Reisi planeerides olime kahevahel, kas rentida villa Paphose linnas või Coral Bay kuurortis. Et meiega reisis ka naabrinaise ema oma elukaaslasega ning nemad hotellis peatuda soovisid, oli meie jaoks tähtis, et villa ja hotell oleksid lähestikku. Alguses välja valitud Paphose maja sai sel põhjul välistatud ning asemele valisime Coral Bays asuva villa. Esialgne plaan läks aga pisut luhta, sest peab ikkagi paika küll: kui miski kõlab liiga hästi, et olla tõsi, siis nii enamasti ka on. Nimelt oli selle esialgu välja valitud Airbnb omaniku listing’u juurde kavalalt “peidetud” (portaal ei luba väliste kontaktide jagamist, number tuleb sümbolite jms abil peita) Whatsappi kontaktnumber ja kuna ma soovisin kohemaid saada mingisugust täiendavat lisainfot, võtsingi temaga seal ühendust. Inimene oli meeldiv ja pikema vestluse järel pakkus välja, et kui me tahame vahendustasudeta arveldada, siis tema on valmis meie ausõna ja lennupiletite kinnituse nägemise peale maja broneerima, et saaksime mitusada eurot Airbnb vahendustasusid säästa. Kuna hind tõesti oli sedasi TUNDUVALT odavam, ei tundunud võhivõõra usaldamine kuigi riskantne olevat ja nii leppisimegi temaga kokku, et ta broneerib maja meile Airbnb vahenduseta, niisama, ausõna peale. Kahjuks jagus seda ausõna ja “kui tsunamit ei tule, mis maja minema pühib, on maja teie” juttu ainult paariks päevaks, kuni tuli teade, et ta siiski ei saa seda maja meile pakkuda. Kaotanud me midagi otseselt polnud, aga illusiooni purunemise kaotusvalu oli siiski kibe. Selleks hetkeks oli ka öömajade valik märkimisväärselt kitsenenud, mistõttu broneerisin kibekähku hoopis tunduvalt kallima Villa Aphrodite.
Etteruttavalt võin öelda, et mina olen väga rahul, et “kodupuhkust” hotellipuhkusele eelistasime ja Airbnb kui teenuse üle samuti superõnnelik. See tegi host‘iga suhtlemise ning kokkulepete sõlmimise imelihtsaks ja mõnus oli, et kõik info oli käe-jala juures kui mingeid kokkuleppeid üle kontrollida vaja oli. Ja muidugi andis kindlustunde, et kõik kokkulepped kehtivad ja kuskilt ei tule mingeid imelikke lisatasusid või kummalisi konksutamisi ja pahaaimamatute Ida-Euroopa turistide tillisttõmbamisi. Kui te Airbnb’ga liitunud ja seda teenust kasutanud veel ei ole, võiksite seda teha minu lingi kaudu. Siitkaudu liitudes saate teie oma esimeselt reisilt 22€ soodustust ja mina (juhul, kui te reisil ära käite) 13€ krediiti, mida järgmine kord ise puhkama sõites kasutada saame. Seda loodetavasti varsti! Saate sealtkaudu ka unistada ja vaadata, kui palju kodumajutus (meie oma ei olnud ilmselgelt kodu, vaid justnimelt rendivilla, aga sealt võib leida nii üht kui teist) teie unistuste reisisihtkohas maksab!
Ehkki me kõik alguses pisut muretsesime, et ohtlik kombinatsioon lapsed + bassein ja nende villa välialal valvamine meil üle jõu käib, oli see õnneks asjata. Niikuinii viibisime ise ka enamuse ajast õues ja seda momenti, et lapsed tahaks õues olla ja meie mitte, vist ei tekkinudki. Minu jaoks oli tegelikult algusest peale hästi oluline, et villa koos oma basseiniga oleks, sest meil on laste asemel kalad. Ja see õigustas ennast ka igati, sest nad muud ei teinudki, kui elasid vees. Ei mingit kiunumist, et igav on, lähme kuskile, teeme midagi, mäu-mäu-mäu – meie saime basseini ääres/sees lösutada ja nemad oma kalaasju ajada. Ideaalne puhkus nii meie kui laste jaoks!
11 päeva Villa Aphrodites maksis meile kambapeale kokku 2032.28€, mis kaheksa peale jagatuna teeb hinnaks 23€/öö per inimene. Polegi kõige hullem, kui nii võtta? 60€ sellest moodustas tasu koristuse eest ning 212.28€ Airbnb vahendustasud. Sellele lisandus hiljem ka elekter – veel viimaseid aastaid on Küpros on viimane Euroopa Liidu liikmesriik, mis ei ole ülejäänud Euroopaga elektriliinepidi ühendatud, mistõttu on elektrienergia kokkuhoid selles saareriigis hädavajalik – elektri hind Küprosel on üks Euroopa kõrgemaid. Tänavavalgustus on pigem haruldane, kõigi majade katustel on päikesepaneelid ja suured veemahutid ning elektrihinna sisaldumine öömaja rendihinnas ei ole teps mitte iseenesestmõistetav. Alguses (teadmatuses) tundus see nagu pesuehtne turistide koorimine, kuid tausta teades on see absoluutselt arusaadav. Meie tarbisime säästlikult (ei lasknud konditsioneeridel ööpäevaringselt tööd teha) ning elektriarve pea kahe nädala eest tuli kokku ca. 70€.
Mis ööbimise kalliks tegi, oli muidugi asukoht. Niisuguseid majutusvõimalusi on Paphose piirkonnas, kümmekond kilomeetrit siia- ja sinnapoole, küll ja veel, mis kenad välja näevad ning basseiniga varustatud on. Villa Aphrodite asub aga ca. saja meetri kaugusel Coral Bay peatänavast ja kõik sealne on käe-jala juures. Et me ei teadnud, et terveks perioodiks rendiautod võtame (ja mitte eales enam teisiti kusagile reisida ei kavatse, see vabadus on imeline!), pidasime me asukohta ülioluliseks, kuid teinekord ma sinna tagasi ei läheks. Esiteks sellepärast, et kümme minutit autoga sõites saaks elada kohas, mis on märkimisväärselt soodsam ning privaatsem, võib-olla ka looduskaunim. Teiseks aga seetõttu, et niisuguses kuurortis nagu Coral Bay (mis, kui seda kirjeldada püüda, on umbes nagu lärmakam, vilkuvam ja piinlikum Palanga) ei ole minu/meie jaoks mitte midagi. See on lahe koht, kuhu võib-olla kahekümnendate alguses sõbrannadega koos reisile minna ja pisut räpast peatänavat mööda ringi aeleda, kuid vilkuvad neoontuled, purjus britid ja odav Hiina pudi-padi pole üldse minu skeene. Sätiksin end pigem kusagile mägikülla paari armsa taverna või viinamarjaistanduse lähistele, varustaksin end hea ja paremaga ning sõidaksin autoga sinna, kuhu vaja. Meie jaoks ei olnud otsus keskusele nii lähedal elada absoluutselt õigustatud, sest me ei kasutanud seda privileegi peaaegu kordagi ära. 🙂 Aga sellist asja ju enne ei tea, kui pole käinud ja omal nahal ära proovinud!
Villa ise oli meie peredele ideaalne. Kummalgi korrusel asus kaks magamistuba – üks suure voodiga ja teine kahe üheinimesevoodiga. Nii elasimegi me eraldi korrustel, meie all ja Rajud üleval. Iga toa juures oli ka WC ja pesemisvõimalus (meie laste toas oli maja ainus vann, mida nad küll vist kordagi sihtotstarbeliselt ei kasutanud) ning mahukad riidekapid kõigi asjade lahti pakkimiseks. Meie tuba oli ainus, millel riidekappi polnud, küll aga saime kasutada mahukat kummutit ja stanget. Lisaluksusena olid Väikevenna jaoks paigutatud reisivoodi ning söögitool, mis meie elu palju lihtsamaks tegid. Ja muidugi olid kõigis tubades ka kliimaseadmed, et öid kergem mööda saata oleks. Tekkide asemel olid voodilinad, sest tekke Küprosel ka oktoobrikuus vaja ei lähe.
Maja sisustus oli tagasihoidlik, aga armas ning puhtus rahuldav. Siin-seal oli küll ämblikuvõrke ja lähemal vaatlusel võinuks teravam silm võib-olla koristaja töökvaliteedi üle pisut nuriseda, aga üldpilt oli mõnus. Basseini käidi meie sealoldud aja jooksul mitmeid kordi puhastamas ning vahepeal saabus aednik lehepuhuriga, et hoov lilleõitest puhtaks teha. Koristajat kahe nädala jooksul kordagi ei käinud, ehkki tegelikult võib-olla oleks võinud. Majas oli küll pesumasin ning lisaks ka toake sildiga “staf room”, kust vajadusel endale rätikuid ja linu juurde hankida saime, aga kuna periood oli nii pikk ja tasu kopsakas, oleks võinud koristaja korragi käia. Sisustus oli villal tagasihoidlik, aga armas ning kõik vajalik kaks nädalat eluspüsimiseks ja söögitegemiseks oli olemas. Et Küpros Ühendkuningriigist alles 1960. aastal iseseisvus, päris saareriik brittidelt lisaks vasakpoolsele liiklusele ka nendemoodi elektripistikud. Meile olid küll adapterid jäetud, kuid vahepeal oli ikka jebimist küll, et kõigile seadmetele õiges pesas koht leiduks. Nii et võib-olla võtaksin järgmine kord ühe niisuguse adapteri kaasa ka. 🙂
Meie kodutänav oli ilus, puhas ja rahulik. Kõiki krunte piiravad kõrged ja tihedad hekid, nii et elu villades on väga privaatne ja mõnus. Meie hoovis kasvasid lisaks kaunitele sukulentidele ja lopsakatele õitsevatele põõsastele ka datlipalmid (mmm… värsked datlid…), mandariinipuud, sidrunipuu ja viigipuud. Oi kui hea oli söögitegemise jaoks ja jookide sisse aiast värskeid maitsvaid sidruneid noppida! Kirjeldamatu mõnu…
Nagu kokku lepitud sai, tegin kõik söögid mina. Üldse ei põdenud, et ei viitsi või tüdinen ära ja nii ei läinud ka. Lebo ots! Esimeseks hommikusöögiks pakkusime endale singi-juustu sepikuvõikusid, munavõid ja puuviljasalatit, mille hosti poolt kappi varutud toidust valmistasin. Jõudsime ju täitsa öösel, mistõttu end selle vähesegagi varustada palusime. Väga mõnus oli öösel saabuda ja teada, et hommikuks kõik olemas on. Veel üks Airbnb paljudest eelistest!
Esimesed päevad veetsimegi aklimatiseerudes, asju lahti pakkides, basseini ääres vedeledes ja vees sulistades. Olime juba varemalt kokku leppinud, et iga päev saartmööda ringi tuuseldama ei hakka, vaid pakume endale puhkamise võimalust ka. Mulle tundub, et leidsime lõpuks üsna hea tasakaalu turistinduse ja vedelemise vahel. Aega oleks lihtsalt võinud rohkem olla!
Leia pildilt Kroonprintsess… 😛
Basseinimadratsid ja pall olid kohapeal juba olemas, rõngad võtsime lastele ise kodust kaasa. Väikevennale ostsin teisel päeval flamingokujulise titerõnga, sest tema isikliku asukohta polnud enne reisile sõitmist võimalik tuvastada, kuid uus asi hukkus juba esimesel kasutuskorral. Saime selle poodi tagasi viia ning leidsime talle asemele tavalise kollase titerõnga. Hinnavahe kompenseerimiseks valisime juurde veel ühe flamingorõnga. See on sädelev ja kuldsete detailidega ning sai Virsikule kohe väga armsaks. Ta pani oma uuele flamingorõngale nime ka.
Printsess Kajakas.
Esimese lõunasöögi materjali hankisime naabrimehega kohalikku supermarketisse Philipposesse jalutades. Mul oli tegelikult plaanis koduteel silma jäänud dönerkebabiurgast väisata, aga pidin enda suureks kurvastuseks avastama, et nurgapealne kebabiparadiis oli igaveseks suletud. Nuuuuux. Kõndisime siis hoopis poodi ja ostsime hunniku halloumit, pastat, Kreeka jogurtit, kana ja… veini. Sõime halloumi, kana ja tzatzikiga pastasalatit. Edaspidi tegime nii nagu koduski – käisime korra poes ning ostsime terve hunniku asju, et iga päev hullult pead vaevama ei peaks, mida süüa teha ja päevakava selle järgi planeerima, millal poes käia vaja on. Minu meelest sujus meil selle üheksasuulise suurpere toitmine väga sujuvalt ja viperusteta ning ka kulu ei olnud röögatu. Hinnad Küprosel on umbes samad, mis meil Eestis, pigem odavamadki. Esiteks on värske ja kvaliteetse tooraine valik midagi hoopis muud ning just see värske ja ülikvaliteetne tooraine on seal võrreldes Eestiga supersoodne. Ja mis kõige kummalisem ning ootamatum – alkohol on kohalikes poodides rämedalt odav. Ulmeodavate veinide proovimine kujunes natukene nagu spordialaks ja nii sai ära proovitud näiteks 0,99€ maksnud Lambrusco ja Prosecco. Ütlen ausalt, ei olnud just tipptasemel kvaliteetvahuveinid, aga ei olnud ka joodamatu peet, vaid täiesti aus keskmine viie-kuueeurone lauavein. Alla euro! Ulmevaldkond!
Mis kohaliku peatänava vahetus läheduses elamise juures eriti vinge oli, oli muidugi õhtune jalutuskäik gelatoputka juurde. Tohutu valik imemaitsvaid jäätiseid, sealhulgas minu ja Virsiku lemmik – põski krimpsutõmbavalt hapu sidrunisorbett. Ja värskelt pressitud mahlad. Võrratu!
Selline oli meie reisi algus ja sisseelamine meie puhkusekodusse. Loodan, et reisijutud teile huvi pakuvad, sest mul on terve hunnik pilte, videosid ja muljeid, mida teiega jagada tahan. Nagu ikka, olen teie küsimustele avatud – kui midagi rääkimata jäi, andke teada, jutustan juurde!
Pistiku probleemi aitab lahendad ka pikendusjuhe, mille ise kodust kaasa saab võtta. Ei kaalu ega võta kuigipalju ruumi, kuid on hirmus mugav kui kõik telefonid, kaamerad, arvutid korraga laadima saab panna. Nii piisab vaid ühest adapterist.
Maruhea idee, ma poleks ise never selle peale tulnud 😀 Nüüd ei teagi, kas sina hästi tark või mina hästi loll!
H ei mäletanud, kuidas britielektripesasidpesasid “kodustada” saab? 😉 Kui need ikka olid briti…
Seal olid need turvapesad kus peab ülemine keskmine esimesena sisse minema, muidu on aukudel klapid ees 🙁
Yks pistikutrikk on veel selline et kolmandasse auku lykkad täiesti tavalise metallist väikse lusika otsa ja ylejäänud kahte auku oma tavalise laadija. Toimib ideaalselt nii kodudes, me proovisime veel rongis ja londonis kohvikutes.
Elektrit ei saanud kordagi ega juhtunud mitte midagi hullu mida mina kartsin selle 11 päeva jooksul😀😊🤗
Ma loodan et sa teed nalja
Siis sa loodad valesti:) proovi järgmine kord kui sa põnnama ei löö:) Olen hetkel taolisel reisil ja kasutan täpselt samat tehnikat. Pyha jumal miks ma nalja tegema peaks 😂😂
Teoreetiliselt on sul täiesti õigus, ideaalses maailmas õigesti paigaldatud elektrisüsteemi puhul on pistiku kolmas klemm (kordusmaandus) täiesti ohutu. Ta on ühendatud kilbis kokku kõigi teiste pistikute kordusmaandustega ning sealt jõuab omakorda ringiga maasse. Sama moodi on ta otse ühendatud su lauaarvuti korpusesse ja metallist laelambi kuplisse, kus sa teda ka katsuda saad.
Küll aga on paraku maailmas väga palju erinevaid hobielektrike: mõned on sellised nagu mina, kellele elekter meeldib ja nad saavad sellest küllalt hästi aru (ja võib-olla on isegi seda õppinud kas koolis või vähemalt interneti vahendusel). Ja siis on need teised, kellele meeldib rohkem töö kõrvale õlut timmida ja vähem mõelda sellele mida ja kuhu täpselt ikkagi ühendama peaks.
Ma olen oma hobielektriku karjääri jooksul liiga palju näinud pistikuid, kus ühel või teisel põhjusel on kollaroheline juhe kas lausa pingestatud või lihtsalt valesti ühendatud. Seetõttu tasub /eriti vanemates ja mitu korda ümber ehitatud süsteemiga majades/ olla sellise lusikatrikiga äärmiselt ettevaatlik. Paremal juhul saad paljajalu põrandal olles väikese siraka, halvemal juhul natuke suurema.. YOLO!
Väga ootan edasisi Küprose postitusi, sest endal ka see saareke plaanis ja nii on hea infot koguda 🙂
Tere nimekaim!
Väga huvitav oli seda postitust lugeda, sest saabusime oma perega Küproselt just 28.oktoobril 🙂 Meie peres lisaks 2 täiskasvanut ning 8 ja 5 aastased tüdrukud.
Meie valisime sellise puhkusevariandi, et esimesed 5 päeva sõitsime mööda saare lääneosa ringi ning ööbisime erinevates kohtades (2 ööd Larnakas, 2 ööd Pafoses, 1 öö Troodose mägedes ja 1 öö Nikosias). Liikusime rendiautoga, mis osutus tohutult lahedaks kogemuseks – eriti mägedes.
Viimased 5 ööd olime aga sõprade perega koos Ayia Napas hotellis. Päris all-inclusive ei olnud, aga half board.
Kokkuvõtlikult: omapäi mööda saart ringi sõita oli ülipõnev. Iga öö erinevas kohas ööbida oleks olnud liiga kurnav, aga 2 ööd ühes kohas oli just paras. Oli nii rahu kui põnevust.
Aga 5 päeva ühes hotellis olla oli… igav. Mina tundsin juba teisel päeval, et olen valmis puhkuse lõpetama ning lapsed tüdinesid basseinist üllatavalt kiiresti (basseinis ei olnud ka soe vesi, meres oli tunduvalt soojem).
Muideks, meie tähelepanek oli just, et Küprosel on toit kallim, kui Eestis. Me muidugi ei kokanud väga palju ise, vaid pigem ostsime hommikusöögi- ja võileivamaterjali.
Väljas söömine oli pigem samas hinnas Tln hindadega. Õhtusöökideks valisime tavaliselt erinevad meze’d (olenevalt kohast ca 18.50-25 EUR/in). 2 inimese meze oli piisav kogu perele ja väikelastele päris hea valik. Esiteks oli nii palju erinevaid toite, et ka kõige nõudlikumad toidupõlgurid leidsid lõpuks midagi söömiskõlblikku. Teiseks oli toitu nii palju, et kõik said kõhtud täis (ikka väga täis… isegi liiga täis 🙂
Kodus neti teel majutust valida oli üllatavalt raske – valik suur, kõik pildid ilusad, aga samas tead, et reaalsus võib olla hoopis midagi muud… Seepärast postitaksin siia ühe majutuse soovituse. Teil seda ilmselt vaja ei lähe, aga ehk saab keegi teine ispiratsiooni.
Kui valida erinevate Küprose lõunaranniku linnade vahel parimat puhkusekohta, siis mina soovitaksin Pafo’st. Esiteks on see “päris” koht, kus päriselt ka elab küproslasi ning mis ei ole vaid turistide jaoks ehitatud. Viimast võib öelda näiteks Ayia Napa kohta ja ilmselt ka Coral Bay kohta. Samas on Pafose mereäärne osa turistidele pühendunud, nii et kes seda otsib, siis ka see on täitsa olemas. Teiseks on Pafose rannad täitsa ok – kivised, kuid mitte sellise hallikaspruuni liivaga nagu Larnakas. Kolmandaks on see väga hea koht, kust teha väljasõite, et rohkem Küprost näha (soovitan: Troodose mäed, Akamase poolsaar, Limassol, Nikosia).
Meie ööbisime Pafoses rõduga korteris, mille leidsime Booking.com kaudu. Nimeks “Limnaria Westpark Apartement”. Rentisime selle u 5 päeva enne sõitu ja saime u 70 EUR/öö. Vanematele oli eraldi tuba, lapsed magasid kööginurgaga suures toas diivanitel (mõlemal eraldi). Hästi puhas korter, kus oli olemas kõik-kõik-kõik vajalik alates pesupulbrist pesumasina jaoks lõpetades rannamattideni rannas päevitamiseks (+ 3 adapterit näiteks). Korteri võluks oli suur rõdu, kus hommikust süües sai möödajalutajaid silmitseda ja all olevate poepidajatega lobiseda. Ujumisrand oli praktiliselt üle tee, lühikese jalutuskäigu kaugusel. Kõrvalmajas asus autorent (aga seda me ise ei proovinud).
Kui püüda miinuseid leida, siis tegelikult oli all korruse poest kuulda avamise-sulgemise müra hommikuti ja õhtuti. Meie pere jaoks ei olnud see tähelepanuväärne, aga väga tundlikud inimesed olgu hoiatatud.
Korteri omanikud olid Moskvast pärit vene pere, kes oli juba u 7.a. tagasi Küprosele elama kolinud. Lapsed käisid kohalikus vene koolis ja puha. Nendega sai asju ajada nii inglise kui vene keeles.
Ega sul juhuslikult ei ole Limnaria westpark apartement omaniku kontakte. Kui ei taha otse avaldada võib ka meilile kassi.piiga@mail.ee
Tere. Limnaria Westparki omanikud kasutasid muuhulgas Viber’it. Seal nende kontakt +79228860870. Google Maps näitab asukohta suht õigesti, korteri rõdu oli Poseidonos Avenue poole.
Väga ilusad pildid blogis. Võib-olla oled kirjutanud ka aga ehk viotsid kirjutada mis kaamerat pildistamiseks kasutad ?
Harilikku vana Canon 600D ja kõige odavam Canoni 50 Mm objekas 🙂