Miiu blogi

Archives for September 2020

Poisu-poisu 3. sünnipäev

September 29, 2020~ väikevend, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid

Natukene võib-olla naljakas on mõelda, et meie pesamuna on juba kolmeaastane. Lasteaiaealine. Jutukas, iseseisev (ehkki märkimisväärselt vähem, kui tüdrukud selles vanuses juba ammu olid ja, tahtmata sootrollida, teen seda ikkagi ja küsin: kas… see on mingi poistevärk?), hästi hooliv ja hoolitsev ning mulle maailmaarmas. Õudselt armastab lähedust ja head pulli teha. Ja süüa – oooo booože moi, kus talle mahub sööki sisse! Eriti ahjuporgandeid. Ja hirmsasti meeldib talle veel puslesid panna, ja muidugi kõik need asjad, millel on kaks kuni mitu ratast all. Ta on ühesõnaga üks hästi mõnus poeglaps.

Kuna poeglaps alles alustas lasteaiateed, ei ole tal veel palju päris oma sõpru ja suure paljude külalistega mängutoapeo jaoks on ehk õige pisut veel väike. Sestap otsustasin talle korraldada ühe ägeda koduaiapeo koos inimestega, kelle tähelepanu ta maailmas enim naudib: meie, tema vanaema, Anni, Anete ja Rajud. Sedasi sai ta kõigi oma kõige lähedasemate inimestega üks ühele uute mänguasjadega mängida, kaisutada, liugu lasta ehk teha justnimelt seda, mida ühele kolmeaastasele kõige rohkem teha meeldib.

Magas batuudi kerkimise ajal lõunaund ja soovis vanaema süles ärgata. Oli pisut pahur… kuni suure utsitamise peale ja protestide saatel õue jõudis ja:
See hetk, kui ärkad lõunaunest ja koduõue on kerkinud hiigelsuur batuut-liumägi.
Kuna meil oli perepidu, siis ka kõige klassikalisem kogupereeine e. lasanje. Tegin kolm lasanjet – ühe klassikalise (maheveisehakklihast ja köögiviljadest raguu ning bèchameliga), ühe täiesti taimse ja ühe klassikalise ilma soolata, sest meil on pundis kaks beebit. 🙂

Mul oli tükk aega olnud visioon, et me ei tee omalt poolt poisule kingitusi, aga rendime talle aeda vinge batuudi. Naiivne nagu ma olen, ei olnud ma arvestanud, et sellised batuudid, nagu ma oma vaimusilmas ette kujutasin, maksid ligi miljon eurot, neist veidi igavamad-keskpärasemad 250€. No tuli nördimus peale küll… aga siis soovitas üks mu headest jälgijatest, et meie koduküla kandis rendib keegi ühte vahvat batuut-liumäge, mille rendihind oli neist eelnevalt nähtuist üle kolme korra odavam. Nii et selle me siis endale aeda tarisime! Väga lahe oli vaadata, kui kiiresti see hunnik tühja telki niisuguseks suurejooneliseks batuudiks kerkib. Ja poisu rõõm oli muidugi ka piiritu. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha!

😀 <3
Lapsi meil peale enda omade palju ei olnudki, nii et niisugune hea liumägi oli meie pundile täpselt paras ja igas vanuses lastele (ka neile juba mitmekümnestelegi :D) pakkus see palju rõõmu.

See postitus kõlab nüüd nagu täiusliku Pinteresti-ema poolt viimse detailini planeeritud sünnapidu, aga vähe sellest, et ma batuudi-asja vaid paar päeva enne pidu joonde ajada suutsin, tuli mulle meelde, et lapsel torti ka vaja on, sõna otseses mõttes peoeelsel õhtul töö juures olles. Ja seda ka tänu Annile, kes selle mult igaks juhuks üle küsis. Õnneks on tema tordimeistrist ämmal suhkrupiltideks tarvilik riistvara olemas, mistõttu istusin siis jalamaid Kukupesa leti taha maha, rüperaal süles, ja vihtusin suhkrupildi jaoks kujundust teha. Peohommikul printima hakates selgus muidugi, et printer on koostöö lõpetanud, aga mind ega peokangelast ei seganud printeritriibud kujundusel karvavõrdki. Nagu näha:

Peokangelase ema, nagu näha, kodukrunnis ja meigita, seljas kodusärk ja kodupüksid. Ma ARMASTAN pereringis peetud kodupidusid!

Olgu öeldud, et ma ei valmista torte. See oli mu kõige esimene niisugune. Küpsetasin öösel tordipõhja ja vandusin. Lõikasin kihtideks ja vandusin. Katsin kreemiga ja vandusin! 😀 Naabrinaiselt laenasin tülled ja üritasin nii enesekindlalt pritsida nagu oskasin. Ta ei tulnud ideaalne, aga ma sain hakkama! Selle üle võib uhke olla küll. Selles, et ta maitsev tuleb, ma ei kahelnud – vahele sai OHTRALT vaarikaid, vanillikreem ja katteks vahukoore-toorjuustukreem. Nii hea ja mahlane oli!

ÄÄRMISELT armastusväärsed inimesed. <3

Vist kõigilt, kes ei ole meie, sai peoperemees oma esimesed Hot Wheelsi mänguasjad. Nii sai kallite külalistega ka eelnevalt kokku lepitud, sest ta on neist nii kaua suure imetlusega rääkinud, muudkui mänguasjakataloog kaisus maganud ja naabripoisi juures alati esimese asjana trepist üles nende lelude juurde tormanud, nii et nüüd oli aeg ka tema maailma mõne komplekti võrra rikastada.

See päev, kui KÕIK viitsivad sinuga autodega mängida. 😀

No ja siis terve ülejäänud aja (kui me ei söönud ja autodega ei mänginud) lasksime kordamööda liumäel liugu. Me kõik! Vahetpidamata, kord selg ees, kord püstijalu, üle kogu küla naerda lõkerdades, nii suure innu ja hooga, et meil kõigil olid siin-seal küünarnukkidel ja põlvedel hõõrdumisest kerged põletusarmid. 😀

Vahepeal panin nad niisama õhtupäikeses poosetama. Nii ilusad tüdrukud!
Täpselt annab edasi selle ülimõnusa peo vaibi. Kõik koos mängimas. <3

Aitäh, maailma parimad inimesed, maailma parima peo eest! Ja kõigest kõige enam ka selle eest, et meie poisut hoiate ja armastate.

4 Comments

Kuidas nutvat last (loe: ennast) lohutada

September 23, 2020~ sildita

Ma ei oska seda paremini kirjeldada, aga… elu ja selles valitsev (mind valitsev?) meeleolu on nagu Muumiorus hilja novembris. Miski ei ole halvasti, aga miski ei ole justkui nii nagu ta tavaliselt on… kõik on kuidagi kummaline. Nihkes. Nagu maailm oleks minu jaoks liiga suur ja tühi ja mul oleks vaja end tõmmata teki alla kerra ja kanda ainult retuuse ja kunksmoorikrunni ja olla oma inimestele natuke liiga lähedal. Aga selle asemel pean Asju Tegema ja Hakkama Saama ja….

Võib-olla on mul muidugi hoopis PMS. Ma ei tea, sest ma ei ole oma ebaregulaarsest menstruaaltsüklist juba viisteist aastat sotti saanud saada üritanud. Ja tegelikult ma ikkagi käisin ka täna tööl retuusides ja kunksmoorikrunnis, ja tegelikult mu ümber on inimesed, kellega koos ma saan jonnida ja rantida kui vaja. Muide – nii on isegi jonnimine päris lõbus!

Aga kuidagi on see kõik ilmselt seotud meie kohal suure musta pilvena hõljuva ja tormiga ähvardava viiruspuhanguga ning sellest tingitud teadmatusega. Ja siis on seal kindlasti natukene minu enda naiivsust, millega olen külg ees uutesse olukordadesse sisse lennanud ja siis avastanud, et need võtavad minult rohkem, kui mul anda on. Ja siis muidugi mingeid (ma ei ütleks, et purunenud, aga) mõranenud illusioone, mis kõige selle muuga (ja potentsiaalse PMS’iga) koos on moodustanud mingisuguse eriti kange emotsioonikokteili. Ausalt öeldes olen ma ilmselt lihtsalt väsinud, ja tegelikult ma ju näen (kui ma vaatan), et kõik on pigem kontrolli all, aga mu emotsionaalne tasakaal ei ole barlanksis ja väiksemgi mure (enda oma, ümbritsevate inimeste omad…) lööb mind praegu täiega kõikuma. Ja see on see, mille peale ma tahaks jalgu trampida ja jonnida, ja mida ma muidugi ka teen, samal ajal enda üle naerda pugistades, sest kes üldse on nagu mina?!

See pidev tundmine ja tajumine ja (üle)mõtlemine, nagu te ilmselt juba hästi teate, on mulle igioma. Ja see võib-olla kõlab kuidagi imelikult, aga ma lisaks selle käes vaevlemisele ka päris naudin seda. Vahel on muidugi raske ka, aga enamasti mulle õudselt meeldib oma tundeid lõpuni tunda ja läbi nende iseendast paremini sotti saada. Ma olen iseendale selles mõttes väljakannatamatu kaaslane – see tüüp, kes teist alati häbitult psühhoanalüüsib, ehkki keegi ei küsinud. 😀

Ja ma tean ka, et neid minu tundeid on päris mitmete inimeste jaoks mu elus olnud liiga palju. Inimesed kipuvad – isegi kui sa neile vastupidist kinnitad – tundma, et nemad on sinu tunnete eest kuidagi vastutavad või neis süüdi. Ja ehkki nad 99,5% kordadest ikkagi ei ole, on see reaktsioon ju tegelikult mõistetav ka. Tean seda kasvõi emana omast käest – seda valusat ja isegi vihaleajavat ebaõiglusetunnet, et lapse kurbuse, valu, häda ära võtmine on sinu töö, aga sa ei ole oma ülesannete kõrgusel ja miski ei aita. Miski ei võta seda ära. Miski ei rahusta teda maha! Miks ta ometi peab panema mind tundma, et ma olen halb ja saamatu ema?!

Aga kuna ma ise olen nagu ma olen, taipasin paar aastat tagasi, et kõige rohkem kõigest tahan ma ise ju vabadust lihtsalt tunda. Täiskasvanuna saan ma selle vabaduse endale ise võtta – end emotsionaalselt rõhuvatest olukordadest eemaldada või otsida emotsionaalset lähedust inimestelt, kellega tunnen end lõpuni turvaliselt – aga laps vajab ju enda emotsioonidega abi. Nii et ma harjutasin end lapsi lohutades teadlikult ümber. Selle asemel, et lapsele läheneda sõnadega “ära nuta” (mis on ju sama loomulikult üle huulte lipsav sõnapaar nagu mistahes muud viisakused, mida eluaeg tarvitada teadnud oleme), hakkasin hoopiski ütlema: “nuta-nuta.”

Jube võõras oli alguses. Nagu ärgitaks last kurb olema. Agitaator-ema! Aga polnud kaua aega kahelda, sest ma ei ole kunagi näinud teisi niisuguseid võlusõnu, mis lapse hetkega maha rahustaks.

“Nuta-nuta. Emme hoiab sind.”

Ja nii ma olen endale ka ütlema hakanud. Ja ma ei arva, et kõik peaksid ühtmoodi lahistama, et see oleks ainuõige viis end emotsionaalselt maha laadida – nii, nagu ei tööta kõik medikamendid iga kere peal ühtviisi, ei pea ka emotsioonid kõigil ühtemoodi vallanduma. Aga kui pisarad tulevad – tulgu. Ei ole tarvis neid tagasi hoida või, jumala eest, häbeneda.

Ja siis käimegi ja korrutame iseendale ja teineteisele: “nuta-nuta.”


Tervitades

Löristas just kinos armsat filmi vaadates nii kõvasti nutta, et kõrvalistujad raudselt koroonahirmus eneseisolatsiooni jäävad.

Mina külg ees olukordadesse lendamas (siin: pea ees liugu laskmas), maailma kõige paremad inimesed tihedalt kõrval

9 Comments

Kallis päevik…

September 22, 2020~ sildita

Viisakas loom kirjutab esimesele üle saja aasta kirjutatud postitusele ilmselt ka selgitava sissejuhatuse. Elu on mulle viimase viie aasta jooksul väga palju õpetanud. Ma olen õppinud palju iseenda kohta (mis on minu pärisosad ja millest pean end vabastama), palju inimsuhete kohta (missugustesse ma tahan ja millistesse ei taha end segada) ning täna, tundub mulle, olen õppimas, kuidas teha neid Päris Oma Asju ja rõõmustada oma rõõme, laskmata ebaolulisel oma meepotti tõrvaga määrida. Ma olen enam kui suuteline kuulama oma sisetunnet ning sellesama sisetunde põhjal kaugele minema, kuid sisetundest olulisem on minu jaoks õhin ja elutahe. Positiivsus. Elevus. Inspiratsioon ja motivatsioon edasi pürgida, ka kõrvuni s*tas olles ikkagi elu ilu ja võimalusi näha, oma inimestega kokku hoida ja läbi raskuste raiuda, et tagasi vaadates näha: ma sain ja saan alati hakkama.

Kui ma olen inimeste keskel, kes on päris – head inimesed, positiivsed, inspireerivad ja motiveeritud, olen ma õnnelik ja produktiivne. Ja ma ei mõtle muidugi mingeid Stepfordi roboteid – õnnetud oleme ju me aeg-ajalt kõik. Mind lihtsalt tõmbab inimeste poole, kes oma õnnetuses püherdamise asemel sellest väljapääsu otsivad. Kurvastavad ausalt ja teevad end haavatavaks, kuid ei pane vastutust oma õnne ja edu eest kellegi teise kui iseenda peale.

Elu vist püüab mulle õpetada, kuidas teha rahu teistlaadi inimestega, kes ju ka mu seikluste käigus Maarjamaal paratamatult minu teele satuvad. Kuidas mitte lasta nende võngetel minu sagedusi häirida. Kuidas olla ise, vankumatult oma sõidurajal, jättes kõrvale kõrvaliste isikute pettumuse, kibestumuse, negatiivsuse, milleks neil on kahtlemata igasugune õigus, kuid mida mina ei pea alati omaks võtma.

Kõlab ümmarguselt? Mnjah, nii selle tunnetest ja poolikutest mõtetest kirjutamisega on. Et kui tegelikult isegi ei tea, mida mõtled ja tunned, on ju lausa kummaline sellest avalikult kirjutada. Seda enam, kui konkreetseid olukordi kellegi privaatsust ja väärikust kompromiteerimata lahti kirjutada ei saaks.

Või kõlab see hoopis iseenesestmõistetavalt? Küllap on mõnigi meist teisele valusal hetkel “ah, ära pane tähele” ühmanud, kuid kas empaatiline ja tundeline inimene saab päriselt mitte tähele panna või omaks võtta? Seni on tundunud, et ei saa. Tundunud, et hingepõhjani haavav on selline kõrvaltvaatajate “las koerad hauguvad”, kui keegi sulle järjepidevalt negatiivsuse ja tigedusega sisse sõidab. Aga täna ma mõtlen, et äkki ikkagi saab sellistest üle olla. See lihtsalt võtab aega ja nõuab tööd. Minult, näiteks, nõuab see mõõtmatul määral tööd, aga esimest korda elus tunnen ma, et võib-olla leian ma selle enda seest ikkagi üles.

Ja lisaks on esimest korda elus (või lihtsalt üle nii pika aja, et ma ei mäleta seda tunnet enda sees?) tekkinud selline vägi minu sisse, et lihtsalt tahan elada ja teha neid asju, mis mind sütitavad. Kõik tahan ära teha! Ja sa kurat, kus mulle meeldis blogi kirjutada! Kui ilus on neid arhiive siin vaadata. Kirjutasin siin peidupostitusi poe laiendamisest ja ehkki üsna värsked, tunduvad ka need mälestused juba NII kauged. Mõte, et oleksin need unustuse hõlma jätnud, igaveseks kaotanud, on minusugusele melanhoorale ikkagi liig, mis liig.

Nii et ma kirjutan.

Ma kirjutan vahelduseks avalikult. Sest see oli ennevanasti ilgelt kihvt ja siiras ja päris blogi (ja mina vist olen ainus, kes sellele saab retrospektiivis niisuguse hinnangu anda – ma ju mäletan kõike olnut ja näen tagantjärele vaadates, kui paljut ma ikkagi olen siin teiega nii vahetult jaganud) ja ma tahan seda teiega jagada. Ma ei taha kuulsat blogi ja vilkuvaid bännereid ja palju tasuta nodi – mul ei ole seda vaja. Ma tahan tagasi oma armsat weblogi, millega ma 12-aastase tüdrukuna algust tegin ja mis mulle nii palju andnud ja (mälestustena) alles jätnud on. Oma veebikodu, kuhu te olete teretulnud, kui võtate jalanõud jalast, austate pererahva kodurahu ja vaidlete minuga (soovi korral) ilma onuheinolikult räuskamata. 🙂

Postitust illustreerivad armsad pildid meie Peipsiäärsest perepuhkusest Peipsi Puhkemajades. Nagu kõik teised eesti pered, puhkasime ka meie tänavu ainult kodumaal, ja see järveäärne minipuhkus oli üks mõnusamaid. Ida-Virumaa (tuntud ka kui Ida-Võlumaa) oli meile nii lummav, sarmikas ja põnev, et tahaksime sinna kindlasti pikemaks tagasi minna. Kui hetkeolukord veelgi eskaleerub, avaneb siseriiklikeks puhkusereisideks veel kindlasti küllaldaselt võimalusi… 🙂

Mida imeilusat taevast Peipsi kohal? Siis, kui sai minna kell kümme õhtul ujuma ja vesi oli pehme ja kosutav.
Noorperemees oma lemmik-vaalarätikusse mähkununa. Ei saa midagi teha, tuleb nüüd häbitu Kukupesa reklaam, aga rätikud tõesti on meie pere suured hitt-tooted: LINK

Ma ei tea, millal jälle, aga tore on vahelduseks tagasi olla!

19 Comments

Mina olen Mirjam (30), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, Kukupesa nime kandva sisustuskaupluse omanik ja suur kokandusentusiast. Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi! Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis

JUTUSTAVAD KAASA

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Ise tegid selle saia või?
    Ise tegid selle saia või?
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
    Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist
    Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist
  • BBQ side dish: Grilled mushrooms filled with ham and blue cheese
    BBQ side dish: Grilled mushrooms filled with ham and blue cheese
  • Võitlus võililledega (1:0)
    Võitlus võililledega (1:0)
  • Kroonprintsessi JUUBEL
    Kroonprintsessi JUUBEL
  • H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
    H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?

Recent Posts

  • Kroonprintsessi JUUBEL
  • Mõttesõel, mu vana sõber
  • Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Ise tegid selle saia või?
  • Remont: Ülemise korruse vannituba

Recent Comments

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Janika on Kroonprintsessi JUUBEL

Archives

  • February 2022
  • October 2021
  • April 2021
  • March 2021
  • February 2021
  • January 2021
  • December 2020
  • November 2020
  • October 2020
  • September 2020
  • May 2020
  • November 2019
  • August 2019
  • July 2019
  • May 2019
  • April 2019
  • March 2019
  • February 2019
  • January 2019
  • December 2018
  • November 2018
  • October 2018
  • September 2018
  • August 2018
  • July 2018
  • June 2018
  • May 2018
  • April 2018
  • March 2018
  • February 2018
  • January 2018
  • December 2017
  • November 2017
  • October 2017
  • September 2017
  • August 2017
  • July 2017
  • June 2017
  • May 2017
  • April 2017
  • March 2017
  • February 2017
  • January 2017
  • December 2016
  • November 2016
  • October 2016
  • September 2016
  • August 2016
  • July 2016
  • June 2016
  • May 2016
  • April 2016
  • March 2016
  • February 2016
  • January 2016
  • December 2015
  • November 2015
  • October 2015
  • September 2015
  • August 2015
  • July 2015
  • June 2015
  • May 2015
  • April 2015
  • March 2015
  • February 2015
  • January 2015
  • December 2014
  • November 2014
  • October 2014
  • September 2014
  • August 2014
  • July 2014
  • June 2014
  • May 2014
  • April 2014
  • March 2014
  • February 2014
  • January 2014
  • December 2013
  • November 2013
  • October 2013
  • September 2013
  • August 2013
  • July 2013
  • June 2013
  • May 2013
  • April 2013
  • March 2013
  • February 2013
  • January 2013
  • December 2012
  • November 2012
  • October 2012
  • September 2012
  • August 2012
  • July 2012
  • June 2012
  • May 2012
  • April 2012
  • March 2012

Categories

  • adventures
  • aiapidamine
  • art
  • arvan
  • arvustus
  • baby food
  • blog sale
  • bump
  • chit-chat
  • christmas
  • daddy's little girl
  • DIY
  • edevus
  • emadus
  • extreme home makeover
  • family
  • friends of ours
  • giveaway
  • green thumbs
  • H nipinurk
  • il faut cultiver…
  • ilusad asjad
  • issi väike kullake
  • jõulud
  • jutupostitus
  • juuksed
  • kodu
  • kodukohvik raju hunt
  • koerapreili loore
  • kogumispäevik
  • kõhuke
  • kokkuvõte: 2012
  • kokkuvõte: 30
  • kolmas rasedus
  • kreeka 2019
  • kroonprintsess
  • kroonprintsess: areng
  • kroonprintsess: kasvamine
  • kroonprintsess: pildid
  • kroonprintsess: sünd
  • kroonprintsess: tsitaadid
  • kroonprintsessi fotokast
  • küpros 2018
  • küsimused & vastused
  • küüned
  • legokool
  • literature
  • love story
  • me avame poe
  • meik & nahahooldus
  • meisterdused väikelapsele
  • minu väike ettevõte
  • mis mu taldrikul on?
  • mis seal grillil küpseb?
  • mis täna hommikusöögiks on?
  • mis täna lõunaks on?
  • mis täna magustoiduks on?
  • mis täna õhtusöögiks on?
  • mis täna…?
  • mobile blog
  • mood
  • motherhood
  • mõtisklused & arutelu
  • music
  • nädalamenüü
  • new year's eve
  • õdedevaheline armastus
  • oravdamine
  • ostlemine
  • our kitchens rule
  • outfit of the day
  • outfit of the day: baby
  • outfit of the day: toddler
  • outfit of the day: väikelaps
  • paradiisisaar
  • parfüümid
  • pere
  • pesapunumine
  • photography
  • poor man's instagram
  • printsess virsik
  • printsess virsik: areng
  • printsess virsik: kasvamine
  • printsess virsik: pildid
  • printsess virsik: sünd
  • projektid
  • raha & majandamine
  • raju hunt
  • reklaam
  • remont
  • restoraniarvustus
  • retseptid
  • rotike
  • seiklused
  • sildita
  • snapshots (pildipostitus)
  • sõbrad-seltsimehed
  • spaakülastus
  • sponsoreeritud
  • sünnipäev
  • teater
  • the cuckoo shop
  • tips & tricks
  • toddler crafts
  • toidujutte
  • toitumine
  • tunnen
  • väikevend
  • väikevend: areng
  • väikevend: kasvamine
  • väikevend: pildid
  • väikevend: sünd
  • video
  • videoblogi
  • vlog
  • vlogmas

Meta

  • Log in
  • Entries feed
  • Comments feed
  • WordPress.org
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
 

Loading Comments...