Miiu blogi

Archives for September 2018

#Kogumispäevik: Milleks mulle see eelarvetabel?

~ kogumispäevik

Kuna kulude kontrolli alla saamine ja kaardistamine on oluline konstruktsioonielement säästmisega alustamise juures, koostasime me perele eelarvetabeli juba jaanuaris. Jaanuarist maini täitus tabel väga viisakalt, kuid suve saabudes jäi täielikult unarusse. Et #Kogumispäeviku seekordne teemakuu ja väljakutse oli justnimelt kulude põhjalik kaardistamine, võtsin tabeli nüüd uuesti ette ja täitsin ära. Ma ei tea, miks just eelarvetabeli pidamine minu jaoks nii valulik on, kuid kui ma poleks põhimõtteliselt sunnitud olnud seda septembris tegema, oleks see 97% tõenäolisusega taas unarusse jäänud.

Või-ma-tu. 

Ma mõistan, miks see on oluline ja teoorias ei ole see ju mingisugune ülejõukäiv ülesanne, aga praktikas on mul nii keeruline end motiveerida seda tegema. Olen püüdnud seda probleemi analüüsida ja end kõikvõimalikel viisidel innustada, aga pole seda enda jaoks lahti mõtestada suutnud, miks mul just eelarvepidamine nii kergesti näpust ära läheb. Kuni Taavi Pertman ühes oma #Kogumispäeviku postituses edukaks eelarvepidamiseks näpunäiteid jagas (see postitus on grupi seinalt hõlpsasti leitav, ma ei oska seda siia linkida) ja ma aru sain, milles asi minu puhul on. Mul ei ole konkreetset eesmärki – ma pean eelarvet lihtsalt eelarvepidamise pärast! Sest nii ju käib ja on õige. Aga see on täitsa vale!


H septembrikuu tabel. Osad kategooriad on sinna jäänud sellest tabelist, mille pealt me enda oma koostasime, enamus on meie enda omad. “Pojapalgaks” nimetame seda kui H emme mingi asja eest raha kannab, aga “elatisraha” maksjaid meil kahjuks pole – see lahter on seal lihtsalt võõra tabeli pealt jäänud. Vahel lisanduvad parasjagu aktuaalsed lahtrid nagu siin H lisatud “MAKSIN TRAHVI :(” lahtri pealt näha – seda õnneks ikka iga kuu ei juhtu, et 32€ parkimistrahvi maksma peab. Osad numbrid pikseldasin ära ka, sest need pole ilmtingimata olulised, aga paljud kulud jätsin nähtavale, et saaksite olmekulusid enda omadega võrrelda. Kommenteerige postituse all, kui palju teie meiega võrreldes septembris elektri või vee eest maksite või kui palju teie perel mobiiltelefonile ja telekale-internetile kulub!

Seda on Kogumispäevikus kaasa löönud spetsialistide suust palju-palju kõlanud, et konkreetse ja positiivse (mitte “hoian toidu arvelt kokku”, vaid “panen kuu 1. oktoobriks 50€ kõrvale”) eesmärgi sõnastamine on kõige tõhusam viis soovitud tulemuste saavutamiseks. Seda, et  see ka eelarvepidamisele laieneb, taipasin ma alles siis, kui Taavi hiljuti oma postituses kirjutas, et eelarvet tasub kasutada ainult siis, kui see on kasulik mõne eesmärgi saavutamiseks. Niisama ei ole mõtet eelarvet pidada. Sellekuine eesmärk oli õnneks olemas – mitte #Kogumispäeviku kuu väljakutses haledalt läbi kukkuda – nii et täidetud see tabel igatahes sai. 😀

Ehkki tabelit pidades võimalikult väheste kulukategooriatega piirduda soovitatakse, meeldib mulle siiski meie eelarvetabeli põhjalikkus. Mulle meeldib, et tabelit täites ja nüüd tagantjärgi analüüsides hakkab päris mitme tabeli pärast pisut halb. Ma ei teadnud näiteks, et Barbara juurest OKR’ilt viimati koju sõites taksosõidu eest 27€ maksin. Viisin küll tee peal ka Marise ja Igori koju, aga ikkagi! What! Mõni ostab lennupileteid sellise hinnaga… Üleüldse on minu tabeli taksokategooria lahtris rõvedalt suur number ja ma arvan, et selle psühholoogilist mõju minu järgmise kuu taksosõitudele ei saa alahinnata.

“Näksimine ja alternatiivid” on legendaarne inside joke jaanuarikuust, kui blogi kommentaariumis keegi mõista andis, et meie 50€ eelarve on raudselt feik, sest sealhulgas ei ole ei näksimist mehele ega alternatiivseid jooke e. alkoholi. 😀 Toidukuludelt kokku hoidmisega tegin algust alles poole kuu pealt, aga tulemus on siiski hea – 302€ minu kontolt, millele lisandub veel algava nädala 50€ ja 36€ H kontolt, mille hulka kuulub ka suur pakk mähkmeid.

Mis mulle Taavi postitusest veel silma jäi ja kasulikuks osutus, oli soovitus perfektsionismist lahti lasta. Mina olen vägagi niisugune maksimalist, kes pigem käega lööb kui kõike 100% täiuslikult teha ei saa. Ah, mul see üks tšekk kadus ära, see kuu on kaotatud, mis ma ikka jätkan… tüüpiline mina! Tegelikkuses ei tule ju Maksuamet trahvima kui üks väljas söömine märkimata jääb – eelarvepidamine on ju mulle endale kasulik tööriist minu enda eesmärkide saavutamiseks! Ja vahet ju ei ole, kas mõnes lahtris on kuu lõpuks viis eurot vähem või rohkem – üldpilt on ikkagi selge ja võimalus eneseanalüüsiks ja -arenguks olemas.

Järgmises kuus kavatseme kindlasti eelarvepidamisega jätkata ja eesmärgiks seame kulude kärpimise eesmärgiga säästukontole tavalisest rohkem raha kanda. Ehkki oktoobrikuu sisse jääb meie puhkusereis, kus koonerdamine ilmselgelt kõne alla ei tule, saame siiski arukamalt majandada. H väljas söömised on kõik ette valmistamata lunchboxid ja minu taksosõidud kehv ajaplaneerimine ja laiskus. Ma ei pea niisugust luksust endale lubama! Meie järgmise kuu eesmärgiks on niisiis tavalisest 200€ enam säästukontole kanda ja reisil majandades (tegelikult käime ju ka villas elades poes ja teeme süüa nagu koduski) mitte kulutusi käest ära lasta lihtsalt sellepärast, et “puhkusel võib”.

Kas teie peate eelarvet? Mis eesmärgiga?

“Siia te küll kauaks püsima ei jää, siin lähete varsti pankrotti!”

~ me avame poe, minu väike ettevõte


Vahel ikka ärkan   t ä i e s t i   keskpärasena, aga siis pean endale meelde tuletama, et nii see kepp meil ei kõnni! (Foto: Kätlin Tursk)

Iga päev kui ma Kätlinilt küsin, kuidas päevakassa oli ja millised inimesed täna käisid, vastab ta õhinaga, et kliendid olid i-me-to-re-dad. See teeb mind alati nii õnnelikuks (peamiselt just see, et tema nii õnnelik on) ja moodustabki umbes 94% sellest, miks me seda kõike üldse teeme – meil käivad ägedad inimesed! Kohtumised täiesti võõraste inimestega, kes on nii avatud, soojad, vaimukad ja kel on nii palju huvitavat jagada… see on just see põhjus, miks ma olen alati rääkinud, et mu unistuste töö on turul müüjaks olemine. Inimesed!

Muidugi on sõgedaid seiku ka – üks ülikihvt üleni roosasse riietatud proua käis näiteks meil koos oma chihuahuaga, kes meie valge laudise peale pissis. Tädi ainult kihistas naerda ja küsis paberit ja mina muigasin ning koristasin ikka ise. No tühiasi ju tegelikult, aga tõesti oli naljakas olukord! Alati kui keegi küsib, kas koeraga tohib siseneda, vastan, et muidugi ja mõtlen samas endamisi, et halvemini kui tädil pisikese koerakesega küll minna ei saa! Aga valdava enamuse kentsakatest olukordadest moodustavad inimesed, enamasti keskealised mehed, kes sisse astuvad, käes puusas uksel seisma jäävad ja nendivad, et sellises kohas me küll kaua vastu ei pea. Mõned viisakamalt, mõned üllatavalt toorelt, aga mõte jääb samaks: te lähete siin peagi pankrotti.

Ma ei saa ju öelda, et ma seda neile pahaks paneks – ma mõtlen ise algusest peale sama.

Muidugi teen ma pigem ikkagi nalja kui teatan, et mu ootused nii madalad on, et kui jõuludeni vastu peame, olen positiivselt üllatunud. Aga eks selles on ikkagi terake tõtt ka. Ehkki meie sortiment on laiem kui kunagi varem ja ma ise tunnen suurt uhkust meil pakutava kauba kvaliteedi ja hinna suhte üle, asume me siiski vägagi kõrvalises kohas ega müü just laiatarbekaupu. Miski ei ütle, et inimeste huvi umbes ülehomseks ei rauge ja et meie pood nukralt tühjana seisma ei jää kuni lõplikult põhja käib. See on küll minu eneseusu teema, aga kõlab mu jaoks tõenäolisemaltki kui tohutu edulugu, teistesse linnadesse laienemine ja muud ulmelised eesmärgid, millest poolnaljatledes juttu on olnud.

Niisuguse äri püsti panemine on ju suur risk. Kui meil veel mingisuguseid erilisi püsikulusid ei olnud, oli elu lill ja tabasin end tihti omaette fantaseerimast, mismoodi ärid üleüldse pankrotti lähevad – minu ettevõtte näitel oleks see olnud võimatu, sest laene meil pole ja püsikulud olid olematud. Nüüd aga, mil me lühikese ajaga umbes 20 000 eurot magama oleme pannud, sh. kõik minu seni kogutud tagavarad, on hirm pankrotti minemise ees väga reaalne. Seda kõike, mida ühte väikesesse kauplusesse vaja võib minna, on raske esialgu ette kujutada – tulekustutitest ja turvakaameratest kindlustusmaksete ja röögatu hulga kaubani. Puhhhhh!

Ma, muide, olen üleüldse väga suur muretseja ja armastan kõiki võimalikke stsenaariume oma peas läbi mängida. Enamasti kipuvad nad pigem negatiivsed olema, aga mulle meeldib mõelda, et kui end halvimaks ette valmistan, säilitan kaine mõistuse ja tagan endale teatava turvalisuse. Seepärast seda teiega siin ka jagan – ehkki võib-olla nii… isiklikke asju (tehniliselt võttes pigem juriidiliselt isiklikke, hehe, aga haavatavaks teeb see mind ju küll) avalikult jagada ei tahaks, aga et olen otsustanud teid sellesse protsessi kaasata lootuses kedagi inspireerida, tahan ka vahepeal köögipoolest juttu teha.

Häda kraaksuvatele Arvajatele ütleme muidugi tavaliselt, et tegelikult läheb meil hästi ja pankroti kartmiseks ei ole põhjust. Ei olegi. Tegelikult läheb meil ju niisuguste katse- ja eksitusmeetodil poodi pidavate hobiettevõtjate kohta märkimisväärselt paremini kui ma oodata oleks osanud. Kasv on silmaga nähtav nii kaupluses endas kui ka pangaväljavõtte käibenumbrites. Viimased on ausalt öeldes peadpööritavad (minu jaoks, eksju, eduka ettevõtja jaoks on see kõik üks kommiraha) ja tekitavad tahtmise natukene ärevusest oksendada. Kuidas see veel juhtus? Aga et investeeringud on niivõrd suured olnud, tähendab see kõik otseloomulikult seda, et meil on harjumatult vähe raha tagavaraks, mis omakorda teeb meid harjumatult haavatavaks kõiksugu kõikumistele. Ja haavatavaks ka Arvajate suhtes, ehkki kaine mõistus ju aru saab, et nende hädaoru-laulukese taga tõenäoliselt siiski üksnes mure ja head soovid on. Ikkagi on vahel tunne, et tahaks päeva kümnendale ebaviisakale Arvajale siira vastuse asemel jalaga tagumikku anda…

A me teeme neil puhkudel lihtsalt läbi viisakaks naeratuseks surutud hammaste “hehe!” ja ropendame mõttes endamisi. Või omavahel. :)))))))

Kuna nüüd vahepeal on niisuguseid päevakassasid olnud, et me end põhimõtteliselt rahamägedes suplevate Onu Robertitena tundnud oleme (reaalselt ei ole rahamägedest muidugi mingit juttugi, aga meie jaoks on see ikkagi suur asi!), tekib vaiksematel päevadel kohe maailmalõputunne. Kas nüüd ongi kõik? Tiksume miinusesse? Paneme putka kinni? Taevas kukub alla?

Ei pane putkat kinni. Pessimismile kalduva realistina pean siiski nentima, et kõik on tegelikult väga hästi ja pood uut kaupa nii tuugalt täis, et me saaksime ilma sentigi kulutamata väga kaua aega edasi tiksuda. Püsikulud on küll varasemast suuremad, kuid siiski piisavalt väikesed, et me ka kõige halvemal juhul üsna pikka aega hakkama saaksime. Tegelikult on meil palju võrratuid kliente ja tohutult ideid, mida selles väikeses putkas rakendada. Aga kõigeks tuleb valmis olla, onju?

Niisuguseid mõtteid poepidaja vaatevinklist tahtsin teiega täna jagada. It’s mostly fun and games, aga mitte ainult ja ma arvan, et võib-olla on tähtis ka sellest osast juttu teha. Ma ju alustasin mitte millestki ega ole vahepeal kusagilt saanud laenu või toetust – kasv on olnud orgaaniline ja viimasel ajal suisa hüppeline, millega kaasnev vastutus on omakorda hirmutavalt… päris. Ilmselt oleks mõistlik olnud algusest peale plaan teha ja mingeid prognoose ja/või riskianalüüse koostada, aga mis se’st enam. Keegi peab ju tunde järgi puusalt ka tulistama!

Kodust Kodu: Elutuba

~ pesapunumine

Ehkki me juba üle pooleteise aasta siin elanud oleme, ei ole me oma kodust Kodu tegemisega kaugeltki lõpetanud. Kui sisse kolima asusime, sai küll soetatud hiiglaslik posu mööblit, sest mööblita oleks üsna nadi elada olnud, kuid kõiksugu aukude puurimise ja detailide soetamisega oleme väga ettevaatlikud olnud. Esiteks sellepärast, et mitte suures sisustamise tuhinas valesse kohta auke puurida ning seda hiljem kahetseda. Teiseks seetõttu, et kõigist kümnetest ideedest just see kõige õigem paika saaks.

Ma küll armastan väga minimalismi ja avarust, kuid minu meelest on lagedad ühevärvilised seinad tühjad, kõledad ja iseloomutud. Ma tahan, et minu kodu oleks Kodu suure algustähega! Detailid nagu perepildid ja postrid seinal lisavad tubadele iseloomu ja… pehmust? Aga kuna ma ilma oma plaane põhjalikult läbi mõtlemata seinu auklikuks puurida ei söandanud, olid meie seinad pikki-pikki kuid justnimelt täiesti lagedad. Esimesena said seina esikut ja elutuba eraldava kapi kohal rippuvad postrid (kas ma olen neid näidanud? Kui ei ole, siis varsti näitan!), siis köögilaua kohal rippuv tammepuidust raam, lõpuks esiku kuldsete peeglite ja raamidega fotosein… aga mul ei olnud mitte MINGISUGUST ideed, mida diivani taga laiutava seinaga pihta hakata. See nurk oli nii elutu ja tühi ja nägi välja nagu ei elaks siin üleüldse mitte kedagi. Dramaatiline, tunnistan, aga natuke ju tõsi ka!

H polnud alguses üldse nõus sellele seinale midagi riputama, sest tema meelest pole lagedatel seintel häda midagi. Kas kellel veel kodus niisugune pole-sinna-vaja-midagi-panna-mees on? Väga raske taak mu jaoks. 😀 Aga pikapeale hakkas ta üles soojenema ja tunnistas, et tal ei oleks midagi selle vastu, kui me sinna midagi riputaksime. Aga mida? Sama suuri raame nagu meil juba köögilaua kohal ja esikukapi kandis on, ei olnud tema nõus sinna panema. Kui, siis veel suuremaid, arvas ta. Mina jällegi ei olnud selle ideega päris 100% päri, sest mul ei tulnud silme ette, mis see olla võiks, mida me neisse Väga Suurtesse Raamidesse paneme. Enamus meist ja lastest tehtud pildid on horisontaalasendis, nii et kolme suure püstiasendis raami kõrvuti riputamine tundus mõttetu. Niisugune fotosein, nagu meil vanas kodus oli, oleks väga lahe ja efektne, aga kuna ma ei olnud täiesti kindel, ei tahtnud ma seina niiviisi ära äestada – selleks tuleb ikka päääris üks auk seina puurida!

Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja sattusin siis ükskord oma Marisega arutlema fotoriiulite teemal – tal oli plaan niisugune valge riiul seinale panna ja meil just oli poodi parasjagu niisuguseid müügile tulnud. Mulle endale küll tundus tookord, et meie kodus sellisele kohta ei ole – pole nagu minu stiil – kuid mida enam ma nendega kokku puutusin, meie klientidega aru pidasin ja hiljem nende kodudes tehtud pilte nägin, mõistsin ma, et niisugune fotoriiul on TÄPSELT see, mida mul vaja on! Olin varem mänginud mõttega valgest või mustast riiulist, aga need toonid meile elutuppa ülearu hästi ei sobi ja nii käis see mõte minust kauge kaarega mööda. Kuni taipasin, et halloo-oo-oo – meil on ju poes tammepuidust riiulid ka! (LINK) Ja mitte miski ei sobi meie elutuppa paremini kui tamm. On meil ju ka köögikapid, telekalaud ja diivanilaudade jalad tammekarva!

Diivan: IKEA Vallentuna // diivanipadjad: H&M Home // villapleedid: Klippan // kardinad: Hemtex // seinariiul: Kukupesa // raamid ja postrid: Kukupesa // diivanilauad: Diivaniparadiis // sukulent ja ümbrispott: Kukupesa // laualamp: Hemtex

Mul tuli see idee umbes kell neli hommikul Väikevenda imetades ja ma ei saanud kella kuueni und, sest ma olin oma sähvatusest nii sillas. Kõik loksus äkki nii hästi paika! Mulle õudselt meeldivad puitdetailid meie muidu üsna värvivaeses kodus, sest need lisavad hästi palju soojust ja hubasust. Neidsamu raame, mis meil juba suures mõõdus seinal on, otsisin siia kolides VÄGA pikka aega maa alt ja maa pealt taga. Teadsin, et just täpselt niisugused tammepuidust raamid need olema peavad ja olin juba päringuid saatnud, et need endale eritellimusel teha lasta. Sürr idee, sest isegi masstoodetud tammepuidust raamid on tavalistest raamidest jupp maad kallimad. Kuni minu enda tarnija need enda sortimendile lisas ja taevas avanes ja inglikoorid laulma hakkasid! Et neid on paljudes erinevates mõõtudes, teadsin, et just need raamid ka mu diivani kohale kinnitatud riiulile ritta saavad. 🙂

Linnea nime kandvad raamid tulevad koos passepartout‘ga, nii et panin 10×15 cm fotod 15×20 cm raami sisse. Ühe foto trükkisin A4 suuruses ja pistsin paspartuuga 30×40 cm raami. Paspartuu sees on paljud asjad hulga ilusamad ja kuidagi… väljapeetumad? Mhmh. Valisin fotosid meie albumitest välja eeskätt värvigamma järgi ja muidugi selle järgi ka, et kõik pereliikmed ikka esindatud oleks. Lisasin “taustale” meie elutuppa sobivates toonides fotopostrid ka, et kompositsioonile pisut värvi ja mängulisust lisada. “Roosa lainevahu” (LINK) suuruses 30 x 40 cm ja tekstipostritest “Mida sa teeksid, kui sa ei kardaks?” (LINK). Sest see on lause, mida ma endale sageli meelde tuletama pean ja mulle meeldib, et see silma all on. Kui ma endale selle küsimuse esitan, hakkab mul kohe väga ilusa ja inspireeriva filmi süžee silme ees lahti rulluma. Pastelne “Tuhmroosa roos” (LINK) sai 40×50 cm raami ja passepartout sisse. Ja et liiga “saunaks” ei läheks (puit puiduga mõjub minu meelest vahel nii), lükkisin kerguse huvides vahele mõned valged (sama liistuga, lihtsalt teistvärvi) raamid ka. 🙂

Roosas potis sukulent on muidugi ka Kukupesa kauplusest. H juba pikka aega vingus mul poes külas käies, et MIKS temal ei võiks kodus olla ühtegi neist kaktustest ja sukulentidest? Neid on meil seal ikka terve hord erinevaid. No ma nüüd tõin ühe koju. Aga minisukulente on veel vaja, sest tahaksin riiulile piltide vahele veidi rohelust lisada. Näiteks mõne pisikese kaktuse H rõõmuks. 🙂

Vasakul on meie vanim ja karvaseim tütar koos vastsündinud Virsikuga (Krista Kõiv), edasi vastsündinud Väikevend õdedega (Evelin Virnas), siis pisike Kroonprintsess vanaema süles ja Väikevend kõhuli elutoapõrandal ning kõige lõpuks kogu kamp koos (Evelin Virnas). Ma olen täielikus ahvivaimustuses ja elutuba moodustab nüüd nii ilusa ja koduse terviku. Kirjutage mulle ka: mis teie kodu seintel ripub ja kodust kodu teeb?

Lastega meisterdamine, lastele meisterdamine, laste eest meisterdamine?

~ chit-chat

Meie lasteaial on hästi armas Mihklipäeva laada traditsioon. Iga laps toob lasteaeda midagi, mida laadal müüa – kas sügisande (meie lapsed viisid minu vanavanemate aia pirne) või küpsetisi või midaiganes muud. Viima ei pea palju (üksnes nii palju kui laps ise ära süüa jõuab) ja mida viima peab, ei ole rangelt piiritletud. Oluline on see, et lasteaia hoovist saab laadaplats, kus on müüdavale kraamile lisaks ka pank. Pangast saavad väikesed lapsed raha (tammetõrusid ja lehti) võtta ja suured lapsed saavad müügitöös kätt harjutada. Minu meelest on see imetore sügisene üritus.

Ükskord VÄGA ammu kui me Kroonprintsessiga sügise puhul midagi meisterdasime

Kui me midagi nunnunäitusele meisterdama peaksime, ei kukuks meil ilmselt ka selle peale käed otsast ära. Mis siis, et mul on teatavad perfektsionismikalduvused ja kannatlikkus on voorus küll, onju, aga kahjuks mitte üks minu omadest. Möödunudaastastel jõuludel käbipärga meisterdades sai päris selgeks, et Kroonprintsessi tööd üle teha või ülearu suunata vaja pole – saab ise hakkama, sageli pareminigi kui ma ise. Tema ilmselt meisterdaks innukalt kaasa ja valmistaks midagi imeilusat. See teine meil siin, keda paljude teiste hellitusnimede seas ka Elektroniks hüütakse, võiks vabalt poole pealt otsustada, et meisterdamine polegi üldse tema jaoks (ehkki ta enamasti ikkagi meelsasti kaasa teeb) ja kuue tuule poole jooksu panna. Nutaksin ja teeksin ise! Aga kuna ta on nii võrratult kristalselt aus (ja ühtlasi ka mind tunnustav), siis ta ilmselt lähekski sellega lasteaeda ja kiitleks, kui ilusa tema emme tegi. 😀

Mulle hullult meeldib lastega koos meisterdada. Olen sageli sisimas õnnetu, et ma Kroonprintsessi esimestel aastatel tubli meisterdav helikopter-emme olin ja nüüd pigem päevi kolme lapsega õhtusse veeretades rahul olen, kui kõik õhtuks elus on. Vahel ikka juhtub, et küpsetame ja maalime, aga selgelt harvemini, kui “vanasti”. See ei olegi tegelikult minu eesmärk, neid lakkamatult ise tegevuses hoida, sest üle kõige usun ma, et lastel peab olema igav. Meie omadel on piisavalt oskusi ja ideid (viimaseid on pigem üle kui vajaka), mida paberi, kääride, liimi ja vildikate läbi realiseerida. Nii ma olengi pidevalt kahevahel – ühest küljest on jube mom guilt, sest tahaks ikkagi olla eeskujulik nokitsejaema, ja teisest küljest jälle jube uhke tunne, et nad ise nii loovad ja osavad on. Ja selle kõige keskel on natukene suva ka, sest ma ju ei SAAGI kõike jõuda! Emadus!

Ei no täitsa ise tegi! Jajah! Ma lihtsalt ei andnud rohkem värve kätte kui minu visioon ette nägi. 😎

Ma hakkasin sellel igasügisesel aastaringsel miks-lasteaed-käsib-teha-me-ju-ei-taha-teha (nt see isadepäeval aulas võimlemise traagika, mäletate?) teemal mõtisklema. Eveliisi selleteemalist blogipostitust lugedes tekib esiti tunne, et tõepoolest – mis mõte sellel on, kui lapsevanem lapse eest kõik viimseni ära teeb? Kes nii teeb? Ja siis kerkib sinna otsa kohe järgmine küsimus, et tõepoolest – kas keegi üldse nii teeb? No mina lihtsalt ei usu.

Kui mulle lapsele (hehe) antaks lasteaiast niisugune ülesanne, ma ütlen ausalt, ma satuksin võib-olla isegi natukene hasarti. Võib-olla ei satuks, sest olen parasjagu ületöötanud ja tülpinud ja raputaks lapse tuulejope taskust põrandale mõned kastanimunad ning tammetõrud, millele tikke jalgadeks torgata (ja ma olen 100% kindel, et see oleks kõigi osapoolte arvates täiesti okei), aga võib olla satuksin ka. Võib-olla tuleks mul mingisugune vinge idee ja ma otsiksin internetist justnimelt erivärvi sammalt ja musti torbikseeni ja ilmselt nakataks minu elevus ka last. Võib-olla teeksin ma halvimal juhul ka suure osa ise valmis, aga vähetõenäoline on, et sulguksin projektiga omaette kabinetti ja sisistaksin läbi hammaste lapsele: “kasi minema, see on emme projekt!” Tuleb teil mõni niisugune pärisinimene silme ette selle kirjelduse peale? No ei tule ju. Ilmselt arutavad ka entusiastlikumad meisterdajaemmed (mitte nagu näiteks mina, aga nagu näiteks Jane) asja lapsega läbi, koguvad üheskoos materjali, laps võib-olla osutab tugiteenuseid, õpib midagi ja saab lapsevanemaga koos aega veeta. Ma ei tahaks nüüd seda oksendamiseni leierdatud nutitelefoni-kaarti lauale käia, aga tõesõna: helendava näolapiga zombiesid (ma olen üks neist, no shade) täis maailmas ei saa inimestele ometigi pahaks panna, et nad vahel oma sisemise lapse valla lasta ja natukene sügisesi puulehti PVA-liimiga kokku mökerdada tahavad?

Täitsa ise tegi! Okei-okei, noh, künka joonistasin mina…

Möödunudnädalased toidujutud

~ toidujutte

Nagu te juba teate, olin ma möödunud nädalal haige ja nii kujunes ka toidunädal pisut… üksluiseks. Tegin süüa küll, aga palju korraga, et mitmeks toidukorraks jaguks ja nii ei ole mul sel korral väga palju erinevaid roogasid ette näidata. Aga kuna mul mõned pildid siiski kaameras olemas olid, näitan teile need nüüd ette. Etteruttavalt võin öelda, et selle nädala toidukorv jäi samuti ca 50€ kanti ja on mul juba üles pildistatud ning külmkappi lahti pakitud. Kirjutan sellest järgmises postituses!

Möödunud nädala menüüd domineerisid kahtlemata paja- ja vormiroad. Näiteks chili con carne taipasin valmis visata nädala alguses, kui olin õhtul tööle sõitmas ja ootasin taksot, et teele asuda. Mõtlesin juba, et vist ei jõuagi perele õhtusööki valmis teha ja helistasin H’legi, et teatada, et ta koju jõudes perele toidu lauale panema peab. 13 minutit oli mul ainult taksoni jäänud. Siis otsustasin: mis tähendab, et ei jõua? Jõuab ikka küll! Pole elu sees nii kiiresti hakkinud-koorinud, aga sain kõik ette valmistatud ja enne juhi saabumist õue taksotki ootama mindud. Lasteaiast-töölt tulijail jäi üle ainult pada mõneks ajaks tulele panna ja tatart juurde keeta. Riis oli ju otsas ja eelarvesse ei mahtunud… 😛

Alles hiljuti kellegagi sel teema arutledes imestas vestluspartner kui kana-klimbisupi esimesena oma lemmiksöökidest nimetasin. Niiii hea! Ostsin kana poolkoivad ja küpsetasin restiga ahjuvormil läbi, et liigsest rasvast lahti saada. Puhastasin ära, viskasin potitäie vee sisse podisema, koorisin vähese tekkinud vahu ära ning lisasin loorberi, pipraterad ja tükeldatud porgandi, veidi hiljem kartuli ning kõige lõpus külmutatud herned (et need kaua keeda ei saaks – kõik hea värskus ja magusus läheb kaotsi!), tilli-peterselli ja klimbid. Klimbitainasse panen ca 50g võid (sulatatud), kulbitäie puljongit, kaks muna ja nii palju jahu ning mannat (kaks osa esimest, üks teist), et saaks parasjagu hästi lusikate vahel vormitava konsistentsi. Lemmmik! Tol päeval olin just haigeks jäänud ka ja kanasupp on mega enesetundeparandaja.

Et meil valitses suvikõrvitsauputus, lõikasin suurest kabatšokist juustunoaga viilud, grillisin grillpannil ära ja tegin nende sisse ricottatäidise. Lisasin ricotta sisse veidi muna, värskeid ürte, tšillit, küüslauku ja sidrunikoort ning keerasin grillitud suvikõrvitsaviiludesse rulli. Siis keetsin potitäie tomatikastet (sibul, küüslauk, tšilli, värske basiilik, purustatud tomatid, sool-pipar-suhkur) ja valasin vormi ning asetasin selle peale rullid. Mozzarellat ja riivjuustu peale ja ahju! Hiljem puistasin peale seedermänniseemneid ja kõvale keetsin täisteraspagette. On asju, mida järgmine kord teisiti teeks – esiteks oli ühe suvikõrvitsa koor jubedalt paks ja oleks tulnud maha koorida, sest see ei tahtnud sugugi pehmeks haududa. Ilmselt oleksin ka suvikõrvitsast pigem noaga laiemad ribad lõiganud, selmet rulle kahe ribaga keerata. Aga muidu oli täitsa vunts roog!

Külmutatud maasikad jää asemel ja värsked ürdid lisaks – super! Mu lemmik on külmutatud maasikad ja piparmünt, aga kui peenrast saab toidu sisse liiga palju basiilikut nopitud (MILLAL VEEL on elus kellelgi kunagi mure, et värskeid ürte on LIIGA palju? Suvi, ära mine ära…), sobib see ka väga hästi. 🙂

Veel üks vormiroog! Mul oli nädala lõpuks paras ikaldus kapis, ühtegi ideed polnud. Oli koort, oli peekonit, oli spinatit ja herneid – oleme ju niisugust pastat teiega kooski siin valmistanud, aga kuna mulle tundus, et pastat pole (eile vaatasin kappi – tegelt on hästi palju…), olin täitsa hädas. Mul oli karp cannellonisid, nii et keetsin pastakastme valmis (sibul, küüslauk, peekon, spinat, tšilli, vahukoor, külmutatud herned), hautasin pisut, kurnasin läbi sõela suurde kaussi. Sõelale jäänud täidise toppisin cannellonitorude sisse, ladusin torud vormi ja kastme kallasin peale. Tavaliselt tehakse ju pisut teisiti – valmistatakse cannellonide peale bèchameli kaste – aga ma ei viitsinud vaeva näha. 😀 Puistasin riivjuustu ja rebisin mozzarellat peale ja viskasin ahju. Ausalt öeldes mõtlesin, et see on liiga palju vaeva nii mõttetu toidu peale kulutada, aga tulemus oli VÄGA hea. Pasta tekstuur jäi nii mõnus ja see roog tuli IMELINE! Kindlasti teen teinekord veel. 🙂

Kõrvale peenrakastist rukolat ja värsket tomatit

Pühapäeva õhtul tegime suuuure pajatäie ühepajatoitu. Sea kaelakarbonaad, porgand, sibul, kapsas ja nuikapsas. Klassikaline kodutoit, mõnus maitseküllane leemeke ja kõrvale hapukoor. Klassika!

Mida teie möödunud nädalal lauale panite ja uuel nädalal valmistate? Näitan teile järgmises postituses, mis ma ostsin ja mida valmistada kavatsen. Möödunud nädala paneer läks kapis hallitama ja see läks mulle NII hinge (mul oli niiii suuur isuuuuu….), et proovin sel nädalal uuesti. Isegi maapähklivõid ostsin, et saaks mõnusa kastme peale teha!

Meie remondisuvi & tagatoa-kontori enne ja pärast (VIDEO)

~ me avame poe, video, videoblogi, vlog

(Tegemist ei ole koostööpostitusega)

Terve meie tänavune suvi keerles enamjaolt selle ümber, kuidas väga palju asju 19. juuliks valmis saada. Tagantjärgi tarkadena oleme nentinud, et oma graafikut ja asju paremini korraldades oleks kogu tööprotsess ehk vähem kaootiline ja stressirohke olnud, kuid samas kujunes räämas peldikust kaupluse välja võlumine töö käigus ikkagi oluliselt töömahukamaks kui me arvanud olime. Meie kõik kolmekesi kogesime seda protsessi ilmselt väga erinevalt, aga emotsioon, mis meid kõiki praegu tagasi mõeldes ja videoid nähes tabab, on sama: KUIDAS keegi meist kordagi ei tundnud, et see liiga hullumeelne projekt on?

Muidugi tekkis meil töö käigus raskeid hetki, arusaamatusi, möödarääkimisi jms jama. Tagantjärgi kõiki neid olukordi analüüsides on selge, et paljud keerulised said olukorra meist mitteolenevatel põhjustel. Kolmandate osapoolte järgi ootamine, neile pidevalt meelde tuletamine, graafikust maha jäämine, sest kellegi tegematajätmise tõttu lükkub edasi järgmise päeva projekt jne. Muidugi oli meil tohutult väga tublisid abikäsi, aga nii üürikese aja jooksul (ja nii väikese eelarvega) oli kohati üsna keeruline nii suurt projekti läbi viia kui progress sõltus millestki või kellestki muust kui meist endist. Nii jäi ju katkine vitriinakengi avamise päevaks vahetamata. Aga kõigele leidsime me lõpuks lahendused (aknale kujundasin hiigelsuure kleebise, mille meie armas kleepsumees meile kaks päeva enne avamist kiirkorras trükkis ja mehe paigaldama saatis – ta on KULD!) ja 19. juuliks oli kõik valmis.

Mind: blown!

Nüüdseks on need kõik siin juba eilsed uudised, sest pood on ju avatud ja paljud teist meid külastanudki, mis on meie jaoks hästi tore ja armas. Natukene pöörane on mõelda, et kõik need toonased Suured Küsimused nagu mida teha põrandaga? on ammu selja taha jäänud ja täna käite te ja kiidate, kui tore on, et me selle põranda ikkagi alles otsustasime jätta. Kõik, kes meil käivad, ütlevad, et meie juures on hubane ja hea vibe ja ma tahaks, et mineviku-Mirjam, mineviku-Kätlin ja mineviku-Andra teaksid, kui hästi kõik lõpuks läheb. Mitte, et me ei oleks sellesse ise uskunud või teadnud, et me hakkama saame – teadsime väga hästi ja see protsess oli kokkuvõttes ikkagi kirjeldamatult äge kogemus. Aga see teadmine, et me lõime koos koha, kus inimestel on päriselt mõnus olla, on õudselt sütitav ja julgustav. Selle ma oleks mineviku-meile julgustuseks kaasa andnud. Nii et aitäh teile kogu teie tagasiside eest! Ja selle eest, et te sel teel meiega kaasas käisite. Ma loodan, et teil pole neist postitustest ja videotest veel siiber, sest meie jaoks oli väga oluline see teekond videopildis tallele panna – ikkagi nii suur asi ju!

Ostsime segisti, sest meil on ju nüüd oma väike kööginurgake. Esimene kord kui meil oma kontoris oma vesi on! Väga Suur Areng! Köögi, muide, päästis Kätlin kusagilt kontoritühjenduselt ja see oli enne tema kätte sattumist ülirõvedat värvi ja väsinud. Postituse lõpus olevast videost näete, milliseks see lõpuks sai! Me Andraga olime megaskeptilised ja täna seda kööki vaadates on skepsise pärast korralikult piinlik kah…

OI kui palju aega me veetsime sel perioodil kõiksugu nimekirju kirjutades ja ehituspoes sisseoste tehes. Suurema osa remondiasju saime Tondi K-Rautast, sest see on meie naaber ja sinna oli hea ning mugav lipata kui midagi parasjagu otsa sai. Aga oh sa POISS kui palju aega me sel perioodil erinevates ehituspoodides veetsime ja neisse raha jätsime! Tänane vlog (postituse lõpus) ongi suuremat sorti šopinguvideo, sest nüüdseks olid rõvedamad tööd tehtud ja aeg oli hakata viimistlema ja sisustama.

Taimi täna muidugi enam ehituspoest ei ostaks – me ju müüme ise ka toataimi-lillepotte ja ma ütleks, et isegi paremate hindadega (väike häbitu reklaam meile endile, vabandan siiralt), aga sulgvõhk ja tõlvlehik, mille endale kontorisse ostsime, on ikkagi suurepärased taimed, nii et no ragrets. Kontor, muide, saabki tänases videos kõige suurema makeoveri – näitan võrdluseks päris alguse kaadreid ka. Pange oma õlad vastikusest võdistamiseks valmis – see algseis oli ikka monstroosselt rõve!

Mina ja mu kallis esiknunnupirukas ehituspoes. Temaga on hästi lõbus ja tal on väga tähelepanelik silm! Näiteks leidis ta, praegu videost vaatan, ÜLIilusa valgusti, mida ma ise tähelegi ei pannud. Ja muidugi väga palju sädelevaid asju ka, mille vaatamiseks korduvalt peatuma pidime… 🙂

Peremehe vadakupannkoogid

~ chit-chat, mis täna hommikusöögiks on?, mis täna...?

Ilusat pühapäevahommikut, armas rafas!

Meil on täiesti sürr hommikupoolik. Esiteks magas poisu peaaegu terve öö, ärgates esimest korda alles kell viis ning seejärel juba kell pool kaheksa. Jess! H tõusis temaga üles, viskas mulle teise teki veel peale ja sättis magamistoaaknaukse õhutuse peale (sest NII mõnus on jahedas toas kahe teki all magada ja peika teab seda väääga hästi) ning läks koos poisupoisuga kööki pannkooke tegema. Mina ärkasin üheksa ajal pannkoogilõhna ja Väikevenna jorina peale. Panime poisi hommikuunne ja jäime ootama, et plikad ärkaksid. Kell pool kümme magati laste magamistoas veel hambad laiali! Aga nad ajasid end kiirelt voodist välja kui issi teatas, et pannukad juba laual ootavad….

Kuna meil oli paneeriteost järgi pudelitäis vadakut ja mina olin H’le andnud korralduse see pannkookide sisse panna, otsis ta välja uue pannkoogiretsepti ja valmistas SUUREPÄRASED vadaku-tatrajahupannkoogid. Ülimalt õhulised ja äärtest mõnusalt krõbedad. Retsept pärineb sellest blogist (LINK) ja ma nüüd vaatan, et heale retseptile lisaks on tegu ka imetoredasti kirjutatud veebipäevikuga. Tore leid!

Ma olen ise ka sageli pannkooke tehes pool jahust tatrajahuga asendanud, et pannukate toiteväärtust pisutki tõsta. Siin on toortatrajahu enamuses, õhulisuse annavad pannukatele vahustatud munavalged. Ja vadak ei läinud raisku – kõik selles sisalduvad kasulikud valgud sõime  sisse. Väga maitsvad koogid! 

Nimesid ei hakka nimetama, aga üks, kelle nimi algab L’i ja lõppeb oore’ga, ei suutnud ka kuigi hästi oma pannkoogierutust varjata… 

Meie hakkame nüüd mustkunstietendusele sättima ja hiljem vist hüppame aianduskeskusest läbi, et sügisese muruhoolduse jaoks vajalikku hankida. Ja ma tahaks Magaziinis käia, sest meil ei ole (kaks aastat pärast oma aiaga tarre kolimist!) IKKA VEEL kastekannu. Miks? Sest mina nõuan tsinkplekist kannu, mida a) H üldsegi harilikule plastikkannule ei eelistanud ja seega esialgu osta ei raatsinud (need on aiandus- ja ehituspoodides üsna kallid küll) ja sõrgu natuke vastu ajas b) ei müüda sugugi igalpool. Aga ma olen vapralt edasi jonninud ja kuna tal on laste kannuga kastmisest siiber, saan vast ikkagi oma plekk-kannu. See võib-olla kõlab kentsakalt, aga minu maailmas ei käi uute asjade ostmine lihtsalt niisama. Ma loodan, et neid Magaziinis on, aga seal minu meelest on igasugu plekist värke. Mida teie täna teete?

Laupäeva hommik, peekon ja patsid

~ chit-chat

Väikevennal on viimasel ajal mingisuune ennekuulmatu komme kell viis hommikul ärgata. VIIS! No ja kui ta siis ärkab, hakkab ta minu otsa viskuma (loe: väike emme, perevägivalla ohver) ja uuesti uinumisest pole juttugi. Kemplesin temaga, mis ma kemplesin, kuni H üle võttis ja mul edasi magada lasi. Kui ma kohvilõhna ja hommikusöögitaldrikute kolina peale ärkasin, selgus, et hoopis Kroonprintsess oli olnud see, kes mul JA H’l peaaegu kaks tundi kauem edasi magada lasi. Väikevenna kisa oli ta kell pool kuus üles äratanud ja tema tuli elutuppa poisiga raamatut vaatama ja mänguasjadega mängima. Mida väikest inimest, eh? Ütlesin talle, et oleme talle väga tänulikud – seda enam, et poisi eest hoolitsemine absoluutselt tema töö ei ole.

H valmistatud peekoni-munapudru-tomati-mozzarellahommikusöök oli võrratu! Või vähemalt nii palju kui ma maitset tundsin. Mu enesetunne on eilsest palju parem ja üleeilsega pole see üleüldse võrreldavgi, aga päris terve ma veel igatahes ei ole.


Juba päris mitu aastat on meie laupäeva ennelõunad huviringidega tihedalt sisustatud, mistõttu järgneb hommikusöögile alati patsipunumine-krunnikeerutamine, trenniriiete selga tõmbamine ja kodust väljumiseks valmistumine. Ma ei tea, millest see tuleb, aga tüdrukute juuste eest hoolitsemine on viimasel ajal kuidagi lihtsamaks muutunud. Vahepeal olid nad ikka pidevalt takkus, aga nüüd püsivad juuksed ilusti kammitud ja patside punumine on täiesti valutu tegevus mõlema osapoole jaoks. Eks ma olen aastatega punumises osavamaks saanud ka. Varem ei oleks ma niisugust peadligi punutud patsi suutnud teha to save my life. 😛 Endale ei oska ma ÜLDSE patse punuda! Kas teie oskate? Ma täiega kadestan neid, kes oskavad…

H võttis huviringinduse enda peale ja poisu ka ühes, et ma saaksin kodus lebotada  pisut korda luua ja lõunasöögi ette valmistada. Käisin pesus, blogisin ja nüüd katsun end diivanilt püsti ajada, et vahelduseks midagi sellele majapidamisele kasulikku teha.

Ilusat laupäeva teile! 

Kolm on uus kaks?

~ emadus, mõtisklused & arutelu

(Postituse fotod: Birgit Varblane, www.birgitvisuals.com)

Ma olen selsamal teemal hästi palju endamisi aru pidanud ja nüüd Emmede Klubi artiklit “Sündide arv on tasapisi kasvama hakanud” lugedes jäin taas mõtisklema, millest see tulla võib, et üha rohkem inimesi me ümber rohkem lapsi saada otsustavad.

Väga palju on siin-seal sapist vihjamist, et eks neid kolmandaid lapsi ikka toetuste pärast saadakse. Ka kolmanda lapse ootel olevate blogijate suunas on ju neidsamu piike loobitud. Mõtlev inimene saab muidugi aru, et üksnes toetuste pärast lapsi saada mõtet ei ole (arvestades, kui kulukaks üks inimene oma eluaja jooksul kujuneb, ei ole see just kuigi tulus äri), kuid kui see ongi julgustav argument pereplaneerimisel – kas see tõesti on taunimisvääne? Minu meelest ei ole see sugugi mingisugune häbiasi. Ma hiljuti kirjutasin Väikevenna sünnipäevapostituses, et ehkki me juba kolmanda lapse saamisest rääkinud olime ja selles osas üksmeelel olime, olin siiski rasedustestil triipe nähes esialgu väga negatiivselt meelestatud ja minu negatiivselt meelestatud aju otsis põhjuseid, miks kolmandat last mitte saada. Kolm last kolmetoalises korteris oli minu jaoks mõeldamatu, kuid ühtviisi mõeldamatu oli ühtäkki suurema kodu ja suurema auto ostmine, mida me selle hetkeni isegi mitte kaalunud polnud. Ma ei teadnud tol hetkel, et me selleks üleüldse suutelised oleme (ja ilmselgelt olime, sest siin me nüüd ju elame), kuid kindlasti mõjus teadmine, et kolmanda lapsega (vähemalt selle valitsuse ajal…) lisatoetust pakutakse, otsustamise perioodil julgustavalt.

Niisiis usun ma, et kui see toetus üksi ka kolmele lapsele head elukvaliteeti ei taga, on see igatahes tubli argument kolmanda lapse kasuks otsustamise kaalukausil.

Kindlasti on kõrge sündimuse taga ka perede majanduslik heaolu ja võib-olla on praegune trend üleüldse ajutine – me ei tea ju, mida tulevik toob. Kuid mind ümbritsevate perede pealt paistab mulle, et üks väga oluline argument on ka see, et kolme lapse sündimine perre ei ole täna enam mingisugune haruldus. Sotsiaalmeedias märkan pidevalt väga erineva tausta ja väga erinevate elustiilidega perekondi, millele just viimasel ajal kolmas laps lisandunud või lisandumas on.

Väga vähe on minu ümber neid perekondi, kus teadlikult vaid ainult ühe lapsega piirdutakse (ja ikka piirdutakse ka, mis on alati põhjendatud ja sama palju õige otsus nagu iga teine!) ning kui neid juba kaks majas on, ei välistata enamasti ka kolmandat. Mulle tundub – ja te olete enam kui teretulnud kommentaariumis arutlema ja minu väiteid ümber lükkama – et kolm last on justkui uus norm. Kolm on uus kaks. Võib-olla on see nõnda, sest ma asja omaenda mätta otsas kükitades niiviisi kogen, kuid mulle paistab küll, et ühiskondlikus suhtumises lastesse ja nende arvukusse on toimumas mingisugune shift. Kuus aastat tagasi veel igatahes niiviisi ei olnud. Mulle tundub, et täna ei tee kolm last peres enam perekonnast paljulapselist – kolm on täpselt paras. Kuidas teile tundub?

Minu H oli enne laste saamist… no esiteks väga noor, aga teiseks ka äärmiselt lastevõõras. Tema maailmas eksisteeris üksnes ja ainult idee ühest lapsest peres. Äärmisel juhul kahest. Kolm, väitis ta alati (enam-vähem kuni Väikevenna sünnini välja), on juba mõeldamatu loomaaed. In those exact words. Nüüd ei möödu nädalatki kui ta heldinult ei nendiks, et elu kolme lapsega on nii lihtne ja normaalne. Ja on küll, tõesõna on. Ma muidugi hoian jätkuvalt, juba Kroonprintsessi sünnist saati hinge kinni, sest alati on kusagil keegi, kes hurjutab, et oota sa ainult – küll varsti alles läheb raskeks! No et kui hakkab külge keerama läheb raskeks, roomama, siis raskeks, võtab jalad alla – raskeks, läheb lasteaeda – raskeks, saab teismeliseks… Ma olen valmis selleks, et kolme koolilapsega muutub elu väljakannatamatuks (sest oh sa poiss kui paljud koolilaste vanemad seda mulle öelnud on!), aga seni naudin südamest seda kui tore on elu lastega. 🙂

Ma arvan küll, et ühiskondliku suhtumise muutumine lastesse ja paljude teiste noorte perede eeskuju on otsuse langetamisel oluliseks motivaatoriks. Kui teised saavad, saame meie ka. Kuidas teile tundub? Milliseid plusse ja miinuseid teie kolmanda lapse saamise otsuse eel kaalute või kaalunud olete?

Õdede näoilmed sellel pildil on hindamatud ja võtavad nii hästi kokku peamise põhjuse, miks kolme lapse saamine end õigustab. Õdede-vendade vaheline hool ja armastus.

Väikevenna rinnast võõrutamine

~ issi väike kullake, väikevend, väikevend: kasvamine

Kõige mugavam köögilauaäärne imetamisasend – üks käsi jääb vabaks ja teine ei väsi ära! 😀 (Postituse fotod: Birgit Varblane)

Väikevend, nagu ka väike Virsik selles vanuses, on suur rinnasõltlane. Uinub meeleldi rinna otsas, ärkab öösel, et rinda otsida, veedab seal niisama aega ja otsib sellest lohutust. Praeguseks on ta juba piisavalt suur, et ise paika ronida, ähkides visklema kukkuda ja nõudlikult “aaaaaaaaaaatehhhhh!” skandeerida. Virsik tegi samamoodi ja see ajas mu tema aasta ja kahe kuu vanuseks saamise ajaks täiesti hulluks. Kirjutasin neist tunnetest ja otsusest võõrutada pikemalt SIIN. Side note: Lugesin just sellesama vana postituse kommentaare uuesti ja te olete nii pagana kihvtid naised siin mul koos. Aitäh!

Igatahes! Väikevennaga, mulle tundub, sujub see asi kuidagi hõlpsamini. Erinevalt Virsikust on tema väga hea isuga (ega kehva isuga niisuguseks pikaks poisijurakaks ei kasva kah!) ja sõi väga ilusti nii soolaga maitsestamata beebitoitu kui nüüd ka sedasama kodutoitu, mida meiegi. Niisiis ei muretse ma ka tema pärast nõnda nagu kolm aastat taga Virsiku pärast südant valutasin. Samuti on mul Väikevennaga hoopis teistsorti vabadus lisaks emaks olemisele ka minu enda asju teha. Beebi-Virsiku (ja Kroonprintsessi) kõrvalt vedasin nii Kukupesa kui tegin tööd Emmede Klubis ja tegin seda täiesti ihuüksi – mul ei olnud niisugust tuge lapsehoidja näol nagu täna, mul ei olnud kindlaid tööaegu ja ma olin ilmselt lõplikult aru kaotamas. Ma ei saa täna sellele tagasi vaadates isegi täpselt aru, kuidas ma sellega hakkama sain, aga karta on, et minu otsuse taga ta imetamisest aasta ja kahe kuu vanuselt võõrutada oli kodust töötamise ja ööpäevaringselt piimaautoks olemise klaustrofoobia. Nüüd on mul pea algusest peale olnud võimalus tööd beebi kõrvalt jõudumööda (ja koormust tema kasvades üha enam kasvatades) edasi teha, end lahedate projektidega siduda, koosolekutel käia ja end inimesena tunda. Tänu sellele, et Väikevennal on algusest peale olnud niisugune turvaline inimene minule lisaks, on ka tema ise sellesse kõigesse väga hästi suhtunud.

Et ta – nagu meie teisedki beebid – meie kaisus magab, segab imetamine muidugi meie ööund. Nii minu kui tema oma. Seepärast on H tema magamapaneku enda peale võtnud (“pane oma tissid ära, ma panen ta ise magama!”), et tema sõltuvust imetamisest pisut vähendada. Mis minu silmis on nii tubli initsiatiiv H poolt ja nii hea nendevaheline koostöö – laps uinub issiga väga kenasti ja mina ei tunne, et kogu maailm sõltub minu rindadest. Selle kõige taga on muidugi tõsiasi, et me oleme seda mängu juba kolm korda mänginud ja oleme oma individuaalsetes rollides enesekindlamad. H isana teab, milliseid nõkse kasutada, et beebit magama kussutada (ta kasutab nüüdseks juba kolmandat ringi Anna Wahlgreni pepule põksutamise nippi – töötab!) ja et ta juba on kaks issi väikest kullakest üles kasvatanud, on ta kõvasti enesekindlam kui kuus aastat tagasi esimese lapsega. Raske on ju tegelikult isal end beebit kasvatades emaga võrdväärsena tunda ja enesekindlust leida, et beebile lohutust pakkuda. Mina aga suudan nüüd rohkem vabaks lasta ja tean südames kindlalt, et kui ma ka astun kõrvale ja luban kellelgi teisel pojakesega lähedaseks saada, ei tähenda see, et tal millestki puudu oleks – vastupidi. Ma tean, et kui ma päeval ära olen ja tööd teen, aga talle neil päevadel hommikul ja õhtul (ja tegelikult ka öösel kui ta mu kaisus on) täpselt nii palju lähedust pakun kui tal vaja on, on tal turvaline ja hea. Seda on tegelikult ka tema enda pealt näha – ta ei ole närviline või klammerduv, vaid teab, et kui ma olemas olen, siis ma olen olemas.

Seetõttu ei tundu mulle praegu, et teda oleks vaja rinnast võõrutada. Ta saab rinnapiima pigem ikkagi sageli, kuid see ei koorma ega väsita mind. Meil on mõnus toimiv vabakava ja sel korral sujub kõik täpselt nii nagu peab.