Pagan kui äge.
Natuke ikka tundub hirmus tibusid nii varakult loendada, aga ma saan esimest korda elus sõna “lapseootus” tähendusest päriselt aru, nii et ma ei suuda ennast vaos hoida. Ma ootan kolme lapse emaks saamist nii-nii väga.* Kui esimese raseduse ajal oli kõik nii minu kui H (peamiselt tema, minu mitte eriti) jaoks hirmutav ja võõras ja kauge, ei saa öelda, et ma siis oleks osanud kellegi sündi hirmsasti oodata või tema ilmaletulekut visualiseerida. Teise (vägagi planeeritud ja kauaoodatud) raseduse ajal mõtlesin sisuliselt lakkamatult muremõtteid, nutsin hüsteeriliselt, keerasin seeläbi nässu kogu meie kodurahu ega suutnud pea kordagi raseduse üle rõõmu tunda – välja arvatud harvad korrad, kui Virsik ennast ultraheliuuringu ajal näole ja endast kõhunaha läbi tunda andis. Ehkki ma teda instinktiivselt juba sel ajal armastasin, pööras hormoonidest ja murest sassis ajukeemia kõik ilusa negatiivseks. Muidugi sünnitasid seesugused (ilmselt hormonaalsest tasakaalutusest tingitud) emotsioonid omakorda ka suurt süü- ja häbitunnet, nii et teine rasedus oli minu jaoks kõike muud kui õnnis ootusaeg. See oli kohutav.
Ja täna? Oh, kuidas ma ooootan. Ja seda õnnejoovastust ei saa mitte ühegi sõnaga kirjeldada. Kui ma triibud sain, tabas mind esimese asjana paanika. Oh ei! See tilluke kolmetoaline – kuhu ma ta panen? Veel üks rasedus – ma ei saa sellega emotsionaalselt hakkama! Ja see kergendus, mida ma nüüd kogen seoses teadmisega, et mul pole mitte millegi pärast muretseda vaja, on minu jaoks absoluutselt esmakordne ja võrratu. Erinevalt teisest korrast ei karda ma seekord, et laste senine elukvaliteet uue pereliikme lisandumise tõttu kuidagi halveneks – vastupidi. Ma näen, et oma isiklik õde pakub ühele väikesele inimesele teist sama palju turvatunnet nagu vanemad kahepeale kokku. Minul pole suureks kasvades õdesid-vendi olnud, heck, mul pole lapseeas vanemaidki olnud! Ja minu lastel on SELLINE majatäis päris oma inimesi? Te ju mõistate, miks ma seekordse raseduse ajal pidevalt nõnda joviaalses meeleolus olen. Ja ma ütlen ausalt, ma ei visualiseeri mitte ainult elu kolme lapsega, vaid ka seda kui palju lapselapsi mul kunagi olema saab kui mul KOLM last on! Vau! Jah, ma olen 26 ja veidi peast sõge, tänan küsimast.
Rääkisime just laupäevasel OKR’il Vahuri ja Johanna juures sellest, kuidas nad oma viimasel Sitsiilia-reisil kogesid tohutut peresõbralikkust ja soojust ning avatust laste suhtes, mis siinmail on pigem ebaloomulik ja haruldane. No ei ole meil seda, et keegi restoranis lapse abivalmilt sülle võtaks ja iga teine inimene avalikus kohas toredate laste kohaloleku üle rõõmust käsi kokku lööks. Fuh, põngerjad. Ja veel nii mitu? Küllap sul ikka midagi natuke viga on kui sa Saavutamise asemel palju lapsi teha tahad. Võib-olla ikkagi raha vähe? Võib-olla peast veidi lihtsake?
Selsamal teemal kirjutas hiljuti ka Lipsuke. Ta kirjutab laste saamisest nii siiralt ja (mis peamine) nii suure tänulikkusega. Ja sõbrad – see ongi privileeg. Olla kellegi ema on suur privileeg – seda võin kinnitada mina ja kohe päris kindlasti saab seda kinnitada igaüks, kelle tee lapsesaamiseni on olnud konarlik. Kui mina väike olin, ei pidanud minu vanemad minu vanemateks olemist privileegiks. Minu elule on minu lapsed andnud mõtte. Mina ei andnud oma vanemate elule mõtet. Tänu oma lastele ei ole ma suitsetajast alkohoolik, kes ma tänu oma geneetilisele ja kasvatuslikule pärandile varajases täiskasvanueas olin ja tänagi kohe päris kindlasti oleksin. Tänu neile ei ole ma maailmas üksi nagu ma seni olin alati olnud. Tänu neile on mul kodu, mida mul elus kunagi varem polnud. Ja tänu mulle ei tunne nemad kunagi hirmu, mida mina end lapsena voodi alla peites tundsin. Nälga, mida põhjustas minu lapsepõlve külmkapis tihti haigutanud tühjus. Hinge süsimusta ahastusega täitnud üksildust, mida mina kümnesena üksi elades tundma pidin.
Võib-olla ei ole see Saavutus. Aga see on õnn. Ja õnne eest tuleb tänulik olla, sest tänamatus on üks ilgelt inetu ja eemaletõukav isikuomadus. Mõelge selle peale.
Tõsiselt.
Siis kui elu alles algas e. esimene kolmandik. 🙂
* Olen viimasel ajal siit-sealt sotsiaalmeediast palju nö. “kolmanda lapse šoki” kohta lugenud. Päris hirmus. Valmistun kõige hullemaks, aga loodan, et kodanik number kolm on sama ontlik ja ilus ja rahulik ja vinge väike inimene nagu need esimesed kaks, kes mu lasteks on soovinud tulla.
Nii armas ja sa oled kõik selle ilusa ja hea igati ära teeninud!
Lapsed valivad omale vanemad ja see laps, kes otsustas tulla teie sekka, tegi juba eos väga õige otsuse 🙂 palju õnne ja rõõmu teie perele, mis varst ei olegi enam nii pisike 🙂
Kolmas tuleb ka kindlasti sama vahva, armas ja eriline! 🙂 Tal on vanemad, õekesed ja kutsu, kes teda armastavad, tema eest hoolitsevad ja tarkusi jagavad, ja muidugi kõige halva eest kaitsevad! Ta saab selles turvatundes olla Tema Ise, kasvada Heaks Inimeseks. <3
Väga armsad olete!
<3
Ma ei ole sulle siia ammu kirjutanud, aga postitusi olen lugenud ja teie tegemisi jälginud ikka. Tahtsin lihtsalt öelda, et mul on tohutult hea meel sinu ja kogu teie pere üle. Te olete kõike seda väärt ja nii tore on näha õnnelikke inimesi, kelle unistused vaikselt teoks saavad. Ma hoian teile kõigis tegemistes pöialt ja usun siiralt, et kõikidel teie lastel on oma vanematega niii väga vedanud 🙂
Aitäh, aitäh, aitäh. 🙂
Jah, saab küll olema palju lapselapsi. Mul on kolm õde ehk et mu vanematel on neli last.. ja nelja lapse peale on kokku 7 lapselast (mina olen veel ainuke, kõige noorem õdedest, kes veel lapsi pole saanud:D).
Ilus postitus 🙂
3 last on super mõnus seltskond, nii et on, mida oodata 🙂
Sinu lapsepõlvest lugeda on nii kurb 🙁 Kas oled sellest kusagil pikemalt ka kirjutanud, et miks sa 10aastaselt pidid üksi elama?
Ei. Isegi kui lugu on minu ja suur osa sellest, kes ma täna olen, ei anna see mulle õigust, ma arvan, teiste asjaosaliste hingehaavu avalikult lahti rebida. Täiskasvanud minu ümber lihtsalt ei saanud eluga hakkama, kunagi polnud minu eest hoolitsejat ja vastutajat. Selle tingis omakorda mitu eelnevat põlvkonda raskeid ja valusaid elutingimusi. Elu, noh. Pereplaneerimise mõttes ei olnud minu sünd maailma õige otsus, aga mul on hea meel, et ma elus olen ja saan mustrit murda. 🙂
Oiii, Miiu! Sa ajasid mu korralikult pisardama! Vot sina oled küll üks ütlemata ilus eeskuju mulle, kui tulevasele emale 🙂 Ma loodan, et olen sama imetabane! <3
Oi, aitäh. Kindlasti oled, ma olen kindel, et teie poeg on valinud väga õige pere, millesse sündida. 🙂
Kõik see õnn läheb õigesse ja ilusasse kohta! 🙂
Imetlusväärne oled, tõesti.
Mina ka pisardan siin oma pisikese magava beebi kõrval.
Olete nii hea ja hellad kõik 🙂
Sa oled minu jaoks olnud alati väga südamlik ja hea inimene, aktiivne ja tegutsev. Mul on meelde jäänud, et oma emast oled sa ka head kirjutanud. Praegu seda postitust lugedes sain mina kui lugeja korraliku šoki, et sa oled sellist jama pidanud läbi elama ning ometigi sirgusid sa ju väga kenaks inimeseks 🙂 See pole ainult tänu lastele, vaid ka iseloomuomadustele, mis on just sinu enda omad. Mis ei tapa, teeb tugevaks!
Aitäh. Mu ema on täna väga hea mulle ja veeel suurepärasem vanaema mu lastele, ta hoiab ja armastab meid väga. See on ju kõik, mis elus üldse midagi loeb. 🙂
See on nii super, et oled minevikuga rahu teinud ja ei ole seetõttu süüdistav ega kibestunud!
Paljud naised küpsevad aeglaselt ja on seetõttu vanaemana palju paremad kui emana, sest nooruses ei ole kõik sündinud emad.
Minu arvates on lapsed tõeline õnn ja kui ma enne emaks saamist igal pool suure suuga kuulutasin, et fuhh, mina küll pärast last ei muutu, siis muutusin küll. Jumal tänatud! Nüüd olen ma hakanud hoopis suuremalt mõtlema ja kui enne olid Hiigelsuured Probleemid need, et kuidas ikka sotsiaalselt võimalikult aktiivne olla ja et ma ikka kõigile meeldiksin, siis nüüd muretsen ma hoopis sellepärast, kuidas ma omaenda pisikesele inimesele parima maailma luua saaksin. Kodus, väljaspool kodu ja tulevikus. Ma arvan, et paljud emad tunnevad nii … ja see on nii tohutult vahva. Mul on alati hea meel lugeda, kui noored ja tublid inimesed lapsi saavad ja eriti siis, kui nad neid palju saavad, kuigi ise olen ma otsustanud ühega piirduda.
Muide, mulle meenub iga kord, kui ma kellegi kolmandast lapseootusest kuulen, et mu ema mõtles ka kunagi: voh, kaks last juba on, mõlemad tublid ja toredad ja parajas vanuses ka – saaks kolmanda ka. Ja sai kaksikud, minu ja mu venna, kes me olime … noh, kõike muud kui lihtsasti kasvatatavad lapsed 🙂
Aga teie perele palju edu ja õnne ja rõõmsaid hetki!
Ma saan täitsa aru, mida sa tunned (või no peaaegu, sest meie 3-4 on veel tunne südames). Aga kui ma enne esimest ja teist rasedust ei tundnud mingit beebipalavikku, siis nüüd ma vahel ajan nalja pärast kõhu punni ja ükspäev oleks äärepealt kaltsukast imearmsa bodiga välja kõndinud. Kuna ma ei tea, kuidas emake loodus ja mu keha meie soovidega kaasa töötavad, siis ette ruttama millestki ei hakka.
Aga kui olen siin-seal avalikult maininud, et me veel lapsi plaanime, siis tüüpilised vastused sisaldavad suuri silmi ja kuigi keegi otse näkku mind sarisigijaks ei nimeta, siis on emotsioonid pigem negatiivsed. “Kas sa oled JÄLLE rase? Sa oled ju nii noor ja sul ju juba on mitu last. Vanalt sa üldse selle esimese said ja kas sa ikka abielus siis olid? Sa ikka tead, et laste kasvatamine on majanduslikult kallis?…” See, et meie lastel on kodu, kus katus pea kohal, soe toit laual ja ruumi ka omaette olemiseks ei loe, see, et neil on kaks vanemat, kes nendega tõesti tegeleda tahavad ei loe… Ja kuigi ma saan oma mitu last teiste kommentaaridest hoolimata, siis alati ei ole sugugi tore neid kommentaare kuulda, ma ise tunnen, et ma hoopis saan elult mitme lapsega palju rohkem, mitte ei tee see alaväärtuslikuks.
Sa saad kindlasti sellega hakkama. Sul on lausa 3 inimest kes seda beebit ju hullult hoidma hakkavad 😊 Lapsed on kindlasti juba põnevil, et neile väike vend/õde tulemas on?
Ma kujutan ette kui palju armsust sul kodus olema hakkab kui väike pambuke ka teiega ühinenud on 😉
Ilusat ja rahulikku ootust Sulle ! 😊
Nii toree! Kolm on lahee! AGa mis see kolmanda lapse śokk on? Et kaks on rahulikud ja kolmas tuleb tasakaaluks? Või mis?
Et käsi on vähe ja soove palju. Et kolme on lihtsalt ootamatult raske handlida võrreldes kahega. Eriti kui kaks tundub ilgelt lihtne ja lebo. 😀