Istun ja vahin jälle blogiaknakest nagu poleks elus sadu (tuhandeid?) postitusi kirjutanud. Nagu poleks eales ühtegi mõtet teise järele ritta seadnud. Ei oska, aga tahaks. See pakitsev igatsus kirjutamise järele tuleb mu juurde tavaliselt siis, kui mul mõtteid või tundeid ülearu on – kui olen iseendast ülekoormatud, lühises, ummikus ega saa oma hanesid enam muudmoodi ritta kui kirjutama tulles. Olen blogi varemgi mõttesõelaga võrrelnud ja võrdlen tänagi. Nii hea on lihtsalt kirjutada. Enamasti muidugi on need mõtted ja tunded piisavalt isiklikud, et postitused kukuvad välja krüptilised ja ebaselged, ent seda ei ole te mulle kunagi (vähemalt otsesõnu) ette heitnud, nii et ma püüan mitte kirjutamast heituda.
Oh, kuidas ma armastan kirjutamist.
Ilmselt ei ole ma oma 15-aastase blogistaažiga (kas blogistaaži hulka võib lugeda ka need aastad, kui oled teinud sisuliselt ühe postituse aastas? Savi, ma loen ikka…) kõige erapooletum sotsiaalmeediatarbija, aga ma ei saa soigumata jätta, kui väga ma armastan ja igatsen blogide lugemist (no kirjutamist ka, ehkki pole end pärast üht mõne aasta tagust kammajjaad enam siia südant puistama tulema sundida suutnud) ja kui väga ma eelistan webloge üha kiiremaks ja tempokamaks muutuvale kolme-sekundi-sisule, mis on küll meelelahutuslik, äge ja loominguline, ent siiski võrreldamatu aja maha võtmisega, et lugeda kellegi hoolikalt sõnadesse talletatud mõtteid ja tundeid.
Ma ei tea nüüd ainult, kust enda omadega pihta hakata? No küllap olulisest:
Ma olen õnnelik.
Kui ma kaevun küünarnukkideni eneseanalüüsi (kus ma pean neil päevil umbes ööpäevaringselt – ka öösel neli korda kummaliste ja vähemkummaliste unenägude peale ärgates – olema) ja tõesti järele mõtlen, siis vundament on paigas. Ma olen õnnistatud ja õnnelik. Ma tunnen, et ma seisan oma kahel jalal oma tänaste väärtuste ja tõekspidamiste najal iseendana ja olen väga lähedalt toe(s)tatud mulle kõige olulisemate inimeste poolt. Oma väikese pere poolt, oma sõprade poolt, oma tiimi poolt. Ma ei pea ennast selles veenma, et kõik on õigesti – ma tunnen seda vankumatult. Naeru on minu sees ja minu ümber ka rasketel aegadel ALATI mõõtmatult palju rohkem kui nuttu.
Aga see ei tähenda, et ma natukene eksinud ei oleks. Et ma ei peaks meelde tuletama, mis tunne on olla mina, sest ma päriselt ka ei mäleta enam, kuidas olla ise. Mitte nagu oi-küll-ma-olen-ennast-kõigile-ohverdanud (enesehaletsuses püherdamise hetkedel laulan muidugi seda luigelaulu ka), vaid ma ei ole õieti pidanud möödunud kümnendi jooksul sekunditki üksi olema, et iseenda, oma luukerede-tontidega ja mõtetega päriselt tegeleda. Et päriselt ka tunda valusat kraapivat üksildust, mis on olnud minu suur maailmavalu ja sügavaim hirm juba sestsaati, kui ma päris väikene olin. Mõte üksindusest hirmutab mind rohkem kui miski muu, ent samas tunnen ka, et pean sellega aktiivselt tegelema – sõltuvussuhte najal surmani ei ole perspektiiv, millega ma suudan leppida. Tahaks alati osata täita omaenda hinge ja südant tundmata end üksiku ja hüljatuna…
Sest ma ju ei ole, onju. Ma olen nii hoitud, kantud, kaitstud ja selle eest hästi tänulik. Ma võin kogemata tööl kõva häälega nutma puhkeda ja selsamal hetkel tunda sooje käsi tugevas kallistuses enda ümber ilma, et peaksin küsima. Mul on kolm paari maailma kõige lahedamate soojemate ilusamate väikeste inimeste käsi mu kaelas ja musisid mu põskedel i-ga päev. See elust endast suurem tunne, et just niisugused on MINU lapsed, et just nemad mind oma emaks valisid ja mind armastada ja kanda on võtnud. Mul on mu laste maailma parim isa ja kaasteeline. Mul on hingesugulasi lähedal ja kaugel, vestlusi maast ja ilmast, remmelgaid sisekurvis. Ilusaid tundeid, mis on suuremad, kui minu sisse mahub. Mul on tutikaid ilmakodanikke, keda minu sülle nohisedes uinuma usaldatakse. Mul on sõbrad, kellega saan oma kõige jaburamaid mõtteid ja tundeid luftitada ilma, et nad mind hukka mõistaks. Aga ma olen ikkagi natukene eksinud ka… ja see vist on praegu okei.
Osa minust, mis on alati mulle tuttav ja turvaline, see ainus, milles ma eksinud ei ole, on minu ettevõtjaroll. Minu töö. Minu turvatsoon, kus tean, et oskan, saan ja tahan. Kus mul ei lasu ootusi (ja kui ka lasub, siis vähemalt ei lase ma ise nendel ootustel enda peale tulla) ja kus ma saan lihtsalt õppida, areneda, paremaks minuks kasvada.
Teha raskeid otsuseid, mida ma teha ei taha, aga pean, et hiljem tunda, et jah – olen küll vapram, kui ma uskusin.
Jõuda eesmärkideni, mis tundusid hoomamatult kauged, et tunnistada: jah, ma olen südikam, kui ma teadsin.
Olla üle sellest lakkamatust hingematvast ebakindlusest, enesepiitsutamisest, minusse sügavale juurdunud “petja sündroomist” ja seda kõike võimendavast verejanuliste troll-kaarnate kraaksumisest, et nentida: minus ikkagi on väge, mida keegi ei näinud minus olevat. Ja nii edasi. Ei ole prestiiži, ei ole Tohutut Ambitsiooni – olen vaid mina minu teel.
Kohutav sõnavalik, muidugi, sest no ei ole tegelikult ju kuskilt otsast vaid mina – on ju see maailma kõige parem tiim. Ja ma tunnen, et ma pean nüüd korraks aja maha võtma, juhtme seinast tõmbama, paigale jääma ja lihtsalt andma endale aru, kui pika tee ma koos nendega tulnud olen. Ma mäletan kristallselgelt seda hetke kuus aastat tagasi, kui ma voodis lamades Otsuse vastu võtsin. Otsuse julgeda. Ma ei teadnud, mida ma teen, aga ju see seesama enesearengu-igatsus oli, mis mind seda OÜ’d registreerima sundis. Homme saab sellest hetkest kuus aastat ja kui iga aastaga kasvab uhkuse- ja tänutunne saavutatu üle, kasvab teisalt ka väike hirm: kui kauaks seda sõitu veel on? Oh, annaks Issand, et see sõit veel kestaks ja kestaks ja kestaks…
Homne sõna-otseses-mõttes-sõit saab kestma kaks ja pool tundi, et saaksime tiimiga tähtsat päeva ja möödunudaastaseid tähtsaid saavutusi (uued poed, uus e-pood, mille kõige taga on olnud röögatul määral tööd) vääriliselt tähistada. Sõidame koos teise Maarjamaa otsa spaasse aega maha võtma. Kõigile meile on ette nähtud poolteist tundi massaaži ja näohoolitsus ja printsesside vääriline lossispaa-miljöö koos võrratu õhtusöögiga. No ja muidugi temaatiline Kuldvillak, põgenemistoamängud, Anni tehtud Kahoot ja üks kuni mitu sekut. Et lihtsalt olla koos, peatuda, nautida ja seejärel puhanutena uute eesmärkide suunas edasi kihutada.
Tõmban juhtme se’ks ajaks ka Instagrami-seinast täitsa välja.
Anni lubas tulla ja postitada, kui Kukupesa asjus midagi olulist teada vaja anda on. Meile ju õudselt meeldib sünnipäevi suurelt tähistada, mistõttu oleme nii kaupluses kui e-poes palju toredaid üllatusi ja sooduspakkumisi ette valmistanud. Pood jääb meie äraoleku ajal muidugi avatuks, sest meil on sellisteks puhkudeks üks imehea ja armas poehaldjas. Ja jälgige Kukupesa Instagramis ka – teie toetus tähendab mulle hästi palju. Muah!
