Mõtlesin, et võiks siin halapostituste vahepeale veel natukene mõnusates puhkusemälestustes püherdada ja näidata teile pilte ja vlogi meie Läti-Leedu reisi neljandast päevast. Palanga-päevad olid minu jaoks vaieldamatud lemmikud ja nagu ma eelmises puhkusepostituses kirjutasin, tuli mul lahkudes pisargi silma. Ma ei kujuta ette, et ma tahaksin Palangale minna mingisugust ööelu ja -melu nautima minna, aga kogu perega päeval mööda linna ringi jalutada, lakkamatult ujuda (tõesti, väga raske oli end basseinidest eemale rebida), päikese käes peesitada, mitte midagi tehes puhata ja head-paremat süüa…
Hindamatu.
Me kõik igatseme seda hotelli täiega (Kroonprintsess just nõudis videot näha ja rääkis oma kõige nostalgilisemal hääletoonil, kui kohutavalt tore oleks praegu seal olla ja sukeldumist harjutada…) ja lähme sinna kindla peale järgmisel korral tagasi – selles pole vähimatki kahtlust! Postituse lõpus on neljanda päeva videoblogi, aga ma näitan enne toredamad pildid ka ette:
Ma arvan, et hotellihommikusöök maitseb nii kohutavalt hästi peamiselt seetõttu, et sa ei ole ise pidanud selle valmistamiseks lillegi liigutama. Ja muidugi valikud-valikud-valikud. See oli vist meie reisi parim hommikusöök, sest leidus kõigile midagi. Värskelt küpsetatud croissantid on klass omaette, eksole, kohv oli võrratu ja igaüks leidis endale midagi meelepärast. Mu meelest oli megalahe, et sooja toidu valikute seas oli näiteks tüümiani ja võiga hautatud lillkapsas. See on ju umbes parim asi maailmas? Ja H õhkas vaimustunult kalavalikut nähes. Ühesõnaga täiesti võrratu oli kaks hommikut järjest ärgata ja sellele päikeselisele terrassile imelist hommikusööki nautima potsatada. Ma olen toonase enda peale väga kade.
Ma vist kuskil juba mainisin, et ei oodanud sellelt hotellilt üldse lapsesõbralikkust, sest ma ei teadnud, kas ja mida üldse neil lastele pakkuda on. Tegelikkuses oli seal lastele olemas absoluutselt kõik ja rohkem veel. Toreda hoidjaga mängutuba (ehkki me kunagi kuskil hoidjateenust ei kasuta, on see vahva nüanss ikkagi), mänguväljak hotelli sisehoovis, tillukesed hommikumantlid, lastesõbralik teenindus, mänguasjad basseiniveerel… ja mina kartsin, et on mingisugune peen koht, kus lapsed kikivarvul käima peavad. Vot mulle!
Nende laste lemmiktegevused maailmas on joonistamine ja värvimine. Ei ole palju mängutube, kus oleks lai valik guašše, vesivärve ja muud mökerdamiseks. Mul tegi emasüda rinnus üsna mitu rõõmuhüpet – oli see ju ometigi nende reis ja on ikka äge küll kui liftisõidu kaugusel selline mõnus toake olemas on.
Pmst born ready. Basseinidesse!
Kui spaa vastuvõtutädi meid parempoolsest uksest sisse suunas ja teatas, et ainult sellel poolel lastega viibida tohib, olin kohe 100% kindel, et nõmedam osa on tittedele jäetud ja ees ootab mingi üksik lombike ja võib-olla ehk saungi. Tegelikkuses oli see hoopiski toredam osa, kus suur mereveemullikas ja -bassein, mitu sauna, lamamistoolid ja muu. Laste jaoks oli “tuppa ujuma” põhivärk, sest neile nii väga meeldis seal. 😀
No mis ma räägin!
Et ilmad olid kõigil kolmel sealveedetud päeval võrratud, tõmbas meid H’ga muidugi pigem õuebasseini. Mängis hea muusika, päike paistis, täpselt sobiva temperatuuriga vesi oli megapuhas… täielik idüll, noh. Eks videost on neid emotsioone paremini näha, aga ma ei ole vist elus ühestki kohast nii sillas olnud. Kui ma ütlen, et ma igatsen neisse hetkedesse tagasi, siis ma tõsiselt mõtlen, et iga rakuke mu kehas röögib igatsusest. Tahaaaaaaaaaaaaaan veeeeeeeeeeeeeel sinnaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!
Härra kah päris rahul oma eluga, tundub.
Lõpuks tuli ikkagi lestad kuivale maale viia, et midagi süüa hankida. H otsis meile Googlest restorani nimega A-petit, kus ooteaeg küll sarnaselt kõigile teistele Läti-Leedu söögikohtadele röööögatult pikk (ausõna, see on täielik müstika, kui palju on meie naaberriikide toitlustusasutustes personali, aga kui meeletult kaua võib inimene oma toitu oodata) oli, aga kus oli väga mõnus söök ja hästi hea lastemenüü. Pildilolev praad lastemenüüst koosnes kartulipüreest, kalkunipallidest, riivitud porgandiga koorekastmest ja värskest salatist. Täpselt selline roog, mida meie kodus ka lõunasöögiks saada võib. Üleüldse tundub mulle, et Läti ja Leedu lastel on kas paremad toitumisharjumused või söögikohtades lihtsalt mõistlikum valik. Mitu-mitu korda reisi jooksul tellisime neile lastemenüüst süüa – kodus ei tee me seda peaaegu mitte kunagi. Täna just H kirjutas mulle lõunapausil Dublineris käies kurvalt, kuidas kõrvallauas istuvad ema-isa tellisid endale supi ja kalaprae ning lapsele friikad viineritega, kust kurk ja tomat kohe ennetavalt ära korjati. Nagu H küsis: millal need lapsed õpivad seda suppi ja kala sööma? Mina ei tea, miks vanemad oma lastele sellise karuteene teevad ja neid nõnda sööma treenivad, aga igatahes oli mul rõõm näha, et meie naabrite juures on seis tihti palju parem meie kohutavatest lastemenüüdest. 🙂
Mina ja H sõime Caesari salatit (tema hiidkrevettidega, mida ma videos hiigelkrevettideks nimetan, ja mina kanaga) ja jäime mõlemad väga-väga rahule. 🙂
Soovitasite meil kommentaarides tungivalt Palangal mullivahvleid proovida ja ei saa just öelda, et me poleks seda missiooni tõsiselt võtnud! Videost näete raskeid takistusi, mis meil mullivahvliõnne kogemise nimel ületada tuli… 🙁
Õhtul loobusime juba eos katsest restoranis söönuks saada (mitu korda päevas sa ikka uljalt ooteaja kätte suremisega riskid), hüppasime läbi kolme iksiga Maximast ja ostsime endale hunniku head-paremat, millega õhtul enne magamaminekut toas maiustada. Peamiselt selleks, et saaks “kodubasseini” ääres võimalikult palju aega veeta…
“Tuppa ujuma!” muidugi sai ka. Ma ju ütlesin – see oli põhivärk. 😀
Kui koju tagasi jõudsime, oli õhtune turndown service jälle käinud, voodid valmis sopsutanud ja šokolaadikesed poetanud. “Hea haldjas” ütlesime me tema kohta. Ja laste elevus kõige selle üle oli jällegi hindamatu. 🙂
Meie võrratu õhtusöök – palju marju, kirsstomateid, porgandeid, juustukesi ja muud. Ja külma alkoholivaba vahuveini ühe eraKORDSELT mõnusa suvepäeva pidulikuks lõpetuseks. Meie lastega reisimine absoluutselt on parim puhkus, mida inimene endale tahta võib. See rõõm kõigist pisiasjadest igas hetkes, nende terane pilk, mis kõike märkab ja haarab, nende nakkav naer ja rõõm uute kogemuste üle… paremaid reisikaaslasi on raske ette kujutada. Tõsiselt, liialdamata. Nendeta oleks see reis täiesti mõttetu olnud. 🙂
Kes jaksab, võib nüüd pika jutu lõpetuseks kõige ülalmainitu kohta videot vaadata. Loodan, et meeldib!
Kusjuures meie pere võib vabalt olla üks nendest, kellel lapsed söövad väljas friikaid ja viinereid. Kodus sööksid nad just seda kala ja suppi ning kuna kodus viinereid ei ole, siis vahel harva kui väljas süüakse nad ilmselt võivadki just need valida. Tomatit ei söö mul ka väljas süües kumbki- nad ei söö lihtsalt poe-tomateid (me nimetame nii neid paksu koorega suhteliselt maitsetuid tomateid, mida enamik söögikohti kahjuks pakub). Kodus on meil oma tomatid ning neid söövad küll mõlemad. Seega ma kujutan ette, et vabalt oleks seal kõrval lauas võinud istuda minu pere ning valinud need toidud…ja see poleks mitte sugugi tähendanud, et nad ei oleks juba õppinud kala ja suppi sööma või et nad ei sööks tomatit ja kurki.
No mina näen inimeste pealt enda ümber (ja tean Eesti väikelaste toitumist puudutavast statistikast), et see, et laps just juhtumisi too üks kord menüüst ilma ühegi kiudaine või vitamiinita lasteprae saab, kõlab nagu üsna tugev erand. Kui lapsed on tõesti igapäevaselt isukad kõigesööjad, ei ole põhjust minu kirjutatust end puudutatuna tunda – võib hoopis endale uhkusega õlale patsutada! Ja muidugi ei ole selles siis midagi halba kui laps sööb väljas harva friika ja viineri – ise ka ju erilistel puhkudel maiustame tihedamini jne. Aga ma arvan, et me mõlemad saame aru, et “sina seda küll ei söö, talle palun juustuga makaronid, köögivilju ärge pange” on meil väga levinud ja kurb tendents…
Mulle on vist lihtsalt nii tugeva jälje jätnud, kellegi nn “arvamine” ilma midagi teadmata ja seda just söömise kohta. Umbes, et olen mina poes ja ostan oma kolmesega neli pakki Kasekese batoonikesi. Üks noor neiu minu seljataga kommenteerib oma kaaslasele, et “appi, ise on nii paks ja ostab sellise hunniku kommi. Mis sellest lapsest küll saab…”. No eks talle ju võiski selline mulje jääda, et ma olin kaalus, milles olin, sest ma ostan korraga nii palju kommi ja söön need ära ka veel. Tegelikult olin ma sellise kehaga, sest nädal varem oli lõppenud ravi, mille tulemusena ma olin nii paistes ja vett ning muud jama täis, et nahk valutas. Kommi ega midagi muud ei saanud ma isegi mitte süüa, sest mu suus olid lahtised haavandid, mis tegid millegi tahke söömise võrreldavaks piinamisega. Mu kolmene ei söö Kasekese batoonikesi (teisi batoonikesi sööb), sest need ei maitse talle ning kommid olid tegelikult ostetud kaasa mu õele, kes ei ela Eestis ning kelle lemmikud need on. Ilselt teadis ka tema statistikat- enamus ülekaalust on tingitud ülesöömisest, ülekaalulistel vanematel tihti on sama probleemiga lapsed ja vanemate söömisharjumused mõjutavad tugevalt lapse omi jne. Ja oleks see tol ajahetkel olnud ainus “arvamine”, aga see jättis mulle kindla teadmise, et ma ei julge mitte kunagi arvata midagi inimese kohta, kelle lugu ma ei tea, lihtsalt selle väikese osa järgi, mida mina näen.
Ma olen täiesti samal arvamusel, et laste toitumine on kahjuks rohkem kui kurb ning laste menüüd ei tohiks koosneda ainult friikatest ja viineritest (ma ei hakka siinkohal üldse mainimagi, et näiteks Norras ei ole me veel sattunud kohta, kus lastele mõeldud prae juures oleks üldse algseltki mingigi juurvili/salat olemas) Kuid ma ei julgeks kunagi isegi hakata midagi arvama, kellegi kohta, keda ma näen seda minu silmis vale valikut tol hetkel tegemas ilma seda inimest tundmata (seda lihtsalt oma kogemuse põhjal)
Kui mul on platvorm, kus tuhanded inimesed loevad mu kirjutisi ja ma saan kuidagi mõjutada kedagi kaks korda pikemalt järgi mõtlema, mida ja kuidas oma lastele sööta – ma teen seda. Vaevalt see vene keelt kõnelev pere siia seda lugema sattus ja haavus, sest minu meelest on vale lapse taldrikult ära koorida ainsad seal olnud toitained. Kui minu hinnang oli asjatu ja kõnealune laps sööb muidu suurepäraselt, pole solvumiseks alust. Kui seda teksti loeb aga keegi, kes justnimelt annab oma lapsele tihti seda räiget halli ja toitainevaest toitu (minu lapsed pole kunagi friikad-viiner-lastepraadi saanud, kujutad ette, nad on elus ja õnnelikud ka selleta, selline elu on ka võimalik) ja tunneb end minu kirjutatu pärast halvasti – minu jaoks see on okei. Võib-olla äratab see kelleski mingisuguse mõttealge, millest kasvab välja pisemgi elustiilimuutus. Minu eesmärk nende väljaütlemistega ei ole tõsta end pjedestaalile, oma valikuid paremaks hoobelda ja teisi vanemaid hukka mõista – ma tahan anda endast kõik, et tõestada: teisiti saab ka. See on mulle oluline teema ja ma ei jäta sel teemal kirjutamist, sest usun: toitumine on terve, pika ja täisväärtusliku elu alus. Samas ei kuule sa mind kunagi kuskil kellegi välimust või tervist kritiseerimas või selle kohta õelaid märkusi tegemas – need on kaks eri asja. 🙂