2018 December

Päkapikk Mila saadetud nukk temast endast. Sellel olid punases krussis juuksed ka, aga ma ei tea täpselt, kes nende kadumise taga on. Teravam silm võib näha, et käsitööna valminud nukk on

Kui te möödunudaastast või tänavust VLOGMASi (loe: jõuluajal iga päev uus video) näinud olete, teate, et meie lastel käib iga päev külas päkapikk Mila. Et ma olen sotsiaalmeedias nähtud päkapikuaruteludes viimasel ajal palju issand-miks-peab-laps-iga-päev-midagi-saama-hoiakut kohanud, mõtlesin, et kirjutan täna meie päkapikutraditsioonist. Meie päkapikk on võrratu!

Kui ma ei eksi, tuli päkapikk Mila esimest korda juba siis kui Kroonprintsess kolmene oli. Meie Mila ei ole niisugune päkapikk, kes vaikselt mandariini sussi sisse poetaks ja salapäraselt vehkat teeks – ta on uudishimulik (peaaegu-kooliealine, nagu hiljuti selgus) päkapikutüdruk, kes armastab kirjutada. Nii jätab ta ühes üllatusega alati ka väikese (spetsiaalsele vanutatud kirjapaberile) kirja, kus kirjeldab oma igapäevasündmusi või küsib meie laste omade kohta.

Lisaks sellele, et Mila armastab kirjutada, on tal suur huvi ka mõistatuste vastu. Möödunud aastal vahetasidki Kroonprintsess ja Mila vastastikku mõistatusi. Näiteks võis Kroonprintsess Milale kirjutada:

Taustal olev päkapikk on H lapsepõlve “päkapikususs”

“Taevas päikesed, paistavad meile väikesed”

ja Mila omakorda:

“Lilleõied juustes tal,
tiivad nagu liblikal.
Imesid teeb üks-kaks-kolm,
tema võlujõuga tolm.”

Mila tehtud ristsõna, mille vastus oli “PÄKAPIKK”. Sellega ühes sai Kroonprintsess ka hiigelsuure üllatusmuna, kuid see oli teisejärguline – esmalt tuli ristsõna ära lahendada!

Nii tuleb teisel oma järgmises kirjas ära arvata, mis mõistatuse vastus on ja vahel võib elevil Mila sõbrale mõistatuse ära arvamise eest tavalisest edevama kingituse tuua. Ka tublide tegude eest premeerib tähelepanelik Mila lapsi tunnustuse ja kiidusõnadega. Karistaja Mila ei ole – ta teab, et tema tulematajätmine oleks suur pettumus ja kurbus laste jaoks. Kui lapsed aga halvasti käituvad, on Milal kombeks kirja teel aru pärida ja lapsi järele mõtlema panna, mis niisuguse olukorra tingis. Kõiksugu probleeme on Milal võime lahendada – näiteks on meid igal aastal külastanud Jõuluvana järgmisel aastal pensionile minemas. Teame seda tänu Mila kirjale, milles ta teatas, et ta kuulis niisugust kõlakat, aga detaile ei tea – ainult seda, et tema vanemad (ja kogu ülejäänud Korvatunturi) on sellest õudselt elevil. Vanemad on vahel õudselt imelikud, leidis Mila….

Nänni toob Mila harva – peaasjalikult leidub sussi seest niisugust kraami, mis ideaalselt hommikusööki täiendab, kiudainerikast ja toitvat. Pähklite ja seemnetega Kalevi batoone, Maiasmoka toorbatoone, Loodusväe toorbatoone ning kõrremahlajooke ja sekka kuu jooksul paar üllatusmuna. Viimased on iga korraga suurem nördimus, sest ehkki ma ostan neid peamiselt lapsepõlvenostalgiast, ei ole neist minu laste ajal kordagi leidunud nii toredaid tegelasi, nagu need, mida meie omal ajal kogusime. Mäletate? Nii kurb – ma ei saa aru, miks nad neid enam ei tooda….

Muidugi on Mila näinud videot, mille Maiasmokaga koostöös tegime ja teab, kui väga lapsed armastavad nende marju tumedas šokolaadis! Hehe, lapsed… mitte, et ema ei sööks vahel öösiti salaja varusid vähemaks…. Aga nali naljaks – kuigi need suhkrusisalduse poolest tavalistest kommidest kuigi palju ei erine (loe: maitsevad ilgelt hästi), sisaldavad need siiski pärismarju ja et ma olen suur harjumuste kujundamisse uskuja, tundub mulle, et pärismarjade eelistamine tervet Mendelejevi tabelit sisaldavatele želatiinikommidele on just see, mille ma lastele kodust kaasa tahan anda.

Et teie lapsed (mitte te ise laste eest salaja, onju, mkm) saaksid ka Maiasmoka marjamaiustusi nautida, loosin kõigi selle postituse kommenteerijate vahel välja KASTITÄIE neidsamu marju ja puuvilju šokolaadis.

Selleks kirjutage mulle, millised on teie kogemused/traditsioonid seoses päkapikkudega ning lisage ka, milline maius SIINSEST valikust teile kõige ahvatlevam näib. 🙂

Võitja loosin välja 15. detsembril!

Kuusealune kingikuhi aastal 2016

Aasta aega jutti olen mina ja olete loodetavasti ka teie #Kogumispäeviku algatuse ja erinevate teemakuude raames oma elustiilivalikuid ümber mõelnud ja tarbetuid kulutusi piiranud, et rohkem raha säästa ja endale majanduslik kindlus tagada. Õpetlik säästu-aasta on kohe lõppemas ja otseloomulikult tuleb sellele ka väärikas punkt panna. On ju jõulukuu kõigi jaoks paratamatult suuremate väljaminekute kuu (meil kulub jõulutraditsioonide elushoidmisele kindlasti rohkem raha kui kingitustele), mistõttu kulutuste planeerimine ka sellel perioodil hädavajalik on. SIIT saate laadida alla spetsiaalselt jõulueelarve tegemiseks ja jõulukulutuste planeerimiseks koostatud tabeli.

Kingituste tegemine on hullult põletav ja stressitekitav teema hästi paljude inimeste jaoks ja mul on sellest lihtsalt nii… kahju. Kui ma teaksin, et kellelgi on mulle kingituse tegemisest närvid niiviisi krussis ja meel jõuluajal kurb, eelistaksin iga kell kingituseta jäämist. Kas mitte igaüks ei mõtle nii? Ma usun küll, et mõtleb. Ka tahan ma protestida kingitustega seotud tabude vastu nagu “kingitud hobuse suhu ei vaadata”. Ma ei kirjuta sellele alla! In fact, ma kavatsen selle vastu suisa mässata. Kui sina teed mulle kingituse, mida mina ei vaja, küsimata, mida mina endale päriselt tahan – mis kohustab mind selle kingitusega rahul olema? Muidugi ei ole meie ühiskonnas okei kellelegi silma sisse vaadata ja öelda: “aitäh, see on sinust väga kena, aga ma ei vaja seda ning ma eelistaksin seda mitte vastu võtta.” See ei ole ju viisakas! Ükski hästi kasvatatud inimene ei tuleks millegi niisuguse pealegi, onju? Aga tegelikult ma tahan, et kõik minu ümber teaksid: kui te toote mulle asja, millega mul mitte midagi peale hakata pole, siis võib täiesti vabalt juhtuda, et ma suisa solvun. Sama kehtib näiteks koostööpakkumiste kohta. Ma ütlen nädalas ära väga mitmeid koostööpakkumisi, mis minu elu, eelistusi, tegelikke vajadusi ja blogi sisu mitte kuidagimoodi ei puuduta – kellad, ehted, mööbel, meigilambid, kosmeetika, riided… you name it. Ma ei vaja kõiki neid suvalisi asju. Ka mitte siis kui nad on tasuta ja nende eest veel pealegi makstakse.

Me ei pea olema nõus tänuga vastu võtma midaiganes ainuüksi sellepärast, et keegi meile midagi kinkida tahab.

Minu eelmise aasta kõige eredam jõulukingimälestus (lisaks alumisel pildil olevale) oli Madikeni kingitud Müüriääre pagari magus salaami. Meie iga-aastase sõpradega peetud jõulupeo traditsiooniks on, et igaüks toob loosipaki sisse midagi, mis maksab 5-10€ ja on tarbitav. Küünal, jook, maius… Maris valmistab alati ise midagi mõnusat, sageli näiteks imelist fudge’i. Pole olemas teist nii head kingitust! Eelmisel aastal küpsetas Barbara leiva ja tegi sellele peale miskise määrde, mis oli ilusas keraamilises toosis. Madiken sai selle paki. Madiken, kelle jaoks määrded ja saia-leivatooted on kõige paremad asjad maailmas. Saate aru kui tore? Mina võtsin oma pakist välja kõige ehtsama vorsti. Takunööriga seotud, pealt valkjas (nagu need uhked vorstid on, teate küll), miljonite lemmik ja… ÜLDSE MITTE minu masti kingitus. Pettumus. Ma ei armasta lihatooteid! Ja siis tuli välja, et see on lihtsalt salaamikujuline Kirju Koer. Kirju Koer on mu LEMMIKMAIUSTUS maailmas! Oh, see oli nii vahva… sihuke emotsioon ühest kingitusest. Iga kell tahan Kirjut Koera pigem kui misiganes suvalist asja!

Minu pikaaegne unistus ja maailma kõige toredam jõulukink. Eriti rõõmus olen ma selle üle KUI palju me teda aasta jooksul kasutanud oleme. Igapäevaselt! Ta on täiesti asendamatuks saanud ja ma olen tema eest nii-nii tänulik. Pärast selle unistuse täitumist ei olegi mul vist ühtegi niisugust materiaalset asja, mida ma tõesti ihkaks ja kingiks saada sooviks. Mul tuli selle peale nüüd kohe kange tahtmine teha nimekiri asjadest, mida mulle päriselt võib jõuludeks kinkida ja mida ma tunnen, et saada tahan. Kas see oleks teile huvitav?

Juba sellest ajast peale kui Kroonprintsess beebi oli, olen olnud veendunud, et lapsel peab olema pigem vähe kui palju. Olen algusest peale mänguasjade rotatsiooni korraldanud, sünnipäevakinkide kuhja aasta peale hajutanud, mitte kõike korraga kätte andnud ja uusi mänguasju on lapsed saanud jõuludeks ja sünnipäevaks. Isegi jõulukingipakke, mis välismaa-sugulastelt tulevad, olen enne kuuse alla seadmist avanud, et näha, mis seal sees on ja kas see mu lastele sobib. Ja olen neid kingitusi ka kinkimata jätnud, sest ei sobi. Meil ei ole “võid endale poest ühe asja valida” kommet ja ainsad asjad, mida ülejäänud aasta jooksul lisandub, on (värvi)raamatud ja LEGOd. ~~Sellele vaatamata on neil minu meelest liiga palju asju, aga ma vähemalt püüan. 😀~~

Möödunud aastal läks mul aga lastele kingituste tegemine täiesti lappama. Me kinkisime neile liiga palju asju. Nad said kumbki kolm-neli-viis (ma ei mäleta, liiga mitu, noh) kingitust ja ehkki nad mõlemad said endale nukud, mida nad soovinud olid, panid nad nende soovidega täiesti puusse. Kroonprintsess tahtis mingisuguse superkangelaste sarja Poison Ivy nukku, millega ta MITTE ÜHTEGI KORDA (!!!) mänginud ei ole. Virsik soovis Monster High Treesat ning pettus selles tohutult. Ta oli niiii kindel, et ta tahab seda, aga ta vist tegelikult ei teadnud, mida ta tahab. Lisaks neile nukkudele tundsin millegipärast, et tahan neile enamat pakkuda, rohkem kingitusi teha. Vist mom guilt‘i, et nad kunagi endale midagi ei saa (nagu paljud teised lapsed meie ümber) ja arvasin, et kordki aastas võiks siis lastel tõesti “natukenegi rõõmu olla” (väljend “natukenegi rõõmu olla” oli osa põhilistest etteheidetest, kui ma Kroonprintsessile kuni kolmanda eluaastani kommi ei andnud, sest ta ei küsinud – seda natukestki rõõmu ei võimaldanud ma lapsele!)

Ma pole mitte midagi niiviisi kahetsenud nagu seda, et ma rumalal süütundel oma põhimõtetest võitu saada lasin, sest eelmise aasta jõulukingid olid täielik läbikukkumine. Nii on meil sellel aastal kokkulepe, et lapsed võivad jõuluvanalt soovida ÜHTE mänguasja ja see ÜKS soov tuleb väga hoolega läbi mõelda. Ma ei ole kunagi varem näinud ega taha mitte kunagi enam näha seda, kuidas mu lapsed uutesse asjadesse jahedalt suhtuvad, sest neid asju on liiga mitu…

Üleüldse tunnen ma, et kõige lihtsam oleks unustada ära igasugune üllatusmomendile keskendumine ja inimeselt lihtsalt otse küsida. Küsida, millest ta unistab. Küsida, mida tal vaja on. Küsida, mida ta endale ise osta ei raatsi, aga tegelikult saada tahaks. Mõni veidi luksuslikum käsitööküünal või korralik terav nuga või hea kašmiirkampsun või misiganes asi, mida tegelikult ka vaja oleks. Nii hea on aasta otsa igapäevaselt kasutada mingit päriselt vajalikku asja ja mõelda: kujutad ette kui tore, et just tema mulle just selle kinkis. Kui see pole ülim kinkimisrõõm, siis mina ei tea, mis on.

Kuidas teie lastele ja teistele lähedastele jõulukingituste tegemisse suhtute ja selle omavahel ära korraldanud olete?

Kuusealune kingikuhi 2017