Archives for March 2019

Kooresed cannelloned spinatiga

March 31, 2019~ mis täna lõunaks on?, mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?, retseptid

Nagu paljud teisedki imelised road, leiutasin ma selle siin olukorras, kus mitte millestki polnud süüa teha. Olime äsja kuskilt koju jõudnud, pere oli juba väga näljane, külmkapp tühjavõitu ja isegi makarone polnud kapist võtta – nende asemel vaatasid mulle vastu suured pastatorud e cannelloned, millest ma mitte kunagi varem midagi valmistanud polnud. Kuna pool minu perekonnast muutub näljasena maruvihaseks, ei olnud poodiminek, toidu tellimine või muud võimalikud alternatiivid mõeldavad – tegutseda oli vaja!

Nii leiutasin ma meie pere kõige lemmikuma pastaroa, mida sellest “õnnetust” juhusest saati veel mitu korda valmistanud oleme. Ehkki me niisuguse spinatikastmega pastat sageli ka tavaliste pennede või fusillidega sööme, tasub cannellonedega mässamine end siin siiski täiega ära. Niiviisi koorekastmes haudununa saavutavad nad täiesti taevaliku tekstuuri, täiuslikult al dente, kohati krõbeda, samas nii kreemja, koorese, juustuse…

Ühe niisuguse korraliku vormitäie sööb meie pere ära viiekesi. Kõigil ammu kõhud täis, aga võiks ju veel veidi…

Vaja läheb:

3 sibulat
1-2 porgandit (riivitud)
1-2 küünt küüslauku
1 dl valget veini
2 tl suitsusoolahelbeid
värskelt jahvatatud musta pipart
1 pk külmutatud spinatit
4-5 dl vahukoort
1/2 pk külmutatud herneid
peotäis värsket basiilikut
1 karp cannelloni pastatorusid
1 kera (basiilikuga) mozzarellat
ca 100g riivjuustu

Tee nii:

Haki sibul ja riivi porgandid. Prae sibul väheses õlis klaasjaks, lisa sellele porgandid, pressi sekka küüslauguküüned ja prae mõni minut aeg-ajalt segades. Vala pannile valge vein ning sega kuni alkohol on aurustunud. Maitsesta pannilolev suitsusoola ja värskelt jahvatatud musta pipraga ning lisa siis külmutatud spinat. Aseta pannile kaas ja lase keskmisel tulel haududa kuni spinat on sulanud. Sega ühtlaseks ja lisa pannile vahukoor ning rebi sekka basiilik. Lase veidi aega madalal tulel podiseda, et kaste maitsestuda saaks ja lisa täitsa lõpus pannile külmutatud herned. Neid ei ole vaja keeta, vaid üksnes üles sulatada – nii jäävad nad magusad ja krõmpsud, justkui oleksid täiesti värsketena pannile läinud.

Kui kaste on valmis, võtan ma poti/kausi ja sõela ning valan kastme sõelale, et tahket osa kastmest eraldada. Tavaliselt tehakse cannellonedele ju eraldi täidis ja siis kas tomatikaste või bešamellkaste, aga minu leiutatud pastatoruretseptis käib kõik siuh-vilks! ühekorraga, sest… no kujutlege näljast Virsikut jalgu trampimas ja taldrikutega kolistamas, eksole.

Ühesõnaga siis võtad torud karbist välja, haarad suure ahjuvormi ja hakkad täidist pastasse toppima. Mina kasutan selleks teelusikat – hoian toru püsti vormi peal (et täidis teisest otsas välja hüppama ei hakkaks) ja siis topin nii täis kui läheb. Siis laon täidetud torud vormi sisse ritta nii, et vorm oleks äärest ääreni täis, valan neile kastme peale ning katan juustuga. Kui on, siis on väga mõnus, kui osa juustust on basiilikuga mozzarella (Zottarella oma on värske basiilikuga, Otto omad kuivatatuga – esimene on mu täielik lemmik) – rebin selle tükkideks ja jaotan ühtlaselt pastatorude peale. Siis puistan kõik üle riivjuustuga ja asetan 175C ahju. Seal lasen vormiroal vaikselt küpseda kuni juust on pealt üleni kuldpruun. Ma arvan, et see võtab kokku umbes 25 minutit. Kahvliga torkides saab aru, kas pasta on valmis. 🙂

Kõlab võib-olla nagu tohutu mässamine, aga tegelikult käib see väga kähku ja tulemus on, nagu oleks õudset moodi vaeva näinud. Pasta tekstuur, kreemine kaste ja magusad krõmpsuvad herned… see on tõesti suurepärane kooslus. Soovitan soojalt!

Hingerahu-reede

March 30, 2019~ snapshots (pildipostitus)

Need päikesepaistelised ilmad mõjuvad meeleolule ikka erakordselt hästi. Miinus see, et tänavune on korralik tapjakevad minusugustele õietolmuallergikutele – soojad ilmad ja õitsemine pole veel õieti alatagi jõudnud, aga juba on mul sümptomid nii hullud, et hommikut tabletita alustada ei kannata. Nii et maksan oma suure kevaderõõmu eest aevastades, tatistades ja silmi sügades ka kopsakat lõivu. 😀

Eile oli igatahes täiuslik kevadhommik – olen viimasel ajal õhtul kell 22 magama läinud ja korralikult magada saanud, mistõttu on hommikud hoopis teistlaadi kui tavaliselt. Eile valmistasin hommikusöögiks pannitäie värske tomati, basiiliku ja kodujuustuga omletti ja selle kõrvale krõbedat peekonit. Et lapsed olid see nädal päris mitu päeva lasteaiast kodus (E ei tundnud end kuigi hästi – ei saanudki aru, kas on lihtsalt pikkadest päevadest nii väsinud või tõesti haige, ei hakanud tema motiivides kahtlema ka), saime rahulikult kõik koos laua ääres istuda ja hommikusööki süüa.

Värskete maitsetega omletid on mu lemmikud. Singi-juustu munaroog ei ole minu teema – minu lemmikomlettides esinevad erinevad köögiviljad, sibul, tšilli, värske tomat ja muidugi juust. Eilses omletis osalesid kodujuust, tomat, basiilik ja riivjuust. Maitsev!

Kuna meie poisul on viimasel ajal õueskäiguhullus peale tulnud – ta võiks lihtsalt sirgjoones ja väsimatult lõpmatusse ja tagasi jalutada – kupatasin lapsed esimese asjana pärast hommikusööki õue. Mina ise olin vaatamata kevadisele energialaengule aga emotsionaalselt rivist väljas. Kas teil on ka selliseid päevi, kui kõik pisiasjad ajavad vihale, tegemata asjad kriibivad valusalt silma ja närv on nii must, et annab suisa füüsiliselt tunda? Mul oli täpselt niisugune tunne. Mitte mingit põhjust (kui, siis võib-olla PMS) polnud, aga iga asja peale oleks tahtnud laste peale karjuda ja siis ise nutma hakata. Kuna mul põhjust ei olnud ja ma iseend oma hädas muudmoodi aidata ei saanud, asusin otsast korda ajama neid maiseid ja argiseid asju, mis pahameelt valmistasid – vahetasin ära voodipesu, mille juba mitu päeva tagasi pessu panna tahtsin, panin üles kardinad, puhastasin vaatamata mitmekordsele tolmuimemisele räpased põrandad (koeral on karv lahti…) ja viisin toalilled duši alla. Hakkasin vihaga koristama, põhimõtteliselt. 😀 Ja niisugune produktiivsus (ja eduelamused, millest ma sageli räägin) mõjub mulle täiega tervendavalt. Nii mõnus on, kui kodus on mõnus ja puhas ja värske ja ise end tublina tunned!

E hõikas lume alt välja sulanud koerajunni-miinivälja nähes sarkastiliselt “näe, emme – kaka ja kevad!” ja palus vahendeid junnide kokku korjamiseks. Tema alustas, tundis umbes poole peal, et see on ta jaoks ikka sips liiga rõve tegevus, ja mina viisin alustatu lõpule. 😀

Süüdlane isiklikult – meie pere kevadekuulutaja. Mis mõttes? No kuidas aru saada, et kevad on käes – koer ei hakka pärast üürikest õueskäiku paaniliselt ust kraapima, vaid jääb terrassile päikeselaigus peesitama. 🙂

Kogu pere tekid-padjad said läbi klopitud ja mõneks ajaks tuulduma jäetud ning hiljem puhastesse tekikottidesse-padjapüüridesse pandud. Mõnus nii. Kusagil umbes siin avastasin, et kaamera küljes olev objektiiv on vist poisu käe läbi hukkunud, aga vähe sellest – ka kaamera kere külge kinni jäänud. Võtsin netist õpetuse lahti, küsisin H’lt, kust ma väikest kruvikeerajat leida võiks ja rappisin objektiivi tükkideks ning sain ta lõpuks kaamera kere küljest lahti. Puhhhh, närvikõdi!

Katsetasin siin teise objektiiviga, kas kere jäi ikka terveks. Jäi!

Küps papaia – pole küll mu lemmikpuuvili (ma ei armasta hurmaad ka, sest ta on minu meelest lihtsalt läila, papaia on sellele üsna sarnane), aga maitsev siiski. Üks pool läks koos köögiviljadega aasiapärasesse salatisse, teine tänase hommikupudru peale.

Mis aitab nõmeda tuju vastu kõige paremini? Üldse-mitte-nõmedate inimeste seltskond! Kuna minu kallis sõbranna E oli Tartust tööasjus Tallinnas käimas, tuli ta pärast tööprojektiga ühele poole saamist koos lastega meile külla. Me oleme temaga sada aastat lähedased sõbrannad olnud, aga pärast lastesaamist on meil elud täiega eraldi läinud. No eraldi linnad, esiteks, aga ka kõik sellega kaasnev olmeona ja rööprähklemine, mis oma osa nõuab. Aga meie puhul on see kuidagi ekstra okei – ma ei tea, mismoodi me kaks saaksime kunagi teineteist ära kaotada. Iga kord kui koos aega veedame, on nii lihtne ja elementaarne koos eksisteerida. Ma vihkan telefoniga rääkimist (nii loll ja ebaproduktiivne ja ebamugav tegevus), aga temaga räägime enamasti vähemalt kaks tundi jutti. Vahetas seal minuga koos viimased voodipesud, rääkis minuga maailma asjadest ja et temaga on nii turvaline ja vaba ja hea, lahtus igasugune ärritus, mis päeva jooksul minu sisse kogunenud oli. Koos on ikka kergem, midagi pole teha.

Kui poisul tuduaeg oli, jalutasin rongijaama vastu S’le, kes ka koos oma pojakesega minu juurde tulema pidi. See lastega kodus passimine muutub ju pikapeale üksluiseks ja koos on nii palju toredam päevi õhtusse veeretada. Ega siis laste kasvatamise kohta ilmaasjata öelda, et it takes a village – minu meelest ei ole lastega pikaks üksi jäämine üldse meile, inimestele loomuomane ja sellepärast ongi kuidagi loogilisem, et isegi kui ühe katuse all on lõpuks kokku SEITSE last, on see vahelduseks ikkagi mugavam ja vabam ja toredam, kui ihuüksi ühega. Panime pesamunad maja taha terrassile vankriparklasse magama, hakkisime salatit, jõime (alkoholivaba mulli)veini ja meenutasime noorpõlve seiklusi ja tobedaid seiku ja rääkisime argiasjadest ja naersime ja… naised köögis, noh. Ma tahan, et mul jätkuks oidu veetagi oma väärtuslik aeg just nende inimestega, kellega on koos nii lihtne. Kellega ei pea kunagi mõistatama, mida nad mõtlevad või kes nad on, vaid kes on nii unapologetically nemad ise. Kui ei pea kaaluma, mida tohib ja ei tohi rääkida, et end mitte liiga haavatavaks teha. Hea nii. Nii-nii hea.

Peenikesteks ribadeks lõigatud porgand, paprika, värske kapsas, kurk (seemneteta). Lisaks värske koriander ja röstitud maapähklid. Salatikastme sisse sai maapähklivõi, laimimahl, värske riivitud ingver, küüslauk, tšilli, sool, kalakaste, soja ja fariinsuhkur. Nom.

Õhtuks liitusid meiega veel pereisa H ja S ülejäänud perekond, nii et mina ajasin grilli esimest korda sel aastal kuumaks ja küpsetasin seal imeliseks päeval marinaadi pandud kanatiivad (tomati-vürtsimarinaadis) ja broileri kintsuliha (teriyakimarinaadis). Muidugi ei puudunud ka grillitud suvikõrvitsa- ja paprikaviilud (eelnevalt soola ja sulavõiga kokku määritud) ning halloumi, mille segasin hiljem kokku tükeldatud värske tomati ja värske basiilikuga.

Kui laiendatud perekond oli kõhud täis söönud ja küsiti, kus magustoit on (milleni ma muidugi polnud jõudnud ja mune polnud, nii et kladdkakat ka kähku valmis visata ei saanud), võtsin külmkapist kiirete hüpetega välja kodujuustu ja vahukoore ning mikserdasin suhkru ja kamaga mõnusaks kamavahuks, millele lisasin hiljem külmutatud mustikad ja vaarikad. Viis minutit ja valmis!

Enne kui E oma lastega koju läinud oli, tegime koos lastega ühe korraliku disko (tsiteerides väikest K: “vot SEDA ma nimetan diskoks!”), sest see diskokera, mille ma neile äsja soetasin, saab meil nüüd korralikku vatti ja diskensid on igapäevane teema. Pärast “Rulli-rulli”, “Öölapse”, “Skibidi” ja “Despacito” saatel keerutamist (ja põrandal aelemist…) jätsime oma väikeste külalistega palavate kallistuste saatel jumalaga ja kuulutasime õhtu lõppenuks. Meie tüdrukud kustusid sekundiga ja mina, kes ma pidin koos H’ga uut sarja (“Pretty Little Liars: The Perfectionists” on palju tuusam spin-off kui arvata võinuks!) vaatama hakkama, kustusin ka juba episoodi avaminutite jooksul magama, süda soojust täis.

Coopis pettunud ja katsetan konkurente

March 28, 2019~ toidujutte

Kellelegi minu blogilugejatest pole ilmselt märkamatuks jäänud, et ma juba neli aastat kõik oma pere toidukaubad eCoopist tellin. Mulle on selle e-poe ülesehitus alati väga hästi sobinud, sealt tellima asumine tähendas minu jaoks meeletut rahalist kokkuhoidu ja kaupade kättesaadavus ning kvaliteet (etteruttavalt võin öelda, et mulle pole sealt mitte ühtegi pehmet või mädanevat köögi- või puuvilja saadetud, oma esimesel tellimusel Vitamiinikullerist sain aga mädaneva porgandi) on alati olnud tasemel. Kuni praeguseni. Ja kuna ma olen eCoopile roppu moodi (loe: kümnetele tuhandetele inimestele) tasuta reklaami teinud nii blogis kui #Kogumispäeviku grupis, võtan endale õiguse neid nüüd kirglikult antireklaamida, kuni nad oma suure poisi püksid jalga tagasi panevad ja oma teenuse kvaliteedi ennistavad.

Suur konkurent Rimi õpetab oma kliente targalt tarbima, vähem raiskama ja nüüd suisa plastivaba nädalat pidama. Tubli, Rimi! Ootan väga, et teie ka oma e-kaubanduse käima jookseksite, sest sellised vastutusrikkad initsiatiivid on mulle õudselt sümpaatsed. Mida teeb selle taustal Coop? Vähe sellest, et nad pole nelja aasta jooksul suutnud e-poe arenduses lisada ostukorvi kinnitamise juurde lisainfo lahtrit, kuhu saaks kirjutada, et pistke endale see kilekotimägi sinna, kuhu päike ei paista, on nüüd pakendamata tooted e-poest suisa MAHA võetud!

Saagige pekki, ausõna.

Samal ajal kui kogu ülejäänud e-kaubanduse maailm liigub pakendite taaskasutamise ja kilekoguste vähendamise suunas, tahab Coop mulle e-poes müüa kile sisse pandud porgandeid poole kilo kaupa. Kui tahan osta kilo, saan oma porgandid plastkarbi sisse kiletatuna. Juba kuu aega ei ole lahtisi porgandeid ja kartuleid e-poest saada olnud. Kas see on nagu… mingi nali või? Mul on vaja kolme kilo porgandit – ostan siis teie meelest kuus mõnusalt krabisevat kilekotikest, mille otse pakendikonteinerisse saadan? Selle asemel, et võtta kuulda minu ja sadade teiste klientide nurinat, telefonikõnesid, e-maile ülepakendamise kohta, otsustate te astuda sammu ristivastupidises suunas? Neli aastat ja null arengut keskkonnasõbralikkuse poole? Kes sedasi 21. sajandil äri teeb?

Lisaks kilekotimägede kriitikale pean nurisema ka kaubavaliku teemal. Kuidagi jube palju on hakanud e-poest ära kaduma neid asju, mis mul igapäevaselt kasutusel on. Kas kaubavalikut ei peaks kitsendamise asemel jooksvalt ikkagi parandama?

Kuna Maxima e-poe platvorm mulle ei istu, Prisma tarneajad on kehvakesed ja võrratult uuendusmeelse Freshgo proovimiseni ma ei jõudnudki (RIP), otsustasin nüüd ära proovida Vitamiinikulleri. Oleme nende kaudu varem ainult koostööpartneritele kiirematel tööperioodidel tänuks ja motivatsiooniks puuvilju saatnud, aga endale koju ma sealt varem midagi ostnud polnud.

Vitamiinikulleri veebipood on telefonis täielik košmaar (peaaegu sama õudne nagu Kukupesa :D), aga mitte nii hull, et kannatamatu mina poleks suutnud piisavalt kaua keskenduda, et kinnituseni jõuda. Kategooriad on suhteliselt loogilised ja ostlemine täitsa tehtav – pool veebilehte on vahepeal lihtsalt ekraanilt väljas. Erinevate köögi- ja puuviljade valik on ilmselgelt kõõõvasti parem kui tavapoes ja paljusid asju saab pakendivabalt osta. Tagantjärgi taipan, et pakendivabalt saab vist tooteid, mille juures on kilohind, ja pakendis neid, millel tükihind. Arusaamatu on minu jaoks ka see, kas kõiki asju saabki tõepoolest ainult kiloga osta. Seetõttu olin värskeid jalapenopipraid osta pisut hirmul, et end nüüd kilost läbi närima pean, aga küll me sellegagi hakkama saame. Cheddari ja peekoniga jalapeno poppereid kellelegi? Omnomnomnom…

llusad värsked piprakesed. Ja nad on küpsed! Kuidas aru saada, kas pipar on küps ja ikkagi korralikult terav? Talle tekivad venitusarme meenutavad valged pikitriibukesed. 🙂

Hinnatase on vist pigem tsipake kallim kui tavapoes, kuid kuna minu tavapood nüüd kõiki asju kilesse mähkunud kujul müüb (ja valmispakendis tooted on teadupoolest KORDADES kallima kilohinnaga), pole ka hind minu jaoks enam probleem. Näiteks hariliku peakapsa hind on Vitamiinikulleris küll kallim kui tavapoes, kuid erinevalt Coopist on nende kapsas Hollandi asemel Eestist pärit. Varajane kapsas on Vitamiinikulleril odavam. Banaanikilo on tavapoes paarkümmend senti soodsam, sama kehtib ka õunte puhul. Värsked ürdid on aga Vitamiinikulleril soodsamad, nii et lõppkokkuvõttes on tulemus ikkagi sama, lihtsalt valik on parem ja soovi korral saab tellimuse juurde märkida, et soovid oma kaupu võimalikult pakendivabalt. Mina sain tooted kahes kastis, millest üks on Vitamiinikulleri kirjadega pappkast, millel kirjas, et selle saab kullerile järgmine kord tagastada, sest on taaskasutatav. We like!

Vahemärkus-uitmõte: kogusime hiljuti Kukupesas ühe Eesti väiketootja kirjadega ülikorralikke pappkaste, et need neile tagasi anda. Pakendid on ju kallid ja rikkumata kasti pole raske ringlusesse tagasi võtta. Mis me tootjalt vastuseks saime? Suurte tootmismahtude juures ei tasu pakendite taaskasutamine ennast ära. See nörritas mind nii kuradi väga! Hullult alati kujutan endale ette, et väiketootjatele lähevad niisugused asjad pigem rohkem kui vähem hinge, aga pärismaailmas…

Granaatõunad, mangod, kapsas, papaia, porgandid, banaanid, jalapenod ja peakapsas saabusid kastis lahtiselt teiste sõpradega külg külje kõrval. Ülejäänud kaup – ürdid, marjad, kurk ja kartulid – oli juba eelnevalt pakendatud.

Tõrvatilgakesena meepotis pean välja tooma ühe ca kümnest porgandist, mis oli otsast täitsa lödiks mädanenud. Muidugi ei pane ma seda neile kokkuvõttes pahaks, aga niisugust asja pole ma eCoopist kunagi saanud, nii et järelikult saavad tavapoe pakendajad tähelepanelikkuse ja hoolsuse eest siin plusspunkti. Ehkki ma tegelikult ju heameelega ka selle õnnetu porgandi realiseerin, toon selle tõsiasja siiski esile, sest olen palju kuulnud e-poodide aadressil kvaliteedinurinat. Minul pole selleks varem põhjust olnud, aga toon selle nüüd siiski läbipaistvuse huvides välja. Samuti nägin praegu tagantjärgi, et piparmünt, mida ma eile niiiiii väga osta tahtnud oleksin, on e-poes nimega “mint”. Ime siis, et ma “piparmünt” ja “münt” otsides seda üles ei leidnud. Krt, nii väga oleks vaja olnud. 😀 Kasutage oma toodete juures silte (tags), et otsing paremini töötaks!

Kuna ma eCoopiga nii pikka ühist teed käinud olen, ei plaani ma neid veel lõplikult välja vahetada. Viin lihtsalt edaspidi pool oma iganädalasest 100-125 eurost nüüd hoopis Vitamiinikullerile kuni Coopis mõistus pähe võetakse ja rutakate sammudega tänapäeva astutakse. 🙂

Tänu Vitamiinikullerile saan mina täna värskest noorest kapsast, porgandist, koriandrist, papaiast, kurgist jt sõpradest valmistada mõnusa aasiapärase maapähklikastmes salatikese. Niisugust lõbu tavapoed igatahes ei paku, et kõik need eksootilisemat laadi koostisosad igaljuhul lubatud ajaks platsis on. Maasikad polnud parimad, aga kes see märtsis ikka maasikatelt ootab, et nad parimad oleks. Kokkuvõttes olen igatahes väga rahul ja põnevil, et nendega edasi katsetada.

Kust teie oma toidud viimasel ajal tellite? Keda kiidate, kelle kallal nuriseda tahaksite?

“Söömiseks valmis” mangosid oli ka võimalik kilesse mähituna osta, mina valisin soodsamad ja pakendamata üksiküritajad. Natukene on veel toored, aga potentsiaali paari päevaga järelvalmimiseks on. Granaatõunad plõksuvad vajutades mõnusasti, nii et on ilmselt mahlased ja head. Ma loodan igatahes väga, sest need on mu lemmikviljad maailmas!

Mina ja Eesti Blogiauhinnad

March 26, 2019~ arvan

Lugesin just oma tunamullust blogipostitust Eesti Blogiauhindade teemal. Ma mäletan hästi, mida ma selle postituse kirjutamise hetkel tundsin. Kuidas ma juba mitmendat aastat nördinud olin, et see üritus, millel osalemine mulle esimesel aastal nii häid emotsioone kinkis, minust aasta-aastalt üha kaugemaks muutus. Käis vastu sellele, mis minu meelest on ürituse idee – ühendada blogijaid. Käis vastu oma sloganile “tunnustame parimaid” – klikimeediale pealkirjade tegemine ja jogurtitopside reklaamimine võib-olla, aga mitte tunnustus parimatele…

Sellel üritusel polnud minu jaoks midagi. Mul ei olnud huvi sellesse “võistlustulle” astuda – ükskõik kui edukana ma sellest väljunud poleks – see tunnustus ei oleks mulle eriti midagi tähendanud. Aga salamisi ikka unistasin, nagu paljud teisedki blogijad unistasid, et üks tõsiselt äge ja sisukas ühisüritus meie jaoks kunagi siiski olema saada võiks…

Ükskord kui õnnestus olla üks lemmikutest ja uhket siidkleiti kanda ja pidu pidada. Tänavu siis jälle?

Jälgisin 2016. aastal (kui olin oma osaluse pärast inetut blogipostitust korraldaja blogis tagasi võtnud) EBA üritust suure huviga – otseülekanne oli hästi põnev, võitjad tublid ja üritus ise äge. Nagu päris! Küll mul oli kahju, et ma sellest osa võtta ei saa. Aga ei saa ju, kui juba domeeninime, aga ka kõige muu küljes on suurelt ja punaselt persoonibränd, mis minuga vähimalgi määral ühiseid väärtuseid ei jaga. Samuti nägin sellel ning ka järgnevatel aastatel kõiki üritusega seonduvaid kommentaare ja sõnavõtte. Harva kui neis midagi konstruktiivset oli – ürituse halastamatu rappimine oli peaasjalikult isiklik. Võib-olla mitte põhjendamatult, aga siiski räigelt ülepingutatult. Ja mind hakkas see kriitikatulv, see ohjeldamatu ribadeks rebimine nii hullult provotseerima. Jälgisin ja vaatasin ja nägin, kuidas korraldaja muutub üha õnnetumaks ja kibestunumaks ja tundsin eelmise aasta ürituse toimumise järgselt nii tugevalt, et kui ma nüüd ei suuna oma energiat konstruktiivsesse kriitikasse, asjalikku tagasisidesse, ausasse suhtlusse korraldajaga, ei ole ma mitte inimene, vaid lihtsalt üks väike rämps.

Ma ei oodanud ausalt öeldes, et Mari-Leen minu pöördumisele positiivselt reageerib või et sellest kõigest üldse midagi tuleb. Ja ma ütlen ausalt – selle mõttevahetuse läbi (lugesin selle praegu jälle üle ja olen uuesti positiivselt šokeeritud) sain ma mingisuguse täiesti uue lugupidamise selle inimese vastu. Tõõõsiselt vähe on maailmas inimesi, kellega saab niiviisi otsekoheselt suhelda. Kes saavad aru, et sa tahad head, ja on valmis ära kuulama sinu ilustamata mõtted ja sirgjoonelise kriitika. Kui kergendav on kaardid lauale panna ja nende pinnalt edasi minna teades, et sinu vastas olev inimene sinu mõtteid aktsepteerib, nende läbi päriselt kasvada tahab ja nende eest tänulikki on. Kui kuskil on veel keegi, kes tahab väita, et Mari-Leen korraldajana kriitikat ei kannata – mul on tõendeid, et see väide on täielik bull!

Mina ütlesin, mis ma sellest kõigest mõtlen, ja korraldaja kuulas. Põhjendasin ära ning esitasin konkreetsed nõudmised*, mille täitmisel olin nõus EBAle oma toetava õla ja moraalse toe alla panema. Uskusin siis ja usun täna veel enam, et meil blogikommuunina on vedanud, et keegi meile ühist pidu korraldada viitsib. Mina ei viitsiks, mul ei oleks motivatsiooni, mul ei oleks järjepidavust, et sellist asja aasta-aastalt oma vabast ajast vedada. Siiski soovisin, et EBA kui üritus seisaks eraldi korraldaja (üsna halva mainega) persoonibrändist ning palusin, et kogu hääletus ja kõik muu koliks korraldaja blogist eraldi domeenile. Kuna ka Ida Isabel tahtis korralduses käe külge panna, et vigade tühipalja laitmise asemel hoopiski tulla ja aidata, võttis tema oma südameasjaks žüriisüsteemi ülesehituse ja žüriliikmete kaasamise. Nii oldi põhiprobleemide lahendamisel juba poolel teel. Ürituse kommunikatsioon kolis ära korraldaja blogist, et tema “beebi” saaks oma jalgele tõusta ja iseseisvalt kõndima õppida. On küll konarlikud esimesed sammud, sest osalejate arv, ma saan aru, on hetkeseisuga pigem kasinavõitu, kuid ma usun, et siit edasi minnes jõuame üheskoos lõpuks ikkagi kaugemale.

* Vahemärkus: mina ei osale ürituse korralduses – ainult mölisen taustal. Näiteks oli meil jutt, et mina võiksin aidata diplomite tegemisega, aga ma ei saaks, sest ma ei soovi teada, kes võidavad, varem kui ürituse toimumise õhtul. Ei taha ürituse telgitagustest liiga palju teada – tahan, et põnevus säiliks ja kõik oleks fair and square!

Kui varasematel aastatel on osalejate ridades minu jaoks kummalisi ebaselgusi olnud, siis tänavu on asi kindel: sõna “blogi” taga on (nagu see aegade algusest olnud on, aga nüüd ka Blogiauhindadel) kirjutatud ajaveeb. See tähendab, et üritusel osalevad kirjutavad blogijad, mitte telekanalite videoproduktsioonid või lihtsalt jube ilusate pildivoogudega Instagrammerid. Sotsiaalmeedia maailmas, kus pilt ütleb kõik ja video veel rohkem, on minu meelest siiski oluline, et kirjutamise (ja lugemise) kaunis kunst unarusse ei vajuks. Meil on ju nii häid kirjutajaid! Nii et mul on hea meel, et EBA nüüdsest ka seda eesmärki täidab.

Mis üritusse endasse puutub – me saame endale sigaägeda peo, aga võime sellele peole minna teadmisega, et pidu on meie jaoks. Me ei luba kollasel meedial end alavääristada, nõmedaid sisuga mittehaakuvaid küsimusi küsida, me saame võtta vastu oma auhinnad, nautida ühtekuuluvust ja tunda, et see asi, mida me ajame – seda märgatakse ja hinnatakse. Sedasama tunnet õnnestus mul kogeda esimesel EBA aastal ja ma usun ja loodan nii väga, et ka tänavu on meil see võimalus. Õhtujuhi asemel, kes blogimaailmast midagi ei tea, ja teemaga mittehaakuvaid kõmulisi küsimusi küsib, on sel aastal kavas Meet & Greet. Niisugune üritus, kus blogija saab publiku ette tulla, kus ta saab vastata küsimustele ja suhelda oma lugejatega. Seda paneeli, muide, nõustusin Mari-Leenu palve peale läbi viima mina. Ja ma saan lubada, et kestahes selles paneelis osaleb, ma süvenen tema blogi sisusse ja annan talle võimaluse selles olukorras iseendaks jääda ja iseenda jaoks olulistel teemadel rääkida. 🙂

Eelmisel aastal osalesin Playnupul – mõtlesin, et äkki siis see. Äkki siis see võiks tulevikus olla see meid kõiki ühendav ühisüritus. Ja say what you will about EBA – kasvõi Playnupuga võrreldes on see siiski üks väga suure potentsiaaliga asi. Ma usun, et seda potentsiaali ei saa päriselt realiseerida keegi peale meie endi, blogijate.

Mina olen oma osa teinud. Mina olen oma ausa kriitika otse korraldajale edastanud ja selle läbi saavutanud need muudatused, mida mina ürituse juures näha tahtsin. Seetõttu osalen sel aastal Blogiauhindadel ja teen seda suure uhkusega. Milline võiks olla sinu panus?

https://blogiauhinnad.ee/registreerimine/

Ideed ja ikoonid

March 25, 2019~ videoblogi

Ilusat alanud nädalat teile!

Mul kipuvad esmaspäevad tavaliselt alati käest libisema, aga tänane on kuidagi jube produktiivne – juba kella 11ks hommikul olid suuremad tööasjad tehtud, misjärel jõudsime siin terve satsi heategevusküünlaid (virsikukarva mango-vaarika lõhnalised, TAEVALIKUD, ma ütlen teile) valada ja nüüd täidan ühe koolitusprogrammi tarvis ankeete.

Detsembris müüdud küünalde eest annetasime ca. 1000€ MTÜle Paita Mind. Praegu kogume küünalde abiga annetusi Eesti Metsloomaühingule. Ka nendesinaste eest, kui nad valmis saavad ja Kukupesa poodi müüki saavad. 🙂

Olen siin oma madal- ja paigalseisu sees nii tugevalt tundnud, kuidas oskamatuse klaaslagi nii hullult rõhub ja tunnen rohkem kui kunagi varem, et tahan õppida ja kasvada ja areneda. Ei ole minus ikka seda keskpärasega leppijat ja isegi-hästi-ju-käegarehmajat… Liitsin ettevõtte Eesti Kaubandus- ja Tööstuskojaga ja võtsin järjest ette erinevad programmid ja üritused, millest osa tahan saada. Põnev! Mul on ammu olnud mingeid ideid ja juttu nendest ideedest, aga mul on ideedest ja jutust niiiii neetult siiber. Tegusid on vaja! A tee siis tegusid, kui ei oska. Ei ole mul neid mune, et lihtsalt huupi laksima hakata. Nii et ma nüüd siis hakkan vähemalt õppimagi, et julgust ja enesekindlust juurde tuleks. 🙂 Kui ma nüüd sügavamale kaevun ja enda ning teiega 100% kristalselt aus olen, ei ole mul enam erilist tahet. Erilist saavutamise ja edasi minemise tahet. Aga ma tunnen ka, et pean nüüd iseennast kuidagi oskama veenda, et see on minu. Et ma ei saa lihtsalt käsi üles tõsta ja minema kõndida, kuigi tahaks, sest jaks on otsas. Et mina olen selle loonud, mina pean temale jääma truuks ja minema temaga nii kaugele kui ta vähegi minna saab. Ja kui muud ei saa, siis vähemalt saan kogemuse võrra rikkamaks ja nii palju targemaks!

Nohune-tõbine mina teel eilsetele sünnipäevapidustustele.

Eile käisime vanalinnas asuvas Ikoonimuuseumis H ema sünnipäeva tähistamas. Niii põnev koht, kahtlemata üks ägedamaid muuseume, mida külastanud olen! Siit saab näha, millal avalikud ekskursioonid toimuvad – Orest Kormašov, kes meilegi eile sissejuhatuse ikoonimaailma tegi, kõneleb teemast nii kaasahaaravalt ja põnevalt, et isegi niisugusel usukaugel ikoonivõhikul nagu mina on lõpmatult põnev ja hariv ja silmiavav kuulata. Alates materjalidest, millele ja millega ikoonid maaliti kuni ideaalideni ja sümboliteni välja – õudselt võimas ja väge täis maailm. Täiuslik pühapäevane ajaviide. Seda enam, et sünnipäevalaps pakkus all “peosaalis” cavat ja kapsapirukaid ja borši ja Napoleoni kooki ja… 🙂 Mulle nii väga meeldivad outside the box sünnipäevapeod – nii tore on sellistel! Ma arvan, et mu TOP3 lemmiksünnad ongi see eilne, siis sõbranna Kaia varahommikune ja -kevadine rabamatk ja siis see üks kord, kui RMRO loomaaias oma sünnipäeva pidas. Ma pean juba mõtlema hakkama, mida omaenda ületuleva-aastaseks kolmekümnendaks korda saata. Millised on kõige kihvtimad sünnipäevapeod, millel teie käinud olete?

… ja nii ilusad ja elulised ja tähendusrikkad kujutised.

Panen teile siia ka eile ilmunud videoblogi sellest, kuidas me H’ga tema sünnipäeva puhul lõunanaabrite juures mööblit ostmas käisime. 😀 Valisin välja mingisuguse viisakama Hotelliveebi paketi, mille kingituseks saadud kinkeka eest soetada võisin, ja ehkki see oli kahtlustäratavalt soodne, jäime kogemusega siiski päris rahule. Kes veel näinud pole: vaadaku! 🙂

Peenrakastiteraapiat, palun!

March 22, 2019~ aiapidamine

Ma suvel ei jõudnudki teile oma uut peenrakasti, mille H ja naabrimees meile köögiukse kõrvale ehitasid, näidata, mistõttu kraamisin nüüd mõned möödunudaastased pildid (millelt terve kast küll ei paista, aga see on niisugune korrustega, vanadest laudadest ehitatud asi, väga tore, mulle hästi armas) välja. Puhtast igatsusest, muide! Esimest korda on meil muruplats lumest täiesti tühi ja kuigi mul oli juba vahepeal (enne selle viimase igitalvise ilma saabumist) tunne, et nüüd on küll kevad käes – tulbidki olid ninad enne järjekordse paksu lumevaiba saabumist mullast välja pistnud – siis NÜÜD küll enam talveks pöörata ei saa. Ei saaaa ju?!

Tahaks ka juba niiviisi terrassil nina päikese poole pöörata ja suurest mõnust silmi kissitada…

Ma tavaliselt ei ole aastaaegade vahetumisel üldse kärsitu. Mul ei ole lemmikaastaaega, sest igas neist on midagi, mis on mu lemmik. Talvel on lumi, jõulud, sünnipäev. Kevadel kevade lõhn, ootusärevus, meenub, et õues saab päriselt soe ja päikeseline olla. Vahepeal läheb ju meelest! Suvel on meri ja vähe riideid ja marjad ja vabadus. Sügisel algab uus hingamine, uutmoodi produktiivsus, rutiin, mis pärast pikka ja laiska suve nii teretulnud on. Terve aastaring on mu lemmik. Aga see, mis praegu talve ja kevade vahepeale jäi… tähendab, see igitalv, eks… ma ei TAHA enam! Ma väsisin tänavu nii väga ära, minu peal on nii palju igasuguseid asju ja ma olen nüüd oma suvevaheajaks sada protsenti valmis.

Aga enne suvevaheaega tahan nautida ka kevadet. Ette kasvatada ma midagi ei plaani, sest mul ei ole aknalaudu, aga on väike pooleteiseaastane destroyer + mulle ei meeldi, kui põrandal asjad on, nii et ma ei ole veel välja mõelnud, mismoodi ma saaksin taimi ette kasvatada. Ilmselt ostan turult ja kevadlaadalt need asjad, mida otse peenrasse külvata ei saa. Ja lisaks on ka tagumine aeg hankida kaks mulle üliolulist asja: kasvuhoone ja korralik komposter.

Tahan nii väga kasvuhoonet soetada, aga ma hullult kardan, et ma ei jõua selleni tänavu ka – ma ei tea, milline see peaks olema. Ma ei tea, kas see tuleks ise teha või valmiskujul osta ja kuna ma ei tea, siis ma lükkan otsustamist edasi, sest ma ei taha teha valet valikut, mis osutub raiskamiseks, sest tuleb hiljem ümber teha. Ma väga palun: kui te oskate mulle soovitada, siis pliis-pliis-pliis kirsikesega kõige peal – andke nõu!

Teiseks komposter. Kui me siia kolisime, ostsime endale Bauhofist plastikust kompostikasti. Et oleks midagigi, et saaks hakata tekkivaid biojäätmeid koguma ja prügisorteerimist efektiivsemaks muutma. Nägin oma komposti kihitamisega hullult vaeva (liialdan veidi, aga ühesõnaga lihtsalt pidasin silmas, et kõik oleks ilusti tasakaalus ja toimiks) ja olin NIIIII õnnelik oma komposteerimisvõimaluse üle! Kuni see risu ära lagunes… Suur üllatus tõesti, Mirjam Hunt, 28 a, et kergest plastikust junn õues aastaga vihma ja lume käes ära laguneb. 🙂 🙂 🙂 🙂 #loll

Nüüd olen endale lubanud, et majapidamisse tuleb trummelkomposter. Ma konkreetselt UNISTAN sellest juba teist aastat!

Mul ju tegelikult ei ole eriti mingisugust aiapidamist, sest juba kolides võtsin nõuks tasa ja targu toimetada, et mitte midagi valesse kohta paigutada ja ülearu palju korraga prauhti lihtsalt kärsitusest valmis visata. Iluaiastki on asi kaugel, sest ma ei tea ikka veel, mida ma täpselt kuhu panna tahan. Aga minu armas tulbi- ja nartsissipeenar on juba nii tublisti tärganud ja lumikellukesed, mille lapsed ise üle-eelmisel sügisel mulda panid, on ka nüüd teist korda õitsemas. Armas on. Äärmiselt tagasihoidlik, aga nii armas. Aga niisuguseid lopsakaid basiilkupuhmaid ja oktoobrini kandvaid kirsstomateid, nagu meil eelmisel aastal olid, ei jõua küll ära oodata! Ja tänavu võiks ikka üht-teist uut ka meie armsasse metsa ja jõekesega ääristatud tagaaeda kerkida. 🙂

Minu tutti-frutti tulbipeenar eelmisel aastal <3 Mida teie kevade juures kõige rohkem ootate?

Kurbus ja teadmatus

March 19, 2019~ tunnen

Ei ole see juhuslik, et ma siia viimasel ajal nii harva satun. Ja ei ole asi selles, et poleks mõtteid, mida siin jagada – mõtteid on lihtsalt liiga palju. Ja mõtted on valdavalt muremõtted. Niisuguseid muresid ja mõtteid on palju, mis tunduvad minu jaoks liiga suured ja miski kuidagi ei… edene?

Kuigi ma tegelikult tegelen enese süvaanalüüsiga all day every day, ei usu ma kurbuse ja hädade sisse kaevumisse. Ma ei usu kaeblemisse ja endale kaasa tundmisesse. Kusjuures on siin minu peas oluline vahe lihtsalt hambad ristis nui neljaks “tugev olemisega”. Mulle on #selflove temaatika selles vaata-peeglisse-ja-ütle-endale-et-sa-oled-ilus võtmes (kuna ilu kui kontseptsioon on esiteks subjektiivne ja teiseks lihtsalt väljamõeldis, siis ma ei oska ennast sellel skaalal mõõta ega saa aru, miks keegi üldse peaks – enesearmastus 100% algab seestpoolt, sellest peaks alustama) hästi võõras, sest minu jaoks tähendab enesearmastus hoopis midagi muud. Seda, et ma tunnen iseend, tean iseenda nõrku kohti, deemoneid ja ebatäiuseid ning oskan iseend neile vaatamata pinnal hoida. Ellu jääda.

Ja lisaks tähendab enesearmastus mu jaoks seda, et ma olen iseenda vastu aus. I call myself on my bullshit. Ma ei luba endal oma laiskuse või prokrastineerimise katteks vabandusi välja mõelda. Ei lase endal oma hädadesse mattuda ega süvenda oma kurbust – ma lihtsalt ei veaks sedasi välja. Mina ise pean iseendal aitama võimalikult edukalt ja õnnelikult ära elada ja sellepärast pole mul vaja iseendale korrutada kui halvasti kõik on. ~~Või ümbritseda end inimestega, kellega saaks teineteise hädaorgudele kaasa kaagutada.~~ Ma pean oma mõtete ja tunnetega töötama, mitte nendesse kinni jääma. Sellel ei ole mingit pistmist hea näo tegemise või näiliselt tugev olemisega – vastupidi.

Sellepärast ütlen ma endale ja kõigile enda ümber neil päevil, et ma olengi nüüd pidevalt natuke kurb. Et ma olen ennast analüüsinud ja tean, et mul ei ole de facto muffigi viga, et elu on sisuliselt ikkagi lill (mu maailmas “lill” on pmst kõik, mis tähendab, et hing on sees, arved makstud, elu pole üks suur pasatorm ja et söök on laual – täna tegi mind isegi dušist tulev soe vesi tänulikuks ja õnnelikuks, sounds like hippie bullshit, aga kõigil ju pole ja tasub endale vahel neid reaalsuskontrolle teha), aga meel on kurb ja miski ei suju ja nüüd on nii. Kõigil minu ümber on kergem teades, et mul on niisugune faas ja et asi pole kelleski ega milleski. Asi pole tegelikult isegi minus endas. See on praegu miski, mis on suurem kui mina, see on kõik asjad kokku, ja ma ei saa sinna eriti midagi parata. Seda enam, et ühest põhjust ei o-le-GI. Seega ei kaevu ma sellesse, ma ei tunne endale seepärast kaasa, ma ei vingu, ei hala ja lihtsalt aitan iseendal ~~vapralt~~ edasi minna ilma selle kurbuse sisse ära kadumata. Ja nutan iga natukese aja tagant lörinal.

Aga ohhhh, see edasi rühkimine muutub üha keerulisemaks, mis siis, et ma olen endale kurvastamist lubanud lootuses, et see varsti üle läheb. Ei lähe. Minu elus valitseb suuuur ja segane teadmatus ja kui mul ei oleks minu pereelu, kus kõik on enam-vähem korras ja päris ja lõbus, siis ma oleks juba täitsa nässus. Sellest see suur segadus tekkinud ongi – miski, mis päriselt loeb, pole tegelikult halvasti, aga see ülejäänu, milles segadus valitseb ja kus mingisugused ebameeldivad otsused langetamist ootavad, närib ikkagi ja tõmbab igasuguse motivatsiooni maha.

No ja ma ei taha teile postitada niisuguseid nukrusest nõretavaid kirjatükke, sest see segadus, mis minu sees on, ei ole pidev. Ma ei ole läbinisti õnnetu ja ma ei tunne, et kõik oleks halvasti. Ma naeran ja armastan ja loon ikka, lihtsalt mitte nii, nagu ma harjunud olen. Ma ootan uut hingamist, uut energiat, päikest ja tulbipungasid ja koduaiamuru kõdi varvaste vahel ja peenrakastimulda küünte all ja mingit selgust. Lahendusi. Ja ma olen siia tulemist vältinud, sest te olete mulle olulised ja ma tahan, et te tulete siia ja saate minult jõudu ja inspiratsiooni ja uut hingamist, mitte osa minu lootusetusest ja kurbusest. Vahel on ju enda omagi raske kanda, kummatigi siis kellegi teise oma…

Kuidas siis ennast aidata? Ma püüan langetada need ebamugavad otsused, mida on vaja, et pilvisus saaks selgineda. On asju, millest on raske lahti lasta, aga mis pikas perspektiivis tähendavad, et elu on lihtsam ja toredam. Pean elu kuidagi ära sorteerima ja otsustama, millele ma tahan oma aega pühendada ja mis seda aega ikkagi väärt ei ole. Ma arvan, et see on oluline – ükskõik, kui valulik selleni jõudmise protsess ei ole. Jälle kõlan nii krüptiliselt, aga ma pean need asjad enda jaoks sirgeks mõtlema enne, kui ma saan neist rääkima hakata. Ja meie argipäevalogistika muutub ka kohe nii keeruliseks ja ma ei suuda sellest mõelda ega kirjutada, sest see teeb mind ühtaegu nii kuradi kurvaks ja samas õnnelikuks ka. Ja ma ei taha kõlada nagu mul oleks kellegi teise õnne pärast kurb, sest mul ju ei ole tegelikult. Aga see ei tähenda, et mina ei tahaks ohjeldamatult nutta. Aga ma sellest kirjutan eraldi postituses, sest praegune on juba nii pikk. Ühesõnaga probleem on selles, et ma pean ennast sundima tegema ebamugavaid asju, mis mind hirmutavad, aga ma ei suuda. Südames on nii raske. Aga kui ma ei võta neid asju kätte, hakkab väga varsti veel raskem. Tunnen ennast nagu suur hunnik õnnetust ja saamatust.

Vot niisugused lood. Nagu kõik teised faasid, läheb ka see ilmselt varsti üle. Ma loodan, et väga varsti.

Üks väga vana pilt Virsikust trepil jonnimas ja koostööd tegemast keeldumast. Täpselt minu *vibes* praegu. 😀

“Ära sina poliitblogijaks hakka. Sul pole selleks piisavalt ainest.”

March 19, 2019~ arvan

Nagu eranditult kõik eestlased täna, olen mina ka aktiivselt mures ja hirmul. Ja see suurte silmadega kollektiivne hirm ise ongi see, mida ma kõige enam kardan.

Ma ei karda rändekriisi – rändekriis on läbi ja ei ole seega meie jaoks probleem.
Ma ei karda rassismi, antisemitismi ja vihakuritegude normaliseerumist, kui EKRE koalitsiooni pääseb – meie ühiskonnas ei ole võõraviha tegelikult valdav.
Ma ei karda, et EKRE võimule saades võimule jääbki ja meie ühiskonna rööbastelt jäädavalt maha kisub. Kogu lugupidamise juures – ma ei usu, et nad kõik oma valimislubadused niimoodi täita suudaksid, et me kõik algava valitsusaja lõpuks kõrvuni suures jamas poleks nii, et see kõigile üheselt selge pole, et need mehed valitsust teha ei oska.

Ma kardan kõige rohkem seda, et tänasel päeval on igaühe arvamusavaldused ja valikud hüüdja hääl kõrbes. Et me kõik tunneme, et meie hoiakuid ja valikuid naeruvääristatakse. Et me peame oma hoiakuid ja valikuid agressiivselt õigustama, millegivastaseid liikumisi moodustama ja kasvõi tõrvikutega tänavale tulema, sest hirm, et keegi meid ei kuule ega märka, on nii hingematvalt suur.

Et keegi, kes end võõravihaga vastandab, on riigivaenlasest lumehelbeke.
Et keegi, kes oma meelsust südamekesega profiilipildil väljendab, on massipsühhoosist pimestatud lammas, kelle väärtused on pehmed ja väljaütlemised tühised.
Et EKRE valija on natsist debiilik, kes peab oma valikut häbenema.
Et ühel pool on noored ja targad, teisel eranditult rumal kaabusid kandev pööbel.

Me kõik kardame põhjusega. Mina kardan põhjusega, EKRE valija kardab põhjusega. Miks me neid põhjuseid tõrjume ja naeruvääristame? Noorte ja teadlike ja tolerantsetena oleme õppinud manifesteerima inimese õigust tunnetele. Teame, et depressioon ei ole meeleolu, millest saab end “lihtsalt kokku võttes” tervendada, vaid miski, mis vajab sügavamat endasse vaatamist, teadmisi, võimalust kellegagi nendest asjadest rääkida. Aga kuidas me ei suhtu teiste inimeste hirmudesse selle lugupidamisega? Kuidas meie, avatud ja tolerantsed ja noored ja empaatilised, ei suuda näha, et teiste inimeste hirmud – kuitahes irratsionaalsed – on siiski täiesti päris? Miks me võtame endale õiguse neid inimesi alavääristada, rumalateks pidada ja dialoogist keelduda? Me võime ju mõelda, et hirmu külvamise ja vastasseisu taga on EKRE valijad üksi, kuid tegelikkuses on sedasama õhutamist täna küll ja veel ka vastasleeris.

Kui valimistulemused avalikustati, oli see minu jaoks tohutult väestav kogemus. Minu hääl oli aidanud valitud kandidaadi Eesti populaarseimaks kandidaadiks ja erakonna valimisvõidule. Mina tegin seda. Need väärtused, mille eest mina seisan, see, mida mina oluliseks pean – need jõudsid valimisvõiduni. Ma teadsin ju teoorias varemgi, aga sain nüüd päriselt aru, kui mõõtmatult väärtuslik on hääleõigus ühe kodaniku jaoks.

Ja siis see tabas mind – kusagil on pea sada tuhat inimest, kelle poolt valitud erakonna võimule saamist mina nii väga kartsin, kuid kes tunnevad selles hetkes oma kodu diivanil valimistulemusi jälgides sedasama väge, mida minagi. Nende hääl luges. Ja kuigi mina isiklikult usun, et meie ühiskonna arengule mõjuks EKRE võimulesaamine ühel kuni pigem väga mitmel viisil laastavalt, on väga oluline väärtus ka sellel, et nende inimeste hääl luges. Et nemad tundsid, et nemad saavad riigis toimuvat mõjutada. Ja me peame nende õigust sellele tundele austama, sest kui me seda ei austa, vaid naeruvääristame, õõnestame me ise seda demokraatiat, mis on meie rahvale ja selle püsimajäämisele nii väärtuslik ja vajalik.

Kõige akuutsem probleem on minu meelest praegu see, et kui EKRE, Isamaa ja Keskerakond teevad koalitsiooni, ei realiseeru tegelikult mitte kellegi hääleõigused. Valdav osa Keskerakonna valijatest, kelleks on vene rahvusest inimesed, ilmselgelt ei valinud võõraviha õhutavaid marurahvuslasi võimule. Keskerakond on alati seisnud vene kogukonna õiguste eest (ja ma usun integratsiooni nimel väga kirglikult, et keegi peab ka nende eest seisma, nii et vaatamata oma senisele suhtumisele Yana Toomi pean teda siiski tunnustama selle eest, et ta oma valijate õiguste eest vankumatult seisab – selline peabki üks poliitik olema) ja vilistab nüüd oma valijale, et iga hinna eest võimule pääseda. EKRE valimislubadusi – kogu seda suurt ja uhket ja isast populistlikku propagandat – püütakse nüüd iga hinna eest kohitseda, et koalitsioon pealtnäha koššer (pun viimaste sündmuste valguses intended) paistaks. Kas see on see, mida EKRE valija soovis? Rääkimata minust ja teistest enamuse häältesaagist korjanud Reformierakonna valijatest, kes on meeleheitel, sest juhtumas on see, mis mingil juhul juhtuma ei pidanud. Meie hääled tegelikult ei lugenud.

Öelge siis – kui keegi meie õiguste eest ei seisa ja me ise ka nüüd teineteise hirmudesse lugupidavalt ei suhtu, nendel teemadel ei räägi, teineteise väärtustele häbitundeta sülitame… mis meist saab? Päriselt ka, mis saab? Kui me vastastikuse austuse asemel lubame endale niisugust hurjutamist ja tänitamist ja elitaarset jobutsemist, nagu keegi minu ühe varasema valimisteemalise sõnavõtu all kirjutas: “ära sina küll poliitblogijaks hakka, sul pole selleks piisavalt ainest”?

Mis mõttes mul pole ainest valimiste teemal sõna võtta? See on minu elu. Minu Eesti. Mina muretsen tema pärast. Me kõik muretseme tema pärast. Minu traditsioonilisel perekonnal on ainest. LGBT kommuunil on ainest. Noortel ettevõtjatel on ainest. Pärnu-, Võru-, Valga- ja Põlvamaal on ainest. Meil on kõigil ainest nii et tapab. Räägime sellest. See on see, mida meil siin #KõigiEestis praegu kõige enam vaja on.

“Kus tüdrukud on ühiskonnale kasulikud elemendid leiutajate või detektiivide või kosmonautide või kellenaiganes, kes nad olla tahavad. Kus vanad rännukoerad ei hirmuta noori tundmatuga, vaid innustavad neid maailma avatud silmade ja südamega nägema. Kus itaallasest naabrimees leiutab kõigi rõõmuks raadio ja jaapanlasest immigrant õpetab külarahvale külalislahkuse eest vastutasuks judot, tänu millele saab Helmi lõpuks põrsad magama ja Eduard leiab kõik oma kadunud asjad üles. On ju ikka niimoodi olnud, et ühiskonna areng ka selle kodanikele edu tagab. Mina tahan elada selles külas, kus ei minda omakasu ja võimu ja ebaoluliste “põhimõtete” nimel ealeski tülli, vaid saetakse kasvõi ELEKTER pooleks, et kõigil hea oleks. Leiutised kuuluvad ju kõigile. Kus Jaagul on lätlasest pruut ja sõbraks sobib igaüks – isegi kui ta on kolmekõrvaline ja Kuu pealt pärit. 💛#kõigieesti #общаяэстония #myestoniatoo #headusteebeluhuvitavaks “

Inseneriks õppima? Ettevõte maha müüa? Teki alla peitu?

March 2, 2019~ chit-chat, minu väike ettevõte

Avastasin, et olen Facebookis tagitud niisugusel pildil, mille fotograaf Marko Mumm minust ja Leifist Kommunikatsioonijuhtimise Aastakonverentsil (käisime Kogumispäevikust rääkimas) tegi. Paneme kohe käiku!

Blogiteemad muutuvad kevade saabumise ja EBA lähenemisega aina aktuaalsemaks ja paratamatult tekib nende jutuajamiste sees kange kihk blogida. Olen end blogijana nagu kuidagi ära kaotanud… Mõtteid on koguaeg nii palju – mingisuguseid elusündmusi ja dilemmasid ja suuri segadusi, mida lahti kirjutada vaja oleks – aga paradoksaalsel kombel tekib siis blogima asudes tunne, et ei oskagi kusagilt alustada, ja tühja pilguga ekraani vahtimise järel läheb blogiaken sama targalt kinni tagasi.

No ei oska, noh. Mul nagu peaks postitusega olema mingi eesmärk, tervik, õiged pildid postituse juurde – see on kuidagi alati nii olnud. Samas kui võiks ju tegelikult lihtsalt otsast harutama hakata ja vaadata, kuhu postitus välja jõuab. Nagu praegu. Ja nagu paljude mu kõige paremini välja kukkunud postitustega enne seda. Panen nüüd oma suure tüdruku püksid jalga ja püüan selle lolli harjumuse maha raputada. Et saaks ikka kirjutatud ka vahelduseks… mis blogi see muidu selline on?

Ühesõnaga maaaaaaaaaaaaaaaaeitea, koguaeg valitseb mingisugune tohuvabohu. Kõik nagu töötab ja kulgeb ja on, aga minu enda sees on emotsionaalne virrvarr ja rahutus. Ma olen liiga sageli mingite otsuste ees, mis on suured ja rasked mugavustsoonist pilkasesse pimedusse astumise otsused. Erutavad ja hirmutavad ühekorraga. Ja siis tekib peitupugemise tunne. Tunne, et tahaks teki üle pea tõmmata ja loota, et maailm läheb edasi ega pane tähele, et ma praegu seda pisut peadpööritavat sõitu kaasa ei tee. Et saaks nagu edasi lükata või nii…

No ja siis on see ratsionaalne pool minust, kes saab aru, et kui sa ei ela oma elu praegu, ei võta neid otsuseid vastu ega astu neid samme praegu, siis millal, kurat, veel? Kust ma tean, kas need võimalused jäävad lauale seniks kui ma oma turvalises diivaninurgas kükitan ja hoogu kogun? Kust ma tean, kas ma üldse nii kaua elan, et kõik ära teha jõuda? Ja eneseareng on pealegi mu lemmikosa elamisest – kuidas ma ei lähe enesearengu teed? Rahutus tuleb ju sedasi hinge ja üleüldse…

Rahutus on muidugi mu keskmine nimi. Koguaeg tahaks rohkem ja paremini ja uut ja põnevat! Aga kõike ju ei jõua ja siis ma võtan enda peale sageli rohkem kui peaks ja jään oma asjadega jänni. Muutun närviliseks ja lähen iseendaga tülli. Ma ei luba endale kehvemaid sooritusi, tähtaegade ületamisi, inimestele pettumuste valmistamisi – enesehinnang kukub ja ebaadekvaatsuse tunne võtab mõistuse peast. Peaksin kuidagi mingi tasakaalu leidma, aga ei oska. Näiteks mõtlesin välja, mis see on, mida ma õppida tahaksin. Midagi, mis ei oleks õppimine õppimise või paberi pärast, vaid miski, mis mulle tõesti mingisuguseid uksi avaks, mulle ettevõtjana midagi annaks, mulle rahateenimiseks vajalikud oskused annaks. Polütehnikumi tahaks minna. Ei, mitte inseneriks. 😀 Aga mis ajast ometi? Meil on nüüd Kukupesas rahvast nagu murdu, aga sellele vaatamata pean ma olema igapäevaselt hands-on ja kui ma ei oleks, oleks tal raske pinnale jääda. See on minu (ja igaühe, tegelikult) suurim väljakutse ettevõtjana – panna süsteem tööle nii, et ma ise ei peaks kättpidi küljes olema. Ilmselt see nüüd ka tööpere kasvades üha enam sedasi hakkab olema ka, aga praegusel hetkel ei kujuta ma ette, et käiksin selle kõige kõrvalt veel koolis kah.

No ja selle veidi kaootilise mikroettevõtte (mille küljes ma ise koguaeg kättpidi olema pean, et asi toimiks) reaalseks toimivaks organisatsiooniks ehitamisega seoses jõuangi oma kõige suurema mugavustsoonist välja astumise (no seitse penikoormat VÄHEMALT) dilemma juurde.

Kukupesa (pool sellest) tahetakse ära osta.

Ilma otsust langetamata ei saa ma (arusaadavalt) detailidesse laskuda, aga pakkumine on tegelikult… see pakkumine võib olla väga äge kogemus minu jaoks. Õppimisvõimalus like no other. Eneseareng! Organisatsiooniks kasvamine…

Mul kõhus keerab elevusest, kui ma sellele niiviisi mõtlen.

Aga siis ma hakkan mõtlema kõigile agadele, kõigile potentsiaalsetele ohtudele, sellele, millega (ja kellega) ma ennast lõppude lõpuks seon ja mis saab sellest kõigest siis, kui juhtub kõige hullem. No ja siis ma muidugi hakkan kahtlema ja tekib see tunne, et olge kenad, minge praegu minuta edasi, ma peidan ennast mõnda aega teki all kuni see kõik üle läheb. Seda enam, et ma korra tegelikult juba ütlesin pakkumisest ära, aga nad siiski leidsid, et tuleks ikkagi edasi mõelda… järelikult peab mõtlema.

Praegu on mu suurim mure vist see, et see (palun vabandust, et nii krüptiliselt, ma tõesti ei tõsta niisama hinda ega ürita põnev paista, vaid kirjutan, et ventileerida, aga püüan samas oma tagala kindlana hoida) tähendaks nii palju tööd, nii palju enesetäiendust ja muidugi konkreetse know-how‘ga tiimi. Et noh… kas me üldse saame hakkama?

Tegelikult ma ju usun ja tean, et saame. Aga ma olen räme ülemõtleja ja muretseja. Heas ja halvas. Püüan jääda truuks oma “kui sa ei proovi, sa ei arene ega saa teada, mis sind teiselpool ootab” mõttelaadile, aga põdemine tahab ikka täiega üle võtta praegu. No vot.

Kuskohas te oma eludega praegu olete? Mõne raske ja hirmutava otsuse ees? Ka pidevas emotsionaalses kaoses? Võite kommentaariumis anonüümselt tuulutada, kui tahate. Siin on mõnus rafas koos, hea nõu küsida. Ise koguaeg küsin.

Mis te mu asemel teeks?