Kui me selle kodu koos aiakesega nüüdseks juba kauem kui aasta tagasi ostsime, kirjutasin aiateemadel palju ja teie soovitasite mul aias tasa ja targu toimetada. Mitte planeerida ja kujundada enne kui aed on meile tuttav – kustkaudu liigub päike ja millal kuhu paistab, milliseid radu pidi käime, kuhu kogunevad sademed jne jne jne. See oli mulle väga vajalik nõuanne, mida tuletan endale tänagi igapäevaselt meelde, kui suur kärsitus kasvuhoone rajada ja peenraid kaevata mõistuse peast võtta tahab. Tasa ja targu, Mirjam. Üks projekt korraga.
Niisiis ei ole me tegelikult mingisuguseid suuri muudatusi ellu viinud. Ei ole toimunud peenarde rajamist ja teeradade sillutamist või muud seesugust. Muutunud on algusest peale tegelikult tohutult, sest nagu te võib-olla mäletate, ostsime me kodukese koos kauni kraatreid ja surnud puid täis mudamülkaga, millest siis samm-sammult (euro-eurolt…) viisaka olemisega aia loonud oleme. Sellest teekonnast saab lugeda näiteks ühest mullusest postitusest SIIN. Ega me ju ei taibanud, et kõik see muld, mida siia vaja tuua oli, nii tohutult palju maksma läheb ning ka seda ei osanud me oodata, et ehitusfirmad ka kõige harilikuma metallist paneelaia rajamise eest mitu-mitutuhat eurot saada tahavad. Nii ongi see aia rajamine olnud kõige prioriteetsem projekt, mille järel ootavad kõik teised. Oh, kuidas me seda aeda juba üle aasta igatsenud oleme…
Aga tegelikult tahtsin ma täna hoopis näidata pilte, mida viimastel nädalatel koduaias klõpsinud olen. Kevadel tärkasid laste mängutoaakna taga peenras nende endi istutatud märtsikellukesed ja iirised ja see oli nii-nii-nii eriline hetk – näha, kuidas kevad vaikselt nina mullast välja pistab. Esimene aastaring meil ju koos selle koduga koos kaasa teha. Väga põnev ja ilus ja äge!
Esimene aastaring ka sellel härral oma koduaias ringi tuuseldada. Põlvi maha panna ei taha, mistap käib kätel ja jalataldadel nagu väike koer. Muidu torgib põlvi ja on ebameeldiv. Arusaadav.
Esimesed õied meie sõprade poolt Väikevenna katsikukingiks toodud õunapuul. Jälle hästi eriline esimene.
Kinnitasime maja taha terrassipostide külge amplikonksud ning amplipottidesse istutas H koos tüdrukutega nende endi poolt välja valitud lillad võõrasemad. Ma ise eelistan kipslilli, aga istutamise ajal oli veel õues päris külm ja võõrasemad olid niisugune lollikindel valik. Amplid on nii armsad ja ilusad. Teevad kodust kodu.
Vahepeal üllatas Fiskars meid uhke pundi uute tööriistadega. See on nii kena, kuidas nad meile eemalt kaasa elavad ja ilusate-kvaliteetsete tööriistadega toetavad. Otsus, et majja tulevad ainult Fiskarsi riistad, sündis juba tükk maad enne seda kui nad meile kingitusi saatma kukkusid, nii et iga kullerüllatus neilt täidab kogu maja tõsise elevusega. Ma näiteks ei teadnudki, et neil niisugune vinge valget värvi Light seeria on, millesse kuuluvad tööriistad eriti kerged ja, mis seal salata, kaunid on. Hästi uhke. Tahaks juba, et oleks, mida kõblata! Umbrohunapsik on, muide, meie naabrionu Stenku suur lemmik. Kus aga kukkus sellega naks ja naks võililli välja sakutama. Tuli meilt laenama ja sattus nii hasarti, et jõudis meilgi pool õue umbrohust puhtaks teha. Jube kihvti nimega ja häääästi kasulik ning käepärane asi! H ütles, et nad olevat Stenkuga põhjalikult võrrelnud ja järeldusele jõudnud, et Light seeria napsik on hoopis uhkem ja parem ja rohkem advanced kui tavaline. Who knew!
Kui kevadlilled laste peenras ära õitseda jõudsid, läks H Hortesesse ja helistas sealt, et nõu küsida, missuguseid lilli lastele valida. Ma ütlesin, et valigu täitsa ise – ei pea mina üksi kõiki asju otsustama! Ja väga ilusasti valis. 🙂
Muru on tänavu hoopis vähem lopsakas ja tihe kui möödunud aastal pärast selle rajamist, aga olgem ausad, ei ole murul ka lihtne hooaja algus olnud. Vihma ju pole! Panime vahepeal tööle igasugused vihmutid (nagu piltidelt näha, ka inimversioonid), aga ega se’st eriti tolku polnud. Loodame, et ikka tuleb vahepeal vihma ka, et taimed ja muru kosuda saaksid.
Lapsepõlv in a nutshell – kell kümme õhtul koduaias teineteist üdini (peaaegu isegi ei liialda) märjaks pritsida. 😀
Ohhh… minu selleaastane suurim silmailu, minu tutti frutti tulbi- ja nartsissipeenar! Rajasime möödunud aasta sügisel maja ette, laste magamistoaakna alla tulbi- ja nartsissipeenra. Kaevasime ristküliku, ääristasime plastikust peenrapiirdega maa all ja puitpalissaadiga maa peal, tõime mulda ning istutasime maha paarsada sibulat. Ostsime Bauhfofist kaks võrgutäit, olid vist veel soodushinnagagi. Mõtlesin küll, et panin kogusega ja istutamise tihedusega ilmselt natukene üle, aga kartsin, et kõik ehk ei tärka niikuinii ja kui tärkavadki, ongi õitemeri.
Kui nad siis aprillis oma ninakesi mullast välja pistma hakkasid, olin hästi õnnelik ja elevil. Siis aga taipasin, et olen oma uhke peenra rajanud kohta, kuhu ei paista peaaegu üldse päikest – alles päris hilja paitavad peenart poole ulatuses õhtused päikesekiired. Rohelised pealsed olid küll üsna lopsakad, aga tükk aega ei teinud nad sellist nägugi, et võiksid mulle õisi kinkida. Olin juba päris mures… kuni (hiljem küll, kui teistes aedades) tulid pungad, mis mõni nädal hiljem üksteise järel üllatusmunadena avanesid. Nii palju erinevaid värve! Ja tänu sellele, et peenar on varjulises kohas, õitsesid nad mai lõpuni välja. Nii kaua ja nii lopsakalt! Oh, küll ma olen oma vahva segasummapeenraga rahul!
Tulpe oli vahepeal nii palju, et pidin osad suisa tuppa vaasi tooma, et suured ja pikad tulbid alles tärkavaid väiksemaid päris ära ei lämmataks. Jube uhke oli neid oma Iittala Aalto vaasi toppida. Kellel Aalto tulbivaas on, teab muidugi, kui palju neid sinna sisse panema peab, et vaas enam-vähemgi täis saaks… Ja kus hundist rää mõtiskled – juba paar päeva hiljem oli jälle üllatuskuller ukse taga. Seekord imeilusa Kastehelmi vaasi ja kauni lillekimbuga Iittalalt. Õieilu… õieilu igalpool!
Aga kõige-kõige-KÕIGE ilusama jätsin ikkagi püändiks postituse lõppu. Aiamaterjal maja taga kiviterrassil lebamas.
Sõbrad, me saameGI aia!
Tegelikult on postidki tänaseks juba maasse kaevatud raiutud (boooooy, kus meil on alles kivine pinnas) ja betoneeritud ja kui me koju naaseme, saamegi oma kauaoodatud aia lõpuni valmis teha. Me oleme kõik seda nii-nii-nii väga igatsenud ja viimaks ometi on ta platsis! Viimaks ometi saame hakata planeerima, missugust hekki me rajada tahame, kuhu kasvuhoone paigutada saame… mulda on jälle vaja osta, sest muru on vaja lappida ja postidele kaevatud auke täita. Lisaks vajab mullaga täitmist ka äge kolmekorruseline peenrakast, mille H koos naabrionuga mulle köögiukse kõrvale ehitas…
Väikesed ja suured unistused täituvad üksteise järel ja ma ei saaks olla tänulikum. Minu kodu. Minu aed. 🙂
Väga mõnus postitus! Kuna olen ka ise algaja aiapidaja, siis tahaks küsida, et mis Sinu tulbi- ja nartsissipeenrast pärast nende õitsemist saab-kas jääb ülejäänud hooajaks tühjaks või tärkavad sealt mõned hilisõitsejad veel?
Kas teil on tulbipeenar vastu vundamenti? Pildilt ei ole hästi näha.. Lihtsalt igaksjuhuks, et kas Sa tead, et muld vundamendi vastas pole sellele teps mitte hea?
Aitäh! Olen kuulnud jah, et peenart kastmisest tingitud liigniiskuse tõttu seina äärde ei rajata. Muld (millesse hiljem muru istutasime) jäi sinna juba ehitajatest – peab kindluse mõttes küsima, kas ja mismoodi seal olla võib. 🙂
mul on küll vastu vundamenti lillepeenar… ega ma nii palju seda ju ka ei kasta ning kivivundament on siiani täiesti OK