Disclaimer: Ma ei ole toitumisnõustaja ega pediaater ega toitumiskavasid koostav dime-a-dozen fitnessguru. Ma jagan oma blogis oma mõtteid ja kogemusi ning kui minu mõtted ja kogemused sinu reaalsusega ei kattu – ära tunne ennast solvatu või ebapiisavana. Kui selles postituses on mõni mõte, mille sa tahad järele proovida – lahe! Kui ei ole ja sa tunned, et sa teed ise palju õigemini – veel lahedam! Siis jaga minuga ka oma häid nippe. Aga ära tunne, et see Mirjam seal Meie Käopesas õpetab kõiki elama nii nagu tema teab, et õige on. Sest see ei ole tõsi. Üksnes sina ise võid teada, mis sulle ja sinu perele kõige parem on. 🙂
Essi küsib:
“Kasvatuslik küsimus – kuidas saada laps uusi asju sööma? Või on see kahene lihtsalt selline vanus, kus kõik on “mkmm!”? Esmaema (nagu arvata võid) ja varem kõike isukalt söönud laps on täielik pirtsutaja. Mul on nii kopp ees kodusest menüüst, sest kaua sa ikka makaroni ja kanasuppi jaksad süüa (vähemalt sedagi), aga tundub karm ka kahene nälga jätta.. Mul ootab kapis suur lillkapsapea ja unistan püreesupist juba nädala, aga siiani edasi lükanud, sest kardan, et laps ei söö ja siis teen jälle mitu toitu, sest süda ei luba tühja kõhuga magama saata… või peaks lihtsalt südame kõvaks tegema?”
Alustuseks lohutan ma sind teadmisega, et lõpuks hakkab enamus normaalsete toitumisharjumustega peredes kasvavaid lapsi (kelle vanemad söövad mitmekülgset ja toitainerikast ja maitseküllast toitu) lõpuks siiski inimese kombel sööma. Üks minu tuttav tüdruk, imearmas inimene ja imearmsate inimeste laps, sõi väga pikalt enam-vähem ainult haljaid makarone, tomatit ja saia.
Mitte üks kaste, mitte üks juust, mitte üks mitte miski talle ei sobinud.
Aga nüüd, kui ta on juba suur ja asjalik koolitüdruk,
proovib ta julgelt asju, mida ta kunagi varem ei olnud valmis suu sissegi võtma ja on üleüldse empaatiline ja tark ja andekas ja tore ja… see, mida ja kui palju sa lapsena sööd, ei defineeri tõenäoliselt sind inimesena.
Really takes the edge off, doesn’t it?
Mis minu meelest on oluline, on see, et söömine oleks võimalikult stressivaba tegevus.
Ampsude lugemine, kokkulepitud arvu suutäite võtmise eest premeerimine ja kõik muud niisugused kõigi osapoolte jaoks närvesöövad praktikad võivad teoorias hästi kõlada, aga ei teeni tegelikult mitte ühtegi eesmärki ning mõjuvad lõppkokkuvõttes lapse söömisharjumustele pigem halvasti. Ma ei ole ise sellest süüst sugugi puhas – Virsiku (kes teadupärast on alati olnud tibatilluke, isegi sedavõrd, et arstid sellepärast muret tundnud on) emana olen ma tema söömise pärast rohkem mures, kui oma teiste laste toitumise pärast iial põdenud olen. Ikka on juhtunud, et ma seda isepäist tulekera ampse võtma luninud olen. Sa saad lõpuks aru, et see on täiesti vale, kui laps ise ütleb, et ta võib nüüd veel kolm ampsu võtta – kas ta siis saab mängima minna või magustoitu või midaiganes muud, millega sa teda varemalt ära ostnud oled. Siis taipad ka, et ta ei söö enda, vaid sinu pärast. Ja iga inimene peaks ikkagi sööma iseenda pärast. Selleks, et ellu jääda, aga ka selleks, et oma enesetunnet parandada ning – hea õnne korral, võib-olla ühel ilusal päeval – sellest ka nauding saada.
Et ma kõigest kõige enam usun, et inimene peab ise tundma, et tal on vaja süüa, et end hästi tunda, ei arva ma, et on karm toidust keelduvat last “nälga jätta”. Veel enam – ma ei usu, et elusolendi päriselt “nälga jätmine” talle mitte-kõige-lemmikumaid-toite pakkudes üleüldse võimalik (kõik on võimalik) kuigi sagedane nähtus on. Pigem usun ma, et viga on vanemate stressis ja paljudes majapidamistes vabalt kättesaadavates alternatiivides.
Minu lemmiku toitumisteemalise filosoofia kohaselt on nii vanemal kui lapsel kaks valikut. Vanem otsustab, mida laps sööb ja millal ta seda sööb. Laps otsustab, kas ta seda sööb ja kui palju. Rohkem valikuid (söögi)laual ei ole. Laps teab, et kehtib printsiip “võta või jäta” ning teab ka seda, et vastutus täiskõhutunde eest lasub temal. Mitte keegi ei hakka talle makaronikausiga järele jooksma – söögiaeg on nüüd ja siin. Kui toit tõesti tundub nii ebameeldiv või kõht tõesti pole nii tühi, on lapsel võimalik see valik iseseisvalt langetada. Kui ta langetab valeotsuse, on tal ilmselt järgmise söögikorra eel üsna nigel olla, kuid samas teab ta ka, et see oli tema isiklik valik ja tema enda vastutus, ning sellele kogemusele tuginedes saab ta järgmisel korral parema valiku teha. Vanem teab, et lapsele on antud valik ja vastutus, ning ei kauple, ähvarda, luni ega sunni last taldrikut tühjaks sööma. Söök on laual söögiajal – vanem on andnud endast kõik. Ma usun, et selles teadmises ja kindlas ning rutiinses reeglis peitub lapse jaoks ka turvatunne – mitte mingisugust ärevusttekitavat kauplemist ja tingimist, vaid kindel teadmine, et temal ja emmel on asjast iga kord ühine arusaam.
Kui mõni minu lastest keeldub söögist või lahkub söögilauast ega naase enne, kui taldrikud on lõpuks laualt korjatud, ei ole talle söögipoolist enne järgmist söögikorda ette nähtud. Ei ole vahepalasid, magustoitu ega mingisugust niisama spontaanset näksimist. Virsikul on kombeks mõnikord toidust keelduda ja siis vinguda, manguda, haliseda ja nõrkenud ussikest etendades mööda maad roomata, et ma talle ometigi pähkleid või rosinaid või juustu või muud säärast serveeriks, sest “millllaaaal söööööök valmiiiis onnnnn” ja “mul on kõhtttt niiiiiii tühiiiii, emmmeeee, annnnaaaa porgandiiiit” (loe veel nasaalsemal toonil kui Koit Toome “Kaugele siit”).
Seda ei juhtu.
Ma rõhutan talle, et see oli tema isiklik valik ning sellesama valiku tõttu ongi tal nüüd kehv olla. Ta saab sellest aru.
Veel pisema lapse puhul on asi minu kogemusel lihtsam – nad on siirad ja intuitiivsed ning ei manipuleeri, vaid toimivad lihtsalt oma emotsioonide ajel. Minu teooria on, et isukad kõigesööjad beebid lõpetavad teise eluaasta kandis söömise, sest söömine on igav ja tüütu ja ebaproduktiivne ning ei paku pooltki nii mõnusaid elamusi nagu kraanikaussi ronimine või õdede mänguasjade laiali pildumine või koera joogikausi parketile kallamine.
Tema puhul on minu meelest eriti oluline, et tühjakõhutunne saaks päriselt tekkida – et me ei pakuks sellele intuitiivsele väikelapsele kohukesi, viinamarju, krõbuskeid, (rinna)piima ja mahla (mõlemad on väikese lapse jaoks tegelikult ikkagi toit, mitte jook) või misiganes muud niksi-näksi, sest fakt on, et see tilluke olend võib sellesama mahla peal mängleva kergusega päeva lõpuni funktsioneerida ilma, et ta peaks tegema üheainsamagi tülika mälumisliigutuse. Ja siis tal tekibki idée, et kui selle kummalise, mulle seni tundmatu tekstuuriga suvikõrvitsa või kreveti asemele, mille söömisega ma pean alles harjuma ja vaeva nägema, pakutakse mulle mõnusaid haljaid makarone, mida ma saan keele ja suulae vahel pehmeks litsuda, alla neelata ja minekut teha… MIKS me üleüldse siin mu aega millegi muuga raiskame?! Kui ma ei pea isegi hetkeks selle surmigava laua ääres paigal istuma, vaid saan lõpuks jooksupealt kõrsiku, et mu ema saaks minu nälgajäämise hirmu leevendada… miks MITTE end ka järgmisel korral söögitoolis pulka visata?
Need kogused, mida laps TEGELIKULT peab sööma, et ellu jääda ja terve olla, ei ole ÜLDSE suured. Vastupidi – need on täiesti üllatavalt mikroskoopilised. Kui ta hommikul sõi ja lõunal mitte, ei sure ta kindlasti enne õhtusööki nälga. Kui sina ei stressa ampsude lugemise ja alternatiivide pakkumise pärast ja leiad endas kindluse ja rahu, et söögiks on see, mis söögiks on, siis loksub kõik lõpuks paika. Usalda oma last ja iseennast ning anna talle võimalus see valik teha. Muidugi võid sa neil perioodidel, kui söömine ekstra ebahuvitav on, seda tema jaoks lihtsamaks muuta – valmistada iga toidukorra juurde midagi, mis talle kindlasti väga maitseb, kuid kombineerida seda millegagi, mis ei ole võib-olla tuttav, ent mida ta siiski proovida saab. Siis sööb ta (loodetavasti lisaks muule taldrikule olevale) seda tuttavat ja lemmikut asja isuga, kuid ikkagi ülejäänud perega koos, selleks ette nähtud söögiajal. Ka võid purustada keerulisema tekstuuriga asju kahvliga suupärasemaks või valida niisugused, mis tal suus ringi ei käi ja sealt välja ei pudene, aga ära välista terveid toidugruppe üksnes seetõttu, et laps eile samast asjast mõneks ajaks keeldus. Proovi uuesti ja ära tee sellest numbrit, et ta viimati ei söönud. Mis sinusse puutub, on sul diagnoositud väga raskekujuline söögikorraamneesia – sul pole õrna aimugi, et ta sellesama porgandi peale varem nina kirtsutanud on! Muudkui pakud uuesti ja uuesti ja teed näo, et kõik on seda porgandit alati palavalt armastanud ja paistad seejuures nii veenev, et hakka või uskuma! Ja nad enamasti hakkavad…
Selline stressivaba toidukultuur on minu meelest edasiviiv jõud. Ja nagu ma alguses ütlesin: ma siiralt usun, et kui laps kasvab peres, kus hea ja täisväärtuslik toit on au sees, ei saa temast lõppkokkuvõttes toitainedefitsiidis kuhtuvat makaronisööjat. Võtke vabalt ja jagage lastega oma armastust hea toidu vastu ning jagage nendega kõike, mis teile endile hirmsasti maitseb*. Ja jagage seda üha uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti – lõpuks saab sellest nende elu iseenesestmõistetav osa ja elustiil, mille eest nad teile ise kunagi lapsevanemaks saades ja oma lapsepõlvele tagasi mõeldes südamest tänulikud on. 🙂
* Minu puhul paljude-paljude teiste asjade seas ka – can’t help it -. mäkiburger. Seda ei ole ma lastega kunagi jaganud ega jaga ka tulevikus. 😀
Nõus, kindlasti ei pea vanem manguma, et ole kullakallis ja söö nüüd natukene emme-issi rõõmuks. Meil oli tüdrukuga sama asi, et no ei söönud, natuke näkitses ja kõik. Kuigi talle näiteks väga meeldis koos minuga kooke küpsetada (ega ta neid sellepärast ei söönud!). Asi muutus iseenesest, kui temast sai koolilaps. Äkki tahtis süüa ja sõigi korralikult. Ahjaa, tema issi oli lapsena täpselt samasugune.
Olen lugenud raamatut prantsuse laste söömiskommetest. Sealt jäid meelde kaks aspekti: kõik toiduaineid/toidud ei pea lapsele maitsema (täiskasvanutele ju samuti ei maitse alati kõik), aga igat toitu peab vähemalt korra selles veendumiseks proovima. Teiseks – kui toit ei sobi/meeldi, siis võibki lauast lahkuda ja järgmist toidukorda oodata, ent mingit alternatiivi/snäkki selle toidukorra asenduseks ei pakuta. See tagab üldjuhul selle, et järgmiseks eineks ongi lapsel kõht tühi ja võib juhtuda, et nii aja jooksul toidust loobumise komme ka väheneb.
Aga tühja kõhu tunne peaks ka olema aisting, millega tegelikult võiks harjuda (see kehtib nii lastele kui täiskasvanutele). Toit ei tohiks inimest kontrollida.
Laste ajuuuringutel põhinevast Isabelle Filliozati raamatust aga jäi meelde fakt, et kui laps vanuses 1-3 (oli vist selline vahemik) toiduga mängib, siis on see tema jaoks toidu tekstuuri, lõhna, välimuse ja muude aspektidega tutvumine ning seda ei tohi karistada – tema jaoks ongi toit kui selline üsna uus nähtus ja ta üritab seda lihtsalt tundma õppida.
See viimane lõik (kõik muu ka, aga seda ma postituses ei maininud) – jah-jah-jah!
Ning seda veel prantsuse laste raamatust ka, et lastele antakse täpselt sama toitu, mida täiskasvanutele, et nad erinevate maitsetega harjuks. St et lastele ei peaks toitu tellima vaid lastemenüüst.
Meie ei telli peaaegu kunagi ühtegi toitu lastemenüüst – valus on vaadata lastepastasid, mis on valged ja tekstuurita, friikartulid viineritega pole üldse optsioon. Enamus normaalseid söögikohti on ikkagi valmis lapsele ja pool portsu tegema. Kindlasti mitte mingeid fileesid jm, aga näiteks pastat ja suppi küll. 🙂
Teoorias on kõik ilus. Praktikas teatab mulle minu teise klassi laps, kes sööb endiselt ainult kommi, leiba ja kartulit, kui see ei ole juhuslikult näiteks brokoliga koos potis lebanud, et ta läheb siis kooli. Koolis mitmes vahetuses söömine ja seal saab käia leiba/saia võtmas või siis teistelt midaiganes norida. Sest juba hämmastavalt paljud algklasside lapsed koolis ei söö (peale puhveti võimaluse on kotis saiake või müslibatoon) ja peale algklasse on koolis söömine juba täiesti out.
Sa mõtled, et sinu kooliealine sõi ka varem eranditult ja iseenesestmõistetavalt kõiki toidugruppe ja toite, aga alles kooli minnes lakkas söömast?
Ma ei saa mürki võtta, sest ma pole teise klassi lapse vanem olnud, aga ma tõesti ei näe oma seni nii normaalselt kõigest toituvaid inimesi (mitte ainult kodus, vaid ka seal, kus muid valikuid on) ainult leiba sööma hakkamas kui nad on maast madalast harjunud sööma päristoitu 🙂 Iseasi, kas koolitoit on ahvatlev, aga seda dialoogi on mul ilmselt võimalik nendega arendada.
Aitäh selle kirjatüki eest!
Sain mõned väga head mõtted ja ehk nende rakendamine aitab mindki enda ja lastega söögi osas rahujalale saada.
Mul on ka üks selline isepäine -mulle-ei-maitse-tsikk kodus ja eile veetsin ma täpselt 1,5 tundi laua taga selleks, et ta sööks. Lõpuks sõigi, aga magustoit, mida ta saada tahtis jäi tema menüüst välja, sest ei näinud, et see oleks põhjendatud olnud. Sealjuures ma tavaliselt ei lasku söömise üle kauplemisse juhul kui lapsed söövad isukalt ja lihtsalt kõike ära ei söö (ehkki seda juhtub harva). Aga selline panen ühe ampsu 10 minuti jooksul suhu ajab mu juhtme lihtsalt täiesti kokku.
Meil on õhtusöögid enamasti need, kus toit lastele ei sobi. Küll jääb ette porgand kastme sees või paprika supis. Ja seetõttu on siis kogu toit nende jaoks söödamatu. Aga ilma köögiviljadeta mina ei ole nõus toitu tegema ka. Ja kui õhtusöök jääb söömata või süüakse kesiselt, siis on täiesti kindel, et enne magama minemist hakkab see laul peale, et kõht on tühi. Minu hinnangul, kui on korralikult õhtusööki söödud, siis ei tohiks magama mineku ajaks kõht tühjaks minna. See ongi meil kõige suurem dilemma, et ok lõunasöök jääb ära, mis seal ikka, sööb õhtul… Aga kui õhtusöök on puudulik, siis tühja kõhuga ei taha see uni kuidagi tulla ja ikka saab mingi väikese eine veel enne magamist.
Mul sama mure. Kui õhtusööki ei sööda või süüakse minimaalselt, siis kella 20-21 ajal hakkab lõputu külmiku ja leivakasti vahet sõelumine. Ja mul ei ole südant last tühja kõhuga magama saata. Kõige suurem mure ongi 3aastasega. Teismelised söövad juba kõike ja 1aastane ei sordi VEEL midagi välja. 3aastase toidu osas olen hakanud erandeid tegema ehk saabki vahest haljast makaroni või kartulit ilma lisandita. Vähemalt suurte laste pealt tean, et see mittesöömine läheb mingi aeg üle. Mõnel varem mõnel hiljem, aga nii umbes 11-12aastaselt hakkavad nad kõike sööma :).
Aga see ongi neil õpitud muster. Laps teab, et ma ei peagi juurviljadega toitu sööma, sest emme enne magama minekut ikka annab midagi. Sellisel puhul saadaksin ma tühja kõhuga magama ja no kui tõesti laps paari tunniga ei maga, nutab kõhu tühjusest, siis saab seda sama õhtusöögiks olnud toitu uuesti. Kui probleem on kõhu tühjuses, siis ta sööb ka nende juurviljadega kastet. Paar õhtut läheb tühja kõhuga magama ja siis teab, et süüa tuleb seda mida pakutakse.
Tere, Mirjam!
Ma olen 100% nõus selle kõigega, mis kirja panid. Imetlen sellist suhtumist, sest seda näeb tänapäeval aina vähem! Meil kodus 3a4k ja 1a6k vanused võsukesed. Söögiga oleme järjepidevad olnud algusest peale, snäkid on pigem erand ja laste jaoks eriline sündmus. Toidukord lõpeb vahel kahe täis taldrikuga ja pröökavate lastega, aga südant kõvaks tehes oleme saavutanud selle, et nad siiski austavad toitu, kui on näljased. Kui toit ei maitse täna, maitseb homme. Me oleme muidugi lisaks ka need “kiuslikud vanemad” (vanavanemate väljend), kes lastele kommi, maitsestatud jogurtit/kohupiima ja lõpmatuseni puuvilju ei luba. Kuid tänu sellele peavad nemad magustoiduks nt banaani(ka poolikut) , maitsestamata jogurtit kamapallidega, pähkleid, sügavkülmutatud marju ja isegi suhkruta kakaod. Eile suurem laps tuli lasteaiast ja imestas, et kama sisse oli kommi(suhkrut) pandud😂. Lasteaeda minekuga on muidugi magustoidu teema rohkem jutuks tulnud. Kodus see igapäevane pole, aga usun, et lasteaias sööb ta tihti ainult magustoitu lõunaks, sest kodus ju suhkrut ei saa, aga seal on kättesaadav ka ilma eelneva kohustuseta midagi muud ära süüa. Õnneks on ta meil rohkem kodus, kui lasteaias 😉
Ja see on nii äge, et Virsik sushit sööb. Ma ise avastasin sushi alles nüüd hiljuti, vanuses 25+ ja lapsed pole ka siiani vaimustuses sellest. Aga siis jääbki mulle rohkem😁
Kahjuks see teekond(loe:võitlus) panna lapsed sööma ja aru saama selle kasulikkusest on veel pikk ja käänuline nii meie perel kui ka teie omal, aga see on seda väärt😊. Lõpuks!
Sina pereemana oled ülimat tunnustust väärt selle eest, et kokkad nii täisväärtuslikku toitu oma perele, ma kadestan seda indu, mis sul köögis on, kuid proovin ka ise innukam olla ja eeskuju võtta! Seega, kõik vlogid toidutegemisest ja toiduteemal on vägagi oodatud!
Aitäh sisuka ja inspireeriva kommentaari eest! Ma nii kiidan seda magustoidu osa! Meie E ei saanud kolmanda eluaastani ühtegi kommi ja täitsa LÕPP kui plju ma sain nahutada, et ma lapsele rõõmu keelan. KUNI see on võimalik ja ta ise ei küsi, tuleb kindlasti seda võimalust kasutada, et talle pakkuda ainult tervislikke maiuseid. Hiljem kooli eel tuleb, ma arvan, lõdvemaks lasta, et ta kuuleks kõigist võimalustest kodus ja saaks neist mõistlikumad kodus korraliku kõhutäie järel magustoiduks ära proovida, et osata koolipuhvetis paremaid valikuid teha, aga seni kuni selleks puudub vajadus, on marjad-puuviljad magustoiduks just õige kraam!
Kusjuures sekundeerin. Kust peaks laps oskama kommi küsida, kui ta pole seda saanud? Kui natuke utreerida, siis aga alkohol? Laps ei oskagi seda küsida või? Huvitav, miks küll, eks?
Väited, et lapsepõlv on hukas, kui komm kogu aeg põses pole, ajavad mul harja punaseks. No milleks? Kommikomme täiskasvanute tekitatud, ükski laps ei sünni teadmisega, mis asi on komm.
Mu seitsmene sai jõuluks ootamatult räige kotitäie komme. Need on vaagnal koos – ta on liiga vana, et peita ja keelata. Kuna ta neid mingeid tutifrutisid ja Daime ei tunne, siis kui ta võib päevas ühe valida, valib ta igaks juhuks midagi tuttavat, nt tumeda šokolaadi 😀 Sest ma POLE TALLE ÕPETANUD, MIS ON MIS!
Jaa, just, ega keegi väidagi, et elu lõpuni peaks kommita olema, aga jõulude ajal kuulsin ma meie pere 2,5- ja alla-aastase puhul mitu korda, et lapsepõlv olevat neil nüüd rikutud, sest ma ei ole kommi tutvustanud.
Nüüdseks 2,5-aastase puhul küsis sugulane siis, kui too oli 8-kuune, et kas võib juba kommi lutsutada anda. Hea, et küsis, mitte ei susanud põske, eks ju.
Alati hea, kui küsivad – niiii palju hullemini saaks minna. Aga ise peab koguaeg jube valvas olema – kommid ründavad kõige ootamatutes olukordades!
Päris stressivaba selline toidukultuur siiski pole, sest üsnagi stressitekitav ja närvesööv on seda tühja kõhuga kaheaastast jorisedes ja pahurdades järgmist söögikorda ootamas kuulata :(. Ehk oleneb lapsest ka, aga minu oma on maast madalast tühja kõhuga väga häälekas olnud.
Jaa, Virsik on ka KOHUTAV näljaga vinguja ja karjuja. Väiksemana ta sõi nagu loom, siis oli kisa, kui söök hommikul piisavalt ruttu nina ees polnud. Aga ma ei stressa sellepärast, et ta oma tundeid muul viisil väljendada ei oska – mu jaoks on see teadmine, et meil on üheselt mõistetav reegel, mille ma olen enda jaoks läbi mõelnud, hästi suur hingerahu allikas. Kauplemine ja muretsemine on palju hullem stress.
Mulle väga meeldis kõik kirjapandu. Olen selle kõigega päri. Mul on kodus kaks last – 3,5 aastane ja kaheksakuune. 3,5 aastasega on aastaid probleeme. Ma tunnen, et olen täielikult ebaõnnestunud mis puudutab lapse söömist. Tean ka kus ma vea tegin – annan talle pika vingumise, karjumise ja hüsteeritsemise peale tihtipeale järele sest ma ei suuda seda taluda ja minu närvid maksavad ka midagi (või siis mitte?). Teen kodus kõiki toite ise aga neid sööme ainult meie mehega. Laps sõi minu tehtud püreesid ja toite kuni 2 eluaastani ja siis hakkas trall pihta. Hetkel oleme olukorras kus laps sööb asju mida võin sõrmedel üles lugeda ja nende hulka kuuluvad: finn crisp kuivikuid, sepik, leib, omlett erinevate lisanditega, praetud kartul, puder moosi või võiga, õunad, pirnid, banaanid, marjad, kreeka jogurt, juust. Laps joob ainult vett ja actimeli. Ei tunnista piima, keefirit ega mahla. Juurviljad on täiega out igal kujul. Vahel harva sööb laps suppi (pigem lürbib sealt puljongit). Maiustusi saab kui on midagi tervislikumat söönud aga mitte iga päev. Ja ta veel valib maiustusi ka, kõik ei kõlba (nt kohukesed on täiesti out ja paljud kommid). Ja erinevalt paljudest lastest ei maitse minu lapsele makaronid ükskõik millisel kujul. Ostsin talle isegi Peppa-kujulised makaronid ja ta oli neist vaimustuses AGA sõi ainult kuivalt (ma ei tea kas nutta või naerda). Minu suurim soov on see, et laps hakkaks sööma kõiki neid toite mida meie mehega sööme. Olen kaalunud toitumisnõustamist aga ei tea kelle poole pöörduda. Teisest küljest verenäitajad on korras ja laps ei ole alakaalus. Vahest muretsen ma liiga palju?
Unustasin lisada, et koduseid kotlette sööb ka. Olen siis sinna salaja erinevaid juurvilju lisanud 🙂
Nr 1 soovitus – ei ühtki pudelit Actimeli enam koju!!! Iial!! Ja joobki AINULT vett.
Nr 2 soovitus – alustaf sellest, hakkad omleti sisse juurvilju ja juustu peitma.
Soovin meelekindlust!! Sina suunad praegu oma lpse tulevikku!!
Miiu, supertubli oled ja super postitus! Jagan kõiki su mõtteid ja rakendan oma 2-aastase peal ka kõike seda. Vahel muidugi on tagasilööke, aga jään siiski endalr kindlaks!!
Just, Actimelil pole küll mingit mõtet – suhkrujook rumalas väikeses pakendis. Vesi on inimese jook! Ja proovi vabalt võtta, anna söögiajal ette see, mis söögiks on ning loobu näkside pakkumisest alternatiividena- kui talle suvalisel ajal finncrispe hambusse ei torgata, ei ole tal eriti kasulik söögist keelduda. 🙂
Ma ei taha öelda, et kellegi lapsel võiks olla autistlikud kalduvused, aga ma arvan, et ei peaks nii kergekäelisi soovitusi siiski andma, et probleem on lihtsalt actimelis. Arstiga konsulteerimine on alati asjakohane, kui lapsevanem tunneb muret. Loomulikult esimese asjana tasub välistada, ega laps saa liiga palju snäkke, magusat jne ja ega anta liiga kergekäeliselt alla. Kui aga tõsimeeli on kõike proovitud nii hea kui kavalusega, siis ikkagi võib ju arsti juurde pöörduda igaks juhuks.
Mina pidasin silmas, et Actimel on lihtsalt mõttetu raha- ja pakendikulu, samuti mõttetu suhkrutarbimine, millest ei ole ju mingisugust reaalset kasu kellelegi? Mismoodi see kergekäeline soovitus on? :O
Kõigega sinu kommentaaris olen aga nõus – igaks juhuks kontrollida kui on mistahes kahtlus on igaljuhul hea idee 🙂
Suursuur tänu pika ja põhjaliku vastuse eest – sain veidi kinnitust et ajan õiget joru ja ka uusi ideid kuidas asjale läheneda. Ma aksepteerin seda, et alati ei peagi taldrikut tühjaks sööma, aga komistuskiviks saabki see, et ta ei ole nõus isegi mitte proovima kui on uus asi taldrikus (ja ometi sõi ta pool aastat tagasi isukalt sushit ja krevette ja kõiki värvilisi köögivilju..). Küll olen pärast puutumata õhtusööki teinud enne magamaminekut mõne võileiva või jogurti, sest kõht tühi..snäkkidena on meil puuviljad, pähklid-rosinad ja tavalised klassikalised küpsised – olen saanud niipalju etteheiteid, et miks laps kommi ei saa. Ka sedasama juttu et miks ma lapsele rõõmu keelan. Sest ta ei jää mittemillestki ilma kui ta seda suhkrut praegu ei saa! Kindlasti suuremana saab, aga ma leian et praegu on see keha liiga väike, et sellega toime tulla (lisaks et see on täiesti ebavajalik..).
Lähen valmistan köögiviljad püreesupiks ette – tänased söögivalikud on võta või jäta 🙂
Tubli! Ole vapper! Ja ära nende heade ja tervislike snäkkide-maiustustega liiga helde ole – neile piisab ellujäämisest üllatavalt vähestest rosinatest 😀
Aitäh selle postituse eest! Meie majas on lapsed 1a1k ja 3a8k. 1a1k ei oska küll veel otseselt pirtsutada, aga kui suhu satub mõni võõras toit või lihtsalt teistmoodi tekstuur, puristab selle kõik suust välja. Ikka korralikult, et mitte killukestki oma väheste hammaste vahele ega ühtegi suu sopikesse ei jääks. 3a8k on aga väga pirtsakas uute toitude osas. Ma tean ka täpselt, kust ta selle pärinud on. Siinpool ekraani nimelt toksib praegu üks samasugune pirtsakas sööja. Ja ma olen esimese lapse sünnist saadik pidanud endaga võitlust, et hakata sööma nt juurvilju. No ei suuda mina neid süüa. Õigemini, ei suuda ega oska me neid hästi ja maitsvalt valmistada. Kui õnnestubki lapsele need söögi sees ära peita, on hästi.
Ühesõnaga, meil on tihti kodus justnimelt võitlus söömise osas. Et võta siis vähemalt 3 ampsugi, sest ta lihtsalt ei söögi muidu (välja arvatud supid, neid sööks liitrite kaupa korraga). Hommikune puder läheb aga hea isuga ja selle najal võib ta vabalt järgmise päevani liugu lasta. Kusjuures vahepeal ei saa ta näksimiseks midagi. Võtame siit mõned uued nipid ja reeglid kasutusele ja loodame, et saame lapse vähamelt uusi asju maitsmagi esialgu!
PS! Tahtsin öelda, et võiksid oma köögiviljade retsepte meiega jagada. Kasvõi kõige lihtsamaid esialgu, et oleks köögiviljavihkajatel kõige lollikindlam alustada. Sinu tehtud piltide vahendusel on Su köögiviljad alati nii isuäratavad, aga ise järgi teha tundub neid suhtkoht võimatu hetkel.
Sinu perekond on mulle eeskujuks ja inspiratsiooniks ning see postitus andis jälle jõudu juurde, et olla järjepidev mitmekesise ja toitainerikka söögivalikuga. Olen kogemata sattunud sinna kauplemise teele ja kogu perekondlik söömine lõppeb tihti mangumise ja pahandamisega. Võtan ennast taas kokku ja olen oma otsuses resoluutne – õhtusöök on üks ja lapsed ise valivad, kas nad söövad või jätavad üldse vahele.
Ole vapper ❤️ Kõik loksub lõpuks paika ja keegi ei sure nälga – parandamisest ja vingumisest vabanemine (mitte 100%, ega me robotid pole) mõjub tervele perele hästi!
Ma kirjutasin siia hommikul mingi eeposlikult pika kommentaari aga vist hetk enne saatmist tegi mu kahene tšaka-tšaka ja see haihtus…
Igatahes. Meil on peres lisaks mulle 3 meest, abikaasa ja kaks poisiussi, üks neist siis kahene ja teine saab varsti pool aastat. Abikaasa on tubli kõigesöödik nagu ma isegi, no eks ole meilgi paar toiduainet, mis ei ole need kõige lemmikumad aga tõesti vaid paar ja needki pigem olenevalt valmistusviisist. A la toorelt sobib ja küpsetatult mitte või vastupidi.
Kahene on hakanud söömisega trikitama. Mitte, et ta just mingeid asju välistaks, vaid pigem niimoodi, et kui on isu, siis läheb enamvähem kõik loosi ja kui mitte, siis no vast sai või komm läheks loosi ja muu puhul on suu kriips peas. Mina ega abikaasa pole need lusikaga tagaajajad, söök on laual, ise teab. Samas ma nii rangelt näksimist ka ei keela, st kui söögist täitsa keeldub, siis ma ikka pakun mingi aja pärast, et no kas kodujuustu soovid vms. Samamoodi kui nt linnas möödume mõnest kohvikust-poest ja lapsel tuleb piruka isu, siis üldiselt ta selle ka saab. Miks mitte, isegi teinekord tahan. Ei näe põhjust megarange sellega olla, sest üldjoontes sööb ta ju hästi. Käib 3x nädalas ka hoius, pisike erahoid ja oma kokatädi, tavalised söögid, lasteaiaõpetajad kiidavad, et sööb kenasti.
Sellist kartul-kaste-liha sööki sööme kodus väga harva, lihtsalt mulle meeldib süüa teha ja maailmas on NII palju häid asju 🙂 lisaks saab sellise söögi nö isu väljaspool kodu nagunii täidetud. Ikka sööme teinekord kusagil päevapraadi vms. Igasugused köögiviljad, juurviljad, kaunviljad, liha, kala ja mereannid on igapäevaselt esindatud. Tihtipeale ka taimetoidud, mõnikord täitsa vegan, enamasti lihtsalt ilma nö liha või kalata, taimse koore järgi ei jookse, vahukoor ja või on au sees. Tavaline laisiku kiirsöök on külmutatud lillkapsas või brokoli või rohelised oad või mingi kombo neist bambusaurutisse ja samal ajal ahju või pannile miskine kana, kala või seasisefilee. Maitsestan juurikaid õli, või, parmesani või muu hea ja paremaga ja juurde nt külm kaste Kreeka jogurtiga. Suppe armastame samuti, puljongeid keedan ise ja panen portsudena sügavkülma. Mul on olemas oma munaonu, kes 2x kuus toob õnnelike kanade munad mulle koju ja 1x kuus saame talunikult lihatooteid (olemas on sahver ja sügavkülma kirst), tema toodud liha on NII imeline, et poe oma ostan ikka pika hambaga, sest vahe on mäekõrgune. Juurikaid toon turult + paari sõbra vanemad kasvatavad osa ise.
Magusat armastame mehega väga, proovin ikka ise ka küpsetada ja nikerdada aga ei pirtsuta ka heade kommide-šokolaadiga. Kahesel ei lase ilmselgelt süüa šokolaadi päris vabalt aga samas oma tüki saab temagi ja kommi ka ei keela, mõõdukalt.
Minu kahene on saanud ampsu ka McDonaldsi burgerist ja nosinud friikaid, Hesburgeri omasid vist samuti. Ausaltöeldes ei ole niimoodi järge ajanud, ei käi üldiselt isegi sellistes kohtades ja need 2-3x aastas kui oleme segastel oludel sattunud – ma ei tea, imelik oleks ju laps siis autosse jätta või tema eest salaja süüa. Ei arva ka, et see amps siit või sealt teda tapaks. Samamoodi oleme ju teinekord koju Eesti “hiinakat” tellinud, no ei ole see krõbekana meekastmes ja nuudlid just oluliselt parema toiteväärtusega kui mingi McDonaldsi burger.
Eks iga pere teeb omamoodi aga mina ei viitsi lihtsalt keelata ja taielda sel teemal. Käsi südamel – ma ausalt ei näe ka selles midagi halba, et ta kõiki neid “halbu” asju on saanud maitsta. Täiesti ebaoluline ju, peaasi, et igapäevane söömine on korras ja loodetavasi saavad talle need alustalad selgeks, siis ei ole erandid ju üldsegi olulised.
Kodus joome peamiselt kraanivett, mina tarbin ka kohvi, mehele ja lapsele meeldib ka piima juua. Mahla joome siis kui kellelgi meelde tuleb ja ise teeme või teinekord väljas einestades või kui kuidagi külalistega seoses nt koju sattub. Samamoodi on laps saanud ka limonaadist lonksu, igapäevaselt ta ju seda ei saa, isegi mitte iganädalaselt või iga kuu.
Kunagi elasin aastakese ühes Lõuna-Ameerika riigis, elasin peres, kus olid ema-isa ja 2 lasteaiaealist last. Isa jõi AINULT cocat ja ema jõi ka teisi limonaade, kraanivesi juua ei sobinud ja enne mind majas veeautomaati polnud, sest kes see loll ikka vett jooks eksole. Peamine söök oli iga jumala päev frititud liha ja friikad. Okei, lastele tegi koduabiline ka suppe jms ja siis ma ise ka lõuna ajal kodus käies sõin koos nendega. Õhtuti kokkasin endale midagi muud, ostsin kaasa, kombineerisin. Võtsin siiski vist pea 10 kilo juurde selle ajaga (Eestis kadus hetkega). Tahaks öelda, et see oli väga erandlik aga tegelikult mitte. Igas kodus oli suur varu limonaade, no ikka kastidega, seda tarbitigi igapäevaselt. Koolis müüdi puhvetis erinevaid saiatooteid, maiustusi ja muidugi limonaadi. Väga väga pakse oli vähe aga pea kõigil oli päästerõngas ümber või oldi sellised pehmekesed. Muidugi ega sport ka just au sees ei olnud ja no jala ei käinud keegi (nagu ka tihtipeale USA-s, siis kõnniteed lihtsalt puudusid….).
Ise oleme normaalkaalus ja ma usun, et üldiselt on meil toitumisega põhitõed selged, stressata sel teemal igatahes ei viitsi.
Mis on ka minu postituse bottom line 🙂
Minul laps 11. Kuni ütleme 3-4 eluaastani sõi kõike. Siis järsku ei söönud enam juurikaid ja puuvilju mis ennem lemmikud olid nt banaan. Ikka ei söö, ainult kui supp on, siis sööb. Ja on proovinud küll aga ei maitse ja tuleb okserefleks. Olen loobunud ennast süüdistamast, sest see pole tervislik. Ise olen taimetoitlane, mees sööb ka peaaegu kõike. Samas leian, et lasteaia ja kooli menüüd ja toidu kvaliteet on nagu on.. ja need sööma sundimised…. Olen ise lasteaias töötanud…. Elu lihtsalt pole nii must/valge.. Minu laps on nii kange , et kui meil oleks selline reegel, siis ta ei sööks lihtsalt… Loodan, et kunagi ikka proovib uuesti juurikaid, puuvilju ja marju. Sina Mirjam oled kõll super ema!
Lasteaiamenüüd teevad vahel kurvaks tõesti 🙁 Ja ei ole kõik must-valge, rõhutan ju minagi oma postituses, et kõik on võimalik!
Mina olen aru saanud, et täpselt nagu mul endal ei ole kõht alati ühel ja samal ajal tühi, nii on ka lastega. Mõnel päeval nad lihtsalt ei ole õhtusöögi ajal näljased ning siis on küll täiesti loogiline, et veel eile maitsenud toit osutub söödamatuks või rikub üks porganditükk kogu taldrikutäie.
Meie peres kasvavad 5.a. ja 8.a. ning nende isule mõjub tavaliselt väga hästi jalutuskäik enne õhtusööki.
Eile näiteks tabasin nad täpselt enne õhtusöögi valmimist kommidega maiustamast (sest 8.a. on koolilaps ning käib ise poes ja koolipuhvetis). No täitsa loogiline, sest ilmselt oli neil kõht tühjaks läinud. Aga kui kõht tühi, siis milleks süüa mingit mõtetut õhtusööki, kui võid kiirelt ja maitsvalt energiavarusid täiendada kommiga?!?!
Selle peale võtsin joonelt kelgud ning läksime õhtusöögi asemel õue. Tunni aja pärast oli näha, kuidas lastel hakkasid omavahel järsku tülid tekkima ning tuju hakkas ära minema. Siis oli selge, et kõht on tühjaks läinud ning paslik on õhtusööki pakkuda.
Eile oli meil õhtusöögiks erakordselt eba-isuäratava välimusega mustade läätsede hautis suitsuliha ja paprikaga (üks mu kolleeg kommenteeris seda täna tööjuures: “see toit tundub olevat küll teisel ringil…”). Loomulikult tegid lapsed alguses meeletut draamat, näitasid väga ilmekalt, kuidas see toit on surmavalt söödamatu ning tegid hulgaliselt ettepanekuid, milliste näksidega oleksid nad valmis selle õhtusöögi asendama. Aga peale esimest ampsu tegi tühi kõht oma töö ning mõlemad sõid kausid tühjaks.
Kokkuvõtlikult: minu lapsed ei söö väga tihti sellepärast, et neil ei ole tegelikult kõht tühi.
(Kui nüüd järele mõelda, siis ma võiksin tegelikult ise neilt õppust võtta…)
Mina olen täiesti alla andnud. Minu abikaasa ei söö väga midagi peale makaronide, kartulite ja viinerite (kuigi ajapikku olen saanud ta näiteks päikesekuivatatud tomateid ja tomatisuppi ja salaja toidu sisse riivitud suvikõrvitsat sööma) ning minu lapsed on samuti toiduga üsna pirtsakad. Ise ma looma- ega linnuliha ei söö ja eelistan puu- ja juurvilju ning kala. Nii et väga keeruline olukord. Ja kuna lapsed tahavad sama, mis issi sööb ning vanavanemate juures topitakse nad pilgeni komme täis siis olen alla andnud ja tunnen end emana nii läbikukkununa, et ei suuda täisväärtuslikku toitu pakkuda. Kõige tipp on muidugi igaõhtune küsimus: “mis me täna sööme?” ja ma siis nuputan..
Kõigega nõus, aga kuidas lahendad nt sellise olukorra, kus laps võtab ise toidukorra vahel kapilt puuvilja/sahtlist pähkleid/külmkapist juustu? Meil küll võimalikult palju ahvatlusi ära pandud silma alt, aga kahene laps leiab ikka võimaluse nendeni pääseda. Ja imelik oleks toitu käest ära kiskuda ju. Sõnadega argumenteerimine kahesega ka alati ei ole tõhus 😄
Ei oska kommenteerida, pole sellise asjaga kokku puutunud 😀
Vaatasin sel aastal sinu vlogmasi koos peikaga. Mis on üpris uskumatu, sest tavaliselt ei viitsi ta kunagi kellegi videosid minuga koos vaadata, veel enam lastega perede omi 😀 igatahes minu kommentaari point on see, et mina enam ei imesta, olen teie tegemisi nii kaua jälginud, aga tema imestas vist küll igas videos, kuidas need lapsed kõike söövad. Sest reaalselt pole kohanud lapsi, kes sööksid nii hästi nagu sinu omad. Oh boy, kuidas ma loodan, et ma suudan ühel päeval oma lastega sama järjepidev olla nagu sina. Au ja kiitus!
Eks neil on ka faase kui nad ei viitsi – kõigil lastel on, kõigil inimestel on. Aga aitäh, nii armsasti öeldud. Eriti see osa, et viitsisite vaadata, ma olen alati nii meelitatud kui keegi viitsib vaadata 😍
Kuule jah, ohverdasime oma uneminuteid eile, et teie Saaremaal käik ära vaadata ja ei kahetse. Hoopis uurime ka GOspa pakkumisi nüüd..😁
Aitäh selle postituse eest! Endal väikemees kasvamas ja tahan sama joont ajada. Kuid tekkis küsimus, et mida teete kui õhtusööki ei söö, aga enne magama minekut läheb ikka kõht tühjaks? Tühja kõhuga last magama saada on päris keeruline?
Ja kuidas on sellega kui käite ise külas või käivad külalised ja siis on snäkid ja maiustustused/magustoidud?
Tahaks maiustuatest võimalikult kaua eemal hoida, aga just need külaskäigud ja vanavanemad, kes arvavad, et lapsel maiustusi vaja, teevad asja keeruliseks.
Kui laps ise veel maiustusi küsida ei oska, saab ise diskreetselt vahele astuda ja paluda, et lapsele seda ei pakutaks 🙂 Kui juba oskab, siis enam keelata ei saa, aga piirata küll. Meie lapsed ei saa magusat söögikordade vahel – ainult pärast lõunasööki ja/või õhtusööki ja see on üheselt mõistetav ja aktsepteeritav reegel kõigi jaoks.
Seda, et keegi õhtul üldse midagi ei sööks, tuleb meil väga vähe ette. Ja üldiselt on õhtusöögist uneajani 2-3 tundi – küll ta vastu peab. Äärmisel (!) juhul pakun sama toitu uuesti, aga KINDLASTI mitte midagi muud. 🙂
Kuidas oma pesamuna puhul talitad? Mul kodus lisaks peaaegu kolmesele ka 1a3k laps, kes on hetkel väääääga pirtsakas. Tal pole probleemi ka nälgida pmtslt. Või siis rööööööökida söögi laua taga. Kui pole päeval midagi peale hommikuse pudru söönud, annan enne magamaminekut talle ikka nt maitsestamata jogurtit vms, mis talle meeldib. Kuna liiga eredalt on meeles kord, kus ta tõesti miskit ei söönud terve päev, peale pudru ja siis pmtslt terve öö jauras ja nuttis, arvasin, et kõht oli äkki tühi… Kas oled seda ranget söömistaktikat rakendanud ka juba täitsa pisikeste peal? Ma saan aru, et nii see peaks olema, aga reaalsus on keeruline. Vanemaga on kergem seda joont hoida, sest kuigi ka temal on mingid näljastreigi perioodid siis mingil hetkel ja mingit toitu ta ikkagi sööb. Ja lasteaias väidetavalt on üks parimaid sööjaid. Kodus ikka pirtsutab, aga mõistlikuse piires. Pisemaga aga on küll vahel mõistus otsas. Ema südamel ka raske nii väikest veel päris “näljutada”. 😀
Äkki saaks kuidagi söögiaegu nihutada, et ta paremini sööks? Võib-olla ta on lõunasöögi ajaks liiga unine, et söömisele keskenduda, ja hakkab sellepärast laua ääres vehkima? Kas ta sööb ise kahvli/lusikaga või sa söödad? 🙂
Vb peaks tõesti paremini läbi mõtlema söögid ja söögiajad. Hetkel sööb ta lõunat üldse tegelt peale ärkamist, sest ta ärkab hommikuti väääga vara ja siis teeb esimese une ka juba üsna hommikusel ajal ja lõunasöök tuleb peale und. Ja isegi kui ta on mänginud ja maganud värskes õhus pika une, siis ikka, kui söök talle ei sobi (enamus söögid) siis ta pigem karjub ja nälgib kui et sööb seda, mida antakse. Sööb ta juba üsna varasest east ise lusika ja kätega. Tema tahke toidu algus oli ka vaevaline, sest igast püreed või näputoit (vahet polnud kumb) ei sobinud mitte üldse talle alguses. Siis vahepeal oli faas, kus sõi juba täitsa kenasti ja erinevaid asju ja nüüd on siis taas pirtsutamise aeg. Ma ise mõtlen, et küllap see mingi periood ja mööduv nähtus, aga olengi siis dilemma ees, et kas peaks olema karmim või siis ikkagi vaatama, et laps midagigi sööks, olgu see siis jogurt, kamapallid piimaga, makaronid, mais jms lemmikud. Oleks ta vanem, aga ta nii pisike ja minu peas on ta üldse beebi veel, et noo, kuidas ma sellele väiksele inimesele selgeks teen, et söömine tema enda huvides. Tal tundub suva olevat, et näljasena hullult paha tuju ja jorin ja jauramine ees ja taga. See, keda see eelkõige häirib, olen ikka mina ja mu kõrvad. 😀