
Kui te möödunudaastast või tänavust VLOGMASi (loe: jõuluajal iga päev uus video) näinud olete, teate, et meie lastel käib iga päev külas päkapikk Mila. Et ma olen sotsiaalmeedias nähtud päkapikuaruteludes viimasel ajal palju issand-miks-peab-laps-iga-päev-midagi-saama-hoiakut kohanud, mõtlesin, et kirjutan täna meie päkapikutraditsioonist. Meie päkapikk on võrratu!
Kui ma ei eksi, tuli päkapikk Mila esimest korda juba siis kui Kroonprintsess kolmene oli. Meie Mila ei ole niisugune päkapikk, kes vaikselt mandariini sussi sisse poetaks ja salapäraselt vehkat teeks – ta on uudishimulik (peaaegu-kooliealine, nagu hiljuti selgus) päkapikutüdruk, kes armastab kirjutada. Nii jätab ta ühes üllatusega alati ka väikese (spetsiaalsele vanutatud kirjapaberile) kirja, kus kirjeldab oma igapäevasündmusi või küsib meie laste omade kohta.
Lisaks sellele, et Mila armastab kirjutada, on tal suur huvi ka mõistatuste vastu. Möödunud aastal vahetasidki Kroonprintsess ja Mila vastastikku mõistatusi. Näiteks võis Kroonprintsess Milale kirjutada:

“Taevas päikesed, paistavad meile väikesed”
ja Mila omakorda:
“Lilleõied juustes tal,
tiivad nagu liblikal.
Imesid teeb üks-kaks-kolm,
tema võlujõuga tolm.”

Nii tuleb teisel oma järgmises kirjas ära arvata, mis mõistatuse vastus on ja vahel võib elevil Mila sõbrale mõistatuse ära arvamise eest tavalisest edevama kingituse tuua. Ka tublide tegude eest premeerib tähelepanelik Mila lapsi tunnustuse ja kiidusõnadega. Karistaja Mila ei ole – ta teab, et tema tulematajätmine oleks suur pettumus ja kurbus laste jaoks. Kui lapsed aga halvasti käituvad, on Milal kombeks kirja teel aru pärida ja lapsi järele mõtlema panna, mis niisuguse olukorra tingis. Kõiksugu probleeme on Milal võime lahendada – näiteks on meid igal aastal külastanud Jõuluvana järgmisel aastal pensionile minemas. Teame seda tänu Mila kirjale, milles ta teatas, et ta kuulis niisugust kõlakat, aga detaile ei tea – ainult seda, et tema vanemad (ja kogu ülejäänud Korvatunturi) on sellest õudselt elevil. Vanemad on vahel õudselt imelikud, leidis Mila….
Nänni toob Mila harva – peaasjalikult leidub sussi seest niisugust kraami, mis ideaalselt hommikusööki täiendab, kiudainerikast ja toitvat. Pähklite ja seemnetega Kalevi batoone, Maiasmoka toorbatoone, Loodusväe toorbatoone ning kõrremahlajooke ja sekka kuu jooksul paar üllatusmuna. Viimased on iga korraga suurem nördimus, sest ehkki ma ostan neid peamiselt lapsepõlvenostalgiast, ei ole neist minu laste ajal kordagi leidunud nii toredaid tegelasi, nagu need, mida meie omal ajal kogusime. Mäletate? Nii kurb – ma ei saa aru, miks nad neid enam ei tooda….
Muidugi on Mila näinud videot, mille Maiasmokaga koostöös tegime ja teab, kui väga lapsed armastavad nende marju tumedas šokolaadis! Hehe, lapsed… mitte, et ema ei sööks vahel öösiti salaja varusid vähemaks…. Aga nali naljaks – kuigi need suhkrusisalduse poolest tavalistest kommidest kuigi palju ei erine (loe: maitsevad ilgelt hästi), sisaldavad need siiski pärismarju ja et ma olen suur harjumuste kujundamisse uskuja, tundub mulle, et pärismarjade eelistamine tervet Mendelejevi tabelit sisaldavatele želatiinikommidele on just see, mille ma lastele kodust kaasa tahan anda.
Et teie lapsed (mitte te ise laste eest salaja, onju, mkm) saaksid ka Maiasmoka marjamaiustusi nautida, loosin kõigi selle postituse kommenteerijate vahel välja KASTITÄIE neidsamu marju ja puuvilju šokolaadis.
Selleks kirjutage mulle, millised on teie kogemused/traditsioonid seoses päkapikkudega ning lisage ka, milline maius SIINSEST valikust teile kõige ahvatlevam näib. 🙂
Võitja loosin välja 15. detsembril!