Kui me eelmisel aastal saime endale pärast murukülvi imeilusa tumerohelise ja laitmatu muru, siis meie laiskuse ja pika põua tagajärjel jäi sellest järgi täpselt mitte midagi. Esiteks jäime me kraaviääre niitmisega hiljaks ja tuul tõi terve võilillemere jagu võililleseemneid meie aeda. Ka ei viitsinud me muru aegsasti kasta ega kevadel korralikult vanast sodist lahti riisuda. Võililled ja teelehed elasid põua väga kenasti üle ja kasvasid jõudsasti, võttes aia laiguti täielikult üle nii, et maja kummalgi küljel laius uhke umbrohuväli. Kus polnud võilille, ohakat või teelehte, oli lihtsalt auk. Ja ehkki võilille- ja ristikumuru on ka omamoodi armas, siis niisugune laiguline roppus ei kõlba kohe üldse kusagile.
Ma eelmises aiapostituses kirjutasin ka, et Fiskarsi üllatuskuller tõi meile kevade hakul ootamatult terve pundi tööriistu, mille seas oli ka umbrohunapsik. See sõna on meie pere leksikonis olnud juba aastaid, sellest ajast, kui me seda esimest korda telereklaamist kuulsime ja sellest erinevaid lõbusaid keeleuuendusi tuletama hakkasime. Aga rakendust meil talle ju tollal polnud ja ka nüüd saabudes ei tekitanud ta muid emotsioone kui seesama rõõm nii toreda nimega asjast. Napsik!
Naabrionu sattus napsikust kohe vaimustusse ja viis ta endale koju, et isiklikele võililledele säru teha. Muudkui käis ja kiitis, mäherdune tore vidin. Meie rõõmustasime, et naabrimees rõõmus on, aga endal käed napsikuga vehkimise järele ülearu ei sügelenud. Kuni eilseni!
Kuna piirdeaiapaigaldajad-mehed meie mururoboti juhtme ära lõhkusid ja meil siin vahepeal üht-teist muud teha oli, oli ka meie muru heinamaa pikka aega niitmata (no ikka pea põlvini, sest jaanipäevaks kõrgeks kasvab jne) ning kui H eile sellest niidukiga üle käis, torkasid ka võililled ja ohakad eriti hästi silma. Haarasin mina siis napsiku ja… pea kolm tundi ei suutnud seda käest panna! Alles siis kui aiakärul oli võilillejuurikatest kuhi peal ja peopesad rakkus, suutsin oma suure umbrohunapsamisaktsiooni lõpetada. Juuresolev postitus sündis nii, et mina hõikasin H’le: too kaamera, kohemaid tuleb teha pildid, sest kõik peavad teadma, kui äge asi see on! #õhinas
Alguses püüdsin ma napsikut käega maasse suruda ja see oli hirmus raske. Veidi hiljem taipasin, et jalaga vajutades on see käkitegu ja töö hakkas lepase reega sujuma.
Kõigepealt surud napsiku terad maasse (sätid umbes nii, et ta satuks võilille juurika ümber), asetad jala pikema plastikdetaili peale ja sikutad/kallutad napsikut sujuvalt enda poole. Seda on päris hästi tunda, kas juurikas on käes või mitte ja kui ta esialgu hästi välja tulla ei taha (sest on hirmus pirakas), tuleb sikutada aeglaselt jõnksutades. Järsult ja jõuga tõmmates läheb juur katki ja pool jääb maasse. Enamus võililli tulevad aga maa seest välja muudkui siuh ja siuh ja siuh ja siuh – nii geniaalne on see vidin! Siis koputan ma üleliigse mulla auku tagasi ja…
… tšk-tšk, boom! Kindaid pole selleks tööks vajagi, sest käsi külge tegelikult panema ei pea.
Hullult äge asi! Võilillevabaks me oma aeda ei saa ega püüagi, aga nüüd kui ohakad ja enamus võililli on läinud, on murul ehk pisut rohkem rammu vohada ja tekkinud augud ära täita. Pisut vist peame mulda juurde tooma ja uut seemet külvama ka, et ühtlane üldmulje taastada.
Milline muru teil aias on ja kuidas teda hooldate? 🙂
Aiapidaja elu tundub lausa lill selliste vahenditega, hakka või ka oma majast/majaosast unistama 😀 Praegu ongi just see muru-lumi-lehed jne minu jaoks hirmutav tundnud. Ja aga mis siis mururobotist saab nüüd? 🙁
Juhe tuleb ära parandada 🙂 Aga tööd on tõesti omajagu, eriti kui robot hukkub!
Kuidas muidu kirjeldaksid oma mururobotit ja kas soovitad sama mudelit ka teistele? Endal valik just ees ja on mõtted sama isendi peal 🙂
Soovitame küll! Ta on väga tubli ja mitmetel meie tuttaval sama, nemadki kiidavad. Ma ei ole spetsialist, aga ta niidab muru imeilusti ühtlaseks ja see töö, mis endal kõik tegemata jääb… 🙂
Napsik on lahe tööriist jah, ilma selleta ei tahaks/viitsikski sellist tööd ette võtta. Ja oo, kuidas ma olen unistanud võilillevabast murust ja tunne on selline, nagu ma oleks 3 aastaga juba vähemalt miljon neid oma väikesest aiast välja napsanud, aga ikka on neid palju ja ega neist vist lahti ei saagi, eriti kui naabrid veel suured võilillede armastajad on. Nii et ma vaikselt hakkan juba nendega leppima (võililledega siis, sest naabrid on tegelt väga toredad), aga vahel teraapia mõttes napsan ikkagi suuremaid võililli, mis väga silma riivavad. Selles juurimises on kohe nagu midagi rahustavat, selline tore tegevus aias, kui kõik muud asjad justkui juba tehtud on.
On jah teraapiline tegevus! Ja see mõnikümmend võilille oleks täitsa okei võrreldes meie praeguse (what seems like) mõne tuhandega… kui nad ainult murul ka elada lubaks! 😀
Ma sattisin just bauhofis vaatama, et see sooduses ja täitsa niisama ostsin üllatuseks vanaemale kingiks, kes püüdlikult kogu elu on aiailuga tegelenud. Ootan juba, et ta seda kasutada saaks 🙂
Oh kui vahva! Ma loodan, et vanaema rõõmustab selle üllatuskingituse üle samavõrd nagu mina enda oma üle rõõmustasin. 🙂