Kodust kontorisse: Enne ja nüüd 

Nagu paljud teist võib-olla Instagrami vahendusel märganud on (kas ma sellest enne 21. sajandi suurimat blogipõuda üldse juttu tegin?), otsustasin lõpetada efektiivse, ent ühtlasi ka küllalt destruktiivse kodukontori-elu ja rentisin endale (ja sõbrannale, kellega seda allüüri korras jagan) kahetoalise tööpesa.

Enne, kui jõuan loeteluni asjust, milleta viimase aasta jooksul (pre-office) läbi ajama pidin, tahan korraks peatuda kodust töötamisel laste ja eluterve pereelu kõrvalt. Niiviisi retrospektiivis tahan öelda, et see on kõige parem asi, mis koduse emaga juhtuda saab, võimalus lapsega kodus olles paralleelselt ka eneseteostusega tegeleda. Teha algust oma ettevõttega beebi või väikelapse kõrvalt eemal viibimata. Näha seda pisitasa kasvamas, seda aeg-ajalt (tihti…) oma uneaja arvelt arendada ja kasvatada, pakilisemad toimetusi lapse kõrvalt jooksvalt joonde ajades. Suurepärane? Jah.

Aga see ei ole jätkusuutlik.  

Ma võin endale ette kujutada mida tahes ja olla nii teadlik lapsevanem kui ma vähegi suudan, aga korraga vanemdada ja kahte täiskohaga tööd ma nii teha ei suuda, et ei lapsed ega töö vähimalgi määral ei kannataks. Vähemalt mitte nii, et ka must endast midagi järgi jääks.

Ma võin küll hakkama saada hämmastavalt väikese arvu unetundidega, aga võimaluseta ennast hetkekski, kasvõi üheksainsaks minutiks maha laadida ja lihtsalt pea kohustustest tühjaks lasta, ei oleks mina enam kauem vastu pidanud. Vist. Ma täpselt ei tea, sest tõelise läbipõlemiseni ma (ilmselt tänu suurele armastusele selle kõige vastu, mida ma teen) tegelikult ei jõudnudki, aga kõik väärtused, mis mulle kodukontorist loobumise esimesest päevast peale osaks on saanud – ma ei oleks neist enam nõus loobuma. 

Niisiis. Möödunud aasta septembrist saati ei olnud mul ainsmatki korda võimalust, ent saan nüüd:

– Magada. Seda, et ma Virsikut magama pannes ise ka kell pool üheksa kurnatusest magama kukkusin, juhtus pre-office päevil ka. Sellega kaasnes lihtsalt hingekriipiv ja ahastamapanev kahetsus, et ma oma öise tööaja maha magasin. Nüüd saan ma õhtul tema kõrvale heites vastu võtta otsuse: ma olen väsinud ja magan hommikuni. Südamerahus. Sest minu tööaeg algab alles järgmisel hommikul kell 11. See võib teile kentsakalt kõlada, sest tegelikult on magamine normaalse elu kõige normaalsem osa. Kvintessents, isegi. Minu jaoks tähendab see täiesti uus mõtetest ja kohustustest 100% vaba aeg aga tervet maailma.

– Arvutivaba aega nautida. Teisipäevad, neljapäevad ja nädalavahetused on minu jaoks 100% arvutivabad. Arvutile ligi pääsemine on sisuliselt võimatu – ma jätan selle töö juurde (üksikute eranditega) ega ava klappi enne, kui uuesti töölaua taha istudes. Inimesena, kes sisuliselt aasta aega järjest kodus sülearvuti taga küürutas, olen ma just selle muutuse üle õnnelik – isegi kui tahaksin, ei saaks ma tööasjade peale mõelda. Kiiremad nutifonist aetud asjad v.a. 🙂

– Nädalavahetusi nädaavahetustena käsitleda. Ma võin minna perega Hiiumaale, lastega Lottemaale, H’ga terveks päevaks koolitusele (tuletage mulle meelde, et ma räägiks teile sellest blogimaailma ükssarvikust lähemalt, sest uskuge või mitte – maailmas on paare, kellel *oi-oi-oi* on probleemid!), sõbrannaga teatrisse… kuhuiganes! Ja seda 100% muretsemata, et on tuhat muud asja, mida ma tegema peaks. Isegi kui on – kui täna pole esmaspäev, kolmapäev või reede, ei ole see minu asi!

– Virsikuga pikkadel lõunaune-jalutuskäikudel käia. Ma ei pea teda akna alla magama jätma kiirustama, sest mul pole ühtegi teist kohustust ja võin temaga minna kuhu tahes, nii kauaks kui tahan. Te ei kujuta ette, kui suur asi see on…

– Ennast tööle minnes kenasti riidesse panna ja end kontoris tööle asudes täiskasvanud inimesena tunda. Ehkki ma ka kodukontori auks lihtsalt niisama kodupükstest välja rabelesin ja inimese riided selga panin, toimus suurem osa töötegemisest ikkagi jumal-teab-mis-ajal, jumal-teab-mis-asendis, jumal-teab-mis-äkastes-koduriietes. Nendes ikka naljalt tänavale ei astu. 🙂

– Kapid Kukupesa asjadest tühjaks teha ja sinna meie koju kuuluvad asjad (mis muidu kohas x jalgu jäädes kohta y ümber tõsteti, kuni tekkis suur segadus) tagasi panna. Ma ei pea vist selgitama, mis tunde see minusuguses tekitas. Lisaks sain ma tänu kontorisse üles pandud laoriiulitele ja perfostendidele sisse võtta ka hulga uusi tooteid. Jee. 🙂

Värskelt seina saanud riiulite work in progress

– Luua mõnusa loomingulise keskonna, kus tööd teha, kaupa hoida, tootepilte teha ja klientidega kohtuda. Kujundada selle oma silma ja maitse järgi nii, et seal oleks hea olla ja et ma saaksin sinna oma mõnusast, kohustustevabast era- ja pereelust alati suurima rõõmuga minna. Teate seda väljendit, eks? There’s nothing wrong with Mondays, you just hate your job? Peab 100% paika.

Saku Lättel on kuldne veejahuti. Kui glämm? 😀

Korjame kive. Just because we can.

Ülemöödunud nädalavahetusel Hiiumaal täielikku hingerahu-nädalavahetust veetes ei tulnud mulle kordagi pähe ei töö ega see, mis päev üleüldse on. Ja kui ma siis pühapäeval aru sain, et sellele järgneb esmaspäev… mu kurbus liiga kiirelt lõppenud nädalavahetusest haihtus sekundiga. Jess, tööle! 

Ja teate, mis? Mu lapsed on silmnähtavalt õnnelikumad ja rahulikumad. Ja mina ka. Kui ma veel blogimise (mida ma hirmsasti igatsen ja hetkel telefonist teen, sellest ka potentsiaalsed kirjavead ja lambised telefonipildid postituses) ka sellesse võrrandisse mahutada oskaks… oleks ikka hästi küll.

Kuidas teil läheb, mu lemmikud?