“A little nonsense now and then is cherished by the wisest men.” – Roald Dahl
Tere, hea lugeja!
Ma eeldan, et Sa oled siin uus, niisiis luba end meie Käopesas esmakordselt tervitada. Saame tuttavaks – mina olen Mirjam, sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi.
Lühidalt minust: olen Tallinnas sündinud ning lapsepõlve veetnud ja Stockholmis suureks kasvanud ja sealt esimesel võimalusel (s.o. täisealiseks saades) kodumaale tagasi kiirustanud 27-aastane väikeettevõtja ja kolme lapse ema. Bloginud olen ma juba aegade algusest peale (olgu, umbes 2004. aastast), ent kolisin oma noorpõlveblogist Käopessa, kui meie esiklapse Kroonprintsessi 2012. aasta 19. jaanuaril ilmale tõin. Kroonprintsessi sünnist saab lugeda SIIN (NB! postitus on inglise keeles). Meie pere teine tütar, võrratu väike Virsik, sündis pea täpselt kolm aastat hiljem, 30. jaanuaril 2015. Tema sünnilugu saate lugeda SIIT. Pere pesamuna, meie armas Väikevend, nägi ilmavalgust 6. septembril 2017. Tema sünnilugu asub SIIN ja -video SIIN. Kasutan blogis pseudonüüme – jagan oma lastest küll pilte, ent nende nimed jäävad seni kirjasõnas avaldamata, kuni nad ise otsustada saavad, kas soovivad siin figureerida või mitte. Videoblogidest saad teada, mis laste nimed tegelikult on. 🙂
Hästi värsked vanemad. No kohe kõvasti värskemad kui praegu. Nii umbes kuus aastat. Pildil meie esimene tütar Kroonprintsess 2012. aasta kevadel.
30. jaanuaril 2015 – vahetult pärast 2725 grammise Virsiku sündi.
Niisiis kasvatame mina ja minu elukaaslane (edaspidi H) Tallinna külje all oma 2017. aasta märtsis soetatud paarismajas kahte imeilusat tütart, pisipoega ja ühte väga veidrat koera, kes on passi järgi Lorelei, ent keda hüüdnimepidi Looreks kutsume. Loore sündis ühes Sindi prügikastis, kust üks hea südamega inimene ta päästis ja kelle käest mina ta endale võtsin. Tundsin üksinda elades, et minu kodus on täpselt parasjagu ruumi ühe kaaslase jaoks ja nii on see pentsik ja üleni heasüdamlik väike koerake minuga olnud juba üle kuue aasta. Loore veidrustest saad lugeda SIIT.
Mina ja H kohtusime esimest korda 1997. aasta 1. septembril, kui astusime koos Tallinna Prantsuse Lütseumi teise klassi. Nii on meil pilte teineteise sünnipäevapidudelt ja ühiseid lapsepõlvemälestusi, mida koos tore meenutada on. Tol ajal poleks muidugi mitte keegi sel planeedil võinud ette kujutada, et meist kunagi paar saada võiks. “Taasavastasime” teineteist 2010. aasta oktoobrikuus ja sestsaati oleme pea lakkamatult ninapidi koos olnud ja uskumatul kombel ka kolm last koos ilmale toonud. H on minu parim sõber, suurim toetaja ja inimene, kelleta ei oleks ei seda blogi, minu Kukupesa ja seda perekonda. Ta on minu jaoks kõik.
OÜ Kukupesa on minu 2015. aasta sügisel sündinud beebi – olin temast kaua-kaua unistanud, kuid teostuseni ma ebakindluse ja erinevate (suures osas irratsionaalsete) hirmude tõttu ei jõudnudki. Nüüd on Kukupesa minu suurim eneseteostuse kanal, mu unistuste töö, mu leib ja minu kirg. Kukupesa e-poe koos kogu tootevalikuga leiad SIIT. Video tööpäevast minu elus leiad SIIT.
Kukupesa pakendid
Minu… meie blogi on meie elu lugu. Mõnikord armastan ma omaenda blogiarhiivis tagasi minna ja lihtsalt lugeda, vaadata, meenutada. Olen õnnelik, et mul on õnnestunud talletada enam kui nelja aasta jagu elu ilu, mälestusi, vahetuid emotsioone ja kõike, mis ühest elust elu teevad.
Otseloomulikult on siin kokandusentusiasti blogile omaselt mitmeid retsepte, mille leiad Käopesa kokaraamatust SIIN. Püüan postitada nädalamenüüsid ja nippe, kuidas töö ja kolme lapse kõrvalt pere valmistoitu soetamata ja ülearu raha kulutamata ära toita. Siin on terve postitustesari ühe sõpruskonna armastusest kokakunsti vastu – Our Kitchens Rule on üritustesari, kus käime kaheksakesi teineteise juures õhtusöökidel, esitame teineteisele väljakutseid, naudime imelist toitu ja jagame seda kõike blogis fotode ja videote vahendusel. Kõik OKR postitused ja videoepisoodid leiad SIIT.
Veebruaris 2017 müüsime maha oma Nõmmel asuva kolmetoalise korteri ja soetasime asemele Tallinna külje all metsa ääres asuva paarismaja. See oli meie jaoks väga ootamatu ja kiire asjade käik ning rõõm uuest kodust ei näi nii pea raugevat – ei oska ennustada, millal meile üleüldse kohale jõuab, et meil eelmisest pea poole suurem ja võrratu aiakesega kodu on. Igatahes saab SIIT lugeda kõiki koduga seotud jutte – vana kodu müügi ajal tehtud nutupostitusi, uue kodu soetamise elevuspostitusi, tühja maja sisustamise postitusi ja lastetuppa maja ehitamise postitusi ja aiapo… no saate aru küll.
Kokkuvõtteks on siin on natukene kõike, mis teeb meie elust elu. Tööjutte ja toidujutte, sisustuspostitusi ja pilte meie kodu(aia) progressist, jutte lastest ja seiklustest, muredest ja rõõmudest… ja ma loodan, et leiad siit midagi, mis just sulle rõõmu, huvi ja inspiratsiooni pakub.
Veelkord: tere tulemast minu veebikoju. Ma loodan, et sulle meeldib siin.
LOE JA VAATA LISAKS:
“Kuidas meie oma lapsi kasvatame?”
“Küsimused ja vastused: Meie pere toitumisharjumused”
“Kümme fakti minu kohta”
“10 asja, mida te minu kohta ei teadnud”
” Veel ebaolulisi fakte, mida te minu kohta ei teadnud”
“Küsimused ja vastused, osa 1” (VIDEO)
“Küsimused ja vastused, osa 2” (VIDEO)
“Küsimused ja vastused, osa 3” (VIDEO)
“Lemmiktoodetest, tänulikkusest ja natuke blogiauhindadest ka” (VIDEO)
Hei! Ma alles avastan Sinu blogi, aga tundub, et tänaseks peaks teid ikkagi juba neli olema. 😉
Tõsilugu! Tagumine aeg vigade parandus teha. Aitäh sulle 🙂
Veider nimi koeral 😀
Norm nimi ju 😀 Tegelikult on ta passi järgi Lorelei, hüüame Looreks!
Sa olid niii võrratult ilus rase – sulle sobis ! Ja oled praegugi väga kena . Ma huviga loen teie armsa pere seikluseid ! 🙂
Paii !! :))
aitäh, kulla janne 🙂 pai sulle ka!
Kas rotitüdruk veel elab? 🙂
kahjuks mitte – kopsupõletik sai vaatamata kahele antibiootikumidoosile päevas meie pisist võitu. uinus öösel, nina koorejogurtikausis, ega ärganudki enam…
Kui kurb kuulda!
Mul on tuttavaid, kes ei saa aru, kuidas saab rott/hamster või mõni muu näriline koduloomaks olla. Mäletan isegi kuidas endal algklasside ajal oli esialgu sõbrannal roti paarike, kes siis teda järglastega ‘õnnistas’, mille tulemusel mina endale karbiga salaja Ruudi koju tõin.. Arvasin, et vanemad ei lubaks eluilmaski rotti võtta 😀 Lumivalge rotipoiss punaste silmade ja pika roosa sabaga.. Mitu päeva elas mul aukudega karbis ning enda kogutud raha eest ostsin korraliku näriliste toidu loomapoest. Ühel päeval aga kui isa komandeeringust nädalavahetuseks koju oli tulnud siis sain üks päev õuest tulles kena üllatuse osaliseks – mu Ruudile oldi päris oma ‘närilise’ kodu ostetud.. Kahekorruseline ja jooksurattaga.. Ma ei osanud midagi öelda ega kuidagi olla kui vaid ema lausus midagi, et ‘mis ma ikka looma karbis piinan’. 😀 Eks oli aru saada, et hoolitsen ta eest – väike taskurätt oli Karbis ju voodiasemeks tehtud ja purgikaas oli veenõuks pandud.
Naljakas on see, et arvatavasti oleks vanemad kohe nõus olnud kodulooma(närilise) võtmisega, sest koera/kassi linnakorterisse võtta ei lubatud..
Aga noh seejärel oli meil veel mõned hamstrid ja üks rotiplika ja ei olnud nad vähem armastatud koduloomad kuid kõik muud loomad 🙂
ma arvan, et need tuttavad ei tea lihtsalt, kui pagana targad ja ägedad loomad rotud on. pealegi on fakt, et mida suurem on looma kere võrreldes tema ajuga, seda rumalam ta on. rotid on ju pisikesed ja hirmus nutikad! ja sõbralikud. ma olen 100% rotiusku tänu siirile ja viivile – puhaku nad rahus. kas sa plaanid tulevikus veel rotte pidada?
Asi ei ole tegelikult selles, et minu arust oleks rotid rumalad. Minu arust nad on lihtsalt hirmsad. Mul on nende ees kohutav foobia ja on läinud mitu aastat selleks, et ma suudaks üldse seda sõna öelda.
Kui see valge koduloomaks olev rott elab seal oma puuris ja ta on tore ja puhas, siis need, kes elavad kuskil prügikastides ja.. uhh. No nad on mustad ühesõnaga ja see asi lihtsalt ajab mu täiesti ülekere värisema.
Mul oli selle kommentaari kirjutamisega raskusi. Ma mitu korda vaatasin arvutiekraanilt nagu mööda.. kuidagi hirmus on isegi seda sõna ”rott” lugeda. Biloogia õpikus sai kooliajal selle loomakese pildiga lehed isegi kinni kleebitud..
Ühesõnaga, ma arvan, et paljude, nagu ka mul, on hirm. Me võime küll öelda, et hirm on ajaraisk ja ju mul mingi lapsepõlve trauma peab olema, kuid hirm ei kao niisama. Ilmselt u 15 a pärast ma olen võimeline teda pildilt vaatama ilma karjumata. Seni ma olen uhke selle üle ,et ma lõpuks seda sõna välja julgen öelda.
Kui elu üks kord mind kusagile paikseks seab siis mõtlen ma nii koerale kui rotiplika/poisi peale küll.
Ja selles osas on sul õigus, et nad on nutikad ja targad -täitsa tavapärane oli meil õhtupoolik, kus rott Ruudi ringi jooksis mööda tube vs kellegi õla pealt koos perega telekat vaatas.. Ei mina mäleta, et kordagi ta mõne ‘üllatuse’ kusagile toanurka oleks teinud 🙂
Jeesus Maria kui hea meel mul on, et ma selle blogi avastasin! Juhuslikult sattusin näoraamatus blogile peale, kuna silma torkas uue maja ostu kuulutamine. Endalgi kohe-kohe kolimine ukse ees ning minu suureks üllatuseks tundub, et meist saavad (peaaegu) naabrid. Tundsin piirkonna kohe ära 🙂 Meie vahmiil kolib mais sinna terrassiga korterisse, küll mitte neljasesse, vaid kolmesesse (meil peres üks kahejalgne vähem ka). Anyway, jutu point on see, et tükk aega olen mõelnud, et kust ma saan igasuguseid ägedaid pilte ja raame osta, et valge sein enam nii igav poleks….ja voilaaa täitsa juhuslikult leian mina siit Kukupesa. Suuremat sorti tellimus on it’s way!!! 🙂
Naabrinaine! Kirjuta mulle kindlasti Facebooki lehele ka, saame lähemalt tuttavaks! Nii armas kommentaar ja nii tore, et meie ümber varsti nii palju nii ägedaid inimesi elab! 🙂
Ma lihtsalt pean ütlema, et sina ja terve su pere on nii uskumatult armsad. Ma alles avastasin su blogi ja mul on nii hea meel – sa oskad enda mõtteid nii hästi kirja panna. Sinu viis aastat sai läbi loetud nädalaga, vot nii hästi oskad end väljendada 🙂 au ja kiitus 🙂
Võib-olla olen ma rumal, aga iga kord, kui tahan vajutada mõne lingi peale loe SIIN, vaata SIIN, siis mind redigeerib kusagile jumala veidrasse kohta, kus ei tundu märke olevadki Sinu blogist.. (help???).
Ise sattusin siia alles täna, kuid võin öelda, et blogi jätab südamliku mulje ja siin on kuidagi nii hea ja rahulik olla 🙂
Oh, aitäh, hea Elisabeth. Tere tulemast. Meil on siin jah päris cool ja rahulik. 🙂
Blogi on vanast domeenist (www.ourcuckoonest.com) siia üle kolitud ja nagu sa näed on kõik täiesti kardinaalselt pekkis 😀 Pean hakkama linke otsast parandama ja katki läinud pilte uuesti üles laadima. Muidu kategooriate ja otsingukasti järgi peaks kõik leitav olema. Osad vanad postitused on lihtsalt inglise keeles.
Kas nüüd teid juba 5 olema ei peaks? 😉
Aga nüüd teid juba 5 ju
Tere!
Mulle meeldivad väga su videod kuigi alles avastan neid ja vaatan neid .Mulle soovitas teie videoid Liisa Pärnpuu tema on ka üks väga tore inimene.Tahaksin ka samamoodi hakkata tegema videosi aga ei ole nagu mõtteid mis teemast ja kuidas hakkat tegema kuna sina oled juba nii pikalt videoid teinud siis äkki oskad mingisuguseid mõtteid anda.Ma olen 13 aastane kui soovid minu kohta veel täpsemat infot näiteks kus ma elan mida mulle teha meeldib jne siis võid julgelt mulle kirjutada vastu kasvõi siia kus sa teistelegi oled vastu kirjutanud ma oleksin väga õnnelik kui sa kirjutad mulle vastu.Mul on ka facebook kuhu saad mulle kirjutada mu facebooki nimi on Kerda Olen.
AITÄHHHH!!!!!!!