
Lasteaiaparkla-selfie
Ei olnud me veel jõudnud Rootsist tulles asjugi lahti pakkida, kui sündis spontaanne plaan Hiiumaale sõita. Olime juba nädalaid tagasi lootnud Kaiale, Marttile, Harrietile ja Lennartile külla sõita, ent haigused niitsid meid jalust ja röövisid meilt võimaluse armsate sõpradega kohtuda. Nüüd juhtus aga nõnda, et meie nädalavahetuseks kokku lepitud plaanid jäid ära ja Kaia neljapäevase küsimuse peale, kas me millalgi varsti ka külla tuleme, sain vastata: homme! Nii juhtuski. Viskasin reedel viimased asjad kohvrist välja ja uued sisse ning pärast H tööpäeva hüppasimegi autosse, haarasime lasteaiast Kroonprintsessi ja kiirustasime tuhatnelja Rohuküla poole. Esimesest praamist jäime muidugi maha, ent sellest polnud midagi – meie sõbrad võtsid meid ka poolteist tundi arvatust hiljem avasüli vastu. Maja kütta me öösel poleks jõudnud ega viitsinud, mistõttu oli eriti mõnus esialgu maanduda kuskil, kuhu me nii palavalt oodatud olime. Päeva pidulikkust rõhutades lubasime väikestel südamesõbrannadel keskööni ja kauemgi üleval olla – nad olid taaskohtumist nii suure ärevusega oodanud, et väike Harriet oli enne meie tulekut emmele kurtnud, et on nii elevil, et ei suuda kuidagi olla. 😀 Igatahes oli meil hingeakudele suurepäraselt mõjunud minipuhkus paradiisisaarel, kuhu juba tagasi igatsen. Mängisime isegi mõttega sotsiaalse eksperimendi korras pooleks aastaks Hiiumaale kolida. See on muidugi ainult helesinine unistus – üks meist ei saa ju kodust tööd teha! Igatahes näitan teile nüüd pikema jututa valikut nädalavahetusel tehtud armsatest piltidest:

Laupäevase pärastlõuna ja õhtu veetsime meie juures õhtust süües, mängides ja sauna tehes. Kütsin maja soojaks ja pistsin puupliidiahju kana koos ürtide, küüslaugu, pastinaakide ja porganditega ning ohtra või ja küüslauguga küpsetatud Hasselbacki kartulid. Kõrvale valmisid veel värske salat ning tšilli-basiiliku-küüslaugu mozzarellakirsid ja koorene kaste. Lisaks oli laual Kaia hommikul küpsetatud rukkileib. See oli lihtsalt IMELINE õhtusöök!

Kaia tegi meile magustoiduks imelisi karamelliseid pirne kaasa toodud La Muu jäätistega. Maiustasime ennast lõhki ja natuke peale ka. See oli oi-va-li-ne viis õhtusööki lõpetada. Vasakul valmimisjärgus pirnid, paremal üks saunasoe saunasõber (kes juba jääkülma majja sisenedes end valmis paljaks koorima oli – oli ju jutt, et saab sauna!) jäätisega maiustamas. 🙂

Saunasoojad musipallid enne magamaminekut vanni võtmas

Pühapäeva hommikul olime taas palutud armsate sõprade söögilaua ümber kogunema, et süüa Kaia valmistatud (ja laste praetud – vaene väike hakkaja köögiabiline Lennart oli sõrmed mitu korda vastu panniäärt ära kõrvetanud, aga meelde nagu ka ei taha jääda…) õhulisi pannkooke ning juua kohvi. Te ei aimagi, mis tunne on nii soojalt vastu võetud saada… see on nii liigutav, et uh-uh-uu!

Pärast hommikusööki sõitsime Harrieti ja Lennarti vanaema juurde, et lapsed koos õues mängida ja meie kohvitassi kõrvale juttu puhuda võiksime. Lastel oli ideaalne päev “maal vanaema juures” – said liivakastis mängida, aiakäruga sõitu teha, puid riita tassida ja laduda, lakkamatult ringi joosta, kilgata, pulli teha… kui neil lõpuks võhm väljas oli, roomasid nad halisedes (“emme, ma ei jaksa enam kõndida!”) tuppa ja nõudsid ühepajatoitu.

Kroonprintsessi ja tema sõbranna Harrieti sõpruses on midagi täiesti erakordset ja maagilist. Eriline ei olnud mitte ainult viis, mil nad kohtusid ja kuidas saatus meid kõiki taas kokku viis. Hoopis eriskummalisem on see, kuidas need neljased sisuliselt 48h järjepanu ninapidi koos olla ja intensiivselt aega veeta võivad ilma, et nad kordagi tülli läheks või teineteise peale solvuks. Veel enam – lahkudes on mõlemal suur kurvastus hinges. Minu Kroonprintsess on väga emotsionaalne laps ning Harriet niisamuti – me mõlemad Kaiaga olime väga üllatunud, kui nad pisut enam kui aasta tagasi ühes mängunurgas juhuslikult kokku said ning täiesti laitmatult kokku sobisid. Ma nii-nii loodan, et elu kingib neile kullatükkidele võimaluse pikkadeks aastateks sõpradeks jääda. 🙂

Tüdrukud ei raisanud minutitki väärtuslikku koosolemise aega ja mängisid sõna otses viimase hetkeni, kui jõudis kätte aeg suund uuesti Heltermaa poole seada ja tagasi mandrile sõita. Ei ole olemas sõnu, mis võiksid edasi anda pooltki sellest, mida tunneb üks ema säärase sõpruse tunnistajaks olles. Ja vedanud ei ole ainult Kroonprintsessil – me kõik oleme õnnetähe all sündinud, et saatus need inimesed meie teele tõi. Aitäh!
Väga vahva, et E sellise sõbranna leidis ja kiidan su kirjutamis oskust. Alati läheb lugemine nii ladusalt, et kohe kurb hakkab kui tekst otsa saab 🙂
Teistel teemadel:
Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tore uudis:
http://kodu.postimees.ee/3612593/voitja-selgunud-vaata-milline-on-koige-kaunim-kodune-peolaud
Palju palju õnne sulle!
aitäh, sweet cheeks 🙂
Nii armas! Loodan, et minu tirts leiab endale sama toreda sõbranna või sõbra. 🙂
Ikka mõtlen, et oled üks igavesti vahva noor naine, kes ikka jõuab nii palju, inspireerid oma aktiivsuse ja sooja südamega! 🙂