Mina ja Eesti Blogiauhinnad

Lugesin just oma tunamullust blogipostitust Eesti Blogiauhindade teemal. Ma mäletan hästi, mida ma selle postituse kirjutamise hetkel tundsin. Kuidas ma juba mitmendat aastat nördinud olin, et see üritus, millel osalemine mulle esimesel aastal nii häid emotsioone kinkis, minust aasta-aastalt üha kaugemaks muutus. Käis vastu sellele, mis minu meelest on ürituse idee – ühendada blogijaid. Käis vastu oma sloganile “tunnustame parimaid” – klikimeediale pealkirjade tegemine ja jogurtitopside reklaamimine võib-olla, aga mitte tunnustus parimatele…

Sellel üritusel polnud minu jaoks midagi. Mul ei olnud huvi sellesse “võistlustulle” astuda – ükskõik kui edukana ma sellest väljunud poleks – see tunnustus ei oleks mulle eriti midagi tähendanud. Aga salamisi ikka unistasin, nagu paljud teisedki blogijad unistasid, et üks tõsiselt äge ja sisukas ühisüritus meie jaoks kunagi siiski olema saada võiks…

Jälgisin 2016. aastal (kui olin oma osaluse pärast inetut blogipostitust korraldaja blogis tagasi võtnud) EBA üritust suure huviga – otseülekanne oli hästi põnev, võitjad tublid ja üritus ise äge. Nagu päris! Küll mul oli kahju, et ma sellest osa võtta ei saa. Aga ei saa ju, kui juba domeeninime, aga ka kõige muu küljes on suurelt ja punaselt persoonibränd, mis minuga vähimalgi määral ühiseid väärtuseid ei jaga. Samuti nägin sellel ning ka järgnevatel aastatel kõiki üritusega seonduvaid kommentaare ja sõnavõtte. Harva kui neis midagi konstruktiivset oli – ürituse halastamatu rappimine oli peaasjalikult isiklik. Võib-olla mitte põhjendamatult, aga siiski räigelt ülepingutatult. Ja mind hakkas see kriitikatulv, see ohjeldamatu ribadeks rebimine nii hullult provotseerima. Jälgisin ja vaatasin ja nägin, kuidas korraldaja muutub üha õnnetumaks ja kibestunumaks ja tundsin eelmise aasta ürituse toimumise järgselt nii tugevalt, et kui ma nüüd ei suuna oma energiat konstruktiivsesse kriitikasse, asjalikku tagasisidesse, ausasse suhtlusse korraldajaga, ei ole ma mitte inimene, vaid lihtsalt üks väike rämps.

Ma ei oodanud ausalt öeldes, et Mari-Leen minu pöördumisele positiivselt reageerib või et sellest kõigest üldse midagi tuleb. Ja ma ütlen ausalt – selle mõttevahetuse läbi (lugesin selle praegu jälle üle ja olen uuesti positiivselt šokeeritud) sain ma mingisuguse täiesti uue lugupidamise selle inimese vastu. Tõõõsiselt vähe on maailmas inimesi, kellega saab niiviisi otsekoheselt suhelda. Kes saavad aru, et sa tahad head, ja on valmis ära kuulama sinu ilustamata mõtted ja sirgjoonelise kriitika. Kui kergendav on kaardid lauale panna ja nende pinnalt edasi minna teades, et sinu vastas olev inimene sinu mõtteid aktsepteerib, nende läbi päriselt kasvada tahab ja nende eest tänulikki on. Kui kuskil on veel keegi, kes tahab väita, et Mari-Leen korraldajana kriitikat ei kannata – mul on tõendeid, et see väide on täielik bull!

Mina ütlesin, mis ma sellest kõigest mõtlen, ja korraldaja kuulas. Põhjendasin ära ning esitasin konkreetsed nõudmised*, mille täitmisel olin nõus EBAle oma toetava õla ja moraalse toe alla panema. Uskusin siis ja usun täna veel enam, et meil blogikommuunina on vedanud, et keegi meile ühist pidu korraldada viitsib. Mina ei viitsiks, mul ei oleks motivatsiooni, mul ei oleks järjepidavust, et sellist asja aasta-aastalt oma vabast ajast vedada. Siiski soovisin, et EBA kui üritus seisaks eraldi korraldaja (üsna halva mainega) persoonibrändist ning palusin, et kogu hääletus ja kõik muu koliks korraldaja blogist eraldi domeenile. Kuna ka Ida Isabel tahtis korralduses käe külge panna, et vigade tühipalja laitmise asemel hoopiski tulla ja aidata, võttis tema oma südameasjaks žüriisüsteemi ülesehituse ja žüriliikmete kaasamise. Nii oldi põhiprobleemide lahendamisel juba poolel teel. Ürituse kommunikatsioon kolis ära korraldaja blogist, et tema “beebi” saaks oma jalgele tõusta ja iseseisvalt kõndima õppida. On küll konarlikud esimesed sammud, sest osalejate arv, ma saan aru, on hetkeseisuga pigem kasinavõitu, kuid ma usun, et siit edasi minnes jõuame üheskoos lõpuks ikkagi kaugemale.

* Vahemärkus: mina ei osale ürituse korralduses – ainult mölisen taustal. Näiteks oli meil jutt, et mina võiksin aidata diplomite tegemisega, aga ma ei saaks, sest ma ei soovi teada, kes võidavad, varem kui ürituse toimumise õhtul. Ei taha ürituse telgitagustest liiga palju teada – tahan, et põnevus säiliks ja kõik oleks fair and square!

Kui varasematel aastatel on osalejate ridades minu jaoks kummalisi ebaselgusi olnud, siis tänavu on asi kindel: sõna “blogi” taga on (nagu see aegade algusest olnud on, aga nüüd ka Blogiauhindadel) kirjutatud ajaveeb. See tähendab, et üritusel osalevad kirjutavad blogijad, mitte telekanalite videoproduktsioonid või lihtsalt jube ilusate pildivoogudega Instagrammerid. Sotsiaalmeedia maailmas, kus pilt ütleb kõik ja video veel rohkem, on minu meelest siiski oluline, et kirjutamise (ja lugemise) kaunis kunst unarusse ei vajuks. Meil on ju nii häid kirjutajaid! Nii et mul on hea meel, et EBA nüüdsest ka seda eesmärki täidab.

Mis üritusse endasse puutub – me saame endale sigaägeda peo, aga võime sellele peole minna teadmisega, et pidu on meie jaoks. Me ei luba kollasel meedial end alavääristada, nõmedaid sisuga mittehaakuvaid küsimusi küsida, me saame võtta vastu oma auhinnad, nautida ühtekuuluvust ja tunda, et see asi, mida me ajame – seda märgatakse ja hinnatakse. Sedasama tunnet õnnestus mul kogeda esimesel EBA aastal ja ma usun ja loodan nii väga, et ka tänavu on meil see võimalus. Õhtujuhi asemel, kes blogimaailmast midagi ei tea, ja teemaga mittehaakuvaid kõmulisi küsimusi küsib, on sel aastal kavas Meet & Greet. Niisugune üritus, kus blogija saab publiku ette tulla, kus ta saab vastata küsimustele ja suhelda oma lugejatega. Seda paneeli, muide, nõustusin Mari-Leenu palve peale läbi viima mina. Ja ma saan lubada, et kestahes selles paneelis osaleb, ma süvenen tema blogi sisusse ja annan talle võimaluse selles olukorras iseendaks jääda ja iseenda jaoks olulistel teemadel rääkida. 🙂

Eelmisel aastal osalesin Playnupul – mõtlesin, et äkki siis see. Äkki siis see võiks tulevikus olla see meid kõiki ühendav ühisüritus. Ja say what you will about EBA – kasvõi Playnupuga võrreldes on see siiski üks väga suure potentsiaaliga asi. Ma usun, et seda potentsiaali ei saa päriselt realiseerida keegi peale meie endi, blogijate.

Mina olen oma osa teinud. Mina olen oma ausa kriitika otse korraldajale edastanud ja selle läbi saavutanud need muudatused, mida mina ürituse juures näha tahtsin. Seetõttu osalen sel aastal Blogiauhindadel ja teen seda suure uhkusega. Milline võiks olla sinu panus?