Ma suvel ei jõudnudki teile oma uut peenrakasti, mille H ja naabrimees meile köögiukse kõrvale ehitasid, näidata, mistõttu kraamisin nüüd mõned möödunudaastased pildid (millelt terve kast küll ei paista, aga see on niisugune korrustega, vanadest laudadest ehitatud asi, väga tore, mulle hästi armas) välja. Puhtast igatsusest, muide! Esimest korda on meil muruplats lumest täiesti tühi ja kuigi mul oli juba vahepeal (enne selle viimase igitalvise ilma saabumist) tunne, et nüüd on küll kevad käes – tulbidki olid ninad enne järjekordse paksu lumevaiba saabumist mullast välja pistnud – siis NÜÜD küll enam talveks pöörata ei saa. Ei saaaa ju?!
Tahaks ka juba niiviisi terrassil nina päikese poole pöörata ja suurest mõnust silmi kissitada…
Ma tavaliselt ei ole aastaaegade vahetumisel üldse kärsitu. Mul ei ole lemmikaastaaega, sest igas neist on midagi, mis on mu lemmik. Talvel on lumi, jõulud, sünnipäev. Kevadel kevade lõhn, ootusärevus, meenub, et õues saab päriselt soe ja päikeseline olla. Vahepeal läheb ju meelest! Suvel on meri ja vähe riideid ja marjad ja vabadus. Sügisel algab uus hingamine, uutmoodi produktiivsus, rutiin, mis pärast pikka ja laiska suve nii teretulnud on. Terve aastaring on mu lemmik. Aga see, mis praegu talve ja kevade vahepeale jäi… tähendab, see igitalv, eks… ma ei TAHA enam! Ma väsisin tänavu nii väga ära, minu peal on nii palju igasuguseid asju ja ma olen nüüd oma suvevaheajaks sada protsenti valmis.
Aga enne suvevaheaega tahan nautida ka kevadet. Ette kasvatada ma midagi ei plaani, sest mul ei ole aknalaudu, aga on väike pooleteiseaastane destroyer + mulle ei meeldi, kui põrandal asjad on, nii et ma ei ole veel välja mõelnud, mismoodi ma saaksin taimi ette kasvatada. Ilmselt ostan turult ja kevadlaadalt need asjad, mida otse peenrasse külvata ei saa. Ja lisaks on ka tagumine aeg hankida kaks mulle üliolulist asja: kasvuhoone ja korralik komposter.
Tahan nii väga kasvuhoonet soetada, aga ma hullult kardan, et ma ei jõua selleni tänavu ka – ma ei tea, milline see peaks olema. Ma ei tea, kas see tuleks ise teha või valmiskujul osta ja kuna ma ei tea, siis ma lükkan otsustamist edasi, sest ma ei taha teha valet valikut, mis osutub raiskamiseks, sest tuleb hiljem ümber teha. Ma väga palun: kui te oskate mulle soovitada, siis pliis-pliis-pliis kirsikesega kõige peal – andke nõu!
Teiseks komposter. Kui me siia kolisime, ostsime endale Bauhofist plastikust kompostikasti. Et oleks midagigi, et saaks hakata tekkivaid biojäätmeid koguma ja prügisorteerimist efektiivsemaks muutma. Nägin oma komposti kihitamisega hullult vaeva (liialdan veidi, aga ühesõnaga lihtsalt pidasin silmas, et kõik oleks ilusti tasakaalus ja toimiks) ja olin NIIIII õnnelik oma komposteerimisvõimaluse üle! Kuni see risu ära lagunes… Suur üllatus tõesti, Mirjam Hunt, 28 a, et kergest plastikust junn õues aastaga vihma ja lume käes ära laguneb. 🙂 🙂 🙂 🙂 #loll
Nüüd olen endale lubanud, et majapidamisse tuleb trummelkomposter. Ma konkreetselt UNISTAN sellest juba teist aastat! 
Mul ju tegelikult ei ole eriti mingisugust aiapidamist, sest juba kolides võtsin nõuks tasa ja targu toimetada, et mitte midagi valesse kohta paigutada ja ülearu palju korraga prauhti lihtsalt kärsitusest valmis visata. Iluaiastki on asi kaugel, sest ma ei tea ikka veel, mida ma täpselt kuhu panna tahan. Aga minu armas tulbi- ja nartsissipeenar on juba nii tublisti tärganud ja lumikellukesed, mille lapsed ise üle-eelmisel sügisel mulda panid, on ka nüüd teist korda õitsemas. Armas on. Äärmiselt tagasihoidlik, aga nii armas. Aga niisuguseid lopsakaid basiilkupuhmaid ja oktoobrini kandvaid kirsstomateid, nagu meil eelmisel aastal olid, ei jõua küll ära oodata! Ja tänavu võiks ikka üht-teist uut ka meie armsasse metsa ja jõekesega ääristatud tagaaeda kerkida. 🙂
Kahjuks oma aeda pole. Õnneks akna peal saab ka palju asju kasvatada. Hetkel on kaks kurgi taime kasvamas. Peaks veel maitsetaimi panema. 😊
Selle ettekasvatamisega on üldse selline lugu minumeelest, et kui terve paki seemneid ette kasvatad, siis ei ole neid lõpuks kuhugi panna ja kui tahaks veel mitmeid sorte, siis seda hullem. Lõpuks jõuad staadiumisse, kus saad aru, et needsamad taimed turult ostes 3-5tk või isegi 10tk nagu neid umbes vaja võiks minna saab kokkuvõttes odavamalt.
Olen igal aastal ette kasvatanud erinevaid sorte ja sõbrannaga seemneid jaganud, ei pea üksi kõike maha panema. Ja üldjuhul säilivad seemned ka pikemalt, olen jätnud poolikuid pakke ka alles ja järgmisel aastal kohe hea võtta, eriti kui oli mingi eriti hea sort. Turult on lihtsam osta, aga meil lapsed hullult ootavad seda aega, kui saab seemneid väikestesse potikestesse pista, nende eest hoolitseda ja väikeseid taime beebisid ootama jääda. Kui aknalaudu poleks, siis muidugi ostaks valmis taimed.
Mina ootan kuiva asfaltit, et saaks tennistega käia. Seda tooni päikesel ja kortermajade seintel, kui loojanguni veel pool tundi on. Õhtuti ja hommikuti niiiiiiii valjult laulvaid kuldnokkasid. Tänavatel tõukekaga sõitvate laste naeru. Tunnet, et taevas on kõrgel ja elu on soe.
Ja see kõik ongi lõpuks kohal!
Mu vaieldamatult lemmik aastaaeg. Kogu energia, mis aasta jooksul mu sisse on kogunenud, hakkab kevadel liikuma ja tahab kõike nautida ja kõike teha. Lihtsalt see teadmine, et päriselt lähebki kõik uuesti roheliseks ja loodus lopsakaks, annab nii hea tunde. Kõik oma aiaelu emotsioonid ja arengu panen instasse ja kui ükskord jälle talv on, siis on nii hea õunapuuõielise kevade pilte vaadata🥰 Ja oma tedretäppe(mida keskkoolis kurgiviiludega pleegitada üritasin)ootan ka😄
Millise trummelkomposteri soetad? Ma ei teadnud, et nii ägedaid asju olemas ongi.
See esimene, mis Googeldades tuleb. 🙂
Ootan seda esimest kevadist vihma🌦 , peale mida on kõik niiiiiii värske ja mõnus ning lehed tunduvad rohelisemad ja taevas sinisem. Siis tundub kõik nii helge ja muretu, kohe teine hingamine tuleb sisse. 😍
Mina arvan, et kasvuhoone ehitamisega saab täitsa ise hakkama. Kui sinu Hendrik ehitas tüdrukutele nii armsa mängumaja, siis kasvuhoone ei tohiks palju keerukamaks osutuda. Olgu öeldud, et ma ise seda ehitanud muidugi pole, olen piirdunud siiani vaid kasvuhoone teooriaga ja pealt vaatamisega 😀
Ehitades on sul vaja vaid mõned valikud teha.
1) Karkass – puit vs metall
2) Seinad – klaas vs polükarbonaat
3) Vundament – fiboplokid vs postvundament vs ilma vundamendita
4) Disain
Minu valik oleks järgmine:
1) karkass – metall. See on pigem esteetiline küsimus, metall peab küll kus vastu, aga korralikult immutatud puit peaks ka oma 10 a korralikuna püsima. Mina valiksin ikkagi metalli, et oleks muretum.
2) seinad – polükarbonaat, sest on kõvasti vastupidavam ja isegi juhul kui peaks katki minema, siis ei ole ohtu, et kogu muld on pisikesi klaasikildusd täis. Samuti hoiab klaas vähem soojust ja ei lase kogu päikesevalguse spektrit läbi. Taimedele oleks hea kogu spekter.
3) Vundament – valiksin postvundamendi kuna tundub soodsam ja lihtsam. Ehitusvõhikuna ei saagi aru, mis põhjusel valitakse plokkidest ehitatud vundament.
4) disain on hästi individuaalne, aga välistaksim valge värvi kasutamise, kuna kasvuhoones ei püsi ükski valge asi valgena. Samuti ehitaksin kasvuhoone tasapinna põlve kõrgusele, et oleks mugavam rohida jne
LIsaks on tänapäeval võimalik tellida tuulutusaknale automaatavaja/sulgeja ning automaatne niisutussüsteem. Viimase kohta pole uurinud, aga akende automatiseerimine pole üldse kallis ning teeb ju elu niii niiii niiiiii palju kergemaks.