Kuna kulude kontrolli alla saamine ja kaardistamine on oluline konstruktsioonielement säästmisega alustamise juures, koostasime me perele eelarvetabeli juba jaanuaris. Jaanuarist maini täitus tabel väga viisakalt, kuid suve saabudes jäi täielikult unarusse. Et #Kogumispäeviku seekordne teemakuu ja väljakutse oli justnimelt kulude põhjalik kaardistamine, võtsin tabeli nüüd uuesti ette ja täitsin ära. Ma ei tea, miks just eelarvetabeli pidamine minu jaoks nii valulik on, kuid kui ma poleks põhimõtteliselt sunnitud olnud seda septembris tegema, oleks see 97% tõenäolisusega taas unarusse jäänud.
Või-ma-tu.
Ma mõistan, miks see on oluline ja teoorias ei ole see ju mingisugune ülejõukäiv ülesanne, aga praktikas on mul nii keeruline end motiveerida seda tegema. Olen püüdnud seda probleemi analüüsida ja end kõikvõimalikel viisidel innustada, aga pole seda enda jaoks lahti mõtestada suutnud, miks mul just eelarvepidamine nii kergesti näpust ära läheb. Kuni Taavi Pertman ühes oma #Kogumispäeviku postituses edukaks eelarvepidamiseks näpunäiteid jagas (see postitus on grupi seinalt hõlpsasti leitav, ma ei oska seda siia linkida) ja ma aru sain, milles asi minu puhul on. Mul ei ole konkreetset eesmärki – ma pean eelarvet lihtsalt eelarvepidamise pärast! Sest nii ju käib ja on õige. Aga see on täitsa vale!
H septembrikuu tabel. Osad kategooriad on sinna jäänud sellest tabelist, mille pealt me enda oma koostasime, enamus on meie enda omad. “Pojapalgaks” nimetame seda kui H emme mingi asja eest raha kannab, aga “elatisraha” maksjaid meil kahjuks pole – see lahter on seal lihtsalt võõra tabeli pealt jäänud. Vahel lisanduvad parasjagu aktuaalsed lahtrid nagu siin H lisatud “MAKSIN TRAHVI :(” lahtri pealt näha – seda õnneks ikka iga kuu ei juhtu, et 32€ parkimistrahvi maksma peab. Osad numbrid pikseldasin ära ka, sest need pole ilmtingimata olulised, aga paljud kulud jätsin nähtavale, et saaksite olmekulusid enda omadega võrrelda. Kommenteerige postituse all, kui palju teie meiega võrreldes septembris elektri või vee eest maksite või kui palju teie perel mobiiltelefonile ja telekale-internetile kulub!
Seda on Kogumispäevikus kaasa löönud spetsialistide suust palju-palju kõlanud, et konkreetse ja positiivse (mitte “hoian toidu arvelt kokku”, vaid “panen kuu 1. oktoobriks 50€ kõrvale”) eesmärgi sõnastamine on kõige tõhusam viis soovitud tulemuste saavutamiseks. Seda, et see ka eelarvepidamisele laieneb, taipasin ma alles siis, kui Taavi hiljuti oma postituses kirjutas, et eelarvet tasub kasutada ainult siis, kui see on kasulik mõne eesmärgi saavutamiseks. Niisama ei ole mõtet eelarvet pidada. Sellekuine eesmärk oli õnneks olemas – mitte #Kogumispäeviku kuu väljakutses haledalt läbi kukkuda – nii et täidetud see tabel igatahes sai. 😀
Ehkki tabelit pidades võimalikult väheste kulukategooriatega piirduda soovitatakse, meeldib mulle siiski meie eelarvetabeli põhjalikkus. Mulle meeldib, et tabelit täites ja nüüd tagantjärgi analüüsides hakkab päris mitme tabeli pärast pisut halb. Ma ei teadnud näiteks, et Barbara juurest OKR’ilt viimati koju sõites taksosõidu eest 27€ maksin. Viisin küll tee peal ka Marise ja Igori koju, aga ikkagi! What! Mõni ostab lennupileteid sellise hinnaga… Üleüldse on minu tabeli taksokategooria lahtris rõvedalt suur number ja ma arvan, et selle psühholoogilist mõju minu järgmise kuu taksosõitudele ei saa alahinnata.
“Näksimine ja alternatiivid” on legendaarne inside joke jaanuarikuust, kui blogi kommentaariumis keegi mõista andis, et meie 50€ eelarve on raudselt feik, sest sealhulgas ei ole ei näksimist mehele ega alternatiivseid jooke e. alkoholi. 😀 Toidukuludelt kokku hoidmisega tegin algust alles poole kuu pealt, aga tulemus on siiski hea – 302€ minu kontolt, millele lisandub veel algava nädala 50€ ja 36€ H kontolt, mille hulka kuulub ka suur pakk mähkmeid.
Mis mulle Taavi postitusest veel silma jäi ja kasulikuks osutus, oli soovitus perfektsionismist lahti lasta. Mina olen vägagi niisugune maksimalist, kes pigem käega lööb kui kõike 100% täiuslikult teha ei saa. Ah, mul see üks tšekk kadus ära, see kuu on kaotatud, mis ma ikka jätkan… tüüpiline mina! Tegelikkuses ei tule ju Maksuamet trahvima kui üks väljas söömine märkimata jääb – eelarvepidamine on ju mulle endale kasulik tööriist minu enda eesmärkide saavutamiseks! Ja vahet ju ei ole, kas mõnes lahtris on kuu lõpuks viis eurot vähem või rohkem – üldpilt on ikkagi selge ja võimalus eneseanalüüsiks ja -arenguks olemas.
Järgmises kuus kavatseme kindlasti eelarvepidamisega jätkata ja eesmärgiks seame kulude kärpimise eesmärgiga säästukontole tavalisest rohkem raha kanda. Ehkki oktoobrikuu sisse jääb meie puhkusereis, kus koonerdamine ilmselgelt kõne alla ei tule, saame siiski arukamalt majandada. H väljas söömised on kõik ette valmistamata lunchboxid ja minu taksosõidud kehv ajaplaneerimine ja laiskus. Ma ei pea niisugust luksust endale lubama! Meie järgmise kuu eesmärgiks on niisiis tavalisest 200€ enam säästukontole kanda ja reisil majandades (tegelikult käime ju ka villas elades poes ja teeme süüa nagu koduski) mitte kulutusi käest ära lasta lihtsalt sellepärast, et “puhkusel võib”.
Kas teie peate eelarvet? Mis eesmärgiga?
Roosas potis sukulent on muidugi ka 
Ükskord VÄGA ammu kui me Kroonprintsessiga sügise puhul midagi meisterdasime
Ei no täitsa ise tegi! Jajah! Ma lihtsalt ei andnud rohkem värve kätte kui minu visioon ette nägi. 😎
Täitsa ise tegi! Okei-okei, noh, künka joonistasin mina…
Möödunud nädala menüüd domineerisid kahtlemata paja- ja vormiroad. Näiteks chili con carne taipasin valmis visata nädala alguses, kui olin õhtul tööle sõitmas ja ootasin taksot, et teele asuda. Mõtlesin juba, et vist ei jõuagi perele õhtusööki valmis teha ja helistasin H’legi, et teatada, et ta koju jõudes perele toidu lauale panema peab. 13 minutit oli mul ainult taksoni jäänud. Siis otsustasin: mis tähendab, et ei jõua? Jõuab ikka küll! Pole elu sees nii kiiresti hakkinud-koorinud, aga sain kõik ette valmistatud ja enne juhi saabumist õue taksotki ootama mindud. Lasteaiast-töölt tulijail jäi üle ainult pada mõneks ajaks tulele panna ja tatart juurde keeta. Riis oli ju otsas ja eelarvesse ei mahtunud… 😛
Alles hiljuti kellegagi sel teema arutledes imestas vestluspartner kui kana-klimbisupi esimesena oma lemmiksöökidest nimetasin. Niiii hea! Ostsin kana poolkoivad ja küpsetasin restiga ahjuvormil läbi, et liigsest rasvast lahti saada. Puhastasin ära, viskasin potitäie vee sisse podisema, koorisin vähese tekkinud vahu ära ning lisasin loorberi, pipraterad ja tükeldatud porgandi, veidi hiljem kartuli ning kõige lõpus külmutatud herned (et need kaua keeda ei saaks – kõik hea värskus ja magusus läheb kaotsi!), tilli-peterselli ja klimbid. Klimbitainasse panen ca 50g võid (sulatatud), kulbitäie puljongit, kaks muna ja nii palju jahu ning mannat (kaks osa esimest, üks teist), et saaks parasjagu hästi lusikate vahel vormitava konsistentsi. Lemmmik! Tol päeval olin just haigeks jäänud ka ja kanasupp on mega enesetundeparandaja.
Et meil valitses suvikõrvitsauputus, lõikasin suurest kabatšokist juustunoaga viilud, grillisin grillpannil ära ja tegin nende sisse ricottatäidise. Lisasin ricotta sisse veidi muna, värskeid ürte, tšillit, küüslauku ja sidrunikoort ning keerasin grillitud suvikõrvitsaviiludesse rulli. Siis keetsin potitäie tomatikastet (sibul, küüslauk, tšilli, värske basiilik, purustatud tomatid, sool-pipar-suhkur) ja valasin vormi ning asetasin selle peale rullid. Mozzarellat ja riivjuustu peale ja ahju! Hiljem puistasin peale seedermänniseemneid ja kõvale keetsin täisteraspagette. On asju, mida järgmine kord teisiti teeks – esiteks oli ühe suvikõrvitsa koor jubedalt paks ja oleks tulnud maha koorida, sest see ei tahtnud sugugi pehmeks haududa. Ilmselt oleksin ka suvikõrvitsast pigem noaga laiemad ribad lõiganud, selmet rulle kahe ribaga keerata. Aga muidu oli täitsa vunts roog!
Külmutatud maasikad jää asemel ja värsked ürdid lisaks – super! Mu lemmik on külmutatud maasikad ja piparmünt, aga kui peenrast saab toidu sisse liiga palju basiilikut nopitud (MILLAL VEEL on elus kellelgi kunagi mure, et värskeid ürte on LIIGA palju? Suvi, ära mine ära…), sobib see ka väga hästi. 🙂
Veel üks vormiroog! Mul oli nädala lõpuks paras ikaldus kapis, ühtegi ideed polnud. Oli koort, oli peekonit, oli spinatit ja herneid – oleme ju niisugust pastat teiega kooski siin valmistanud, aga kuna mulle tundus, et pastat pole (eile vaatasin kappi – tegelt on hästi palju…), olin täitsa hädas. Mul oli karp cannellonisid, nii et keetsin pastakastme valmis (sibul, küüslauk, peekon, spinat, tšilli, vahukoor, külmutatud herned), hautasin pisut, kurnasin läbi sõela suurde kaussi. Sõelale jäänud täidise toppisin cannellonitorude sisse, ladusin torud vormi ja kastme kallasin peale. Tavaliselt tehakse ju pisut teisiti – valmistatakse cannellonide peale bèchameli kaste – aga ma ei viitsinud vaeva näha. 😀 Puistasin riivjuustu ja rebisin mozzarellat peale ja viskasin ahju. Ausalt öeldes mõtlesin, et see on liiga palju vaeva nii mõttetu toidu peale kulutada, aga tulemus oli VÄGA hea. Pasta tekstuur jäi nii mõnus ja see roog tuli IMELINE! Kindlasti teen teinekord veel. 🙂
Kõrvale peenrakastist rukolat ja värsket tomatit
Terve meie tänavune suvi keerles enamjaolt selle ümber, kuidas väga palju asju 19. juuliks valmis saada. Tagantjärgi tarkadena oleme nentinud, et oma graafikut ja asju paremini korraldades oleks kogu tööprotsess ehk vähem kaootiline ja stressirohke olnud, kuid samas kujunes räämas peldikust kaupluse välja võlumine töö käigus ikkagi oluliselt töömahukamaks kui me arvanud olime. Meie kõik kolmekesi kogesime seda protsessi ilmselt väga erinevalt, aga emotsioon, mis meid kõiki praegu tagasi mõeldes ja videoid nähes tabab, on sama: KUIDAS keegi meist kordagi ei tundnud, et see liiga hullumeelne projekt on?
Ostsime segisti, sest meil on ju nüüd oma väike kööginurgake. Esimene kord kui meil oma kontoris oma vesi on! Väga Suur Areng! Köögi, muide, päästis Kätlin kusagilt kontoritühjenduselt ja see oli enne tema kätte sattumist ülirõvedat värvi ja väsinud. Postituse lõpus olevast videost näete, milliseks see lõpuks sai! Me Andraga olime megaskeptilised ja täna seda kööki vaadates on skepsise pärast korralikult piinlik kah…
OI kui palju aega me veetsime sel perioodil kõiksugu nimekirju kirjutades ja ehituspoes sisseoste tehes. Suurema osa remondiasju saime Tondi K-Rautast, sest see on meie naaber ja sinna oli hea ning mugav lipata kui midagi parasjagu otsa sai. Aga oh sa POISS kui palju aega me sel perioodil erinevates ehituspoodides veetsime ja neisse raha jätsime! Tänane vlog (postituse lõpus) ongi suuremat sorti šopinguvideo, sest nüüdseks olid rõvedamad tööd tehtud ja aeg oli hakata viimistlema ja sisustama.
Taimi täna muidugi enam ehituspoest ei ostaks – me ju müüme ise ka toataimi-lillepotte ja ma ütleks, et isegi paremate hindadega (väike häbitu reklaam meile endile, vabandan siiralt), aga sulgvõhk ja tõlvlehik, mille endale kontorisse ostsime, on ikkagi suurepärased taimed, nii et 
Mina ja mu kallis esiknunnupirukas ehituspoes. Temaga on hästi lõbus ja tal on väga tähelepanelik silm! Näiteks leidis ta, praegu videost vaatan, ÜLIilusa valgusti, mida ma ise tähelegi ei pannud. Ja muidugi väga palju sädelevaid asju ka, mille vaatamiseks korduvalt peatuma pidime… 🙂
Nimesid ei hakka nimetama, aga üks, kelle nimi algab L’i ja lõppeb oore’ga, ei suutnud ka kuigi hästi oma pannkoogierutust varjata… 
Väikevennal on viimasel ajal mingisuune ennekuulmatu komme kell viis hommikul ärgata. VIIS! No ja kui ta siis ärkab, hakkab ta minu otsa viskuma (loe: väike emme, perevägivalla ohver) ja uuesti uinumisest pole juttugi. Kemplesin temaga, mis ma kemplesin, kuni H üle võttis ja mul edasi magada lasi. Kui ma kohvilõhna ja hommikusöögitaldrikute kolina peale ärkasin, selgus, et hoopis Kroonprintsess oli olnud see, kes mul JA H’l peaaegu kaks tundi kauem edasi magada lasi. Väikevenna kisa oli ta kell pool kuus üles äratanud ja tema tuli elutuppa poisiga raamatut vaatama ja mänguasjadega mängima. Mida väikest inimest, eh? Ütlesin talle, et oleme talle väga tänulikud – seda enam, et poisi eest hoolitsemine absoluutselt tema töö ei ole.
H võttis huviringinduse enda peale ja poisu ka ühes, et ma saaksin kodus 
(Postituse fotod: Birgit Varblane, 
Õdede näoilmed sellel pildil on hindamatud ja võtavad nii hästi kokku peamise põhjuse, miks kolme lapse saamine end õigustab. Õdede-vendade vaheline hool ja armastus.
Kõige mugavam köögilauaäärne imetamisasend – üks käsi jääb vabaks ja teine ei väsi ära! 😀 (Postituse fotod: 
