Meie pere Jaanid paradiisisaarel

Meil oli niii mõnus ja zen nädalavahetus meie maailma kõige mõnusamas Hiiumaa-paradiisis. Sõime kõike head ja paremat, magasime siis kui tahtsime, saime kahel päeval neljast päevitada, ühel isegi meres ujuda. Blogida jõudsin vaid esimese hommikusöögi järel, multikad ei tulnud kellelegi kordagi meelde ja kaameragi sai kätte oluliselt harvem kui tavaliselt. Peamiselt millegipärast toidupiltide tegemiseks – söögilauda istumise hetked on sellises puhkuserütmis ainsad, mil tekib hetk ja mõte fotokas pihku haarata. Muul ajal saab vahvaid hetki mobiiliga oluliselt rutem ja mugavamalt purki ja nii postitasin ma noppeid peamiselt Instagrami storysse. 🙂

Sõitsime saarele juba kolmapäeva õhtul, sest H sai neljapäeva ja reede vabaks ja nii õnnestus meil nädalavahetus märkimisväärselt pikemaks venitada. Lisaks meie oma perele (ja hunnikule torudele uue puurkaevu jaoks – meil on tänu sellele uuendusele nüüd piiramatult joogivett!) sõitsid meiega meie uues mahukas pereautos kaasa ka meie armas Sirli ja H emme kiisu Fredi. Reedel liitusid meiega veel meie armas tädi Barbara ja tema K, nii et maja oli mõnusaid inimesi täis ja terve minipuhkus kulges meile kõigile meeldivas söömise, magamise, naermise ja lihtsalt olemise rütmis. Dolce far niente, noh.

Esimene hommikusöök – võileivad, puuviljad ja keefiriga neljaviljakrõbuskid. 

Pärast oma kohal einestamise lõpetamist on hädasti vaja isa sülle teda toitma ja kaisutama ronida. <3


Kui B ja K reedel tulid, pakkisime nende toodud toidukotid lahti ja kui olime neile oma tagasihoidlikud valdused ette näidanud, võtsime suuna paarisaja meetri kaugusele mereranda. Ilm oli jaanilaupäeval võrratult ilus ja nii said kõik väikesed (ja suuremad) hülged end sooja (!) merevette kasta. Ka Kroonprintsessi parim sõbratar (kes teadupärast Hiiumaal elab ja kellega seetõttu kahjuks pigem harva kohtume) veetis terve reedese päeva meiega ning suurema osa ajast olidki nad rannas, korjasid merekarpe, ehitasid liivalosse ja nautisid teineteise seltskonda täiel rinnal. Ka Virsik, kes vannist suurematesse veekogudesse pigem skeptiliselt suhtub, nõudis muudkui “melisse” tagasi – isegi siis kui tal hambad juba suurest külmast plagisesid. Klassikaline laps. 😀

Koju naastes panime grillile tule alla ja asusime kokkama. Olime Barbaraga menüü varemalt paika pannud ja minu ülesandeks sai valmistada laar klassikalist äädikamarinaadis šašlõkki, sinihallitusjuustu ja singiga täidetud šampinjone (RETSEPT) ja koorest pestoga kartulisalatit (RETSEPT). Lisaks tegi Barbara jaanilauale ribisid ja mina viskasin kiiresse keefirimarinaadi paar “päästmist” vajavat kanafileed ning viskasin kokku tomatist, kurgist, värskest basiilikust ja oliiviõlist värske salati. Ma ei tea, millal meie lapsed viimati enne kella üheksat kooris norskasid, aga jaaniõhtul õnnistasid nad meid igatahes varajase magamaminekuga, nii et meie saime õues mullijooke nautida (kes Aperol Spritze, kes humalalimonaade) ja end ÄSK vestluskaartidelt loetud küsimustele vastamisega lõbustada. Hästi huvitav ja naljakas on mõtlevapanevatele küsimustele vastates avastada kui erinevalt pealtnäha justkui sarnaste mõttemaailmadega inimesed asju näevad ja analüüsivad. Hästi-hästi palju nalja ja totrat juttu sai igatahes lisaks sügavmõttelisematele teemadele ka ja kui me olime mängust ja sääselaipade lauale rivistamise võistlusest lõpuks tüdinenud, läksime lõkkeplatsile jaanituld läitma. Meie, vanainimesed, oleks ilmselt lõkketegemise äragi jätnud, aga õnneks olid meie külalised nooruslikku põlemist (pun intended) ja teotahet täis  ja nii saime me lõkke ääres veel pikalt-pikalt 90’ndate hitte kuulata, neile kaasa üürata (ma ütlen, see on märkimisväärne, kui suure osa mu ajust moodustavad A-Rühma ja Musta Q ee… värsiread) ja naerda-naerda-naerda-naerda. No ikka suisa hullult mõnus jaaniõhtu oli. 😀

Õhukesed ülepannikoogid hakitud sibulast, singist ja täidetud seentelt eemaldatud seenejalgadest täidisega, milles lisaks kõigele muule ka paar supilusikatäit sulatatud juustu ja tilgake vahukoort. 

Kui reedel ja pühapäeval sai päevitada ja ujudagi, oli laupäeval tõsiselt nõme jaanipäeva kontekstis igati ootuspärane ilm. Pakkusime endale hommikusöögiks singi-juustu-seenetäidisega kuldkollaseid (sest kohalikud talumunad) pannkooke ja keerasime siis kõik üsna pea uuesti lõunaunne, millest virgudes suundusime meie Kõppu iga-aastasele imelisele ahjuõuna-jogurtikoogile ja mänguväljakule mängima ning B ja K sugulastele külla. Õhtul pärast laste magamaminekuaega kogunesime uuesti meie köögilaua ümber, sõime küpsist ja mängisime poole ööni valetamist, potiknoid ja küüsi.

Pühapäevase lõunasöögi eest vastutas Barbara, kes valmistas meile oma erilises marinaadis grillkarbonaadi ja halloumi ning grillitud köögiviljadega salatit. Mõlemat minu tellimisel, muidugi, sest näiteks minu kirglik armastus suvikõrvitsa vastu saigi alguse seda Barbara suvesalatit süües. Oma armastusest halloumi vastu ei hakka ma isegi mitte rääkima…

Mina võtsin samal ajal (kui Barbu grilli ääres orjas) endale õiguse päikese käes laiselda ja lubasin endale pärast sööki ühe smuutikesegi. Mu suurim rasedusaegne lemmik!

Kui B ja K lahkunud olid, et enne kojusõitu veel saare tuletornidele tiir peale teha, kutsusime meie Kroonprintsessi bestika koos perega veel viimast korda külla. Nende saabumiseni magas Virsik lõunaund, Kroonprintsess ja H lõid ülemise korruse akna peal tantsu ja mina ning Sirli puhusime päikese käes juttu. Panime oma sada asja kokku, jõime külalistega kohvi ja sõime arbuusi/juustu/küpsist ja asusime siis parvlaev Leigri poole teele.

Koju jõudes juhtus midagi eriti kummalist – me kõik, Kroonprintsess ja Virsik k.a., tundsime kojujõudmisest täielikku õnnejoovastust. Kuna me pole pärast kolimist kodust kauem kui päevakese-kaks eemal olnud, pole me temast veel puudust tunda saanud. Siia jõudmine oli meie kõigi jaoks uskumatu. Ahhetasime ja õhkasime kui ühest suust – kas tõesti on see meie kodu? Kui ilus siin, kui avar seal, kui ilus muru, tomat on nii suureks kasvanud, lilled peenras nii kaunid… vaata, emme, minu ilus tuba! Okei, et meie H’ga endale pähe mahutada ei suuda, et me oma perele nii ilusa kodu hankida suutsime. Aga et lapsed ka niiviisi reageerisid… oli täiesti sõnulseletamatult äge. Meie koduke. <3