Kui ma Küprost endale enne sinnalendu vaimusilmas ette kujutasin, ei osanud ma aimatagi, kui ilus ja mitmekülgne võib olla sealne loodus. Juba öösel pärast maandumist rendiautoga (mis oli esimese hoobiga väga naljakas, sest H oli pimedas esimest vastutulevat autot nähes täiesti paanikas, sest ta oli surmkindel, et see sõidab samal sõidurajal, mis meie :D) villa poole sõites ja mägedes sillerdavat tuledemerd nähes tahtis süda rinnust välja hüpata. Mäed! Nii maagiliselt ilusad isegi täiesti kottpimedas. Oma teise päeva Küprosel veetsimegi mägedes ringi sõites – võtsime suuna Olümpose mäe, Küprose kõrgeima tipu (1952m) poole. Mägised külavaheteed ja neidmööda tippu sõitmine oli tõeline elamus, mida vürtsitas veelgi äikesetormi keskele sattumine. Nii lõbus! Tipust jäid meid lahutama kakskümmend meetrit, sest sinna on rajatud sõjaväebaas, mis on (ilmselgelt) taradega piiratud. Ei saa öelda, et poleks uudishimulikuks teinud… Igatahes sõitsime me pea terve oma teise päeva Küprosel mägedes ringi ja mul on sellest ka pisut (veidi kaootilist) vlogimaterjali, mille püüan teile varsti kokku panna ja ette näidata. 🙂
Neljandal päeval pärast hommikusöögiks küpsetatud skoonide pintslisse pistmist pakkisime oma pärdikud autosse ja võtsime taas suuna mägede poole. Sihti meil vist silme ees polnudki – lihtsalt soov veel rohkem näha ja kogeda. Valisin tol päeval vlogikaamera asemel fotoka ja olen selle otsuse üle väga õnnelik. Ma loodan, et teie ka… mis siis, et te nüüd umbes 30 pilti läbi vaatama peate. Sorry not sorry! :)))))
Enam-vähem esimese asjana pisut kõrgemale jõudes tervitas meid keset teed niisugune vaatepilt. Kitsed! Kitsed on niisamagi ühed kõige kihvtimad loomad maailmas ja et nad sedasi suure kambaga tee ääres ja peal ringi töllerdasid… mega!
Tegime nende juures pika peatuse ja imetlesime neid. Kuidas nad puude otsast lehti sõid ja nende otsas ronisid (ee vabandust, aga ma pole oma kahe jala pealgi nii graatsiline nagu need oma nelja sõraga? Kukuks kohe kolinal alla kui puuokstel niisuguseid jõu- ja ilunumbreid harrastaks? Wat?), kuidas kõik kitsekesed ontlikult hanekitseritta võtsid ja järgi vantsisid kui boss kellukese kolisedes ees läks…
Kitsekesi ei paistnud meie (ega teiste mööduvate autode) kohalolek eriti häirivat – ilmselgelt on nad inimestega harjunud. Selle vastu polnud neil ka midagi, et me neid aupaklikult distantsi hoides jälgisime. Üks väärikas isaloom tuli lõpuks päris meie juurde ja andis sõraga märku, et meil on aeg lahkuda. Nagu ma Lotte filmi vaadates õppinud olen: ükski viisakas loom ei jää külla liiga kauaks…
Oi, kuidas mulle mägedes meeldib. Vaated on täiesti hingematvad, silmapiiril sulab taevas merega üheks ja reaalsustaju tahab ära kaduda. Nii ilus!
Oih, hakkasin mäest alla kukkuma!
Ah, ei midagi, kõik korras, take my picture!
Kõige naljakamad poosid ja ilmed on tal! Nii hullult armas inimene…
Ilus ja asjalik inimene, käis oma isikliku digikaga ja pildistas terve hulga ilusaid hetki üles. Ma ei taha, et ta veel nutimaailma sukelduks, nii et oma telefoni jaoks on veel minu arvates vara, aga pildistama õppida on küll tagumine aeg. Ja tal tuleb see jumala hästi välja! Teen kindlasti tema reisipiltidest ka postituse.
Lihtsalt sõitsime ja sõitsime mägede vahel ringi ja tegime peatusi seal, kusiganes midagi huvitavat silma jäi. Nii lahe oli lastele näidata, kuidas kõik need erinevad viljad, mida e-toidupood meile kilekotis ukse taha tassib, päriselt looduses kasvavad. Ma arvan, et see oli nii minu kui laste lemmikosa selle reisi juures. Viimased smuugeldasid sidruneid ja granaatõunu omaenda väikestes kohvrites koju kaasagi. Viinamarjad sel pildil olid küll kõrge piirdeaia ja okastraadiga piiratud, aga hiljem saime ühelt viinamarjapõllult (kus saagikoristus ilmselgelt juba tehtud oli ja mõned üksikud poolkäärinud kobarad veel alles) ühe väikese kobara proovimiseks ikkagi näpatud ka. Õudsed varganäod, ma tean, aga… so worth it…
Kaktuseviljad kasvasid appppsaluutselt igalpool ja nägid nii võrratult kaunid ja ahvatlevad välja. Nende korjamine ja kodus koorida üritamine? Viga. Suuuuur viga. Need väikesed tõprad on TÕSISELT okkalised ja need okkad satuvad lisaks kätele ka kõikvõimalikesse õnarustesse (H’l sattus näiteks terve hulk suhu), kust nad siis tükk aega lahkuda ei plaani. Rõve. Aga ikkagi nii tore kogemus. 😀
Ma ei tea, kas ma olen seda teile varem maininud, aga granaatõun on mu vaieldamatu lemmikpuuvili maailmas. Sattuda oktoobrikuus paradiisi, kus neid lihtsalt IGALPOOL kasvab nii, et puude oksad neist lookas on, nii, et need puu otsas plahvatavad, sest nii mahlased ja küpsed on… ma püüan siin veits superlatiividega koonerdada, tõesti püüan, aga raske on. 😀
Ja kogu see õieilu, mida kõik kohad täis on – üks puhmas ilusam ja värvilisem kui teine – mõjub oktoobrikuus väga kosutavalt. Mitte, et meil siin poleks tol ajal ka väga värviline olnud, oli küll, aga no… aeh. :’)
Sihitult ringi uidates sattusime lõpuks kõige sürrimasse kohta, kuhu ma eales sihitult uidates sattunud olen. Ühte mägikülakesse sisse sõites avastasime kaljuserval asuva kivisillutisega platsi, mille keskel asus imeilus lumivalge kabel. Seda ümbritsev valgus oli kuidagi müstiline, see asukoht nii ebamaine ja kõigele krooniks hakkas sinna jõudes kolinal rahet sadama. Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna…
Hiljem avastasime, et olime jõudnud Kathikasesse, püha Onuphriusele pühendatud kabelisse. Lugesin ja uurisin tema kohta ja sain teada, et teda peetakse kudujate (weavers) kaitsepühakuks. Huvitav, kas seetõttu on kirikuke niisuguste kaltsudega ehitud? Teate? Või on see mingi hoopis teine põhjus? Väga huvitav igatahes…
Kabeli kõrvalaias kasvasid viigipuud ja muidugi granaatõunad. Ma loodan, et Onuphrius mulle seda pattu pahaks ei pane… Igatahes põgenesime me rahesaju (pildilt näha ka) eest autosse tagasi ja sõitsime kodupoole tagasi.
Vaade ülevalt alla rannikule. Ei saa aru kus taevas lõppeb ja meri algab…
“Tee minust ka üks pilt, muidu mind polegi ühegi pildi peal ja keegi ei usu, et ma ka reisil olin!” Kitli ostsin reisilesõitmise päeval Lindexi allahindluselt ja see oli reisi ajal ja on edaspidi mu lemmikkittel maailmas. Suurepärane riideese!
Kui keskkonsoolis pole peotäit näpatud puuvilju, pole päev korda läinud… 😀
Õhtul koju jõudes panin Bolognesepaja tulele ja lõpetasime päeva kõik koos õhtust süües. Selles mõttes on jällegi oma “kodul” hotelli ees eelis – õhtusöögiaeg on siis kui sina tahad, et õhtusöögiaeg oleks ja seiklustelt koju naastes ei pea ülearu kiirustama. Sellised ringitöllerdamise päevad olid mu lemmikud ja ma tegelikult tahaks Küprosele justnimelt selleks tagasi minna. Võib-olla ööbidagi rohkemates erinevates, veidi eksootilisemates ja… suvalisemates kohtades, jätta mõned päevad täielikult juhuse hooleks ja vaadata, mis teele ette satub.
Ma küsiks, et kuna käisite koos oma naabritega, kas teil sujus kõik nii nagu sisimas lootsid? Polnud tülisi/mööda rääkimisi, lapsed said omavahel hästi hakkama? Kas veetsite oma aega ka eraldi peredena või alati koos? Läheksite veel koos reisile?
Vabalt. Kasvõi luurele. Käisime eraldi ka (tänase postistuse seikluse tegimegi omapead), lubasime teineteist linna peale jne. Ei olnud kokku laulatatud, aga enamasti trippisime koos. Lapsed said kenasti läbi (neil on tublid ja mõistlikud lapsed) ja mängisid ilusti. Vahepeal ikka mingi paar kraaklemist oli, aga see on tavaline. 🙂
Ma tegin kaktuseviljade kohta enne “google-uuringu” ja olin seetõttu teadlik, et neid ise “põõsast” noppima ei tasu minna. Ostsime neid poest – kallimad olid müügil juba kooritult, odavamad koorimata, kuid kergemaks käsitlemiseks oli neile üks kaktuse”oksa” tükike külge jäetud. Sellest hoolimata ehmatas poemüüja tõsiselt, kui vilju “oksakese” abil kotti tõstsin ja pidas näpu viibutamise saatel maha loengu ohtlikest okastest. Seega kõigile “prickly pear” huvilistele: ostke supermarketist kooritud vili või laske turumüüjal viljad kotti tõsta.
Korilastele instruktsioon: paljaste kätega vilju ärge noppige ega puutuge. Söömiseks tuleb vili kahvli otsa torgata ning noaga kogu koor (suhteliselt paksult) ära koorida.
Aga tegelikult olid need kaktuseviljad jamad. Tõsine tegija oli kohalik GUAJAAV. Väga maitsev ja aromaatne ning uskumatult kassipissise lõhnaga 🙂
Ma teadsin ka ette, et tuleb megahoolega ja puutumata koorida, aga sellele vaatamata ründasid need salakavalad okkad mind 😀
Nii tore on lugeda esimese soojamaareisi siirast vaimustust! Ma mäletan seda emotsiooni, kui aastaid tagasi Hispaanias nägin esimest korda sidruneid puu otsas jne. Kahjuks on nii, et mida rohkem käia reisidel, seda raskem on leida seda wow tunnet. Kui Euroopa on ennast ammendanud, otsid seda tunnet Aasiast, Ameerikast, aga lõpuks muutub kõik tavaliseks ja hakkab korduma.
Teile palju toredaid avastamisi koos. Väga hindan, et teed palju pilte ja vloge. Hindamatud väärtusega on need kunagi.
Ma arvan, et oskus vaimustuda pisiasjadest on minu (meie pere) puhul pigem iseloomuomadus kui lihtsalt esmane erutus. 🙂