VLOG: Autosõit Leetu, õhtune Palanga ja kuninga kassid sviidis

Meie Läti-Leedu reisi kolmandas reisipäevikus veedame mõnusad viimased hommikutunnid oma Jūrmala hotelli hommikusöögil ja mängutoas ning suundume pärast seda otsejoones Livu Akvaparks veeparki, misjärel einestame kaunis (ja pisut ehk liigagi peenes) restoranis Laivas ja asume siis 261 kilomeetrisele autosõidule Palanga poole. Selles suvemelust kihavas kuurortlinnas ootas meid ees meie uus “kodu” e. võrratu Vanagupe spaahotell.

Olin küll mures olnud, et peen viie tärni hotell oma uhke spaaga ehk lastele paslik suvituskoht pole, aga tegelikult selgus saabudes, et tegu on kõige lastesõbralikuma kohaga… no ilmselt mitte terves maailmas, aga meie reisi jooksul igatahes küll. Veetsime seal kaks ööpäeva ja nautisime kõiki sealseid mugavusi – sõbralikku (ja, issand olgu kiidetud, ladusat ingliskeelset) teenindust, lastetuba, fantastilist spaad, välibasseini ja suurepäraseid hommikusööke – täiel rinnal. Meie sealviibimine, nagu eelmiseski kohas, leidis aset koostöös hotelliga. Mainin seda, et te teaksite seda meie Palanga-muljeid lugedes arvesse võtta – see nimelt oli minu kõige lemmikum osa meie reisist! Erinevalt Jūrmala hotellist (mis oli ju ka imetore ja mõnus) tuli mul Vanagupest lahkudes lausa pisar silma ja lapsedki olid pisut õnnetud – nii hirmus väga meeldis meile seal. :’)

Jūrmala restoran “Laivas” (“Paadid”), mille H googeldades leidis. Praegu tagantjärgi vaatan, et neil on vist teisel korrusel ka vinge mängutuba, mis meil märkamata jäi, sest lapsed olid veekeskusest tulles täiesti surmani väsinud ja söök oli veel napilt-napilt viimane asi, mille jaoks neil energiat jagus. Restoran on viisakas ja peen, aga lastega, mulle tundus, sobib sinna minna küll. 🙂

Hinnatase on seal kõrge, aga maitsed ka lisaks asukohale suurepärased. Laste böfstrooganovid maksid 8€, minu taimne pearoog (grillitud lillkapsas kapparite ja… muuga, ma ei mäleta ega saa järgi kontrollida, sest tegu oli roaga nende suvemenüüst – aga see oli võrratu!) 9€ ja H catch of the day nime kandnud roog e. jõeforell spargli ja Hollandi kastmega 17€. Saime kõhud ilusti head-paremat täis süüa ja rahulolevatena pikale autosõidule suunduda. 🙂

Meie parim nipp edukaks autoreisiks lastega: lapsed tuleb enne sõitu teadlikult viimseni ära kurnata. Lätist Leetu sõites (Jūrmalast Palangale viivad külavaheteed, mistõttu vahemaa läbimine võtab maanteega võrreldes märkimisväärselt kauem aega) magasid nad kaks ja pool tundi ning ärkasid alles siis kui sõita oli jäänud vaid tunnike. See oli absoluutselt üle ootuste sujuv asjade käik!

Kui uni täis magatud oli, tegime pissi-, jalasirutus- ja jäätisepeatuse esimeses ettejuhtuvas tanklas in the middle of nowhere. Täiesti ootamatul kombel oli sealne teenindaja (hotelli teenindajad muidugi välja arvatud) üks kolmest kogu Leedus veedetud aja jooksul, kes inglise keelt kõneleda märkas. Muidu poleks sellest keeleoskamatusest midagi – oskame me ju kahepeale üksjagu vene keelt (mina vähem, aga siiski piisavalt, et end mõistetavaks teha) ja halvimal juhul saab kehakeeles ka väga edukalt hakkama. Probleem on selles, et kui leedukalt küsida, kas ta inglise keelt räägib, muutub ta kivikujuks ja väldib edaspidi igasugust kontakti sinuga. Ilmselt meil lihtsalt ei vedanud ja tegelikult pole seis nii halb (mu oma Leedu kolleegidegi näitel), aga see tendents oli lihtsalt… ma ei teagi, kas kurb või naljakas. 😀

Hotelli lapsesõbralikkus ei seisnenud mitte ainult soojas vastuvõtus juba hotelli receptionis (kus administraator lastega imearmsasti suhtles), sealses mängutoas ja lapsehoiuteenuses ega sisehoovis asuvas mänguväljakus – tuba oli neile mõeldes ette valmistatud nii kenasti, et see oli suisa uskumatu. Virsik sai endale päris oma võrevoodi (millest ta veel tänagi suure igatsusega räägib – laps, kes pole oma elus kunagi võrevoodis maganud, annaks nüüd kõik, et sellise lambavoodipesu ja pulkadega voodi endale koju tuua saanud oleks), Kroonprintsessil oli suisa oma tuba ja kummalegi olid ette nähtud tillukesed hommikumantlid koos lastele mõeldud dušigeelidega. See kõik oli täiesti ootamatu ja absoluutselt imearmas.

Kui end tuppa sisse seadnud olime, istusime autosse ja sõitsime Palanga keskuse ja peatänava poole, et õhtust süüa ja kuurordielust osa saada. Alguses olin hästi pettunud, et hotell keskusest paar kilomeetrit eemal asub, aga lõppude lõpuks oli see puhas õnnistus. Hirmsa melu keskel magama jääda püüdmine oleks meie oaasi meenutava hotellikompleksiga – vaiksel päikeselisel terrassil hommikusöögi nautimise ja sisehoovis välibasseini ääres pikutamisega – võrreldes ikka oluliselt kehvem olnud. Nii mõnus oli sõita pisut pöörasesse ja kärarikkasse keskusesse ja sealt soovi korral “koju” vaikuse, rahu ja privaatsuse sisse tagasi. 

Leidsime endale peatänavalt toreda restoranikese, kus lapsed said süüa koduseid pelmeene, mina pastat ja H kanasašlõkki. Lisaks toodi põnnidele värvimiseks (nende lemmiktegevus maailmas) pliiatsid ja värskelt pressitud mahla pakuti ka. Ja mina sain alkoholivaba vahuveini juua! Hinnatase oli umbes sama nagu meil Eestiski keskmisel pubieinel. Ei olnud üliodav, aga ka mitte kontimurdvalt kallis. 🙂

Pärast õhtusööki võtsime ette jalutuskäigu peatänavat mööda võrratult kaunile muulile ja tagasi. Lapsed olid pikast päevast väsinud ja (võre)voodid paistsid ahvatlevamana kui kunagi varem.

Sellest, mismoodi me endid Palangal ülejäänud kahel päeval lõbustasime ja mismoodi varvaste vahele lestakesi kasvatada püüdsime, järgmisel korral. 🙂