Võssakasvanud kivisest maltsadžunglist koduaiaks

Alustuseks: aitäh teile eelmise postituse alla jäetud tagasiside eest! See on teist nii äraütlemata kena, et te ei pea paljuks mulle niiviisi tunnustust avaldada. See postitus valmis tõepoolest teie soovi peale meie toidulauast rohkem lugeda ja kuigi mulle endale tundus seda kõike kirja pannes, et menüü on lugejale igav ja üksluine (oleme ju oma laiskurroogadega ise nii harjunud), on nii tore mõelda, et teile sellest abi oli. Kindlasti võtan end teinekord ka kokku ja jagan teiega uue nädala õhtusöögiideid. Oeh… mõnusad inimesed olete. 🙂

Nüüd aga minu tänase päeva kõige eredamate elamuste juurde: meil käis kopamees! Võrratu, imetabane, tore ja põhjalik kopamees.

Peamine ülesanne, millega me ise kopamehe abita toime poleks tulnud, oli suurte maakivide (ja mõne üksiku äärekivi… khm…) veeretamine krundi keskelt krundi ääres haigutavasse hiiglaslikku auku. Naljakas oli vaadata, kuidas nende võimatult raskete mürakate tõstmine kopa jaoks täielik nohu oli. Naks ja naks korjas ta neid maast üles nagu kruusakivikesi, et need siis ettevaatlikult hiigelkraatri meie krundi poolse osa täitmiseks paika nügida. Ega see tal üle kahekümne minuti võtnudki, aga ometi toimetas ta meil praktiliselt terve päeva. Nimelt oli vaja kõik meie suured mullahunnikud krundile laiali vedada ja mitmed allikad olid kinnitanud: paremat meest selleks Liivimaal võtta ei ole. Ma ei saaks rohkem nõus olla.

Kui 20. mail nägi plats välja selline:

On seis täna, 6. juunil, hoopis selline:

Kui me endale kodu ostsime, ei tulnud meist keegi hetkekski selle peale kui palju tööd meid meie aiakeses tegelikult ees ootab. Ehitaja lubas küll kevade saabudes mulda tuua, ent suuremat kasu se’st tõotatud mullakogusest tegelikult polnud. Meil seisis lisaks ees veel võsa ja surnud puude langetamine, platsilt prügi ja kivide koristamine, allesjäänud puid ümbritsevate hiigelkraatrite täitmine ja nelja veoautokoormatäie mulla tellimine. Kui kõik eelnev tehtud oli, tuligi meie aeda toimetama vahva kopamees. Ta tõesti oli üks äärmiselt kena ning meeldiv inimene, kes tegi oma tööd väga suure hoole ja põhjalikkusega ning tulemus on ülemiselt pildilt näha. Uskumatu kui avaraks võib korralik sile (ja õige kaldega – ei ole kindel, et me ise oleks sellega kärude ja rehadega hakkama saanud…) pind ühe platsi muuta!

Märtsikuus sisse kolides ei olnud meil vähimatki ettekujutust sellest, mida sellisele poolmetsikule platsile muru rajamine endast kujutab ja kui suur ning kulukas projekt see tegelikult on. Mõtlesime, et mis see siis pole, tühi-tähi – ehitaja toob mulla, meie ajame siledaks, viskame peoga muru peale ja asi tahe! Njah. Tegelikult avastasime vahepeal, et lubatud mullakoormast piisab umbes viiendiku katmiseks iiiimeõhukese kihiga. Siis veel, et see Paljassaare muld haiseb nagu vana tõhk, rääkimata sellest, et õige pisut on ikka rõve kah sellist kahtlast mulda oma koduaeda laotada – eriti kui on plaan kunagi kasvatada muud kui ainult muru. Siis uurisime soovituste kaudu välja, et sõelutud põllumulda saab kahest (st. saab kindlasti mujalt ka, aga suvalise kuulutuse peale kartsime orki lennata) kohast, millest esimene toob hää kraami kohale poolhaakega. See ei tohtinud aga meie majaesistele unikividele üleüldse sõita, mistõttu pidime uhkest ja suure koguse tõttu pisut soodsamast pakkumisest loobuma ja teise kasuks otsustama. Koorem põllumulda maksis 120€, koormaid kulus platsile neli ja nagu ülemise pildi vasakust servast näha, on pisut (pool koormat) veel puudu ka. Kopamehe tööpäeva kogumaksumuseks sai aga 230€.

Niisiis võib üsna kindlalt väita, et meie esialgne nägemus mulla rajamisest oli pisut naiivne, kuid arvestades, et väljaminek on ühekordne ja seab korraliku aluse meie päris oma koduaiale… no on ikka hea tunne küll. Ikka väga hea tunne on. Kirjeldamatult hea. Istusime ja jälgisime akna ääres pingsalt kopamehe tööd ja kui ta sellega valmis sai ja ma õue terrassile lõpptulemust imetlema läksin… hakkasin suurest õnnest nutma. Seni ei ole mul mingisugust päris-oma-koduaia-tunnet olnud, sest kõik see ees seisev töö tundus nii hirmutav, suur ja lõputu. See kive, maltsa ja kraatreid täis plats ei tundunud viimasel ajal enam nagu miski, mis võiks kunagi päriselt funktsionaalseks aiaks saada. Ja nüüd on see nii-nii lähedal! Ainus kraater kogu meie võrratult sileda krundi peal on kopamehe tehtud auk liivakasti jaoks. Ja pühapäeval on meil murutalgud – meie armsad sõbrad tulevad meile appi ja aitavad meil alustatu lõpule viia! Veel on jäänud osta muruseeme ja siis ehk ongi varsti võimalik näha üht või teist muruliblet nina mullast välja pistmas. Võib-olla saame soetada ja maha panna ka hekitaimed. Ausõna, ma ei ole vist mitte kunagi millegi (peale laste sünni) üle nii suurt eksistentsiaalset rõõmu tundnud. Minu aed!

Isegi Virsik tänas kopameest ja kilkas: “nii palju mulda!” Nii piduliku ja ilusa päeva puhul oli igati paslik pidada maha üks mullapidu (nagu Kroonprintsess seda nimetas). Panin grillile tule alla ja granaatõuna-mullijoogi külma, et töölt ja lasteaiast tulevaid pereliikmeid kaetud lauaga üllatada.

Ma olen nii-nii rahul, et ma just selle konkreetse grilli kasuks otsustasin. Mulle hirmsasti meeldivad need abilauad grilli külgedel, millel omakorda konksud grillitarvikute jaoks. Õhuringlus grillis on ideaalne, nii et ta “käivitub” üsna kiiresti, aga põleb samas ühtlaselt ja kaua. Süte kõrgust on võimalik reguleerida (mis on absoluutselt suurepärane juhuks kui tahad kuumust sütt kustutamata kiirelt alandada või vastupidi, viimased vaevu hõõguvad söed veel millegi kiire küpsetamiseks ära kasutada ja need kõrgemale tõsta) ja kaane küljes on termomeeter, mis grilli sisetemperatuuri näitab. Ülivinge ja hea asi on, kiidan väga!


Segasin selguse huvides salatisse ainult selgesti eristatavad koostisosad (punase ja kollase paprika, kirsstomatid, kurgi, mustad oliivid soola ja oliiviõliga), et keegi ei hakkaks mind pettuses kahtlustama. Millegipärast on lapsed veendunud, et ma üritan neile salaja mingeid kummalisi asju sisse sööta. Eraldi kaussi panin feta ja sibula, viimasest enamuse sõi muidugi Virsik üksi ära. Nii söödi igatahes kõike kahe suupoolega – ainult suvikõrvitsa jätavad nad kõik mulle ja parem ongi! Mul ei ole sõnu, mis võiksid väljendada minu armastust väljast kuldse, karamellise ja soolaka ning seest pehme ja magusa grill-suvikõrvitsa vastu. Mmm…

Ja, tõepoolest – ma ei harju nii pea ära mõttega, et ma pole kellelgi külas, vaid omaenda kodus grillimas ja terrassil õhtust söömast. Tõsiselt. See on minu sisemise maaplika elu suurim täitunud unistus ja samas mu sisemise betoonidžunglitüdruku jaoks lihtsalt liiga sürr. Minu aed. Ei saa olla!