Miiu blogi

Paphose mäed, kitsed ja viinamarjad

November 5, 2018~ adventures, küpros 2018

Kui ma Küprost endale enne sinnalendu vaimusilmas ette kujutasin, ei osanud ma aimatagi, kui ilus ja mitmekülgne võib olla sealne loodus. Juba öösel pärast maandumist rendiautoga (mis oli esimese hoobiga väga naljakas, sest H oli pimedas esimest vastutulevat autot nähes täiesti paanikas, sest ta oli surmkindel, et see sõidab samal sõidurajal, mis meie :D) villa poole sõites ja mägedes sillerdavat tuledemerd nähes tahtis süda rinnust välja hüpata. Mäed! Nii maagiliselt ilusad isegi täiesti kottpimedas. Oma teise päeva Küprosel veetsimegi mägedes ringi sõites – võtsime suuna Olümpose mäe, Küprose kõrgeima tipu (1952m) poole. Mägised külavaheteed ja neidmööda tippu sõitmine oli tõeline elamus, mida vürtsitas veelgi äikesetormi keskele sattumine. Nii lõbus! Tipust jäid meid lahutama kakskümmend meetrit, sest sinna on rajatud sõjaväebaas, mis on (ilmselgelt) taradega piiratud. Ei saa öelda, et poleks uudishimulikuks teinud… Igatahes sõitsime me pea terve oma teise päeva Küprosel mägedes ringi ja mul on sellest ka pisut (veidi kaootilist) vlogimaterjali, mille püüan teile varsti kokku panna ja ette näidata. 🙂

Neljandal päeval pärast hommikusöögiks küpsetatud skoonide pintslisse pistmist pakkisime oma pärdikud autosse ja võtsime taas suuna mägede poole. Sihti meil vist silme ees polnudki – lihtsalt soov veel rohkem näha ja kogeda. Valisin tol päeval vlogikaamera asemel fotoka ja olen selle otsuse üle väga õnnelik. Ma loodan, et teie ka… mis siis, et te nüüd umbes 30 pilti läbi vaatama peate. Sorry not sorry! :)))))

Enam-vähem esimese asjana pisut kõrgemale jõudes tervitas meid keset teed niisugune vaatepilt. Kitsed! Kitsed on niisamagi ühed kõige kihvtimad loomad maailmas ja et nad sedasi suure kambaga tee ääres ja peal ringi töllerdasid… mega!

Tegime nende juures pika peatuse ja imetlesime neid. Kuidas nad puude otsast lehti sõid ja nende otsas ronisid (ee vabandust, aga ma pole oma kahe jala pealgi nii graatsiline nagu need oma nelja sõraga? Kukuks kohe kolinal alla kui puuokstel niisuguseid jõu- ja ilunumbreid harrastaks? Wat?), kuidas kõik kitsekesed ontlikult hanekitseritta võtsid ja järgi vantsisid kui boss kellukese kolisedes ees läks…

Kitsekesi ei paistnud meie (ega teiste mööduvate autode) kohalolek eriti häirivat – ilmselgelt on nad inimestega harjunud. Selle vastu polnud neil ka midagi, et me neid aupaklikult distantsi hoides jälgisime. Üks väärikas isaloom tuli lõpuks päris meie juurde ja andis sõraga märku, et meil on aeg lahkuda. Nagu ma Lotte filmi vaadates õppinud olen: ükski viisakas loom ei jää külla liiga kauaks…

Oi, kuidas mulle mägedes meeldib. Vaated on täiesti hingematvad, silmapiiril sulab taevas merega üheks ja reaalsustaju tahab ära kaduda. Nii ilus!

Oih, hakkasin mäest alla kukkuma!

Ah, ei midagi, kõik korras, take my picture!

Kõige naljakamad poosid ja ilmed on tal! Nii hullult armas inimene…

Ilus ja asjalik inimene, käis oma isikliku digikaga ja pildistas terve hulga ilusaid hetki üles. Ma ei taha, et ta veel nutimaailma sukelduks, nii et oma telefoni jaoks on veel minu arvates vara, aga pildistama õppida on küll tagumine aeg. Ja tal tuleb see jumala hästi välja! Teen kindlasti tema reisipiltidest ka postituse.

Lihtsalt sõitsime ja sõitsime mägede vahel ringi ja tegime peatusi seal, kusiganes midagi huvitavat silma jäi. Nii lahe oli lastele näidata, kuidas kõik need erinevad viljad, mida e-toidupood meile kilekotis ukse taha tassib, päriselt looduses kasvavad. Ma arvan, et see oli nii minu kui laste lemmikosa selle reisi juures. Viimased smuugeldasid sidruneid ja granaatõunu omaenda väikestes kohvrites koju kaasagi. Viinamarjad sel pildil olid küll kõrge piirdeaia ja okastraadiga piiratud, aga hiljem saime ühelt viinamarjapõllult (kus saagikoristus ilmselgelt juba tehtud oli ja mõned üksikud poolkäärinud kobarad veel alles) ühe väikese kobara proovimiseks ikkagi näpatud ka. Õudsed varganäod, ma tean, aga… so worth it…

Kaktuseviljad kasvasid appppsaluutselt igalpool ja nägid nii võrratult kaunid ja ahvatlevad välja. Nende korjamine ja kodus koorida üritamine? Viga. Suuuuur viga. Need väikesed tõprad on TÕSISELT okkalised ja need okkad satuvad lisaks kätele ka kõikvõimalikesse õnarustesse (H’l sattus näiteks terve hulk suhu), kust nad siis tükk aega lahkuda ei plaani. Rõve. Aga ikkagi nii tore kogemus. 😀

Ma ei tea, kas ma olen seda teile varem maininud, aga granaatõun on mu vaieldamatu lemmikpuuvili maailmas. Sattuda oktoobrikuus paradiisi, kus neid lihtsalt IGALPOOL kasvab nii, et puude oksad neist lookas on, nii, et need puu otsas plahvatavad, sest nii mahlased ja küpsed on… ma püüan siin veits superlatiividega koonerdada, tõesti püüan, aga raske on. 😀

Ja kogu see õieilu, mida kõik kohad täis on – üks puhmas ilusam ja värvilisem kui teine – mõjub oktoobrikuus väga kosutavalt. Mitte, et meil siin poleks tol ajal ka väga värviline olnud, oli küll, aga no… aeh. :’)

Sihitult ringi uidates sattusime lõpuks kõige sürrimasse kohta, kuhu ma eales sihitult uidates sattunud olen. Ühte mägikülakesse sisse sõites avastasime kaljuserval asuva kivisillutisega platsi, mille keskel asus imeilus lumivalge kabel. Seda ümbritsev valgus oli kuidagi müstiline, see asukoht nii ebamaine ja kõigele krooniks hakkas sinna jõudes kolinal rahet sadama. Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna…

Hiljem avastasime, et olime jõudnud Kathikasesse, püha Onuphriusele pühendatud kabelisse. Lugesin ja uurisin tema kohta ja sain teada, et teda peetakse kudujate (weavers) kaitsepühakuks. Huvitav, kas seetõttu on kirikuke niisuguste kaltsudega ehitud? Teate? Või on see mingi hoopis teine põhjus? Väga huvitav igatahes…

Kabeli kõrvalaias kasvasid viigipuud ja muidugi granaatõunad. Ma loodan, et Onuphrius mulle seda pattu pahaks ei pane… Igatahes põgenesime me rahesaju (pildilt näha ka) eest autosse tagasi ja sõitsime kodupoole tagasi.

Vaade ülevalt alla rannikule. Ei saa aru kus taevas lõppeb ja meri algab…

“Tee minust ka üks pilt, muidu mind polegi ühegi pildi peal ja keegi ei usu, et ma ka reisil olin!” Kitli ostsin reisilesõitmise päeval Lindexi allahindluselt ja see oli reisi ajal ja on edaspidi mu lemmikkittel maailmas. Suurepärane riideese!
Kui keskkonsoolis pole peotäit näpatud puuvilju, pole päev korda läinud… 😀

Õhtul koju jõudes panin Bolognesepaja tulele ja lõpetasime päeva kõik koos õhtust süües. Selles mõttes on jällegi oma “kodul” hotelli ees eelis – õhtusöögiaeg on siis kui sina tahad, et õhtusöögiaeg oleks ja seiklustelt koju naastes ei pea ülearu kiirustama. Sellised ringitöllerdamise päevad olid mu lemmikud ja ma tegelikult tahaks Küprosele justnimelt selleks tagasi minna. Võib-olla ööbidagi rohkemates erinevates, veidi eksootilisemates ja… suvalisemates kohtades, jätta mõned päevad täielikult juhuse hooleks ja vaadata, mis teele ette satub.

Share this:

  • Click to share on Twitter (Opens in new window)
  • Click to share on Facebook (Opens in new window)

Related

6 Comments

Meie Küpros: Esimesed päevad villas e. basseinipuhkus »
« Hullumaja! Aga nii tore ju kah…

About miiu

Comments

  1. Relika says

    November 5, 2018 at 8:22 pm

    Ma küsiks, et kuna käisite koos oma naabritega, kas teil sujus kõik nii nagu sisimas lootsid? Polnud tülisi/mööda rääkimisi, lapsed said omavahel hästi hakkama? Kas veetsite oma aega ka eraldi peredena või alati koos? Läheksite veel koos reisile?

    Reply
    • miiu says

      November 5, 2018 at 8:33 pm

      Vabalt. Kasvõi luurele. Käisime eraldi ka (tänase postistuse seikluse tegimegi omapead), lubasime teineteist linna peale jne. Ei olnud kokku laulatatud, aga enamasti trippisime koos. Lapsed said kenasti läbi (neil on tublid ja mõistlikud lapsed) ja mängisid ilusti. Vahepeal ikka mingi paar kraaklemist oli, aga see on tavaline. 🙂

      Reply
  2. Anonymous says

    November 5, 2018 at 10:58 pm

    Ma tegin kaktuseviljade kohta enne “google-uuringu” ja olin seetõttu teadlik, et neid ise “põõsast” noppima ei tasu minna. Ostsime neid poest – kallimad olid müügil juba kooritult, odavamad koorimata, kuid kergemaks käsitlemiseks oli neile üks kaktuse”oksa” tükike külge jäetud. Sellest hoolimata ehmatas poemüüja tõsiselt, kui vilju “oksakese” abil kotti tõstsin ja pidas näpu viibutamise saatel maha loengu ohtlikest okastest. Seega kõigile “prickly pear” huvilistele: ostke supermarketist kooritud vili või laske turumüüjal viljad kotti tõsta.
    Korilastele instruktsioon: paljaste kätega vilju ärge noppige ega puutuge. Söömiseks tuleb vili kahvli otsa torgata ning noaga kogu koor (suhteliselt paksult) ära koorida.

    Aga tegelikult olid need kaktuseviljad jamad. Tõsine tegija oli kohalik GUAJAAV. Väga maitsev ja aromaatne ning uskumatult kassipissise lõhnaga 🙂

    Reply
    • miiu says

      November 6, 2018 at 11:22 am

      Ma teadsin ka ette, et tuleb megahoolega ja puutumata koorida, aga sellele vaatamata ründasid need salakavalad okkad mind 😀

      Reply
  3. F says

    November 6, 2018 at 11:20 am

    Nii tore on lugeda esimese soojamaareisi siirast vaimustust! Ma mäletan seda emotsiooni, kui aastaid tagasi Hispaanias nägin esimest korda sidruneid puu otsas jne. Kahjuks on nii, et mida rohkem käia reisidel, seda raskem on leida seda wow tunnet. Kui Euroopa on ennast ammendanud, otsid seda tunnet Aasiast, Ameerikast, aga lõpuks muutub kõik tavaliseks ja hakkab korduma.
    Teile palju toredaid avastamisi koos. Väga hindan, et teed palju pilte ja vloge. Hindamatud väärtusega on need kunagi.

    Reply
    • miiu says

      November 6, 2018 at 8:17 pm

      Ma arvan, et oskus vaimustuda pisiasjadest on minu (meie pere) puhul pigem iseloomuomadus kui lihtsalt esmane erutus. 🙂

      Reply

Leave a Reply Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Mina olen Mirjam (30), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, Kukupesa nime kandva sisustuskaupluse omanik ja suur kokandusentusiast. Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi! Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis

JUTUSTAVAD KAASA

  • Lonas on Kroonprintsessi JUUBEL
  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
    H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
  • Ise tegid selle saia või?
    Ise tegid selle saia või?
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Retsept: Teriyakised tofu-köögivilja grillvardad
    Retsept: Teriyakised tofu-köögivilja grillvardad
  • Haavatavus
    Haavatavus
  • Ülalpeetavale pangalaenu?
    Ülalpeetavale pangalaenu?
  • Meie suvepuhkus, osa 2: Riia loomaaed
    Meie suvepuhkus, osa 2: Riia loomaaed
  • Kuidas me perepalatit ei saanud e. emotsionaalne krahh
    Kuidas me perepalatit ei saanud e. emotsionaalne krahh

Recent Posts

  • Kroonprintsessi JUUBEL
  • Mõttesõel, mu vana sõber
  • Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Ise tegid selle saia või?
  • Remont: Ülemise korruse vannituba

Recent Comments

  • Lonas on Kroonprintsessi JUUBEL
  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL

Archives

  • February 2022
  • October 2021
  • April 2021
  • March 2021
  • February 2021
  • January 2021
  • December 2020
  • November 2020
  • October 2020
  • September 2020
  • May 2020
  • November 2019
  • August 2019
  • July 2019
  • May 2019
  • April 2019
  • March 2019
  • February 2019
  • January 2019
  • December 2018
  • November 2018
  • October 2018
  • September 2018
  • August 2018
  • July 2018
  • June 2018
  • May 2018
  • April 2018
  • March 2018
  • February 2018
  • January 2018
  • December 2017
  • November 2017
  • October 2017
  • September 2017
  • August 2017
  • July 2017
  • June 2017
  • May 2017
  • April 2017
  • March 2017
  • February 2017
  • January 2017
  • December 2016
  • November 2016
  • October 2016
  • September 2016
  • August 2016
  • July 2016
  • June 2016
  • May 2016
  • April 2016
  • March 2016
  • February 2016
  • January 2016
  • December 2015
  • November 2015
  • October 2015
  • September 2015
  • August 2015
  • July 2015
  • June 2015
  • May 2015
  • April 2015
  • March 2015
  • February 2015
  • January 2015
  • December 2014
  • November 2014
  • October 2014
  • September 2014
  • August 2014
  • July 2014
  • June 2014
  • May 2014
  • April 2014
  • March 2014
  • February 2014
  • January 2014
  • December 2013
  • November 2013
  • October 2013
  • September 2013
  • August 2013
  • July 2013
  • June 2013
  • May 2013
  • April 2013
  • March 2013
  • February 2013
  • January 2013
  • December 2012
  • November 2012
  • October 2012
  • September 2012
  • August 2012
  • July 2012
  • June 2012
  • May 2012
  • April 2012
  • March 2012

Categories

  • adventures
  • aiapidamine
  • art
  • arvan
  • arvustus
  • baby food
  • blog sale
  • bump
  • chit-chat
  • christmas
  • daddy's little girl
  • DIY
  • edevus
  • emadus
  • extreme home makeover
  • family
  • friends of ours
  • giveaway
  • green thumbs
  • H nipinurk
  • il faut cultiver…
  • ilusad asjad
  • issi väike kullake
  • jõulud
  • jutupostitus
  • juuksed
  • kodu
  • kodukohvik raju hunt
  • koerapreili loore
  • kogumispäevik
  • kõhuke
  • kokkuvõte: 2012
  • kokkuvõte: 30
  • kolmas rasedus
  • kreeka 2019
  • kroonprintsess
  • kroonprintsess: areng
  • kroonprintsess: kasvamine
  • kroonprintsess: pildid
  • kroonprintsess: sünd
  • kroonprintsess: tsitaadid
  • kroonprintsessi fotokast
  • küpros 2018
  • küsimused & vastused
  • küüned
  • legokool
  • literature
  • love story
  • me avame poe
  • meik & nahahooldus
  • meisterdused väikelapsele
  • minu väike ettevõte
  • mis mu taldrikul on?
  • mis seal grillil küpseb?
  • mis täna hommikusöögiks on?
  • mis täna lõunaks on?
  • mis täna magustoiduks on?
  • mis täna õhtusöögiks on?
  • mis täna…?
  • mobile blog
  • mood
  • motherhood
  • mõtisklused & arutelu
  • music
  • nädalamenüü
  • new year's eve
  • õdedevaheline armastus
  • oravdamine
  • ostlemine
  • our kitchens rule
  • outfit of the day
  • outfit of the day: baby
  • outfit of the day: toddler
  • outfit of the day: väikelaps
  • paradiisisaar
  • parfüümid
  • pere
  • pesapunumine
  • photography
  • poor man's instagram
  • printsess virsik
  • printsess virsik: areng
  • printsess virsik: kasvamine
  • printsess virsik: pildid
  • printsess virsik: sünd
  • projektid
  • raha & majandamine
  • raju hunt
  • reklaam
  • remont
  • restoraniarvustus
  • retseptid
  • rotike
  • seiklused
  • sildita
  • snapshots (pildipostitus)
  • sõbrad-seltsimehed
  • spaakülastus
  • sponsoreeritud
  • sünnipäev
  • teater
  • the cuckoo shop
  • tips & tricks
  • toddler crafts
  • toidujutte
  • toitumine
  • tunnen
  • väikevend
  • väikevend: areng
  • väikevend: kasvamine
  • väikevend: pildid
  • väikevend: sünd
  • video
  • videoblogi
  • vlog
  • vlogmas

Meta

  • Log in
  • Entries feed
  • Comments feed
  • WordPress.org
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
 

Loading Comments...