Taking pictures of our ever-so-photogenic child is not always a walk in the park: I get her all prettied up and go to grab the camera, only to find she’ll refuse to sit up, kick, laugh viciously at my desperate attempts to get her to cooperate, try to pull her socks off and start practicing yoga in stead. I love her impossible temper and how much fun she is to hang out with. Even if she pulls my hair and kicks me in the face every now and then… she makes up for the tough love with wet kisses and warm cuddles!
H&M sweater
NOA NOA onesie & trousers
HANDMADE woolen socks
sinu Elli on natuke meie Elli n2gu.. :). Ma tean et enam küsimuste küsimisele j2in hiljaks. aga tahaks teada kuidas sa lapse k6rvalt nii palju vaba aega leiad..et õhtusööke teha jne. 2kki saad r22kida kuidas kuude v2ltel p2evauinakud on l2inud. kuidas tuttu j2i..jnejne. minu elinor hetkel 5 kuune. ta magab korraga p2eval ainult 30min. ja 4 korda kokku. eestis olles magas süles..ja siis ikka tund tuli kokku. Kadas ta sellises lamavas kiiges. õhtuti j22b rinda imedes tuttu. Ma tean et olen talle valesid harjumusi õpetanud..et ta ei oska ise magama j22da..aga noh, olen teinud kõik selleks,et ta magaks. ja unetreeningut ei taha nagu veel ette võtta :S
küsimiseks pole kunagi liiga hilja! vaba aega annab mulle tegelikult enamasti H ja plika on ju peaaegu aastane ega sõltu enam minust nõnda nagu varem – või teeb kõiki asju kaasa. kui süüa teen, istub oma toolis ja närib midagi, mida ma parajasti söögitegemiseks kasutan, loobib kulpe ja vispleid põrandale või aeleb köögipõrandal koos koeraga ja sikutab teda sabast. ta on praktiliselt sünnist saati olnud väga tubli isemängija (sest ta on pidanud üksi mängima, ausalt tunnistan, titega mängimine on väga keeruline), mistõttu ei ole mul ka ühte rippuvat põrnikat pidevalt püksisääre küljes.
Elinor on ju niiii väikene veel ja see, et ta tahab olla sinu küljes, saada süles magada ja rinna otsas jääda – meie titt jäi samamoodi. unetreeningu võtsime ju ette alles kümne kuu ringis? sa ei ole talle valesid harjumusi õpetanud, sest tundub, et su laps vajab seda lähedust ja oma tüdruku näitel võin öelda, et ta lihtsalt ühel päeval saab aru: ahah, ema on niikuinii koguaeg olemas, no ma siis julgen rohkem omaette olla. kõik loksub paika! kui sa tunned, et on vähe aega või ebamugav, proovi uneaegu nihutada. meie tirts on küll tohutu unekott, aga ma arvan, et kui sa proovid teda pikemalt üleval hoida, siis äkki ta ka magab kauem? kas sa soovid, ma õpetan sulle nippi, kuidas meie last päevaunne paneme? kalli!
Ja! Nipid on igati teretulnud. :). Kuna kanadas vanemahüvitist ma ei saa siis peab mees palju teenima et meid üleval pidada. Ja kuna tal oma firma…filminduse värk…siis mida rohkem ta töötab seda rohkem saab teenida. Niisiis ei näe me teda palju. Eestis kuu aega olemine oli nagu paradiis. Õde iga päev mängis elliga..ja mu vanemad jne. Nüüd kanadas tagasi on kummaline olla..nagu oleks miski puudu. Ja
ongi ju mu pere puudu.ämm ka hoiab vahel. Kuid ma siis rohkem mure olekus kui puhkeolekus. Aga saan hakkama :). Suvel plaan uuesti eestisse tulla!!
ma kirjutan sulle homme õhtul või ülehomme hommikul (me ei ole praegu kodus) otse ühest raamatust selle nipi sulle sõna-sõnalt: mulle tundus see alguses jube keeruline (kuigi tegelikult on kukekomm) ja kui ma ise hakkan ümber jutustama, on veel hullem 😀 pea veel kaks päeva vastu, siis läheb juba elu kergeks!
see tunne, et midagi puudu on, on loomulik. ma arvan, et see naissuguvõsapoolne tugivõrgustik on ühe vastse ema jaoks väga tähtis, ma tunnen seda ise ka palju, kuna minu emme elab rootsis… aga sa pead julgema oma ämma ka niisama hoidma kutsuda, see on loomulik asjade käik ja pealegi tunneb ta kindlasti, et on väga priviligeeritud, kui teda usaldatakse Elinori hoidma!
kui suvel tulete, siis oleks imevahva teid näha, hoidke meid kindlasti kursis oma käikudega!
:). Kindlasti võiks kokku saada kui suvel tuleme!
2mm on Ellit mitu mitu mitu korda hoidnud. kõige rohkem 6 tundi. ma pean lihtsalt ise üle saama sellest,et miskit ei saa juhtuda..ja küll ta hakkama saab.
Ootan nippi..aga just lugesin et sul sünnip2evad tulemas…kiiret pole! edu!!!
saame muidugi! mis puutub sellesse, et sa kardad, et midagi juhtub: sa teed lapsele karuteene, kui ta enda külge seod, sest ta peab õppima teisi inimesi ka usaldama. ja mida kauem aega ta ainult sind usaldama harjub ,seda raskem sul ühel päeval on. aga NIPP: hea, et sa meelde tuletasid! *läheb raamaturiiuli juurde*
“Istu või kükita lapsest vasakule. Laps lamab kõhuli oma voodis.
Müksi oma parema rusikaga läbi teki lapse väikest mähkmes peput, altpoolt ülespoole kindlaid pehmeid mükse jagades. Siin ei ole tegemist löömise või tagumisega, selles liigutuses ei tohi leiduda raasugi ägedust. Müksida tuleb ühtlase jõuga ja ühes taktis, justkui oleksid hakkimiseks ette võtnud suure pundi peterselli – vabandage võrdluse pärast -, hoides noa otsa fikseeritult ja hakkimistööd üksnes noa käepideme tõstmise ja allasurumise kaudu suunates.
Samal ajal, kui sa kindlakäeliselt, kuid siiski tundlikult last niimoodi pepust alt üles müksid, et väike kehake iga müksuga pisut kiigub, katad sa lapse selja oma vasaku käega (samamoodi teki pealt) ja surud, peaaegu vajutad, iga neljanda müksu ajal oma vasaku käe vastu väiksekese selga ning annad siis järele. Surve peab olema pehme ja kindel, aeglasem ja veelgi tundelisem kui müksude puhul ja see peab toimuma rütmis: üks vajutus iga neljanda müksu ajal. Võid seda tehnikat näiteks oma reite peal harjutada. Kujuta ette, et su parema reie väliskülg on lapse pepu ja vasaku reie pealmine külg lapse selg. Kui rütmi kätte saad, polegi see nii raske, kui jutu järgi tundub.
(See meetod kõlbab ka täiesti kõrist karjuvate laste uinutamiseks, kaasa arvatud sellised lapsed, kes voodist või lapsevankrist on välja roomamas… Minu jaoks oli rekordiks üks külasolev kaheksakuune titt, kelle vanemad olid juba lootust kaotamas ja hakanud kaaluma närvirahustite või haiglaravi kasutamisvõimalusi. Ma müksisin väiksekest kaua, jõudes ise samal ajal terve nädalalehe läbi lugeda, aga abi sest oli.)
Lapsega rääkida ei ole vaja – kui siis ainult erandjuhtudel ja rahustava häälega; kui tegemis ton suuremate lastega, peaks tuba olema pime.”
ma tean (!), et see kõlab sulle esialgu keeruliselt, aga kui sa selle nipi kätte saad, on see totralt lihtne. mina sain rütmi kätte nii, samal ajal rütmis müksimise ajal peas lugedes: üks, kaks, kolm, NELI, üks, kaks, kolm, NELI, üks, kaks, kolm, NELI…” (iga neljanda ajal vajutad käega seljakesele ja siis järgneva üks-kaks-kolm ajal vähendad survet ja siis neljandal uuesti vajutad ..) 🙂
sa märkad KOHE müksima hakates, et E jääb rahulikuks, kui lisad käega vajutamise, klaasistub beebi unine pilk, ilanire jookseb suunurgast ja saabub õnnis uni. ma loodan, et sa kõhulimagamist ei karda; kui kardad, siis tea, et selleks pole pead hoidva beebi puhul mitte mingit põhjust. kui küsida tahad midagi, alati küsi – selle jaoks saatusekaaslased ongi 🙂
I think it took us almost 9 months until we actually caught our first lil girl smiling. She would always turn away befre the camera took the pic. Darn digital camera! She looks like she his having fun!
hiii, nii head pildid 🙂
t2nks nipi eest!!!! mis su email on, kirjutan sulle t2psemalt mõnest asjast 🙂
mirjam.hunt [at] hotmail.com