringi käputada , muru süüa ja palliga mängida. Elude elu! Mõnus ujumiskoht, mille seekord avastasime, on enamus päevadel olnud praktiliselt inimtühi. Seal on mõnusad piknikulauad, kiiged, paadisild, vettehüppetorn… ideaalne koht rannapäeva veetmiseks! Alguses tundus vesi jahe – ma tegelikult alati wussin ja vingun ja inisen kuidagi poolest saati vees – aga kui end kokku võetud sai, oli ikka ilgelt mõnna, et jälle ujuda saab. Tegin meie esimesest rannaskäigust vlogi ka. Mõnus on puhkuse ajal vlogida ja blogida – aega on nii palju ja suurem osa töökohustusi on paratamatult koju maha jäänud, mistõttu saab vahelduseks oma toredaimale hobile pühenduda. Head vaatamist! Ja, nagu ikka, olge paid, andke ikka kommentaarides teada, kas ja mis meeldis. Kui mahti saate. 🙂
Kohvikutepäev on nädala pärast. Aaaah!
Kohvikutepäevani on jäänud (tegelikult vähem kui) nädal ja kogu meie Raju Hundi (LINK) punti on tabanud kollektiivne paanika, sest NII PALJU ON JU TEHA! Ma ei arvanud, et see lihtne saab olema, aga tegelt on töömaht ikka oodatust palju suurem. Eks me oleme muidugi väga põhjalikult ette võtnud ka, mis ongi tegelikult kogu selle projekti juures kõige lahedam. Selliseid inimesi, kellega koos saab niimoodi mägesid liigutada, ei ole maailmas üldse ülearu palju. Aga meie naabrid on! Ükskõik, mis ideed keegi välja ei hõika – kohe hakatakse nuputama, kuidas saab. Kui siis ei saa, pole viga, aga vähemalt on üritatud. Ei ole mingit tagumiku nurka ajamist, virisemist ja ohkimist. Hästi lahe ja sütitav!
Me ei ole veel päris kindlad, kas ja millist mööblit me aeda püsti paneme, kust vajaliku varustuse hangime ja kust mida ostame. Nii palju on teha! Aga Raju Hundi logodega põlled on valmis, menüü on koos, kalkulatsioonid on enam-vähem tehtud ja kõigi toitude hinnaks saab 4€. Nii peaks jääma piisavalt varu, et ka ootamatud kulud katta ja loodetavasti pisut ülegi. Naabrionu ka ütles, et ei hakka mingit rikkust taga ajama – kui selle aastaga saab mõlema pere majalaenud makstud, on hea küll. 😀 Aga nali naljaks – ma arvan, et normaalne on, kui hinnad on jõukohased igaühele. Saab ju toidud valmistada sellised, mis mingeid eksootilisi ja ürgkalleid koostisosi ülearu palju ei nõua. Näiteks ülalolev burrito – veisehakkliha, oad, porgandid, sibul, küüslauk, paprika, purustatud tomatid, vürtsid, tume šokolaad (secret ingredient, teeb kogu asja niiii heaks), riis, krõmpsuv Hiina kapsas, juust, tortilla ja lisandiks hapukoor. Täiesti mõistliku omahinnaga, aga täisväärtuslik, maitseküllane ja toitev. Pulled pork‘iga sama lugu. Lihtsad koostisosad, aga aus ja ülimaitsev toit!
Kuna minu lemmiktoit maailmas on salat, tundsin, et tahan kindlasti ka kohvikutepäeval salatit pakkuda. Salati põhjaks on aasiapärane slaw maapähklikastmega, lisandiks vastavalt soovile kas vegan baklažaani- või kana-grillvarras. Ka neli eurot. 🙂
Limonaadi mõtlesime müüa suures topsis 1,5€, toidu kõrvale 1€ eest. Koduse puuvilja-jääteega sama lugu.
Veganburks on minu isiklik lemmik kogu meie menüüst. Olen suur vegeburksi fänn, aga harva on ta kusagil päris 100% vegan. Meil on! Burksikukkel, oa-kikerherne-porgandipihv, tomatikaste, frillis, tomat, marineeritud sibul ja küüslaugu-vegonees. Mulle nii megalt maitseb see! Ka neli eurot. Okei, onju?
Kodune puuvilja-jäätee. HÄSTI hea!
Hirm on ka, et kas ma nii suurtes kogustes valmistades ikka suudan piisavalt hea kvaliteedi tagada. Maitsed täpselt niimoodi paika timmida nagu kodustele kokates ja… Aga mis muud, kui tuleb endast parim anda ja loota, et kõik laabub. Ja ma usun, et laabub. Teeme seda nii suure õhina ja elevusega, kogu südamest, ja armastusega tehtud asjad kipuvad ikka hästi välja kukkuma. 🙂
Ja muide – meilt ei saa ainult süüa! Everlini lastepidu (LIIIIIIIIIINK) paneb terveks päevaks püsti lasteala, kuhu sisenemiseks tuleb välja käia 3€ (sümboolne materjalikulu-raha) ja mille eest on igale lapsele ette nähtud näomaaling, õhupallifiguur, erinevad meisterdused, mängud ja muu selline. Et vanemad saaksid rahulikult limpsi-burksi nautida ja lapsed end tõeliselt hästi tunda. Äge, onju? Lisaks lubas H triali-trikkijalgrattashow ja Sirli rahvatantsurühm ühe etteaste teha. Seda plaani veel sepitseme, aga igatahes paistab päev üsna suurejooneline tulevat. Anda paneb Kukupesa leti ka püsti, et saaks mõnusate hindadega kodusisustust soetada. Voh!
Kuidas on, kas olete tulemas?
Mind siiralt huvitab, et miks selline “peldik” sulle nii väga meeldib? Kas asukoht on hea või said ruumid nn poolmuidu? Millega talvel neid ruume kütma hakkate? Kas mõistlikum ei oleks mingit normaalset pinda rentida?
Kommentaatoril on täitsa õigus – eks ta meil üks paras peldik ole. Hullemgi kui see, milleks me alguses vaimu valmis pannud olime. Aga tõepoolest – ta meeldib mulle. Mulle meeldib, et meie tulevane väike kauplus ei ole klaaskuubik kaubanduskeskuses, vaid armas
väikeviilkatusega kivimaja, millel oma sissepääs tänavalt ja hiigel-vitriinaknad kummalgipool ust. Me ei sõltu kaubanduskeskuse lahtiolekuaegadest, vaid saame minna ja tulla, avada ja sulgeda täpselt nii nagu süda lustib. Mulle meeldib, et maja ees on väga palju päris meie enda parkimiskohti ja mulle meeldib, et ümbruskond on idülliline. Et üle tee on mänguväljak. Et meie juurde saab tulla jalgratta või lapsevankriga ja selle soovi korral otse poe akna alla jätta. Et me saame iga natukese aja tagant aknast välja vaadates “rong tuli!” hõigata, sest meie poeke asub rongijaamas. Sellel kohal on hing.Muidugi on vahepeal selgunud, et sellel kohal on lisaks hingele ka kõiksugu erinevaid hädasid niiskuskahjustustest puuduliku ventilatsioonini, aga võttes arvesse seda, et maksame praegu renti põhimõtteliselt sama palju kui ma varemalt oma väikese kahetoalise kontori eest maksin, ei tundu ükski vigade paranduse nimel nähtud vaev või investeeritud töötund liigse pingutuse või lausa raiskamisena. Juba tänaseks on “peldikust” asi kaugel ja lõpptulemus saab veeeeelgi ilusam. Kes meiega sel teel algusest peale Instagrami live’ide, blogipostituste ja videoblogide vahendusel kaasas on käinud, on näinud nii algseisu, tulemusi kui ka seda kõike saatnud õhinat.
“Me oleme jaganud igat detaili – nii rôômu kui raskusi – et jagada oma kogemust. Seda, kuidas igast raskusest saab üle, kui sul on sellel teekonnal kaasas supertuus kamp inimesi,” põhjendab Andra meie räämas algseisus olnud poekese piltide-videote jagamist sotsiaalmeedias. “Isegi hallitavad ja veekahjustusega seinad on tänaseks pigem naljakas ja tore mälestus ja esmane ahastus on unustatud. Kôik sai ju imelihtsalt korda! Me oleme sellel teekonnal väga palju ôppinud ja nii paljude superlahedate inimestega kohtunud, et ma olen ônnelik iga tekkinud probleemi üle,” leiab ta.
Mina tunnen täpselt samuti, et niisama kuhugi klanitud boksi sisse kolimine oleks olnud… liiga lihtne? Igav? Iseloomutu? Ja – mis seal salata – ilmselt ka meie eelarvest kauge kaarega väljas. Oma kätega tehtud asi on ikka midagi hoopis muud. Pealegi ei pane keegi meile parenduste tegemist pahaks – vastupidi! Muudkui käivad ja kiidavad ja alandavad hinda!
“Tänu sellele, et ta oli selline “peldik”, tunnen ma selle poega suurt sidet,” jätkab Andra. “Iga viga on tuttav, iga pragu seinas lisab omapära ja väikesed kraapsukesed värskelt värvitud seinal räägivad oma loo. Meie remontimise ja isetegemise loo. See kõrvaltänavas asuv kollane majakene, mille avamise kohta kohalikud juba nii armsasti uurimas ja uudistamas käivad, meile kaasa elavad ja häid soove kaasa annavad… see on nii meie nägu, nii meie moodi!”
“Kes mind vähegi tunneb, teab, et sirge, uus ja “euro” ei ole üldse minu teema,” ütleb Kukupesa poe tulevane perenaine Kätlin. “Ma võtaks küll selle koha sisse ka juhul kui see asuks normaalsel (?) kaubanduspinnal, kuid ma olen enam kui rõõmus, et see pood tuleb hoopis ajahambast puretud ja seega palju suurema iseloomuga paika.” Ta selgitab, et ka vanu ja kulunud asju saab ilusaks teha ning juba see protsess on tema sõnul megatore, aga lisaks jääb nendele asjadele ja ruumidele Kätlini arvates juurde veel midagi erilist. “Ma tõesti naudin seda keskkonda ja usun, et sellistes sisse elatud ruumides on ka rohkem hubasust ning see sobib igati meie kontseptsiooniga luua pood, kus on kõigil tore ja mõnus olla – nagu läheks sõbrale külla,” kirjeldab ta vaibi, mida tema kui poeperenaise uksest sisse astujad tundma saada võiksid. Ka tema nendib, et kahtlemata oleks mugavam end sisse seada kohta, kus kõik on juba korras ja sissekolimiseks valmis, kuid see töö ja vaev, mille me koos sinna poodi investeerime, teeb selle ka tema arvates palju rohkem meie omaks. “Õnneks on meil ka suurepärased pere, sõbrad ja koostööpartnerid, kes ei lase meil üksi töösse uppuda,” rõhutab Kätlin lähedaste abi suurust ja olulisust. “Ma loodan, et ka paljud meie kliendid näevad seda kohta nii nagu mina.”
See projekt, mille me ette võtnud oleme, on peamiselt meie endi jaoks. Tänu madalale üürihinnale ja oma kapitalist tehtud investeeringutele on riskid minimaalsed ja kui sellest lõppude lõpuks ka muud ei tule, kui senine teekond, ei ole me seda ilmaasjata teinud või läbi kukkunud. If it doesn’t challenge you, it doesn’t change you. 🙂
Video sellest, kui “peldikust” sai minu pika eemaloleku ajal “das MEGApeldik”, aga kuidas mulle õnnetustest ja hädaorust vahepeal midagi ei räägitud, vaid tehti kõik viimase peal korda ja hüüti minu saabudes: “sürpriiiiiiiiiis!”