Miiu blogi

Archives for February 2019

Aasta ja viiekuune poisukas…

February 19, 2019~ väikevend

Kirjutasin suurema osa sellest postitusest tegelikult juba kuu aega tagasi valmis, aga mõtlesin, et täiendan veel, jätsin sinnapaika ja unustasin sootuks. Tüüüpiline mina! Aga et ta mustanditesse päris igaveseks ripakile ei jääks, täiendasin teda pisut ja avaldan siiski. Ühes nopetega telefonipiltidest, mis temast viimasel ajal tehtud on. 🙂

Meie kohe-kohe pooleteistaastaseks saav poisiklutt:

… paterdab nagu multikapingviin. Eriti kui ta millegi poole entusiastlikult kiirustab – jubedalt ajab naerma!

… oskab ja tahab asju (oma musta mähkme või põrandale pudenenud sodi) prügikasti visata ja teeb seda nii omal initsiatiivil kui ka meie palve peale. Ja aitab heameelega koristada! Ühena vähestest meie pereliikmetest. 😀

… armastab kangesti lapiga pühkida ja puhastada ning võib sellele süvenenult pühendada pikki hetki oma päevast.

… vastab küsimustele jaatavalt või eitavalt (mis muudab elu temaga umbes neli korda kergemaks) ja saab jutust põhimõtteliselt 100% aru, mis on – jällegi – väga mugav;

… käis nädal tagasi elus esimest korda juuksuri juures, oli seal väga tubli, sai lahti oma titelokkidest ja rokib nüüd tutika suure poisi soenguga!

Skeptiline, aga vapper ja kannatlik mees Juuksikus!

… ulatub välisukse lingini ja väljuks selle kaudu, kui me ust lukus ei hoiaks. #ohtlik

… on alati olnud hästi suur emmekas, aga armastab teisi pereliikmeid ka hästi palavalt ning näitab seda täiega välja. Kui ta kuuleb, et õdede ja issi tavalisel kojutulekuajal on auto häält kuulda, läheb ta täielikku ekstaasi ja jookseb neid käsi plaksutades uksele tervitama.

… ronib KOGUAEG ja pidurdamatu järjekindlusega köögilauale. Ja sajab sealt vahel alla ka.

… tuleb mulle e-poe toidukaupade saabudes appi ja lohistab kotid esikust kööki. Kotid, mis on suuremad kui ta ise! Ja siis peab ta muidugi ära proovima kõik, mis kätte hakkab. Haukama kurki, maitsma juustu, šmekkima pisut hapukoort… läbi pakendi, muidugi. Kui ma ostan kuus pakki võid, peavad ikka igas viimases kui ühes olema väikesed hambajäljed. Kust sa muidu tead, kas ikka igas võipakis on niisugune suurepärane või?

… puhub toidule ise peale kui see on kuum;

… ei tee enam nii agaralt #tantsutantsu nagu varem, aga Nublu taktis nõksutab peput iga jumala kord, kui mõni pala kõlaritest kõlab. Uusim ja kuumim tantsuliigutus on ümber oma telje pöörlemine, käed taeva poole. Samuti tantsib ta õdede järgi balletti – kui järjekordne tantsuetendus ettekandele tuleb, võib ka Väikevenda varbaid sirutamas ja piruette tegemas näha. Muljetavaldavalt graatsiliselt, kusjuures.

… sööb meisterlikult nii kahvli kui lusikaga ja joob ise klaasist, kusjuures ka võtab selle ja asetab tagasi üliettevaatlikult ning 99% kordadest edukalt.

… armastab üle kõige punaseid köögivilju ja nopib need alati esimesena endale toidu seest suhu;

… eelistab pallide, Barbiede ja rongidega mängimist kõigile teistele mänguasjadele;

… teeb palumise peale kalli-kalli;

… nuusutab igal võimalusel lilli ja küünlaid, sest… noh… on siin neid küünlaid valmistatamise käigus üksjagu nuusutatud ka viimasel ajal;

… sätib pea padjale ja tõmbab endale teki peale;

… kui meie juures magab, ärkab hommikul üles, ronib voodist välja ja paterdab õdede magamistuppa, ronib nari trepist üles ja poeb E’le kaissu. Vahel alustavadki nad hommikut kahekesi ja võivad pikalt-pikalt koos askeldada seni, kuni ülejäänud maja magab. Nad õudselt armastavad ja hoiavad teineteist.

… häbeneb võõraid, aga sulab, kui talle süüa pakkuda. Nii juhtus hiljuti ühe inimesega kes muidu võib-olla oli tema jaoks veidi kahtlane, aga et võõras valdas mandariinikoorimise kaunist kunsti, mida Väikevend ise veel omandanud pole, tehti kohemaid temaga sõprust. Võõralt ei oleks ju viisakas häälekalt ja kärsitult veel ja veel ja veel mandariini välja nõuda? Tark poiss. Ja vähemalt mingitki kasu!

… võtab ise paberi ja nuuskab;

… armastab raamatuid ja jagab puslepaneku- ja klotsidega ehitamise matsu.

… jumaldab veemänge. Ta lemmik on see, kui võtab endale vannimänguasjade korvist topsi, ronib kraanikausi äärde ja hakkab sealt vett topsiga põrandale kahvama. Ja muidugi itsitab sealjuures riukalikult;

… kui keegi kusagile minema hakkab, jookseb esikugarderoobi stange juurde, sikutab nõudlikult oma kombinesoonisäärt, skandeerib “seda, seda!” ja annab seega mõista, et on, mis on — tema tuleb kaasa!

… ütleb erinevaid talle eluks vajalikke sõnu ja sõnapaare, näiteks: aitäh, ta-taa (hüvastijätuks), ei, jah, anna, tõsta seda, see, see’n see, ta’an seda, emme, ässääää (issi), ‘lleh (vanema õe nimi), juua, suua (süüa), k’mmm (kuum), ‘ete (hoidjapreili nimi), kaka, k’ti-k’ti (kõdi-kõdi);

… teeb järgi erinevaid häälitsusi: mõmm, uhhuu, vuff-vuff (auh-auh), mjäu, viiu-viiu;

… aitab rõivastumisel kaasa – sirutab käed varrukasse, üritab riided välja otsida ja tõmbab ise mähkme üles.

… potil veel ei käi, aga on valmis harjutama, sest hoiatab nüüd sõnadega ette, kui potileminekuks põhjust on.

… kui vihastab, virutab misiganes käes oleva asja kõrge kaarega üle toa. Meie muidu nii tasane ja

… sööb nagu e-la-jas! Viimasel ajal on ta isu täiesti täitmatu! Väike preview sellesse hirmsasse teismeikka, kui poisid väidetavalt kapid tühjaks ja pere vaeseks sööma pidid? 😀

VEIDI rahul oma uue voodiga!

… läheb igal õhtul rõõmsameelsena issiga koos tuttu ja lehvitab teistele pereliikmetele magamistuppa suundudes reipalt “ta-taa!” Not expecting that to last long, aga tore, et praegugi vähemalt nii on. 😀 Meie pere lapsed magada teadupärast ei oska.

Esimene öö uues voodis kulges igasuguste viperusteta!

… aga tema oskab! Kui seda postitust kuu aega tagasi kirjutasin, ei teadnud ma veel, kui ilusasti poisu juba esimesest ööst peale omaenda voodis nii öö- kui lõunaunesid magama hakkab. Uskumatu laps! Ei taha nüüd ära sõnuda ja kurja karja kutsuda, aga niisugust asja pole meie majas küll seitsme aasta jooksul veel olnud, et ilma kisata vabatahtlikult magama minnakse. 😀

… võtab telefoni või mistahes seda meenutava eseme ja kukub jutustama. Veenva häälega hõikab “jaaaa!” ja noogutab ja imiteerib tähtsa telefonikõne pidamist. Naerame, et küllap Ukupesa ärikõned. 😀

… kuulab ülinormaalselt sõna juttu (mulle ei meeldi väljend “sõna kuulama” eriti, aga juttu võiks iga inimene osata kuulata) nagu tema õedki enne teda. Minu meelest jaotuvad kõik tegevused, millest võiks hoiduda, kahte leeri: asjad, mida mitte mingil juhul ei tohi teha, ja asjad, mida ei ole mõistlik teha, aga põhimõtteliselt tohib. Üsna lihtne on veenda teda neid esimesi mitte tegema. No näiteks, et laua peale ei ole soovituslik ronida, aga põhimõtteliselt andku minna, kuid ilaste näpukeste seinakontakti torkamine ei lähe samas kohe üldse mitte. Saab aru küll. 🙂

Käis suure õega koolikatsetel kaasas ja peale selle, et Ukupesa tegevjuhil üle Lütseumi aula vahepeal ärikõnedele “JAAA-AAAA!” vastata vaja oli (aaawkwaaaard, aga nats naljakas kah), oli ta ikka ootamatult tubli.

… on hullupööra meeldiv inimene. Tõesti selline, kellega kõigil pereliikmetel on äge koos aega veeta, sest pulli saab, hellust ja siirast tunnustust saab ja maailma asjadest rääkida saab ka. Mis need asjad on, millest ta räägib, me täna veel liiga täpselt aru ei saa, aga meeldiv (ja üllatavalt veenev) vestluskaaslane on ta igatahes. 🙂

12 Comments

Ma ei arvanud, et see mu südame murrab…

February 18, 2019~ pesapunumine

Ma olen blogisse tulemist tükk aega vältinud, sest ma teadsin, et kui ma siia tulen, pean ma tõele näkku vaatama ja endale tunnistama: me ei osta seda maja. See majateema on ju siin blogis nagu üks hiigelsuur elevant keset tuba ja nii olen ma siia kirjutamist edasi lükanud, et see tõsiasi veel tegelikkuseks ei saaks.

Mul oli kogu selle teema kajastamisega kindel plaan lihtsalt kaalutletult argumenteerida ja mitte emotsionaalseks minna, aga tutkit, brat – täitsa ära kiindusin. Kui see teadaanne tuli, et kinnisvara kaasomanikud müügi osas kokkuleppele ei saa, et müük ära jääb, olin ikkagi nagu puuga pähe saanud. Tühi. Õnnetu. Vihane. Me olime nii palju rabelenud, mingeid kuradi motivatsioonikirju kirjutanud, panku mööda jooksnud, jaatavad vastused saanud ja siis nädalate viisi oodanud, et maja müüja “järgmisel nädalal oma otsusest teataks”. Muudkui lükkas ja lükkas seda edasi, lasi meie ootustel ja lootustel kasvada ja siis saatis teise osapoole kaudu sõna, et tehing jääb ära. Nukker, to say the least.

Või noh… on ja ei ole ka. Mul tegelikult ju ei olnudki eriti isu siit ära kolida. Sai ju räägitud, et tegemist on ideaalse koduga meie jaoks ja mõte siit ära kolimisest enne, kui tärkavad mu sada värvikirevat tulpi ja imeilusat kollast nartsissi… enne, kui meie metsatukas hakkab laulma meie päris oma kägu ja aias ringi paterdama jões elavad pardid… no ja oma peenrakasti, mille suve lõpus sain, tahaks ka nüüd kasutada ja… kurb oleks olnud lahkuda. #bipolaarne

Tegelt on kõik hästi. Mul on nüüd suurem pettumus hajunud ka ja küllap avaneb meil uus võimalus selle maja ostmiseks, kui nad selle kunagi lõpuks ikkagi müüki panevad. Me kõik, k.a. lapsed, tegelikult väga ootasime sinna elama asumist. Kodune ja hea oli meie jaoks. Aga siin ja praegu on meil ka kodune ja hea.

Praegu oleme oma pettumuse ja rahutuse praeguse kodu parendamisse suunanud. Kuna meie uusarenduse-pesal saab kohe kaheaastane garantiiperiood läbi, kutsusime home inspectioni garantiiülevaatust teostama (kirjutan teile sellest eraldi postituses, väga kihvt kogemus oli), et olla veendunud, et ehitaja perioodi lõppedes tõepoolest kõik korda teeb. Veel käisime H’ga kahekesi väikesel IKEA tripil ja ostsime koju üht-teist, et siinset elu mõnusamaks muuta. Sh. Väikevennale Suure Poisi Voodi, kus ta juba eile öösel ja täna lõunal NII tublisti magas ja meile hakkas kohe tunduma, et tegelikult mahuvad nad kahte tuppa väga kenasti ära. Samuti sai mängutuppa soetatud pikk kirjutuslaud, kus peagi kooliteed alustav (oleme kahes koolis katsetel käinud, ootame hinge kinni hoides vastust, mis homme jõudma peaks…) Kroonprintsess koolitükke teha ja väike õde joonistada-meisterdada saab. Ülejäänud sisustuse lastetuppa saame ju Kukupesast. No ja köögi tööpinna, mida ma siiani välja valida suutnud polnud (veidi pikka vinnaga – ainult kaks aastat läks aega!), tõime ka ära, et selle köögi lõpuks valmis saaks. Tegime meie Riia-reisist vlogi, kus varsti kõiki soetatud mööblitükke lähemalt näitan, ja kui me tööpinna paika ja töötasapinna taguse seina plaaditud saame, filmin lõpuks majatuuri ka. 🙂

Ühesõnaga: elu läheb edasi. Ükski kogemus pole ilmaasjata, ka mitte seekordne kodusaaga. Oleme kinnisvaraportaalid läbi vaadanud ja mitte miski muu ei kõneta ka, mistõttu oleme igasugused koduotsingud praegu pausile pannud. Omamoodi võlu on praegu ka teadmisel, et pangalaen on piisavalt madal, et korralikult sääste varuda. Stabiilsus. Ja no see mets, mis hommikul ärgates aknast paistab ja naabrid ja… kodu. Siin on tegelikult nii hea ja et lumi sulama hakkab ja kevade lõhna juba peaaegu tunda on, kui väga hoolega nuusutada, tundub kõik juba poole helgem ja rõõmsam.

Meie ja sõprade mööblilaadungid. Mad respect Kasparile, kes alati kõik meie pudi-padi ära on toonud väikese lisatasu eest ja seda ilma (pealtnäha) hulluks minemata 😀 Mul oli nii suur mure, et unustan kellegi asjad ära! Aga sain nii koju kui Kukupessa kõik vajaliku, nii et olen väga rõõmus, et käisime. Aga seda trippi näete järgmises vlogis! Tellige mu Youtube’i kanalit, et mitte värskeid videosid maha magada. Täna just panin uue. 🙂

11 Comments

Kukupesa otsib töötajat!

February 4, 2019~ sildita

Kes on meie neljas tiimiliige? Sina?

Te võib-olla olete mu kanalitelt näinud, et meie mõnus seltskond kasvas hiljuti ühe liikme võrra. Hästi hea oli, et tööülesannete jaotus sai kindlamalt paika, produktiivsus kasvas tänu sellele, et mina ja Andra saime Kätlini poes abistamise asemel rohkem oma tööle ja ettevõtte arengule keskenduda ning muidugi oli ka vahva suurema seltskonnaga ettevõtte edusamme wine & dine‘ides tähistada, koos pildistamas käia ja pulli teha. Aga nagu ikka vahel olema kipub, juhtus seepeale elu ja meie värske neljanda liikme ootamatu muutuse tõttu elukorralduses oleme kohe-kohe kolme kätepaari juures tagasi. Ja kui tulekahju kustutamise režiimis mõtlesin, et okei, me Andraga saame ju katta need päevad ja üleüldse, tõi Kätlin mind kiirelt maa peale tagasi: meil on uueks aastaks suured arenguplaanid, kokkulepped, sihid. Me ei saa nende suunas töötada, kui me enamuse oma ajast graafikut klappima saada püüame.

Nagu ka siis, kui me alguses Kukupesa poodi teise ettevõtjaga kahasse looma hakkasime, ent lõpuks siiski omapead jäime, on seegi olukord meile ikkagi väga positiivse arengu kaasa toonud. Poodi avades arvasime, et kulutusi jagamata ei ole võimalik pinnale jääda, kuid täna oleme hoopis õnnelikud, et oma asja oma tingimustel üles ehitada saime, sest tulemused on üle ootuste head. Kui sellest mõttevälgatusest poleks tänu turvalisena näinud koostöövõimalusele saanud tegevuskava, poleks me täna siin. Iga asi on millekski hea. Samamoodi ei arvanud me enne neiu H tulekut, et me üldse kedagi juurde palgata saame. Täna teame, et tegelikult saame küll.

Sellepärast ma seda postitust kirjutangi.

Liigutame mägesid, kui tahame, ja viskame taustaks lakkamatult nalja nii, et vatsad vappuvad. Nutt tuleb peale kui ma mõtlen, et ma tegin endale ISE effing töökoha ja see on NII äge! Niimoodi kasvame ise ja koos ja ettevõttena ja kasvatame oma tegevuse läbi teisi enda ümber ja…
Ideid ja plaane rohkem kui kolme kätepaariga ära jõuame realiseerida. Seda sellepärast, et laua ääres on üks koht täitmata.

Et me uue kätepaari lisandudes võtsime vastu otsuse pood kõigil nädalapäevadel avada, on meil nüüd puudu 80h jagu töötajat kuus. Niisiis pakumegi esialgu poole kohaga tööd graafiku alusel. Peamine tööülesanne oleks poe töös hoidmine – klienditeenindaja töö. Enne kui ma tööülesannete kirjeldamisega edasi lähen, pean tegema selgeks kaks olulist mõistet, mis meil käibel on ja mida meile tööle tulev inimene süvitsi mõistma peab.

Kui inimene peab poodi või on poes tööl, veendub ta, et kõigil meie juurde sattuvatel inimestel oleks meie juures hea. Ta saab aru, et inimesed, kes on teinud otsuse meie juurde tulla, on meid valinud mingisugusel põhjusel ja ainuüksi see on meile suur privileeg ja kompliment. Me võõrustame neid inimesi nende vääriliselt, sest nad on meie inimesed. Me veendume, et nende jaoks oleks väljas kvaliteetne ja korrektne, kenasti välja pandud kaup. Me sätime, stiliseerime ja paiskame oma uusi lemmikuid klientidele vaatamiseks ka Insta story‘desse, sest me ei ole kadedad tüdrukud – las teised ka näevad kui ilus meil on! Me tutvustame neile võimalusi, mis neil meie juures on ja pakume neile oma igakülgset nõu ja abi, kuid ei ela neil kunagi seljas. Oma suhtumise ja olekuga suudame kliendi panna tundma, et tal on meie juures vaba, hubane ja hea. Sest tal ongi.

Inimene, kes on omal käel üles ehitanud terve poe ja õpetab ka uuele töötajale selgeks, mismoodi selle poe haldamine ja pidamine praktikas käib. Kätlin, meie poe marutragi juhataja. Ma tean küll, kust on tulnud väljend “hea vaadata, kuidas inimene tööd teeb” – süvenenud Kätlinit on tõesti väga inspireeriv kõrvalt vaadata!

Kui inimene hoiab poodi lahti, eksisteerib ta niisama zombienäoga leti taga, annab endast parima (mida seljuhul on kindlasti pigem vähe kui palju), et klientidele olemas olla, kuid ei tee mitte ühtegi liigset liigutust. Ka Kätlin on meile korra (maksimaalselt kaks) hommikul teatanud, et kavatseb täna lihtsalt poodi lahti hoida – pärast seda, kui me tiimiga peaaegu hommikuni veinitasime. Elementaarne. Isegi olen kiirematel tööpäevadel poes asendajaks olnud, poeukse lihtsalt lahti teinud ja seal ise ka juhtumisi kohal viibinud – jällegi – poodi lahti hoidnud. 😀

Aga mingisugust põhimõttelist poe lahti hoidjat me enda tiimi ei taha. Tal oleks meiega väga keeruline.

Tahame inimest, kes saab päriselt aru, mida tähendab väikeettevõtja jaoks see, kui klient otsustab just meie juurde tulla ja kes oskab kliendiga suheldes olla avatud samamoodi nagu ta on avatud suhtluses inimestega, kes on ta lähikondlased.

Nõudmisi meil kandidaadile tegelikult ei ole, sest kui me su raamidesse surume, ei saa me kunagi teada, mil viisil just sina oleksid saanud meid edasi aidata. Küll aga on meie töös vaja osata suhelda, asju omavahel sobitada ja stiliseerida, pildistada, kirjakeeles (enam-vähemgi) korrektselt väljenduda ja palju uusi ideid genereerida, sest inimesel, kes niisuguseid asju heameelega teeb, on meie juures lihtsalt lihtne ja lõbus. Meil on suured töömahud ja -koormus, aga meil on raudpolt alati tore ja lõbus. See on väga oluline konstruktsioonielement meie igapäevatöös.

Misiganes miski, milles just sina hea oled, võib olla sinu võimalus eneseteostuseks. Kui leiad endale väljundi ja sul on idee, milles sa kindel oled, saad selle meie juures kindlasti realiseerida. Tööandjana olen alati uskunud, et arvamuste ja ideede paljusus ning tõenäosus, et teostuseni jõudev idee viib heade tulemusteni, kaalub igaljuhul üle mistahes pisivead või väiksemad läbikukkumised. Meil ei ole raudset õiget ja valet – kui sa ise usud, usume meie ka.

Meie inimesed kasvavad koos ettevõtte kasvuga. Kui kasvab käive, kasvavad sissetulekud. Heade tulemuste korral makstakse esmajoones välja boonused. Meie neljas tiimiliige hakkab lisaks põhipalgale lisatasu teenima päevakassade pealt – kui poel läheb hästi, läheb hästi ka sinul. Põhjus on lihtne – enne, kui ettevõte hakkab minu kui omaniku taskusse äritulu teenima, kerkivad töötajate palgad päriselt konkurentsivõimelisteks. See on minu jaoks oluline eesmärk.

Samas peab kandidaat mõistma, mida tähendab ettevõtlus ja missugused on miinused niisuguses kasvavas ettevõttes töötamise juures. Põhipalk on madal, sest kui me püsikulusid madalatena ei hoia, riskime põhjakäimisega. Inimene, kes meil töötab, mõistab, misasi on palgafond ja kustkohast see tuleb – ta saab aru, et selleks, et saaksid tõusta sissetulekud, on vaja teha aktiivselt tööd ja leida pidevalt uusi võimalusi, süsteeme ja nutikaid lahendusi, mille läbi kasv tagada. Pastakas ei kuku kell viis ja ehkki töökaaslased on a-la-ti valmis lahendama mistahes ootamatult tekkinud probleemi (haiged lapsed või muud argijamad), tähendab see ka, et vahel tuleb endast anda rohkem, kui töölepingus kirjas. Vahel harva isegi kella kolmeni öösel.

See on põhimõtteliselt ettevõtluskogemus. Lihtsalt ilma riskita.
🙂

Postituse pildid on kõik tehtud Evelin Virnase poolt – teadsin, et tahan tiimipildid temal teha lasta, sest ta oskab esiteks nii hästi juhendada-sättida ja teiseks inimesi pildistada nii, et nad ise ka pilte vaadates oma välimusega rahul on. Samas on välimusega muidugi lihtne rahul olla ka kui maailma parim sõbranna ja jumestuskunstnik Ethel (foto)meigi teeb. 🙂
Värskelt tegevjuhiks edutatud Andra, kes hoiab masina igapäevaselt töös. Veendub, et lepingud oleks sõlmitud, arved makstud (nii sissetulevad kui väljaminevad ja et viimaseid oleks kordades rohkem :D) ja töö käiks nagu laevaköögis!

Lisaks poes klientide tervitamisele ja abistamisele kuulub tööülesannete hulka ka e-poe tellimuste haldamine ning pakkimine. Kui oskad kauba kasutatud pakendi”sodisse” (me püüame võimalikult vähe prügi tekitada, see on ka sinu jaoks elementaarne, onju?) mähkida nii, et see visuaalselt ilus välja näeb, saad boonuspunkti!

Andra tahtis ka õla alla panna ja kirjutas oma tööst Kukupesas järgmiselt:

“Kukupesa ei ole kindlasti koht kuhu tööle tulles võib ootamatult avastada ennast järjest pankadesse erinevaid kontosid tegemas, sest kontod saavad muudkui raha täis. Küll aga võib ennast väga kiirelt avastada mõtlemast, et issand… kas ma üldse oma senise elu jooksul olen nii palju õppinud kui nende aastate jooksul, mis olen Kukupesas tööl olnud?

Ma ei saa salata, et suurel osal minu lähedastest ei olnud alguses suut usku sellesse ettevõttesse, aga vaata vaid! Tänaseks oleme me saavutanud nii palju ja nii palju on veel ees. Muudkui mõtlen, et tahaks juba kiirelt saada ühe projektiga ühele poole, sest uued ja vähemalt sama põnevad ootavad ees. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest ütelusest, et issand, tööpäev lendas nii kiiresti mööda, et ei saanud arugi ja alati mõelnud, et mismõttes inimesed on vabatahtlikult kauem tööl?

Tänasel päeval avastan ma ennast igakord kell seitse, kui pood suletakse, veel arvuti taga ja mõtlen, et jessas kui kiiresti see päev läks ning et ei suuda juba järgmist päeva ära oodata. See loominguline vabadus ja tunne, et ma olen päriselt oluline ja minuga arvestatakse, kaalub üle igasuguse rahasumma. Ja hei, olgem ausad, ega me ju tegelikult rahaga ei koonerda, kui keegi on oma tööd tublisti teinud. Ikka märkame ja kiidame ja maksame rahas välja ka. Ma tunnen, et ma olen vajalik (väärt umbes 1000€), ma tunnen, et minuga arvestatakse (väärt umbes 1000€), ma õpin IGAPÄEV midagi uut (palju see ülikooli õppemaks ongi?), ma kohtun niii kohutavalt lahedate inimestega ja saan suhelda nii inspireerivate inimestega, kellel igaühel on oma nii põnev lugu (väärt umbes 10 000€), nipet-näpet asjad juurde, ja ongi käes üks korralik keskmise eestlase aastapalk.”

Kätlin ei saanud ka kehvem olla ning lisas oma vaatevinklist:

“Kui ma lastega kodune olles mõtlesin oma tulevikule ja sellele, mis tööd ma võiksin ükskord teha, siis oli mul kaks mõtet. Üks, et ma oleksin ise endale tööandjaks ning teine, et ma töötaksin mõnes väikeses disaini/kunsti/loominguga tegelevas ettevõttes. Nüüdseks ongi need unistused täitunud, natukene isegi mõlemad! Mulle tundus juba tollal see elu, kus sa ehitad midagi, oled varvastest juusteotsteni seotud, tegutsed selle nimel, et kellegi annet/tooteid, millesse sa ise kogu täiega usud, inimesteni viia… see kõik tundus lihtsalt meeletult köitev ja nii MINA. Nüüdseks ma tean, et ma ei suutnud sel hetkel kujutada ette pooltki sellest, kui äge ja arendav ja põnev see kõik tegelikult olema saab. Seetõttu ma loodan, et meie superägeda tiimiga liitub keegi, kes on minuga samal arvamusel ning valmis seda teekonda tähtede poole meiega kaasa tegema. Kogu selle ilu ja valuga!”

Jube pikk postitus sai. Igatahes oleme me sinu jaoks valmis – kesiganes sa ka pole. Kirjuta mulle aadressil kandideeri[ät]kukupesa.ee ja saada mulle oma CV kui see on hea ja asjalik CV, mis näitab, missugune andekas ja kogenud inimene sa oled. Kui see on niisama umbropsu kirja pandud ning veidi üle paisutatud üllitis, mille pool-sunniviisiliselt ära tegid, siis ära saada. Hästi sõnastatud (kasvõi vabas vormis) motivatsioonikiri on niikuinii A ja O. Kui nähtu meile meeldib, kutsume sind oma kollektiivi ja töökohaga tutvuma, et sina saaksid tunnetada, kas see töö sulle sobib. Aga kui sa oled meie inimene, siis ilmselt taipame me seda juba varem… 🙂

30 Comments

Ülalpeetavale pangalaenu?

February 2, 2019~ minu väike ettevõte, pesapunumine

H helistas just ühe hästi ilusa maja hästi mõttetu (üksikud pildid ja null infot) müügikuulutuse peale selle üles pannud maaklerile, et lisaküsimusi esitada. Juri-nimeline maakler küsis esimese asjana H käest, ega viimane juhtumisi vene keelt ei räägi, aga kuna H arvas, et ta Juri emakeelt pigem sama halvasti räägib kui Juri tema oma, tõotas maaklerihärra, et helistab poole tunni pärast tagasi. Tagasi helistas Juri asemel keegi naisterahvas, kes küll eesti keelt rääkis, aga kõnealuse maja kohta mitte muhvigi ei teadnud. Selgus, et ka talle kõrvalt infot edastanud Juri pigem ei tea. Nii naljakas – tõesti paistab vahva majake, aga ilmselgelt ei jõua me sedasi mitte iialgi selle ostuni. Miks kinnisvara sellisele maaklerile usaldatakse? 😀

“Kuule, Juri ütles, et seal majas on vedelküte… aga… mis see eesti keeles on?”

Aga mitte Jurist ja tema ustavast sidekickist ei tahtnud ma täna rääkida. Et ma tegin just Instagrami story‘s küsimuste ja vastuste vooru (megatoredad küsimused, aitäh teile, panin oma profiilile highlightide alla kõik tallele ka, kui peaksite tahtma järgi lugeda), jäi mul sealt silma ka küsimus pangalaenu taotlemise protsessi kohta ja kuna ma olen pigem ülalpeetav (loe: väikeettevõtja) kui mitte, on võib-olla huvitav seda teekonda kaasteelistele-saatusekaaslastele pisut avada. 🙂

Kui meie praeguse kodu ostu finantseeris 44% ulatuses minu emalt saadud korteri müügist saadud raha, võttis H ülejäänu rahastamiseks kodulaenu oma nimele. Ja tol ajal poleks ma eriti millekski kõlvanud kah – Kukupesa oli veel liiga noor ja käive tunduvalt väiksem, rääkimata selest, et ma endale tasu välja maksmise asemel kõik tulu ettevõtte kasvu reinvesteerisin. Sealhulgas igakuise tasu, mida teenisin lätlastelt lapsevanematele suunatud internetiportaali haldamise, arendamise ja videotoimetajaks olemise eest.

Harilik ülalpeetav pereema. Vähemalt paberi peal.

Järgmise sammu (milleks on tulevikuks piisavalt suur eramaja) astumiseks peame täna, kaks aastat hiljem, igaljuhul jõud ühendama ja ega ma ausalt öeldes liiga enesekindel ei olnud. Minu vaatevinklist on Kukupesa ikka veel nagu mängult, mitte nagu päriskasumit teeniv pärisettevõte, ja nii olin ma üsna kindel, et see ka panga silmis sedasi paistab. Pealegi ei ole väikeettevõtjad pankade lemmik-laenutaotlejad – isegi kui endale regulaarselt töötasu maksta, on noor mikroettevõte teoorias ikkagi piisavalt ebastabiilne tuluallikas. Eriti 30 aasta perspektiivis. Samas jällegi olime me ka kaks aastat tagasi praguse kodu ostu eel täiesti kindlad, et me seda endale lubada ei saa – meil puudus reaalne ülevaade oma sissetulekutest-väljaminekutest ning tegelik arusaam oma finantsvõimekusest. Nii et kui me tookordsest kogemusest üldse midagi õppisime, siis seda, et endale kuskilt kohvipaksu pealt mingeid ettekujutusi luua pole mõtet – tuleb minna ja küsida! Seda enam, et nii H igakuine töötasu kui ka Kukupesa käive on kordades kasvanud.

H esitas siis laenutaotlused. Kõigepealt panka, kust meie praeguse kodu soetamiseks laen võetud sai: Luminori. Seejärel LHV’sse, siis Swedbanki, Coopi ja lõpetuseks SEB’sse.

Luminoriga ühendust võttes pakuti H’le alustuseks aega minna panka kohapeale laenunõustamisele. Kokkulepitud ajal öeldi, et haldur on haige, ja soovitati tulla nädal hiljem tagasi. Kui ta siis kohale läks, polnud haldurit jätkuvalt, aga teda asendanud töötaja ütles, et laenu võib saada küll, aga palus meil haldurile siiski kirjutada, et detaile täpsustada. Kolm nädalat hiljem saime oma haldurilt kõne, mille käigus selgus, et annavad laenu küll, aga intress on sama, mis meil praegu, ja tegelikult ei taha nad eraklientidega üldse väga tegemist teha – seda enam, kui konkureerivad pangad paremaid tingimusi pakuvad.

Kogemus LHV‘iga oli, nagu eelmiselgi korral, tõsiselt meeldiv, asjalik, kliendisõbralik ja positiivne. Kohe pärast seda kui Viimsi maja vaatamas käisime, helistas H ja uuris maad. Noormees teiselpool toru andis vajalikud juhtnöörid ja samal päeval esitas H taotluse. Järgmisel tuli juba vastus, milles paluti minu kui kaastaotleja konto väljavõtteid ning ettevõtte kasumiaruannet ning bilanssi, mis poleks vanemad kui kaks kuud. Ehkki nemad lisaküsimusi ei esitanud, saatsin siiski aruannete ja väljavõtetega (lisaks igapäevakontole ka säästukonto) ühes ka nö “motivatsioonikirja”, milles avasin pisut ettevõtte tausta, finantskohustusi (mida pole), igakuiseid püsikulusid, tulevikuplaane, viimaste aastate suurimaid muudatusi jms. Bilanss on meil ilus ja kasumiaruanne samuti, ent tahtsin lisaks neile ka rõhutada, kui madalad on meie igakuised püsikulud, millised suurimad kliendid ja millised potentsiaalsed arengusuunad. Paar päeva pärast info saatmist panka tuli vastus koos pakkumisega. LHV on nõus meile laenu andma.

Swedbank, kes H eelmisel korral laenu taotledes lugupidavalt, aga siiski sirgjoones kuu peale saatis, ei tundunud vana kogemuse taustal kuigi lootustandev võimalus pangalaenu saamiseks. Minu peas oli see pank kõige vähetõenäolisem tee koduostu finantseerimiseni. Suur oli minu üllatus, kui H taotluse peale tuli mulle laenuhaldurilt kiri, milles ta minult lisaks bilansile ja kasumiaruendele ka ettevõtte kohta terve rea täpsustavaid küsimusi küsis. Minu jaoks oli see, et ta süveneda viitsis, ülisümpaatne ja – olgem ausad – ka päris lootustandev.

Kukupesa 2017 – käive 30 938,80€ (LINK) Poster “Maakaart (tint)” siiani meie valikus!

Ettevõtte tegevust puudutad küsimused, millele haldur vastust tahtis, olid:

– Ettevõtte tegevusvaldkond
– Töötajate arv
– Ettevõtte suuremad kliendid ja partnerid
– Info klientide ja partnerite maksekäitumise kohta
– Kas ettevõttel on laenusid (kui on siis mis summas ja mis tähtajaga)
– Ülevaade viimaste aastate olulisemate muudatuste osas ning
arenguplaanid tulevikuks

Esimene kiri, mille ma vastuseks kirjutasin, oli totaalne eepos, megadetailne ülevaade, ja kohe pärast “send” vajutamist logis meilikast mind millegipärast välja ning kogu kupatus kadus. Ka draftina polnud ridagi salvestatud. Jõhker lootusetuse tunne tuli peale, aga teadsin, et kui ma oma suure tüdruku pükse kohe jalga ei pane ja otsast ei alusta, saab selle juurde naasmine veel vaevalisem olema. Ropendasin ja tundsin endale kaasa ja soigusin, aga ära tegin. Mulle tundub, et tänu sellele, et tegu oli uusversiooniga, sai see kompaktsem ja asjalikum. Muu asisema info hulgas kirjutasin tulevikuplaanide kohta nii:

“Viimaste aastate olulisim muudatus on füüsilise esinduskaupluse avamine möödunud suvel – sellesse tehtud investeeringud on end igati õigustanud ja meie ettevõttele hüppelise kasvu taganud. Äärmiselt madalate ülalpidamiskuludega kauplus (päevakassad ületavad sageli terve kuu üüri ning enamus kõrvalkulusid on rendihinna sees) on igapäevaselt avatud ja toodab üle igasuguste ootuste head kasumit. Tänu sellele oleme saanud palgata kaks uut töötajat, kelle abil saame ellu viia arenguplaane, mis varemalt töökäte puuduse taha jäänud on. Nende hulgas enamate edasimüüjate juurde laienemine, toodete ja teenuste haarde laiendamine (vajaduspõhisuse läbi jätkusuutlikkuse tagamine) ja välisturgudele sisenemine. Oleme soetanud tehnikat, mille abil saame osa teenuseid, mida varemalt partneritelt sisse ostsime, ise ootetööna ära teha – näiteks kruusipressid ja sublimatsiooniprinteri, et saaksime eritellimustööna valmivaid kruuse (mida novembris isadepäeva aegu mitusada müüsime) ootetööna valmis teha. Ka tahame tulevikus fototrükiteenust pakkuda, et lisaks sisustus- ja kingipoele ka fotopoena toimida.”

Ja kui haldur vastas, tänas ta mind põhjalikult esitatud info eest, küsis ühe mu ürgvana maksehäire kohta (your girl ei saanud oma iseseisva eluga teismeeas just liiga hästi hakkama) ja teatas lõpuks, et Swedbank on valmis meile laenu andma. Woop! Tagantjärgi tegelikult meenus, et olen varemgi kuulnud sellest, kuidas Swedbank jalapealt keeldumise asemel väikeettevõtjatelt lisainfot küsib ja teemasse süveneda viitsib. Hästi tore ja lugupidav suhtumine mu meelest, niisugune detailidesse süvenemine. Olen neile selle eest väga tänulik ja tunnen ennast kohe poole edukamana… 😛

Kukupesa 2018 – käive kolmekordne e. 94 237,27€. Hüppelise kasvu ja suurte investeeringute aasta, töötajate palkamise aasta, füüsilise poe avamise aasta, tootevaliku laiendamise aasta, riigikassasse uhke portsu maksude maksmise aasta. Neile, kes loevad “käive” ja mõtlevad “rikkus”, tõlkeks: absoluutselt mitte äritulu dividendides välja maksmise aasta. 😀
Aga nii äge ju! Meil on nii lahe pood, kus käib nii palju nii mõnusaid inimesi, kes kiidavad, et meil on ägedad asjad ja odavad hinnad. Muusika meie kõrvadele! Panime just käesoleva aasta eesmärgi paika – Andra arvas, et 200 000€ käive tuleb “lõdva randmega” ja arvas, et 250 000€ on parem väljakutse! Tore oleks, saaks palkasid tõsta. 🙂

Coop niisuguses summas laene väidetavalt üldse ei väljasta ja intresski oli röögatu – pea 4%.

SEB helistas mulle üsna pea pärast seda kui H laenutaotluse esitas. See oli mu elu kõige veidram (kümme sekundit kestnud) telefonikõne:

“Tere, helistan teile SEB pangast. Olete siia H.V. kodulaenu kaastaotlejana märgitud?”
“Tere!”
“Kas olete mujalt ka uurinud, kas teised pangad on nõus teile laenu andma?”
“Jah, LHV ja Swedbank on soostunud meile laenu andma.”
“Väga hea, siis teate arvestada, et meilt pakkumist ei tule!”

See reipal häälel lausutud teadaanne võttis mu täiesti sõnatuks, vastasel korral oleksin ma ikka täpsustust ka küsinud, mitte kokutanud, et aitäh ja head aega. Nii kummaline viis, kuidas pakkumise tegemisest keelduda!

Kokkuvõtteks võib vist öelda, et läks päris hästi? Natukene ikka ei taha üldse end päriselt selle protsessi sisse mõelda, sest see tundub nii habras ja ebatõenäoline – isegi nüüd, pärast seda kui kaks positiivset vastust taotlusele käes on. Mine sa tea, mis juhtuda võib – kuni raha käes ja notaris käidud pole, on tunne, et kõik see on nagu… narrimine? Et nad ütlevad küll, et annavad, aga tegelikult mõtlevad pärast ümber?

No ja narrimisest ja ümbermõtlemisest kaugel ei ole ka see, et maja müüjad meile vastust anda ei taha, sest omavahel kokkuleppele ei saa. Mis puhtinimlikult on nii mõistetav ja sellepärast ei taha me neid ka üldse survestada – see on selletagi piisavalt keeruline olukord, milles olla – aga kärsituna oma mätta otsas istudes on ootaja aeg ikka kole pikk…

Nagu te postituse algusest välja lugeda võisite, kammime me pidevalt kinnisvaraturgu ja iga päevaga tundub see Viimsi maja, millest siin teile ka rääkinud oleme, üha rohkem meie kodu moodi. Ausalt öeldes ei jõua ära oodata, et juba sinna kolida saaksime. Niisugune igatsus on tekkinud selle järele. Aga ma ei julge seda igatsust enne oma südamesse lasta kui miskigi kindel on.

Rääkige mulle ka oma koduostu- ja pangalaenusaagasid. Kas olete kunagi pangast esialgu jaatava ja hiljem ikkagi ootamatult eitava vastuse saanud? Kas olete ise väikeettevõtjatena laenu taotlenud? Kus kõige positiivsemat ja tähelepanelikumat suhtumist kogenud olete?





61 Comments

Mina olen Mirjam (30), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, Kukupesa nime kandva sisustuskaupluse omanik ja suur kokandusentusiast. Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi! Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis

JUTUSTAVAD KAASA

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Ise tegid selle saia või?
    Ise tegid selle saia või?
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
    Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist
    Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist
  • BBQ side dish: Grilled mushrooms filled with ham and blue cheese
    BBQ side dish: Grilled mushrooms filled with ham and blue cheese
  • Võitlus võililledega (1:0)
    Võitlus võililledega (1:0)
  • Kroonprintsessi JUUBEL
    Kroonprintsessi JUUBEL
  • H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
    H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?

Recent Posts

  • Kroonprintsessi JUUBEL
  • Mõttesõel, mu vana sõber
  • Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Ise tegid selle saia või?
  • Remont: Ülemise korruse vannituba

Recent Comments

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Janika on Kroonprintsessi JUUBEL

Archives

  • February 2022
  • October 2021
  • April 2021
  • March 2021
  • February 2021
  • January 2021
  • December 2020
  • November 2020
  • October 2020
  • September 2020
  • May 2020
  • November 2019
  • August 2019
  • July 2019
  • May 2019
  • April 2019
  • March 2019
  • February 2019
  • January 2019
  • December 2018
  • November 2018
  • October 2018
  • September 2018
  • August 2018
  • July 2018
  • June 2018
  • May 2018
  • April 2018
  • March 2018
  • February 2018
  • January 2018
  • December 2017
  • November 2017
  • October 2017
  • September 2017
  • August 2017
  • July 2017
  • June 2017
  • May 2017
  • April 2017
  • March 2017
  • February 2017
  • January 2017
  • December 2016
  • November 2016
  • October 2016
  • September 2016
  • August 2016
  • July 2016
  • June 2016
  • May 2016
  • April 2016
  • March 2016
  • February 2016
  • January 2016
  • December 2015
  • November 2015
  • October 2015
  • September 2015
  • August 2015
  • July 2015
  • June 2015
  • May 2015
  • April 2015
  • March 2015
  • February 2015
  • January 2015
  • December 2014
  • November 2014
  • October 2014
  • September 2014
  • August 2014
  • July 2014
  • June 2014
  • May 2014
  • April 2014
  • March 2014
  • February 2014
  • January 2014
  • December 2013
  • November 2013
  • October 2013
  • September 2013
  • August 2013
  • July 2013
  • June 2013
  • May 2013
  • April 2013
  • March 2013
  • February 2013
  • January 2013
  • December 2012
  • November 2012
  • October 2012
  • September 2012
  • August 2012
  • July 2012
  • June 2012
  • May 2012
  • April 2012
  • March 2012

Categories

  • adventures
  • aiapidamine
  • art
  • arvan
  • arvustus
  • baby food
  • blog sale
  • bump
  • chit-chat
  • christmas
  • daddy's little girl
  • DIY
  • edevus
  • emadus
  • extreme home makeover
  • family
  • friends of ours
  • giveaway
  • green thumbs
  • H nipinurk
  • il faut cultiver…
  • ilusad asjad
  • issi väike kullake
  • jõulud
  • jutupostitus
  • juuksed
  • kodu
  • kodukohvik raju hunt
  • koerapreili loore
  • kogumispäevik
  • kõhuke
  • kokkuvõte: 2012
  • kokkuvõte: 30
  • kolmas rasedus
  • kreeka 2019
  • kroonprintsess
  • kroonprintsess: areng
  • kroonprintsess: kasvamine
  • kroonprintsess: pildid
  • kroonprintsess: sünd
  • kroonprintsess: tsitaadid
  • kroonprintsessi fotokast
  • küpros 2018
  • küsimused & vastused
  • küüned
  • legokool
  • literature
  • love story
  • me avame poe
  • meik & nahahooldus
  • meisterdused väikelapsele
  • minu väike ettevõte
  • mis mu taldrikul on?
  • mis seal grillil küpseb?
  • mis täna hommikusöögiks on?
  • mis täna lõunaks on?
  • mis täna magustoiduks on?
  • mis täna õhtusöögiks on?
  • mis täna…?
  • mobile blog
  • mood
  • motherhood
  • mõtisklused & arutelu
  • music
  • nädalamenüü
  • new year's eve
  • õdedevaheline armastus
  • oravdamine
  • ostlemine
  • our kitchens rule
  • outfit of the day
  • outfit of the day: baby
  • outfit of the day: toddler
  • outfit of the day: väikelaps
  • paradiisisaar
  • parfüümid
  • pere
  • pesapunumine
  • photography
  • poor man's instagram
  • printsess virsik
  • printsess virsik: areng
  • printsess virsik: kasvamine
  • printsess virsik: pildid
  • printsess virsik: sünd
  • projektid
  • raha & majandamine
  • raju hunt
  • reklaam
  • remont
  • restoraniarvustus
  • retseptid
  • rotike
  • seiklused
  • sildita
  • snapshots (pildipostitus)
  • sõbrad-seltsimehed
  • spaakülastus
  • sponsoreeritud
  • sünnipäev
  • teater
  • the cuckoo shop
  • tips & tricks
  • toddler crafts
  • toidujutte
  • toitumine
  • tunnen
  • väikevend
  • väikevend: areng
  • väikevend: kasvamine
  • väikevend: pildid
  • väikevend: sünd
  • video
  • videoblogi
  • vlog
  • vlogmas

Meta

  • Log in
  • Entries feed
  • Comments feed
  • WordPress.org
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
 

Loading Comments...