Meie suvepuhkus, osa 2: Riia loomaaed

Mul oli kindel plaan postitused-videod jooksvalt laste uneajal valmis kirjutada, aga reaalsus on see, et ma olen suurest avastamisest ja basseinides möllamisest ise õhtuks nii läbi, et võitlen vajadusega juba kell üheksa hotellivoodisse ära kustuda – ja kaotan. Praegu on kell üheksa hommikul ja mõlemad lapsed veel norskavad – Kroonprintsess teises toas ja Virsik meie kõrval võrevoodis. Nii et ma proovin nüüd järjele saada ja näidata, mis meist Riias edasi sai.

Loomaaeda läksime, muidugi!

Paljud teist soovitasid Riia loomaaeda palavalt ja kinnitasid, et see on igatpidi vahvam ja vingem kui meie oma kodune loomaaed. Ja ma pean nõustuma! Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks meie koduloomaaed – ma olen suur Tallinna loomaaia fänn ja olen nii õnnelik, et ta üha paremaks ja loomasõbralikumaks areneda saab. No näiteks sügisel valmiva polaariumi võrra, mida ju aastaid ja aastaid pikisilmi oodanud oleme. Ja ma ei uskunud, aga Riia loomaaed on tõepoolest küll kompaktsem, aga ilusam ja kuidagi looduslikum ka. Ja põnevam ja vist ka liigirikkam? Igatahes – me olime positiivselt üllatunud. Ainus, millega ma nõus pole, on see, et seal saab kiiremini käidud, sest kõik asjad on teineteisele lähemal. Mismoodi? Seal on ju vaadata nii palju rohkem, et meil jäi ka pärast kolme-neljatunnist külastust üks nurk loomaaiast nägemata! Ainus, mida ma teinekord kindlasti teisi teeks, on külastusaja valimine. Meie käisime loomaaias selleks ilmselt kõige ebasoodsamal ajal – pühapäeval kell 11. See tähendas, et kõik kohad olid meeletult ülerahvastatud, mis tegi liikumise (ja hingamise) näiteks troopikamajas üsna raskeks ja olgem ausad – ega ma ei ole kõige suurem räuskavate pärdikute fänn ka. Inimpärdikute, ma mõtlen. Mul tõuseb pulss ohtlikult kõrgeks kui iga looma juures kisendab keegi, et igaaaaaaaaaaaaaaaaaaav on ja edaaaaaaaasi on vaja minna. 🙂

Ainus täiesti inimtühi majake oli akvaarium. Meie võit, sest akvaarium ongi üks meie kõige lemmikumaid kohti loomaaias! Okei, et Virsik on suur-suur kalafänn, aga me teised ikka ka. Kalad on imeilusad ja teevad muudkui igasugu põnevaid asju, mitte ei maga kuskil puurinurgas, sest… nad on parasjagu kassid ja on päev ja palav ja üleüldse. 😀

Riia loomaaia troopikamaja on sissepääsust väljapääsuni üliäge ja mul on nii kahju, et me ei käinud seal näiteks kolmapäeva hommikul. Hakkan praegu mõtlema, et võib-olla peaks tagasiteel uuesti käima… Igatahes on seal meeletult igasuguseid konni, mõned VÄGA prisked maod ja siis terve eraldi toatäis putukaid ja mutukaid. Meie lastel on suur putukavaimustus, aga seda ainult turvaliselt kauguselt, st. nad hirmsasti kardavad kõiksugu “tundmatuid lendavaid objekte” (võin nende emana kinnitada, et see on äärmiselt tüütu), aga kui nad on turvaliselt klaasi taga, on see kõige huvitavam asi nende jaoks üleüldse. Näiteks on seal suur terraarium, kus saab jälgida tuhandete sipelgate teekonda “metsast koju” – saab vaadata, mismoodi nad toovad kaugelt-kaugelt mööda puuoksi lehetükikesi oma pessa. Pesast on tehtud läbilõige, nii et kogu nende töökas tegutsemine on ülihästi näha. Samuti on troopikamajas eraldi tuba, kus valgustuseks on (ilmselt ööloomade silmi mittehäiriv) sinakas valgus ja nii saab seal ööpimeduses tegutseda armastavate loomakeste elu põnevusega jälgida. No ühesõnaga saaks jälgida kui rahvamass ei oleks nii tohutu, et kaadri voolavuse huvides on targem ise ka kärmelt eest liikuda. Sellepärast ma tahakski sinna mõnel vähempopulaarsel päeval tagasi minna. Teine nukker moment Riia loomaaia juures on ingliskeelsete siltide puudumine paljude loomade puuride juures. St. et kui meie loomaaias saab looma kohta loo ära lugeda kõigis keeltes, Riias seda võimalust ei pakuta. Nii pidime me mitmes kohas Google lahti lööma ja ise järgi uurima, mis värk nende loomadega on. Ja liiginimesid tõlkima, muidugi, sest vähe nad ei küsinud iga looma juures, mis ta nimi on. Ei hakka ju Virsiku kombel “Maria” ka vastama. 🙂

Konnaterraariumi konnamäng “mitu konna leiad?” on äärmiselt meelelahutuslik. Et emake loodus on teadupärast täiesti hämmastavalt geniaalne, on konnakestel (ja putukatel nagu raagritsikad – KUIDAS SEE VÕIMALIK ON?) täiesti uskumatu võime ka tibatillukesel alal suurepäraselt kamofleeruda. Ja see hetk kui silm lõpuks esialgu tühjana näinud terraariumis kümmekond suurt ja prisket konna avastab – hindamatu. 😀

Ma ei arvanud, et ma kaelkirjakutest nii vaimustuses olen, aga püha issand kui armsad loomad nad on. Ja niiiiii suured!

Ja neil on sebrad!

Kroonprintsessi suurim soov oli näha öökulle ja viimase peatusena käisimegi kakkudel ja kullidel külas. Öökullivaimustus on küll päris uus, aga sellegipoolest on pisut kummaline, et ehkki sel suvel kordi umbes kümme Tallinna loomaaias käinud oleme, ei ole me lindude juurde kordagi jõudnud. Miks küll? Meil on seal ju suur hulk nii toredaid linde. Järgmine kord kindlasti alustame sealt. 🙂

Nüüd on unekotid ärkvel ja üks neist (väiksem, alati see väiksem) üllatavalt hangry, nii et tõttame alla hommikusöögile. Päike paistab, ilm on jälle kuum (latt on meil muidugi madalal ka, aga 25 soojakraadi ja lõõskav päike tundub igatahes maru luksuslik). Riiaga on nüüd postituste osas ühelpool, sest järgmiseks sihtkohaks saigi kohe pärast loomaaia külastust Jūrmala. Järgmise korrani!