Hei õhtust!
Ma avastasin just, et november on enam-vähem kohe läbi ja mul on Küprose vlogid kõik ette näitamata. Et ma plaanin detsembris taas VLOGMAS’iga (terve jõulukuu vältel iga päev uus video, hästi vahva ja vahetu on see igapäevane formaat, eelmise aasta videoid näed SIIT) pihta hakata, on nüüd täpselt õige aeg puhkusejutud ära rääkida kui neid just rääkimata jätta ei taha. Ja ma tõesti ei taha, sest minu jaoks on oluline, et kõik siia enne tallele saaks kui sootuks meelest läheb.
Järjekorras järgmine on videomaterjal sellest, kuidas me oma rendiautod võtsime ja mägede poole sõitsime, et Küprose kõrgeimat tippu vaatamas käia. Meil tegelikult ei olnudki selleks päevaks erilist plaani, vaid lihtsalt tahe oma kodukuurortist välja saada ja Küprost päriselt näha. Et me olime Elephant Car Rentalist terveks perioodiks (11 päeva) rendiautod võtnud, oli meil täielik vabadus millaliganes kuhuiganes sõita. Automaatkastiga rendiauto terveks perioodiks maksis 300€ ja kui ma ei eksi, oli Elephant kõige soodsam kõigist variantidest. Kuigi meil oli suur punt ja oleksime võinud ka minibussi võtta, oleks see siiski tunduval kallim olnud ja teiseks oleksime terveks ajaks 100% kokku laulatatud olnud. Arvestasime, et kui me selle tillukese punni sisse ka väga hästi ära ei mahu, siis taha laste keskele saan mina igaljuhul istuma minna ja Kroonprintsess saab ees istuda. Turvatoolid olid rendihinna sees, kuid turvatooli sai ainult Virsik – meie vanematele tütardele olid ette nähtud pepualused… Järgmine kord reisin oma turvatoolidega – see oleks küll tassimise mõttes tülikam olnud, aga üldse mitte liiga kallis ja totally worth it. 🙂 Muus osas olime rendifirmaga rahul – mingit jama ei korraldatud, alusetuid nõudmisi ei esitatud ja kõik sujus.
Igatahes näitangi teile seekordses vlogis, mismoodi me oma päeva mägedes veetsime. Muidugi hakkas kõrgemale mäkke jõudes hirmsasti vihma ja rahet sadama, müristama ning välku lööma, nii et mingit erilist matka me ette võtta ei saanud (ega soovinud :D), aga juba sõit ise oli tohutu elamus – eriti äikesepilve sees ja nende vaadete keskel.
Kui me mägedes trippimise lõpetanud olime ja nälg näpistama hakkas, otsustasime tagasiteele asuda ja mõnes ettejuhtuvas kohas söögipeatuse teha. Sattusime Troodose mäe jalamil, 660 m kõrgusel asuvasse Kakopetria külla, parkisime autod ära ning üritasime tunde järgi kohalike tavernade seast parima välja valida.
Küprose mägikülakesed on väga idüllilised. Osad on segasummasuvilased ka (ja oma kaootilisuses ka hästi erilised ja ägedad – küproslaste carebox on täiesti tühi, mis hoovis lebavat träni puudutab, neid mingisugune “naabrist parem” mentaliteet juba ei kõiguta). Tilluke 1500 püsielanikuga Kakopetria oli aga tõesti imeilus ja tundus täpselt niisugune koht olevat, kust autentset ja ülimaitsvat Küprose toitu maitsta saada võiks. Päris nii aga ei läinud – toiduga ei jäänud meist keegi rahule. Peale minu!
Sest minul oli oidu oma lemmiktoitu tellida – halloumit värske tomati ja pitaga! Oi arrrrrrrrrrmas jumal kui imeline on magus tomat täiuslikult karamelliseks praetud soolase halloumiga. Saia vahel! Ma valetaksin endale ja teile kui ei tunnistaks ausalt, et Küprosele reisimine minu jaoks just halloumi tõttu ekstra eriline oli. Minu ja halloumi kirglik suhe on kestnud aastaid ja sügantliigutav oli tema juurte juures ära käia. Ja s*taks juustu süüa…
Ma ei telli oma lastele restoranis pea kunagi joogiks midagi muud kui vett. Välja arvatud juhul kui menüüs on värskelt pressitud mahl, aga Eestis seda luksust igalpool ei pakuta. Küprosel saab värskelt pressitud mahla aga igas restoranis, kohvikus, jäätiseputkas… ja see on IMELINE!
Kõiksugu imelisi tervisejooke pakutakse seal Küprosemaal. Pmst smuuti!
Kakopetria küla on ehitatud kahe jõe, Gargotise ja Garilise kallastele, mis küla keskel kokku saavad ja Klariose jõe moodustavad. Klarios ei ole just eriti… klaarios, vaid pigem supermudane, aga vaade sellele restorani rõdult oli päris äge. Virsik kinnitas, et seal elavad krokodillid.
Kui me tagasiteele asusime, oli õues juba pimedaks minemaks ja mägede taha loojuv päike suisa sundis pildistamispeatust tegema.
Sõitsime koju tagasi (suuuuuuuure) Limassoli ringiga, et saaksime selle kauni linnakese jahisadamas ühed jäätised pintslisse panna ja autosõidust kangeid koibi sirutada. Jäätisevalik gelatoputkas oli taaskord tohutu ja pirakas pallijäätis maksis umbes euro. Paradiis, ma ütlen!
No ja siis avastati sadama purskkaevud ja ülejäänu on ajalugu. Autosse tagasi jõudes polnud laste ihul kuiva ruutmillimeetritki, nii et paradoksaalsel kombel tuli autos riietest väljuda ja hoopis trikood selga tõmmata. Mis seal ikka – vähemalt oli inimestel lõbus. 😀
Sellest päevast räägibki meie tänane video. Ma väga loodan, et teile meeldib! Ma vaatan nüüd H’ga koos ühe osa How I Met Your Motherit ja keeran siis tuttu. Olen veidi tõbine, aga et meil Kukupesa naistega seisab homme ees üks pisut peadpööritavalt oluline ja potentsiaalselt elumuutev kohtumine meie päris oma kaupluses (hehe, ikka veel on kentsakas seda öelda), pean ma homme ikkagi varakult triksis-traksis olema. Ma tahaks teile hullult juba vihjata, mis teema on, aga ma pean enne veenduma, kas ja kui, siis mis täpselt juhtuma hakkab. Mul nimelt võib varsti kedagi vaja minna, kes Kukupesa näo ja teo võtaks ja seda teises Eesti otsas vääriliselt esindaks. Aga tark ei torma, nii et ma sündmustest ette ruttama ja liiga palju välja plärtsatama praegu ei hakka. Soovige meile lihtsalt edu. Head ööd!
Väga mõnus! Kuidas tulite toime pisemate rõõmsate ja reibastena hoidmisega? Lõunaunega? Kuidas Väikevend pika päeva vastu pidas?
Minul ka küsimused peamiselt Väikevenna kohta kuigi kõik muu tundub ka imeline, millest kirjutad 🙂
Aga kuna mul endal pea sama vana laps kui teie Uku, siis kasutan juhust ja küsin.
Mida Väikevend reisil sõi? On tal kindlad toidukorrad?
Kas ta magas uned autosōitude ajal? Palju ta üldse praegu magab päeval?
Ja kuidas reisil ööuni oli? Kas ta magab eraldi voodis?