Postitus valmis koostöös SemaraH Hotel Lielupega
Kui lapsed Riia loomaaias viimseni ära kurnanud olime, oli aeg teele asuda järgmisesse sihtkohta – Jūrmalasse. Seal ootas meid ees mõnus SemaraH Hotel Lielupe, kuhu plaanisime viia oma asjad, et siis õhtul veel kohalikus Livu Akvaparks veepargis ära käia. Sinna jõudsime muidugi alles järgmisel päeval, sest süda ei lubanud hotellist lahkuda – seal oli liiga palju teha! Väga raske on aktiivset suvepuhkust pidada kui hotellis on olemas veekeskus, välibassein, mängutuba ja pealekauba veel isuäratav roomservice menüü ka. Aga kuna meil on puhkust terve nädala jagu ja enamus reisist polnud kivisse raiutud, võisime plaane muuta täpselt nii nagu hing ihaldas. Ja laste (kelle puhkus see ju lõppude lõpuks on) hinged ihkasid parasjagu hotelli Kids Clubi ja basseinidesse!
Hotelli fuajee ja restoranid-baarikesed on modernselt, erivärviliselt ja ülistiilselt kujundatud. Mul oli mingisugune visioon selles valges hotellibaaris alkoholivaba mojito limpsimisest, aga selleks muidugi aega ei jagunud…
… eriti, et juba fuajeed avastades õues välibasseini silmasime. 😀
Tuppa jõudmiseks sõitsime liftiga kaheksandale korrusele. Broneerimise hetkeks oli spetsiaalne nariga (!!!) peretuba juba broneeritud, nii et meid ootas ees hoopis lisavoodiga Superior tuba, kus lisaks kõigile muudele mugavustele ka hiigelsuur ja võrratu vaatega rõdu:
Laste voodisse mahtusime õhtul hästi neljakesi rivvi muinasjuttu kuulama. Lapsed valisid küll kodus muinasjuturaamatu välja, aga unustasid selle maha. Nii saame igal õhtul muinasjutuvestja H käest lugusid tellida. Tol õhtul jutustas ta meile Saabastega Kassi ja väga raske on itsitamist lõpetada – ta paneb kõigile tegelastele sellised… maalähedased nimed (à la Ülo jms) ja räägib nii naljakalt. Mis ei ole võib-olla ööune kiire saabumise osas parim lähenemine, aga hirmus tore on küll. 😀
Meie muljeid vingest hotellitoast (Riia hotell Tomo ja sealne dušš olid vinged küll, aga Lielupe oli ikka siiiiiipakene ägedam) võib soovija näha meie perepuhkuse teisest vlogist, mille ka selle postituse lõppu lisan. See voodi oli niii mugav ja esimest korda (võrdluses eelmise õhtu hotelliga) sain aru, miks inimestele on oluline, missugune padi neil on… 🙂
Vahepeal kui lapsed marsruudil Riia-Jurmala lõunaund magasid, hüppasin mina sisse kohalikku Rimisse ja ostsin neile väikese puhkuseüllatuse – Roosa Pirukaga trikood. Ponid on meie peres vägagi au sees (mitte ainult laste seas…) ja mina ei leidnud iseendaga trikooleti ees aru pidades ainsamatki vastuargumenti. Kroonprintsessi vana trikoo oli niigi omadega põhjalikult läbi ja… no ma teadsin, et meil üks selline varba vahele lestade kasvatamise puhkus ees ootamas on. Veiiits oldi üllatusega rahul:
Mänguasju (peale tudukaisukate ja ämbrite-kühvlite rannaliivas hullamiseks) lastel reisil kaasas ei ole – esiteks pole neil niikuinii mingisugust seiklusvälist mänguaega ja teiseks ongi toredam olemasolevaga läbi ajada ja koju jõudes jälle kauaigatsetud leludest rohkem rõõmu tunda. Küll aga ostsin neile poest vildikad ja paberit – nad lihtsalt ei saaks nädal aega ilma värvimata-joonistamata mingi nipiga läbi ajada. Hotellitoas enne und veel pisut joonistamine on nende jaoks napilt päeva oodatuim hetk. 😀 Eile õhtul kirjutas Kroonprintsess mulle näiteks maaaaailma armsaima kirja, mille tagaküljele joonistas dinopargi-teemalise pildi. 🙂
Ega me välibasseinil end kaua oodata lasknud. Õues oli mõnusalt soe (kusjuures Tallinnasse jäi meist ju kohutav koerailm) ja köetud basseinis oli kakskümmend ja kaheksa kraadi. Tunne oli täpselt selline:
Kohalik veekeskus ei ole küll midagi suurt ja uhket (st. ta on igati ilus ja peen, seal on üks suurem ujumisbassein, pisike veekardinaga titebassein ja suur mullikas), aga midagi uhket (nagu hiljem Jurmala veekeskuses selgus) ei olegi meie laste jaoks oluline. Hotelli inimtühja mullivannis õppis Kroonprintsess vee all ujuma ja Virsik sai üle oma suurest hirmust basseinide ees. Üleüldse on see reis nende jaoks hästi arendav ja elumuutev olnud – ma olen NII õnnelik, et me otsustasime selle ette võtta!
No ja otseloomulikult veetsime tundide viisi aega ka hotelli lasteklubis. Meie omadest palju suurematel lastel ei oleks seal väga midagi teha, aga Kroonprintsessile ja Virsikule jätkus seal lõbu laialt. Virsik tahtis peamiselt turnida ja palli mängida, Kroonprintsess sai aga erinevaid lahedaid “projektorimänge” mängida. Seda, mis need on, ma paremini selgitada ei oska – võite vlogist vaadata, kuidas me seal mööda põrandat ringi kepsutasime, et mulle purustada. 😀 Ja tublid omaette nokitsejad võivad mängutuppa vanemateta jääda kui tahavad, sest kohapeal on pidevalt olemas hoidja, kes lastega tegeleb ja neil silma peal hoiab.
Ma saan aru, miks Virsik mind nii üllatunud näoga vaatab – miks see ema mind vetsus käsi pestes pildistab? Aga ta oli nii armas seal lasteklubi WC miniatuurse kraanikausi ääres, et ma ei suutnud vastu panna…
Kui mängutuba ennast ammendanud ja meie veekeskuses rosinateks tõmbunud olime, oli aeg tuppa suunduda. Mina teatasin, et ei kavatse kusagile süüa otsima minna ja tahan elus esimest korda toateenindust nautida ning õhtusöögi tuppa tellida. Lastele panin arvutist pulgale eestikeelse multika (“Käsilased”) ja nii said nad vaheldumisi rõdul ja oma voodis kõhuli multika ees pitsat süüa e. teha asju, mida kodus mitte iialgi teha ei tohi. Sest puhkus! 😀
Mina sõin klubivõikut, lapsed pitsat ja H burksi. Hinna ja kvaliteedi suhe oli maksimaalselt okei ning toidu tuppa tellimise tasu 5€. Oli väga mõnus kogemus ja väga mõnus rämpstoit. Meie jäime väga rahule, lapsed ka. 🙂
See on natukene selline “hakkame juba sööma, lõpeta see pildistamine” poos – narrivad mind. Nad on nii ägedad väikesed sõbrad. 😀
Selle hotelli hommikusöök oli minu senise elu parim – värsked kohevad pannukad, korralik puuviljavalik (minu lemmik), krõbe (!) peekon ja õhuline munapuder… hästi-hästi lai ja korralik valik oli, kohv oli maitsev ja nii edasi. Kolmandast vlogist (mille monteerimiseni ma veel jõudnud pole) näeb seda kõike lähemalt ka. 🙂
Hotellist lahkudes sõitsime otsejoones veeparki, väsitasime ennast viiiiimseni ära ja sõitsime otse Leetu. Lapsed magasid kaks ja pool tundi ehk valdava enamuse autosõidule kulunud ajast. Ja mina pean ütlema, et üleüldse pole tunnet justkui me kodust hästi kaugel oleks – siiasõit on nii sujuv ja mugav olnud. Meie uus punane pererakett (keegi küsis, mis auto meil on – kuuekohaline VW Sharan aastast 2002, ei midagi uhket ega peenikest) on nii juhile kui kõrvalistujale (kui tagumistele, kellel on DVD’de vaatamiseks telekas laes) hästi mugav. Mul on ruumi rätsepistes istuda, mis tähendab, et kõht ei suru mu kõhuaorti kinni ega vaju mu kopsudele nii, et ma poole sõidu pealt pildi taskusse panen. H kiitis ka, et sõiduasend on hea ja üleüldse… kogu see reis on (siiani, ptui-ptui-ptui) üliedukalt kulgenud. Minult küsiti ühe eilse Instagrami story peale, kas meie lapsed tõesti ei jonni kunagi ja tõesti – kodust väljaspool on nendega täiesti uskumatult lihtne. Kodus hakkab neil muidugi tihti igav ja nad asuvad teineteise (ja minu, kes ma seda läbilõikavat kiunumist kuulama pean) verd jooma, aga reisides on nendega ainult puhas lust ja lillepidu. Käivad ja ütlevad muudkui “sänkju, bai-bai!” ja… no… mis viga selliste ema olla, onju? Käime ja ohkame H’ga teineteisele muudkui, kui lihtsad, lõbusad ja tublid lapsed meil on. Aga eks neid ole muidugi hästi kasvatatud ka, hehe… 🙂
Pilte sai nüüd küll mustmiljon, aga videopilt on ikka teine tera, nii et vaadake ikka Jurmalas filmitud videoblogi ka:
Ma pole siia jälle ammu kirjutanud, aga oh kui hea meel mul teie üle on ja oh kui armsad te kõik olete!! Mul on niivõrd hea meel, et sa blogid just nii nagu sa seda teed ja jagad oma elu just sellisel moel oma lugejatega. Ma vist käin siin lehel juba liigagi tihti refreshimas, et äkki on midagi uut.. No pressure ega midagi eks 😀
Aitäh, sweet cheeks, meil on oma reisist veel paaalju toredat jagada 🙂 Kui meil parasjagu programm nii tihe pole ja lastel muud tegemist on, saan jälle postitada!
Tere Mirjam!
Vahva postitus. Mul on selline küsimus, et kui käid rasedana veekeskustes, siis kas sulistad ise rasedana ainult leigemates basseinides ja väldid saunasid? Olen ise esmarase ning tean, et kuumi kohti tuleks vältida, aga on see tõesti nii range reegel? Tahaks ise ka juba ammu kuhugi bassu mehega minna, aga oleme loobunud, sest mina saaksin istuda vaid ühes-kahes basseinis ja selle eest maksta ei taha…
Mõistuse piires tuleb kõike võtta ja keha kuulata. Ma käin rasedana saunas ka – mul ei hakka halb ja kui tunnen, et väsitab, ronin kohe välja ja joon palju vett. Aga oht üle kuumeneda, dehüdreeruda ja emakat liigselt stimuleerida on suurem, eksju, nii et peab olema moistlik. Mina ikkagi läheks ja prooviks ja kuulaks lihtsalt oma keha 🙂
Virsik ikka mul nii lempar. Ta on ju lihtsalt niiii nunnu väike inimene! Eriti meeldis, kui ta seal autos taustal magas :D!
Ideaalne puhkus 🙂
Muuseas, olen ammu juba mõlenud, et kas tahaksid ehk jagada oma nippe/põhimõtteid laste kasvatamisel? On teil teised nii hästi ‘välja kukkunud’ 😀
Loeksin suurima hea meelega ja kindlasti oleks palju kõrva taha ka panna 🙂
Ma ei tea, kas ma oskan ja ausalt öeldes pole midagi tülgastavamat kui hiljem see kiun kuskil kolmandates kommentaariumites, et ma pean ennast teistest paremaks ja õpetan inimesi elama 😀 Eks minu põhimõtteid võib mu postitustest lugeda – meil on karm kord käsikäes rohke hoole, armastuse ja tunnetest rääkimisega. Viisakus on tähtis, avalikus kohas teistega arvestamine (mitte jooksmine, valjult rääkimine või karjumine, kus see pole paslik) on tähtis. Kui ei maitse, pole nälg, võib lauast lahkuda. Pisiasjadest tunneme rõõmu, asju hoiame ja nende peal ei tallu. Kasvatan neid nii, et nad poleks need õudsed kasvatamatud pärdikud, kes mind ennast avalikes kohtades vihale ajavad. 🙂
Jap, kahtlustasin, et see on see põhjus, miks siiani on saanud ‘kasvatusmeetoditest’ nö ridade vahelt lugeda 😄 Aga aitäh väikesegi ülevaate eest ☺️ Mul on endal üks 1,5-aastane kasvamas ja ometigi eesmärk on samuti üsna selge, aga mulle tundub, et teekond sinna jõudmiseks – normaalse inimese kasvatamiseks on niii keeruline 😀 Ja loomulikult nõuab eelkõige minult suurt enesedistsipliini. Ja muidugi on mingid kasvatuslikud ‘nipid’ ka, a la et olles konkreetne ja järjwpidev, tol hetkel võibolla lapse jaoks hoopis ‘halb vanem’, teeb tegelikult talle hoopis head. Igaljuhul pikk jutt, teadigi mis jutt…😀 Aga mind hästi huvitab laste ‘kasvtamisega’ seonduv ja tegelikult üks küsimus veel, kas oled juhindunud mõnest kirjandusest vms või ainult oma südamehäälest? 🙄😀 Ja üks suur küsimus veel, et kuidas oled suutnud valutult ühildada selle, et oma töö ja blogi tõttu pead üsna palju aega veetma telefonis/arvutis ja kaamera/fotoaparaadi taga? Ja sellekõrvalt neid nendest eemale hoida, suuremal huvil ja nõudlusel mitte lasknud telkkida? 🙂
Aitäh,
Väga uudishimulik lugeja 😄
Ma ikka sisetunde järgi toimin. Päris palju olen kasvatusalaste teooriate, teadusartiklite ja muuga kokku puutunud muidugi oma aastate jooksul Emmede Klubis, aga üldiselt see teadmine, kuidas ma tahan neid kasvatada, on minu sees olnud. Olen range ja alati järjepidev ja vahel hakkab hinges raske ka. Aga ma kannatan selle raskuse ära, sest ma usun, NEIL on nii palju parem kui neile on maast madalast inimestega arvestamist, viisakat eneseväljendust ja huvi ümbritseva vastu õpetatud.
Kuidas ühendan valutult – maksan kuus väga mitusada eurot oma hard earned money hoidjale (ja riigile selle pealt maksudeks) 😀 Ta on imeline inimene, kes õpetab neile tohutult palju uut (haridusteaduste magister), on kannatlik ja armastab neid tohutult ja nemad teda kõigega, mis neis on.
Kaamera/fotoaparaadi taga ma ei veeda aega, see on nii rutiinne, et iga asi (instapilt, video, foto) tuleb hoo pealt ja ühe võttega. Kui tekib vaba hetk, avaldan või monteerin. Suur osa laste eneseväljendusoskusest (eriti Kroonprintsessi omast, ta on kauem harjutanud) on tulnud sellest kaamerale sündmuste ümber jutustamisest. Ja kogu see vlogimine on meie ühine projekt, teeme seda kõike koos. Kui tunne on, et tahame, siis filmime – kui ei viitsi või pole mahti, ei filmi. 😀
Selge pilt 🙂 Eks
ma võrdlemisi värske emana pabistan ilmselt rohkem kui vaja ning tean, et peangi oma südame häält kuulama. Aga no vaadates ümberringi enamus lapsi (kelle vastanditeks on sinu lapsed☺️),tuleb lihtsalt hirm peale 😀😀
Haha, ei ole see asi nii hull midagi. Eesti lapsed on tublid ja tragid ja viisakad ja huvituvad maailmast enda ümber. Käid Lätis loomaaias ja veepargis, saad sellest aru. 😀
Jummel.. need kohevad pannukad seal pildil.. ma sööks 30tk ära korraga vist. 😂