Nagu paljud teist võib-olla Instagrami vahendusel märganud on (kas ma sellest enne 21. sajandi suurimat blogipõuda üldse juttu tegin?), otsustasin lõpetada efektiivse, ent ühtlasi ka küllalt destruktiivse kodukontori-elu ja rentisin endale (ja sõbrannale, kellega seda allüüri korras jagan) kahetoalise tööpesa.
Enne, kui jõuan loeteluni asjust, milleta viimase aasta jooksul (pre-office) läbi ajama pidin, tahan korraks peatuda kodust töötamisel laste ja eluterve pereelu kõrvalt. Niiviisi retrospektiivis tahan öelda, et see on kõige parem asi, mis koduse emaga juhtuda saab, võimalus lapsega kodus olles paralleelselt ka eneseteostusega tegeleda. Teha algust oma ettevõttega beebi või väikelapse kõrvalt eemal viibimata. Näha seda pisitasa kasvamas, seda aeg-ajalt (tihti…) oma uneaja arvelt arendada ja kasvatada, pakilisemad toimetusi lapse kõrvalt jooksvalt joonde ajades. Suurepärane? Jah.
Aga see ei ole jätkusuutlik.
Ma võin endale ette kujutada mida tahes ja olla nii teadlik lapsevanem kui ma vähegi suudan, aga korraga vanemdada ja kahte täiskohaga tööd ma nii teha ei suuda, et ei lapsed ega töö vähimalgi määral ei kannataks. Vähemalt mitte nii, et ka must endast midagi järgi jääks.
Ma võin küll hakkama saada hämmastavalt väikese arvu unetundidega, aga võimaluseta ennast hetkekski, kasvõi üheksainsaks minutiks maha laadida ja lihtsalt pea kohustustest tühjaks lasta, ei oleks mina enam kauem vastu pidanud. Vist. Ma täpselt ei tea, sest tõelise läbipõlemiseni ma (ilmselt tänu suurele armastusele selle kõige vastu, mida ma teen) tegelikult ei jõudnudki, aga kõik väärtused, mis mulle kodukontorist loobumise esimesest päevast peale osaks on saanud – ma ei oleks neist enam nõus loobuma.
Niisiis. Möödunud aasta septembrist saati ei olnud mul ainsmatki korda võimalust, ent saan nüüd:
– Magada. Seda, et ma Virsikut magama pannes ise ka kell pool üheksa kurnatusest magama kukkusin, juhtus pre-office päevil ka. Sellega kaasnes lihtsalt hingekriipiv ja ahastamapanev kahetsus, et ma oma öise tööaja maha magasin. Nüüd saan ma õhtul tema kõrvale heites vastu võtta otsuse: ma olen väsinud ja magan hommikuni. Südamerahus. Sest minu tööaeg algab alles järgmisel hommikul kell 11. See võib teile kentsakalt kõlada, sest tegelikult on magamine normaalse elu kõige normaalsem osa. Kvintessents, isegi. Minu jaoks tähendab see täiesti uus mõtetest ja kohustustest 100% vaba aeg aga tervet maailma.
– Arvutivaba aega nautida. Teisipäevad, neljapäevad ja nädalavahetused on minu jaoks 100% arvutivabad. Arvutile ligi pääsemine on sisuliselt võimatu – ma jätan selle töö juurde (üksikute eranditega) ega ava klappi enne, kui uuesti töölaua taha istudes. Inimesena, kes sisuliselt aasta aega järjest kodus sülearvuti taga küürutas, olen ma just selle muutuse üle õnnelik – isegi kui tahaksin, ei saaks ma tööasjade peale mõelda. Kiiremad nutifonist aetud asjad v.a. 🙂
– Nädalavahetusi nädaavahetustena käsitleda. Ma võin minna perega Hiiumaale, lastega Lottemaale, H’ga terveks päevaks koolitusele (tuletage mulle meelde, et ma räägiks teile sellest blogimaailma ükssarvikust lähemalt, sest uskuge või mitte – maailmas on paare, kellel *oi-oi-oi* on probleemid!), sõbrannaga teatrisse… kuhuiganes! Ja seda 100% muretsemata, et on tuhat muud asja, mida ma tegema peaks. Isegi kui on – kui täna pole esmaspäev, kolmapäev või reede, ei ole see minu asi!
– Virsikuga pikkadel lõunaune-jalutuskäikudel käia. Ma ei pea teda akna alla magama jätma kiirustama, sest mul pole ühtegi teist kohustust ja võin temaga minna kuhu tahes, nii kauaks kui tahan. Te ei kujuta ette, kui suur asi see on…
– Ennast tööle minnes kenasti riidesse panna ja end kontoris tööle asudes täiskasvanud inimesena tunda. Ehkki ma ka kodukontori auks lihtsalt niisama kodupükstest välja rabelesin ja inimese riided selga panin, toimus suurem osa töötegemisest ikkagi jumal-teab-mis-ajal, jumal-teab-mis-asendis, jumal-teab-mis-äkastes-koduriietes. Nendes ikka naljalt tänavale ei astu. 🙂
– Kapid Kukupesa asjadest tühjaks teha ja sinna meie koju kuuluvad asjad (mis muidu kohas x jalgu jäädes kohta y ümber tõsteti, kuni tekkis suur segadus) tagasi panna. Ma ei pea vist selgitama, mis tunde see minusuguses tekitas. Lisaks sain ma tänu kontorisse üles pandud laoriiulitele ja perfostendidele sisse võtta ka hulga uusi tooteid. Jee. 🙂
Värskelt seina saanud riiulite work in progress
– Luua mõnusa loomingulise keskonna, kus tööd teha, kaupa hoida, tootepilte teha ja klientidega kohtuda. Kujundada selle oma silma ja maitse järgi nii, et seal oleks hea olla ja et ma saaksin sinna oma mõnusast, kohustustevabast era- ja pereelust alati suurima rõõmuga minna. Teate seda väljendit, eks? There’s nothing wrong with Mondays, you just hate your job? Peab 100% paika.
Saku Lättel on kuldne veejahuti. Kui glämm? 😀
Korjame kive. Just because we can.
Ülemöödunud nädalavahetusel Hiiumaal täielikku hingerahu-nädalavahetust veetes ei tulnud mulle kordagi pähe ei töö ega see, mis päev üleüldse on. Ja kui ma siis pühapäeval aru sain, et sellele järgneb esmaspäev… mu kurbus liiga kiirelt lõppenud nädalavahetusest haihtus sekundiga. Jess, tööle!
Ja teate, mis? Mu lapsed on silmnähtavalt õnnelikumad ja rahulikumad. Ja mina ka. Kui ma veel blogimise (mida ma hirmsasti igatsen ja hetkel telefonist teen, sellest ka potentsiaalsed kirjavead ja lambised telefonipildid postituses) ka sellesse võrrandisse mahutada oskaks… oleks ikka hästi küll.
Kuidas teil läheb, mu lemmikud?
Ahh kui hea oli näha lemmikblogija postitust! Aitäh, aitäh, aitäh! Ja seda kodust töötamise ja seda oma ööune arvelt tegemise asja tean ma liigagi hästi – mina otsustasin selle lihtsalt niikauaks pausile panna, kuni lapsed on piisavalt suured, et mul kahju poleks oma aega mujale kui neile kulutada 🙂 Eneseteostuseks teen natuke ikka tööd, aga ikka väga valitult 🙂
Tõesti oli mõnus lugeda, palun palun kirjuta tihedamini 🙂
Super muutused! Ainuõige otsus. Kui pikki tööpäevi Teed?
12-19 on plaan hoida Kukupesa lahti E, K, R 🙂 Aga olen ka öösel kolmeni olnud neil päevil…
Appi appi ma tahan seda Eesti kaarti, millal müügile tuleb????:D:D
Sellega on väikesed tehnilised viperused 🙁 Ma ei tea, kas sa pildilt näed, aga sellest jooksevad üle valged ristitriibud. See masin, mida lootsime nende trükkimiseks kasutada, ei sobi ja meil on uus plaan, aga sellega läheb uue aastani. Mõtleme pidevalt uusi variante, loodame hakkama saada!
Oi kui kahju. Näen tõesti mingisuguseid triipe, kuid kas need päriselus on väga häirivad? Mul nii suur tahtmine, et hetkel sobiks nii-öelda praakvariant kah.
Neid on ikka näha jah. Kirjuta mulle mirjam@kukupesa.ee, ma saadan Sulle parema pildi 🙂 Siis saame rääkida, kuidas seda muret lahendada.
Sa oled tagasiiiiiii! Milline rõõm! Ja nii hea, et kõik hästi on 🙂
Oii Sa ei tea kuidas olen oodanud ja igatsenud Su postitusi! Muidu hoian silma peal instagrami järgi, kuid see pole see.
Siiralt heameel on näha, kuidas su asjad sujuvad ja toimivad. Müts maha, oled suure tööga hakkama saanud😊
Soovin Sulle kõiges edu ja loodan juba varsti veel ja rohkem su postitusi siit leida.
Haha, mul vastupidi, ma esimesed 9 kuud tundsin, et olen nagu ori, muudkui jalutan beebi uneajal ja kuhugi jätta pole. Siis kolisin aiaga kohta ja nüüd naudin seda vabadust, et saan ta õue magama panna ja ise toas kohvi juua või vaikuses istuda. 😀
Aga kontor kõlab küll hästi! Ma ise pole kunagi suutnud kodus töötada, kuidagi liiga pressib muu olme end peale, ka enne beebindust.
See Eesti kaart tundub nii vinge! Kas see on kraabitav nagu osad maailmakaardid? 😛
Nii tore sinust kuulda jälle! Jään ootama täielikku kontori avalikustamist – sind teades on see kindlasti superlahedalt kujundatud 🙂
Ja mis omakorda tuletab meelde, et peaks sinu käest paar postrit tellima.. khm-khm. Et tööd ikka rohkem oleks või nii 🙂
Nii vahva, et oled seda tasakaalu leidmas! Tõsiselt kohe! Eks ootas siia ikka päris pikalt elumärki aga eeldasin, et kuna kadunud siis on midagi suuremat ja elumuutvamat käsil. Piilusin ka instagrami ja see tegi südame rahulikumaks 🙂 minu lemmik blogija ikkagi 🙂
Jaksu ja jõudu ning palju palju kallistusi uue elukorralduse puhul! Ma olen enam, kui kindel, et sa saad kõigega hakkama 🙂
Palun näita meile veel pilte oma kontorist. Tundub nii mõnus koht olevat 🙂
Kus vaike Virsik niikaua on:)?
Virsikukesel on maaaaaa(…)aaaailma parim hoidja. Ma ei ole tema pärast sekunditki südant valutama pidanud, sest ta on nii õnnelik ja tunneb end maksimaalselt turvaliselt. 🙂
Palju õnne õige valiku puhu!
Hästu tubli oled.
Nii nii tore, et kõik on õnnelikud ja oma eluga rahul!
NII TORE on sinust üle pika aja kuulda ja nautida sinu blogipostitust!
Tore, et tagasi oled!!!!!
Issand mul nii hea meel, et kirjutasid. Ma juba teist õhtut loen seda sama postitust 😀
Mulle jäi silma hoopis üks vb et isiklikum lause seoses sinu ja H koolitusest 🙂 Ei, ma ei trügi teie isiklikku maailma, AGA küsin, et kui on muresid suhtes, siis kas aitas? Sest meil kõigil on ilmselt oma struggle’id ja minagi olen mõelnud, kas võiks-peaks selle (hirmsana näiva) sammu koolituse/nõustamise osas astuma:)
Aitas küll 🙂 Ma olen suht kindel et aitab igaüht, sest annab common groundi asjadest rääkimiseks – sama terminoloogia, samad teadmised inimsuhetest ja ajukeemiast in general, tehnikad konfliktide vältimiseks jne 🙂 Kahjuks ei tule kindlasti!