Archives for September 2020

Ma ei oska seda paremini kirjeldada, aga… elu ja selles valitsev (mind valitsev?) meeleolu on nagu Muumiorus hilja novembris. Miski ei ole halvasti, aga miski ei ole justkui nii nagu ta tavaliselt on… kõik on kuidagi kummaline. Nihkes. Nagu maailm oleks minu jaoks liiga suur ja tühi ja mul oleks vaja end tõmmata teki alla kerra ja kanda ainult retuuse ja kunksmoorikrunni ja olla oma inimestele natuke liiga lähedal. Aga selle asemel pean Asju Tegema ja Hakkama Saama ja….

Võib-olla on mul muidugi hoopis PMS. Ma ei tea, sest ma ei ole oma ebaregulaarsest menstruaaltsüklist juba viisteist aastat sotti saanud saada üritanud. Ja tegelikult ma ikkagi käisin ka täna tööl retuusides ja kunksmoorikrunnis, ja tegelikult mu ümber on inimesed, kellega koos ma saan jonnida ja rantida kui vaja. Muide – nii on isegi jonnimine päris lõbus!

Aga kuidagi on see kõik ilmselt seotud meie kohal suure musta pilvena hõljuva ja tormiga ähvardava viiruspuhanguga ning sellest tingitud teadmatusega. Ja siis on seal kindlasti natukene minu enda naiivsust, millega olen külg ees uutesse olukordadesse sisse lennanud ja siis avastanud, et need võtavad minult rohkem, kui mul anda on. Ja siis muidugi mingeid (ma ei ütleks, et purunenud, aga) mõranenud illusioone, mis kõige selle muuga (ja potentsiaalse PMS’iga) koos on moodustanud mingisuguse eriti kange emotsioonikokteili. Ausalt öeldes olen ma ilmselt lihtsalt väsinud, ja tegelikult ma ju näen (kui ma vaatan), et kõik on pigem kontrolli all, aga mu emotsionaalne tasakaal ei ole barlanksis ja väiksemgi mure (enda oma, ümbritsevate inimeste omad…) lööb mind praegu täiega kõikuma. Ja see on see, mille peale ma tahaks jalgu trampida ja jonnida, ja mida ma muidugi ka teen, samal ajal enda üle naerda pugistades, sest kes üldse on nagu mina?!

See pidev tundmine ja tajumine ja (üle)mõtlemine, nagu te ilmselt juba hästi teate, on mulle igioma. Ja see võib-olla kõlab kuidagi imelikult, aga ma lisaks selle käes vaevlemisele ka päris naudin seda. Vahel on muidugi raske ka, aga enamasti mulle õudselt meeldib oma tundeid lõpuni tunda ja läbi nende iseendast paremini sotti saada. Ma olen iseendale selles mõttes väljakannatamatu kaaslane – see tüüp, kes teist alati häbitult psühhoanalüüsib, ehkki keegi ei küsinud. 😀

Ja ma tean ka, et neid minu tundeid on päris mitmete inimeste jaoks mu elus olnud liiga palju. Inimesed kipuvad – isegi kui sa neile vastupidist kinnitad – tundma, et nemad on sinu tunnete eest kuidagi vastutavad või neis süüdi. Ja ehkki nad 99,5% kordadest ikkagi ei ole, on see reaktsioon ju tegelikult mõistetav ka. Tean seda kasvõi emana omast käest – seda valusat ja isegi vihaleajavat ebaõiglusetunnet, et lapse kurbuse, valu, häda ära võtmine on sinu töö, aga sa ei ole oma ülesannete kõrgusel ja miski ei aita. Miski ei võta seda ära. Miski ei rahusta teda maha! Miks ta ometi peab panema mind tundma, et ma olen halb ja saamatu ema?!

Aga kuna ma ise olen nagu ma olen, taipasin paar aastat tagasi, et kõige rohkem kõigest tahan ma ise ju vabadust lihtsalt tunda. Täiskasvanuna saan ma selle vabaduse endale ise võtta – end emotsionaalselt rõhuvatest olukordadest eemaldada või otsida emotsionaalset lähedust inimestelt, kellega tunnen end lõpuni turvaliselt – aga laps vajab ju enda emotsioonidega abi. Nii et ma harjutasin end lapsi lohutades teadlikult ümber. Selle asemel, et lapsele läheneda sõnadega “ära nuta” (mis on ju sama loomulikult üle huulte lipsav sõnapaar nagu mistahes muud viisakused, mida eluaeg tarvitada teadnud oleme), hakkasin hoopiski ütlema: “nuta-nuta.”

Jube võõras oli alguses. Nagu ärgitaks last kurb olema. Agitaator-ema! Aga polnud kaua aega kahelda, sest ma ei ole kunagi näinud teisi niisuguseid võlusõnu, mis lapse hetkega maha rahustaks.

“Nuta-nuta. Emme hoiab sind.”

Ja nii ma olen endale ka ütlema hakanud. Ja ma ei arva, et kõik peaksid ühtmoodi lahistama, et see oleks ainuõige viis end emotsionaalselt maha laadida – nii, nagu ei tööta kõik medikamendid iga kere peal ühtviisi, ei pea ka emotsioonid kõigil ühtemoodi vallanduma. Aga kui pisarad tulevad – tulgu. Ei ole tarvis neid tagasi hoida või, jumala eest, häbeneda.

Ja siis käimegi ja korrutame iseendale ja teineteisele: “nuta-nuta.”

Tervitades

Löristas just kinos armsat filmi vaadates nii kõvasti nutta, et kõrvalistujad raudselt koroonahirmus eneseisolatsiooni jäävad.

Viisakas loom kirjutab esimesele üle saja aasta kirjutatud postitusele ilmselt ka selgitava sissejuhatuse. Elu on mulle viimase viie aasta jooksul väga palju õpetanud. Ma olen õppinud palju iseenda kohta (mis on minu pärisosad ja millest pean end vabastama), palju inimsuhete kohta (missugustesse ma tahan ja millistesse ei taha end segada) ning täna, tundub mulle, olen õppimas, kuidas teha neid Päris Oma Asju ja rõõmustada oma rõõme, laskmata ebaolulisel oma meepotti tõrvaga määrida. Ma olen enam kui suuteline kuulama oma sisetunnet ning sellesama sisetunde põhjal kaugele minema, kuid sisetundest olulisem on minu jaoks õhin ja elutahe. Positiivsus. Elevus. Inspiratsioon ja motivatsioon edasi pürgida, ka kõrvuni s*tas olles ikkagi elu ilu ja võimalusi näha, oma inimestega kokku hoida ja läbi raskuste raiuda, et tagasi vaadates näha: ma sain ja saan alati hakkama.

Kui ma olen inimeste keskel, kes on päris – head inimesed, positiivsed, inspireerivad ja motiveeritud, olen ma õnnelik ja produktiivne. Ja ma ei mõtle muidugi mingeid Stepfordi roboteid – õnnetud oleme ju me aeg-ajalt kõik. Mind lihtsalt tõmbab inimeste poole, kes oma õnnetuses püherdamise asemel sellest väljapääsu otsivad. Kurvastavad ausalt ja teevad end haavatavaks, kuid ei pane vastutust oma õnne ja edu eest kellegi teise kui iseenda peale.

Elu vist püüab mulle õpetada, kuidas teha rahu teistlaadi inimestega, kes ju ka mu seikluste käigus Maarjamaal paratamatult minu teele satuvad. Kuidas mitte lasta nende võngetel minu sagedusi häirida. Kuidas olla ise, vankumatult oma sõidurajal, jättes kõrvale kõrvaliste isikute pettumuse, kibestumuse, negatiivsuse, milleks neil on kahtlemata igasugune õigus, kuid mida mina ei pea alati omaks võtma.

Kõlab ümmarguselt? Mnjah, nii selle tunnetest ja poolikutest mõtetest kirjutamisega on. Et kui tegelikult isegi ei tea, mida mõtled ja tunned, on ju lausa kummaline sellest avalikult kirjutada. Seda enam, kui konkreetseid olukordi kellegi privaatsust ja väärikust kompromiteerimata lahti kirjutada ei saaks.

Või kõlab see hoopis iseenesestmõistetavalt? Küllap on mõnigi meist teisele valusal hetkel “ah, ära pane tähele” ühmanud, kuid kas empaatiline ja tundeline inimene saab päriselt mitte tähele panna või omaks võtta? Seni on tundunud, et ei saa. Tundunud, et hingepõhjani haavav on selline kõrvaltvaatajate “las koerad hauguvad”, kui keegi sulle järjepidevalt negatiivsuse ja tigedusega sisse sõidab. Aga täna ma mõtlen, et äkki ikkagi saab sellistest üle olla. See lihtsalt võtab aega ja nõuab tööd. Minult, näiteks, nõuab see mõõtmatul määral tööd, aga esimest korda elus tunnen ma, et võib-olla leian ma selle enda seest ikkagi üles.

Ja lisaks on esimest korda elus (või lihtsalt üle nii pika aja, et ma ei mäleta seda tunnet enda sees?) tekkinud selline vägi minu sisse, et lihtsalt tahan elada ja teha neid asju, mis mind sütitavad. Kõik tahan ära teha! Ja sa kurat, kus mulle meeldis blogi kirjutada! Kui ilus on neid arhiive siin vaadata. Kirjutasin siin peidupostitusi poe laiendamisest ja ehkki üsna värsked, tunduvad ka need mälestused juba NII kauged. Mõte, et oleksin need unustuse hõlma jätnud, igaveseks kaotanud, on minusugusele melanhoorale ikkagi liig, mis liig.

Nii et ma kirjutan.

Ma kirjutan vahelduseks avalikult. Sest see oli ennevanasti ilgelt kihvt ja siiras ja päris blogi (ja mina vist olen ainus, kes sellele saab retrospektiivis niisuguse hinnangu anda – ma ju mäletan kõike olnut ja näen tagantjärele vaadates, kui paljut ma ikkagi olen siin teiega nii vahetult jaganud) ja ma tahan seda teiega jagada. Ma ei taha kuulsat blogi ja vilkuvaid bännereid ja palju tasuta nodi – mul ei ole seda vaja. Ma tahan tagasi oma armsat weblogi, millega ma 12-aastase tüdrukuna algust tegin ja mis mulle nii palju andnud ja (mälestustena) alles jätnud on. Oma veebikodu, kuhu te olete teretulnud, kui võtate jalanõud jalast, austate pererahva kodurahu ja vaidlete minuga (soovi korral) ilma onuheinolikult räuskamata. 🙂

Postitust illustreerivad armsad pildid meie Peipsiäärsest perepuhkusest Peipsi Puhkemajades. Nagu kõik teised eesti pered, puhkasime ka meie tänavu ainult kodumaal, ja see järveäärne minipuhkus oli üks mõnusamaid. Ida-Virumaa (tuntud ka kui Ida-Võlumaa) oli meile nii lummav, sarmikas ja põnev, et tahaksime sinna kindlasti pikemaks tagasi minna. Kui hetkeolukord veelgi eskaleerub, avaneb siseriiklikeks puhkusereisideks veel kindlasti küllaldaselt võimalusi… 🙂

Ma ei tea, millal jälle, aga tore on vahelduseks tagasi olla!