Nagu eranditult kõik eestlased täna, olen mina ka aktiivselt mures ja hirmul. Ja see suurte silmadega kollektiivne hirm ise ongi see, mida ma kõige enam kardan.
Ma ei karda rändekriisi – rändekriis on läbi ja ei ole seega meie jaoks probleem.
Ma ei karda rassismi, antisemitismi ja vihakuritegude normaliseerumist, kui EKRE koalitsiooni pääseb – meie ühiskonnas ei ole võõraviha tegelikult valdav.
Ma ei karda, et EKRE võimule saades võimule jääbki ja meie ühiskonna rööbastelt jäädavalt maha kisub. Kogu lugupidamise juures – ma ei usu, et nad kõik oma valimislubadused niimoodi täita suudaksid, et me kõik algava valitsusaja lõpuks kõrvuni suures jamas poleks nii, et see kõigile üheselt selge pole, et need mehed valitsust teha ei oska.
Ma kardan kõige rohkem seda, et tänasel päeval on igaühe arvamusavaldused ja valikud hüüdja hääl kõrbes. Et me kõik tunneme, et meie hoiakuid ja valikuid naeruvääristatakse. Et me peame oma hoiakuid ja valikuid agressiivselt õigustama, millegivastaseid liikumisi moodustama ja kasvõi tõrvikutega tänavale tulema, sest hirm, et keegi meid ei kuule ega märka, on nii hingematvalt suur.
Et keegi, kes end võõravihaga vastandab, on riigivaenlasest lumehelbeke.
Et keegi, kes oma meelsust südamekesega profiilipildil väljendab, on massipsühhoosist pimestatud lammas, kelle väärtused on pehmed ja väljaütlemised tühised.
Et EKRE valija on natsist debiilik, kes peab oma valikut häbenema.
Et ühel pool on noored ja targad, teisel eranditult rumal kaabusid kandev pööbel.
Me kõik kardame põhjusega. Mina kardan põhjusega, EKRE valija kardab põhjusega. Miks me neid põhjuseid tõrjume ja naeruvääristame? Noorte ja teadlike ja tolerantsetena oleme õppinud manifesteerima inimese õigust tunnetele. Teame, et depressioon ei ole meeleolu, millest saab end “lihtsalt kokku võttes” tervendada, vaid miski, mis vajab sügavamat endasse vaatamist, teadmisi, võimalust kellegagi nendest asjadest rääkida. Aga kuidas me ei suhtu teiste inimeste hirmudesse selle lugupidamisega? Kuidas meie, avatud ja tolerantsed ja noored ja empaatilised, ei suuda näha, et teiste inimeste hirmud – kuitahes irratsionaalsed – on siiski täiesti päris? Miks me võtame endale õiguse neid inimesi alavääristada, rumalateks pidada ja dialoogist keelduda? Me võime ju mõelda, et hirmu külvamise ja vastasseisu taga on EKRE valijad üksi, kuid tegelikkuses on sedasama õhutamist täna küll ja veel ka vastasleeris.
Kui valimistulemused avalikustati, oli see minu jaoks tohutult väestav kogemus. Minu hääl oli aidanud valitud kandidaadi Eesti populaarseimaks kandidaadiks ja erakonna valimisvõidule. Mina tegin seda. Need väärtused, mille eest mina seisan, see, mida mina oluliseks pean – need jõudsid valimisvõiduni. Ma teadsin ju teoorias varemgi, aga sain nüüd päriselt aru, kui mõõtmatult väärtuslik on hääleõigus ühe kodaniku jaoks.
Ja siis see tabas mind – kusagil on pea sada tuhat inimest, kelle poolt valitud erakonna võimule saamist mina nii väga kartsin, kuid kes tunnevad selles hetkes oma kodu diivanil valimistulemusi jälgides sedasama väge, mida minagi. Nende hääl luges. Ja kuigi mina isiklikult usun, et meie ühiskonna arengule mõjuks EKRE võimulesaamine ühel kuni pigem väga mitmel viisil laastavalt, on väga oluline väärtus ka sellel, et nende inimeste hääl luges. Et nemad tundsid, et nemad saavad riigis toimuvat mõjutada. Ja me peame nende õigust sellele tundele austama, sest kui me seda ei austa, vaid naeruvääristame, õõnestame me ise seda demokraatiat, mis on meie rahvale ja selle püsimajäämisele nii väärtuslik ja vajalik.
Kõige akuutsem probleem on minu meelest praegu see, et kui EKRE, Isamaa ja Keskerakond teevad koalitsiooni, ei realiseeru tegelikult mitte kellegi hääleõigused. Valdav osa Keskerakonna valijatest, kelleks on vene rahvusest inimesed, ilmselgelt ei valinud võõraviha õhutavaid marurahvuslasi võimule. Keskerakond on alati seisnud vene kogukonna õiguste eest (ja ma usun integratsiooni nimel väga kirglikult, et keegi peab ka nende eest seisma, nii et vaatamata oma senisele suhtumisele Yana Toomi pean teda siiski tunnustama selle eest, et ta oma valijate õiguste eest vankumatult seisab – selline peabki üks poliitik olema) ja vilistab nüüd oma valijale, et iga hinna eest võimule pääseda. EKRE valimislubadusi – kogu seda suurt ja uhket ja isast populistlikku propagandat – püütakse nüüd iga hinna eest kohitseda, et koalitsioon pealtnäha koššer (pun viimaste sündmuste valguses intended) paistaks. Kas see on see, mida EKRE valija soovis? Rääkimata minust ja teistest enamuse häältesaagist korjanud Reformierakonna valijatest, kes on meeleheitel, sest juhtumas on see, mis mingil juhul juhtuma ei pidanud. Meie hääled tegelikult ei lugenud.
Öelge siis – kui keegi meie õiguste eest ei seisa ja me ise ka nüüd teineteise hirmudesse lugupidavalt ei suhtu, nendel teemadel ei räägi, teineteise väärtustele häbitundeta sülitame… mis meist saab? Päriselt ka, mis saab? Kui me vastastikuse austuse asemel lubame endale niisugust hurjutamist ja tänitamist ja elitaarset jobutsemist, nagu keegi minu ühe varasema valimisteemalise sõnavõtu all kirjutas: “ära sina küll poliitblogijaks hakka, sul pole selleks piisavalt ainest”?
Mis mõttes mul pole ainest valimiste teemal sõna võtta? See on minu elu. Minu Eesti. Mina muretsen tema pärast. Me kõik muretseme tema pärast. Minu traditsioonilisel perekonnal on ainest. LGBT kommuunil on ainest. Noortel ettevõtjatel on ainest. Pärnu-, Võru-, Valga- ja Põlvamaal on ainest. Meil on kõigil ainest nii et tapab. Räägime sellest. See on see, mida meil siin #KõigiEestis praegu kõige enam vaja on.
Mind teeb samuti kurvaks asjaolu, et kutsuti valima, et võidaks see, keda te ei soovi võitjaks. Nüüd ongi olukord, kus inimeste hääled ei loe midagi, vaid võimule saavadki need, kelle vastu ma põhimõtteliselt valima läksin. Nii kurb, et demokraatlikus riigi selline olukord üldse võimalik on.
Aga kui neil on koalitsiooniks vajalik arv mandaate, siis see ju justnimelt ongi demokraatia… kahju on sellest, et demokraatlikus riigis või tegelikult kusiganes on võimalik niimoodi sirge seljaga valetada nagu Jüri Ratas oma valijale on valetanud. See on nii vääritu, et mu muidu üsna mahlakas sõnavaras jääb selle kirjeldamiseks väljendeid vajaka.
Miiu, ära võta isiklikult, aga mind on juba pikka aega tohutult häirinud, et mingi nandaatide arv või koalitsioonilepe tähendaks justkui demokraatiat.
Demokraatia (ka rahva võim) on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Esiteks ei esinda need mandaadid tegelikult kogu rahvast ja teiseks peab riigivalitsemisel arvestama kõigiga, mitte ainult konkreetsete erakondade valijatega. Nii on, sest me elame kõik (veel) siin. Ja mind teeb murelikuks see, et valitsust on asunud moodustama isikud (kõikide erakondade esindajad), kes lihtsalt rämedalt valetavad, hirmutavad, mõnitavad ja see on andnud tohutult halba eeskuju – käitu nii nagu pähe tuleb ja saadki kõike mida tahad, isegi ministriks! Vaata, mis toimub kusagil kommentaariumites- räme mõnitamine ja parastamine. Täna mainis Kiusamisvaba Kooli programmi juht, et noorte keelekasutus on ka tohutult halvemuse poole muutunud! Ma ei saa lubada sellist eeskuju! Mul on niiii häbi hetkel olla sellise riigi kodanik! Arvamused ja maailmavaated on kõik arusaadavad, isegi EKREl on häid mõtteid, aga see räige retoorika ja valetamine ei ole lihtsalt absoluutselt lubatav mitte kunagi! Mul on lihtsalt nii kahju! See ei ole see Eesti, mille pärast mina olen pingutanud!
Oi, ei võta isiklikult! Ma olen sinuga ju nõus, meie sinuga jagame samu väärtusi. Aga kuidas me jõuame populismist võlutud noorteni, et nad saaksid aru, millised on need väärtused, mida peame hoidma, et neile helge tulevik tagada? Me peame võtma selle dialoogi, me peame suhtuma nende inimeste häältesse lugupidamisega, me peame nägema, miks nad neid valikuid teinud on ja mõistma, et neil on selleks põhjus, mis on sama legit nagu mistahes valikud, mida meie oma eludes teeme. Me ei saa end oma inimestega vastandada, sest niiviisi me kaotamegi nad populismile ja valetõdedele ja hirmutamisele. Me ei tohi neid kaotada, sest siis meil alles lähebki asi hapuks. Aga valetajatele ja vassijatele ja mõnitajatele ei pea me sellepärast midagi kinkima – neid tuleb kritiseerida, survestada, vahele võtta. Lihtsalt tuleb sellel missioonil väga selge ja täpne olla, mitte üldistada, mitte alusetult rünnata neid, kes lihtsalt mõtlevad teisiti.
Mis demokraatiasse ja mandaatidesse puutub pole ju midagi parata – üksi valitsust teha ei saa ja kui valimised võitnud erakond ei ole piisavalt paindlik või soositud koalitsioonipartner, on see nende poolt tehtud valearvestus ja -samm. Mina muidugi siiski loodan, et Keskerakond ei riski erakonna lagunemise ja vene valijaskonna kadumisega nende tagalast, nii et ehk ikka läheb nii nagu peab. 🙂
Ma kirjutan kahe käeaga alla mõttele, mis sa J.Toomi kohta ütlesid. Ta pole mulle kunagi sümpatiseerinud, aga see kuidas ta on selles väikestviisi kaoses iseendaks jäänud, on imetlusväärt. Ta julgeb seista oma väärtuste eest, kuigi seisab vastu oma erakonnale. Ja tõenäoliselt rikub oma võimaluse Euroopa parlamenti saada.
Julge naine!
Oli aeg kui võideldi justkui venelaste vastu Reform (eestlased) vs Kesk (venelased).
Nüüd oleme nii nukras seisus kõikide nende kampaaniatega (ka see samune süda), et eestlased sõdivad üksteisega. Mis kõigi Eestist me siin enam räägime, kui me igal sammul seda lõhet aina suurendame. Nii kurb on seda jälgida.
Peaks mõtlema, kuidas ja miks me siia oleme jõudnud.
Minu postitus tõstatab sellesama küsimuse.
Just täpselt- “…vaid saetakse kasvõi ELEKTER pooleks, et kõigil hea oleks!”
See oleks ilus ja aus, kuid paraku pole mitte ühegi erakonna võimule saades kõigil hea!
Ja selle tõsiasja taga ei ole mitte erakonnad ega poliitikud, vaid lihtsalt päriselu. Me oleme noor ja veel (!) võrdlemisi vaene postsovjetlik riik ja ehkki meil läheb üha paremini, ei saa me arvata, et kusagil on täiuslik, kõigile inimestele by default võrdseid võimalusi tagav lahendus. Niisugune valitsus, kes võluvitsaga kõik vaesed rikkaks ja majanduse samas lokkama võlub. Sellele on nimi antud – Utoopia – ja seda ei saa olla. Aga selles ei ole süüdi ükski erakond ega poliitik ega broiler ega populist, vaid ikkagi see, et see on lihtsalt võimatu. Liiga paljud inimesed unustavad selle minu meelest ära.
Mina arvan, et kõiksugu valimiseelsed ja -järgsed üksteise mahategemised on justnimelt hirmu suurendanud. Samuti ei saa jätta mainimata ka näiteks blogijate väljaütlemisi, mis olid ju siiski pigem negatiivse, kui positiivse alatooniga. Kas justnimelt need postitused ei aidanud kaasa hirmu tekkele, ühiskonna lõhestatusele?
Mis puudutab loodavat koalitsiooni, siis mina ei tunne end petetuna, et EKRE on kaasatud. Ratas ju ütles välja, et kui EKRE oma väärtusi ei muuda, ei näe ta võimalust koalitsiooniläbirääkimisteks. Mulle tundub, et EKRE ei raiu peaga vastu seina, vaid on nõus oma väärtusi pehmendama, leidma kompromisse. Minule sellest piisab, nad ongi liialt must-valgelt maailma näinud. Mul on hea meel, kui liiguksime konservatiimsema Eesti poole, kuid mitte nii jäigalt.
Mina isiklikult olen igasuguses valimiseelses kommunikatsioonis püüdnud oma hirmude kõrval ka rõhutada inimese õigust ja kohustust valida oma südame järgi, nii et ma kaasteeliste selleteemalisi taktitundetuid sõnavõtte ja hoiakuid küll enda kaela määrida ei lase. Mulle on alati olnud väga selge, miks EKRE sellise populaarsuse saavutas ja nende valijatele ei saa seda pahaks panna.
Kui Keskerakonna valijad tunnevad, et nende eest seistakse ja nemad on koalitsiooni poolt, ongi kõik fair and square.
“21. sajandil tõrvikurongkäiku korraldava pundi kätesse tahad oma raha ja sotsiaalse turvalisuse usaldada? Ei taha ju, onju…”
No ei kõla lihtsalt rõhutamisena, et valige südame järgi, tee, mis tahad… Miks arvad, et seal osalesid või seda toetasid inimesed, kes ei vali südame järgi?
Mina kusjuures ei ole üldsegi Keskerakonna valija, vaid püüan hoopis objektiivselt jälgida praegu toimuvat ning pigem leida positiivseid külgi.
Sa teed täpselt seda, millest ma siin postituses kirjutan. Sa nopid minu jutust välja endale sobiva ja keerad minu vastu. Ütlesin sulle: “olen püüdnud oma hirmude kõrval ka” mitte “ma pole EKREt kunagi kritiseerinud”. See tõrvikurongkäik ja üldse kogu see valimisaegne keskaega meenutav propaganda hirmutas mind. Seisan ka täna selle eest, et NENDE kätte, kes tõrvikurongkäigu KORRALDAVAD, ei taha ma selle riigi raha ja tulevikku usaldada. Nagu keegi siin kirjutas – ma võin ennast vastandada erakonnaga, kes populismi ja valetamise ja vaenu õhutamisega tegeleb, aga ma ei vastanda ennast selle erakonna valijaga. Ma ei taha ennast vastandada sinuga. Ära sina vastanda ennast minuga.
Aitäh selle kirjutise eest. Olen ise samu mõtteid mõelnud. Kurvaks teeb mind see ühiskonda lõhestav üleolev, üldistav, alandav, sildistav ja lahmiv retoorika, ükskõik kelle poolt see ka ei tule. See kõik viib üha süveneva polariseerumiseni ja ühel hetkel võib kibe solvumine nii suureks paisuda, et ühist keelt on aina raskem ja raskem leida. Hirm ei ole naljaasi ja selle tahtlik paisutamine või hoopis vastupidi, selle naeruvääristamine on mõlemad väga ohtlikud tegevused. Maailm ei ole mustvalge.
Soovitan lugeda üht Müürilehes hiljuti ilmunud artiklit “Uskumise eetika ja polarisatsioon”, mis otsapidi sedasama teemat puudutab. https://www.muurileht.ee/uskumise-eetika-ja-polarisatsioon/
Ma olen nüüd lõpuks jõudnud samale järeldusele ja seetõttu näiteks ei liitunud “tõrvikuvaba marsi” lehega, kuna kuigi ma tahan vastanduda EKRE-le, aga mitte EKRE valijatele. Neil on õigus olla pettunud valitsuses, kui neil pole elu, millega nad oleks rahul. Neil on õigus soovida nui neljaks teisi inimesi pukki, kui nad ei näe, et praegused seisaksid nende huvide eest. Aga EKREl pole õigus esitada süüdimatult valefakte ja õhutada inimesi vihale ja hirmule. See on see, mille vastu ma olen.
Jah jah jah jah! Mina ka. Minu elus ja sotsiaalmeedia platvormidel on EKRE valijad alati teretulnud oma hirmudest ja praeguse valitsuse vastasest kriitikast rääkima. Sest selleks on alust.
Väga hea kirjutis. Väga head mõtted.
Maakondadest rääkides, ma olen pool elust elanud Võrumaal, nüüd teise poole Pärnumaal, olen ise paduliberaal-tolerast-jms, ma ei mõista, kuidas just need maakonnad pruuniks värvusid 🙊
Ju oli ikkagi põhjust 🙂
Enne jäi mõte poolikuks. Tahtsin veel lisada, et ma ole kummaski maakonnas tundnud tohutut vastandumist. Ikka on ümberringi tavalised inimesed oma tavaliste eludega. Küll aga näen, et EKRE on oma valijatega manipuleerinud. Populistlike loosungitega ja hirmutamisega on nad oma poolehoiu võitnud. Ma olen üsna kindel, et neil ei õnnestu oma valijale antud katteta ja kohati jaburaidki lubadusi ellu viia ja ma kipun arvama, et neil pole plaaniski. Rohkem “suuga teen suure linna” mehed.
Ja mind tegelt väsitab see pidev mantra kui halb on elu Eestis. Meil on siin imeline elada, võimalusi on piiramatult, ole ainult ise tegija. Meil on nii palju hüvesid, mida võetakse iseenesestmõistetavana. Mind kurvastab, et inimesi ässitatakse üles, selmet kutsuda midagi ilma vaenuta ära tegema. Ja kui vaid seda kurjust ja viha vähem oleks.
Jagan siia ka üht väga head artiklit, mis räägib samuti tekkinud olukorrast ja analüüsib seda küllaltki erapooletult: https://epl.delfi.ee/arvamus/article.php?id=85601855
Sellest on tasuta täpselt üks lõik ja ma ei maksa selle eest – erapooletust on asi ikka jõhkralt kaugel. 😀
Ma ei teeks veel olukorrast põhjapanevaid järeldusi. Ootaks ikka enne ära, kellele president valitsuse moodustamiseks ettepaneku teeb. Seaduse järgi teeb ta selle Reformierakonnale. Jüri Ratas võib ju kogu selle koalitsiooni moodustamise püüdluse ja meeletu peaministri koha säilitamise sooviga iga päev pildis olla, aga ta ei ole veel uus valitsusjuht. Nii et elame-näeme.
Järeldus võiks olla, et kesiganes võimule saab – ta valiti sinna. Ja pole muud kui seda tulemust peab austama ja sellega elama. 🙂
Hea !
Hea Mirjam!
Ma olen nüüd nädal ja peale igal hommikul ärgates tundnud mingit kohutavat jõuetust ja viha, et kuidas siis nüüd nii juhtus, et tulebki selline koalitsioon?! Päeva peale ennast rahustanud, sest tööl meil sellised asjad jutuks ei tule ja tegemist on muudki. Ning siis õhtul värskete uudiste eetrissemineku ajal löövad lained jälle pea kohal kokku ja emotsioonidetulv on tagasi. Süda läheb pahaks ja käed hakkavad värisema.
Minu ümber on vähe neid, kes sellesse nii kirglikult suhtuksid, mistõttu algul pidasin ma end hulluks, et asja kohe nii tõsiselt võtan. Aga sündmused on edenenud ja ma näen, et minu ümber on teisigi, kes mõtlevad samamoodi. Mul pole tegelikult kellegagi rääkida, kes mind täielikult mõistaks. Paljud saavad küll aru ja on minuga samal meelel, aga lõpuni minu kirglikku suhtumist ei mõista.
Kuskil kuklas oli mul alati teadmine, et on ainult aja küsimus, millal EKRE reljeefsemad kujud arstide ja meditsiini teemal sõna võtavad. Nüüd käis see pauk siis ka ära. Mul tekib alati tohutu vastumeelsus, kui mõni isik võtab suu täis teemal millest ta tegelikult midagi ei jaga ja üheainsa lausega põrmustab sadade inimeste aastakümnete pikkused ponnistused. Moonutab fakte enda kasuks. Jätab endast naeruväärse mulje, justkui tema oleks igal alal kõige suurem ekspert. Hirm on, et mis siis järgmiseks.
Aga Mirjam, kõigest hoolimata peab edasi elama! Püüdma nautida iga päeva mis meile on antud. (Nende lausetega üritan veidi ka enda tuju tõsta. 🙂 Kuskil peas tiksuvad mõtted tahaplaanile suruda, et oma ambitsioonide poole edasi püüelda! Igapäevaelu peab saama elatud ja veel hästi elatud.
Muidugi me ei lepi. Meil on siiski ka opositsioon, kodanikualgatused ja palju muud. Me ei lange labasustesse.
Aitäh sulle selle kirjatüki eest. Selg sirgu ja lõbus lahke nägu pähe 🙂
See on faas ja elame edasi, me elame selle üle ja näeme varsti selle möödumist. Meil sinuga on pikk elu siin Eestis ja aeg meie armast riiki vormida! Pikem ja värvikam ja ägedam kui kibedatel kaabudel. Selles on MEELETU jõud!